AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

8. märts 2011

Kohtuasi F‑59/09

Carlo De Nicola

versus

Euroopa Investeerimispank

Avalik teenistus – Euroopa Investeerimispanga töötajad – Hindamine – Edutamine – Üldkohtu pädevus – Vastuvõetavus – Vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus – Sisejuhis – Töötajate esindaja – Kaitseõiguste tagamise põhimõte

Ese:      Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjade artikli 41 alusel esitatud hagi, milles C. De Nicola palub sisuliselt esiteks tühistada Euroopa Investeerimispanga apellatsioonikomitee 14. novembri 2008. aasta otsus, teiseks tühistada 29. aprilli 2008. aasta edutamisotsused ja samal päeval tehtud otsus jätta hageja D‑kategooriasse edutamata, kolmandaks tühistada tema 2007. aasta hindamisaruanne, neljandaks tuvastada tema psühholoogiline ahistamine ning viiendaks kohustada panka ahistamine lõpetama ja hüvitama hagejale ahistamisega väidetavalt tekitatud kahju.

Otsus: Tühistada 2007. aasta hindamisaruanne ja otsus hageja edutamata jätta. Jätta ülejäänud hagi nõuded rahuldamata. Hageja ja Euroopa Investeerimispank kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Hagi – Tähtajad

(EÜ artikkel 236; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 41)

2.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 35 lõike 1 punkt d)

3.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Hagi – Personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamine analoogia alusel

(EÜ artikkel 236; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 41)

4.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Hindamine – Hindamisaruanne

5.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Hindamine – Hindamismenetlust puudutav „asutusesisene otsus” – Rikkumine

(Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 22)

6.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Edutamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artiklid 22 ja 23)

1.      Ühelt poolt õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, mis kuulub liidu üldpõhimõtete hulka ning mille kohaselt peab isikul olema piisav aeg teda kahjustava meetme õiguspärasuse hindamiseks ja vajaduse korral hagi ettevalmistamiseks, ning teiselt poolt õiguskindluse nõude, mille järgi muutuvad teatud aja möödudes liidu organite võetud aktid lõplikeks, vaheline tasakaal eeldab, et Euroopa Investeerimispanga ja tema töötajate vahelised vaidlused esitataks liidu kohtu menetlusse mõistliku tähtaja jooksul.

Sellise tähtaja kindlaksmääramisel tuleb eelkõige arvesse võtta personaliküsimustes toimuvate vaidluste eripära ja võimaliku kohtueelse menetluse tähtsust selle raames. Ehkki investeerimispanga töötajatele kohaldatakse panga kehtestatud erinorme, sarnanevad investeerimispanga ja töötajate vahelised puhtalt asutusesisesed vaidlused olemuselt liidu institutsioonide ja nende ametnike või teenistujate vaheliste vaidlustega, mis kuuluvad personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse ja mille üle teostatakse lisaks kohtulikku kontrolli EÜ artikli 236 alusel. Seega tuleb võtta eeskujuks personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud kaebetähtaegadega seotud nõuded, võttes sealjuures arvesse investeerimispanga personalieeskirjade konkreetset konteksti, kuivõrd nende personalieeskirjade artiklis 41 on ette nähtud vabatahtlik lepitusmenetlus.

Seejuures on investeerimispanga personalieeskirjade artikli 41 kohasel lepitusmenetlusel ja investeerimispanga haldusteatisega iga‑aastase hindamise jaoks ette nähtud vaidlustamise erikorral sama eesmärk, mis personalieeskirjade artiklis 90 kehtestatud kohustuslikul kohtueelsel menetlusel. Nende menetluste eesmärk on võimaldada pooltel jõuda kohtuvälisele kokkuleppele, andes investeerimispangale võimaluse vaadata vaidlustatud akt uuesti läbi ja asjaomasele töötajale võimaluse nõustuda vaidlustatud akti põhjendustega ja loobuda sel juhul hagi esitamisest. Investeerimispanga õigusnormid ei näe ette üksikasjalikku korda kõnealuste menetluste kooskõlastamiseks. Hindamisaruannete osas on asjaomase töötaja pädevuses otsustada, kas kasutada emba‑kumba nendest menetlustest või kasutada paralleelselt või üksteisel järel mõlemat menetlust, tingimusel, et järgitakse asjakohastes haldusteatistes määratud soovituslikku tähtaega apellatsioonikomiteele taotluse esitamiseks.

Sellistel asjaoludel tuleb kolmekuulist tähtaega, mis hakkab kulgema päevast, mil tehakse teatavaks asjaomase töötaja huve kahjustav akt või vastavalt vajadusele vaidemenetluse negatiivne tulemus või lepitusmenetluse ebaõnnestumine, pidada põhimõtteliselt mõistlikuks, kuid seda tingimusel, et võimalik vaidemenetlus viiakse läbi mõistliku aja jooksul ja et asjaomane isik esitab võimaliku lepitustaotluse mõistliku aja jooksul pärast tema huve kahjustava akti kättesaamist. Täpsemalt öeldes, need kaks vabatahtlikku menetlust, millest üks on kehtestatud investeerimispanga personalieeskirjade artiklis 41 ja teine eespool osutatud personaliteatistes ning mis on investeerimispangale siduvad, viivad paratamatult järelduseni, et kui töötaja taotleb üksteise järel kõigepealt vaidemenetluse ja seejärel lepitusmenetluse algatamist, hakkab Avaliku Teenistuse Kohtule hagi esitamise tähtaeg kulgema hetkest, mil lepitusmenetlus ebaõnnestus, tingimusel, et töötaja esitas lepitustaotluse mõistliku aja jooksul pärast vaidemenetluse lõppemist. Teistsugune tõlgendus viiks olukorrani, kus investeerimispanga töötajal tuleks esitada kohtule hagi ajal, mil ta püüab veel aktiivselt kohtuvälisele kokkuleppele jõuda, mis võtaks vabatahtlikult haldusmenetluselt selle kasuliku mõju.

(vt punktid 134–137)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 23. veebruar 2001, liidetud kohtuasjad T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99: De Nicola vs. EIP (punktid 98, 99, 100, 106 ja 107).

2.      Tühistamisnõuded, mille alusel ei ole võimalik tuvastada huve kahjustavat akti, mille tühistamist hageja taotleb, on vastuvõetamatud. Seesugused nõuded ei vasta Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 35 lõike 1 punktis d esitatud tingimustele, mille kohaselt peab hagiavaldus sisaldama hagi eset ning hageja nõudeid. Kui hageja palub tühistada kõik edutamisotsusega seotud, sellele eelnenud ja järgnevad aktid, siis vaidlustatud akte selgelt ja täpselt tuvastamata ei saa eespool nimetatud nõudeid pidada kodukorra artikli 35 lõike 1 punktiga d kooskõlas olevaks. Seega tuleb need nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

(vt punktid 148 ja 149)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 24. märts 1993, kohtuasi T‑72/92: Benzler vs. komisjon (punktid 16, 18 ja 19).

Avaliku Teenistuse Kohus: 26. juuni 2008, kohtuasi F‑1/08: Nijs vs. kontrollikoda (punkt 46).

3.      Kui Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad selle kohta midagi ette ei näe, siis ei tule mitte vahetult kohaldada ametnike personalieeskirjade sätteid, mis eiraks investeerimispanga töötajate teenistustingimuste erilist olemust, vaid neid eeskirju tuleb eeskujuks võtta ning kohaldada neid analoogia alusel, kuna investeerimispanga ja töötajate vahelised puhtalt asutusesisesed vaidlused meenutavad olemuselt liidu institutsioonide ja nende ametnike või teenistujate vahelisi vaidlusi. Eeskätt tuleb investeerimispanga töötajate hagidele analoogia alusel kohaldada personalieeskirjade artikli 91 lõikest 1 tulenevat reeglit, mille kohaselt liidu kohtul ei ole pädevust, kui talle esitatud hagi ei ole esitatud akti peale, mille administratsioon võttis hageja etteheidete tagasilükkamiseks. Peale selle, kui töötaja esitab investeerimispangale taotluse teda käsitleva otsuse tegemiseks, tuleb analoogia alusel kohaldada personalieeskirjade artikli 90 lõiget 1 ja asuda seisukohale, et taotlusele neljakuulise mõistliku tähtaja jooksul vastamata jätmine tähendab vaikimisi otsust taotlus rahuldamata jätta, mille peale võib esitada hagi Avaliku Teenistuse Kohtule.

(vt punktid 153−155)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi De Nicola vs. EIP (punktid 100 ja 101).

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. november 2009, kohtuasi F‑55/08: De Nicola vs. EIP (punkt 239; mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑37/10 P).

4.      Isiku kaitseõiguste tagamine tema vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku huve kahjustava otsuseni, kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi siis, kui menetluseeskirjades ei ole sellesisulist sätet selgelt ette nähtud. Vastavalt sellele põhimõttele, mis vastab hea halduse tava nõuetele, tuleb enne hindamisaruande lõplikku koostamist anda töötajale võimalus olla ülemuse poolt tulemuslikult ära kuulatud. Kui investeerimispanga töötaja hindamisvestlus ülemustega ei ole toimunud nõuetekohaselt seetõttu, et see on olnud puhtalt formaalne ja selle käigus on kõne alla tulnud vaid osa nendest küsimustest, mida niisugusel vestlusel peab käsitlema, mistõttu ei ole asjaomasel võimalik esitada tulemuslikult oma seisukohti, rikutakse sellega kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja hindamismenetlust käsitlevaid eeskirju. On küll tõsi, et kaitseõiguste tagamise põhimõtte rikkumine toob kaasa akti tühistamise vaid siis, kui ilma rikkumiseta oleks menetlus võinud lõppeda teisiti. Ent kuna ei ole välistatud, et kui töötaja oleks saanud oma seisukohti tulemuslikult esitada ja kui hindamisvestlus oleks toimunud nõuetekohaselt, oleks tema hindamisaruanne teistsugune olnud, siis toob kõnealune rikkumine kaasa selle akti tühistamise.

(vt punktid 176, 177 ja 181–183)

Viited:

Euroopa Kohus: 23. oktoober 1974, kohtuasi 17/74: Transocean Marine Paint vs. komisjon (punkt 15); 12. november 1996, kohtuasi C‑294/95 P: Ohja vs. komisjon (punkt 67).

Esimese Astme Kohus: 30. september 2004, kohtuasi T‑16/03: Ferrer de Moncada vs. komisjon (punkt 40); 14. september 2006, kohtuasi T‑115/04: Laroche vs. komisjon (punkt 36); 25. oktoober 2006, kohtuasi T‑173/04: Carius vs. komisjon (punkt 69); 6. veebruar 2007, liidetud kohtuasjad T‑246/04 ja T‑71/05: Wunenburger vs. komisjon (punkt 149).

Avaliku Teenistuse Kohus: 29. juuni 2010, kohtuasi F‑28/09: Kipp vs. Europol (punkt 68).

5.      Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjade artikli 22 kohaselt on töötajate iga‑aastase hindamise menetlus „kehtestatud [investeerimispanga] asutusesisese otsusega”. Kui puuduvad viited teistele dokumentidele peale personaliteate, siis tuleb tõdeda, et investeerimispank on selle teatega kehtestanud iga‑aastase hindamise menetluse ning et see teenistusalane personaliteade ja selle teate lisas olev praktiline hindamisjuhend moodustavad koos siduvad eeskirjad, millest investeerimispank ei või kõrvale kalduda, kuna tegemist oleks rikkumisega. Isegi kui eeldada, et nimetatud teade ei ole iseenesest investeerimispanga personalieeskirjades ettenähtud „asutusesisene otsus”, on see siiski siduv, kuna seda tuleb analüüsida vähemalt kui sisejuhist, millega investeerimispank kehtestas endale toimimiseeskirja, mis on küll soovituslik, kuid millest ta ei või kõrvale kalduda ilma selleks põhjusi nimetamata, sest vastasel korral rikuks ta võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kui investeerimispank annab oma töötajale hinde, ilma et ta võtaks arvesse tema tegevust ühiskomitee täisliikmena, rikub ta hindamisjuhendi punkti 7. Teenistuja hindamisaruande koostamisel tuleb võtta arvesse töötajate esindajana tegutsemist sel moel, et teenistujat ei seataks niisuguse tegevuse tõttu halvemasse olukorda. Seega, kuigi hindajal on õigus hinnata teenistuja, kes on saanud volituse töötajaid esindada, üksnes nende ülesannete täitmist, mis on seotud tema ametikohaga, jättes kõrvale töötajate esindajana tegutsemise, mille hindamine tema pädevusse ei kuulu, tuleb siiski puhtalt ametialaste ülesannete hindamisel võtta arvesse ka esindamisega seotud kohustusi. Eelkõige peab hindaja võtma arvesse asjaolu, et esindajana tegutsemise tõttu oli teenistujal võimalik oma teenistusüksuses töötada vaid teatud arv päevi, mis oli väiksem normaalsest tööpäevade arvust hindamisperioodil.

(vt punktid 185, 190, 192 ja 195)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuotsus De Nicola vs. EIP (punktid 105 ja 106 ning seal viidatud kohtupraktika).

6.      Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjade artiklitest 22 ja 23 tuleneb, et investeerimispank peab viima läbi edutamiseks esitatud kandidaatide teenete võrdleva hindamise. Sellest aspektist kohaldatakse investeerimispanga töötajatele samasugust korda nagu liidu institutsioonide ametnikele.

Teenete võrdlev hindamine väljendab nii töötajate võrdse kohtlemise põhimõtet kui ka nende õigust ametikohal edasijõudmisele. Teenetel põhineva edutamismenetluse kasutusele võtmisega kehtestatakse investeerimispanga personalieeskirjades töötajate õigus ametikohal edasijõudmisele, kuid selle põhimõtte tunnustamine ei anna siiski subjektiivset õigust edutamisele, isegi kui töötajad täidavad edutamiseks vajalikud tingimused. Lisaks, kuna administratsioonil on edutamiseks esitatud kandidaatide võrdleval hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus, peab kohtu kontroll siinjuures piirduma küsimusega, kas administratsioon jäi mõistlikkuse piiridesse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti. Kohus ei saa asendada pädeva asutuse hinnangut oma hinnanguga kandidaatide kvalifikatsiooni ja teenete kohta.

Hindamisjuhendist nähtub, et investeerimispank peab teenete võrdleval hindamisel eriti tähtsaks vähemalt viimase kolme aasta hindamisaruandeid ning neis antud hindeid, mis on konkreetse hindega võrreldes kõrgemad või madalamad. Kuna hindamisaruanne on oluline element, millega investeerimispank peab edutamisotsuse tegemiseks teenete võrdleval hindamisel arvestama, toob hindamisaruande tühistamine järelikult kaasa edutamisest keeldumise otsuse tühistamise.

(vt punktid 199–202)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuotsus De Nicola vs. EIB (punktid 127, 175 ja 176–178); 19. oktoober 2006, kohtuasi T‑311/04: Buendía Sierra vs. komisjon (punktid 340–344).