EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
20. juuni 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artikli 9 lõike 1 punkt a – Öötöötajate arstliku läbivaatuse kohustus – Selle kohustuse rikkumine tööandja poolt – Õigus kahju hüvitamisele – Vajadus tõendada konkreetse kahju olemasolu
Kohtuasjas C‑367/23,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) 7. juuni 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. juunil 2023, menetluses
EA
versus
Artemis security SAS,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal (ettekandja), kohtunikud F. Biltgen, N. Wahl, J. Passer ja M. L. Arastey Sahún,
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– EA, esindajad: avocats L. Boré ja G. Mégret,
– Artemis security SAS, esindaja: avocat J.‑J. Gatineau,
– Prantsuse valitsus, esindajad: M. de Lisi, B. Fodda ja M. Raux,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. F. Severi,
– Euroopa Komisjon, esindajad: F. Clotuche-Duvieusart ja D. Recchia,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 9 lõike 1 punkti a.
2 Taotlus on esitatud EA ja Artemis security SASi (edaspidi „Artemis“) vahelises kohtuvaidluses EA nõude üle saada hüvitist selle eest, et Artemis kui tööandja rikkus öötöötajate tervisekontrolliga seotud kohustusi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2003/88 põhjendused 5 ning 7–10 on sõnastatud järgmiselt:
„(5) Kõigil töötajatel peab olema piisav puhkeaeg. […] Ühenduse töötajale tuleb tagada minimaalne igapäevane ja iganädalane puhkeaeg ning piisavad vaheajad. Lisaks on sellega seoses vajalik kehtestada nädalase tööaja ülemmäär.
[…]
(7) Uuringud on näidanud, et inimkeha on öösel tundlikum keskkonnahäirete ja teatavate koormavate töökorralduse vormide suhtes ning et pikaajaline öötöö võib kahjustada töötajate tervist ja ohustada töökoha turvalisust.
(8) On vaja piirata öötöö ajavahemike kestust, kaasa arvatud ületunnitöö, ja sätestada, et korrapäraselt öötöötajaid kasutavad tööandjad peavad sellest teavitama pädevaid asutusi, kui need seda nõuavad.
(9) On tähtis, et öötöötajatele võimaldatakse enne tööle asumist ja hiljem korrapäraste vaheaegade järel tasuta arstlik läbivaatus ning kui nad kannatavad tervisehäirete all, viiakse nad võimaluse korral üle neile sobivale päevasele tööle.
(10) Öötöötajate ja vahetustöötajate olukord nõuab tööohutuse ja tervisekaitse taseme kohandamist nende töö iseloomuga ning kaitse- ja ennetusabinõude ning vahendite tõhusat toimimist.“
4 Direktiivi artiklis 6 „Maksimaalne iganädalane tööaeg“ on sätestatud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, mis kooskõlas vajadusega kaitsta töötajate ohutust ja tervist tagavad, et:
[…]
b) keskmine tööaja pikkus igas seitsmepäevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi.“
5 Direktiivi artiklis 8 „Öötöö pikkus“ on sätestatud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et:
a) öötöötajate tavaline töötundide arv ei ületa ühegi 24 tunnise ajavahemiku jooksul keskmiselt kaheksat tundi;
b) öötöötajad, kelle töö kätkeb erilisi ohte või suurt füüsilist või vaimset koormust, ei tööta ühegi 24 tunnise ajavahemiku jooksul rohkem kui kaheksa tundi, kui nad teevad öötööd.
Punkti b kohaldamiseks määratletakse erilisi ohte või suurt füüsilist või vaimset koormust kätkev töö siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega või tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingutega, võttes arvesse öötöö konkreetset mõju ja ohte.“
6 Sama direktiivi artikli 9 „Öötöötajate arstlik läbivaatus ja üleviimine päevasele tööle“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et:
a) öötöötajatel on õigus tasuta arstlikule läbivaatusele enne tööleasumist ja hiljem korrapäraste vaheaegade järel;
b) öötööst tingitud tervisehäirete all kannatavad öötöötajad viiakse võimalikult kiiresti üle neile sobivale päevasele tööle.“
Prantsuse õigus
7 Tööseadustiku (code du travail) artiklis L. 3122‑11 on sätestatud:
„Igal öötöötajal on õigus korrapärasele individuaalsele tervisekontrollile artiklis L. 4624‑1 sätestatud tingimustel.“
8 Tööseadustiku artiklis L. 4624‑1 on ette nähtud:
„Töötajate tervisekontrolli raames on igal töötajal õigus sellele, et tema tervislikku seisundit jälgiks individuaalselt töötervishoiuarst ja viimase järelevalve all meditsiinitöötaja […], töötervishoiuarsti assistent ja meditsiiniõde.
[…]
Iga öötöötaja läbib korrapärase individuaalse tervisekontrolli. Kontrolli sageduse määrab kindlaks töötervishoiuarst vastavalt Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) dekreedis kindlaks määratud korrale, lähtudes töötaja ametikoha eripärast ja töötaja omadustest.“
9 Seadustiku artiklis R. 3122‑11 on sätestatud:
„Öötöötajate tervisliku seisundi jälgimise eesmärk on eelkõige võimaldada töötervishoiuarstil hinnata öötöö võimalikke tagajärgi töötajate tervisele ja ohutusele, mis on tingitud eeskätt kronobioloogilise rütmi muutustest, ning teha kindlaks öötöö võimalik mõju töötajate sotsiaalsele suhtlusele.“
10 Tööseadustiku artiklis L. 4624‑11 on ette nähtud:
„Töötajale ette nähtud teabe- ja ennetuskülastus on individuaalne. Selle eesmärk on eelkõige:
1) küsitleda töötajat tema tervisliku seisundi kohta;
2) teavitada teda võimalikest ohtudest, mis tema töökohaga kaasnevad;
3) suurendada tema teadlikkust kasutatavatest ennetusmeetmetest;
4) teha kindlaks, kas tema tervislik seisund või ohud, millega ta silmitsi seisab, nõuavad suunamist töötervishoiuarsti juurde;
5) teavitada teda sellest, kuidas teenistus tema tervislikku seisundit kontrollib, ja sellest, et tal on igal ajal võimalik omal soovil lasta töötervishoiuarstil tema tervist kontrollida.“
11 Selle seadustiku artiklis L. 4624‑18 on sätestatud:
„Igal öötöötajal […] on õigus enne tööle asumist artikli L. 4624‑1 esimeses lõigus nimetatud tervishoiutöötaja poolt läbi viidud teabe- ja ennetuskülastusele.“
12 Seadustiku artiklis L. 3124‑15 on sätestatud:
„Artiklites L. 3122‑1 – L. 3122‑24 […] ette nähtud öötööd käsitlevate sätete ja nende rakendamiseks antud dekreetide rikkumise eest karistatakse viienda astme väärtegude eest ette nähtud rahatrahviga, mis määratakse nii mitu korda, kui on töötajaid, keda rikkumine puudutab.
Korduva rikkumise eest karistatakse vastavalt karistusseadustiku (code pénal) artiklitele 132‑11 ning 132‑15.“
13 Seadustiku artiklis L. 4745‑3 on sätestatud:
„Artiklis L. 4624‑1 ette nähtud töötervishoiuarsti tegevust reguleerivate sätete ja nende rakendamiseks antud dekreetide rikkumise eest karistatakse viienda astme väärtegude eest ette nähtud rahatrahviga.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14 Artemis võttis EA tööle 1. aprillil 2017 tuleohutus- ja esmaabiteenistuse töötajana.
15 EA pöördus 25. aprillil 2019 hagiavaldusega Conseil de prud’hommes de Compiègne’i (Compiègne’i töövaidluskomisjon, Prantsusmaa) poole, paludes, et tema tööleping lõpetataks kohtuotsusega ja Artemis’lt mõistetaks tema kasuks välja kahjuhüvitis. Oma nõuete põhjendamiseks tugines EA esiteks asjaolule, et Artemis muutis tema töölepingut ühepoolselt ja viis ta üle päevaselt töölt öötööle, ning teiseks asjaolule, et ei toimunud öötöö puhul ette nähtud põhjalikku tervisekontrolli.
16 EA tööleping öeldi 1. juulil 2019 üles.
17 Conseil de prud’hommes de Compiègne (Compiègne’i töövaidluskomisjon) jättis 4. detsembri 2019. aasta otsusega EA kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Cour d’appel d’Amiens (Amiensi apellatsioonikohus, Prantsusmaa), kellele esitati selle otsuse peale apellatsioonkaebus, jättis 2. septembri 2021. aasta otsusega kohtuotsuse resolutsiooni selles osas muutmata põhjendusel, et EA ei olnud tõendanud seda, et öötöö puhul vajaliku põhjaliku tervisekontrolli puudumise tõttu tekkis talle tegelik kahju, ega seda, milles see kahju seisnes.
18 Selle kohtuotsuse peale Cour de cassationile (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esitatud kassatsioonkaebuse põhjendustes väidab EA, et ainuüksi tõdemus, et öötöö korral ei ole järgitud põhjalikku tervisekontrolli käsitlevaid kaitsesätteid, annab asjaomasele töötajale õiguse kahju hüvitamisele, ning et kuna Cour d’appel d’Amiens (Amiensi apellatsioonikohus) jättis tema kahju hüvitamise nõude rahuldamata, rikkus ta muu hulgas tööseadustiku (code du travail) artiklit L. 3122‑11 koostoimes direktiivi 2003/88 artikliga 9.
19 Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub kahju olemasolu ja selle hindamine põhimõtteliselt asja sisuliselt lahendavate kohtute suveräänsesse hindamispädevusse. Ta otsustas siiski hiljuti, võttes arvesse 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsusest Fuß (C‑243/09, EU:C:2010:609) tulenevaid juhiseid, et ainuüksi direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b ette nähtud maksimaalse iganädalase keskmise tööaja ületamise tuvastamine annab töötajale õiguse kahju hüvitamisele, arvestades esiteks selle liidu õigusnormi vahetut õigusmõju ja teiseks asjaolu, et selline ületamine kahjustab ipso facto töötaja tervist.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb aga, kas direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punkti a rikkumise korral peab kehtima sarnane lähenemine. Siinkohal märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige, et selle sätte sõnastus koostoimes direktiivi põhjendustega 9 ja 10 näib vähem täpne kui nimetatud direktiivi artikli 6 punkti b sõnastus.
21 Neil asjaoludel leiab Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) esiteks, et on vaja küsida Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktil a on vahetu õigusmõju. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib Euroopa Kohtu jaatava vastuse korral tal direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju puudumist arvestades olla võimatu tõlgendada tööseadustiku artikleid L. 3122‑11, L. 4624‑1 ja R 4624‑18 kooskõlas direktiiviga 2003/88, arvestades, et selline tõlgendus võib olla contra legem.
22 Teiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks küsida Euroopa Kohtult selgitusi selle kohta, kas ainuüksi asjaolu, et tööandja ei järginud riigisiseseid meetmeid, mille eesmärk on tagada direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud öötöötajate tervisekontroll, annab iseenesest õiguse kahju hüvitamisele, ilma et oleks vaja tõendada, et asjaomasele töötajale on rikkumisega tekitatud konkreetne kahju.
23 Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2003/88/EÜ] artikli 9 lõike 1 punkt a vastab tingimustele, mida on vaja, et sellel sättel oleks vahetu õigusmõju ja töötaja saaks teda puudutavas vaidluses sellele tugineda?
2. Kas direktiivi 2003/88/EÜ artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormid või tavad, mille kohaselt sõltub töötaja õigus hüvitisele tema tasuta tervisekontrolliks vajalike meetmete rakendusnormide rikkumise korral selle rikkumisega tekitatud kahju tõendamisest, on selle direktiivi sättega vastuolus?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Teine küsimus
24 Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui tööandja rikub riigisiseseid õigusnorme, millega seda liidu õiguse sätet rakendatakse ja mis näevad ette, et öötöötajatel on õigus tasuta tervisekontrollile enne tööleasumist ja seejärel korrapäraste ajavahemike tagant, sõltub asjaomase öötöötaja õigus saada selle rikkumise eest hüvitist tingimusest, et see töötaja tõendab talle tekitatud kahju.
25 Sellega seoses on oluline meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui konkreetses valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb õigussubjektide õiguste kaitse tagamiseks mõeldud kohtuasjade menetluskorda menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt reguleerida iga liikmesriigi sisemises õiguskorras, kuid seda siiski tingimusel, et need õigusnormid ei ole liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades vähem soodsad kui normid, mis reguleerivad riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ning need ei muuda liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Österreichische Post (isikuandmete töötlemisega seotud mittevaraline kahju), C‑300/21, EU:C:2023:370, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Ent nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, ei näe direktiiv 2003/88 ette sanktsioone juhtudeks, kui rikutakse selles sätestatud miinimumnõudeid, ega konkreetseid eeskirju, mis reguleeriks kahju hüvitamist juhtudel, kui töötajad on niisuguse rikkumise tõttu kahju kannatanud (25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 44).
27 Kuna puuduvad liidu õigusnormid, mille eesmärk oleks määratleda eeskirjad võimaliku hüvitise kohta, mida öötöötajal on õigus saada juhul, kui tööandja rikub riigisiseseid õigusnorme, mis on ette nähtud direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punkti a rakendamiseks seoses öötöö puhul ette nähtud tervisekontrolliga, siis tuleb järelikult iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada menetlusnormid hagidele, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele selle sättega antud õiguste kaitse, ja eelkõige tingimused, mille täidetuse korral võib töötaja saada tööandjalt selle rikkumise eest hüvitist, eeldusel, et järgitakse võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Österreichische Post (isikuandmete töötlemisega seotud mittevaraline kahju), C‑300/21, EU:C:2023:370, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Võrdväärsuse põhimõtte kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole käesolevas menetluses teada ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi, kas põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid on selle põhimõttega kooskõlas, kuna need normid seavad öötöötaja õiguse võimalikule hüvitisele sõltuvusse viimase kohustusest tõendada, et direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punkti a rakendavate riigisiseste õigusnormide rikkumise tõttu on tekkinud tegelik kahju.
29 Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis on lõppkokkuvõttes eelotsusetaotluse esitanud kohtu – kes on ainsana pädev hindama kohtuasja faktilisi asjaolusid – ülesanne teha kindlaks, kas riigisiseses õiguses ette nähtud kord sellise hüvitise saamise õiguse võimalikuks tunnustamiseks ja eelkõige eelmises punktis mainitud riigisisene õigusnorm, mis puudutab tekkinud kahju tõendamist, muudavad direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktiga a antud õiguste kasutamise praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Österreichische Post (isikuandmete töötlemisega seotud mittevaraline kahju), C‑300/21, EU:C:2023:370, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Nimelt tuleb märkida, et ELTL artikliga 267 ei anta Euroopa Kohtule pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsel juhtumil, vaid üksnes pädevus võtta seisukoht aluslepingute ja Euroopa Liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktide tõlgendamise kohta. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus siiski ELTL artiklis 267 kehtestatud õigusalase koostöö raames ja talle esitatud toimikumaterjalide põhjal anda liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgenduse, mis võib liikmesriigi kohtule olla tarvilik liidu õiguse ühe või teise sätte mõju hindamisel (vt selle kohta 11. mai 2023. aasta kohtuotsus Inspecţia Judiciară, C‑817/21, EU:C:2023:391, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et juhul kui tööandja rikub direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud öötöötajate tervisekontrolli kohustusi, mis – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 7–10 ära toodud tööseadustiku sätetest – on riigisisesesse õigusesse üle võetud, peab asjaomasel töötajal olema võimalik nõuda tööandjalt nende kohustuste täitmist, pöördudes vajaduse korral liikmesriigi pädeva asutuse poole, kes kontrollib nende kohustuste täitmist, või nõuda nende nõuetekohast täitmist pädevates kohtutes vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevatele eeskirjadele. Viimati nimetatud sättega on igale isikule, kelle liidu õigusega antud õigusi on rikutud, tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ning selle õiguse teostamine aitab seega tagada öötöötajale direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktiga a antud tervisekontrolli õiguse tõhusust.
32 Lisaks aitab sellise tõhususe tagamisele kaasa ka asjaolu, et öötöötaja võib juhul, kui tööandja rikub direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud kohustusi, saada sobivat hüvitist, mis tähendab, et see peab võimaldama täielikult hüvitada nende rikkumistega tegelikult tekitatud kahju (vt selle kohta 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt, C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 95, ning 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus TGSS (emaduse pensionilisa maksmisest keeldumine), C‑113/22, EU:C:2023:665, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Töötaja õigus nõuda kahju hüvitamist tugevdab nimelt artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud kaitsenormide toimivust ja võib pärssida õigusvastase käitumise kordumist (vt analoogia alusel 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Österreichische Post (isikuandmete töötlemisega seotud mittevaraline kahju), C‑300/21, EU:C:2023:370, punkt 40). Kannatanule liikmesriikide kindlaks määratud üksikasjalike eeskirjade kohaselt kahjuhüvitise maksmine, mis hõlmab kogu tekitatud kahju, tagab sellise kahju heastamise või hüvitamise viisil, mis on hoiatav ja proportsionaalne (vt selle kohta 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus TGSS (emaduse pensionilisa maksmisest keeldumine), C‑113/22, EU:C:2023:665, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Seevastu tuleb meenutada, et liidu õigus ei keela liikmesriikide kohtutel teostada järelevalvet selle üle, et liidu õiguskorraga tagatud õiguste kaitse ei tooks endaga kaasa selle õiguse subjektide alusetut rikastumist (vt selle kohta 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt, C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Võttes arvesse käesolevas asjas kohaldatavas riigisiseses õiguses ette nähtud hüvitise saamise õiguse hüvitamisfunktsiooni, tuleb seega asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktis 33 kirjeldatud eesmärkidel piisab tegelikult tekitatud kahju täielikust hüvitamisest, ilma et oleks vaja kohustada tööandjat maksma karistuslikku kahjuhüvitist (vt selle kohta 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Arjona Camacho, C‑407/14, EU:C:2015:831, punkt 37, ja 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Österreichische Post (isikuandmete töötlemisega seotud mittevaraline kahju), C‑300/21, EU:C:2023:370, punkt 58).
36 Viimasega seoses tuleb lõpuks märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 12 ja 13 ning nagu rõhutasid Prantsuse ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon, sisaldab kohaldatav riigisisene õigus erinorme, mis võimaldavad määrata trahve, kui tööandja rikub riigisiseseid õigusnorme, millega võeti üle direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punkt a. Need erinormid aitavad omakorda tagada, et öötöötajal on selle sätte alusel õigus tervisekontrollile. Sellised reeglid, millel on peamiselt karistuslik eesmärk, ei sõltu kahju olemasolust. Kuigi sellised karistusnormid ja lepingulise või lepinguvälise vastutuse eeskirjad, nagu on kõne all põhikohtuasjas, täiendavad teineteist, kuna need mõlemad motiveerivad kõnealust liidu õiguse sätet järgima, on neil seega siiski täiesti erinevad ülesanded (vt selle kohta 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Österreichische Post (isikuandmete töötlemisega seotud mittevaraline kahju), C‑300/21, EU:C:2023:370, punkt 40).
37 Eeltoodut arvestades ei tundu, et sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võiksid kahjustada direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktist a tulenevate õiguste tõhusust, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.
38 On tõsi, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, sedastas Euroopa Kohus 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsuse Fuß (C‑243/09, EU:C:2010:609) punktis 54, et arvestades direktiivi 2003/88 eesmärki tagada piisava puhkeaja abil töötajate ohutus ja tervis, on liidu seadusandja leidnud, et selle direktiivi artikli 6 punktis b ette nähtud maksimaalse iganädalase keskmise tööaja ületamine, mis jätab töötaja ilma niisugusest puhkeajast, tekitab ainuüksi selle asjaolu tõttu talle kahju, kuna see kahjustab tema ohutust ja tervist. 25. novembri 2010. aasta kohtuotsuse Fuß (C‑429/09, EU:C:2010:717) punktis 59 viitas Euroopa Kohus sellega seoses ka kahjule, mis tekkis töötajale seetõttu, et ta kaotas puhkeaja, millele tal oleks olnud õigus, kui selles sättes ette nähtud maksimaalsest iganädalasest tööajast oleks kinni peetud.
39 Selliseid kaalutlusi ei saa siiski üle kanda direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud tervisekontrolli kohustustele.
40 Nimelt, kui direktiivi 2003/88 põhjenduses 5 on märgitud, et kõigil töötajatel „peab olema piisav puhkeaeg“, ning selle direktiivi põhjendustes 7 ja 8 on muu hulgas rõhutatud, et „uuringud on näidanud […], et pikaajaline öötöö võib kahjustada töötajate tervist“, ja et „on vaja piirata öötöö ajavahemike kestust“, siis direktiivi põhjenduses 9 on omakorda märgitud, et „on tähtis“, et öötöötajatele võimaldatakse enne tööle asumist ja hiljem korrapäraste ajavahemike järel „tasuta arstlik läbivaatus“ ning et „kui nad kannatavad tervisehäirete all“, viiakse nad „võimaluse korral“ üle neile sobivale päevasele tööle.
41 Nagu komisjon õigesti märkis, on direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punktiga a kehtestatud tervisekontrolli meetmete eesmärk – arvestades öötöö nõudlikumat laadi ja sellega seotud spetsiifilisi terviseriske – seega tagada, et töötaja oleks võimeline ja jääks võimeliseks sellist tööd tegema, diagnoosida võimalik haigus õigeaegselt, tagada selle ravi ning takistada haiguse kulgu, eelkõige viies töötaja üle päevasele tööle.
42 Seega, erinevalt nõuetest tööaja kohta, mis tulenevad direktiivi 2003/88 artikli 6 punktist b ja artiklist 8 ning mille eiramine iseenesest põhjustab juba asjaomasele töötajale kahju, kuna talle ette nähtud puhkeaja puudumine või sund teha liiga suures ulatuses öötööd kahjustab tema tervist, ei kahjusta asjaomase töötaja tervist ega tekita talle seega ka hüvitatavat kahju olukord, kus jäeti läbi viimata direktiivi artikli 9 lõike 1 punktis a ette nähtud tervisekontroll enne öötööle asumist ja regulaarne tervisekontroll pärast seda. Võimalik kahju tekkimine sõltub nimelt eelkõige iga töötaja tervislikust seisundist ja selle konkreetsest arengust. Seoses sellega olgu tõdetud, et öösel täidetavad tööülesanded võivad olla raskusastmelt ja stressitasemelt erinevad, mis võib tingida vajaduse rakendada teatud töötajate jaoks eriabinõusid, et tagada nende tervise ja ohutuse kaitse (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia „Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto“, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 52).
43 Eeltoodut arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui tööandja rikub riigisiseseid õigusnorme, millega seda liidu õiguse sätet rakendatakse ja mis näevad ette, et öötöötajatel on õigus tasuta tervisekontrollile enne tööleasumist ja seejärel korrapäraste ajavahemike tagant, sõltub asjaomase öötöötaja õigus saada selle rikkumise eest hüvitist tingimusest, et see töötaja tõendab talle tekitatud kahju.
Esimene küsimus
44 Arvestades teisele küsimusele antud vastust ja ilmse vastuolu puudumist direktiivi 2003/88 artikli 9 lõike 1 punkti a ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel, ei ole esimest küsimust vaja analüüsida.
Kohtukulud
45 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 9 lõike 1 punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui tööandja rikub riigisiseseid õigusnorme, millega seda liidu õiguse sätet rakendatakse ja mis näevad ette, et öötöötajatel on õigus tasuta tervisekontrollile enne tööleasumist ja seejärel korrapäraste ajavahemike tagant, sõltub öötöötaja õigus saada selle rikkumise eest hüvitist tingimusest, et see töötaja tõendab talle tekitatud kahju.
Allkirjad