ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)

8. märts 2007(*)

Konkurents – Kontrolli teostamise otsus – Lojaalne koostöö liikmesriigi konkurentsiasutustega – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 – Põhjendused – Proportsionaalsus – Uus väide – Vastuvõetamatus

Kohtuasjas T‑340/04,

France Télécom SA, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid C. Clarenc ja J. Ruiz Calzado,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. É. Gippini Fournier ja O. Beynet,

kostja,

mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 18. mai 2004. aasta otsus C (2004) 1929 asjas COMP/C‑1/38.916, millega antakse France Télécom SA‑le ja tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele, sealhulgas Wanadoo SA‑le ja tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele, korraldus alluda nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel teostatavale kontrollile,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),

koosseisus: esimees H. Legal, kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka ja E. Moavero Milanesi,

kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,

arvestades kirjalikus menetluses ja 8. juunil 2006 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 11 (pealkirjaga „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö”) lõiked 1 ja 6 sätestavad:

„Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.

[…]

Kui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada [EÜ] artikleid 81 ja 82. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse siseriikliku konkurentsiasutusega.”

2        Määruse nr 1/2003 artikkel 13 (pealkirjaga „Menetluse peatamine või lõpetamine”) sätestab:

„1. Kui kaebus on esitatud kahe või enama liikmesriigi konkurentsiasutustele või kui nad võtavad [EÜ] artikli 81 või 82 alusel omal algatusel meetmeid sama kokkuleppe, ühenduse otsuse või tegevuse suhtes, on asjaolu, et üks asutus juba tegeleb juhtumi käsitlusega, teistele asutustele piisav põhjus menetlus peatada või kaebus tagasi lükata. Komisjon võib samuti kaebuse tagasi lükata, kui mõne liikmesriigi konkurentsiasutus on juba asunud juhtumit käsitlema.

2. Kui liikmesriigi konkurentsiasutusele või komisjonile esitatakse kaebus kokkuleppe, ühenduse otsuse või tegevuse kohta, mida mõni teine konkurentsiasutus on juba käsitlenud, võib kaebuse tagasi lükata.”

3        Määruse nr 1/2003 artikkel 20 (pealkirjaga „Komisjoni kontrollivolitused”) sätestab:

„1. Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kogu vajaliku kontrolli.

2. Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on õigus:

a) siseneda ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste kõikidesse ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse;

b) kontrollida raamatupidamis- ja muid äridokumente olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse;

c) teha või saada mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid sellistest raamatupidamis- ja muudest dokumentidest;

d) pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente sellise aja jooksul ja sellises ulatuses, mis on vajalik kontrolli läbiviimiseks;

e) paluda ettevõtja või ettevõtjate ühenduse esindajalt või töötajalt uurimise eesmärgil selgitusi uuritava küsimusega seotud asjaolude või dokumentide kohta ning registreerida vastused.

3. Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud kasutavad oma õigusi kirjaliku volituse esitamisel, kus on nimetatud kontrolli objekt ja eesmärk ning artiklis 23 ettenähtud trahvid juhuks, kui nõutavad raamatupidamis- või muud äridokumendid esitatakse puudulikult või vastused käesoleva artikli lõike 2 alusel esitatud küsimustele on ebaõiged või eksitavad. Aegsasti enne kontrollimist teatab komisjon sellest konkurentsiasutusele selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

4. Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud kontrollimisele. Otsuses täpsustatakse kontrollimise objekt ja eesmärk, määratakse selle alguskuupäev ning märgitakse artiklites 23 ja 24 ette nähtud sanktsioonid ja õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus. Komisjon teeb sellised otsused pärast konsulteerimist konkurentsiasutusega selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

5. Konkurentsiasutuse ametnikud ning selle asutuse poolt volitatud või määratud ametnikud liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse, peavad selle asutuse või komisjoni palvel komisjoni ametnikke ja teisi kaasasolevaid isikuid aktiivselt abistama. Selleks võivad nad kasutada lõikes 2 täpsustatud volitusi.

6. Kui komisjoni poolt volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud leiavad, et ettevõtja ei nõustu käesoleva artikli kohaselt nõutava kontrollimisega, peab asjaomane liikmesriik osutama neile vajalikku abi, taotledes kontrolli läbiviimiseks vajaduse korral abi politseilt või samaväärselt täitevasutuselt.

7. Kui lõikes 6 sätestatud abi eeldab siseriiklike eeskirjade kohaselt kohtu luba, tuleb see taotleda. Sellist luba võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.

8. Lõikes 7 osutatud loa taotlemisel kontrollib siseriiklik kohus komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli eseme seisukohalt meelevaldsed ega liigsed. Sunnimeetmete proportsionaalsuse kontrollimisel võib siseriiklik kohus paluda komisjonilt otse või liikmesriigi konkurentsiasutuse kaudu üksikasjalikke selgitusi eelkõige põhjuste kohta, mis ajendavad komisjoni kahtlustama [EÜ] artiklite 81 ja 82 rikkumist, kui kahtlustatav rikkumine on raske või selgitused on vajalikud, võttes arvesse asjaomase ettevõtja osalemise laadi. Siseriiklik kohtuasutus ei tohi vaidlustada kontrolli vajalikkust ega nõuda, et talle esitataks komisjoni toimikus sisalduv teave. Komisjoni otsuse seaduslikkuse võib läbi vaadata ainult Euroopa Kohus.” [täpsustatud tõlge]

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

4        Komisjon tuvastas oma 16. juuli 2003. aasta otsuses EÜ artikli [82] alusel algatatud menetluses (juhtum COMP/38.233 – Wanadoo Interactive; edaspidi „16. juuli 2003. aasta otsus”), et ajavahemikul 2001. aasta märtsist kuni 2002. aasta oktoobrini kuritarvitas Wanadoo Interactive – mis sel ajal kuulus 99,9% ulatuses Wanadoo SA‑le, kes omakorda oli hageja tütarettevõtja, kes esindas nimetatud otsuses käsitletud perioodil tema aktsiakapitalis 70%–72,2% suurust osalust – oma turgu valitsevat seisundit kodukasutajatele pakutava kiire Internetiühenduse teenuse turul, küsides eXtense ja Wanadoo ADSL teenuste eest omahinnast madalamat hinda, ja määras Wanadoo Interactive’ile 10,35 miljoni euro suuruse trahvi.

5        Nimetatud otsuse artiklites 2 ja 3 määras komisjon, et Wanadoo Interactive peab:

–        eXtense ja Wanadoo ADSL teenuste osutamisel hoiduma igasugusest tegevusest, millel on rikkumisena kvalifitseeritud tegevusega sama või sarnane eesmärk või mõju;

–        edastama komisjonile peale iga majandusaasta lõppu, kuni 2006. aasta majandusaasta lõpuni, see kaasa arvatud, tema erinevate ADSL teenuste (Asymmetric Digital Subscriber Line, asümmeetriline digitaalne abonentliin) tegevuskulude aruande, millest oleks näha bilansiline tulu, tegevuskulud ja klientide saamiseks tehtavad kulud.

6        11. detsembril 2003, pärast positiivse otsuse saamist Autorité française de régulation des télécommunications’lt (edaspidi „ART”), kinnitas Prantsuse majandus-, rahandus- ja tööstusminister France Télécom SA IP/ADSL juurdepääsu ja liitumisteenuse, n-ö „võimalus 5”, hulgihindade alandamise. Mitmed Internetiühenduse teenuse pakkujad, sealhulgas Wanadoo, otsustasid hulgihinna alanemist kajastada oma jaemüügipakkumistes.

7        Wanadoo teatas esimesest jaehindade alanemisest 12. detsembril 2003, mida kohaldati nii endistele kui uutele abonentidele muutumatu tasuga kiire Internetiühenduse teenuse (piiramatu ühendusajaga pakkumised „eXtense 512k”, piiramatu ühendusajaga „eXtense 512k Fidélité”, piiramatu ühendusajaga  „eXtense 1024k” ja piiramatu ühendusajaga „eXtense 1024k Fidélité”) suhtes 6. jaanuaril 2004. Piiramatu ühendusajaga pakkumise „eXtense 128k” hind ei muutunud.

8        9. jaanuaril 2004 saatis komisjon Wanadoole kirja, milles tuletati talle meelde 16. juuli 2003. aasta otsuse artikli 2 tingimusi ja paluti teada anda, kas Wanadoo on pärast nimetatud otsust selles loetletud teenuste jaehindu alandanud või kas ta kavatseb seda teha. Komisjon täpsustas, et kui seda on tehtud, esitab ta Wanadoole hindade alandamise üksikasjade kohta ametliku teabenõude. Komisjon palus, et teda informeeritaks ka Wanadoo majandusaasta lõppemise kuupäevast ja sellest, millal talle esitatakse 16. juuli 2003. aasta otsuse artiklis 3 nõutud teave.

9        12. jaanuaril 2004 esitasid AOL France SNC ja AOL Europe Services SARL (edaspidi koos „AOL”) Conseil de la concurrence française’ile (Prantsusmaa konkurentsiasutus; edaspidi „Conseil de la concurrence”) kaebuse EÜ artikli 82 ja Prantsusmaa kaubanduskoodeksi artikli L 420‑2 alusel Wanadoo poolt võetavate omahinnast madalamate hindade peale seoses nelja uue teenusega, millest see 12. detsembril 2003 teada andis. Koos kaebusega esitati ka hagi tagamise taotlus, milles paluti nende teenuste turustamine Prantsusmaa kaubanduskoodeksi artikli L 464‑1 alusel peatada.

10      19. jaanuari 2004. aasta otsusega nr 263012 jättis Conseil d’État français (Prantsusmaa kõrgeim halduskohus; edaspidi „Conseil d’État”), kellele äriühing T‑Online oli esitanud ajutiste õiguskaitsevahendite kohaldamise taotluse, milles paluti peatada Prantsuse majandus-, rahandus- ja tööstusministri „võimalus 5” hindade alandamise nõusolekut sisaldav otsus, selle taotluse rahuldamata, tuues välja eriti asjaolu, et ART oli, „tuginedes oma positiivsele otsusele France Télécomi hinnapakkumise suhtes, peale detailset analüüsi leidnud, et puuduvad konkurentsi kahjustavad mõjud, mis seda otsust võiks takistada”.

11      29. jaanuaril 2004 teatas Wanadoo, et ta toob alates 3. veebruarist 2004 turule ühe piiramatu ühendusajaga pakkumise „eXtense 128k Fidélité” ja neli piiratud ühendusajaga (või ka „tellimisel”) pakkumist, nimelt „eXtense 128k/20h”, „eXtense 128k/20h Fidélité”, „eXtense 512k/5Go” ja „eXtense 512k/5Go Fidélité”.

12      30. jaanuari 2004. aasta kirjaga vastas Wanadoo komisjoni 9. jaanuari 2004. aasta kirjale, teatades uutest, atraktiivsemate hindadega ADSL teenuste turuletoomisest jaanuaris ja uutest pakkumistest, mis kavatsetakse turule tuua veebruaris.

13      24. veebruaril 2004 täiendas AOL Conseil de la concurrence’ile esitatud kaebust, lisades sellele Wanadoo poolt 3. veebruaril 2004 turule toodud teenuste pakkumised ja esitades kaebuse juurde veel ühe hagi tagamise taotluse, milles paluti nende teenuste turustamise peatamist.

14      Lisaks kohtus komisjon Wanadoo konkurentidega, kes juhtisid komisjoni tähelepanu sellele, et nende arvates oli Wanadoo määratud uus hind Internetiühenduse 128 kbit/s sissehelistamise teenuse eest jaeturul madalam sama teenuse hulgihinnast.

15      2004. aasta märtsi alguses teavitas Conseil de la concurrence komisjoni AOL‑i esitatud kaebusest.

16      15. märtsil 2004 esitas Wanadoo komisjonile 16. juuli 2003. aasta otsuse artikli 3 alusel 2003. aasta majandusaasta tegevusaruande.

17      22. märtsi 2004. aasta kohtumisel komisjoni konkurentsi peadirektoraadi talituste ja Conseil de la concurrence’is juhtumiga tegeleva ettekandja-ametniku (edaspidi „ettekandja”) vahel toodi välja kokkuvõtlikust analüüsist, mis põhines komisjoni poolt 16. juuli 2003. aasta otsuses kasutatud arvutusmeetodil ja Wanadoo kavandatud korrigeeritud majandusmudelil, mida oli teatud kohtades ettekandja äranägemisel parandatud, et teatud Wanadoo uued hinnad tundusid omahinnast madalamad, eriti arvestades strateegia olemasolu, millest nähtus konkurentide kõrvaldamise tahe. Neid asjaolusid arvestades tegi ettekandja Conseil de la concurrence’ile ettepaneku võtta meetmed hagi tagamiseks, andes Wanadoole korraldus vaidlusalused pakkumised turult kõrvaldada.

18      2. aprillil 2004 kohtusid konkurentsi peadirektoraadi ametnikud AOL‑iga.

19      Samal ajavahemikul oli komisjonil mitmeid telefonivestlusi ettekandjaga ja 21. aprillil 2004 toimus nende teine kohtumine.

20      11. mail 2004 tegi Conseil de la concurrence otsuse nr 04‑D‑17 AOL‑i kaebuse ja hagi tagamise taotluse kohta, millega ta jättis taotluse rahuldamata ja saatis sama küsimuse edasisele sisulisele uurimisele (edaspidi „Conseil de la concurrence’i otsus”).

21      18. mail 2004 võttis komisjon juhtumis COMP/C‑1/38.916 vastu otsuse C (2004) 1929, millega anti hagejale ja tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele, sealhulgas Wanadoo SA‑le ja viimase poolt otseselt või kaudselt kontrollitavatele äriühingutele, korraldus alluda määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel teostatavale kontrollile (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

22      Selle otsuse põhjendustes 1 ja 3−13 on märgitud:

„Komisjon […] on saanud informatsiooni, mis viitab sellele, et Wanadoo võttis Prantsusmaal laiale tarbijaskonnale suunatud ADSL Internetiühenduse eest hindu, millest osad ei katnud muutuvkulusid ja osad jäid alla kogukulu. Käsutuses oleva informatsiooni kohaselt kehtestati sellised hinnad konkurentide kõrvaldamise strateegiast lähtudes. Lisaks annab saadud informatsioon alust arvata, et vähene äratasuvuse ruum asjassepuutuvate jaehindade ja France Télécomi [„võimalus 5”] vahel tekitab hulgihinnast madalama jaehinna, kahjustades konkurentidest operaatoreid, kes soovivad pakkuda kodukasutajatele kiiret Internetiühendust France Télécomi „võimalus 5” alusel.

[…]

Wanadoo teatas esimesest laiale tarbijaskonnale suunatud ADSL Internetiühenduse hindade alandamisest alates 5. jaanuarist 2004. See hinnaalandus väljendus piiramatu ühendusajaga „eXtense” teenustes, nimelt kahes 128 kbit/s kiirusega teenuses, millest esimene hinnaga 24,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 24 kuud ja teine hinnaga 29,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 12 kuud; kahes 512 kbit/s kiirusega teenuses, millest esimene hinnaga 29,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 24 kuud ja teine hinnaga 34,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 12 kuud; kahes 1024 kbit/s kiirusega teenuses, millest esimene hinnaga 39,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 24 kuud ja teine hinnaga 44,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 12 kuud.

28. jaanuaril 2004 tõi Wanadoo turule veel neli nö „tellimisel” pakkumist (nimelt kaks piiratud pakkumist 20 h/kuus kiirusega 128 kbit/s, esimene hinnaga 14,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 24 kuud ja teine hinnaga 19,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 12 kuud ning kaks piiratud pakkumist 5 giga kuus kiirusega 512 kbit/s, esimene hinnaga 24,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 24 kuud ja teine hinnaga 29,90 eurot kuus kohustusliku lepinguperioodiga 12 kuud). Käesolev kontroll puudutab just neid kümmet pakkumist.

Komisjoni käsutuses oleva informatsiooni kohaselt näitab esialgsete andmete alusel tehtud analüüs, et vähemalt kolme eespool nimetatud pakkumise osas (mõlemad „tellimisel” 128 kbit/s kiirusega teenused ja „tellimisel” 512 kbit/s kiirusega teenus lepinguperioodiga 24 kuud) ei ole kaetud muutuvkulud. Lisaks ei olnud kaetud veel vähemalt kahe 512 kbit/s teenuse („tellimisel” lepinguperioodiga 12 kuud ja piiramatu kasutusajaga teenuse lepinguperioodiga 24 kuud) kogukulud.

Komisjon on saanud ka informatsiooni, mis viitab sellele, et asjassepuutuvad pakkumised tehti konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegia raames.

Lisaks ei ole komisjoni käsutuses oleva informatsiooni kohaselt olenemata „võimaluse 5” hinna alanemisest jaanuaris 2004 äratasuvuse ruum uute Wanadoo võetavate jaehindade ja „võimalus 5” vahel piisav ning see takistab konkureerivaid operaatoreid, kes lähtuvad oma hindade kehtestamisel „võimalus 5” hinnast, konkureerimast Wanadooga võrdsetel tingimustel.

16. juuli 2003. aasta otsuses […] järeldas komisjon, et Wanadool oli Prantsusmaal kodukasutajate kiire Internetiühenduse teenuse turul turgu valitsev seisund. Komisjoni käsutuses olev informatsioon viitab sellele, et see on nii ka praegu.

Wanadoo pakkumised, mille hind jääb alla tema kulude, ja vähene äratasuvuse vahemik tema pakkumiste ja „võimalus 5” hindade vahel takistavad suure tõenäosusega Prantsusmaal või teistes liikmesriikides asutatud konkurentide turule pääsemist ja ohustavad neid konkurente, kes juba turul on. Komisjoni käsutuses oleva informatsiooni kohaselt oli enamus Wanadoo konkurente sunnitud juhinduma uutest pakkumistest ning kogu Prantsusmaa ADSL‑i turg töötab hetkel kahjumis.

Eespool kirjeldatud hinnastrateegia on vaadeldav ebaõiglaste müügihindade kehtestamisena. Kui selliste hindande võtmine on tõendatud, on nimetatud tegevus käsitletav turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena ning seega [EÜ] artikli 82 rikkumisena.

Selleks, et hinnata kõiki väidetava tegevuse asjakohaseid asjaolusid ja väidetava kuritarvituse tausta, peab komisjon läbi viima määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 sätestatud kontrolle.

Komisjoni käsutuses oleva informatsiooni kohaselt on väga tõenäoline, et eespool kirjeldatud tegevusega seotud informatsioonist, eriti informatsioonist, mis võimaldab tuvastada kulude katmise määra, ja informatsioonist, mis puudutas konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegiat, olid teadlikud vaid mõned France Télécomi ja/või Wanadoo töötajad. Olemasolevad dokumendid väidetava tegevuse kohta on suure tõenäosusega minimaalsed ja neid hoitakse kohas ning vormis, mis on uurimise algatamisel hõlpsasti peidetav, mitteavaldatav või hävitatav.

Et tagada käesoleva kontrolli tõhusus, on väga oluline see läbi viia ilma [o]tsuse adressaadiks olevatele ettevõtjatele sellest ette teatamata. Seetõttu tuleb määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel vastu võtta [o]tsus, millega kohustatakse ettevõtjad alluma kontrollile.”

23      Vaidlustatud otsuse artikkel 1 sätestab:

„ France Télécom […] ja Wanadoo […]:

on kohustatud alluma kontrollile, mis puudutab väidetavate ebaõiglaste müügihindade kehtestamist kodukasutajate kiire Internetiühenduse teenuse turul vastuolus [EÜ] artikliga 82, eesmärgiga kahjustada ja tõrjuda turult välja konkurendid. Kontroll võidakse läbi viia mis tahes ettevõtja ruumis […]

France Télécom […] ja Wanadoo […] lubavad komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel ja huvitatud liikmesriigi pädeva ametiasutuse ametnikel kui ka selle poolt volitatud või nimetatud ametnikel, kes neid abistavad, siseneda nende kõikidesse ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse tavalistel töötundidel. Need ettevõtjad esitavad nende ametnike ja muude isikute nõutud raamatupidamis- ja muud äridokumendid, olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse, ja võimaldavad neil raamatupidamis- ja muid äridokumente kontrollida koha peal või teha või saada neist mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid. Nad annavad nimetatud ametnike ja teiste isikute küsimusele uurimise eseme ja eesmärgiga seotud asjaolude või dokumentide kohta viivitamatult koha peal suulisi selgitusi ja võimaldavad igal töötajal või esindajal neid selgitusi anda. Nad võimaldavad [nimetatud] ametnikel ja muudel isikutel antud selgitusi mis tahes vormis registreerida.”

24      Viimaseks täpsustab vaidlustatud otsus artiklites 2 ja 3 vastavalt kontrolli alguse kuupäeva ja fakti, et selle otsuse adressaadid on hageja ja Wanadoo. Lõpuks on välja toodud tingimused, mille esinemisel võib komisjon igale otsuse adressaadile määruse nr 1/2003 artiklite 23 ja 24 alusel trahvi või karistusmakse määrata, ja märgitakse, et kui otsuse adressaadiks olev ettevõtja kontrolliga ei nõustu, osutab huvitatud liikmesriik komisjoni poolt volitatud ametnikele ja teistele kaasasolevatele isikutele kontrolli läbiviimiseks vajalikku abi vastavalt nr 1/2003 artikli 20 lõikele 6. Otsuses on ära märgitud ka võimalus esitada selle peale Esimese Astme Kohtule hagi ning otsuse lisadeks on teatud väljavõtted määrusest nr 1/2003.

25      Selle otsuse ja määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 5 alusel palus komisjon Prantsusmaa ametivõimude abi. Prantsuse majandus-, rahandus- ja tööstusminister andis 25. mai 2004. aasta uurimise algatamise nõudes riigi konkurentsiasjade, tarbijakaitse ja pettustega seotud uurimiste direktoraadi direktorile korralduse võtta kõik vajalikud meetmed selleks, et vaidlustatud otsuses komisjoni ettenähtud uurimine läbi viidaks. Selleks pöördus viimane Pariisi esimese astme kohtu valvekohtuniku (edaspidi „valvekohtunik”) poole, et saada luba hageja ja Wanadoo asukohas kontrolli läbi viimiseks või selle võimaldamiseks ja et aidata komisjoni. Vastavale taotlusele oli juurde lisatud vaidlustatud otsus.

26      28. mai 2004. aasta määrusega rahuldas valvekohtunik loataotluse, lubades määratud Prantsuse uurijatel kasutada neile Prantsusmaa kaubanduskoodeksi artiklite L 450‑4 ja L 470‑6 alusel antud pädevust.

27      Kontroll algas 2. juunil 2004 hageja ruumides ja kestis kuni 3. juunini 2004. Hageja tegi sealjuures koostööd, selles kontrollis põhimõtteliselt kaheldes. Wanadoos viidi uurimised läbi 2.–4. juunini 2004.

 Menetlus ja poolte nõuded

28      Hageja esitas Esimese Astme Kohtule hagi, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. augustil 2004.

29      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (neljas koda) avada suulise menetluse ja esitas kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames hagejale kirjalikult küsimuse, millele see tähtaegselt vastas.

30      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 8. juuni 2006. aasta avalikul kohtuistungil.

31      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        vaidlustatud otsus tühistada;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

33      Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet, mis põhinevad esiteks põhjendamiskohustuse rikkumisel; liikmesriigi ametiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustuse rikkumisel; proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisel; ja määruse nr 1/2003, komisjoni teatise koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus (ELT C 101, lk 43; edaspidi „teatis”) ja hea õigusemõistmise põhimõtete rikkumisel, mis eelnes vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele; viimane väide esitati esimest korda repliigis.

 Esimene väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

34      Hageja leiab, et komisjon on neli korda rikkunud põhjendamiskohustust, mis tuleneb EÜ artiklist 253, määrusest nr 1/2003 ja kohtupraktikast. Esiteks ei saanud hageja vaidlustatud otsusest aru, miks ta kohustati kontrollile alluma, teiseks ei ole vaidlustatud otsuses põhjendatud uurimise tausta puudutavaid teatud asjaolusid, kolmandaks ei põhine vaidlustatud otsus „võimalus 5” hindade osas kahtlustel, mis oleksid vaidlustatud otsuses endas välja toodud, ja neljandaks ei võimaldanud vaidlustatud otsus valvekohtunikul teostada oma kontrollifunktsiooni, mida ta täitma pidi.

 Väite esimene osa, mille kohaselt ei olnud vaidlustatud otsusest võimalik aru saada, miks oli hageja vaidlustatud otsuse adressaat ja allutatud kontrollile

–       Poolte argumendid

35      Põhimõtteliselt väidab hageja seda, et EÜ artiklist 253, määrusest nr 1/2003 ja kohtupraktikast tuleneb, et põhjendamiskohustuse ulatus sõltub asjassepuutuvast aktist ja selle vastuvõtmise taustast. Seega peaks komisjon kirjeldama selgelt ja täpselt selle kontrolli eset ja eesmärki, mida ta otsustab määrata, ning asjaolusid, mida ta kontrolli käigus uurida kavatseb. Vaidlustatud otsuse põhjendus on puudulik, kuna see ei võimaldanud hagejal hinnata, mis on määratud kontrolli täpne ese, ulatus ja kas see on õigustatud. Seetõttu ei olnud tal võimalik teada, milline on tema koostöökohustuse ulatus, ning tema kaitseõigust ei järgitud. Ta ei saanud nimelt selgelt ülevaadet komisjoni esitatud asjaoludest ega ka talle omistatud väidetava turgu valitseva seisundi sisulisest ulatusest.

36      Vaidlustatud otsus paneb seal märgitud kontrollitava tegevuse Wanadoole süüks vastavalt 16. juuli 2003. aasta otsuses esitatud lähenemisele, milles komisjon tunnustas Wanadoo sõltumatust hagejast tema Prantsusmaa kodukasutajatele pakutava kiire Internetiühenduse teenuse hindade kindlaksmääramisel. Vaidlustatud otsuse eesmärk on seega kontrollida hagejast sõltumatu tütarettevõtja tegevust, kes on tegev turul, kus hageja esindatud ei ole. Neid asjaolusid arvestades oleks komisjon otsuse piisavaks põhjendamiseks pidanud välja tooma põhjused, miks toimus ka hageja juures eraldiseisev kontroll, mille esemeks oli uurida vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud rikkumise asjaolusid.

37      Vaidlustatud otsus ei võimalda hagejal teada saada, kas ta peab end isiklikult pidama komisjoni silmis vaidlustatud otsuses väidetud tegevuse elluviimisega seotuks ja kas kahtlustatakse, et ta pani isiklikult toime EÜ artikli 82 rikkumise; selline lähenemine rikuks Euroopa Kohtu 22. oktoobri 2002. aasta otsuses kohtuasjas C‑94/00: Roquette Frères (EKL 2002, lk I‑9011) märgitud nõuet, et komisjon peab põhjendama, kuidas on ettevõtja, kelle suhtes sunnimeetmeid rakendatakse, väidetava rikkumisega seotud.

38      Asjaolu, et hageja sai 2004. aastal Wanadoo ainuaktsionäriks, ei õigusta vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni lähenemist. Hageja märgib, et selles otsuses viidatud hinnad on jaanuaris 2004 turuletoodud pakkumiste hinnad ja siis kuulus hagejale vaid umbes 70% osalus Wanadoo kapitalis; 100% osalus nimetatud kapitalis omandati pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Lisaks ei ole tõene eeldus, et tütarettevõtja on emaettevõtja otsustava mõju all, kui see tütarettevõtja määratleb oma strateegia iseseisvalt. Käesolevas asjas tuvastati Wanadoo sõltumatus emaühingust 16. juuli 2003. aasta otsuses. Komisjon ei saa seda tuvastatud asjaolu eirata lihtsalt põhjusel, et hageja osalus Wanadoo kapitalis suurenes pärast vaidlustatud otsuses viidatud hindade kindlaksmääramist.

39      Samuti on komisjoni seisukohad vastuolulised. Komisjon oli kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni seisukohal, ja seda kinnitab ka otsuse artikkel 1, et Wanadoo pakkumised ja hinnad loeti selle ettevõtja, mitte kogu kontserni strateegia alla kuuluvaks.

40      Komisjon lükkab kõigepealt ümber selle, et kohtupraktikast tulenevad talle kohustuslikud nõuded kontrolliotsuste põhjendamise osas. Määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 määrab kindlaks need olulised asjaolud, mis peavad kontrolli määrava otsuse põhjenduses olema ära toodud, ning nimetab nende asjaoludena uurimise eset ja eesmärki. Lisaks on kohtupraktikas täpsustatud, et mis puutub nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 − esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) − artikli 14 lõikesse 3, mille sõnastus on sisuliselt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 kordus, siis ei ole komisjon kohustatud ettevõtjale, kes on uurimise kohta tehtud otsuse adressaat, esitama kogu informatsiooni, mis komisjonil väidetava rikkumise kohta on, ega ka andma rikkumisele ülitäpset õiguslikku kvalifikatsiooni, vaid ta peab näitama selgelt ära asjaolud, mida ta uurida kavatseb. Vaidlustatud otsus vastas nendele nõuetele.

41      Hageja väite esimese osa kohta märgib komisjon, et hageja on Wanadoo kontserni emaettevõtja ning ta esindas enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist 95,94% Wanadoo aktsiakapitalist. Asjaolu, et hageja on Wanadoost eraldiseisev õigussubjekt ei tähenda seda, et ta on eraldiseisev ettevõtja ühenduse konkurentsiõiguse tähenduses. Kui ettevõtja esindab kogu teise ettevõtja kapitali, saab eeldada, et esimene kontrollib teist, ning seetõttu saab ka eeldada, et esimene on seotud teise poolt toimepandud rikkumisega. Komisjon ei pidanud seda oma otsuses selgitama, sest põhjendamiskohustus nõuab vaid kõigi asjassepuutuvate faktiliste ja õiguslike asjaolude väljatoomist. Samuti ei ole hageja viide 16. juuli 2003. aasta otsusele asjakohane, sest pärast seda kuupäeva suurendas hageja oma osalust Wanadoo kapitalis.

42      Lisaks, kuigi hageja osaluse suurenemine Wanadoo kapitalis ei olnud uute pakkumiste turuletoomise ajal jaanuaris 2004 veel toimunud, ootasid turud juba Wanadoo integreerimist France Télécomi kontserni. Komisjon võis õiguspäraselt eeldada, et Wanadoo kontserniga liitmise protsess oli uute pakkumiste turuletuleku ajal juba vähemalt ettevalmistavas staadiumis ja et siis oli hagejal juba ka huvi kontrollida lähemalt tema tütarettevõtja hinnaotsuseid. Samuti on tõenäoline, et pärast tütarettevõtja tegevuse õigusvastaseks tunnistamist hakkab emaettevõtja palju lähemalt tema hinnaotsuseid jälgima.

43      Teiseks ei pea komisjon kontrolli läbiviimiseks olema kindel kontrollitava ettevõtja seotuses oletatava rikkumisega või olema võimeline näitama iga kontrollitava ettevõtja täpset rolli rikkumises. Kuna hageja on Wanadoo emaettevõtja ja kuna viimase väidetav rikkumine on selgelt sõnastatud, on hageja seotuse põhjus ilmne. On loogiline mõelda, et teatud otsitav informatsioon võis paikneda ka hageja ruumides.

44      Mis puutub 16. juuli 2003. aasta otsuses tuvastatud rikkumistesse, siis ei ole asjakohane väide, et miski ei viita Wanadoo tegutsemisele emaettevõtja juhiste kohaselt, sest see tuvastatud asjaolu ei saa kehtida tulevikus asetleidvate olukordade suhtes.

45      Kolmandaks viitab vaidlustatud otsus selgelt sellele, kuidas arvatakse hageja olevat seotud oletatava rikkumisega. Kirjeldatud hinnapoliitika, kui see tuvastataks, oleks käsitletav ebaõiglase müügihinna kehtestamisena EÜ artikli 82 mõttes, mis võib juhul, kui tegemist on kontserniga nagu ka käesoleval juhul, väljenduda omahinnast madalama hinnaga müügis või hulgihinnast madalamas jaehinnas. Väidetavate rikkumiste täpne juriidilise kvalifikatsiooni või rikkumiste toimepanemise ajavahemiku äramärkimine ei ole nõutud. Samuti ei ole käesolevas asjas tähendust tütarettevõtja rikkumise süükspanemisel emaettevõtjale.

46      Lõpetuseks, komisjonil on igal juhul õigus kontroll määrata, kui ta võib õiguspäraselt eeldada, et tema uurimises tähtsust omavad tõendid asuvad teatud ettevõtja ruumides, ja seda isegi siis, kui hiljem selgub, et asjassepuutuv ettevõtja ei ole oletatava rikkumisega otseselt seotud.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

47      Esiteks tuleb meelde tuletada põhimõtteid, millest komisjon peab määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel vastuvõetava kontrolli teostamise otsuse põhjendamisel lähtuma.

48      Õiguse üksikakti põhjendamiskohustuse – millekohane üldreegel tuleneb EÜ artiklist 253 – eesmärk on võimaldada ühenduse kohtul teostada otsuse õiguspärasuse üle õiguslikku järelevalvet ja tagada huvitatud isikutele piisav arusaam sellest, kas otsus on põhistatud või selles on puuduseid, mis annavad alust otsuse õiguspärasus vaidlustada; tuleb ka täpsustada, et sellise kohustuse ulatus sõltub õigusakti liigist ja tema vastuvõtmise taustast (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1984. aasta otsus kohtuasjas 185/83: Instituut Electronenmicroscopie, EKL 1984, lk 3623, punkt 38 ja 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑2197, punktid 62 ja 63).

49      Mis puutub komisjoni otsusesse kontrolli teostamise kohta, siis määratleb määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 need olulised asjaolud, mis peavad olema sellise otsuse põhjenduses ära toodud, pannes komisjonile kohustuse seda põhjendada, märkides ära uurimise eseme ja eesmärgi, uurimise alguse kuupäeva, nimetatud määruse artiklites 23 ja 24 sätestatud sanktsioonid ja otsuse peale ühenduse kohtule edasikaebamise võimaluse.

50      Kontrolli määrava otsuse põhjendusest peab ka nähtuma nii puudutatud ettevõtjates läbiviidava kontrolli õigustatus kui ka nende koostöökohustuse ulatus, mis jätab viimastele kaitseõiguse (vt määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu 21. septembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon, EKL 1989, lk I‑2859, punkt 29 ja eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 47).

51      Komisjoni kohustus märkida ära kontrolli ese ja eesmärk kujutab endast nimelt puudutatud ettevõtjate kaitseõiguse üht põhitagatist ning seetõttu ei saa kontrolliotsuste põhjendamiskohustuses piirduda uurimise tõhususe argumentidega. Tõsi on, et komisjon ei ole kohustatud sellise otsuse adressaadile edastama kogu informatsiooni, mida ta väidetava rikkumise kohta valdab, piiritlema täpselt asjaomast turgu, andma rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni ega märkima rikkumise toimepanemise ajavahemikku, kuid ta on kohustatud võimalikult täpselt ära märkima asjaolud, mida ta kontrollida kavatseb, nimelt mida ta otsib ja mis asjaolusid uurimise käigus kontrollitakse (vt määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 85/87: Dow Benelux vs. komisjon, EKL 1989, lk I‑3137, punkt 10; eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 41 ja eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 48).

52      Samuti on komisjon kohustatud kontrolli määravas otsuses kirjeldama oletatava rikkumise põhiolemust, näidates ära eeldatava asjaomase turu ja väidetavate konkurentsipiirangute olemuse, selgitused selle kohta, kuidas on kontrollitav ettevõtja väidetavalt rikkumisega seotud, mida otsitakse ja mis on uuritavad asjaolud ning milline on ühenduse uurijatele antud pädevus (vt määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu 26. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 136/79: National Panasonic vs. komisjon, EKL 1980, lk 2033, punkt 26 ja eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punktid 81, 83 ja 99).

53      Selleks, et tuvastada kontrolli õigustatust tuleb komisjonil kontrolli määravas otsuses täpselt näidata, et tema käsutuses on olulisi otseseid ja kaudseid tõendeid, mis lubavad tal kahtlustada, et kontrollitav ettevõtja on toime pannud rikkumise (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punktid 55, 61 ja 99).

54      Kuigi käesolevas asjas on vaidlustatud otsus koostatud üldsõnaliselt, sisaldab ta siiski määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 ja kohtupraktikaga nõutud olulisi asjaolusid.

55      Seega nähtub vaidlustatud otsuse olulistest tingimustest, mis on ära toodud käesoleva otsuse punktides 22−24, et vaidlustatud otsus sisaldab kontrolli eset ja eesmärki, näidates ära oletatava rikkumise põhiolemuse, kirjeldades eeldatavat asjaomast turgu – milleks on Prantsusmaa kodukasutajatele pakutava kiire Internetiühenduse teenuse turg –, väidetavate konkurentsipiirangute olemuse – milleks on EÜ artikliga 82 vastuolus olev hinnastrateegia, viidates seejuures hageja „võimalus 5” hinna olulisusele nende rikkumiste toimepanemise kindlaksmääramisel –, selgitused selle kohta, kuidas oli Wanadoo väidetavalt rikkumisega seotud ja milline roll oli hagejal – ta võis olla informeeritud või tema valduses võis olla informatsioon, mis võimaldavad väidetavat rikkumist tuvastada –, mida otsitakse ja mis on uuritavad asjaolud – milleks on nimetatud tegevusega seotud informatsioon, eriti informatsioon, mis võimaldaks tuvastada Wanadoo kulude katmise määra ja mis puudutaks konkurentide tegevuse kahjustamise ja turult väljatõrjumise strateegiat, millest võisid olla teadlikud vaid mõned hageja või Wanadoo töötajad, et otsida nimetatud ruumidest seega nii Wanadoo kui hageja raamatupidamis- ja muid äridokumente või ka suuliselt edastatud informatsiooni –, milline on ühenduse uurijatele antud pädevus ning uurimise alguskuupäev – 2. juuni 2004 –, määruse nr 1/2003 artiklites 23 ja 24 sätestatud sanktsioonid ja õigus otsus edasi kaevata Esimese Astme Kohtule. Samuti oli sel ajal Prantsusmaal üldiselt teadaolev asjaolu see, et hageja oli Wanadoo emaettevõtja.

56      Mis puutub kontrolli õigustatusse, siis nähtub vaidlustatud otsusest täpselt, et komisjoni käsutuses olid olulised otsesed ja kaudsed tõendid, mis lubasid tal oletada, et hageja tütarettevõtja Wanadoo on rikkunud konkurentsieeskirju ja et mõned hageja töötajad võisid olla teadlikud teatud informatsioonist, eriti sellest, mis oli seotud konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegiaga.

57      Vaidlustatud otsus on seega piisavalt põhjendatud, arvestades määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 ja kohtupraktika nõudeid. Arvestades vaidlustatud otsuse vastuvõtmise tausta, ei muuda seda järeldust ka hageja poolt käesoleva väite esimese osa raames mainitud asjaolud.

58      Esiteks on tõsi, et vaidlustatud otsus puudutab täpsemalt kontrolli kümne Wanadoo pakkumise suhtes, mis otsuses ära märgitakse. Nagu nähtub ka eespool punktist 55, on põhjused, miks hageja on vaidlustatud otsuse adressaat ja miks ta on isikulikult seotud määratud kontrolliga, samuti välja toodud; nendeks põhjusteks on sisuliselt see, et komisjon kahtlustas, et teatud tõendid võisid asuda tema ruumides või ta võis olla tütarettevõtja strateegiast teadlik. Arvestades ka vaidlustatud otsuse vastuvõtmise tausta, mida ka hageja peab komisjoni põhjendamiskohustuse ulatuse kindlaksmääramisel asjassepuutuvaks asjaoluks, oli vaidlustatud otsuse täpsus piisav, et vastata põhjendamiskohustuse nõudele, arvestades kontrolli eset ja eesmärki.

59      Esiteks ei ole vaidlust, et hageja oli asjaolude asetleidmise ajal Wanadoo emaettevõtja ja et ta ei saanud ignoreerida seda, et tema tütarettevõtja oli 16. juuli 2003. aasta otsuse kohaselt süüdi EÜ artikli 82 rikkumises. Komisjonil oli seega õigus kahtlustada, et teatud tõendid võisid olla peidetud hageja ruumidesse.

60      Teiseks nähtub 16. juuli 2003. aasta otsusest, et selles asjas oli hagejale juba teabenõue esitatud. See otsus põhineb eeskätt nimelt Wanadoo kiire Internetiühenduse teenuse turu endale võitmise strateegia analüüsi osas taustaga seotud tõenditel, millest osad esitas hageja ja osad Wanadoo, ning mis annavad tunnistust konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegiast ning Wanadoo turgu valitsevast seisundist. Komisjon toob ka välja tõendeid, mis näitavad kogu France Télécomi kontserni strateegiat seoses konkurentsiga asjaomasel turul, ja toonitab nimelt seda, et tütarettevõtja strateegia ei ole emaettevõtja eesmärkidest täielikult lahutatav.

61      Arvestades ka eriti seda, milline roll teatud hageja dokumentidel ja hageja järgitud kontserni strateegial juba tütarettevõtja rikkumise tuvastamiseks oli, kuigi viimase sõltumatust oma jaehindade kehtestamisel ei vaidlustatud, ei ole vaidlustatud otsuse põhjenduse puudulikkus tuvastatav ei hageja vaidlustatud otsuse adressaadiks olemise osas ega tema isikuliku seotuse osas teostatud kontrolliga.

62      Selles osas ei puutu asjasse hageja täpne osalus Wanadoo kapitalis, sest see oli igal juhul piisav, et lugeda teda asjaolude asetleidmise hetkel Wanadoo emaettevõtjaks. Esimese Astme Kohus tuvastab liiatigi selle, et Esimese Astme Kohtu kirjalikele küsimustele antud hageja vastusest tuleneb, et 28. aprillil 2004, ehk enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, oli hagejal otseselt või kaudselt 95,25% osalus tütarettevõtja Wanadoo kapitalis.

63      Samuti ei puutu asjasse võimatus panna hagejale süüks tuvastatud Wanadoo konkurentsivastast käitumist. Sellele järeldusele võib jõuda asja sisulise analüüsi alusel, kuid see ei saa keelata kontrolli teostamist emaettevõtja ruumides, eriti kui kontrolli esemeks on asjassepuutuva rikkumisega seotud ettevõtjate osaluse täpsem kindlaksmääramine. Kohtupraktikast ei tulene nõuet, et kontrolli määravast otsusest peab nähtuma väidetava rikkumise täpne õiguslik kvalifikatsioon (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Dow Benelux vs. komisjon, punkt 10). Lisaks oli juba tuvastatud, et käesolevas asjas oli vaidlustatud otsus õiguslikult piisavalt põhjendatud seetõttu, et komisjon võis põhjendatult kahtlustada, et teatud asjakohased tõendid võisid asuda hageja ruumides. Lisaks ei nähtu vaidlustatud otsusest, et komisjon oleks kahtluse alla seadnud Wanadoo tegevuse sõltumatuse kontrollitaval turul, mis tuvastati 16. juuli 2003. aasta otsuses.

64      Teiseks, mis puudutab argumenti, et väidetav vaidlustatud otsuse põhjenduse puudulikkus ei võimaldanud hagejal hinnata, kas ta oli rikkumisega isiklikult seotud, siis piisab sellest, et välja tuua juba eespool nimetatud asjaolu, et nii vaidlustatud otsuse sisu kui ka selle vastuvõtmise taust vastavad selgelt küsimusele, kuidas hageja rikkumisega seotud on.

65      Eeltoodust tuleb ka järeldada, et vaidlustatud otsuses ei olnud ühtki vastuolu komisjoni eelnevate seisukohtadega võrreldes, mida oleks tulnud täpsemalt põhjendada. Seega tuleb see väite osa tagasi lükata.

 Väite teine osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduse puudulikkust seoses teatud uurimise tausta asjaoludega

–       Poolte argumendid

66      Hageja väidab, et komisjon ei ole kontrolli teostamise otsuse põhjendamisel arvestanud 16. juuli 2003. aasta otsust, Conseil de la concurrence’i menetlust ja Conseil de la concurrence’i otsust.

67      Esiteks oleks kontrolli vajalikkus ja proportsionaalsus, nagu ka viide tõendite peitmise ja hävitamise riskile pidanud olema põhjendatud, arvestades 16. juuli 2003. aasta otsuses sisalduvaid korraldusi.

68      Teiseks, kuna komisjon pidas kontrolli vajalikuks, olenemata Conseil de la concurrence’is käimasolevast menetlusest ja viimase poolt AOL‑i hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmisest, oleks ta pidanud seda enam hageja juures korraldatud kontrolli selgitama ja põhjendama.

69      Komisjoni põhjendamiskohustuse täitmata jätmine on ka tõendatud faktiga, et kostja vastuses viitas komisjon lisaks muudele tausta asjaoludele ka 16. juuli 2003. aasta otsusele, asjaolule, et vaidlustatud otsus oli selle tagajärg, menetlusele Conseil de la concurrence’is ja tema enda otsusele käsitleda asja sisuliselt.

70      Igal juhul ei saa hilisemad kostja vastuses antud selgitused hüvitada vaidlustatud otsuse põhjendamiskohustuse rikkumist. Põhjendamiskohustus paneb komisjonile kohustuse põhjenduses täpsustada, et sellest tulenev rikkumise eeldus põhineb infovahetusel Prantsuse konkurentsiametiga seoses AOL‑i kaebuse uurimisega, ja et vaidlustatud otsus tulenes tema eelnevast otsusest kaebus sisuliselt läbi vaadata. Rikkumine on käesolevas asjas veelgi raskem, kuna teatise punkti 34 kohaselt oleks komisjon pidanud hagejat teavitama otsusest kaebus sisuliselt läbi vaadata.

71      Komisjon väidab esiteks 16. juuli 2003. aasta otsuse ja selles märgitud kontrollimeetmete osas vastu seda, et vaidlustatud otsuses on välja toodud, et komisjonil oli informatsiooni, mis viitab sellele, et asjassepuutuvad pakkumised tehti konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegia raames. Seda puudutavaid tõendeid ei saa lihtsalt kulude ja hindade kohta esitatava teabenõude kaudu. Lisaks nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon kahtlustas tema käsutuses oleva informatsiooni põhjal seda, et toime on pandud uus EÜ artikli 82 rikkumine, sõltumata kontrollist, mis teostati 16. juuli 2003. aasta otsuse alusel, mis aga viitas väga sellele, et Wanadoo oli selle kontrolli raames esitanud puudulikku või ebatäpset informatsiooni.

72      Viite puudumine Conseil de la concurrence’i otsusele ja selles algatatud menetlus ei saa endast kujutada põhjendamiskohustuse selget rikkumist, kuna selle puudumine ei saanud hagejale kahju tekitada. Komisjon ei ole ka kontrolli määravas otsuses kohustatud välja tooma oma informatsiooniallikaid. Täiendavalt lisab komisjon, et Conseil de la concurrence ei jätnud hagi tagamise taotlust rahuldamata väidetava rikkumise sisu puudutavatel põhjustel, vaid põhjustel, mis olid seotud ajutiste õiguskaitsevahendite kohaldamise tingimustega. Igal juhul ei ole hageja tõendanud, kuidas asjaolu, et komisjon ei viidanud Conseil de la concurrence’is käimas olevale menetlusele, ei võimaldanud tal määratud kontrolli esemest ja eesmärgist aru saada.

73      Lõpetuseks ei ole asjakohane argument, et alles kostja vastuses viidati informatsioonile, mida vaidlustatud otsuses ei esitatud. Täpsemalt, selleks et määratud kontrolli esemest ja eesmärgist või uurimisobjekti ulatusest aru saada, ei pidanud olema teadlik asjaolust, et komisjon on otsustanud asja sisuliselt arutada. Teatise punkt 34 ei kohusta komisjoni ka asjassepuutuvat ettevõtjat sellest otsusega teavitama.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

74      Eespool punktides 47−57 tehtud analüüsist nähtub, et vaidlustatud otsuses on komisjon määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikest 4 ja kohtupraktikast tulenevat üldist põhjendamise kohustust täitnud. Seega tuleb kindlaks teha, kas käesolevas asjas oleks komisjon pidanud selle kohustuse täitmiseks vaidlustatud otsust põhjendama ka nende asjaolude seisukohast, mida hageja käesolevas väite osas välja toob.

75      Selles osas tuleb esiteks märkida, et vaidlust ei ole selles, et hageja poolt märgitud erinevad tausta puudutavad asjaolud olid talle teada ajal, mil talle vaidlustatud otsusest teada anti ja mil teostati kontrolli. Nende asjaolude märkimata jätmine vaidlustatud otsuses ei saa seega kahjustada hageja kaitseõigust.

76      Teiseks, mis puutub 16. juuli 2003. aasta otsuses sisalduvatesse korraldustesse, siis nähtub vaidlustatud otsusest, et hoolimata neist korraldustest oli komisjoni käsutuses informatsioon, mis võimaldas tal kahtlustada, et Wanadoo on toime pannud EÜ artikli 82 rikkumise. Teisisõnu, komisjoni toimikus oli tõendeid mis näitasid, et Wanadoo ei täitnud nimetatud korraldusi. Lisaks, kontrolli eesmärk oli ka leida tõendeid konkurentide kõrvaldamise tahte kohta, mille suhtes on raske ette kujutada, et hageja või Wanadoo neid oleks komisjonile eespool nimetatud korralduste alusel spontaanselt esitanud, isegi kui see neid tõendeid juba hõlmas. Seega asjaolul, et 16. juuli 2003. aasta otsuses sisaldusid teatud korraldused, ei olnud vaidlustatud otsusega määratud kontrolli teostamise õiguse seisukohast tähtsust. Seega ei pidanud komisjon esitama sellega seonduvaid täpsemaid põhjendusi.

77      Kolmandaks, mis puutub viitesse tõendite peitmise või hävitamise riskile, siis ei tõenda see komisjoni põhjendamiskohustuse rikkumist. Nimelt ei ole vaidlust selles, et nende otsitavate tõendite hulgas, mis puudutasid konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegiat, olid ühtedeks tõenditeks just sellised tõendid, mida üldiselt kontrolli korral peidetakse ja hävitatakse. Nagu ka eespool märgitud, võis komisjon mõistlikult eeldada, et nimetatud tõendeid talle 16. juuli 2003. aasta otsusega antud korralduste alusel spontaanselt igal juhul ei esitata.

78      Neljandaks, mis puutub Conseil de la concurrence’is käimasolevasse menetlusse ja selle poolt AOL‑i hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmisse, siis tuleb märkida, et ühenduse õigus ei kohusta üldjuhul komisjoni õigustama kontrolli teostamise otsust siseriikliku menetluse seisukohast, mis võib aset leida paralleelselt. Samuti toetas Conseil de la concurrence’i otsus tegelikult komisjoni määratud uurimisel võetud meetmeid. Conseil de la concurrence leiab nimelt oma otsuses, et kuigi „Wanadoo hinnapoliitika ei ole sellele tegevusvaldkonnale ega selle tegevusvaldkonna ettevõtjatele olulist ja otsest kahju tekitanud”, „ei saa välistada, et teatud Wanadoo hindade võtmine kuulub […][EÜ] artikli 82 kohaldamisalasse, kuna need hinnad mõjutavad ühe liikmesriigi territooriumi olulist osa”. Ta põhjendab hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmist sellega, et antud tegevusvaldkonnale või selle tegevusvaldkonna ettevõtjatele ei tekitata olulist ja otsest kahju, ning sellega, et otsest kahju ei tekitata ka tarbijale, ehk siis kiireloomulisuse puudumisega, ja mitte talle esitatud kaebuse ilmse põhjendamatusega. Lisaks ei käsitleta nimetatud otsuses seda, kas ja millise hoiaku võttis hageja seoses tema tütarettevõtja toimepandud rikkumisega. Selle otsuse põhjal ei saa seega järeldada, et vaidlustatud otsusega määratud kontroll oli asjakohatu ja seetõttu ei olnud komisjonil konkreetset kohustust põhjendada vaidlustatud otsust Conseil de la concurrence’is käimasoleva menetluse või Conseil de la concurrence’i tehtud otsuse seisukohast.

79      Viiendaks ei ole asjakohane asjaolu, et nendele tõenditele viidati komisjoni poolt Esimese Astme Kohtule esitatud kostja vastuses. Kostja vastuses sisalduv peaks Esimese Astme Kohtule selgitama just talle läbivaatamiseks esitatud asja faktilist ja õiguslikku tausta vaidlustatud otsuse asjaolude pinnal, sest erinevalt pooltest, ei tea Esimese Astme Kohus neid asjaolusid. Tühistamishagi esemeks olevas otsuses selle otsuse taustasse puutuvate asjaolude puudumine, mis esitatakse Esimese Astme Kohtule ühe poole poolt hiljem seoses seal käimas oleva vaidluse asjaoludega, ei saa seega iseenesest tõendada põhjendamiskohustuse rikkumist vaidlustatud otsuses.

80      Kuuendaks nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon on enne kontrolli teostamist konsulteerinud pädeva konkurentsiasutusega. Nagu ka juba märgitud, ei ole komisjon kohustatud kontrolli määramise otsuses välja tooma kõiki tema valduses olevaid tõendeid väidetava rikkumise kohta. Lõpetuseks kinnitab ka teatise punkt 34, et „[k]ui juhtumi käsitlemine antakse üle teisele võrgustikku kuuluvale [konkurentsiasutusele], teavitavad asutused asjaomaseid ettevõtjaid [...] võimalikult kiiresti”. Samas sätestatakse selle teatise punktis 5 sõnaselgelt, et „igale võrgustiku liikmele jääb täielik otsustusõigus küsimustes, kas algatada juhtumi suhtes uurimine või mitte”, ja punktides 4 ja 31 täpsustatakse, et „[v]õrgustikusisene mõtte- ja teabevahetus toimub üksnes riigiasutuste vahel” ja et „ülesannete jaotusest ei tulene seega rikkumisega seotud [...] äriühingute individuaalset õigust, mille kohaselt tema juhtumit käsitleb üks kindel asutus.” Komisjonil oli seega õigus määratud kontroll teostada ja olenemata sellest, mis oli märgitud komisjoni kostja vastusesse, ei ole tõendatud hageja väidetud põhjendamiskohustuse rikkumine teatise punkti 34 suhtes.

81      Eeltoodust tuleneb, et väite teine osa tuleb tagasi lükata.

 Väite kolmas osa, mis puudutab hageja võimatust aru saada komisjoni väljendatud kahtlustest „võimalus 5” hindade suhtes

–       Poolte argumendid

82      Hageja leiab, et vaidlustatud otsuses rikutakse põhjendamiskohustust ja tema kaitseõigust põhjendavas osas sisalduva viite tõttu „võimalus 5” ja et teda süüdistatakse hulgihinnast madalama jaehinna pakkumises ilma, et „võimalusele 5” või selle võimaluse hinna alanemisele viidataks otsuse resolutiivosas. Seega ei saa lugeda, et kontroll määrati selleks, et kontrollida väidetava rikkumise toimepanemist hageja poolt, ning komisjon on jätnud täpselt ja nõuetekohaselt märkimata, mis olid komisjoni vastuargumendid hageja „võimalus 5” uutele hindadele.

83      Mis puutub täpsemalt hulgihinnast madalama jaehinna kahtlustesse, siis on see vastuolus nii vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgituga kui ka otsuse neljandas põhjenduses märgituga. Komisjon on kahtlustanud ja uurinud teatud hinnastrateegia kohaldamist, nimelt hageja „võimaluse 5” hindasid, milles aga vaidlustatud otsuse artikli 1 kohaselt ei kahelda ning mis jääb välja vaidlustatud otsuse neljandas põhjenduses märgitud uurimise ulatusest.

84      Lisaks on fundamentaalne erinevus esiteks selle vahel, kas „võimalus 5” hindasid võetakse arvesse kui analüüsitavat asjaolu, et uurida seoses nendes hindades sisalduva kuluga, kas Wanadoo jaepakkumiste hindadega ei võeta mitte omahinnast madalamat hinda, ja teiseks selle vahel, et nendele hindadele viidatakse nii, nagu need ise oleksid kahtlased, mida just teeb vaidlustatud otsus.

85      Lisaks nähtub 16. juuli 2003. aasta otsusest, et mingeid kahtlusi hulgihinnast madalama jaehinna osas hagejale tema „võimalus 5” hulgihindade tõttu, võrreldes Wanadoo võetavate jaehindadega, ette ei heidetud; need hinnad on kehtestatud eraldiseisvate ja üksteisest sõltumatute ettevõtjate poolt, kes tegutsevad erinevatel turgudel. Üheaegselt ei saa aga kahelda „võimalus 5” hindade õiguspärasuses ja samas kasutada neid õigusliku alusena, süüdistades Wanadood omahinnast madalama hinna kehtestamisel. Lisaks ei saa „võimalus 5” hindade õiguspärasus sõltuda Internetiühenduse teenuse pakkuja, sealhulgas Wanadoo jaehindade tasemest. Vaidlustatud otsus ei anna selle olulise asjaolu kohta mingeid selgitusi, mistõttu on rikutud põhjendamiskohustust.

86      Lõpetuseks andis komisjon mõista, et „võimalus 5” hinnad on liiga kõrged, väljendades samas kahtlust nende alandamise osas alates jaanuarist 2004.

87      Samuti on komisjoni poolt vaidlustatud otsuses väljendatud kahtlused „võimalus 5” hindade alandamise osas puudulikult põhjendatud. Komisjon oli enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist teadlik, et hageja ei saanud vabalt oma hindu muuta ja et Prantsuse pädev ametiasutus oli selle hinna alandamise kinnitanud.

88      Vaidlustatud otsuses väljendatud kahtlused „võimalus 5” hindade kohta oleksid pidanud seega olema täpselt selgitatud ja põhjendatud. Hageja märgib eriti ära seda, et kolm Prantsuse ametiasutust, kellega uute hindade heakskiitmise menetluse käigus konsulteeriti, välistasid nende hindade puhul hulgihindadest odavamate jaehindade tekkimise. Ka AOL leidis, et „võimalus 5” hind tekitab hulgihinnast odavama jaehinna, kuid Conseil de la concurrence ei lugenud seda väidet prima facie tõendatuks.

89      Komisjon vastab esiteks seda, et vaidlustatud otsus ei viita vaid „võimalus 5” hindadele, vaid Prantsusmaal laiale tarbijaskonnale suunatud ADSL Internetiühenduse uutele hindadele ja seega Wanadoo ja/või France Télécom’i kehtestatud jaehindadele. Kui nende hindade suhe „võimalus 5” hinda kujutab endast analüüsi lahutamatut osa, siis ei saa omahinnast madalam hind või hulgihinnast madalam jaehind olla välistatud vaid asjaolu tõttu, et „võimalus 5” hinna kiitis heaks avalik-õiguslik ametiasutus. Hageja sellekohaste argumentidega ei saa seega nõustuda. Täpsemalt, asjaolu, et ART „võimalus 5” hinna alandamise kinnitas, ei välista seda, et France Télécom kontsernina võis hulgihinnast madalamate jaehindade tekitamisel rikkuda EÜ artiklit 82, arvestades, et jaemüügi hinnad ei ole reglementeeritud.

90      Hageja ajab omavahel segi konkurentsivastase tegevuse, mille esinemist komisjon kahtlustas ning mis on selgelt märgitud vaidlustatud otsuse artiklis 1 ja mis määratleb ka vaidlustatud otsuse kohaldumise ulatuse, ning hinnad ja muud faktilised asjaolud, mida komisjon kontrolli käigus uurida kavatseb. Ebaõiglaste hindade õigusliku kategooria osas viitab vaidlustatud otsus sellele, et komisjon kavatseb uurida esiteks võimalikku omahinnast madalamat hinda ja teiseks hulgihinnast madalamat jaehinda, mille uurimisel on hulgihind analüüsi lahutamatu osa. Komisjoni kahtlused ei puudutanud seega iseenesest „võimalus 5” hindasid, vaid äratasuvuse ruumi vähenemist „võimaluse 5” hinna ja jaehindade vahel jaehindade alanemise tõttu. Seega ei ole vaidlustatud otsuse põhjendused ja selle artikkel 1 omavahel vastuolus.

91      Samuti ei tule kontrolliotsuses tõendada rikkumise toimepanemist, vaid ainult vastavat kahtlust. Hageja ei ole tõendanud seda, et komisjonil puudus mõistlikult alus kahelda rikkumise toimepanemises, ega ka seda, miks oli „võimaluse 5” hindade järjestikuste riiklikul tasemel kinnitamiste mainimine vajalik, et vaidlustatud otsus oleks õiguslikult piisavalt põhjendatud.

92      Samuti ei ole viide 16. juuli 2003. aasta otsusele asjakohane. Komisjon võis õiguspäraselt eeldada, et Wanadoo hageja kontserni integreerimise menetluse käigus ja seega ka asjassepuutuvate pakkumiste kehtimise ajal võis Wanadoo kaotada õiguse kehtestada oma jaehinnad sõltumatult hagejast.

93      Lõpetuseks, kuna vaidlustatud otsus vastab põhjendamiskohustuse nõuetele, ei ole komisjon kohustatud selles esitama ammendavalt kõiki asjaolusid, millest ta on teadlik, eriti „võimalus 5” hindade riiklikust kinnitamisest. Lisaks oli hageja nendest asjaoludest teadlik ning nende märkimata jätmine vaidlustatud otsuses ei saanud mõjutada tema kaitseõigust.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

94      Hageja leiab sisuliselt seda, et komisjon on vaidlustatud otsuses „võimalus 5” hindasid kahtlasteks pidanud ilma, et ta oleks oma kahtlusi selgitanud; samuti ei ole komisjon põhjendanud oma seisukohti 16. juuli 2003. aasta otsuse ning erinevate siseriiklike otsuste suhtes.

95      Seega, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse peamistest punktidest, mis on ära toodud käesoleva otsuse punktides 22 ja 23, väljendab see „võimalus 5” hindade osas vaid seda, et äratasuvuse ruumi vähenemise tõttu Wanadoo jaehindade ja „võimaluse 5” hindade vahel peavad Wanadoo konkurendid kehtestama hulgihinnast madalamad jaehinnad, sest viimased põhinevad „võimaluse 5” hindadel ning see olukord tekib olenemata „võimalus 5” hindade alanemisest jaanuaris 2004. Ta lisab, et väike äratasuvuse ruum piirab Wanadoo konkurentide turule tulekut ning seab ohtu juba turul olevate konkurentide püsimajäämise. Lisaks viidatakse vaidlustatud otsuses sellele, et Wanadoo tegi hinnapakkumisi, mis olid madalamad tema kuludest. Otsuses järeldatakse, et selline hinnapraktika võrdub ebaõiglaste hindade kehtestamisega.

96      Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus on selgelt põhjendatud ja et selles ei väljendata mingeid kahtlusi, nagu oleks „võimalus 5” hindade osas EÜ artikli 82 rikkumise toime pannud hageja. Lisaks on hageja „võimalus 5” hindadele viidatud õigesti vaidlustatud otsuse põhjendavas osas, ilma et seda oleks mainitud otsuse artiklis 1 märgitud asjaolude hulgas, mida kontrollitakse. Nimelt viitab vaidlustatud otsus nendele hindadele niivõrd, kuivõrd nende kaudu saab kindlaks määrata esiteks Wanadoo võimalikud omahinnast madalamad hinnad, kuna „võimalus 5” hindasid tuleb arvesse võtta Wanadoo kulude arvutamisel, ja teiseks hulgihinnast odavamad jaehinnad, mis näitaks Wanadoo liiga madalaid jaehindu. Nagu juba märgitud, annab kohtupraktika komisjonile ka õiguse kontrolli staadiumis – mis on käesolevas asjas ka ainus staadium – mitte anda oletatavatele rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni (vt määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/87–99/87: Dow Chemical Ibérica vs. komisjon, EKL 1989, lk 3165, punkt 45).

97      Asjaolu, et komisjonil ei pruugi menetluse hilisemas staadiumis olla võimalik hulgihinnast odavamat jaehinda tõendada, ei ole asjassepuutuv. Esiteks kuulub see küsimus asja sisulise arutamise juurde, mida teostatakse kontrolli käigus kogutud tõendite põhjal, ning seda ei uurita komisjoni põhjendamiskohustuse järgimise kontrollimisel. Teiseks ei ole komisjon igal juhul kogutud tõendite sisulisel analüüsimisel seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille ta võis olla teatud rikkumistele andnud kontrolli määravas otsuses; tema ainus sellekohane kohustus on see, et oletatavate rikkumiste toimepanemise tõenäosus peab olema piisav, arvestades asjaolusid, millele kontrolli määravas otsuses kontrolli teostamise põhjendamiseks viidatakse. Eriti eespool punktides 55−63 tehtud analüüsist nähtub, et käesolevas asjas on need nõuded täidetud.

98      Hageja väited, mille kohaselt on komisjon rikkunud põhjendamiskohustust, takistades tal aru saamast, miks oli komisjonil kahtlusi „võimalus 5” hindade õiguspärasuse suhtes, ei ole põhistatud; vaidlustatud otsuses ei võimalda miski järeldada, et komisjonil sellised kahtlused oleksid olnud. Samuti tuleneb sellest, et „võimalus 5” hindade heakskiit Prantsuse ametiasutuste poolt ei oma komisjoni põhjendamiskohustuse küsimuses tähtsust.

99      Arvestades eeltoodut, tuleb väite kolmas osa tagasi lükata.

 Väite neljas osa, mille kohaselt ei olnud valvekohtunikel võimalik läbi viia järelevalvet, mida nad enne kontrolli lubamist tegema peavad

–       Poolte argumendid

100    Hageja väidab, et pädev siseriiklik kohus peab avaliku võimu juriidilise isiku erasfääri omavoliliste ja ebaproportsionaalsete sekkumiste vältimise põhimõtte, mis on ühenduse õiguse üks peamisi põhimõtteid, kaitseks kontrollima vaidlustatud otsuse proportsionaalsust. Sellest tulenevalt tuleb pädeval liikmesriigi kohtul analüüsida, kas kavandatud sunnimeede ei ole uurimise eset arvestades omavoliline või liiga ulatuslik ja kas on piisavalt kaudseid tõendeid, mis võimaldavad oletada, et asjassepuutuv ettevõtja on toime pannud konkurentsieeskirjade rikkumise. Liikmesriigi kohtu valduses peab olema kogu vajalik teave, et ta saaks oma kontrolli teostada. Käesoleval juhul see aga nii ei olnud.

101    Esiteks on talle esitatud teave puudulik ja sellest ei saa teha täpseid oletusi ega nähtu ka objektiivseid kaudseid tõendeid hageja vastu. Teiseks ei mainita vaidlustatud otsuses 16. juuli 2003. aasta otsuse punkte 2 ja 3, Conseil de la concurrence’is käimas olevat menetlust ega ka asjaolu, et „võimalus 5” hinna alandamise kohta tehtud ART‑i positiivne otsus kiideti hiljem heaks Conseil d’État poolt. Tegemist on aga asjakohase ja olulise teabega, mis võimaldab valvekohtunikul oma järelevalvet teostada, mille käigus ta oleks juhul, kui eeltoodule oleks viidatud, võinud jõuda järeldusele, et määratud kontroll oli omavoliline ja ebaproportsionaalne, või vähemalt võinud nõuda komisjonilt selgitusi määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 8 alusel.

102    Asjaolu, et valvekohtuniku otsust ei täidetud, on käesolevas asjas asjakohatu, sest põhjendamiskohustus ja komisjoni lojaalne koostöö liikmesriigi kohtuga on objektiivne kohustus, mis on komisjonil kontrolliotsuse tegemise ajal. Komisjon ei saa hiljem vabandada põhjenduse ja liikmesriigi kohtuga lojaalse koostöö puudumist motiivil, et kohtu luba tegelikult ei kasutatud. Lisaks oli hageja suhtes antud luba määrava tähtsusega tema käitumises kontrolli käigus.

103    Samuti ei saa asjaolu, et hageja jättis valvekohtuniku määruse õiguspärasuse Prantsuse kohtus vaidlustamata, mõjutada tema argumentatsiooni ulatust käesolevas asjas. Põhjenduse puudumine, mida komisjonile ette heidetakse, jätaks tõesti hageja ilma võimalusest tõhusalt valvekohtuniku antud loa õiguspärasust vaidlustada. Viimasele ei saa aga ette heita, et ta on andnud väära hinnangu informatsiooni põhjal, mida tal ei olnud. Hageja väidab ka seda, et ta esitas valvekohtuniku määruse peale määruskaebuse, mille ta hiljem tagasi võttis.

104    Komisjon vastab sellele esiteks, et käesolev väite osa on tulemusetu. Kui valvekohtuniku määrus rikkus hageja õigusi, oleks ta pidanud selle vaidlustama pädevas liikmesriigi kohtus. Asjaolu, et hageja esitas selle peale määruskaebuse, ei ole asjakohane. Isegi kui liikmesriigi kohut oleks saanud pidada kontrolli teostamiseks piisavalt informeerituks, ei saa see mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust, sest viimase üle kontrolli teostamise ainupädevus on ühenduse kohtul.

105    Asjaolu, et liikmesriigi kohtu määrus oleks võinud olla määrava tähtsusega hageja koostööle, ei ole samuti määrav, kuna komisjoni otsustatud kontroll on siduv, olenemata mis tahes liikmesriigi määrusest ja sellele kontrollile mitteallumine on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkti b alusel karistatav kõrgete trahvidega.

106    Komisjon lisab, et seda kohtumäärust ei täidetud ning seetõttu on käesoleva väite osas esitatud hageja argumentatsioon asjakohatu, sest hageja nõustus alluma kontrolliotsusele ning kontrolli teostati ainult ühenduse õiguse alusel.

107    Igal juhul ei ole liikmesriigi kohtu ülesanne asjas, nagu seda on käesolev asi, lubada määruse nr 1/2003 artikli 20 alusel määratavat kontrolli, vaid ainult lubada liikmesriigi ametiasutusel rakendada sunnimeetmeid olukorras, kus asjakohane ettevõtja on keeldunud kontrollile allumast.

108    Teise võimalusena väidab komisjon, et vaidlustatud otsus on igal juhul piisavalt põhjendatud, et valvekohtunik saaks selle proportsionaalsuse kontrolli teostada.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

109    Esiteks tuleb märkida, et isegi kui hagiavaldus on selles osas halvasti sõnastatud, ei tulene sellest, et hageja vaidlustaks valvekohtuniku määruse õiguspärasust või leiaks, et viimase käsutuses ei olnud vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamiseks vajalikku teavet; hageja väidab sisuliselt seda, et komisjon ei ole vaidlustatud otsust piisavalt põhjendanud, mille tõttu ei olnud valvekohtunikul võimalik teostada kontrolli, mida ta määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 8 alusel tegema peab.

110    Kuigi on tõsi, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 8 kohaselt kontrollib siseriiklik kohus, kelle poole on sama määruse artikli 20 lõike 7 alusel pöördutud, et komisjoni kontrolliotsus oleks autentne ja et kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli eseme seisukohast meelevaldsed ega liigsed, ning et komisjon on kohustatud talle selleks andma teatud selgitusi, tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikest 8 ja kohtupraktikast (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères) ka see, et need selgitused võivad olla antud mujal, kui ainult kontrolli määravas otsuses, ja komisjon võib need kohtule edastada muul viisil kui selles otsuses.

111    Hageja esitatud neljas väite osa on seega tulemusetu, kuna komisjoni põhjendamiskohustuse eesmärk ei ole tagada piisav informatsioon liikmesriigi kohtule, kellelt taotletakse luba määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 7 alusel, vaid võimaldada kontrolli adressaadiks olevale ettevõtjale teavet tema koostöökohustuse ulatuse kohta, jättes talle kaitseõiguse.

112    Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et väidetav komisjoni põhjendamiskohustuse rikkumine ei ole tõendatud ning seetõttu tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, mis puudutab liikmesriigi ametiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustuse rikkumist

 Poolte argumendid

113    Hageja väidab, et komisjon on rikkunud liikmesriigi ametiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustust kahel korral ja nende rikkumiste tõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

114    Esiteks rikkus ta lojaalse koostöö kohustust valvekohtuniku suhtes, kellele esitati taotlus lubada määratud kontrolli France Télécomis; see kohustus tuleneb EÜ artiklist 10, nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus ja millest tuleb lähtuda ning mis on vajalik määruse nr 1/2003 rakendamiseks. Euroopa Kohtu poolt komisjonile pandud kohustus, mille kohaselt peab komisjon andma liikmesriigi kohtule selgitusi, mis võimaldavad sel kohtul teostada oma kontrolli, on üks põhilisi kohustusi mitte ainult põhjendamise nõude seisukohast, vaid ka pädeva kohtuga lojaalse koostöö tegemise kohustuse seisukohast. Asjaolu, et komisjon ei ole viidanud 16. juuli 2003. aasta otsuse punktides 2 ja 3 märgitule, Conseil de la concurrence’is käimas olevale menetlusele ja Conseil d’État 19. jaanuari 2004. aasta otsusele, on käsitletav valvekohtunikuga lojaalse koostöö tegemise kohustuse raske rikkumisena.

115    Teiseks rikkus komisjon lojaalse koostöö kohustust Conseil de la concurrence’i suhtes, mis on sätestatud määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 1 ja täpsustatud sama määruse artikli 11 lõikes 6, artikli 13 lõikes 1 ja põhjenduses 18, võttes vaidlustatud otsuse vastu olenemata sellest, et oli pöördutud ka Conseil de la concurrence’i poole ning see oli teinud otsuse, millega jäeti hagi tagamise taotlus rahuldamata. Käesolevas asjas komisjon Conseil de la concurrence’iga ei konsulteerinud. Lisaks nähtub eespool viidatud määruse nr 1/2003 sätetest, et kui siseriiklikule konkurentsiasutusele on juba asi läbivaatamiseks esitatud, saab komisjon menetluse algatada alles pärast selle ametiasutusega konsulteerimist. Lõpetuseks tuleb märkida, et just konkurentsiasutusel on tegutsemiseks parim positsioon ja tema peaks ka kaebuse läbi vaatama, ning määruse nr 1/2003 põhjenduses 8 loetletud kolme kumulatiivse tingimuse osas on Conseil de la concurrence’il komisjonist parem positsioon rikkumise eelduste analüüsimiseks.

116    Komisjon vastab esiteks, et väite osa, mis puudutab väidetavat koostöö puudumist valvekohtunikuga, kordab lihtsalt erineval kujul argumenti väidetava põhjenduse puudumise kohta, millele komisjon on juba vastanud. Väite osa, mis puudutab koostöö puudumist Conseil de la concurrence’iga, näitab määrusest nr 1/2003 valesti arusaamist. EÜ asutamislepingu ja määruse nr 1/2003 ülesehituse kohaselt kohalduvad need kaks pädevust paralleelselt ja määrus nr 1/2003 ei sätesta mingeid asjade ega pädevuste jaotuse kriteeriume. Liikmesriigi ametiasutused on pädevad kohaldama EÜ artikleid 81 ja 82 siis, kui komisjon ei ole algatanud menetlust määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 mõttes, ja tagatud on komisjoni pädevus igal hetkel sekkuda EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumisse.

117    Käesolevas asjas rääkisid teatud asjaolud selle komisjonipoolse menetlemise kasuks.

118    Lõpetuseks tuleb märkida, et komisjon tegi otsuse kontrolli teostamise ja asja sisulise läbivaatamise kohta tihedas koostöös Prantsuse ametiasutustega määruse nr 1/2003 artikli 11 lõiget 1 arvestades.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

119    Esimese Astme Kohus märgib sellega seoses, et EÜ artiklist 10 tuleneva lojaalse koostöö kohustuse rakendusmeetmed – mis on komisjonile tema suhetes liikmesriikidega kohustuslikud (Euroopa Kohtu 10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luxembourg vs. parlament, EKL 1983, lk 255, punkt 37 ja Euroopa Kohtu 13. juuli 1990. aasta määrus kohtuasjas C‑2/88 IMM: Zwartveld jt, EKL 1990, lk I‑3365, punkt 17) suhete puhul, mis tekivad komisjoni poolt EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste tuvastamiseks teostatavate kontrollide raames – on täpsustatud määruse nr 1/2003 artiklis 20, milles sätestatakse kord, mille kohaselt komisjon, siseriiklikud konkurentsiasutused ja kohtud peavad koostööd tegema, kui komisjon on otsustanud nimetatud määruse alusel kontrolli teostada.

120    Nii annab määruse nr 1/2003 artikkel 20 komisjonile õiguse teostada kontrolle kas vastavalt selle artikli lõikele 3 kirjaliku volituse esitamisel või vastavalt sama artikli lõikele 4 otsuse alusel, mis kohustab ettevõtjat kontrollile alluma. Artikli 20 lõike 3 alusel kontrolli teostamisel peab komisjon aegsasti enne kontrollimist teatama sellest konkurentsiasutusele selles liikmesriigis, mille territooriumil kontroll läbi viiakse. Kui komisjon teostab kontrolli lõike 4 alusel, on ta enne kontrolli määramise otsuse tegemist kohustatud konsulteerima konkurentsiasutusega selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

121    Määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 6 kohaselt on siseriiklike ametiasutuste abi kontrolli läbiviimiseks vajalik siis, kui asjaomane ettevõtja sellega ei nõustu, ja siis, kui see abi eeldab siseriiklike eeskirjade kohaselt kohtu luba; see luba tuleb taotleda vastavalt lõikele 7. Lõike 8 kohaselt kontrollib siseriiklik kohus komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli eseme seisukohalt meelevaldsed ega liigsed; komisjoni otsuse seaduslikkuse võivad siiski läbi vaadata ainult ühenduse kohtud.

122    Sellest järeldub, et määruse nr 1/2003 artikkel 20 teeb selgelt vahet ühelt poolt selle artikli lõike 4 alusel vastu võetud komisjoni otsuste ja teiselt poolt siseriiklikule kohtule sama artikli lõike 7 alusel esitatud abitaotluse vahel.

123    Kuigi komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel vastu võetud otsuse seaduslikkust on pädevad kontrollima vaid ühenduse kohtud, nagu tuleneb eelkõige nimetatud artikli lõikest 8 in fine, siis siseriiklik kohus, kellelt taotletakse sunnimeetmete võtmist vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikele 7, peab tegema kindlaks – vajadusel eelotsusetaotluse esitamise raames Euroopa Kohtu abiga ja ilma et see piiraks siseriiklike edasikaebamise võimaluste kasutamist –, kas komisjoni poolt taotluse esitamisel edastatud teave võimaldab tal määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 8 talle pandud kontrollikohustust täita ja seega, kas see võimaldab tal teha talle esitatud taotluse alusel tarvilik otsus (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punktid 39, 67 ja 68).

124    Siseriikliku kohtul, kelle poole on määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 7 alusel pöördutud, on sama artikli lõike 8 ja kohtupraktika (vt seoses määrusega nr 17 eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères) alusel õigus paluda komisjonilt selgitusi eelkõige põhjuste kohta, mis ajendavad teda kahtlustama EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumist, kahtlustatava rikkumise raskuse ja asjassepuutuva ettevõtja osalemise laadi kohta. Esimese Astme Kohtu kontroll, mis võiks viia järelduseni, et komisjoni poolt siseriiklikule kohtule edastatud teave oli ebapiisav, eeldaks seda, et Esimese Astme Kohus vaatab siseriikliku kohtu poolt teabe ebapiisavuse kohta antud hinnangu uuesti läbi. Kuid niisugust kontrolli ei saa lubada, kuna siseriikliku kohtu antud hinnang allub kontrollile vaid siseriiklikus edasikaebamise menetluses nende asutuse otsuste peale.

125    Seetõttu tuleb hageja teise väite toetuseks esitatud argumendid kõik tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna vaidlustatud otsuse sisu vaidlustades eeldavad need argumendid seda, et Esimese Astme Kohus seaks kahtluse alla valvekohtuniku poolt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 8 alusel antud hinnangu teabele, mille komisjon on talle määruse artikli 20 lõikes 7 nõutud loa taotlemisel esitanud. Esimese Astme Kohus ei ole pädev kontrollima, kuidas siseriiklik kohus, kelle poole nimetatud normi alusel pöörduti, täidab talle artikli 20 lõikega 8 pandud kohustust.

126    Veel tuleb meelde tuletada, et õigusakti seaduslikkust tuleb hinnata selle akti vastuvõtmise hetkel esinenud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvestades (vt Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7 ja Esimese Astme Kohtu 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑384/02: Valenzuela Marzo vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑235 ja II‑1035, punkt 98). Seega ei mõjuta kontrolli määramise otsuse seaduslikkust selle otsuse täitmine ega selles otsuses kajastatud asjaoludele siseriikliku kohtu poolt hinnangu andmine, mis leiab aset komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 7 alusel esitatud taotluse menetlemise raames.

127    Seega tuleb käesoleva väite puhul seda, kas hageja argumendid, mille kohaselt komisjon rikkus oma kohustust teha siseriikliku kohtuga lojaalset koostööd, hinnata vaid, lähtudes määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 nõutud asjaoludest, mida tõlgendab Euroopa Kohus. Esimese väite analüüsist tuleneb, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 komisjonipoolne rikkumine ei ole tõendatud. Hageja teise väite argumentatsiooni esimese osaga ei saa seega nõustuda.

128    Teiseks, mis puutub liikmesriigi konkurentsiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustusse, mis tuleneb erinevatest hageja poolt viidatud sätetest, siis tuleb kõigepealt märkida, et kuigi on selge, et määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 1 on kehtestatud üldreegel, et komisjon ja liikmesriigi ametiasutused on kohustatud tihedat koostööd tegema, ei ole selles lõikes kehtestatud reeglit, mille kohaselt oleks komisjonil keelatud teostada kontrolli asjas, mille uurimiseks on paralleelselt pöördutud ka liikmesriigi konkurentsiasutuse poole.

129    Sellest sättest ei saa seega järeldada, et kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud teatud asjaolude uurimist, ei ole komisjonil automaatselt enam õigust juhtumit käsitleda või selle vastu põhimõtteliselt huvi üles näidata. Vastupidi, selles normis sätestatud koostöökohustus näeb ette, et need kaks ametiasutust võivad vähemalt juhtumi käsitlemise algstaadiumis – mille osaks on ka uurimine – oma pädevusi teostada paralleelselt. Hageja viidatud määruse nr 1/2003 artikli 11 lõige 6 näeb seega ette, et vastavalt koostööpõhimõttele võivad komisjon ja siseriiklikud konkurentsiasutused vähemalt juhtumi käsitlemise algstaadiumis oma pädevust teostada paralleelselt. See säte näeb nimelt ette, et kuigi pädeva siseriikliku konkurentsiasutusega tuleb konsulteerida, on komisjonil otsuse tegemiseks menetluse algatamise õigus isegi siis, kui siseriiklik konkurentsiasutus on juba juhtumit käsitlemas. Seetõttu peab komisjon a fortiori niisugust kontrolli, nagu käesolevas asjas määratud, saama teostada. Kontrolli määramise otsus kujutab endast vaid juhtumi sisulist käsitlemist ettevalmistavat akti, mis ei too endaga kaasa ametlikku menetluse algatamist määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 tähenduses – niisugune kontrolli määramise otsus ei väljenda iseenesest komisjoni tahet teha juhtumi suhtes sisuline otsus (vt selle kohta seoses määrusega nr 17 Euroopa Kohtu 6. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 48/72: Brasserie de Haecht, EKL 1973, lk 77, punkt 16). Määruse nr 1/2003 põhjenduses 24 on sätestatud, et komisjonil peaks olema õigus teostada kontrolli, mida on vaja selleks, et tuvastada EÜ artikli 82 rikkumisi, ja nimetatud määruse artikli 20 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et komisjon võib määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada kogu vajaliku kontrolli.

130    Teiseks tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikest 1 ja sama määruse põhjendusest 18, mis puudutab viidatud sätet, et ajaolu, et konkurentsiasutus käsitleb teatud juhtumit, toob vaid kaasa teise asjassepuutuva konkurentsiasutuse õiguse menetlus peatada või kaebus rahuldamata jätta. Tegemist on seega lihtsalt ühe alusega, mis võimaldab teisel konkurentsiasutusel oma menetlus peatada või tema menetlusse võetud kaebus rahuldamata jätta. Sellest ei tulene komisjoni kohustust uurimist mitte teostada seetõttu, et mõni teine asutus sama juhtumit juba käsitleb. Samuti ei saa lähtuda eeldusest, et need normid kehtestavad kriteeriumid juhtumite suunamise või pädevuste teostamise või nende jaotumise kohta komisjoni ja juhtumit puudutavate võimalike siseriiklike konkurentsiasutuste vahel. Selles sättes kehtestatud õiguse teostamata jätmine ei tähenda seega mingil juhul seda, et komisjon on rikkunud lojaalse koostöö kohustust, mis tuleneb tema suhetest liikmesriikide konkurentsiasutustega.

131    Kolmandaks, mis puutub hageja väitesse, et kusagilt ei nähtu, et komisjon oleks Conseil de la concurrence’iga konsulteerinud, siis märgib Esimese Astme Kohus vastupidiselt, et vaidlustatud otsuse joonealustes viidetes on mainitud, et asjassepuutuva liikmesriigi pädev ametiasutus kuulati vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikele 4 ära. Arvestades ühenduse institutsioonide aktide seaduslikkuse presumptsiooni põhimõtet (Euroopa Kohtu 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt, EKL 1994, lk I‑2555, punkt 48), mille kohaselt peab sellise õigusakti ebaseaduslikkust tõendama isik, kes sellele viitab, ja seda, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et Prantsuse konkurentsiasutustega tegelikult ei konsulteeritud, tuleb see argument tähelepanuta jätta.

132    Neljandaks tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 põhjendus 8 ei luba eeldada, et Conseil de la concurrence’il on asjassepuutuvate asjaolude kontrollimiseks parem positsioon. Selles põhjenduses on vaid loetletud need põhimõtted, millest peab liikmesriigi ja ühenduse konkurentsiõiguse paralleelsel kohaldamisel lähtuma; selles ei käsitleta küsimust, millisel konkurentsiasutusel on teatud asja uurimisel teisega võrreldes parem positsioon. See argument ei ole järelikult käesolevas asjas asjakohane.

133    Arvestades eeltoodut, ei ole komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikkunud ühtegi hageja poolt viidatud õigusnormi, millest tuleneks komisjoni lojaalse koostöö kohustus siseriiklike konkurentsiasutustega. Seega ei nõustu kohus ühegi hageja teise väite põhjenduseks esitatud argumendiga ja see väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

 Poolte argumendid

134    Hageja väidab, et vastavalt kohtupraktikale tuleneb proportsionaalsuse põhimõttest, et ühenduse institutsioonide õigusaktid ei tohi olla ulatuslikumad, kui nendes sätestatud eesmärkide saavutamiseks kohane või vajalik, mistõttu juhul, kui on võimalik valida mitme kohase meetme vahel, tuleb rakendada vähem koormavat meedet.

135    Hageja väidab üldiselt seda, et esimese väite raames mainitud põhjenduse puudumine muudab proportsionaalsuse kontrollimise võimatuks. Igal juhul ei ole käesolevas asjas teostatud kontroll adekvaatne ja mõistlik meede, mille abil komisjon oleks saanud oma kahtlusi kontrollida, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

136    Esiteks on see meede asja konteksti arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kõigepealt on vaidlustatud otsusest näha, et komisjoni väljendatud kahtlused „võimalus 5” hindade alandamise kohta 2004. aasta jaanuarist ei õigustanud hageja suhtes sellise kontrolli teostamist, mille eesmärgiks oli nimetatud hinnaalanduse kohta informatsiooni saamine. Edasi, komisjon sai hagejalt mitmekülgset teavet juba menetluses, mis algatati 16. juuli 2003. aasta otsuse alusel, kuid mille käigus tema ametiruume ei kontrollitud. Selle otsuse punkt 3 võimaldas komisjonil kontrollida ka Wanadoo hindu. Teostatud kontroll ei olnud seega hädavajalik meede, mis tuli võtta väidetavate ebaõiglaste müügihindade kohta informatsiooni saamiseks. Lõpetuseks, Conseil de la concurrence’i menetlus ja Conseil de la concurrence’i otsus kohustas komisjoni kontrolli mitte teostama ja vajadusel võtma vähem koormavaid meetmeid.

137    Teiseks oli kontroll ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades, et puudusid asjaolud, mis oleks viidanud tõendite hävitamise või peitmise tegelikule riskile. Hageja oli ka varem komisjoniga lojaalselt koostööd teinud. Komisjoni võetud dokumendil, mis pidi ühtlasi tõendama komisjoni kahtlusi peitmise kohta, ei ole määravat tähtsust. Veelgi enam, hindadega seotud informatsioon nähtus dokumentidest, mida üks börsil noteeritud ja kontrollitav ettevõtja ei saaks hävitada ilma, et ta paneks toime raskeid raamatupidamise ja äriõiguse alaseid rikkumisi.

138    Kolmandaks on kontrollimenetluse kasutamine preventiivse meetmena, milles palutakse ka avaliku võimu abi, seda enam ebaproportsionaalne, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 6 näeb liikmesriikide abi komisjoni volitatud ametnikele ette vaid olukorras, kus ettevõtja kontrollile ei allu. Kuigi selle artikli lõige 7 lubab abi taotleda ettevaatusabinõuna, on Euroopa Kohus täpsustanud, et seda abinõud saab kasutada vaid juhul, kui esinevad sellised põhjused, mis lubavad uskuda, et kontrollile ei alluta, ja komisjon peab selle kohta andma selgitusi siseriiklikule kohtule, kelle poole ta on pöördunud. Käesolevas asjas seda tehtud ei ole.

139    Komisjon leiab, et käesolev väide ei ole põhjendatud. Esiteks, kuna esialgsed andmed kogus Conseil de la concurrence, kes hindas need osaliselt olevat ebarealistlikud, ei saa komisjonile ette heita seda, et tema hinnangul ei saanud täpsete andmete saamises olla kindel muidu kui kontrolli teel. Ka Conseil de la concurrence’i otsus ei lükka ümber kahtlusi rikkumise toimepanemise kohta ja sellest ei nähtu, milles seisnes kontrolli ebaproportsionaalsus. Lisaks ei olnud erinevalt komisjonist Conseil de la concurrence’ile teada asjaolud võimaliku konkurentide väljatõrjumise ja omahinnast madalama hinnaga müügi kohta ning naiivne oleks arvata, et üks ettevõtja edastab sellise informatsiooni vabatahtlikult.

140    Lisaks ei saa asjaolu, et teavet nõuti või saadi määruse nr 17 artikli 11 alusel 2001. aastal algatatud menetluses esitatud teabenõudega, vähendada 2004. aastal komisjoni kontrollivolitusi, mis on sätestatud määruse nr 1/2003 artiklis 20.

141    Lõpetuseks, kuna komisjoni kahtlused ei puudutanud „võimalus 5” hindasid, ei pea ka õigustama kontrolli proportsionaalsust nende hindade suhtes.

142    Teiseks toonitab komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 12 täpsustatakse põhjused, millest tulenevalt jõudis komisjon järeldusele, et esines kasuliku teabe hävitamise risk.

143    Samuti võib ettevõtja teabenõudele vastamisel koostööd teha, kuid see ei välista tema tahet peita komisjoni uurimise seisukohast kasulikke tõendeid. Komisjoni praktika näitab, et asjades, nagu käesolev juhtum, on selline objektiivne risk väga suur, mida näitasid ka kontrolli käigus avastatud tõendid. Asjaolu, et teatud raamatupidamisdokumente on väga keeruline hävitada, ei ole asjakohane, sest antud juhul ei otsitud ainult neid dokumente.

144    Eeltoodud asjaoludest ja otsitud tõendite laadist nähtub, et kontroll oli uurimismeetod, mille kaudu oli kõige tõenäolisem konkurentide väljatõrjumise kohta tõendeid leida.

145    Kolmandaks, valvekohtunikult sunnimeetmete rakendamise taotlemiseks põhjuse väidetav puudumine ei puutu vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel asjasse.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

146    Esiteks tuleb tagasi lükata hageja üldine argument, et vaidlustatud otsuse põhjenduse puudulikkus teeb vaidlustatud otsuse proportsionaalsuse kontrollimise võimatuks. Siin otsuses eespool on kohus leidnud, et komisjon ei ole põhjendamiskohustust rikkunud. Mis puutub proportsionaalsusesse, mis kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka, siis nõuab see põhimõte, et ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletud eesmärkide saavutamiseks, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem koormavat meedet, ning et põhjustatud ebamugavused ei tohi üle kaaluda taotletud eesmärke (Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 13 ja 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑180/00: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑6603, punkt 103).

147    Käesoleva juhtumiga seonduvas valdkonnas eeldab proportsionaalsuse põhimõte, et kavandatud kontrolliga ei kaasneks selle eesmärgiga võrreldes ülekaalukaid ja talumatuid ebamugavusi (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 76). Samas ei sõltu komisjoni valik lihtsalt volituse alusel läbiviidava kontrolli ja otsusega määratud kontrolli vahel niisugustest asjaoludest nagu olukorra eriline raskus, eriline kiireloomulisus või absoluutne konfidentsiaalsuse vajadus, vaid vajadusest adekvaatse uurimise järele vastavalt juhtumi erisustele. Järelikult, kui uurimise korraldamise otsusega võimaldatakse komisjonil üksnes koguda vajalikke andmeid asutamislepingu võimaliku rikkumise olemasolu hindamiseks, siis ei rikuta selle otsusega proportsionaalsuse põhimõtet (vt määruse nr 17 kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus National Panasonic vs. komisjon, punktid 28–30 ja eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 77).

148    Põhimõtteliselt on komisjoni kohustus hinnata, kas informatsioon on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks vajalik, ja isegi kui tal on juba andmeid või tõendeid seoses rikkumise olemasoluga, on komisjonil õigus pidada vajalikuks määrata täiendavaid uurimisi, mis võimaldavad tal rikkumist või selle kestust paremini kindlaks teha (vt määruse nr 17 kohta Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon, EKL 1989, lk I‑3283, punkt 15 ja eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Roquette Frères, punkt 78).

149    Lisaks kehtestavad määruse nr 1/2003 artiklid 18 ja 20, mis puudutavad vastavalt teabe nõudmist ja komisjoni kontrollivolitusi, kaks eraldiseisvat menetlust, millel on oma ülesehitus, ning asjaolu, et teavet nendest artiklitest ühe alusel juba nõuti, ei vähenda mingil viisil komisjoni uurimispädevust teise artikli alusel (vt määruse nr 17 artiklite 11 ja 14 kohta eespool punktis 148 viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon, punkt 14).

150    Antud juhul oli vaidlustatud otsuse eesmärk koguda andmeid seoses hageja hinnapoliitikaga, hindamaks asutamislepingu võimaliku rikkumise toimepanemist Wanadoo poolt, ja allutada hageja kontrollile, mis määrati just komisjoni kahtluste tõttu, et tõendid, mis on asjakohased selle poliitika elluviimise tõendamiseks, võivad asuda hageja ruumides. Vaidlustatud otsuses on tõesti märgitud, et komisjonil oli selle kohta juba teatud informatsiooni. Samas oli tal kohtupraktika kohaselt õigus püüda arvatava rikkumise toimepanemise kohta koguda täiendavat informatsiooni. Lisaks kuulus käesolevas asjas otsitavate tõendite hulka ka informatsioon konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegia kohta, mida võidi hagejale – toimepandud rikkumises kahtlustatava ettevõtja emaettevõtjale – olla edastatud ning mille puhul on raske ette kujutada, et komisjon oleks seda võinud saada teisiti kui kontrolli abil. Teiseks, võttes arvesse, et otsitud informatsioon sisaldas andmeid, mis võisid paljastada võimalikku kavatsust konkurente välja tõrjuda ja mille alusel oleks saanud teada, kas hagejat võidi sellest informeerida, oli juhtumi adekvaatse uurimise eesmärgil asjakohane kontrolli tõhususe tagamiseks määrata selle korraldamine otsusega. Kolmandaks piirdus vaidlustatud otsus ettevõtja ruumidega, kuigi määrus nr 1/2003 lubab nüüd teatud juhtudel kontrollida ka teisi ruume, sh asjaomase ettevõtja teatud töötajate eluruume. Nendest asjaoludest ei nähtu, et komisjon oleks käesoleval juhul tegutsenud taotletud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt ja rikkunud seetõttu proportsionaalsuse põhimõtet, kuna otsusega määratud kontrolli korraldamine on juhtumi eripära arvestades kohane.

151    Hageja esitatud argumendid seda järeldust ei muuda.

152    Kõigepealt ei ole määratud uurimine selle tausta arvestades ebaproportsionaalne. Esiteks ei väljendanud komisjon vaidlustatud otsuses mingeid kahtlusi „võimalus 5” hindade õiguspärasuse kohta ning vaidlustatud otsust ei võetud ka selle kontrollimiseks vastu, mistõttu ei saa vaidlustatud otsus olla selles küsimuses ebaproportsionaalne.

153    Teiseks ei ole asjakohane ka asjaolu, et komisjon sai 16. juuli 2003. aasta otsuse alusel algatatud menetluses hagejalt informatsiooni kontrollist erineval viisil, kuna nagu nähtub ka eespool toodud analüüsist, ei olnud valik kontroll korraldada iseenesest ebaproportsionaalne. Samuti ei saa komisjon olla kohustatud koguma tõendeid vaid meetodil, mida ta kasutas sama ettevõtja suhtes varasemas menetluses. Kindlasti ei oleks komisjonile vabatahtlikult edastatud vähemalt teatud osa otsitud tõenditest, mis võisid asuda hageja ruumides ja mis võisid näidata rikkumise toimepanemise tahet, nagu näiteks tõendeid konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegia kohta.

154    Kolmandaks ei võimaldanud ka 16. juuli 2003. aasta otsuses sisalduvad korraldused koguda kõike seda informatsiooni, mida komisjon kontrolli käigus otsis.

155    Neljandaks viitab Conseil de la concurrence’i otsus sellele, et Conseil de la concurrence’i menetluses olnud kaebuse raames Wanadoo poolt esitatud teatud kuluelemendid näisid väheusutavad ning ei puudutanud küsimust selle kohta, milline võis olla hageja roll rikkumises, milles kahtlustati tema tütarettevõtjat.

156    Seega ei saa järeldada, et kontrolli läbiviimise otsus oli ebaproportsionaalne. Selle kohta märgib Esimese Astme Kohus veel, et hageja kontserni strateegiat uuriti ja seda peeti hageja tütarettevõtja Wanadoo poolt rikkumise toimepanemise tõendamisel asjassepuutuvaks rikkumise tausta puudutavaks asjaoluks juba asjas, mille kohta võeti vastu 16. juuli 2003. aasta otsus, ning selle otsuse põhjenduses on viidatud mitmele dokumendile, mis esitati hageja poolt või hagejale. Seega tuleb tagasi lükata ka hageja argument, et Conseil de la concurrence’is käimas olev menetlus kohustas komisjoni hoiduma kontrolli teostamast.

157    Mis puutub argumenti, et puudus tõendite peitmise või hävitamise tegelik risk, eriti seetõttu, et hageja oli varem komisjoniga lojaalselt koostööd teinud, siis ei ole see argument määrava tähtsusega. Esiteks ei olnud see ainus põhjus, mis ajendas komisjoni kontrolliotsust vastu võtma – selle peamine põhjus oli selliste tõendite otsimine, millest nähtuks just konkurentide tegevuse kahjustamise ja nende väljatõrjumise strateegia olemasolu ja mis võisid asuda nii hageja kui tema tütarettevõtja valduses ning mida üldjuhul, nagu juba toonitatud, tahetakse uurimise korral peita või hävitada. Teiseks ei puutu asjasse see, et hageja on börsil noteeritud ettevõtja, kes peab järgima rangeid raamatupidamis- ja finantsreegleid. Isegi eeldades, et otsiti ka erinevad tõendeid vaidlustatud otsuses nimetatud erinevate teenuste hindade kohta, sealhulgas hageja hindade kohta, siis otsiti vastavalt vaidlustatud otsuse artikli 1 sõnastusele ka tõendeid, mis näitaksid konkurentide väljatõrjumise tahet. Need tõendid ei ole aga sellised, mida tuleks raamatupidamis- või finantskaalutlustel alles hoida.

158    Asjaolu, et ettevaatusabinõuna paluti avaliku võimu sekkumist, ei mõjuta samuti vaidlustatud otsuse proportsionaalsust juba seetõttu, et nagu ka mainitud punktis 126, saab otsuse seaduslikkust hinnata vaid selle akti vastuvõtmise hetkel esinenud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvestades, kuid nagu käesolevas asjas tuvastatud, taotleti luba avaliku võimu sekkumiseks alles pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

159    Eeltoodust tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõtte väidetav rikkumine ei ole tuvastatud ning seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide, mis puudutab vaidlustatud otsuse ebaseaduslikkust seetõttu, et see põhineb varasemal otsusel, mis võeti väidetavalt vastu määrust nr 1/2003 ja hea õigusemõistmise põhimõtet rikkudes

160    Kuna see väide esitati esimest korda alles repliigis, tuleb kõigepealt analüüsida selle vastuvõetavust.

 Poolte argumendid

161    Hageja väidab, et komisjon on kostja vastuses esitanud uue asjaolu. Selle kohaselt osutus kontroll vajalikuks komisjoni ja Conseil de la concurrence’i ametnike omavahelise suhtluse tõttu. Need kontaktid viisid selleni, et komisjon pidas vajalikuks asja sisuliselt arutada. Vaidlustatud otsus põhineb seega otseselt nendel andmetel, mis saadi sellelt Prantsuse konkurentsiasutuselt. Selle teabe puudumisel ei oleks kontrolli määratud.

162    Kuigi hageja oli teadlik Conseil de la concurrence’is käimas olevast menetlusest, ei teadnud ta seda, et kontroll põhines komisjoni otsusel käsitleda asja sisuliselt. See on aga käsitletav õigusliku ja faktilise asjaoluna kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses, mis õigustab seega menetluse käigus uue väite esitamist.

163    Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna kostja vastuses ei esitatud hagejale õiguslikke ega faktilisi asjaolusid. Arvestades esiteks Prantsuse konkurentsiasutuse esindajate kohalolu kontrolli läbiviimisel ja teiseks määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 ja artikli 11 sõnastust, on raske uskuda, et hageja sai alles kohtumenetluse käigus teada, et Prantsuse konkurentsiasutused ja komisjon suhtlesid omavahel juba enne kontrolli läbiviimist. Kontrolli teostamise korraldamine ei tähenda ka seda, et komisjonil on kindel soov asja sisuliselt uurida. Igal juhul ei saa komisjonipoolne asja sisuline uurimine olla käsitletav uue asjaoluna. Käesolevas asjas oli komisjon otsustanud vaid üht uurimismeetodit rakendada. Hageja tõlgendus, et vaidlustatud otsus põhines komisjoni ja Prantsuse konkurentsiasutuse omavahelisel suhtlusel, mille puudumisel kontrolli ei oleks korraldatud, on vaidlustatav, kuna kostja vastus sellist kinnitust ei sisalda.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

164    Kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c ja artikli 48 lõike 2 sätetest nende koosmõjus nähtub, et hagiavalduses peab olema märgitud hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Asjaolu, et hageja sai teatud faktilistest andmetest teada Esimese Astme Kohtu menetluse käigus, ei tähenda, et need on käsitletavad faktiliste asjaoludena, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Need andmed ei tohi olla olnud hagejale varem kättesaadavad (Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑139/99: AICS vs. parlament, EKL 2000, lk II‑2849, punktid 59 ja 62).

165    Käesolevas asjas väidab hageja sisuliselt seda, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise aluseks olnud asjaolu oli komisjoni eelnev otsus asja sisuliselt arutada ning et sellest anti hagejale teada alles komisjoni esitatud kostja vastuses. See väidetav eelnev otsus on seega käsitletav uue faktilise ja õigusliku asjaoluna, mis tuli ilmsiks menetluse käigus, mis õigustabki käesoleva väite esitamist esimest korda alles repliigis ning mille kohaselt olevat vaidlustatud otsus ebaseaduslik seetõttu, et see põhineb komisjoni eelneval otsusel, mis on ebaseaduslik, kuna selle vastuvõtmisel on rikutud määrust nr 1/2003, teatist ja hea õigusemõistmise põhimõtet.

166    Selle kohta tuleb märkida, et on näha, et komisjon viitab kostja vastuses sõnaselgelt sellele, et „komisjoni otsus korraldada kontroll ja käsitleda asja sisuliselt, vastupidisel sellele, mida väidab hageja […], põhineb tihedal koostööl Prantsuse ametiasutustega, lähtudes määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike [1] mõttest”. Samas kinnitab komisjon kostja vastuses ka seda, et komisjoni ja Conseil de la concurrence’i ettekandja vahelistes telefonivestlustes ning kohtumisel selgus, et vaja on korraldada kontroll, et koguda võimalikke tõendeid selleks, et tõendada omahinnast madalamate hindade võtmist; samuti selgus, et Conseil de la concurrence’i ja komisjoni ametnike vahelised kontaktid viisid seisukohani, et Conseil de la concurrence’il tuleb otsustada hagi tagamise üle ja komisjon vaatab asja läbi sisuliselt, arvestades eriti 16. juuli 2003. aasta otsust. Arvestades seega üldist konteksti, kuulub komisjoni kinnitus, mida hageja loeb uueks faktiliseks asjaoluks, pigem üldiste põhjenduste hulka, mis on seotud kontrolli teostamise vajalikkusega ja loogiliselt asja edasi uurimisega nende tõendite põhjal, mis selle kontrolli käigus koguti. Seega esitatakse vaidlustatud otsuses endas komisjoni otsustus asja sisuliselt uurida ning uurimismeetodit, nagu antud asjas läbiviidud kontrolli, on õigesti vaadeldud kui „asja sisulise käsitlemise” algust.

167    Mõiste „otsus”, mida kostja vastuses kasutatakse, on küll ebaõnnestunud, kuid vaid selle põhjal ei saa teha järeldust, et tegemist on tõesti uue faktilise või õigusliku asjaolu esitamisega, millest hageja enne teadlik ei olnud. Hageja ei esita ka muid asjaolusid. Isegi kui eeldada, et komisjon on tegelikult sellise otsuse vastu võtnud, oli vaidlustatud otsus igal juhul nö selle tõlge, sest uurimismeede on iseenesest asja sisulise arutamise algne, kuid vajalik staadium. Seega ei saa väita, et hageja ei olnud sellest enne komisjoni esitatud kostja vastuse saamist teadlik, seda enam, et arvestades määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikes 4 sätestatut, ei saanud ta olla mitte teadlik komisjoni ja Prantsuse konkurentsiasutuste omavahelistest kontaktidest enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Sellel on eriti oluline kaal hagiavalduse esitamise ajal, kuna vaidlustatud otsuses on sõnaselgelt viidatud, et komisjon on vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikele 4 huvitatud liikmesriigi pädeva ametiasutusega konsulteerinud ja kuna hagiavalduse üks lisadest tõendab, et hageja oli juba kontrolli teostamise ajal teadlik Conseil de la concurrence’is käimas olevast menetlusest.

168    Hageja poolt viidatud väidetav otsus, mis tema arvates toodi välja alles komisjoni esitatud kostja vastuses, kattub tegelikkuses vaidlustatud otsusega. Seega ei esitatud kostja vastuses ühtegi uut faktilist või õiguslikku asjaolu. Hageja sai käesoleva väite raames väljatoodud rikkumistele viidata juba hagiavalduses.

169    Nendest asjaoludest nähtub, et käesolev väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tähelepanuta jätta, ilma et peaks uurima selle põhjendatust; arvestades kõike eeltoodut, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

170    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja hagejalt.

Legal Wiszniewska-Białecka Moavero Milanesi

Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 8. märtsil 2007.

Kohtusekretär        President

E. Coulon        H. Legal

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.