EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
22. veebruar 2018 (*)
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem Euroopa Liidus – Direktiiv 2003/87/EÜ – Artikkel 10a – Otsus 2011/278/EL – Üleminekueeskirjad lubatud heitkoguse ühikute tasuta ühtlustatud eraldamiseks – Periood 2013–2020 – Eraldamise taotlus – Valeandmed – Parandus – Õigust lõpetav tähtaeg
Kohtuasjas C‑572/16,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgericht Berlin’i (Berliini halduskohus, Saksamaa) 3. novembri 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. novembril 2016, menetluses
INEOS Köln GmbH
versus
Bundesrepublik Deutschland,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president R. Silva de Lapuerta, kohtunikud C. G. Fernlund, J.‑C. Bonichot, A. Arabadjiev ja E. Regan (ettekandja),
kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,
kohtusekretär: ametnik R. Șereș,
arvestades kirjalikku menetlust ja 14. septembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– INEOS Köln GmbH, esindajad: Rechtsanwalt S. Altenschmidt ja Rechtsanwalt A. Sitzer,
– Umweltbundesamt, esindaja: I. Budde,
– Saksamaa valitsus, esindaja: T. Henze,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Becker ja C. Zadra,
olles 23. novembri 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/7, lk 631) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ (ELT 2009, L 140, lk 63)) (edaspidi „direktiiv 2003/87“), artiklit 10a ning komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsust 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad direktiivi 2003/87 artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (ELT 2011, L 130, lk 1).
2 Taotlus on esitatud INEOS Köln GmbH (edaspidi „INEOS“) ja Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik) ‐ mida esindab Umweltbundesamt (Föderaalne Keskkonnaamet, Saksamaa) ‐ vahelises kohtuvaidluses selle üle, et asjaomasel äriühingul ei lubatud parandada taotlust kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks kolmandaks kauplemisperioodiks 2013–2020.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2003/87
3 Direktiivi 2003/87 artiklis 1 „Sisu“ sätestatakse:
„Käesoleva direktiiviga luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem (edaspidi „ühenduse süsteem“), mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid.
[…]“
4 Direktiivi artiklis 10a „Ühenduse üleminekueeskirjad saastekvootide tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil“ nähakse ette järgmist:
„1. Komisjon võtab 31. detsembriks 2010 vastu kogu ühenduses kohaldatavad ja täielikult ühtlustatud rakendusmeetmed saastekvootide eraldamiseks.
[…]
2. Konkreetsete sektorite või allsektorite eelnevate võrdlusaluste määramise põhimõtete kindlaksmääramisel on lähtepunktiks ühenduse sektori või allsektori 10% kõige tõhusama käitise keskmised näitajad ajavahemikul 2007–2008. […]
[…]
5. Saastekvootide aastane maksimumkogus, mille alusel arvutatakse sellistele käitistele eraldatavad saastekvoodid, mis ei ole hõlmatud lõikega 3 ja mis ei ole uued osalejad, ei ületa:
a) ühenduse saastekvootide aastast üldkogust, mis on kindlaks määratud vastavalt artiklile 9 ning korrutatud heitkoguste osaga käitistest, mis ei ole hõlmatud lõikega 3, keskmisest tõendatud heitkoguste koguhulgast ajavahemikul 2005–2007 käitistest, mis on hõlmatud ühenduse süsteemiga ajavahemikul 2008–2012, ja
b) keskmist tõendatud heitkoguste aastast üldkogust ajavahemikul 2005–2007, mis pärineb käitistest, mis on hõlmatud ühenduse süsteemiga alates 2013. aastast ning ei ole hõlmatud lõikega 3, ning mida on kohandatud artiklis 9 osutatud lineaarse teguriga.
Vajaduse korral kohaldatakse ühtset sektoriülest paranduskoefitsienti.
[…]“
5 Selle direktiivi artiklis 11 „Riiklikud rakendusmeetmed“ sätestatakse:
„1. Iga liikmesriik avaldab ja esitab komisjonile 30. septembriks 2011 tema territooriumil asuvate käesoleva direktiiviga hõlmatud käitiste loetelu ja tema territooriumil asuvatele käitistele eraldatavad tasuta saastekvoodid, mis on arvutatud artikli 10a lõikes 1 ja artiklis 10c osutatud eeskirjade kohaselt.
2. Iga aasta 28. veebruariks annavad pädevad asutused välja asjaomaseks aastaks eraldatavad saastekvoodid, mis on arvutatud artiklite 10, 10a ja 10c kohaselt.
[…]“
Otsus 2011/278
6 Otsuse 2011/278 põhjendus 15 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid peaksid tagama, et käitajatelt kogutud andmed, mida on saastekvootide eraldamisel kasutatud, on täielikud, järjepidevad ning võimalikult täpsed. Andmete õigsust peaks tõendama sõltumatu tõendaja tagamaks, et saastekvootide tasuta eraldamine põhineb kindlatel ja usaldusväärsetel andmetel. Käesoleva otsusega tuleks ette näha andmete kogumist ja tõendamist käsitlevad miinimumnõuded, et lihtsustada saastekvootide eraldamise eeskirjade ühtlustatud ja järjepidevat kohaldamist.“
7 Selle otsuse artiklis 7 „Võrdlusandmete kogumine“ nähakse ette:
„1. Iga tegevkäitise kohta, kellel on direktiivi [2003/87] artikli 10a kohaselt õigus saada tasuta saastekvoote, sealhulgas selliste käitiste kohta, mida käitatakse aeg-ajalt, näiteks reservis või ooteseisundis olevad käitised või hooajaliselt tegutsevad käitised, koguvad liikmesriigid käitajalt kõikide IV lisas loetletud parameetritega seotud kogu asjakohase teabe ja andmed kõikide aastate kohta ajavahemikust, mis algab 1. jaanuaril 2005 ja lõpeb 31. detsembril 2008, või vajaduse korral algab 1. jaanuaril 2009 ja lõpeb 31. detsembril 2010 ja mille vältel käitis on tegutsenud.
[…]
7. Liikmesriigid nõuavad käitajatelt täielike ja järjepidevate andmete esitamist ning selle tagamist, et käitiseosad ei kattuks ega toimuks topeltarvestust. Liikmesriigid tagavad eelkõige, et käitajad on hoolsad ja esitavad kõige täpsemaid andmeid, et oleks võimalik andmete usaldusväärsusele anda piisav kinnitus.
Selleks tagavad liikmesriigid samuti, et iga käitaja esitab ka metoodikaaruande, mis sisaldab käitise kirjeldust, kohaldatud kompileerimismetoodikat, erinevaid andmeallikaid, arvutuste käiku ning vajaduse korral eeldusi ja metoodikat, mida kohaldati lõike 6 kohaseks heite jagamiseks asjakohaste käitiseosade vahel. Liikmesriigid võivad anda käitajale korralduse näidata esitatud andmete täpsust ja täielikkust.
8. Andmete puudumisel nõuavad liikmesriigid käitajalt andmete puudumise nõuetekohast põhjendamist.
Liikmesriigid nõuavad käitajalt puuduvate andmete asendamist konservatiivsete hinnangutega, mis põhinevad eelkõige headel tööstustavadel ja viimase aja teaduslikel ja tehnilistel teadmistel, ning seda tuleb teha enne tõendajapoolset tõendamist või vähemalt selle ajal.
[…]“
8 Nimetatud otsuse artiklis 8 „Tõendamine“ nähakse ette järgmist:
„1. Artikli 7 kohases andmekogumisprotsessis võtavad liikmesriigid vastu üksnes sellised andmed, mille tõendaja on tunnistanud nõuetekohasteks. Tõendamisprotsess on seotud metoodikaaruande ja esitatud parameetritega, millele on osutatud artiklis 7 ja IV lisas. Tõendamisel käsitletakse käitaja poolt esitatud andmete usaldusväärsust, usutavust ja täpsust ning selle tulemusel valmib tõendamisotsus, milles antakse piisav kinnitus selle kohta, et tõendatavates andmetes ei ole olulist väärkajastamist.
[…]
4. Liikmesriigid ei eralda käitisele tasuta saastekvoote, kui selle käitise andmed ei ole tõendamisega nõuetekohaseks tunnistatud.
[…]“
9 Otsuse 2011/278 artiklis 10 „Saastekvootide eraldamine käitisele“ sätestatakse:
„1. Liikmesriigid arvutavad igaks aastaks artikli 7 kohaselt kogutud andmete põhjal selliste saastekvootide arvu, mis lõigete 2–8 kohaselt eraldatakse tasuta igale liikmesriigi territooriumil asuvale tegevkäitisele alates 2013. aastast.
2. Kõnealuse arvutuse tegemiseks määravad liikmesriigid esiteks esialgse aastase tasuta eraldatavate saastekvootide arvu iga käitiseosa jaoks eraldi […]
[…]
9. Igale tegevkäitisele, välja arvatud direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikes 3 osutatud käitised, eraldatav lõplik aastane tasuta saastekvootide üldkogus saadakse vastavalt lõikele 7 arvutatud esialgse aastase tasuta saastekvootide üldkoguse korrutamisel artikli 15 lõike 3 kohaselt määratud sektoriülese paranduskoefitsiendiga.“
10 Selle otsuse artiklis 11 „Saastekvootide eraldamine aurkrakkimiseks“ nähakse erandina nimetatud otsuse artikli 10 lõikest 2 ette konkreetne meetod, mille alusel arvutada esialgne aastase tasuta lubatud heitkoguse ühikute arv, mis eraldatakse tootepõhise võrdlusaluse käitiseosale, milles toodetakse väärtuslikke kemikaale.
11 Selle otsuse artiklis 15 „Riiklikud rakendusmeetmed“ sätestatakse:
„1. Direktiivi [2003/87] artikli 11 lõike 1 kohaselt edastavad liikmesriigid komisjonile 30. septembriks 2011 nende territooriumil asuvate direktiiviga [2003/87] hõlmatud käitiste loetelu, […] kasutades selleks komisjoni poolt ette nähtud elektroonilist vormi.
2. Lõikes 1 osutatud loetelu sisaldab iga tegevkäitise kohta eelkõige järgmist:
[…]
3. Pärast käesoleva artikli lõikes 1 viidatud loetelu kättesaamist hindab komisjon iga käitise kuulumist loetelusse ja käitistele eraldatavaid esialgseid aastasi tasuta saastekvootide üldkoguseid.
Pärast seda, kui iga liikmesriik on teatanud ajavahemikuks 2013–2020 eraldatava tasuta saastekvootide esialgse aastase üldkoguse, määrab komisjon direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikes 5 osutatud ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi. See määratakse nii, et ajavahemiku 2013–2020 igaks aastaks käitistele, mis ei ole elektritootjad, eraldatud tasuta saastekvootide esialgsete aastaste üldkoguste […] summat võrreldakse saastekvootide aastase kogusega, mis direktiivi [2003/87] artikli 10a lõike 5 kohaselt arvutatakse käitistele, mis ei ole elektritootjad ega uued osalejad […]
4. Kui komisjon ei lükka tagasi ühegi käitise kuulumist loetelusse ega käitisele eraldatavat esialgset aastast tasuta saastekvootide üldkogust, siis määrab asjaomane liikmesriik käesoleva otsuse artikli 10 lõike 9 kohaselt kindlaks ajavahemiku 2013‐2020 igaks aastaks eraldatava lõpliku aastase tasuta saastekvootide üldkoguse.
[…]“
12 Otsuse 2011/278 IV lisast „Parameetrid võrdlusandmete kogumiseks tegevkäitiste kohta“ tuleneb, et võrdlusandmete kogumiseks selle otsuse artikli 7 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid käitajatelt iga käitist ja käitiseosa käsitlevate andmete esitamist valitud võrdlusperioodi (2005–2008 või 2009–2010) kõikide kalendriaastate kohta, eeskätt kasvuhoonegaaside koguheide ning kütuste ja protsessidega seotud kasvuhoonegaaside heide.
Saksa õigus
13 21. juuli 2011. aasta seaduse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kohta (Treibhausgas-Emissionshandelsgesetz; BGBl. 2011 I, lk 1475; edaspidi „TEHG“) § 9 lõiked 1–4 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Käitajatele eraldatakse tasuta lubatud heitkoguse ühikuid vastavalt põhimõtetele, mis on sätestatud direktiivi 2003/87 artikli 10a […] kehtivas redaktsioonis ning […] otsuses 2011/278 […]
(2) Lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamine eeldab pädevale asutusele taotluse esitamist. Tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotlus tuleb esitada tähtaja jooksul, mille pädev asutus avaldab Bundesanzeiger’is vähemalt kolm kuud enne selle tähtaja lõppemist. Tähtaeg avaldatakse kõige varem pärast seda, kui on jõustunud §-s 10 ette nähtud määrus lubatud heitkoguse ühikute eraldamise eeskirjade kohta. Pärast tähtaja möödumist esitatud taotluse alusel ei saa nõuda lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist. Taotlusele tuleb lisada selle kontrollimist võimaldavad dokumendid. Kui §-s 10 ette nähtud määruses ei sätestata teisiti, peavad taotluses esitatud faktilised andmed olema §‑s 21 nimetatud tõendaja poolt tõendatud.
(3) Pädev asutus arvutab välja lubatud heitkoguse ühikute esialgsed kogused, avaldab Bundesanzeiger’is kõigi käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluvate käitiste nimekirja koos esialgsete kogustega ning edastab selle nimekirja Euroopa Komisjonile. Lubatud heitkoguse ühikute esialgsete koguste arvutamisel võetakse arvesse ainult neid käitaja esitatud andmeid, mille õigsust on piisavalt kontrollitud. […]
(4) Enne kauplemisperioodi algust otsustab pädev asutus käitise kohta tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute eraldamise käitajatele, kes esitasid taotluse lõike 2 teise lause kohaselt avaldatud tähtaja jooksul. […]“
14 26. septembri 2011. aasta määruse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute jaotuskava kohta kauplemisperioodiks 2013–2020 (Verordnung über die Zuteilung von Treibhausgas-Emissionsberechtigungen in der Handelsperiode 2013 bis 2020; BGBl. 2011 I, lk 1921) § 5 „Võrdlusandmete kogumine“ lõige 1 näeb ette, et käitaja on kohustatud tegevkäitiste jaoks tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluses märkima andmed käitise kohta ja ka iga eraldamiskriteeriumi kaupa.
15 Deutsche Emissionshandelsstelle (Saksamaa lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise amet, edaspidi „DEHSt“) määras 20. oktoobril 2011 Saksamaa ametlikus elektroonilises väljaandes (elektronischer Bundesanzeiger, eBAnz AT118 2011 B1) avaldatud teates, et TEHG § 9 lõikes 2 ette nähtud tähtaeg lõppeb 23. jaanuaril 2012.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
16 INEOS käitab käitist keemiatoodete tootmiseks nafta kõrgetel temperatuuridel aurufaasilise krakkimise teel. Selle käitise puhul kehtib heitkogustega kauplemise kohustus alates 1. jaanuarist 2008.
17 INEOS taotles 23. jaanuaril 2012 nõutud tähtaja jooksul TEHG § 9 lõike 1 alusel DEHSt‑lt selle käitise jaoks võrdlusperioodi 2005–2008 alusel kauplemisperioodiks 2013–2020 lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist. Nimelt lõppes samal päeval kõnesoleva artikli lõike 2 kohaselt niisuguste taotluste esitamise tähtaeg. Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et sõltumatu tõendaja oli nimetatud taotluse tõendanud. See sisaldas muu hulgas esialgset tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute arvu aastas, mis on kuni 574 635, vastavalt arvutustele, mida INEOS oli teinud otsuse 2011/278 artiklis 11 aurkrakkimise jaoks ette nähtud konkreetse arvutusmeetodi alusel.
18 DEHSt eraldas 17. veebruari 2014. aasta otsusega INEOSile selleks kauplemisperioodiks kokku 3 867 032 lubatud ühikut kõnealuse käitise heitkoguste jaoks, täpsustades, et need eraldati INEOSi eraldamistaotluses esitatud andmete põhjal (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
19 INEOS esitas 11. märtsil 2014 DEHSt‑le vaidlusaluse otsuse peale vaide, väites nimelt, et DEHSt oleks pidanud arvesse võtma teatavaid täiendavaid andmeid 2006. ja 2007. aasta otseheite arvutamise kohta. DEHSt jättis 3. septembril 2015 selle vaide rahuldamata eeskätt põhjusel, et lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise otsuse tegemisel ei saa arvesse võtta uusi andmeid, kuna INEOS esitas need alles 2015. aasta aprillis vaide raames ehk rohkem kui kolm aastat pärast taotluse esitamise tähtaja möödumist 23. jaanuaril 2012. DEHSt märkis, et mitte ainult TEHG § 9 lõikes 2 ei ole ette nähtud seadusest tulenev õigust lõpetav tähtaeg, vaid et ka siseriikliku menetluse tihe põimitus liidu õiguses ette nähtud lubatud heitkoguse ühikute eraldamise menetlusega keelab igasuguse taotluses esitatud andmete muutmise.
20 DEHSt jättis 3. septembril 2015 selle vaide rahuldamata eeskätt põhjusel, et lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise otsuse tegemisel ei saa arvesse võtta uusi andmeid, kuna INEOS esitas need alles 2015. aasta aprillis vaide raames ehk rohkem kui kolm aastat pärast taotluse esitamise tähtaja möödumist 23. jaanuaril 2012. DEHSt märkis, et TEHG § 9 lõikes 2 mitte ainult ei ole ette nähtud seadusest tulenev õigust lõpetav tähtaeg, vaid ka siseriikliku menetluse tihe põimitus liidu õiguses ette nähtud lubatud heitkoguse ühikute eraldamise menetlusega keelab igasuguse taotluses esitatud andmete muutmise.
21 INEOS esitas 29. septembril 2015 Verwaltungsgericht Berlinile (Berliini halduskohus, Saksamaa) selle vaideotsuse peale kaebuse, väites eeskätt, et ta oli eksituse tõttu jätnud edastamata teatavad andmed tema 2006. ja 2007. aasta otseheite kohta, eeldades ekslikult, et DEHSt‑l on need andmed juba olemas, kuigi kõnealusele käitisele hakati lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kohaldama alles alates 1. jaanuarist 2008. INEOSi sõnul oleks DEHSt pidanud paluma tal eraldamistaotluses esitatud andmeid täiendada või parandada.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kuna liidu õigus ei sisalda sõnaselgeid sätteid selle kohta, millised õiguslikud tagajärjed kaasnevad sellega, kui käitaja esitab pärast siseriiklikus õiguses eraldamistaotluse esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumist andmeid, tuleb selgitada küsimust, kas TEHG § 9 lõige 2, mille alusel ei ole taotluse hilinemise korral õigust heitkoguse ühikute tasuta eraldamisele, on direktiivi 2003/87 ja otsuse 2011/278 sätetega kooskõlas.
23 Nendel tingimustel otsustas Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi [2003/87] artikliga 10a ning otsusega [2011/278] on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis näeb kauplemisperioodi 2013–2020 jaoks ette reaalselt õigust lõpetava tähtaja, kui tegevkäitistele tasuta kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute eraldamise taotlus on esitatud hilinenult, ja seega välistab taotluses esinevate selliste vigade parandamise või (puudulike) andmete täiendamise, mille olemasolu tehakse kindlaks alles pärast liikmesriigi õiguses ette nähtud tähtaja möödumist?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
24 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2003/87 artiklit 10a ja otsust 2011/278 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis näeb perioodiks 2013–2020 tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluse esitamisel ette õigust lõpetava tähtaja, mille möödudes jääb taotluse esitaja ilma igasugusest võimalusest oma taotlust parandada või täiendada.
25 Eelotsusetaotlusest ilmneb, et see küsimus tõstatati vaidluses, milles heitkogustega kauplemise süsteemi alates 1. jaanuarist 2008 kuuluva käitise käitaja, käesoleval juhul INEOS, jättis oma tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluses ekslikult esitamata teatavad võrdlusandmed, nimelt need, mis puudutasid selle käitise otseheidet aastatel 2006 ja 2007. On selge, et kui niisugust viga ei oleks tehtud, oleks see käitaja saanud rohkem tasuta lubatud heitkoguse ühikuid.
26 Sissejuhatuseks tuleb meeles pidada, et direktiivi 2003/87 eesmärk on luua lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem, mis on suunatud kasvuhoonegaaside atmosfääri paisatud heite vähendamisele tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimahäireid, ning mille lõppeesmärk on keskkonnakaitse (vt eelkõige 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, ArcelorMittal Rodange ja Schifflange, C‑321/15, EU:C:2017:179, punkt 24).
27 See süsteem põhineb majanduslikul loogikal, mis innustab iga süsteemiosalist tekitama talle esialgu eraldatud lubatud heitkoguse ühikutest madalamat kasvuhoonegaaside heitkogust, et ülejäägi saaks võõrandada teisele osalisele, kelle heitkogus ületab talle eraldatud heitkoguse ühikuid (vt eelkõige 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, ArcelorMittal Rodange ja Schifflange, C‑321/15, EU:C:2017:179, punkt 22).
28 Direktiivi 2003/87 eesmärk on seega vähendada 2020. aastaks majanduslikult tõhusalt Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkoguseid kokku vähemalt 20% võrra võrreldes 1990. aasta tasemega (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus, E.ON Kraftwerke, C‑461/15, EU:C:2016:648, punkt 23).
29 Selleks näeb direktiivi 2003/87 artikkel 10a teatavate tegevusvaldkondade käitiste jaoks ette lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise, mille kogust vähendatakse perioodil 2013–2020 järk-järgult nii, et 2027. aastal enam tasuta heitkoguse ühikuid ei eraldata (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus, E.ON Kraftwerke, C‑461/15, EU:C:2016:648, punkt 24, ja 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus, Yara Suomi jt, C‑506/14, EU:C:2016:799, punkt 46).
30 Vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikele 1 kehtestas komisjon otsusega 2011/278 kogu liidus ühtlustatud eeskirjad tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks. Nende eeskirjadega on täpsustatud olulist nõuet minimeerida konkurentsimoonutusi siseturul (22. juuni 2016. aasta kohtuotsus, DK Recycling und Roheisen vs. komisjon, C‑540/14 P, EU:C:2016:469, punkt 53).
31 INEOS väitis, et liidu seadusandja on seeläbi ammendavalt ühtlustanud tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluste kõik aspektid, kaasa arvatud menetluslikud, mistõttu liikmesriikidel ei ole selles suhtes mingit kaalutlusõigust. Nii otsuse 2011/278 asjakohaste sätete, eelkõige selle artiklite 7, 8 ja 10 sõnastusest kui ka selle otsuse ülesehitusest ja eesmärgist ilmneb, et liikmesriikidel on kohustus tagada, et käitajatelt kogutud võrdlusandmed on täielikud, täpsed ja järjepidevad. Selles otsuses ei ole aga ette nähtud, et neid liikmesriikidele pandud kohustusi saaks tähtaegadega piirata või et liikmesriigid võiksid õigust lõpetavaid tähtaegu ise kehtestada.
32 Selles osas tuleb märkida, et liidu seadusandja kehtestatud menetlus perioodiks 2013–2020 lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks hõlmas sisuliselt kolme etappi.
33 Kõigepealt pidid liikmesriigid esimese etapi käigus otsuse 2011/278 artikli 7 kohaselt koguma käitajatelt iga tegevkäitise kohta, mis vastas nende ühikute eraldamise tingimustele, kõikide aastate kohta perioodist 2005–2008, mille vältel käitis oli tegutsenud, kõikide selle otsuse IV lisas loetletud parameetrite osas kogu tarviliku teabe ja andmed, mis võimaldavad määrata kindlaks eraldatava koguse (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus, E.ON Kraftwerke, C‑461/15, EU:C:2016:648, punkt 25).
34 Tulenevalt otsuse 2011/278 artikli 8 lõikest 1 võisid liikmesriigid selleks vastu võtta üksnes sellised andmed, mille oli tunnistanud nõuetekohaseks tõendaja, kes pidi tuvastama nende usaldusväärsuse, usutavuse ja täpsuse, et teha tõendamisotsus, milles antakse piisav kinnitus selle kohta, et tõendatavates andmetes ei ole olulist väärkajastamist.
35 Vastavalt otsuse 2011/278 artiklile 10 pidid liikmesriigid igaks aastaks arvutama selliselt kogutud andmete põhjal selliste lubatud heitkoguse ühikute esialgse arvu, mis eraldati tasuta igale liikmesriigi territooriumil asuvale tegevkäitisele alates 2013. aastast (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus, E.ON Kraftwerke, C‑461/15, EU:C:2016:648, punktid 26 ja 34).
36 Esimese etapi lõpus oli iga liikmesriik direktiivi 2003/87 artikli 11 lõike 1 ja otsuse 2011/278 artikli 15 lõigete 1 ja 2 alusel kohustatud avaldama ja edastama komisjonile 30. septembriks 2011 nende territooriumil asuvate selle direktiiviga hõlmatud käitiste ja käitiseosade loetelu, märkides neist igaühe kohta esialgse lubatud heitkoguse ühikute arvu kogu perioodi 2013–2020 kohta.
37 Seejärel, olles selle loetelu kätte saanud ja juhul, kui liikmesriikide arvutatud esialgne lubatud heitkoguse ühikute aastane koguarv sisuliselt ületas sellele tööstusele kehtestatud piirmäära, mis vastab direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 5 sätestatud lubatud heitkoguse ühikute aastasele maksimumkogusele, oli komisjon teise etapi käigus kohustatud proportsionaalselt vähendama seda liikmesriikide arvutatud esialgset kogust, kohaldades selles sättes ette nähtud „sektoriülest paranduskoefitsienti“, mis vastab nimetatud esialgse koguse ja selle piirmäära suhtele (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punktid 62 ja 63).
38 Lõpuks pidid liikmesriigid kolmanda etapi käigus määrama otsuse 2011/278 artikli 15 lõigete 4 ja 5 alusel kindlaks lõpliku aastase tasuta lubatud heitkoguse ühikute koguse igaks perioodi 2013–2020 aastaks, korrutades nimetatud otsuse artikli 10 lõike 9 alusel tasuta heitkoguse ühikute esialgse aastase üldkoguse selle sektoriülese paranduskoefitsiendiga. Direktiivi 2003/87 artikli 11 lõike 2 kohaselt annavad liikmesriigid asjaomaseks aastaks eraldatavad lubatud heitkoguse ühikud välja hiljemalt kõnealuse aasta 28. veebruariks.
39 Käesoleval juhul, nagu ilmneb juba ka käesoleva kohtuotsuse punktist 25, puudutab põhikohtuasjas käsitletav õigust lõpetav tähtaeg, mis on sätestatud TEHG § 9 lõikes 2, selle menetluse esimest etappi, mille käigus olid muu hulgas käitajad otsuse 2011/278 artikli 7 alusel kohustatud edastama riigi pädevatele asutustele selle otsuse IV lisas loetletud võrdlusandmed iga asjaomase käitise kohta perioodiks 2005–2008.
40 Tuleb aga märkida, et vastupidi sellele, mida väidab INEOS, ei ole liidu seadusandja menetluse seda etappi kuidagi ammendavalt ühtlustanud. Nimelt, kuigi direktiiv 2003/87 ja otsus 2011/278 seda etappi tõesti piiritlevad, ei määra ei see direktiiv ega otsus kindlaks tähtaega, mille jooksul käitaja peab esitama oma eraldamistaotluse, ja kaugeltki ei ole seal määratud kindlaks tähtaega, mille jooksul see käitaja võiks vajaduse korral selle taotluse põhjenduseks esitatud andmeid parandada ja täiendada.
41 Selles osas tuleb märkida, et otsuse 2011/278 artikli 7 lõikes 8 on täpsustatud, et andmete puudumisel nõuavad liikmesriigid käitajalt iga „andmete puudumise“ nõuetekohast põhjendamist ja „osaliselt kättesaadavate andmete“ asendamist konservatiivsete hinnangutega, kehtestamata siiski menetlust, mis võimaldaks esitatud andmeid parandada või täiendada. Samamoodi on selle otsuse artikliga 8 liikmesriikidel keelatud võtta vastu andmeid, mida ei ole tõendaja tunnistanud nõuetekohaseks, määramata aga nõuetele mittevastavate andmete parandamise tähtaega või menetlust.
42 Neil asjaoludel, kui liidu õigusega ei ole kehtestatud norme, mis reguleeriksid tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluse esitamisele ja läbivaatamisele kohaldatavat menetluskorda, määratakse see kord väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kindlaks iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga, lähtudes menetlusautonoomia põhimõttest, tingimusel et see kord ei oleks ebasoodsam korrast, mis reguleerib sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ning et see ei muudaks liidu õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta eelkõige 20. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus, Danqua, C‑429/15, EU:C:2016:789, punkt 29).
43 Mis puutub võrdväärsuse põhimõttesse, siis ei nähtu ühestki Euroopa Kohtule esitatud toimiku dokumendist ja menetluse käigus ei ole ka kordagi väidetud, et põhikohtuasjas kõne all olev õigust lõpetav tähtaeg oleks selle põhimõttega vastuolus. Igal juhul on selle üle otsustada eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, nagu ka komisjon õigusega märkis.
44 Tõhususe põhimõtte kohta olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb analüüsida iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mõni siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, vastava menetluse kulgu ning eripärasid erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Selleks tuleb vajaduse korral arvesse võtta muu hulgas kaitseõiguste tagamist, õiguskindluse põhimõtet ja menetluse korrakohast kulgemist (vt eelkõige 20. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus, Danqua, C‑429/15, EU:C:2016:789, punkt 42).
45 Täpsemalt on Euroopa Kohus õigust lõpetavate tähtaegade kohta sedastanud, et liikmesriikide ülesanne on kindlaks määrata liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates siseriiklikes õigusnormides tähtajad, võttes arvesse eelkõige tehtavate otsuste olulisust nende adressaatidele, menetluste ja kohaldatavate õigusnormide keerukust, asjassepuutuvate isikute võimalikku arvu ja muid avalikke või erahuvisid, millega tuleb arvestada (vt eelkõige 20. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus, Danqua, C‑429/15, EU:C:2016:789, punkt 44).
46 Selles osas ilmneb kohtupraktikast, et õigust lõpetavate tähtaegade kehtestamine on tõhususe põhimõttega põhimõtteliselt kooskõlas, kuna see kujutab endast nii asjaomast isikut kui ka vastavat haldusorganit kaitsva õiguskindluse aluspõhimõtte kohaldamist. Nimelt ei muuda sellised tähtajad põhimõtteliselt praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks liidu õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist (vt eelkõige 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus, TDC, C‑327/15, EU:C:2016:974, punkt 98).
47 Sellest järeldub, et liidu õigusega on kooskõlas õiguskindluse huvides mõistlike tähtaegade kehtestamine, mille möödalaskmine lõpetab vastava õiguse (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, BBVA, C‑8/14, EU:C:2015:731, punkt 28).
48 Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest, et TEHG § 9 lõikes 2 ette nähtud tähtaeg tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluse esitamiseks lõppes 23. jaanuaril 2012. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 15, ei ole vaidlust selles, et see kuupäev tehti ametlikult teatavaks 20. oktoobril 2011. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtule Saksamaa valitsuse esitatud kirjalikest seisukohtadest, millele selles küsimuses ei ole vastu vaieldud, et selle tähtaja lõppemise kuupäev tehti käitajatele samuti samal päeval teatavaks neile saadetud e-kirjas, mille kohta tehti ka pressiteade.
49 Sellest järeldub, et põhikohtuasjas käitajatele direktiivi 2003/87 artikli 10a ja otsuse 2011/278 asjakohaste sätete alusel perioodiks 2013–2020 tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluse esitamiseks kehtestatud õigust lõpetav tähtaeg oli pisut pikem kui kolm kuud.
50 Seega tuleb teha kindlaks, kas niisugune tähtaeg võib muuta niisugusel käitajal nagu INEOS põhikohtuasjas praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks liidu õiguskorrast tulenevate õiguste teostamise.
51 Selles osas tuleb sedastada, et kuigi direktiivi 2003/87 artikkel 10a ja otsus 2011/278 annavad teatavatele käitajatele – nagu INEOS – õiguse saada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid perioodiks 2013–2020, ei ole see käitaja käesoleval juhul kordagi väitnud, et see kolmest kuust pisut pikem tähtaeg oli selle õiguse saamiseks tema eraldamistaotluse esitamiseks liiga lühike, arvestades, et nimetatud käitaja oli selle taotluse nimetatud tähtajal esitanud. Lisaks, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 87 märkis, ei sisalda Euroopa Kohtule esitatud toimik ühtki tõendit, mis lubaks mõelda, et kõnealune õigust lõpetav tähtaeg muudaks praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks selle õiguse teostamise.
52 Seevastu ilmneb eelotsusetaotlusest, et nagu ka käesoleva kohtuotsuse punktides 25 ja 39 on märgitud, kritiseerib see käitaja asjaolu, et eraldamistaotlust on pärast selle tähtaja möödumist võimatu täiendada, parandamaks valeandmeid, mida ta oma enda käitiste heite kohta on esitanud.
53 Siiski tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigust lõpetav tähtaeg põhimõtteliselt tõhususe põhimõttega kooskõlas, vaatamata sellele, et niisuguse tähtaja möödumine võib määratluse kohaselt takistada asjaomastel isikutel oma õigusi täielikult või osaliselt maksma panna (vt eelkõige 16. mai 2000. aasta kohtuotsus, Preston jt, C‑78/98, EU:C:2000:247, punkt 34; 18. septembri 2003. aasta kohtuotsus, Pflücke, C‑125/01, EU:C:2003:477, punkt 35 ning 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus, Q-Beef ja Bosschaert, C‑89/10 ja C‑96/10, EU:C:2011:555, punkt 36).
54 Seega ei saa üksnes asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletav õigust lõpetav tähtaeg takistab oma olemusest endast tulenevalt lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist taotleval isikul esitamast täiendavaid andmeid pärast selle tähtaja möödumist, iseenesest olla piisav tõhususe põhimõtte rikkumise tõendamiseks.
55 Siit järeldub, et Euroopa Kohtule esitatud toimik ei sisalda ühtki tõendit, mis võimaldaks järeldada, et niisugune õigust lõpetav tähtaeg oleks oma olemuselt selline, mis muudaks praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluse esitamise, võttes arvesse direktiivi 2003/87 artiklist 10a ja otsusest 2011/278 tuleneva tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute saamise õiguse teostamist.
56 INEOS väidab siiski, et liikmesriikidele pandud kohustusest tugineda nende ühikute arvutamisel kõige täpsematele ja võimalikult põhjalikele võrdlusandmetele tuleneb, et riigi pädevad asutused peavad liidu õiguse tõhusa kohaldamise tagamise huvides jätma kohaldamata igasuguse menetlusnormi, nagu põhikohtuasjas käsitletav õigust lõpetav tähtaeg, mis takistab valeandmeid parandamast.
57 Selles osas vastab tõele, et nagu Euroopa Kohus on juba rõhutanud, peavad liikmesriigid vastavalt otsuse 2011/278 artikli 7 lõikele 7 koostoimes nimetatud otsuse põhjendusega 15 tagama, et käitajatelt kogutud andmed, mida on lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamisel kasutatud, on täielikud, järjepidevad ning võimalikult täpsed (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus, E.ON Kraftwerke, C‑461/15, EU:C:2016:648, punktid 27 ja 37).
58 Samal eesmärgil – nagu juba ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 34 – kohustab otsuse 2011/278 artikli 8 lõige 1 liikmesriike tagama, et tõendaja on kontrollinud nende andmete „usaldusväärsust, usutavust ja täpsust“, et teha tõendamisotsus, milles antakse „piisav kinnitus“ selle kohta, et tõendatavates andmetes ei ole olulist väärkajastamist.
59 Nagu ilmneb ka nii otsuse 2011/278 asjaomastest sätetest kui ka põhjendusest 15, nõutakse liikmesriikidelt niisugust täpsust selleks, et nad oleksid eraldamist käsitlevate eeskirjade ühtse ja järjepideva kohaldamise kaudu võimelised täitma kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärki, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 26–28.
60 Siiski, nagu ilmneb muu hulgas otsuse 2011/278 artikli 7 lõigete 7 ja 8 sõnastusest, eeldab liikmesriikidele pandud täpsuse nõue käitajate koostööd ja selle alusel nõutakse neilt ka erinevate kohustuste täitmist – sealhulgas täpsemalt kohustus edastada täielikud, järjepidevad ja võimalikult täpsed andmed – ning teha kindlaks, et nad on hoolsad.
61 Nende käitajatele pandud koostöökohustuste selge eesmärk – nagu õigesti märkis ka Saksamaa föderaalne keskkonnaamet ja valitsus – on innustada käitajaid näitama üles nõuetekohast hoolsust, et tagada võimalikult täpsete andmete kogumine, kuna just nendelt pärinevad tasuta lubatud heitkoguse ühikute arvutamiseks vajalikud võrdlusandmed, ja seda selleks, et liikmesriigid saaksid ise täita oma kohustusi otsuse 2011/278 artiklite 7 ja 8 alusel ning täita seeläbi direktiiviga 2003/87 seatud eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heidet.
62 Neil asjaoludel, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 93 ja 94 märkis, tuleb sedastada, et nimetatud täpsuse nõue kuulub käitajate ja liikmesriikide ühise vastutuse alla ning seetõttu ei saa vastupidi INEOSe väidetule järeldada, et need käitajad saavad otsuse 2011/278 alusel mingi õiguse tasuta lubatud heitkoguse ühikute arvutamiseks esitatud andmete täpsusele, mida nad võivad oma liikmesriigilt nõuda. Sellest järeldub, et selle otsuse tõhus kohaldamine ei saa riigi pädevaid asutusi kuidagi kohustada jätma kohaldamata igasuguse menetlusnormi, nagu põhikohtuasjas käsitletav õigust lõpetav tähtaeg, mis takistab käitajal selle tähtaja jooksul tema enda esitatud valeandmeid parandamast.
63 Siit tuleneb, et ükski Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduv tõend ei võimalda järeldada, et niisugune õigust lõpetav tähtaeg nagu põhikohtuasjas käsitletav takistaks tõhususe põhimõtet.
64 Iseäranis põhikohtuasja asjaoludel tuleb anda hinnang, mis ilmneb Euroopa Kohtule Saksamaa valitsuse esitatud tõenditest, millele INEOS ei ole selles küsimuses vastu vaielnud, et alates oktoobrist 2011 märkisid riigi pädevad asutused asjaomastele käitajatele korduvalt, et käitiste puhul, mis nagu põhikohtuasjas käsitletav INEOSe käitis, võeti lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi alles alates 1. jaanuarist 2008, oli vaja täiendavalt edastada asjaomaseid andmeid, mis on loetletud 26. septembri 2011. aasta määruse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute jaotuskava kohta kauplemisperioodiks 2013–2020 §-s 5, kui võrdlusperioodiks valiti 2005–2008.
65 Lisaks tuleb märkida, et käesoleval juhul toimuks täiendavate tasuta lubatud heitkoguse ühikute saamiseks esitatud valeandmete parandamine – kui see osutub võimalikuks – mitte üksnes pärast esimese etapi lõppu, vaid ka pärast menetluse kolmanda ja viimase etapi lõppu, mis tuleneb vaidlusaluse otsuse teatavakstegemisest.
66 Niisugune hiline parandamine kahjustaks õiguskindluse põhimõtet, kuna on oht, et kogu lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamine jääks määramata ajaks ajutiseks, sest menetluse esimese etapi võib alati uuesti avada. See tooks kaasa tõsise tõrke lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise menetluse sujuvale toimimisele.
67 Lõpetuseks, vastupidi INEOSe väidetule ei saa 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsust Borealis Polyolefine jt (C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311) kuidagi erinevalt tõlgendada. Euroopa Kohus otsustas selle kohtuotsuse punktis 97 tõepoolest, et komisjoni ülesanne on nõuda liikmesriikidelt „vajalike paranduste“ tegemist heitkoguseid puudutavates andmetes. Nagu ilmneb samade kohtuotsuste punktidest 94 ja 95, tulenes selles kohtuasjas viga siiski sellest, et komisjon võttis arvesse liikmesriikide edastatud heitkoguste andmeid perioodist, millele direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 5 esimese lõigu punktis b ei viidata. Üksnes selle vea tõsiduse tõttu, mis oluliselt mõjutas ühtset sektoriülest paranduskoefitsienti ja lõpuks tasuta eraldatavate ühikute arvu, ei olnud õiguskindluse põhimõttega vastuolus selle faktori ex nunc kahtluse alla seadmine alates nimetatud kohtuotsuse punktis 111 märgitud hetkest.
68 Eeltoodut arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2003/87 artiklit 10a ja otsust 2011/278 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis näeb perioodiks 2013–2020 tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluse esitamisel ette õigust lõpetava tähtaja, mille möödudes jääb taotluse esitaja ilma igasugusest võimalusest oma taotlust parandada või täiendada, kuna see tähtaeg ei muuda niisuguse taotluse esitamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.
Kohtukulud
69 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ), artiklit 10a ning komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsust 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad direktiivi 2003/87 artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis näeb perioodiks 2013–2020 tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute taotluse esitamisel ette õigust lõpetava tähtaja, mille möödudes jääb taotluse esitaja ilma igasugusest võimalusest oma taotlust parandada või täiendada, kuna see tähtaeg ei muuda niisuguse taotluse esitamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.
Allkirjad