ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
15. september 2016(*)
Dumping – Indoneesiast pärit biodiisli import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõige 5 – Normaalväärtus – Tootmiskulud
Kohtuasjas T‑120/14,
PT Ciliandra Perkasa, asukoht Jakarta (Indoneesia), esindajad: advokaadid F. Graafsma ja J. Cornelis,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Boelaert, hiljem H. Marcos Fraile, keda abistasid advokaadid R. Bierwagen ja C. Hipp,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Komisjon, esindaja: J.-F. Brakeland, M. França ja A. Stobiecka-Kuik,
ja
European Biodiesel Board (EBB), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid O. Prost, ja M.-S. Dibling,
menetlusse astujad,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada nõukogu 19. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 315, lk 2) niivõrd, kui sellega kehtestatakse hageja suhtes dumpinguvastane tollimaks,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: president G. Berardis, kohtunikud O. Czúcz (ettekandja) ja A. Popescu,
kohtusekretär: ametnik M. Junius,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 14. aprilli 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Haldusmenetlus
1 Hageja PT Ciliandra Perkasa on Indoneesia äriühing, kes toodab biodiislit ning ekspordib seda Euroopa Liitu.
2 Biodiisel on tavalist diislit meenutav alternatiivkütus, mida toodetakse Euroopa Liidus, kuid mida samuti olulistes kogustes imporditakse. Indoneesias toodetakse seda peamiselt toorpalmiõlist, mis on biodiisli tootmisel kasutatav põhitooraine.
3 Kaebuse alusel, mille 17. juulil 2012 esitas Euroopa Biodiisli Nõukogu (European Biodiesel Board (EBB)) tootjate nimel, kelle toodang moodustab üle 60% liidu biodiisli kogutoodangust, avaldas Euroopa Komisjon nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51; edaspidi „algmäärus“) artikli 5 alusel 29. augustil 2012 teate dumpinguvastase menetluse algatamise kohta Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes (ELT 2012 C 260, lk 8).
4 Dumpingu ja kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. juulist 2011 kuni 30. juunini 2012 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2001 kuni uurimisperioodi lõpuni.
5 Hageja kaasati uurimise raames Indoneesia eksportivate tootjate valimisse ja ta vastas sellega seoses komisjoni küsimustikele.
6 Komisjon võttis 27. mail 2013 vastu määruse (EL) nr 490/2013, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli suhtes (ELT 2013, L 141, lk 6; edaspidi „ajutine määrus“). Selles määruses tegi komisjon teatavaks eelkõige dumpinguvastaste meetmete kehtestamise aluseks olnud peamiste faktide ja kaalutluste üksikasjad. Hageja suhtes kohaldati ajutist tollimaksu nullmääraga, kusjuures samasuguse toote normaalväärtus oli arvutatud eespool punktis 5 osundatud küsimustikes hageja poolt antud andmete põhjal, toorpalmiõli hinda kohandamata.
7 Vastavalt ajutise määruse põhjendusele 63 arvutas komisjon samasuguse toote normaalväärtus algmääruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 alusel, tuginedes eksportivate tootjate tootmiskuludele uurimisperioodil, millele lisati müügi- ja halduskulud ning muud üldkulud ja mõistlik kasumimarginaal. Komisjon täpsustas samuti, et küsimust, kas kulud kajastavad mõistlikul viisil vaatlusaluse toote tootmisega seotud kulusid, käsitletakse uurimise lõppjärgus, kuna tal puudub piisav teave selle kohta, kas Indoneesias kehtiv diferentseeritud ekspordimaksu süsteem lööb alla palmiõli hinna ning moonutab seega biodiisli tootjate kulusid.
8 Ajutise määruse põhjendustes 64 ja 65 selgitas komisjon, et uurimise andmetel reguleerib Indoneesias biodiisli siseturgu suuresti riik, nii et kasumisumma aluseks ei saa võtta valimisse kaasatud äriühingute tegelikke andmeid, sest omamaist müüki ei käsitleta tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuvana. Samuti täpsustas komisjon, et normaalväärtuse leidmiseks kasutatud kasumisumma määrati kindlaks vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 punktile c
9 Kõigile huvitatud pooltele tegi komisjon 1. oktoobril 2013 teatavaks need olulised asjaolud ja kaalutlused, mille põhjal institutsioon kavatses soovitada lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist asjaomase toote suhtes (edaspidi „lõplik avalikustamine“) ja kõigile pooltele anti tähtaeg lõpliku avalikustamise dokumendi kohta seisukohtade esitamiseks.
10 Lõpliku avalikustamise dokumendis tegi komisjon ettepaneku kohaldada hageja puhul dumpinguvastast tollimaksu, mis vastas dumpingumarginaali ja esialgses etapis tuvastatud marginaali vahele, mis tuleneb toorpalmiõli hinna puhul tehtud kohandusest. Kaaskirjas teatas komisjon hagejale võimalusest teha kohustuse võtmise ettepanek.
11 Ametlik ärakuulamine toimus 15. oktoobril 2013, millel osalenud hageja vaidlustas komisjoni poolt tehtud kulukohanduse ja samasuguse toote normaalväärtuse arvutamisel kasutatud mõistliku kasumimarginaali arvutamise.
12 Hageja esitas 17. oktoobril 2013 oma seisukohad ja kohustuste võtmise ettepaneku.
13 Komisjon teatas 8. novembril 2013 hagejale, et tema ettepanekuga võtta kohustus ei peetud võimalikuks nõustuda.
14 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 19. novembril 2013 vastu rakendusmääruse (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 315, lk 2; edaspidi „vaidlustatud määrus“).
Vaidlustatud määrus
15 Esiteks kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 28 ajutise määruse järeldusi, mille kohaselt tuleb samasuguse toote normaalväärtus arvutada algmääruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 alusel. Seoses sellega selgitas nõukogu, et omamaist müüki ei saa lugeda toimunuks tavapärase kaubandustegevuse käigus, kuna Indoneesias reguleerib biodiisli siseturgu suuresti riik.
16 Mis siiski puutub uuritava toote tootmisega seotud kulude arvutustesse, siis nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 30, 34 ja 66–74, et edasise uurimise tulemusel nõustus nõukogu komisjoni ettepanekuga muuta ajutise määruse põhjenduses 63 esitatud kaalutlusi. Eelkõige nõustus nõukogu analüüsiga, mille kohaselt lööb diferentseeritud ekspordimaksu süsteem siseturul alla kunstlikult madalale tasemele põhitooraineks oleva toorpalmiõli hinna, mis mõjutab biodiisli tootjate kulusid. Kuna vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud ei kajastunud mõistlikult uuritavate Indoneesia tootjate raamatupidamisdokumentides, siis otsustas nõukogu algmääruse artikli 2 lõikest 5 lähtudes jätta arvestamata palmiõli tegelike kuludega, nii nagu need on kajastatud asjaomaste äriühingute raamatupidamisdokumentides, ja asendas need hinnaga, mida need äriühingud oleks maksnud moonutuste puudumise korral, see tähendab ekspordi võrdlushinnaga, mida avaldavad Indoneesia pädevad asutused ja mis omakorda põhineb avaldatud rahvusvahelistel hindadel (Rotterdam, Malaisia ja Indoneesia) (edaspidi „toorpalmiõli ekspordi võrdlushind“).
17 Mis puutub müügi- ja halduskuludesse ning muudesse üldkuludesse, siis vaidlustatud määruse põhjendustes 77–84 nõustus nõukogu muu hulgas 15% kasumimarginaali kasutamisega, kinnitades sisuliselt ajutise määruse põhjenduses 65 esitatud analüüsi.
18 Teiseks kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 105–142 ajutises määruses esitatud põhjendusi, mis käsitlevad algmääruse artikli 3 lõike 5 tähenduses olulise kahju esinemist.
19 Kolmandaks kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 144–189 ajutises määruses esitatud põhjendusi, mis käsitlevad põhjusliku seose olemasolu impordi ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju vahel.
20 Neljandaks kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 190–201, et asjaomaste dumpinguvastaste meetmete kehtestamine on endiselt liidu huvides.
21 Tuvastatud dumpingumarginaale ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju suurust arvestades otsustas nõukogu kokkuvõttes eelkõige, et ajutise määrusega kehtestatud ajutise dumpinguvastase tollimaksu alusel tagatud summad tuleb lõplikult sisse nõuda (vaidlustatud määruse põhjendus 228 ja artikkel 2) ja et Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes tuleb kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks (artikli 1 lõige 1).
22 Vaidlustatud määruse artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud hageja suhtes vaatlusaluse toote Indoneesiast impordil kohaldatava lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määr 76,94 eurot tonni kohta.
Menetlus ja poolte nõuded
23 Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. veebruaril 2014.
24 Komisjon ja EBB esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 13. mail ja 2. juunil 2014 saabunud dokumentidega taotlused astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.
25 Komisjoni menetlusse astumise avaldus rahuldati 17. juuli 2014. aasta määrusega.
26 Üldkohtu kantseleisse 9. juulil ja 8. augustil 2014 saabunud kirjades esitas hageja taotluse käsitleda tema esitatud menetlusdokumentides sisalduvaid teatavaid dokumente ja andmeid EBB suhtes konfidentsiaalsetena, juhul kui viimasel lubatakse astuda menetlusse.
27 EBB menetlusse astumise avaldus rahuldati 22. septembri 2014. aasta määrusega ja hageja esitatud konfidentsiaalsustaotluse põhjendatuse küsimus otsustati lahendada edaspidi.
28 Komisjon esitas oma menetlusse astuja seisukohad 1. oktoobril 2014.
29 Üldkohtu kantseleisse 17. oktoobril 2014 saabunud kirjas vaidlustas EBB hageja esitatud konfidentsiaalsustaotlused.
30 Üldkohtu kantseleisse 22. oktoobril ja 3. novembril 2014 saabunud kirjades esitas nõukogu taotluse käsitleda tema esitatud menetlusdokumentides sisalduvaid teatavaid dokumente ja andmeid EBB suhtes konfidentsiaalsena.
31 Hageja ja nõukogu esitasid Üldkohtu kantseleisse 28. novembril 2014 saabunud dokumentidega oma märkused menetlusse astuja seisukohtade kohta, mille oli esitanud komisjon.
32 EBB esitas menetlusse astuja seisukohad 12. detsembril 2014. Hageja esitas oma märkused selle dokumendi kohta menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. veebruaril 2015.
33 18. mai 2015. aasta määrusega rahuldati hageja esitatud konfidentsiaalsustaotlused osaliselt ja nõukogu omad täielikult.
34 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (üheksas koda) avada menetluse suulise osa ning esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, millele pooled vastasid ette nähtud tähtaja jooksul.
35 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
36 Nõukogu, keda toetavad komisjon ja EBB, palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
37 Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet. Esimese väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga järelduses, et hageja ostuhinnad on moonutatud, teine väide käsitleb sisuliselt 1994. aasta üldise tolli‑ ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103; edaspidi „dumpinguvastane leping“), mis sisaldub Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu 1 A lisas, rikkumist seoses toorpalmiõli tootmiskulude kohandamisega, kolmanda väite kohaselt on rikutud algmääruse artikli 2 lõiget 5, neljas väide käsitleb mõistliku kasumimarginaali kindlaksmääramise õigusvastasust ja viienda väite kohaselt ei ole esitatud põhjendusi ning rikutud on hoolsuskohustust ja hea halduse põhimõtet.
38 Üldkohtu arvates on otstarbekas uurida kõigepealt kolmandat väidet.
39 See väide jaguneb sisuliselt kolmeks osaks. Väite esimeses osas toob hageja esile, et nõukogu ja komisjon (edaspidi koos „institutsioonid“) ei ole toiminud kooskõlas neil lasuva tõendamiskoormisega tõendada õiguslikult piisavalt, et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem moonutas toorpalmiõli hindu, selleks et jätta algmääruse artikli 2 lõike 5 tähenduses arvestamata hageja raamatupidamisdokumentides kajastatud toorpalmiõli hinnaga, ja et vaidlustatud määrus on selles osas põhjendamata. Väite teine osa käsitleb asjaolu, et toorpalmiõli ekspordi võrdlushind ei ole mõistlik alus hageja raamatupidamisdokumentides kajastatud toorpalmiõli hinna kohandamiseks, sest seda võrdlushinda ennast mõjutab väidetav diferentseeritud ekspordimaksu süsteemist tingitud moonutus. Väite kolmas osa käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 5 tõlgendust, mis sellele käesolevas asjas on antud, ja eelkõige institutsioonide poolt 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) analoogia alusel kohaldamist.
40 Koos tuleb uurida väite esimest ja kolmandat osa.
41 Sisuliselt väidab hageja, et vaidlustatud määrusest ei ilmne selgelt alus institutsioonide järeldusele, et Indoneesia siseturul müüdud toorpalmiõli hind oli kunstlikult madal, sest puudub nimelt selgitus viidatud „rahvusvaheliste“ hindade taseme kohta. Samuti väidab hageja selles kontekstis, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 oleva sedastuse, et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem piirab toorpalmiõli eksportimise võimalusi, kummutab asjaolu, et Indoneesia ekspordib ligikaudu 70% oma toorpalmiõli kogutoodangust. Lisaks sellele ei kujuta tema sõnul toorpalmiõli ekspordi võrdlushind endast kohast võrdlusalust, tegemaks järeldust, et Indoneesia toorpalmiõli hinnad on moonutatud. Lisaks vaidlustab hageja nende uuringute vastuvõetavuse, millele institutsioonid tuginesid oma väites, et Indoneesia toorpalmiõli hinnamoonutuse põhjuseks oli sellest süsteemist tingitud moonutus. Pealegi ei luba algmääruse artikli 2 lõige 5 kohandada hindu üksnes sel põhjusel, et need on madalad. Lõpetuseks väidab hageja, et kohtupretsedendina ei saa kasutada 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsust Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65), kuna see eeldab valitsuse teataval kujul otsest sekkumist, sest dokumenteeritud kulude kohandamise võimalus on erand üldreeglist ja seda tuleb tõlgendada kitsalt.
42 Nõukogu, keda toetavad komisjon ja EBB, väidab sisuliselt, et institutsioonid on toorpalmiõli hinnamoonutuste olemasolu osas toiminud vastavalt neil lasuvale tõendamiskoormisele ja on õigesti kohaldanud algmääruse artikli 2 lõiget 5. Nõukogu väitel selgitasid institutsioonid vaidlustatud määruses diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi ja tõendasid, et see süsteem tingis moonutuse, mille tõttu toorpalmiõli hinnad siseturul olid kunstlikult madalad võrreldes toorpalmiõli ekspordi võrdlushinnaga, mida avaldavad Indoneesia pädevad asutused ja mis omakorda põhineb avaldatud rahvusvahelistel hindadel. Peale selle tuvastati ja arvutati mitmes uuringus välja Indoneesia eeskirjade mõju järgnevatel turgudel tegutseva tööstuse saadavate soodustuste kujul. Erinevused 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) aluseks olnud kohtuasja faktiliste asjaoludega võrreldes ei ole otsustava tähtsusega, sest nimetatud otsuses kinnitas Üldkohus üldpõhimõtet, mille kohaselt ei saa uuritava toote tootmiskulud, juhul kui need ei kajastu mõistlikult asjaomaste äriühingute raamatupidamisdokumentides, olla normaalväärtuse arvutamise aluseks, ja see kohaldub käesoleva kohtuasja faktiliste asjaolude puhul. Mis puutub väidetavalt võimalikesse erinevatesse riikliku sekkumise vormidesse, siis nõukogu sõnul ei oma ka see argument tähtsust, sest käesoleval juhul oli tegemist Indoneesia riigi otsese sekkumisega eksporditollimaksu kehtestamise vormis, mis mõjutas enampakkumisi. Nõukogu sõnul ei kohandanud institutsioonid seega hindu üksnes nende madaluse tõttu, vaid nende moonutuste tõttu, mis mõjutasid tugevalt toorpalmiõli omamaiseid hindu ja seega seda tootvate äriühingute raamatupidamisdokumentide kandeid.
43 Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et vaidlustatud määruse puhul samasuguse toote normaalväärtuse kindlaksmääramise raames ei arvutanud institutsioonid biodiisli tootmiskulusid hageja raamatupidamisdokumentides kajastuva toorpalmiõli hinna alusel, vaid nagu selgub eelkõige selle määruse põhjendusest 29 ja sellele järgnevatest põhjendustest, loobusid nad selle kasutamisest ning asendasid selle toorpalmiõli ekspordi võrdlushinnaga, tuginedes algmääruse artikli 2 lõikele 5.
44 Seoses sellega tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3 arvutatakse siis, kui tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuv samasuguse toote müük puudub või on ebapiisav või kui erilise turuolukorra tõttu ei ole võimalik seda nõuetekohaselt võrrelda, samasuguse toote normaalväärtus päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse mõistlik summa müügi- ja halduskulude ning muude üldkulude katteks ning mõistlik kasumimarginaal, või tavapärase kaubandustegevuse käigus asjakohase kolmanda riigi suhtes kohaldatavate ekspordihindade alusel, tingimusel et kõnealused hinnad on tüüpilised. Samas sättes on täpsustatud, et vaatlusaluse toote puhul võib eelnevas lauses nimetatud eriliseks turuolukorraks lugeda muu hulgas olukorda, kus hinnad on kunstlikult madalad, eksisteerib märkimisväärne vahetuskaubandus või mittekaubanduslik töötlemiskord.
45 Lisaks tuleneb algmääruse artikli 2 lõike 5 esimesest lõigust, et kui samasuguse toote normaalväärtus arvutatakse vastavalt selle määruse artikli 2 lõikele 3, siis on tavaliselt tootmiskulude arvutamise aluseks uuritava isiku raamatupidamisdokumendid, kui kõnealused dokumendid on kooskõlas asjaomase riigi üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega ning nendes esitatakse asjakohasel viisil vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud.
46 Vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule tuleb siis, kui uurimisaluse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult asjaomase osapoole raamatupidamisdokumentides, nende kohandamiseks või kindlaksmääramiseks võtta aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud või, kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus, sealhulgas teave teiste tüüpiliste turgude kohta.
47 Algmääruse artikli 2 lõike 5 esimese ja teise lõigu eesmärk on tagada, et samasuguse toote tootmise ja müügiga seotud kulud, mida kasutatakse selle toote normaalväärtuse arvutamisel, peegeldavad neid kulusid, mida tootja oleks kandnud ekspordiriigi siseturul.
48 Lisaks nähtub algmääruse artikli 2 lõike 5 esimesest lõigust, et uuritava isiku raamatupidamisdokumendid on samasuguse toote tootmiskulude tuvastamisel eelistatud teabeallikas ja üldjuhul kasutatakse neis dokumentides sisalduvaid andmeid ning et nende kohandamine või asendamine muu mõistliku allikaga on erand.
49 Arvestades põhimõtet, et kõrvalekaldumist üldreeglist või sellest tehtud erandit tuleb tõlgendada kitsalt (vt kohtuotsus, 19.9.2013, Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, C‑15/12 P, EU:C:2013:572, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika), tuleb hagejaga nõustudes tõdeda, et algmääruse artikli 2 lõikest 5 tulenevat erandkorda tuleb tõlgendada kitsalt.
50 Seadmata kahtluse alla põhjusi, mis ajendasid institutsioone arvutama samasuguse toote normaalväärtuse vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3, vaidlustab hageja käesoleval juhul selle, kuidas kohaldati selle sama määruse artikli 2 lõiget 5, millele tuginedes ei kasutanud institutsioonid nimetatud arvutusi tehes toorpalmiõli hindu, mis kajastusid tema raamatupidamisdokumentides.
51 Vaidlustatud määruses ei väida institutsioonid, et hageja raamatupidamisdokumendid ei ole kooskõlas Indoneesia üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega. Nad hoopis tõdevad, et need dokumendid ei kajasta mõistlikult biodiisli tootmiseks vajalikke toorpalmiõliga seotud kulusid.
52 Nagu selgub vaidlustatud määruse põhjendustest 29–34 ja 66–70, asusid institutsioonid nimelt seisukohale, et kuna diferentseeritud ekspordimaksu süsteem hõlmas toorpalmiõlile kehtivat diferentseeritud ekspordimaksu, siis moonutas see süsteem toorpalmiõli hinda, lüües selle siseturul alla kunstlikult madalale tasemele.
53 Tuginedes 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsusele Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65), märkisid institutsioonid vaidlustatud määruse põhjenduses 31, et kui tooraine hindu reguleeritakse viisil, mis viib need omamaisel turul kunstlikult madalale, võib eeldada, et vaatlusaluse toote tootmiskulu on moonutatud. Neil asjaoludel ei saa eksportivate tootjate raamatupidamisdokumentides olevaid andmeid pidada mõistlikeks ja seega tuleb neid kohandada.
54 Seoses sellega tuleb meelde tuletada et 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) punktis 44 otsustas üldkohus, et kuna Venemaa õiguse alusel tarniti maagaasi asjaomastele eksportivatele tootjatele alati väga madala hinnaga, siis mõjutas selle kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas käsitletud vaatlusaluse toote tootmishinda gaasi hinna moonutus Venemaa siseturul, nii et seda hinda ei tinginud turujõud. Seega leidis Üldkohus, et institutsioonid said põhjendatult otsustada, et selle kohtuotsuse aluseks oleva kohtuasja hagejate raamatupidamisdokumentides olevaid andmeid ei saa pidada mõistlikeks ja et järelikult tuleb kasutada kohandamist teiste allikate alusel, mis institutsioonide hinnangul on pärit enam tüüpilistelt turgudelt.
55 Kuid nagu hageja põhjendatult märgib, ei nähtu – erinevalt 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) aluseks oleva kohtuasjas käsitletud olukorrast – kohtuasja toimikust, et Indoneesias oli toorpalmiõli hind vahetult reguleeritud. Nimelt nägi institutsioonide osundatud diferentseeritud ekspordimaksu süsteem üksnes ette erineva määraga ekspordimaksud toorpalmiõlilt ja biodiislilt.
56 Siiski ei välista asjaolu, et Indoneesias ei reguleeri diferentseeritud ekspordimaksu süsteem toorpalmiõli hindu vahetult, iseenesest algmääruse artikli 2 lõikes 5 ette nähtud erandi kohaldamist.
57 Nimelt tuleb institutsioonidega nõustudes meelde tuletada, et algmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule vastav säte lisati varasemasse algmäärusesse, nimelt nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrusesse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45) nõukogu 5. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1972/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 384/96, (EÜT 2002 L 305, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 132).
58 Määruse nr 1972/2002 põhjendusest 4 selgub, et algmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule vastava sätte lisamise eesmärk oli anda suuniseid selle kohta, mida tuleb teha juhul, kui raamatupidamisdokumendid ei kajasta mõistlikult asjaomase toote valmistamise ja müügiga seotud kulusid, eelkõige olukordades, kus samasuguse toote müük erilise turuolukorra tõttu nõuetekohast võrdlust ei võimalda. Sama põhjenduse kohaselt tuleks sellisel juhul asjaomased andmed hankida allikatest, mida „kõnealused moonutused“ ei mõjuta.
59 Määruse nr 1972/2002 põhjendus 4 näeb seega ette võimaluse tugineda algmääruse artikli 2 lõikele 5 eelkõige siis, kui moonutuste tõttu ei ole samasuguse toote müügi põhjal võimalik läbi viia nõuetekohast võrdlust. Sellest põhjendusest tuleneb samuti, et selline olukord võib esineda eelkõige siis, kui on tegemist algmääruse artikli 2 lõike 3 teises lõigus mainitud sellise erilise turuolukorraga, mille puhul on vaatlusaluse toote hinnad kunstlikult madalad, kusjuures seda laadi olukorda ei ole piiritletud juhuga, kui ekspordiriik reguleerib samasuguse toote või põhitooraine hinda vahetult.
60 Seevastu ei ole mõistlik asuda seisukohale, et ekspordiriigi organite mis tahes meede, mis võib mõjutada toorainete hinda ja selle kaudu vaatlusaluse toote hinda, võiks olla sellise moonutuse aluseks, mis võimaldab samasuguse toote normaalväärtuse arvutamse raames loobuda uuritava isiku raamatupidamisdokumentides märgitud hindade kasutamisest. Nagu hageja on põhjendatult märkinud, tekiks nimelt juhul, kui arvestataks ekspordiriigi organite mis tahes meetmega, mis võib kas või vähimal määral mõjutada tooraine hinda, oht jätta algmääruse artikli 2 lõike 5 esimeses lõigus sisalduv põhimõte, et need dokumendid on samasuguse toote tootmiskulude tuvastamisel eelistatud teabeallikas, ilma igasugusest kasulikust mõjust.
61 Seega võivad institutsioonid ekspordiriigi organite meetmele viidates jätta samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames kasutamata uuritava isiku raamatupidamisdokumentides märgitud toorainete hinnad üksnes siis, kui selline meede tingib nende toorainete hindade olulise moonutuse. Algmääruse artikli 2 lõikes 5 ette nähtud erandkorra teistsugusel tõlgendamisel – nagu seda on teinud institutsioonid – nii, et käesolevaga sarnaneval juhul võib nende dokumentide andmed asendada muul mõistlikul alusel rajanevate kuludega, tekib nimelt oht kahjustada ebaproportsionaalselt põhimõtet, mille kohaselt on need raamatupidamisdokumendid eelistatud teabeallikas samasuguse toote tootmiskulude kindlaks tegemisel.
62 Algmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu kohaldamist põhjendavate asjaolude esinemise tõendamiskoormise osas tuleb lisaks eelöeldule märkida, et kui institutsioonid leiavad, et nad peavad uuritava isiku raamatupidamisdokumentides märgitud tootmiskulude kasutamisest loobuma ja asendama need muu mõistlikuks peetava hinnaga, siis peavad nad tuginema tõenditele või vähemalt kaudsetele tõenditele, mis võimaldavad kindlaks teha teguri, mille alusel kohandamine tehakse (vt analoogia alusel kohtuotsus, 10.3.2009, Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu, T‑249/06, EU:T:2009:62, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Arvestades asjaolu, et otsus jätta samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames arvestamata uuritava isiku raamatupidamisdokumentides sisalduvate tootmiskuludega kuulub erandkorra raamesse (vt eespool punkt 49), peavad institutsioonid seega siis, kui nende osutatud moonutus ei ole selle tinginud riikliku meetme vahetu tagajärg nagu 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) aluseks oleva kohtuasja puhul, vaid selle meetme poolt turule eeldatavalt avaldatava mõju tulemus, selgitama asjaomase turu toimimist ja tõendama, milline konkreetne mõju on asjaomasel meetmel sellele turule, tuginemata seejuures pelgalt konjunktuurile.
64 Neid kaalutlusi arvestades tuleb kontrollida, kas institutsioonid on õiguslikult piisavalt tõendanud, et käesoleval juhul on täidetud need tingimused, mis võimaldavad jätta samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames arvestamata hageja raamatupidamisdokumentides sisalduvate toorpalmiõli hindadega.
65 Esiteks on Indoneesia riigiorganite meede, mida on mainitud toorpalmiõli hinnamoonutuste allikana, nagu on öeldud eelkõige vaidlustatud määruse põhjenduses 29, diferentseeritud ekspordimaksu süsteem, niivõrd kui see sisaldab toorpalmiõli ja biodiisli diferentseeritud ekspordimaksu määrasid, nagu kinnitasid institutsioonid kohtuistungil. Selle määruse põhjendusest 69 selgub, et uurimisperioodil maksustati biodiisli eksport määraga 2–5%, samas kui samal ajavahemikul oli toorpalmiõli ekspordil maksumäär 15% ja 20%, ning rafineeritud, pleegitatud ja desodoreeritud palmiõli ekspordimaksu määr oli 5–18,5%.
66 Teiseks märkis nõukogu diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi mõju kohta vaidlustatud määruse punktis 30, et edasise uurimise andmetel viis kõnealune süsteem tooraine hinnad Indoneesia turul alla kunstlikult madalale tasemele.
67 Kuigi samas kontekstis tõdes komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 68, et diferentseeritud ekspordimaksu süsteem piirab toorpalmiõli eksportimise võimalusi, mis tähendab suuremate koguste jäämist omamaisele turule, mis omakorda võtab toorpalmiõli puhul maha riigisisese hinnasurve, tuleb tõdeda, et vaidlustatud määruses ei ole sedastatud, mil määral selline süsteem – nähes toorpalmiõlile ja biodiislile ette diferentseeritud määraga ekspordimaksu – põhjustas selle tooraine hindade olulisi moonutusi Indoneesia turul.
68 Vaidlustatud määruse põhjenduses 68 tõi nõukogu samuti välja, et omamaisel turul müüdud toorpalmiõli hinna ja vastava rahvusvahelise võrdlushinna vahe oli väga sarnane toorpalmiõli suhtes kehtivale ekspordimaksule. Olles seda tõdenud, jättis nõukogu siiski tõendamata, millist mõju toorpalmiõli maksumäära ja biodiisli maksumäära erinevused kui sellised võisid avaldada selle tooraine hinnale Indoneesia turul. Mainitud põhjenduses esitatud tõdemus võimaldab kõige enam teha järeldusi teatavate tagajärgede kohta, mis toorpalmiõlile ekspordimaksu kehtestamisel võis olla selle tooraine hinnale, kuid ei võimalda teha järeldusi selle kohta, mis mõju võis olla Indoneesia turul toorpalmiõli hinnale selle maksu määra ja biodiisli maksumäära erinevusel.
69 Samuti ei võimalda vaidlustatud määruse põhjendustes 67 ja 70 sisalduv nõukogu antud teave, et vaatlusaluste äriühingute raamatupidamisdokumentides kajastuv toorpalmiõli hind asendati hinnaga, mida asjaomased äriühingud oleksid siseturul maksnud toorpalmiõli eest moonutuse puudumise korral, see tähendab toorpalmiõli ekspordi võrdlushinnaga, teha järeldusi mõju kohta, mida toorpalmiõli hinnale sellel turul võis avaldada toorpalmiõli ekspordimaksu määra ja biodiisli ekspordimaksu määra erinevus. Kuivõrd neid põhjendusi tuleb mõista kui nõukogu järeldust, et sellise maksumäärade erinevuse puudumise korral oleks toorpalmiõli hind asjaomasel turul olnud samal tasemel kui toorpalmiõli ekspordi võrdlushind, siis piisab, kui märkida, et selle paikapidavust ei ole tõendatud ei vaidlustatud määruses ega Üldkohtu menetluses.
70 Lisaks kõigele eelnevale ei vaidlusta institutsioonid – nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 73 ja 74 – tõika, et toorpalmiõli eksporditakse Indoneesiast suurtes kogustes. Seda asjaolu arvestades ei saa lugeda piisavaks põhjenduses 68 esitatud järeldust, et toorpalmiõli on siseturul saadaval suuremates kogustes ja selle hind on langenud, kui selle toetuseks ei ole esitatud muid selgitusi.
71 Mis puudub majandusuuringutesse, millele institutsioonid tuginesid Üldkohtu menetluses, siis – vajaduseta otsustada nende vastuvõetavuse üle – võib nende alusel tõepoolest järeldada, et ekspordimaks põhjustab maksustatud toote ekspordihinna tõusu võrreldes siseturu hinnaga, selle toote ekspordi vähenemise ja surve alandada hindu siseturul. Samuti võib nende põhjal järeldada, et ekspordimaksu süsteem, mille raames maksustatakse tooraineid kõrgemal tasemel kui tooteid järgnevatel turgudel, kaitseb ja soodustab järgnevatel turgudel tegutsevat omamaist tööstust, võimaldades sellele piisavas koguses toorainet soodsa hinnaga.
72 Siiski tuleb märkida, et need uuringud käsitlevad üksnes ekspordimaksu mõju toorainete hindadele, mitte toorainete ja biodiisli ekspordimaksu diferentseeritud maksumäärade mõju.
73 Seega selgitasid institutsioonid üksnes seost toorpalmiõli rahvusvaheliste ja omamaiste hindade vahel ning kirjeldasid ekspordimaksu mõju toorpalmiõli kättesaadavusele siseturul ja selle hinnale, jättes aga konkreetselt tõendamata, milline mõju võis diferentseeritud ekspordimaksu süsteemil kui sellisel olla toorpalmiõli hinnale selle turul ja millisel määral see mõju erineb toorpalmiõli ja biodiisli ekspordimaksude diferentseeritud määradeta maksusüsteemi omast.
74 Seega tuleb asuda seisukohale, et institutsioonid ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et Indoneesias esines oluline toorpalmiõli hinnamoonutus, tingituna diferentseeritud ekspordimaksude süsteemist selle tõttu, et see süsteem nägi ette toorpalmiõli ja biodiisli ekspordimaksu diferentseeritud maksumäärad. Otsustades, et toorpalmiõli hind ei kajastu mõistlikult uuritud Indoneesia tootjate raamatupidamisdokumentides ja loobudes nende kasutamisest, on institutsioonid rikkunud algmääruse artikli 2 lõiget 5.
75 Vastupidi institutsioonide väidetele ei lükka seda järeldust ümber asjaolu, et institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus ja see, et selles osas peab liidu kohtus piirduma ainult kontrollimisega, kas menetlusnormidest on kinni peetud, kas vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt paikapidavad, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kas võimu ei ole kuritarvitatud (vt selle kohta kohtuotsus, 18.9.2002, Since Hardware (Guangzhou) vs. nõukogu, T‑156/11, EU:T:2012:431, punktid 134–136 ja seal viidatud kohtupraktika).
76 Nimelt ei piira Üldkohtu kontroll, mille raames selgitatakse välja üksnes see, kas liidu institutsioonide tehtud järelduste aluseks võisid olla asjaolud, millele nad tuginesid, nende ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas (vt selle kohta kohtuotsus, 16.2.2012, nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 68).
77 Käesoleval juhul kontrollis Üldkohus üksnes seda, kas institutsioonid on tõendanud, et täidetud on tingimused, mille korral võib vastavalt algmääruse artikli 2 lõikes 5 kehtestatud eeskirjale samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames loobuda uuritud Indoneesia tootjate raamatupidamisdokumentides kajastatud asjaomase toote tootmis- ja müügikulude kasutamisest.
78 Järelikult tuleb kolmanda väite esimese ja teise osaga nõustuda, ilma et oleks vaja uurida selle väite teist osa, mis käsitleb toorpalmiõli ekspordi võrdlushinna sobivust asendusväärtuseks.
79 Veel tuleb kontrollida, millisel määral annab tuvastatud viga aluse tühistada vaidlustatud määrus osas, millega kehtestatakse hageja suhtes dumpinguvastane tollimaks.
80 Vastupidi institutsioonide väitele ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel võimalik tühistada vaidlustatud määruse artiklit 1 osaliselt üksnes dumpinguvastase tollimaksu määra arvutamise meetodis tehtud veaga seoses.
81 Väljakujunenud kohtupraktika järgi on liidu õigusakti osaline tühistamine võimalik nimelt vaid juhul, kui need osad, mille tühistamist on nõutud, on ülejäänud aktist eraldatavad. See eraldatavuse nõue ei ole täidetud siis, kui osalise tühistamise tulemusena muudetakse akti sisu (kohtuotsus, 10.12.2002, komisjon vs. nõukogu, C‑29/99, EU:C:2002:734, punktid 45 ja 46).
82 Nagu kolmanda väite käsitluse raames on tõdetud, põhineb see, kuidas institutsioonid arvutasid samasuguse toote normaalväärtuse, valedel kaalutlustel. Kuna normaalväärtus on kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu määra kindlaksmääramisel keskse tähtsusega, ei saa vaidlustatud määruse artikkel jääda jõusse osas, millega kehtestatakse hageja suhtes individuaalne dumpinguvastane tollimaks.
83 Seega tuleb vaidlustatud määrus tühistada osas, millega kehtestatakse hageja suhtes dumpinguvastane tollimaks, ilma et oleks vaja uurida hagiavalduse muid väiteid.
Kohtukulud
84 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
85 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõigetele 1 ja 3 kannavad komisjon ja EBB ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 19. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 315, lk 2), PT Ciliandra Perkasat puudutavas osas.
2. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja PT Ciliandra Perkasa kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni ja European Biodiesel Boardi (EBB) kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad