Language of document : ECLI:EU:C:2017:632

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

6. september 2017(*)

Apellatsioonkaebus – ELTL artikkel 102 – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Püsikliendisoodustused – Komisjoni pädevus – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Artikkel 19

Kohtuasjas C‑413/14 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 26. augustil 2014 esitatud apellatsioonkaebus,

Intel Corporation Inc., asukoht Wilmington (Ameerika Ühendriigid), esindajad: D.M. Beard, QC, solicitor N. Parr ja solicitor R. Mackenzie,

apellant,

teised menetlusosalised:

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Christoforou, V. Di Bucci, M. Kellerbauer ja N. Khan,

kostja esimeses kohtuastmes,

Association for Competitive TechnologyInc., asukoht Washington (Ameerika Ühendriigid), esindaja: advokaat J.‑F. Bellis,

Union fédérale des consommateurs – Que choisir (UFC – Que choisir),

menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident A. Tizzano, kodade presidendid R. Silva de Lapuerta, M. Ilešič, J. L. da Cruz Vilaça (ettekandja), E. Juhász, M. Berger, M. Vilaras ja E. Regan, kohtunikud A. Rosas, J. Malenovský, E. Levits, F. Biltgen, K. Jürimäe ja C. Lycourgos,

kohtujurist: N. Wahl,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 21. juuni 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 20. oktoobri 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Intel Corporation Inc. (edaspidi „Intel“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. juuni 2014. aasta otsus Intel vs. komisjon (T‑286/09, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2014:547), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi komisjoni 13. mai 2009. aasta otsuse K(2009) 3726 (lõplik) [EÜ] artikli 82 ja EMP lepingu artikli 54 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/C-3/37.990 – Intel) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), tühistamise nõudes.

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) põhjenduses 25 on selgitatud:

„Konkurentsieeskirjade rikkumist on järjest raskem tuvastada ning konkurentsi tõhusaks kaitsmiseks tuleb täiendada komisjoni uurimisvolitusi. Komisjonil peaks eelkõige olema õigus küsitleda kasulikku teavet omavaid isikuid ja registreerida nende ütlused. […] Peale selle peaks komisjoni volitatud ametnikel olema õigus nõuda kontrolli sisu ja eesmärgi seisukohalt asjakohast teavet.“

3        Määruse põhjenduses 32 on märgitud:

„Asjaomastel ettevõtjatel peab olema õigus olla komisjoni poolt ära kuulatud, kolmandatele isikutele, kelle huve otsus võib mõjutada, tuleb anda võimalus eelnevalt oma märkusi esitada ning tehtud otsused tuleb laialdaselt avaldada. Asjaomaste ettevõtjate kaitseõiguste ning eelkõige toimikutele juurdepääsu õiguse tagamisel on oluline kaitsta ärisaladusi. Samuti tuleb tagada võrgusisese teabevahetuse konfidentsiaalsus.“

4        Määruse nr 1/2003 artiklis 19 „Ütluste võtmise õigus“ on sätestatud:

„1.      Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks küsitleda füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes nõustuvad küsitlemisega, mille eesmärk on koguda uuritava küsimusega seotud teavet.

2.      Kui lõikes 1 nimetatud küsitlus toimub ettevõtja ruumides, teatab komisjon sellest selle liikmesriigi konkurentsiasutusele, mille territooriumil küsitlus toimub. Kõnealuse liikmesriigi konkurentsiasutuse taotluse korral võivad selle ametnikud abistada komisjoni volitatud ametnikke ja teisi kaasasolevaid isikuid küsitluse läbiviimisel.“

5        Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklis 3 „Ütluste võtmise õigus“ on sätestatud:

„1.      Kui komisjon küsitleb isikut tema nõusolekul vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 19, teatab ta küsitluse alguses küsitluse õigusliku aluse ja eesmärgi ning rõhutab selle vabatahtlikkust. Komisjon peab küsitletavale teatama, kui ta kavatseb küsitlust protokollida.

2.      Küsitlemiseks võib kasutada mitmesuguseid vahendeid, muu hulgas telefoni ja elektroonilisi vahendeid.

3.      Komisjon võib küsitletute seisukohad protokollida mistahes kujul. Iga protokolli koopia tuleb esitada küsitletule heakskiitmiseks. Vajaduse korral võib komisjon kehtestada tähtaja, mille jooksul küsitletu võib edastada oma seisukohtade võimalikke parandusi.“

 Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

6        Intel on Ameerika Ühendriikide õiguse alusel asutatud äriühing, mis kujundab, arendab, toodab ja turustab mikroprotsessoreid (edaspidi „CPU“), kiibistikke (chipsets) ja muid pooljuhtkomponente ning andmetöötlus- ja -sideseadmete platvormlahendusi.

7        Käesolevas asjas on asjaomane turg protsessorite ja täpsemalt x86 CPU-de (edaspidi „x86-protsessorid“) turg. x86 on standardne, Inteli poolt oma CPU‑de jaoks välja töötatud arhitektuur, mis võimaldab operatsioonisüsteemina kasutada Windowsi ja Linuxit.

8        Pärast seda, kui Advanced Micro Devices (edaspidi „AMD“) esitas 18. oktoobril 2000 komisjonile ametliku kaebuse, mida ta täiendas 26. novembril 2003, alustas komisjon 2004. aasta mais rea uurimisi ja viis 2005. aasta juulis läbi kontrolle Inteli mitmes tegevuskohas, sealhulgas Saksamaal, Hispaanias, Itaalias ja Ühendkuningriigis, ning mitme Inteli kliendi tegevuskohas Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis.

9        Komisjon saatis 26. juulil 2007 Intelile vastuväiteteatise, mis puudutas tema tegevust viie suure algseadmete tootja (Original Equipment Manufacturer, edaspidi „OEM“) suhtes, kes olid Dell Inc., Hewlett-Packard Company (HP), Acer Inc., NEC Corp. ja International Business Machines Corp. (IBM). Intel vastas teatisele 7. jaanuaril 2008 ning ärakuulamine toimus 11. ja 12. märtsil 2008.

10      Komisjon saatis 17. juulil 2008 Intelile täiendava vastuväiteteatise, mis puudutas tema tegevust elektroonikaseadmete edasimüüja ja Euroopa suurima kontoriarvutite edasimüüja Media-Saturn-Holding GmbH (edaspidi „MSH“) suhtes ning ühe teise OEMi Lenovo Group Ltd (edaspidi „Lenovo“) suhtes. Vastuväiteteatis sisaldas uusi tõendeid Inteli tegevuse kohta teatavate 26. juuli 2007. aasta vastuväiteteatisega seotud OEMide suhtes. Intel ei vastanud sellele määratud tähtaja jooksul.

11      Komisjon kirjeldas vaidlusaluses otsuses kahesugust tegevust, mida Intel oma kaubanduspartnerite suhtes kohaldas, see tähendab tingimuslikud allahindlused ja „varjamata piirangud“, mille eesmärk oli x86-protsessorite turult välja tõrjuda konkurent, nimelt AMD. Esimesed seisnesid allahindluse andmises neljale OEMile, antud juhul Dellile, Lenovole, HP-le ja NEC-le, tingimusel et nad ostavad temalt kõik või peaaegu kõik oma x86-protsessorid. Teiste alusel tehti OEMidele makseid, et nad viivitaksid, tühistaksid või piiraksid teatavate AMD CPUdega varustatud toodete turustamist.

12      Nende kaalutluste põhjal tuvastas komisjon ELTL artikli 102 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) artikli 54 ühe ja vältava rikkumise ajavahemikus 2002. aasta oktoobrist 2007. aasta detsembrini ning määras seetõttu Intelile 1,06 miljardi euro suuruse trahvi.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

13      Intel esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. juulil 2009 ja milles ta palus vaidlusalune otsus tühistada, tuginedes üheksale väitele.

14      Association for Competitive Technology (edaspidi „ACT“) esitas Üldkohtu kantseleile 2. novembril 2009 avalduse Inteli nõuete toetuseks menetlusse astumiseks. Tal lubati 7. juuni 2010. aasta otsusega menetlusse astuda.

15      Selleks et põhjendada oma esimest väidet horisontaalsete küsimuste kohta, mis puudutavad komisjoni antud õiguslikke hinnanguid, vaidlustas Intel tõendamiskoormise jaotuse ja nõutava tõendamise taseme, ainuvarustamise eest tehtavate allahindluste ja maksete õigusliku kvalifikatsiooni ning nende maksete õigusliku kvalifikatsiooni, mida komisjon nimetas „varjamata konkurentsipiiranguteks“, mille eesmärk oli see, et OEMid viivitavad, tühistavad või piiravad AMD CPUdega varustatud toodete turustamist.

16      Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 sisuliselt, et Dellile, HP‑le, NEC‑le ja Lenovole tehtud allahindlused on ainuvarustusallahindlused, kuna need olid seotud tingimusega, et klient ostab Intelilt kas kogu talle vajaliku koguse x86-protsessoreid või olulise osa talle vajalikust kogusest. Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80–89, et sellise allahindluse kvalifitseerimine kuritarvituslikuks ei sõltu juhtumi asjaolude analüüsist, mille eesmärk on tõendada selle allahindluse konkurentsi piiramise võimet.

17      Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–197 ülemäärasena, et komisjon on juhtumi asjaolude analüüsi alusel tõendanud õiguslikult piisavalt Inteli poolt Dellile, HP‑le, NEC‑le, Lenovole ja MSH‑le tehtud ainuõigust tagavate allahindluste ja maksete võimet konkurentsi piirata.

18      Seoses teise väitega, mille kohaselt ei ole komisjon tõendanud ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise territoriaalset pädevust Aceri ja Lenovo suhtes rakendatud tegevusele, leidis Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 244, et õigustamaks komisjoni pädevust rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast, piisab, kui tõendada kas tegude kindlat mõju või nende toimepanemist Euroopa Liidus. Seejärel leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 296, et komisjoni pädevust õigustab Inteli tegevuse võimalik märkimisväärne, ettenähtav ja vahetu mõju Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP). Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 314 leidis Üldkohus ülemäärasena, et kõnealune pädevus on õigustatud ka seetõttu, et rikkumine pandi toime liidu ja EMP territooriumil.

19      Selleks et põhjendada oma kolmandat väidet komisjonile etteheidetavate menetlusnormi rikkumiste kohta, tugines Intel eelkõige oma kaitseõiguste rikkumisele tulenevalt sellest, et D1‑ga peetud koosoleku kohta ei koostatud protokolli, väites, et teatavaid selle koosoleku elemente oleks olnud võimalik kasutada õigustavate asjaoludena. Veel väideti, et komisjon keeldus ekslikult teise ärakuulamise korraldamisest ning teatavate AMDi dokumentide edastamisest, mis oleksid võinud Inteli kaitseks olulised olla.

20      Kõigepealt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 618, et kõnealune koosolek ei olnud ametlik küsitlus määruse nr 1/2003 artikli 19 tähenduses ja komisjon ei olnud kohustatud sellist küsitlust läbi viima. Kohus järeldas selle põhjal samas punktis, et määruse nr 773/2004 artikkel 3 ei olnud kohaldatav, mistõttu on selles sättes ette nähtud vorminõuete rikkumise argument tulemusetu.

21      Seejärel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 621 ja 622, et isegi kui komisjon rikkus hea halduse põhimõtet, jättes koostamata dokumendi, mis sisaldab lühiülevaadet sellel koosolekul käsitletud teemadest ja osalejate nimesid, parandas ta siiski selle esialgse vea, tehes Intelile kättesaadavaks seda koosolekut puudutava sisemärkmete mittekonfidentsiaalse versiooni.

22      Mis puudutab neljandat väidet, mis käsitleb OEMide ja MSH suhtes toimunud tegevuse hindamise väidetavaid vigu, siis lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 665, 894, 1032, 1221, 1371 ja 1463 Inteli argumendid Delli, HP-d, NEC-d, Lenovot, Acerit ja MSH-d puudutavas osas täies ulatuses tagasi.

23      Viienda väite kohta, millega Intel vaidleb vastu tervikstrateegia olemasolule, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs kõige olulisematele müügikanalitele, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1551 ja 1552, et sisuliselt tõendas komisjon õiguslikult piisavalt Inteli tegevuse konkurentsivastase laadi varjamise katset ja pikaajalise tervikstrateegia rakendamist, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs nendele müügikanalitele.

24      Mis puudutab kuuendat väidet, mille kohaselt kohaldas komisjon vääralt suuniseid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2), siis asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1598 eelkõige seisukohale, et õiguskindluse ega süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtetega ei ole vastuolus, kui komisjon otsustab vastu võtta või kohaldada trahvide arvutamise uusi suuniseid isegi pärast seda, kui rikkumine on juba toime pandud. Veel leidis Üldkohus selles punktis, et konkurentsiõiguse normide tõhusa kohaldamise huvi õigustab, et ettevõtja peab arvestama sellega, et komisjoni üldine konkurentsipoliitika trahvide valdkonnas võib muutuda nii trahvide arvutamise meetodi kui ka trahvide suuruse aspektist.

25      Seoses seitsmenda väitega, mille kohaselt ei ole ELTL artiklit 102 rikutud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1602 ja 1603 sisuliselt, et Intelile ei saanud olla teadmata, et tema tegevus oli konkurentsivastane, ning et vaidlusaluses otsuses esitatud tõendid näitasid õiguslikult piisavalt, et ta rakendas pikaajalist tervikstrateegiat, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs strateegiliselt kõige olulisematele müügikanalitele, ja et ta üritas varjata oma tegevuse konkurentsivastast laadi.

26      Kaheksanda väite osas, mille kohaselt on määratud trahv väidetavalt ebaproportsionaalne, tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1614–1616, et komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja et igal juhul ei ole sellega seoses Inteli viidatud otsused võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise aspektist asjakohased. Vastupidi Inteli väidetule meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1627 ja 1628, et komisjon ei ole rikkumise raskuse kindlaksmääramisel arvesse võtnud rikkumise tegelikku mõju turule.

27      Mis puudutab üheksandat väidet, milles paluti Üldkohtul tema täieliku pädevuse raames vähendada määratud trahvi summat, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1647 muu hulgas, et miski Inteli etteheidetes, argumentides ning faktilistes ja õiguslikes asjaoludes ei luba järeldada, et talle määratud trahv on ebaproportsionaalne. Nimelt leidis Üldkohus selles punktis, et trahv on juhtumi asjaoludel sobiv, ning ta rõhutas, et see on oluliselt alla määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% piirmäära.

 Poolte nõuded Euroopa Kohtus

28      Intel palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus täies ulatuses või osaliselt;

–        tühistada vaidlusalune otsus täies ulatuses või osaliselt;

–        tühistada või vähendada oluliselt määratud trahvi;

–        teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uueks arutamiseks kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega; ja

–        mõista käesoleva menetluse ja Üldkohtu menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

29      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja Intelilt.

30      ACT palub Euroopa Kohtul:

–        rahuldada Inteli apellatsioonkaebus täies ulatuses ja

–        jätta apellatsioonimenetluse ja tühistamishagi menetlemisega seotud komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

 Apellatsioonkaebus

31      Intel esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kuus väidet. Esimeses väites kinnitab Intel, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna ta ei ole vaidlusaluste allahindluste analüüsimisel arvesse võtnud kõiki asjaomaseid asjaolusid. Teises väites kinnitab Intel, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi 2006. aastal ja 2007. aastal toime pandud rikkumise tuvastuse hindamisel ja eelkõige selle hindamisel, kui suurel osal turust vaidlusaluseid allahindlusi neil kahel aastal kohaldati. Kolmandas väites kinnitab Intel, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi seoses Inteli poolt HP ja Lenovoga kokku lepitud ainuvarustusallahindluste õigusliku kvalifitseerimisega. Neljandas väites on Intel seisukohal, et Üldkohus järeldas vääralt, et sellega, kuidas komisjon käsitles D1 küsitlust, ei rikutud olulist menetlusnormi, mis mõjutaks tema kaitseõigusi. Viienda väite kohaselt on Üldkohus vääralt kohaldanud kriteeriume, mis käsitlevad komisjoni pädevust seoses Inteli ja Lenovo vahel aastatel 2006 ja 2007 sõlmitud kokkulepetega. Kuuendas väites palub Intel Euroopa Kohtul tühistada määratud trahv või vähendada seda oluliselt, kohaldades proportsionaalsuse põhimõtet ja põhimõtet, et komisjoni suunistel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta puudub tagasiulatuv jõud.

 Viies väide, mille kohaselt kohaldas Üldkohus valesti kriteeriume, mis puudutavad komisjoni pädevust Inteli ja Lenovo vahel aastatel 2006 ja 2007 sõlmitud kokkulepete suhtes

 Poolte argumendid

32      Oma viienda väitega, mida tuleb analüüsida esimesena, kuivõrd see puudutab komisjoni pädevust, väidab Intel kõigepealt, et Üldkohus kinnitas vääralt, et komisjon on pädev kohaldama ELTL artiklit 102 kokkulepetele, mille Intel sõlmis Hiina ettevõtjaga Lenovo aastatel 2006 ja 2007. Nimelt ei saa käesolevas asjas komisjoni pädevus põhineda kriteeriumil, mille aluseks on konkurentsivastase tegevuse rakendamise koht (edaspidi „rakendamise kriteerium“), ega kriteeriumil, mille aluseks on tegevuse kindel mõju liidus (edaspidi „kindla mõju kriteerium“).

33      Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 311 vääralt, et kokkulepete täitmist oli võimalik tõendada tegevuse alusel, mis mõjutab klientide prognoose müüa nende järgmise etapi tooteid kogu maailmas, sealhulgas EMPs. Ent see asjaolu ei võimalda põhjendada komisjoni pädevust rakendamise kriteeriumi alusel, kuna vaidlusalust tegevust ei rakendatud EMPs ja Intel ei müünud Lenovole tooteid EMPs.

34      Lisaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta võttis komisjoni pädevuse kindlakstegemisel arvesse kindla mõju kriteeriumi. Inteli sõnul on kohtupraktikas pädevuse alusena lubatud kasutada vaid rakendamise kriteeriumi.

35      Intel väidab seejärel, et isegi kui eeldada, et kindla mõju kriteerium on tegelikult kohaldatav, ei saa see käesolevas asjas komisjoni pädevust põhjendada. Selles küsimuses viitab ta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse InnoLux vs. komisjon (T‑91/11, EU:T:2014:92) punktile 87, milles Üldkohus asus tema väitel seisukohale, et kui osi müüakse kõigepealt väljaspool EMPd sõltumatutele ostjatele, on seos siseturu ja rikkumise vahel liiga nõrk. Intel järeldab sellest, et ei olnud ettenähtav, et Lenovoga sõlmitud kokkulepped, mis puudutasid Hiinas tarnimiseks ette nähtud CPUsid, avaldavad EMPs vahetut ja olulist mõju. Lisaks, isegi kui pädevuse kindlaksmääramiseks piisaks kaudsest mõjust, ei saanud 2006. ja 2007. aastal Lenovoga sõlmitud kokkulepped tekitada EMP territooriumil olulist mõju.

36      Inteli arvates on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 289 õigusvastaselt ümber pööranud tõendamiskoormise, pannes talle kohustuse tõendada, et kogu planeeritud müük puudutas väljapoole EMPd jäävaid Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika piirkonna osasid.

37      Viimaseks rõhutab Intel, et komisjoni lähenemisviis põhjustab pädevuse konflikte teiste konkurentsiasutustega ja tekitab topeltkaristatavuse reaalse ohu.

38      ACT nõustub sisuliselt Inteli argumentidega. Ta väidab eelkõige, et ELTL artikli 102 sõnastuse ja 27. septembri 1988. aasta kohtuotsusest Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85–129/85, EU:C:1988:447) tuleneva kohtupraktika kohaselt on vaja tõendada, et tegevus piirab ühisturul konkurentsi.

39      Komisjon leiab, et viies väide tuleb tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

40      Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 244, et komisjoni pädevust väljapool liitu toimepandud tegevuse tuvastamiseks ja selle eest karistamiseks rahvusvahelise avaliku õiguse normide alusel on võimalik kindlaks teha kas rakendamise kriteeriumi alusel või kindla mõju kriteeriumi alusel, enne kui ta kontrollis komisjoni pädevust käesolevas kohtuasjas kindla mõju kriteeriumi alusel ja seejärel täiendavalt rakendamise kriteeriumi alusel.

41      Selles kontekstis tuleb esiteks analüüsida Inteli ja ACT argumenti, mille kohaselt Üldkohus leidis vääralt, et komisjoni pädevuse aluseks võib olla kindla mõju kriteerium.

42      Sellega seoses olgu meenutatud, et nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 288, on ELTL artiklites 101 ja 102 kehtestatud liidu konkurentsieeskirjade eesmärk hõlmata ettevõtjate kollektiivset või ühepoolset konkurentsivastast tegevust siseturu piires. Nimelt keelab ELTL artikkel 101 kokkulepped ja tegevuse, mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi „siseturu piires“, ELTL artikkel 102 aga keelab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise „siseturus või selle olulises osas“.

43      ELTL artikli 101 kohaldamise küsimuses on leitud, et asjaolu, et kokkuleppes osalev ettevõtja asub kolmandas riigis, ei takista selle sätte kohaldamist, kui kokkuleppe mõju avaldub siseturu territooriumil (kohtuotsus, 25.11.1971, Béguelin Import, 22/71, EU:C:1971:113, punkt 11).

44      Veel tuleb meenutada, et rakendamise kriteeriumi kohaldamise põhjendamiseks rõhutas Euroopa Kohus, et kui konkurentsiõiguses kehtestatud keeldude kohaldatavus panna sõltuma keelatud kokkuleppe sõlmimise kohast, annaks see selgelt ettevõtjatele lihtsa vahendi nendest keeldudest kõrvale hoida (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.9.1988, Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, 89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85–129/85, EU:C:1988:447, punkt 16).

45      Kindla mõju kriteeriumil on aga sama eesmärk, see tähendab hõlmata tegevust, mida ei ole küll rakendatud liidu territooriumil, kuid mille konkurentsivastane mõju võib avalduda liidu turul.

46      Seega väitis Intel, keda toetab ACT, vääralt, et kindla mõju kriteerium ei saa olla komisjoni pädevuse aluseks.

47      Järelikult tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

48      Teiseks tuleb hinnata teise võimalusena esitatud Inteli argumenti, mille kohaselt eeldusel, et kindla mõju kriteerium on käesoleval juhul kohaldatav, leidis Üldkohus vääralt, et aastatel 2006 ja 2007 Lenovoga sõlmitud kokkulepped tekitasid EMPs ettenähtavaid, vahetuid ja märkimisväärseid tagajärgi. Intel rõhutab selles küsimuses asjaomaste toodete väidetavalt piiratud arvu.

49      Kõigepealt olgu märgitud, et nagu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 233 ja 258, võimaldab kindla mõju kriteerium põhjendada liidu konkurentsiõiguse kohaldamist rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast, kui on ette näha, et tegevus avaldab liidus vahetut ja märkimisväärset mõju.

50      Samuti on oluline rõhutada, nagu teeb Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 268 ja 280, et see, kas komisjonil on igal üksikjuhtumil vajalik pädevus, et kohaldada liidu konkurentsiõigust, tuleb kindlaks teha ettevõtja või ettevõtjate kogutegevuse alusel.

51      Kuivõrd Intel ei nõustu Üldkohtu seisukohaga, et oli võimalik ette näha, et Hiinas tarnimiseks ette nähtud CPUsid puudutavad Lenovoga sõlmitud kokkulepped avaldavad vahetut mõju EMPs, siis tuleb märkida esiteks, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 251, 252 ja 257 õigesti, et ettenähtavuse tingimuse täitmiseks piisab, kui võtta arvesse tegevuse tõenäolist mõju konkurentsile.

52      Teiseks, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255 tõdes Üldkohus sisuliselt, et Inteli tegevus Lenovo suhtes kuulus tervikstrateegia hulka, mille eesmärk oli see, et turul, sealhulgas EMPs ei oleks kättesaadav ükski AMD CPUga varustatud Lenovo sülearvuti, siis ei pannud Üldkohus toime õigusnormi rikkumist, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 277 seisukohale, et Inteli tegevus võis avaldada EMPs vahetut mõju.

53      See argument tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

54      Lõpetuseks väidab Intel, et Üldkohus leidis vääralt, et Lenovoga sõlmitud kokkulepped, mis puudutasid Hiinas turustamiseks ette nähtud CPUsid, võisid avaldada EMPs olulist mõju, kuigi nende kokkulepete mõju oli tühine.

55      Sellega seoses piisab, kui märkida, et Üldkohus leidis, et Inteli tegevus Lenovo suhtes oli osa tervikplaanist, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs turu kõige olulisematele müügikanalitele, kusjuures Intel sellele apellatsioonkaebuses vastu ei vaidle.

56      Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 50 esitatud kaalutlusi, leidis Üldkohus seega õigusnormi rikkumata, et sellise strateegia korral, nagu Intel kujundas, tuli arvesse võtta ettevõtja tegevust tervikuna, et hinnata, kas sellel oli liidu ja EMP turul märkimisväärne mõju.

57      Nagu toonitab komisjon, viiks teistsugune käsitlus EMPs turustruktuuri mõjutada võiva tervikliku konkurentsivastase tegevuse kunstliku jaotamiseni reaks eraldiseisvateks tegevusteks, mis võivad jääda liidu pädevuse alt välja.

58      Järelikult tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 54 mainitud argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

59      Kolmandaks, mis puudutab Inteli argumenti, mille kohaselt pööras Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 289 õigusvastaselt tõendamiskoormise ümber, siis piisab, kui tõdeda, et see argument tuleneb vaidlustatud otsuse valest tõlgendusest. Nagu nähtub kohtuotsuse punktidest 286–289, nentis Üldkohus teatavate arvutite üleilmselt turuletoomise edasilükkamise küsimuses, et tema käsutuses olevatest tõenditest ilmnes, et neid arvuteid kavatseti müüa Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika piirkonnas, millest EMP on väga oluline osa, ning sellest piisas, et tuvastada vähemalt potentsiaalne mõju EMPs.

60      Selles kontekstis viitas Üldkohus tõepoolest konkreetsete märkide puudumisele, mis lubaksid eeldada, et kogu planeeritud müük puudutas vaid selle piirkonna muid osasid kui EMP. Seda tuvastust tuleb aga vaadelda vaidlustatud kohtuotsuse punktide 287 ja 288 valguses, millest nähtub, et Üldkohus asus seisukohale, et kohtuistungil mainitu, et on võimalik, et kõik need arvutid olid suunatud muudesse piirkondadesse kui EMP, oli vaid Inteli spekulatsioon, mille toetuseks ta ei esitanud ühtegi argumenti.

61      Seepärast on see argument põhjendamatu.

62      Neljandaks ja viimaseks, mis puudutab Inteli argumente selle kohta, kuidas Üldkohus kohaldas rakendamise kriteeriumi, siis piisab, kui märkida, et Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 297, et ta analüüsis seda kriteeriumi ülemäärasena.

63      Ent vaidlustatud kohtuotsuse ülemääraseid põhjendusi käsitlevad argumendid ei saa kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist (vt selle kohta kohtuotsus, 21.12.2011, Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Seega tuleb need argumendid tulemusetutena tagasi lükata.

65      Eelnevast tuleneb, et viies väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud olulist menetlusnormi, mis mõjutas Inteli kaitseõigusi

 Poolte argumendid

66      Neljas väide, mida tuleb analüüsida teisena, kuna see puudutab haldusmenetlust komisjonis, käsitleb seda, kuidas käsitleti menetluslikult komisjoni läbiviidud D1 küsitlust. See väide on jaotatud kolme ossa.

67      Esiteks väidab Intel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 612 seisukohale, et komisjon ei rikkunud määruse nr 1/2003 artiklit 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikliga 3.

68      Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 614 kunstlikult vahet ametlikel ja mitteametlikel küsitlustel. Intel väidab Euroopa Ombudsmani 14. juuli 2009. aasta otsusele tuginedes, et igasugune kolmanda isikuga peetud koosolek, mille eesmärk on koguda teavet uurimise eseme kohta, on küsitlus nimetatud artikli 19 tähenduses ja tuleb seega protokollida.

69      Juhul kui määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et on olemas mitteametlikke küsitlusi, mis ei nõua protokollimist, on Intel teise võimalusena seisukohal, et D1 küsitlus ei kuulu nende hulka, mistõttu oli komisjon kohustatud küsitluse sisu protokollima, kuna küsitlus, mis kestis viis tundi, sisaldas väga tähtsaid asjaolusid, millel oli uurimise esemega objektiivne seos.

70      Teiseks kinnitab Intel, et Üldkohus leidis valesti, et menetlusnormi rikkumist, mis tulenes määruse nr 1/2003 artikli 19 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 rikkumisest, oli võimalik parandada seeläbi, et Intelile edastati mittekonfidentsiaalne versioon märkmetest, mis sisaldasid küsitluse olulisi asjaolusid puudutavaid päevakorrapunkte, kuid mitte D1 ütluste sisukokkuvõtet. Intel väidab selle kohta, et vastupidi sellele, mida märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 622, ei sisaldanud need märkmed mitte käsitletud teemade lühikokkuvõtet, vaid pelgalt sellel küsitlusel käsitletud teemade loetelu.

71      Lisaks rõhutab Intel, et kostja vastuses esitatud komisjoni argument, mille kohaselt heastas märgukirja hilinenud esitamine tema kaitseõiguste rikkumise, on vastuolus sellega, et nendest märkmetest on ilmselgelt puudu D1 ütluste sisu, või sellega, et komisjon möönis, et märkmete eesmärk ei olnud taasesitada täpselt või ammendavalt koosoleku sisu.

72      Kolmandaks leiab Intel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes kohaldamata 25. oktoobri 2011. aasta otsuses Solvay vs. komisjon (C‑109/10 P, EU:C:2011:686) kehtestatud kriteeriumi. Leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 630, et Intelil oli võimalik küsitluse sisu õiguslikult piisavalt taastada vaatamata sellele, et ta sellel ei osalenud, kohustas Üldkohus teda seega tõendama selliste asjaolude sisu, mida talle kunagi ei ole edastatud.

73      ACT nõustub neljanda väite põhjendamiseks esitatud Inteli argumentidega ja rõhutab muu hulgas, et ei ole võimalik välistada, et D1 väljendatud arvamus on Inteli kaitseks tarvilik, kuna ta esitas 2003. aastal US Federal Trade Commission’is (Ühendriikide föderaalne konkurentsiasutus) toimunud menetluse käigus õigustavaid tõendeid.

74      Peale selle, et komisjon leiab, et neljas väide on tulemusetu, on ta esiteks seisukohal, et Euroopa Ombudsmani otsusele, millele Intel tugineb, ei saa viidata õigusnormi rikkumise tõendamiseks, sest ta ei ole vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 617, mille kohaselt ei olnud koosoleku eesmärk koguda tõendeid mõlema poole alla kirjutatud protokolli või ütluste kujul määruse nr 1/2003 artikli 19 tähenduses. Komisjon lisab, et Üldkohus võrdsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 614–616 selle määruse artikli 19 ja sama määruse artikli 18 alusel saadava teabe laadi, enne kui ta asus seisukohale, et see koosolek ei olnud küsitlus selle artikli 19 tähenduses.

75      Komisjon väidab teiseks, et sisemärkmete edastamine heastab piisavalt viidatud menetlusnormi rikkumise. Ta lisab, et asjaolu, et Intel ei viibinud küsitluse juures, ei tõenda, et oleks tehtud viga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 631 esitatud järelduses, mille kohaselt oli tõendit võimalik taastada. Nimelt kummutab Intel omaenda esimeses astmes esitatud argumendid, milles ta väitis, et D1 ütlused on võimalik taastada vähemalt selleks, et tuvastada, et need ütlused olid tingimata õigustavad.

76      Komisjon väidab kolmandaks, et käesoleva juhtumi asjaolud erinevad kohtuasjast, milles tehti 25. oktoobri 2011. aasta otsus Solvay vs. komisjon (C‑109/10 P, EU:C:2011:686), milles viidati kaitseõiguste rikkumisele seoses Solvay SA turgu valitseva seisundi tuvastamisega asjaomasel turul, kusjuures see järeldus põhines ümberlükataval eeldusel.

77      Komisjon on samuti seisukohal, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta kohaldas käesoleva juhtumi asjaoludele kohtupraktikat, mis tuleneb 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusest Solvay vs. komisjon (C‑109/10 P, EU:C:2011:686), et järeldada, et kaitseõigusi ei ole rikutud.

78      Kuna kõiki Delli avaldusi, milles eitati ainuvarustusallahindluste olemasolu, peeti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 582 muid esitatud tõendeid arvestades mitteusaldusväärseks, leiab komisjon, et D1 kategoorilisema mahasalgava seisukoha in extenso protokollist ei oleks Intelile olnud mingit kasu.

 Euroopa Kohtu hinnang

79      Kõigepealt väidab komisjon, et neljas väide on tulemusetu, kuna vastu ei ole vaieldud vaidlustatud kohtuotsuse järeldusele, mille kohaselt tegi Intel Dellile ainuvarustusallahindlusi.

80      See argument tuleb siiski tagasi lükata, kuna selle väitega palub apellant konkreetselt esiteks vähendada määratud trahvi summat ning teiseks tühistada vaidlusalune otsus Delli puudutavas osas, väites, et komisjon jättis ta ilma tõenditest ja rikkus seega tema kaitseõigusi, kui jättis D1 küsitluse protokollimata.

81      Järelikult tuleb analüüsida väite põhjendatust.

82      Selle väitega heidab Intel Üldkohtule nimelt ette seda, et ta rikkus õigusnormi, asudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 612 seisukohale, et komisjon ei ole rikkunud määruse nr 1/2003 artiklit 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikliga 3.

83      Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, nagu tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 621, et komisjoni sisemärkmetest D1 küsitluse kohta tuleneb muu hulgas, et üle viie tunni kestnud kohtumisel käsitletud teemad puudutasid uurimise esemega objektiivset seost omavaid küsimusi. Lisaks oli D1 Inteli kõige suurema kliendi üks kõrgemaid juhte ning nagu märkis Intel, ilma et talle oleks selles küsimuses vastu vaieldud, oli viimati nimetatud isiku ülesanne täpsemalt teostada järelevalvet tema ettevõtte ja Inteli vaheliste suhete üle. Järelikult oli komisjoni läbi viidud D1 küsitluse eesmärk koguda Intelit puudutava uurimise esemega seotud teavet määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 tähenduses, millele komisjon ei ole pealegi vastu vaielnud.

84      Esiteks, mis puudutab kriitikat selle kohta, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 614 vahet ametlikel küsitlustel ja mitteametlikel küsimustel, siis ilmneb määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 sõnastusest endast, et seda sätet kohaldatakse kõikidele küsitlustele, mille eesmärk on koguda uuritava küsimusega seotud teavet.

85      Määruse nr 1/2003 põhjenduses 25 on selle kohta märgitud, et määruse eesmärk on tõhustada komisjoni uurimisvolitusi, võimaldades tal muu hulgas küsitleda isikuid, kellel võib olla kasulikku teavet, ja registreerida nende ütlused.

86      Määruse nr 1/2003 artikli 19 lõige 1 on seega õiguslik alus, mis annab komisjonile õiguse uurimise raames isikut küsitleda, mida kinnitavad ka määruse ettevalmistavad materjalid (vt nõukogu määruse ettepanek [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta ja määruste (EMÜ) nr 1017/68, (EMÜ) nr 2988/74, (EMÜ) nr 4056/86 ja (EMÜ) nr 3975/87 muutmise kohta (KOM(2000) 582 (lõplik), EÜT 2000, C 365E, lk 284).

87      Ükski selle sätte sõnastuse element või sellega taotletav eesmärk ei võimalda järeldada, et seadusandja kavatses eristada uurimise eset puudutavate küsitluste kahte kategooriat või jätta selle sätte kohaldamisalast mõned küsitlused välja.

88      Üldkohus leidis seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 614–618 vääralt, et uurimise käigus komisjoni läbi viidud küsitluste hulgas tuleb vahet teha ametlikel küsitlustel, mis kuuluvad määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 kohaldamisalasse, ja mitteametlikel küsitlustel, mis jäävad nende sätete kohaldamisalast välja.

89      Teiseks, kuivõrd Intel väidab, et komisjon on kohustatud protokollima kõik määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 alusel läbi viidud küsitlused, siis tuleb märkida kõigepealt, et määruse nr 773/2004 artikli 3 lõiget 1, milles on sätestatud, et komisjon „peab küsitletavale teatama, kui ta kavatseb küsitlust protokollida“, tuleb mõista mitte nii, et küsitluse protokollimine on fakultatiivne, vaid et komisjon on kohustatud teavitama asjaomast isikut kavatsetavast protokollimisest.

90      Määruse nr 773/2003 artikli 3 lõige 3, milles on sätestatud, et „[k]omisjon võib küsitletute seisukohad protokollida mis tahes kujul“, tähendab, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 617 õigesti leidis, et kui komisjon otsustab küsitletava nõusolekul viia määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 alusel läbi küsitluse, on ta kohustatud selle küsitluse tervikuna protokollima, ilma et see piiraks komisjonile protokollimise vormi osas jäetud valikut.

91      Järelikult lasub komisjonil kohustus tema valitud kujul protokollida mis tahes küsitlust, mille ta viib läbi määruse nr 1/2003 artikli 19 alusel, et koguda oma uurimise esemega seotud teavet.

92      Mis puudutab küsimust, kas Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 622 õigesti, et see, et Intelile tehti haldusmenetluses kättesaadavaks D1-ga peetud koosolekut puudutavate komisjoni sisemärkmete mittekonfidentsiaalne versioon, parandas puuduse, mis on seotud sellel koosolekul toimunud küsitluse protokollimata jätmisega, siis tuleb kõigepealt märkida, et kuigi, nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 635 ja 636, need sisemärkmed sisaldavad vaidlusaluse küsitluse käigus käsitletud teemade lühiülevaadet, ei sisalda need aga mingit teavet selle küsitluse käigus toimunud arutelude sisu kohta, eelkõige selle teabe laadi kohta, mida D1 esitas küsitlusel nendes mainitud teemadel. Neil asjaoludel leidis Üldkohus vääralt, et nende sisemärkmete edastamine Intelile haldusmenetluses parandas selle esialgu tehtud menetlusvea, mis oli tingitud küsitluse protokollimata jätmisest.

93      Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et Üldkohus rikkus õigusnormi esiteks seeläbi, et ta tegi komisjoni uurimise eset puudutavate küsitluste puhul vahet ametlikel küsitlustel, millele on koos kohaldatavad määruse nr 1/2003 artikli 19 lõige 1 ja määruse nr 773/2004 artikkel 3, ja mitteametlike küsitlustel, mis jäävad nende sätete kohaldamisalast välja, teiseks seeläbi, et ta leidis, et komisjoni teenistuste ja D1 vaheline koosolek ei kuulu vaatamata sellele, et küsitluse ese oli just niisugune komisjoni uurimine, nende sätete kohaldamisalasse, kuna see ei olnud ametlik küsitlus, ning kolmandaks seeläbi, et ta asus täiendavalt seisukohale, et asjaolu, et haldusmenetluses tehti Intelile kättesaadavaks mittekonfidentsiaalne versioon sisemärkmetest, mille komisjon oli koostanud selle koosoleku kohta, heastas koosoleku protokollimata jätmise.

94      Sellegipoolest, kui Üldkohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist ja põhjendused tuleb seega asendada muude põhjendustega (kohtuotsus, 9.6.2011, Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).

95      Käesoleval juhul tuleb märkida, et Üldkohus rõhutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 611, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Inteli süü tuvastamiseks ei tuginenud komisjon vaidlusaluses otsuses teabele, mis saadi D1 küsitluse käigus.

96      Kuna Intel aga kinnitas, et D1 esitas komisjonile õigustavaid tõendeid, mille komisjon oleks pidanud kandma nõuetekohasesse Intelile kättesaadavasse protokolli, siis tuleb meenutada, et kui ei ole edastatud väidetavalt õigustavat dokumenti, peab asjassepuutuv ettevõtja tõendama, et selle avalikustamata jätmine võis mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu tema kahjuks (vt selle kohta kohtuotsus, 1.7.2010, Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

97      Ettevõtja peab seega tõendama, et ta oleks saanud õigustavat dokumenti kasutada enda kaitseks, see tähendab, et kui ta oleks saanud sellele tugineda haldusmenetluses, oleks ta saanud tugineda tõenditele, mis ei langenud kokku selles etapis komisjoni tehtud järeldustega, ning ta oleks seega saanud mingilgi viisil mõjutada komisjoni otsuses esitatud hinnanguid (vt selle kohta kohtuotsus, 1.7.2010, Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Järelikult peab asjassepuutuv ettevõtja tõendama esiteks, et tal ei olnud võimalik teatud õigustavate tõenditega tutvuda, ja teiseks, et ta oleks saanud neid enda kaitseks kasutada (vt selle kohta kohtuotsus, 1.7.2010, Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 24).

99      Ent käesoleval juhul nähtub üksikasjalikust analüüsist, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 629–659, et Intelile esitati haldusmenetluses lisaks sisemärkmete mittekonfidentsiaalsele versioonile, mille komisjon koostas seoses D1 küsitlusega, ka „jätkudokument“, mis sisaldas Delli kirjalikke vastuseid küsitluse käigus D1‑le esitatud suulistele küsimustele.

100    Lisaks, nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44–49 ja 628, siis kuigi Intelil oli Üldkohtu menetluses võimalik esitada oma seisukohad sisemärkmete konfidentsiaalse versiooni alusel, mis sisaldas teavet arutelude sisu kohta, ei esitanud ta siiski mingitki vihjet selle kohta, et komisjon jättis selle küsitluse käigus üles täheldamata õigustavaid tõendeid, mida Intel oleks saanud oma kaitseks kasutada, kuna need oleksid näidanud teises valguses otseseid dokumentaalseid tõendeid, mida kasutati vaidlusaluses otsuses kõnealuse tegevuse tingimuslikkuse tõendamiseks.

101    Nimelt, nagu rõhutab komisjon, ei kasutanud Intel võimalust, mis tal oli vaidlustatud kohtuotsuse kuupäeval kohaldatavas redaktsioonis Üldkohtu kodukorra artiklite 68‐76 kohaselt, taotleda D1 kutsumist Üldkohtusse. Ta isegi ei tõendanud Üldkohtus, et ta üritas võtta ühendust D1-ga, et saada temalt kinnitus selle kohta, et ta esitas selle küsitluse ajal õigustavaid tõendeid, mis oleksid Inteli kaitseks võinud tarvilikud olla.

102    Neid asjaolusid arvestades ei lükka vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvad õigusnormi rikkumised, mis on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 93, ümber vaidlustatud kohtuotsuse punktis 625 tehtud järeldust, mille kohaselt ei ole haldusmenetluses Inteli kaitseõigusi kahjustavalt rikutud menetlusnorme viisil, mis võiks kaasa tuua vaidlusaluse otsuse tühistamise (vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 164).

103    Järelikult tuleb neljanda väite esimene ja teine osa tulemusetuna tagasi lükata (vt selle kohta kohtuotsus, 12.2.2015, komisjon vs. IPK International, C‑336/13 P, EU:C:2015:83, punkt 66).

104    Seoses neljanda väite kolmanda osaga, mis puudutab 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsuse Solvay vs. komisjon (C‑109/10 P, EU:C:2011:686) kohaldamist käesolevale juhtumile, tuleb tõdeda, et Üldkohus käsitles seda küsimust, kui ta analüüsis ülemäärasena oletusliku menetlusnormi rikkumise tagajärgi vaidlusaluse otsuse suhtes.

105    Üldkohtu otsuse ülemäärase põhjenduste vastu suunatud etteheited ei too aga kaasa kohtuotsuse tühistamist ning on seega tulemusetud (vt selle kohta kohtuotsus, 21.12.2011, Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Seega tuleb neljanda väite kolmas osa tulemusetuna tagasi lükata.

107    Järelikult tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna vaidlusaluseid allahindlusi ei analüüsitud kõiki asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes

 Poolte argumendid

108    Esimene väide, mida tuleb analüüsida kolmandana, kuna see puudutab ELTL artikli 102 tähenduses turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamist, koosneb kolmest osast.

109    Esimese väite esimeses osas kinnitab Intel, et püsikliendi allahindluseid on võimalik kuritahtlikuks kvalifitseerida alles pärast kõikide asjassepuutuvate asjaolude hindamist, mille eesmärk on kindlaks teha, kas allahindlused võivad konkurentsi piirata. Intel tugineb eelkõige 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsuse Tomra Systems jt vs. komisjon (C‑549/10 P, EU:C:2012:221) punktidele 70 ja 71, järeldades sellest, et kõikide asjaolude analüüs on vahet tegemata kohaldatav ainuvarustusallahindlustele ja muudele allahindlustele, millel on lojaalsust tekitav mõju.

110    Intel lisab, et ei ELTL artikli 102 sõnastus ega struktuur ei viita sellele, et teatavat liiki tegevus tuleb seetõttu, et seda viib ellu turgu valitsevas seisundis ettevõtja, kvalifitseerida oma olemuselt konkurentsivastaseks.

111    Intel väidab, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artikli 102 tähenduses turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamiseks nõutud asjaolude terviklik analüüs, sealhulgas analüüs allahindluse suuruse, kestuse, asjaomaste turuosade, klientide vajaduste ja allahindluste võime kohta kõrvaldada sama tõhus konkurent (as efficient competitor test, edaspidi „sama tõhusa konkurendi test“), et tõendada, et allahindlused võivad konkurentsi piirata ja kujutavad endast seega turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ELTL artikli 102 tähenduses.

112    Liiati on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 toodud Üldkohtu kinnitus, mille kohaselt võib turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja tõendada, et tema tegevus on objektiivselt põhjendatud, näiline võimalus, kuna kohtuotsuse punktis 89 kinnitab Üldkohus, et sellise tegevuse soodsat mõju ei saa arvesse võtta. Samuti viib komisjoni seisukoht tõendamiskoormise ümberpööramiseni, sest Intel peaks põhjendama oma tegevust veel enne seda, kui komisjon peab tõendama, et tegevus võib konkurentsi piirata.

113    Esimese väite teises osas heidab Intel Üldkohtule ette, et ta ei hinnanud konkurentsipiirangu tõenäosust. Seega asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuses kvalifitseeritakse või hinnatakse vaidlusalused allahindlused ainuvarustusallahindlusteks, ei välista nende konkurentsi piiramise võime analüüsi.

114    Esimese väite kolmandas osas väidab Intel, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–197 sisalduv Üldkohtu analüüs, mis puudutab allahindluste konkurentsi piiramise võimet ja mille eesmärk on näidata, et allahindluste saajate suhtes rakendatud tegevus võis konkurentsi piirata, on ebapiisav ega heasta eelnevalt välja toodud õigusnormi rikkumisi.

115    Üldkohus jättis vääralt tähelepanuta sellised olulised asjaolud nagu vaidlusaluste allahindluste ebapiisav osakaal turul, vaidlustatud tegevuse lühiajalisus, turgu sulgeva mõju puudumine ja hindade kiire langus ning sama tõhusa konkurendi eelnev analüüs.

116    Mis puudutab vaidlusaluste allahindluste osakaalu turul, siis leidis Üldkohus vääralt, et vaidlusaluse tegevusega oli hõlmatud märkimisväärne turuosa. Vaadeldav turuosa, mis oli keskmiselt 14%, ei ole võrreldav turule juurdepääsu sulgemisega 39% ulatuses kohtuasjas, milles tehti 19. aprilli 2012. aasta otsus Tomra Systems jt vs. komisjon (C‑549/10 P, EU:C:2012:221), ja 40% ulatuses kohtuasjas, milles tehti 23. oktoobri 2003. aasta otsus Van den Bergh Foods vs. komisjon (T‑65/98, EU:T:2003:281). Intel vaidleb sellega seoses vastu komisjoni argumendile, mille kohaselt ei puutu vaidlustatud tegevuse osakaal turul asjasse, sest see puudutab vaid tegelikku mõju. Intel vastab, et märkimisväärne osakaal turul on kuritarvituse tuvastamiseks vajalik tegur.

117    Mis puudutab etteheidetava tegevuse kestust, siis leiab Intel, et lühiajalised kokkulepped ei avalda mingit tegelikku või potentsiaalset negatiivset mõju. Intel lisab, et märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, et kokkulepped ei olnud lühiajalised, ei tuginenud Üldkohus mitte eraldiseisvate kokkulepete kestusele, vaid paljude kokkulepete koosmõjule, mistõttu ei saanud ta arvesse võtta asjaolu, et Inteli kliendid võisid sageli kokkulepetest taganeda. Intel vaidleb selles osas vastu komisjoni väitele, mille kohaselt ei saanud tema OEM kliendid temaga sõlmitud kokkulepetest taganeda vaatamata nende lühiajalisusele. Seda, et väljavahetamise võimalus oli reaalne, tõendab asjaolu, mida ei ole vaidlustatud, et Dell vahetas tarnijat, valides AMD, kuigi Inteli allahindluste tase oli maksimaalselt kõrge.

118    Mis puudutab vaidlusaluste allahindluste turgu sulgeva mõju puudumist, siis on Intel seisukohal, et Üldkohus ei võtnud arvesse piiratud suutlikkust, millega AMD silmitsi seisis ja mis takistasid tal vastata CPU nõudlusele, mistõttu Dell ja Lenovo ostsid asjaomastel ajavahemikel varustust ainult Intelilt.

119    Sama tõhusa konkurendi testi asjakohasuse küsimuses rikkus Üldkohus õigusnormi, pidamata vaidlusaluses otsuses tehtud komisjoni analüüsi asjassepuutuvaks ja pidamata seda osaks kontrollist, mida ta peab tegema Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni täitmiseks. Inteli sõnul ei ole küsimus selles, kas komisjon oli kohustatud seda testi tegema. Ent kuivõrd ta selle analüüsi tegi, oleks nõuetekohaselt hinnatud tulemusi tulnud arvesse võtta kõikide asjakohaste asjaolude hulgas, et tõendada konkurentsipiirangu tõenäosuse esinemist.

120    ACT on sisuliselt samal seisukohal kui Intel.

121    Komisjon leiab, et esimene väide rajaneb tõendamata eeldusel, mille kohaselt on ainuvarustusallahindlused pelgalt hinnapraktika üks liik. Euroopa Kohtul ei tule seda väidet seega analüüsida.

122    Teise võimalusena väidab komisjon, et ainuvarustusallahindlustel on sellised konkurentsivastased tunnused, et üldjuhul on nende konkurentsi piiramise võime tõendamine tarbetu. Allahindlustel on hoiatav mõju, mis tuleneb sellest, et kliendist ettevõtja võib jääda turu mittevaieldaval osal allahindlustest ilma. Sellest tuleneb, et need piiravad üldjuhul kliendi vabadust valida oma tarneallikad kõige atraktiivsema pakkumuse alusel.

123    Lisaks tõlgendas Intel valesti 19. aprilli 2012. aasta otsuse Tomra Systems jt vs. komisjon (C‑549/10 P, EU:C:2012:221) punkte 70 ja 71, kui ta leidis, et need punktid puudutasid ainuvarustusallahindlusi.

124    Komisjon leiab, et teisena esitatud Inteli argumendid on vastuvõetamatud, kuna nendes ei viidata mingile õigusnormi rikkumisele.

125    Igal juhul on need argumendid tulemusetud, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–197 asus Üldkohus seisukohale, et Inteli tegevusel oli võime konkurentsi piirata.

126    Komisjon lisab teise võimalusena, et õiguslik kriteerium, mis tuleneb kohtupraktikast hinnakujunduse ja väljatõrjuvate hindade kohta, ei ole kohaldatav ainuvarustusallahindlustele. Ta selgitab selles küsimuses, et Euroopa Kohus oleks võinud 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsuses Tomra Systems jt vs. komisjon (C‑549/10 P, EU:C:2012:221) hinnakujunduse kuritarvitusliku olemuse hindamise õigusliku kriteeriumi allahindluste süsteemile üle kanda, kuid selles otsuses kordas ta sõnaselgelt, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja kuritarvitab seda seisundit, kui ta kasutab sellist allahindluste süsteemi.

127    Komisjon leiab viimaseks, et ei ole vaja, et Euroopa Kohus analüüsiks argumente, mille Intel esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktide 172–197 kohta, kuna Üldkohus hindas küsimust, kas komisjon tõendas vaidlusaluses otsuses Inteli tegevuse võimet konkurentsi piirata, ülemäärasena.

128    Lisavõimalusena väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuses on õiguslikult piisavalt tõendatud tervikstrateegia olemasolu ja et selle kohta esitatud Inteli argumendid on vastuvõetamatud, kuna nendega soovitakse saavutada uus faktide hindamine. Samuti vastab ta Inteli argumentidele, mis puudutavad turu osakaalu ja tegevuse kestuse asjakohasust.

 Euroopa Kohtu hinnang

129    Esiteks, oma esimese väite kahes esimeses osas heidab Intel, keda toetab ACT, Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane leidis, et kõnealune tegevus on kvalifitseeritav turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks ELTL artikli 102 tähenduses, ilma et eelnevalt oleks analüüsitud juhtumi kõiki asjaolusid ja tõenäosust, et sellest tegevusest tuleneb konkurentsipiirang.

130    Teiseks, oma esimese väite kolmandas osas kritiseerib Intel analüüsi, mille Üldkohus tegi ülemäärasena eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–197 ja mis puudutab Dellile, HP‑le, NECile, Lenovole ja MSH‑le tehtud allahindluste ja maksete võimet piirata konkurentsi arvestades antud juhtumi asjaolusid.

131    Selle raames ei nõustu Intel eelkõige hinnanguga, mille Üldkohus andis käesolevas asjas komisjoni poolt kohaldatud sama tõhusa konkurendi testi asjakohasusele.

132    Ta väidab eeskätt, et kuivõrd komisjon sellise testi tegi, oleks Üldkohus pidanud analüüsima tema argumente selle kohta, et selle testi kohaldamisel on tehtud arvukaid vigu, ja et kui seda oleks õigesti kohaldatud, oleks see viinud komisjoni järeldusest vastupidise järelduseni, see tähendab et vaidlusalustel allahindlustel ei olnud konkurentsi piiramise võimet.

133    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 102 eesmärk ei ole mingilgi moel takistada ettevõtjal jõuda turul tänu oma võimetele turgu valitseva seisundini. Selle sätte eesmärk ei ole ka tagada, et turule jääksid konkurendid, kes on vähem tõhusad kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja (vt eelkõige kohtuotsus, 27.3.2012, Post Danmark, C‑209/10, EU:C:2012:172, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

134    Seega ei pruugi mis tahes väljatõrjuv mõju konkurentsi kahjustada. Juba oma määratluselt võib võimetepõhine konkurents viia vähem tõhusate ja seega tarbijale eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi ja innovatsiooni seisukohast vähem huvi pakkuvate konkurentide turult väljumiseni või marginaliseerumiseni (vt eelkõige kohtuotsus, 27.3.2012, Post Danmark, C‑209/10, EU:C:2012:172, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

135    Turgu valitsevat seisundit omaval ettevõtjal lasub siiski eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul (vt eelkõige kohtuotsused, 9.11.1983, Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, 322/81, EU:C:1983:313, punkt 57, ning 27.3.2012, Post Danmark, C‑209/10, EU:C:2012:172, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Seetõttu keelab ELTL artikkel 102 turgu valitseval ettevõtjal viljeleda muu hulgas hinnastamistaktikat, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju ja mis võib tugevda tema turgu valitsevat seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad võimetepõhisel konkurentsil. Seda silmas pidades ei saa igasugust hinnakonkurentsi seega pidada õiguspäraseks (vt selle kohta kohtuotsus, 27.3.2012, Post Danmark, C‑209/10, EU:C:2012:172, punkt 25).

137    Selles küsimuses on kohus juba leidnud, et kui ettevõtja, kes omab turgu valitsevat seisundit, seob ostjaid – isegi kui ta teeb seda viimaste nõudel – kohustuse või lubadusega katta kogu nende vajadus või märkimisväärne osa sellest ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt soetatava kaubaga, kujutab see endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ELTL artikli 102 tähenduses, sõltumata sellest, kas kõnealune kohustus kehtib ilma täiendavate tingimusteta või tehakse selle eest vastutasuks hinnaalandus. Sama kehtib ka siis, kui nimetatud ettevõtja küll ei seo ostjaid vormilise kohustusega, ent rakendab nende ostjatega sõlmitud kokkulepete kaudu või ühepoolselt püsikliendi allahindluste süsteemi, s.o teeb allahindlusi tingimusel, et klient – olgu tema ostutehingute maht suur või väike – varustab end kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ulatuses asjaomaselt turgu valitsevalt ettevõtjalt soetatava kaubaga (vt kohtuotsus, 13.2.1979, Hoffmann-La Roche vs. komisjon, 85/76, EU:C:1979:36, punkt 89).

138    Siiski tuleb seda kohtupraktikat täpsustada juhul, kui ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ja täpsemalt etteheidetud väljatõrjumist põhjustada.

139    Sellisel juhul ei ole komisjon kohustatud mitte ainult analüüsima esiteks ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul ja teiseks etteheidetava tegevuse osakaalu turul ning allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust, vaid ta on ka kohustatud hindama sellise strateegia võimalikku olemasolu, mille eesmärk on tõrjuda välja vähemalt sama tõhusad konkurendid (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.3.2012, Post Danmark, C‑209/10, EU:C:2012:172, punkt 29).

140    Väljatõrjumise võime analüüs on oluline ka selle hindamisel, kas põhimõtteliselt ELTL artikli 102 keelu alla kuuluv allahindluste süsteem võib olla objektiivselt põhjendatud. Allahindluste süsteemi konkurentsile kahjulik väljatõrjuv mõju võib olla tasakaalustatav või isegi tõhususest tulenevate eelistega ületatav, millest võidab samuti tarbija (kohtuotsus, 15.3.2007, British Airways vs. komisjon, C‑95/04 P, EU:C:2007:166, punkt 86). Sellise etteheidetava tegevuse konkurentsile soodsa ja ebasoodsa mõju kaalumise saab komisjoni otsuses läbi viia vaid pärast seda, kui on analüüsitud, kas tegevus oma olemuselt omab võimet vähemalt sama tõhus konkurent välja tõrjuda.

141    Kui komisjon teeb allahindluste süsteemi kuritarvitusliku laadi tuvastamise otsuses sellise analüüsi, peab Üldkohus hindama kõiki hageja argumente, mille eesmärk on vaidlustada nende järelduste põhjendatus, mille komisjon tegi kõnealuste allahindluste väljatõrjuva võime kohta.

142    Kuigi komisjon rõhutas vaidlustatud otsuses, et kõnealustel allahindlustel oli juba oma laadilt võime konkurentsi piirata, mistõttu ei olnud juhtumi kõigi asjaolude ja eelkõige sama tõhusa konkurendi testi analüüsimine turgu valitseva seisundi tuvastamiseks vajalik (vt eelkõige vaidlusaluse otsuse punktid 925 ja 1760), viis ta sellegipoolest läbi nende asjaolude põhjaliku analüüsi, pühendades otsuse punktides 1002–1576 väga üksikasjalikke arutluskäike sama tõhusa konkurendi testi raames tehtud analüüsile, mille tulemusel jõudis ta otsuse punktides 1574 ja 1575 järeldusele, et sama tõhus konkurent oleks pidanud kohaldama hindu, mis ei oleks olnud jätkusuutlikud, ja et järelikult võis kõnealusel allahindluste praktikal olla sellisele konkurendile väljatõrjuv mõju.

143    Sellest järeldub, et vaidlustatud otsuses oli sama tõhusa konkurendi test tegelikult oluline, kui komisjon andis hinnangu kõnealuse allahindluste praktika võimele avaldada sama tõhusa konkurendi väljatõrjuvat mõju.

144    Neil asjaoludel oli Üldkohus kohustatud analüüsima kõiki argumente, mille Intel selle testi kohta esitas.

145    Ent vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151 ja 166 leidis Üldkohus, et ei ole vaja analüüsida, kas komisjon tegi sama tõhusa konkurendi testi nõuetekohaselt ja vigu tegemata, ning et ei olnud vaja analüüsida ka küsimust, kas Inteli pakutud alternatiivsed arvutused olid tehtud õigesti.

146    Analüüsides ülemäärasena käesoleva juhtumi asjaolusid, eitas Üldkohus seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–175 komisjoni tehtud sama tõhusa konkurendi testi mis tahes asjakohasust ega vastanud seetõttu kriitikale, mille Intel testi suhtes esitas.

147    Ilma et oleks vaja otsustada teise, kolmanda ja kuuenda väite üle, tuleb vaidlustatud kohtuotsus järelikult tühistada, kuna Üldkohus jättis vaidlusaluste allahindluste konkurentsi piiramise võime analüüsis vääralt arvesse võtmata Inteli argumendid, mille eesmärk oli välja tuua väidetavad vead, mille komisjon tegi sama tõhusa konkurendi testi raames.

 Kohtuasja tagasisuunamine Üldkohtusse

148    Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Käesolevas asjas see aga nii ei ole.

149    Nimelt eeldab see, et Üldkohus kontrollib Inteli argumente arvestades seda, kas vaidlusalused allahindlused võivad konkurentsi piirata, faktiliste ja majanduslike tegurite hindamist, mida peab tegema Üldkohus.

150    Seetõttu tuleb asi suunata tagasi Üldkohtusse.

 Kohtukulud

151    Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtusse, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. juuni 2014. aasta otsus Intel vs. komisjon (T286/09, EU:T:2014:547).

2.      Saata kohtuasi Euroopa Liidu Üldkohtusse tagasi.

3.      Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.