KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTHONY COLLINS
esitatud 16. novembril 2023(1)
Liidetud kohtuasjad C‑345/22–C‑347/22
Maersk A/S
versus
Allianz Seguros y Reaseguros SA (C‑345/22 ja C‑347/22)
ja
Mapfre España Compañía de Seguros y Reaseguros SA
versus
MACS Maritime Carrier Shipping GmbH & Co. (C‑346/22)
(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Audiencia Provincial de Pontevedra (Pontevedra provintsikohus, Hispaania))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 25 lõige 1 – Mereveoleping, mida tõendab veokiri – Veokirjas sisalduv kohtualluvuse kokkulepe – Veokirja kolmandast isikust valdaja vastu tuginemise võimalikkus – Kohaldatav õigus – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab veokirja kolmandast isikust valdaja kohtualluvuses individuaalselt ja eraldi kokku leppima
Sissejuhatus
1. Käesolevates eelotsusetaotlustes küsib Audiencia Provincial de Pontevedra (Pontevedra provintsikohus, Hispaania) Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“)(2) artikli 25 lõiget 1. Need eelotsusetaotlused on esitatud menetlustes, mille pooled kohtuasjades C‑345/22 ja C‑347/22 on Taani mereveoettevõtja Maersk A/S (edaspidi „Maersk“) ja Hispaania kindlustusselts Allianz Seguros y Reaseguros SA (edaspidi „Allianz“) ning kohtuasjas C‑346/22 Hispaania kindlustusselts Mapfre España Compañía de Seguros y Reaseguros SA (edaspidi „Mapfre“) ja Saksamaa veoettevõtja MACS Maritime Carrier Shipping GmbH & Co. (edaspidi „MACS“). Kõigi nende hagide puhul on tegemist nõudega hüvitada meritsi veetud kauba osalisest hävimisest tingitud kahju. Nendes tõstatatakse küsimus, millistel tingimustel võib mereveolepingus – mida tõendab veokiri – sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele tugineda kolmanda isiku vastu, kes selle kauba hiljem omandas, saades seega selle veokirja kolmandast isikust valdajaks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Brüsseli konventsioon
2. Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimeses lõigus on sätestatud:
„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on osalisriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev osalisriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud ainupädevad. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:
a) kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, siis see kinnitatakse kirjalikult, või
b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.“
Brüsseli I määrus
3. Brüsseli I määruse artikli 23 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:
a) kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, siis see kinnitatakse kirjalikult[,] või
b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.“
Brüsseli Ia määrus
4. Brüsseli Ia määruse põhjendused 15, 19 ja 20 on sõnastatud järgmiselt:
„(15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja alalise elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. […]
[…]
(19) Kui tegemist ei ole kindlustus-, tarbija- või töölepinguga, mille puhul on pädeva kohtu kindlaksmääramise vabadus piiratud, tuleks austada poolte lepinguvabadust, kui käesolevas määruses sätestatud erandliku kohtualluvuse alustest ei tulene teisiti.
(20) Kui tõusetub küsimus, kas liikmesriigi kohtu või kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkule[p]e on sisu poolest tühine, tuleks kõnealune küsimus otsustada kokkuleppes määratud kohtu või kohtute asukoha liikmesriigi õiguse, sealhulgas kõnealuse liikmesriigi kollisiooninormide alusel.“
5. Brüsseli Ia määruse II peatükki „Kohtualluvus“ kuuluvas 7. jaos „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“ asuvas artiklis 25 on sätestatud:
„1. Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas:
a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega;
b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.
[…]
5. Kohtualluvuse kokkulepet, mis on osa lepingust, käsitatakse lepingu muudest tingimustest sõltumatu kokkuleppena.
Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust ei saa vaidlustada üksnes seetõttu, et leping ei ole kehtiv.“
Riigisisene õigus
6. 24. juuli 2014. aasta meresõiduseaduse 14/2014 (Ley 14/2014, de 24 de julio, de Navegación Marítima(3); edaspidi „meresõiduseadus“) preambuli XI jaos on sätestatud:
„[…]
I peatükk sisaldab kohtualluvuse ja pädevuse erinorme, mille eesmärk, lähtudes selles valdkonnas rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu õiguse eeskirjade esimusest, on hoida ära tuvastatud rikkumisi, tunnistades tühiseks laeva kasutamise lepingutes või meresõidu lisalepingutes sisalduvad tingimused, millega määratakse kohtualluvus välismaisele kohtule või vahekohtule, kui nendes tingimustes ei ole individuaalselt ja eraldi kokku lepitud.
[…]“.
7. Meresõiduseaduse artiklis 251 „Üleandmise tähendus“ on sätestatud:
„Veokirja üleandmisel on samasugune tähendus kui veokirjas märgitud kauba valduse üleandmisel, ilma et see piiraks kriminaal- ja tsiviilhagide esitamist, milleks on õigus igal isikul, kellelt see kaup on ebaseaduslikult võõrandatud. Veokirja omandaja omandab kõik võõrandaja õigused ja nõuded kauba suhtes, välja arvatud kohtualluvuse ja vahekohtu kokkulepped, mis nõuavad omandaja nõusolekut vastavalt IX jaotise I peatükis ette nähtud tingimustele.“
8. Meresõiduseaduse artiklis 468 „Kohtualluvuse ja vahekohtu klauslid“ on sätestatud:
„Ilma et see piiraks Hispaanias kehtivate rahvusvaheliste konventsioonide ja [liidu] õigusnormide kohaldamist, on laeva kasutamise lepingutes või meresõidu lisalepingutes sisalduvad tingimused, millega määratakse kohtualluvus välismaisele kohtule või vahekohtule, tühised ja loetakse, et leping ei ole neid kunagi sisaldanud, kui nendes ei ole individuaalselt ja eraldi kokku lepitud.
Eelkõige ei ole kohtualluvuse või vahekohtu klausli lisamine mõne eelmises lõigus osutatud lepingu trükitud tingimustesse iseenesest tõendiks selles sätestatud tingimuste täitmise kohta.“
Põhikohtuasjade faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
Kohtuasi C‑345/22
9. Maersk Line Perú S.A.C.(4) kui vedaja ja Aguafrost Perú kui saatja sõlmisid mereveolepingu CFR (hind ja prahiraha) tingimustel, mida tõendab 9. aprillil 2018 väljastatud veokiri. Veokirja pöördel oli kohtualluvuse kokkulepe sõnastatud järgmiselt: „Kõigil muudel juhtudel reguleeritakse ja tõlgendatakse käesolevat veokirja vastavalt Inglismaa õigusele ning kõik sellest tulenevad vaidlused esitatakse lahendamiseks High Court of Justice [(England & Wales) (United Kingdom)] of Londonile [(Londoni kõrge kohus (Inglismaa ja Wales) (Ühendkuningriik))], kusjuures teise riigi kohtute kohtualluvus on välistatud. Lisaks sellele võib vedaja omal äranägemisel pöörduda kaupleja vastu selle koha pädevasse kohtusse, kus kaupleja tegutseb.“ Hispaania kala ja mereandide tarnija Oversea Atlantic Fish SL (edaspidi „Oversea“) omandas veetava kauba ja temast sai seega nimetatud veokirja kolmandast isikust valdaja.
10. Kaup saabus sihtsadamasse kahjustatuna. Kindlustusselts Allianz, kellele läksid üle Oversea õigused, esitas Maerski vastu hagi Juzgado de lo Mercantil no 3 de Pontevedrasse (Pontevedra kaubanduskohus nr 3, Hispaania) ja nõudis kahjuhüvitisena 67 449,71 eurot.(5)
11. Tuginedes eespool viidatud kohtualluvuse kokkuleppele, väitis Maersk, et Hispaania kohtutel puudub kohtualluvus. Juzgado de lo Mercantil no 3 de Pontevedra (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) lükkas 26. mai 2020. aasta määrusega selle väite tagasi. Maersk vaidlustas selle määruse nimetatud kohtus. Kaebus jäeti 2. detsembri 2020. aasta määrusega rahuldamata.
12. Juzgado de lo Mercantil no 3 de Pontevedra (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) rahuldas 7. juuli 2021. aasta otsusega Allianzi nõude põhiosa. Maersk esitas selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse, mis piirdub Hispaania kohtute kohtualluvuse vaidlustamisega. Ta väitis, et kuivõrd meresõiduseaduse artikkel 251 on vastuolus liidu õigusega, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldama Brüsseli Ia määruse artiklit 25. Seega saab veokirja kolmandast isikust valdaja vastu kohtualluvuse kokkuleppele tugineda.
13. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kas niisugusele kohtualluvuse kokkuleppele, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, milles on kokku leppinud lepingu esialgsed pooled, saab tugineda veokirja kolmandast isikust valdaja vastu, kes ei ole selle kokkuleppega ei sõnaselgelt, individuaalselt ega eraldi nõustunud.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täheldab, et „kohtualluvuse kokkulepe“ on liidu õiguse autonoomne mõiste. Rahvusvahelise mereveo sektoris kasutatakse sageli kohtualluvuse kokkuleppeid, mistõttu vastavalt Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 punktile c pidid lepingupooled nende olemasolust teadlikud olema. Seda arvestades toetab kohtuotsus Castelletti(6) eeldust, et isik, kelle vastu niisugusele kokkuleppele tuginetakse, on sellega nõustunud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab ka seda, et kohtualluvuse kokkulepped on oma olemuselt autonoomsed ja eraldatavad. Seega võib nende kokkulepete suhtes kohaldatav materiaalõigus kuuluda lepingu ülejäänud osa reguleerivast õigusest erineva õiguskorra alla. Kohtualluvuse kokkulepe võib seega olla kehtiv isegi siis, kui leping ise on tühine.
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et seoses kohtualluvuse kokkulepet sisaldavate veokirjadega, mille omandab kolmas isik, viitab meresõiduseaduse artikkel 251 sama seaduse artiklile 468, milles on sätestatud, et kohtualluvuse kokkulepped on tühised, kui nende üle ei ole individuaalselt ja eraldi kokku lepitud.(7) Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab meelde põhimõtet, mille Euroopa Kohus sõnastas oma kohtuotsuses Russ(8) ja mida ta kordas kohtuotsuses Coreck(9), mille kohaselt „kui veokirjas ette nähtud kohtualluvuse kokkulepe on vedaja ja kaubasaatja vahelises suhtes [Brüsseli] konventsiooni artikli 17 alusel kehtiv, võib sellele kokkuleppele tugineda kolmanda isiku vastu, kellel on veokiri, alates hetkest, mil kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt lähevad kaubasaatja õigused ja kohustused veokirja valdajale üle“. Nimetatud „kohaldatavat riigisisest õigust“ saab käsitada viitena meresõiduseaduse artiklile 251. Kuna pooled oleksid pidanud kohtualluvuse tingimuses individuaalselt ja eraldi kokku leppima, oleks õiguste üleminek veokirja alusel olnud ebatäielik. Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas meresõiduseaduse artikkel 251 on eespool nimetatud põhimõttega vastuolus.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab ka, et riigisisesed õigusnormid, mille alusel kohtualluvuse kokkuleppe kehtivus võidakse kindlaks määrata, võivad olla selle riigi õigusnormid, millele see klausel annab kohtualluvuse, nimelt Ühendkuningriigi õigusnormid. Selle seisukoha põhjendamiseks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikele 1 ning Euroopa Kohtu otsustele Benincasa(10) ja DelayFix,(11) mille kohaselt tuleb kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust hinnata vastavalt selle liikmesriigi õigusnormidele, mille kohtud see kokkulepe määrab.
17. Eeldades, et meresõiduseaduse artikkel 251 on kohaldatav ning et on vajalik analüüsida, kas veokirja kolmandast isikust valdaja on kohtualluvuse kokkuleppega individuaalselt ja eraldi nõustunud, esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse selle nõusoleku vormi kohta. Ta leiab, et seda küsimust reguleerib liidu õigus, ja täheldab, et kui Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 tingimused on täidetud, kohaldatakse eeldatava nõusoleku kriteeriumi.
18. Viimaks seab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtluse alla meresõiduseaduse artikli 251 kooskõla Euroopa Kohtu praktikaga osas, milles selles sättes on ette nähtud, et kuigi veokirja üleandmist reguleerivad ühed õigusnormid, kohaldatakse selles veokirjas sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele teistsuguseid õigusnorme.(12)
19. Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Pontevedra (Pontevedra provintsikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [Brüsseli Ia määruse] artiklis 25 ette nähtud reegel, et kohtualluvuse kokkuleppe tühisust tuleb kontrollida selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt, mille kohtule allumises on pooled kokku leppinud, hõlmab sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ka küsimust, kas kokkuleppe laiendamine kolmandale isikule, kes ei ole vastavat tingimust sisaldava kokkuleppe pool, on kehtiv?
2. Kas juhul, kui veokiri liigub kolmandast isikust kaubasaaja kätte, kes ei ole kaubasaatja ja mereveoettevõtja vahel sõlmitud lepingu pool, on [Brüsseli Ia määruse] artikliga 25 ja seda tõlgendava Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas niisugune õigusnorm nagu [meresõiduseaduse] artikkel 251, milles on nõutud, et selleks, et kokkuleppele saaks sellele kolmanda isiku vastu tugineda, peab kohtualluvuse tingimus olema selle kolmanda isikuga „individuaalselt ja eraldi kokku lepitud“?
3. Kas liidu õigusega on kooskõlas, et liikmesriikide õiguses kehtestatakse täiendavaid kehtivuse tingimusi sellele, et veokirjas ette nähtud kohtualluvuse tingimus oleks kolmandatele isikutele siduv?
4. Kas selline õigusnorm, nagu on sätestatud [meresõiduseaduse] artiklis 251 – mis näeb ette, et nõudeõiguse üleminek kolmandast isikust valdajale toimub vaid osaliselt, mistõttu kokkuleppest tulenev kohtualluvus on välja arvatud –, tähendab nende tingimuste kehtivuse täiendava tingimuse lisamist, mis on vastuolus [Brüsseli Ia määruse] artikliga 25?“
Kohtuasi C‑346/22
20. MACS kui vedaja ja Tunacor Fisheries Ltd kui kaubasaatja sõlmisid mereveolepingu CFR (hind ja prahiraha) tingimustel, mida tõendab 13. aprillil 2019 väljastatud veokiri. Veokirja pöördel oli järgmine kohtualluvuse tingimus: „Käesolevat veokirja reguleeritakse vastavalt Inglismaa õigusele ning kõik sellest tulenevad vaidlused esitatakse lahendamiseks High Court of Justice [(England and Wales)] of Londonile [(Londoni kõrge kohus (Inglismaa ja Wales))]“. Hispaania äriühing Fortitude Shipping SL (edaspidi „Fortitude“) omandas asjasse puutuva kauba ja temast sai seetõttu nimetatud veokirja kolmandast isikust valdaja.
21. Kaup saabus sihtsadamasse kahjustatuna. Kindlustusselts Mapfre, kellele läksid üle Fortitude’i õigused, esitas MACSi vastu hagi Juzgado de lo Mercantil no 3 de Pontevedrale (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) ja nõudis kahjuhüvitisena 80 187,90 eurot.(13)
22. Tuginedes eespool viidatud kohtualluvuse kokkuleppele, väitis MACS, et Hispaania kohtutel puudub kohtualluvus. Juzgado de lo Mercantil no 3 de Pontevedra (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) keeldus 3. mai 2020. aasta määrusega kohtualluvusest. Mapfre esitas selle määruse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Ta väitis meresõiduseaduse artiklile 251 viidates, et kohtualluvuse kokkulepet ei saanud Fortitude’i suhtes kohaldada, kuivõrd viimati nimetatu ei olnud veolepingu pool ega ole osalenud selle täitmises. MACS väitis, et kuivõrd meresõiduseaduse artikkel 251 on vastuolus liidu õigusega, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldama Brüsseli Ia määruse artiklit 25, mistõttu muutub kohtualluvuse tingimus veokirja kolmandast isikust valdaja suhtes kohaldatavaks.
23. Olles silmitsi samasuguste kahtlustega nagu kohtuasjas C‑345/22, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks sisuliselt samad küsimused kui nimetatud kohtuasjas.
Kohtuasi C‑347/22
24. Maersk kui vedaja ja Aguafrost Perú kui kaubasaatja sõlmisid mereveolepingu CFR (hind ja prahiraha) tingimustel, mida tõendab 2. augustil 2018 väljastatud veokiri. Veokirja pöördel sisaldus käesoleva ettepaneku punktis 9 esitatuga identses sõnastuses kohtualluvuse kokkulepe. Oversea omandas asjasse puutuva kauba ja temast sai seeläbi nimetatud veokirja kolmandast isikust valdaja.
25. Kaup saabus sihtsadamasse kahjustatuna. Allianz, kellele läksid kindlustusseltsina üle Oversea õigused, esitas Maerski vastu hagi Juzgado de lo Mercantil no 3 de Pontevedrasse (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) ja nõudis kahjuhüvitisena 106 093,65 eurot.(14)
26. Tuginedes sellele kohtualluvuse kokkuleppele, väitis Maersk, et Hispaania kohtutel puudub kohtualluvus. Juzgado de lo Mercantil no 3 de Pontevedra (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) lükkas 20. oktoobri 2020. aasta määrusega selle väite tagasi.
27. Juzgado de lo Mercantil no 3 de Pontevedra (Pontevedra kaubanduskohus nr 3) rahuldas 9. juuli 2021. aasta otsusega põhiosas Allianzi nõude. Maersk esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, väites, et Hispaania kohtutel puudub kohtualluvus. Kuivõrd meresõiduseaduse artikkel 251 on vastuolus liidu õigusega, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldama Brüsseli Ia määruse artiklit 25, mistõttu muutub kohtualluvuse kokkulepe veokirja kolmandast isikust valdaja suhtes kohaldatavaks.
28. Olles silmitsi samasuguste kahtlustega nagu kohtuasjas C‑345/22, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks sisuliselt samad küsimused kui nimetatud kohtuasjas.
Menetlus Euroopa Kohtus
29. Euroopa Kohtu presidendi 15. juuli 2022. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑345/22, C‑346/22 ja C‑347/22 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.
30. Põhikohtuasja pooled, Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.
Õiguslik hinnang
Sissejuhatav märkus
31. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping(15) (edaspidi „väljaastumisleping“) võeti vastu 17. oktoobril 2019 ja see jõustus 1. veebruaril 2020. Väljaastumislepingu artikli 67 „Õigusasutuste tehtud otsuste kohtualluvus, tunnustamine ja täitmise tagamine ning seotud koostöö keskasutuste vahel“ lõike 1 punkti a järgi kohaldatakse Brüsseli Ia määruses sisalduvaid kohtualluvuse sätteid enne väljaastumise lepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperioodi lõppu algatatud kohtumenetluste suhtes nii Ühendkuningriigis kui ka liikmesriikides juhul, kui tegemist on Ühendkuningriiki hõlmava olukorraga.
32. Käesolevad kohtuasjad puudutavad kokkuleppeid, millega antakse kohtualluvus Ühendkuningriigi kohtutele. Eelotsusetaotlustes on sedastatud, et põhikohtuasjas käsitletavad hagid esitati enne 31. detsembrit 2020, mis on väljaastumislepingu artiklis 126 ette nähtud üleminekuperioodi lõppemise kuupäev. Nagu Hispaania valitsus ja komisjon õigesti täheldavad, tuleb käesolevate eelotsusetaotluste esemeks olevate vaidluste lahendamiseks tõlgendada Brüsseli Ia määrust.
Esimene küsimus
33. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teha kindlaks, kas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikes 1 sätestatud reegel, mille kohaselt hinnatakse kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust vastavalt selle liikmesriigi õigusnormidele, mille kohtu või kohtud see kokkulepe määras, on veokirjal oleva kohtualluvuse kokkuleppe täitmisega seoses kohaldatav veokirja kolmandast isikust valdaja suhtes.
34. Brüsseli Ia määruse artikkel 25 reguleerib kokkuleppeid, millega lepingu pooled annavad kõigi nende vahel tekkida võivate olemasolevate või tulevaste vaidluste lahendamiseks kohtualluvuse liikmesriigi kohtule või kohtutele.(16) Liidu õiguse autonoomset mõistet „kohtualluvuse kokkulepe“ tuleb tõlgendada nii, et sellega kohaldatakse täies ulatuses tahtevabaduse põhimõtet, millele tugineb Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1.(17)
35. Võrdlus Brüsseli konventsiooni ja Brüsseli I määruse vastavate sätetega toob esile muudatused, mida Brüsseli Ia määruse artikkel 25 seoses kohtualluvuse kokkulepetega kaasa tõi. Esiteks loobuti selles tingimusest, mille kohaselt peab vähemalt ühe poole elu- või asukoht olema liikmesriigis.(18) Teiseks sisaldab Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1 uut ühtset kollisiooninormi, mille kohaselt tuleb kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust hinnata vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, mille kohtud see kokkulepe määrab, mis hõlmab – nagu on sätestatud kõnealuse määruse põhjenduses 20 – „selle liikmesriigi kollisiooninorme“.(19) Täheldan, et see uus reegel on kohaldatav, kui sisulise kehtivuse küsimus tekib nii kohtualluvuse kokkuleppes poolte poolt määratud kohtus kui ka mis tahes muus liikmesriigi kohtus, kuhu seda kokkulepet eirates on pöördutud.(20) Kolmandaks on Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikes 5 sätestatud kohtualluvuse kokkulepete eraldatavus muudest lepingutingimustest.(21)
36. Ei Brüsseli Ia määruse artiklis 25 ega üheski teises sättes ei ole sõnaselgelt reguleeritud kohtualluvuse kokkulepete mõju kolmandatele isikutele, eelkõige isikutele, kes ei ole kohtualluvuse kokkuleppega seotud esialgse lepingu pooled ja kes muutuvad selle lepingu poolteks hiljem loovutamise või muu kokkuleppe alusel.(22) Euroopa Kohtu sõnul võib lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe põhimõtteliselt mõjutada üksnes lepingu esialgsete poolte suhteid.(23) Selleks et kolmanda isiku vastu saaks sellele kokkuleppele tugineda, on põhimõtteliselt vajalik, et ta oleks andnud sellekohase nõusoleku.(24) Nimetatud lähenemine on kooskõlas Euroopa Kohtu varasema kohtupraktikaga Brüsseli konventsiooni artikli 17 kohta ja Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1 kohta.(25)
37. Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1 on kohaldatav juhtudele, kus lepinguosalised on kohtu osas „kokku leppinud“. Nagu nähtub selle määruse põhjendusest 15, on privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt just lepinguosaliste vabatahtliku kokkuleppe tõttu õigustatud see, et ülimuslikuks loetakse muu kohtu valikut.(26) Seetõttu otsustas Euroopa Kohus, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1 kohustab kohut, kelle poole on pöördutud, in limine litis kontrollima, kas kohtualluvuse kokkulepe on sündinud tegelikult poolte kokkuleppel, mis peab olema väljendatud selgelt ja täpselt, sest selles sättes sätestatud vorminõuete eesmärk on tagada, et pooltevaheline kokkulepe on tõepoolest olemas.(27)
38. Mitmes Brüsseli konventsiooni artikli 17 tõlgendamist käsitlevas kohtuotsuses, mis tehti mereveoteenuste lepingute üle toimuvate vaidluste kontekstis, on Euroopa Kohus sellegipoolest tunnistanud, et veokirjas ette nähtud kohtualluvuse kokkuleppele saab tugineda kolmandast isikust lepinguosalise vastu. See tuginemine on võimalik juhul, kui vedaja ja kaubasaatja käsitavad seda kokkulepet kehtivana,(28) ning juhul, kui kohaldamisele kuuluva riigisisese õiguse alusel lähevad kolmandale isikule veokirja omandamisega üle vedaja õigused ja kohustused(29). Euroopa Kohtu hinnangul ei ole sellisel juhul vaja teha kindlaks, kas veokirja kolmandast isikust valdaja on esialgses lepingus sisaldunud kohtualluvuse kokkuleppega nõustunud. Veokirja omandamine ei saa tuua kaasa seda, et kolmandale isikule läheb üle rohkem õigusi, kui oli vedajal. Seega on kolmandal isikul kõik veokirjas sätestatud õigused ja samal ajal kehtivad tema suhtes kõik seal ette nähtud kohustused, sealhulgas kohtualluvuse kokkulepe.(30) Kui kohaldamisele kuuluvas riigisiseses õiguses ei ole niisugust asendamist ette nähtud, peab asja menetlev kohus tegema kindlaks, kas kolmas isik oli kohtualluvuse kokkuleppega tegelikult nõustunud.(31)
39. Kohtuotsuses Refcomp, mis puudutas Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1 tõlgendamist, leidis Euroopa Kohus, et eespool viidatud kohtupraktika ulatust tuleb hinnata, pidades silmas veokirjade väga spetsiifilist olemust, mida ta kirjeldas kui „rahvusvahelise kaubanduse vahend[eid], mille eesmärk on reguleerida vähemalt kolme isiku vahelist suhet, nimelt mereveo‑ettevõtja, kaubasaatja või saatja ning kaubasaaja vahelist suhet“ ja „kaubeldav[aid] väärtpaber[eid], mis võimalda[vad] omanikul kauba selle edasiliikumise ajal müüa omandajale, kellest saab [ühtaegu nii veokirjavaldaja, kaubasaaja kui ka] kõigi saatja õiguste ja kohustuste kandja vedaja suhtes“.(32) Sellest veokirja valdaja ja saatja vahelisest asendumissuhtest tulenevalt on veokirja kolmandast isikust valdaja seotud selles veokirjas sätestatud kohtualluvuse tingimusega. Euroopa Kohus leidis, et nimetatud kohtupraktika ei ole konkreetsetel asjaoludel kohaldatav, kuivõrd tegemist oli kohtualluvuse kokkuleppega, milles kauba tootja ja esialgne ostja olid kokku leppinud omandiõiguse üleandmisega seotud lepingute ahela osana.(33)
40. Seejärel võttis Euroopa Kohus omaks vähem piirava lähenemise ja kohaldas veokirjade kontekstis loodud kohtupraktikat teistele lepingutele.
41. Kohtuotsuses CDC Hydrogen Peroxide tõlgendati muu hulgas Brüsseli I määruse artiklit 23. Kartellist mõjutatud ettevõtjate kahjunõuete esitamiseks asutatud Belgia äriühing esitas Saksamaa kohtusse hagi teabe esitamiseks ja kahju hüvitamiseks mitme eri liikmesriigis registreeritud äriühingu vastu, kes olid osalenud ELTL artikli 101 rikkumises. Viidates kohtuotsusele Coreck, leidis Euroopa Kohus, et „[n]imelt üksnes juhul, kui vastavalt asja sisule kohaldatavale riigisisesele õigusele, mis on kindlaks määratud asja arutava kohtu asukohamaa rahvusvahelise eraõiguse normide alusel, läheksid kõik esialgse lepingupoole õigused ja kohustused üle kolmandale isikule, saaks tema vastu siiski tugineda sellisele kohtualluvuse kokkuleppele, millele ta ei ole enda nõusolekut andnud“.(34)
42. Kohus järgis sama lähenemist oma kohtuotsuses Profit Investment SIM,(35) milles ta leidis, et kohtualluvuse kokkuleppele, mis sisaldub emissiooniprospektis, võib tugineda kolmandate isikute vastu, kes on need võlakirjad omandanud finantsvahendaja kaudu, kui on muu hulgas tuvastatud, et „kui kolmas isik märkis need võlakirjad järelturul, läksid talle üle finantsvahendaja õigused ja kohustused, mis olid võlakirjadega seotud kohaldatava riigisisese õiguse järgi“.
43. Kohtuotsuses DelayFix tekkis küsimus selle kohta, kas Ryanair saab lennureisijate nõuete sissenõudmisega tegeleva ettevõtte DelayFix vastu tugineda kohtualluvuse kokkuleppele, mis sisaldub veolepingus, mis on sõlmitud tema ja DelayFixile nõude üle andnud reisija vahel, kui nimetatud äriühing ei olnud selle kohtualluvuse kokkuleppega nõustunud. Selle kohtuotsuse punktis 47 leidis Euroopa Kohus, et sellele kohtualluvuse kokkuleppele on võimalik tugineda üksnes juhul, kui DelayFixile, kes oli kolmas isik, on esialgse lepingupoole, käesoleval juhul reisija õigused ja kohustused „asja sisule kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt“ üle läinud.
44. Euroopa Kohtu praktikast selgub, et liidu õiguse kohaselt on vedaja ja kaubasaatja vahel kokku lepitud kohtualluvuse kokkuleppele veokirja kolmandast isikust valdaja vastu võimalik tugineda juhul, kui see kolmas isik oli selle kokkuleppega nõus või kui talle läksid üle vedaja õigused ja kohustused.(36) Kõik küsimused selle kohta, kas kolmandale isikule läksid veokirja omandamisega üle vedaja õigused ja kohustused, tuleb lahendada riigisisese õiguse alusel. Nagu Allianz, Mapfre ja Hispaania valitsus õigesti väidavad, on selle riigisisese õiguse puhul tegemist asja sisule kohaldatava riigisisese õigusega, mis on kindlaks määratud asja arutava kohtu asukohamaa rahvusvahelise eraõiguse normide alusel.(37)
45. Kohtuotsuse DelayFix punktis 47 näib olevat omaks võetud sama lähenemine, kui, viidates kohtuotsuse CDC Hydrogen Peroxide punktile 65, mis omakorda viitab kohtuotsuse Coreck punktile 30, viitab see „asja sisule kohaldatavale riigisisesele õigusele“. Naastes selle küsimuse juurde nimetatud kohtuotsuse punktis 63 ja resolutsioonis, näib Euroopa Kohus seisukohta muutvat, leides, et küsimusele, kas inkassofirmale on läinud üle kõik esialgse lepingupoole õigused ja kohustused, tuleb vastata vastavalt „selle riigi õigusnormidele, mille kohtud on kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud“.
46. Sellise lähenemisega kaasnevad järgmised kolm raskust, mille tõttu ma seda Euroopa Kohtule ei soovita.(38)
47. Esiteks on käesoleva ettepaneku punktis 45 näidatud, et kohtuotsuse DelayFix põhjendused on ebajärjekindlad, kui mitte selgelt vastuolulised. Ei ole võimalik püüda järgida käesoleva ettepaneku punktis 44 kokku võetud Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt reguleerib küsimust, kas kolmandale isikule lähevad veokirja omandamisega üle vedaja õigused ja kohustused, asja sisule kohaldatav riigisisene õigus, mis on kindlaks määratud asja arutava kohtu asukohamaa rahvusvahelise eraõiguse normide alusel, vaid selleks, et järeldada, et kohaldamisele kuuluvad hoopis kohtualluvuse kokkuleppes määratud liikmesriigi õigusnormid.
48. Teiseks leian, et kohtuotsuse DelayFix punktis 63 ja resolutsioonis omaks võetud lähenemise puhul ei ole tegemist pelgalt Euroopa Kohtu otsuste Coreck ja CDC Hydrogen Peroxide selgitamise või täpsustamisega.(39) Kui just ei ole tegemist pelga tehnilise veaga – mida ma käesoleva ettepaneku punktis 50 toodud selgituste põhjal ei välista –, lahkneb see lähenemine oluliselt nimetatud varasematest kohtuotsustest. Kuigi Euroopa Kohus ei ole tingimata oma varasema kohtupraktikaga seotud ja saab seda loomulikult kohandada, et võtta arvesse näiteks muudatusi kohaldatavates õigusnormides või uute tegurite olemasolu, on üllatav, et kohtuotsuses DelayFix ei ole kohaldamisele kuuluva riigisisese õigusega seotud seisukoha muutuse kohta mingeid selgitusi.
49. Kolmandaks on kohtuotsuse DelayFix punktis 63 ja resolutsioonis sisalduvat lähenemist võimalik tõlgendada nii, et kollisiooninorm, mis kehtestati Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikes 1 seoses kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivusega, reguleerib esialgse lepingu poole õiguste ja kohustuste üleminekut kolmandale isikule. Käesoleva ettepaneku punktides 54–56 on selgitatud, miks Euroopa Kohus ei saa minu hinnangul sellisest tõlgendusest lähtuda.
50. Lähtudes kohtuotsuse DelayFix punktides 48–62 toodud põhjendustest, ei välista ma, et Euroopa Kohus soovis viidata kohtualluvuse kokkuleppes määratud kohtu asukohariigi õigusaktidele, et analüüsida lepingu esialgsete poolte, nimelt lennuettevõtja ja reisija vahelise kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust. Viide sellistele õigusnormidele selle kohtuotsuse punktis 63 ja resolutsioonis oleks sellisel juhul lihtsalt sõnavääratus.
51. Minu hinnangul esineb kolm põhjust, miks hoolimata Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikes 1 sätestatud muudatustest kuuluvad jätkuvalt kohaldamisele põhimõtted, mis on välja töötatud Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu ja Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1 tõlgendamist käsitlevas kohtupraktikas, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktides 38, 39 ja 41–44.
52. Esiteks täheldan, et osas, milles Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1 asendas sisuliselt identses sõnastuses Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1, on Euroopa Kohus leidnud, et tõlgendused, mille ta on andnud teisena nimetatud sättele, on samavõrd kohaldatavad ka esimesele.(40)
53. Teiseks leian, et selle tingimuse kõrvaldamine, mille kohaselt pooltest vähemalt ühe asukoht peab olema liikmesriigis, on suunatud eelkõige sellele, et kindlustada poolte vabadust valida pädev kohus või kohtud, ega mõjuta kohtualluvuse kokkulepete kohaldamist ja mõju kolmandatele isikutele.
54. Viimaks (ja see näib olevat esimese eelotsuse küsimuse keskne probleem) nõustun Hispaania valitsuse ja komisjoniga, et uue kollisiooninormi, mille kohaselt tuleb kohtualluvuse kokkuleppe sisuline kehtivus teha kindlaks selle liikmesriigi õiguse alusel, mille kohus või kohtud on selles kokkuleppes määratud, eesmärk ei ole reguleerida kohtualluvuse kokkulepete mõju kolmandatele isikutele, eelkõige kui esialgse lepingupoole õigused ja kohustused lähevad üle kolmandale isikule, kes ei ole esialgsest lepingust teadlik.
55. Sellega seoses jagan õiguskirjanduse üksmeelset seisukohta, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 mõiste „sisuline kehtivus“ hõlmab kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust olukorras, kus see seatakse kahtluse alla, tuginedes selle kehtetusele, sh veale, valeandmete esitamisele, vägivallale, pettusele või volituste või pädevuse puudumisele.(41) Professorid Hartley ja Dogauchi jagavad kohtualluvuse kokkuleppeid käsitleva 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsiooni seletuskirjas seda seisukohta, kommenteerides selle konventsiooni artikli 5 lõiget 1 järgmiselt: „„Tühisuse“ säte on kohaldatav üksnes kehtetuse sisuliste (mitte vormiliste) aluste korral“ ja „selle eesmärk on viidata eelkõige üldtunnustatud alustele, nagu pettus, eksimus, valeandmete esitamine, sund ja pädevuse puudumine“.(42)
56. Sellest tuleneb, et kohtualluvuse kokkulepete mõju kolmandatele isikutele ei kuulu Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 mõiste „sisuline kehtivus“ alla.(43) Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivus ja tema kohaldatavus või sellele tuginemine kolmandate isikute vastu on eraldiseisvad ja erinevad küsimused.
57. Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et vedaja ja kaubasaatja vahel kokku lepitud kohtualluvuse kokkuleppele, mis on sätestatud veokirjas, saab veokirja kolmandast isikust valdaja suhtes tugineda juhul, kui talle läksid selle veokirja omandamisel üle vedaja õigused ja kohustused. Sellele küsimusele peab vastama asja menetlev kohus, lähtudes riigisisesest materiaalõigusest, mis on kindlaks tehtud rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamise teel. Selles sättes sisalduv norm, mille kohaselt tuleb kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust hinnata, lähtudes selle liikmesriigi õigusest, mille kohtu või kohtud see kokkuleppe määrab, ei reguleeri veokirjas sätestatud kohtualluvuse kokkuleppele selle veokirja kolmandast isikust valdaja vastu tuginemise võimalikkust.
Teine, kolmas ja neljas küsimus
58. Teise kuni neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikega 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt lähevad vedaja ja kaubasaatja vahel sõlmitud mereveolepingut tõendava veokirja omandanud kolmandale isikule üle kõik vedaja õigused ja kohustused, välja arvatud selles sätestatud kohtualluvuse tingimus, millele saab tema suhtes tugineda vaid juhul, kui ta on selles tingimuses individuaalselt ja eraldi kokku leppinud.
59. Esimese eelotsuse küsimuse analüüsist selgub, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 õige tõlgenduse kohaselt saab veokirjas sätestatud kohtualluvuse kokkuleppele selle veokirja kolmandast isikust valdaja vastu tugineda juhul, kui vedaja ja kaubasaatja hindavad selle kokkuleppe kehtivaks ja kohaldamisele kuuluva riigisisese õiguse kohaselt läksid kolmandale isikule veokirja omandamisega üle vedaja õigused ja kohustused. Sellisel juhul ei ole vaja kindlaks teha, kas veokirja kolmandast isikust valdaja on kohtualluvuse kokkuleppega nõustunud.
60. Mõistan eelotsusetaotlusi nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus oletab, et sellele küsimusele kohaldub Hispaania õigus, nimelt meresõiduseaduse artikkel 251 tõlgendatuna koostoimes artikliga 468.(44) Tundub, et koostoimes tõlgendatuna tuleneb nendest kahest sättest, et veokirja omandanud kolmandale isikule lähevad üle kõik kaubaga seotud vedaja õigused ja nõuded, välja arvatud need, mis tulenevad kohtualluvuse kokkuleppest. See kokkulepe on kehtiv üksnes juhul, kui veokirja kolmandast isikust valdaja on selles tingimuses individuaalselt ja eraldi kokku leppinud.
61. Vastupidi Allianzi, Mapfre ja Hispaania valitsuse seisukohale jagan ma komisjoni seisukohta, et nimetatud riigisiseste õigusnormidega hoitakse kõrvale Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikest 1, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, ja seega on need sellega vastuolus.
62. Küll aga märgin, et meresõiduseaduse artiklis 468 on sätetatud, et seda kohaldatakse „ilma et see piiraks […] [liidu] õigusnormide kohaldamist“.(45) Lähtudes sellest reservatsioonist, tõlgendab Hispaania valitsus oma seisukohtades seda sätet, mida käsitletakse „isoleerituna“, nii, et see on kohaldatav üksnes neile kohtualluvuse kokkulepetele, mida ei reguleeri Brüsseli Ia määruse artikkel 25, nimelt neile, mis annavad kohtualluvuse kolmandate riikide kohtutele. Sellega samamoodi väitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et meresõiduseaduse artiklis 468 sisalduv reegel ei ole kohaldatav, juhul kui kohtualluvuse kokkulepe annab kohtualluvuse liikmesriigi kohtutele.
63. Sellega seoses tooksin välja, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kohustatud tõlgendama riigisiseseid õigusnorme kooskõlas liidu õigusega. Seega, kui meresõiduseaduse artiklis 468 sisalduv reservatsioon võimaldaks eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõlgendada asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme kooskõlas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikega 1, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, ilma et see tõlgendus oleks vastuolus Hispaania õigusega, mille peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb lähtuda sellest lahendusest.
64. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele, kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt lähevad vedaja ja kaubasaatja vahel sõlmitud mereveolepingut tõendava veokirja omandanud kolmandale isikule üle kõik vedaja õigused ja kohustused, välja arvatud selles sätestatud kohtualluvuse tingimus, millele saab tema suhtes tugineda vaid juhul, kui ta on selles tingimuses individuaalselt ja eraldi kokku leppinud.
Ettepanek
65. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Audiencia Provincial de Pontevedra (Pontevedra provintsikohus, Hispaania) esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 25 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et vedaja ja kaubasaatja vahel kokku lepitud kohtualluvuse kokkuleppele, mis on sätestatud veokirjas, saab veokirja kolmandast isikust valdaja vastu tugineda juhul, kui talle läksid selle veokirja omandamisel üle vedaja õigused ja kohustused. Sellele küsimusele peab vastama asja menetlev kohus, lähtudes riigisisesest materiaalõigusest, mis on kindlaks tehtud rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamise teel. Selles sättes sisalduv norm, mille kohaselt tuleb kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust hinnata, lähtudes selle liikmesriigi õigusest, mille kohtu või kohtud see kokkuleppe määrab, ei reguleeri veokirjas sätestatud kohtualluvuse kokkuleppele selle veokirja kolmandast isikust valdaja vastu tuginemise võimalikkust.
2. Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt lähevad vedaja ja kaubasaatja vahel sõlmitud mereveolepingut tõendava veokirja omandanud kolmandale isikule üle kõik vedaja õigused ja kohustused, välja arvatud selles sätestatud kohtualluvuse tingimus, millele saab tema suhtes tugineda vaid juhul, kui ta on selles tingimuses individuaalselt ja eraldi kokku leppinud.