Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
20. detsember 2023(*)
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Euro intressimäära tuletisinstrumentide sektor – ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – EURIBORi pankadevaheliste viiteintressimääradega manipuleerimine – Konfidentsiaalse teabe vahetamine – Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang – Üks ja vältav rikkumine – Ajaliselt mitmes etapis toimuv „hübriidmenetlus“ – Süütuse presumptsioon – Erapooletus – Trahvid – Põhisumma – Müügimaht – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõiked 2 ja 3 – Põhjendamiskohustus – Muutmisotsus, millega täiendatakse põhjendust – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsus – Täielik pädevus
Kohtuasjas T‑106/17,
JPMorgan Chase & Co., asukoht New York, New York (Ameerika Ühendriigid),
JPMorgan Chase Bank, National Association, asukoht Columbus, Ohio (Ameerika Ühendriigid),
J.P. Morgan Services LLP, asukoht London (Ühendkuningriik),
esindajad: solicitor’id B. Tormey, A. Holroyd, L. Ream, N. French, N. Frey, D. Das, D. Hunt ja N. English, M. Lester, KC, ning barrister’id D. Piccinin ja D. Heaton,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. van Schaik, T. Baumé ja M. Farley,
kostja,
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: president S. Papasavvas, kohtunikud A. Kornezov, E. Buttigieg (ettekandja), K. Kowalik-Bańczyk ja G. Hesse,
kohtusekretär: ametnik I. Kurme,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja muu hulgas:
– 5. juuni 2019. aasta ja 31. märtsi 2021. aasta otsust peatada menetlus Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti d alusel,
– muutmisavaldust, mille hagejad esitasid Üldkohtu kantseleile 8. septembril 2021, ja komisjoni seisukohti selle menetlusdokumendi kohta, mis esitati Üldkohtu kantseleile 26. novembril 2021,
ning 18. märtsi 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
võttes arvesse 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsust HSBC Holdings jt vs. komisjon (C‑883/19 P, EU:C:2023:11) ja menetlusosaliste vastavaid seisukohti,
on teinud järgmise
otsuse(1)
[…]
III. Õiguslik käsitlus
[…]
B. Nõue tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt c
[…]
1. Niisuguse tegevuse olemasolu, mis kujutab endast rikkumist ja mida võib panna süüks hagejatele (hagiavalduse esimene, teine ja kolmas väide)
[…]
a) b) Esimene väide, millega vaieldakse vastu JP Morgani osalemisele tegevuses, mis kujutab endast rikkumist
[…]
1) 2) Vastuvaidlemine sellele, et JP Morgan osales kõnesolevas tegevuses
i) Osalemine EURIBORi määraga manipuleerimise tegevuses
274 Hagejad väidavad, et JP Morgani kaupleja ei osalenud üheski tegevuses, mille eesmärk oli manipuleerida EURIBORi või EONIAga. Nad väidavad, et komisjoni seisukoht nende suhtes – mida pealegi ei kinnita tema enda tuvastatud faktilised asjaolud – erineb täielikult seisukohast, mille ta valis vaidlustatud otsuse teiste adressaatide suhtes, sest asjaomastest teabevahetustest ei ilmne mingit palvet manipuleerida EURIBORiga JP Morgani kaupleja huvides ega tema poolt Deutsche Banki kaupleja huvides. Järelikult ei ole tõendatud, et hagejad aitasid kaasa mingisugusele manipuleerimisele EURIBORiga, mida keelatud kokkuleppega taotleti. Isegi eeldusel, et niisugused palved on võimalik leida, ei ole komisjon tuvastanud, et JP Morgani kaupleja nõustus niisuguste palvetega või täitis need, pöördudes oma rahavoogude juhtimise osakonna poole. Lõpuks ei ole komisjon tõendanud, et JP Morgani kaupleja püüdis manipuleerida ka EONIAga.
275 See, mida komisjon on tuvastanud, saab – isegi eeldusel, et see on õige – parimal juhul tõendada, et JP Morgani kaupleja sai kasu teabest, mille Deutsche Banki kaupleja esitas manipuleerimise kohta, mille ta oli ette võtnud. Niisugust seisukohta, et rikkumises osaleti passiivselt vaikiva nõusolekuga, ei ole vaidlustatud otsuses esitatud ja igal juhul ei ole seda tõendatud, sest komisjon ei ole tõendanud, et JP Morgani kauplejat informeeriti mingist konkurentsivastasest kokkuleppest teiste pankade vahel ja et ta osales mõnel koosolekul, mille käigus sõlmiti konkurentsivastane kokkulepe.
276 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu ning väidab, et tõendid kogumis ning käsitletuna faktiliste asjaolude ja turu kontekstis tõendavad, et JP Morgan osales vaidlustatud otsuses loetletud kõikides kokkumängu vormides.
277 Selles küsimuses ilmneb teabevahetustest ühelt poolt JP Morgani kaupleja ning teiselt poolt Deutsche Banki ja Barclaysi kauplejate vahel, mille asetleidmist on eespool kinnitatud (vt punkt 273 eespool), käsitletuna teiste tõendite kontekstis, et komisjonil oli õigus, kui ta leidis, et JP Morgani kaupleja osales EURIBORi määraga manipuleerimise tegevuses.
278 Kõigepealt tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hagejate argument, et neile ette heidetav tegevus seisneb ainult otsestes palvetes manipuleerida EURIBORi määra pakkumustega. Nagu komisjon õigesti väidab ja nagu on märgitud eespool, esines hagejatele ette heidetav tegevus erinevates vormides, mis on loetletud vaidlustatud otsuse põhjenduses 358 ja mida on meenutatud eespool punktis 16. Seega, kui hagejad väidavad, et komisjon ei tõendanud vaidlustatud otsuses, et JP Morgan osales EURIBORiga manipuleerimise tegevuses, sest komisjon ei ole tõendanud, et Deutsche Banki kaupleja palus JP Morgani kauplejal mõjutada EURIBORi pakkumusi tema huvides või et JP Morgani kaupleja esitas samasuguse palve Deutsche Banki kauplejale, tõlgendavad hagejad vaidlustatud otsust valesti, lähtudes üksnes selle põhjendusest 490, ning piiravad nende vastuväidete ulatust, mis komisjon neile esitas.
279 Seejärel tuleb meenutada, et ettevõtja osalemine konkurentsivastasel koosolekul loob eelduse, et seal osalemine on õigusvastane, mille kõnealune ettevõtja peab ümber lükkama, tõendades, et ta teatas avalikult, et ei loe ennast kartelliga seotuks, mida peavad mõistma teised kartelliosalised (vt selle kohta 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punktid 81 ja 82 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Comap vs. komisjon, C‑290/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:271, punktid 74–76 ning seal viidatud kohtupraktika). See reegel rajaneb kaalutlusel, et ettevõtja, kes osales nimetatud koosolekul, teatamata avalikult, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida (vt selle kohta 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 82, ning 25. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, C‑403/04 P ja C‑405/04 P, EU:C:2007:52, punkt 48).
280 Käsitletaval juhul tuleb märkida, et vastupidi hagejate väitele ilmneb nendest tõenditest kogumis, millele komisjon tugines, et JP Morgani kaupleja osales vestlustes Deutsche Banki ja Barclaysi kauplejatega, mille eesmärk oli mõjutada EURIBORi määra taset nende huvidele vastavas suunas.
281 Esiteks, vastates Deutsche Banki kaupleja palvele, mille eesmärk oli kõrge pakkumus, et ta kontrollib oma rahavoogude juhtimise osakonnalt tema pakkumuse taset, nõustus JP Morgani kaupleja 27. ja 28. septembri 2006. aasta teabevahetuste ajal (vt punktid 98 ja 107 eespool) taotlema oma panga rahavoogude juhtimise osakonnalt EURIBORi pakkumust Deutsche Banki kaupleja eelistustele vastavas suunas.
282 Teiseks näitab 8. novembri 2006. aasta teabevahetus (vt punktid 178–181 eespool) üheselt mõistetavalt, et JP Morgani kaupleja ja Deutsche Banki kaupleja arutasid võimalust ühitada oma vastavate pankade tulevane EURIBORi pakkumus vastavalt oma eelistustele, et kehtestataks madal EURIBOR‑1M.
283 Kolmandaks tegi Barclaysi kaupleja 25. oktoobri 2006. aasta teabevahetuse ajal JP Morgani kauplejale üheselt mõistetavalt ettepaneku mitte kõhelda, kui ta soovib paluda temalt EURIBORi kehtestamisi vastavalt oma huvidele, ning viimane ei keeldunud pakkumisest ega distantseerunud sellest muul viisil eespool punktis 279 meenutatud kohtupraktika tähenduses. Ka 26. oktoobri 2006. aasta teabevahetusest ilmneb, et Deutsche Banki kaupleja tegi JP Morgani kauplejale ettepaneku pöörduda tema poole, et paluda temalt EURIBOR‑1Mi pakkumusi vastavalt oma huvidele. JP Morgani kaupleja ei distantseerunud sellest ettepanekust ja keeldus pakkumusest üksnes osas, milles kehtestatavate määrade tase, mis sellel hetkel oli madal, sobis tema huvidega kokku.
284 Neljandaks ilmneb 27., 28. ja 29. septembri 2006. aasta, 25. ja 26. oktoobri 2006. aasta ning 8. novembri 2006. aasta teabevahetustest, et nende teabevahetuste osalistel oli kavatsus tegeleda EURIBORiga manipuleerimise ebaseadusliku tegevusega, sest nad vähemalt kaalusid võimalust ühitada oma vastavate pankade tulevaste pakkumuste tase.
285 Viiendaks, mis puudutab esiteks EURIBORi määraga manipuleerimist detsembrikuisel kvartalikuupäeval, siis 15. detsembri 2006. aasta teabevahetusest JP Morgani pakkumuste esitaja ja kaupleja vahel ilmneb, et viimasel olid vähemalt tugevad kahtlused selle manipuleerimise ja Deutsche Banki selles osalemise küsimuses. 18. detsembri 2006. aasta teabevahetuse ajal Deutsche Banki kauplejaga tunnistas ta, et on EURIBOR‑3Mi kehtestamisega rahul, kuigi tema kauplemispositsioon on tagasihoidlik, kuid vähemalt ei ole tal vastupidist huvi (vt punkt 211 eespool). Sellest järeldub, et JP Morgan sai kasu tegevusest, mille eesmärk oli EURIBORi määraga 18. detsembril 2006 manipuleerida, kohandades oma kauplemispositsiooni, mis võimaldas tal kahjusid vältida, ja seda hoolimata asjaolust, et ta ei osalenud selle manipuleerimise elluviimises aktiivselt.
286 Mis puudutab teiseks manipuleerimist märtsikuisel kvartalikuupäeval, siis tõendid näitavad üheselt mõistatavalt, et JP Morgani kaupleja teadis sellest manipuleerimisest või olid tal vähemalt tugevad kahtlused (vt 16. märtsi 2007. aasta teabevahetus JP Morgani kaupleja ja selle panga pakkumuste esitaja vahel, punkt 258 eespool). Lisaks, võttes arvesse panga E suhtlust, 29. septembri 2006. aasta teabevahetust ja 15. detsembri 2006. aasta teabevahetust (vt punktid 208 ja 209 eespool) JP Morgani kaupleja ja tema panga pakkumuste esitaja vahel, leidis komisjon põhjendatult vaidlustatud otsuse põhjenduses 490, et JP Morgani kaupleja teadis, et Deutsche Banki kaupleja soovib ja suudab EURIBORi viitmäärade tasemeid mõjutada. Seega võib asuda seisukohale, et kui viimane edastas talle 4. ja 8. jaanuaril 2007 ning 6. veebruaril 2007 teavet kauplemispositsiooni kohta, mis tal sellel kuupäeval oli, samuti oma strateegia kohta, sest ta ütles, et niisugune positsioon on vähe riskantne, võis JP Morgani kaupleja mõistlikult ette näha, et see kauplemisstrateegia peegeldab Deutsche Banki kaupleja prognoose EURIBORi määra taseme alal, mis saab olema selle manipuleerimistegevuse tulemus, mille viimane ette võtab.
287 16. ja 19. märtsi 2007. aasta teabevahetuste ajal kinnitas JP Morgani kaupleja sõnaselgelt, et võttis arvesse teavet, mille Deutsche Banki kaupleja talle edastas, ning vähendas vastavalt oma lühikest kauplemispositsiooni ja valis 2007. aasta kvartalikuupäeva puhul futuuride osas isegi positsiooni, mis on „veidi pikk“. Nii vähendas ta oma kahjumeid. Seejärel tänas ta Deutsche Banki kauplejat viimase nõuannete eest.
288 Sellest ilmneb, et JP Morgani kaupleja sai kasu tegevusest, mille eesmärk oli viia EURIBORi määr 2007. aasta märtsikuu kvartalikuupäeval langusesse – tegevus, millest ta oli teadlik, ehkki nagu väidavad hagejad, ei viinud Deutsche Banki kaupleja teda komisjoni esitatud tõendite kohaselt kurssi selle plaani üksikasjadega ja ta ei osalenud seega aktiivselt selle elluviimises.
289 Selles küsimuses tuleb meenutada – nagu teeb komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 348 ja 364 –, et rikkumises osalemise passiivne viis, nagu asjaomase ettevõtja osalemine koosolekutel, mille käigus sõlmiti konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppeid, ilma et ta oleks neile selgelt vastu vaielnud, annab tunnistust osavõtust, mille tõttu võib teda ELTL artikli 101 lõike 1 alusel vastutavaks pidada, kuna ebaseadusliku algatuse vaikiv heakskiitmine selle algatuse sisust avalikult taganemata või sellest haldusorganeid teavitamata toob kaasa rikkumise jätkamise julgustamise ja muudab selle avastamise keeruliseks (vt 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
290 Järelikult on eespool punktis 279 meenutatud kohtupraktika kohaselt nii, et lükkamaks ümber eeldust, et osalemine konkurentsivastasel koosolekul on ebaseaduslik, peab ettevõtja esitama tõendi, et ta distantseerus sellest avalikult (vt selle kohta 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Slovenská sporiteľňa, C‑68/12, EU:C:2013:71, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Hagejad ei ole aga esitanud mingit niisugust tõendit ei 18. detsembri 2006. aasta määraga manipuleerimise ega selle osas, et Deutsche Banki kaupleja edastas JP Morgani kauplejale teabe oma kauplemisstrateegia kohta 2007. aasta märtsikuise kvartalikuupäeva puhul. Vastupidi, nagu on märgitud eespool punktides 285 ja 286, kohandas JP Morgani kaupleja oma kauplemisstrateegiat, et ta võiks nendest manipuleerimistest kasu saada.
291 Hagejad väidavad, et ei oleks tohtinud asuda seisukohale, et ta osales niimoodi passiivselt kõnesolevas rikkumises, sest avaliku distantseerumise kohustus on asjakohane ainult osas, milles komisjon tõendab, et ettevõtja osales mõnel koosolekul, mille käigus sõlmiti konkurentsivastane kokkulepe.
292 Arvestades kõnesoleva rikkumise laadi, st et see esines eri turul tegutsejate kahepoolsete kontaktide võrgustiku kujul (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 357 ja 360), ei oleks komisjon siiski tohtinud leida mingit osalemist „koosolekul“ hagejate argumendi tähenduses. Seepärast on põhjendatud tema seisukoht, et hagejad osalesid passiivselt teatavas tegevuses, mille eesmärk oli määradega manipuleerimine, sest JP Morgani kaupleja oli kursis, et määradega manipuleeritakse ja et eriti teeb seda Deutsche Banki kaupleja, kellega tal olid kahepoolsed kontaktid. Hagejad ei vaidle aga vastu sellele, et määradega manipuleerimise tegevus kujutab endast rikkumist, ega sellele, et JP Morgani kaupleja pidi olema teadlik, et see tegevus kujutab endast rikkumist (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 360).
293 Kuuendaks ilmneb 27. ja 28. septembri 2006. aasta ning 8. novembri 2006. aasta teabevahetustest, et JP Morgani kaupleja edastas või vähemalt vaikimisi kohustus edastama oma konkurendile teabe, mille ta oma panga pakkumuste esitajatelt saab. Nimelt, lubades 27. ja 28. septembril 2006 „kontrollida“ oma rahavoogude juhtimise osakonna pakkumuse taset, kavatses JP Morgani kaupleja kõrvaldada kahtlused selle osakonna kavandatava pakkumuse taseme osas ning kohustus seega mõttest tulenevalt aru andma kontaktidest, mille ta kavatseb osakonnaga luua. Ka 8. novembri 2006. aasta teabevahetuse käigus edastas JP Morgani kaupleja Deutsche Banki kauplejale teavet oma panga pakkumuse kohta, mille ta oli saanud oma varasemate kontaktide käigus rahavoogude juhtimise osakonnaga.
294 Seitsmendaks astusid JP Morgani ja Deutsche Banki kauplejad 2. oktoobril 2006, 18. detsembril 2006 ja 19. märtsil 2007 teabevahetustesse, mille eesmärk oli kontrollida või jälgida keelatud kokkuleppe osaliste käitumist, sest nad kontrollisid kas Deutsche Banki pakkumuste taset või avaldasid vastastikku rahulolu EURIBORi määra taseme üle, mille kohta nad teadsid või vähemalt kahtlustasid, et sellega manipuleeriti.
295 Lõpuks ilmneb 27. ja 28. septembri 2006. aasta, 26. oktoobri 2006. aasta ning 8. novembri 2006. aasta vestlustest üheselt mõistetavalt, et Deutsche Banki ja JP Morgani kauplejad edastasid üksteisele oma eelistused EURIBORi kehtestamiste alal või oma kauplemispositsiooni, mis võimaldas need eelistused kindlaks teha, mis omakorda võimaldas veenduda, et nende huvid langevad kokku, enne kui nad jätkasid kooskõlastamist, mille eesmärk oli oma vastavate pankade EURIBORi pakkumusi mõjutada nendele huvidele vastavas suunas.
296 Eelnevast ilmneb, et JP Morgani kaupleja osales 27., 28. ja 29. septembri 2006. aasta, 2., 25. ja 26. oktoobri 2006. aasta, 8. novembri 2006. aasta, 18. detsembri 2006. aasta, 4. ja 8. jaanuari 2007. aasta, 6. veebruari 2007. aasta ning 16. ja 19. märtsi 2007. aasta teabevahetuste raames EURIBORi määraga manipuleerimise tegevuses.
297 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate muud argumendid.
298 Esiteks väidavad hagejad, et komisjon ei ole tuvastanud, et JP Morgani kaupleja palus JP Morgani pakkumuste esitajatel mõjutada EURIBORi ja EONIA indekseid või esitada pakkumusi vastavalt suhtlusele teiste kauplejatega. Nad märgivad ka, et JP Morgani rahavoogude juhtimise osakond esitas pakkumuse, mis ei ühtinud väidetava keelatud kokkuleppe suunaga.
299 Selles küsimuses tuleb kõigepealt meenutada (vt punkt 278 eespool), et rikkumine, mida JP Morganile ette heidetakse, ei seisne EURIBORiga manipuleerimises kui niisuguses, vaid kauplejatevahelises teabevahetuses, mis peegeldab nende kavatsust mõjutada oma pankade pakkumusi EURIBORi paneelis oma huvidele vastavas suunas. Nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduse 113 punktidest a–f, põhjenduse 358 punktidest a–f ja põhjenduse 392 punktidest a–f, millest on tehtud kokkuvõte eespool punktis 16, puudutasid need teabevahetused eelistusi EURIBORi määra taseme osas, millega mõnikord kaasnes omatavate kauplemispositsioonide edastamine, võimalust kauplemispositsioone ja EURIBORi pakkumusi ühildada, kaasatud kaupleja lubadust võtta oma panga EURIBORi esitajaga ühendust, et paluda tal teha pakkumus teatavas suunas või konkreetsel tasemel, ning informeerimist selle esitaja vastusest.
300 Teabevahetused kauplejate vahel annavad aga selgelt tunnistust sellest, et JP Morgani kauplejad edastasid määraeelistusi ja vastavaid kauplemispositsioone ning pakkumise või kavatsuse mõjutada oma panga pakkumust Deutsche Banki kaupleja huvidele vastavas suunas või viimase ja Barclaysi kaupleja kavatsuse mõjutada oma vastavate pankade pakkumusi JP Morgani kaupleja huvidele vastavas suunas.
301 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 125, 135 ja 634 leidis komisjon sisuliselt ainult, et kokkuleppeid kauplejate vahel „täiendati“ ja „viidi ellu“ nende ja pakkumuste esitajate suhtlusega nende pankade rahavoogude juhtimise osakondades ning „aeg-ajalt“ edastatud, kooskõlastatud või kokkulepitud EURIBORi määrade tegeliku noteerimisega nende poolt. Hagejate argumendid, et JP Morgani rahavoogude juhtimise osakond ei olnud kaasatud tegevusse, mille eesmärk oli EURIBORi määra mõjutada, võivad parimal juhul pigem tõendada seda, et panga rahavoogude juhtimise osakond ei viinud konkurentsivastast tegevust ellu, kui seda, et kauplejad selles tegevuses ei osalenud (vt selle kohta 24. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Atochem vs. komisjon, T‑3/89, EU:T:1991:58, punkt 100).
302 Seejuures tuleb märkida, et igal juhul on mitme komisjoni leitud tõendi põhjal kogumis tõenäoline, et JP Morgani kaupleja võttis Deutsche Banki kauplejaga peetud vestluste tulemusena meetmeid EURIBORi määra soovitava taseme osas, võttes ühendust oma panga pakkumuste esitajatega, ja viis seega ellu teabevahetused, mis kujutasid endast kokkumängu.
303 27. ja 28. septembri 2006. aasta teabevahetusi, mille käigus nõustus JP Morgani kaupleja taotlema oma panga rahavoogude juhtimise osakonnalt EURIBORi pakkumust Deutsche Banki kaupleja eelistustele vastavas suunas, tuleb tõlgendada koostoimes nende tõendite kontekstis, mille hulgas on panga E teated, teabevahetused, mis leidsid aset 28. septembril 2006 kell 10.13, 29. septembril 2006 ja 8. novembril 2006, ning teabevahetus JP Morgani kaupleja ja tema panga pakkumuste esitaja vahel 8. veebruaril 2007. Need tõendid kogumis tõendavad ühest küljest kooskõlastamise esinemist kõnesolevate kauplejate ja nende vastavate rahavoogude juhtimise osakondade vahel EURIBORi pakkumuste teemal ning seda, et kauplejad leidsid, et nad võivad saavutada oma rahavoogude juhtimise osakondade koostöö, mis puudutab pakkumusi EURIBORi paneelis vastavalt nende huvidele. Teisest küljest näitavad need tõendid kogumis, et kauplejatel oli harjumus vahetada teavet EURIBORi pakkumuste kooskõlastamiseks olenevalt nende vastavatest kauplemispositsioonidest ning et JP Morgani kaupleja teadis, et niisugune tegevus eeldab ühenduse võtmist nende vastavate pankade rahavoogude osakondadega (vt punkt 73 eespool).
304 Eriti 8. veebruari 2007. aasta teabevahetus näitab, et JP Morgani kaupleja ei kõhelnud paluda oma panga pakkumuste esitajatel esitada pakkumused EURIBORi paneelis tema huvidele vastavas suunas (vaidlustatud otsuse põhjendus 265, vt punkt 242 eespool) ja et JP Morgani pakkumuste esitaja ilmutas selle palve puhul vastutulelikkust, vastates, et rahavoogude juhtimise osakond „annab oma parima“.
305 Tõendite põhjal kogumis on tõenäoline, et JP Morgani kaupleja püüdis oma panga rahavoogude juhtimise osakonna pakkumuse taset mõjutada. Igal juhul nõustus ta sõnaselgelt rahuldama konkurendist kaupleja vastava palve.
306 Teiseks väidavad hagejad, et JP Morgani kaupleja ei saanud märkimisväärselt kasu indeksite ükskõik missugusest manipuleerimisest, eelkõige mis puudutab 19. märtsi 2007. aasta manipuleerimist – vastupidi sellele, mis ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 364.
307 Tuleb märkida, et selle väite raames esitavad hagejad ainult argumendid, mis puudutavad 19. märtsi 2007. aasta manipuleerimist. Selle manipuleerimise osas on JP Morgani kaupleja aga – nagu ilmneb 16. ja 19. märtsi 2007. aasta teabevahetustest – sõnaselgelt nõustunud, et ta kohandas oma kauplemisstrateegiat vastavalt Deutsche Banki kaupleja nõuandele võtta märtsikuu kvartalikuupäeva kehtestamise puhul pikk positsioon ja sai sellest kasu, kuigi see polnud suur. Sellest tuleb järeldada, et JP Morgani kaupleja võttis oma konkurendiga vahetatud teavet oma turukäitumise kindlaksmääramisel arvesse. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka 18. detsembri 2006. aasta manipuleerimise osas.
308 Igal juhul, mis puudutab muid teabevahetusi määraga manipuleerimise teemal, siis niisugune argument võib tõendada äärmisel juhul, et teabevahetustele kauplejate vahel ei järgnenud konkurentsivastaseid tagajärgi turul. See küsimus ei puutu siiski asjasse eesmärgil põhineva konkurentsi piirava tegevuse puhul (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punktid 123 ja 124). Seega võib niisugune argument vastaval juhul asjakohaseks osutada juhul, kui hagejad tõendavad, et komisjon on teinud vea, asudes seisukohale, et kõnesolev tegevus kujutab endast eesmärgil põhinevat konkurentsipiirangut – mida tuleb analüüsida teise väite raames.
309 Lõpuks väidavad hagejad sisuliselt, et komisjoni järeldus, et JP Morgan püüdis EONIAga manipuleerida, on täiesti alusetu.
310 Nagu komisjon nõustub, ei järeldanud ta kusagil vaidlustatud otsuses, et JP Morgan on osalenud EONIAga manipuleerimise tegevuses, vaid et ta on osalenud rikkumises, mille eesmärk oli moonutada hindade koostisosade normaalset kujunemist EURIBORi ja/või EONIAga seotud euro intressimäära tuletisinstrumentide sektoris (vt vaidlustatud otsuse artikkel 1). Hagejate argumendid, et komisjon ei ole tõendanud JP Morgani kaupleja kavatsust EONIA määraga manipuleerida, ei saa seega anda tulemusi.
311 Tuleb ka märkida, et kõnesolev rikkumine niisugusena, nagu on määratletud vaidlustatud otsuses, ei seisnenud mitte ainult viitindeksitega manipuleerimises, vaid ka tundliku teabe vahetamises muu hulgas EONIAga seotud tehingute kohta. Hagejad väidavad ainult, et EURIBORil põhinevate ja EONIA‑l põhinevate tuletisinstrumentide turg on segmenteerunud, kuid nad ei ole seda väidet siiski tõendanud ühegi tõendiga. Igal juhul ei näita ainuüksi EURIBORi ujumise „automaatse“ otsese või kaudse mõju puudumine EONIA‑le, millele hagejad tuginevad, isegi juhul, kui see on tõendatud, et EURIBORile indekseeritud euro intressimäära tuletisinstrumentide lepingud ja EONIA‑le indekseeritud euro intressimäära tuletisinstrumentide lepingud ei kuulu samale euro intressimäära tuletisinstrumentide turule. Komisjon võis seega asuda seisukohale, et JP Morgan osales rikkumises, mille eesmärk oli moonutada hindade koostisosade normaalset kujunemist EURIBORi ja/või EONIAga seotud euro intressimäära tuletisinstrumentide sektoris, ning seda hoolimata asjaolust, et ta ei tuvastanud, et JP Morgan osales EONIAga manipuleerimise tegevuses.
312 Eelnevast tuleneb, et ilma et see piiraks teise väite analüüsimist (vt punkt 308 eespool), tuleb hagejate kriitika, millega püütakse tõendada, et JP Morgan ei osalenud EURIBORiga manipuleerimise tegevuses, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
[…]
2. Üheksainsaks rikkumiseks kvalifitseerimine komisjoni poolt (hagiavalduse neljas väide)
[…]
a) b) Neljanda väite teine osa, mille kohaselt ei ole komisjon tõendanud, et hagejad olid teadlikud tegevusest, mis kujutab endast rikkumist ja mida teised asjasse puutuvad isikud kavandasid või ellu viisid, või võisid seda mõistlikult ette näha
475 Neljanda väite teise osa raames leiavad hagejad sisuliselt, et komisjon eksis, kui leidis, et JP Morgani kaupleja oli teadlik teiste ettevõtjate kavandatavast või elluviidavast tegevusest, mis kujutab endast rikkumist ja mille eesmärk oli EURIBORi kehtestamistega manipuleerida, või võis seda mõistlikult ette näha. Konkreetselt väidavad nad, et ei vaidlustatud otsuse JP Morganit puudutav põhistus, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 478–482, ega teisi panku puudutav põhistus, mis on esitatud selle põhjendustes 458–465, ei võimalda tõendada, et JP Morgan oli või oleks pidanud olema teadlik keelatud kokkuleppe üldisest ulatusest ja põhiomadustest tervikuna. Lõpuks väidavad hagejad kohtupraktikale tuginedes, et niisugusel juhul nagu käsitletav peab see teadmine puudutama tähtpäevi ja konkreetseid suundi, millega asjasse puutuvad isikud kavatsesid manipuleerida. Vaidlustatud otsus ei vasta aga sellele kriteeriumile.
476 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
477 Kõiki panku puudutava ühise põhistuse kohta tuleb märkida, et see rajaneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 457 väljendatud seisukohal, et konkurentsivastastes teabevahetustes osalenud kauplejad olid kvalifitseeritud professionaalid ning teadsid või pidid teadma keelatud kokkuleppe üldisest ulatusest ja omadustest.
478 Selles küsimuses on komisjon esiteks viidanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 458 väga eripärasele kontekstile, milles kauplejad tegutsesid ning mida iseloomustavad kahepoolsed salvestatud ja kontrollitud teabevahetused, mille käigus kasutasid kauplejad, kes võtsid üksteisega korrapäraselt ühendust, alati sama liiki tehingu puhul kodeeritud keelt. Teiseks rõhutas ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 459, et teabevahetustes osalenud kauplejad teadsid, et teiste pankade kauplejad soovisid osaleda sama liiki kokkumängus, mis puudutas euro intressimäära tuletisinstrumentide hindade ja muude kaubeldavate tingimuste kehtestamise elemente. Kolmandaks väitis ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 460 ja 461, et oli „üleüldiselt laialdaselt teada“, et viitmäärade kindlaksmääramise protsess on deklaratiivne ja et seega võivad paneeli kuuluvad pangad pakkumustest kõrvale kalduda. Komisjoni sõnul ei saanud kokkumängudes osalevatele kauplejatele olla teadmata, et kui rohkem panku muudab oma pakkumusi samal päeval ja sama EURIBORi tähtpäeva puhul, suureneb potentsiaalne mõju viitintressimäärale võrdeliselt osalevate pankade arvuga, mistõttu sõltub kokkumängude edukuse aste suuresti paljude pankade osalemisest. Neljandaks rõhutas ta selle otsuse põhjenduses 463, et iga asjaomane pank tegutses sellel turul juba mitu aastat ja kauplejad ei ilmutanud üllatust, kui neile esitati kooskõlastamispalve. Ta järeldas nendest asjaoludest koos vaidlustatud otsuse põhjendustes 462 ja 464 sisuliselt, et kahepoolsetes teabevahetustes osalevad kauplejad olid või pidid olema teadlikud, et on tõenäoline, et mitu panka osalevad kokkumängudes, ehkki seda teavet ei olnud neile sõnaselgelt paljastatud. Komisjon rõhutas ka selle otsuse põhjenduses 465, et kauplejate salvestamise ja järelevalve tase oli kõrge, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et nende juhtkond oli või võis olla teadlik kokkumänguplaani peamistest omadustest ja oma töötajate osalemisest selles plaanis. Ta lisas, et peab võtma arvesse ettevaatusabinõusid, mille kauplejad oma kokkulepete varjamiseks võtsid.
479 JP Morganit puudutava põhistuse osas leidis komisjon esiteks vaidlustatud otsuse põhjenduses 478, et mõned vihjed teabevahetustes, milles JP Morgani kaupleja osales, annavad tunnistust sellest, et ta teadis, et teabe tulevaste intressimäärade eelistuste kohta teatavatel EURIBORi tähtpäevadel, mida ta jagas Deutsche Banki kauplejaga, võis viimane edastada oma kontaktisikutele teistes pankades. Teiseks märkis ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 479 ja 480, et JP Morgani kaupleja oli teadlik Deutsche Banki kaupleja tihedast sidemest Barclaysi kauplejaga. Kolmandaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 481 ühelt poolt, et Barclaysi kaupleja oli juba teinud JP Morgani kauplejale ettepaneku esitada pakkumusi igal tasemel, mida viimane võib EURIBORi määra kehtestamiste puhul soovida (25. oktoobri 2006. aasta teabevahetus), ning teiselt poolt, et arvestades asjaolu, et JP Morgani kaupleja teadis väga lähedasest kauplemissuhtest Barclaysi kaupleja ja Deutsche Banki kaupleja vahel, võis ta seega ette näha, et kuna ta vahetas Deutsche Banki kauplejaga teavet eelistuste kohta EURIBORi määra tulevase kehtestamise puhul, osalevad isikud teistest pankadest, sh Barclaysi kaupleja, nendes kokkulepetes. Neljandaks tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 482 välja kaks kaudset vihjet (Barclaysi kaupleja ja Deutsche Banki kaupleja 10. oktoobri 2006. aasta teabevahetus ning Deutsche Banki kaupleja ja JP Morgani kaupleja 8. novembri 2006. aasta teabevahetus), mis näitavad, et JP Morgani kaupleja osales kokkumängudes, ja muudavad „veelgi vähem tõenäoliseks selle“, et JP Morgan ei teadnud või ei saanud ette näha, et kokkumängus EURIBORi pakkumuste teemal osalevad peale Deutsche Banki teisedki pangad.
480 Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et tuleks asuda seisukohale, et oma kontaktide kaudu Deutsche Bankiga osales JP Morgan kogu konkurentsivastases tegevuses, mis moodustab ühe ja vältava rikkumise, ning et sellest asjaolust piisab, et komisjon peaks teda vastutavaks kogu selle tegevuse eest.
481 Konkurentsivastane tegevus, mida JP Morganile ette heidetakse, leidis aset kahepoolsete vestluste raames. Seega ei saa asjaolu, et vestlused, milles JP Morgan koos Deutsche Bankiga osales, kuuluvad teatavatesse vaidlustatud otsuse põhjendustes 113, 358 ja 392 silmas peetud üldistesse kategooriatesse, iseenesest olla piisav, et pidada teda vastutavaks nende pankade samadesse kategooriatesse kuuluva tegevuse eest, kellega temal otseseid kontakte ei olnud. Eespool punktis 442 viidatud kohtupraktika kohaselt pidi komisjon tõendama, et JP Morgan teadis sellest tegevusest, mis kujutab endast rikkumist ja mida teised pangad kavandasid või ellu viisid, või et ta võis seda mõistlikult ette näha.
482 Selles küsimuses tuleb märkida, et hagejad ei vaidle konkreetselt vastu komisjoni vaidlustatud otsuses tehtud järeldusele, et JP Morgan teadis tegevusest, mida teised keelatud kokkuleppes osalejad kavandasid või ellu viisid, taotledes sama eesmärki, ainult osas, mis puudutab tegevust, mille eesmärk oli manipuleerida EURIBORi kehtestamistega.
483 Nad väidavad ainult, et „on veel vähem asjaolusid, mis võimaldavad tuvastada piisava täpsusega, et [JP Morgani kaupleja] oli teadlik keelatud kokkuleppes osalevate teiste ettevõtjate tegevusest, nende ühisest plaanist või keelatud kokkuleppe põhilistest omadustest“. Isegi eeldusel, et niisuguse argumendiga soovivad hagejad vaielda vastu sellele, et JP Morgani kaupleja teadis, et tegevus, mis ei puuduta EURIBORiga manipuleerimisi, on osa tervikplaanist, ei ole nad esitanud ühtegi vastavat konkreetset argumenti, eelkõige asjaolu kohta, et JP Morgani kaupleja ei teadnud, et teised pangad osalesid muus tegevuses kui manipuleerimine EURIBORiga.
484 Hagejate argumentide kohta, millega vaieldakse vastu sellele, et JP Morgani kaupleja teadis tegevusest, mille eesmärk oli manipuleerida EURIBORi kehtestamistega ning mida kavandasid või viisid ellu teised keelatud kokkuleppes osalejad, taotledes sama eesmärki, tuleb meenutada, et punktidest 277–312 eespool ilmneb, et JP Morgani otsest osalemist tegevuses, mille eesmärk oli mõjutada pakkumusi EURIBORi paneelis selle määraga manipuleerimiseks, on komisjon tõendanud, mis puudutab tema kaupleja ning Deutsche Banki kaupleja ja Barclaysi kaupleja 27., 28. ja 29. septembri 2006. aasta, 2., 25. ja 26. oktoobri 2006. aasta, 8. novembri 2006. aasta, 18. detsembri 2006. aasta, 4. ja 8. jaanuari 2007. aasta, 6. veebruari 2007. aasta ning 16. ja 19. märtsi 2007. aasta teabevahetusi. Need teabevahetused puudutasid EURIBORi kehtestamise erinevaid puhkusid.
485 Hagejad vaidlevad sisuliselt vastu sellele, et JP Morgani kaupleja teadis või võis mõistlikult ette näha, et need teabevahetused asetuvad niisuguse „tervikplaani“ raamesse, mis ületab kahepoolse suhtluse ja milles osalevad teisedki pangad.
486 Selles küsimuses tuleb märkida, et vastupidi sellele, mis ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 459 JP Morgani osas, ei ole komisjonil otseseid tõendeid, mis näitaksid, et nende kahepoolsete kontaktide kaudu Deutsche Banki kauplejaga ja Barclaysi kauplejaga sai JP Morgani kaupleja teada, et tegevus, milles ta nende kauplejatega osales, asetub üheainsa rikkumise raamistikku, milles osaleb ka teisi panku. Ühelgi hetkel ei usaldanud Deutsche Banki kaupleja ega Barclaysi kaupleja JP Morgani kauplejale, et kokkumängudes osalevad veel teisedki pangad.
487 Tuleb siiski esiteks märkida, et arvestades, et JP Morgani kaupleja vahetas teavet nii Deutsche Banki kaupleja kui ka Barclaysi kauplejaga võimaluste kohta mõjutada oma vastavate pankade pakkumusi, teadis ta, et selles määradega manipuleerimise tegevuses osaleb vähemalt kaks panka. Ainuüksi sellest asjaolust küll ei piisa tõendamaks, et JP Morgani kaupleja teadis, et tema teabevahetused nende kauplejatega ületavad kahepoolse raamistiku ning et nende kaudu osaleb ta ühes ja vältavas rikkumises koos teiste pankadega. Hagejatel on nimelt õigus, kui nad väidavad – tuginedes selles küsimuses kohtupraktikale –, et asjaolust, et JP Morgani kaupleja arendas kahepoolseid kontakte, isegi paralleelselt nende kahe kauplejaga, ei piisa selle tõendamiseks, et ta teadis tegevusest, mis kujutab endast rikkumist ja mida teised keelatud kokkuleppes osalejad kavandasid või ellu viisid, taotledes samu eesmärke (vt selle kohta 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, T‑104/13, EU:T:2015:610, punkt 86).
488 See asjaolu ning vaidlustatud otsuse põhjendustes 478–482 ja 457–464 nimetatud tõendid kogumis kujutavad endast siiski tõsiseid, täpseid ja kokkulangevaid tõendeid, mis näitavad, et JP Morgani kaupleja võis mõistlikult ette näha, et eespool punktis 484 silmas peetud teabevahetused asetuvad niisugusesse „tervikplaani“, milles osaleb ka teisi panku.
489 Tõenditest, mille komisjon on selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendustes 479 ja 481 esitanud, ilmneb üheselt mõistetavalt, et JP Morgani kaupleja oli kursis tihedate tööalaste sidemete ja sõprussuhetega Deutsche Banki ja Barclaysi kauplejate vahel, millega hagejad sisuliselt nõustuvad. Seda seisukohta ei sea kahtluse alla 28. septembri 2006. aasta teabevahetus Deutsche Banki kaupleja ja Barclaysi kaupleja vahel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 480), millele hagejad tuginevad, isegi eeldusel, et seda tuleb tõlgendada – nagu hagejad tõlgendavad – nii, et need näitavad, et nimetatud kauplejad püüdsid oma ebaseaduslikku tegevust JP Morgani kaupleja eest varjata.
490 Nende asjaolude põhjal koos sellega, et niisuguste kahepoolsete kontaktide teel nimetatud isikutega teadis JP Morgani kaupleja, et Deutsche Banki kaupleja ja Barclaysi kaupleja osalevad tegevuses, mille eesmärk on mõjutada pakkumusi EURIBORi paneelis määradega manipuleerimiseks, võis ta mõistlikult ette näha, et teavet eelistuste kohta EURIBORi tulevaste pakkumuste alal, mida ta Deutsche Banki kauplejaga vahetas, jagab viimane Barclaysi kauplejaga.
491 Teiseks teadis JP Morgani kaupleja ka seda, et teisedki pangad osalevad niisuguses määradega manipuleerimise tegevuses, või võis seda mõistlikult ette näha. Komisjon viitab selles küsimuses vaidlustatud otsuse põhjenduses 478 põhjendatult 15. detsembri 2006. aasta teabevahetusele, mille käigus usaldas JP Morgani kaupleja oma pakkumuste esitajale, et mõned pangad, sh Deutsche Bank, mängivad „mängu“, mille eesmärk on manipuleerida 18. detsembril 2006 EURIBOR‑3Mi kehtestamistega, suunates seda tõusma (vt punktid 207–209 eespool). Komisjon tugineb vaidlustatud otsuse põhjenduses 482 põhjendatult ka „kaudsele vihjele“, 8. novembri 2006. aasta teabevahetusele. Lähtudes 15. detsembri 2006. aasta teabevahetusest, mille käigus märkis JP Morgani kaupleja, et teisedki fellow’d on liitunud nende pankadega, kes mängivad „mängu“, mille eesmärk on „suunata kehtestamised ülespoole“ (vt punkt 208 eespool), tuleb 8. novembri 2006. aasta teabevahetust tõlgendada nii, et JP Morgani kaupleja arvas, et pakkumuste esitajad teatavates muudes pankades kui Deutsche Bank olid enam nõus järgima kauplejate eelistusi EURIBORi tulevaste pakkumuste alal. Lõpuks ilmneb 16. märtsi 2007. aasta teabevahetusest JP Morgani kaupleja ja tema panga pakkumuste esitaja vahel, et see kaupleja teadis katsetest manipuleerida 2007. aasta märtsikuise EURIBOR‑3Mi kehtestamisega või vähemalt kahtlustas neid, mis näitab samuti, et ta teadis, et teised pangad, kes olid aktiivsed euro tuletisinstrumentide turul, tegelesid niisuguse tegevusega (vt punkt 258 eespool).
492 Kui analüüsida neid teabevahetusi panga E teadete kontekstis, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 487 viitab ja millest ilmneb, et JP Morgani kauplejal oli harjumuseks vahetada teavet teiste konkureerivate kauplejatega peale Deutsche Banki kaupleja, et kooskõlastada EURIBORi pakkumused olenevalt nende vastavatest kauplemispositsioonidest (vt punktid 73 ja 75 eespool), võimaldavad need asuda seisukohale, et JP Morgani kaupleja võis vähemalt mõistlikult ette näha, et teisedki pangad peale nende, kellega ta otseselt suhtles, osalesid tegevuses, mis puudutas manipuleerimisi EURIBORi määraga.
493 Kolmandaks on ka mitu kaalutlust, mille komisjon on esitanud seoses vaidlustatud otsuse kõikide adressaatidega (vt punkt 478 eespool), samuti asjakohased kaudsete tõenditena kogumis.
494 Ühelt poolt mainis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 460, et turul tegutsejate hulgas oli „üleüldiselt laialdaselt teada“, et viitmäärade kindlaksmääramise protsess on deklaratiivne ja et seega võivad paneeli kuuluvad pangad pakkumustest kõrvale kalduda olenevalt nende huvist pakkumuse tegemise hetkel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 406).
495 Nendele kaalutlustele vastu vaidlemiseks viitavad hagejad JP Morgani kaupleja avaldusele tema hagiavaldusele lisatud tunnistuses, mille kohaselt ei tajunud ta EURIBORi paneelis pakkumuste tegemise protsessi nii, st ta ei arvanud, et pakkumuste tegemisel võetakse arvesse paneeli kuuluvate pankade huve.
496 Nagu ilmneb punktist 60 eespool, on JP Morgani kaupleja avalduste tõenduslik väärtus väike. Kuna hagejad ei ole esitanud ühtegi muud argumenti või tõendit, tuleb tõdeda, et nad ei ole tõendanud, et komisjon eksis, kui leidis, et turul tegutsejate hulgas oli üldiselt teada, et pankade pakkumused EURIBORi paneelis on deklaratiivsed, kuigi ta tugines selles küsimuses rikkumises osalenud pankade sisedokumentidele, eelkõige kontrollide käigus saadud dokumentidele (vt vaidlustatud otsuse 521. joonealune märkus).
497 Teiselt poolt märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 461 ja 462, et kauplejatele ei saanud olla teadmata, et kui rohkem panku muudab oma pakkumusi samal päeval ja sama EUROBORi tähtpäeva puhul, suureneb potentsiaalne mõju viitintressimäärale võrdeliselt osalevate pankade arvuga, mistõttu sõltub kokkumängude edukuse aste suuresti paljude pankade osalemisest. Ka sel põhjusel algasid mõned vestlused kauplejate vahel, näiteks need, milles osales JP Morgani kaupleja koos Deutsche Banki kauplejaga 2007. aasta jaanuaris ja veebruaris, veidi enne määra kehtestamisi, mida need manipuleerimised puudutasid, et kauplejad saaksid oma kauplemispositsioone ühitada või kohandada.
498 Sellest järeldub, et niisugune oluline ja kvalifitseeritud turul tegutseja nagu JP Morgani kaupleja (vt selle kohta sisuliselt vaidlustatud otsuse põhjendused 457 ja 463) võis eespool punktides 494 ja 497 meenutatud asjaoludest järeldada, et EURIBORiga manipuleerimiste puhul, mida ta koos Deutsche Banki kaupleja ja Barclaysi kauplejaga kavandab, on eduvõimalused suuremad, kui osaleb mitu panka, hoolimata sellest, et viimased ei olnud teda sõnaselgelt informeerinud teiste konkreetsete pankade osalemisest.
499 Sellega seoses tuleb veel tagasi lükata hagejate argumendid, et komisjon oli kohustatud tõendama, et JP Morgani kaupleja oli konkreetselt teadlik teiste pankade plaanist ja muu hulgas asjaomase määra tähtpäevadest ning kavandatavate manipuleerimiste suunast. Nagu ilmneb eespool punktis 445 meenutatud kohtupraktikast, peab komisjon ainult tõendama, et asjaomane ettevõtja teadis kogu keelatud kokkuleppe üldisest ulatusest ja omadustest või pidi neid mõistlikult ette nägema. Käsitletaval juhul oli JP Morgani kaupleja teadlik kogu selle kokkuleppe põhiomadustest, mille eesmärk oli mõjutada rahavoogusid euro intressimäära tuletisinstrumentide lepingutest kauplejate kooskõlastatud tegevusega, millega püüti mõjutada nende pankade pakkumusi EURIBORi paneelis selle määraga manipuleerimiseks vastavalt nende huvidele.
500 Seda järeldust ei sea kahtluse alla 10. novembri 2017. aasta kohtuotsus Icap jt vs. komisjon (T‑180/15, EU:T:2017:795), millele hagejad sellega seoses tuginevad. Faktilised asjaolud, mis selle kohtuotsuseni viisid, erinevad käesoleva kohtuasja faktilistest asjaoludest, sest komisjon leidis selle kohtuasja hagejate puhul, et nad etendasid keelatud kokkuleppe hõlbustaja rolli 8. juuli 2008. aasta kohtuotsuse AC‑Treuhand vs. komisjon (T‑99/04, EU:T:2008:256) tähenduses, mitte keelatud kokkuleppe liikme rolli nagu JP Morgan käsitletaval juhul. Lisaks tõendati selles kohtuasjas seda, et hagejad teadsid keelatud kokkuleppe osaliste ühiseid eesmärke, üheainsa vestlusega, mille sisu oli piiratud. Üldkohus lükkas tõendid, millele komisjon tugines määrade tähtpäevade või nende eri manipuleerimise suundade puhul, millest hagejad selles kohtuasjas olid teadlikud, oma 10. novembri 2017. aasta kohtuotsuse Icap jt vs. komisjon (T‑180/15, EU:T:2017:795) punktis 228 ümber konkreetses kontekstis, milleks oli hinnata selle rikkumise kestust, mille hagejad selles kohtuasjas hõlbustajana toime panid, ja eriti küsimust, kas see rikkumine on vältav. Hagejate argument, mis rajaneb analoogial selle kohtuotsusega, ei saa seega anda tulemusi. Tuleb ka märkida, et hagejad ei ole esitanud hagiavalduses väidet, millega vaieldaks vastu sellele, et rikkumine, mille komisjon leidis olevat käsitletaval juhul toime pandud, on vältav.
501 Eelnevast tuleneb, et kaudsed tõendid kogumis tõendavad, et JP Morgani kaupleja võis mõistlikult ette näha, et eespool punktis 484 silmas peetud teabevahetused ületavad kahepoolse raamistiku ja asetuvad üheainsa rikkumise raamesse, milles osalevad teisedki pangad ja mille eesmärk on moonutada rahavoogusid euro intressimäära tuletisinstrumentidest kooskõlastatud tegevusega, mille eesmärk on EURIBORi määraga manipuleerida, ning et ta oli valmis võtma selle riski. Neljanda väite teine osa tuleb seega tagasi lükata.
[…]
C. Nõue tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt c ja nõue vähendada trahvi summat
[…]
2. Nõue vähendada määratud trahvi summat
[…]
704 Käsitletaval juhul tuleb selle trahvi summa kindlaksmääramiseks, millega karistatakse JP Morgani tegevuse eest, mis kujutab endast rikkumist niisugusena, nagu tuleneb viie esimese väite analüüsist, arvesse võtta järgmisi asjaolusid.
705 Esimesena on rikkumise raskusastme ja kestuse kohta vaja märkida järgmist.
706 Esiteks on sobiv kasutada meetodit, mille abil tuvastatakse – nagu meetodiga, mida komisjon käsitletaval juhul järgis – esialgu trahvi põhisumma, mida hiljem võib olenevalt juhtumi asjaoludest kohandada.
707 Kõigepealt tuleb seoses müügimahu kui algandmega asendusväärtusena arvesse võtta vähendatud rahalaekumisi. Nagu ilmneb kuuenda väite kolmanda osa analüüsist, võib vähendatud rahalaekumiste väärtus käsitletaval juhul olla sobivaks lähteandmeks trahvi summa kindlaksmääramisel, sest see väärtus peegeldab rikkumise majanduslikku ulatust ja ettevõtja osatähtsust rikkumises.
708 Kuuenda väite teise osa analüüsi raames on tõesti tuvastatud (vt punkt 657 eespool), et see, et pangad määrasid kindlaks rahalaekumised, viis teatavatel juhtudel erinevate lähenemisteni. Nagu aga ilmneb punktist 671 eespool, ei kaasne nende lahknevustega mingit võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
709 Lisaks leiab Üldkohus, et rahalaekumiste arvutamise niisugune muu meetod, mida järgisid mõned pangad, et vastata 12. oktoobri 2012. aasta teabepäringule, ei ole rahalaekumiste tuvastamiseks sobiv. Meetod, mille puhul jäetakse fikseeritud sammud välja lepingutest, milles on korraga nii fikseeritud sammud kui ka ujuvad sammud, jäetakse välja „eksootilised“ tooted või kohaldatakse pigem igakuist kui iganädalast tasaarvestamist, ei ole käsitletaval juhul sobivam selleks, et määrata kindlaks rikkumisega seotud müügimaht, ega sobivam peegeldama seega adekvaatselt selle rikkumise tegelikkust ja majanduslikku ulatust ja ettevõtjate positsiooni rikkumises. Mis puudutab esiteks euro intressimäära tuletisinstrumentide lepinguid, milles on korraga nii fikseeritud samm kui ka ujuv samm, siis rahavoog peegeldab vahet fikseeritud määra ja ujuva määra vahel määra kehtestamise päeva seisuga, nagu ilmneb punktist 39 eespool. Üldkohus leiab, et ei ole mingit põhjust jätta konkreetselt välja rahavood niisuguste euro intressimäära tuletisinstrumentide ühest sammust nende kahe sammu hulgast. Teiseks ei õigusta miski „eksootiliste“ toodete väljajätmist rahalaekumiste arvutustest, ehkki need on samuti osa euro intressimäära tuletisinstrumentide asjaomasest turust. Kolmandaks, kui igapäevane tasaarvestamine on turul norm, ei õigusta käesoleva kohtuasja ükski konkreetne asjaolu sellest kõrvalekaldumist.
710 Neid asjaolusid arvestades otsustab Üldkohus võtta trahvi summa kindlaksmääramisel arvesse JP Morgani rahalaekumiste väärtust, mille komisjon valis vaidlustatud otsuses.
711 Seejärel tuleb märkida, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et asjaolu, et trahvi arvutamisel võeti aluseks ainult rahalaekumised, viib liiga hoiatava trahvi määramiseni. Menetlusosalised on seega ühel meelel selles, et neid rahalaekumisi tuleb vähendada vähendusteguri kohaldamisega.
712 Komisjon kohaldas vaidlustatud otsuses ühtset vähendustegurit 98,849%.
713 Selle vähendusteguri kindlaksmääramise kohta tuleb märkida, et see on keeruka protsessi tulemus ja see protsess peegeldab mitut elementi, eelkõige tuletistoodetega kauplemisele omast tasaarvestust üldiselt ning nende toodete ja konkreetselt euro intressimäära tuletisinstrumentide tasaarvestamise eripärasid. Tegemist on seega ligikaudse konstrueeritud väärtusega. Seega ei eksisteeri definitsiooni poolest ainult üks võimalik vähendustegur.
714 Hagejad pakuvad välja alternatiivse vähendusteguri 99,91%, täpsustamata siiski põhjuseid, miks oleks niisugusel tasemel vähendustegur sobivam kui komisjoni valitud vähendustegur. Nad väidavad ainult, et euro tuletisinstrumentide AFR‑väärtuse kohaldamine asjaomasel perioodil „viitab sellele“, et „sobiv“ vähendusmäär oleks 99,91%. Nagu on aga märgitud vaidlustatud otsuse punktides 588–593, ei saa lähenemist, mille hagejad käsitletaval juhul müügimahu arvutamiseks välja pakuvad ja mis põhineb AFRil, eelistada sellepärast, et see ei saa rikkumise majanduslikku tähtsust peegeldada paremini kui vähendatud rahalaekumistel põhinev komisjoni lähenemine.
715 Igal juhul leiab Üldkohus, et niisuguse eriti kõrge või isegi liiga kõrge alternatiivse vähendusteguri kohaldamine võib muuta karistuse mõttetuks, muutes selle liiga väikeseks ja kahjustades nii vajadust tagada, et trahv on piisavalt hoiatav. Hagejate soovitatud alternatiivse 99,91‑protsendilise vähendusteguri kasutamine viiks seega selleni, et määratakse trahv, mis ei peegelda ei rikkumise majanduslikku ulatust ega JP Morgani osatähtsust selles.
716 Repliigis väidavad hagejad, et JP Morgani rahalaekumiste suhtes tuleb kohaldada teistsugust vähendustegurit, et peegeldada tema osatähtsust turul. Nad ei paku siiski välja ühtegi muud sobivamat määra, mis võimaldaks samal ajal määrata trahvi, mis peegeldaks rikkumise majanduslikku ulatust ja JP Morgani osatähtsust selles, ning tagaks, et trahv on hoiatav.
717 Igal juhul ei ole ühelt poolt menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et vähendustegur on vähemalt 98,849%. Teiselt poolt meenutab Üldkohus, et trahvi summa kindlaksmääramine tema täieliku pädevuse kasutamisel ei ole täpne aritmeetiline ülesanne.
718 Teiseks leiab Üldkohus rikkumise raskusastme küsimuses, et arvesse tuleks võtta rikkumise laadi, selle geograafilist ulatust ja seda, kas rikkumine viidi ellu või mitte.
719 Mis puudutab rikkumise laadi, siis kuna kõnesolev tegevus puudutab euro intressimäära tuletisinstrumentide hindade kindlaksmääramise puhul asjakohaseid tegureid, kuulub see oma olemuselt kõige tõsisemate konkurentsipiirangute hulka. Tuleb ka rõhutada, et kõnesolev tegevus on eriti tõsine ja kahjustav, sest see ei või mitte ainult moonutada konkurentsi euro intressimäära tuletisinstrumentide turul, vaid laiemalt ka kahjustada usaldust pangandussüsteemi ja finantsturgude suhtes tervikuna ning nende usaldusväärsust.
720 Nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 721 – ilma et hagejad oleksid nendele asjaoludele vastu vaielnud –, kohaldatakse euro intressimäära tuletisinstrumentide hindades peegelduvaid viitindekseid kõikide euro intressimäära tuletisinstrumentide turul osalejate suhtes. Kuna need määrad põhinevad eurol, on neil siseturu finantstingimuste ühtlustamisel kõikides liikmesriikides toimuva pangandustegevuse seisukohast lisaks keskne tähtsus.
721 Mis puudutab rikkumise geograafilist ulatust, siis nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 47 ja 721, hõlmas keelatud kokkulepe vähemalt kogu EMPd, mistõttu võis kõnesolev tegevus mõjutada pangandustegevust kõikides liikmesriikides.
722 Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et Üldkohtu käsutuses olevate kaudsete tõendite kogumi tõttu on vähemalt tõenäoline, et JP Morgan viis Barclaysi kauplejaga 27. ja 28. septembril 2006 kokku lepitud tegevust ellu, võttes ühendust oma panga pakkumuste esitajatega (vt punktid 281 ja 302–305 eespool).
723 Kolmandaks tuleb arvesse võtta hagejate rikkumises osalemise kestust niisugusena, nagu ilmneb vaidlustatud otsusest, sest hagejad ei ole sellele vastu vaielnud ning seda ei mõjuta eespool punktis 317 esitatud järeldus, mis puudutab JP Morgani osalemist tegevuses, mis moodustab ühe rikkumise.
724 Mis puudutab teisena süüd kergendavaid asjaolusid, siis Üldkohus tuvastab, et JP Morgan etendas rikkumises väiksemat rolli kui põhilised osalejad, eelkõige pank D ja pank A. Ka oli suhtlus, milles osales JP Morgani kaupleja, vähem intensiivne kui põhiliste osalejate suhtlus.
725 Sellegipoolest iseloomustab teabevahetusi, milles JP Morgan osales – nagu on märgitud punktis 696 eespool –, erakordne sagedus ja regulaarsus. Selle seisukoha põhjendatust ei muuda ühelgi juhul see, mida on järeldatud eespool punktis 153 nendest teabevahetustest ühe ulatuse kohta, milles hagejad vaidlustatud otsuse kohaselt osalesid ja milleks on 10. oktoobri 2006. aasta teabevahetus.
726 Pealegi tuleb märkida, et JP Morgani osalemine tegevuses, mis kujutas endast rikkumist, oli tahtlik ja hagejad ei ole tõendanud, et nende puhul peaks käsitletaval juhul arvesse võtma süüd kergendavat asjaolu, mis seisneb väheses tähtsuses. Hagejad osalesid – olgugi passiivselt – märkimisväärses arvus konkurentsivastastes kontaktides, ilmutamata kunagi mingit kõhklust või vastuseisu, osaledes konkurentsivastastes teabevahetustes. Seda tehes jätsid hagejad oma konkurentidele mulje, et osalevad vaidlusaluses keelatud kokkuleppes, ja aitasid nii kaasa selle õhutamisele. Lisaks, nagu ilmneb punktist 719 eespool, iseloomustab kõnesolevat tegevust suurem raskusaste. Järelikult saab see mõju trahvi lõplikule summale, mida avaldavad süüd kergendavad asjaolud, mis seisnevad selles, et JP Morgan osales kõnesolevas rikkumises vähem ja tema roll selles rikkumises võrreldes peamiste osalejatega on väiksem, olla ainult tühine.
727 Kolmandana on trahvi summa puhul, mille Üldkohus kindlaks määrab, nõuetekohaselt arvesse võetud vajadust määrata JP Morganile trahv, mille summa on hoiatav.
728 Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal leiab Üldkohus, et käsitletava juhtumi asjaolusid on karistuse individuaalsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet arvestades hinnatud õigesti, kui trahvi summaks määratakse 337 196 000 eurot, mida JPMorgan Chase & Co. ja JPMorgan Chase Bank, National Association peavad tasuma solidaarselt. Seepärast tuleb hagejatele määratud trahvi summa vähendamise nõue jätta rahuldamata.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Otsuse tegemise vajadus on ära langenud osas, mis puudutab J.P. Morgan Services LLP esitatud hagi.
2. Tühistada komisjoni 7. detsembri 2016. aasta otsuse C(2016) 8530 (final) ELTL artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39914 – euro intressimäära tuletisinstrumendid (EIRD)) artikli 2 punkt c osas, mis puudutab JPMorgan Chase & Co-d ja JPMorgan Chase Bank, National Associationit.
3. Määrata trahvi summaks, mida JPMorgan Chase & Co. ja JPMorgan Chase Bank, National Association on kohustatud solidaarselt tasuma, 337 196 000 eurot.
4. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
5. Jätta iga menetlusosalise kohtukulud tema enda kanda.
Papasavvas | Kornezov | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. detsembril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad