EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
16. jaanuar 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikli 28 lõike 3 punkt a – Kaitse väljasaatmise eest – Kümneaastase elamisperioodi arvutamise viis – Vangistuses viibitud aja arvessevõtmine
Kohtuasjas C‑400/12,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Upper Tribunali (Immigration and Asylum Chamber), London (Ühendkuningriik) 24. augusti 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 31. augustil 2012, menetluses
Secretary of State for the Home Department
versus
M. G.,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president R. Silva de Lapuerta (ettekandja) ning kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça, G. Arestis, J.‑C. Bonichot ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. juuni 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– M. G., esindajad: R. Drabble, QC, barrister L. Hirst ja E. Sibley,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: A. Robinson, keda abistas barrister R. Palmer,
– Eesti valitsus, esindajad: M. Linntam ja N. Grünberg,
– Iirimaa, esindaja: E. Creedon, keda abistas barrister D. Conlan Smyth,
– Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja M. Szpunar,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja C. Tufvesson,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77 ning parandused ELT L 229, lk 35 ja ELT 2005, L 197, lk 34; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 28 lõike 3 punkti a.
2 Taotlus on esitatud Secretary of State for the Home Departmenti (siseminister; edaspidi „Secretary of State”) ja M. G. vahelises vaidluses seoses otsusega saata viimati nimetatud isik Ühendkuningriigi territooriumilt välja.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2004/38 põhjendused 23 ja 24 on sõnastatud järgmiselt:
„(23) [Euroopa] Liidu kodanike ja nende pereliikmete väljasaatmine avaliku korra või julgeoleku huvides on meede, mis võib tõsiselt kahjustada isikuid, kes on neile asutamislepinguga antud õigusi ja vabadusi kasutades igati integreerunud vastuvõtvasse liikmesriiki. Seepärast tuleks selliste meetmete ulatust piirata kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, et võtta arvesse asjaomaste isikute integreerumise astet, vastuvõtvas liikmesriigis elamise kestust, nende vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda ning sidemeid päritoluriigiga.
(24) Sellest tulenevalt, mida suurem on liidu kodanike ja nende pereliikmete vastuvõtvasse liikmesriiki integreerumise aste, seda suurem peaks olema väljasaatmisvastase kaitse tase. Ainult erandlikel asjaoludel, kui see on avaliku korra huvides hädavajalik, võib rakendada väljasaatmist liidu kodanike suhtes, kes on mitu aastat elanud vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, eriti kui nad on seal sündinud ja elanud kogu oma elu. Lisaks peaks selline erandlike asjaolude reegel kehtima ka alaealiste väljasaatmise suhtes, et kaitsta nende perekondlikke sidemeid, kooskõlas 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.”
4 Direktiivi 2004/38 artikkel 2 „Mõisted” näeb ette:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) liidu kodanik – isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus;
2) pereliige:
a) abikaasa;
[...]
3) vastuvõttev liikmesriik – liikmesriik, kuhu liidu kodanik oma vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamiseks liigub.”
5 Direktiivi artikkel 3 „Soodustatud isikud” sätestab:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega.
[...]”
6 Nimetatud direktiivi III peatükk „Elamisõigus” koosneb artiklitest 6–15. Artikkel 6 käsitleb kuni kolmekuulist elamisõigust. Artikkel 7 näeb teatud tingimustel ette üle kolmekuulise elamisõiguse.
7 Direktiivi IV peatüki „Alaline elamisõigus” artikkel 16 „Üldeeskirjad liidu kodanikele ja nende pereliikmetele” näeb ette:
„1. Liidu kodanikud, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, saavad seal alalise elamisõiguse. Selle õiguse suhtes ei kohaldata III peatükis sätestatud tingimusi.
2. Lõiget 1 kohaldatakse ka nende pereliikmete suhtes, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid on koos liidu kodanikuga elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat.
3. Elamisperioodi pidevust ei mõjuta ajutine eemalviibimine, mis ei ületa kuut kuud aastas, või pikemaajaline eemalviibimine seoses kohustusliku ajateenistusega või üks eemalviibimine maksimaalselt kaheteistkümne järjestikuse kuu jooksul olulistel põhjustel, näiteks rasedus ja sünnitus, raske haigus, õpingud või tööalane koolitus või lähetus mõnda teise liikmesriiki või kolmandasse riiki.
4. Kui alaline elamisõigus on omandatud, kaotatakse see üksnes juhul, kui vastuvõtvast liikmesriigist viibitakse eemal kaks järjestikust aastat.”
8 Direktiivi 2004/38 VI peatüki „Sisenemis- ja elamisõigusele avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides kehtestatavad piirangud” artikkel 27 „Üldpõhimõtted” sätestab:
„1. Kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid piirata avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides liidu kodanike ja nende pereliikmete liikumis- ja elamisvabadust, sõltumata nende kodakondsusest. Kõnealuseid põhjendusi ei tohi rakendada majanduslikel eesmärkidel.
2. Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada.
Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.
3. Et teha kindlaks, kas asjaomane isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule, võib vastuvõttev liikmesriik, kui ta seda vajalikuks peab, registreerimistunnistust välja andes või registreerimissüsteemi puudumise korral hiljemalt kolme kuu jooksul alates asjaomase isiku saabumisest selle liikmesriigi territooriumile või saabumisest teatamisest vastavalt artikli 5 lõikele 5 elamisluba välja andes nõuda, et päritoluliikmesriik ja vajaduse korral teised liikmesriigid esitaksid teabe asjaomase isiku võimaliku varasema kohtuliku karistatuse kohta. Sellise teabe nõudmine ei kuulu standardmenetlusse. Konsulteeritav liikmesriik annab oma vastuse kahe kuu jooksul.
4. Liikmesriik, kes on passi või isikutunnistuse välja andnud, lubab selle dokumendi omanikul, kes on mõnest teisest liikmesriigist avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides välja saadetud, oma territooriumile uuesti siseneda ilma mingite formaalsusteta, isegi kui dokument enam ei kehti või selle omaniku kodakondsuse üle toimuvad vaidlused.”
9 Direktiivi VI peatüki artikkel 28 „Kaitse väljasaatmise eest” sätestab:
„1. Enne avaliku korra või julgeoleku huvides väljasaatmise otsuse tegemist võtab vastuvõttev liikmesriik arvesse teatavaid asjaolusid, näiteks kui kaua on asjaomane isik tema territooriumil elanud, tema vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni vastuvõtvasse liikmesriiki ning sidemeid päritoluriigiga.
2. Vastuvõttev liikmesriik ei või sõltumata kodakondsusest teha väljasaatmisotsust liidu kodanike või nende pereliikmete suhtes, kellel on tema territooriumil alaline elamisõigus, välja arvatud avaliku korra või julgeoleku[ga seonduvatel tõsistel põhjustel]. [täpsustatud tõlge]
3. Välja arvatud juhul, kui see on liikmesriikide arvates avaliku julgeoleku huvides hädavajalik, ei või liidu kodanike väljasaatmise otsust teha, kui nad:
a) on elanud vastuvõtvas liikmesriigis eelnevad kümme aastat või
b) on alaealised, välja arvatud juhul, kui väljasaatmine on vajalik lapse enda huvides, nagu on ette nähtud 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonis.”
Ühendkuningriigi õigus
10 Ühendkuningriigi õiguses rakendab direktiivi 2004/38 sätteid Immigration (European Economic Area) Regulations 2006 (2006. aasta määrus sisserände kohta (Euroopa majanduspiirkond)).
11 Nimetatud määruse artikliga 21 „Avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides tehtud otsused” võetakse üle direktiivi artiklid 27 ja 28.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 M. G. on Portugali kodanik. 12. aprillil 1998 sisenes ta Ühendkuningriiki oma abikaasaga, kes on samuti Portugali kodanik. Ajavahemikul 1998. aasta maist kuni 1999. aasta märtsini M. G. töötas. 1999. aasta märtsis lõpetas ta töötamise, oodates oma esimest last, kes sündis sama aasta juunis. M. G. ja tema abikaasa said aastatel 2001–2004 veel kaks last. Ajavahemikul, kui ta ei töötanud, ja kuni abielupaari lahkuminekuni 2006. aasta detsembris pidas M. G‑d ülal tema abikaasa. Hoolimata lahkuminekust M. G. ja tema abikaasa abielu ei lahutanud.
13 M. G. kolm last anti 2008. aasta aprillis kasupere hooldada pärast seda, kui haigla personal andis teada, et ühe tema lapse kehavigastused ei olnud tekkinud õnnetusjuhtumi tõttu. Perekonnaasjade kohus otsustas 21. novembril 2008, et M. G. on vastutav ühele oma lapsele kehavigastuste tekitamise eest. M. G. mõisteti süüdi ühel korral julmas kohtlemises ja kolmel korral alla 16‑aastasele isikule kehavigastuse tekitamises ning talle määrati 27. augustil 2009 karistuseks 21‑kuuline vangistus.
14 Pärast M. G. süüdimõistmist anti laste hooldusõigus asjaomase isiku abikaasale. Vanglas viibimise ajal anti M. G‑le õigus oma lastega avalikus kohas järelevalve all suhelda. Kuid 2010. aasta aprillis lõpetas kohalik ametiasutus sellise suhtlemise ja taotles 2010. aasta augustis lastega suhtlemise õiguse peatamist. Perekonnaasjade kohus otsustas 5. juulil 2011 laste järele valvamist jätkata, piirduda kaudse suhtlemise lubamisega ning keelata teatavad tegevused, märkides et M. G‑l tuleb alles näidata, et ta on võimeline elama stabiilset ja uimastivaba elu.
15 Vanglas viibides esitas M. G. 11. mail 2010 Secretary of Stateʼile taotluse Ühendkuningriigis alalise elamisloa saamiseks. Secretary of State jättis 8. juulil 2010 taotluse rahuldamata ja määras 2006. aasta sisserändemääruse (Euroopa Majanduspiirkond) artikli 21 alusel M. G. väljasaatmise avaliku korra ja avaliku julgeoleku huvides.
16 M. G. jäi 11. juulil 2010, olenemata sellest, et ta oli oma karistuse ära kandnud, vahi alla, kuna Secretary of State tegi otsuse tema väljasaatmise kohta. Selles otsuses leidis Secretary of State esiteks, et direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a ette nähtud kõrgendatud kaitse väljasaatmise eest tugineb kodaniku integreerumisele vastuvõtvasse liikmesriiki ning vangis viibides kodanik ei integreeru. Teiseks asus ta seisukohale, et M. G‑le ei laiene ka kõrge kaitse väljasaatmise eest, kuna ta ei ole tõendanud, et ta on omandanud alalise elamisõiguse, ning teiseks esinesid igal juhul asjaomase isiku väljasaatmiseks avaliku korra või julgeolekuga seonduvad tõsised põhjused. Kolmandaks tõdes Secretary of State, et seda enam ei saanud M. G‑le laieneda ka põhikaitse väljasaatmise eest.
17 M. G. esitas kaebuse First-tier Tribunalile (Immigration and Asylum Chamber). Kohus rahuldas 10. jaanuaril 2011 kaebuse, leides et M. G. oli enne tema väljasaatmise otsust Ühendkuningriigis elanud üle kümne aasta ning Secretary of State ei olnud tõendanud avaliku julgeoleku huvides hädavajalikkust. First-tier Tribunal (Immigration and Asylum Chamber) oli siiski arvamusel, et kuna puudusid tõendid, et tema abikaasa oli töötanud või kasutanud muul viisil EL toimimise lepinguga antud õigusi, ei olnud M. G. tõendanud direktiivi 2004/38 tähenduses alalise elamisõiguse omandamist.
18 Secretary of State esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule First-tier Tribunali (Immigration and Asylum Chamber) otsuse peale apellatsioonkaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tühistas 13. augustil 2011 teatavaks tehtud otsuses First-tier Tribunali (Immigration and Asylum Chamber) otsuse, kuna see oli vastuolus riigisisese kohtupraktikaga.
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimunud menetluses möönis Secretary of State, et M. G. oli omandanud alalise elamisõiguse direktiivi 2004/38 tähenduses 2003. aasta mais ning ta ei olnud seda seejärel kaotanud. Põhikohtuasja poolte seisukohad on siiski erinevad nii seoses sellega, kuidas arvutada direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a ette nähtud kümneaastast elamisperioodi, kui ka seoses sellega, kuidas käesoleval juhul hinnata avaliku korra või julgeoleku huve või avaliku korra või julgeolekuga seonduvaid tõsiseid põhjuseid direktiivi artikli 28 lõigete 1 ja 2 tähenduses.
20 First-tier Tribunali (Immigration and Asylum Chamber) ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluste toimumise ajal lõppesid perekonnaasjade kohtus pooleliolevad menetlused 2011. aasta septembris pärast seda, kui M. G. abikaasa kolis Manchesteri (Ühendkuningriik). M. G. oli vangistuses kuni 20. märtsini 2012.
21 Neil asjaoludel otsustas Upper Tribunal (Immigration and Asylum Chamber), London menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas kuriteos süüdimõistetud liidu kodanikule määratud karistusele järgneva vangistuse aeg katkestab vastuvõtvas liikmesriigis elamisperioodi, mis on nõutav selleks, et isikule laieneks kõrgeima taseme kaitse väljasaatmise eest vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktile a, või välistab muul põhjusel selle taseme kaitsele tuginemise viidatud isiku poolt?
2. Kas artikli 28 lõike 3 punktis a kasutatud sõnu „eelnevad kümme aastat” tuleb tõlgendada nii, et selleks, et liidu kodanikule laieneks väljasaatmise eest kõrgeima taseme kaitse, peab riigis elamine olema olnud pidev?
3. Kas artikli 28 lõike 3 punkti a kohaldamisel arvutatakse nõutud kümneaastast perioodi, mille jooksul liidu kodanik peab olema elanud vastuvõtvas liikmesriigis:
a) tagurpidi alates väljasaatmisotsusest või
b) edaspidi alates selle kodaniku elama asumisest vastuvõtvas liikmesriigis?
4. Kui küsimuse 3 punktile a tuleb vastata, et kümneaastast perioodi arvutatakse tagurpidi, siis kas omab tähtsust asjaolu, et isik on täitnud kümneaastase riigis elamise nõude enne vangistust?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Teine ja kolmas küsimus
22 Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb esimesena analüüsida, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada esiteks, kas direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a ette nähtud kümneaastast elamisperioodi tuleb arvutada tagurpidi alates asjaomase isiku väljasaatmise otsusest või just edaspidi alates selle isiku elama asumisest riigis, ning teiseks, kas see elamisperiood peab olema pidev.
23 Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kuigi on tõepoolest tõsi, et direktiivi 2004/38 põhjendused 23 ja 24 näevad ette erilise kaitse isikutele, kes on igati vastuvõtvasse liikmesriiki integreerunud, eelkõige kui nad on seal sündinud ja seal kogu oma elu elanud, on direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 sõnastusest lähtudes määrav kriteerium siiski see, kas liidu kodanik elas selles liikmesriigis väljasaatmisotsusele eelneva kümne aasta jooksul (23. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑145/09: Tsakouridis, EKL 2010, lk I‑11979, punkt 31).
24 Sellest tuleneb, et erinevalt alalise elamisõiguse omandamiseks nõutud elamisperioodist, mis algab asjaomase isiku seaduslikult elama asumisega vastuvõtvas liikmesriigis, tuleb direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a ette nähtud kõrgendatud kaitse saamiseks nõutud kümneaastast elamisperioodi arvutada tagurpidi alates isiku väljasaatmise otsusest.
25 Teiseks leidis Euroopa Kohus samuti, et direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et määramaks kindlaks, kas liidu kodanik elas vastuvõtvas liikmesriigis väljasaatmisotsusele eelneva kümne aasta jooksul, mis on otsustav kriteerium sellest sättest tuleneva kõrgendatud kaitse saamiseks, tuleb iga üksikjuhtumi puhul arvesse võtta kõiki asjakohaseid aspekte, eelkõige huvitatud isiku vastuvõtvast liikmesriigist eemalviibimiste igakordset ja kogukestust ning nende sagedust, samuti põhjuseid, mis tõid kaasa selle, et ta vastuvõtvast liikmesriigist lahkus, ning mille alusel saab tuvastada, kas need eemalviibimised osutavad sellele, et tema isiklike, perekondlike või professionaalsete huvide kese on viidud üle teise riiki (eespool viidatud kohtuotsus Tsakouridis, punkt 38).
26 Selliste kaalutlustega püütakse vastata küsimusele, millises ulatuses takistab vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt eemalviibimine direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a osutatud perioodil seda isikut saamast nimetatud sättes ette nähtud kõrgendatud kaitset, ning need lähtuvad eelnevast tõdemusest, et sama säte ei ütle midagi selle kohta, millised asjaolud võivad katkestada kümneaastase elamisperioodi, mis on vaja, et saada õigus sellele kaitsele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tsakouridis, punktis 22 ja 29).
27 Kuna aga otsustav kriteerium direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a ette nähtud kõrgendatud kaitse saamiseks on see, et asjaomane isik on elanud vastuvõtvas liikmesriigis väljasaatmisotsusele eelneva kümne aasta jooksul ning eemalviibimine selle riigi territooriumilt võib mõjutada sellise kaitse saamist, tuleb asuda seisukohale, et selles sättes ette nähtud elamisperiood peab olema pidev.
28 Eeltoodud kaalutlustel tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud kümneaastane elamisperiood peab põhimõtteliselt olema pidev ning seda tuleb arvutada tagurpidi alates asjaomase isiku väljasaatmise otsusest.
Esimene ja neljas küsimus
29 Esimese ja neljanda küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et asjaomase isiku vangistuses viibitud aeg katkestab elamisperioodi pidevuse selle sätte tähenduses ning seega mõjutab selles ette nähtud kõrgendatud kaitse saamist ka juhul, kui see isik on elanud vastuvõtvas liikmesriigis tema vangistusele eelneva kümme aasta jooksul.
30 Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et direktiiviga 2004/38 kehtestatud kaitsesüsteem väljasaatmismeetmete vastu põhineb asjaomaste isikute integreerumise astmel vastuvõtvas liikmesriigis, nii et mida suurem on liidu kodanike ja nende pereliikmete vastuvõtvasse liikmesriiki integreerumise aste, seda suurem peaks olema väljasaatmisvastane kaitse, võttes arvesse, et väljasaatmine võib tõsiselt kahjustada isikuid, kes on neile EL toimimise lepinguga antud õigusi ja vabadusi kasutades igati vastuvõtvasse liikmesriiki integreerunud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tsakouridis, punktid 24 ja 25).
31 Euroopa Kohus on direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 2 tõlgendamisel juba kinnitanud, et liikmesriigi kohtu määratud vangistus näitab seda, et asjaomane isik eksib vastuvõtva liikmesriigi karistusõiguses ühiskonna väljendatud väärtuste vastu, mistõttu liidu kodaniku pereliikme puhul, kes ei ole liikmesriigi kodanik, vangistuses viibitud aja arvessevõtmine tema poolt alalise elamisõiguse omandamiseks direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 2 tähenduses läheks ilmselgelt vastuollu selle elamisõiguse kehtestamisega taotletud direktiivi eesmärgiga (16. jaanuari 2014. aasta otsus kohtuasjas C‑378/12: Onuekwere, punkt 26).
32 Kuna asjaomaste isikute integreerumise aste on olulisel määral aluseks nii alalisele elamisõigusele kui ka direktiiviga 2004/38 ette nähtud väljasaatmismeetmete vastasele kaitsesüsteemile, siis tuleb põhjusi, mis õigustavad seda, et vangistuses viibitud aega ei võeta alalise elamisõiguse omandamiseks arvesse, või seda, et vangistuses viibitud aeg katkestab elamisperioodi pidevuse alalise elamisõiguse omandamiseks, samuti arvestada direktiivi artikli 28 lõike 3 punkti a tõlgendamisel.
33 Sellest tuleneb, et vangistuses viibitud aega ei saa võtta arvesse direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a ette nähtud kõrgendatud kaitse saamiseks ning et vangistuses viibitud aeg põhimõtteliselt katkestab elamisperioodi pidevuse selle sätte tähenduses.
34 Mis puudutab elamisperioodi pidevust, siis on käesoleva kohtuotsuse punktis 28 meenutatud, et direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a ette nähtud kõrgendatud kaitse saamiseks nõutud kümneaastane elamisperiood peab põhimõtteliselt olema pidev.
35 Seoses aga küsimusega, millises ulatuses takistab vastuvõtvast liikmesriigist eemalviibimine kümne aasta jooksul, mis eelneb huvitatud isiku suhtes tehtud väljasaatmisotsusele, viimast saamast kõrgendatud kaitset, siis tuleb iga kord kindlal ajahetkel, mil väljasaatmise küsimus tekib, anda huvitatud isiku olukorrale üldine hinnang (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tsakouridis, punkt 32).
36 Kuna vangistuses viibitud aeg põhimõtteliselt katkestab elamisperioodi pidevuse direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tähenduses, siis direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a kohaldavad siseriiklikud ametiasutused võivad iga üksikjuhtumi ülejäänud asjakohaste aspektidega koos võtta arvesse vangistuses viibitud aega üldise hinnangu andmisel selleks, et määrata kindlaks, kas eelnevalt vastuvõtva liikmesriigiga loodud integratsioonisidemed on katkenud, mistõttu selles sättes ette nähtud kõrgendatud kaitse antakse või mitte (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tsakouridis, punkt 34).
37 Mis puudutab lõpuks sellise asjaolu mõju, et asjaomane isik on elanud vastuvõtvas liikmesriigis tema vangistusele eelneva kümme aasta jooksul, siis tuleb meelde tuletada – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 24 ja 25 –, et isegi kui direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a ette nähtud kõrgendatud kaitse saamiseks nõutud kümneaastast elamisperioodi tuleb arvutada tagurpidi alates asjaomase isiku väljasaatmise otsusest, ning selle sätte alusel arvutamine erineb elamisperioodi arvutamisest alalise elamisõiguse saamiseks, võib sellist asjaolu võtta arvesse eelmises punktis mainitud üldise hinnangu andmisel.
38 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et asjaomase isiku vangistuses viibitud aeg katkestab elamisperioodi pidevuse selle sätte tähenduses ning mõjutab selles sättes ette nähtud kõrgendatud kaitse saamist ja seda ka juhul, kui see isik on elanud vastuvõtvas liikmesriigis tema vangistusele eelneva kümme aasta jooksul. Siiski võib seda asjaolu võtta arvesse üldise hinnangu andmisel sellele, kas eelnevalt vastuvõtva liikmesriigiga loodud integratsioonisidemed on katkenud või mitte.
Kohtukulud
39 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 28 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud kümneaastane elamisperiood peab põhimõtteliselt olema pidev ning seda tuleb arvutada tagurpidi alates asjaomase isiku väljasaatmise otsusest.
2. Direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et asjaomase isiku vangistuses viibitud aeg katkestab elamisperioodi pidevuse selle sätte tähenduses ning mõjutab selles sättes ette nähtud kõrgendatud kaitse saamist ja seda ka juhul, kui see isik on elanud vastuvõtvas liikmesriigis tema vangistusele eelneva kümme aasta jooksul. Siiski võib seda asjaolu võtta arvesse üldise hinnangu andmisel sellele, kas eelnevalt vastuvõtva liikmesriigiga loodud integratsioonisidemed on katkenud või mitte.
Allkirjad