EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

8. märts 2012

Kohtuasi F‑12/10

Petrus Kerstens

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmenetlus – Ebapädeva asutuse poolt distsiplinaarnõukogusse pöördumine – Kirjalik hoiatus – Menetluse kestus – Kaitseõigused ja süütuse presumptsioon – Mõistlik tähtaeg

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega P. Kerstens taotleb sellise komisjoni 23. aprilli 2009. aasta otsuse tühistamist, millega talle määrati distsiplinaarkaristuseks kirjalik hoiatus.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kõik kohtukulud välja P. Kerstensi kanda.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Repliik – Vorminõuded – Ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 35 lõike 1 punkt e ja artikkel 41)

2.      Menetlus – Seadusjõud – Ulatus – Teine hagi, mis käsitleb esimeses hagis vaidlustatud otsusest eraldiseisvat ja hilisemat üksikotsust – Vastuvõetavus

3.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnev juurdlus – Komisjoni juurdlus‑ ja distsiplinaarameti uurimisvolitus – Ulatus – Ametisse nimetavale asutusele antud soovitus võtta asjaomase ametniku suhtes haldusmeede – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 3)

4.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamine – Tähtaeg – Administratsiooni kohustus tegutseda mõistliku aja jooksul – Järgimata jätmine – Tagajärjed

(Personalieeskirjad, IX lisa 5. jagu)

5.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Tähtaeg – Administratsiooni kohustus tegutseda mõistliku aja jooksul – Hindamine – Järgimata jätmine – Erilised asjaolud – Tõendamiskoormis

(Personalieeskirjad, IX lisa)

1.      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e alusel tuleb hagiavalduses märkida ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest. Need väited ja argumendid peavad olema näidatud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks ette valmistada oma kaitset ja Avaliku Teenistuse Kohus asja lahendada vajaduse korral ilma muu toetava informatsioonita. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kasvõi kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse enda tekstist. See kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e tõlgendus viitab samuti vastuvõetavuse tingimustele repliigi puhul, mis sama kodukorra artikli 41 kohaselt on koos teise kirjalike seisukohtade esitamisega mõeldud asja materjalide täiendamiseks.

(vt punkt 68)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 20. aprill 1999, liidetud kohtuasjad T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (punktid 39 ja 40).

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. september 2011, kohtuasi F‑100/09: Michail vs. komisjon (punkt 22).

2.      Kohtuotsuse seadusjõud võib olla hagi vastuvõetavuse takistus, kui hagi, mille alusel kõnealune otsus tehti, vastandas samu pooli, selle ese oli sama ja see põhines samadel alustel, kusjuures need tingimused on tingimata kumulatiivsed.

Sellega ei ole tegemist, kui teine hagi käsitleb esimese hagi esemeks olevast otsusest eraldiseisvat ja hilisemat üksikotsust. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et kahel hagil on sama ese.

(vt punktid 85 ja 87)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. september 1985, liidetud kohtuasjad 172/83 ja 226/83: Hoogovens Groep vs. komisjon (punkt 9); 22. september 1988, liidetud kohtuasjad 358/85 ja 51/86: Prantsusmaa vs. parlament (punkt 12).

Esimese Astme Kohus: 8. märts 1990, kohtuasi T‑28/89: Maindiaux jt vs. MSK (punkt 23); 5. juuni 1996, kohtuasi T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon (punktid 37 ja 38).

3.      Ametisse nimetava asutuse otsusele distsiplinaarmenetluse algatamise või algatamata jätmise kohta eelneva komisjoni juurdlus‑ ja distsiplinaarameti (IDOC) haldusjuurdluse aruande raames ei ületa see amet oma uurimisvolitusi, kui ta ametisse nimetava asutuse jaoks annab soovituse võtta ametniku suhtes haldusmeede.

Nimelt kuna IDOC ja ametisse nimetav asutus on kaks eraldiseisvat ja iseseisvat asutust, siis IDOC‑il on õigus anda kaasnevaid või täiendavaid soovitusi. Nii on tal vabadus näiteks täpsustada, millist tüüpi distsiplinaarmenetlust ta soovitab asjaomase isiku vastu algatada. Kuna personalieeskirjade IX lisa artikkel 3 näeb ette asjaomase isiku ärakuulamise ametisse nimetava asutuse poolt IDOC‑i juurdlusaruande põhjal, siis sellised soovitused, mida IDOC peab vajalikuks anda, sisalduvad tingimata nimetatud aruandes enne, kui ametisse nimetav asutus on asjaomase isiku nimetatud artikli 3 alusel ära kuulanud.

(vt punktid 94 ja 95)

4.      Kuigi personalieeskirjad ei näe ette distsiplinaarmenetluse algatamiseks aegumistähtaega, sätestatakse siiski IX lisas, täpsemalt 5. jaos, täpsed tähtajad distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks distsiplinaarnõukogus. Kuigi on tõsi, et nimetatud tähtajad ei ole kohustuslikud, on need siiski hea haldustava reeglid, mille eesmärk on nii administratsiooni kui ka ametniku huvides ära hoida distsiplinaarmenetlust lõpetava otsuse vastuvõtmine põhjendamatult hilja.

Seega on distsiplinaarmenetlust läbiviivad asutused kohustatud distsiplinaarmenetlust läbi viima hoolsalt ja tegutsema selliselt, et iga distsiplinaarmenetlusega seonduv toiming sooritatakse mõistliku aja jooksul pärast sellele eelnenud toimingut. Nimetatud tähtaja eiramine, mida saab hinnata vaid konkreetse juhtumi asjaolude pinnal, võib kaasa tuua akti tühistamise.

Hoolsuse nõue ja mõistliku tähtaja järgimise nõue kehtib ka distsiplinaarmenetluse algatamise suhtes, eriti juhul ja sellest hetkest alates, kui administratsioon on saanud teada asjaoludest ja käitumisest, mis võivad osutuda ametniku poolt personalieeskirjade kohustuste rikkumiseks. Kuigi aegumistähtaeg puudub, on distsiplinaarmenetlust läbiviivatel asutustel kohustus tegutseda selliselt, et karistuse määramisega lõppev menetlus algatataks mõistliku tähtaja jooksul.

Pealegi oleks ohus õiguskindluse põhimõte, kui administratsioon viivitaks distsiplinaarmenetluse algatamisega ülemäära. Nii asutuse poolt asjaolude ja käitumise hindamine distsiplinaarsüüteona kui ka ametniku poolt oma kaitseõiguste teostamine võivad osutuda eriti raskeks, kui asjaolude ja käitumise toimumise hetke ja distsiplinaarjuurdluse alguse vahel on pikk ajavahemik. Ühelt poolt tunnistajad ja olulised dokumendid – süüdistatava kasuks või kahjuks – võivad olla kadunud ja teiselt poolt on kõigil asjaomastel isikutel ja tunnistajatel raske täpselt meenutada juhtumi asjaolusid ja olukorda, milles need tekkisid.

(vt punktid 124–126)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 17. oktoober 1991, kohtuasi T‑26/89: de Compte vs. parlament (punkt 88); 26. jaanuar 1995, kohtuasi T‑549/93: D vs. komisjon (punkt 25); 10. juuni 2004, kohtuasi T‑307/01: François vs. komisjon (punkt 47).

5.      Distsiplinaarmenetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel arvessevõetav ajavahemik ei ole ainult see, mis algab nimetatud menetluse algatamise otsuse tegemisest. Küsimust, kas algatatud distsiplinaarmenetlust viidi läbi nõutud hoolsusega, mõjutab asjaolu, et väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise ning distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse vahele jääb pikem või lühem ajavahemik.

Distsiplinaarmenetluse eelneva faasi kestuse ja distsiplinaarmenetluse kui sellise kestuse mõistlikkust hinnatakse iga konkreetse asja asjaolude alusel ning eelkõige lähtudes vaidluse olulisusest huvitatud isiku jaoks, asja keerukusest ning hageja ja pädevate asutuste käitumisest. Üksi eritegur ei ole määrav. Iga tegurit tuleb hinnata eraldi ning seejärel hinnata nende mõju koos. Ametisse nimetavale asutusele omistatavad teatavad hilinemised ei näi olevat eraldivõetuna ebamõistlikud, kuid need võivad seda olla koosvõetuna. Hoolsuse nõue menetluses ei lähe aga kaugemale sellest, mis on kooskõlas hea halduse põhimõttega. Seega isegi kui ei ole välistatud, et distsiplinaarmenetlusele eelnenud faasi teatud etapid oleksid võinud toimuda kiiremini, on tähtaeg mõistlik, kui igas etapis tehtud arvukad viivitused, mis ei ole ebamõistlikud, annavad tulemuseks tähtaja, mida üldkokkuvõttes analüüsides ei saa pidada ebamõistlikuks, nii et selle tulemuseks on asjaomase isiku distsiplinaarvastutuse aegumine.

Kui ametisse nimetava asutuse otsuste tõttu ületab menetlus selle, mida tavapäraselt peetakse mõistlikuks kestuseks, peab see asutus tõendama, et on olemas erandlikud asjaolud, mis põhjendavad mõistliku kestuse ületamist.

(vt punktid 127–130 ja 143)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. jaanuar 2010, liidetud kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06: A ja G vs. komisjon (punktid 392–395).