Kohtuasi T‑396/09

Vereniging Milieudefensie ja

Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht

versus

Euroopa Komisjon

Keskkond – Määrus (EÜ) nr 1367/2006 – Liikmesriikide kohustus kaitsta ja parandada välisõhu kvaliteeti – Liikmesriigile antud ajutine erand – Vaie – Keeldumine – Üksikmeede – Kehtivus – Århusi konventsioon

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Liidu kohtu pädevus – Nõue teha institutsioonile ettekirjutus – Vastuvõetamatus

(ELTL artiklid 263 ja 266)

2.      Institutsioonide aktid – Komisjoni otsus, millega liikmesriigile antakse ajutine erand – Üldakt – Sellise haldusakti puudumine, mille peale oleks võimalik määruse nr 1367/2006 alusel esitada vaie

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1367/2006, artikli 2 lõike 1 punkt g ja artikli 10 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50, artikli 22 lõige 4)

3.      Rahvusvahelised lepingud – Liidu sõlmitud lepingud – Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Århusi konventsioon) – Mõju – Ülimuslikkus liidu teisese õiguse aktide ees – Määruse nr 1367/2006 sätte kehtivuse hindamine selle konventsiooni alusel – Tingimused

(EÜ artikli 300 lõige 7; Århusi konventsioon; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1367/2006)

4.      Rahvusvahelised lepingud – Liidu sõlmitud lepingud – Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Århusi konventsioon) – Vaide esitamise võimaluse piiramine määruse nr 1367/2006 sättega nii, et see on võimalik ainult seoses üksikaktidega – Kehtetus konventsiooni alusel

(Århusi konventsioon, artikli 9 lõige 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1367/2006, artikli 2 lõike 1 punkt g ja artikli 10 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 18)

2.      Kuivõrd komisjoni otsus, mis annab liikmesriigile ajutise erandi direktiivist 2008/50 välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta, ei kujuta endast üksikmeedet, siis ei saa seda käsitada haldusaktina määruse nr 1367/2006 (keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes) artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses. Sellest lähtuvalt ei saa selle otsuse peale esitada kõnealuse määruse artikli 10 lõike 1 alusel vaiet.

Nimelt peab akti ulatust kindlaks tehes esmajärgus arvesse võtma akti eset ja sisu. Nii on otsusel, mille adressaat on liikmesriik, üldine ulatus juhul, kui seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning sellel on õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriate suhtes.

Lisaks kuuluvad akti tekstis ette nähtud ajalised või ruumilised piirangud ja erandid lahutamatult neid sisaldava akti sätete hulka ning neil on kõnealustele sätetele omane üldine ulatus, välja arvatud võimu kuritarvitamise korral.

Lõpuks on eranditel üldkorrast, mida kujutavad endast komisjoni poolt direktiivi sätte alusel võetud erandi tegemist heakskiitvad otsused, direktiivile omane üldine laad, sest need on abstraktses sõnastuses adresseeritud määratlemata isikute kategooriatele ning neid kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordade suhtes.

(vt punktid 26–28, 34, 41)

3.      Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsioon, mis on ülimuslik ühenduse teisese õiguse aktide ees, on liidu institutsioonidele siduv. Sellest järeldub, et määruse nr 1367/2006 Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes kehtivust võib mõjutada asjaolu, et see on vastuolus nimetatud konventsiooniga.

Kui ühendus on soovinud rakendada mingit konkreetset kohustust, mille ta on võtnud rahvusvahelise lepingu raames, või juhul, kui akt viitab sõnaselgelt sellise lepingu täpsetele sätetele, peab liidu kohus kontrollima asjaomase akti õiguspärasust sellise lepingu sätete alusel.

Nii peab liidu kohtul olema võimalik kontrollida määruse õiguspärasust rahvusvahelise lepingu alusel, ilma et ta peaks eelnevalt kontrollima, kas rahvusvahelise lepingu laad ja ülesehitus seda ei välista ning kas lepingu sätted on nende sisu puudutavas tingimusteta ja piisavalt täpsed, kui selle määruse eesmärk on täita asjaomase rahvusvahelise lepinguga liidu institutsioonidele pandud kohustust.

(vt punktid 52–54)

4.      Määruse nr 1367/2006 (keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes) artikli 10 lõige 1, kuivõrd sellega piiratakse Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõistet „tegevus” nii, et see hõlmab üksnes „haldusakt[e]”, mis on sama määruse artikli 2 lõike 1 punktis g määratletud kui „üksikmee[tmed]”, on vastuolus Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 3.

(vt punkt 69)