ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
11. juuli 2019(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Rahaliste vahendite külmutamine – Isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Hageja nime jätmine loetellu – Nõukogu kohustus kontrollida, et kolmanda riigi asutuse otsuse tegemisel järgiti kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
Liidetud kohtuasjades T‑244/16 ja T‑285/17,
Viktor Fedorovych Yanukovych, elukoht Kiiev (Ukraina), esindajad: T. Beazley, QC, barrister E. Dean ja barrister M. J. Marjason-Stamp,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: P. Mahnič ja J.-P. Hix,
kostja,
mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada esiteks nõukogu 4. märtsi 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2016, L 60, lk 76), ning nõukogu 4. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2016, L 60, lk 1), ja teiseks nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2017, L 58, lk 34), ning nõukogu 3. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2017, L 58, lk 1), osas, milles hageja nimi jäeti nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes neid piiravaid meetmeid kohaldatakse,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president G. Berardis (ettekandja), kohtunikud D. Spielmann ja Z. Csehi,
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 3. oktoobri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Käesolevad kohtuasjad seonduvad piiravate meetmetega, mis on kehtestatud teatud isikute, üksuste ja asutuste suhtes seoses olukorraga Ukrainas pärast Kiievis Iseseisvuse väljakul 2014. aasta veebruaris toimunud meeleavalduste mahasurumist.
2 Hageja Viktor Fedorovych Yanukovych on endine Ukraina president.
3 5. märtsil 2014 võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu otsuse 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26). Samal päeval võttis nõukogu vastu määruse (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 1).
4 Otsuse 2014/119 põhjendustes 1 ja 2 on täpsustatud järgmist:
„(1) Nõukogu mõistis 20. veebruaril 2014 kõige karmimalt hukka igasuguse vägivalla kasutamise Ukrainas. Nõukogu kutsus üles vägivalda viivitamata lõpetama ning austama täielikult inimõigusi ja põhivabadusi. Nõukogu kutsus Ukraina valitsust üles ilmutama maksimaalset vaoshoitust ning opositsioonijuhte distantseeruma radikaalsete meetmete, sealhulgas vägivalla kasutajatest.
(2) 3. märtsil 2014 leppis nõukogu kokku piiravate meetmete keskendamises Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute ja inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute vara külmutamisele ja sissenõudmisele eesmärgiga tugevdada õigusriigi ja inimõiguste asutamise põhimõtteid Ukrainas.“
5 Otsuse 2014/119 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud järgmist:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või milles kontroll või kasutusõigus kuulub isikutele, kes on tuvastatud kui Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutajad, Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu nad on lisas loetletud.
2. Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“
6 Rahaliste vahendite külmutamise kord on määratletud otsuse 2014/119 artikli 1 lõigetes 3–6.
7 Kooskõlas otsusega 2014/119 näeb määrus nr 208/2014 ette rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmise ja määrab kindlaks rahaliste vahendite külmutamise tingimused sõnastuses, mis on sisuliselt identne nimetatud otsuse sõnastusega.
8 Nendes aktides käsitletud isikute nimed on esitatud otsuse 2014/119 lisas ja määruse nr 208/2014 I lisas toodud identses loetelus (edaspidi „loetelu“), kus on eelkõige esitatud nende loetellu kandmise põhjendused.
9 Hageja nimi on esitatud loetelus koos tuvastamisandmetega „endine Ukraina president“ ja järgmise põhjendusega:
„Isik, kelle suhtes algatati Ukrainas kriminaalmenetlus, et uurida kuritegusid seoses Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja.“
10 Hageja esitas hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. mail 2014 ja mis registreeriti numbriga T‑346/14 ning mille esemeks on nõue tühistada hagejat puudutavas osas otsus 2014/119 ja määrus nr 208/2014.
11 29. jaanuaril 2015 võttis nõukogu vastu otsuse (ÜVJP) 2015/143, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 24, lk 16), ning määruse (EL) 2015/138, millega muudetakse määrust nr 208/2014 (ELT 2015, L 24, lk 1).
12 Otsuses 2015/143 on täpsustatud kriteeriume, mille alusel kantakse alates 31. jaanuarist 2015 loetellu isikud, kelle rahalised vahendid külmutatakse. Konkreetselt asendati otsuse 2014/119 artikli 1 lõige 1 järgmise tekstiga:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või mille kontroll või kasutusõigus kuulub Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu on loetletud lisas.
Käesoleva otsuse kohaldamise eesmärgil kuuluvad Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute hulka isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega:
a) Ukraina avaliku sektori vahendite või vara seadusvastane omastamine või sellele kaasaaitamine või
b) ametiseisundi kuritarvitamine avaliku võimu kandjana eesmärgiga saavutada põhjendamatu eelis endale või kolmandale isikule ja põhjustades sellega Ukraina avaliku sektori vahendite või vara vähenemise või sellele tegevusele kaasaaitamine.“
13 Määrusega 2015/138 muudeti määrust nr 208/2014 vastavalt otsusele 2015/143.
14 Nõukogu võttis 5. märtsil 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 62, lk 25), ja rakendusmääruse (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 (ELT 2015, L 62, lk 1, edaspidi „2015. aasta märtsi aktid“). Otsusega 2015/364 asendati esiteks otsuse 2014/119 artikkel 5, pikendades kaebajat puudutavas osas piiravate meetmete kohaldamist kuni 6. märtsini 2016, ning teiseks muudeti viimati nimetatud otsuse lisa. Rakendusmäärusega 2015/357 muudeti sellest tulenevalt määruse nr 208/2014 I lisa.
15 2015. aasta märtsi aktidega jäeti hageja nimi loetellu koos tuvastamisandmetega „endine Ukraina president“ ja järgmise uue põhjendusega:
„Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.“
16 8. aprillil 2015 muutis hageja oma nõudeid kohtuasjas T‑346/14, nõudes ühtlasi otsuse 2015/143, määruse 2015/138 ja 2015. aasta märtsi aktide tühistamist teda puudutavas osas.
17 6. novembri 2015. aasta kirjaga edastas nõukogu hagejale 3. septembri 2015. aasta kirja, mille Ukraina peaprokuröri büroo (edaspidi „PPB“) oli saatnud Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale. Hageja esitas 26. novembri 2015. aasta kirjas oma märkused.
18 15. detsembri 2015. aasta kirjaga edastas nõukogu hagejale PPB 30. novembri 2015. aasta kirja. Selles kirjas teavitas nõukogu hagejat, et kavatseb jätkata tema suhtes piiravate meetmete kohaldamist, ning täpsustas, millise tähtaja jooksul on hagejal võimalik iga-aastase läbivaatamise kohta oma seisukohad esitada. Hageja esitas 4. jaanuari 2016. aasta kirjas oma märkused.
19 4. märtsil 2016 võttis nõukogu vastu otsuse (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2016, L 60, lk 76), ning rakendusmääruse (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2016, L 60, lk 1) (edaspidi koos „2016. aasta märtsi aktid“).
20 2016. aasta märtsi aktidega pikendati iseäranis hagejat puudutavas osas piiravate meetmete kohaldamist kuni 6. märtsini 2017, ilma et oleks muudetud tema loetellu kandmise põhjendusi võrreldes 2015. aasta märtsi aktides esitatutega.
21 7. märtsi 2016. aasta kirjas teatas nõukogu hagejale tema suhtes piiravate meetmete kehtima jätmisest, vastas seejärel hageja eelnevates kirjades esitatud seisukohtadele, ning edastas talle 2016. aasta märtsi aktid. Nõukogu tõi ka välja tähtaja, mille jooksul on hagejal võimalik esitada oma seisukohad enne tema nime loetellu jätmist puudutava võimaliku otsuse tegemist.
22 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusega Yanukovych vs. nõukogu (T‑346/14, EU:T:2016:497) tühistas Üldkohus otsuse 2014/119 ja määruse nr 208/2014 hagejat puudutavas osas, ja jättis rahuldamata hagi muutmise avalduses esitatud nõude tühistada esiteks otsus 2015/143 ja määrus 2015/138 ning teiseks 2015. aasta märtsi aktid.
23 23. novembril 2016 esitas hageja Euroopa Liidu Kohtule apellatsioonkaebuse 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Yanukovych vs. nõukogu (T‑346/14, EU:T:2016:497) peale, mis registreeriti numbriga C‑598/16.
24 12. detsembri 2016. aasta kirjas teatas nõukogu hagejale, et ta kavatses pikendada hageja suhtes piiravaid meetmeid, ning lisas kaks PPB kirja, mis kandsid 10. augusti 2016. aasta ja 16. novembri 2016. aasta kuupäevi, tuletades meelde, mis aja jooksul pidi ta esitama oma seisukohad piiravate meetmete iga-aastase läbivaatamise kohta. Hageja esitas need seisukohad nõukogule 11. jaanuari 2017. aasta kirjas.
25 3. märtsil 2017 võttis nõukogu vastu otsuse (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2017, L 58, lk 34), ning rakendusmääruse (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2017, L 58, lk 1) (edaspidi koos „2017. aasta märtsi aktid“).
26 2017. aasta märtsi aktidega pikendati piiravate meetmete kohaldamist kuni 6. märtsini 2018, ilma et oleks muudetud hageja loetellu kandmise põhjendusi võrreldes 2015. aasta märtsi ja 2016. aasta märtsi aktides esitatutega.
27 6. märtsi 2017. aasta kirjaga teavitas nõukogu hagejat tema suhtes piiravate meetmete kohaldamise jätkamisest. Nõukogu vastas ka varasemas kirjavahetuses esitatud hageja seisukohtadele ning edastas talle 2017. aasta märtsi aktid. Nõukogu tõi ka välja tähtaja, mille jooksul on hagejal võimalik esitada oma seisukohad enne tema nime loetellu jätmist puudutava võimaliku otsuse tegemist.
Menetlus ja poolte nõuded
28 Hageja esitas 2016. aasta märtsi aktide tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. mail 2016 ja mis registreeriti numbriga T‑244/16.
29 Nõukogu esitas 12. septembril 2016 kostja vastuse kohtuasjas T‑244/16. 19. septembril 2016 esitas nõukogu selles asjas vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 66 põhjendatud taotluse selle kohta, et hagile lisatud teatavate dokumentide sisu ja kostja vastuse teatud lõike ei tsiteeritaks kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs.
30 Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulus ettekandja-kohtunik kuuenda koja koosseisu, millele kohtuasi T‑244/16 oli seetõttu määratud.
31 Kohtuasjas T‑244/16 esitati Üldkohtu kantseleile repliik 28. oktoobril 2016 ja vasturepliik 13. jaanuaril 2017.
32 Menetluse kirjalik osa kohtuasjas T‑244/16 lõpetati 13. jaanuaril 2017.
33 Nõukogu esitas 20. jaanuaril 2017 eespool punktis 29 viidatuga sarnase taotluse, et kohtuasjas T‑244/16 vasturepliigile lisatud teatavate dokumentide sisu ei tsiteeritaks kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs.
34 Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 3. veebruaril 2017 taotluse kohtuistungi korraldamiseks kohtuasjas T‑244/16.
35 Üldkohtu kantseleisse 1. märtsil 2017 saabunud kirjas esitas hageja kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel kohtuasja T‑244/16 toimikusse uusi tõendeid. Üldkohtu kantseleisse 3. aprillil 2017 saabunud dokumendis esitas nõukogu oma seisukohad nende uute tõendite kohta.
36 Hageja esitas 2017. aasta märtsi aktide tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. mail 2017 ja mis registreeriti numbriga T‑285/17.
37 Euroopa Kohus jättis 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusega Yanukovych vs. nõukogu (C‑598/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:786) rahuldamata hageja apellatsioonkaebuse 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Yanukovych vs. nõukogu (T‑346/14, EU:T:2016:497) osaliseks tühistamiseks.
38 27. oktoobril 2017 palus Üldkohus pooltel võtta seisukoht esiteks selles, mis võib olla 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse Yanukovych vs. nõukogu (C‑598/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:786) mõju kohtuasjadele T‑244/16 ja T‑285/17, ning teiseks küsimuses, kas need kaks kohtuasja võiks liita menetluse suulise osa ja kohtuotsuse tegemise huvides.
39 Hageja esitas oma vastuse nendele menetlust korraldavatele meetmetele 9. novembril 2017 ning nõukogu esitas oma vastuse 10. novembril 2017. Mis puudutab kohtuasjade T‑244/16 ja T‑285/17 võimalikku liitmist, siis leiab hageja, et see võib olla põhjendatud olenevalt olukorrast üksnes menetluse suulise osa huvides. Nõukogu jätab küsimuse Üldkohtu otsustada.
40 Nõukogu esitas 9. novembril 2017 kostja vastuse kohtuasjas T‑285/17.
41 Selle kohtuasja raames esitas nõukogu 20. novembril 2017 eespool punktis 29 viidatuga sarnase taotluse, et hagiavaldusele lisatud teatavate dokumentide sisu ja kostja vastuse teatud punkte ei tsiteeritaks nimetatud kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs.
42 24. novembril 2017 otsustas Üldkohus, et kohtuasjas T‑285/17 ei olnud vaja poolte seisukohti teist korda vahetada. Hageja esitas 6. detsembri 2017. aasta kirjas kodukorra artikli 83 lõike 2 alusel põhjendatud taotluse, et Üldkohus lubaks pooltel täiendada toimikut repliigi ja vasturepliigiga. Üldkohus otsustas 19. detsembril 2017 rahuldada see taotlus ja kehtestas tähtaja repliigi esitamiseks.
43 Niisiis esitati kohtuasjas T‑285/17 Üldkohtu kantseleisse repliik 22. jaanuaril 2018 ja vasturepliik 8. märtsil 2018.
44 8. märtsil 2018 lõpetati kohtuasjas T‑285/17 menetluse kirjalik osa.
45 Nõukogu esitas 16. märtsil 2018 eespool punktis 29 viidatuga sarnase taotluse, et kohtuasjas T‑285/17 esitatud vasturepliigile lisatud teatavate dokumentide sisu ei tsiteeritaks kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs.
46 Üldkohtu kuuenda koja presidendi 10. juuli 2018. aasta otsusega liideti kohtuasi T‑244/16, Yanukovych vs. nõukogu, ja kohtuasi T‑285/17, Yanukovych vs. nõukogu, kodukorra artikli 68 alusel menetluse suulise osa ja kohtulahendi huvides, olles eelnevalt pooled selles küsimuses ära kuulanud.
47 Hageja esitas 28. septembril 2018 Üldkohtu kantseleisse märkused kohtuistungi protokolli kohta.
48 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 3. oktoobri 2018. aasta kohtuistungil, mis nõukogu taotlusel, ja olles hageja ära kuulanud, toimus osaliselt kinnisena.
49 Kohtuistungil esitas nõukogu seisukohad kohtuistungi ettekande kohta, mis märgiti kohtuistungi protokolli.
50 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031) tühistas Euroopa Kohus 7. juuli 2017. aasta kohtuotsuse Azarov vs. nõukogu (T‑215/15, EU:T:2017:479) ning 2015. aasta märtsi aktid selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja hagejat puudutavas osas.
51 Võttes arvesse Euroopa Kohtu 19. detsembri 2018. aasta otsuses Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031) tehtud lahendi võimalikku mõju käesolevale kohtuasjale, otsustas Üldkohus (kuues koda) 7. jaanuari 2019. aasta kohtumäärusega kodukorra artikli 113 lõike 2 punkti b alusel menetluse suulise osa uuesti avada, et pooled saaksid esitada oma seisukohad nimetatud kohtuotsuse kohta.
52 Niisiis palus Üldkohus 10. jaanuaril 2019 pooltel kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames esitada talle oma seisukohad sellest, millised järeldused tuleb siinses asjas teha 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsusest Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031). Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.
53 Hageja palub Üldkohtul nii kohtuasjas T‑244/16 kui ka kohtuasjas T‑285/17:
– tühistada 2016. aasta märtsi aktid ja 2017. aasta märtsi aktid (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“) teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
54 Võttes arvesse Üldkohtu esitatud küsimuste peale kohtuistungil esitatud täpsustusi, palub nõukogu Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Muudele menetlusdokumentidele viitamise vastuvõetavus
55 Tuleb märkida, et hageja viitab 2016. aasta märtsi aktide tühistamist taotlevates menetlusdokumentides sellistele menetlusdokumentidele, mis esitati Üldkohtule kohtuasjas, milles tehti 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu (T‑346/14, EU:T:2016:497); ja 2017. aasta märtsi aktide tühistamist puudutavates menetlusdokumentides samadele menetlusdokumentidele ning nendele, mis esitati 2016. aasta märtsi aktide tühistamise taotluse raames, mille ta lisab.
56 Nagu nõukogu põhjendatult rõhutas, tuleb märkida, et õiguskindluse ja hea õigusemõistmise huvides on hagi vastuvõetavuseks vaja, et selle aluseks olevad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud ilmneks hagi enda tekstist. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ehkki teatud täpselt määratletud punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud tõendite osadele, ei saa üldine viide kirjalikele dokumentidele asendada peamisi elemente, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 ja kodukorra artikli 76 lõike 1 punkti d alusel peavad olema märgitud hagiavalduses endas (vt selle kohta 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Al-Faqih jt vs. komisjon, C‑19/16 P, EU:C:2017:466, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 18. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Djebel – SGPS vs. komisjon, T‑422/07, ei avaldata, EU:T:2012:11, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Seetõttu tuleb hageja üldist viidet oma menetlusdokumentidele, mis on esitatud kas varasemates kohtuasjades või kohtuasjaga T‑285/17 seoses kohtuasjas T‑244/16, lugeda vastuvõetamatuks.
Sisulised küsimused
58 Vaidlustatud aktide tühistamisnõude põhjendamiseks esitab hageja seitse väidet, mis käsitlevad esiteks õigusliku aluse puudumist, teiseks võimu kuritarvitamist, kolmandaks põhjenduste puudumist, neljandaks loetellu kandmise kriteeriumide mittejärgimist, viiendaks ilmset hindamisviga, kuuendaks kaitseõiguste ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist ning seitsmendaks omandiõiguse rikkumist.
59 Esmalt tuleb hinnata neljandat väidet, et hageja nime loetellu kandmise kriteeriume ei ole järgitud.
60 Selle väite raames märgib hageja sisuliselt, et tema nime loetellu kandmise põhjendused ei täida vaidlustatud aktides määratletud kriteeriume piiravate meetmete kohaldamiseks.
61 Eelkõige väidab hageja, et kahtlustuse esitamine või pelgalt esialgse uurimise algatamine tema suhtes ei ole piisavad järeldamaks, et ta vastutab väidetava tegevuse eest. Kuna esialgses uurimises kontrollib menetlusõiguste järgimist PPB, kes hageja sõnul ei vasta nõutud sõltumatuse ja erapooletuse tagatiste nõuetele, oleks nõukogu samuti pidanud viima sellega seoses läbi täiendavaid kontrolle. Lisaks rõhutab hageja, et tema suhtes toimuvas esialgses uurimises ei ole alates kõnealuste piiravate meetmete võtmisest mingit edasiminekut, ning lükkab tagasi nõukogu väite, et see edasimineku puudumine on tingitud tema enda käitumisest. Nimelt, vaatamata loale algatada tema suhtes tagaseljamenetlus ühes teda puudutavas kriminaalmenetluses, ei ole toimunud mingit edasiminekut ning tema vastu ei ole kogutud ühtegi tõendit.
62 Lisaks ei tõenda ka PPB kirjad, millele nõukogu tugines, et hageja kuulub ühte isikute kategooriatest, mis on tuvastatud 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsuses Ezz jt vs. nõukogu (T‑256/11, EU:T:2014:93). Isegi kui oletada, et siinses asjas toimus kohtulik sekkumine piisaval tasemel eelkõige seoses hageja vara arestimise või tema suhtes ennetavate kinnipidamismeetmete võtmisega, ei saa sellist sekkumist lugeda usaldusväärseks ja sobivaks nimetatud kohtupraktika tähenduses, kuna Ukraina kohtusüsteem ei vasta nõutud sõltumatuse ja erapooletuse tagatistele isegi Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktika tähenduses.
63 Hageja leiab, et asjaolu, et nõukogu ei saa ise hinnata tema süüd või teda puudutavate uurimiste põhjendatust, ei vabasta seda institutsiooni kohustusest järgida oma pädevuse teostamise raames Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tagatud õigusi ja seega kontrollida, kas ja mis ulatuses olid või on tema põhiõigused Ukrainas kaitstud.
64 Nõukogu kohustus viia läbi täielik ja range kontroll ja veenduda, et iga piiravat meedet kehtestav otsus oleks tehtud piisavalt kindla faktilise aluse põhjal, on siinses asjas seda olulisem, arvestades et Ukraina ei ole Euroopa Liidu liikmesriik; et hageja vastu esitatud süüdistustel on poliitiline põhjendus; et tema nime loetellu kandmise aluseks olnud kriminaalmenetlustes ei ole olulist edasiminekut toimunud; et Ukrainas puudub süüdistuste esitamisele eelnev tasakaalustatud ja õiglane otsustusmenetlus; ja arvestades nõukogule jäetud aega, et kontrollida hageja nime uuesti loetellu kandmise põhjendamiseks vajalikke tõendeid ja teavet.
65 Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele (vt punkt 52 eespool) täpsustab hageja, et Euroopa Kohtu arutluskäik ja järeldus 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031) on siinses asjas keskse tähtsusega, kuna asjaolud, mis käivitasid nõukogu kontrollikohustuse selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas, on sisuliselt identsed vaidlustatud aktide vastuvõtmise tinginud asjaoludega. Niisiis esiteks heidab hageja nõukogule ette, et ta ei kontrollinud – arvates, et ta ei pea seda tegema –, kas Ukraina ametiasutuste otsus, millele ta kavatses tugineda hageja nime loetellu jätmiseks, võeti vastu hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides. Teiseks heidab ta nõukogule ette, et viimane ei märkinud põhjendustes tema nime jätmiseks loetellu neid põhjuseid, miks nõukogu leidis, et Ukraina ametiasutuste nimetatud otsus oli tehtud kõnealuseid õigusi järgides. Lisaks ei ole nõukogu 7. märtsi 2016. aasta ja 6. märtsi 2017. aasta kirjades, milles hagejat teavitati teda puudutavate piiravate meetmete uuendamisest, neid põhjuseid mainitud.
66 Nõukogu vastab, et otsus kanda hageja loetellu ja seejärel jätta sinna loetellu, mis tehti PPB kirjades sisalduva teabe põhjal, vastab loetellu kandmise kriteeriumidele ja tugineb piisavalt kindlale faktilisele alusele, mis võimaldab tõendada, et hageja suhtes oli käimas menetlus riigi vahendite omastamisega seoses.
67 Mis puudutab väidet, et PPB ei vastanud nõutud sõltumatuse ja erapooletuse kohtulikele kriteeriumidele, siis vastab nõukogu, et esialgne uurimine, mida PPB kohtuliku kontrolli all läbi viib, on üks osa kriminaalmenetlusest. Lisaks ei ole piiravate meetmete eesmärki saavutatud, kui neid ei oleks võimalik vastu võtta isikute suhtes, kelle kohta toimub esialgne uurimine seoses rikkumistes osalemisega, nagu hageja suhtes toimus.
68 Vastuseks väitele, et ta ei saa nõuetekohaselt tugineda kriminaalmenetlusele ilma, et ta eelnevalt kontrolliks, mis ulatuses olid hageja põhiõigused Ukrainas kaitstud, väidab nõukogu esiteks, et hageja ei ole tõendanud, et tema õigusi tegelikult rikuti. Teiseks ei ilmne kohtupraktikast, et nõukogul on kohustus kontrollida, kas õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on järginud selline kolmas riik, kelle õiguskaitseasutus on väljastanud tõendid, millele nõukogu tugineb piiravate meetmete vastuvõtmiseks, nagu siinses asjas. Kolmandaks on hagejal alati õigus kaitsta end teda puudutavates kriminaalmenetlustes ja menetluses EIKs, mis ei takista nõukogul selliste menetluste tulemusi oodates tugineda pooleliolevate menetluste olemasolule, kui ta otsustab piiravaid meetmeid kehtestada.
69 Mis puudutab lõpuks hageja argumenti, et teda puudutavates kriminaalmenetlustes puudub oluline edasiminek, siis vastab nõukogu, et oluline on see, et vaidlustatud aktide vastuvõtmise hetkel oleks menetlused pooleli, ja et selline edasimineku puudumine on pealegi süüks arvatav hagejale, kes hoidus kohtupidamisest kõrvale.
70 Üldisemalt märgib nõukogu, et kohtupraktika kohaselt ei pea ta omal algatusel ja süstemaatiliselt ise uurimisi või kontrolle läbi viima täiendavate täpsustuste saamiseks, kui ta valduses juba on kolmanda riigi ametiasutuste esitatud tõendid, et võtta piiravaid meetmeid sellest riigist pärit isikute suhtes, kelle suhtes toimub nimetatud kolmandas riigis kriminaalmenetlus. Sellised kontrollid on vajalikud üksnes siis, kui saadud teave osutub ebapiisavaks või seosetuks. Siinses asjas leiab nõukogu, et ta on tõhusalt kontrollinud hagejat puudutava rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjendatust seoses Ukraina kriminaalmenetlustega rahaliste vahendite omastamise küsimuses.
71 Vastusena Üldkohtu kirjalikule küsimusele (vt punkt 52 eespool) väidab nõukogu, et isegi kui ta seda põhjenduste ülevaates ei täpsustanud, teadis ta, et Ukrainas oli läbi viidud kohtulik kontroll hagejat puudutavate kriminaaluurimiste ajal. Nimelt ilmneb eespool punktides 17, 18 ja 24 mainitud PPB kirjadest mitu kohtuotsustust, mis tehti Ukrainas hageja suhtes, näiteks Kiievi Petscherski piirkonna kohtu määratud varade arestimine ning Kiievi apellatsioonikohtu määrus võtta ta ennetavalt vahi alla. Asjaolu, et kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgiti ja et hageja neid ka tegelikult kasutas, on tõendatud ühtlasi kõnealuse Petscherski kohtu 27. juuli 2015. aasta otsusega, mille kohaselt eeluurimiskohtunik otsustas hagejat puudutava ühe kriminaalmenetluse raames avalikul kohtuistungil ja tema advokaatide osalemisel rahuldada prokuratuuri taotluse lubada prokuröril viia läbi spetsiaalne esialgne uurimine in absentia. Sama kehtib ka sama kohtu 22. aprilli 2016. aasta otsuse kohta rahuldada osaliselt hageja kaitsjate poolt esitatud kaebus selle kohta, et PPB oli väidetavalt jätnud arvestamata taotluse, et nimetatud menetluse raames võetaks üks menetluslik meede.
72 Nõukogu sõnul tõendavad need näited, et kui ta tugines PPB kirjades mainitud Ukraina ametiasutuste otsustele, sai ta kontrollida, et nende võtmisel järgiti hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
73 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et liidu kohtud peavad piiravate meetmete kontrolli käigus tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa ja mille hulka kuuluvad eelkõige kaitseõiguste tagamine ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (vt 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punktid 20 ja 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, või jätta see nimi sinna loetellu, tagab liidu kohus, et see otsus, mis puudutab seda isikut isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel See tähendab kõnesoleva otsuse aluseks olevas põhjenduste ülevaates väidetud asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse põhjendamiseks küllaldaseks, on tõendatud (vt 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Selliste piiravate meetmete vastuvõtmine ja kehtima jätmine, nagu otsuses 2014/119 ja määruses nr 208/2014 (muudetud kujul) ette nähtud piiravad meetmed, mis on võetud sellise isiku vastu, kes on tuvastatud kolmandale riigile kuuluvate varade omastamises vastutava isikuna, tuginevad sisuliselt selle riigi ametiasutuse otsusele, kes on nimetatud küsimuses pädev algatama ja läbi viima kriminaaluurimist selle isiku kohta seoses riigivara omastamisega (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punkt 25).
76 Samuti võib nõukogu selle loetellu kandmise kriteeriumi alusel, mida on mainitud eespool punktis 12, tugineda piiravate meetmete võtmisel kolmanda riigi otsusele, kusjuures selle institutsiooni kohustus tagada kaitseõigused ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele tähendab, et ta peab veenduma, et kõnealuse otsuse vastu võtnud kolmanda riigi ametiasutused on neid õigusi järginud (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punktid 26, 27 ja 35).
77 Sellega seoses täpsustab Euroopa Kohus, et nõukogu kohustuse kontrollida, et kolmandate riikide otsused, millele ta kavatseb tugineda, võeti vastu neid õigusi järgides, eesmärk on tagada, et varade külmutamise meetmete vastuvõtmine või kehtima jätmine toimub üksnes piisavalt kindla faktilise alusel põhjal, ja seega kaitsta asjaomaseid isikuid või üksusi. Niisiis saab nõukogu järeldada, et selliste meetmete võtmine või kehtima jätmine tugineb piisavalt kindlale faktilisele alusele vaid siis, kui ta on ise kontrollinud, et asjaomase kolmanda riigi otsuse tegemisel, millele ta kavatseb piiravate meetmete vastuvõtmisel tugineda, on järgitud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punktid 28 ja 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
78 Lisaks, ehkki asjaolu, et kolmas riik on nende riikide hulgas, kes on liitunud 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“), tähendab, et EIK kontrollib EIÕKga tagatud põhiõigusi, mis vastavalt ELL artikli 6 lõikele 3 on liidu õiguse üldpõhimõtted, ei saa see asjaolu siiski muuta üleliigseks eespool punktis 77 viidatud kontrollinõuet (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punkt 36).
79 Euroopa Kohus sedastab ühtlasi, et nõukogu peab põhjendustes, mis puudutavad isiku või üksuse vastu võetavat või kehtima jäetavat piiravat meedet, kirjeldama kas või lühidalt põhjusi, miks ta on seisukohal, et kolmanda riigi otsus, millest ta kavatseb lähtuda, on tehtud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides. Niisiis peab nõukogu oma põhjendamiskohustuse täitmiseks näitama piiravaid meetmeid kehtestavas otsuses, et ta kontrollis, et kolmanda riigi otsus, millele need meetmed tuginevad, on tehtud neid õigusi järgides (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punktid 29 ja 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Niisiis, kui nõukogu tugineb selliste piiravate meetmete vastuvõtmisel või kehtima jätmisel nagu siinses asjas kolmanda riigi otsusele algatada või viia läbi kriminaalmenetlus seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega kõnealuses isiku poolt, peab see institutsioon esiteks veenduma, et nimetatud otsuse vastuvõtmise hetkel järgisid selle kolmanda riigi ametiasutused selle isiku kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kelle suhtes kõnealune kriminaalmenetlus toimub, ja teiseks mainima piiravaid meetmeid kehtestavas otsuses põhjused, miks ta leiab, et see kolmanda riigi otsus tehti neid õigusi järgides.
81 Nende kohtupraktikast tulenevate põhimõtete alusel tuleb analüüsida, kas nõukogu järgis oma kohustusi.
82 Esmalt tuleb märkida, et hageja suhtes võeti uued piiravad meetmed vastu vaidlustatud aktidega, tuginedes loetellu kandmise kriteeriumile, mis on esitatud otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1, mida täpsustati otsuses 2015/143, ja määruse nr 208/2014 artiklis 3, mida täpsustati määruses 2015/138 (vt punktid 12 ja 13 eespool). See kriteerium näeb ette nende isikute vara külmutamise, kes on tuvastatud vastutavatena riigivara seadusvastase omastamise eest, sealhulgas need isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise.
83 Vaidlust ei ole selles, et nõukogu tugines hageja nime loetellu jätmiseks asjaolule, et tema suhtes on „Ukraina asutused […] algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega“, mida tõendasid 2016. aasta märtsi aktidega seoses PPB 3. septembri ja 30. novembri 2015. aasta kirjad ning 2017. aasta märtsi aktidega seoses 10. augusti ja 16. novembri 2016. aasta kirjad.
84 Niisiis tugines hageja suhtes võetud piiravate meetmete kehtima jätmine PPB otsusele algatada ja viia läbi kriminaalmenetlus seoses Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamisega, sarnaselt kohtuasjale, milles tehti 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031).
85 Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud aktide põhjendus seoses hagejaga (vt punktid 15, 20 ja 26 eespool) ei sisalda vähimatki viidet sellele, et nõukogu kontrollis, kas Ukraina õiguskaitseasutus järgis tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ja et seetõttu on selline põhjenduse puudumine esimene viide sellele, et nõukogu ei ole seda kontrollinud.
86 Teiseks tuleb märkida, et ükski asjaolu, mis sisaldub peaaegu identsetes 7. märtsi 2016. aasta kirjas (vt punkt 21 eespool) seoses kohtuasjaga T‑244/16 ja 6. märtsi 2017. aasta kirjas (vt punkt 27 eespool) seoses kohtuasjaga T‑285/17, ei võimalda järeldada, et nõukogul oli tõendeid selle kohta, et Ukraina ametiasutused on kõnealuseid õigusi hagejat käsitlevates kriminaalmenetlustes järginud, või ammugi, et nõukogu hindas selliseid tõendeid, et kontrollida, kas Ukraina õiguskaitseasutus on neid õigusi piisavalt järginud, kui ta otsustas algatada ja viia läbi kriminaalmenetluse, mis puudutas hageja poolt riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamist. Nimelt märkis nõukogu nendes kirjades – sarnaselt kohtuasjaga, milles tehti 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punkt 24) – sisuliselt üksnes, et PPB kirjad, mis olid eelnevalt hagejale edastatud (vt punktid 18 ja 24 eespool), tõendasid, et tema suhtes olid endiselt käimas kriminaalmenetlused seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamisega. Pealegi ei muuda asjaolu, et Ukraina on riikide hulgas, kes on ühinenud EIÕKga, mida nõukogu otsesõnu oma kirjades ja menetlusdokumentides mainib, üleliigseks seda, et ta peaks kontrollima, kas hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on järgitud (vt punkt 78 eespool).
87 Kolmandaks tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, oli sellel institutsioonil kohustus viia see kontroll läbi sõltumatult kõigist tõenditest, mida hageja on esitanud, et näidata, et siinses asjas mõjutasid tema isiklikku olukorda probleemid, mida ta tuvastas Ukraina kohtusüsteemi toimimisega seoses. Igal juhul, ehkki hageja väitis korduvalt – esitades konkreetseid tõendeid –, et Ukraina õiguskaitseasutus ei olnud järginud tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ja et Ukrainas valitsev olukord oli üldiselt kokkusobimatu sellekohaste piisavate tagatiste olemasoluga, ei märkinud nõukogu, et ta oli nende õiguste järgimist kontrollinud. Vastupidi, ta kinnitas korduvalt oma menetlusdokumentides, et tal ei olnud mingit sellealast kohustust ja et selline kohustus ei tulene ka põhimõtetest, mis on esitatud 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583), millele hageja viitas.
88 Neljandaks esitas nõukogu vastuseks küsimusele, mis käsitles 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031) mõju, üksnes argumendid, mis on kokku võetud eespool punktis 71.
89 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et nõukogu tunnistab, et vaidlustatud aktide põhjendus ei puuduta küsimust, kas kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on järgitud seoses otsusega algatada ja viia läbi kriminaalmenetlused, mis põhjendasid hageja nime kandmist ja jätmist loetellu.
90 Teiseks tuleb märkida, et nõukogu väidab, et käesoleva kohtuasja toimikust nähtub selgelt, et Ukrainas teostati kriminaaluurimiste ajal kohtulikku kontrolli. Täpsemalt leiab nõukogu, et hageja suhtes toimuvates kriminaalmenetlustes tehtud mitu kohtulikku otsustust näitavad, et kui ta tugines PPB kirjades mainitud Ukraina ametiasutuste otsusele, sai ta esiteks kontrollida, et see tehti kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides, ja teiseks, et ta veendus, et nendes kriminaalmenetlustes tehtud rida kohtulikke otsustusi oli tehtud neid õigusi järgides.
91 Kõik nõukogu mainitud kohtulikud otsustused kuuluvad aga kriminaalmenetlustesse, mis põhjendasid hageja nime kandmist ja jätmist loetellu, ning on neid menetlusi arvestades kõrvalised, kuna need otsustused on laadilt kas ettevaatuslikud või menetluslikud. Need otsustused võivad tõepoolest kinnitada nõukogu teesi, et esineb piisavalt kindel faktiline alus, nimelt asjaolu, et loetellu kandmise kriteeriumi kohaselt toimusid hageja suhtes kriminaalmenetlused, mis puudutasid eeskätt Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamist. Siiski ei ole need otsustused ontoloogiliselt iseenesest sellised, mis tõendaks vastavalt nõukogu väitele, et Ukraina õiguskaitseasutuse otsus algatada ja viia läbi neid kriminaalmenetlusi, millele sisuliselt tugineb piiravate meetmete kehtima jätmine hageja suhtes, võeti vastu tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides.
92 Igal juhul ei suuda nõukogu esiteks viidata ühelegi tõendile vaidlustatud aktide vastuvõtmiseni viinud menetluse toimikus, millest nähtuks, et ta uuris Ukraina kohtute otsustusi, millele ta praegu viitab, ja et ta võis sellest järeldada, et hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele oli sisuliselt kaitstud.
93 Seega ei saa järeldada, et tõendid, mis nõukogul olid vaidlustatud aktide vastuvõtmise hetkel, võimaldasid tal kontrollida, et Ukraina õiguskaitseasutuse otsus, millele sisuliselt tugineb hageja suhtes piiravate meetmete kehtima jätmine, võeti vastu neid õigusi järgides.
94 Lisaks tuleb sellega seoses märkida samuti, nagu täpsustati 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031), et Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt eelkõige sellise rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmisel, nagu hageja suhtes tehti, peab nõukogu või Üldkohus kontrollima mitte nende uurimiste põhjendatust, mis kõnealuste meetmete esemeks oleva isiku suhtes Ukrainas toimuvad, vaid üksnes rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjendatust dokumendi või dokumentidega seoses, millele see otsus tugines (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, C‑220/14 P, EU:C:2015:147, punkt 77; 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, C‑599/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:785, punkt 69, ja 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, C‑598/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:786, punkt 72), ei saa tõlgendada nii, et nõukogul ei ole kohustust kontrollida, kas kolmanda riigi otsus, millele ta kavatseb piiravate meetmete vastuvõtmisel tugineda, võeti vastu kaitseõigust ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
95 Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades ei ole tõendatud, et nõukogu kontrollis enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist, kas Ukraina õiguskaitseasutus järgis hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
96 Neil asjaoludel tuleb vaidlustatud aktid hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et oleks vajalik kontrollida hageja esitatud muid väiteid ja argumente ega nõukogu esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusi.
Kohtukulud
97 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 4. märtsi 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, ja nõukogu 4. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, ning nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, ja nõukogu 3. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, osas, milles Viktor Fedorovych Yanukovychi nimi jäeti nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes neid piiravaid meetmeid kohaldatakse.
2. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja V. F. Yanukocychi kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juulil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad