ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)
19. november 2009(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk CANNABIS – Absoluutne keeldumispõhjus – Kirjeldatavus – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt c ja artikli 51 lõike 1 punkt a (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c ja artikli 52 lõike 1 punkt a)
Kohtuasjas T‑234/06,
Giampietro Torresan, elukoht Rothenburg (Šveits), esindaja: advokaat G. Recher,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: P. Bullock ja O. Montalto,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja esimese astme kohtus
Klosterbrauerei Weissenohe GmbH & Co. KG, asukoht Weissenohe (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Masetti Zannini de Concina, M. Bucarelli ja R. Cartella,
menetlusse astuja,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 29. juuni 2006. aasta otsuse (asi R 517/2005‑2) peale, mis tehti Klosterbrauerei Weissenohe GmbH & Co. KG ja Giampietro Torresani vahelises tühistamismenetluses,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: kohtunikud I. Pelikánová, K. Jürimäe ja S. Soldevila Fragoso (ettekandja),
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades 4. septembril 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 27. novembril 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud ameti kostja vastust,
arvestades 26. jaanuaril 2007 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja vastust,
arvestades Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu muutmist,
arvestades 5. mail 2009 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Giampietro Torresan esitas 12. veebruaril 1999 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994 L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimistaotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk CANNABIS.
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) (edaspidi „Nizza kokkulepe”) klassidesse 32, 33 ja 42 ning vastavad nendes klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 32: „õlu”;
– klass 33: „veinid, piiritusjoogid, liköörid, vahujoogid, vahuveinid, šampanja”;
– klass 42: „toitlustusteenused, restoranid, iseteenindusrestoranid, õllerestoranid, jäätisekohvikud, pitsarestoranid”.
4 Ühenduse kaubamärk CANNABIS registreeriti 16. aprillil 2003 numbri 1073949 all.
5 Menetlusse astuja Klosterbrauerei Weissenohe GmbH & Co. KG esitas 27. juunil 2003 määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punktide c, f ja g (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt a ja artikli 7 lõike 1 punktide c, f ja g) kaubamärgi CANNABIS kehtetuks tunnistamise taotluse klassidesse 32 ja 33 kuuluvate kaupade osas.
6 Tühistamisosakond tunnistas 9. märtsi 2005. aasta otsusega kaubamärgi registreeringu kehtetuks Nizza kokkuleppe klassidesse 32 ja 33 kuuluvate kaupade osas, leides et kaubamärk CANNABIS on vastavalt määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktile c kirjeldav.
7 Hageja esitas 29. aprillil 2005 kaebuse, milles taotles selle otsuse tühistamist. Ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 29. juuni 2006. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti kaebus rahuldamata. Eelkõige leidis apellatsioonikoda esiteks, et sõna „cannabis” [eesti keeles „kanep”] tähendab tavakeeles kas kiudtaime või uimastit, ja teiseks, et keskmise tarbija jaoks tähistab see selgelt ja otseselt klassidesse 32 ja 33 kuuluvate toodete omadusi.
Poolte nõuded
8 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– jätta kehtima ühenduse kaubamärgi CANNABIS registreering klasside 32 ja 33 osas;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
9 Ühtlustamisamet ning menetlusse astuja paluvad Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
10 Kohtuistungil loobus hageja oma teisest nõudest ning selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
11 Hageja esitab oma hagiavalduse põhjendamiseks ainult ühe väite, mis tuleneb määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumisest. Menetlusse astuja esitab lisaks kaks väidet, mis tulenevad esiteks määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti g ja teiseks selle määruse artikli 51 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti f rikkumisest.
Poolte argumendid
12 Hageja väidab, et kaubamärgil CANNABIS on eristusvõime, kuna tegemist on samal ajal nii üldnimega kui ka puhtalt fantaasial põhineva kaubamärgiga, millel puudub igasugune – ka kaudne – seos õllega ja jookidega üldiselt. Üldnimena on sõna „cannabis” sellise õistaime teaduslik nimetus, millest ekstraheeritakse teatavaid narkootilisi aineid ja millest võib saada teatavaid ravimaineid. Tähis CANNABIS on Itaalia turul esinenud alates aastast 1996 ja alates aastast 1999 ühenduse kaubamärgina Nizza kokkuleppe klassidesse 32 ja 33 kuuluvate kaupadega seoses. Tähis on ühenduse mõõtmes saanud väga tuntuks.
13 Hageja leiab, et sõna „cannabis” ei kujuta endast õllede või klassi 33 kuuluvate alkohoolsete jookide tavatähist. Arvestades esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75) ja nõukogu 22. juuni 1988. aasta direktiivi 88/388/EMÜ toiduainetes kasutatavaid lõhna- ja maitseaineid ning nende tootmiseks vajalikke lähtematerjale käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 184, lk 61; ELT eriväljaanne 13/09, lk 233), ei tule kanepit pidada mitte toiduaineks, vaid pigem uimastiks ja psühhotroopseks aineks, mis hageja sõnul välistab igasuguse võimaluse kasutada seda ühenduses seaduslikult. Teiseks viitab see sõna üldlevinud kujutluses samanimelisest taimest saadud uimastile, nagu nähtub ka eri sõnaraamatutes sisalduvatest määratlustest.
14 Samuti märgib hageja, et käesoleval juhul on õlu CANNABIS aromatiseeritud õlu, mis on valmistatud üksnes seaduslikest ja lubatud ainetest. Toiduainetena ei tohi õlu ja alkohoolsed joogid üldiselt sisaldada keelatud aineid nagu uimastid. Seega ei ole asjaomasel avalikkusel võimalik kohe ja ilma järele mõtlemata tuvastada otsest ja konkreetset seost kaupade, mille jaoks kaubamärk registreeriti, ja tähise CANNABIS vahel, nii nagu seda nõuab väljakujunenud kohtupraktika.
15 Hageja väidab, et kaubamärki CANNABIS ei saa pidada kirjeldavaks kaubamärgiks, kuna tegelikult on tähis CANNABIS kujutluspilte tekitav sõna, mis on mõeldud tarbijate tähelepanu köitma ja mis võib esile kutsuda mõtte naudingust, vabanemisest või lõõgastumisest. Mis puutub „paradoksaalsesse” või „hüperboolsesse” sõnumisse sama moodi teiste selliste kaubamärkidega nagu OPIUM või COCA-COLA, siis tuleb kõigi neid kaubamärkide hindamisel kasutada sama skaalat ja asjaomase kaubamärgi tühistamine neil alustel rikub võrdse kohtlemise üldpõhimõtet.
16 Samuti vaidlustab hageja selle, kuidas vaidlustatud otsuses on määratletud keskmine tarbija, sest keskmine tarbija ei ole uimastitarbija, kes püüab saavutada kanepi tarbimisel tekkivatega sarnaseid tundmusi, ega ka „väljakujunenud alkohoolik”. Hageja leiab, et keskmine tarbija on õllesõber, kelle intelligentsi, hoolsuse ja kaalutlusvõime tase vastab kauba sihtklientuuri keskmisele tasemele. Hageja väidab samuti, et esitada tuleb küsimus, kas teadlik tarbija arvab kaubamärki CANNABIS kandvat jooki ostes kohe, et tegemist on tõepoolest kanepiga. Hageja hinnangul kontrollib tarbija käesoleval juhul etiketilt toote koostisosi. Järelikult arvab vaid puudulikult informeeritud tarbija, et sõna „cannabis” tähistab selgelt ja otseselt asjaomaste kaupade olemust.
17 Lõpuks esitab hageja järelduse, et käesoleval juhul ei saa asjaomast kaubamärki pidada kirjeldavaks, kuna esiteks puudub igasugune otsene ja tegelik seos kaubamärgi ja Nizza kokkuleppe klassidesse 32 ja 33 kuuluvate kaupade vahel ja teiseks ei saa õiguslikult põhjendatult järeldada, et sellise seose tuvastamine oleks võimalik tulevikus, nagu nõuab kohtupraktika. Võimalus, et kanepi kasutamise keeld lähitulevikus tühistatakse, on ainult ühtlustamisameti subjektiivne arvamus ja seda ei saa lugeda vastavaks tingimusele, et tulevikus on tõenäoliselt võimalik tuvastada otsene seos kaubamärgi CANNABIS ja asjaomaste kaupade vahel.
18 Ühtlustamisamet vaidleb kõigile hageja esitatud argumentidele vastu.
Esimese Astme Kohtu hinnang
19 Kõigepealt tuleb märkida, et sõnal „cannabis” on kolm võimalikku tähendust, nagu apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuse punktis 22 sedastanud. Esiteks tähistab sõna „cannabis” kiudtaime, mille ühine turukorraldus on ühenduse tasandil reguleeritud ja mille tootmine on allutatud väga rangele normistikule seoses tetrahüdrokannabinooli – kanepi toimeaine – sisaldusega, mis ei tohi ületada 0,2% (vt nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1251/1999, millega kehtestatakse teatavate põllukultuuride tootjatele toetussüsteem, (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 03/25, lk 322) (muudetud kujul) artikkel 5a, ja komisjoni 22. oktoobri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2316/1999, milles sätestatakse teatavate põllukultuuride tootjate toetussüsteemi kehtestava nõukogu määruse (EÜ) nr 1251/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 280, lk 43; ELT eriväljaanne 03/26, lk 362), muudetud komisjoni 5. veebruari 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 206/2004 (EÜT L 34, lk 33; ELT eriväljaanne 03/42, lk 379), XII ja XIII lisa). Teiseks viitab sõna „cannabis” enamuses liikmesriikides keelatud uimastile. Kolmandaks tähistab see sõna ainet, mille võimalik kasutamine ravimainena on arutlusel, nagu nähtub Euroopa Komisjoni 23. jaanuari 2002. aasta vastusest kirjalikule küsimusele E-0039/02 (EÜT C 147 E, lk 232).
20 Järgmiseks tuleb rõhutada, et vastavalt kahele ühtlustamisameti poolt esitatud teaduslikule uurimistööle kasutatakse kanepit, mille kohta prantsuse keeles kasutatakse ka sõna „chanvre” [eesti keeles: „kanep”], toiduainete puhul mitmes vormis (õlina, ravimteena) ja eri valmististes (teedes, toidupastades, pagaritoodetes ja küpsistes, alkohoolsetes ja alkoholivabades jookides jne). Seda kinnitavad menetlusse astuja poolt esitatud dokumendid, millest nähtub kanepi kasutamine teatavate toitude ja jookide valmistamisel. Selliste toodete puhul kasutatavad toksikoloogilised analüüsid osutavad nende toodete väga väikesele tetrahüdrokannabinooli sisaldusele, mis on kindlalt madalam kui eespool mainitud 0,2% piirmäär ja seega puudub neil toodetel psühhotroopne mõju.
21 Lõpuks nähtub direktiivi 88/388 artiklist 4, et selliste lõhna- ja maitseainete, mis ei sisalda toksikoloogiliselt ohtlikus koguses elemente ega aineid, kasutamine on lubatud, vastupidi sellele, mida väidab hageja.
22 Need sedastused võimaldavad seega tuvastada, et vastupidi hageja argumentidele ei viita sõna „cannabis” esiteks üksnes uimastitele ja teatavatele ravimainetele, ja et teiseks kasutatakse kanepit seaduslikult toitude ja jookide valmistamisel. Seega tuleb neid sedastusi arvestades uurida, kas kaubamärk CANNABIS kirjeldab neid Nizza kokkuleppe klassidesse 32 ja 33 kuuluvaid kaupu, mille jaoks see registreeriti.
23 Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt on keelatud registreerida kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis „tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi”. Sellised kirjeldavad tähised ei ole võimelised täitma kaubamärgi olemusest tulenevat ülesannet – identifitseerida päritolu (Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑191/01 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, EKL 2003, lk I‑12447, punkt 31; Esimese Astme Kohtu 2. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑181/07: Eurocopter vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (STEADYCONTROL), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 35, ja Esimese Astme Kohtu 21. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑307/07: Hansgrohe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (AIRSHOWER), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 22).
24 Sellest vaatepunktist on määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis c viidatud märgid ja tähised need, mida võib asjaomase avalikkuse seisukohalt tavapäraselt kasutada kauba või teenuse, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, tähistamiseks otseselt või üht selle olulist omadust mainides (Esimese Astme Kohtu 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑207/06: Europig vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROPIG), EKL 2007, lk II‑1961, punkt 26; 21. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑329/06: Enercon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (E), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 21, ja 21. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑296/07: Korsch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (PharmaCheck), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 30).
25 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tähis kirjeldav siis, kui tähisel on kõnealuste kaupade või teenustega piisavalt otsene ja konkreetne seos, mis võimaldab asjaomasel avalikkusel kohe ja ilma järele mõtlemata tajuda, et tegemist on kõnealuste kaupade või teenuste mõne omaduse kirjeldusega (eespool viidatud kohtuotsused EUROPIG, punkt 27, ja STEADYCONTROL, punkt 36).
26 Samuti tuleb meenutada, et seda, kas tähis on kirjeldav, saab hinnata ainult ühelt poolt seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus tähist mõistab ja teiselt poolt seoses asjaomaste kaupade või teenustega (eespool viidatud kohtuotsused STEADYCONTROL, punkt 38, ja E, punkt 23). Seda, kas kaubamärk on kirjeldav, tuleb hinnata lähtuvalt kaupadest või teenustest, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, võttes arvesse seda, kuidas asjaomaste kaupade kategooria keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, eeldatavalt seda kaubamärki tajub.
27 Käesoleval juhul on asjaomased kaubad õlu, vein, piiritusjoogid, liköörid, vahujoogid, vahuveinid ja šampanja. Seega koosneb asjaomane avalikkus seda tüüpi kaupade keskmisest tarbijast.
28 Vastupidi hageja väidetele ei ole apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses määratlenud keskmist tarbijat uimastikasutajana, kes püüab saavutada kanepi tarbimisel tekkivatega sarnaseid tundmusi, ega ka „väljakujunenud alkohoolikuna”. Vaidlustatud otsuse punkti 27 lõpuosas olev väide, mis puudutab muljet, mis tekib sõnamärki CANNABIS nähes „neil, kes ostavad õlut”, on seotud selle uurimisega, kas kõnealune tähis on õlletarbija silmis kirjeldav, ja mitte keskmise tarbija määratlemisega.
29 Seda konteksti arvestades tuleb kindlaks teha, kas piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas tarbija võib selle joogi, mis lisaks sõnalisele tähisele CANNABIS ei ole tähistatud ühegi täiendava elemendiga, pelgal vaatlemisel arvata, et see kaubamärk kirjeldab asjaomaste kaupade omadusi.
30 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 27, 29 ja 30, on eespool mainitud kaupade teatavate omaduste ja tähise CANNABIS vahel konkreetne seos. Nagu nimelt ilmneb ühtlustamisameti ja menetlusse astuja poolt esitatud dokumentidest, kasutatakse kanepit tavapäraselt arvukate toitudeainete, nende hulgas õlle ja teatavate jookide valmistamisel. Samadest dokumentidest selgub samuti, et Euroopa toiduaineteturul pakutakse käesoleval ajal teatavaid kanepit sisaldavad õllesid.
31 Pealegi on sõna „cannabis” ladinakeelne teaduslik termin, mis esiteks on tuntud paljudes Euroopa ühenduste keeltes, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 24 ja nagu ka hageja ise on oma hagis märkinud, ning mida teiseks meedias kajastamise tõttu tunneb lai avalikkus, mistõttu on see sõna asjaomasele avalikkusele mõistetav kogu ühenduse territooriumil (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑421/04: Matratzen Concord, EKL 2006, lk I‑2303, punkt 32)
32 Neist asjaoludest selgub, et nähes alkohoolset jooki või õlut, mis kannab kaubamärki CANNABIS, märkab ühenduse keskmine tarbija kohe ja ilma järele mõtlemata asjaomase kauba omaduste – nimelt kanepi –, kirjeldust, mis on üks neist koostisosadest, mida võib selle kauba valmistamisel lõhnaainena kasutada.
33 See omadus ei ole keskmise tarbija jaoks tähtsusetu. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 27 märkis, ostavad „kaubamärki CANNABIS kandva õlle ostjad” seda väga tõenäoliselt seetõttu, et nad on kanepi sisalduses veendunud ja neid köidab võimalus saada sellest joogist samu või vähemalt samalaadsed tundmusi kui ühel või teisel kujul kanepit tarbides. Seega kujutab kanepi esinemine õlle või alkohoolsete jookide ühe koostisosana tarbija otsustuse seisukohalt määravat omadust ja seega nende kaupade, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, olulist omadust, millega asjaomane avalikkus valikut tehes arvestab.
34 Hageja argument, et tähis CANNABIS kujutab endast kujutluspilte tekitavat sõna, mis on mõeldud tarbijate tähelepanu köitma, kutsudes esile mõtte naudingust, vabanemisest või lõõgastumisest, ei sea kahtluse alla seda, et tähis jätab tarbijatele kirjeldava mulje. Sõnaline tähis CANNABIS kujutab iseenesest tarbijate jaoks nende kaupade, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, ühe võimaliku koostisosa lihtsat ja otsest tähistust. Seetõttu ei ole sõnaline tähis CANNABIS kindlalt sugestiivne ja kujutab endast kirjeldust. Seega tuleb seda tähist pidada kirjeldavaks ja mitte sugestiivseks või vihjavaks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑334/03: Deutsche Post EURO EXPRESS vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROPREMIUM), EKL 2005, lk II‑65, punkt 37).
35 Samuti tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale ei ole vaja, et märke ja tähiseid, mis moodustavad kaubamärgi, kasutataks registreerimise ajal tegelikult selleks, et kirjeldada taolisi kaupu või teenuseid, mille jaoks need märgid või tähised registreeriti, või nende kaupade või teenuste omaduste kirjeldamiseks. Nagu tuleneb määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c sõnastusest, piisab sellest, kui neid märke ja tähiseid saab sellel eesmärgil kasutada (eespool viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, punkt 32, ja Esimese Astme Kohtu 20. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑458/05: Tegometall International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wuppermann (TEK), EKL 2007, lk II‑4721, punkt 88).
36 Käesoleval juhul võib ainsat sõna „cannabis” – kasutatuna kaubamärgina – pidada kirjeldavaks, juhul kui see viitab tegelikult või potentsiaalselt ühele kauba omadustest, nimelt ühele selle koostisosadest, mida saab selle valmistamisel kasutada. Nagu ilmneb ka kohtupraktikast, on sõnal „cannabis” potentsiaalselt seos asjaomase kauba ühe koostisosaga, juhul kui võib mõistlikult eeldada, et tulevikus on selline seostamine võimalik (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 14. juuni 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑357/99 ja T‑358/99: Telefon & Buch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (UNIVERSALTELEFONBUCH ja UNIVERSALKOMMUNIKATIONSVERZEICHNIS), EKL 2001 lk II‑1705, punktid 29 ja 30, ning eespool viidatud kohtuotsus AIRSHOWER, punkt 30). Mis puutub juba turul olevatesse kanepit sisaldavatesse jookidesse, siis tuleb nentida, et juba nüüd võib tähis CANNABIS tähistada kaupade, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, valmistamisel kasutatavat ühte koostisosa.
37 Lisaks sellele tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei oma sõna kirjeldavuse tuvastamise seisukohalt tähtsust, kas sõnal on mitu tähendust. Vastupidi hageja väidetele ei saa asjaolu, et sõnal „cannabis” võib olla kolm eri tähendust, omada mingit tähtsust selle sõna kirjeldavuse üle otsustamisel. Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamiseks piisab sellest, kui esineb otsene ja konkreetne seos kasvõi ühe tähenduse ja asjaomaste kaupade vahel, nii nagu käesoleval juhul. (Euroopa Kohtu 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas, C‑265/00: Campina Melkunie, EKL 2004, lk I‑1699, punkt 38, ja Esimese Astme Kohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑316/03: Münchener Rückversicherungs-Gesellschaft vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (MunichFinancialServices), EKL 2005, lk II‑1951, punkt 33).
38 Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et tähis CANNABIS viitab kanepitaimele, mis on meedias kajastamise tõttu avalikkusele hästi tuntud ja mida kasutatakse teatavate toitude ja jookide valmistamisprotsessis. Keskmine tarbija seostab kõnealuse tähise kohe ja ilma järele mõtlemata nende kaupade omadustega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, mistõttu on see tähis kirjeldav.
39 Hageja esitatud muud argumendid seda järeldust kahtluse alla ei sea. Mis esiteks puutub hageja argumenti, et kaubamärgi CANNABIS ja teatavate teiste registreeritud kaubamärkide hindamisel tuleb kasutada sama skaalat, siis tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ei ole eespool mainitud kaubamärgid kehtivad ainult siis, kui esineb otsene ja konkreetne seos kõnealuse tähise ning asjaomaste kaupade ja teenuste vahel, ning sellisele seosele tuginemine võib tingida nende kaubamärkide kehtetukstunnistamise (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 10. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑302/03: PTV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (map&guide), EKL 2006, lk II‑4039, punkt 50).
40 Mis puutub teiseks hageja väitesse, et ühtlustamisameti otsustuspraktikat arvestades rikkus apellatsioonikoda võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, siis tuleb ka see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Apellatsioonikodade otsuste seaduslikkust tuleb hinnata üksnes määruse nr 40/94 alusel, mitte aga ühtlustamisameti otsustuspraktika alusel (Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑127/02: Concept vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ECA), EKL 2004, lk II‑1113, punkt 71, ja 19. mai 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑211/06, T‑213/06, T‑245/06, T‑155/07 ja T‑178/07: Euro-Information vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (CYBERCREDIT, CYBERGESTION, CYBERGUICHET, CYBERBOURSE ja CYBERHOME), kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 44). Pealegi tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et võrdse kohtlemise põhimõttele ei saa tugineda õigusvastasuse korral ning mitte keegi ei saa enda kasuks tugineda kellegi teise huvides toime pandud õigusvastasele teole (Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑106/00: Streamserve vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (STREAMSERVE), EKL 2002, lk II‑723, punkt 67, ja 30. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/05: Camper vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – JC (BROTHERS by CAMPER), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 93–95).
41 Mis puudutab kolmandaks hageja kinnitust kaubamärgi CANNABIS üldtuntuse kohta, siis tuleb see asjas tähtsust mitteomavana tagasi lükata. Sellega seoses tuleb nentida, et käesoleval juhul ei oma tähise üldtuntus kõnealuse tähise kirjeldavuse hindamisel mingit tähtsust. Vastavalt määruse nr 40/94 artikli 7 lõikele 3 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 3) välistab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamise üksnes hiljem kasutamise käigus eristusvõime omandamine, millega aga käesoleval juhul tegemist ei ole.
42 Kuna kirjeldav seos asjaomase tähise ja mainitud kaupade vahel on tuvastatud, siis tuleb uurida, kas see kaubamärk sisaldab muid elemente, mis võivad selle eristavaks muuta (Euroopa Kohtu 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑383/99 P: Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2001, lk I‑6251, punkt 39). Nagu juba nenditud, on käesoleval juhul tegemist lihtsa sõnamärgiga. Seega ei saa kaubamärgi CANNABIS kirjeldavust kahtluse alla seada ükski sellega kaasnev element.
43 Veel vähem seab selle järelduse kahtluse alla hageja väide, et neis õlledes ja alkohoolsetes jookides, mille jaoks on kõnealune kaubamärk registreeritud, puuduvad ebaseaduslikud koostisosad. See argument tema poolt esitatud põhjendustes on paradoksaalne. Nagu rõhutas menetlusse astuja, on tegelikult nii, et kui asjaomased joogid sisaldavad või võivad sisaldada kanepit, siis on kaubamärk CANNABIS järelikult kirjeldav, ja kui need joogid ei saa kanepit sisaldada ja seda tegelikult ka ei sisalda, võib kaubamärki CANNABIS järelikult pidada eksitavaks, juhul kui see tarbijat tegelikult eksitab või kui selleks on olemas piisavalt tõsine oht (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑259/04: Emanuel, EKL 2006, lk I‑3089, punkt 47). Sellega seoses tuleb nentida, et kõnealune tarbija võib uskuda, et kaupadel, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, on omadused, mida neil tegelikult ei ole, arvestades siiski seda, et käesoleval juhul on tarbijal võimalik etiketilt kontrollida nende jookide valmistamisel kasutatud koostisosi.
44 Järelikult ei rikkunud apellatsioonikoda määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti c, kui ta jättis rahuldamata kaebuse tühistamisosakonna otsuse peale selle tõttu, et kaubamärk CANNABIS on kirjeldav.
45 Seega tuleb hageja esitatud ainus väide tagasi lükata.
46 Hagi tervikuna tuleb rahuldamata jätta, ilma et menetlusse astuja esitatud väiteid oleks vajalik uurida.
Kohtukulud
47 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja menetlusse astuja nõudele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Giampietro Torresanilt.
Pelikánová | Jürimäe | Soldevila Fragoso |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. novembril 2009 Luxembourgis.
Allkirjad