6. veebruar 2007(*)

EMÜ – Türgi assotsiatsioonileping – Imporditollimaksu vähendamine – Türgi päritolu puuviljamahla kontsentraat – Ühenduse tolliseadustik – Liikumissertifikaat – Eriolukord – Kaitseõigus

Kohtuasjas T‑23/03,

CAS SpA, asukoht Verona (Itaalia), esindaja: advokaat D. Ehle,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: X. Lewis, keda abistas advokaat M. Nuñez Müller,

kostja,

mille esemeks on taotlus tühistada osaliselt komisjoni 18. oktoobri 2002. aasta otsus (REC 10/01) imporditollimaksude vähendamise taotluse kohta,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud E. Martins Ribeiro ja K. Jürimäe,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. novembri 2005. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

A –  Sooduskorda reguleerivad sätted

1        Käesoleva kohtuasja raamiks on leping assotsiatsiooni loomiseks Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Türgi vahel (edaspidi „assotsiatsioonileping”), mis kirjutati Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariigi ja teiselt poolt ühenduse ja selle liikmesriikide (edaspidi „pooled”) vahel. Assotsiatsioonileping kiideti heaks nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10). Leping jõustus 1. detsembril 1964.

2        Assotsiatsioonilepingu põhimõtteid käsitleva I peatüki artikli 2 kohaselt on selle lepingu eesmärk aidata kaasa jätkuvale ja tasakaalustatud kaubandus- ja majandussidemete tugevnemisele poolte vahel.

3        Assotsiatsioonileping näeb ette ettevalmistava etapi, mis artikli 3 kohaselt võimaldab Türgi Vabariigil ühenduse abiga tugevdada oma majandust, üleminekuetapi, mis artikli 4 kohaselt seisneb järkjärgulises tolliliidu rakendamises, ning lõppetapi, mis artikli 5 kohaselt rajaneb tolliliidul ja hõlmab lepinguosaliste majanduspoliitika tihedamat koordineerimist.

4        Pooled võtavad artikli 7 kohaselt kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada assotsiatsioonilepingust tulenevate kohustuste täitmine, ja hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada lepingu eesmärkide saavutamist.

5        Üld- ja lõppsätteid sisaldava III jaotise artiklid 22 ja 23 näevad ette, et moodustatakse assotsiatsiooninõukogu, mis koosneb ühelt poolt liikmesriikide valitsuste liikmetest ning nõukogu ja komisjoni esindajatest ning teiselt poolt Türgi valitsuse liikmetest (edaspidi „assotsiatsiooninõukogu”) ja millel on pädevus võtta ühehäälselt vastu otsustuseid assotsiatsioonilepinguga ette nähtud eesmärkide saavutamiseks. Artikli 25 kohaselt on sel nõukogul pädevus kummagi poole taotluse alusel lahendada kõiki assotsiatsioonilepingu rakendamisega või tõlgendamisega seotud lahkarvamusi või pöörduda nende lahendamiseks Euroopa Kohtu poole.

6        Tolliliidu lõppetapp jõustus 31. detsembril 1995 (assotsiatsiooninõukogu 22. detsembri 1995. aasta otsuse nr 1/95 tolliliidu lõppetapi rakendamise kohta (EÜT 1996, L 35, lk 1) artikkel 1 ja artikli 65 lõige 1; edaspidi „otsus nr 1/95” või „alusotsus”).

7        Vastavalt assotsiatsioonilepingu artiklile 11 hõlmab assotsieerumise kord ühenduse ühist põllumajanduspoliitikat arvestavate üksikasjalikele eeskirjade kohaselt põllumajandust ja põllumajandusstoodete kaubandust.

1.     Üleminekuetapil kehtinud õigusaktid

8        Assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsusega nr 1/80 assotsiatsiooni arendamise kohta, otsustati kõrvaldada tollimaksud, mida ühenduses kohaldati nende Türgi päritolu põllumajandustoodete suhtes, mida ei olnud veel võimalik tollimaksuvabalt ühendusse importida.

9        Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määruse (EMÜ) nr 4115/86 Türgi päritolu põllumajandustoodete ühendusse importimise kohta (EÜT L 380, lk 16) artikli 1 lõike 1 kohaselt lubatakse tollimaksuvabalt vabasse ringlusse EMÜ asutamislepingu II lisas loetletud Türgi päritolu tooted, välja arvatud kõnealuse määruse lisas loetletud tooted. Vastavalt määruse nr 4115/86 artikli 2 lõikele 2 loetakse Türgist pärinevaks tooted, mis vastavad tingimustele, mis on ette nähtud assotsiatsiooninõukogu 29. detsembri 1972. aasta otsusega nr 4/72 assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli 6. lisa I peatüki sätete kohaldamiseks Türgist „pärinevate toodete” määratluse kohta, mis on lisatud nõukogu 5. veebruari 1973. aasta määrusele (EMÜ) nr 428/73 assotsiatsiooninõukogu otsuste nr 5/72 ja nr 4/72 rakendamise kohta (EÜT L 59, lk 73) ja mida on muudetud assotsiatsiooninõukogu 26. mai 1975. aasta otsusega nr 1/75, mis on lisatud nõukogu määrusele (EMÜ) nr 1431/75, millega muudetakse määrust nr 428/73 (EÜT L 142, lk 1).

10      Otsuse nr 4/72 artikli 1 kohaselt loetakse Türgi päritolu toodeteks:

„a)       Türgis koristatud taimekasvatussaadused,

[…]

f)       kaubad, mis on saadud Türgis punktides a–e ette nähtud toodetega tehtud töö tulemusel või nende töötlemisel, isegi kui nende valmistamisel on kasutatud muid tooteid, juhul kui neid tooteid, mis ei ole saadud Türgis või ühenduses, on saadud toodete valmistamisel kasutatud üksnes täiendavatena”.

11      Komisjoni 16. novembri 1988. aasta määrust (EMÜ) nr 3719/88, millega kehtestatakse põllumajandussaaduste ja -toodete impordi- ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 331, lk 1), kohaldatakse sertifikaatide suhtes, mis on ette nähtud selle määruse artiklis 1 loetletud määrustes. Selle määruse artikli 28 lõige 4 sätestab:

„4. Liikmesriigid edastavad komisjonile ka ametlike pitsatite jäljendid ja vajaduse korral ka volitatud asutuste reljeefpitsatite jäljendid. Komisjon teatab nendest viivitamata teistele liikmesriikidele.”

12      Assotsiatsiooninõukogu kehtestas 29. detsembri 1972. aasta otsusega nr 5/72 halduskoostöö meetodite kohta assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artiklite 2 ja 3 rakendamisel (EÜT 1973, L 59, lk 74) reegli, mille kohaselt on sooduskohtlemise kohaldamiseks vaja esitada tõendav dokument, mille eksportija taotlusel on välja andnud Türgi Vabariigi või liikmesriigi ametiasutus. Kaupade puhul, mis veetakse Türgist otse liikmesriiki, on selleks kaupade liikumissertifikaat A.TR.1 (edaspidi „sertifikaat A.TR.1”), mille vorm on otsuse lisas (artikkel 2). See vorm asendati assotsiatsiooninõukogu 18. juuli 1978. aasta otsuse nr 1/78, mis muudab otsust nr 5/72, lisas oleva blanketiga (EÜT L 253, lk 2). Seda vormi muudeti omakorda assotsiatsiooninõukogu 22. detsembri 1995. aasta otsusega nr 4/95, millega muudeti otsust nr 5/72 (EÜT 1996, L 35, lk 48).

13      Otsuse nr 5/72 artikkel 11 sätestab, et liikmesriigid ja Türgi Vabariik abistavad teineteist tolliametite vahendusel sertifikaatide autentsuse kontrollimisel, „et tagada käesoleva otsuse sätete nõuetekohane kohaldamine”.

14      Seejärel sätestab otsuse nr 5/72 artikkel 12:

„Türgi [Vabariik] ja ühenduse liikmesriigid võtavad igaüks oma pädevuse piires meetmeid otsuse sätete rakendamiseks.”

15      Määruse nr 4115/86 artikli 2 lõike 3 kohaselt on halduskoostöö meetodid artiklis 1 ette nähtud toodete alandatud tollimaksuga impordi tagamiseks kehtestatud otsusega nr 5/72, viimati muudetud otsusega nr 1/78.

2.     Lõppetapis kehtinud õigusnormid

16      Otsuses nr 1/95 on ette nähtud tolliliidu lõppetapi rakendamise üksikasjalikud eeskirjad. Otsuse artikkel 29 sätestab:

„Poolte ametiasutuste osutatav vastastikune abi tolli valdkonnas on ette nähtud 7. lisas, mis ühenduse osas käsitleb ühenduse pädevusse kuuluvaid küsimusi.”

17      Otsuse nr 1/95 7. lisa artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Pooled osutavad oma pädevusse kuuluvates valdkondades vastastikku abi […], et tagada tollialaste õigusaktide nõuetekohane kohaldamine eelkõige vältides, avastades ja uurides nende õigusaktide rikkumisi.”

18      Otsuse nr 1/95 artikli 3 lõige 6 sätestab, et halduskoostöö meetodid määratleb tollikoostöö komitee.

19      Tollikoostöö komitee 20. mai 1996. aasta otsuse nr 1/96–otsuse nr 1/95 üksikasjalike rakenduseeskirjade kohta (EÜT L 200, lk 14) artikli 5 lõige 2 sätestab, et tollivõlg impordil tekib, kui kinnitatakse dokument, mis on vajalik asjaomaste kaupade lubamiseks vabasse ringlusse. Vastavalt selle otsuse artiklile 6 peab Türgist imporditud kaupadele sooduskohtlemise kohaldamiseks esitama tõendava dokumendina sertifikaadi A.TR.1. Selle sertifikaadi vorm on I lisas, kuid selle otsuse artikli 7 lõige 1 sätestab, et otsuses nr 5/72 ette nähtud blankette võib kasutada kuni 30. juunini 1997.

20      Otsuse nr 1/96 artikkel 15 sätestab:

„Käesoleva otsuse sätete nõuetekohase kohaldamise tagamiseks abistavad liikmesriigid ja Türgi [Vabariik] teineteist tolliametite vahendusel alusotsuse artiklis 29 ja 7. lisas ette nähtud vastastikuse abi raames sertifikaatide autentsuse ja nõuetele vastavuse kontrollimisel.”

21      Otsuse nr 1/96 artikli 13 lõige 2 sätestab:

„[…] Väljavõtte 12. lahtris tuleb märkida esialgse sertifikaadi registreerimisnumber, kuupäev, välja andnud asutus ja riik […]”.

22      Otsuse nr 1/96 II lisa II punkti lõige 12 sätestab, et liikumissertifikaadi A.TR.1 12. lahtri täidab pädev ametiasutus.

23      Lõpuks sätestab otsuse nr 1/96 artikkel 4:

„Ilma et see mõjutaks alusotsuse vabasse ringlusse lubamist käsitlevaid sätteid, kohaldatakse ühenduse tolliterritooriumil kohaldatavaid ühenduse tolliseadustikku ja selle rakendussätteid ning Türgi [Vabariigi] territooriumil kohaldatavaid Türgi tolliseadustikku ja selle rakendussätteid tolliliidu poolte vahelise kaubavahetuse suhtes käesolevas otsuses ette nähtud tingimustel.”

B –  Tollialased õigusaktid

1.     Tollimaksu vähendamist käsitlevad õigusaktid

24      Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „ühenduse tolliseadustik”), artikkel 239 sätestab seoses imporditollimaksu vähendamise võimalusega:

„Impordi[...]tollimaksu võib [...] vähendada [...] juhtudel, mille on põhjustanud asjaolud, mille puhul asjaomast isikut ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses. Olukorrad, mille puhul seda sätet võib kohaldada ja kord, mida tuleb järgida, määratakse kooskõlas komiteemenetlusega.”

25      Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3; edaspidi „ühenduse tolliseadustiku rakendusmäärus”), artikli 905 lõige 1 sätestab:

„Kui otsuseid tegev tolliasutus, kellele esitatakse [tolli]seadustiku artikli 239 lõike 2 alusel tagasimaksmise või vähendamise taotlus, ei saa artikli 899 alusel otsust teha, kuid taotlusega on kaasas tõendid eriolukorra kohta, mis tuleneb muust kui asjaomase isiku poolsest pettusest või ilmsest hooletusest, peab liikmesriik, kus nimetatud tolliasutus asub, saatma juhtumi komisjonile lahendamiseks artiklites 906–909 sätestatud korra alusel [...]”

26      Ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 904 punkt c sätestab:

„Imporditollimakse ei maksta tagasi ega vähendata, kui tagasimaksmise või kustutamise taotlemisel on vastavalt olukorrale ainukeseks põhjenduseks:

[…]

c)      vabasse ringlusse deklareeritud kauba suhtes tariifse sooduskohtlemise saamiseks selliste dokumentide esitamine, mis hiljem osutuvad valeks, võltsituks või selle eesmärgi jaoks sobimatuteks, isegi kui sellised dokumendid esitatakse heas usus.”

27      Ühenduse tolliseadustiku artikkel 236 sätestab:

„1.      Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.

Impordi- või eksporditollimaksu vähendatakse, kui on kindlaks tehtud, et selle kohta arvestuskande tegemise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.

Tollimaksu ei maksta tagasi ega vähendata, kui seadusest tulenevast tollimaksu summast erineva summa tasumise või sellest erineva summa kohta arvestuskande tegemise tingis asjaomase isiku tahtlik tegevus.

[…]”.

28      Ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkt b sätestab, et tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.

2.     Päritolureegleid käsitlevad õigusaktid

29      Ühenduse tolliseadustiku artikkel 20 sätestab eelkõige:

„1.      Tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad tollimaksud põhinevad Euroopa ühenduste tollitariifistikul.

2.      Muid ühenduse õigusaktidega ette nähtud meetmeid, mis reguleerivad konkreetseid kaubavahetusega seotud valdkondi, kohaldatakse vajaduse korral vastavalt kõnealuste kaupade tariifsele klassifikatsioonile [parandatud tõlge].

3.      Euroopa Ühenduste tollitariifistiku moodustavad:

[…]

d)      tariifsed soodusmeetmed lepingutes, mis ühendus on sõlminud teatavate riikide või riikide rühmadega ja milles nähakse ette tariifne sooduskohtlemine.”

30      Ühenduse tolliseadustiku artikli 27 punkt a sätestab:

„Sooduspäritolureeglitega nähakse ette päritolu määramise tingimused, millele kaup peab vastama, et selle suhtes saaks kohaldada artikli 20 lõike 3 punktides d või e nimetatud meetmeid.

Need reeglid määratakse:

a)      kauba puhul, mida hõlmavad artikli 20 lõike 3 punktis d nimetatud lepingud, kõnealustes lepingutes.”

31      Ühenduse tolliseadustiku rakendusmäärus käesoleva kohtuvaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis (artikkel 93, muudetud komisjoni 19. detsembri 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 3254/94 (EÜT L 346, lk 1) ja sellest alates artikkel 92; edaspidi „ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikkel 93”) sätestab:

„1.      Soodustatud riigid teatavad komisjonile nende territooriumil asuvate valitsusasutuste nimed, aadressid ja templijäljendid, kellel on õigus välja anda päritolusertifikaadi vormi A. Komisjon edastab selle teabe iga liikmesriigi tollile.

2.      Soodustatud riigid teatavad komisjonile ka nende valitsusasutuste nimed, aadressid ja templijäljendid, kellel on õigus välja anda artiklis 86 nimetatud autentsussertifikaate. Komisjon edastab selle teabe iga liikmesriigi tollile.

3.      Komisjon avaldab Euroopa Ühenduste Teatajas (C-seerias) kuupäeva, mil artiklis 97 nimetatud uued soodustatud riigid on täitnud lõigetes 1 ja 2 ettenähtud kohustused.”

C –  Õigusnormid teatavate dokumentide konfidentsiaalsuse kohta

32      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1073/1999, Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91) artikli 8 lõige 1 sätestab:

„Konfidentsiaalsus ja andmekaitse

1. Välisjuurdluste käigus mis tahes vormis saadud informatsiooni kaitstakse asjakohaste sätetega.”

33      Selle määruse artikli 9 lõige 2 sätestab:

„Juurdluse aruanne ja juurdlusejärgsed meetmed

[…]

2.      Kõnealuste aruannete koostamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusnorme. Sel viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetutega võrdväärsed.”

34      Nõukogu 11. novembri 1996. aasta määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (EÜT L 292, lk 2; ELT eriväljaanne 09/01, lk 303) artikli 8 lõige 1 sätestab:

„1.      Kogu käesoleva määruse alusel mis tahes vormis edastatud või saadud teavet käsitletakse ametisaladusena ja seda kaitstakse nagu muud samalaadset informatsiooni teabe vastuvõtnud liikmesriigi siseriiklike õigusaktide ja vastavate ühenduse institutsioonide suhtes kehtivate sätetega.”

35      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikkel 4 sätestab:

„Erandid

1.      Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

a)      avalikke huve seoses:

–        avaliku julgeolekuga,

–        kaitsepoliitiliste ja sõjaliste küsimustega,

–        rahvusvaheliste suhetega,

–        ühenduse või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitikaga;

b)      eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.

2.      Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

–        füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit,

–        kohtumenetlust ja õigusnõustamist,

–        kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki,

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

A –  Vaidlusalused imporditoimingud

36      Hageja CAS SpA on Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing, mis kuulub 95,1% ulatuses äriühingule Steinhauser GmbH (edaspidi „Steinhauser”), mille asukoht on Ravensburgis (Saksamaa). Hageja põhitegevusala on imporditud puuviljamahla kontsentraadi töötlemine ja äriühing tegeleb samal ajal ka oma toodete importimisega Itaaliasse. Ärisuhteid välisriikide tarnijatega haldab peamiselt äriühing Steinhauser.

37      Ajavahemikul 5. aprillist 1995 kuni 20. augustini 1997 importis hageja ning andis ühenduses vabasse ringlusse õunamahla ja pirnimahla kontsentraati, mis deklareeriti Türgi päritolu ja sealt toodud kaubana. Seda liiki kauba import ühendusse toimus sertifikaatide A.TR.1 alusel, nii et neile toodetele kohaldati assotsiatsioonilepingu lisaprotokollis ette nähtud imporditollimaksuvabastust.

38      Vastavalt otsuse nr 1/95 artiklile 29 kontrollis Ravenna (Itaalia) tolliteenistus tollivormistusjärgselt dokumente seoses sertifikaadi A.TR.1 D 141591 autentsusega, mille hageja esitas ühe ajavahemikul 5. aprillist 1995 kuni 20. novembrini 1997 tehtud imporditoimingu käigus. Vastavalt selles valdkonnas kohaldatavatele sätetele esitati Türgi ametiasutustele taotlus kontrollida selle sertifikaadi autentsust.

39      Türgi ametiasutused teatasid 15. mai 1998. aasta kirjas Ravenna tolliteenistusele, et kontrolli tulemusel ilmnes, et sertifikaat ei ole autentne, kuna see ei ole välja antud Türgi ametiasutuste poolt. Lisaks andsid Türgi ametiasutused teada, et kavas on läbi viia ka teisi kontrolle.

40      Selle tõttu sooritasid Itaalia ametiasutused hageja poolt eri imporditoimingute käigus esitatud 103 sertifikaadi A.TR.1 järelkontrolli.

41      Türgi alaline esindus Euroopa Liidu juures teatas 10. juuli 1998. aasta kirjas komisjonile, et selle kirja lisas loetletud hageja poolt esitatud 22 sertifikaati A.TR.1 seoses Türgi äriühingu Akman ekspordiga Itaaliasse on võltsitud (false). Komisjon edastas selle kirja Itaalia tollile 20. juuli 1998 aasta kirjaga.

42      Komisjoni pettuste ennetamise koordinatsiooniüksus (UCLAF, OLAF-i eelkäija) viis 12.–15. oktoobril 1998 ja 30. novembril–2. detsembril 1998 Türgis läbi inspekteerimise.

43      Türgi alaline esindus teatas 8. märtsi 1999. aasta kirjaga Ravenna tolliteenistusele, et hageja esitatud 32 sertifikaati A.TR.1 (edaspidi „vaidlusalused sertifikaadid”), s.h 18 sertifikaati, mis olid loetletud 10. juuli 1998. aasta kirja lisas, ei ole koostatud ega kinnitatud Türgi ametiasutuste poolt. Mainitud sertifikaadid on loetletud kirja lisas.

44      Itaalia toll leidis kogu enda, komisjoni, UCLAF-i ja Türgi ametiasutuste kirjavahetuse alusel, et Türgi ametiasutused on seisukohal, et 48 sertifikaati A.TR.1, sh vaidlusalused sertifikaadid eksporditoimingute kohta, mis on suundunud Itaaliasse ja mille teostasid hagejad Türgi äriühingu Akman kaudu, on kas võltsitud või nõuetele mittevastavad.

45      Käesoleval juhul peetakse võltsituks 32 vaidlusalust sertifikaati (mis vastavad tollimaksudele summas 3 296 190 371 Itaalia liiri, s.o 1 702 340,25 eurot), kuna need ei ole väljastatud ega kinnitatud Türgi tolliasutuste poolt. Vastupidi on 16 muud sertifikaati (mis vastavad tollimaksudele summas 1 904 763 758 Itaalia liiri, s.o 983 728,38 eurot) tunnistatud kehtetuks, kuna vaatamata sellele, et need olid välja antud Türgi tolli poolt, ei olnud kaubad Türgi päritolu.

46      Kuna kõik 48 sertifikaati on tunnistatud kas võltsituks või kehtetuks, ei saa nendega hõlmatud kaupadele kohaldada Türgi toodete impordil ette nähtud sooduskohtlemist.

47      Seetõttu nõudis Itaalia toll, et hageja maksaks tasumisele kuuluvad tollimaksud kogusummas 5 200 954 129 Itaalia liiri, s.o 2 686 068,63 eurot.

B –  Kriminaal- ja haldusmenetlus Itaalia ja ühenduse ametiasutustes

48      Hageja esitas ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b ning artiklite 236 ja 239 alusel Ravenna tolliteenistusele adresseeritud 28. märtsi 2000. aasta kirjaga taotluse jätta nõutavate imporditollimaksude kohta järelarvestuskanne tegemata ja need tagasi maksta. Oma taotluses tugines hageja oma heausksusele, pädevate asutuste vigadele, mida ei olnud võimalik avastada, ja nende ametiasutustele omistatud rikkumistele.

49      Itaalia toll edastas 15. mai 2000. aasta kirjaga Ravenna prokuratuurile faktilised asjaolud hageja poolt võltsitud sertifikaatide abil tehtud imporditoimingute kohta. Neist asjaoludest teada saanud, algatas Ravenna prokuratuur kriminaalmenetluse raames uurimise.

50      Ravenna Tribunale civile e penale (tsiviil- ja kriminaalkohus) lõpetas 20. detsembri 2000. aasta otsusega hageja esindaja B. Steinhauseri vastu algatatud kriminaalmenetluse, leides, et viimasele etteheidetavad asjaolud ei ole tõendatud.

51      Itaalia Vabariik palus 30 novembri 2001. aasta kirjaga, mille komisjon sai kätte 12. detsembril 2001, viimasel teha otsus, kas on põhjendatud jätta hagejalt ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b alusel nõutavate imporditollimaksude kohta järelarvestuskanne tegemata või maksta need imporditollimaksud ühenduse tolliseadustiku artikli 239 alusel tagasi.

52      Vastavalt ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artiklitele 871 ja 905 märkis hageja, et on tutvunud Itaalia ametiasutuste poolt komisjonile saadetud toimikuga. Samuti esitas hageja oma seisukohad ja märkused, mille Itaalia ametiasutused edastasid komisjonile 30. novembri 2001. aasta kirja lisas.

53      Komisjon palus 3. juuni 2002. aasta kirjaga Itaalia ametiasutustelt teatavat lisateavet, millele viimased vastasid 7. juuni 2002. aasta kirjaga.

54      Komisjon teatas 25. juuli 2002. aasta kirjaga hagejale, et ei kavatse tema taotlust rahuldada. Enne lõpliku otsuse tegemist palus komisjon hagejal siiski esitada oma võimalikud märkused ja vaadata toimik läbi, et tutvuda mittekonfidentsiaalsete dokumentidega.

55      Hageja esindajad tutvusid 6. augustil 2002 haldustoimikuga komisjoni ruumides. Muu hulgas kirjutasid nad alla avaldusele, millega kinnitasid, et on juurde pääsenud avalduse lisas loetletud dokumentidele.

56      Hageja esitas komisjonile oma märkused 15. augusti 2002. aasta kirjaga. Kirjas jäi ta eelkõige oma seisukoha juurde, et pädevad tolliasutused on aktiivse tegutsemisega teinud selliseid vigu, mida hagejal ei ole olnud võimalik avastada ja mida ta samastab rikkumistega, mis võivad kaasa tuua eriolukorra ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.

57      Komisjon võttis 18. oktoobril 2002 vastu otsuse REC 10/01 (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mis tehti hagejale teatavaks 21. novembril 2002.

58      Esitaks leidis komisjon, et taotluse esemeks olevate imporditollimaksude kohta arvestuskande tegemine on põhjendatud.

59      Teiseks leidis komisjon seejärel, et on põhjendatud maksta tagasi imporditollimaksud taotluse selle osaga seoses, mis puudutas 16 kehtetut sertifikaati, kuna komisjoni arvates oli hageja puhul nende sertifikaatidega seoses tegemist eriolukorraga ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.

60      Kolmandaks leidis komisjon 32 vaidlusaluse sertifikaadi osas seevastu, et hageja poolt esitatud asjaoludel ei saa tekkida eriolukord ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses. Seega otsustas komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 2, et nende sertifikaatidega seotud imporditollimaksude kogusummas 1 702 340,25 eurot tagasimaksmine ei ole põhjendatud.

61      Lõpuks esitas hageja komisjonile 20. juuni 2003. aastal saadetud kirjas taotluse juurdepääsuks toimiku muudele dokumentidele. Komisjon rahuldas selle taotluse 10. juuli 2003. aasta kirjaga. Hageja ei vaadanud siiski toimikut uuesti läbi.

C –  Sertifikaat D 437214

62      Hageja teatas 17. detsembri 2002. aasta kirjaga komisjonile, et sertifikaadi A.TR.1 D°437214, mis on vaidlusaluste sertifikaatide loetelus, on Türgi ametiasutused tunnistanud mitte võltsituks, vaid lihtsalt kehtetuks. Komisjon edastas selle kirja Itaalia tollile 6. jaanuaril 2003.

63      Nii Türgi ametiasutuste 8. märtsi 1999. aasta kirjale kui ka UCLAF-i 6. mai 1999. aasta kirjale tuginedes märkis Itaalia toll 24. jaanuari 2003. aasta kirjas, et kõnealune sertifikaat oli võltsitud.

64      Komisjon palus 4. märtsi 2003. aasta kirjas Itaalia tollil teatada hagejale sertifikaati A.TR.1 D 437214 puudutava uurimise tulemustest. Hagejale saadetud 18. märtsi 2003. aasta kirjas kinnitas Itaalia tolliamet, et sertifikaat on võltsitud, kuna see ei ole koostatud Türgi ametiasutuste poolt.

 Menetlus ja poolte nõuded

65      Käesolev hagi saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2003.

66      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustati alustada suulist menetlust. Menetlust korraldavate meetmete raames paluti pooltel Esimese Astme Kohtu teatavatele kirjalikele küsimustele vastamiseks esitada teatavad dokumendid. Pooled täitsid need nõudmised.

67      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kuulati ära 15. novembri 2005. aasta avalikul kohtuistungil.

68      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

69      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

70      Hageja esitab oma nõuete alusena kolm väidet, millest esimene tuleneb kaitseõiguse rikkumisest, teine ühenduse tolliseadustiku artikli 239 rikkumisest ja kolmas ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumisest.

A –  Esimene väide kaitseõiguse rikkumise kohta

1.     Poolte argumendid

71      Hageja väidab, et haldusmenetluse käigus rikuti tema kaitseõigust. Sisuliselt väidab hageja, et kuigi tal oli juurdepääs toimikule, mis sisaldas dokumente, mille alusel komisjon oma vaidlustatud otsuse tegi, ei olnud tal siiski juurdepääsu dokumentidele, millel oli otsustav tähtsus komisjoni poolt olukorrale antud tervikliku hinnangu seisukohalt. Hageja sõnu osutusid teatavad dokumendid, millega tal oli võimalus tutvuda, mittetäielikeks. Lõpuks ei võimaldanud toimiku läbivaatamine tal eristada konfidentsiaalseks peetavaid dokumente muudest dokumentidest ega tuvastada selliseks vahetegemiseks kasutatud kriteeriume.

72      Esiteks väidab hageja, et talle ei edastatud järgmisi dokumente: 1) UCLAF-i Türgi kontrollkäikude täielikud aruanded; 2) UCLAF-i ja komisjoni kogu kirjavahetus Türgi alalise esindusega ja Türgi pädevate ametiasutustega; 3) komisjoni ja/või UCLAF-i kogu kirjavahetus riikide tollidega ja eelkõige Itaalia tolliga ja 4) puuviljamahlade kontsentraadi ja muude Türgi päritolu kaupade ekspordi käigus nõuetele mittevastavaks või võltsituks tunnistatud sertifikaate A.TR.1 käsitleva tollikoostöö komitee istungi protokoll.

73      Oma repliigis märgib hageja muu hulgas, et tal ei olnud võimalik saada teavet 1998. aasta oktoobris toimunud UCLAF-i kontrollkäigu kohta Türki, millele tugines komisjon oma otsuse 32. põhjenduses. Hageja sõnul saab toimiku uurimise põhjal järeldada üksnes seda, et 13. ja 14. oktoobril 1998. aastal toimus UCLAF-i ja Türgi alalise esinduse koosolek, kuna sellele koosolekule viidati UCLAF-i 21. oktoobri 1998. aasta kirjas. Hageja kinnitab samuti, et ta ei teadnud ka UCLAF-i 1. ja 9. detsembri 1998. aasta kirjadest Türgi alalisele esindusele, millele komisjon viitab kostja vastuses.

74      Hageja rõhutab, et tema poolt viidatud dokumentidel on mitte lihtsalt juhuslik, vaid vastupidi otsene ja lähedane seos sellega, kas vaidlusalused sertifikaadid on tõepoolest võltsitud või on need hoopis nõuetele mittevastavad.

75      Teiseks vaidleb hageja vastu komisjoni seisukohale, mille kohaselt kinnitab asjaolu, et hageja volitatud esindaja on alla kirjutanud avaldusele, et talle on tehtud teatavaks kõik asjaga seotud dokumendid, et hagejal on tõepoolest olnud juurdepääs kõigile toimiku dokumentidele. Selle kohta märgib hageja, et see avaldus kujutab endast eelnevalt kinnitatud vormi ja et teadmata toimiku kogu sisu, ei saa pool, kes toimikuga tutvub, olla veendunud, et on tutvunud kogu toimikuga. Seega kinnitab hageja, et ta sai sellest avaldusest, mis hõlmas asja REC 10/01 toimiku dokumentide loetelu ja mis oli lisatud komisjoni vastusele, teada alles siis, kui see lisa teatavaks tehti.

76      Kolmandaks kinnitab hageja, et teatavad dokumendid, millele tal oli juurdepääs, olid mittetäielikud ja et seega ei olnud tal juurdepääsu kõnealusele avaldusele lisatud kõigile dokumentidele. Seoses sellega tõrjub hageja komisjoni väite, mille kohaselt hagejal oli võimalik tutvuda kõigi UCLAF-i Türgi kontrollkäigu aruannetega, ning kinnitab, et tal oli võimalik tutvuda üksnes kahe- või kolmeleheküljeliste dokumentidega 9. ja 13. detsembri kontrollkäigu aruannete kohta.

77      Neljandaks vaidleb hageja oma repliigis vastu komisjoni argumendile, mille kohasel ei olevat hagejal igal juhul juurdepääsuõigust teatavatele dokumentidele, s.h UCLAF-i kontrollkäigu aruannetele, kuna need on konfidentsiaalsed. Hageja väidab, et need aruanded ei ole konfidentsiaalsed ja pealegi ei ole komisjon nende konfidentsiaalsust tõendanud, ning et sarnastes menetlustes Esimese Astme Kohtus on samasuguste aruannetega tutvumiseks võimalus antud.

78      Uurimisaruannete mittekonfidentsiaalsus tuleneb määruse nr 1073/1999 sätetest. Hageja arvamuse kohaselt on tulenevalt selle määruse artikli 9 lõikest 2 uurimisaruanded samal alusel ja samadel tingimustel siseriiklike inspektorite koostatud haldusaruannetega vastuvõetavateks tõenditeks liikmesriigi haldus- või kohtumenetluses, kus nende kasutamine osutub vajalikuks ja sama peab a fortiori kehtima ühenduse kohtus toimuva menetluse puhul.

79      Lõpuks kinnitab hageja, et esitas vastavalt EÜ artiklile 225 pärast käesoleva hagi esitamist 20. juuni 2003. aasta kirjaga uue taotluse toimikule juurdepääsuks. Pärast komisjoni 10. juuli 2003. aasta kirjalikku vastust hageja toimikuga siiski ei tutvunud, sest komisjon märkis, et tutvuda saab üksnes nende dokumentidega, millele hagejale oli juba varem juurdepääs võimaldatud, s.h eelkõige dokumentidega UCLAF-i kontrollkäigu aruannete kohta.

80      Komisjon lükkab hageja need argumendid sisuliselt tagasi.

81      Esiteks väidab komisjon, et vaidlustatud otsus põhineb üksnes neil materjalidel, millega hagejal oli võimalik tutvuda ja mis esinevad juba komisjoni esialgses seisukohas, mis esitati komisjoni 25. juuli 2002. aasta kirjas. Peale selle väidab komisjon, et 6. augustil 2002 oli hagejal juurdepääs vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olnud toimikule, ja et hageja kinnitas kirjaliku avaldusega otsesõnu, et tal oli võimalik tutvuda kõigi toimikuga otsest või kaudset seost omavate dokumentidega. Komisjon kinnitab, et nende dokumentide hulgas, millega hagejal oli võimalik tutvuda, olid UCLAF-i kontrollkäigu aruanded, mahukas kirjavahetus UCLAF-i ja Türgi ametiasutuste vahel ning komisjoni ja/või UCLAF-i kirjavahetus liikmesriikide tolliasutustega.

82      Vasturepliigis vaidleb komisjon vastu hageja väitele, et toimik, millega viimane 6. augustil 2002 tutvus, ei sisaldanud UCLAF-i kontrollkäigu aruandeid, vaid üksnes dokumente uurimiskäikude aruannete kohta. Komisjon rõhutab, et kõnealused dokumendid kujutavad endast tegelikult UCLAF-i 9. detsembri 1998. aasta (nr 8279) ja 23. detsembri 1998. aasta (nr 8673) algupäraseid lühiaruandeid, mitte aga lihtsalt kokkuvõtteid.

83      Teiseks tuletab komisjon meelde, et puudub nõue, et komisjon peab omal algatusel võimaldama juurdepääsu kõigile sellistele juhtumi taustaga kaudselt seotud dokumentidele, mille seos käesoleva asjaga on puhtjuhuslik, vaid et vastupidi, asjast huvitatud isik on see, kes peab vajaduse korral kooskõlas EÜ artikliga 225 taotlema juurdepääsu neile dokumentidele.

84      Käesoleval juhul on need dokumendid, millega hagejal ei olnud võimalik tutvuda, juhtumi taustaga kaudselt seotud dokumendid. Komisjon rõhutab, et uuel toimikuga tutvumise taotlusel, mille hageja esitas 20. juunil 2003, st pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ja mis rahuldati 10. juuli 2003. aasta kirjaga, ei saa olla õiguslikku mõju. Nimelt ei tutvunud hageja taotlusele vaatamata dokumentidega ja igal juhul on nii, et pärast haldusmenetluse lõppu ja kohtumenetluse ajal esitatud taotlus ei tähenda a priori seda, et taotlusele eelnenud haldusmenetluses oleks rikutud menetlusõigusi.

85      Kolmandaks väidab komisjon, et igal juhul ei ole kõnealused dokumendid toimikule juurdepääsu õigusega hõlmatud, kuna need on konfidentsiaalsed. Seoses sellega tuletab komisjon meelde, et toimikule juurdepääsu õigus ei tähenda juurdepääsuõigust sellistele konfidentsiaalsetele dokumentidele, nagu UCLAF-i või OLAF-i aruanded, komisjoni kirjavahetus kolmandate riikidega ja selliste koosolekute protokollid, kus osalesid kolmandate riikide esindajad ning komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste vaheline kirjavahetus.

86      Samuti ei pea komisjon määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõike 2 hageja poolt esitatud tõlgendust asjakohaseks. Komisjon on seisukohal, et see säte puudutab UCLAF-i poolt määruse artikli 9 lõike 1 alusel koostatud lõpparuannet, samas kui OLAF-i koostatud dokumentide konfidentsiaalsust ja andmete kaitset käsitleb määruse artikkel 8.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

87      Kõigepealt tuleb meenutada, et imporditollimaksude vähendamise menetluse käigus peab olema tagatud õigus olla ära kuulatud eelkõige seoses kaalutlusõigusega, mis komisjonil on ühise tolliseadustiku artikli 239 üldise õigluse klausli kohaldamisel (Esimese Astme Kohtu 10. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑186/97, T‑187/97, T‑190/97–T‑192/97, T‑210/97, T‑211/97, T‑216/97–T‑218/97, T‑279/97, T‑280/97, T‑293/97 ja T‑147/99, Kaufring jt v. komisjon, tuntud kui Türgi televiisorite kohtuotsus, EKL 2001, lk II‑1337, punkt 152, ja 27. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑329/00: Bonn Fleisch Ex- und Import v. komisjon, EKL 2003, lk II‑287, punkt 45).

88      Siiski tuleb ka märkida, et sellises valdkonnas tähendab kaitseõiguse tagamise põhimõte üksnes seda, et huvitatud isikul on võimalus tõhusalt esitada oma seisukoht asjaolude kohta, s.h dokumentide kohta, mille alusel komisjon on oma otsuse teinud. Seega ei tulene sellest põhimõttest nõue, et komisjon peab juhul, kui talle on esitatud tollimaksu vähendamise taotlus, omal algatusel võimaldama juurdepääsu kõigile dokumentidele, mis võivad olla käsitletava asjaga seotud. Kui huvitatud isik leiab, et sellised dokumendid on vajalikud selleks, et tõendada eriolukorra olemasolu ja/või tema ilmse hooletuse või pettuse puudumist, peab ta taotlema juurdepääsu neile dokumentidele kooskõlas institutsioonide poolt EÜ artikli 255 alusel vastu võetud sätetega (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑205/99: Hyper v. komisjon, EKL 2002, lk II‑3141, punkt 63, ja eespool viidatud kohtuotsus Bonn Fleisch Ex- und Import v. komisjon, punkt 46).

89      Tuleb samuti meenutada, et mis puutub tollimaksu vähendamise haldusmenetlust, on Esimese Astme Kohus selgelt väljendanud seisukohta, et kostja peab huvitatud isiku taotluse alusel võimaldama juurdepääsu kõigile vaidlustatud otsust puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele. Kui sellist taotlust esitatud pole, puudub ka automaatne juurdepääs komisjoni valduses olevatele dokumentidele (Esimese Astme Kohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑42/96: Eyckeler & Malt v. komisjon, EKL 1998, lk II‑401, punkt 81; 17. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑50/96: Primex Produkte Import-Export jt v. komisjon, EKL 1998, lk II‑3773, punkt 64, ja eespool viidatud kohtuasi Bonn Fleisch Ex- und Import v. komisjon, punkt 46).

90      Just neist põhimõtetest lähtudes tulebki uurida väidet kaitseõiguse rikkumise kohta.

91      Kõigepealt möönab hageja oma hagis otsesõnu, et tal oli juurdepääs kõigile dokumentidele, mille alusel komisjon oma otsuse tegi. Siiski olevat tal puudunud juurdepääs dokumentidele, millel oli otsustav tähtsus komisjoni poolt olukorrale antud tervikliku hinnangu seisukohalt. Sellega seoses kinnitab hageja, et toimikule juurdepääsu raames talle esitatud dokumendid olid mittetäielikud. Nii kinnitab hageja, et tal ei olnud võimalik tutvuda UCLAF-i 9. ja 23. detsembri 1998. aasta kahe kontrollkäigu aruandega, vaid üksnes „aruannetega kontrollkäigu aruannete kohta”. Samuti kinnitab hageja, et tal ei olnud võimalik tutvuda selle 1998. aasta oktoobris toimunud ühenduse kontrollkäigu aruandega, mida mainitakse vaidlustatud otsuse 32. põhjenduses, ega ka UCLAF-i 1. ja 9. detsembri 1998. aasta kirjadega Türgi alalisele esindusele, mida komisjon mainis kostja vastuses.

92      Seoses sellega tuleb tõdeda, et dokumente, millele hageja viitab, ei ole vaidlustatud otsuses otsesõnu mainitud. See ei välista, et niisugused dokumendid on võinud olla vaidlustatud otsuse aluseks. Samas ei saa nõustuda, et see järeldus kehtib kogu mahuka kirjavahetuse kohta, millele hageja viitab. Seega need dokumendid, või vähemalt mõned neist, on kohtuasja taustaga üksnes kaudselt seotud.

93      Eriti ei ole võimalik nõustuda, ja miski ka ei osuta vaidlustatud otsuses sellele, et puuviljamahlade kontsentraadi ja muude Türgi päritolu kaupade ekspordi käigus nõuetele mittevastavaks või võltsituks tunnistatud sertifikaate A.TR.1 käsitlevad tollikoostöö komitee istungite protokollid on olnud vaidlustatud otsuse aluseks. Sama järeldus tuleb teha Ravenna tolliteenistuse 12. juuni 1998. aasta arvamuse osas, mida komisjon mainis kostja vastuses ja millega hagejal oma sõnul ei olnud võimalik tutvuda.

94      Igal juhul, kui jäetakse edastamata dokumendid, mis ei ole olnud vaidlustatud otsuse aluseks, ei oma selline edastamata jätmine tähtsust, kuna need dokumendid ei ole mingil juhul võinud mõjutada vaidlustatud otsust. Kuna käesolev väide puudutab selliste dokumentide edastamist, siis järelikult tuleb see väide tagasi lükata kui ainetu.

95      Samas ei kehti eelnev järeldus nende dokumentide teatavaks tegemata jätmise kohta, millega komisjon vaidlustatud otsuse põhistas.

96      Nende dokumentide uurimisega seoses tuleb meenutada, et käesoleval juhul teavitas komisjon hagejat 25. juuli 2002. aasta kirjaga oma esialgsest hinnangust, mille kohaselt ei olnud imporditollimaksu vähendamise tingimused täidetud. Seega on selge, et komisjoni selle kirjaga anti hagejale enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist võimalus asuda seisukohale ja teha teatavaks oma arvamus nende dokumentide kohta, mis komisjoni arvates õigustasid tollimaksu vähendamise taotluse rahuldamata jätmist.

97      Seda tõdemust ei vaidlusta ka hageja, kuid ta väidab, et kaitseõiguse tagamise põhimõtet rikuti, sest hageja arvates ei võimaldatud talle juurdepääsu teatavatele dokumentidele, mis olid komisjoni otsuse aluseks, või vähemalt seetõttu, et need dokumendid olid mittetäielikud.

98      Seetõttu tuleb tõdeda, et pärast komisjoni 25. juuli 2002. aasta kirja tutvus hageja esindaja 6. augustil 2002 komisjoni ruumides vaidlustatud otsusega seotud toimikuga. Pärast toimikuga tutvumist kirjutas kõnealune esindaja alla kirjalikule avaldusele, milles kinnitas otsesõnu, et tal oli võimalik tutvuda kõigi vaidlusaluse toimikuga otsest või kaudset seost omavate dokumentidega. Peale selle lisati sellele avaldusele loetelu kõigist neist dokumentidest, millele kõnealusel esindajal oli juurdepääs.

99      Selles loetelus maitakse UCLAF-i 9. ja 23. detsembri 1998. aasta kontrollkäigu aruandeid, mis kannavad vastavalt numbrit 8279 ja 8673. Vastusena Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, esitas komisjon selliste numbritega dokumendid. Kohtuistungil teatas komisjon Esimese Astme Kohtule, et tegemist on tõepoolest 9. detsembri 1998. aasta täieliku lühiaruandega 12.–15. oktoobri 1998. aasta kontrollkäigu kohta (nr 8279) ja 23. detsembri 1998. aasta aruandega 30. novembri–2. detsembri 1998. aasta kontrollkäigu kohta (nr 8673), ning et muid aruandeid nende kahe UCLAF-i kontrollkäigu kohta koostatud ei ole. Esimese Astme Kohus leiab, et aruannete esimesel leheküljel olevate numbrite vastavus 6. augustil 2002 hageja esindaja poolt alla kirjutatud avalduse lisas olevatele loetelu numbritele tõendab, et vastupidi hageja väidetele oli tal juurdepääs kontrollkäigu aruannetele. Mis puutub hageja taotlust juurdepääsuks ühenduse poolt 1998. aasta oktoobris korraldatud kontrollkäigu kohta koostatud aruandele, siis piisab kui tõdeda, et sellist aruannet ei ole olemas. Nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, on esiteks aruanne nr 8279 ainus, mis koostati 12.–15. oktoobril 1998 toimunud kontrollkäigu kohta ja teiseks ei ole vaidlustatud otsuses ühtki viidet sellele aruandele.

100    Järgmiseks, mis puutub hageja viidatud UCLAF-i 1. detsembri ja 9. detsembri 1998. aasta kirjadesse, siis 6. augusti 2002. aasta loetelus neist dokumentidest, millele hagejal oli juurdepääs, on UCLAF-i 9. detsembri 1998. aasta kiri nr 8281 Türgi alalisele esindusele. Seega oli hagejal sellele dokumendile tõepoolest juurdepääs. Teiseks täpsustab komisjon vastusena Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele seoses 1. detsembri 1998. aasta kirjaga, et sellist kirja ei ole olemas ning et kostja vastuses viidatakse UCLAF-i 1. detsembri 1998. aasta kirjale ekslikult. Seda täpsustust kinnitab 6. augusti 2002. aasta loetelu, kus seoses 1. detsembri 1998. aastaga mainitakse üksnes Türgi justiitsministeeriumi kirja UCLAF-ile.

101    Mis puutub komisjoni ja UCLAF-i kirjavahetust Türgi ametiasutustega ja liikmesriikide tolliasutustega, siis ei anna miski alust arvata, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse muude kui nende dokumentide alusel, millele hagejal oli juurdepääs 6. augustil 2002. aastal toimikuga tutvumise käigus.

102    Haldusmenetluse ajal ei esitanud hageja ühtki taotlust juurdepääsuks muudele toimiku materjalidele. Pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ning käesoleva hagi esitamist esitatud juurdepääsu taotluse osas tuleb omakorda tõdeda, et see ei oma tähtsust selle hindamisel, kas haldusmenetluse käigus on hageja kaitseõigust rikutud ja sel taotlusel ei saa olla mingit mõju kõnealuse otsuse õiguspärasusele. Komisjon teatas 10. juuli 2003. aasta kirjas hagejale, et vastavalt EÜ artiklile 255 esitatud taotlusele on hagejal võimalik vabalt tutvuda kõnealuste dokumentidega. Pakutud võimalusest hoolimata hageja nende dokumentidega ei tutvunud.

103    Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

B –  Teine väide ühenduse tolliseadustiku artikli 239 rikkumise kohta

104    See väide koosneb neljast osast. Väite esimene osa puudutab liikumissertifikaadile A.TR.1 D 437214 antud vale hinnangut. Väite teine osa käsitleb tõsiseid rikkumisi Türgi ametiasutuste ja kolmas osa komisjoni poolt. Väite neljas osa käsitleb hageja ilmse hooletuse puudumist ja äririskide hindamist.

1.     1. Liikumissertifikaat A.TR.1 D 437214

a)     Poolte argumendid

105    Hageja kinnitab, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse vaidlusaluses osas vea, arvates nende sertifikaatide hulka, mida ei tunnistatud autentseks, sertifikaadi A.TR.1 D 437214. Hageja sõnul tuleneb toimiku materjalidest, et sertifikaadi oleks pidanud tunnistama lihtsalt kehtetuks ning järelikult oleks sellega seotud imporditollimaks tulnud tagasi maksta. Mitu materjali toimikus osutavad sellele, et Türgi ametiasutused ei tunnistanud sertifikaati võltsituks. Hageja osutas sellele veale 17. detsembril 2002. aastal komisjonile saadetud kirjas.

106    Esiteks väidab hageja, et kõnealuse sertifikaadi autentsuse puudumist võib toetada üksnes Türgi tolliameti (Prime Minister, Undersecretariate for Customs) 8. märtsi 1999. aasta kiri Itaalia tolliametile. Selles kirjas ei täpsustata, kas sertifikaat on nõuetele mittevastav või ei ole see autentne, vaid üksnes kinnitatakse, et „see ei ole välja antud ja kinnitatud [Türgi] tolliasutuse poolt” (was not issued and endorsed by our customs office).

107    Teiseks märgib hageja, et Türgi ametiasutused on selle kirja tühistanud eelkõige Türgi alalise esinduse 22. aprilli 1999. aasta kirjaga, kus on selgelt märgitud, et kõnealune sertifikaat „sisaldab vigu ja ei ole nõuetekohaselt väljastatud” ([was] not correct and [was] not issued according to the rules), st selle väljaandmisel on tehtud vigu.

108    Hageja märgib repliigis, et väljend „not correct” tähendab selgelt seda, et kõnealune sertifikaat on nõuetele mittevastav. Lisatud fraas „not issued according to the rules” võimaldab ainult ühte tõlgendust, nimelt et Türgi toll on selle sertifikaadi koostanud ja välja andnud vastuolus Türgi kauba päritolureeglitega. Seda seisukohta toetab samas kirjas kasutatud fraas „neid dokumente peeti transiitkaubanduse otstarbel väljastatuteks” (it has been understood that these documents had been issued for transit trade). Seega möönis Türgi toll, et on välja andnud liikumissertifikaate ka transiidiprotseduurile suunatud kaubale, teisisõnu Iraani päritolu õunamahla kontsentraadile, mida ei ole seestöötlemise protseduuri raames Türgis töödeldud.

109    Kolmandaks rõhutab hageja, et Türgi alalise esinduse 22. aprilli 1999. aasta kirjas mainitakse koos sertifikaadiga A.TR.1 D 437214 kahte muud sertifikaati, nimelt sertifikaate viitenumbritega C 982920 ja C 982938. Türgi alalise esinduse hinnangul need sertifikaadid „[sisaldasid] vigu ja ei [olnud] nõuetekohaselt välja antud” ([were] not correct and were not issued according to the rules), ilma et oleks nende vahel vahet teinud. Hageja taotles nende kahe sertifikaadi osas imporditollimaksu tagasimaksmist. Itaalia toll tunnistas nimetatud sertifikaadid kehtetuks ja need kanti nende sertifikaatide hulka, mille osas vaidlustatud otsusega lubatakse tollimaks tagasi maksta. Niisiis kinnitab hageja, et ei näe ühtki põhjust, miks sertifikaadile D 437214 anti teistsugune hinnang kui sertifikaatidele C 982920 ja C 982938. Vastupidi komisjoni kinnitusele ei sisalda 22. aprilli 1999. aasta kiri mingit 8. märtsi 1999. aasta kirja otsest parandust, kuna sellele kirjale ei ole otseselt viidatud, vaid on piirdutud üksnes viitamisega varasemale kirjavahetusele.

110    Neljandaks väidab hageja, et tema väidete paikapidavust kinnitab samuti Türgi alalise esinduse 10. augusti 1999. aasta kiri. Selle kirja 3. leheküljel punktis X kinnitatakse veel kord, et 22. aprilli 1999. aasta kirjas mainitud kaupade liikumissertifikaadid, s.h sertifikaat D 437214, väljastati transiidiprotseduuri raames õunamahlale, mis ei olnud Türgi päritolu. Ka ei märgita selles kirjas, et need sertifikaadid pole autentsed või on võltsitud. UCLAF-i 9. detsembri 1998. aasta kirjas Türgi alalisele esindusele sisaldub samasugune hinnang, kuna kirjas tunnistatakse sertifikaat A.TR.1 D 437214 „vigu sisaldavaks” (not correct).

111    Lõpuks vaidlustab hageja repliigis komisjoni väite, et Itaalia tolliameti 24. märtsi 2003. aasta kiri kinnitab, et kõnealune sertifikaat ei ole autentne. Hageja väitel viitasid Itaalia ametiasutused üksnes Türgi tolliameti 8. märtsi 1999. aasta kirjale, kuid nad ei kommenteerinud Türgi alalise esinduse 22. aprilli 1999. aasta kirja, mis oli samuti lisatud. Peale selle käsitleb toimiku materjalide hulgas olev Itaalia rahandusministeeriumi 18. mai 1999. aasta kiri väga tõenäoliselt Türgi alalise esinduse 22. aprilli 1999. aasta kirja ja sertifikaati D 437214, tõdedes, et tegemist on nõuetele mittevastava sertifikaadiga. Itaalia toll esitas Türgi tolliametile isegi uue taotluse täpsustuste saamiseks sertifikaadile D 437214 antud hinnangu kohta, kuid sellele ei ole veel vastatud.

112    Kõigepealt rõhutab komisjon, et käesoleval juhul assotsiatsioonilepingu raames kohaldatavate õigusnormide kohaselt on Türgi ametiasutused need, kes on pädevad tuvastama, kas Türgi päritolusertifikaadid on autentsed või mitte. Seoses sellega tuletab komisjon meelde, et Esimese Astme Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses Bonn Fleisch Ex- und Import v. komisjon (punkt 77) sedastanud, et komisjon võis aktsepteerida Hispaania ametivõimude avaldusi, et impordisertifikaatide väljavõtted on võltsitud, ja et komisjonil ei olnud vaja selles osas täiendavat uurimist läbi viia. Komisjon väidab, et kui ta võib usaldada liikmesriikide ametivõimude avaldusi selliste dokumentide autentsuse kohta, võib a fortiori sama järelduse teha ka kolmandate riikide ametivõimude puhul, kuna asutamisleping neid riike ei seo ja nende suhtes puudub komisjonil selles valdkonnas pädevus.

113    Järgmiseks vaidlustab komisjon selle, kuidas hageja nimetatud erinevaid kirju tõlgendab ja väidab, et kuna Türgi ametiasutused tunnistasid kõnealuse sertifikaadi võltsituks, ei saa väita, et komisjon on teinud vea.

114    Komisjon väidab nimelt, et Türgi tolliameti 8. märtsi 1999. aasta kirja tuleb mõista nii, et kõnealune sertifikaat tunnistati võltsituks, kuna see ei olnud välja antud Türgi ametiasutuste poolt. Komisjoni sõnul ei ole Türgi ametiasutused kunagi ega üheski kirjas muutnud oma 8. märtsi 1999. aasta seisukohta, et kõnealune kaupade liikumissertifikaat ei ole välja antud nende ametiasutuste poolt.

115    Esiteks kinnitab komisjon, et Türgi alaline esindus ei muutnud 22. aprilli 1999. aasta kirjas oma varasemat tõdemust, et sertifikaat on võltsitud, vaid sedastas üksnes, et sertifikaat ei ole õige ja et see ei ole välja antud kooskõlas asjakohaste õigusnormidega.

116    Teiseks väidab komisjon, et kõnealuse sertifikaadi võltsimist kinnitas nii UCLAF 6. mai 1999. aasta kirjas kui ka Itaalia tolliameti keskasutus 18. mai 1999. aasta kirjas, nendele kahele kirjale viitas Itaalia toll 24. jaanuari 2003. aasta kirjas komisjonile. Hagejale teatati neist seisukohtadest 18. märtsi 2003. aasta kirjaga.

117    Kolmandaks kinnitas Itaalia toll ka 7. juuni 2002. aasta ja 10. septembri 2003. aasta kirjades komisjonile, et Türgi tolliamet on tuvastanud kõnealuse sertifikaadi võltsimise.

118    Neljandaks toob komisjon esile, et 22. augusti 2003. aasta kirjas Itaalia tollile kinnitas Türgi tolliamet veel kord oma 8. märtsi 1999. aasta seisukohta ja märkis, et kõnealune sertifikaat on võltsitud. Lisaks täpsustati kirjas, et Türgi tolliameti selles valdkonnas pädev inspektor vaatas asja uuesti läbi ning tegi järelduse, et kõnealune sertifikaat on võltsitud.

119    Lõpuks rõhutab komisjon, et hageja kinnitus selle kohta, et Türgi tolliamet on kaupade liikumissertifikaate väljastanud ka transiitkaubanduse otstarbel, ei ole asjakohane. Komisjoni sõnul viitab hageja vigu sisaldavatele kaupade liikumissertifikaatidele, mis ei ole käesoleva menetluse esemeks. Teisalt ei ole Türgi ametiasutused hageja viidatud vigu sisaldavaid sertifikaate välja andnud mitte transiitkaubanduse otstarbel, vaid need puudutavad vastupidi kaupu, mis on saabunud transiitkaubanduse teel.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

120    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb kaupade päritolu kindlaksmääramine eksportiva ja importiva riigi ametiasutuste pädevuse jaotusel, nii et eksportiva riigi ametiasutused määratlevad päritolu ning korra toimimise kontroll on korraldatud asjast huvitatud ametiasutuste koostöö abil. Seda süsteemi õigustab asjaolu, et eksportival riigil on paremad võimalused kontrollida vahetult päritolu määravaid asjaolusid (Euroopa Kohtu 14. mai 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑153/94 ja C‑204/94: Faroe Seafood jt EKL 1996, lk I‑2465, punkt 19).

121    Ettenähtud mehhanism saab toimida ainult siis, kui importiva riigi toll tunnustab eksportiva riigi ametiasutuste poolt õiguspäraselt tehtud otsuseid (eespool viidatud kohtuotsus Faroe Seafood jt, punkt 20). Selliste otsuste tunnustamine liikmesriikide tollide poolt on vajalik selleks, et ühendus võiks ühendusega vabakaubandussüsteemi raames seotud teiste riikide ametiasutustelt omakorda nõuda, et need tunnustaksid liikmesriikide tollide otsuseid ühendusest neisse teistesse riikidesse eksporditavate toodete päritolu kohta (Euroopa Kohtu 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 218/83: Les Rapides Savoyards, EKL 1983, lk 3105, punkt 27).

122    Et käesolevas asjas kindlaks teha, kas komisjoni otsus sertifikaadi D 437214 võltsimise kohta on põhjendatud, tuleb uurida komisjoni ning Itaalia tolli ja pädevate Türgi ametiasutuste kirjavahetust. Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon on vaidlustatud otsuse võltsitud sertifikaate puudutava osa puhul tuginenud peamiselt Türgi ametiasutuste poolt 8. märtsil 1999 Ravenna tolliteenistusele saadetud kirjale.

123    Selle kirja lisas on loetelu 32 sertifikaadist, mida Türgi ametiasutused pidasid võltsituks ja mille hulgas on sertifikaat D 437214. Seoses sellega peab tõdema, et Türgi ametiasutuste poolt kõnealuses kirjas kasutatud sõnastus „lisas loetletud sertifikaadid sisaldavad vigu ja need ei ole välja antud ja kinnitatud meie tolliasutuse poolt” (the certificates that have been listed in annex are not correct and were not issued and endorsed by our customs office) osutab selgelt, et need ametiasutused olid jõudnud järeldusele, et loetletud sertifikaadid on võltsitud.

124    Siiski tuleb tõdeda, et 8. märtsi 1999. aasta kirja ja Türgi ametiasutuste järgnevate sõnumite sõnastuse võrdlemine toob esile ebatäpsuse sertifikaadi D 437214 määratluses. Inglise keeles koostatud Türgi alalise esinduse 22. aprilli 1999. aasta kiri UCLAF-ile viitab kuuele sertifikaadile, s.h kõnealusele sertifikaadile, määratledes need nii: „sisaldavad vigu ja ei ole nõuetekohaselt välja antud” (not correct and […] not issued according to the rules). Sama kirja kohaselt olid need kuus sertifikaati välja antud transiitkaubanduse otstarbel.

125    Seega näib, et 8. märtsi 1999. aasta kirjas esitatud tõdemuste erinevus 22. aprilli 1999. aasta kirjas esitatuist, tuleneb väljendi „not correct […] and not issued according to the rules” tõlgendusest. Kuigi UCLAF-i 9. detsembri 1998. aasta kirjades korratud sõnastus „not correct” ei lahenda võimaliku võltsimise küsimust, on siiski selge, et seda väljendit oleks saanud tõlgendada nii, et kõnealused sertifikaadid ei ole võltsitud.

126    Arvestades ilmsiks tulnud ebatäpsust ei oleks seda, kas sertifikaat D 437214 on võltsitud või lihtsalt nõuetele mittevastav, saanud kindlalt järeldada nende materjalide põhjal, mis olid komisjoni käsutuses enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Seda järeldust ei muuda tühiseks Itaalia ametiasutuste 24. jaanuari 2003. aasta ja 7. juuni 2002. aasta kirjadel põhinevad komisjoni argumendid.

127    Esiteks viidatakse 24. jaanuari 2003. aasta kirjas kahele kirjale, nimelt UCLAF-i 6. mai 1999. aasta kirjale ja Rooma kesktolliameti 18. mai 1999. aasta kirjale. Tuleb tõdeda, et kaks viimati mainitud kirja põhinevad Türgi ametiasutuste 22. aprilli 1999. aasta kirjas esitatud järeldustel. Järgmiseks, mis puutub 7. juuni 2002. aasta kirja, siis näib, et selles üksnes loetletakse eelkõige Türgi ametiasutuste 8. märtsi 1999. aasta kirja alusel võltsituks peetud sertifikaadid, ilma et lisataks ühtki uut asjaolu. Hageja teatas 12. novembri 2001. aasta kirjaga komisjonile, et Türgi alalise esinduse 22. aprilli 1999. aasta kirjast nähtub, et sertifikaat D 437214 tuleb määratleda nii, et see sisaldab vigu, mitte et see on võltsitud.

128    Eeltoodust järeldub, et esile toodud erinevusi arvestades ei saanud komisjon enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist teha õiguspäraselt otsust, et sertifikaat D 437214 on võltsitud.

129    Tuleb siiski märkida, et pärast 17. detsembri 2002. aasta kirjas esitatud hageja taotlust, st pärast vaidlustatud akti vastuvõtmist esitas komisjon seoses kõnealuse sertifikaadi määratlusega Itaalia ametiasutustele uuesti järelepärimise. Viimased pidasid vajalikuks taotleda Türgi ametiasutustelt täiendavaid selgitusi. 22. augusti 2003. aasta kirjas Türgi ametiasutused mitte ainult ei kinnitanud nende 8. märtsi 1999. aasta kirjas esitatud järeldusi, vaid ka märkisid veel kord, et nende tolliinspektor tegi järelduse, et tegemist on võltsinguga, mis seega kõrvaldas kõik kahtlused seoses sellega, kas sertifikaat D 437214 on võltsitud või mitte.

130    Seega tuleb järeldada, et alles pärast selles viimases kirjas esitatud kinnitust oli komisjonil võimalik haldustoimiku materjalide põhjal täie kindlusega väita, et kõnealune sertifikaat on võltsitud. Eespool mainitud asjaolusid arvestades ei saanud komisjon järelikult vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel õiguspäraselt keelduda sertifikaadiga D 437214 hõlmatud kaupade tollimaksu tagasimaksmisest, vaid oleks neid asjaolusid arvestades pidanud piirduma tollimaksude tagasimaksmise peatamisega.

131    Siiski ei piisa vaidlustatud otsuse tühistamiseks üksnes sellest kaalutlusest iseenesest.

132    Hagejal puudub igasugune põhjendatud huvi otsuse tühistamiseks vorminõuete rikkumise tõttu juhul, kui otsuse tühistamine võib kaasa tuua uue, tühistatud otsusega sisult identse otsuse tegemise (vt Esimese Astme Kohtu 3. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑16/02: Audi v. Siseturu Ühtlustamise Amet (TDI), EKL 2003, lk II‑5167, punktid 97 ja 98, ning viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ilmneb eespool punktist 129, et sertifikaati D 437214 tuleb pidada võltsituks.

133    Seega puudub hagejal igasugune põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse osaliseks tühistamiseks, kuna see toob kaasa sisult identse uue otsuse tegemise. Seetõttu tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata kui ainetu.

2.     Türgi ametiasutustele omistatavad rikkumised

134    Sisuliselt väidab hageja, et Türgi ametiasutused on tõsiselt rikkunud assotsiatsioonilepingust ja selle rakendussätetest tulenevaid kohustusi. Nad mitte üksnes ei ole varajanud tegelikke asjaolusid, tunnistades 32 vaidlusalust sertifikaadi võltsituks, vaid on lisaks sellele süstemaatiliselt käitunud seadusvastaselt, andes välja liikumissertifikaate kaupadele, mis ei ole Türgi päritolu. Hageja sõnul on assotsiatsioonilepinguga ette nähtud sooduskorda ära kasutatud selleks, et tariifisoodustusi kasutades eksportida Euroopa Liitu olulisi koguseid kolmandatest riikidest pärinevaid kaupu, esitades need kaupade liikumissertifikaatide koostamise tulemusel Türgi toodetena. Niisuguse poliitika olemasolu tõendab see, kui kiiresti kasvas Türgi impordi ja ekspordi maht aastatel 1993–1996. Käesoleval juhul on vaidlusaluste sertifikaatide puhul tegemist autentsete dokumentidega, mis on registreeritud Mersini (Türgi) tollibüroos ja on selle büroo poolt välja antud.

135    Sisuliselt lükkab komisjon hageja argumendid tagasi ja väidab, et kogu hagi tugineb väitel, mille kohaselt 32 vaidlusalust sertifikaati ei ole võltsingud, vaid vastupidi, on välja antud Mersinis asuva Türgi tolliasutuse poolt, mis tegi nende sertifikaatide kohta valelikke avaldusi. Komisjoni arvates ei ole hagejal võimalik esitada mingeid tõendeid selle seisukoha toetuseks, mille Türgi ametiasutused on pealegi selgete ja täpsete avaldustega tagasi lükanud.

a)     Templite ja allkirjade näidised

 Poolte argumendid

136    Esiteks väidab hageja, et vaidlusalustel sertifikaatidel olevad templijäljendid ja allkirjad tõendavad, et need sertifikaadid on tõenäoliselt väljastatud Türgi ametiasutuste poolt, kes on nende autentsust tõestanud.

137    Hageja sõnul kinnitas Türgi tolliameti keskasutus, et saatis komisjonile templijäljendite näidised, mis edastati kõigile ühenduse liikmesriikide tollidele enne 1995. aastat. Selle väite kinnituseks märgib hageja, et Itaalia rahandusministeerium lubas tal teha valguskoopiaid viiest dokumendist, mis olid olemas ka komisjonil, mis tõendab, et Türgi ametiasutused edastasid Itaalia ametiasutustele ja komisjonile kõnealuste näidiste koopiad.

138    Itaalia toll, millel niisiis olid originaaltemplijäljendite koopiad, võrdles neid vaidlusalustel sertifikaatidel olevate templijäljendite ja allkirjadega ja aktsepteeris sertifikaadid sellele vaatamata. Võltsituks või mitteautentseks tunnistatud vaidlusaluste sertifikaatide koopiad ei erine teistest, nõuetele vastavaks tunnistatud sertifikaatidest. Lisaks on sertifikaatidel või vähemalt nende koopiatel olevad kasutatud templite jäljendid osaliselt halva kvaliteediga ja vaevu loetavad. Hageja väitel kinnitasid Mersini tolliametnikud talle, et nende kasutatud templid olid vaevu loetavad.

139    Teiseks kinnitab hageja, et Türgi ametiasutuste kohustus edastada komisjonile oma tolliasutuste poolt kaupade liikumissertifikaatide kinnitamiseks kasutatavate templite jäljendite ja allkirjade näidised tuleneb nii Türgi Vabariigiga kehtestatud sooduskorrast kui ka ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artiklist 93. Vastupidi komisjoni arvamusele viitab otsuse nr 1/96 artikkel 4 ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artiklile 93 ja kohandab seda, niivõrd kui seal kasutatud määratlus „vorm A” tuleb asendada määratlusega „A.TR.1”. Seetõttu puudub vajadus kehtestada näidiste esitamise kohustus otseselt assotsiatsiooninõukogu otsustega. Komisjon eksib, väites, et päritolureeglite puhul välistab ühenduse tolliseadustiku artikli 27 punktis a ja artikli 20 lõike 3 punktis d olev viide assotsiatsioonilepingule ja assotsiatsiooninõukogu asjaomastele sätetele kohustuse esitada kõnealused näidised.

140    Peale selle kehtib näidiste esitamise kohustus mitte üksnes otsuse nr 1/96 artikli 12 lõikes 5 ette nähtud lihtsustatud korra kohaselt välja antud sertifikaatide suhtes, vaid on üldiselt kohaldatav ja kujutab endast kõnealuste sertifikaatide autentsuse ja nõuetele vastavuse kontrollimise alust. See kohustus tuleneb ka otsuse nr 1/95 artiklist 26, niivõrd kui selle sätte eesmärk on põllumajandustoodete kaubavahetuse sooduskorra järkjärguline parandamine.

141    Mis puutub komisjoni väitesse, et Türgi Vabariik ei ole ühenduse liige ja seega on niisuguse edastamiskohustuse kehtestamine või kehtestamata jätmine Türgi Vabariigi suveräänses pädevuses, siis märgib hageja, et on teisi suveräänseid riike, millega on haldusasutuste koostöö raames kokku lepitud templite ja allkirjade edastamises. Näitena viitab hageja Iisraeli Riigiga 21. juunil 2000 sõlmitud Euroopa-Vahemere piirkonna lepingule (EÜT L 147, lk 1; ELT eriväljaanne 11/33, lk 287).

142    Lõpuks rõhutab hageja, et kuna kohustus edastada komisjonile riigi tolli templid ja allkirjad nende sertifikaatide puhul, mis on väljastatud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) alusel, on kehtiv ka tolliliitu ja ühist põllumajandusturgu hõlmavas Euroopa Ühenduses, peaks see kohustus eespool mainitud sätete alusel a fortiori kehtima ühenduse ja Türgi Vabariigi vahelistes suhetes.

143    Kõigepealt kinnitab komisjon, et Türgi ametiasutused ei pea edastama oma tolliasutuste poolt kasutatavate templite ja allkirjade näidiseid. Komisjoni sõnul ei ole ühenduse tolliseadustiku artikkel 93 käesoleval juhul kohaldatav, kuna see käsitleb üksnes vorme APR ja päritolusertifikaate „vorm A”, mis omavad tähtsust ainult arengumaadest pärit kaupade impordil ja teiseks seetõttu, et ühenduse tolliseadustiku artikkel 20 ei näe ette, et artiklit 93 kohaldatakse analoogselt assotsiatsioonilepingu raames.

144    Järgmiseks rõhutab komisjon, et 16. novembri 1998. aasta määruse (EMÜ) nr 3719/88, millega kehtestatakse põllumajandussaaduste ja -toodete impordi- ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 331, lk 1), artikli 28 lõige 4, nii nagu seda on tõlgendatud eespool viidatud kohtuotsuses Bonn Fleisch Ex- und Import v. komisjon, ei kehtesta samuti sellist edastamiskohustust, kuna kõnealuse määruse artikkel 1 piirab määruse kohaldamisala. Tegelikult ei ole seal tolliliitu ja/või assotsiatsioonilepingut mainitud, kuna assotsiatsiooninõukogu otsused ja/või ühenduse määrused, millega need otsused heaks kiidetakse, ei näe ette, et määrus nr 3719/88 on selles kontekstis analoogiliselt kohaldatav.

145    Lisaks leiab komisjon, et analoogia Euroopa Liidu ja Iisraeli Riigi vahelise Vahemere lepinguga ei anna alust järeldada, et ühise tolliseadustiku artikkel 93 on kohaldatav. Tegelikult räägib sellele järeldusele vastu assotsiatsioonilepingu ja assotsiatsiooninõukogu otsuste selge sõnastus.

146    Lisaks möönab hageja komisjoni arvates, et assotsiatsioonilepinguga ette nähtud korra kohaselt kontrollivad kaupade liikumissertifikaate A.TR.1 ja tõdevad nende autentsuse võimalikku puudumist Türgi pädevad ametiasutused ja mitte ühenduse institutsioonid. Komisjoni sõnul väljendasid Türgi ametiasutused mitmel korral ja eelkõige eespool mainitud 8. märtsi 1999. aasta kirjas selgelt seisukohta, et 32 vaidlusalust sertifikaati ei ole autentsed, kuna need on võltsitud. Seega ei ole hageja oletused vaidlusaluste sertifikaatide autentsuse kohta asjakohased.

147    Lõpuks väidab komisjon seoses hageja väidetega templijäljendite raskesti loetavuse või templite kulumise kohta, et kuna hageja tugineb koopiatele, ei tähenda see tingimata, et originaalidel Türgi ametiasutuste poolt kasutatud templid on kulunud või nende jäljendid loetamatud. Teiseks ei osuta templite vanus ja nende jäljendite loetavus kuidagi sellele, et kõnealused sertifikaadid on koostatud Türgi ametiasutuste poolt.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

–       Esialgsed märkused

148    Esialgse tähelepanekuna tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab selleks, et otsustada, kas kolmanda riigi ametiasutused ja/või komisjon on toime pannud selliseid rikkumisi, mis võivad kaasa tuua eriolukorra ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, uurima igal juhul eraldi ametiasutuste ja komisjoni nende kohustuste tegelikku olemust, mis tulenevad kohaldatavatest õigusnormidest (eespool viidatud kohtuotsus Hyper v. komisjon, punkt 117).

149    Seoses sellega tuleb esile tuua, et hageja argumentatsioon rajaneb peamiselt väitele, et Türgi ametiasutused on tegelikult vaidlusalused sertifikaadid välja andnud ja kinnitanud. Hageja arvates tõendavad tema poolt Türgi ametiasutustele etteheidetavad mitmesugused rikkumised, et see väide on põhjendatud. Nii väidab hageja, et tema puhul tulenes eriolukord kõigist käesoleva juhtumi asjaoludest ja eelkõige neist, mis olid seotud puudustega, milles ta süüdistab Türgi ametiasutusi.

–       Põhiküsimus

150    Templite ja allkirjadega seoses Türgi ametiasutustele süüks pandavate rikkumiste kohta tuleb märkida, et need hageja argumendid, mis põhinevad vaidlusalustele sertifikaatidele pandud templite ja allkirjade väidetaval esialgsel olukorral, ei ole asjakohased. Nagu eespool punktides 120 ja 121 meelde tuletati, kuulub selle tuvastamine, kas tegemist on nende ametiasutuse poolt väljastatud originaaldokumendiga või võltsitud dokumendiga, nende asutuste ainupädevusse. Seega, isegi kui möönda, et Mersini tollibüroo originaaltemplid on raskesti loetavad, ei oma tähtsust asjaolu, et vaidlusalustel sertifikaatidel olevad templid on samuti raskesti loetavad. Sama järeldus tuleb teha ka seoses hageja argumentidega, mis rajanevad tema käsutuses olevate vaidlusaluste sertifikaatide koopiate ja nende sertifikaatide, mis pole võltsitud, sarnasusel.

151    Lõpuks tuleb samuti tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt seetõttu, et Itaalia toll võrdles tema käsutuses olevaid templijäljendite näidiseid vaidlusaluste sertifikaatidega enne viimaste aktsepteerimist, võib järeldada, et sertifikaadid on autentsed. Tegelikult tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et maksu tasumise eest vastutav isik ei saa sertifikaatide seadusele vastavuse osas rajada õiguspärast ootust asjaolule, et liikmeriigi toll on need esialgu aktsepteerinud, kuna tolli poolt deklaratsioonide esialgne aktsepteerimine ei takista kuidagi hilisema kontrolli läbiviimist (vt eespool viidatud kohtuotsus Faroe Seafood jt, punkt 93, ja viidatud kohtupraktika).

152    Seega ei saa hageja nende argumentidega tõendada, et eriolukorra olemasolu on põhjendatud, mistõttu need argumendid tuleb tagasi lükata.

b)     Sertifikaatide registreerimine Türgi ametiasutuste poolt.

 Poolte argumendid

153    Hageja väidab, et vaidlusaluste sertifikaatide autentsust kinnitab see, et need on ametlikult registreeritud. Seoses sellega väidab hageja, et Mersini tollibüroos on register, mis sisaldab 32 vaidlusaluse sertifikaadi registreerimisnumbreid. Selle väite kinnituseks märgib hageja, et tema esindajad nägid Mersini tollibüroos seda registrit ja palusid büroo Türgi ametnikul anda neile selle koopia. Hageja sõnul oli see ametnik esialgu nõus palvet rahuldama, kuid keeldus hiljem pärast talle esitatud ähvardusi.

154    Mis puutub Türgi ametiasutuste kohustusse kanda sertifikaatide A.TR.1 numbrid tolli registrisse, siis tõrjub hageja komisjoni argumendi, mille kohaselt ükski assotsiatsiooninõukogu otsus sellist kohustust ette ei näe. Hageja sõnul on tegemist Türgi õiguskorra raamesse kuuluva küsimusega. Selline registreerimine on nii iseenesestmõistetav, et mingit assotsiatsiooninõukogu otsust vaja ei ole.

155    Siiski eeldab kohane vastastikune abi mitte üksnes sertifikaatide A.TR.1 registreerimist, vaid ka nende arhiveerimist Türgis. Seoses sellega viitab hageja otsuse nr 1/95 7. lisa artikli 7 lõikele 2, mille kohaselt rahuldatakse abitaotlused selle poole õigusnormide alusel, kellele abitaotlus esitati. See säte kohustab ka Türgi tolli registreerima nende poolt väljastatud sertifikaate, talletades vähemalt andmed, mis tuleb kanda sertifikaadi A.TR.1 12. lahtrisse. Türgi ja ühenduse ametiasutuste koostöö sooduskordade kohaldamisel põhineb peamiselt sertifikaatide registreerimisel, milleta on täiesti võimatu anda teavet nende autentsuse ja nõuetele vastavuse kohta.

156    Lisaks sätestab hageja arvates otsuse nr 1/96 artikli 8 lõige 1, et kaupade liikumissertifikaadi A.TR.1 kinnitab ekspordiriigi toll. Otsuse nr 1/96 II lisa II punkti lõige 12 sätestab, et 12. lahtri täidab pädev ametiasutus. Käesoleval juhul on kõigi 32 vaidlusaluse sertifikaadi A.TR.1 12. lahtris lisaks templiga varustatud allkirjale ka spetsiaalne registreerimisnumber, mis asub täpse kuupäeva all, mis tuleb kanda pädeva tolliasutuse registrisse.

157    Lõpuks väidab hageja, et 32 vaidlusaluse sertifikaadi uurimisel ilmneb, et need vastavad kehtivale seaduslikule vormile (otsuse nr 1/96 artikli 10 lõike 2 teine lõik ja 1. lisa ). Käesoleval juhul on vormide vasaku välisserva alumises osas viide heakskiidetud trükikojale ning selle nimi, aadress ja tähis ning samuti sertifikaadi identifitseerimist võimaldav seerianumber. Mis puutub komisjoni väitesse, et võltsijad on võinud väga täpselt järgida originaalsertifikaatide numbreid, siis väidab hageja, et tegemist on puhtteoreetilise väitega.

158    Komisjon märgib kõigepealt, et assotsiatsioonileping ega ka assotsiatsiooninõukogu otsused ei kohusta pidama registreid, kuhu kantaks tolli sertifikaadid.

159    Isegi kui möönda, et sellised registrid on olemas, võib ette kujutada, et Türgi tolliametnikud väljastasid hagejale 32 sertifikaati A.TR.1 muude partiide jaoks, kui need, millega tegemist vaidlusaluste tarnete puhul. Seega on võimalik, et võltsijad tegid koopiad neist 32 autentsest sertifikaadist, mis ei hõlmanud hageja poolt tehtud vaidlusaluseid tarneid, selleks et kasutada neid koopiaid hiljem vaidlusaluste tarnete jaoks.

160    Lõpuks märgib komisjon, et tähtsust ei oma hageja kinnitus, et võltsitud sertifikaadid vastavad kehtivale seaduslikule vormile, kuna sertifikaadi vorm on avalikult teada. Mis puutub väitesse, et vaidlusalustel sertifikaatidel on samuti heakskiidetud trükikoja nimi, aadress, tähis ja seerianumber, siis väidab komisjon, et vaid mõnel 32 sertifikaadist olid need andmed ja et on raske üheselt otsustada, kas need trükitud andmed on tõepoolest trükikodade andmed või on tegemist väljamõeldud andmetega. Komisjon märgib, et isegi kui tegemist on heakskiidetud trükikodade andmetega, võib sellegipoolest oletada, et heakskiidetud trükikodadest pärinevaid ehtsaid sertifikaate on ringluses nii palju, et võltsijail on võimalik hankida eksemplar või koopia võltsingu tegemiseks.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

161    Mis puutub sertifikaatide registreerimist Türgi ametiasutuste poolt, siis assotsiatsioonileping ega ka selle rakendussätted ei näe otseselt ette selliste registrite pidamist. Otsuse nr 1/96 II lisa II punkti lõige 12 sätestab, et sertifikaatide A.TR.1 12. lahtrisse tuleb märkida dokumendi number. Lisaks sätestab sama otsuse artikkel 13, et sertifikaatide jagamise korral peab 12. lahtris olema eelkõige esialgse sertifikaadi registreerimisnumber. Seega on võimalik, et sertifikaate A.TR.1 väljastavad ametiasutused neid registreerivad, kuigi hageja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis osutaks selliste registrite olemasolule.

162    Tuleb siiski tõdeda, et isegi kui möönda, et numbrid vaidlusaluste sertifikaatide 12. lahtris kajastuvad Türgi tollibüroode peetavates registrites, ei tähenda see, et tegemist on autentsete sertifikaatidega. Nagu komisjon on põhjendatult märkinud, on võltsijate huvides kasutada võltsitud sertifikaatidel nõuetele vastava sertifikaadi registreerimisnumbrit.

163    Hageja ei esita ühtki veenvat tõendit, mis võimaldaks tuvastada, et neis registrites olevad numbrid vastavad vaidlusalustele sertifikaatidele. Hageja piirdub kinnitusega, et tema esindajad on leidnud, et sellised registrid on olemas ja teeb ettepaneku toetuda tema ütlustele.

164    Sellest tulenevalt ei ole hageja argumendid asjakohased, mistõttu tuleb need tagasi lükata.

c)     Türgi ametiasutuste kaasabi

 Poolte argumendid

165    Hageja väidab, et Türgi tolli kaasabita oleks olnud võimatu saada kõnealuse kaubaga kaasas olevat sertifikaati A.TR.1. Asjaomastes õigusaktides on nimelt üsna ulatuslikult arvestatud sertifikaatide A.TR.1 väärkasutuse riskiga: need dokumendid peab kinnitama eksportiva riigi toll ja need tuleb samaaegselt registreerida ning lisaks kontrollitakse sertifikaadiga hõlmatud kaupu, tagamaks, et need tegelikult eksporditakse. Sertifikaat A.TR.1 antakse eksportijale niipea kui eksport on toimunud ja vaid erijuhtudel võib sertifikaadi kinnitada pärast eksportimist. (vt otsuse nr 1/96 artikli 8 lõige 1 ja otsuse nr 5/72 artikli 4 lõige 1). Need sätted tagavad, et pädeval tolliasutusel on pärast seda, kui sertifikaat A.TR.1 on antud eksportijale, veel kord võimalus kontrollida kas sertifikaat vastab kauba päritolule.

166    Komisjon omakorda väidab, et hageja argumendid Türgi ametiasutuste kaasabi kohta vaidlusaluste sertifikaatide väljastamisel ei ole asjakohased. Komisjon rõhutab, et on vaieldamatu, et õigusnormid peaksid välistama sertifikaatide A.TR.1 esitamise nende toodete puhul, mis ei ole Türgi päritolu. Käesoleval juhul ei osuta sertifikaatide A.TR.1 esitamine vaidlusaluste eksporditoimingute puhul sellele, et Türgi ametiasutustega oleks olnud salakokkulepe.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

167    Seoses argumendiga Türgi ametiasutuste kaasabi kohta piisab sellest, kui meenutada, et vaidlusalused sertifikaadid osutusid võltsituks. Üksnes see, et esitatakse dokumente, mis osutuvad võltsituks, ei võimalda järeldada, et eksportijate ja dokumendid väljastanud ametiasutuste vahel oli mis tahes salakokkulepe.

168    See argument on niisiis täiesti põhjendamata ja tuleb seega tagasi lükata.

d)     Haldusabi käsitlevate eeskirjade rikkumine

 Poolte argumendid

169    Kõigepealt väidab hageja, et assotsiatsioonilepingu rakendussätete alusel on Türgi tollil kohustus osutada haldusabi. Hageja viitab seoses sellega otsuse nr 1/96 artiklile 15 ja otsuse nr 1/95 artiklile 26 ning 7. lisale. Mis puutub komisjoni argumenti, et otsuseid nr 1/95 ja nr 1/96 kohaldatakse alles alates 31. detsembrist 1995, siis kinnitab hageja, et esiteks kohaldati haldusabi eeskirju varasemate otsuste alusel juba varem ja et teiseks kehtestasid otsused nr 1/95 ja nr 1/96 seoses sellega formaalse õiguse, mida kohaldatakse samuti varasema perioodi suhtes.

170    Hageja väitel rikkus Türgi toll kohustust osutada liikumissertifikaatide uurimisel kiiret ja tõhusat abi ja eelkõige kohustust edastada kiiresti täpset informatsiooni vaidlusaluste sertifikaatide autentsuse kohta. Need rikkumised annavad aluse pidada väga tõenäoliseks, et need ametiasutused osalesid kõnealuste sertifikaatide koostamisel.

171    Järgmiseks toob hageja esile need põhimõtted, mida Türgi ametiasutused näivad olevat kasutanud konkreetse sertifikaadi A.TR.1 tunnistamisel nõuetele mittevastavaks või võltsituks. Nii tunnistati nõuetele mittevastavaks sertifikaadid sellise kolmandast riigist pärit puuviljamahla kontsentraadi kohta, mida töödeldi Türgis seestöötlemise protseduuri raames ja mis pärast seda eksporditi, kuna nende sertifikaatide kinnitamisel oli tehtud vigu. Samas tunnistati võltsituks need sertifikaadid A.TR.1, mis olid välja antud puuviljamahla kontsentraadi kohta, millele kohaldati Türgis transiitkaubanduse protseduuri (Transit-Trade-Regime). Seda vahetegemist võib märgata Türgi alalise esinduse 10. juuli 1998. aasta kirjas komisjonile ja 1. oktoobri 1999. aasta kirjas OLAF-ile ning samuti UCLAF-i 12. oktoobri 1999. aasta kirjas Guardia di Finanza’le (finantsalaste rikkumiste tõrjumise üksus). Hageja leiab, et tema väidet kinnitab UCLAF-i 21. detsembri 1998. aasta kontrollkäigu aruanne, milles kinnitatakse, et olukorra eest ei vastuta mitte üksnes eksportijad ja et Mersini tollibüroos tuleb läbi viia põhjalik uurimine.

172    Tõendamaks haldusabi raames Türgi ametiasutuste poolt koostöö tegemata jätmist, viitab hageja esiteks Türgi alalise esinduse 9. jaanuari 1998. aasta UCLAF-ile saadetud kirjale, milles Türgi ametiasutused teatasid, et hetkel ei ole UCLAF-i ametnikel vaja Türki saabuda. Seoses sellega vaidlustab hageja komisjoni väite, et see kiri ei ole seotud õunamahla kontsentraadi ekspordiga.

173    Teiseks väidab hageja, et Türgi alalise esinduse 10. juuli 1998. aasta kiri, mida mainiti eespool punktis 41, ei täpsusta, kas vastavalt kannetele, mis on kõigi sertifikaatide A.TR.1 14. lahtris, ei ole kirjas mainitud 22 sertifikaati autentsed või ei ole need nõuetele mittevastavad, piirdudes sellega, et määratleb need kui false, milline termin hõlmab mõlemat mainitud võimalust. Seoses sellega väidab hageja, et kuigi igal sertifikaadil A.TR.1 on 14. lahter „Järelkontrolli taotlus” ja 15. lahter „Järelkontrolli tulemus”, ei ole esitatud dokumente vaidlusaluste sertifikaatide kontrollimise taotlustele antud konkreetsete vastuste kohta.

174    Kolmandaks rõhutab hageja, et komisjon mainis 26. augustil 1999. aastal Kölni (Saksamaa) tollipolitseile saadetud kirja punktis C, et OLAF palub Türgi ametiasutustel iga kehtetu sertifikaadi osas täpsustada, kas tegemist on võltsinguga või ei on sertifikaat nõuetele mittevastav. Hageja märgib siiski, et ei tea, kas sellekohane taotlus esitati.

175    Türgi ametiasutuste vastuoluliste väidete kohta sedastab hageja, et identse sisuga sertifikaadid tunnistati teatavatel juhtudel nõuetele vastavaks ja teistel juhtudel nõuetele mittevastavaks ning et lõpuks tunnistati esialgu võltsituks tunnistatud sertifikaadid hiljem nõuetele mittevastavaks. Dokumentide loetelust, mille komisjon on lisanud kostja vastusele, ilmneb, et aastatel 1998 ja 1999 vahetati Türgi ametiasutustega 28 kirja, ilma et oleks suudetud lõplikult tuvastada faktilisi asjaolusid, ja et kirjavahetus Türgi alalise esindusega lõppes 1999. aastal, kuna Türgi ametiasutused keeldusid jätkamast komisjoniga mis tahes koostöö tegemist.

176    Näitena viitab hageja sertifikaadile A.TR.1 D 437214, mis 8. märtsi 1999. aasta kirjas tunnistati võltsituks ja hiljem nõuetele mittevastavaks.

177    Samuti tunnistasid Türgi ametiasutused ajavahemikul 16. juulist 27. septembrini 1999 sertifikaadi A.TR.1 D 412662 kolmes erinevas teatises kõigepealt vigu sisaldavaks, siis osaliselt veatuks ja lõpuks autentseks (16. juuli, 19. augusti ja 27 septembri 1999. aasta kirjad).

178    Lisaks väidab hageja, et kõigepealt tunnistati sertifikaat A.TR.1 D 141591 võltsituks (15. mai 1998. aasta kiri) ja hiljem vigu sisaldavaks (19. augusti 1999. aasta kiri), kuna kaubad, mida see hõlmas, ei olnud Türgi päritolu. Hageja arvates tuleks sertifikaati A.TR.1 D 141591 võrrelda sertifikaatidega A.TR.1 C 982920 ja C 982938, mis tunnistati vigu sisaldavaks ja mille osas komisjon loobus tollimaksu tollivormistusjärgsest sissenõudmisest. Komisjoni kinnitusele selle kohta, et Ravenna tolliteenistus märkis 12. juuni 1998. aasta arvamuses, et sertifikaat A.TR.1 D 141591 on võltsitud, vastab hageja, et selle dokumendiga ei saanud ta toimikule juurdepääsu menetluse raames tutvuda.

179    Esitatud teabe vastuolulisust kinnitas Tribunale civile e penale de Ravenne. Seoses sellega väidab hageja, et samuti lõpetas Verona prokuratuur hageja suhtes kriminaalmenetluse, olles eelkõige tõdenud, et kriminaalpolitsei korduvad taotlused dokumentide saamiseks jäid vastuseta. Hageja sõnul palus Verona pädev prokurör Guardia di Finanza’l teatada, milliste dokumentide, asjaolude ja tõendite alusel tunnistati Türgi ametiasutuste poolt väljastatud sertifikaadid sisuliselt võltsituks, kuid vastust Itaalia ametiasutused ei saanud.

180    Lisaks on hageja seisukohal, et kuna Türgi toll möönis, et kontrollitud 103 sertifikaadist 17 (või 16, kui välja arvata sertifikaat A.TR.1 D 437214) on nõuetele mittevastavad, osutab see sellele, et Türgi toll jättis need teadlikult nõuetekohaselt kinnitamata ja seega piisab sellest nende sertifikaatide kontrollimise ja vastastikuse abi raames antud teabe kvaliteedi kahtluse alla seadmiseks.

181    Hageja viitab sellega seoses sarnasusele eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud juhtumitega, millega käesolev asi on vastupidi komisjoni väidetele tihedalt seotud; seosele osutab eelkõige asjaolu, et Türgi ametiasutused ei tunnistanud kunagi, et on langenud kolmandate isikute pettuse ohvriks ja et on vastuolulisi avaldusi tehes takistanud faktiliste asjaolude väljaselgitamist.

182    Mis puutub komisjoni argumenti, et hageja üritab tekitada segadust, viidates Türgi ametiasutuste avaldustele nende nõuetele mittevastavaks tunnistatud sertifikaatide kohta, mis käesoleva asjaga seotud ei ole, siis väidab hageja, et erinevate Türgi ametiasutuste antud teave muude kui vaidlusaluste sertifikaatide kohta on olulise tähtsusega kõigi Türgi ametiasutuste poolt sertifikaatide, s.h vaidlusaluste sertifikaatide kohta tehtud avalduste analüüsimisel.

183    Lõpuks väidab hageja seoses komisjoni argumendiga, mille kohaselt Türgi ametiasutuste teatised kujutavad endast üksnes vahejäreldusi, et vastastikust abi käsitlevad sätted ei näe ette selliste järelduste ega ka vahearuannete edastamist.

184    Komisjon lükkab tagasi hageja väited, mille eesmärk on tõendada, et Türgi ametiasutused on mitmel viisil rikkunud oma koostöökohustust ja ei ole nõus, et nad on teinud vastuolulisi avaldusi.

185    Esiteks, mis puutub koostöökohustusse, siis märgib komisjon, et otsused nr 1/95 nr 1/96, millele hageja arvates tugineb Türgi ametiasutuste kohustus teha omal algatusel koostööd, kehtisid assotsiatsiooni lõppetapis ja neid ei kohaldata vaidlusaluste sertifikaatide suhtes, mis koostati üleminekuetapil. Nende sertifikaatide suhtes kohaldatakse üksnes määruse nr 4115/86 artikli 2 lõiget 3 ja otsuse nr 5/72, muudetud otsusega nr 1/78 artiklit 11, nagu on täpsustatud eespool punktis 12.

186    Lõpuks väidab komisjon, et analoogia eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsusega ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna käesolev kohtuasi rajaneb täiesti erinevatel faktilistel asjaoludel. Seoses sellega meenutab komisjon, et juhtumid, mis olid selle otsuse aluseks, ei olnud seotud võltsitud sertifikaatidega, vaid Türgi ametasutuste poolt välja antud sertifikaatidega, mis olid osutunud kehtetuks, kuna need, ei vastanud seaduses ette nähtud tingimustele. Selles otsuses leidis Esimese Astme Kohus, et Türgi ametiasutused viivitasid olukorra selgitamisel, kuna nendepoolne koostöö oleks ilmsiks toonud nende endi rikkumised. Käesolevas asjas ei saa Türgi ametiasutustel olla soovi varjata oma võimalikke rikkumisi, kuna nad ei osalenud vaidlusaluste sertifikaatide koostamisel. Lisaks ei tõdenud Esimese Astme Kohus, et Türgi ametiasutuste puudulik koostöö kujutab endast olulist vihjet nende osalemisele ebaseaduslikes toimingutes, nagu seda väidab hageja.

187    Lisaks leiab komisjon, et hageja väide, et Türgi ametiasutused teadsid end väljastavat eeskirju rikkudes 16 või 17 sertifikaati A.TR.1, ei ole asjakohane, kuna need sertifikaadid ei ole käesoleva menetluse esemeks ja kuna nendega seotud imporditollimaks on ühenduse tolliseadustiku artikli 239 alusel hagejale juba tagastatud. Asjaolu, et Türgi ametiasutused tunnistasid, et väljastasid teadlikult 16 või 17 sertifikaati eeskirju rikkudes, osutab vastupidi sellele, et ametiasutused osalesid faktiliste asjaolude väljaselgitamisel oma mainet säästmata ja on tõendiks nende poolt vaidlusaluste sertifikaatide autentsuse puudumise kohta tehtud avalduste usaldusväärsuse kohta.

188    Lisaks tõdeb komisjon hageja selle argumendi kohta, et Türgi ametiasutused jätsid täitmata vaidlusaluste sertifikaatide 14. ja 15. lahtri, et need lahtrid on ette nähtud juhuks, kui kontrollitakse sertifikaatide sisu, st nendega seotud kaupade tegelikku päritolu. Kuna vaidlusalused sertifikaadid on võltsitud, ei olnud Türgi ametiasutustel põhjust neid 14. ja 15. lahtri täitmise teel hiljem autentseks muuta.

189    Lõpuks teatab komisjon, et ei ole nõus hageja väitega, et Türgi ametiasutuste 9. jaanuari 1998. aasta kirjas UCLAF-ile sisalduvad avaldused selle kohta, et UCLAF-il ei ole vaja Türgis kontrolli läbi viia, kujutavad endast tõendit nende ametiasutuste kaasosaluse kohta. Komisjoni sõnul ei puuduta see kiri vaidlusaluste sertifikaatide järelkontrolli, mida ei olnud selleks kuupäevaks veel tehtud. Lisaks märgib komisjon, et pärast seda, kui esialgne sellekohane uurimine oli tehtud, tegi UCLAF 1998. aasta detsembris kontrollkäigu Türki ning pealegi võimaldas uurimine väga kiiresti – juba 8. märtsiks 1999 – tuvastada, et vaidlusalused sertifikaadid ei olnud autentsed, kuna need olid võltsitud.

190    Teiseks väidab komisjon, et samuti ei ole asjakohased hageja kinnitused selle kohta, et Türgi ametiasutused tegid vastuolulisi avaldusi.

191    Esiteks märgib komisjon, et hageja mainitud kirjavahetus käsitleb neid sertifikaate, mis tunnistati kehtetuks, kuid siiski autentseks ja mis ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Järgmiseks, mis puutub uurimise esimese etapi käigus edastatud vahejäreldustesse, siis need järeldused olid vaid esialgsed. Türgi ametiasutused ei muutnud kunagi 8. märtsi 1999. aasta kirjas olnud seisukohta, et vaidlusalused sertifikaadid on võltsingud, kuna need ei olnud välja antud kõnealuste ametiasutuste poolt.

192    Lõpuks kinnitab komisjon eelkõige seoses hageja väidetega sertifikaadi nr D 141591 kohta, et need väited ei ole asjakohased, kuna see sertifikaat ei ole Türgi ametiasutuste 8. märtsi 1999. aasta kirjas esitatud võltsitud sertifikaatide loetelus ja ei ole seega käesoleva kohtumenetluse esemeks. Komisjon meenutab siiski, et palus 3. juuni 2000. aasta kirjaga just nimelt Itaalia tollil teatada, kas kõnealune sertifikaat on võltsitud või on see üksnes sisu osas ebatäpne. Komisjonile 7. juuni 2002. aasta kirjaga edastatud 6. juuni 2002. aasta kirjas teatas Ravenna tolliteenistus kõrgemalseisvatele asutustele Bolognas ja Roomas, et Türgi ametiasutused tunnistasid 15. mai 1998. aasta sõnumis selle liikumissertifikaadi võltsituks. Ankarasse 1998. aasta oktoobris tehtud kontrollkäigu tulemusel kinnitas võltsimist ka UCLAF. Lisaks märkis Ravenna tolliteenistus, et hageja ei esitanud võltsingu tuvastamise järel toimunud tollimaksu sissenõudmise peale hagi ega esitanud tagasimaksmise taotlust, mööndes nõnda selgelt, et sertifikaat oli võltsitud.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

193    Käesoleva juhtumi asjaolude suhtes kohaldatava õiguse kohaselt osutavad assotsiatsioonilepingu pooled vastastikku abi, et tagada tollialaste õigusaktide nõuetekohane kohaldamine. Vastastikuse abi eesmärk on eelkõige kaupade liikumissertifikaatide ehtsuse ja nõuetele vastavuse kontrolli tagamine (tolliliidu üleminekuetapi osas vt määruse nr 4115/86 artikli 2 lõige 3 ja otsuse nr 5/72, muudetud otsusega nr 1/78, artikkel 11; tolliliidu lõppetapi osas vt otsuse nr 1/95 7. lisa artikkel 2 ja otsuse nr 1/96 artikkel 15).

194    Mis puutub hageja argumenti selle kohta, et Türgi ametiasutuste kiire ja tõhusa abi puudumine uurimisel osutab sellele, et need ametiasutused osalesid võltsitud sertifikaatide koostamisel ja välja andmisel, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et hageja imporditoimingute kohta käivate sertifikaatide järelkontroll sai alguse Türgi ametiasutuste 15. mai 1998. aasta kirjast Ravenna tolliteenistusele, milles juhiti tähelepanu, et sertifikaat D 141591 on võltsitud. Pärast selle ilmsikstulekut tegi UCLAF esimese kontrollkäigu Türki ajavahemikul 12.–15. oktoober 1998, st Türgi ametiasutustelt teabe saamisest vaevalt viie kuu möödumisel. Teine kontrollkäik toimus ajavahemikul 30. novembrist 2. detsembrini 1998. Hageja arvates osutab koostöö puudumisele Türgi ametiasutuste 9. jaanuari 1998. aasta kiri, milles teatatakse, et UCLAF-i kontrollkäik ei ole vajalik. Siiski on vaieldamatu, et uurimine seoses vaidlusaluste sertifikaatidega sai alguse alles pärast 15. maid 1998 ja et UCLAF-i kontrollkäik sooritati mõistliku ajavahemiku möödudes esimese võltsingu avastamisest.

195    Lisaks tuleb tõdeda, et Türgi ametiasutused kontrollisid väga suurt hulka sertifikaate – mitutsadat, millest 103 olid esitatud hageja poolt – kuid sellele vaatamata esitati Türgi ametiasutuste poolt võltsituks tunnistatud sertifikaatide loetelu Ravenna tolliteenistusele 8. märtsi 1999. aasta kirjaga, st vähem kui kolm kuud pärast UCLAF-i viimase kontrollkäigu lõppu.

196    Lõpuks tuleb osutada vaidlusaluseid sertifikaate käsitlevale mahukale kirjavahetusele ühenduse ja Türgi ametiasutuste vahel. Ükski veenev tõend ei toeta hageja väidet, mille kohaselt keeldusid Türgi ametiasutused ja eelkõige Türgi alaline esindus alates 2000. aastast tegemast komisjoniga koostööd. Ka ei saa hageja teha käesoleva juhtumi suhtes ühtki paikapidavat järeldust Verona prokuratuuri otsuse alusel, millega lõpetati kriminaalmenetlus. Selles otsuses piirdus pädev prokurör sellega, et mainis raskusi veenvate tõendite hankimisel, siiski nende raskuste eest vastutajat mainimata. Järelikult on see argument põhjendamata ja tuleb tagasi lükata.

197    Teiseks väidab hageja, et Türgi ametiasutused takistasid faktiliste asjaolude väljaselgitamist, andes liikumissertifikaatide nõuetele vastavuse ja autentsuse kontrollimise kohta vastuolulist teavet. Sellega seoses mainib hageja kolme konkreetset sertifikaati, nimelt sertifikaate A.TR.1 D 437214, D 141591 ja D 412662, millele anti Türgi ametiasutuste järjestikustes teatistes erinev hinnang.

198    Nagu märgib ka komisjon, on tõsi, et vaidlusaluste sertifikaatide hulka kuulub üksnes sertifikaat D 437214 ja teised kaks ei ole käesoleva kohtumenetluse esemeks. Samas tuleb ka märkida, et hageja tugineb kolme kõnealuse sertifikaadiga seotud võimalikele vastuoludele selleks, et tõendada, et Türgi ametiasutused ei kontrollinud kõiki sertifikaate vajaliku täpsusega. Arvestades, et sertifikaatide autentsuse kontrollimise menetluse puudulikkus võib tähendada Türgi ametiasutuste poolt assotsiatsioonilepingust tulenevate kohustuste tõsist rikkumist, tuleb hageja nende väidete asjakohasust kontrollida ka nende sertifikaatide suhtes, mis ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks.

199    Seoses sertifikaadiga D 141591 tuleb märkida, et toimikus olevatest teatistest nähtub, et esialgu tunnistasid Türgi ametiasutused selle võltsituks, ja hiljem vigu sisaldavaks. Just selle määratluse mitmetähenduslikkuse tuvastamine ajendas komisjoni esitama 3. juunil 2002 taotlust selgituste saamiseks. Itaalia ametiasutuste 7. juuni 2002. aasta kirjaga sellele taotlusele antud vastusest nähtub, et Türgi ametiasutused kinnitasid hiljem 8. märtsi 1999. aasta kirjaga, milles tehti teatavaks Türgis toimunud uurimise lõplikud tulemused, järeldust, et kõnealune sertifikaat on võltsitud. Pealegi ilmneb sellest 7. juuni 2002. aasta teatisest, et selle sertifikaadi võltsituks tunnistamine põhineb samuti UCLAF-i 1998. aasta oktoobris Türki tehtud kontrollkäigu järeldustel. Seega tuleb teha järeldus, et igasugused võimalikud vastuolud seoses selle sertifikaadi määratlusega oli võimalik 1998. aasta oktoobris kõrvale jätta ja et sertifikaadi autentsuse puudumise osas ei olnud 8. märtsil 1999 enam kahtlusi. Lõpuks tuleb märkida, et sertifikaat ei kuulunud käesoleva juhtumi vaidlusaluste sertifikaatide hulka. Hageja ei esitanud hagi võltsingu tuvastamise järel toimunud tollimaksu sissenõudmise peale aga sissenõutud tollimaksu tagasimaksmise taotlust, mööndes nii vaikimisi kõnealuse sertifikaadi ehtsuse puudumist.

200    Sertifikaadi D 412662 puhul tuleb tõdeda, et 16. juuli 1999. aasta kirjas tunnistasid Türgi ametiasutused selle vigu sisaldavaks, kuna sellega hõlmatud kaubad ei olnud Türgi päritolu. Pärast seda teatasid Türgi ametiasutused 10. augusti 1999. aasta kirjaga OLAF-ile, et on teinud vea ja et kõnealune sertifikaat tuleb tunnistada mõningaid vigu sisaldavaks, kuna vaid osa sellega hõlmatud kaupu ei olnud Türgi päritolu. Seda viimast tõdemust kinnitati 19. augusti 1999. aasta kirjas Ravenna tolliteenistusele. Neist kolmest eespool mainitud teatisest nähtub, et Türgi ametiasutused ei teinud komisjoniga tehtud halduskoostöö raames vastuolulisi avaldusi, vaid lihtsalt täiendasid ja muutsid 16. juuli 1999. aasta esialgset teatist.

201    Hageja poolt märgitud vastuolu tuleneb hilisemast, 27. septembri 1999. aasta kirjast hageja emaettevõtjale Steinhauserile, milles Türgi ametiasutused märgivad, et sertifikaat D 411262 on veatu. Seda kirja ei saadetud tollide vahelise koostöö raames ning seega ei sisalda see kaupade liikumissertifikaatide kontrollimise menetluse ametlikku tulemust. Lisaks on võimalik, et Türgi ametiasutused ei olnud eriti innukad hagejaga suhtlema ja seega jätsid talle teatamata, et kõnealune sertifikaat on ainult osaliselt veatu. Seega tuleb teha järeldus, et hageja ei saanud selle alusel teha käesoleva juhtumi osas paikapidavat järeldust. Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et 20. detsembri 2000. aasta otsuses märkis Tribunale civile e penale de Ravenna, et Türgi ametiasutused tegid selle sertifikaadi esialgsel määratlemisel vea.

202    Mis puutub sertifikaati D 437214, siis tuleneb eespool punktis 120 ja järgmised esitatud kaalutlustest, et Türgi ametiasutused näivad olevat teatud hetkel muutnud oma esialgset tõdemust, et sertifikaat on võltsitud. Siiski ei ole see vastuolu ilmne, kuna Türgi ametiasutuste kirjalikes teatistes kasutatud mõisted ei ole täpsed. Lisaks tuleb tõdeda, et komisjon esitas Türgi ametasutuste edastatud ebatäpse teabe kohta taotluse selgituste saamiseks. Hilisem kontrollimine võimaldas ilma igasuguse kahtluseta kinnitada, et sellele sertifikaadile antud esialgne hinnang oli õige ja et tegemist oli tõepoolest võltsitud sertifikaadiga.

203    Eespool esitatust tuleneb, et nende vastuolude põhjal, mille olemasolu hageja väitis, ei ole võimalik järeldada, et Türgi ametiasutuste poolt läbiviidud sertifikaatide autentsuse kontrolli menetlus oli ilmselgelt nõuetele mittevastav. Tollidevahelise halduskoostöö raames ilmsiks tulnud ebaselgus oli tegelikult seotud ainult kahe sertifikaadiga, nimelt sertifikaatidega A.TR.1 D 437214 ja D 141591. Pealegi esitati nende sertifikaatide kohta tehtud ebaselgete avalduste kohta taotlused selgituste saamiseks ja nende sertifikaatide lõplikus määratluses võis olla kindel. Arvestades kontrollitud sertifikaatide koguarvu puudutasid Türgi ametiasutuste teatavad ebaselged avaldused üksnes väga väikest arvu sertifikaate. Järelikult ei saa neid hiljem täpsustatud avaldusi iseenesest pidada assotsiatsioonilepingust ja selle rakendussätetest tulenevate haldusabiga seotud kohustuste oluliseks rikkumiseks. Niisiis ei saa Türgi ametiasutusi sellega seoses üheski rikkumises süüdistada.

204    Mis kolmandaks puutub hageja argumenti, et Türgi ametiasutused jätsid täitmata liikumissertifikaatide 14. ja 15. lahtri, siis piisab, kui märkida, et need lahtrid on seotud kaupade tegeliku päritolu kontrolliga ja nende vastavusega sertifikaadi sisule. Kuna Türgi ametiasutused tuvastasid, et sertifikaadid on võltsitud, ei pidanud nad 14. ja 15. lahtrit täitma, sest sisuliselt ei saanud enam olla küsimust, kas kaubad vastavad dokumentidele, mis ei ole autentsed.

205    Lõpuks tuleb märkida, et hageja tugineb väitele, milles ta püüab taasesitada meetodit, mida Türgi ametiasutused kasutasid selleks, et tunnistada teatavad sertifikaadid vigu sisaldavaks ja teised sertifikaadid nende identsusele vaatamata võltsituks. Selle kohta tuleb tõdeda, et hageja väidet ei toeta ükski veenev tõend ja väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

206    Eelnevat arvestades tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata kõik hageja argumendid selle kohta, et Türgi ametiasutused on rikkunud haldusabi käsitlevaid eeskirju.

e)     Täiendavad asjaolud

 Hageja väited

207    Hageja kinnitab, et ka muud asjaolud osutavad Türgi ametiasutuste sellistele rikkumistele, mis tähendavad tema seisukohalt eriolukorda.

208    Esiteks kinnitab hageja, et Mersini tolliametnike konkreetne rikkumine oli Türgi ametiasutuste üldise ja struktuurse rikkumise tagajärg. Selle väite kinnituseks viitab ta kõigepealt asjaolule, et Ankaras toimunud kohtumisel Türgi tolliameti keskasutuse juhatajaga teatati hageja esindajale T. Nothelferile, et kõigi kaupade liikumissertifikaatide kontrollimiseks oli alustatud kriminaalmenetluse raames uurimine. Mis puutub komisjoni argumenti, et selline uurimine ainult kinnitab Türgi tolliameti usaldusväärsust, siis märgib hageja, et komisjon oleks pidanud teadma, et tegemist on ainult ühega kõnealuse tolliameti ettekäänetest, jätmaks muljet meetmete võtmisest. Tegelikult kõnealuseid sertifikaate kriminaalmenetluse käigus ei uuritud.

209    Järgmiseks nähtub ühest teisest kohtumisest hageja esindajate ja Türgi peaministri majandusasjade büroo juhataja Dograni vahel, et Türgi Vabariik on sisuliselt huvitatud vaid Türgi ettevõtjate majandusarengust, ignoreerides sooduskorra eeskirjade ja kaupade päritolureeglite sisu ja tähtsust. See suhtumine vastas Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud juhtumite kohta tehtud järeldustele ja UCLAF teavitas Türgi ametiasutusi alles hiljem sooduskorra eeskirjade järgimise kohustuse tähtsusest. Sellega seoses rõhutab hageja repliigis, et vastupidi komisjoni väitele oleksid Türgi peaministri büroo teenistused pidanud olema teadlikud liikumissertifikaatide koostamise tingimustest.

210    Teiseks rõhutab hageja, et esitas Ankaras asuva advokaadibüroo kaudu kaebuse Akmani peale, kes on sama nime kandva Türgi äriühingu tegevjuht. Siiski lõpetas Mersini prokuratuur 2001. aastal kriminaalmenetluse, ilma et hageja esindajatele oleks korduvatele järelepärimistele vaatamata käesoleva hetkeni teatatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhjusi. Hageja oletab, et 32 vaidlusalust sertifikaati A.TR.1 kinnitati ehtsate Türgi tolliameti templitega ja et järelikult sai pädev prokuratuur Ankarast korralduse kriminaalmenetlus lõpetada.

211    Repliigis lükkab hageja tagasi komisjoni argumendid, mille kohaselt Akmani suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist selgitab asjaolu, et tema ei osalenud võltsimises. Kõigepealt ei ole hageja arvates üldse kindel, kas kriminaalmenetlus alustati. Järgmiseks märgib hageja, et kui oletada, et võltsimine oleks toimunud, siis oleks Akman olnud selle peamine tulusaaja. Lõpuks väidab hageja, et 23. detsembri 1998. aasta UCLAF-i kontrollkäigu aruandest nähtub, et komisjoni esindajad vestlesid Mersini prokuratuurist Bolatiga, kes andis neile koopiad kõigist sertifikaatidest, millel esines Akmani nimi. Hageja väitel komisjon sellel vestlusel esitatud taotlusele saada teavet kriminaalmenetluse tulemuste kohta vastust ei saanud.

212    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon näib olevat jõudnud vaidlusaluste sertifikaatide koostamise osas Türgis korraldatud uurimisel „oma võimaluste piirini”. Hageja kinnitab, et UCLAF-il ei olnud võimalik tutvuda Mersini büroo tolliregistritega ega vestelda pädevate ametnikega. Hageja väite kohaselt ei saanud UCLAF sooritada põhjalikumat uurimist seetõttu, et selline uurimine oleks paljastanud asjaolu, et majandusarenguga seotud põhjustel ja kõrgete Türgi poliitikategelaste osalusel on Mersini kaudu sertifikaati A.TR.1 kasutades ühendusse eksporditud suurel hulgal kolmandatest riikidest pärinevaid tooteid.

213    Esiteks lükkab komisjon tagasi hageja väite Türgi ametiasutustega toimunud vestlustest. Seoses sellega leiab komisjon, et Ankara tolliameti keskasutuse nõustumine kõigi sertifikaatide A.TR.1 uurimisega kriminaalmenetluse raames kinnitab nende 8. märtsi 1999. aasta kirjas esitatud järelduste usaldusväärsust, mille kohaselt kõnealuseid sertifikaate ei andnud välja Türgi ametiasutused. Lisaks sellele leiab komisjon, et samuti ei oma tähtsust hageja väide selle kohta, et Dogran ei olnud teadlik sooduskorra eeskirjade ja kaupade päritolureeglite sisust ja tähtsusest, kuna Dogran Türgi peaministri majandusasjade büroo töötajana ei pidanud neid reegleid ja eeskirju tundma.

214    Teiseks rõhutab komisjon, et Akmani suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine võis olla tingitud sellest, et Akman tegutses ise heauskselt ja ei osalenud seega võltsimises. Peale selle on vaid vähestes kriminaalmenetluse seadustikes sätestatud kohustus põhjendada süüaluse suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist.

215    Kolmandaks meenutab komisjon seoses hageja väitega, mille kohaselt komisjon ja UCLAF jõudsid Türgi ametiasutuste koostöö puudumise tõttu uurimisel „oma võimaluste piirini”, et mainitud ametiasutused tegid täielikku koostööd ja UCLAF-il oli võimalik Türgis nõuetekohaselt uurimist läbi viia ning et ühtki võltsitud deklaratsiooni ei tuvastatud, nagu ilmneb 9. ja 23 detsembri 1998. aasta kontrollkäigu aruannetest.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

216    Hageja väited nende vestluste sisu kohta, mis toimusid hageja esindajate ja Drogani vahel, ei ole asjakohased. See, kas selline ametnik nagu Drogan oli teadlik sooduskorda ja liikumissertifikaatide koostamist reguleerivate eeskirjade sisust ja tähtsusest, ei saa mõjutada käesoleva juhtumi asjaolusid. Samuti piisab, kui märkida seoses hageja väidetega, mille kohaselt Türgi tolliameti keskasutuse ametnik väitis, et liikumissertifikaatide kontrollimiseks algatati kriminaalmenetlus, et need väited mitte ainult ei ole asjakohased, vaid neid ei toeta ka ükski tõend.

217    Järgmiseks ei saa nõustuda ka hageja väidetega, mis puudutavad Mersini prokuratuuri korraldusel kriminaalmenetluse lõpetamist Akmani suhtes, kes on sama nime kandva Türgi äriühingu tegevjuht. Isegi kui osutuks õigeks, et hagejat ei teavitatud selle lõpetamisotsuse aluseks olnud põhjustest, ei võimalda see asjaolu siiski mingil juhul järeldada, et hageja kaebus jäi tulemuseta, kuna Mersini prokuratuur sai aru, et vaidlusalused sertifikaadid ei ole võltsitud. Esiteks on tegemist Türgi kriminaalõiguse valdkonda kuuluva küsimusega ja teiseks hageja isegi ei püüdnud tõendada, et tal on kaebuse esitajana Türgi asjaomaste õigusaktide alusel õigus saada teada kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendused. Samuti ei ole hageja esitanud ühtki tõendit, mille põhjal võiks järeldada, et Türgi ametiasutused ei ole vastanud komisjoni taotlusele saada teavet kriminaalmenetluse tulemuste kohta.

218    Lõpuks, mis puutub hageja argumenti, et Türgi ametiasutused seadsid UCLAF-i poolt Türgis läbi viidud uurimistele mitmesuguseid takistusi, siis tuleb märkida, et selle väite toetuseks ei ole esitatud ühtki veenvat tõendit. Nimelt ei ole hageja esile toonud ühtki asjaolu, mis võimaldaks oletada, et UCLAF ei saanud läbi viia põhjalikku uurimist eelkõige Mersini tollibüroos. Koostöö puudumise väitele räägib vastu 9. ja 23 detsembri 1998. aasta kontrollkäigu aruannete sisu, kus nenditakse, et Türgi ametiasutused tegid koostööd.

219    Eelnevat arvestades ei ole ükski hageja poolt esitatud asjaolu selline, et võiks endast kujutada Türgi ametiasutuste poolt assotsiatsioonilepingust ja selle rakendussätetest tulenevate kohustuste tõsist rikkumist.

220    Eeltoodust järeldub, et teise väite see osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

3.     Euroopa Komisjonile omistatavad rikkumised

221    Hageja väidab sisuliselt seda, et komisjon rikkus tõsiselt oma kohustust kaitsta hagejat ja teisi asjaomaseid importijaid. Komisjonile omistatavad rikkumised tulenevad 1) Türgi ametiasutuste poolt järelevalve ja kontrolli puudumisest sooduskorra kohaldamise üle, 2) Türgi ametiasutuste poolt kasutatavate templite ja allkirjade näidiste liikmesriikide tollidele edastamata jätmisest, 3) importijate õigeaegselt hoiatamise kohustuse rikkumisest ja 4) Türgis läbi viidud uurimiste raames faktilistele asjaoludele vale hinnangu andmisest.

a)     Sooduskorra üle nõuetekohase kontrolli puudumine

 Poolte argumendid

222    Esiteks väidab hageja, et Türgi ametiasutused ei mõistnud kaupade päritolureegleid. Selle väite toetuseks esitab ta enda esindajate järeldused Türgi ametiisikutega Ankaras ja Mersinis toimunud vestluste kohta. Hageja väitel kaasnes sertifikaadi ART.1 välja andmisega alati Türgi peaministri majandusasjade büroo eri vormis nõusolek. Ka muudel juhtudel kinnitasid pädevad Türgi ametiasutused sertifikaate A.TR.1 kaupade päritolu arvesse võtmata, kuna nad ilmselgelt ei mõistnud sellise tegevuse ebaseaduslikkust. Seoses sellega esitab hageja võrdluse eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud juhtumitega, mille puhul Esimese Astme Kohus tuvastas, et käesoleva juhtumi asjaolusid hõlmava ajavahemikuga peaaegu samal ajavahemikul ei täitnud Türgi pädevad ametiasutused asjaomaseid tollialaseid õigusakte eesmärgiga saada Euroopa ühendustega rajatavast tolliliidust kasu oma riigi majanduse edendamiseks.

223    Hageja väitel kohaldatakse käesoleval ajal neid sätteid, mis reguleerivad kaupade liikumissertifikaatide A.TR.1 koostamist ja väljastamist, peamiselt nõuetekohaselt ja rangemalt. See muutus leidis siiski aset alles pärast UCLAF-i poolt Türgis läbi viidud uurimisi ja kahtlemata ka eespool viitatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud juhtumite ning käesoleva juhtumi tõttu komisjoni ja Türgi ametiasutuste vahel peetud kõneluste tulemusel.

224    Teiseks väidab hageja, et komisjon ei jälginud assotsiatsioonilepingust tulenevatest reeglitest kinnipidamist, mida ta oleks pidanud tagama EÜ artikli 211 ja hea halduse põhimõtte alusel. Komisjonil on eriline kohustus teostada järelevalvet ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud sooduskohtlemis- ja päritolukokkulepete üle.

225    Hageja rõhutab, et otsuse nr 1/95 artikkel 26 näeb otseselt ette vajaduse tagada tolliliidu tõhus toimimine ja sooduskorra parandamine, kuna assotsiatsiooninõukogu on ise võtnud kohustuse vaadata korrapäraselt läbi sellesse korda tehtavad parandused. Lisaks sellele on komisjonil tolliliidu loomise raames pidev kontakt pädevate Türgi ametiasutustega assotsiatsiooninõukogu ja tollikomitee kaudu, milles komisjon on esindatud. Hageja arvates on nende organite peamine ülesanne tagada, et Türgis mõistetakse ja kohaldatakse nõuetekohaselt sätteid kaupade päritolu kohta ning nende üle on pidev kontroll.

226    Hageja väidab, et komisjon rikkus hoolsuskohustust, jättes õigeaegselt pöördumata tollikoostöö komitee poole selleks, et selgitada olukorda ja võtta meetmeid, tagamaks assotsiatsiooninõukogu otsuste täitmine Türgi tolliameti poolt. Sellega seoses kinnitab hageja, et ei mõista komisjoni argumenti selle kohta, et assotsiatsiooninõukogu või mõlema poole esindajatest koosnev tollikomitee saab otsuseid teha üksnes ühehäälselt. Kuna assotsiatsiooninõukogu võtab vastu otsuseid, mida Türgi ja Euroopa tollid peavad täitma, siis tuleneb komisjonipoolne tõsine rikkumine esiteks asjaolust, et komisjon ei hankinud teavet selle kohta, kuidas täidetakse assotsiatsiooninõukogu otsuseid tollikomitees või Türgis, ja teiseks asjaolust, et komisjon ei kasutanud ära eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olevate juhtumitega seoses tekkinud võimalust, et tõhustada juba alates 1993. või 1994. aastast põllumajandustoodete päritolureeglitest kinnipidamise kontrolli.

227    Kolmandaks lisab hageja, et komisjoni hoolsuskohustus oli Türgi Vabariigi osas kõrgem eelkõige Türgi ametiasutuste varasemate rikkumiste tõttu, mis tuvastati eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuses. Lisaks märgib hageja, et Türgi kaupade eksport ühendusse kasvas oluliselt samal ajavahemikul, kui toimusid vaidlusalused imporditoimingud. Komisjon ei oleks saanud nõustuda impordi sellise olulise kasvuga, nõudmata ühelt poolt templite ja allkirjade näidiste esitamist ja teiselt poolt kontrollimenetluse raames piisavat kontrolli päritolusertifikaatide üle.

228    Lisaks sellele oleks komisjon pidanud selle tõttu, et niisuguse kontrollimenetluse käigus edastati vastuolulist ja eksitavat teavet, läbi viima täiendavat kontrolli. Lõpuks leiab hageja, et seda kontrollikohustust rõhutas veelgi asjaolu, et Türgi ametiasutused ei kasutanud sertifikaatide seadusele vastavuse kohta selge vastuse andmiseks sertifikaatide A.TR.1 tagakülge.

229    Esiteks vaidleb komisjon vastu sellele, et tegemist on mis tahes analoogiaga eespool mainitud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud juhtumitega. Komisjon väidab esiteks, et käesolev juhtum erineb neist juhtumitest oluliselt, sest käesoleval juhul on tegemist päritolusertifikaatide võltsimisega, mida tegid kolmandad isikud ja milles Türgi ametiasutused ei osalenud. Türgi ametiasutuste poolt teabe edastamata jätmine või eeskirjade rikkumine ei oma seega tähtsust, kuna Türgi ametiasutused ei osalenud 32 vaidlusaluse sertifikaadi võltsimisel. Hagejate väidete ekslikkuse tõendamise eesmärgil peab komisjon siiski vajalikuks loetleda erinevused käesoleva juhtumi ja eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude vahel.

230    Nii on komisjoni väitel Türgi televiisorite kohtuotsuses (punkt 261) sedastatud, et Türgi ametiasutused ootasid enam kui 20 aastat, enne kui nad rakendasid assotsiatsioonilepingu ja lisaprotokolli sätted kompenseeriva maksu kohta. Lisaks sellele ei kontrollinud komisjon seda rakendamist nõuetekohaselt. Seevastu käesoleva juhtumi puhul võltsiti kõnealuseid päritolusertifikaate Türgi ametiasutuste osaluseta. Järgmiseks tuvastas Esimese Astme Kohus samas otsuses (punkt 262), et assotsiatsiooninõukogu asjaomaseid otsuseid ei avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas, samas kui käesoleva juhtumi puhul avaldati kõik kohaldatavad aktid nõuetekohaselt. Lõpuks reageeris komisjon alles neli aastat pärast seda, kui esitati esimene kaebus kõnealuste sätete kohaldamisega seotud probleemide kohta (punkt 263), samas kui käesoleva juhtumi puhul võttis komisjon Türgi ametiasutustega viivitamata ühendust.

231    Teiseks väidab komisjon, et mahukas kirjavahetus Türgi pädevate ametiasutustega ja see, et UCLAF tegi kontrollkäigu Türki suhteliselt varsti pärast seda, kui tekkisid esimesed kahtlused võltsimise suhtes, tõendavad iseenesest, et komisjon ei rikkunud oma kohustust kontrollida sooduskorda.

232    Kolmandaks rõhutab komisjon, et hageja jätab tähelepanuta asjaolu, et assotsiatsioonilepingust ja assotsiatsiooninõukogu või mõlema poole esindajatest koosneva tollikomitee asjaomastest otsustest tulenevalt peab päritolureeglite täitmise Türgis tagama Türgi Vabariik ja mitte komisjon. Komisjon väidab, et laskmata Türgi Vabariigil ühelgi juhul toimida meelevaldselt, piirdus ta sellega, et palus Türgi valitsusel esitada oma seisukoht ja viis vajadusel läbi kohapealse kontrolli. Samuti on assotsiatsiooninõukogu ja mõlema poole esindajatest koosnev tollikomitee ühisorganid, mis – isegi kui neil oleks olnud selle juhtumi osas pädevus, mis aga komisjoni sõnul puudus – saavad otsuseid teha üksnes ühehäälselt (assotsiatsioonilepingu artikli 23 lõige 3) ja seega ei saanud komisjon neis organites Türgi esindajate tahte vastaselt peale sundida ühtki oma algatust. Siiski kohaldati kõiki assotsiatsiooninõukogu otsuseid ja liikmesriikide tollid viisid läbi sihtkontrolle. Komisjon kinnitab, et on Türgi ametiasutustele korrapäraselt esitanud kõik sooduskorra raames esile kerkinud probleemid ja kõigi nende asjaolude kohta on kõnealustelt ametiasutustel saadud selgitus.

233    Lõpuks märgib komisjon seoses hageja argumendiga, mille kohaselt andsid Türgi ametiasutuste vastuolulised avaldused komisjonile aluse läbi viia täiendav kontroll, et kuna vastuolulisi avaldusi ei olnud, siis ei ole see argument asjakohane.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

234    Assotsiatsioonilepingu rakendamise järelevalve ja kontrolliga seotud väidetavate rikkumiste osas tuleb märkida, et tulenevalt EÜ artiklist 211 ja hea halduse põhimõttest on komisjonil kohustus tagada assotsiatsioonilepingu nõuetekohane rakendamine (vt eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsus, punkt 257, ja viidatud kohtupraktika). See kohustus tuleneb samuti assotsiatsioonilepingust endast ja assotsiatsiooninõukogu poolt vastu võetud eri otsustest (eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsus, punkt 258).

235    Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et komisjon pole võtnud vajalikke meetmeid selleks, et tagada assotsiatsioonilepingu nõuetekohane rakendamine.

236    Mis kõigepealt puutub hageja väitesse, et Türgi ametiasutused ei mõistnud nende toodete kohta käivaid päritolureegleid, mille suhtes võib kohaldada sooduskorda, siis piisab, kui märkida, et see väide ei ole asjakohane, kuna vaidlusaluseid sertifikaate ei andnud välja need ametiasutused. Nagu nähtub punktist 150 ja järgmised, ei ole hageja tõendanud, et Türgi ametiasutused oleksid osalenud nende sertifikaatide koostamisel.

237    Järgmiseks piisab, kui märkida, et samuti ei ole asjakohane hageja argument, mille kohaselt oleks komisjon pidanud tõhustama kontrolli Türgi Vabariigi poolt päritolusertifikaatide koostamise eeskirjade kohaldamise üle esiteks selle tõttu, et import Türgist kasvas oluliselt ja teiseks järelduste tõttu, mis tehti eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud juhtumite kohta.

238    Hageja tugineb üldist laadi väidetele selle kohta, et Türgi ametiasutused on assotsiatsioonilepingut süstemaatiliselt rikkunud, ilma selle kohta siiski veenvaid tõendeid esitamata. Lisaks ei ole hagejal võimalik eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuses Esimese Astme Kohtu poolt tehtud järelduste põhjal teha üldist järeldust, et Türgi ametiasutuste poolt liikumissertifikaatide koostamise menetlus tervikuna rikub süstemaatiliselt päritolureegleid. Isegi kui möönda, et komisjon oleks pidanud assotsiatsioonilepingu rakendamist tõhusamalt kontrollima, tuleb tõdeda – nii nagu nähtub eespool punktist 194 –, et UCLAF viis Türgis läbi uurimise niipea, kui tekkisid esimesed kahtlused liikumissertifikaatide võltsimise suhtes ja seega on komisjon tegelikult taganud assotsiatsioonilepingu nõuetekohase rakendamise.

239    Hageja need argumendid, mis puudutavad komisjoni kohustust pöörduda assotsiatsiooninõukogu või tolliidu ühiskomitee poole, mis asutati otsuse nr 1/95 artikliga 52, ei ole asjakohased. Vastavalt assotsiatsioonilepingu artiklile 22 on assotsiatsiooninõukogu peamine ülesanne võtta vajalikke meetmeid, et tagada selle lepingu nõuetekohane toimimine ja täitmine poolte poolt (eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsus, punkt 274). Sarnaselt sellele on otsuse nr 1/95 artikli 52 lõike 1 kohaselt tolliliidu ühiskomitee ülesanne tagada tolliliidu nõuetekohane toimimine eelkõige koostades soovitusi assotsiatsiooninõukogule. Lisaks sellele sätestab otsuse nr 1/95 artikli 52 lõige 2, et pooled konsulteerivad omavahel ühiskomitees kõigis selle otsuse rakendamisse puutuvates küsimustes, mis tekitavad raskusi ühele või teisele poolele.

240    Eespool esitatu alusel peab nentima, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon on Türgi Vabariigiga kokku lepitud halduskoostöö käigus põrkunud selliste raskustega, mille tõttu oleks olnud põhjendatud nendes organites läbirääkimiste alustamine konkreetsete meetmete üle nende raskuste tõrjumiseks. Seoses Türgi ametiasutuste ebaselgete avaldustega kolme liikumissertifikaadi kohta piisab, kui märkida, et eespool punktist 203 nähtub, et need sertifikaadid ei olnud sellised, mis oleksid seadnud kahtluse alla kontrollimenetluse nõuetele vastavuse ja samuti tegid Türgi ametiasutused koostööd komisjoniga, kui see esitas neile taotlused avalduste kohta selgituste saamiseks.

241    Mis puutub hageja püüdu tõendada analoogiat nende faktiliste asjaoludega, mis olid eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks, siis tuleb märkida, et need faktilised asjaolud ei ole võrreldavad asjaoludega, mida on uuritud käesoleva kohtuasja käigus. Eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud juhtumite osas sedastas Esimese Astme Kohus, et Türgi ametiasutused panid toime tõsiseid rikkumisi, sh eelkõige jätsid rakendamata assotsiatsioonilepingu need sätted, mis mõjutasid kogu Türgi päritolu televiisorite eksporti. Need rikkumised aitasid kaasa ekspordiga seonduvate eeskirjade rikkumisele, asetades eksportijad eriolukorda ühise tolliseadustiku artikli 239 tähenduses (eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsus, punktid 255 ja 256).

242    Käesoleval juhul ei ole seoses vaidlusaluste sertifikaatidega tõendatud, et rikkumised olid sellised, mis mõjutasid puuviljamahla eksporti tervikuna. Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses mainitud Türgi ametiasutuste sellised rikkumised, mis võivad tekitada eriolukorra, puudutavad üksnes neid hageja esitatud liikumissertifikaate, mille Türgi toll on alusetult koostanud. Nende sertifikaatidega seoses leidis komisjon, et Türgi pädevad ametiasutused teadsid või oleksid pidanud teadma, et kaubad, mille kohta nad päritolusertifikaadi välja andsid, ei vasta sooduskorra kohaldamise tingimustele. Teisalt, nagu eespool tõdetud, ei aidanud mingi rikkumine Türgi ametiasutuste poolt kaasa 32 vaidlusaluse sertifikaadi koostamisele.

243    Eespool esitatu alusel tuleb hageja argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b)     Templi- ja allkirjanäidiste edastamata jätmine

 Poolte argumendid

244    Hageja väidab, et kuna komisjon jättis liikmesriikidele ja eelkõige Itaalia valitsusele edastamata Türgi eksporditollibüroode ja eelkõige Mersini tollibüroo poolt kasutatavate templite jäljendite ja allkirjade näidised, rikkus komisjon tõsiselt oma kohustusi selliste importijate ees, nagu hageja. Hageja väitel kehtestab ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikkel 93, mida ühenduse tolliseadustiku artiklist 20 tulenevalt kohaldatakse ka assotsiatsioonilepingu raames, komisjonile kohustuse tagada, et Türgi toll talle need näidised saadab.

245    Sellega seoses märgib hageja, et Türgi ametiasutused möönsid oma kohustust edastada komisjonile kõnealused näidised ning kinnitasid, et on vähemalt Mersinis kasutatavad templid ka tegelikult edastanud. Kõnealune rikkumine on veelgi tõsisem seetõttu, et Mersini tollibüroos kasutatavad ametlikud templid olid väga kulunud ning nende jäljend oli seega väga nõrk. Hageja tuletab meelde, et templid ja allkirjad on, sh ühenduses, peamised vahendid tuvastamaks, kas Türgi toll aitas vaidlusaluste sertifikaatide koostamisele kaasa või mitte ja ning samal ajal võimaldavad templid ja allkirjad paremini kontrollida importijate esitatud sertifikaate.

246    Käesoleva juhtumi puhul oleks pädevail Itaalia tolliasutustel olnud võimalik paremini võrdlust läbi viia, kui komisjon oleks neile saatnud kõik Mersini tollibüroo templid ja allkirjanäidised ja kui ta oleks kandnud hoolt, et templid konkreetse ajavahemiku möödudes uuendatakse. Hageja leiab, et siis ei oleks esitatud väidet võltsimise kohta, ja kui oli tegemist võltsimisega, siis oleks olnud võimalik see avastada ja seda uurida juba siis, kui toimusid esimesed vaidlusalused imporditoimingud.

247    Komisjon piirdub väitega, et Türgi Vabariik ei pidanud talle Mersini tollibüroo originaalallkirju ja -templeid edastama, kuna ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artiklit 93 käesoleval juhul ei kohaldata, nagu ta juba varem märkis (vt eespool punkt 143).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

248    Hageja heidab komisjonile ette seda, et jättes Itaalia tollile edastamata Türgi tolli poolt kasutatavate templite ja allkirjade näidised, rikkus komisjon kohaldatavatest õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Sellega hõlbustas komisjon võltsitud sertifikaatide liikumist. Seega on küsimus selles, kas komisjon pidi kõnealused näidised hankima ja need pärast liikmesriikide tollidele edastama.

249    Tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väitele ei saa käesoleval juhul ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artiklit 93 kohaldada. Seega ei tulene sellest sättest Türgi ametiasutuste kohustust edastada oma tollibüroode poolt kasutatavate templite ja allkirjade näidised ega ka komisjoni kohustust edastada need liikmesriikidele. See järeldus tuleneb artikli 93 kohast ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse ülesehituses: nimelt asub see artikkel kaupade sooduspäritolu käsitleva peatüki 1. jao „Üldine soodustuste süsteem” 3. alajaos „Halduskoostöö meetmed”. Mainitud peatükk kuulub ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse IV jaotisse, mis käsitleb kauba päritolu. Kui vaadelda ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artiklit 67 koos artikliga 93, näeb viimati mainitud säte ette halduskoostöö meetmed seoses kaubavahetusega ühenduse ja nende arengumaade vahel, millele ühendus on kehtestanud tariifsed soodustused. Seega tuleb sedastada, et ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikkel 93 ei käi Türgist pärinevate kaupade kohta.

250    Lisaks sellele tuleb märkida, et kui vaadelda koos ühenduse tolliseadustiku artikli 20 lõike 3 punkti d ja artikli 27 punkti a, võib teha järelduse, et ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingute puhul, mis kehtestavad tariifse sooduskorra, on kaupade päritolureeglid kindlaks määratud neis lepingutes. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et assotsiatsioonileping kehtestab sellise korra. Ei kõnealune leping ega ka selle sätteid rakendavad assotsiatsiooninõukogu otsused näe ette mis tahes kohustust edastada poolte vahel templite ja allkirjade näidiseid.

251    Tolliliidu lõppetapi, st 31. detsembrile 1995 järgneva ajavahemiku osas sätestab otsuse nr 1/95 artikkel 29, et poolte tollide poolt osutatavat vastastikust abi reguleerivad otsuse 7. lisas olevads sätted, mis ühenduse osas käsitlevad ühenduse pädevusse kuuluvaid küsimusi. Halduskoostöö meetodeid ammendavalt reguleerivates 7. lisa sätetes puuduvad mis tahes viited võimalikule kohustusele edastada templite ja allkirjade näidised. Ka ei näe sellist kohustust ette EÜ‑Türgi Vabariigi tollikoostöö komitee otsus nr 1/96, mis näeb ette otsuse nr 1/95 rakendussätted.

252    Seda järeldust ei mõjuta hageja väide, et otsuse nr 1/96 artikkel 4 viitab ühenduse tolliseadustiku artiklile 93. Nimetatud artikkel 4 sätestab üksnes, et ühenduse ja Türgi tollialaseid õigusakte kohaldatakse otsuses nr 1/96 ette nähtud tingimustel pooltevahelisele kaubavahetusele nende oma territooriumil. Selle otsuse 2. peatükk „Sätted halduskoosöö kohta seoses kaupade liikumisega” sätestab need sisu- ja vorminõuded, millele peavad vastama kaupade liikumissertifikaadid, mis on välja antud ühenduse ja Türgi Vabariigi vahelise kaubavahetuse raames, jättes siiski kehtestamata templite ja allkirjade edastamise kohustuse. Lisaks sellele näeb sama otsuse nr 1/96 artikkel 15 ette, et sertifikaatide autentsuse ja nõuetele vastavuse kontrollimine toimub otsuse nr 1/95 7. lisa artiklis 29 ette nähtud vastastikuse abi raames.

253    Lõpuks tuleb märkida, et ainus olukord, mille puhul kõnealuste näidiste edastamine on otseselt ette nähtud, tuleneb sertifikaatide väljaandmise lihtsustatud korrast (vt otsuse nr 1/96 artikli 12 lõike 5 punkt b ja otsuse nr 5/72, muudetud otsusega nr 2/94, artikli 9a lõike 5 punkt b). Kohaldatavate sätete kohaselt peab lihtsustatud korra kohaselt välja antud sertifikaadil olema sellekohane märge (vt otsuse nr 5/72, muudetud otsusega nr 2/94, artikli 9a lõige 6). Vaidlustatud sertifikaatidel puudus mis tahes märge selle lihtsustatud korra kohta.

254    Kaupade osas, mis imporditi tolliliidu üleminekuetapi ajal, st 31. detsembrini 1995, peab märkima, et ei otsus nr 5/72 ega ka otsus nr 4/72 näe otseselt ette templite ja allkirjade näidiste edastamise kohustust.

255    Seega tuleb tõdeda, et kogu vaidlusaluseid imporditoiminguid hõlmava ajavahemiku jooksul ei olnud Türgi Vabariigil ega ühendusel mingisugust kohustust edastada oma tolli poolt kasutatavate templite ja allkirjade näidised. Seega ei saanud komisjonil olla kohustust edastada kõnealused näidised liikmesriikide tollidele.

256    Seda järeldust ei mõjuta hageja väide määruse nr 3719/88 kohaldamise kohta. Määruse nr 3719/88 artikkel 1, mis käsitleb reguleerimisala, sätestab, et määrust kohaldatakse nende sertifikaatide suhtes, mis on ette nähtud määruses otseselt loetletud õigusaktides. Nende hulgas ei ole mainitud assotsiatsioonilepingut ega ka selle rakendussätteid. Samuti ei viidata üheski asjakohases assotsiatsioonilepingu rakendussättes sellele määrusele.

257    Kuna komisjonil ei ole kohustust edastada liikmesriikidele templite ja allkirjade näidised, on käesolev väide põhjendamata.

258    Ka ei ole see väide igal juhul asjakohane, kuna Türgi Vabariik edastas sertifikaatide A.TR.1 puhul kasutatavate templite jäljendid vabatahtlikult, nagu komisjon kohtuistungil märkis.

259    Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

c)     Importijate õigeaegselt hoiatamise kohustuse rikkumine

 Poolte argumendid

260    Hageja heidab komisjonile ette seda, et viimane rikkus kohustust hoiatada importijaid õigeaegselt, mis tuleneb kohtuotsusest De Haan. (Euroopa Kohtu 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑61/98: De Haan, EKL 1999, lk I‑5003, punkt 36). Selle kohtuotsuse kohaselt on komisjonil kohustus hoiatada importijaid õigeaegselt, kui talle on teatatud eeskirjade rikkumistest seoses kaupade impordiga kolmandatest riikidest. Hageja möönab, et eespool viidatud kohtuotsuses Hyper v. komisjon (punkt 126) sedastas Esimese Astme Kohus, et kuna ühenduse õiguses sellekohased sätted puuduvad, siis puudub kohustus hoiatada importijaid, et nende poolt sooduskorra raames tehtud tollitoimingute õiguspärasuse osas on kahtlusi. Selline kohustus tekib aga siis, kui komisjon saab konkreetset informatsiooni ekspordiriigis päritolureeglite täitmata jätmise kohta, isegi kui komisjon kohe meetmeid ei võta.

261    Käesoleval juhul juhtis Euroopa Parlament 1994. või 1995. aastal komisjoni tähelepanu eeskirjade rikkumisele seoses Türgis väljastatud ja erinevate toodete, sh puuviljamahlade kohta käivate päritolusertifikaatidega. Komisjon ei võtnud aastaid selle suhtes midagi ette, sekkudes alles 20 aasta möödudes Türgi televiisorite juhtumis (eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsus, punktid 261 ja 262) ning alles pärast UCLAF-i loomist ja selle asutuse poolt läbiviidud esimesi uurimisi.

262    Hageja väidab veel, et UCLAF-i 9. detsembri 1998. aasta kirjast Euroopa ühenduse koordineerimiskeskusele Ankaras nähtub, et kahtlemata teadis komisjon 1993. aastast alates, et õunamahla kontsentraati eksporditi Euroopa Liitu nõuetele mittevastavate sertifikaatide abil. Igal juhul pidi komisjon Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud juhtumite raames esitatud 1993. aasta kontrollkäigu aruande järel teadma, et Türgist eksportimisel pandi toime analoogseid päritolureeglite rikkumisi muude toodete nagu nt puuviljamahlade puhul.

263    Lõpuks väidab hageja, et samal ajal hoiatamisega oleks komisjon pidanud andma liikmesriikide ametiasutustele vahendid, mis võimaldavad kontrollida Türgi ametiasutuste väljastatud sertifikaatide autentsust, nagu näiteks tehti äsja Serbia ja Montenegro päritolu suhkru importimise juhtumi puhul (Teatis importijatele, EÜT 2003, C 177, lk 2).

264    Kõigepealt märgib komisjon, et tal ei ole mingisugust kohustust importijaid õigeaegselt hoiatada. Komisjon tuletab esmalt meelde Esimese Astme kohtu poolt selle kohta eespool viidatud kohtuotsuses Hyper v. komisjon esitatud põhimõtteid (punktid 126–128), mille kohaselt ei kohusta otseselt ükski ühenduse õiguse säte komisjoni hoiatama importijaid, et tal on nende poolt sooduskorra raames tehtud tollitoimingute õiguspärasuse osas kahtlusi. Nagu kinnitas ka Esimese Astme kohus eespool viidatud kohtuotsuses Hyper v. komisjon, saab komisjoni üldisest hoolsuskohustusest tulenevalt kohustada hoiatama ühenduse importijaid üldiselt vaid siis, kui komisjonil on tõsiseid kahtlusi seoses suure hulga sooduskorra alusel tehtud eksporditoimingute nõuetele vastavusega.

265    Käesoleval juhul väidab komisjon, et vastupidi hageja väidetele ei olnud komisjonil 1993. aastal seda laadi tõsiseid kahtlusi ja alles 1998. aastal, pärast uurimismenetluse algatamist sai ta konkreetsemat teavet vigu sisaldavate ja võltsitud sertifikaatide kohta. Komisjon märgib, et seoses Euroopa Parlamendi väidetava hoiatusega ei ole hageja viidanud ühelegi Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud Euroopa Parlamendi sellekohasele resolutsioonile. Lisaks sellele kinnitab komisjon, et Euroopa Parlamendi küsimuste eesmärk ei ole komisjonile informatsiooni andmine, vaid vastupidi komisjonilt informatsiooni nõudmine, ja teiseks hageja ka ei väitnud, et Euroopa Parlament oleks teinud otsuse Türgi päritolu õunamahla impordiga seotud päritolusertifikaatide võimaliku võltsimise kohta.

266    Järgmiseks vaidleb komisjon vastu sellele, et käesoleva juhtumi faktilised asjaolud ning eespool viidatud kohtuotsuse De Haan aluseks olevad faktilised asjaolud on analoogilised. Komisjon väidab, et selle kohtuasja puhul teadsid Madalmaade pädevad ametiasutused pettusest või vähemalt olid neil selle kohta tõsised kahtlused juba enne tollimaksu sissenõudmise aluseks olevate tollitoimingute tegemist. Seevastu käesoleva juhtumi puhul ilmnesid esimesed kahtlused sertifikaatide autentsuse puudumise või kehtetuse osas pärast vaidlusaluseid imporditoiminguid. Hageja viimased imporditoimingud toimusid 20. novembril 1997, samas kui esimesed viited eeskirjade rikkumise kohta jõudsid komisjonini või Itaalia tollini alles 1998. aastal.

267    Komisjon väidab ka, et isegi kui tal oleks käesoleval juhul olnud kohustus importijaid õigeaegselt hoiatada, ei oleks hoiatamata jätmine põhjustanud hageja väidetavat kahju, nimelt imporditollimaksu tasumise kohustuse tekkimist, sest hageja imporditoimingud olid selleks ajaks, kui komisjon oleks saanud hakata teda hoiatama, juba lõppenud. Komisjon märgib, et hageja väidab, nagu oleks komisjon pidanud üldiselt kahtlustama, et Türgi Vabariik rikub assotsiatsioonilepingut, see aga ei saa olla komisjoni ülesanne.

268    Lõpuks tõrjub komisjon väite, nagu oleks tegemist olukorraga, mis on analoogne Serbia ja Montenegro päritolu suhkru importimise juhtumiga. Selle kohtuasja puhul tegi komisjon hoiatuse just nimelt selle tõttu, et halduskoostöös Serbia ja Montenegro ametiasutustega esines lünki. Sellise olukorraga ei ole tegemist Türgi ametiasutuste puhul, kes on vastupidi teinud komisjoniga täielikku koostööd.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

269    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane on rikkunud kohustust hoiatada importijaid õigeaegselt, kuigi komisjoni oli teavitatud eeskirjade rikkumisest seoses Türgi päritolu toodete ekspordiga.

270    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kohusta otseselt ükski ühenduse õiguse säte komisjoni hoiatama importijaid, et tal on nende poolt sooduskorra raames tehtud tollitoimingute õiguspärasuse osas kahtlusi (eespool viidatud kohtuotsused De Haan, punkt 36, ja Hyper v. komisjon, punkt 126).

271    On tõsi, et eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuses (punkt 268) on kohus möönnud, et komisjoni sellise kohustuse võib teatavatel konkreetsetel juhtudel tuletada üldisest hoolsuskohustusest ettevõtjate suhtes. Mainitud kohtuotsuse aluseks olnud juhtumite puhul komisjon teadis või vähemalt oli tal tõsine kahtlus, et Türgi ametiasutused olid assotsiatsioonilepingu rakendamisel toime pannud tõsiseid rikkumisi (eelkõige jättes rakendamata õigusnormid kompenseeriva maksu kohta) ja et need rikkumised mõjutasid kogu ühendusse suunduva televiisorite impordi seadusele vastavust.

272    Siiski on vaja meenutada, et eespool viidatud kohtuotsuses Hyper v. komisjon on ka täpsustatud, et üldisest hoolsuskohustusest tulenevalt saab komisjoni kohustada hoiatama ühenduse importijaid üldiselt vaid siis, kui komisjonil on tõsiseid kahtlusi seoses suure hulga sooduskorra alusel tehtud eksporditoimingute nõuetele vastavusega (eespool viidatud kohtuotsus Hyper v. komisjon, punkt 128).

273    Käesoleval juhul ei ole hageja veenvalt tõendanud, et Türgi ametiasutused panid toime selliseid tõsiseid rikkumisi, mis mõjutasid kogu puuviljamahla kontsentraadi eksporti ja hõlbustasid võltsitud sertifikaatide liikumist. Nagu nähtub eespool punktist 242, ei ole võimalik, et esineks mis tahes analoogia eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsuse aluseks olnud faktiliste asjaoludega.

274    Lisaks ei saanud komisjonil vaidlusaluste imporditoimingute ajal olla tõsiseid kahtlusi seoses Türgi päritolu puuviljamahla kontsentraadi impordiga. Komisjoni, Itaalia ametiasutuste ja Türgi ametiasutuste kirjavahetusest ilmneb, et komisjonil oli võimalik võltsitud sertifikaatidest teada saada alles 1998. aasta lõpus, pärast seda, kui Itaalia toll avastas esimese võltsitud sertifikaadi ja kui komisjon oli algatanud uurimismenetluse. Seega, nagu nendib ka komisjon, ei oleks komisjon saanud ara hoida hagejale tekkinud kahju, isegi kui komisjonil oleks käesoleval juhul olnud kohustus hoiatada importijaid siis, kui ilmnesid esimesed kahtlused vaidlusaluste sertifikaatide nõetele vastavuse suhtes, sest viimased vaidlusalused imporditoimingud toimusid 20 novembril 1997.

275    Hageja ei ole esitanud ühtki veenvat tõendit toetamaks oma väidet, et komisjon oleks kahtlemata pidanud juba 1993. või 1994. aastal teadma, et Türgist eksporditi puuviljamahla kontsentraati võltsitud sertifikaatide abil, mistõttu tuleb see väide tagasi lükata.

276    Sama järeldus kehtib seoses väitega Euroopa Parlamendi väidetava hoiatuse kohta, milles nõuti, et komisjon uuriks eeskirjade rikkumisi seoses liikumissertifikaatidega, mida Türgi Vabariik oli väljastanud suure hulga toodete kohta. Tõendite puudumise tõttu tuleb see väide tagasi lükata.

277    Samuti tuleb tagasi lükata hageja väide, et komisjon oleks pärast UCLAF-i kontrollkäigu aruannet nende juhtumist kohta, mis olid aluseks eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsusele, pidanud teadma, et analoogsed päritolureeglite rikkumised toimusid ka teiste, nagu näiteks käesolevas asjas käsitletavate toodete puhul. Esiteks ei ole hageja selle väite toetuseks esitanud ühtki veenvat tõendit ja teiseks ei olnud faktilised asjaolud, mida UCLAF sellel kontrollkäigul uuris, seotud kolmandate isikute poolt võltsitud sertifikaatidega, vaid Türgi ametiasutuste poolt eeskirju rikkudes väljastatud sertifikaatidega.

278    Lisaks sellele, mis puutub hageja väitesse, et 9. detsembri 1998. aasta kirjast Euroopa Ühenduse koordineerimiskeskusele Ankaras nähtub, et 1993. aastast alates teadis komisjon, et õunamahla kontsentraati eksporditi nõuetele mittevastavate sertifikaatide abil, siis see kiri, mille komisjon Esimese Astme Kohtu kirjaliku taotluse alusel esitas, sellist teavet ei sisalda. Kõnealuses kirjas palub komisjon, et kontrollitaks kõigi ajavahemikul 1993–1998 toimunud puuviljamahla kontsentraadi eksporditoimingute nõuetele vastavust, kuid ei maini samas seda, millal ta eeskirjade rikkumisest teada sai.

279    Viimasena tuleb märkida, et analoogia komisjoni hoiatusega importijatele seoses Serbia ja Montenegro päritolu suhkru impordiga ei ole asjakohane. Selle hoiatuse aluseks olid esiteks põhjendatud kahtlused eriti ulatusliku pettuse toimumise osas ja teiseks lüngad halduskoostöös Serbia ja Montenegro ametiasutustega. Käesolevas kohtuasjas ei ole hageja tõendanud samasuguste faktiliste asjaolude olemasolu.

280    Eespool esitatust nähtub, et komisjon ei rikkunud oma kohustusi, kui jättis hageja enne vaidlusaluseid imporditoiminguid hoiatamata, et tal on kahtlusi vaidlusaluste sertifikaatide nõuetele vastavuse osas.

281    Seega on käesolev väide põhjendamata ja tuleb seetõttu tagasi lükata.

d)     Türgis toimunud kontrolli käigus faktilistele asjaoludele vale hinnangu andmine

 Poolte argumendid

282    Hageja kinnituse kohaselt nähtub kostja vastusest, et komisjon kas ei uurinud 1998. aastal toimunud uurimise käigus faktilisi asjaolusid nõuetekohaselt, või ei olnud tal nõuetekohast uurimist võimalik läbi viia, kuna Türgi ametiasutused ei teinud koostööd, või ta keeldus sellise uurimise tulemuste avaldamisest. Hageja sõnul annavad vastastikust abi käsitlevad sätted ja eelkõige otsuse nr 1/95 7. lisa artiklid 3, 6, 7 ja 8 komisjonile piisava õigusliku aluse sellise uurimise läbiviimiseks, mille käigus on tal võimalik nõuetekohaselt tuvastada faktilised asjaolud. Seega oleks komisjon saanud tuvastada, kas vaidlusalused sertifikaadid koostati Türgi ametiasutuste poolt, kas need registreeriti Mersini tollibüroos ja kas neil olid selle tolliasutuse templid ning kas võimalike võltsijate suhtes algatati kriminaalmenetlus. Jättes selle tegemata, pani komisjon toime tõsise rikkumise.

283    Komisjon väidab, et vastupidi hageja väidetele uuris ja hindas ta kõiki asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid nõuetekohaselt. Hageja jätab üldiselt tähelepanuta asjaolu, et Türgi Vabariik ei ole Euroopa Liidu liige ja et seetõttu on komisjonil Türgis vaid see pädevus, mille see riik talle on otseselt omistanud.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

284    Seoses komisjoni väidetavate rikkumistega, mis tulenevad sellest, et UCLAF ei viinud Türgis läbi nõuetekohast uurimist, tuleb tõdeda, et hageja ei ole oma argumentide toetuseks esitanud veenvaid tõendeid. Lisaks sellele ei kohusta ükski käesoleva asja suhtes kohaldatav säte UCLAF-i kasutama hageja soovitatud uurimismeetodeid. Isegi kui möönda, et UCLAF ei viinud kontrollkäikudel Türki läbi ammendavat uurimist, ei ole hageja siiski tõendanud vajadust viia selline uurimine läbi, esitades asjaolusid, mis seavad kahtluse alla Türgi ametiasutuste poolt sooritatud vaidlusaluste sertifikaatide nõuetele vastavuse kontrolli õiguspärasuse.

285    Järelikult on hageja väited komisjoni väidetavate rikkumiste kohta põhjendamata ja need tuleb seetõttu tagasi lükata.

4.     Hageja ilmse hooletuse puudumine ja riskide hindamine

a)     Poolte argumendid

286    Esiteks väidab hageja seoses enda ilmse hooletuse puudumisega, et vaidlustatud otsuses (punktid 53–56) leidis komisjon põhjendatult, et nõutele mittevastavaks tunnistatud sertifikaatide A.TR.1 osas oli hageja heauskne ja ilmutas vajalikku hoolsust. Sama järeldus tuleb teha ka vaidlusaluste sertifikaatide kohta, kuna nende ja nõuetele mittevastavaks tunnistatud sertifikaatide vahel puuduvad mis tahes ilmsed erinevused. Pealegi ei ole komisjon vaidlustatud otsuses põhjendatult heitnud hagejale ette seda, et hageja ei tegutsenud ka vaidlusaluste sertifikaatidega seoses mõistlikult ja hoolsalt.

287    Järgmiseks eitab hageja, et näitas üles ilmset hooletust, jättes veendumata enda ärisuhetes kasutatud vaidlusaluste sertifikaatide autentsuses ja seadusele vastavuses. Hageja rõhutab, et ei olnud teadlik ühestki asjaolust, mis oleks andnud alust karta võimalikke sertifikaatide võltsimisi või võimaldanud tal eeldada, et Türgi ametiasutused annavad välja sertifikaate A.TR.1 kaupadele, mis ei ole Türgi päritolu. Hageja sõnul jõudis ta järeldusele, et Türgi ametiasutused rikkusid tõsiselt ja kestvalt päritolusertifikaate käsitlevaid eeskirju, alles pärast oma esindajate vestlusi Türgis, komisjoni ja Itaalia ametiasutuste ning Türgi ametiasutuste vahelise kirjavahetuse tulemusel ning selle tõttu, et tal oli toimikule vaid osaline juurdepääs.

288    Lisaks kinnitab hageja, et imporditoimingud, mis tehti Türgi äriühinguga Akman, olid tavapärased äritehingud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab siis, kui import on osa tavapärasest äritegevusest, importijate ilmset hooletust tõendama komisjon (eespool viidatud kohtuotsus Eyckeler & Malt v. komisjon, punkt 159, ja eespool viidatud Türgi televiisorite kohtuotsus, punkt 297).

289    Lõpuks tõrjub hageja oma repliigis komisjoni väite, mille kohaselt peab komisjon juhul, kui Esimese Astme Kohus leiab, et hageja puhul oli tegemist eriolukorraga, andma uue hinnangu selle kohta, kas hageja ilmne hooletus puudus või mitte. Kuna komisjon ei ole kostja vastuses võtnud seisukohta ühenduse tolliseadustiku artikli 239 kohaldamise subjektiivsete tingimuste suhtes, siis leiab hageja, et komisjon ei saa edaspidi seda argumenti kasutada ei käesoleva menetluse raames ega ka siis, kui kohus leiab, et käesolev hagi on põhjendatud. Hageja hinnangul peab siis, kui komisjon oma vasturepliigis leiab, et tegemist on ilmse hooletusega, selle argumendi aegumise tagasi lükkama või andma hagejale võimaluse esitada täiendavaid märkusi. Igasugune muu lahendus annaks komisjonile põhjendamatu eelise.

290    Teiseks leiab hageja seoses riskide hindamisega, et esile toodud asjaolude põhjal on nii komisjon kui ka Türgi ametiasutused tõsiselt rikkunud oma kohustusi ja sellega aidanud kaasa väidetavalt võltsitud, kuid tegelikult nõuetele mittevastavate sertifikaatide kinnitamisele ja välja andmisele. Need rikkumised tingisid olukorra, mille puhul ei olnud enam tegemist kõigil importijail lasuva tavapärase riskiga, vaid mille tõttu sattus hageja eriolukorda ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.

291    Komisjon peab ühenduse tolliseadustiku artiklist 239 tulenevaid ülesandeid täites arvestama mitte üksnes ühenduse huviga tagada tollialaste õigusaktide täitmine, vaid ka heauskse importija huviga mitte kanda kahju, mis ületab tavapärase äririski (eespool viidatud kohtuotsused Eyckeler & Malt v. komisjon, punkt 133, ja Hyper v. komisjon, punkt 95).

292    Kõigepealt väidab komisjon, et vaidlustatud otsuse see osa, mis käsitleb võltsituks tunnistatud vaidlusaluseid sertifikaate, ei viita üldse hageja hoolsusele või hooletusele. Komisjoni arvates ei omanud see küsimus enam tähtsust pärast seda, kui tuvastati ühenduse tolliseadustiku artikli 239 ning ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 905 tähenduses eriolukorra puudumine. Komisjon leiab, et kui Esimese Astme Kohus peaks sedastama, et käesoleval juhul on tegemist eriolukorraga, peab komisjon andma hinnangu teistele ühenduse tolliseadustiku artikli 239 kohaldamisega seotud faktilistele asjaoludele, kuna vaidlustatud otsuse neid osi (52. põhjendus ja järgmised), mis käsitlevad hageja heausksust seoses nõuetele mittevastavate sertifikaatidega, ei saa tingimata üle võtta.

293    Järgmiseks väidab komisjon, et kui hageja väited Türgi ametiasutuste tõsiste rikkumiste kohta oleksid tõesed, siis osutaksid need hageja hoolsuskohustuse rikkumisele või hageja ilmsele hooletusele, mis välistab igasuguse tagasimaksmise ühenduse tolliseadustiku artikli 239 alusel. Kui hageja kahtlustas, et Türgi ametiasutused rikuvad tõsiselt eeskirju päritolusertifikaatide kohta, siis oleks ta pidanud veenduma enda poolt ärisuhetes kasutatavate sertifikaatide autentsuses. Alles 1999. aasta aprillis, see tähendab ligi kaks aastat pärast vaidlusaluste imporditoimingute lõppemist, asus hageja välja selgitama, kuidas Türgi Vabariik kohaldab sooduskorda.

294    Riskide hindamise kohta märgib komisjon lõpuks, et tema ettekande põhjal on ilmne, et hageja esitas võltsitud päritolusertifikaate, mille koostamisel Türgi ametiasutused ei olnud osalenud. Ühenduse tolliseadustiku artikli 904 punkti c kohaselt ei ole sellise olukorra puhul tegemist eriolukorraga ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, vaid see kujutab endast tavalise äririski realiseerumist, mille vastu hageja oleks end pidanud kindlustama. Seetõttu leiab komisjon, et võrreldes teiste importijatega, ei ole tegemist hageja lubamatu diskrimineerimisega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

295    Komisjon lükkas imporditollimaksude vähendamise taotluse tagasi, kuna „võltsitud sertifikaate puudutavas taotluse osas esitatud asjaolud ei [olnud] [tema arvates] sellised, mille puhul on tegemist eriolukorraga […] määruse nr 2913/92 artikli 239 tähenduses” (vaidlustatud otsuse punkt 39). Nagu komisjon on esitatud menetlusdokumentides põhjendatult märkinud, ei väljendanud ta seoses järeldusega, et eriolukord puudub, vaidlustatud otsuse võltsitud sertifikaate käsitlevas osas (18.–41. põhjendus) arvamust hageja hoolsuse või hooletuse kohta.

296    Teise väite see osa, milles sedastatakse, et puudus hageja ilmne hooletus, on seetõttu ainetu ning tuleb tagasi lükata. (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bonn Fleisch Ex- und Import v. komisjon, punkt 69).

297    Eespool esitatu põhjal tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

C –  Kolmas väide, mis tuleneb ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumisest

1.     Poolte argumendid

298    Esmalt tuletab hageja meelde, et vaidlustatud otsuses (18. ja järgmised põhjendused) vaatles komisjon peamiselt ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 punkti b kohaldatavust ning leidis, et kuna rikkumist Türgi ametiasutuste poolt ei esinenud, siis ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 punkti b ei kohaldata. Hageja arvates ei ole komisjoni järeldused õiged, kuna Türgi tolliamet teadis hästi, et tema poolt kinnitatud ja registreeritud 32 vaidlusalust sertifikaati olid nõuetele mittevastavad.

299    Lisaks sellele väidab hageja, et tema esindajate vestlused ning UCLAF-i uurimised Türgis annavad tunnistust sellest, et isegi kui selgub, et Türgi ametiasutused ei kinnitanud vaidlusaluseid sertifikaate teadlikult, siis teadsid need ametiasutused vähemalt selliste sertifikaatide olemasolust või oleksid pidanud sellest teadma. Hageja hinnangul ei ole tema heausksuses vähematki kahtlust, mistõttu tollivormistusjärgselt sisse nõutud imporditollimaksud tuleb talle tagasi maksta.

300    Komisjon nendib esmalt, et vaidlustatud otsusest nähtub, et võltsituks tunnistatud sertifikaatide puhul ei olnud käesoleval juhul täidetud ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimused, kuna ühtki Türgi ametiasutuste viga ei olnud tuvastatud, sest vaidlusaluseid sertifikaate ei olnud väljastanud ega allkirjastanud need asutused, vaid sertifikaadid olid vastupidi kolmandate isikute võltsitud (vaidlustatud otsuse 18.–28. põhjendus).

301    Lisaks sellele tõdeb komisjon, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kujuta asjaolu, et esialgu aktsepteeris Itaalia toll võltsitud päritolusertifikaate, iseenesest viga ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses.

302    Lõpuks märgib komisjon, et kuna hageja esitab vaid selliseid väited, mis on juba ühenduse tolliseadustiku artikli 239 kohaldamist käsitleva väite osas tagasi lükatud, võib komisjon viidata oma varasematele põhjendustele. Komisjon järeldab selle põhjal, et ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud, mistõttu vaidlusaluste imporditollimaksude kohta võib teha järelarvestuskande. Seega on hagi ka selles osas põhjendamata.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

303    Ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt peavad selleks, et pädevad ametiasutused ei saaks teha järelarvestuskandeid imporditollimaksude kohta, olema samaaegselt täidetud kolm tingimust. Kõigepealt peab tollimaksu sissenõudmata jätmine olema tingitud pädevate ametiasutuste endi veast, järgmiseks peab ametiasutuste viga olema selline, mida ei oleks olnud mõistlikult võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt, ja lõpuks peab tasumise eest vastutav isik olema järginud kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta (vt analoogilised Euroopa Kohtu 12. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 161/88: Binder, EKL 1989, lk 2415, punktid 15 ja 16; 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑348/89: Mecanarte, EKL 1991, lk I‑3277, punkt 12; 4. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑292/91: Weis, EKL 1993, lk I‑2219, punkt 14; eespool viidatud otsus kohtuasjas Faroe Seafood jt, punkt 83; Euroopa Kohtu 9. detsembri 1999. aasta määrus kohtuasjas C‑299/98 P: CPL Imperial 2 ja Unifrigo v. Commission, EKL 1999, lk I‑8683, punkt 22, ja 11. oktoobri 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑30/00: William Hinton & Sons, EKL 2001, lk I‑7511, punktid 68, 69, 71 ja 72; Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑75/95: Günzler Aluminium v. komisjon, EKL 1996, lk II‑497, punkt 42).

304    Samuti on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärk kaitsta tasumise eest vastutava isiku õiguspärast ootust, et kõik asjaolud, millele tollimaksude sissenõudmise või sissenõudmata jätmise otsus põhineb, on põhjendatud. Siiski on tasumise eest vastutava isiku õiguspärane ootus selle sätte alusel kaitstud vaid siis, kui pädevad ametiasutused ise on andnud aluse tasumise eest vastutava isiku ootuse tekkeks. Üksnes pädevate asutuste endi tegevusest tulenevad vead, mida tasumise eest vastutaval isikul ei oleks olnud mõistlikult võimalik avastada, loovad aluse tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata jätmiseks (eespool viidatud kohtuotsus Mecanarte, punktid 19 ja 23).

305    Käesoleval juhul on komisjon vaidlustatud otsuse vaidlusaluses osas sedastanud, et ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimused ei ole täidetud, kuna tuvastatud ei ole ühtki pädevate asutuste endi tegevusest tulenevat viga (25.–27. põhjendus).

306    Eespool esitatust nähtub, et hageja ei ole tõendanud, et pädevate asutuste endi tegevus oleks kaasa aidanud võltsituks osutunud sertifikaatide koostamisele või aktsepteerimisele.

307    Seega tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

308    Eespool esitatut arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Menetlust korraldavad meetmed ja menetlustoimingud

309    Hageja palub, et Esimese Astme Kohtus määraks kodukorra artikli 64 lõike 4 ja artikli 65 alusel erinevaid menetlustoiminguid.

A –  Haldustoimiku dokumentide esitamine

1.     Poolte argumendid

310    Hageja palub, et Esimese Astme Kohtus nõuaks komisjonilt kõigi nende dokumentide esitamist, millega hageja enda hinnangul haldustoimikule juurdepääsu raames tutvuda ei saanud (vt eespool punkt 72 ja järgmised).

311    Et tõendada Türgi ametiasutuste poolt koostöö tegemata jätmist, nende ametiasutuste rikkumisi assotsiatsioonilepingu rakendamisel ja komisjoni korraldatud uurimiste ebapiisavust, soovib hageja, et eelkõige esitataks UCLAF-i kontrollkäikude aruanded. Eriti soovib hageja saada UCLAF-i 23. detsembri 1998. aasta või mõne teise kuupäeva aruannet Türgis ja eelkõige Mersini tollibüroos korraldatud uurimiste olemuse, sisu ja tulemuste kohta.

312    Komisjon väidab sisuliselt, et hagejal oli võimalik tutvuda kõigi asjaomaste dokumentidega ja seega on esitatud nõudmised alusetud.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

313    Esiteks on eespool punkti 99 põhjal ilmne, et hagejal oli enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist juurdepääs UCLAF-i 9. ja 23. detsembri 1998. aasta kontrollkäikude aruannetele. Lisaks esitas komisjon need aruanded Esimese Astme Kohtu poolt esitatud kirjaliku küsimuse alusel. Selles olukorras puudub käesoleval taotlusel ese ning järelikult tuleb see rahuldamata jätta.

B –  Muud menetlustoimingud

1.     Poolte argumendid

314    Esiteks, et tõendada Türgi tolli poolt kasutatavate templite ja allkirjade näidiste ja eelkõige Mersini tollibüroo poolt kasutatavate templite ja allkirjade näidiste esitamise kohustuse olemasolu ning seda, et Türgi ametiasutused saatsid need näidised ametlikus korras komisjonile ja need edastati hiljem liikmesriikide ametiasutustele, palub hageja et Esimese Astme Kohus nõuaks komisjonilt ja Itaalia tollilt nende näidiste ja samuti templite ja allkirjade kinnitatud koopiate liikmesriikide pädevatele teenistustele saatmist tõendavate dokumentide lisamist toimiku materjalide hulka.

315    Teiseks, et tõendada, et 32 vaidlusalust sertifikaati A.TR.1 ei ole võltsitud, palub hageja Esimese Astme Kohtul määrata ekspert, kes nagu näiteks Saksa tollipolitsei Kölni üksus kontrolliks templite originaaljäljendite ja asjaomaste allkirjade võrdlemise teel originaaldokumentide autentsust.

316    Samal eesmärgil palub hageja, et Esimese Astme Kohus teeks määruse, et komisjon peab paluma või otseselt nõudma, et Ravenna toll saadaks kaasatud eksperdile need 103 sertifikaati A.TR.1, mida on mainitud hagile lisatud Itaalia ametiasutuste kirjas. Samuti peab nende sertifikaatidega olema võimalus tutvuda hageja esindajal käesolevas kohtuasjas.

317    Samuti peab Esimese Astme Kohus – võimalik, et komisjoni kaudu – taotlema Türgi valitsuselt tema valduses olevate vaidlusaluste sertifikaatide originaalkoopiate saatmist, et neid saaks kokkulepitud haldusabi korra kohaselt võrrelda originaalsertifikaatidega.

318    Kolmandaks, et tõendada vaidlusaluste sertifikaatide autentsust ja seda, et need on registreeritud Mersini tollibüroos, teeb hageja Esimese Astme Kohtule ettepaneku paluda Türgi tolliameti keskbürool määrata ametnik, kes peab kohtuistungil esitama vaidlusalusel ajavahemikul Mersini tollibüroos kasutatud templite ja allkirjade näidised ning registrid ja andma informatsiooni vaidlusaluste sertifikaatide autentsuse puudumise või nõuetele mittevastavuse kohta.

319    Hageja toetub sellega seoses poolte vahel assotsiatsioonilepingus kokku lepitud vastastikusele abile. Ta rõhutab eelkõige seda, et otsuse nr 1/95 artikkel 29 koos 7. lisa ja otsuse nr 1/96 artikliga 15 näevad ette, et ühenduse ja Türgi ametiasutused abistavad teineteist sertifikaatide A.TR.1 autentsuse ja nõuetele vastavuse kontrollimisel. Otsuse nr 1/96 7. lisa artikkel 12 näeb ette, et abitaotluse saanud ametiasutuse ametnikud esinevad ekspertide või tunnistajatena teise poole kohtutes ja esitavad menetluses vajalikud dokumendid või nende kinnitatud koopiad.

320    Komisjon leiab, et hageja taotlused vaidlusaluste sertifikaatide esitamiseks ja nende kontrollimiseks eksperdi poolt tuleb rahuldamata jätta, kuna sertifikaatide autentsuse tuvastamine on Türgi ametiasutuste ainupädevuses.

321    Samuti tuleb tunnistada vastuvõetamatuks nõue Türgi tolliametnikult tunnistaja ütluste saamiseks, kuna Türgi tolliamet on komisjoni sõnul juba mitmel korral kinnitanud oma avaldusi vaidlusaluste sertifikaatide kohta.

322    Mersini tollibüroo registritesse kuuluvate dokumentide kohta esitatud taotlus on komisjoni väitel samuti vastuvõetamatu, kuna sel ei saa olla tegelikke tagajärgi, sest komisjon on osutanud võimalusele, et 32 autentset sertifikaati on olemas ja et võltsijad on neid kasutatud näidistena vaidlusaluste sertifikaatide koostamisel.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

323    Taotletud menetlustoimingute osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Esimese Astme Kohus on see, kes hindab, kas menetlustoiming on kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt vajalik (Esimese Astme Kohtu 16. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑68/99, Toditec v. komisjon, EKL 2001, lk II‑1443, punkt 40).

324    Nagu märkis komisjon, on Türgi ametiasutused selgelt kinnitanud, et vaidlusalused sertifikaadid on võltsingud. Toimiku materjale ja hageja väiteid arvestades ei ole seega menetlustoimingud dokumentide autentsuse tõendamiseks käesoleva kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt ei asjakohased ega ka vajalikud. Niisiis puudub vajadus selliseid menetlustoiminguid määrata. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja taotlused vaidlusaluste sertifikaatide esitamiseks ja nende kontrollimiseks eksperdi poolt.

C –  Pakutavad tõendid

1.     Poolte argumendid

325    Mitme erineva faktilise asjaolu tõendamiseks pakub hageja, et kuulataks üle tunnistaja Thomas Nothelfer, kes on äriühingu Steinhauser töötaja ja kes vastutas kõnealusel ajavahemikul eelkõige Türgist puuviljamahla kontsentraadi ostmise eest ning kellel oli mitu vestlust Türgi ametiasutustes 1999. aasta aprilli kahe esimese nädala jooksul Türgis viibimise ajal. Samuti pakub hageja tõendina professor Gerd Merke ütlusi, kes oli T. Nothelferiga Türgis kaasas.

326    Tõendamaks, et vaidlusalused sertifikaadid on autentsed dokumendid, pakub hageja tõendina T. Nothelferi ütlusi, mille kohaselt Mersini pädevad tolliametnikud möönsid, et kasutatavad templid on raskesti loetavad ja et vaatamata nende taotlustele ei ole Türgi tolliameti keskasutus neile rohkem kui aasta jooksul uusi templeid andnud.

327    Tõendamaks, et vaidlusalused sertifikaadid Mersini tollibüroos registreeriti, pakub hageja tõendina T. Nothelferi ütlusi selle kohta, et ta nägi neid registreid. Samuti võib T. Nothelfer tõendada, et vestlusel Mersini pädeva tolliametnikuga palus ta endale anda koopia registri neist lehekülgedest, kus mainitakse 32 väidetavalt võltsitud sertifikaadi A.TR.1 numbreid, kuid olles esialgu nõustunud, ei andnud tolliametnik talle pärast ühtki koopiat.

328    Tõendamaks, et vaidlusalused sertifikaadid on autentsed, pakub hageja tõendina T. Nothelferi ja G. Merke ütlusi, kelle sõnul märkis T. Nothelfer 1999. aasta aprillis Ankaras tolliameti keskasutuses toimunud kohtumisel, et tema teada kinnitas ja registreeris toll kõik (nii nõuetele mittevastavad kui ka võltsitud) sertifikaadid A.TR.1.

329    Tõendamaks, et Türgi ametiasutused ei mõistnud sooduskorra eeskirjade ega kaupade päritolureeglite sisu ja tähtsust, pakub hageja tõendina T. Nothelferi ja G. Merke ütlusi nende kohtumise kohta Dograniga Türgi peaministri majandusasjade büroost. Nende ütlustega soovitakse samuti tõendada, et UCLAF teavitas Türgi ametiasutusi sooduskohtlemise eeskirjadest ja nende täitmise kohustusest hilinenult.

330    Tõendamaks, et komisjon on rikkunud kohustust hoiatada importijaid, pakub hageja tõendina dokumendi „Euroopa Komisjoni teatis ja Euroopa Parlamendi teatis”, milles hageja sõnul käsitletakse eeskirjade rikkumisi Türgis seoses mitme toote päritolusertifikaatidega.

331    Komisjoni hinnangul ei oma pakutud tõendid Mersini tollibüroo registrite kohta tähtsust. Esiteks ei ole assotsiatsioonilepingu asjaomases tekstis selliste registrite pidamist ette nähtud. Teiseks märgib komisjon, et Türgi ametiasutused on võinud 32 sertifikaati A.TR.1 välja anda muude partiide kui käesoleva juhtumi vaidlusaluste tarnete jaoks.

332    Komisjoni hinnangul hageja esindajate vestlused Türgi ametiasutustega üksnes lisavad nende ametiasutuste poolt edastatud järelduste usaldusväärsust ja ei ole seega asjakohased. Lisaks sellele leiab komisjon, et T. Nothelferi ütlused, mille kohaselt mõned peaministri meeskonda kuuluvad isikud ei tundnud päritolu ja soodustariife käsitlevat õigust, ei oma tähtsust, kuna oluline on, et tolliteenistused neid reegleid teavad.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

333    Eespool esitatut arvestades (vaata eespool eelkõige punktid 150 ja järgmised, 161 ja järgmised, 216 ja järgmised ja 276) ei ole ükski hageja poolt pakutud tõend asjakohane. Seega tuleb need tõendid jätta vastu võtmata.

 Kohtukulud

334    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele mõista välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja hagejalt.

Vilaras Martins Ribeiro Jürimäe

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. veebruaril 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon       M. Vilaras

Sisukord

Õiguslik raamistik

A –  Sooduskorda reguleerivad sätted

1.  Üleminekuetapil kehtinud õigusaktid

2.  Lõppetapis kehtinud õigusnormid

B –  Tollialased õigusaktid

1.  Tollimaksu vähendamist käsitlevad õigusaktid

2.  Päritolureegleid käsitlevad õigusaktid

C –  Õigusnormid teatavate dokumentide konfidentsiaalsuse kohta

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

A –  Vaidlusalused imporditoimingud

B –  Kriminaal- ja haldusmenetlus Itaalia ja ühenduse ametiasutustes

C –  Sertifikaat D 437214

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Esimene väide kaitseõiguse rikkumise kohta

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Teine väide ühenduse tolliseadustiku artikli 239 rikkumise kohta

1.  1. Liikumissertifikaat A.TR.1 D 437214

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

2.  Türgi ametiasutustele omistatavad rikkumised

a)  Templite ja allkirjade näidised

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

–  Esialgsed märkused

–  Põhiküsimus

b)  Sertifikaatide registreerimine Türgi ametiasutuste poolt.

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

c)  Türgi ametiasutuste kaasabi

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

d)  Haldusabi käsitlevate eeskirjade rikkumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

e)  Täiendavad asjaolud

Hageja väited

Esimese Astme Kohtu hinnang

3.  Euroopa Komisjonile omistatavad rikkumised

a)  Sooduskorra üle nõuetekohase kontrolli puudumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

b)  Templi- ja allkirjanäidiste edastamata jätmine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

c)  Importijate õigeaegselt hoiatamise kohustuse rikkumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

d)  Türgis toimunud kontrolli käigus faktilistele asjaoludele vale hinnangu andmine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

4.  Hageja ilmse hooletuse puudumine ja riskide hindamine

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Kolmas väide, mis tuleneb ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumisest

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

Menetlust korraldavad meetmed ja menetlustoimingud

A –  Haldustoimiku dokumentide esitamine

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Muud menetlustoimingud

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Pakutavad tõendid

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: saksa.