EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
11. september 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Piirkondlik toetuskava, mis näeb ette kaubeldavate roheliste sertifikaatide andmise asjaomases piirkonnas asuvatele taastuvatest energiaallikatest energiatootmisega tegelevatele käitistele – Elektrienergia tarnijate kohustus esitada pädevale ametiasutusele igal aastal teatav sertifikaatide kvoot – Teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest ja EMP lepingu osalisriikidest pärit päritolutagatiste arvesse võtmisest keeldumine – Sertifikaatide esitamata jätmisel kohaldatav haldustrahv – Direktiiv 2001/77/EÜ – Artikkel 5 – Kaupade vaba liikumine – EÜ artikkel 28 – EMP lepingu artiklid 11 ja 13 – Direktiiv 2003/54/EÜ – Artikkel 3
Liidetud kohtuasjades C‑204/12–C‑208/12,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Rechtbank van eerste aanleg te Brusseli (Belgia) 16. aprilli 2012. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 30. aprillil 2012, menetlustes
Essent Belgium NV
versus
Vlaamse Reguleringsinstantie voor de Elektriciteits- en Gasmarkt,
menetluses osalesid:
Vlaams Gewest,
Vlaamse Gemeenschap (C‑204/12, C‑206/12 ja C‑208/12),
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud J. Malenovský ja A. Prechal (ettekandja),
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. märtsi 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– Essent Belgium NV, esindajad: advokaadid D. Haverbeke ja W. Vandorpe,
– Vlaamse Reguleringsinstantie voor de Elektriciteits- en Gasmarkt, Vlaams Gewest ja Vlaamse Gemeenschap, esindajad: advokaadid S. Vernaillen ja B. Goosens,
– Madalmaade valitsus, esindajad: B. Koopman, M. Bulterman ja C. Wissels,
– Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet, K. Herrmann ja E. Manhaeve,
olles 8. mai 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused käsitlevad küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 18, 34 ja 36, 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikleid 4, 11 ja 13 (EÜT 1994, L 1, lk 3, edaspidi „EMP leping”), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (EÜT L 283, lk 33; ELT eriväljaanne 12/02, lk 121) artiklit 5 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ (ELT L 176, lk 37; ELT eriväljaanne 12/02, lk 211) artiklit 3.
2 Taotlused on esitatud Essent Belgium NV (edaspidi „Essent”) ja Vlaamse Reguleringsinstantie voor de Elektriciteits- en Gasmarkti (Flandria elektrienergia- ja gaasiturgu reguleeriv asutus, edaspidi „VREG”) ning Vlaams Gewest (Flandria piirkond) ja Vlaamse Gemeenschapi (flaamikeelne kogukond) vahelistes kohtuvaidlustes, mis puudutavad VREG poolt Essentile määratud haldustrahve, kuna viimane ei esitanud sertifikaate, mis tõendaksid, et nendel märgitud elektrienergia kogus on toodetud taastuvatest energiaallikatest (edaspidi „rohelised sertifikaadid”).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2001/77
3 Direktiiv 2001/77 tunnistati alates 1. jaanuarist 2012 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, lk 16). Sellegipoolest, võttes arvesse põhikohtuasjades arutusel olevate asjaolude toimumise aega, tuleb lähtuda direktiivi 2001/77 sätetest.
4 Direktiivi 2001/77 põhjendused 1–3, 10, 11, 14 ja 15 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Ühenduses ei kasutata praegu piisavalt taastuvate energiaallikate potentsiaali. Ühendus tõdeb, et taastuvaid energiaallikaid on vaja arendada eelismeetmena, sest nende kasutamine aitab kaasa keskkonnakaitsele ja säästvale arengule. Peale selle võimaldab see luua kohapeal töökohti, mõjutab soodsalt sotsiaalset ühtekuuluvust, aitab kaasa varustuskindlusele ning võimaldab kiiremini saavutada Kyoto protokollis ette nähtud eesmärke. Seetõttu tuleb tagada kõnealuse potentsiaali parem kasutamine elektrienergia siseturul.
(2) […] [t]aastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamine [on] ühenduse esmatähtis ülesanne energiavarude tagamise ja mitmekesistamise, keskkonnakaitse ning sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse tõttu. […].
(3) Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ulatuslikum kasutamine moodustab tähtsa osa Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli täitmiseks ette nähtud meetmepaketis ning hilisemate kohustuste täitmiseks vajalikes meetmepakettides.
[…]
(10) Käesoleva direktiivi kohaselt ei ole liikmesriigid kohustatud tunnustama päritolutagatise ostmist teistelt liikmesriikidelt ega vastava elektrienergia osa ostmist siseriikliku kvoodikohustuse täitmiseks. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiaga kauplemise hõlbustamiseks ning selleks, et tarbija jaoks suurendada selgust valiku tegemisel taastumatutest ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia vahel, on selline elektrienergia päritolutagatis siiski vajalik. Päritolutagatiste süsteemid iseenesest ei anna eri liikmesriikides sisseseatud siseriiklike abimehhanismide kasutamise õigust. On tähtis, et kõik taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia vormid oleksid hõlmatud päritolutagatistega.
(11) On oluline selget vahet teha päritolutagatiste ja vahetatavate roheliste sertifikaatide vahel.
[…]
(14) Liikmesriigid käivitavad eri mehhanisme taastuvate energiaallikate toetamiseks siseriiklikul tasandil, sealhulgas rohelised sertifikaadid, investeeringutoetus, maksuvabastused või maksuvähendused, enammakstud maksusumma tagasimaksmine ja otsesed hinnatoetussüsteemid. Üks tähtsaid vahendeid käesolevas direktiivis ette nähtud eesmärkide saavutamisel on kindlustada kõnealuste mehhanismide nõuetekohane toimimine ühenduse raamprogrammi käivitamiseni, et säiliks investori usaldus.
(15) Kogu ühendust hõlmava toetuskavade raamprogrammi kohta otsust teha on vara, silmas pidades siseriiklikest kavadest saadud kogemuste piiratust ning taastuvatest energiaallikatest toodetud hinnatoetusega elektrienergia suhteliselt väikest osa ühenduses.”
5 Direktiivi 2001/77 artikkel 1 sätestas:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on soodustada taastuvate energiaallikate osa suurendamist elektrienergia tootmisel elektrienergia siseturul ning luua alus asjakohase ühenduse raamprogrammi rakendamiseks tulevikus.”
6 Direktiivi artiklis 2 „Mõisted” on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
d) „elektritarbimine” – riigi elektrienergiatoodang, sealhulgas omatoodang, lisaks import, maha arvatud eksporditav osa (siseriiklik elektrienergia kogutarbimine).
[…]”
7 Selle direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et soodustada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia suuremat tarbimist vastavalt lõikes 2 nimetatud siseriiklikele soovituslikele eesmärkidele. Kõnealused meetmed peavad olema proportsionaalsed saavutatava eesmärgiga.
2. Liikmesriigid koostavad ja avaldavad hiljemalt 27. oktoobril 2002. aastal ning seejärel iga viie aasta tagant aruande, milles määratakse kindlaks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise siseriiklikud soovituslikud eesmärgid elektritarbimise protsendimäärana järgmiseks kümneks aastaks. […] Kõnealuste eesmärkide seadmisel aastani 2010 liikmesriigid:
– arvestavad lisas esitatud kontrollväärtusi,
– tagavad ülesannete vastavuse kõigile kliimamuutustega seotud siseriiklikele kohustustele, mis ühendus on võtnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli kohaselt.”
8 Direktiivi artikkel 4 „Toetuskavad” oli sõnastatud järgmiselt:
„1. Piiramata [EÜ] asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist, hindab komisjon liikmesriikides kasutatud mehhanismide rakendamist, mille kohaselt elektrienergia tootja saab ametivõimude määruste alusel otsest või kaudset toetust ning millel võib olla kaubandust piirav mõju, kusjuures lähtutakse seisukohast, et kõnealused mehhanismid aitavad täita asutamislepingu artiklitega 6 ja 174 ette nähtud eesmärke.
2. [Euroopa] Komisjon teeb hiljemalt 27. oktoobril 2005 hästi dokumenteeritud ettekande lõikes 1 nimetatud eri mehhanismide rakendamise ja üheaegse esinemise kogemuste kohta. Ettekandes hinnatakse lõikes 1 nimetatud toetussüsteemide edukust, sealhulgas nende tulemuslikkust taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tarbimise edendamisel vastavalt artikli 3 lõikes 2 nimetatud siseriiklikele soovituslikele eesmärkidele. Kõnealuse ettekandega kaasneb vajaduse korral ettepanek taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia toetuskavade ühenduse raamprogrammi jaoks.
[…]”
9 Direktiivi 2001/77 artikkel 5 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolutagatis” nägi ette:
„1. Liikmesriigid tagavad hiljemalt 27. oktoobril 2003, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu käesoleva direktiivi tähenduses on võimalik tagada iga liikmesriigi poolt ette nähtud objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt. Nad hoolitsevad selle eest, et taotluse korral antakse sellega seoses välja päritolutagatis.
[…]
3. Päritolutagatis:
– esitab allika, millest elektrienergia on toodetud, tootmise kuupäevad ja kohad ning võimsuse, kui on tegemist hüdroelektriseadmetega,
– võimaldab taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjatel tõendada, et elektrienergia, mida nad müüvad, on saadud taastuvatest energiaallikatest käesoleva direktiivi tähenduses.
4. Lõike 2 kohaselt väljaantud päritolutagatisi tuleks liikmesriikidel vastastikku tunnustada ainult lõikes 3 nimetatud asjaolude tõendusena. Iga päritolutagatise kui sellise tõenduse tunnustamisest keeldumine, eelkõige kui tegemist on pettuse ärahoidmisega, peab tuginema objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Päritolutagatise tunnustamisest keeldumise korral võib komisjon, eelkõige arvesse võttes objektiivseid, läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, millele kõnealune tunnustamine tugineb, sundida keelduvat osapoolt päritolutagatist tunnustama.
[…]”
10 Nagu nähtub direktiivi 2001/77 lisa esimesest lõigust esitatakse selles kontrollväärtused, et määrata kindlaks siseriiklikud soovituslikud eesmärgid elektri tootmiseks taastuvatest energiaallikatest, mis on nimetatud selle direktiivi artikli 3 lõikes 2. Antud lisas märgitud tabelist ja selle selgitustest nähtub, et need kontrollväärtused sisalduvad iga liikmesriigi puhul nii taastuvatest energiaallikatest saadud elektrienergia „siseriiklikus toodangus” 1997. aastal kui ka vastavalt aastatel 1997–2010 taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tarbimise osas protsendimääras, see osa „saadakse [taastuvatest energiaallikatest saadud elektrienergia] siseriikliku toodangu jagamisel siseriikliku elektrienergia kogutarbimisega”.
11 Direktiiv 2001/77 inkorporeeriti EMP lepingusse EMP ühiskomitee 8. juuli 2005. aasta otsusega nr 102/2005, millega muudetakse EMP lepingu IV lisa (Energeetika) (ELT L 306, lk 34). Kõnealune otsus jõustus 1. septembril 2006.
Direktiiv 2003/54
12 Direktiiv 2003/54 tunnistati alates 3. märtsist 2011 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiviga 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, lk 55). Samas tuleb põhikohtuasjades vaidluse all olevate asjaolude kuupäeva arvestades lähtuda direktiivi 2003/54 sätetest.
13 Direktiivi 2003/54 artikli 3 lõikes 1 oli sätestatud, et:
„Liikmesriigid tagavad oma institutsioonilise korra alusel ja võttes asjakohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, kuid ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, et elektriettevõtjad tegutseksid käesoleva direktiivi põhimõtteid järgides konkurentsivõimelise, turvalise ja looduskeskkonda säästva elektrituru loomise nimel ning et ettevõtjaid õiguste ja kohustuste osas ei diskrimineeritaks”.
14 Direktiiv 2003/54 inkorporeeriti EMP lepingusse EMP ühiskomitee 2. detsembri 2005. aasta otsusega nr 146/2005, millega muudetakse EMP lepingu IV lisa (Energeetika) (ELT 2006 L 53, lk 43). Kõnealune otsus jõustus 1. juunil 2007.
Belgia õigus
Flandria dekreet elektrituru korralduse kohta
15 Flandria 17. juuli 2000. aasta dekreedi elektrituru korralduse kohta (vlaams decreet houdende de organisatie van de elektriciteitmarkt) (Belgisch Staatsblad, 22.9.2000, lk 32166, edaspidi „elektrienergia dekreet”) eesmärk oli eelkõige tagada direktiivide 2001/77 ja 2003/54 rakendamine. Nimetatud dekreediga kehtestati taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia (edaspidi „roheline elektrienergia”) toetuskava. See dekreet tunnistati kehtetuks 8. mai 2009. aasta dekreediga.
16 Elektrienergia dekreedi artikli 2 punktis 17 esitatud määratluse kohaselt oli roheline sertifikaat „ülekantav immateriaalne vara, mis tõendab, et tootja on sertifikaadis märgitud aastal tootnud seal märgitud hulga rohelist elektrit (tähistatud kWh‑na)”.
17 Kõnealuse dekreedi artikkel 22 nägi ette, et „[rohelise] elektri eest, mille tootja tõendab, et see on toodetud Flandria piirkonnas, […] väljastab reguleeriv asutus tootja taotluse alusel rohelise sertifikaadi iga 1000 kWh kohta”.
18 Selle dekreedi artikli 23 lõige 1 sätestas, et „[i]ga tarnija, kes tarnib elektrit põhi- või ülekandevõrguga liitunud lõpptarbijatele, on kohustatud esitama reguleerivale asutusele iga aasta 31. märtsiks teatava hulga rohelisi sertifikaate, mis määratakse kindlaks lõiget 2 kohaldades”.
19 Selle dekreedi artikli 23 lõikest 2 nähtub, et teatav hulk rohelisi sertifikaate, mis tuli esitada, oli määratud kindlaks nii, et asjaomase tarnija poolt eelneval aastal tarnitud elektrienergia koguhulk korrutati fikseeritud koefitsiendiga, mis aastatel 2005–2009 olid vastavalt 0,020, 0,025, 0,030, 0,0375 ja 0,0450.
20 Elektrienergia dekreedi artikkel 24 nägi ette, et „vlaamse regering [edaspidi „Flandria valitsus”] kehtestab rakenduseeskirjad, määrab kindlaks roheliste sertifikaatide väljastamise menetluse ja otsustab, milliseid sertifikaate saab artiklis 23 nimetatud kohustuse täitmisel arvesse võtta”.
21 Sama dekreedi artikkel 25 nägi ette: „ilma et see piiraks artikli [23] kohaldamist, võib Flandria valitsus – küsides reguleeriva asutuse arvamust ja võttes arvesse samu või samaväärseid tõendeid selliste sertifikaatide andmise kohta – tunnustada ka väljaspool Flandria piirkonda toodetud rohelise elektri sertifikaate”.
22 Dekreedi artikli 37 lõige 2 sätestab, et alates 31. märtsist 2005 on artikli 23 lõike 1 rikkumise korral haldustrahvi suurus 125 eurot iga puuduva sertifikaadi eest.
Flandria valitsuse otsus, millega soodustatakse taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmist
23 Elektrienergia dekreedi artikli 24 rakendamise tagab Flandria valitsuse 5. märtsi 2004. aasta otsus, millega soodustatakse taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmist (besluit van de vlaamse regering inzake de bevordering van elektriciteitsopwekking uit hernieuwbare energiebronnen, Belgisch Staatsblad, 23.3.2004, lk 16296, edaspidi „5. märtsi 2004. aasta otsus”).
24 5. märtsi 2004. aasta otsuse redaktsioon (mis tulenes sellesse otsusesse Flandria valitsuse 25. veebruari 2005. aasta otsusega (Belgisch Staatsblad, 8.3.2005, lk 9490, edaspidi „25. veebruari 2005. aasta otsus”) tehtud muudatustest), mis on kohaldatav kohtuasjas C‑204/12, sisaldas muu hulgas artikli 15 lõiget 1, milles oli loetletud energiaallikad, millest toodetud elektrienergiale võib väljastada VREG tunnustatud rohelise sertifikaadi.
25 5. märtsi 2004. aasta otsuse redaktsioon (mis tulenes sellesse otsusesse Flandria valitsuse 8. juuli 2005. aasta otsusega (Belgisch Staatsblad, 17.2.2006, lk 8515, edaspidi „8. juuli 2005. aasta määrus”) tehtud muudatustest), mis on kohaldatav kohtuasjades C‑205/12–C‑208/12, sisaldas muu hulgas järgmiseid sätteid.
26 Selle otsuse artikli 1 lõike 2 punkt 14 määratles, et „päritolutagatis” on „tõend selle kohta, et lõpptarbijale tarnitud elektrikogus on pärit taastuvatest energiaallikatest”.
27 Nimetatud otsuse artikkel 13 sätestas:
„Lõige 1 Väljastatud rohelisi sertifikaate puudutavad andmed registreeritakse VREG koondatud andmebaasi. […]
Lõige 2. Rohelise sertifikaadiga registreeritakse vähemalt järgmised andmed:
[…]
6. kas roheline sertifikaat on artiklis 15 sätestatud sertifikaadikohustuse täitmisel tunnustatav või mitte;
[…]
Lõige 3 Lõike 2 punkti 6 tähenduses tehakse märkus:
1. „tunnustatav” juhul, kui roheline sertifikaat täidab artikli 15 lõike 1 tingimusi, […]
2. „ei ole tunnustatav” juhul, kui [roheline] sertifikaat ei täida artikli 15 lõike 1 tingimusi. […]”
[…]”
28 Sama otsuse artikli 15 lõige 3 sätestas:
„[rohelisi] sertifikaate, mida on kasutatud päritolutagatisena III alapeatüki sätete tähenduses, võib sertifikaadikohustuse täitmiseks kasutada veel üksnes siis, kui andmed on artikli 13 lõike 2 punkti 6 tähenduses „tunnustatavad”” […]
29 Nimetatud otsuse 8. juuli 2005. aasta otsusega muudetud redaktsiooni III alapeatükk „[r]oheliste sertifikaatide kasutamine päritolutagatisena” sisaldas artikleid 15a ja 15c. Nendes artiklites oli sätestatud:
„Artikli 15a lõige 1. Rohelisi sertifikaate kasutatakse päritolutagatisena, kui elektrienergia müügil lõpptarbijale esitatakse nad [rohelise] elektrienergiana.
[…]
Artikkel 15c lõige 1. Teise piirkonna või teise riigi päritolutagatise võib importida Flandria piirkonda, et seda seal päritolutagatisena kasutada […]
[…]
Lõige 2. Kui päritolutagatis on pärit teisest piirkonnast või riigist, kantakse selle andmed rohelise sertifikaadina keskandmepanka koos järgmiste märkustega:
1. „ei ole tunnustatav” […]
[…]
Teise piirkonna või teise riigi rohelised sertifikaadid võib registreerida märkusega „tunnustatavad”, kui Flandria valitsus on [elektrienergia dekreedi] artikli 25 alusel teinud otsuse asjaomaste sertifikaatide tunnustamise kohta.
Vastav registreerimine toimub pärast seda, kui teise piirkonna või teise riigi pädev asutus on saatnud VREG‑le päritolutagatise vajalikud andmed ja päritolutagatis on selles teises riigis või piirkonnas muudetud lõplikult kasutuskõlbmatuks.
[…]”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
30 Elektritarnijal Essent lasus aastatel 2003–2009 elektrienergia dekreedi artikli 23 lõikes 1 sätestatud kohustus esitada VREG‑le igal aastal teatav arv rohelisi sertifikaate (edaspidi „kvoodikohustus”).
31 Selleks, et täita oma kvoodikohustust 31. märtsiks 2005, esitas Essent VREG‑le päritolutagatisi vastavalt Madalmaades ja Norras toodetava rohelise elektrienergia kohta.
32 Kuna VREG leidis, et Flandria valitsus ei olnud võtnud ühtegi elektrienergia dekreedi artikli 25 rakendusmeedet, mistõttu sai kvoodikohustuse täitmiseks tunnustada üksnes Flandria piirkonnas toodetud elektri kohta väljastatud rohelisi sertifikaate, määras ta 24. mai 2005. aasta otsusega nimetatud dekreedi artikli 37 lõike 2 alusel Essentile haldustrahvi 125 eurot iga puuduva sertifikaadi kohta, kokku 542 125 eurot.
33 Essent pöördus 30. septembril 2005 Rechtbank van eerste aanleg te Brusseli (Brüsseli (Belgia) esimese astme kohus) poole, paludes tunnistada, et eelnimetatud otsus on õigusvastane ning selles nõutud trahv ei ole sisse nõutav. Essent palub, et tulevane kohtuotsus oleks ühiselt kohaldatav nii Vlaams Gewestile kui ka Vlaamse Gemeenschapile (kohtuasi C‑204/12).
34 Järgnevatel aastatel määras VREG Essentile samasugustel põhjustel rahatrahvid vastavalt 13. juuli 2006. aasta otsusega 234 750 eurot, 4. juuli 2007. aasta otsusega 166 125 eurot ning 18. mai 2009. aasta kahe otsusega, millest esimene puudutas 2008. aastat ja teine 2009. aastat, vastavalt 281 250 eurot ja 302 375 eurot.
35 VREG tegi 13. juuli 2006. aasta ja 4. juuli 2007. aasta otsused pärast seda, kui ta keeldus arvesse võtmast päritolutagatisi, mis tõendasid rohelise elektrienergia tootmist vastavalt Taanis (ja/või Rootsis) ning Norras, ja 18. mai 2009. aasta otsused pärast seda, kui ta keeldus arvesse võtmast päritolutagatisi Norras toodetud rohelise elektrienergia koha.
36 Essent esitas Rechtbank van eerste aanleg te Brusselile nende nelja otsuse peale (kohtuasjad C‑205/12–C‑208/12) kaebused.
37 Kõikide eespool nimetatud viie kaebuse põhjendamiseks esitab Essent esialgse väite, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 34 ja EMP lepingu artiklit 11.
38 Selles osas on Rechtbank van eerste aanleg te Brussel seisukohal, et kuna elektritarnijatel on kohustus osta VREG väljastatud rohelisi sertifikaate, on neil takistatud ühe osa sertifikaatide vajaduse katmiseks pöörduda välismaiste operaatorite poole, nii et esmapilgul tundub selliste sertifikaatide importimine käsitatav meetmena, millel on koguselise impordipiiranguga samaväärne toime ELTL artikli 34 ja EMP lepingu artikli 11 mõttes.
39 Nimetatud kohus märgib muu hulgas, et VREG väitis enda kaitseks, et tema menetletavates asjades kõne all olevad päritolutagatised ei kujuta endast rohelisi sertifikaate ning et direktiivi 2001/77 artiklist 5 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 10 tuleneb, et sellised tagatised ei anna mingit õigust rohelisele elektrienergiale ette nähtud riiklikele abimehhanismidele.
40 Essenti kaebuse põhjendamiseks esitatud teise väite kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on ette nähtud ELTL artiklis 18, EMP lepingu artiklis 4, direktiivi 2001/77 artiklis 5 ja direktiivi 2003/54 artiklis 3. Direktiivi 2003/54 artikli 3 kohta täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Essent tugineb oma kaebuses sellele, et nimetatud sätte lõikest 1 tuleneb, et liikmesriigid peavad elektrituru institutsionaalses korralduses hoiduma diskrimineerimisest.
41 Essenti sõnul ei ole järgitud erinevaid liidu õiguse sätteid, kuna kõnealused siseriiklikud õigusnormid kaitsevad kohalikke elektrienergia tootjaid ja takistavad seetõttu siseturu saavutamist ja kuna VREG keeldub tunnustamast teistes riikides väljastatud päritolutagatisi, käsitleb ta samasuguseid olukordi erinevalt.
42 See on kontekst, milles Rechtbank van eerste aanleg te Brussel otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on sõnastatud sisuliselt ühtemoodi kõikides tema menetluses olevas viies kohtuasjas:
„1. Kas selline siseriiklik kord, mis sisaldub Flandria [elektrienergia] dekreedis, mida rakendati [Flandria valitsuse 5. märtsi 2004. aasta otsusega], mida on muudetud [25. veebruari 2005. aasta otsusega] ja [8. juuli 2005. aasta otsusega] [(kohtuasjas C‑204/12 esitatud küsimus ei sisalda viidet 8. juuli 2005. aasta otsusele)] ja mille kohaselt:
– elektritarnijad, kes tarnivad elektrit põhi- või ülekandevõrguga liitunud lõpptarbijatele, on kohustatud esitama reguleerivale asutusele igal aastal teatava hulga rohelisi sertifikaate ([elektrienergia dekreedi] artikkel 23);
– elektritarnijatele, kes tarnivad elektrit põhi- või ülekandevõrguga liitunud lõpptarbijatele, määrab [VREG] haldustrahvi, kui need tarnijad ei ole esitanud piisaval hulgal rohelisi sertifikaate, täitmaks neile pandud kvoodikohustust selliste sertifikaatide osas ([elektrienergia dekreedi] artikli 37 lõige 2);
– on sõnaselgelt öeldud, et teiste riikide päritolutagatisi on võimalik teatud tingimustel tunnustada kvoodikohustuse täitmisel [(Flandria valitsuse 5. märtsi 2004. aasta otsuse (muudetud 8. juuli 2005. aasta otsusega) artikli 15c lõige 2)], [(see taane ei sisaldu kohtuasjas C‑204/12 esitatud küsimuses)];
– [VREG] ei saa või ei taha arvesse võtta Norra [ja Madalmaade päritolutagatisi] [(täpsustus, mis puudutab üksnes kohtuasjas C‑204/12 esitatud küsimust)], [ning Taani päritolutagatisi] [(täpsustus, mis puudutab üksnes kohtuasjas C‑205/12 esitatud küsimust)] [ning Taani/Rootsi päritolutagatisi] [(täpsustus, mis puudutab üksnes kohtuasjas C‑206/12 esitatud küsimust)], kuna puuduvad Flandria valitsuse rakendusmeetmed, kes on tunnustanud selliste sertifikaatide samasust või samaväärsust ([elektrienergia] dekreedi artikkel 25 ja [i) kohtuasja C‑204/12 puhul] [5. märtsi 2004. aasta otsuse (muudetud 25. veebruari 2005. aasta otsusega)] artikli 15 lõige 1, [ii) kohtuasjade C‑205/12–C‑208/12 puhul] [5. märtsi 2004. aasta otsuse (muudetud 8. juuli 2005. aasta otsusega)] artikli 15c lõige 2), kuigi [VREG] ei kontrollinud konkreetsel juhul samasust ega samaväärsust;
– kogu [elektrienergia] dekreedi kehtimise ajal võeti kvoodikohustuse täitmise kontrollimisel tõepoolest arvesse ainult Flandria piirkonnas toodetud rohelise elektri sertifikaate ja elektritarnijatel, kes tarnivad elektrit põhi- või ülekandevõrguga liitunud lõpptarbijatele, puudus igasugune võimalus tõendada, et esitatud päritolutagatiste puhul [mis on pärit teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest (see täpsustus ei sisaldu kohtuasjas C‑204/12 esitatud küsimuses)] on täidetud sama või samaväärse tõendi olemasolu selliste sertifikaatide väljastamisel,
on kooskõlas ELTL artikliga 34 ja EMP lepingu artikliga 11 ja/või ELTL artikliga 36 ja EMP lepingu artikliga 13 [(kohtuasjades C‑207/12 ja C‑208/12 esitatud küsimus puudutab üksnes EMP lepingu artikleid 11 ja 13)]?
2. Kas esimeses küsimuses kirjeldatud siseriiklik kord on kooskõlas [direktiivi 2001/77] artikliga 5 [(kohtuasjades C‑207/12 ja C‑208/12 esitatakse teine küsimus üksnes siis, „kui nimetatud säte on EMP osas asjakohane”)]?
3. Kas esimeses küsimuses kirjeldatud siseriiklik kord on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimise keeluga, mis on sätestatud muu hulgas ELTL artiklis 18 [(kohtuasjad C‑204/12–C‑206/12)], EMP lepingu artiklis 4 [(kohtuasjad C‑207/12 ja C‑208/12)] ja [direktiivi 2003/54] artiklis 3 [(kohtuasjades C‑207/12 ja C‑208/12 puudutab küsimus nimetatud artiklit 3 üksnes sedavõrd, „kuivõrd see on EMP osas asjakohane”)]?”
Menetlus Euroopa Kohtus
43 Euroopa Kohtu presidendi 20. juuni 2012. aasta määrusega [kohtumäärus Essent Belgium (C‑204/12–C‑208/12, EU:C:2012:363)], kohtuasjad C‑204/12–C‑ 208/12 kirjaliku ja suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.
44 Pärast kohtujuristi ettepaneku avaldamist palusid VREG, Vlaams gewest ja Vlaamse Gemeenschap (edaspidi „VREG jt”») Euroopa Kohtu kantseleisse 30. mail 2013 esitatud dokumendiga menetluse suulise osa uuendamist, väites sisuliselt seda, et erinevad faktilist laadi täpsustused on vajalikud selleks, et Euroopa Kohus saaks eelotsuse küsimustele anda täpsed vastused. VREG jt soovivad muu hulgas väljendada seisukohta vajaduse üle piirata tehtava kohtuotsuse ajalist mõju, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid on sellega vastuolus.
45 Olles saanud Euroopa Kohtu kantseleist 16. juulil 2014 kirja, milles teatati, et käesolevates asjades tehtavad otsused kuulutatakse 11. septembril 2014, palus ka Essent samale kohtukantseleile 28. juulil 2014 esitatud dokumendiga uuendada menetluse suulist osa.
46 Oma taotluses väitis Essent sisuliselt seda, et pooltel tuleks lubada vaielda teatavate hinnangute üle, mis sisalduvad 1. juulil 2014 kuulutatud kohtuotsuses Ålands Vindkraft (C‑573/12, EU:C:2014:2037). Essent leiab sellega seoses, et nii faktiline olukord kui ka õiguslik raamistik, mis iseloomustavad selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja, erinevad nendest, mis iseloomustavad käesolevaid kohtuasju.
47 Vastavalt kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, avada või uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.
48 Antud juhul leiab Euroopa Kohus, olles ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, et tal on olemas kohtuotsuse tegemiseks kogu vajaminev teave. Muu hulgas märgib kohus, et menetluse suulise osa uuendamise taotlustes ei ole viidatud ühelegi uuele asjaolule, mis võiks tulevast kohtuotsust mõjutada. Kohus märgib lisaks, et käesolevaid kohtuasju ei tule lahendada argumentide põhjal, mille üle pooled ei ole vaielnud.
49 Neil asjaoludel puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
50 VREG jt sõnul on eelotsuse küsimused vastuvõetamatud kahel põhjusel. Esiteks ei ole Euroopa Kohtu pädevuses hinnata siseriikliku õiguse kooskõla liidu õigusega. Teiseks ei ole need küsimused asjakohased, et lahendada vaidlus põhikohtuasjades, kuna need põhinevad siseriikliku õiguse ebaõigel tõlgendamisel. Nimelt on eelotsusetaotluse esitanud kohus ebaõigesti leidnud, et elektrienergia dekreedi artikkel 25 ja 5. märtsi 2004. aasta otsuse artikli 15c lõike 2 teine lõik nägid ette võimaluse võtta arvesse mitte üksnes teistest riikidest pärit rohelisi sertifikaate, vaid ka neist riikidest pärit päritolutagatisi.
51 Sellega seoses tuleb esiteks meelde tuletada, et kuigi Euroopa Kohus ei ole eelotsusemenetluses pädev lahendama küsimust, kas siseriiklik meede on liidu õigusega vastavuses, on tal õigus anda siseriiklikule kohtule liidu õiguse tõlgendamise kõik juhtnöörid, mis võimaldavad siseriiklikul kohtul tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks seda vastavust hinnata (vt eelkõige kohtuotsus Azienda Agro-Zootecnica Franchini ja Eolica di Altamura, C‑2/10, EU:C:2011:502, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Teiseks, Euroopa Kohus ei saa teha otsust siseriiklike õigusnormide tõlgendamise kohta, kuna nende tõlgendamine kuulub ju liikmesriigi kohtute ainupädevusse. Ühtlasi tuleb Euroopa Kohtul liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlust menetledes arvestada siseriikliku õiguse tõlgendust nii, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus talle on selgitanud (vt eelkõige kohtuotsus ČEZ, C‑115/08, EU:C:2009:660, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Pealegi tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikliga 267 ette nähtud menetluse kohaselt on üksnes liikmesriigi kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimustel on kohtuasja seisukohast tähtsust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud eelotsuse tegema (vt eelkõige kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud (vt eelkõige kohtuotsus Carmen Media Group, EU:C:2010:505, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Tuleb sedastada, et liidu õigusnormide tõlgendustel, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus taotleb, on ilmselge seos põhikohtuasja esemega, kuna nendega soovitakse sisuliselt teada, kas nimetatud sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus põhikohtuasjas kõnealuste siseriiklike sätete kohaldamine Essenti suhtes, ning seega võivad need tõlgendused mõjutada nimetatud vaidluste tulemust.
56 Eelnevatest kaalutlustest nähtub, et VREG jt esitatud vastuväited tuleb jätta arvestamata ja eelotsusetaotlused on vastuvõetavad.
Teine küsimus
57 Teise küsimusega, mida tuleks analüüsida esmajärjekorras, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada sisuliselt seda, kas direktiivi 2001/77 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riiklik toetuskava nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näeb ette, et pädev piirkondlik reguleeriv asutus väljastab asjaomase piirkonna territooriumil toodetud rohelise elektrienergia eest kaubeldavad sertifikaadid ja mis paneb elektritarnijatele kohustuse, mille täitmata jätmise eest on ette nähtud haldustrahv, esitada kord aastas nimetatud asutusele teatav hulk neid sertifikaate, mis vastab ühele osale kogu selles piirkonnas tarnitud elektrienergiast, ilma et tarnijatel oleks lubatud selle kohustuse täitmiseks kasutada teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või EMP lepingu osalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit päritolutagatisi.
58 Kõigepealt, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust kohtuasjade C‑207/12 ja C‑208/12 spetsiifilise raamistikuga seoses, milles uuritakse, mis ulatuses on direktiivi 2001/77 artikkel 5 asjakohane Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) osas, siis on käesoleva kohtuotsuse punktis 11 märgitud, et nimetatud direktiiv inkorporeeriti EMP lepingusse otsusega nr 102/2005, mis jõustus 1. septembril 2006. Neil asjaoludel ja võttes arvesse, et need kaks kohtuasja on seotud VREG 18. mai 2009. aasta otsustega ja puudutavad 2008. ja 2009. aasta eest määratud trahve, siis tuleb sedastada, et artikkel 5 on nendes kohtuasjades ratione temporis kohaldatav.
59 Mis puudutab artikli 5 esemelist kohaldamisala, siis tuleb meenutada, et nimetatud sätte eesmärk – nagu nähtub selle pealkirjast ja selle lõikest 1 – on saavutada olukord, kus rohelise elektrienergia päritolu saaks tõendada päritolutagatisega.
60 Riiklikud toetuskavad, millega rohelise elektrienergia tootjad saavad otsest või kaudset toetust ja mis võivad – nagu nähtub direktiivi 2001/77 põhjendusest 14 –sarnaselt põhikohtuasjas kõnealuse toetuskava puhul, kasutada roheliste sertifikaatide mehhanismi, on omalt poolt hõlmatud selle direktiivi eraldi sättega, milleks on artikkel 4.
61 Seega ei viita direktiivi 2001/77 artiklite 4 ja 5 või selle direktiivi põhjenduste sõnastuses miski sellele, et liidu seadusandja kavatsus oli luua seos päritolutagatiste ja rohelise energia riiklike toetuskavade vahel.
62 Esmalt tuleb arvesse võtta, et – nagu nähtub direktiivi 2001/77 põhjendustest 14 ja 15 ning artiklist 4 – selle direktiivi eesmärk ei ole mitte kehtestada riiklike toetuskavade ühenduse raamprogramm, vaid pigem kindlustada kõnealuste mehhanismide nõuetekohane toimimine ühenduse raamprogrammi käivitamiseni, et säiliks investori usaldus.
63 Seejärel, direktiivi 2001/77 põhjendus 10 täpsustab, et päritolutagatiste süsteemid iseenesest ei anna eri liikmesriikides sisseseatud riiklike abimehhanismide kasutamise õigust. Selle kohta ja konkreetsemalt vahetatavaid rohelisi sertifikaate kasutavate abimehhanismide kohta rõhutab nimetatud direktiivi põhjendus 11, et on oluline selget vahet teha päritolutagatiste ja vahetatavate roheliste sertifikaatide vahel.
64 Päritolutagatiste eesmärgi kohta märgib direktiivi 2001/77 põhjendus 10, et need on vajalikud rohelise elektrienergiaga kauplemise hõlbustamiseks ning selleks, et tarbija jaoks suurendada selgust valiku tegemisel taastumatutest ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia vahel. Nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 3 teine taane täpsustab omalt poolt, et päritolutagatiste eesmärk on võimaldada elektrienergia tootjatel tõendada, et elektrienergia, mida nad müüvad, on saadud taastuvatest energiaallikatest.
65 Pealegi tuleks artikli 5 lõike 4 kohaselt päritolutagatisi liikmesriikidel vastastikku tunnustada ainult lõikes 3 nimetatud asjaolude tõendusena.
66 Käesoleva kohtuotsuse punktides 61–63 esitatud täpsustused kinnitavad, et liidu seadusandja ei kavatsenud rohelisi sertifikaate kasutava toetuskava valinud liikmesriikidelt nõuda, et nad laiendaksid selle kava kohaldamise võimalust teise liikmesriigi territooriumil toodetud rohelisele elektrile (vt analoogia alusel kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punktid 53 ja 54).
67 Lõpuks, arvesse tuleb võtta siinkohal ka seda, et – nagu nähtub direktiivi 2001/77 artikli 3 lõigetest 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi lisaga – liikmesriigid peavad ette nägema siseriiklikud soovituslikud eesmärgid rohelise elektrienergia kasutamiseks tulevikus, arvestades kontrollväärtustena esiteks iga liikmesriigi puhul nii rohelise elektrienergia „siseriiklikku toodangut” 1997. aastal kui ka vastavalt aastatel 1997–2010 rohelise elektri tarbimise protsendimääras väljendatavat osa, mis saadakse rohelise elektrienergia „siseriikliku toodangu” jagamisel siseriikliku elektrienergia kogutarbimisega.
68 Sellest tuleneb, et direktiivi 2001/77 artiklis 4 märgitud elektrienergia tootjatele, kellel on eelkõige palutud panustada liikmesriikide poolt vastavate siseriiklike soovituslike eesmärkide täitmisse, mõeldud siseriiklikud abimehhanismid peavad põhimõtteliselt viima rohelise elektrienergia siseriikliku tootmise suurendamiseni. Selle kohta märgib direktiivi põhjendus 10 eelkõige seda, et liikmesriigid ei ole kohustatud tunnustama päritolutagatise ostmist teistelt liikmesriikidelt ega vastava elektrienergia osa ostmist siseriikliku kvoodikohustuse täitmiseks.
69 Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/77 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline riiklik toetuskava nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näeb ette, et pädev piirkondlik reguleeriv asutus väljastab asjaomase piirkonna territooriumil toodetud rohelise elektrienergia eest kaubeldavad sertifikaadid ja mis paneb elektritarnijatele kohustuse, mille täitmata jätmise eest on ette nähtud haldustrahv, esitada kord aastas nimetatud asutusele teatav hulk neid sertifikaate, mis vastab ühele osale kogu selles piirkonnas tarnitud elektrienergiast, ilma et tarnijatel oleks lubatud selle kohustuse täitmiseks kasutada teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või EMP lepingu osalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit päritolutagatisi.
Esimene küsimus
70 Esmalt tuleb meenutada, et põhikohtuasjad on seotud VREG otsustega, mis on tehtud ajavahemikul 15. aprill 2005 kuni 28. mai 2009, millega määrati Essentile haldustrahvid selle eest, et viimane ei täitnud kohustust esitada kord aastas rohelisi sertifikaate. Neil asjaoludel ja võttes arvesse, et Lissaboni leping jõustus alles 1. detsembril 2009, tuleb esimesele küsimusele vastamiseks lähtuda pigem EÜ artiklitest 28 ja 30 mitte ELTL artiklitest 34 ja 36, millele viitas ametlikult eelotsusetaotluse esitanud kohus.
71 Seega tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub esimese küsimusega selgitada sisuliselt seda, kas EÜ artikleid 28 ja 30 ning EMP lepingu artikleid 11 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riiklik toetuskava nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näeb ette, et pädev piirkondlik reguleeriv asutus väljastab asjaomase piirkonna territooriumil toodetud rohelise elektrienergia eest kaubeldavad sertifikaadid ja mis paneb elektritarnijatele kohustuse, mille täitmata jätmise eest on ette nähtud haldustrahv, esitada kord aastas nimetatud asutusele teatav hulk neid sertifikaate, mis vastab ühele osale kogu selles piirkonnas tarnitud elektrienergiast, ilma et tarnijatel oleks lubatud selle kohustuse täitmiseks kasutada teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või EMP lepingu osalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit päritolutagatisi.
72 Lisaks tuleb meenutada, et EMP lepingu artiklid 11 ja 13 on EÜ artiklitega 28 ja 30 sõnastatud sisuliselt identselt, mistõttu tuleb neid reegleid, nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, tõlgendada ühetaoliselt (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused Bellio F.lli, C‑286/02, EU:C:2004:212, punktid 34 ja 35, ning komisjon vs. Portugal, C‑265/06, EU:C:2008:210, punkt 30). Järgnevalt toodud kaalutlusi, mis puudutavad EÜ artikleid 28 ja 30, tuleb seega tõlgendada nii, et need on samuti mutatis mutandis kohaldatavad EMP lepingu artiklitele 11 ja 13.
Kaupade vaba liikumise piirang
– Poolte argumendid
73 Esiteks väidavad VREG ja komisjon seda, et päritolutagatised ei kujuta endast kaupu EÜ artiklite 28 ja 30 mõttes. Komisjon leiab selle kohta, et nimetatud tagatiste ainus eesmärk on tõendada, et elekter, millega need on seotud, on „roheline”, mistõttu on need tagatised üksnes elektri juurde kuuluvad lisad ja mitte eraldiseisvad kaubad.
74 VREG jt sõnul asjaolu, et praktikas tehakse selliste tagatistega kaubanduses mõnikord tehinguid, mis erinevad elektrienergiaga seotud tehingutest, ei sea kahtluse alla seda, et need on vaid täiendavat laadi. Isegi sellisel juhul oleks tagatiste ainus mõte võimaldada kliendile teatava koguse elektri kui rohelise elektrienergia müüki. Lisaks, päritolutagatiste mittemateriaalne laad välistab samuti nende liigitamise „kaupadena” EÜ artikli 28 mõttes.
75 Essent seevastu on arvamusel, et kuna päritolutagatisi saab praktikas raha eest võõrandada, tuleks neid käsitada selliste kaupadena.
76 Teisest küljest väidavad Essent ja komisjon, et sõltumata küsimusest, kas päritolutagatisi tuleks liigitada kaupadena EÜ artikli 28 mõttes või mitte, toovad põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid igal juhul kaasa elektrienergia enda impordipiiranguga samaväärse meetme.
– Euroopa Kohtu hinnang
77 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt EÜ artikkel 28, mis keelab liikmesriikide vahel koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmed, puudutab kõiki liikmesriikide õigusnorme, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust (vt eelkõige kohtuotsused Dassonville, 8/74, EU:C:1974:82, punkt 5, ja PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 69).
78 Kõigepealt mis puudutab küsimust, kas selliseid päritolutagatisi nagu põhikohtuasjas, võib käsitada „kaupadena” EÜ artiklite 23 ja 28 mõttes ja kas sellisel juhul nagu põhikohtuasjas on nende vaba liikumine piiratud, siis tuleb kohe märkida, et sellised tagatised kujutavad endast instrumente, mille enda olemasolu, sisu, ulatus ja ülesanded tulenevad direktiivist 2001/77.
79 Nägu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 63–65, on nimetatud direktiivi kohaselt selliste instrumentide eesmärk võimaldada elektritootjatel tõendada, et nende müüdav elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest, rohelise elektrienergiaga kauplemise hõlbustamiseks ning selleks, et tarbija jaoks suurendada selgust valiku tegemisel taastumatutest ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia vahel. Samas ei kaasne nendega iseenesest õigust kasutada erinevates liikmesriikides kehtestatud siseriiklikke abimehhanisme, kuna selles osas tuleb eelkõige teha vahet päritolutagatistel ja kaubeldavatel rohelistel sertifikaatidel, mida selliste mehhanismide raames kasutatakse.
80 Seega näib esmalt, et päritolutagatised on mõeldud täiendama kõigepealt rohelist elektrienergiat ja seejärel elektrienergiat, mille tarnija müüb klientidele. Teiseks, selliste instrumentide vaba liikumist liikmesriikide vahel, vähemalt nendega direktiivi 2001/77 kohaselt lahutamatult seotud eesmärkidel, ei näi piiravat asjaolu, et rohelise elektrienergia riiklik toetuskava, mis kasutab rohelisi sertifikaate, ei näe ette selliste instrumentide arvesse võtmist.
81 Esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks ei ole siiski vajalik teha lõplik otsus küsimuste osas, mida vaadeldi käesoleva kohtuotsuse punkti 76 esimeses lauses. Piisab kui sedastada, et isegi kui tuleks asuda seisukohale, et sellised päritolutagatised nagu põhikohtuasjas kujutavad endast „kaupu” EÜ artiklite 23 ja 28 mõttes ning et selline toetuskava nagu põhikohtuasjas kujutab endast selliste kaupade vaba liikumise piirangut viimati nimetatud sätte mõttes, on selge, et nimetatud piirang on põhjendatav, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 89 ja 101 toodud kaalutlusi.
82 Teiseks, mis puudutab võimalikke elektrienergia impordipiiranguid, siis tuleb märkida, et kuigi eelotsusetaotlus ei sisalda teavet küsimuse kohta, kas Essent ostis põhikohtuasjas kõnealused päritolutagatised seoses elektrienergia tegeliku ostmise ja importimisega, võib eeldada, et see nii oli.
83 Neil asjaoludel tuleb sedastada, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid võivad vähemalt kaudselt ja potentsiaalselt takistada mitmel moel teistest liikmesriikidest pärineva elektri – eelkõige rohelise elektri – importi (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punktid 67–75).
84 Ühelt poolt tuleneb kõnealustest õigusnormidest, et sellistel elektrienergia tarnijatel nagu Essent on kohustus hoida iga-aastasel kindlaksmääratud tähtajal teatavat hulka rohelisi sertifikaate, et täita neile seatud kvoodikohustust, mis sõltub nende elektritarnimise või -tarbimise kogumahust.
85 Eelnimetatud kohustuse täitmiseks võib kasutada ainult nimetatud õigusnormide alusel antud sertifikaate. Seega peavad asjaomased tarnijad üldjuhul ostma imporditava elektri tõttu neid sertifikaate, vastasel juhul tuleb neil tasuda haldustrahvi. Taolised meetmed võivad seega takistada teistest liikmesriikidest pärineva elektri importi (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punktid 69 ja 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
86 Teisest küljest asjaolu, et elektritootjatel on võimalik müüa oma rohelisi sertifikaate koos nende toodetava elektriga, näib praktikas soosivat läbirääkimiste võimalikku alustamist ja vajadusel pikaajaliste lepinguliste suhete sõlmimist nende tootjate siseriikliku elektri tarnimise osas elektritarnijatele või -tarbijatele, kusjuures viimased võivad sel moel omandada üheaegselt nii elektrit kui ka rohelisi sertifikaate, mida nad vajavad neile seatud kvoodikohustuse täitmiseks.
87 Siit järeldub, et ka selles osas on põhikohtuasjas kõne all oleval toetuskaval mõju vähemalt potentsiaalselt takistada teistest liikmesriikidest pärineva elektri importi (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punktid 72 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika).
88 Võttes arvesse kõiki eespool toodud kaalutlusi, tuleb järeldada, et selline õigusakt nagu põhikohtuasjas võib tõkestada teistest liikmesriikidest pärineva energia – eeskätt rohelise energia – importi ja seega on see koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meede, mis on põhimõtteliselt vastuolus EÜ artiklist 28 tulenevate liidu õiguse kohustustega, välja arvatud juhul, kui see meede on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
Võimalik põhjendatus
89 Nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, võib siseriiklikke õigusnorme või haldustava, mis kujutavad endast koguselise piiranguga samaväärse toimega meedet, põhjendada mõnega ELTL artiklis 30 loetletud üldistest huvidest või kohustuslike nõuetega. Mõlemal juhul peab siseriiklik meede kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).
– Taastuvate energiaallikate kasutamise edendamise eesmärk
90 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saab ühendusesisest kaubandust takistada võivaid siseriiklikke meetmeid muu hulgas põhjendada ülekaalukate keskkonnakaitsenõuetega (vt eelkõige kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 Selles osas tuleb märkida, et elektri tootmiseks taastuvate energiaallikate kasutamine, mille edendamine on põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormide eemärk, on keskkonnakaitse seisukohast kasulik, kuna see aitab vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis kuuluvad kliimamuutuste peamiste põhjuste hulka, mille vastu Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on kohustunud võitlema (vt kohtuotsus Ålands Vindkraft, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).
92 Nagu on eeskätt selgitatud direktiivi 2001/77 põhjendustes 1–3 on sellise kasutamise suurendamine, mis on liidu prioriteetide hulgas esikohal, eelkõige oluline osa meetmepaketist, mis on vajalik Kyoto protokolli täitmiseks ja selles ette nähtud eesmärkide saavutamise kiirendamiseks (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus IBV & Cie, C‑195/12, EU:C:2013:598, punkt 56).
93 Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, on kasutamise suurendamise eesmärk ühtlasi inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmine, mis on EÜ artiklis 30 loetletud ülekaalukad üldised huvid (vt kohtuotsus Ålands Vindkraft, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
94 Nagu direktiivi 2001/77 artikli 4 lõikes 1 on märgitud, on rohelise elektrienergia tootmiseks mõeldud siseriiklikud abimehhanismid mõeldud soodustama eesmärkide saavutamist, mis on sätestatud EÜ artiklis 6 ja EÜ artikli 174 lõikes 1 (vt selle kohta kohtuotsus IBV & Cie, EU:C:2013:598, punkt 59).
95 Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb nentida, et eesmärk edendada taastuvate energiaallikate kasutamist elektri tootmiseks, mida taotlevad põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid, võib põhimõtteliselt õigustada kaupade vaba liikumise võimalikke takistusi.
– Proportsionaalsus
96 Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 89, peavad nimetatud õigusnormid, selleks, et neid saaks põhjendada, vastama proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatele nõuetele, st olema taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiv ja selleks vajalik.
97 Esiteks, mis puudutab asjaolu, et kvoodikohustuse täitmiseks võib kasutada üksnes neid rohelisi sertifikaate, mis on antud nimetatud õigusnormide alusel asjaomase piirkonna territooriumil toodetud rohelise elektrienergia kohta ja mitte teistes liikmesriikides toodetud elektrienergia kohta esitatud päritolutagatisi, siis tuleb möönda, et liidu õigus ei ole ühtlustanud rohelise elektrienergia riiklikke toetuskavasid, sellist territoriaalset piirangut võib iseenesest pidada vajalikuks, et saavutada käesoleval juhul taotletavat seaduslikku eesmärki, milleks on taastuvate energiaallikate kasutamise suurendamine elektri tootmises (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punktid 92–94).
98 Esiteks asjaolu, et riiklik toetuskava on kujundatud nii, et see toetab otse rohelise energia tootmist, mitte niivõrd pelgalt selle tarbimist, võib olla eelkõige seletatav sellega, et energia roheline laad on seotud ainult selle tootmise meetodiga ja seega saab keskkonnakaitse eesmärke, mis on seotud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega, järgida tõhusalt peamiselt tootmise etapil (vt kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 95).
99 Pealegi tuleb meenutada, et erinevalt sellest, mida väidab Essent ja nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 67 ja 68, nähtub direktiivi 2001/77 artikli 3 lõigetest 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi lisaga, et liidu seadusandja lubas erinevatel liikmesriikidel näha ette siseriiklikud soovituslikud eesmärgid rohelise elektrienergia kasutamiseks.
100 Teiseks, mis puutub asjaolusse, et põhikohtuasjas kõne all olev toetuskava ei ole üles ehitatud nii, et see toetab ka teiste liikmesriikide territooriumil toimuvat rohelise elektri tootmist, eelkõige sellise elektrienergiaga seotud päritolutagatiste arvestamise kaudu, siis tuleb märkida, et lähtekohad, taastuvatest energiaallikatest pärit elektrienergia arendamise võimalused ja energiakasutus on liikmesriigiti erinevad (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 98).
101 Lisaks, nagu liidu seadusandja on direktiivi 2001/77 põhjenduses 14 välja toonud, on kõnealuse mehhanismi nõuetekohase toimimise kindlustamine selles direktiivis ette nähtud eesmärgi saavutamisel üks tähtsamaid vahendeid (vt selle kohta kohtuotsus IBV & Cie, EU:C:2013:598, punkt 57).
102 Selleks oluline, et liikmesriigid saaksid juhtida nende toetuskavade mõju ja kulusid vastavalt oma erinevatele võimalustele, säilitades samas investorite usalduse (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 99).
103 Eeltoodut arvestades ei ole ilmne, et pelgalt seetõttu, et sellist rohelisi sertifikaate kasutavat toetuskava nagu põhikohtuasjas kohaldatakse üksnes piirkonna territooriumil toodetud rohelisele elektrile, ning et kvoodikohustuse täitmiseks on keelatud arvestada teistes liikmesriikides toodetud elektrienergia päritolutagatisi, võiks proportsionaalsuse põhimõte olla rikutud (vt analoogia alusel kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 104).
104 Samas tuleb teiseks analüüsida, kas muud põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormide tunnused, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus osutas, koos äsja käsitletud piiranguga, võimaldavad järeldada, et tervikuna võttes vastavad need õigusnormid proportsionaalsuse põhimõtte nõuetele.
105 Selles osas tuleb meenutada eelotsusetaotluses märgitut, mille kohaselt on nende õigusnormide iseloomulikuks tunnuseks tarnijate kohustus omada ja esitada kord aastas pädevale reguleerivale asutusele – mille täitmata jätmise eest on ette nähtud haldustrahv – teatava hulga rohelisi sertifikaate, mis vastab nende tarnete ühele osale.
106 Nendest õigusnormidest tuleneb, et teistest liikmesriikidest pärit rohelise elektrienergia importimisel nõuab sellise elektri turustamine või tarbimine üldreeglina asjaomastelt tarnijatelt, et viimased ostaksid imporditud elektri kogusele vastava hulga rohelisi sertifikaate.
107 Nimetatud erinevate aspektide osas tuleb esiteks märkida, et selle riikliku toetuskava eesmärk, milles kasutatakse sarnaselt põhikohtuasja juhtumiga rohelisi sertifikaate, on esmajoones jätta rohelise elektri tootmisega seotud kulud otse turu kanda, täpsemalt nende tarnijate ja elektritootjate kanda, kes peavad täitma kvoodikohustust, seega kokkuvõttes tarbijate kanda.
108 Sellist valikut tehes ei ületa liikmesriik oma kaalutlusõigust, kui ta järgib õiguspärast eesmärki suurendada rohelise elektri tootmist (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punktid 109 ja 110).
109 Teiseks tuleb märkida, et erinevalt näiteks investeeringutoetusest on seda laadi kava eesmärk toetada rohelist elektrit tootvate jaamade käitamist siis, kui need juba töötavad. Selles osas on kvoodikohustus suunatud eeskätt sellele, et tagada rohelise elektri tootjatele nõudlus neile antud sertifikaatide järele ja hõlbustada sel moel nende toodetava rohelise energia müüki klassikalise energiaturu hinnast kõrgema hinnaga.
110 Motiveeriv mõju, mida selline kava avaldab elektritootjatele üldiselt – eelkõige nendele, kes on samal ajal nii tootjad kui ka tarnijad või tarbijad –, et nad suurendaksid rohelise elektri tootmist, ei ole seega küsitav ning järelikult ei saa kahtluse alla seada ka käesoleval juhul taotletavat õiguspärast eesmärki (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punktid 111 ja 112).
111 Siiski olgu kolmandaks märgitud, et sellise kava nõuetekohane toimimine eeldab olemuslikult turumehhanismide olemasolu, mis võimaldaksid kvoodikohustusele allutatud ettevõtjatel, kellel ei ole veel selle kohustuse täitmiseks nõutavaid sertifikaate, omandada sertifikaate õiglastel tingimustel (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 113).
112 Seega on oluline, et oleks loodud mehhanismid, mis kindlustavad tõelise sertifikaatide turu loomise, kus pakkumine ja nõudlus saaksid tegelikult kokku ja saavutaksid tasakaalu, nii et huvitatud tarnijatel ja tarbijatel oleks võimalik omandada sertifikaate õiglastel tingimustel (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 114).
113 Mis puutub asjaolusse, et tarnijad, kes ei täida neile pandud kvoodikohustust, peavad tasuma, nagu põhikohtuasja puhul Essent, haldustrahvi, siis tuleb märkida järgmist.
114 Kuigi sellise trahvi kehtestamist võib tõepoolest pidada vajalikuks, et innustada esiteks tootjaid suurendama oma rohelise elektri tootmist ja teiseks kvoodikohustusele allutatud ettevõtjaid tegelikult omandama nõutavaid sertifikaate, on siiski vajalik, et selle trahvi määramise kord ja makse suurus ei läheks kaugemale sellest, mis on taoliseks motiveerimiseks vajalik, vältides eeskätt asjaomaste ettevõtjate liiga ranget karistamist (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 116). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on vajadusel kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõnealuste haldustrahvide puhul oli see nii.
115 Lõpuks tuleb neljandaks märkida, et kuivõrd eksisteerib roheliste sertifikaatide turg, mis vastab käesoleva kohtuotsuse punktides 111 ja 112 välja toodud tingimustele ja kus teistest liikmesriikidest pärinevat elektrit importinud ettevõtjad võivad omandada sertifikaate tõhusalt ja õiglastel tingimustel, ei tähenda asjaolu, et põhikohtuasjas kõnealused siseriiklikud õigusnormid ei keela rohelise elektri tootjatel lisaks müüa kvoodikohustusega ettevõtjatele elektrit ja sertifikaate koos, et kõnealused õigusnormid läheksid kaugemale sellest, mis on vajalik saavutamaks rohelise elektri tootmise suurendamise eesmärki. Sellise võimaluse olemasolu näib toimivat tootjatele täiendava motivaatorina suurendada nende rohelise elektri tootmist (vt selle kohta kohtuotsus Ålands Vindkraft, EU:C:2014:2037, punkt 118).
116 Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et EÜ artikleid 28 ja 30 ning EMP lepingu artikleid 11 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline riiklik toetuskava nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näeb ette, et pädev piirkondlik reguleeriv asutus väljastab asjaomase piirkonna territooriumil toodetud rohelise elektrienergia eest kaubeldavad sertifikaadid ja mis paneb elektritarnijatele kohustuse, mille täitmata jätmise eest on ette nähtud haldustrahv, esitada kord aastas nimetatud asutusele teatav hulk neid sertifikaate, mis vastab ühele osale kogu selles piirkonnas tarnitud elektrienergiast, ilma et tarnijatel oleks lubatud selle kohustuse täitmiseks kasutada teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või EMP lepingu osalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit päritolutagatisi, tingimusel, et
– oleks loodud mehhanismid, mis kindlustavad tõelise sertifikaatide turu loomise, kus pakkumine ja nõudlus saaksid tegelikult kokku ja saavutaksid tasakaalu, nii et huvitatud tarnijatel ja tarbijatel oleks võimalik omandada sertifikaate õiglastel tingimustel;
– haldustrahvi, mis tuleb tasuda tarnijatel, kes ei ole seda kohustust täitnud, arvutamise kord ja suurus määratakse kindlaks viisil, millega ei ületata seda, mis on vajalik, et tootjaid innustada tegelikult suurendama oma rohelise elektri tootmist ja sellise kohustusega tarnijaid tegelikult omandama nõutud sertifikaate, vältides eelkõige nende ettevõtjate ülemäärast karistamist.
Kolmas küsimus
117 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib kolmanda küsimusega sisuliselt seda, kas diskrimineerimise keeldu sätestavaid reegleid, mida sisaldavad vastavalt ELTL artikkel 18, EMP lepingu artikkel 4 ja direktiivi 2003/54 artikkel 3, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riiklik toetuskava nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näeb ette, et pädev piirkondlik reguleeriv asutus väljastab asjaomase piirkonna territooriumil toodetud rohelise elektrienergia eest kaubeldavad sertifikaadid ja mis paneb elektritarnijatele kohustuse, mille täitmata jätmise eest on ette nähtud haldustrahv, esitada kord aastas nimetatud asutusele teatav hulk neid sertifikaate, mis vastab ühele osale kogu selles piirkonnas tarnitud elektrienergiast, ilma et tarnijatel oleks lubatud selle kohustuse täitmiseks kasutada teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või EMP lepingu osalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit päritolutagatisi.
118 Kõigepealt, mis puudutab ELTL artiklit 18, siis selles on sätestatud, et ilma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist, on nendes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.
119 Tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole märkinud seda, kuidas selline toetuskava nagu põhikohtuasjas võiks põhjustada erinevat kohtlemist, mis põhjustab kodakondsusel põhineva diskrimineerimise, ega seda, kuidas sellist erinevat kohtlemist, kui see peaks aset leidma, saaks eristada kohtlemisest, mis on seotud teistest liikmesriikidest pärit päritolutagatiste ja sealt imporditud elektrienergiaga, mis on juba esimese eelotsuse küsimuse ese.
120 Põhikohtuasjade puhul tuleb muu hulgas meenutada, et Essent vaidlustab asjaolu, et temal kui elektrienergia tarnijal ei olnud võimalik kasutada teistest liidu liikmesriikidest või EMP osalisriikidest pärit päritolutagatisi, et täita oma kvoodikohustust, mis tal on põhikohtuasjas kõnealuste siseriiklike õigusnormide alusel.
121 Selles osas tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõnealust kvoodikohustust kohaldatakse kõikidele Flandria piirkonnas tegutsevatele elektrienergia tarnijatele, sõltumata nende kodakondsusest. Asjaolu, et nimetatud tarnijad ei saa kasutada päritolutagatisi roheliste sertifikaatide asemel, kohaldub neile kõigile, sõltumata nende kodakondsusest.
122 Mis puudutab elektrienergia tootjaid, siis lisaks asjaolule, et nemad ei ole kvoodikohustuslikud, tuleb meenutada, et asjaolu, et elektrienergiat, mida toodavad need, kes asuvad teistes liikmesriikides, võib kohelda erinevalt ja selle importi Flandria piirkonda võib piirata, kuulub ELTL artikli 34 kohaldamisalasse ja oli nimetatud sättega juba täielikult hõlmatud esimese küsimuse analüüsimise kontekstis.
123 Seejärel, seoses EMP lepingu artikliga 4, mille sõnastus on peaaegu identne ELTL artikli 18 sõnastusega, tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 72 meenutatud kohtupraktikast, et samasugune analüüs nagu äsja tehti nimetatud artikli 18 kohta, on täielikult kehtiv ka siin, mistõttu ei ole artikkel 4 enam põhikohtuasjades arutusel olevates olukordades kohaldatav.
124 Lõpuks, mis puudutab direktiivi 2003/54 artiklit 3 ja seoses kohtuasjades C‑207/12 ja C‑208/12 esitatud kolmanda küsimusega, mis ulatuses on nimetatud säte EMP osas asjakohane, siis tuleb meenutada – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 14 –, et EMP ühiskomitee otsus nr 146/2005, millega inkorporeeriti nimetatud direktiiv EMP lepingusse, jõustus 1. juunil 2007. Neil asjaoludel ja võttes arvesse, et kaks nimetatud kohtuasja käsitlevad VREG 18. mai 2009. aasta otsuseid ja trahve, mis määrati aastatel 2008 ja 2009, tuleb sedastada, et nimetatud artikkel 3 on neis kohtuasjades ratione temporis kohaldatav.
125 Teiseks tuleb meenutada, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus viitab direktiivi 2003/54 artiklile 3, nähtub eelotsusetaotluses sisalduvast täpsustusest, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, et antud küsimust tuleb mõista nii, et see käsitleb nimetatud sätte lõiget 1.
126 Kolmandaks tuleb meenutada, et direktiivi 2003/54 artikli 3 lõige 1 näeb eelkõige ette, et liikmesriigid hoiduvad elektriettevõtjate igasugusest diskrimineerimisest nende õiguste ja kohustuste osas.
127 Antud juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus andnud ühtki selgitust selle kohta, mis võiks tema arvates käesolevate kohtuasjade puhul osutuda diskrimineerimiseks nimetatud sätte mõttes.
128 Selles osas tasub meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on vaja, et eelotsusetaotluse esitanud kohtud esitaksid täpsed põhjused, mis on viinud neid küsima liidu õiguse teatavate sätete tõlgendamist ja pidama vajalikuks esitada eelotsuse küsimus Euroopa Kohtule (vt eelkõige kohtumäärus BVBA De Backer, C‑234/05, EU:C:2005:662, punkt 9 ja seal viidatud kohtupraktika).
129 Neil asjaoludel ei ole Euroopa Kohtul võimalik anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule ühtki juhtnööri lisaks nendele, mis on juba välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 120 ja 121, nimelt, et ei ole selge, kuidas põhikohtuasjades käsitletavates olukordades Essenti kui elektrituru tarnijat tema õiguste või kohustuste osas diskrimineeriti.
130 Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata nii, et diskrimineerimise keeldu sätestavaid reegleid, mida sisaldavad vastavalt ELTL artikkel 18, EMP lepingu artikkel 4 ja direktiivi 2003/54 artikli 3 lõige 1, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline riiklik toetuskava nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näeb ette, et pädev piirkondlik reguleeriv asutus väljastab asjaomase piirkonna territooriumil toodetud rohelise elektrienergia eest kaubeldavad sertifikaadid ja mis paneb elektritarnijatele kohustuse, mille täitmata jätmise eest on ette nähtud haldustrahv, esitada kord aastas nimetatud asutusele teatav hulk neid sertifikaate, mis vastab ühele osale kogu selles piirkonnas tarnitud elektrienergiast, ilma et tarnijatel oleks lubatud selle kohustuse täitmiseks kasutada teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või EMP lepingu osalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit päritolutagatisi.
Kohtukulud
131 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline riiklik toetuskava nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näeb ette, et pädev piirkondlik reguleeriv asutus väljastab asjaomase piirkonna territooriumil toodetud rohelise elektrienergia eest kaubeldavad sertifikaadid ja mis paneb elektritarnijatele kohustuse, mille täitmata jätmise eest on ette nähtud haldustrahv, esitada kord aastas nimetatud asutusele teatav hulk neid sertifikaate, mis vastab ühele osale kogu selles piirkonnas tarnitud elektrienergiast, ilma et tarnijatel oleks lubatud selle kohustuse täitmiseks kasutada teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või EMP lepingu osalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit päritolutagatisi.
2. EÜ artikleid 28 ja 30 ning 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikleid 11 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus käesoleva resolutsiooni punktis 1 kirjeldatud riiklik toetuskava, tingimusel, et
– oleks loodud mehhanismid, mis kindlustavad tõelise sertifikaatide turu loomise, kus pakkumine ja nõudlus saaksid tegelikult kokku ja saavutaksid tasakaalu, nii et huvitatud tarnijatel ja tarbijatel oleks võimalik omandada sertifikaate õiglastel tingimustel;
– haldustrahvi, mis tuleb tasuda tarnijatel, kes ei ole seda kohustust täitnud, arvutamise kord ja suurus määratakse kindlaks viisil, millega ei ületata seda, mis on vajalik, et tootjaid innustada tegelikult suurendama oma rohelise elektri tootmist ja sellise kohustusega tarnijaid tegelikult omandama nõutud sertifikaate, vältides eelkõige nende ettevõtjate ülemäärast karistamist.
3. Diskrimineerimise keeldu reguleerivaid põhimõtteid, mis sisalduvad vastavalt ELTL artiklis 18, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 4 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ, artikli 3 lõikes 1, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus käesoleva resolutsiooni punktis 1 kirjeldatud riiklik toetuskava.
Allkirjad