EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (täiskogu)

11. juuli 2007(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Pensionid – Pensionikindlustusmaksete määra tõus personalieeskirjade 1. maist 2004 jõustunud redaktsiooni sätete alusel

Kohtuasjas F‑105/05,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

Dieter Wils, Euroopa Parlamendi ametnik, elukoht Altrier (Luksemburg), esindajad: advokaadid G. Vandersanden ja C. Ronzi,

hageja,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: J. F. De Wachter ja M. Mustapha Pacha,

kostja,

keda toetab

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Arpio Santacruz ja M. Simm,

ning

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Martin,

menetlusse astujad,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu),

koosseisus: president P. Mahoney, kodade esimehed H. Kreppel ja S. Van Raepenbusch, kohtunikud I. Boruta, H. Kanninen, H. Tagaras ja S. Gervasoni (ettekandja),

kohtusekretär: W. Hakenberg,

arvestades kirjalikus menetluses ja 13. veebruari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        D. Wils esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 21. oktoobri 2005. aasta faksiga saabunud hagiavalduses (originaal saabus 28. oktoobril 2005) nõude tühistada tema 2005. aasta jaanuarikuu palgateatis osas, milles see tõstab vastavalt Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade 1. maist 2004 jõustunud redaktsioonile (edaspidi „personalieeskirjad” või „uued personalieeskirjad”) pensionikindlustusmaksete määra 9,75%‑ni tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2004.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade enne 1. maid 2004 kehtinud redaktsiooni (edaspidi „varasemad personalieeskirjad”) artikkel 83 sätestas:

„1. Käesoleva pensioniskeemi järgseid hüvitisi makstakse ühenduste eelarvest. Liikmesriigid tagavad ühiselt nimetatud toetuste maksmise vastavalt nimetatud kulude rahastamise ulatusele.

[…]

2. Ametnikud maksavad ühe kolmandiku selle pensioniskeemi rahastamisest. Sissemakse on 8,25% ametniku põhipalgast, võtmata arvesse artiklis 64 nimetatud paranduskoefitsiente. See arvatakse ametnike palkadest maha iga kuu.

[…]

4. Kui ühe või mitme kvalifitseeritud eksperdi poolt [Euroopa Liidu] [N]õukogu tellimusel tehtud kindlustusmatemaatilise hindamise tulemusel selgub, et ametnike tehtud sissemaksetest ei piisa selleks, et rahastada üht kolmandikku pensioniskeemi järgseid hüvitisi, määravad eelarvepädevad institutsioonid eelarvemenetluse korras ja pärast artiklis 10 ettenähtud nõupidamist personalieeskirjade komiteega kindlaks, kuidas muuta sissemaksete määrasid või pensioniiga.”

3        Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), jõustus 1. mail 2004. Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade 1. maist 2004 jõustunud redaktsiooni artikkel 83 sätestab:

„1. Käesoleva pensioniskeemi järgseid hüvitisi makstakse ühenduste eelarvest. Liikmesriigid tagavad ühiselt nimetatud toetuste maksmise vastavalt nimetatud kulude rahastamise ulatusele.

[…]

2. Ametnikud maksavad ühe kolmandiku selle pensioniskeemi rahastamisest. Sissemakse on 9,25% ametniku põhipalgast, võtmata arvesse artiklis 64 nimetatud paranduskoefitsiente. See arvatakse ametnike palkadest maha iga kuu. Sissemakset korrigeeritakse vastavalt XII lisas sätestatud eeskirjadele.

3. Selliste ametnike pensionide arvutamise korra, kes on osa oma teenistusajast olnud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse teenistuses või kes on ühenduste ühiste institutsioonide või organite teenistuses, ning selliste pensionide maksmisega seotud kulude jagamise Euroopa Söe- ja Teraseühenduse pensionifondi ning Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse eelarvete vahel kehtestavad nõukogud ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse eesistujate komitee määrusega, mille nad võtavad vastu ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega.”

4        Määrusega nr 743/2004 täiendati personalieeskirju uue artikliga 83a, mis sätestab:

„1. Pensioniskeem hoitakse tasakaalus XII lisas sätestatud üksikasjalike eeskirjade kohaselt.

2. Asutused, kellele ei anta Euroopa Liidu eelarvest abi, tasuvad kõnealusesse eelarvesse kõik pensioniskeemi rahastamiseks vajalikud sissemaksed täies ulatuses.

3. Kui kindlustusmatemaatilisi hindamisi tehakse viie aasta järel XII lisa kohaselt ja selleks, et tagada pensioniskeemi tasakaal, määrab nõukogu kindlaks [kindlustusmakse määra] ja pensioniea muutmise.

4. Igal aastal esitab [Euroopa Ühenduste] [K]omisjon nõukogule kindlustusmatemaatilise hindamise ajakohastatud versiooni XII lisa artikli 1 lõike 2 kohaselt. Kui on näidatud, et praegu kohaldatava sissemaksete määra ja kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamiseks vajaliku määra vahel on vähemalt 0,25‑punktiline vahe, kaalub nõukogu, kas korrigeerida määra XII lisas sätestatud korra kohaselt.

5. Käesoleva artikli lõigete 3 ja 4 kohaldamisel teeb nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal otsuse EÜ asutamislepingu artikli 205 lõike 2 esimeses taandes sätestatud kvalifitseeritud häälteenamusega. Lõike 3 kohaldamisel esitab komisjon ettepaneku pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega.” [täpsustatud tõlge]

5        Personalieeskirjade XII lisa, mis näeb ette artikli 83a rakendussätted, artikkel 1 sätestab:

„1. Ametnike personalieeskirjade artikli 83 lõikes 2 osutatud pensionikindlustusmaksete kindlaksmääramiseks viib komisjon iga viie aasta järel alates 2004. aastast läbi personalieeskirjade artikli 83a lõikes 3 osutatud pensioniskeemi tasakaalu kindlustusmatemaatilise hinnangu. Selles hinnangus märgitakse, kas ametnike kindlustusmakse on piisav ühe kolmandiku pensioniskeemi kulude rahastamiseks.

2. Personalieeskirjade artikli 83a lõikes 4 osutatud uuringu ettevalmistamisel ajakohastab komisjon igal aastal seda kindlustusmatemaatilist hinnangut, võttes arvesse muutusi käesoleva lisa artiklis 9 määratletud elanikkonnas, käesoleva lisa artiklis 10 määratletud intressimäärades ning käesoleva lisa artiklis 11 määratletud Euroopa Ühenduse ametnike iga‑aastastes palgamäärades.

3. Hinnang ja ajakohastamised viiakse läbi igal aastal n eelneva aasta (n–1) 31. detsembril pensioniskeemis osalenud tööealise elanikkonna arvu põhjal.”

6        Personalieeskirjade XII lisa artikkel 2 sätestab:

„1. Kindlustusmakse määra mis tahes kohandus jõustub 1. juulil koos personalieeskirjade artikli 65 kohase iga‑aastase töötasude kohandusega. Kohandus ei saa põhjustada seda, et kindlustusmakse oleks eelneva aasta kehtivast määrast üle ühe protsendi suurem või väiksem.

2. 1. juulil 2004 jõustuv kohandus ei saa põhjustada seda, et kindlustusmakse oleks suurem kui 9,75%. 1. juulil 2005 jõustuv kohandus ei saa põhjustada seda, et kindlustusmakse oleks suurem kui 10,25%.

3. Kindlustusmatemaatikast tuleneda võiva kindlustusmakse määra kohanduse ja lõikes 2 osutatud variatsioonist tuleneva kohanduse vahelist erinevust ei hüvitata kunagi ning sellest tulenevalt ei võeta seda arvesse hilisemate kindlustusmatemaatiliste arvutuste tegemisel. Kindlustusmatemaatiliselt tuleneda võivat kindlustusmakse määra mainitakse käesoleva lisa artiklis 1 ettenähtud hinnanguaruandes.”

7        Vastavalt personalieeskirjade XII lisa artiklile 4:

„1. Kindlustusmatemaatilist tasakaalu hinnatakse käesolevas peatükis sätestatud arvutusmeetodi alusel.

2. Meetodi kohaselt esindab nende pensioniõiguste „kindlustusmatemaatiline väärtus”, mis on omandatud enne arvutamispäeva, varasema teenistusega seotud pensionivastutust, samas kui nende pensioniõiguste kindlustusmatemaatiline väärtus, mis omandatakse arvutamiskuupäeval algaval teenistusaastal, esindab “finantskulusid”.

3. Eeldatakse, et pensionile jäädakse (v.a töövõimetuse korral) kindlaksmääratud keskmises vanuses (r). Keskmist pensioniiga ajakohastatakse ainult käesoleva lisa artiklis 1 osutatud viieaastase kindlustusmatemaatilise hinnangu arvutamisel ja see võib olla eri töötajarühmade puhul erinev.

4. Kindlustusmatemaatiliste väärtuste kindlaksmääramisel:

a) võetakse arvesse iga ametniku põhipalga hilisemaid muutusi arvutamiskuupäeva ja eeldatava pensioniea vahel;

b) ei võeta arvesse enne arvutamiskuupäeva omandatud pensioniõigusi (varasema teenistusega seotud pensionivastutus).

5. Kõiki nendes personalieeskirjades (eelkõige VIII ja XIII lisa) ettenähtud asjakohaseid sätteid võetakse finantskulude kindlustusmatemaatilisel hindamisel arvesse.

6. Tegeliku diskontomäära ja ühenduste ametnike palgaastmestiku iga-aastase muutumise kindlaksmääramisel kohaldatakse ühtlustusmenetlust. Ühtlustamine saavutatakse intressimäära ja palgaastmestiku suurenemise [kaheteistkümne]aastase liikuva keskmise abil.”

8        Personalieeskirjade XII lisa artikli 10 kohaselt:

„1. Kindlustusmatemaatilistes arvutustes arvessevõetavad intressimäärad põhinevad vaadeldud liikmesriikide pikaajalise välisvõla keskmistel iga-aastastel intressimääradel, [mille avaldab komisjon]. Kindlustusmatemaatilisteks arvutusteks vajaliku vastava intressimäära (millest inflatsioon on maha arvestatud) arvutamisel kasutatakse asjakohast tarbijahinnaindeksit.

2. Kindlustusmatemaatilistes arvutustes arvessevõetav [tegelik] iga‑aastane määr on jooksvale aastale eelneva [kaheteistkümne aasta] tegelike keskmiste intressimäärade keskmine.” [täpsustatud tõlge]

9        Personalieeskirjade XII lisa tehniline rakendus on tehtud ülesandeks Euroopa Ühenduste Statistikaametile, mida abistab üks või enam kindlustusmatemaatilise hindamise teostamiseks vajaliku kvalifikatsiooniga sõltumatut eksperti. Vastavalt personalieeskirjade XII lisa artiklile 13:

„[…]

3. Euroopa Ühenduste Statistikaamet esitab iga aasta 1. septembriks aruande käesoleva lisa artiklis 1 osutatud hinnangute ja ajakohastamiste kohta.

4. Mis tahes metodoloogiliste küsimustega, mis tekivad käesoleva lisa rakendamisel, tegeleb Euroopa Ühenduste Statistikaamet koos riiklike ekspertidega liikmesriikide asjakohastest talitustest ning koos ühe või enama sõltumatu eksperdiga. Selleks kutsub Euroopa Ühenduste Statistikaamet selle rühma kokku vähemalt igal aastal [viieaastase kindlustusmatemaatilise hinnangu arvutamisel]. Kui Euroopa Ühenduste Statistikaamet peab vajalikuks, võib ta koosolekuid pidada sagedamini.” [täpsustatud tõlge].

10      Komisjoni 23. juuni 1981. aasta otsus, millega kehtestatakse kolmepoolne konsultatsioonimenetlus suhetes töötajatega (edaspidi 23. juuni 1981. aasta otsus”), sätestab:

„I.       Konsulteerimine konsultatsioonikomitees

1.       Nõukogu ning ametiühingute ja kutseliitude poolt esindatud töötajate suhted põhinevad konsultatsioonimenetlusel, milles osalevad institutsioonide haldusosakonnad ja nendega samastatavad organid ning mille käigus käsitletakse kättesaadavat teavet ja poolte seisukohti eesmärgiga lihtsustada võimaluse korral seisukohtade ühildamist ja tagada, et töötajate ja haldusosakondade seisukohad oleksid liikmesriikide esindajatele teada, enne kui viimased võtavad asjas kindla seisukoha.

2.       a) Konsulteerimine toimub konsultatsioonikomitees, millesse kuuluvad:

–        üks esindaja igast liikmesriigist;

–        sama arv töötajate esindajaid, kes on määratud ametiühingute ja kutseliitude poolt;

–        iga institutsiooni haldusala juht (st [Euroopa Ühenduste] Kohtu kohtusekretär ja ülejäänud institutsioonide peasekretärid) või viimase poolt määratud esindaja.

[…]

3.       Konsultatsioonimenetlus on kohaldatav ainult komisjoni poolt nõukogule esitatud ettepanekute puhul, mis puudutavad […] personalieeskirjade või Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste muutmist või personalieeskirjade või teenistustingimuste kohaldamist seoses palkade või pensionitega. Menetlust kohaldatakse nimetatud ettepanekutele iga kord kui konsultatsioonikomitee liige esitab vastava taotluse.

[…]

7.       Konsultatsioonikomitee koostab esitatud ettepaneku läbivaatamise tulemuste kohta aruande ja saadab selle […] alaliste esindajate komiteele nõukogule ettepaneku esitamiseks.” [mitteametlik tõlge]

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

11      Hageja on ametnik Euroopa Parlamendis, kus ta töötab alates 1991. aastast. Enne transpordi- ja kolimisüksusesse määramist töötas ta parlamendi pensioniosakonna juhatajana.

12      Uute personalieeskirjade jõustumise järel täheldas hageja, et personalieeskirjade reform tõi kaasa tema poolt ühenduse pensioniskeemi rahastamiseks tehtava kindlustusmakse suurenemise.

13      Hageja esitas 23. juuli 2004. aasta kirjas parlamendi peasekretärile 41 küsimust, mis puudutasid eeskätt uute personalieeskirjade ja selle XII lisa õiguspärasust.

14      Parlament vastas hagejale 30. novembri 2004. aasta kirjaga osaliselt, vältides siiski mitmeid küsimusi või andes neile ebarahuldava vastuse.

15      Pärast 30. novembri 2004. aasta kirja kättesaamist sedastas hageja, et 2005. aasta jaanuari palgateatiselt ilmnes tema pensionikindlustusmaksete määra tõus 9,75%‑ni tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2004.

16      28. veebruari 2005. aasta kirjaga esitas hageja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, vaidlustades parlamendi 30. novembri 2004. aasta kirjas antud vastused ja esitas nõude tühistada tema 2005. aasta jaanuari palgateatis.

17      Euroopa Parlamendi president jättis 13. juuli 2005. aasta kirjaga hageja kaebuse rahuldamata.

 Menetlus ja poolte nõuded

18      Kõnesolev hagi registreeriti algselt Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri all T‑399/05.

19      Nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 3 alusel otsustas Esimese Astme Kohus 15. detsembri 2005. aasta määrusega suunata kohtuasja Avaliku Teenistuse Kohtule. Hagi registreeriti nimetatud kohtus numbri all F‑105/05.

20      1. detsembril 2005 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud faksiga (originaal saabus 5. detsembril 2005) esitas nõukogu Esimese Astme Kohtule taotluse käesolevasse menetlusse astumiseks parlamendi nõuete toetuseks. Avaliku Teenistuse Kohtu esimese koja esimehe 22. veebruari 2006. aasta määrusega nimetatud taotlus rahuldati.

21      Nõukogu esitas 3. aprillil 2006 faksiga Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendina (originaal saabus 5. aprillil 2006) vastuvõetamatuse vastuväite, tuginedes Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõikele 1, mis oli vastavalt otsuse 2004/752 artikli 3 lõikele 4 mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtule kohaldatav kuni selle kodukorra jõustumiseni. Selle dokumendiga palus nõukogu eemaldada kõnesoleva kohtuasja toimikust nõukogu õigusteenistuse 10. aprilli 2003. aasta arvamuse, mille hageja esitas hagiavalduse lisas.

22      20. juuni 2006. aasta määrusega rahuldas Avaliku Teenistuse Kohus nõukogu taotluse, eemaldades toimikust õigusteenistuse 10. aprilli 2003. aasta arvamuse ja määras, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

23      Avaliku Teenistuse Kohus otsustas 4. oktoobril 2006 pärast poolte ärakuulumist anda kohtuasja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 51 lõike 1 alusel lahendada täiskogule.

24      Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames palus Avaliku Teenistuse Kohus pooltel ja menetlusse astujal ning komisjonil ehk menetluse suhtes kolmandatel isikutel vastata kirjalikele küsimustele ja esitada teatud dokumendid.

25      Komisjon esitas 7. detsembril 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud dokumendiga taotluse astuda käesolevasse menetlusse parlamendi nõuete toetuseks. Avaliku Teenistuse Kohtu president lubas komisjonil astuda menetlusse suulise menetluse ajal vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 115 lõikele 1 ja artikli 116 lõikele 6.

26      8. veebruaril 2007 Avaliku Teenistuse Kohtusse saabunud faksiga palus komisjon kolme menetluses osaleva institutsiooni nimel, et üks Eurostati ametnik võiks osaleda kohtuistungil ja esitada mõned tehnilised üksikasjad. Arvestades kohtuvaidluses tõusetunud küsimuste tehnilisust, andis Avaliku Teenistuse Kohus institutsioonide teenistujatele loa kasutada kohtuistungil kaitse eesmärgil Eurostati ametniku abi. Hageja, keda Avaliku Teenistuse Kohus teavitas 9. veebruari 2007. aasta faksiga nimetatud ametniku osalemisest kohtuistungil, ei esitanud muu hulgas kohtuistungi päeval vastuväiteid selle kohta, et vastav ametnik võiks vastata Avaliku Teenistuse Kohtu tehnilist laadi küsimustele.

27      Poolte kirjalikud avaldused ja nende vastused Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele kuulati ära 13. veebruari 2007. aasta kohtuistungil.

28      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        Tühistada tema 2005. aasta jaanuari palgateatis tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2004;

–        mõista kohtukulud välja parlamendilt.

29      Parlament palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tunnistada hagi osaliselt vastuvõetamatuks ja ülejäänud osas põhjendamatuks;

–        mõista kohtukulud välja vastavalt kohaldatavale õigusele.

30      Menetlusse astujad ehk nõukogu ja komisjon toetavad parlamendi nõudeid.

 Õiguslik käsitlus

31      Hageja väidab, et tema 2005. aasta jaanuari palgateatisel kajastuval pensionikindlustusmaksete määra tõusul 9,75%‑ni puudub õiguslik alus, kuna see kindlustusmakse määr kinnitati personalieeskirjade XII lisa alusel, mille seaduslikkuse hageja vaidlustab.

32      Hageja väide personalieeskirjade XII lisa õigusvastasuse kohta tugineb sisuliselt viiel väitel. Esimese väite kohaselt on määrus nr 723/2004 võetud vastu 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud konsultatsioonimenetlust eirates. Teiseks väidab hageja, et personalieeskirjade XII lisas tehti asjaolude puhul ilmselge hindamisviga, mis viis ka õigusnormi rikkumiseni. Kolmanda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Neljanda väite kohaselt on kuritarvitatud võimu. Viiendas väidab hageja, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

1.     Menetluse algatamise huvi

33      Komisjon väitis kohtuistungil, et hagis ei ole üldse käsitlemist leidnud hageja isiklik olukord, vaid üksnes institutsionaalsed, poliitilised ja ametiühinguid puudutavad küsimused. Hagi on esitatud üksnes avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud huvi kaitseks ning tuleb jätta seega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

34      Esiteks vastab tõele, et hagi kõik väited tuginevad personalieeskirjade XII lisa õigusvastasusel, ehkki see lisa ei puuduta hagejat isiklikult selles mõttes, et ta mõjutaks hagejat mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab, vaid puudutab teda üksnes samal alusel kõigi teiste ametnikega. Seetõttu puudub hagejal EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel õigus taotleda otse kõnealuse XII lisa tühistamist (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; Esimese Astme Kohtu 29. novembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑35/05, T‑61/05, T‑107/05, T‑108/05 ja T‑139/05: Agne‑Dapper jt vs. parlament, nõukogu, komisjon, kontrollikoda ja EMSK, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 58).

35      Hagejal on vastavalt EÜ artiklile 241 siiski võimalik erandkorras tugineda teda isiklikult mitte puudutavate ühenduse üldkohaldatavate õigusaktide õigusvastasusele; iseäranis kehtib see personalieeskirjade puhul, arvestades tema ametnikustaatust. Euroopa Kohus on sedastanud, et selline võimalus on määrav ka tõhusa kohtuliku kaitse õigusest kinnipidamisel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL I‑6677, punkt 40). Seetõttu ei ole menetlusosalise poolt EÜ artikli 241 alusel esitatud lisataotlus vastuolus otsese ja isikliku seose olemasolu nõudega hageja ja vaidlustatava üldakti vahel.

36      Ühenduse üldkohaldatava õigusakti täiendava vaidlustamise vastuvõetavus on seotud vaid kahe tingimusega: vaidlustatud üksikakt peab olema vastu võetud vastava üldakti vahetul rakendamisel (vt Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑432/98 P ja C‑433/98 P: nõukogu vs. Chvatal jt, EKL 2000, lk I‑8535, punkt 33) ja hagejal peab olema huvi põhimenetluse esemeks oleva üksikakti vaidlustamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Agne Dapper jt vs. parlament, nõukogu, komisjon, kontrollikoda ja EMSK, punktid 42 ja 43).

37      Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud seda, et hageja 2005. aasta jaanuari palgateatisel kajastunud pensionikindlustusmaksete määra tõus otsustati personalieeskirjade XII lisa vahetul rakendamisel, ega seda, et hagejal on olemas huvi nimetatud tõusu vaidlustamiseks.

38      Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et hageja saab üksnes teda isiklikult puudutavatele väidetele toetudes alustada menetlust avalikkuse või institutsioonide eeldatava seadusega kaitstud huvi kaitseks ning võib esitada tühistamishagi toetuseks üksnes teda isiklikult puudutavaid väiteid (Euroopa Kohtu 30. juuni 1983. aasta otsus kohtuasjas 85/82: Schloh vs. nõukogu, EKL 1983, lk 2105, punkt 14). Ent see nõue ei tähenda, et ühenduse kohus võib tunnistada väite vastuvõetavaks üksnes eeldusel, et see seondub ainult hageja isikliku olukorraga. Samuti nagu hagi on vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on isiklik huvi vaidlustatud meetme tühistamise suhtes (vt Esimese Astme Kohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00: MCI vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3253, punkt 44, ja vastupidine Esimese Astme Kohtu 24. jaanuari 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑179/98: Cuenda Guijarro jt vs. nõukogu, EKL AT 2000, lk I‑A‑1 ja II‑1, punkt 60), ning hageja väited on vastuvõetavad üksnes siis, kui nad võivad päädida tühistamisega, millest hagejal võib olla kasu, mis omakorda tähendab tühistamist, mille suhtes hagejal on isiklik huvi (Euroopa Kohtu 15. märtsi 1973. aasta otsus kohtuasjas 37/72: Marcato vs. komisjon, EKL 1973, lk 361, punkt 7, ja 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 124/75: Perinciolo vs. nõukogu, EKL 1976, lk 1953, punkt 26). Samuti on seaduslikkuse vaidlustamine vastuvõetav üksnes siis, kui selle tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (Esimese Astme Kohtu 29. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑135/05: Campoli vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 132).

39      Nii on Euroopa Kohus leidnud, et nõukogu ametnikul puudub huvi algatada menetlus vaidlusaluse vaba ametikoha teadaande teatavakstegemise tõttu ainult nõukogu ametnikele, sest tegemist on vastavat ametnikku mittekahjustava väljajätmisega (eespool viidatud kohtuotsus Schloh vs. nõukogu, punktid 13 ja 14). Samuti leidis Esimese Astme Kohus eespool viidatud otsuses Campoli vs. komisjon (punkt 133), et kuna hageja ei tõendanud, et ta võiks saada majanduslikku kasu vastava kohtu otsusest, millega oleks tunnistatud õigusvastaseks madalaima elukallidusega liikmesriikide suhtes miinimumpensionile kohaldatav paranduskoefitsient 100%, oli vastav personalieeskirjade XIII lisa artikli 20 seaduslikkuse vaidlustamise raames esitatud väide vastuvõetamatu.

40      Käesolevas kohtuasjas vastab tõele, et hageja poolt personalieeskirjade XII lisa seaduslikkuse vaidlustamiseks esitatud väited ei puuduta ainuüksi tema isiklikku olukorda. Samas puudutavad need eeskirjade eiramisi, mis võisid teda kahjustada. Hagejal on tõepoolest olemas huvi pöörduda lisataotlusega kohtusse, väites, et kõnesoleva lisa vastuvõtmisel ei peetud kinni nõukogu kehtestatud konsulteerimise sätetest, et tema pensionikindlustusmaksete arvutusmeetod oli ilmselgelt ebaõige ja sobimatu pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu eesmärgi saavutamiseks, et selle tulemus on võimu kuritarvitamine, ning et tema õiguspärast ootust selle pensioniskeemi rahastamise eeskirjadest kinnipidamise suhtes tuleb nõuetekohaselt kaitsta.

41      Nii ei tulene asjaolust, et hageja väited tuginevad institutsionaalsetel, poliitilistel ja ametiühinguid puudutavatel kaalutlustel ega puuduta üksnes hageja enda olukorda, et need väited oleksid vastuvõetamatud.

42      Neil kaalutlustel tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

2.     Põhiküsimus

 Esimene väide, mille kohaselt rikuti konsultatsioonimenetlust

 Poolte argumendid

43      Hageja väidab oma hagiavalduses (punkt 31 ja 9. joonealune märkus), et ühenduse pensioniskeemi uuenduste vastuvõtmise menetlus on kehtetu, kuna 23. juuni 1981. aasta otsuses ette nähtud konsultatsioonimenetlus ei toimunud komisjoni ametliku ettepaneku alusel.

44      Parlamendi kostja vastuses esitatud väidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et konsultatsioonikomiteega saab konsulteerida üksnes komisjoni või nõukogu ametliku ettepaneku alusel. 23. juuni 1981. aasta otsuses nimetatud nõuet ei mainita.

45      Hageja kinnitab repliigis uuesti, et personalieeskirjade XII lisa võeti vastu 23. juuni 1981. aasta otsuses sätestatud konsultatsioonimenetlust rikkudes. Ehkki vastavalt 23. juuni 1981. aasta otsuse artiklile 3 tulnuks konsultatsioonikomiteega konsulteerida kõigi komisjoni ja nõukogu ettepanekute osas, konsulteeriti vastava komiteega personalieeskirjade XII lisa kohta esitatud komisjoni vaid esialgse ettepaneku alusel, mitte aga komisjoni teise ettepaneku alusel, milles oli arvestatud nõukogu 19. mai 2003. aasta juhistega (Kreeka eesistumise kompromissettepanek). Selle kompromissettepaneku puhul konsulteeris nõukogu konsultatsioonikomiteega otse. Kuna komisjon ei esitanud muudetud ettepanekut enne 2003. aasta novembrit, siis ei esitatud personalieeskirjade XII lisa lõplikku varianti konsultatsioonikomiteele ning seega ei saanud see töötajaid esindavate organisatsioonide heakskiitu.

46      Nõukogu rõhutab menetlusse astuja seisukohas, et personalieeskirjade muutmise pädevusega ühenduse institutsioonina võttis ta määruse nr 732/2004 vastu komisjoni ettepaneku alusel, mida oli muudetud 18. novembri 2003. aasta dokumendiga KOM (2003) 721, ning olles konsulteerinud asjassepuutuvate institutsioonidega vastavalt EÜ artiklile 283. Lisaks meenutab nõukogu, et komisjoni esialgne ettepanek 26. novembrist 2002 juba sisaldas personalieeskirjade XII lisa uut versiooni, mis nägi ette pensioniskeemi tasakaalustamise meetodi. Kiireloomulisuse tõttu ei lisanud komisjon esialgsesse ettepanekusse arvutusmeetodi üksikasju. Läbirääkimiste järel lisati see meetod siiski 18. novembril 2003 tehtud komisjoni teisele ettepanekule. Seega on personalieeskirjade XII lisa võetud vastu komisjoni ametliku ettepaneku alusel ja pärast ametlikku konsulteerimist konsultatsioonikomiteega. Määruse nr 723/2004 põhjendus 38 osundab, et uued meetmed on kiitnud heaks „töötajaid esindavad organisatsioonid, kellega on konsulteeritud […] 23. juuni 1981. aasta otsusega asutatud konsultatsioonikomitees”.

47      Parlament väidab oma vasturepliigis põhiliselt, et väite konsultatsioonimenetluse rikkumise kohta esitas hageja formaalselt alles repliigis, mistõttu see tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Teise võimalusena meenutab parlament, et menetlusnormide rikkumine toob otsuse tühistamise kaasa ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga. Käesolevas asjas ei esitanud hageja ühtki väidet, mis võimaldanuks eeldada, et kui kõnealuse määruse teine ettepanek 18. novembrist 2003 oleks konsultatsioonikomiteele ametlikult esitatud, olnuks personalieeskirjade XII lisa teistsuguse sisuga. Lõpuks ei sätesta 23. juuni 1981. aasta otsus, et juhul kui määruse muutmisettepanekut konsultatsioonikomiteele ei esitata, on vastuvõetud määrus õigusvastane.

48      Vastavalt komisjoni poolt kohtuistungil väljendatud seisukohale puudus hagejal igasugune isiklik huvi arvustada asetleidnud konsultatsioonimenetluse nõuetekohasust ning seega on vastav väide vastuvõetamatu.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

49      Toimiku materjalidest selgub, et esimese ettepaneku nõukogu määruse kohta, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju, esitas komisjon 2002. aasta aprillis. See ettepanek pensioniskeemis olulisi muutusi ette ei näinud. Nõukogu kehtestas 19. mai 2003. aasta otsusega pensioniskeemi reformi juhised ja otsustas ühendada selle reformi personalieeskirjade reformiga. Konsultatsioonimenetlus kestis 2003. aasta juunist kuni septembrini komisjoni esimese ettepaneku ja nõukogu juhiste alusel. 18. novembril 2003 esitas komisjon nõukogu määruse teise ettepaneku, arvestades nõukogu poolt 19. mail 2003 sätestatud juhiseid ja konsultatsioonimenetluse tulemusi.

50      Hageja argumentatsioon konsultatsioonimenetluse eiramise kohta koosneb kahest osast. Esimeses osas väidab hageja, et vastupidi 23. juuni 1981. aasta otsuses sätestatule toimus konsultatsioon mitte komisjoni ametliku ettepaneku alusel, vaid nõukogu algatusel ja tugines otse viimase poolt väljatöötatud tekstile. Teise väite kohaselt ei esitatud konsultatsioonikomiteele komisjoni teist ettepanekut, mis sisaldas ka personalieeskirjade XII lisa uut versiooni.

51      Esiteks kohaldatakse konsultatsioonimenetlust vastavalt 23. juuni 1981. aasta otsuse punkti I alapunktile 3 vaid komisjoni poolt nõukogule esitatud ettepanekute puhul, mis puudutavad personalieeskirjade või ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste muutmist või personalieeskirjade või teenistustingimuste kohaldamist seoses palkade või pensionitega. Need sätted seavad konsultatsioonimenetluse kohaldamise sõltuvusse kahest tingimusest: esiteks komisjoni poolt nõukogule esitatud ettepanekust asjaomases valdkonnas ja teiseks konsultatsioonikomitee liikme vastavast taotlusest. Seevastu ei ole nende sätete eesmärk keelata konsultatsioonikomiteel – arvestades, et selline keeld oleks vastuolus vastava menetluse eesmärgiga – laiendada konsultatsioonimenetlust lisaks komisjoni ettepanekus sisalduvale ka teistele üksikasjadele, mille on esitanud ametiühingud või kutseliidud, liikmesriigid või institutsioonid, et tagada kolmepoolse konsulteerimise eesmärgi täitmine. Järelikult ei ole 23. juuni 1981. aasta otsusega, vastupidi hageja väidete esimesele osale, vastuolus see, et konsultatsioonikomitee uurib – nagu käesolevas asjas – muudatusi, mille sisseviimist esialgsesse ettepanekusse nõukogu kavatses komisjonilt paluda.

52      Teiseks, nagu on juba meenutatud, kohaldatakse konsultatsioonimenetlust komisjoni ettepanekutele ainult siis, kui konsultatsioonikomitee liige esitab vastava taotluse. Selle sätte eesmärk on vältida olukorda, kus konsultatsioonimenetlus toimub vaatamata sellele, et selle läbiviimise eest vastutavad isikud ei pea seda vajalikuks. Kõnesolev säte võimaldab konsultatsioonikomiteel jätta komisjoni muudatusettepanekud läbi vaatamata, kui esialgse ettepaneku osas on juba konsulteeritud ja komitee hinnangul sellest piisab.

53      Käesolevas asjas tõdes nõukogu kohtuistungil, ilma et seda oleks vaidlustatud, et konsultatsioonikomitee ükski liige ei taotlenud konsultatsioonimenetluse läbiviimist komisjoni 18. novembril 2003 esitatud teise ehk muudatusettepaneku osas. Järelikult puudus õiguslik kohustus nimetatud ettepaneku osas konsultatsioonimenetluse alustamiseks, vastupidi sellele, mida väidab hageja oma argumentatsiooni teises osas.

54      Viimaks ja lisaks eelnevale on väljakujunenud kohtupraktikas sedastatud, et menetlusnormide rikkumine toob õigusakti tühistamise kaasa ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks asjaomane õigusakt võinud olla teistsuguse sisuga (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 5. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑24/01: Staelen vs. parlament, EKL AT 2003, lk I‑A‑79 ja II‑423, punkt 53).

55      Toimiku materjalidest ei selgu, et konsultatsioonimenetluse kohaldamata jätmine komisjoni poolt 18. novembril 2003 esitatud teisele ettepanekule, oleks võinud mõjutada personalieeskirjade XII lisa sisu. Ehkki hageja väitis kohtuistungil, et personalieeskirjade XII lisa komisjoni teises ettepanekus sõnastatud uue versiooni osas ei olnud konsultatsiooni toimunud, ei too hageja siiski täpselt välja, millised osad seeläbi konsulteerimata jäid. Vastupidi, konsultatsioonikomitee järeldustest, mille nõukogu edastas 8. detsembri 2006. aasta faksiga Avaliku Teenistuse Kohtule vastusena nimetatud kohtu poolt 26. oktoobril 2006 esitatud kirjalikele küsimustele, täpsemalt nende järelduste punktist 18 selgub, et konsultatsioonikomitee kiitis heaks lõpuks personalieeskirjade XII lisasse lisatud kindlustusmatemaatilise meetodi, nimelt Eurostati 2003. aasta septembri uuringust tuleneva meetodi, mida oli muudetud kolmes punktis. Enamik ametiühinguid väljendasid oma nõusolekut uuendustega, mida nõukogu ka kohtuistungil meenutas.

56      Järelikult ei ole tuvastatud, et konsultatsioonimenetluse kohaldamisel komisjoni teisele ettepanekule oleks personalieeskirjade XII lisa olnud teistsuguse sisuga. Seega isegi eeldades, et personalieeskirjade XII lisa puhul rikuti kõnesolevas küsimuses menetlusnorme, ei too selline menetlusnormide rikkumine kaasa nimetatud lisa tühistamist.

57      Eeltoodud kaalutlustel tuleb konsultatsioonimenetluse rikkumisega seonduv väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse üle.

 Teine ja kolmas väide, mille kohaselt on tehtud ilmselge hindamisviga ja rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

58      Käesolevas asjas tuleb kahe eelnimetatud väite seotuse tõttu käsitleda neid koos.

 Poolte argumendid

59      Mis puudutab esiteks väidet, mille kohaselt on tehtud ilmselge hindamisviga, siis väidab hageja, et selline viga põhjustas personalieeskirjade XII lisa artikli 10 lõikes 2 sätestatud valiku arvutada tegeliku keskmise iga‑aastase intressimäära jooksvale aastale eelneva 12 aasta tegelike keskmiste intressimäärade keskmisena. Vastavalt Eurostati ja siseriiklike ekspertide kokkuleppele viidi 2003. aasta kindlustusmatemaatiline hindamine läbi jooksvale aastale eelnenud 20 aasta alusel. 12‑aastases viiteperioodis lepiti kokku, et tulemuseks oleks ametnike sissemaksete kõrgem määr. Hageja toob välja, et personalieeskirjade XII lisa artikli 13 lõike 4 kohaselt Eurostati selle lisa tehnilisel rakendamisel abistavate sõltumatute ekspertide rühma (edaspidi „artikli 83 töörühm”) 7. juuni 2004. aasta koosoleku protokollist nähtub, et 20‑aastane viiteperiood, mida soovitati äriühingu KPMG poolt 1998. aastal läbi viidud kindlustusmatemaatilises uuringus ja mille Eurostat kiitis rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele IAS 19 tuginedes heaks oma 2003. aasta aruandes, asendati 12‑aastase viiteperioodiga poliitiliste läbirääkimiste tulemusena. Järelikult ei valitud seda näitajat pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks. Parlamendi või nõukogu ülesanne on selle valiku tagamaid selgitada.

60      Parlament kinnitab, et väidet ilmselge hindamisvea kohta, mis tõi kaasa õigusnormi rikkumise, ei ole esitatud kaebuses ja järelikult on see vastuvõetamatu. Arvestades kaalutlusruumi, mis nõukogule on personalieeskirjade sätete seadusandjana antud, võib kohus – mis puutub kohtuasja sisusse – kritiseerida üksnes ilmselget hindamisviga ja 12‑aastase viiteperioodi valimine endast sellist viga ei kujuta. Lisaks kinnitas sõltumatu ekspert – äriühing Ernst & Young Actuaires‑Conseils – kasutatud kindlustusmatemaatiliste menetluste ja hüpoteeside asjakohasust ja usaldatavust.

61      Nõukogu rõhutab menetlusse astuja seisukohas, et kuigi vastab tõele, et viiteperioodi vähendamine 20 aastalt 12‑le tõi kaasa 31. detsembri 2003. aasta kindlustusmatemaatilisel hindamisel kasutatud diskontomäära vähenemise (4,7% asemel 3,9%), ning et diskontomäära selline vähenemine seletab osaliselt kindlustusmakse määra tõusu (10,43%, enne personalieeskirjade XII lisa artikli 2 lõikes 2 sätestatud 9,75% suuruse ülemmäära kohaldamist), ei võimalda selline konstateering siiski järeldada, et kohaldatud meede ei ole kohane pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks.

62      Nõukogu möönab, et tegeliku intressimäära arvutamisel arvesse võetavate aastate arvu vähendamine muudab selle määra ja koos sellega ka kindlustusmakse määra ebakindlamaks, ent väidab samas, et see valik ei mõjuta pensioniskeemi tasakaalu pikas perspektiivis, kuna intressimäärad arvutatakse uuesti igal aastal, mis võimaldab kindlustusmakse määra kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks iga‑aastaselt kohandada. Miski ei luba kinnitada, et 12 aasta alusel arvutatud tegelik keskmine intressimäär oleks tulevikus süstemaatiliselt madalam 20 aasta alusel arvutatud tegelikust keskmisest intressimäärast. Nõukogu märgib lisaks, et 12‑aastast viiteperioodi kasutatakse ka, et määrata kindlaks palgatõusu üldine määr, mida võetakse arvesse personalieeskirjade XII lisa artikli 4 lõikes 6 ette nähtud kindlustusmatemaatiliste arvutuste tegemisel.

63      Kindlustusmatemaatilist tasakaalu puudutav arutluskäik eeldab pikka perspektiivi. Personalieeskirjade XII lisa sätete sobimatust ei saa tuletada üksnes asjaolust, et kindlustusmatemaatiliste arvutuste tulemusena tõuseb ühel konkreetsel aastal pensionikindlustusmaksete määr.

64      Teiseks, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, siis toob selle hageja sõnul kaasa asjaolu, et ametnike pensionikindlustusmaksete määra tõus ei ole kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks vajalik ega sobiv. Arvestades seadusandja käsutuses olnud asjaolusid – iseäranis Eurostati 2003. aasta septembri aruannet – näib kindlustusmaksete määra tõus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Eurostati aruanne näitas, et kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks piisab kindlustusmakse määra tõusust 8,7%‑ni. Hageja väidab, et märksa kõrgema kindlustusmakse määra arvutamiseni viis valik arvutada tegelik keskmine intressimäär 20 aasta asemel 12 aasta alusel. Hageja leiab vastavalt aktuaari EIS Belgiumi aruandele, et 12‑aastane ajavahemik on vähem sobiv.

65      Parlament on seisukohal, et proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutav väide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks esiteks seetõttu, et seda ei esitatud sõnaselgelt eelnevas kaebuses ning teiseks seetõttu, et see kaebus ei sisaldanud ühtki üksikasja, mille alusel parlament oleks võinud järeldada, et hageja kavatseb sellise väite esitada.

66      Teise võimalusena väidab parlament, et vastavalt kohtupraktikale kuulub seadusandjale majanduse valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus. Viidatud kohtupraktika on kohaldatav ka personalieeskirjadele pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu hindamise osas. Seetõttu võib vastavas valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada üksnes sellise meetme ilmselge sobimatus pädevate institutsioonide võetud eesmärgiga. Personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetod ja selle omadused, eeskätt 12‑aastase viiteperioodi kinnitamine tegeliku keskmise intressimäära arvutamise alusena, ei ole kindlustusmatemaatilise tasakaalu saavutamise eesmärgil ilmselgelt sobimatud.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–       Kohtuliku kontrolli ulatus personalieeskirjade XII lisa sätete üle

67      Ühenduse kohus teostab reeglina täieliku kontrolli akti sisu õiguspärasuse üle, ehk kontrolli, mis käsitleb nii akti õiguslikke ja faktilisi põhjendusi kui ka selle akti sisu. Käesoleval juhul kontrollib ühenduse kohus eelkõige akti andja faktiliste hinnangute kehtivust.

68      Valdkondades, mis eeldavad kompleksse hinnangu andmist, iseäranis majanduslike olukordade (vt Euroopa Kohtu 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑150/94: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1998, lk I‑7235, punkt 54) või statistiliste meetodite (vt palkade paranduskoefitsientide kohta Esimese Astme Kohtu 8. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑158/98: Bareyt jt vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑235 ja II‑1085, punkt 57, ja 25. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑201/00 ja T‑384/00: Ajour jt vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑167 ja II‑885, punkt 48) ning samuti asutamislepingutega antud poliitilise vastutuse teostamise puhul (vt Euroopa Kohtu 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2006, lk I‑7285, punkt 96; Esimese Astme Kohtu 1. detsembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑125/96 ja T‑152/96: Boehringer vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1999, lk II‑3427, punkt 74), tunnustab ühenduse kohus institutsioonide ulatusliku kaalutlusõiguse olemasolu.

69      Järelikult peab kohus sellise õiguse teostamise kontrollimisel piirduma uurimisega, kas kontrolli esemeks oleva akti puhul ei esine ilmselget hindamisviga või võimu kuritarvitamist, või kas institutsioon ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (vt Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 5; 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 207, punk 40, ja 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑120/99: Itaalia vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑7997, punktid 44 ja 45).

70      Käesolevas asjas eeldab ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu hindamine, mille üksikasjalikud eeskirjad on sätestatud personalieeskirjade XII lisas, majanduslike arengute ja rahandusalaste näitajate arvessevõttu pikas perspektiivis ning nõuab komplekssete statistiliste arvutuste teostamist. Seetõttu kuulub ühenduse seadusandjale ulatuslik kaalutlusõigus üksikasjalike eeskirjade vastuvõtmisel kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks. Esimese Astme Kohus on lisaks otsustanud, et nõukogule kuulub ühenduse pensioniskeemi ümberkorraldamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mis vastab asutamislepinguga talle omistatud poliitilisele vastutusele (eespool viidatud kohtuotsus Campoli vs. komisjon, punktid 143 ja 144).

71      Eeltoodust tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohus võib personalieeskirjade XII lisa sätete puhul, mille seaduslikkuse hageja vaidlustas, ja iseäranis artikli 10 lõike 2 puhul, kontrollida üksnes ilmselge hindamisvea esinemist.

72      Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele on ühenduse õigusnormide õiguspärasuse eelduseks tingimus, et võetavad meetmed on asjaomaste õigusnormide legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb reeglina valida kõige vähem koormav (Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑427, punkt 69 ja viidatud kohtupraktika).

73      Valdkonnas, milles ühenduse seadusandjale kuulub nagu käesoleval juhul asutamislepinguga talle omistatud poliitilisele vastutusele vastav ulatuslik kaalutlusõigus, piirdub proportsionaalsuse kontroll vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale üksnes selle väljaselgitamisega, kas kõnealune meede on ilmselgelt sobimatu eesmärgiga, mille saavutamise eest pädev institutsioon vastutab (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Itaalia vs. nõukogu, punktid 44 ja 45; NMB France jt vs. komisjon, punkt 70, ja Campoli vs. komisjon, punkt 143).

74      Arvestades kõnealuste õigusnormide üle teostatava kohtuliku kontrolli piiratust, väljendas komisjon kohtuistungil muret Avaliku Teenistuse Kohtu poolt kohtuasja pooltele ja menetlusse astujatele esitatud kirjalike küsimuste täpsuse ja tehnilisuse ning tõendite esitamise nõuete ulatuse üle, rõhutades, et hageja ei ole täitnud oma kohustust tõendada, et ühenduse seadusandja rikkus kõnesolevas asjas kõrgemalseisvat õigusnormi. Komisjoni väitel võivad Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldavad meetmed riivata kaitseõiguse tagamise põhimõtet, kuna Avaliku Teenistuse Kohus riskib lahendada kohtuasja poolte argumente arvestamata.

75      Sellise argumentatsiooniga ei saa käesolevas asjas nõustuda. Käesolevas asjas teostatav kohtulik kontroll nõuab vaatamata selle piiratusele, et nõukogu kui asjaomase akti andja suudaks ühenduse kohtus tõendada, et kõnealune akt on vastu võetud talle kuuluva kaalutlusõiguse teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvesse võtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased (eespool viidatud 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 122).

76      Sellest tulenevalt peab nõukogu olema igal juhul võimeline esitama selgelt ja ühemõtteliselt need alusandmed, mida tuli arvestada vaidlustatud meetmete alusena ja millest sõltus nõukogu kaalutlusõiguse teostamine (eespool viidatud 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. nõukogu, punkt 123).

77      Hageja esitas ilmselget hindamisviga ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutavate väidete kohta piisavalt täpsed, objektiivsed ja ühtelangevad tõendid, mis õigustasid Avaliku Teenistuse Kohtu otsest sekkumist tõendite kogumisse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1611, punkt 113), et kontrollida, kas nõukogu ei ole kasutanud talle kuuluvat ulatuslikku kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti või sobimatult.

78      Hageja esitas oma argumentide tõendamiseks palju dokumente, erinevate seisukohtade lisades kokku 47, ning lasi aktuaaril EIS Belgium teostada võrdleva uuringu Eurostati 2003. aasta septembri aruandes ja 2004. aasta septembri aruandes kasutatud kindlustusmatemaatiliste meetodite kohta. Samuti esitas hageja kogu tema käsutuses oleva teabe, sealhulgas dokumendi, mille esitamiseks tal puudus õigus ja mille Avaliku Teenistuse Kohus otsustas 20. juuni 2006. aasta määrusega toimikust eemaldada.

79      Seevastu institutsioonid esitasid omal algatusel mõned üksikud dokumendid või ei esitanud neid üldse: parlamendi seisukohtadel ei olnud ühtki lisa ja nõukogu lisas menetlusse astuja seisukohale kaks dokumenti.

80      Toimikust puudusid kaks kolmest pensioniskeemi reformi käigus teostatud kindlustusmatemaatilisest uuringust: täpsemalt äriühingu KPMG 1998. aasta detsembri uuring ja aktuaari Watson Wyatt Brans & Co 2002. aasta detsembri uuring, hoolimata sellest, et pooled on neile dokumentidele oma seisukohtades, ja eeskätt nõukogu oma menetlusse astuja seisukohas korduvalt viidanud. Samuti vaidlesid pooled nõukogule 23. juuni ja 1981. aasta otsusest ja rahvusvahelisest raamatupidamisstandardist IAS 19 tulenevate kohustuste üle vastavate dokumentide tekste esitamata. Seetõttu palus Avaliku Teenistuse Kohus nimetud dokumendid toimikusse lisada.

81      Kuna parlament ega nõukogu ei märkinud oma seisukohtades, miks seadusandja 12‑aastase viiteperioodi valis, ja tuginesid lihtsalt nõukogu ulatuslikule kaalutlusõigusele, leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et tal tuleb otsida põhjuseid personalieeskirjade XII lisa ettevalmistavatest materjalidest ja palus seega nende edastamist, et hinnata tarvilikke üksikasju arvestades, kas väited ilmselge hindamisvea kohta viiteperioodi valikul või selle valiku ilmselge sobimatuse kohta on põhjendatud.

82      Lisaks ei saa kaitseõigusega vastuolus olevaks pidada asjaolu, et Avaliku Teenistuse Kohus – leides, et tal ei ole teatavate küsimuste kohta piisavalt teavet – otsustas korrakohase õigusemõistmise huvides esitada parlamendile ja nõukogule mõned kirjalikud küsimused.

83      Lõpetuseks pidas Avaliku Teenistuse Kohus samadel põhjustel vajalikuks esitada mõned küsimused komisjonile, arvestades nimetatud institutsiooni ja eriti Eurostati osa personalieeskirjade XII lisa väljatöötamisel.

–       12‑aastane viiteperiood

84      Nagu tuleneb personalieeskirjade artikli 83a lõikest 1 koos personalieeskirjade XII lisa artikli 4 lõikega 1, on selles lisas sätestatud arvutusmeetodi eesmärk tagada ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatiline tasakaal. Vastavalt personalieeskirjade XII lisa artikli 1 lõikele 1 ja artiklile 5 tuleb ametnike kindlustusmakse määr kinnitada nii, et see on piisav ühe kolmandiku pensioniskeemi kulude rahastamiseks, mis on arvutatud kindlustusmatemaatilisel alusel.

85      Erinevalt nii‑öelda jaotusskeemidest, mille tasakaal – mis on määratletud eelarveliselt – saavutatakse, kui kõik vahendid, mis koosnevad tööandjate ja töötajate ühe aasta kindlustusmaksetest, katavad kõik pensionisaajatele samal aastal makstud hüvitised, on ühenduse pensioniskeem personalieeskirjade XII lisas sätestatud kindlustusmatemaatilises mõttes tasakaalus siis, kui töötavate ametnike iga‑aastase kindlustusmakse määr võimaldab rahastada nende ametnike poolt vastaval aastal omandatud tulevasi pensioniõigusi. Erinevalt eelarvelisest lähenemisest näeb kindlustusmatemaatiline lähenemine seega ette pensioniskeemi rahastamise pikas perspektiivis. Personalieeskirjade artikli 83 lõike 2 kohaselt maksavad ametnikud ühe kolmandiku selle pensioniskeemi rahastamisest ja ülejäänud kaks kolmandikku maksavad institutsioonid.

86      Personalieeskirjade XII lisa kasutab „ühikupõhist kohustuste arvestamise meetodit”, mis on ette nähtud rahvusvahelises raamatupidamisstandardis IAS 19. Selle meetodi kohaselt vastab kõigi vastaval aastal töötanud isikute poolt omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatiline summa, mida aktuaarid nimetavad „finantskuludeks”, nende töötajate aasta põhipalgale. Ametnike kindlustusmakse määr võrdub sellest summast kolmandikuga, arvestades personalieeskirjade artikli 83 lõikest 2 tulenevat kulude rahastamise ulatust. Finantskulude arvestamine eeldab kindlustusmatemaatilisi hüpoteese, see tähendab paljude näitajate tulevase väärtuse hindamist (intressimäär, suremus, palgatõus, jne). Selleks et arvestada tegelikult jälgitavaid väärtusi, nõuab kindlustusmatemaatilise tasakaalu hoidmine nimetatud hüpoteeside perioodilist kohandamist, mille iga‑aastase teostamise näeb ette personalieeskirjade XII lisa artikli 1 lõige 2.

87      Nagu rõhutasid kohtuasja pooled ja ka menetlusse astujad, on pensionikindlustusmaksete määr muu hulgas äärmiselt tundlik kindlustusmatemaatilistel arvutustel kasutatavate tegelike intressimäärade muutustele. Madala tegeliku intressimäära arvestamise tulemuseks on pensionikindlustusmaksete määra märkimisväärne tõus. Vastupidi, kõrge tegeliku intressimäära arvessevõtt kindlustusmatemaatiliste arvutuste tegemisel toob kaasa kindlustusmaksete määra olulise vähenemise. Arvestades kindlustusmaksete määra sellist tundlikkust tegelike intressimäärade muutuse suhtes ja selleks, et vältida kindlustusmaksete määra sagedasi kõikumisi ning järske muutusi, soovitavad aktuaarid kasutada pika ajavahemiku alusel arvutatud tegelikku keskmist intressimäära.

88      Nii määratleb personalieeskirjade XII lisa artikli 10 lõige 2 kindlustusmatemaatiliste arvutuste tegemisel arvesse võetava intressimäära kui jooksvale aastale eelneva 12 aasta tegelike keskmiste intressimäärade keskmise.

89      Hageja vaidlustab viiteperioodi sellise valiku. Ta väidab õigesti, et kõik kindlustusmatemaatilised uuringud, mis olid personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetodi kindlaksmääramisel nõukogu käsutuses, soovitasid tegeliku keskmise intressimäära arvutamisel arvestada pikemat, 20‑aastast perioodi. Sellise soovituse annab äriühingu KPMG 1998. aasta detsembri uuring, aktuaari Watson Wyatt Brans & Co 2002. aasta detsembri uuring ja ka Eurostati enda 2003. aasta septembri uuring. Seega tundub, et personalieeskirjade XII lisa kaldub vastavas osas aktuaaride tavapärasest praktikast kõrvale.

90      Lisaks sai Avaliku Teenistuse Kohtu menetlust korraldavate meetmete raames selgeks, et nõukogu käsutuses ei olnud personalieeskirjade XII lisa vastuvõtmisel ühtki ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilist uuringut, mis oleks soovitanud 12‑aastast viiteperioodi. Seevastu selgub artikli 83 töögrupi 7. juuni 2004. aasta koosoleku protokollist (repliigi lisas), et 20‑aastane viiteperiood vähendati 12 aastale „poliitiliste läbirääkimiste tulemusena”.

91      Olles menetlusse astuja seisukohas väitnud üksnes, et 12‑aastase viiteperioodi valik jäi tema ulatusliku kaalutlusõiguse piiresse, selgitas nõukogu – vastusena Avaliku Teenistuse Kohtu kirjalikule küsimusele – põhjuseid, mille tõttu ta oli kõrvale kaldunud kolmes tema käsutuses olevas uuringus järgitud kindlustusmatemaatilisest praktikast, märkides et 12‑aastane viiteperiood valiti töötajaid esindavate organisatsioonide poolt heaks kiidetud kompromissi tulemusena komisjoni pakutud 20‑aastase viiteperioodi ja mõnede liikmesriikide soovitud viieaastase viiteperioodi vahel.

92      Toimiku materjalid ja iseäranis alaliste esindajate komitee eesistuja 23. septembri 2003. aasta mitteametlik dokument, mille nõukogu esitas Avaliku Teenistuse Kohtu täiendavate dokumentide esitamise nõude peale, võimaldab eelnevalt esitatud selgitusi täiendada. Kuna iga‑aastane intressimäär oli 2004. aastale eelnevail aastatel iseäranis madal, oleks tegelik keskmine intressimäär tulnud mainitud aastale eelneva perioodi alusel arvutatuna küllaltki madal. Arvestades, et seda määra kasutatakse ametnike jooksva aasta kindlustusmaksete tulevase väärtuse arvutamisel, siis mida madalam on nimetatud määr, seda kõrgemad peavad olema ametnike kindlustusmaksed, et tagada pensioniskeemi kindlustusmatemaatilist tasakaalu. Nii selgub 23. septembri 2003. aasta mitteametlikust dokumendist, et kui muude tingimuste samaks jäädes oleks tegeliku keskmise intressimäära arvutamisel kasutatud viieaastast viiteperioodi, oleks kindlustusmakse määr 1. jaanuaril 2004 olnud 12,4%, 8,9% asemel 20‑aastase viiteperioodi puhul. Võrdlusest tuleneb, et viiteperioodi lühendamine, mis jäi lõpuks pidama 12 aastal, lepiti kokku, et saavutada kohe ametnike kindlustusmaksete määra suurem tõus.

93      Sellest konstateeringust ei tulene siiski iseenesest, et 12‑aastane viiteperiood oleks kindlustusmatemaatiliste arvutuste jaoks ilmselgelt väär või sobimatu.

94      Esiteks, ehkki aktuaarid soovitavad pigem 20‑aastast viiteperioodi, ei kujuta nende praktika endast siduvat standardit. Täpsemalt ei soovita hageja viidatud rahvusvaheline raamatupidamisstandard IAS 19 – mis ei ole ühenduse seadusandja jaoks siduv – keskmise tegeliku intressimäära ühtlustamist kindlaksmääratud viiteperioodiga.

95      Teiseks, nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 87, arvutatakse tegelik keskmine intressimäär jooksvale aastale eelneva kindlaksmääratud ajavahemiku alusel selleks, et vältida kindlustusmakse määra iga‑aastast muutust vastavalt iga‑aastasele intressimäärale. Ent 12‑aastase keskmise kasutamine 20‑aastase keskmise asemel ei ohusta siiski kindlustusmatemaatilist tasakaalu.

96      Nõukogu möönab ise oma menetlusse astuja seisukohas, et keskmise tegeliku intressimäära arvutamisel arvesse võetavate aastate hulga vähenemine muudab selle määra ning koos sellega ka pensionikindlustusmaksete määra „ebakindlamaks”. Viiteperioodi eesmärk oli just nimelt piirata kindlustusmakse määra ebakindlust ning seetõttu näis 20‑aastane viiteperiood 12‑aastasest sobivam, mida rõhutab hageja poolt toimikusse lisamiseks esitatud EIS Belgiumi kindlustusmatemaatiline uuring.

97      12‑aastase viiteperioodi valik ei mõjuta siiski nõukogu määratletud kindlustusmatemaatilise meetodi kehtivust. Esiteks on mineviku ajavahemiku alusel arvutatud tegeliku keskmise intressimäära eeldatav väärtus alati hinnanguline, vaatamata selle ajavahemiku pikkusele. Teiseks, nagu juba varem märgitud, ei mõjuta viiteperioodi kestus arvatavasti kindlustusmatemaatilist tasakaalu, kuni näitajat ei muudeta pika ajavahemiku võrra. Eurostati ametnik märkis kohtuistungil, et ainult see, kui viiteperioodi tulevikus intressimäärade muutust arvestades pikendatakse või lühendatakse, et säilitada madal kindlustusmatemaatilistel arvutustel kasutatav tegelik keskmine intressimäär ja sellest tulenevalt kõrge ametnike pensionikindlustusmaksete määr, võib seada küsimuse alla arvutusmeetodi objektiivsuse ning mõjutada eesmärki tagada kindlustusmatemaatiline tasakaal läbipaistval ja vaieldamatul alusel.

98      Eeltoodust tuleneb, et personalieeskirjade XII lisa artikli 10 lõikes 2 ja artikli 4 lõikes 6 sätestatud 12‑aastane viiteperiood ei ole ilmselgelt ebaõige ega ka ilmselgelt sobimatu. Seega väited, mille kohaselt personalieeskirjade XII lisas ette nähtud kindlustusmatemaatilise meetodi puhul on selles osas tehtud ilmselge hindamisviga ja rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada nende väidete kohta esitatud vastuvõetamatuse vastuväidete üle.

 Neljas väide, mis puudutab võimu kuritarvitamist

 Poolte argumendid

99      Hageja väidab, et personalieeskirjade XII lisas sätestatud arvutusmeetod, mis on väidetavalt töötatud välja ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks, oli tegelikult mõeldud õigustama ametnike pensionikindlustusmaksete määra tõusu. Selle tõusu eesmärk on ühelt poolt jätta ametnike kanda pensioniskeemi defitsiit, mis on tekkinud liikmesriikidepoolsete sissemaksete kauaaegsest tegemata jätmisest ja teiselt poolt ühenduse pensioniskeemi ühtlustamine liikmesriikide vähemsoodsate pensioniskeemidega.

100    Personalieeskirjade XII lisa on esiteks vastuolus varasemate personalieeskirjade artikli 83 lõikega 4, mille kohaselt võis ametnike pensionikindlustusmakseid tõsta ainult pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks ja teiseks on selle puhul kuritarvitatud menetlust.

101    Hageja väitel soovisid liikmesriigid jätta pensioniskeemi defitsiidi rahastamise ametnike kanda hoolimata sellest, et see ei ole viimaste vastutusel. Personalieeskirjade reformi eelse defitsiidi olemasolu selgub parlamendi eelarvekomisjoni pearaportööri B. Dührkop Dührkopi raportist Euroopa Liidu 1999. aasta üldeelarve projekti kohta (edaspidi „Dührkop Dührkopi raport”), mis märkis selle defitsiidi suuruseks 31. detsembri 1997. aasta seisuga 14,3 miljardit eurot. Nimetatud aruandes märgiti, et kuni 1997. aastani ei olnud liikmesriigid üldse või siis täielikult tasunud tööandja osa pensionikindlustusmaksetest. Kuni 1982. aastani ei olnud tasutud ühtki tööandja kindlustusmakset ja ajavahemikul 1982 kuni 1998 olid kindlustusmaksed tasutud osaliselt. Dührkop Dührkopi raport märgib, et „arvestades ühenduse ametnike arvu jätkuvat kasvu seoses ühenduse pädevuse kasvu ja Euroopa Liidu laienemisega […], oli süsteemi „sisemine tootlus” kuni viimase ajani piisav pensioniskeemi tasakaalu säilitamiseks, mis tähendab, et makstavate pensionite kogusumma ei ületanud töötajate ja tööandja pensionikindlustusmaksete kogusummat [;] veelgi enam, kuni 1982. aastani piisas üksnes kolmandikust töötajate pensionikindlustusmaksetest kogu makstavate pensionite summa katmiseks [;] 1998. aastal [ületas] makstavate pensionite summa pensionikindlustusmaksete teoreetilise kogusumma, […] tööandja kindlustusmaksete hüpoteetilise ja nimiväärtuse ning […] liikmesriikide pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste tagasimaksesumma”.

102    Hageja väitel on personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetod „poliitilise kokkuleppe” tulemus, kuna mitu liikmesriiki taotlesid pensioniskeemi ülejäänud kulude jätmist ametnike kanda. Komisjoni poolt nõukogule esitatud esialgses ettepanekus personalieeskirjade XII lisa kohta sisaldusid üksnes mõned üldpõhimõtted, ent pärast sedastust, mille kohaselt 2003. aastal kinnitatud metodoloogia ei vasta põhieesmärgile tõsta kindlustusmakseid, otsustati XII lisa täiendada uue üksikasjaliku meetodiga, mis sisaldas meelevaldseid näitajaid. Just seetõttu ei saa personalieeskirjades ettenähtud kindlustusmaksete tõusu tuletada rahvusvahelise raamatupidamisstandardi IAS 19 kohaselt läbi viidud Eurostati 2003. aasta uuringust ning samal põhjusel ei ole nende ainus eesmärk pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamine.

103    Parlament märgib kostja vastuses, et personalieeskirjade XII lisa seaduslikkuse vaidlustamisega esitab hageja väite, mille kohaselt rikuti aluslepinguid või kõnealuse lisa sätete suhtes ülimuslikku õigusnormi. Samas ei täpsustanud hageja, millist õigusnormi see lisa rikub. Varasemate personalieeskirjade artikli 83 lõige 4 ei ole ülimuslik nõukogu poolt personalieeskirjade XII lisa vormis vastu võetud uute sätete suhtes. Kõnesolev väide on seega konkreetse õigusliku aluse puudumise tõttu vastuvõetamatu. Oletades, et kõnealust väidet tuleb tõlgendada menetluse kuritarvitamise väitena, rõhutab parlament, et seda ei ole sõnaselgelt esitatud eelneva kaebuse menetlemisel ning et see tuleb samuti jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

104    Sisu osas väidab parlament, et ametnike kindlustusmaksete määra tõstmine oli vajalik ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamiseks. See tõus, mille otsustas nõukogu, võeti vastu lähtudes komisjoni ettepanekust, mis omakorda tugines pensioniskeemi kindlustusmatemaatilist hindamist puudutaval aruandel. Vastavalt sellele aruandele, „[oli] selleks et tagada pensioniskeemi tasakaalu, [ühenduse] pensioniskeemis ette nähtud pensionitest ühe kolmandiku rahastamiseks vajalik kindlustusmakse määr 10,43% põhipalgast”. Kindlustusmakse määra tõusu aluseks oli seega personalieeskirjade XII lisa põhimõtete ning üldiselt aktsepteeritud kindlustusmatemaatilise praktika kohaselt läbi viidud kindlustusmatemaatiline uuring.

105    Parlament meenutab lõpuks, et võimu kuritarvitamine on toimunud vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite alusel selgub, et vaidlustatud õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks, kui need, millele toetuti. Hageja ei ole tõendanud, et personalieeskirjade XII lisa oleks võetud vastu eranditult või peamiselt pensioniskeemi eelarvedefitsiidi katmiseks, ega ka seda, et see lisa oleks võetud vastu eranditult või peamiselt ühenduse pensioniskeemi ühtlustamiseks liikmesriikide vähemsoodsate pensioniskeemidega. Parlament väidab, et hageja esitatud dokumentidest ei piisa ühelgi juhul tõendamaks kindlalt, et personalieeskirjade XII lisaga peeti silmas teiste eesmärkide saavutamist, kui need, millele toetuti. Isegi kui eeldada quod non, et oli sõlmitud „poliitiline kokkulepe”, nagu väidab hageja, oleks personalieeskirjade XII lisa peamine eesmärk siiski olnud pensioniskeemi kindlustusmatemaatilist tasakaalu tagada võimaldava korra kehtestamine.

106    Repliigis väidab hageja, et ta käsitles oma eelnevas kaebuses kaudselt menetluse kuritarvitamist, kuigi tema argument polnud õiguslikus mõttes korrektselt sõnastatud. Vastavalt kohtupraktikale ei saa nõuda, et eelneva kaebuse toetuseks esitatud väited oleksid sõnastatud õiguslikus mõttes korrektselt.

107    Hageja viitab uuringule, mille ta tellis aktuaarilt EIS Belgium, kes analüüsis 2003. ja 2004. aasta vahel toimunud kindlustusmatemaatilise meetodi muutust ja erinevaid meetodeid kasutades saavutatud tulemuste erinevust. Vaatamata hageja vastavatele taotlustele ei esitanud parlament meetodi muutuse põhjenduste kohta ühtki selgitust. Hageja teeb Avaliku Teenistuse Kohtule ettepaneku nõuda sellist muutust selgitavate dokumentide esitamist.

108    Vastupidi parlamendi väidetele ei kinnita Eurostati tellimusel Ernst & Young Actuaires‑Conseils’i poolt 2004. aastal koostatud aruanne, et personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetod oleks kooskõlas kindlustusmatemaatika‑alase praktikaga. See aruanne sisaldas ainult personalieeskirjade XII lisas määratletud kindlustusmatemaatilise tasakaalu kontrolli Eurostati esitatud andmete alusel.

109    Hageja vaidlustab selle, et seadusandja võiks otsustada kindlustusmatemaatilise tasakaalu arvutamise meetodi kaalutlusõiguse raames. Niivõrd kui seadusandja viitab kindlustusmatemaatilisele tasakaalule, oleks viimane pidanud järgima spetsialistide tehtud arvutustes kasutatud põhimõtteid.

110    Nõukogu väidab menetlusse astuja seisukohas, et personalieeskirjade XII lisas sätestatud arvutusmeetod vastab eranditult – varasemate ja uute personalieeskirjade puhul ühisele – eesmärgile tagada pensioniskeemi kindlustusmatemaatiline tasakaal.

111    Nõukogu toetab parlamendi väiteid. Lisaks leiab nõukogu, et arvestades ühenduse ametnike pensioniskeemi laadi, on hageja väited liikmesriikide väidetavalt puudulike kindlustusmaksete kohta ebaõiged. Liikmesriigid ei tee „kindlustusmakseid”, mille summa vastaks kindlaksmääratud protsendile pensionite kogusummast, nagu võiks olla pensionifondide puhul. Seevastu lasub liikmesriikidel kohustus rahastada ühenduste eelarvet, nii et sellest eelarvest oleks tagatud ka pensionite maksmine sõltumata pensionite kogusummast.

112    Määruse nr 723/2004 vastuvõtmisel leidis nõukogu, et personalieeskirjadesse tuleb lisada arvutusmeetod, mis tagaks ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu. Ent arvestades arvessevõetavate majandusnäitajate rohkust, kuulus nõukogule kaalutlusruum selle arvutusmeetodi kindlaksmääramisel. Hageja ei ole täpsustanud seda, kuidas personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetod seda kaalutlusruumi ületab, ega ka seda, milline kõnesoleva XII lisa säte võeti vastu ametnike pensionikindlustusmaksete kasutamiseks teisel eesmärgil kui kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamine.

113    Põhjendatud ei ole hageja poolt Eurostati 2003. aasta septembri uuringule viidates esitatud väited ja iseäranis punktis 8.2.3.1. esitatud statistika, mille kohaselt kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks vajalik ametnike kindlustusmaksete määr oleks pidanud olema madalam kui lõpuks personalieeskirjades sätestatud 9,25%. Personalieeskirjades sätestatud teatavad meetmed, näiteks pensioniõiguste iga‑aastase omandamise määra vähendamine (1,9%‑le 2% asemel) viivad kindlustusmaksete määra vähenemiseni vaid pikas perspektiivis. Samuti on suurel osal personalieeskirjade muudatustel vaid vähese ulatusega kohene mõju, sest need ei ole – vähemalt mitte täielikult – kohaldatavad enne uute personalieeskirjade jõustumist värvatud ametnikele. Seevastu nende eeskirjade muutmisel, mis puudutavad kindlustusmatemaatilistel arvutustel kasutatava tegeliku intressimäära arvutamist (12 aasta mitte 20 aasta alusel), oli kindlustusmakse määra arvutamisele kohene mõju.

114    Nõukogu menetlusse astuja seisukoha kohta esitatud märkustes väidab hageja, et personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetod tervikuna pidi õigustama kindlustusmaksete määra tõusu. Kindlustusmakse määraks kinnitati 9,25%, samas kui Eurostati 2003. aasta septembri uuring märkis selgelt, et 8,91% kindlustusmakse määr on kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks piisav ning nägi ette, et uute personalieeskirjade jõustumisel on võimalik vähendada nimetatud määra keskmiselt 8,7%‑ni.

115    Ühenduse seadusandja kaalutlusruum ei õigusta omavoli. Nõukogu ei esitanud ühtki selgitust selle kohta, miks otsustas seadusandja lühendada 20‑lt 12‑le aastale viiteperioodi, mille alusel arvutatakse tegelik keskmine intressimäär, mis on määratletud kui tegelike intressimäärade keskmine viiteperioodil.

116    Vasturepliigis väidab parlament, et ühenduse kohtu kontroll ilmselgete või tõsiste vigade üle on piiratud, kui ta kontrollib ühenduse õigusnormi seaduslikkust, mis eeldab kompleksse hinnangu andmist. Hageja esitatud EIS Belgiumi uuring ei tuvastanud personalieeskirjade XII lisas ühtki tõsist ega ilmselget viga. Selles lisas keskmise tegeliku intressimäära arvutamiseks kinnitatud 12‑aastase viiteperioodi kohta märkis uuringu autor ainult, et 20‑aastane viiteperiood oleks olnud sobivam. Ükski raamatupidamiseeskiri ei keela 12‑aastase viiteperioodi kasutamist kõnesoleva arvutuse teostamisel.

117    Põhjus, miks Eurostati 2003. aasta septembri uuringus kasutatud meetodi juurde lõpuks ei jäädud, oli lihtne: seadusandja kasutas talle kindlustusmatemaatilise tasakaalu arvutamise meetodi valikul kuuluvat kaalutlusruumi.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

118    Alustuseks tuleb kõrvale jätta väide, mille kohaselt personalieeskirjade XII lisa on vastuolus varasemate personalieeskirjade artikli 83 lõikega 4. Kuna need sätted kaotasid uute personalieeskirjade jõustumisel kehtivuse, ei saa hageja ühelgi juhul neile tugineda (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 17. septembri 1997.aasta määrus kohtuasjas T‑26/97: Antillean Rice Mills vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1347, punktid 14–16).

119    Nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks, kui need, millele toetuti, või asutamislepingus spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks (vt 21. juuni 1958. aasta otsus kohtuasjas 8/57: Groupement des hauts fourneaux et aciéries belges vs. Ülemamet, EKL 1958, lk 223, 256; vt ühenduse seadusandja aktide kohta ka 10. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑342/03: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2005, lk I‑1975, punkt 64, ja eespool viidatud 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. nõukogu, punkt 69).

120    Personalieeskirjade XII lisa eesmärk, nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 84 ja selgub ka määruse nr 723/2004 põhjendusest 28, on tagada ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatiline tasakaal, arvestades selles skeemis ette nähtud kulude rahastamise ulatust, arvutades ametnikele kindlustusmakse määra, millest piisab kolmandiku finantskulude rahastamiseks.

121    Hageja väidab, et nõukogu võetud meetmed, eeskätt otsus arvutada tegelik keskmine intressimäär 12 aasta mitte 20 aasta alusel, ei olnud seotud selle institutsiooni poolt väidetavalt saavutada soovitud eesmärkidega, vaid vältimatud eelarvekaalutlused prevaleerisid vajaduse ees kinnitada kindlustusmatemaatilise tasakaalu arvutamine võimalikult objektiivsel alusel.

122    Vaatamata sellele, et nõukogu seda eitas ning hoolimata nende eituste järjekindlusest, nähtub toimiku materjalidest, et eelarvekaalutlused mõjutasid 12‑aastase viiteperioodi valikut, nagu on leitud ka käesoleva otsuse punktis 92.

123    Esiteks on selline valik erandlik võrreldes kindlustusmatemaatiliste arvutuste valdkonna tavapärase praktikaga, mille kohaselt arvutatakse keskmine intressimäär muutuja paremaks ühtlustamiseks pikema, 20‑aastase viiteperioodi alusel. Teiseks tuleneb Eurostati 2003. aasta septembri uuringust, et kindlustusmakse määra tõstmine 8,7%‑lt 8,9%‑ni oli personalieeskirjades tehtud muudatusi arvestades piisav, et tagada alates 1. jaanuarist 2004 pensioniskeemi kindlustusmatemaatiline tasakaal juhul, kui tegelik keskmine intressimäär arvutatakse jooksvale aastale eelneva 20 aasta alusel. Kolmandaks toob aktuaari EIS Belgium teostatud uuring välja, et viiteperioodi valik põhjendab sisuliselt, miks Eurostat sai oma 2004. aasta septembri aruandes arvutada kindlustusmakse määraks 10,43%. Viimaks paljastavad pensionireformi ettevalmistavad materjalid, iseäranis nõukogu 7. märtsi 2003. aasta teatis, mitme liikmesriigi kindla soovi tõsta ametnike kindlustusmakseid eesmärgiga vähendada eelarvekulusid pensioniskeemile.

124    Siiski tundub, et personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetodi puhul ei olnud eelarvekaalutlused peamised. Tegelikkuses takistas kindlustusmatemaatilise meetodi sätestamine personalieeskirjades juba iseenesest ametnike kindlustusmaksete muutmist vastavalt eelarveolukorrale, kuna jooksva aasta kindlustusmaksed arvutatakse vastavalt pensioniskeemi rahastamise tulevastele vajadustele, mis on määratud kindlaks objektiivselt vastavalt kindlustusmatemaatilisele meetodile.

125    Keskmise tegeliku intressimäära arvutamine pikema või lühema viiteperioodi alusel ei mõjuta iseenesest kuidagi – nagu on märgitud ka käesoleva otsuse punktides 95−97 – kindlustusmatemaatilist tasakaalu, kuna selle viiteperioodi ainus ülesanne on tagada intressimäära ühtlustamine ajas ja seega ka kindlustusmaksete ühtlustamine. Lisaks ei ohusta 12 aasta valik viiteperioodi ühtlustamisfunktsiooni, mis oleks võinud juhtuda tõepoolest lühikese viiteperioodi valikul, nt viieaastase, mille pakkusid välja teatavad esindused nõukogus, et saavutada 2004. aastal kõrgem kindlustusmakse määr. Valides piisavalt pika viiteperioodiga tagatud kindlustusmakse stabiilsuse ja kindlustusmakse kohese märgatava tõusu vahel, eelistas nõukogu niisiis esimest eesmärki. Järelikult ei leia kinnitust väide, et 12‑aastane viiteperiood oleks sätestatud eranditult või peamiselt eelarvekaalutlustel.

126    Lõpuks ei tulene personalieeskirjadest, et nõukogul oleks seadusandjana talle ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks antud ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades õigusvastane arvestada mis tahes eelarvelisi kaalutlusi. Selline arvessevõtt on isegi vajalik, kuna ühenduse pensionifondi puudumise tõttu makstakse selle pensioniskeemi järgseid hüvitisi ühenduse eelarvest vastavalt personalieeskirjade artikli 83 lõikele 1, samuti nagu ametnike kindlustusmaksed kujutavad endast eelarve tulusid. Lisaks sätestab personalieeskirjade XII lisa artikli 14 lõige 2, et viieaastase kindlustusmatemaatilise hinnangu puhul võib nõukogu selle lisa uuesti läbi vaadata, võttes lisaks kindlustusmatemaatilisele tasakaalule arvesse ka „selle mõju eelarvele”.

127    Eeltoodut arvestades tuleb väide, mille kohaselt nõukogu lähtus personalieeskirjade XII lisa vastuvõtmisel peamiselt eelarvekaalutlustest ja kuritarvitas selle lisa vastuvõtmisel seega võimu, lükata tagasi, ilma et oleks vaja otsustada selle väite vastuvõetavuse üle.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

 Poolte argumendid

128    Hageja väidab oma hagiavalduses, et personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetod määrati kindlaks, rikkudes õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

129    Ehkki parlament oli oma ametnikele ja teenistujatele korduvalt kinnitanud, et kindlustusmakset tõstetakse üksnes niivõrd, kuivõrd see on rangelt vajalik kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamiseks, tõsteti kindlustusmakset – kunstlikult ja kindlustusmatemaatilise tasakaalu põhimõtet rikkudes – nimetatust enam. Parlament ei pidanud seega kinni oma ametnikele ja teenistujatele antud kinnitustest ja rikkus nii viimaste õiguspärast ootust tema tegevuse suhtes.

130    Lisaks leiab hageja, et kindlustusmakse õigustamatu tõstmisega jättis tööandja ühenduse pensioniskeemi võla ametnike kanda, kuigi see oli tema vastutusel. Paljude aastate jooksul piisas üksnes ametnike kindlustusmaksetest pensioniskeemi kulutuste katmiseks, nii et tööandja ei teinud selle skeemi rahastamiseks vajalikke makseid. Hageja märgib, et komisjoni president möönis 2001. aasta kirjas oluliste omandatud õiguste olemasolu, mis vastavad endiselt maksmisele kuuluvatele varasematele kindlustusmaksetele, ning kinnitas, et „kindlustusmaksete võimalik tõus ei mõjuta mingil juhul nende omandatud õiguste rahastamist”.

131    Parlament meenutab kostja vastuses, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine on mõeldav üksnes eeldusel, et õiguspärastest ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised on tekitanud huvitatud isikul õiguspärase ootuse. Käesolevas asjas ei ole see nii, sest parlament, kellel puudub personalieeskirjade vastuvõtmise pädevus ja kellega üksnes konsulteeriti määruse nr 723/2004 vastuvõtmise käigus, ei oleks mingil juhul saanud anda pensionireformi käigus tingimusteta tagatisi. Seega ei oleks parlamendi poolt hagejale antud võimalikud tagatised saanud mingil juhul tekitada viimasele õiguspärast ootust, et ühenduse pensionikindlustusmaksete määra ei tõsteta.

132    Parlament väidab lisaks, et ametnikud ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et vaidlustada uue õigusnormi seaduslikkust – iseäranis valdkonnas, mis hõlmab pidevat kohandamist vastavalt majandusliku olukorra muutustele.

133    Hageja repliigis esitatud väite kohaselt on ebaoluline, et personalieeskirjade sätteid ei võtnud vastu mitte parlament, kelle roll oli üksnes konsultatiivne, vaid nõukogu. Tegelikult on parlamendi arvamus vastava menetluse sisuline ja hädavajalik osa, ilma milleta ei oleks saanud uusi personalieeskirju vastu võtta. Personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetodit heaks kiites eiras parlament oma ametnikele ja teenistujatele antud tagatisi.

134    Hageja rõhutab, et tema õiguspärane ootus tulenes lisaks parlamendis temast kõrgemal ametikohal olevate isikute kinnitustele ka personalieeskirjade tekstist endast.

135    Vastuseks hageja märkustele tõdes nõukogu menetlusse astuja seisukohas, et pensionikindlustusmaksete määra tõusu ei saanud kindlasti põhjustada juba omandatud pensioniõiguste rahastamine. Uute personalieeskirjade vastuvõtmine ja liikmesriikide solidaarne tagatis pensioneid maksta, tagasid kindlustusmatemaatilise tasakaalu de facto 30. aprilli 2004. aasta seisuga. Ühenduse pensioniskeemi laadist tulenevalt katsid ametnikud ja institutsioonid ametnikele ja teenistujatele selleks kuupäevaks kogunenud pensioniõigused. Uued personalieeskirjad ei näinud ette kindlustusmaksete määra hüpoteetilisest kohandamata jätmisest tulenevate võimalike positiivsete või negatiivsete erinevuste tasandamist. Personalieeskirjade XII lisas sätestatud kindlustusmatemaatiline meetod oli mõeldud üksnes tagama, et alates 1. maist 2004 kohaldatavad kindlustusmakse määrad oleksid ametnike poolt sellest kuupäevast alates omandatud pensioniõiguste katteks piisavad.

136    Hageja nendib nõukogu menetlusse astuja seisukoha kohta esitatud märkustes, et kõik menetlusosalised on nõustunud sellega, et ametnikud ja teenistujad peavad tasuma üksnes kolmandiku praegu omandatud õiguste tulevase väljamaksmise tagamiseks vajalikest kindlustusmaksetest, ning et varasema defitsiidi peavad seega ühenduse eelarve kaudu täies ulatuses tasuma liikmesriigid. Vaidlus puudutab selle kokkulepe rakendamist. Vastupidi nõukogu väidetele tõstab personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetod hageja väitel kunstlikult ametnike ja teenistujate kindlustusmakseid.

137    Parlament tõdeb vasturepliigis, et kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamine on keeruline valdkond, milles toimuvad pidevad kohandused vastavalt majandusliku olukorra muutustele. Lisaks tuleneb kindlustusmakse määra muutlikkus selgelt personalieeskirjade sätetest, eeskätt varasemate personalieeskirjade artikli 83 lõikest 4. Hageja ei saa seega õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tuginedes vaidlustada uute kindlustusmatemaatilise tasakaalu arvutamise meetodit puudutavate õigusnormide seaduslikkust.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

138    Vastavalt kohtupraktikale on õiguspärase ootuse kaitse põhimõte „kõrgemalseisev õiguspõhimõte” (Euroopa Kohtu 14. mai 1975. aasta otsus kohtuasjas 74/74: CNTA vs. komisjon, EKL 1975, lk 533, punkt 44) „üks ühenduse õiguse aluspõhimõtetest” (Euroopa kohtu 14. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑104/97 P: Atlanta vs. Euroopa Ühendus, EKL 1999, lk I‑6983, punkt 52, ja 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑17/03: VEMW jt., lk I‑4983, punkt 73) või siis üldpõhimõte (Euroopa Kohtu 4. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑403/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑6883, punkt 35).

139    Nimetatud põhimõte tuleneb otseselt õiguskindluse põhimõttest, mille kohaselt peavad ühenduse õigusnormid olema kindlad ja nende kohaldamine õigussubjektidele ettenähtav, mis tähendab, et selle põhimõttega on õigusnormi muutmise korral tagatud ühe või mitme füüsilise või juriidilise isiku poolt õiguspäraselt omandatud õiguste kaitse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I‑569, punkt 20, ja 18. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑107/97: Rombi & Arkopharma, EKL 2000, lk I‑3367, punkt 66; Esimese Astme Kohtu 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑182/96: Partex vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2673, punkt 191).

140    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset kõigile üksikisikutele, kelle olukorrast ilmneb, et ühenduse haldusorganid on neile konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud ootusi (Esimese Astme Kohtu 5. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑211/95: Petit-Laurent vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑21 ja II‑57, punkt 72, ja 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑205/01: Ronsse vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑211 ja II‑1065, punkt 54).

141    Hageja märgib oma väite esimeses osas, et parlament andis ametnikele tulevase pensionireformi sisu kohta tagatisi, mida õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet rikkudes ei täidetud.

142    Tuleb märkida, et üksnes lubatu teostamiseks pädeva asutuse üksikasjalikud tagatised saavad tuua kaasa asjaomase ametniku õiguspärase ootuse (vt Esimese Astme Kohtu 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑237/00: Reynolds vs. parlament, EKL AT 2005, lk I‑A‑385 ja II‑1731, punkt 146).

143    Parlamendile kuulub personalieeskirjade vastuvõtmise ja muutmise protsessis üksnes konsultatiivne roll. EÜ artikkel 283 sätestab, et „[k]omisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist teiste asjaomaste institutsioonidega kinnitab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega […] personalieeskirjad ja […] muude teenistujate teenistustingimused”. Seetõttu ei saa ilma ühenduse institutsioonide vahelist pädevuse jaotust puudutavate asutamislepingu sätete eiramiseta väita, et parlament võiks anda oma ametnikele pensionireformi kohta tagatisi, mis on hiljem nõukogule siduvad.

144    Eeltoodut arvestades ei saanud parlamendi poolt ühenduse alles ettevalmistatava pensionireformi kohta antud kinnitused tekitada hagejal põhjendatud ootusi.

145    Sama väite teises osas toob hageja välja, et tema ootus ametnike pensionikindlustusmaksete märksa väiksema tõusu osas tugines personalieeskirjade sätetele, mis piirasid ametnike kindlustusmakse kolmandikuga ühenduse pensioniskeemi rahastamisest, ning asjaolule, et minevikus ületasid ametnike kindlustusmaksed selle taseme. Vastupidi nõukogu poolt kohtuistungil esitatud väidetele ei tugine hageja õiguspärane ootus seega pelgal praktikal.

146    Varasemate personalieeskirjade artikli 83 lõige 2, mis võeti üle uutesse personalieeskirjadesse, sätestas, et ametnikud maksavad ühe kolmandiku selle pensioniskeemi rahastamisest. Ka enne uute personalieeskirjade jõustumist pidi tööandja rahastama ühenduse pensioniskeemi kahe kolmandiku ulatuses ja kolmas kolmandik moodustus ametnike ja teenistujate kindlustusmaksetest.

147    Hageja hinnangul ohustas personalieeskirjade XII lisas sätestatud meetod tagasiulatuvalt sellist kulude rahastamise ulatust.

148    Esiteks väidab parlament, et hageja ei saa tugineda personalieeskirjade XII lisa sätete vastu õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele.

149    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei saa ametnikud tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele uue õigusnormi seaduslikkuse vaidlustamiseks, eeskätt valdkonnas, mis hõlmab pidevat kohandamist majandusliku olukorra muutustega (Esimese Astme Kohtu 22. juuni 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑98/92 ja T‑99/92: Di Marzio ja Lebedef vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑167 ja II‑541, punkt 68, ja 11. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑177/95: Barraux jt vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I‑A‑541 ja II‑1451, punkt 47). See kehtib muu hulgas ühenduse sotsiaalkindlustussüsteemi muutmise korral, mille puhul seadusandjale kuulub lisaks ulatuslik kaalutlusõigus reformide vajalikkuse üle otsustamisel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Campoli vs. komisjon, punktid 71 ja 72).

150    Kuigi seadusandja võib igal hetkel viia personalieeskirjadesse tema hinnangul üldisele huvile vastavaid muudatusi ja võtta vastu asjaomaste ametnike suhtes ebasoodsamaid personalieeskirjade sätteid – olles viimasel juhul kohustatud nägema ette piisava pikkusega üleminekuaja – võib ta seda teha üksnes edasiulatuvalt (vt eespool viidatud kohtuotsus Campoli vs. komisjon, punkt 85), see tähendab tingimusel, et uut õigusnormi kohaldatakse ainult uutele olukordadele ja varasema õigusnormi kehtivuse ajal tekkinud olukordade tulevastele tagajärgedele (vt vastupidine Euroopa Kohtu 16. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 84/78: Tomadini, EKL 1979, lk 1801, punkt 21, ja 5. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 112/80: Dürbeck, EKL 1981, lk 1095, punkt 48, ja avaliku teenistuse valdkonnas Esimese Astme Kohtu 26. oktoobri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑6/92 ja T‑52/92; Reinarz vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1047, punkt 85).

151    Tuleb märkida, et selliselt määratletud piirile õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tuginemise puhul uue õigusnormi vastu, ei saa käesolevas asjas hageja vastu toetuda.

152    Hageja ei väida, et varasemate personalieeskirjade artikli 83 lõikes 2 sätestatud kulude rahastamise ulatus tulevikus oleks õiguspärase ootuse põhimõtet rikkudes ohtu seatud. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 146, võeti kõnealused sätted muudatusteta üle uute personalieeskirjade artikli 83 lõikesse 2. Hageja vaidlustab personalieeskirjade XII lisa seetõttu, et nimetatud lisa kahjustab kulude rahastamise ulatust lisa jõustumisele eelnenud ajavahemikul, see tähendab üksnes tagasiulatuvalt.

153    Vastupidi parlamendi väidetele ei saa käesolevas asjas seetõttu kohaldada eespool viidatud kohtupraktikat, mis seondub uute õigusnormidega, samuti ei saa selle kohtupraktika alusel eitada hageja õigust tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Vastupidi, Euroopa Kohus tõdes 11. juuli 1991. aasta otsuses kohtuasjas C‑368/89: Crispoltoni (EKL 1991, lk I‑3695, punkt 21), et kaks ühenduse määrust rikkusid ettevõtjate õiguspärast ootust nende määruste tagasiulatuva mõju tõttu.

154    Teiseks tuleb uurida, kas personalieeskirjade XII lisa riivab tõepoolest ühenduse pensioniskeemi rahastamispõhimõtteid 2004. aasta 1. maile eelnenud ajavahemikul, nagu väidab hageja.

155    Dührkop Dührkopi raportist selgub, et 1982. aastani ei olnud institutsioonid tasunud ühenduse pensioniskeemi raames ühtki kindlustusmakset, ning et täies ulatuses tasusid nad tööandja kindlustusmakseid alates 1998. aastast.

156    Nagu väidab nõukogu menetlusse astuja seisukohas, on personalieeskirjade XII lisas sätestatud kindlustusmatemaatilise meetodi eesmärk vaid tagada, et alates 1. maist 2004 kohaldatav pensionikindlustusmaksete määr oleks piisav, et katta ametnike poolt alates sellest kuupäevast omandatud pensioniõigused. Sellel, et personalieeskirjade XII lisa ei võta arvesse varasemat olukorda, on kaks tagajärge, mida tuleb hageja argumentatsiooni käsitledes eristada.

157    Esiteks ei arvesta kindlustusmatemaatiline tasakaal enne arvutamise kuupäeva omandatud pensioniõigusi vastavalt personalieeskirjade XII lisa artikli 4 lõike 4 punktile b. Nimetatud säte tagab – vastupidi hageja väidetele –, et ametnikud ei pea kandma ühenduse pensioniskeemi kuni 1. maini 2004 kogunenud defitsiiti, ning et kindlustusmakse määra tõusu tagajärjel ei rahasta nad juba omandatud pensioniõigusi.

158    Teiseks ei näe personalieeskirjad ette kindlustusmakse määra kohandamata jätmise tõttu minevikus tekkinud mis tahes positiivsete või negatiivsete erinevuste tasandamist. Teisiti öeldes ei võta personalieeskirjade XII lisas sätestatud kindlustusmatemaatilise tasakaalu määratlus arvesse enne 30. aprilli 2004 tasutud kindlustusmakseid ning sätestab, et kuni selle kuupäevani omandatud pensioniõigused on kaetud vastavalt kulude rahastamise ulatusele.

159    Hageja väidab Dührkop Dührkopi raportile tuginedes, et ühenduse tööandja rahastab pensioniskeemi kahe kolmandiku ulatuses alles 1998. aastast alates ning et ametnikud on varasemalt tasunud enam kui kolmandiku kõnealuse pensioniskeemi rahastamisest.

160    Dührkop Dührkopi raport, mis ei põhine pensioniskeemi kindlustusmatemaatilisel uuringul, piirdub konstateeringuga, et ametnike iga‑aastased kindlustusmaksed on pikka aega ületanud kolmandiku ühenduse pensioniskeemi iga‑aastastest eelarvekuludest. Varasemate personalieeskirjade artikli 83 lõiget 2, mis sätestas sarnaselt uute personalieeskirjadega, et ametnikud maksavad ühe kolmandiku selle pensioniskeemi rahastamisest, tuleb mõista kindlustusmatemaatiliselt ja mitte eelarveliselt, nagu selgelt tuleneb varasemate personalieeskirjade artikli 83 lõikest 4. Need sätted tähendavad, et ametnikud tasuvad kolmandiku aktiivsete töötajate poolt aasta jooksul omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtuse summast ehk teisisõnu kolmandiku finantskuludest.

161    Seega konstateering, et ametnike kindlustusmaksete summa ületas pensionisaajate piiratud arvu tõttu kümnete aastate jooksul oluliselt kolmandikku ühenduse pensioniskeemi eelarvekuludest, ei võimalda kinnitada, et ametnike kindlustusmaksete määr ületas ka kolmandiku finantskuludest.

162    Esiteks saaks selline järeldus tugineda üksnes kindlustusmatemaatilisel uuringul. Komisjon väitis kohtuistungil, ilma et seda oleks vaidlustatud, et enne 1998. aastat ei olnud läbi viidud ühtegi ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilist uuringut. Samuti ei ole kindel, kas 6,75%‑le ja hiljem 8,25%‑le kinnitatud kindlustusmakse määra arvestades rahastasid ühenduse ametnikud varasemalt enam kui kolmandikku finantskuludest. Isegi kui eeldada, et kulude rahastamise ulatusest kinnipidamist saaks eelarvenäitajate alusel kontrollida, ning et seega oleks võimalik nõustuda Dührkop Dührkopi raporti järeldustega, mille kohaselt tööandja kindlustusmakseid oli kuni 1998. aastani tasutud vaid osaliselt, tuleks siiski kindlaks teha, kas ametnike kindlustusmaksete väidetavalt enammakstud kindlustusmakseid ei korvatud ühenduse enammakstud kindlustusmaksetega ajavahemikul 1998–2004.

163    Järelikult ei ole tõendatud, et uued õigusnormid riivasid tagasiulatuvalt ühenduse pensioniskeemi rahastamiseks tehtud kulude rahastamise ulatust.

164    Seega eeldades vaikimisi, et seda normi järgiti enne personalieeskirjade XII lisa jõustumist, ei ole võimalik leida, et nõukogu oleks rikkunud ametnikel sellest normist kinnipidamise suhtes eksisteerinud õiguspärast ootust.

165    Neil kaalutlustel tuleb õiguspärase ootuse rikkumist puudutav väide täies ulatuses tagasi lükata.

166    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

 Kohtukulud

167    Nagu sedastas Avaliku Teenistuse Kohus 26. aprilli 2006. aasta otsuses kohtuasjas F‑16/05: Falcione vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 77–86), tuleb Avaliku Teenistuse kodukorra ja konkreetsemalt selle kohtukulusid käsitlevate sätete jõustumiseni – korrakohase õigusemõistmise huvides ja selleks, et tagada õigussubjektidele kohtukulusid käsitlevate sätete osas piisav ettenähtavus – kohaldada Esimese Astme Kohtu kodukorra vastavaid sätteid.

168    Vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõikele 2 kohustatakse poolt, kelle kahjuks on otsus tehtud, hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda taotlenud. Kodukorra artikli 88 alusel kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud.

169    Kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu alusel võib Esimese Astme Kohus määrata kulude jaotuse, kui tegemist on eriliste põhjustega.

170    Käesolevas asjas andis parlament kaebusele üksnes osalise vastuse; ei esitanud oma märkustes ainsatki selgitust 12‑aastase viiteperioodi valiku osas, mille hageja oli ometi põhjalikult ja üksikasjaliselt vaidlustanud; ega lisanud hästi põhistatud argumentatsioonile vastates oma märkustele ühtki tõendit. Toimiku täiendamiseks ja vaidlusaluste õigusnormide mõtte selgitamiseks oli Avaliku Teenistuse Kohus seega sunnitud rakendama mitut menetlust korraldavat meedet.

171    Neil asjaoludel tuleb jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista parlamendilt lisaks välja pool hageja kohtukuludest. Hageja kannab poole oma kohtukuludest.

172    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad nõukogu ja komisjon menetlusse astumisel ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Euroopa Parlament kannab oma kohtukulud ja poole D. Wilsi kohtukuludest.

3.      D. Wils kannab poole oma kohtukuludest.

4.      Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon kannavad ise oma kohtukulud.

Mahoney Kreppel       Van Raepenbusch

Boruta Kanninen      Tagaras       Gervasoni

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juulil 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär       President

W. Hakenberg       P. Mahoney

Käesolev otsus ja selles tsiteeritud ühenduste kohtute otsused, mida ei ole kohtulahendite kogumikus veel avaldatud, on kättesaadavad Euroopa Kohtu koduleheküljel: www.curia.europa.eu

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.