Kohtuasi T‑120/14

PT Ciliandra Perkasa

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Indoneesiast pärit biodiisli import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Tühistamishagi – Otsene puutumus – Isiklik puutumus – Vastuvõetavus – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõige 5 – Normaalväärtus – Tootmiskulud

Kokkuvõte – Üldkohtu (üheksas koda) 15. septembri 2016. aasta otsus

1.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Arvestusliku väärtuse kasutamine – Tootmiskulude arvutamine raamatupidamisdokumentide alusel – Erand – Uurimisaluse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud, mis ei kajastu mõistlikult asjaomase isiku raamatupidamisdokumentides – Institutsioonidel lasuv tõendamiskoormis – Kohtulik kontroll – Ulatus

(nõukogu määrus nr 1972/2002, põhjendus 4, ja määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 3 teine lõik ning artikli 5 esimene ja teine lõik)

2.      Tühistamishagi – Ese – Osaline tühistamine – Tingimus – Vaidlustatud sätete eraldatavus – Lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestava määruse säte – Määruse sisu muutuse põhjustav tühistamine

(ELTL artikkel 263, nõukogu määrus nr 1194/2013, artikkel 1)

1.      Dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed artikli 2 lõike 5 esimese ja teise lõigu eesmärk on tagada, et samasuguse toote tootmise ja müügiga seotud kulud, mida kasutatakse selle toote normaalväärtuse arvutamisel, peegeldavad neid kulusid, mida tootja oleks kandnud ekspordiriigi siseturul.

Lisaks nähtub dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 5 esimesest lõigust, et uuritava isiku raamatupidamisdokumendid on samasuguse toote tootmiskulude tuvastamisel eelistatud teabeallikas ja üldjuhul kasutatakse neis dokumentides sisalduvaid andmeid ning et nende kohandamine või asendamine muu mõistliku allikaga on erand. Seda erandkorda tuleb tõlgendada kitsalt.

Määruse nr 1972/2002, millega muudeti varasemat dumpinguvastast algmäärust nr 384/96 ja millega lisati viimati nimetatud määrusesse dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 5 teisele lõigule vastav säte, põhjendus 4 näeb ette võimaluse tugineda dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõikele 5 eelkõige siis, kui moonutuste tõttu ei ole samasuguse toote müügi põhjal võimalik läbi viia nõuetekohast võrdlust. Sellest põhjendusest tuleneb samuti, et selline olukord võib esineda eelkõige siis, kui on tegemist dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 3 teises lõigus mainitud sellise erilise turuolukorraga, mille puhul on vaatlusaluse toote hinnad kunstlikult madalad, kusjuures seda laadi olukorda ei ole piiritletud juhuga, kui ekspordiriik reguleerib samasuguse toote või põhitooraine hinda vahetult.

Seevastu võivad institutsioonid ekspordiriigi organite meetmele viidates jätta samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames kasutamata uuritava isiku raamatupidamisdokumentides märgitud toorainete hinnad üksnes siis, kui selline meede tingib nende toorainete hindade olulise moonutuse. Dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõikes 5 ette nähtud erandkorra teistsugusel tõlgendamisel tekib nimelt oht kahjustada ebaproportsionaalselt põhimõtet, mille kohaselt on need raamatupidamisdokumendid eelistatud teabeallikas samasuguse toote tootmiskulude kindlakstegemisel.

Dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu kohaldamist põhjendavate asjaolude esinemise tõendamiskoormise osas peavad lisaks institutsioonid siis, kui nad leiavad, et peavad uuritava isiku raamatupidamisdokumentides märgitud tootmiskulude kasutamisest loobuma ja asendama need muu mõistlikuks peetava hinnaga, tuginema tõenditele või vähemalt kaudsetele tõenditele, mis võimaldavad kindlaks teha teguri, mille alusel kohandamine tehakse. Arvestades asjaolu, et otsus jätta samasuguse toote normaalväärtuse arvutamise raames arvestamata uuritavate isikute raamatupidamisdokumentides sisalduvate tootmiskuludega kuulub erandkorra raamesse, peavad institutsioonid seega siis, kui nende osundatud moonutus ei ole selle tinginud riikliku meetme vahetu tagajärg, vaid selle meetme poolt turule eeldatavalt avaldatava mõju tulemus, selgitama asjaomase turu toimimist ja tõendama, milline konkreetne mõju on asjaomasel meetmel sellele turule, tuginemata seejuures pelgalt konjunktuurile.

Nimelt ei piira Üldkohtu kontroll, mille raames selgitatakse välja üksnes see, kas liidu institutsioonide tehtud järelduste aluseks võisid olla asjaolud, millele nad tuginesid, nende ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas.

(vt punktid 47–49, 59, 61–63 ja 76)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 80–82)