KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 19. jaanuaril 2017(1)
Kohtuasi C‑591/15
The Queen, taotluse alusel, mille esitas:
The Gibraltar Betting and Gaming Association Limited
versus
Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs
Her Majesty’s Treasury
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) (Ühendkuningriik))
ELTL artikli 355 lõige 3 – Aluslepingute territoriaalne kohaldamisala – Gibraltari staatus – ELTL artikkel 56 – Teenuste osutamise vabadus – Puhtalt riigisisene olukord – Hasartmängud – Piirangu mõiste – Vahet tegemata kohaldatav maksumeede
Sissejuhatus
1. Aastal 2014 võttis Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (edaspidi „Ühendkuningriik“) vastu teatavate hasartmängumaksudega seotud uue maksukorralduse (edaspidi „uus maksukorraldus“), mis eeldab hasartmängukorraldajatelt hasartmänguaktsiisi maksmist hasartmänguteenustelt, mida osutatakse „Ühendkuningriigi residentidele“ olenemata sellest, kas hasartmängukorraldaja asukoht on Ühendkuningriigis või muus riigis. See uus maksukorraldus asendas endise maksukorralduse, mille kohaselt maksustati hasartmängumaksuga ainult Ühendkuningriigis asuvate teenusepakkujate brutokasumit, mida nad said hasartmänguteenuste osutamisest klientidele kogu maailmas.
2. Gibraltari äriühing The Gibraltar Betting and Gaming Association (edaspidi „GBGA“) on uue maksukorralduse vaidlustanud, kuna Gibraltarist Ühendkuningriiki osutatavaid hasartmänguteenuseid maksustatakse sestpeale Ühendkuningriigis lisamaksuga. GBGA väitel on see maks vastuolus ELTL artiklis 56 ette nähtud teenuste osutamise vabadusega.
3. See, kas ELTL artiklile 56 saab tugineda olukorras, mille faktilised asjaolud piirduvad Ühendkuningriigi ja Gibraltariga, oleneb sellest, kas nad on nimetatud sätte tähenduses ühe ja sama liikmesriigi osad või mitte. Teisisõnu on vaja kindlaks teha, kas oleme tunnistajaks sellele, mida nimetatakse „puhtalt riigisiseseks olukorraks“.
4. Ehkki käesolev kohtuasi käsitleb saare(2) ja kalju vahelist suhet, ei jäta ma peategelasi lõpuks kaljuäärele klammerduma. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et Gibraltarit ja Ühendkuningriiki tuleb pidada ELTL artikli 56 tähenduses üheks ja samaks riigiks. Tegu on puhtalt riigisisese olukorraga, mille suhtes ELTL artikkel 56 ei kohaldu. Juhuks, kui Euroopa Kohus arvab teisiti, teen teise võimalusena ettepaneku otsustada, et käesolevas kohtuasjas vaidlustatud uue maksukorralduse sätteid ei tule pidada teenuste osutamise vabaduse piiranguks, kuna need on vahet tegemata ja mittediskrimineerivalt kohaldatavad nii Ühendkuningriigis kui ka mujal asuvatele hasartmängukorraldajatele.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
5. ELTL artiklis 355 on sätestatud:
„Lisaks aluslepingute territoriaalset kohaldatavust käsitlevatele Euroopa Liidu lepingu artikli 52 sätetele kohaldatakse järgmisi sätteid:
[…]
3. Aluslepingute sätteid kohaldatakse Euroopa territooriumide suhtes, mille välissuhete eest vastutab liikmesriik.“
6. Ühinemistingimusi ja aluslepingutesse tehtavaid muudatusi käsitleva akti(3) artiklis 28 on sätestatud:
„Ühenduse institutsioonide akte, mis käsitlevad EMÜ asutamislepingu II lisas esinevaid tooteid ja tooteid, mille suhtes ühise põllumajanduspoliitika rakendamise tulemusena kehtivad ühendusse importimisel erieeskirjad, ega kumuleeruva käibemaksu alaste liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitlevaid akte ei kohaldata Gibraltari suhtes, kui nõukogu ühehäälselt ei sätesta komisjoni ettepaneku põhjal teisiti.“ [mitteametlik tõlge]
7. Nagu selgub sama ühinemisakti artiklist 29 koostoimes selle akti I lisa punktiga 1.4, ei ole Gibraltar osa liidu tolliterritooriumist.(4)
Ühendkuningriigi õigus
8. Ühendkuningriigis on seitse hasartmängumaksu: üldine kihlveomaks, totomaks, kaughasartmängumaks, kasiinomaks, bingomaks, loteriimaks ja mänguautomaadimaks.
9. Käesolev kohtuasi puudutab kaughasartmängumaksu.
10. Aastal 2014 kehtestati Ühendkuningriigis 2014. aasta finantsseadusega (Finance Act 2014, edaspidi „finantsseadus“) uus maksukorraldus hasartmänguteenuste maksustamiseks aktsiisidega. Finantsseaduse 3. osa 3. peatükis §‑s 154 on määratletud mõiste „kaughasartmängud“ kui hasartmängud, milles inimesed osalevad interneti, telefoni, televisiooni, raadio või muu elektroonilise vm sidet hõlbustava tehnoloogia abil. Mõiste „hasartmängud“ on määratletud finantsseaduse § 188 lõike 1 punktis a kui „hasartmängu mängimine auhinna eest“.
11. Sama seaduse § 155 lõikes 1 on sätestatud, et kaughasartmängumaksuks nimetatavat aktsiisi võetakse „maksukohustuslase osalemiselt kaughasartmängudes vastavalt selle isiku ja teise isiku vahelisele kokkuleppele“.
12. Finantsseaduse § 155 lõikes 2 sätestatud määratluse kohaselt on „maksukohustuslane“ „mis tahes Ühendkuningriigi resident“. Finantsseaduse § 186 lõikes 1 on „Ühendkuningriigi resident” määratletud kui „füüsiline isik, kes elab tavaliselt Ühendkuningriigis“ või „juriidiline isik, mis on seadusjärgselt Ühendkuningriigis asutatud“. Ettevõtjad (sealhulgas hasartmängukorraldajad) peavad säilitama asjakohaseid dokumente, mis võimaldavad neil kontrollida, kas kliendid elavad tavaliselt Ühendkuningriigis („Ühendkuningriigi residendid“) või väljaspool Ühendkuningriiki (vt finantsseaduse § 187 nõuete kohaselt avaldatud Her Majesty’s Revenue and Customs Guidance (maksuhalduri suunised)). Muu hulgas peavad ettevõtjad kontrollima kliendi aadressi (pangakonto väljavõttel, krediitkaardiga seostatud aadress või juhiloal) või kliendi telefoninumbrit. Kui kaks või rohkem asjaolu viitavad elu‑ või asukohale Ühendkuningriigis, peavad ettevõtjad lugema selle kliendi Ühendkuningriigi residendiks ja esitama maksuhaldurile deklaratsiooni.
13. Kaughasartmängumaksuga maksustamise määr on 15% „hasartmängukorraldaja kasumist“, mille ta on saanud vastaval arvestusperioodil kaughasartmängude eest. Sisuliselt võib kasumi välja arvutada nii, et saadud panustest lahutatakse väljamakstud võidud (vt finantsseaduse § 157).
14. Finantsseaduse §-s 162 on sätestatud: „Hasartmängukorraldaja on kohustatud maksma kaughasartmängumaksu oma kasumilt, mille ta on saanud arvestusperioodil kaughasartmängude eest.“
Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
15. GBGA on erialane ühendus, mille liikmeteks on peamiselt Gibraltaris asuvad hasartmängukorraldajad, kes osutavad kaughasartmänguteenuseid klientidele Ühendkuningriigis ja mujal. Ühendkuningriigis elavatele või asuvatele klientidele osutatavatest kaughasartmänguteenustest vähemalt 55% osutavad Gibraltaris asuvad äriühingud ning peaaegu 90% majandustegevusest Ühendkuningriigi kaughasartmänguturul seoses Ühendkuningriigis elavate või asuvate klientidega ei kuulunud enne uut maksukorraldust Ühendkuningriigi aktsiisiga maksustamisele.
16. Uuele maksukorraldusele eelnenud maksukorralduses oli asjakohastes Ühendkuningriigi maksuõiguse normides ette nähtud, et Ühendkuningriigis asuvad kaughasartmängude korraldajad maksavad Ühendkuningriigis maksu 15% oma brutokasumist, mis on saadud kaughasartmänguteenuste osutamise eest klientidele olenemata nende elukohast. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei vaidle pooled selle üle, et seda sai paikapidavalt kirjeldada kui maksustamist „tarnimiskoha“ põhjal. Väljaspool Ühendkuningriiki (sealhulgas Gibraltaris) asuvad kaughasartmängude korraldajad ei maksnud Ühendkuningriigis makse kaughasartmänguteenuste eest, mida osutati isikutele Ühendkuningriigis, kes neid mänge seal tarbisid. Kaughasartmängude korraldajad, kelle asukoht oli Gibraltaris, maksid Gibraltaris maksu kogu maailmas osutatud kaughasartmänguteenuste eest a) veebis kindlaksmääratud võidukoefitsiendiga kihlvedude ja nn kihlveobörside (betting exchanges) osas määraga 1% käibest ja b) veebikasiinode osas määraga 1% brutokasumist või hasartmängudest saadud tulust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei vaidle pooled samuti selle üle, et seda sai paikapidavalt kirjeldada kui maksustamist „tarnimiskoha“ põhjal.
17. GBGA on eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlustanud Ühendkuningriigi uue maksukorralduse teatavate finantsseadusega kehtestatud hasartmängumaksude osas. Ta vaidleb vastu sellele, et Gibraltaris asuvad kaughasartmängude korraldajad ei saa enam osutada neid teenuseid Ühendkuningriigi residentidele ilma Ühendkuningriigi maksu maksmata. Niisugustele teenuseosutajatele tekib uue maksukorralduse ja uue reguleeriva raamistiku järgimisest lisakulusid ning kuni ei ole topeltmaksustamise vältimise lepingut või ei ole muudetud Gibraltari maksukorraldust, peavad nad maksma ühtedelt ja samadelt Ühendkuningriigi residentidega sõlmitud äritehingutelt maksu nii Ühendkuningriigis kui ka Gibraltaris.
18. Seoses selle menetlusega esitas High Court of Justice’i (England & Wales) (Inglismaa ja Walesi kõrgem kohus) Queen’s Bench Division (Administrative Court) (kuningliku kohtu osakond, halduskoda) (Ühendkuningriik) oma 21. septembri 2015. aasta kohtumääruses, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. novembril 2015, järgmised eelotsuse küsimused:
„1. ELTL artikli 56 kohaldamisel ning arvestades Gibraltari ja Ühendkuningriigi vahelist konstitutsioonilist suhet:
1) kas Gibraltarit ja Ühendkuningriiki tuleb pidada liidu õiguse kohaldamisel ühe ja sama liikmesriigi osaks nii, et ELTL artikkel 56 ei kohaldu, välja arvatud niivõrd, kui seda saab kohaldada siseriikliku meetme suhtes? Teise võimalusena:
2) kas Gibraltar on ELTL artikli 355 lõiget 3 arvestades oma konstitutsioonilise staatuse poolest Ühendkuningriigist eraldiseisev territoorium Euroopa Liidus, mistõttu teenuste osutamist Gibraltari ja Ühendkuningriigi vahel tuleb pidada liidusiseseks kaubanduseks ELTL artikli 56 tähenduses? Kolmanda võimalusena:
3) kas Gibraltarit tuleb pidada kolmandaks riigiks või territooriumiks nii, et liidu õigus kohaldub nende kahe vahelises kaubanduses üksnes asjaoludel, mil liidu õigus toimib liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes? Neljanda võimalusena:
4) kas Gibraltari ja Ühendkuningriigi vahelist konstitutsioonilist suhet tuleb ELTL artikli 56 kohaldamisel käsitada mingil muul viisil?
2. Kas siseriiklikud maksustamismeetmed, millel on niisugused tunnused nagu uuel maksukorraldusel, kujutavad endast teenuste vaba liikumise piirangut ELTL artikli 56 tähenduses?
3. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav: kas need eesmärgid, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud siseriiklikel meetmetel (nagu uus maksukorraldus) olevat, on õiguspärased ja võivad õigustada teenuste vaba liikumise piiramist ELTL artikli 56 tähenduses?“
19. GBGA ning Ühendkuningriigi, Belgia, Tšehhi Vabariigi, Iirimaa, Hispaania, Portugali ja Gibraltari valitsus ja Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad. Kõik nimetatud menetlusosalised peale Tšehhi Vabariigi esitasid 4. oktoobril 2016 peetud kohtuistungil oma suulised seisukohad.
Õiguslik analüüs
Esimene küsimus: ELTL artikli 56 kohaldatavus olukorras, mis piirdub Gibraltari ja Ühendkuningriigiga?
20. Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas isik saab tugineda ELTL artiklile 56 olukorras, mille faktilised asjaolud jäävad Ühendkuningriigi ja Gibraltari piiresse.
Probleem: kas Ühendkuningriigi ja Gibraltari vahelistes suhetes saab tugineda ELTL artiklile 56?
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kuna Gibraltari valitsus on asunud seisukohale, et Gibraltari erilisest konstitutsioonilise staatusest tulenevalt on Gibraltaris asuvate ettevõtjate poolt Ühendkuningriigi elanikele teenuste osutamine liidu õigusega „kaitstud“ ja iga sellekohane piirang peab olema põhjendatud. See põhimõte ei olene Gibraltari valitsuse arvates analüüsist selle kohta, kas tekib tegelik või potentsiaalne mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele liidus.
22. Nii üllatav kui see ka pole, ei ole Euroopa Kohtul seni palutud tuvastada, kas teenuste osutamise vabadus kehtib ka Ühendkuningriigi ja Gibraltari vahel. Samuti ei ole õiguskirjanduses minu teada keskendutud konkreetselt Gibraltari ja Ühendkuningriigi vahelisele suhtele teenuste osutamise vabaduse osas. Praeguse seisuga saan kõigest arvata, miks see nii on: üldise arvamuse kohaselt saab vastus olla ainult selline, et Ühendkuningriigi ja Gibraltari vahelised olukorrad on ELTL artikliga 56 ette nähtud teenuste osutamise vabaduse küsimuses puhtalt riigisisesed. Igal juhul olen ka mina seisukohal, et vaidlusalune juhtum on puhtalt riigisisene olukord, mistõttu ELTL artiklile 56 tugineda ei ole võimalik.
23. Selgitan, miks.
Aluslepingute sätted: ELL artikkel 52 ja ELTL artikkel 355
24. ELL artikli 52 lõike 1 kohaselt on aluslepingud kohaldatavad 28 liikmesriigile. See säte kinnitab rahvusvahelise avaliku õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt rahvusvahelistel organisatsioonidel ei ole oma territooriumi, vaid neil on nende liikmesriikide territooriumid.(5) Peale selle on 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni(6) artiklis 29 sätestatud, et kui lepingust või muul viisil ei ilmne muu kavatsus, on leping kohustuslik igale osalisriigile kogu tema territooriumil. Liikmesriigi territooriumi määravad siseriiklik õigus ja rahvusvaheline avalik õigus.(7)
25. ELL artikli 52 lõikes 2 on lisatud, et aluslepingute territoriaalne kohaldamisala on täpsustatud ELTL artiklis 355.
26. ELTL artikli 355 lõikes 3 omakorda on märgitud, et lisaks ELL artikli 52 sätetele kohaldatakse aluslepingute sätteid Euroopa territooriumide suhtes, mille välissuhete eest vastutab liikmesriik. See säte pärineb 1951. aastal Pariisis sõlmitud Euroopa Söe‑ ja Teraseühenduse asutamislepingu artiklist 79.(8) Algselt oli selles ESTÜ asutamislepingu sättes silmas peetud Saarimaa piirkonda.(9) Hiljem sisaldasid samalaadselt sõnastatud sätet nii EMÜ asutamisleping(10) kui ka Euratomi asutamisleping(11). Praegu reguleerib Gibraltari olukorda eeldatavasti ELTL artikli 355 lõige 3. Euroopa Kohus on seda kinnitanud, nagu käesolevas ettepanekus edaspidi täpsemalt kirjeldan.(12) Samuti on Hispaania Kuningriik ja Ühendkuningriik õiguslikult küll mittesiduvas, kuid siiski kõnekas Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsioonis nr 55 märkinud, et „[a]luslepinguid kohaldatakse Gibraltari suhtes kui Euroopa territooriumi suhtes, mille välissuhete eest vastutab üks liikmesriik“ ja et „[s]elline kohaldamine ei muuda asjaomaste liikmesriikide vastavaid seisukohti“.
27. Sellepärast võib julgelt väita, nagu ka Gibraltari valitsus õigesti märgib, et liidu õiguse kohaldamine Gibraltarile põhineb teistsugusel aluslepingu normil (ELTL artikli 355 lõikel 3) kui see, mida kohaldatakse Ühendkuningriigi suhtes (ELL artikli 52 lõige 1).
28. Millest ELTL 355 lõige 3 aga ei räägi, on Ühendkuningriigi ja Gibraltari vaheline suhe põhivabaduste kohaldamise osas. Nimetatud sättest selgub otseselt vaid see, et liidu õigus on Gibraltari suhtes kohaldatav.
Gibraltarit käsitlev kohtupraktika
29. Euroopa Kohus on korduvalt käsitlenud olukordi, millesse oli ühel või teisel moel seotud Gibraltar.
– Kohtuasi C‑145/04: Hispaania vs. Ühendkuningriik
30. See kohtuasi on üks harvadest juhtudest, mil liikmesriik algatas teise liikmesriigi suhtes ELTL artikli 259 alusel rikkumismenetluse. Hispaania Kuningriik oli seisukohal, et Ühendkuningriik on rikkunud liidu õigust sellega, et võimaldas Gibraltari elanikel hääletada Euroopa Parlamendi valimistel, täpsemalt võimaldades valida inimestel, kes küll elasid nimetatud territooriumil, kuid ei olnud liikmesriigi ega seega liidu kodanikud. Selles kohtuasjas paluti Euroopa Kohtul peamiselt tuvastada, kas Ühendkuningriik võib anda isikutele, kes elavad Gibraltaris, kuid ei ole liikmesriigi ega seega liidu kodanikud, õiguse hääletada Euroopa Parlamendi valimistel. Euroopa Kohus jättis Hispaania Kuningriigi hagi rahuldamata.(13)
31. Mainin seda kohtuasja sellepärast, et sealt saab korraliku ajaloolise ja poliitilise ülevaate, mis on üldiselt abiks ka käesolevas asjas.
32. Euroopa Kohus märkis: „Hispaania kuningas loovutas Gibraltari Suurbritanniale Utrechti lepinguga, mis sõlmiti Hispaania kuninga ja Suurbritannia kuninganna vahel 13. juulil 1713 lepingute raames, millega lõpetati Hispaania pärilussõda. Kõnesoleva lepingu X artikli teine lause sätestab, et kui Suurbritannia peaks kunagi kavatsema Gibraltari linna valdusi kinkida, müüa või muul viisil võõrandada, siis on ta kohustatud andma Hispaania kroonile eesõiguse kõigi teiste huvitatud isikute ees. Tänasel päeval on Gibraltar Ühendkuningriigi koloonia. Ta ei ole Ühendkuningriigi osa. Täidesaatvat võimu teostavad Gibraltaril kuberner, kelle nimetab ametisse kuninganna, ja määratletud siseasjades peaminister ja ministrid, kes valitakse kohalikul tasandil. Viimased on vastutavad seadusandliku kogu ees (House of Assembly), mille valimised leiavad aset iga viie aasta tagant. Seadusandlikul kogul on pädevus võtta vastu seadusi, mis puudutavad määratletud siseasju. Kuberneril on siiski õigus keelduda seaduse heakskiitmisest. Peale selle on pädevus kehtestada Gibraltaril kohaldatavaid seadusi ka Ühendkuningriigi parlamendil ja kuningannal Salanõukogu kaudu (Queen in Council). Gibraltaril on loodud oma kohtusüsteem. Siiski on olemas võimalus kaevata Gibraltari kõrgeima kohtu otsuse peale edasi Salanõukogu kohtukomiteesse (Judicial Committee of the Privy Council). Ühenduse õiguse järgi on Gibraltar [ELTL artikli 355 lõike 3] tähenduses Euroopa territoorium, mille välissuhete eest vastutab liikmesriik ja mille suhtes kohaldatakse EÜ asutamislepingu sätteid. Akt Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemistingimuste ja aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1972, L 73, lk 14) sätestab siiski, et mõnda asutamislepingu osa Gibraltari suhtes ei kohaldata.“(14)
33. Niisiis on Euroopa Kohus juba teadlik sellest, et Gibraltar ei ole tegelikult Ühendkuningriigi osa.
– Kohtuasi C‑30/01: komisjon vs. Ühendkuningriik
34. Kohtuasjas C‑30/01: komisjon vs. Ühendkuningriik palus komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Ühendkuningriik on jätnud Gibraltari suhtes vastu võtmata mitmeid õigus‑ või haldusnorme, et järgida rida liidu siseturgu käsitlevaid teisese õiguse akte, mis käsitlevad kaupade vaba liikumist.
35. Komisjoni hagi rahuldamata jättes märkis Euroopa Kohus, et asjaolu, et ühenduse tolliterritoorium ei hõlma Gibraltarit, tähendab seda, et Gibraltari suhtes ei kohaldata kaupade vaba liikumist käsitlevaid aluslepingu sätteid ega neid liidu teisese õiguse sätteid, mille eesmärk on seoses kaupade vaba liikumisega tagada liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormide ühtlustamine ELTL artiklite 114 ja 115 kohaselt.(15) See on minu arvates loogiline järeldus, kui võtta arvesse, et nagu eespool nägime, ei ole Gibraltar liidu tolliterritooriumi osa. Selles suhtes, nagu kohtujurist Tizzano nimetatud kohtuasjas väljendus, „tuleb Gibraltarit pidada kaupade vaba liikumist käsitlevate ühenduse õigusnormide seisukohast kolmandaks riigiks“.(16)
36. Peale selle nähtub kohtuotsusest C‑30/01, et kui tegemist on Gibraltari olukorraga, siis algatatakse ELTL artikli 258 ja järgmiste artiklite kohane rikkumismenetlus Ühendkuningriigi vastu.
37. See on minu hinnangul esimene märk sellest, et oleme käesolevas asjas tunnistajaks puhtalt riigisisesele olukorrale. Aluslepinguid ratifitseerides on teiste liikmesriikide ees kohustused võtnud Ühendkuningriik, mitte Gibraltar. Sellepärast on loogiline, et Gibraltarit puudutav rikkumismenetlus algatatakse Ühendkuningriigi vastu. Kui Ühendkuningriigi ja Gibraltari vahel tuleks kohaldada teenuste osutamise vabadust, tähendaks see – nagu komisjon õigesti märgib –, et Ühendkuningriik võtab aluslepingutest tulenevalt kohustuse iseenda ees. See oleks üsna veider.
38. Niisamuti, kui Gibraltari vastu ei saa algatada rikkumismenetlust, on loogiline, et ka Gibraltar ise ei saa taotleda sellise menetluse algatamist, sest tal ei ole liidu liikmesriigi staatust.(17) Kui Gibraltar kehtestaks õigusakti, millele on ELTL artikli 56 alusel vastu komisjon või ka Ühendkuningriik või muu liikmesriik, ei saaks seda ELTL artikli 258 või 259 alusel vaidlustada. Ühendkuningriik peaks asuma Gibraltari kehtestatud õigusakti pärast lausa iseendaga vaidlusse. See oleks veelgi veidram.(18)
– Kohtuasjad teenuste osutamise vabaduse küsimuses seoses interneti kaudu kihlvedude sõlmimisega
39. Konkreetselt seoses aluslepingust tuleneva teenuste osutamise vabadusega on Euroopa Kohus asunud järjepidevalt seisukohale, et äriühing, mille asukoht on Gibraltaris, on liikmesriigis asuv eraõiguslik ettevõtja,(19) ega ole ELTL artikli 355 lõiget 3 seejuures isegi maininud.(20) See tähendab ka, et niisugune äriühing saab kasutada ELTL artiklist 56 tulenevaid õigusi ja pakkuda interneti kaudu oma teenuseid „muus liikmesriigis kui see, kus ta asub“.(21) Muidugi mõista puudutasid need Euroopa Kohtu menetluses olnud kohtuasjad ainult olukorda Gibraltari ja muu liikmesriigi, mitte Ühendkuningriigi vahel.
40. Needki kohtuasjad ei paku mingit uut arusaama. Juhul kui – nagu on väljaspool vaidlust ja selge – Gibraltar ei ole kolmas riik, on loogiline, et ta peab olema ELTL artikli 56 tähenduses liikmesriigi osa.
41. Siiski tunneb eelotsusetaotluse esitanud kohus huvi, kas selle asemel, et lugeda Ühendkuningriik ja Gibraltar ELTL artikli 56 kohaldamisel üheks ja samaks liikmesriigiks, on võimalik pidada Gibraltarit konstitutsioonilise staatuse poolest Ühendkuningriigist eraldiseisvaks territooriumiks liidu sees, nii et teenuste osutamist Gibraltari ja Ühendkuningriigi vahel tuleb ELTL artikli 56 kohaldamisel käsitada kui liidusisest kaubandust.
42. Ma ei näe, kuidas see saaks ELTL artikli 355 lõike 3 mis tahes käsituse kohaselt võimalik olla.
Kohtupraktika teiste territooriumide kohta
– Kohtuasi C‑355/89: Barr ja Montrose
43. Gibraltari valitsus viitab kohtujurist Jacobsi ettepanekule kohtuasjas Barr ja Montrose Holdings, kus kohtujurist märgib, et töötajate liikumine Ühendkuningriigi ja Mani saare vahel ei „olnud „täielikult liikmesriigisisene“, sest Mani saar ei ole Ühendkuningriigi osa“.(22)
44. Tõtt-öelda ei näe ma selles õiguslikku seost käesoleva juhtumiga, sest Mani saare suhtes kehtib teistsugune õiguslik režiim kui Gibraltari oma. Mani saarel ja Gibraltaril on ühist nii palju, et nad kumbki ei ole Ühendkuningriigi osa.
45. ELTL artikli 355 lõike 5 punktis c on sätestatud, et erandina ELL artiklist 52 ja ELTL artikli 355 lõigetest 1−4 kohaldatakse aluslepinguid Kanalisaarte ja Mani saare suhtes üksnes sel määral, kui see on vajalik, et tagada neid saari käsitlev kord, mis on ette nähtud 22. jaanuaril 1972 alla kirjutatud lepingus uute liikmesriikide astumise kohta EMÜsse ja Euratomi. Ühendkuningriigi ühinemisakti protokolli nr 3 artiklis 2 omakorda on märgitud, et ELTL artiklis 45 ette nähtud töötajate vaba liikumine ei kehti Mani saare suhtes. Seetõttu on loogiline, et ELTL artikli 45 seisukohast ei ole Ühendkuningriigi ja Mani saare vaheline olukord puhtalt riigisisene. Samuti otsustas, õigemini kinnitas Euroopa Kohus, et protokolli nr 3 artikli 2 kohaselt ei mõjuta ühinemisakt mänlaste õigusi Ühendkuningriigis, vaid selles artiklis on ette nähtud, et niisugused isikud ei saa tugineda ühenduse õigusnormidele isikute ja teenuste vaba liikumise kohta(23) ning et seda ega ka muid nimetatud protokolli sätteid ei saa tõlgendada nii, et need kohustavad Mani saare ametivõime kohtlema ühendusest pärit füüsilisi või juriidilisi isikuid samamoodi, nagu koheldakse Ühendkuningriigis mänlasi.(24) Seega, nagu toonitab ka komisjon, on Ühendkuningriigi kodanikul, kes kolib Mani saarele, liidu õiguse seisukohast samad õigused nagu mis tahes muul liidu kodanikul. Niisiis tuleb kohtujurist Jacobsi seisukohta näha selles kontekstis ning sellisena ei ole see käesolevas asjas otseselt oluline.
– Kohtuasi C‑293/02: Jersey Produce Marketing Organisation
46. Käesolevas kohtuasjas on esimese küsimuse lahendamisel palju rohkem abi kohtuasjast Jersey Produce Marketing Organisation.
47. Jersey tootjatel oli keelatud oma kartuleid Ühendkuningriiki eksportida, kui nad ei olnud registreerunud Jersey Potato Export Marketing Boardis ega sõlminud selle organisatsiooniga turustuslepingut. Need tootjad soovisid tugineda ELTL artiklile 35. Nii pidi Euroopa Kohus tuvastama, kas selliste kaupade tarnimist Jersey ja Ühendkuningriigi vahel tuleb Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaldamisel käsitada kui liikmesriikidevahelisi kaubatarneid või tuleb Jerseyt ja Ühendkuningriiki pidada selles juhtumis ühe ja sama liikmesriigi osadeks.
48. Nagu Gibraltargi ei ole Jersey Ühendkuningriigi osa. Euroopa Kohus on ise kinnitanud, et Gibraltar on ELTL artikli 355 lõike 3 tähenduses territoorium, mille välissuhete eest vastutab liikmesriik.(25) Ainus erinevus Gibraltari ja Jersey õiguslikus käsitlemises on see, et Jersey suhtes kehtib ELTL artikli 355 lõike 5 punkt c, mis kujutab endast erinormi ELTL artikli 355 lõike 3 suhtes. Sellest erinormist tulenevalt kohaldatakse aluslepingu eeskirju Jersey suhtes mitte täielikult, vaid kõigest osaliselt, sellekohase erikorraga ette nähtud piirides. Selle poolest on üldine õigusolukord seoses Jerseyga samasugune nagu Mani saare puhul.
49. Nüüd aga asja tuuma juurde: kohtuasi Jersey Produce Marketing Organisationkäsitles aluslepingu sätteid kaupade vaba liikumise kohta. Erinevalt olukorrast kohtuasjas Barr ja Montrose Holdings ei kohaldunud Kanalisaarte suhtes erikorra norme. Selle tulemusel märkis Euroopa Kohus, et „[ELTL artiklite 28, 30, 34 ja 35] kohaldamise eesmärgil tuleb Kanalisaari, Mani saart ja Ühendkuningriiki lugeda ühtseks liikmesriigiks“.(26)
50. Olen arvamusel, et midagi muud ei saa ega tulegi öelda ka Ühendkuningriigi ja Gibraltari vahelise olukorra kohta, kui kõne all on ELTL artiklis 56 ette nähtud teenuste osutamise vabadus.
Muud kaalutlused
51. Gibraltari valitsus rõhutab, et kuna ELTL artikli 355 lõike 3 tõlgendamisel tuleb lähtuda selle mõttest ja eesmärgist, milleks on tagada liidu õiguse tõhus kohaldamine selles sättes silmas peetavate Euroopa territooriumide suhtes, ning kuna see eesmärk hõlmab „sisepiirideta“ siseturu loomist (vt ELTL artikli 26 lõige 2), eeldab ELTL artikli 355 lõike 3 õige tõlgendamine seega, et Gibraltari ja Ühendkuningriigi vahel peab olema teenuste vaba liikumine. Lähtumine analoogiast Gibraltari ja Kanalisaarte ning Mani saare vahel – mille suhtes on kohaldatav ELTL artikli 355 lõike 5 punkt c – oleks kohatu.
52. Ma ei nõustu sellise mõttekäiguga.
53. Seda loogikat kasutades saaks siseturu vabaduste kohaldamisalasse hõlmata mis tahes riigisisese olukorra. Euroopa Kohus on oma argumentide toetuseks tuginenud ELTL artikli 26 lõikes 2 kasutatud sõnale „sisepiirideta“. Näiteks kohtuasjas Carbonati Apuani, mis käsitles marmorimaksu ühes teatavas omavalitsusüksuses(27) kaevandatavalt marmorilt, viitas Euroopa Kohus ELTL artikli 26 lõikele 2,(28) et toetada oma põhjapanevamat argumenti, mille kohaselt tolliliidu põhimõte kui selline nõuab kaupade vaba liikumise tagamist liidus üldiselt: mitte ainult riikidevahelises kaubanduses, vaid laiemalt kogu tolliliidu territooriumil.(29)
54. Niisugused kaalutlused on väga eriomased tolliliidu loomisele.(30) Mis tahes territoriaalsed eralduspiirid, isegi kui need on liikmesriigi sees, mõjutavad kaupade vaba liikumist liidus. Seetõttu ei saa neid kaalutlusi üle kanda teenuste osutamise vabadusele kui sellisele.
55. Pealegi, nagu osutab ka komisjon oma seisukohtades, ei olnud kohtuasjas Carbonati Apuani tegu puhtalt riigisisese olukorraga. Vaidlusalune maks ju riivas oma laadi ja tingimustega liikmesriikidevahelist kaubandust.(31) Sama kehtib ka varasemate juhtude kohta, millele Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjas konkreetselt viitas.(32)
56. Kuidas ka ei vaataks, räägib ELTL artikkel 56 teenuste osutamise vabaduse kontekstis „liikmesriikide kodanike[st]“(33). ELTL artikli 355 lõige 3 ei lisa ühtki uut liikmesriiki. Järelikult ei saa Gibraltar ja Ühendkuningriik olla ELTL artikli 56 kohaldamisel midagi muud kui üks ja sama liikmesriik.
57. Kokkuvõttes tõlgendan ELTL artikli 355 lõiget 3 nii, et see ei loo Ühendkuningriigi ja Gibraltari vahel uusi ega lisanduvaid õigusi (ega kohustusi) lisaks nendele, mis tulenevad Ühendkuningriigi ja Gibraltari konstitutsiooniõigusest.
Järeldus
58. Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii, et Ühendkuningriiki ja Gibraltarit tuleb pidada ELTL artikli 56 kohaldamisel üheks liikmesriigiks.
Teine küsimus: piirang ELTL artikli 56 tähenduses?
Teise küsimuse hüpoteetilisus
59. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kindlaks teha, kas kaughasartmängumaksu kehtestamine kujutab endast ELTL artikli 56 tähenduses teenuste osutamise vabaduse piirangut.
60. Kuna teenuste osutamise vabadust käsitlevad Euroopa Liidu toimimise lepingu sätted ei ole kohaldatavad olukorrale, mis jääb igas mõttes ühe liikmesriigi piiresse,(34) on teine eelotsuse küsimus hüpoteetiline.
61. Juhuks, kui Euroopa Kohus peaks siiski jõudma esimeses küsimuses teistsugusele järeldusele ja arvama, et ELTL artikkel 56 on vaidlusalusele juhtumile kohaldatav, on vaja selle sätte analüüsi.
62. Sama kehtib muide ka juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et kuigi vaidlus põhikohtuasjas jääb (ELTL artikli 56 mõttes) ühe liikmesriigi piiresse, on olemas huvi selle vastu, et Euroopa Kohus annaks küsimusele sisulise vastuse ühel põhjustest, mis on hiljuti kokku võetud kohtuotsuses Ullens de Schooten.(35) Samas tahaksin siinkohal hoiatada: eeldusel, et käesolevas kohtuasjas on tegu puhtalt riigisisese olukorraga, ei näe ma, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 nõuete kohaselt teatanud, millistel põhjustel on tema menetluses olev vaidlus, olgugi et puhtalt riigisisene, seotud teenuste osutamise vabadust käsitlevate liidu õigusnormidega nii, et tal on selle vaidluse lahendamiseks vaja eelotsusemenetluses taotletud tõlgendust.(36) Põhjus on selles, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib keskenduvat vaid küsimusele, kas põhikohtuasjas vaidluse all olev olukord on riigisisene või mitte, ent mitte küsimusele, kas juhul, kui see on riigisisene, on sellel seoseid liidu õigusega.
63. Seetõttu põhinevad järgmised punktid kõigest sellel hüpoteetilisel alusel.
Uue maksukorralduse sisulised tunnused
64. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud, et pärast uue maksukorralduse kehtestamist: 1) maksustatakse Ühendkuningriigi maksuga (ehk „kaughasartmängumaksuga“) „maksukohustuslase“ osalemist hasartmängukorraldajate pakutavates kaughasartmängudes olenemata sellest, kas nende hasartmängukorraldajate asukoht on Ühendkuningriigis, Gibraltaris või mujal; 2) on „maksukohustuslane“ mis tahes Ühendkuningriigi resident (kusjuures Ühendkuningriigi resident on „isik, kes elab tavaliselt Ühendkuningriigis“ või „juriidiline isik, mis on seadusjärgselt asutatud Ühendkuningriigis”); 3) on selle kaughasartmängumaksuga maksustamise määr Ühendkuningriigis 15% hasartmängukorraldaja vastava arvestusperioodi kasumist (vastavalt määratlusele); 4) maksavad seda maksu hasartmängukorraldajad ning selle maksmine on tegevusloa säilitamise tingimus; 5) tuleb hasartmängukorraldaja poolt vastaval arvestusperioodil tavalistest hasartmängudest saadud kasumi arvutamisel liita sellele hasartmängukorraldajale vastaval arvestusperioodil tavaliste hasartmängude suhtes tehtud maksed ning lahutada sellest summast hasartmängukorraldaja poolt samal perioodil niisuguste hasartmängude võitudele tehtud kulutused; 6) peavad hasartmängukorraldaja need tulud ja kulud, mida võetakse arvesse tema kasumi kindlaksmääramisel, olema kindlaks tehtud tema raamatupidamises ja eristatud tema muudest tuludest ja kuludest; 7) saab selle kindlakstegemise tulemused kui sellised edasi kanda selle hasartmängukorraldaja kogu tegevusest saadud kasumi arvutusse; 8) ei arvestata selle tulemuse identifitseerimisel ja kvantifitseerimisel haldus‑ vm kulusid (nt üür ja töötasud) ega sellelt summalt (s.o kindlaksmääratud tulude ja kulude vahelt) 15% ulatuses makstavat maksu.
65. Oluline on, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, seisnevad kaughasartmängumaksu põhjustatud sisuline muudatus ja sisuline mõju selles, et tehakse kindlaks ja maksustatakse määratletud puhastulu määratletud turult ning et see turg ja see tulu on määratletud ühtemoodi kõikide turul tegutsevate kaughasartmängukorraldajate suhtes.
„Ekstraterritoriaalsus“
66. GBGA ja Gibraltari valitsus märgivad, et uue maksukorralduse kohaselt makstavad maksud on ekstraterritoriaalsed, sest nendega maksustatakse mitte tarbimist ega tarbijaid, vaid väljaspool Ühendkuningriiki asuvate tarnijate kasumit. Kuna kõnealuseks maksuks on ette nähtud 15% brutokasumist, mida tarnija saab hasartmängudest ehk „panuste netosummast“, s.o tarnija kogukäibest Ühendkuningriigi residentidelt, millest on lahutatud Ühendkuningriigi residentidele välja makstud võidud, moodustab see maks proportsionaalse osa tarnija kogukasumist, mille ta saab Ühendkuningriigi residentidega sõlmitud hasartmängutehingutest. Kuna tarnija ei saa kasumit igalt tehingult (sest vahel hasartmängija võidab), ei saa seda pidada maksuks hasartmängude mängimise eest. Tarbijad võivad palju kordi mängida, ent niivõrd kui nad võidavad, ei maksa hasartmängukorraldaja nende tarbimiselt maksu. Kuna panuste netosumma arvutatakse kolmekuuse ajavahemiku kohta, ei ole võimalik omistada ühtegi osa hasartmängukorraldaja maksukohustusest konkreetsele hasartmängude tarbimisele konkreetse tarbija poolt.
67. Ühendkuningriigi valitsus on väljendanud vastupidist seisukohta: uue maksukorraldusega on kehtestatud siseriiklikud hasartmängumaksud, mis ei ole oma laadilt diskrimineerivad. Nendega maksustatakse majandustegevust, mis seisneb selles, et tavaliselt Ühendkuningriigis elavad inimesed või Ühendkuningriigi äriühingud tarbivad Ühendkuningriigis hasartmänguteenuseid. Kaughasartmängumaksuga maksustatakse maksukohustuslase osalemist kaughasartmängudes. Maksukohustuslane on hasartmänguteenuse saaja, ehkki maksu maksmise kohustus lasub hasartmängukorraldajal. Sellelt osalemiselt makstavat maksu ei arvutata hasartmängukorraldaja kasumi põhjal, vaid aluseks võetakse hasartmängudest saadud summad, millest on lahutatud võitudeks välja makstud summad. Teisisõnu on tegu maksuga kõikide panuste netosummalt. Arvutusviisist olenemata jääb see kaughasartmängudes osalemise eest makstavaks maksuks. Sellepärast ei ole tegu ekstraterritoriaalse maksuga.
68. Minu arvates on termini „ekstraterritoriaalsus“ kasutamine käesoleva asja kontekstis ebaõnnestunud. Üldjuhul on (liikmes)riigil, kui ühtlustamist ei ole toimunud, maksustamispädevusest tulenev vabadus ühepoolselt määrata, keda, kus ja mis tingimustel ta maksustab, ning seda seoses nii otseste kui ka kaudsete maksudega. Ainult äärmisel juhul, kui ei ole võimalik tuvastada seost tema jurisdiktsiooniga, saab rääkida ekstraterritoriaalsuse tõttu keelatud maksust.
69. Käesolevas asjas aga on seosed Ühendkuningriigiga selged. Lähtepunktiks on tarbimine Ühendkuningriigi residendi poolt, kes peaasjalikult teeb seda füüsiliselt Ühendkuningriigis olles. Samuti, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on selle maksu maksmine Ühendkuningriigis asuvatele klientidele teenuste osutamiseks vajaliku tegevusloa säilitamise tingimus. Seetõttu oleks keeruline rääkida maksust, mis on väidetava ekstraterritoriaalsuse tõttu õigusvastane.
Otsene või kaudne maks?
70. Usun, et küsimus, kas vaidlusalune maks on otsene või kaudne, ei ole käesolevas kontekstis oluline. Mõlemat liiki makse hinnatakse teenuste osutamise vabaduse seisukohast ühtemoodi. Peale selle aga ei ole mul võimalik anda sellele küsimusele lõplikku vastust, mis peaks minu arvates olema eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses.
71. On asjaolusid, mis viitavad sellele, et kaughasartmängumaks on otsene maks Gibraltarist osutatavatelt teenustelt, ja asjaolusid, mis viitavad sellele, et see on maks Ühendkuningriigis toimunud tarbimiselt.
72. Otsesele maksule viitavad järgmised asjaolud: mulle näib, et majanduslikult langeb selle maksu koormus lõpuks teenuse osutajale ja seepoolest sarnaneb kõnealune maks tulumaksuga. Ma ei arva, et see maks on juba arvestatud tarbijale pakutava teenuse hinna sisse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib sellega seoses, et uue maksukorralduse mõjul maksustatakse määratletud osa teenuseosutaja tuludest, millest on maha arvatud määratletud osa teenuseosutaja kuludest. Selle tuluosa määratlemine ja hindamine on seotud majandustegevuse allikaga, nimelt laias mõttes Ühendkuningriigi turuga.
73. Samas käivitab kogu kõnealuse maksustamise hasartmänguteenuste tarbimine tarbija (Ühendkuningriigi residendi) poolt, isegi kui kogu tarbimisest jääb maksustamata see osa, mis viib tarbija võiduni.
Tarbimiskoht
74. Meil on ikkagi vaja lähemalt uurida, milline täpselt on tarbimiskoht.
75. GBGA ja Gibraltari valitsus märgivad, et kõnealused maksud ei piirdu tegeliku tarbimisega Ühendkuningriigis, sest klient, s.o uue maksukorralduse järgi maksukohustuslane ei pruugi olla tehingu ajal Ühendkuningriigis.
76. See argument mind ei veena ja näib isegi katsena pöörata pea peale põhimõtet, et internetitehing saab olla ja peab alati olema seotud konkreetse (liikmes)riigiga. Kindlasti võib Ühendkuningriigi elanik, kes on oma krediitkaardiandmetega registreeritud Ühendkuningriigi residendina, osaleda interneti-hasartmängudes – st sõlmida tehinguid – ka välismaareisil olles. See aga ei ole oluline. Oluline on, millise riigi jurisdiktsiooni see isik kuulub. Kui isik on registreeritud Ühendkuningriigis, sest seal on tema huvide kese, on mulle täiesti arusaadav, et tarbimismaksuga maksustamisel peetakse teda Ühendkuningriigis tarbivaks isikuks.
77. Teisisõnu: ainuüksi see, et internet on nii universaalne, ja see, et isik võib sõlmida tehinguid, olemata seejuures füüsiliselt oma päritoluliikmesriigis, ei tähenda, et isik ei tarbi selles liikmesriigis. Seetõttu võib liikmesriik määratleda tarbimiskoha ka siis, kui tarbija füüsiline asukoht ja määratletud tarbimiskoht mõnel juhul lahknevad.
78. See võib viia koguni olukordadeni, kus eri liikmesriigid maksustavad ühte ja sama tarbimistehingut, kui Ühendkuningriigi tarbija tarbib reisil olles. Ent nagu järgmiseks selgitan, ei vii niisugune topeltmaksustamine kui selline ELTL artikli 56 rikkumiseni.
Piirang?
79. ELTL artikli 56 kohaselt on keelatud liidu piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.
80. Nagu on hästi teada, nõuab ELTL artikkel 56 mitte ainult igasuguse diskrimineerimise kaotamist teenuseosutaja suhtes, mis põhineb tema kodakondsusel või asjaolul, et tema asukoht on teises liikmesriigis kui see, kus teenust tuleb osutada, vaid ka kõigi piirangute kaotamist – isegi kui need laienevad ühtviisi nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele –, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem atraktiivseks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta samalaadseid teenuseid seaduslikult osutab.(37)
81. Niisuguses laiemas ELTL artikli 56 käsituses võivad kõnealused meetmed muuta teenuste osutamise vabaduse kasutamise Gibraltari ja Ühendkuningriigi vahel vähem huvipakkuvaks. Kuna need kujutavad endast Gibraltari ettevõtjatele lisakohustust, võib tekkida arvamus, et need on piirang ELTL artikli 56 tähenduses.
82. Niisuguse lähenemisviisiga on see probleem, et siseriiklike maksude puhul viib piiranguni ka juba pelgalt maksu kehtestamine. Igasugune maksuga maksustamine ju takistab majandustegevust või muudab selle vähem atraktiivseks.(38) Sageli on see ka maksude mõte. See on põhjus, miks Euroopa Kohus – nagu minu arvates võib nüüd juba julgelt eeldada – kasutab paindlikumat lähenemisviisi, kui kõne all on maksud seoses siseturu vabadustega, eeskätt teenuste osutamise vabaduse, asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumisega.
83. Kõige sõnaselgem on selles aspektis olnud kohtujurist Kokott, kes on oma ettepanekutes(39) korduvalt ja ulatuslikult kaitsnud maksustamise valdkonnas nüansirikkamat lähenemisviisi. Tuginen siinjuures mõningatele tema argumentidele, sest minu arvates on Euroopa Kohus asjasse puutuvates kohtuasjades need oma põhjendustes aluseks võtnud.
84. Kui maksustamine annaks „alust liidu õigusest lähtuvalt kontrollida põhivabaduste rikkumist juhul, kui võetav maks ei ole ei ilmselt ega varjatult diskrimineeriv ja seega maksustatakse sellega võrdselt kõiki liidu kodanikke, mõjutaks liikmesriigi otsust maksu teatavas valdkonnas kehtestada või maksumäära tõsta liidu õigus. Sellega rikutaks kokkuvõttes liikmesriikide maksualast pädevust, mis kuulub neile vastavalt liidu kehtivale pädevuste jaotusele. Seetõttu ei saa täiesti mittediskrimineeriv maks põhimõtteliselt piirata asutamisvabadust.“(40)
85. Samas on Euroopa Kohus tuvastanud ELTL artikli 56 tähenduses piirangu esinemise võimaluse, kui maksuga maksustatakse tõkestaval määral.(41) Käesoleval juhul aga ei saa väita, et 15% kujutab endast tõkestavat määra.
86. Sellepärast ei kujuta kaughasartmängumaks endast ELTL artikli 56 tähenduses piirangut, kui see on ühtviisi kohaldatav nii Ühendkuningriigi kui ka muudele ettevõtjatele ja on mittediskrimineeriv. Viimast aspekti analüüsin allpool.
Topeltmaksustamine
87. Topelmaksustamise küsimus on lahutamatult seotud ELTL artikli 56 tähenduses piirangu küsimusega. Nagu komisjon oma seisukohtades õigesti toonitab, ei kujuta topeltmaksustamise esinemine endast piirangut. Ühtlustatuse puudumise korral ei ole topeltmaksustamine kui niisugune põhivabadustest tulenevalt keelatud, vaid on lihtsalt (liikmes)riikide maksustamispädevuse põhimõtte tagajärg.(42)
88. Otsese maksustamise suhtes on Euroopa Kohus asunud järjepidevalt seisukohale, et topeltmaksustamine ei ole põhivabadustega vastuolus.(43)
Diskrimineerimine?
89. Ent kas käesolevas kohtuasjas on diskrimineeritud Ühendkuningriigis asuvaid hasartmängukorraldajaid võrreldes nendega, kelle asukoht on Gibraltaris? Kui on, oleks tõepoolest tegu ELTL artikli 56 rikkumisega, kui selline diskrimineerimine ei olnud põhjendatud.
90. ELTL artikli 56 eesmärk on samuti keelata liikmesriikide kodanike diskrimineerimine seoses teenuste osutamise vabadusega. Seega väljendub nimetatud sättes diskrimineerimiskeelu üldpõhimõte, millel aluslepingud rajanevad.(44)
91. GBGA ja Gibraltari valitsus märgivad, et uue maksukorralduse kohaselt kehtestatud maksud on (kaudselt) diskrimineerivad. Ehkki uus maksukorraldus on vahet tegemata kohaldatav, asetab see väljaspool Ühendkuningriiki, sealhulgas Gibraltaris asuvad hasartmängukorraldajad konkreetselt ebasoodsamasse olukorda võrreldes Ühendkuningriigis asuvate hasartmängukorraldajatega. Põhjus on selles, et teenuseid, mida Gibraltaris asuvad hasartmängukorraldajad osutavad Ühendkuningriigi residentidele, topeltmaksustatakse – Ühendkuningriigis asuvate hasartmängukorraldajate teenuseid samadele tarbijatele aga mitte.
92. Ma ei nõustu selle mõttekäiguga.
93. Nagu märgib Ühendkuningriik, on uue maksukorraldusega hoopis kehtestatud siseriiklikud hasartmängumaksud, mis ei ole oma laadilt diskrimineerivad. Uue maksukorraldusega on küll tekitatud teenuseosutajatele lisakulusid, kuid see kehtib võrdselt kõikidele Ühendkuningriigi hasartmänguturul tegutsevatele hasartmängukorraldajatele olenemata nende asukohast. Seetõttu ei kaldu see niisugusena piirama ELTL artikli 56 tähenduses teenuste osutamise vabadust.
94. Mulle on selge, et kui maksu kehtestamise mõjutaks piiriüleseid olukordi rohkem kui puhtalt riigisiseseid, oleks tõesti tegu teenuste osutamise vabaduse põhimõtte rikkumisega. Ent käesolevas asjas seda ei ole.
95. Käesolevas asjas ei ole tegu diskrimineerimisega. Kõnealune maks kehtib teenuseosutajate suhtes ühtviisi, olenemata sellest, kas nende asukoht on Ühendkuningriigis või mitte. Jällegi, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on ise toonitanud, seisnevad kaughasartmängumaksust põhjustatud sisuline muudatus ja sisuline mõju selles, et tehakse kindlaks ja maksustatakse määratletud puhastulu määratletud turult ning et see turg ja see tulu on määratletud ühtemoodi kõikide turul tegutsevate hasartmängukorraldajate suhtes.
96. Tegelikult on GBGA ja Gibraltari valitsus seadnud küsimärgi alla Ühendkuningriigi maksustamispädevuse põhimõtte ja topeltmaksustamise probleemi. Ent seda küsimust oleme eespool juba käsitlenud.
Järeldus
97. Sellepärast usun, et kõnealuse kaughasartmängumaksu tunnustega siseriiklike maksustamismeetmete kehtestamine ei ole ELTL artikliga 56 vastuolus.
Kolmas küsimus
98. Oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas piirang ELTL artikli 56 tähenduses on põhjendatud.
99. Arvestades väljapakutud vastust esimesele ja teisele küsimusele, on kolmas küsimus hüpoteetiline. Sõnastan järgmised kaalutlused niisiis juhuks, kui Euroopa Kohus otsustab, et tegu ei ole puhtalt riigisisese olukorraga ja et käesolevas asjas on teenuste osutamise vabadust piiratud.
100. Ühendkuningriigi väitel on uuel maksukorraldusel järgmised õiguspärased eesmärgid: 1) võrdsustada Ühendkuningriigi ettevõtjate ja meretaguste ettevõtjate võimalused; 2) tagada, et Ühendkuningriik saab teostada hasartmänguturu suhtes nõuetekohast maksualast järelevalvet, sealhulgas minimeerida ohtu, et ettevõtjad väldivad Ühendkuningriigi tarbijatega sooritatud majandustehingute maksustamist, vastavalt territoriaalse maksustamise põhimõttele;(45) 3) võimaldada Ühendkuningriigil säilitada Ühendkuningriigi maksusüsteemi ühtsus;(46) ja 4) suurendada maksutulu.
101. Mis puudutab viimast punkti, nimelt maksutulu suurendamist, on Euroopa Kohus asunud järjepidevalt seisukohale, et eesmärk maksimeerida riigieelarve tulud ei saa üksi õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut.(47) Siiski ei välista hasartmängusektori piirangu positiivne kõrvalmõju asjaomase liikmesriigi eelarvele seda, et piirang võib olla õigustatud, kuivõrd selle esmane eesmärk seondub tegelikult ülekaaluka üldise huviga.(48) Järelikult, kuigi maksutulu suurendamine ise ei ole kohane põhjendus, ei saa see ka takistuseks, kui on olemas kohased põhjendused, mis viivad muu hulgas ka maksutulu suurenemiseni.
102. Mul ei ole vastuväiteid seoses Ühendkuningriigi esitatud ülejäänud kolme põhjenduse endiga. Proportsionaalsuse kontrolli suhtes aga ei ole mul võimalik asjakohast nõu anda, sest eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabest jääb väheks. Nii jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu kindlaks teha, kas kaughasartmängumaks on sobiv ja vajalik Ühendkuningriigi nimetatud eesmärkide saavutamiseks.
Ettepanek
103. Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata High Court of Justice’i (England & Wales) (Inglismaa ja Walesi kõrgem kohus) Queen’s Bench Divisioni (Administrative Court) (kuningliku kohtu osakond, halduskoda) (Ühendkuningriik) küsimustele nii:
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki ja Gibraltarit tuleb pidada ELTL artikli 56 kohaldamisel üheks liikmesriigiks.