Language of document :

Euroopa Liidu Nõukogu 7. juunil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 24. märtsi 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-374/20: KM versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-357/21 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: M. Bauer ja M. Alver)

Teised menetlusosalised: KM, Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament

Apellandi nõuded

rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (seitsmes koda) 24. märtsi 2021. aasta otsus kohtuasjas T-374/20: KM vs. komisjon;

teha kohtuasjas otsus ja jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

mõista esimese kohtuastme hagejalt välja nõukogu kohtukulud käesolevas apellatsioonimenetluses ja esimese kohtuastme menetluses.

Väited ja peamised argumendid

Nõukogu esitab apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet.

Esimeses väiteks heidab nõukogu Üldkohtule ette õigusnormide rikkumist osas, mis puudutab enne teenistusest lahkumist abielu sõlminud endise ametniku üleelanud abikaasa ja pärast teenistusest lahkumist abielu sõlminud endise ametniku üleelanud abikaasa erinevat kohtlemist toitjakaotuspensioni määramisel personalieeskirjade VIII lisa artikli 18 või artikli 20 alusel. Nõukogu väidab, et Üldkohus ei hinnanud kõnealuste olukordade võrreldavust siiski kõikide neid iseloomustavate asjaolude – sealhulgas kummagi õigusliku olukorra – alusel, lähtudes kõnealuse eristuse ette nägeva liidu õigusakti kui terviku esemest ja eesmärgist. Seega rikkus Üldkohus nõukogu hinnangul õigusnormi, kui ta tuvastas, et abielu sõlmimise kuupäev on ainus asjaolu, mis määrab kindlaks, kas kohaldada tuleb personalieeskirjade VIII lisa artiklit 18 või artiklit 20, samas kui erinevat kohtlemist saab põhjendada ainult põhimõtteline faktiline ja õiguslik erinevus ühes personalieeskirjade artiklis 35 osutatud halduslikest seisunditest oleva ametniku ja endise ametniku õigusliku seisundi vahel.

Apellatsioonkaebuse teise ja kolmanda väite esitab nõukogu täiendava võimalusena.

Teises väites leiab nõukogu, et on rikutud õigusnorme osas, mis puudutab Üldkohtu tehtavat kohtulikku kontrolli liidu seadusandja valikute üle. Nõukogu väitel viitas Üldkohus liidu seadusandja „lihtsale“ kaalutlusõigusele, mis eeldab vajadust kontrollida, kas liidu seadusandjal ei olnud ebamõistlik asuda seisukohale, et kehtestatud erinev kohtlemine võib olla taotletava eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik. Nõnda otsustades eksis Üldkohus tõsiasja vastu, et kohus on tunnustanud oma pädevust teostava liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust valdkondades, kus seadusandja tegevus eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kus tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid – selline valdkond on ka sotsiaalkindlustussüsteemi kujundamine. Seega ei ole küsimus mitte selles, kas sellises valdkonnas võetud meede oli ainus või võimalikest parim. Sellise meetme saab ebaseaduslikuks muuta ainult asjaolu, et see on ilmselgelt ebasobiv võrreldes eesmärgiga, mida pädevad institutsioonid soovivad saavutada. Kuna Üldkohtu kontroll läks kaugemale kui kõnealuse meetme ilmselge ebasobivuse kontrollimine, siis nõukogu arvates asendas ta seadusandja hinnangu enda hinnanguga ja ületas seega tema teostatava seaduslikkuse kontrolli piire.

Kolmandas väites toob nõukogu esile, et Üldkohus rikkus õigusnorme osas, mis puudutab erineva kohtlemise põhjendatust. Nõukogu leiab, et kõigepealt rikkus Üldkohus selle hinnangu andmisel õigusnormi, kui ta määratles, millise ulatusega on tema kontroll seadusandja tehtud valikute üle. Järgmiseks eiras Üldkohus kohtupraktikat, mille kohaselt peab hageja tõendama, et õigusnorm on esmase õigusega vastuolus, samas kui õigusakti andnud institutsioonid ei pea tõendama õigusakti seaduslikkust. Peale selle rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta hindas erineva kohtlemise põhjendatust lähtuvalt kohtupraktikast, mille kohaselt ei saa üldine pettuse eeldus olla piisav EL toimimise lepingu eesmärke riivava meetme põhjendamiseks, ja mille põhjal ta järeldas, et personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 kehtestab üldise ja ümberlükkamatu eelduse, et vähem kui viis aastat kestnud abielud on pettuslikud. Nõukogu leiab, et sellest järeldub lõpuks, et kuna personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 ei kehtesta seoses abieluga ei pettuse eeldust ega pettuse puudumise eeldust, on vaidlustatud kohtuotsuses mainitud võimalus esitada objektiivseid tõendeid, mis võimaldavad pettuse eelduse ümber lükata, käesoleval juhul asjakohatud.

Neljandas väites viitab nõukogu õigusnormi rikkumisele ja põhjendamiskohustuse täitmata jätmisele osas, mis puudutab Üldkohtu järeldust, et rikutud on vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet. Nõukogu väitel peab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses silmas pigem üleelanud abikaasa vanust kui ametniku või endise ametniku vanust ja rikub niiviisi põhjendamiskohustust. Sellise mõttekäigu kohaselt sõltub järeldus, et teatavas vanuses olevaid või teatavasse vanuserühma kuuluvaid isikuid koheldakse ebasoodsamalt, eeskätt selle tõendatusest, et kõnealune õigusnorm mõjutab ebasoodsamalt märkimisväärselt suuremat hulka teatavas vanuses olevaid isikuid võrreldes muus vanuses olevate isikutega, kuid käesoleval juhul selliseid tõendeid ei esitatud. Isegi kui lähtuda sellest, et leiab aset niisugune erinev kohtlemine, mis kaudselt põhineb endise ametniku vanusel abielu sõlmimise hetkel, oleks Üldkohus pidanud kontrollima, kas selline erinev kohtlemine võib siiski olla kooskõlas põhiõiguste harta1 artikli 21 lõikega 1 ja vastata harta artikli 52 lõikes 1 nimetatud kriteeriumidele.

____________

1 Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2012, C 326, lk 391).