ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

11. detsember 2013(*)

Vahekohtuklausel – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse kuues raamprogramm, mille eesmärk on toetada Euroopa teadusruumi loomist ja innovatsiooni (2002–2006) – Lepingud Dicoems ja Cocoon – Ühe osa deklareeritud kulude vastuolu lepingutingimustega – Lepingute lõpetamine – Välja makstud summadest ühe osa tagasi maksmine – Kahjuhüvitis – Vastuhagi – Lepinguväline vastutus – Alusetu rikastumine – Tühistamishagi – Vaidlustamatu akt – Akt, mis kuulub puhtalt lepingulisse raamistikku ja on sellest lahutamatu – Võlateade – Vastuvõetamatus

Kohtuasjas T‑116/11,

Association médicale européenne (EMA), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid A. Franchi ja L. Picciano,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Delaude ja F. Moro, keda abistas advokaat D. Gullo,

kostja,

mille ese on ühelt poolt põhinõue esiteks hüvitada kulud, mis kaasnesid projekti Cocoon lepinguga nr 507126 ja projekti Dicoems lepinguga nr 507760, mis sõlmiti komisjoni ja hageja vahel vastavalt 7. ja 19. detsembril 2003, teiseks tuvastada, et komisjoni otsus, millega lõpetati nimetatud lepingud, on õigusvastane, kolmandaks tühistada vastav võlateade ja neljandaks hüvitada tekitatud kahju; ning teiselt poolt täiendav nõue, mis põhineb komisjoni lepinguvälisel vastutusel,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja J. Schwarcz,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 27. veebruari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1.     Lepinguline raamistik

1        EÜ artikkel 166 lõige 1 näeb ette mitmeaastase raamprogrammi vastuvõtmise, milles esitatakse liidu kogu tegevus teadusuuringute ja tehnoloogia valdkonnas.

2        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta otsusega 1513/2002/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse kuuendat raamprogrammi, mille eesmärk on toetada Euroopa teadusruumi loomist ja innovatsiooni (2002–2006) (EÜT L 232, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 576), vastu võetud kuuenda raamprogrammi raames sõlmisid Euroopa Ühenduste Komisjon ühelt poolt ja projekti koordinaatorid ja osalised, kelle hulgas on ka hageja Association médicale européenne (EMA) teiselt poolt vastavalt 7. ja 19. detsembril 2003 projekti Cocoon lepingu nr 507126 (edaspidi „leping Cocoon”) ja projekti Dicoems lepingu nr 507760 (edaspidi „leping Dicoems”).

3        Hageja ja teiste valitud üksuste osalemine teadusuuringute projektides toimus konsortsiumide raames, mis moodustati vastavalt lepingute Cocoon ja Dicoems sätetele ja kuhu kuulusid koordinaator, kellele oli antud juhtimis- ja haldusalased eriülesanded, ja teised projektis osalejad.

4        Lepingu Cocoon artikkel 5 kehtestab Euroopa rahalise toetuse kuni 6,7 miljonit eurot. Leping, kogukestusega 42 kuud, sätestab artiklis 6, et projekt on jaotatud neljaks aruandeperioodiks. Sellest sättest ja hagiavaldusele lisatud vormist C tuleneb, et esimene periood kestis 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2004, teine periood 2. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2005, kolmas periood 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2006 ja neljas periood 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2007.

5        Leping Dicoems näeb ette Euroopa rahalise toetuse kuni 2 miljonit eurot. Lepingu kogukestus on 30 kuud, mis jaguneb vastavalt lepingu artiklile 6 kolmeks aruandeperioodiks. Sellest sättest ja hagiavaldusele lisatud vormist C nähtub, et esimene periood kestis 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2004, teine periood 1. juulist 2004 kuni 30. juunini 2005 ja kolmas periood 1. juulist 2005 kuni 30. juunini 2006.

6        Mõlema lepingu artikli 7 kohaselt saadavad konsortsiumid iga aruandeperioodi kohta kindlaks kuupäevaks komisjonile läbiviidud tegevuse, projektide edenemise ja vahendite kasutamise aruanded, samuti vormi „C–Financial Statement”, mille koostab ja edastab iga lepinguosaline ning mis puudutab lepingute täitmisega kaasnenud kulusid, mille hüvitamist nad taotlevad.

7        Nende kahe projekti tarbeks on ette nähtud eelfinantseerimise mehhanism ja rahalise toetuse andmise eeskirjad on määratletud eelkõige lepingu Cocoon artiklis 8 ja lepingu Dicoems artiklis 8. Kõnealuste lepingute artikli 8 lõike 2 punkti d kohaselt käsitatakse vastavalt iga auditi või kontrolli tulemustele, mida võidakse teostada nimetatud lepingute II lisas asuvate üldtingimuste (edaspidi „üldtingimused”) artikli II.29 kohaselt, lõplikuna iga makset, mis on tehtud selle aruandeperioodi lõpus, millele on lisatud auditeerimistõend.

8        Vastavalt lepingu Cocoon ja lepingu Dicoems artiklile 12 kohaldatakse lepingute suhtes Belgia õigust.

9        Nimetatud lepingute artikkel 13 näeb ette vahekohtuklausli, mis täpsustab, et komisjoni ja lepinguosaliste vahelised vaidlused, mis käsitlevad nimetatud lepingute kehtivust, kohaldamist või tõlgendamist, kuuluvad Üldkohtu ainupädevusse.

10      Üldtingimused, mis vastavalt mõlema lepingu artiklile 14 on nende lepingute lahutamatu osa, sisaldavad esimest osa, mis puudutab eelkõige kõnealuste projektide elluviimist, lepingute lõppemist ja vastutust (punktid II.2–II.18), teist osa, mis puudutab rahandussätteid, kontrolle, auditeid, hüvitisi ja sanktsioone (punktid II.19–II.31) ja kolmandat osa, mis puudutab intellektuaalomandi õigusi (punktid II.32–II.36).

11      Üldtingimuste punkt II.6 sätestab, et vähemoluliste teenuste osas, mis ei ole projekti põhisisu, on alltöövõtu kasutamine lubatud. Selleks et alltöövõtu lepinguga seotud kulud oleks abikõlblikud, peavad teatud tingimused olema täidetud.

12      Üldtingimuste punkti II.7 lõige 1 sätestab, et aruanded esitatakse komisjonile 45 päeva jooksul alates asjaomaste perioodide lõppemisest. Punkti II.7 lõige 2 täpsustab, et iga aruandeperioodi kohta esitab konsortsium lepingutes ette nähtud aruanded (eelkõige tegevus- ja juhtimisaruanded), mis sisaldavad muu hulgas ka finantsdeklaratsioonide vormi C, mille lepinguosalised esitavad iga aruande kohta.

13      Üldtingimuste punkti II.8 lõige 3 näeb ette, et komisjonil on kohustus hinnata aruandeid 45 päeva jooksul alates nende kättesaamisest. Komisjoni vastamata jätmine sellel tähtajal ei tähenda aruannete heakskiitmist. Komisjon võib need aruanded tagasi lükata ka pärast lepingus ette nähtud väljamakse tähtpäeva. Punkti II.8 lõige 4 sätestab, et aruannete heakskiitmine ei tähenda punkti II.29 kohaselt läbiviidatavatest audititest ja kontrollidest vabastamist.

14      Üldtingimuste punktis II.16 on toodud olukorrad, milles lepinguosalise osalemine võib lõppeda.

15      Üldtingimuste punkti II.16 lõige 1 sätestab, et kui lepinguosaline ei täida oma lepingulisi kohustusi, kutsub komisjon kokku konsortsiumi, et leida sobiv lahendus hiljemalt 30 päeva jooksul ning kui selle tähtaja jooksul rahuldava lahenduseni ei jõuta, lõpetab komisjon asjaomase lepinguosalise osalemise.

16      Üldtingimuste punkti II.16 lõige 2 näeb ette, et komisjon võib lepinguosalise osalemise viivitamatult lõpetada:

„a)      kui lepinguosaline on lepingu täitmisel tahtlikult või hooletusest pannud toime rikkumise;

b)      kui lepinguosaline on rikkunud peamisi eetikapõhimõtteid, mida on kirjeldatud osalemisreeglites (rules for participation).”

17      Üldtingimuste punkti II.1 lõikes 11 on mõiste „rikkumine” määratletud kui „ühenduse õiguse sätte rikkumine või ettevõtja tegevusest või tegevusetusest põhjustatud lepingulise kohustuse rikkumine, mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa Ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid põhjendamatu kuluartikli tõttu”.

18      Üldtingimuste punkti II.16 lõige 8 näeb ette, et kui konsortsium jätkab projekti, teeb komisjon rikkumise toimepanijale sissenõudekorralduse (recovery order) või palub viimasel kanda konsortsiumile komisjonile võlgnetav summa 30 päeva jooksul, mille kohta saadab konsortsiumile koopia. Kui lepinguosaline seda ei tee, teeb komisjon sissenõudekorralduse kõikide temale võlgnevate summade kohta. Teatavaid lepingusätteid (eriti punktid II.29, II.30 ja II.31, mis puudutavad kontrolle, auditeid ja hüvitisi) kohaldatakse rikkumise toime pannud lepinguosalisele ka pärast tema osalemise lõppemist ja lepinguosalistele lepingu lõppemisel.

19      Üldtingimuste punkti II.19 lõige 1 määratleb abikõlblikud kulutused ja sätestab järgmist:

„Abikõlblikud kulutused, mis on kaasnevad projekti rakendamisega, peavad vastama järgmistele tingimustele:

a)      need peavad olema tegelikud, majanduslikud põhjendatud ja projekti rakendamiseks vajalikud;

b)      need tuleb kindlaks määrata iga lepinguosalise tavapäraste raamatupidamispõhimõtete kohaselt;

c)      need peavad olema tekkinud artikli 4 lõikes 2 […] määratletud projekti kestuse vältel;

d)      need peavad olema kirjendatud selle lepinguosalise raamatupidamisdokumentides, kellele need tekkisid, hiljemalt artiklis II.26 ette nähtud auditeerimistõendi koostamise kuupäevaks. Kulude ja tulude kirjendamiseks kasutatavad raamatupidamismenetlused peavad vastama lepinguosalise asutamisriigi raamatupidamiseeskirjadele ning võimaldama projekti rakendamisega kaasnenud tulude ja kulude ning kõikide lepinguosalise tegevust puudutavate deklaratsioonide vahelist vahetut võrdlust […]”.

20      Üldtingimuste punkti II.19 lõike 2 alapunktides a–h on toodud kaheksa kulukategooriat, mis ei ole abikõlblikud. Punkti II.19 lõike 2 alapunkt i lisab, et abikõlbmatud on kõik kulud, mis ei vasta lõikes 1 ette nähtud tingimustele.

21      Üldtingimuste punktid II.20 ja II.21 määratlevad kahte liiki kulusid, mis on abikõlblikud punktis II.19 sätestatud tingimustel, esiteks otsesed, projektidega vahetult seotud kulud, ja teiseks kaudsed kulud, mis ei ole projektidega vahetult seotud, kuid mis võivad lepinguosalise raamatupidamissüsteemis olla identifitseeritavad ja põhjendatavad kui otseste kuludega seotud kulud.

22      Selleks et deklareerida projektide teostamisega ja nendele vastavate lepingute täitmisega kaasnenud kulusid, näeb üldtingimuste punkt II.22 ette kolm kulude deklareerimise meetodit (cost reporting models), mille hulgas on lisakulude meetod (additional cost model), mida võivad kasutada üksused, mis ei tegele kaubandusega, ja avalik-õiguslikud või eraõiguslikud mittetulundusühingud, kellel ei ole raamatupidamissüsteemi, mis võimaldab kuludest (otsestest ja kaudsetest) eristada selle osa, mille nad kandsid projektide teostamisega.

23      Üldtingimuste punkti II.20 lõige 2 sätestab, et lepinguosalised, kes kasutavad lisakulude meetodit, võivad projektiga seoses deklareerida üksnes oma jooksvate kulude otseseid lisakulusid. See sätestab:

„Otsesed personalikulud piirduvad projektiga hõlmatud töötajate tegelike kuludega, kui lepinguosaline on oma töötajatega sõlminud:

ajutise lepingu töötamaks teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse ühenduse projektidega;

ajutise lepingu doktorikraadi kaitsmiseks;

lepingu, mis sõltub lisaks lepinguosalise tavapärasele jooksvale finantseeringule täielikult või osaliselt välisest finantseeringust. Sellisel juhul tuleb käesoleva lepinguga seotud kuludest välja arvata kõik kulud, mis kaetakse tavapärase jooksva finantseeringuga”.

24      Üldtingimuste punkt II.26 näeb ette välisaudiitori poolt auditeerimistõendi tegemise. See säte näeb ette in fine, et välisaudiitorite poolt auditeerimistõendi tegemine ei vähenda mingil viisil lepinguosaliste lepingust tulenevat vastutust ega üldtingimuste punktiga II.29 Euroopa Liidule antud õigusi.

25      Üldtingimuste punktist II.27 tuleneb, et konsortsiumi nimel koordinaatorile tehtud ettemaksud jäävad liidu omandisse.

26      Üldtingimuste punkti II.28 lõige 1 sätestab, et kui kontrollidest ja audititest ei tulene teisiti, määratakse lepinguosalisele makstav lõppsumma kindlaks punktis II.7 ette nähtud aruannete põhjal, mille komisjon on heaks kiitnud.

27      Üldtingimuste punkt II.29 puudutab lepinguosalistele vajadusel tehtavaid kontrolle ja auditeid. See sätestab:

„1.      Komisjon võib lepingu kestuse ajal igal hetkel ja kuni viis aastat pärast projekti lõppemist korraldada auditeid, mille viivad läbi kas teaduslikud või tehnilised hindajad või välisaudiitorid või komisjoni enda teenistused, sh OLAF. Sellised auditid võivad seoses projekti ja lepingu nõuetekohase täitmisega puudutada teaduslikke, finantsilisi, tehnoloogilisi või muid aspekte (hõlmates raamatupidamise ja juhtimise põhimõtteid). Mis tahes audit tuleb läbi viia vastavalt konfidentsiaalsuspõhimõttele. Summad, mis võivad sellise auditi järelduste kohaselt kuuluda komisjonile tasumisele, võidakse artikli II.31 kohaselt sisse nõuda.

[…]

2.      Lepinguosalised on kohustatud andma komisjoni käsutusse kõik üksikasjalikud andmed, mida komisjon võib neilt nõuda lepingu nõuetekohase järgimise ja täitmise kontrollimiseks.

3.      Lepinguosalised on kohustatud säilitama kõikide lepingut puudutavate dokumentide originaali ning, nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel, tõestatud koopiad, kuni viis aastat alates projekti lõppemisest. Need dokumendid tuleb esitada komisjonile lepinguga ette nähtud mis tahes auditi tegemise ajal esitatud taotlusel.

[…]”.

28      Üldtingimuste punkti II.31 lõige 1 näeb ette, et komisjon nõuab sisse lepinguosalistele alusetult makstud summad või summad, mille sissenõudmine on lepingu kohaselt põhjendatud. Punkti II.31 lõige 5 sätestab, et EÜ artikli 256 kohaselt võib komisjon võtta vastu täitmisele pööramise otsuse, mis paneb rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide.

29      Üldtingimuste punkt II.32 näeb ette, et oskusteave (knowledge), mis on nimetatud tingimuste punkti II.1 lõikes 14 määratletud sellisena, mis puudutab kõnealuste projektide tulemusi ning viimastega seotud õigusi, kuulub komisjoni nendele lepinguosalistele, kes aitasid kaasa selle omandamisele.

2.     Belgia õigus

30      Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1134 sätestab, et „seaduslikult sõlmitud lepingud on pooltele õiguslikult siduvad” (esimene lõik) ja need võib lõpetada vastastikusel kokkuleppel või seaduses ette nähtud juhtudel” (teine lõik).

31      Artikli 1134 kolmas lõik näeb ette, et lepingut tuleb täita heas usus. Sama seadustiku artikkel 1135 sätestab, et „lisaks lepingus kokkulepitud tingimustele tuleb täita ka kõiki lepingu olemusega seotud kohustusi, mis tulenevad õiglusest, tavast või seadusest” ja väljendab seega ka lepingute heas usus täitmise põhimõtet.

32      Kui tekib vaidlus lepingu täitmise üle, reguleerivad tõendamiskoormist Belgia tsiviilseadustiku artikli 1315 sätted, mille kohaselt:

„See, kes nõuab kohustuse täitmist, peab selle olemasolu tõendama.

Ning vastupidi, see, kes väidab, et tema kohustus on lõppenud, peab põhjendama maksmist või asjaolu, mis tõi kaasa tema kohustuse lõppemise.”

33      Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1341 sätestab tõendamise osas, et „iga asja ja isegi vabatahtlike sissemaksete kohta, mille maksumus või väärtus on suurem kui 375 eurot, tuleb koostada notariaalselt tõestatud dokument või dokument eraõigusliku kokkuleppe alusel”. Antud säte täpsustab, et „tunnistajatelt ei võeta tõendeid nimetatud aktide sisu kohta või lisaks nendele, ega varem väidetavalt öeldu kohta, aktide tegemise ajal või nendest alates, kui tegu on maksumuse või väärtusega, mis jääb alla 375 eurot”. Ta lisab:

„Eelnev ei mõjuta seda, mis on ette nähtud kaubandust puudutavates seadustes.”

34      Mainitud seadustiku artiklis 1347 on ette nähtud:

„Eespool märgitud eeskirjadest tehakse erand, kui on olemas prima facie kirjalik tõend.

Nii kutsutakse iga kirjalikku dokumenti, mille on koostanud see isik, kelle vastu on taotlus esitatud, või viimast esindav isik ja mille põhjal võib väidetud asjaolu pidada tõenäoliseks.”

 Vaidluse taust

35      Hageja on Belgia õiguse alusel asutatud mittetulundusühing, mille asukoht on Brüssel (Belgia).

36      Hageja märgib, et on osalenud projektis Dicoems summas 166 410,50 eurot ja projektis Cocoon summas 260 756,53 eurot, seega kokku 427 167,03 euroga. Tema sõnul on ta saanud 176 167,87 eurot ja seega on tal kahe projekti kohta saada veel 250 999,16 eurot.

37      Pärast lepingu Dicoems koordinaatori pankrotistumist määrati alates 19. jaanuarist 2007 tema asemele hageja. Lepingu Cocoon koordinaator, kes kustutati äriregistrist, asendati ühe teise isikuga.

38      Komisjon teavitas 12. veebruari 2009. aasta kirjas hagejat oma otsusest teda vastavalt üldtingimuste punktile II.29 auditeerida, et kontrollida lepingute Dicoems ja Cocoon nõuetekohast täitmist raamatupidamis- ja finantsaspektide osas. Audit toimus 3. ja 4. märtsil ning 7. aprillil 2009.

39      Komisjon saatis 19. mail 2009 hagejale auditiaruande kavandi (edaspidi „auditiaruande kavand”), paludes viimasel esitada oma seisukohad 30 päeva jooksul alates selle kättesaamisest.

40      Hageja palus 18. juuni 2009. aasta kirjas komisjonilt eespool mainitud seisukohtade esitamiseks tähtaja pikendamist nelja kuu võrra, viidates eelkõige 2004. aastal toimunud kolimisele ning vajadusele asjaomased dokumendid põhjalikult üle vaadata ja otsida välja vajalikud või puuduolevad dokumendid.

41      Komisjon andis 23. juuni 2009. aasta kirjas hagejale oma seisukohtade esitamiseks täiendavalt 30 päeva, selgitades, et hageja algselt palutud tähtaja pikendamine nelja kuu võrra ei ole mõistlik, kuna vastavalt üldtingimuste punkti II.29 lõikele 3 on lepinguosalised kohustatud säilitama kõikide lepingut puudutavate dokumentide originaali (või teatud juhtudel tõestatud koopiaid), kuni viis aastat alates projekti lõppemisest ning et sama tingimuse kohaselt tuleb need dokumendid komisjonile üle anda, kui viimane on seda võimaliku auditi raames palunud.

42      Komisjon täpsustas lisaks, et vastavalt üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunktile d peavad abikõlblikud kulud olema kirjendatud lepinguosalise raamatupidamisdokumentides hiljemalt üldtingimuste punktis II.26 sätestatud auditeerimistõendi koostamise kuupäevaks. Komisjon leidis seega, et tegelikult oleks pidanud kõik kulusid käsitlevad dokumendid olema hageja valduses juba sel päeval, mil tema valdustes audit toimub.

43      Hageja märkis 3. ja 6. juuli 2009. aasta kirjades, et dokumendid asusid Itaalias ning et lepingu Cocoon puhul oli vaja kohtu luba. Ta palus komisjonilt lepingute Dicoems ja Cocoon koopiat, sealhulgas vastavate projektide ja lepinguosaliste kohustuste täielikku kirjeldust, samuti koopiat projekti koordinaatorite edastatud kuludeklaratsioonidest, selgitades, et soovib kontrollida, kas komisjoni valduses olevad dokumendid vastavad tema poolt saadetutele.

44      Komisjon saatis 10. juulil 2009 hagejale lepingute ja nende vastavate lisade koopia, samuti hageja nimel saadud finantsdokumendid.

45      Hageja edastas 19. augusti 2009. aasta kirjas komisjonile auditiaruande kavandi kohta oma seisukohad ja vastavad dokumendid.

46      Komisjon teavitas hagejat 30. septembril 2009 auditi lõpetamisest ning edastas viimasele auditi lõpparuande (edaspidi „auditi lõpparuanne”).

47      Auditi lõpparuandega seoses leidis komisjon, et hageja ei ole kinni pidanud lepingusätetest ja on lepingute Dicoems ja Cocoon täitmisel pannud toime tõsiseid rikkumisi üldtingimuste punkti II.1 lõike 11 mõttes. Ta tõi muu hulgas välja, et hageja raamatupidamises ei ole võimalik jälgida neid kulusid, mille hüvitamist viimane taotleb, et puuduvad lepingu täitmisega seotud originaaldokumendid (või kui need on lubatud, siis vastavad tõestatud koopiad), asjaolu, et teatavad kulud, mille hüvitamist hageja taotles, ei olnud tegelikud ja ei vastanud projektidega seotud alusdokumentidele, asjaolu, et komisjonile saadetud finantsdokumente allkirjastades tunnistas ta asjaolusid, mis ei vasta kulude ja viimastega seotud tõendite osas tegelikkusele, ning asjaolu, et alltöövõtulepingud sõlmiti lepingusätteid rikkudes. Komisjon leidis seega, et abikõlblike kuludena taotletud summast 329 140,69 eurot tuleb 315 739,99 eurot lugeda abikõlbmatuks ning pidas vajalikuks lõpetada hageja osalemine projektis vastavalt üldtingimuste punktile II.16.

48      3. detsembril 2009 leidis aset hageja ja komisjoni kohtumine.

49      Komisjon vastas 11. jaanuari 2010. aasta kirjas hageja argumentidele ja toonitas, et lepinguid Dicoems ja Cocoon reguleerivate finants- ja raamatupidamissätete mitteteadmine ei saa mitte mingil juhul hagejat vabastada vastutusest toimepandud rikkumiste eest.

50      Komisjon teavitas hagejat 20. jaanuari 2010. aasta kirjas oma soovist lõpetada vastavalt üldtingimuste punkti II.16 lõikele 2 viimase osalus projektides Dicoems ja Cocoon ning saada tagasi alusetult makstud summad suurusjärgus 165 302,15 eurot, s.o 121 261,06 eurot projekti Cocoon ja 44 041,09 eurot projekti Dicoems eest.

51      Hageja esitas 24. veebruari 2010. aasta kirjas komisjoni 20. jaanuari 2010. aasta kirja kohta oma seisukohad.

52      Komisjon vastas nendele seisukohtadele oma 21. aprilli 2010. aasta kirjas.

53      Hageja taotles lisaks 24. veebruari ning 3. ja 10. mai 2010. aasta kirjades õigust tutvuda komisjoni ja teiste kahe projektiga seotud konsortsiumi liikmete vahelise kirjavahetusega. 1. juulil 2010 toimus hageja ja komisjoni esindajate kohtumine. 9 juulil 2010 lühendas hageja nende dokumentide loetelu, millega tutvumise õigust ta taotles. Vastavad dokumendid tehti talle kättesaadavaks 5. augustil 2010.

54      Hageja saatis komisjonile 15. septembril 2010 auditi lõpparuande kohta märkusi.

55      Komisjon vastas neile seisukohtadele 22. oktoobril 2010, leides pärast nende kulude, mille hüvitamist hageja taotles, ja nende abikõlblikkuse põhjuste uuesti analüüsimist, et esitatud tõendid ja argumendid ei saanud seada kahtluse alla auditi lõpus tehtud järeldusi.

56      Hageja palus 4. novembri 2010. aasta kirjas uut tähtaega vastamaks 22. oktoobri kirjale.

57      Komisjon teatas 5. novembri 2010. aasta kirjas hagejale, et vastavalt 20. jaanuari 2010. aasta kirjas toodud põhjustele on tema osalemine projektides Cocoon ja Dicoems üldtingimuste punkti II.16 lõike 2 alusel lõppenud. Ta märkis lisaks, et üldtingimuste punkti II.16 lõike 8 kohaselt saadab ta hagejale alusetult makstud 164 080,03 euro (millest lepingu Cocoon raames oli makstud 121 098,51 eurot ja lepingu Dicoems raames 42 981,52 eurot) sissenõudmiseks võlateate.

58      Hageja esitas 1. detsembril 2010 Euroopa ombudsmanile kaebuse komisjoni väärhalduse peale. Ombudsman jättis kaebuse 1. veebruaril 2011 rahuldamata.

59      7. detsembril 2010 saatis hageja lõplikud seisukohad, mille palus eelkõige 5. novembri 2010. aasta kirjas märgitud summade sissenõudmise peatamist kuni ombudsman on teinud oma otsuse.

60      Komisjon saatis hagejale 13. detsembril 2010 võlateate 164 080,03 euro kohta (edaspidi „võlateade”), täpsustades iga lepingu osas abikõlblikuna käsitletava summa, juba välja makstud summad ja sissenõutava summa.

 Menetlus ja poolte nõuded

61      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. veebruaril 2011. Üldkohtu president jättis 18. novembri 2011. aasta määrusega kohtuasjas T‑116/11 R: EMA vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) rahuldamata kohaldamise peatamise taotluse, mille hageja esitas 7. märtsil 2011 eraldi dokumendiga Üldkohtu kantseleile komisjoni 5. novembri 2010. aasta otsuse peale, mis puudutab projektide Cocoon ja Dicoems lepingu lõpetamist ja võlateadet.

62      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (teine koda) alustada suulist menetlust. Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus pooli vastata teatud küsimustele, mida pooled etteantud tähtajal ka tegid.

63      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 27. veebruari 2013. aasta kohtuistungil.

64      Hageja palub Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        esimese võimalusena:

–        tuvastada ja tunnistada, et EMA on nõuetekohaselt täitnud oma lepingulised kohustused, mis tulenevad lepingutest Dicoems ja Cocoon, ning tal on seega õigus nende lepingute täitmisel kantud kulude hüvitamisele vastavalt komisjonile saadetud vormidele C, kaasa arvatud Cocoon lepingu neljandat perioodi puudutav vorm C;

–        tuvastada ja tunnistada, et komisjoni 5. novembri 2010. aasta kirjas sisalduv otsus eespool nimetatud lepingud lõpetada on õigusvastane;

–        sellest tulenevalt tunnistada põhjendamatuks komisjoni nõue maksta tagasi 164 080,10 euro suurune summa, mistõttu tühistada vastava kreeditarve väljastamisega võlateade või vähemalt tunnistada see õigusvastaseks;

–        ühtlasi mõista komisjonilt tema kasuks välja ülejäänud summad vastavalt komisjonile saadetud vormidele C, kokku 250 999,16 eurot;

–        mõista komisjonilt tema kasuks välja õiglane hüvitis kahju eest, mis talle tekkis kontrollimise puudumisest.

–        teise võimalusena:

–        tuvastada, et komisjon on vastutav alusetu rikastumise ja rikkumise eest;

–        sellest tulenevalt mõista temalt välja hagejale tekitatud varaline ja mittevaraline kahju, mille suurus tuleb kindlaks teha käesoleva kohtumenetluse käigus;

–        mõista kohtukulud igal juhul välja komisjonilt.

65      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        lükata kahju hüvitamise hagi vastuvõetamatuse ja põhjendamatuse tõttu tagasi;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

66      Komisjon esitas vasturepliigis vastuhagi. Ta palub Üldkohtul tunnistada võlateade ja hageja osalemise lõpetamine lepingutes õiguspäraseks ning seetõttu kohustada hagejat maksma tagasi 164 080,03 eurot, millele lisandub intress vastavalt üldtingimuste punkti II.31 lõikele 2.

 Õiguslik käsitlus

1.     Sissejuhatavad märkused

67      Esiteks tuleb märkida, et hageja esitas 20. juulil 2011 lisaks repliigile kirja, mis lisati toimikusse ja millele paluti komisjonil vasturepliigis vastata. Hageja kaebab 20. juuli 2011. aasta kirjas, et komisjoni saadetud kostja vastus sisaldab palju viiteid argumentidele ja dokumentidele, mis puudutavad ajutiste meetmete kohaldamise menetlust, mis on aga eraldiseisev menetlus. See tekitab tema sõnul segadust ja tõstab kaudselt kostja vastuse lehekülgede arvu, mis ületab pooltele esitatud juhendites ette nähtud lehekülgede arvu.

68      Üldkohus märgib, et selle kirja puhul ei ole tegu väite kui sellisega ning et ükski argument ei puuduta hagiavalduse nõudeid. Ka eeldusel, et tegemist on käesoleva hagi põhjendamiseks esitatud argumendiga, tuleb see tulemusetuna tagasi lükata.

69      Igal juhul tuleb märkida, et komisjon kordas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse argumente põhikohtuasja menetluse raames eraldi ja sõltumatult nendest argumentidest, mille ta tõi välja ajutiste meetmete kohaldamise raames ning need ei ole pelgalt viited. Järelikult ei saa need tõsta pooltele esitatud juhendites ette nähtud lehekülgede arvu. Lisaks, need argumendid olid esitatud terviklikult ja struktureeritult. Lõpuks, nendega seotud dokumendid, ilma et neid oleks võimalik kuidagi segi ajada, on selgelt loetletud kostja vastuses ning need on uuesti lisatud vasturepliigile.

70      See argument tuleb igal juhul tagasi lükata.

71      Teiseks, hagiavaldusest ja eelkõige nõuete neljandast punktist tuleneb, et hageja nõuab sisuliselt selle võlateate tühistamist, mille eesmärk oli hagejalt tagasi saada kõnealune summa.

72      Siinkohal tasub meenutada, et institutsioonide vastu võetud aktid, mis on seotud üksnes lepinguga, millest need on lahutamatud, ei kuulu oma olemuselt ELTL artiklis 288 silmas peetud aktide hulka, mille tühistamist saab liidu kohtult ELTL artikli 263 alusel nõuda (vt Üldkohtu 12. oktoobri 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑353/10: Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑7213, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Seega, antud asjas nõudis komisjon võlateatega, millele viitab tema 5. novembri 2010. aasta kiri, hagejalt viimase poolt võlgu oleva summa tasumist, mis koosneb väljamakstud summadest, mis vastasid kuludele, mida komisjon pidas kõnealuste lepingute põhjal abikõlbmatuks ja millega ta ei olnud nõus. Seda tehes tegutses ta lepingulises raamistikus ja tugines eelkõige üldtingimuste punkti II.29 lõike 1 ja punkti II.31 sätetele nende koostoimes.

74      Võlateade kuulub komisjoni hagejaga siduva lepingu konteksti, kuna selle teate eesmärk on sisse nõuda võlgnevus, mille aluseks on lepingutingimused ja mille eesmärk on rõhutada õigusi, mis tulenevad komisjonile teda hagejaga siduvate lepingute sätetest (vt selle kohta Üldkohtu 17. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑428/07 ja T‑455/07: CEVA vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑2431, punkt 53; Üldkohtu 31. augusti 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑435/10: IEM vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 44, ja eespool punktis 72 viidatud kohtumäärus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, punkt 26).

75      Kuivõrd võlateade on lepingulisest raamistikust lahutamatu, tuleb nõuete neljandat punkti, milles taotletakse selle teate tühistamist või õigusvastaseks tunnistamist, pidada vastuvõetamatuks. Nõude selle punkti põhjendamiseks esitatud argumendid tuleb tagasi lükata, kuna need on esitatud nõude vastuvõetamatu punkti põhjendamiseks. Lisaks, kui eeldada, et võlateate tühistamist taotleva nõude punkti võib ümber kvalifitseerida kõnealuste summade tagasimaksmisena vastavalt Üldkohtu praktikale (vt eespool punktis 72 viidatud kohtumäärus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, punktid 34 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika), tuleb sedastada, et igal juhul on võlateate vastu esitatud väited sarnased nendele, millele tuginetakse hüvitamise taotluse põhjendamiseks.

76      Hageja esitab oma ELTL artiklitel 268, 272 ja 340 põhineva hagiavalduse põhjendamiseks viis väidet. Esimesed neli väidet on esitatud peamise nõudena ja viies, mis puudutab komisjoni vastutust alusetu rikastumise eest ning õigusvastast tegutsemist, on esitatud teise võimalusena.

2.     Peamine nõue, mis põhineb neljal esimesel väitel

77      Hageja esitab neli väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud üldtingimuste punkte II.19, II.20, II.21 ja II.25. Teise väite kohaselt on komisjon rikkunud oma järelevalvekohustusi, hea usu põhimõtet ning lojaalse koostöö kohustust lepinguliste kohustuste täitmisel. Kolmanda väite kohaselt on komisjon rikkunud hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning neljas väide viitab kaitseõiguste rikkumisele ja põhjenduse puudumisele.

 Esimene väide, mis puudutab üldtingimuste punktide II.19, II.20, II.21 ja II.25 rikkumist.

78      Kõigepealt tuleb otsustada hageja taotluse üle, mis puudutab projekti Cocoon neljanda perioodiga seotud summat, mida talle ei ole välja makstud ja mida audit ei käsitle. Hageja viitab seejärel sisuliselt etteheitele, mis puudutab kulumeetodi valiku puudumist, etteheitele, mis puudutab arvel märgitud kulude abikõlbmatust, etteheitele, mis puudutab otseseid personalikulusid, seejärel kaudseid personalikulusid ning lõpuks etteheitele, mille kohaselt on auditi lõpparuanne vastuoluline; neid etteheiteid tuleks analüüsida järjest.

 Neljandat perioodi puudutav hüvitamise taotlus

79      Esmalt tuleb märkida, et hageja lisab oma hüvitamise taotlusele projekti Cocoon neljanda perioodi eest 98 030,42 eurot. Tema sõnul tuleneb auditi lõpparuandest, et komisjonil on kulude kohta üksikasjad olemas ning teda ei saa süüdistada dokumentide üleandmisega viivitamises. Ta lisab oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, et üldtingimuste punktis II.29 ette nähtud viieaastane tähtaeg oli lõppenud ja auditi tegemine ei olnud enam võimalik.

80      Üldkohus leiab, et neljandale perioodile, mis jääb 1. jaanuari ja 30. juuni 2007 vahele, vastavat summat hagejale ei makstud ja seda audit ei käsitlenud. Nimelt, Üldkohtu esitatud kirjalikele küsimustele antud vastustest nähtub, et komisjon hetkel analüüsib seda perioodi puudutavaid finantsdokumente.

81      Tuleb meenutada, et olgugi et auditi läbiviimine iseenesest ei ole antud asjas kohaldatavate lepingusätete kohaselt nõutav, tuleneb lepingute artikli 8 lõikest 2 ja üldtingimuste punkti II.28 lõikest 1, et lepinguosalisele makstav lõppsumma määratakse kindlaks nende üldtingimuste punktis II.7 ette nähtud aruannete põhjal, mille komisjon on heaks kiitnud. Lisaks tuleneb üldtingimuste punkti II.8 lõikest 3, et komisjoni vastamata jätmine ei tähenda kõnealuste aruannete heakskiitmist.

82      Olenemata küsimusest, kellele panna süüks lepingu Cocoon neljandat perioodi puudutavate dokumentide teatavakstegemisega viivitamist, tuleb antud asjas märkida, et komisjon ei ole võtnud seisukohta kõnealuste summade abikõlblikkuse osas ega ole heaks kiitnud neljandat perioodi puudutavaid aruandeid. Pelgalt asjaolust, et komisjon ei ole arvustanud kõnesolevaid summasid, ei piisa järeldamaks, et ta on need heaks kiitnud ning et nendega seotud summad olid abikõlblikud.

83      Lisaks, üldtingimuste punktis II.29 viidatud ettekirjutus viie aasta kohta alates projekti lõpust ei ole asjakohane, kuna see puudutab auditi või kontrolli läbiviimise võimalust ja mitte finantsaruannete heakskiitmist komisjoni poolt.

84      Lõpuks, hageja ei viita ühelegi dokumendile või tõendile, mis puudutaks tema välja toodud summat ja kõne all oleva neljanda perioodiga seotud kulusid.

85      Seega, hageja taotlus, mis puudutab lepingu Cocoon neljandale perioodile vastavat summat 98 030,42 eurot, mida komisjon ei jätnud rahuldamata ja mille suurust ning põhjendatust ei ole ka hageja selgitanud, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Etteheide, mis puudutab kulumeetodi valiku puudumist

86      Hageja märgib, et ta oli mittetulundusühinguna kohustatud valima lisakulude meetodi. Ta valis antud juhul selle meetodi, kuna tema raamatupidamine ei võimaldanud otseseid kulusid eraldada, kuid võimaldas identifitseerida projekti raames kantud lisakulud. See süsteem oli tema sõnul „kohustuslik valik”.

87      On teada, et hageja valis lisakulude meetodi vastavalt üldtingimuste punkti II.22 lõikele 3.

88      Asjaolu, et see valik oli tema raamatupidamissüsteemi arvestades vajalik, kujutab endast üksnes nende lepingusätete kohaldamist, millega hageja on nõustunud. Ta ei saa niisiis kurta, et oli sunnitud valima lisakulude meetodi.

89      Järelikult tuleb see etteheide tagasi lükata.

 Etteheide, mis puudutab asjaolu, et arvel märgitud veel tasumata kulud ei ole abikõlblikud

90      Hageja väidab, et tema raamatupidamises kirjendatud personalikulud vastavad juba tehtud tehingutele, mida kinnitavad konsultantide väljastatud arved ja tööajatabelid ning nende puhul on tegemist abikõlblike kuludega, isegi kui arved on veel maksmata. Nõuda sularahatehingute tegemist on vastuolus üldtingimuste punkti II.19 lõikega 2 ja see kujutab endast diskrimineerimist kohaldatavate raamatupidamiseeskirjade tõttu.

91      Tuleb märkida, et üldtingimuste punkti II.19 lõige 1 näeb sisuliselt ette, et abikõlblikud kulud peavad vastama paljudele tingimustele. Eelkõige peavad need olema tekkinud projekti kestuse vältel, välja arvatud kulud, mis on seotud lõpparuande koostamisega (punkti II.19 lõike 1 punkt c) ja olema kirjendatud selle lepinguosalise raamatupidamisdokumentides, kellele need tekkisid, hiljemalt üldtingimuste punktis II.26 sätestatud auditeerimistõendi koostamise kuupäevaks. Kasutatavad raamatupidamismenetlused peavad vastama lepinguosalise asutamisriigi raamatupidamiseeskirjadele ning võimaldama projekti rakendamisega kaasnenud tulude ja kulude ning kõikide lepinguosalise tegevust puudutavate deklaratsioonide vahelist vahetut võrdlust (punkti II.19 lõike 1 alapunkt d).

92      Antud asjas nähtub auditi lõpparuandest, et teatavaid kulusid ei kirjendatud auditi ajal esitatud hageja raamatupidamisdokumentides ja hageja, kes kohaldab sularahal põhinevat (cash basis) raamatupidamissüsteemi, ei ole neid tasunud. Seda järeldust kinnitasid 19. augustil 2009 edastatud raamatupidamisdokumendid ja finantsdeklaratsioonid.

93      Üldkohus märgib, et oma 19. augustil 2009 komisjonile saadetud kirjas vaidlustas hageja „sularahal” põhineva raamatupidamise kohaldamise. Samas märkis hageja Üldkohtus ning möönis ka kohtuistungil – mis on kantud kohtuistungi protokolli –, et ta kohaldab „sularahal” põhinevat raamatupidamissüsteemi. Teisisõnu, tema tulud ja kulud kanti raamatupidamisse vastavalt kauba kättesaamise ja kulude tegeliku tasumise hetkel.

94      Seega, 19. augustil 2009 esitatud dokumentidest tuleneb, et teatavad personalikulud on märgitud vormis C kui „kuuluvad tasumisele ”.

95      Neid veel maksmata kulusid ei saa seega käsitada kui hageja raamatupidamises sularahal põhineva raamatupidamise raames kirjendatud kulusid.

96      Niisiis järeldas komisjon õigesti, et hageja ei ole teatavaid kulusid tasunud ning et need ei olnud „kirjendatud” tema raamatupidamises hiljemalt auditeerimistõendi koostamise kuupäevaks, nagu seda nõuab üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunkt d.

97      Sellest tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et komisjoni tuvastused, mis puudutavad kulude abikõlblikkuse valdkonnas kohaldatavates lepingusätetes, eelkõige üldtingimuste punkti II.19 lõikes 1 esitatud raamatupidamisnõuete järgimata jätmist, olid põhjendamata.

98      Hageja ülejäänud argumendid ei mõjuta selle järelduse paikapidavust.

99      Hageja nimelt väidab, et kõnealused kulud vastavad tegelikele ja tõele vastavatele kuludele, mis ei ole ülemäärased. See argument ei vasta aga komisjoni etteheitele, mis puudutab kirje puudumist tema raamatupidamises.

100    Lisaks väidab hageja, et sularahatehingute tegemise nõudmine oleks vastuolus üldtingimuste punkti II.19 lõikega 2. Tuleb meenutada, et punkti II.19 lõike 2 alapunktid a–h mainivad kaheksat kulukategooriat, mis ei ole abikõlblikud. Punkti II.19 lõike 2 alapunkt i lisab, et abikõlbmatud on kõik kulud, mis ei vasta lõikes 1 ette nähtud tingimustele. Kuna antud juhul leiti nende kulude puhul õigustatult, et need ei vasta teatavatele tingimustele, mis on ette nähtud üldtingimuste punkti II.19 lõikes 1 (eespool punkt 97), tuleb hageja argument üldtingimuste punkti II.19 lõike 2 alapunkti i alusel tagasi lükata.

101    Lõpuks, hageja väidab, et asjaolu, et abikõlblike kuludena võis käsitada üksnes tegelikult tasutud kulusid, kujutab endast diskrimineerimist kohaldatavate raamatupidamiseeskirjade alusel.

102    See argument tuleb samuti tagasi lükata. Komisjon nimelt üksnes kohaldas antud asjas lepingusätteid, mis on seotud kulude abikõlblikkuse tingimustega, võttes arvesse hagejale kohaldatavaid raamatupidamiseeskirju, mis antud asjas tähendavad, et kulusid, mis ei olnud veel tasutud, ei saa käsitada raamatupidamises kirjendatuna ning seega kui abikõlblikke kulusid. Pealegi nähtub toimikust, eelkõige komisjoni 22. oktoobri 2010. aasta kirjast, et hagejale tehtud ettemaksudega sooviti sisuliselt katta asjaomaste projektide rakendamisega kaasnevaid kulusid.

103    Lisaks, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tohi diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaselt sarnaseid olukordi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi sarnaselt, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 8. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑177/10: Rosado Santana,EKL 2011, lk I‑7907, punkt 65). Seega, isegi kui oletada – nagu märgib hageja –, et äriühingutele, kelle suhtes kehtivad erinevad raamatupidamiseeskirjad, kohaldatakse teistsuguseid lepingusätteid kui neid, mida kohaldatakse hagejale, ei ole selline järeldus iseenesest diskrimineerimiskeelu põhimõttega vastuolus.

104    Järelikult tuleb see etteheide tagasi lükata.

 Etteheide, mis puudutab otseseid personalikulusid

105    Hageja väitel on ta tõendanud töölepingute olemasolu projektide Cocoon ja Dicoems raames värvatud töötajate puhul sellega, et on esitanud kirjalikud kinnitused tehtud tööde ja saadud summade kohta, konsultantide väljastatud arved ja ausõnalised kinnitused. Tema sõnul oleks pidanud personalikulusid aktsepteerima isegi kirjalike lepingute puudumisel, kuna Belgia õigus tunnistab suuliste lepingute võimalust.

106    Tuleb märkida, et vaidlustatud ei ole seda, et Belgia õigus tunnistab mittekirjalike lepingute võimalust. Komisjon on seda ise möönnud nii auditi raames (auditi lõpparuande lk 43) kui ka 22. oktoobril 2010 hagejale saadetud kirjas.

107    Lisaks näeb üldtingimuste punkti II.20 lõige 2 muu hulgas ette, et otsesed personalikulud peavad piirduma projektiga hõlmatud töötajate tegelike kuludega, kui lepinguosaline on sõlminud nende töötajatega lepingu.

108    See säte näeb niisiis ette lepingute olemasolu, kuid mitte nende kirjaliku vormi.

109    Antud asjas saatis hageja võistleva menetluse raames komisjonile 19. augusti 2009. aasta kirjas dokumendid mitme projektidega Cocoon ja Dicoems seotud isiku kohta.

110    Kõigepealt tuleb märkida, et erinevalt sellest, mida väidab hageja, analüüsis komisjon talle saadetud dokumente ja võttis neid auditi raames arvesse. Hageja 19. augusti 2009. aasta seisukohad on auditi lõpparuandes sõnaselgelt välja toodud. Eelkõige on nimetatud aruande lehekülgedel 2 ja 42 näha, et neid seisukohti on hoolikalt analüüsitud ning kui see oli vajalik, nagu reisimisega seotud otseste kulude ja viimastega seotud kaudsete kulude puhul, vaadati auditi järeldused üle ja neid muudeti ning abikõlblikud summad arvutati uuesti. Auditi lõpparuande punktis 12 võeti 19. augusti 2009. aasta seisukohad kokku (lõpparuande lk 42) ja toodi välja põhjused, miks nendes sisalduvat teavet võeti või ei võetud arvesse, ja seda mõlema lepingu ja kulukategooriate osas.

111    Seejärel tuleb analüüsida, kas hageja esitatud dokumente silmas pidades oleks pidanud audit tuvastama tema ja erinevate lepingutes Cocoon ja Dicoems kõnealuste isikute vaheliste lepingute olemasolu ja kas asjaomaseid personalikulusid oleks pidanud käsitama abikõlblikuna, ja seda kahe kõnealuse lepingu raames.

112    Selles osas tasub meenutada, et hageja ülesanne on tõendada oma taotluse õiguslikku ja faktilist põhjendatust, esitada nõudeid, ning vaidlustamise korral tõendada, et kulud, mille hüvitamist ta nõuab, kuuluvad liidu rahastamiseks abikõlblike kulude hulka, arvestades selles valdkonnas kohaldatavaid eeskirju (Üldkohtu 25. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑329/05: Movimondo Onlus vs. komisjon, punkt 31)

–       Personalikulud, mille hüvitamist nõutakse seoses lepinguga Cocoon

113    Hageja saatis 19. augustil 2009 komisjonile seoses lepinguga Cocoon dokumendid üheksa isiku kohta.

114    Esiteks, ühe isiku (S.G.) puhul tunnistati abikõlblikuks vaid reisikulud, nagu märkis komisjon oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, ja need ei ole seega antud juhul arutusel.

115    Teiseks, viie isiku (J.M., M.D., H‑L.Y., I.A. ja L.P.) puhul esitati vaid nende elulookirjeldus. Üksnes selle põhjal ei saa aga lepingu olemasolu kinnitada ning seega ei ole nende puhul tõendatud, et auditi järeldused olid ebaõiged.

116    Kolmandaks, hageja tegevdirektori (V.C.) kohta esitati samuti elulookirjeldus ning arved. Samas tuleb märkida, et nõutud kulusid ei peetud abikõlblikuks ka seetõttu, et need kulud ei olnud üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunkti d kohaselt raamatupidamisdokumentides kirjendatud hiljemalt auditeerimistõendi koostamise kuupäeval. Hageja esitatud vormile C on nimelt märgitud summade kohta kirje „kuuluvad tasumisele”.

117    Seega, ilma et oleks vaja otsustada küsimuse üle, kas leping oli olemas, tuleb asuda seisukohale, et seda isikut puudutavad nõutud summad olid tunnistatud abikõlbmatuteks.

118    Neljandaks, kahe isiku (L. S. ja F. M.) kohta esitas hageja lisaks elulookirjeldusele ausõnalise kinnituse, tuues välja projekti Cocoon raames osutatavad teenused, asjaomase ajavahemiku, tunnihinna ja tehtud töötundide arvu, samuti arved või vastavad makseselgitused. Lisaks nähtub toimiku materjalidest, et teatavad arvele märgitud summad maksti kõnealustele isikutele ja kirjendati raamatupidamises. Lisaks, projekti teostamist ei vaidlustatud.

119    Antud juhtumi taustal, mida iseloomustab asjaolu, et lepingute kirjalik vorm ei ole otsesõnu nõutud ei lepinguga Cocoon ega Belgia õigusega, tuleb lähtuda sellest, et sellised dokumendid koostoimes kujutavad endast hulka asjaolusid, mis tõendavad lepingu olemasolu üldtingimuste punkti II.20 tähenduses.

120    Erinevalt sellest, mida väidab komisjon, ei näe see säte ette konkreetseid lepingu vorme. Nimelt ei nõua selle sätte sõnastus kirjalikku lepingut, mida ka komisjon möönis kohtuistungil.

121    Lisaks lubab Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1347 kirjalikku tõendit – mille esitab see, kelle vastu on taotlus tehtud –, mille põhjal võib väidetavat asjaolu pidada tõenäoliseks. Nii on hageja esitatud tõendite puhul tegu selliste kirjalike tõenditega nimetatud seadustiku artikli mõttes, mis koos vaadelduna annavad alust pidada hageja ja kahe kõnealuse isiku vahelise lepingu olemasolu tõenäoliseks.

122    Seega, auditi järeldused, mille kohaselt on tuvastatud hageja ja kahe teise isiku vahelise lepingu puudumine vaatamata võistleva menetluse käigus esitatud dokumentidele, on ebaõiged.

123    Komisjoni argumendid ei lükka seda järeldust ümber. Tema nimelt väidab vastuseks Üldkohtu kirjalikele küsimustele, et Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1347 ei ole asjakohane, kuna küsimus ei ole mitte rahalise kohustuse olemasolu tõendamises, vaid selles, kas leping on sõlmitud üldtingimuste punktiga II.20 nõutavas vormis.

124    Samas, nagu eelnevalt (eespool punktis 120) on meenutatud, näeb üldtingimuste punkt II.20 ette lepingu olemasolu selle vormi täpsustamata.

125    Pealegi asub Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1347 tunnistusi käsitlevas II jaotises, mis on osa VI alapeatükist „Kohustuste ja maksmise tõendamine”, mis omakorda on osa III peatükist „Lepingud ja lepinguvälised kohustused üldiselt”. Nimetatud seadustiku artikkel 1347 on seega antud juhul asjakohane.

126    Komisjon väidab, et Belgia tsiviilseadustik ei ole kohaldatav, kuna see viitab kirjalikele dokumentidele nendelt, kellele on nõue esitatud (võlgnik). Tema sõnul on hageja võlgnik, samas kui arved ja ausõnalised kinnitused on saadud kaastöötajatelt, kes on väidetavalt hageja võlausaldajad, ja mitte hagejalt endalt.

127    Samas tuleb käesolevas asjas kindlaks määrata abikõlblikud personalikulud ja seega tõendada, et hageja ja tema töötajate vahel on sõlmitud lepingud. Seega on hageja esitatud dokumendid asjakohased, tõendamaks sellise lepingu olemasolu, nagu on nõutud üldtingimuste punktis II.20.

128    Komisjoni argumendid, mis on esitatud Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastuste raames, tuleb seega tagasi lükata.

129    Sellest tuleneb, et arvestades võistleva menetluse käigus esitatud dokumente, oleks tulnud isikute L.S. ja F.M. puhul üldtingimuste punkti II.20 mõttes lepingu olemasolu tunnistada, vastupidi selle kohta auditis tehtud järeldustele.

130    Järelikult tuleb analüüsida, kas nende kahe isikuga seotud personalikulud ei olnud abikõlblikud muudel põhjustel kui lepingu puudumine.

131    Esiteks, L.S. puhul märgib audit, et nõutud kulud, mille maksmisest keelduti, ulatusid esimesel perioodil (ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2004) 6000 euroni (168 töötundi tunnitasuga 35,71 eurot). Samuti on auditis lisaks lepingu puudumisele märgitud, et summad olid raamatupidamises nõuetekohaselt kirjendatud, et olemas olid tööajatabelid, kuid kulud ei vasta arvetel märgitud summadele ja perioodidele.

132    19. augustil 2009 komisjonile saadetud kirjale lisatud dokumentidest nähtub, et L.S. kinnitab oma 14. augusti 2009. aasta ausõnalises kinnituses, et osutas hagejale projekti Cocoon raames ajavahemikul 1. jaanuarist 2004 kuni „31. juunini 2007” immateriaalseid teenuseid, mille eesmärk oli haldusjärelevalve ja projektiga seotud erinevate koosolekute korraldamiseks kontaktide loomine. Märgitud oli nii tunnitasu 50 eurot kui tema töötasu kogusumma, milleks on 4500 eurot, mille kohta on kolm makseselgitust vastavalt 1. jaanuarist 2006, 27. detsembrist 2006 ja 25. juunist 2007. Ta märgib, et rahaülekanded summas 1500 eurot, 2000 eurot ja 1000 eurot toimusid vastavalt 2. jaanuaril 2006, 18. jaanuaril ja 25. juunil 2007.

133    Hageja esitas komisjonile seoses projektiga Cocoon ka L.S. makseselgitused, milles oli tunnitasuks märgitud 30 eurot, kuupäevadega 1. jaanuar 2006 (1500 eurot) ja 27. detsember 2006 (2000 eurot).

134    Tööajatabel näitab tunnitasuks 30 eurot ja mainib eelkõige kahte makseselgitust kuupäevadega 1. jaanuar 2006 ja 27. detsember 2006.

135    Lisaks on 19. augustil 2009 komisjonile kolmanda perioodi kohta saadetud vormides C märgitud summa 3500 eurot kui makstud. Komisjon möönab oma 22. oktoobri 2010. aasta kirjas, et nimetatud summa 3500 eurot oli makstud ja see oli raamatupidamisdokumentides kirjendatud.

136    Eelnevat arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et võistleva menetluse raames, mille tulemusena koostati auditi lõpparuanne, esitas hageja dokumentaalseid tõendeid, mis näitavad, et 3500 euro osas vastasid L.S. puudutavad deklareeritud personalikulud projekti raames tegelikult osutatud teenustele, mis olid makstud ja kolmanda perioodi osas raamatupidamises kirjendatud. Niisiis on ta tõendanud, et 3500 euro osas vastasid projektiga seotud personalikulusid tegelikkusele ja need on käsitatavad abikõlblikuna üldtingimuste punktide II.19 ja II.20 mõttes.

137    Kõnealuse juhtumi asjaolusid arvestades (mida on meenutatud eespool punktides 132–136), ei ole komisjoni argumendid, mis puudutavad summade ja ajavahemike lahknevusi auditi käigus esitatud dokumentide ja 19. augustil 2009, s.o enne auditi lõpetamist 30. septembril 2009, esitatud dokumentide vahel, ei ole piisavad asumaks seisukohale, et mainitud 3500 eurot ei ole abikõlblik.

138    Üldkohus märgib, et 3500 eurot maksti välja ja kanti raamatupidamisse. Seda kinnitab komisjonile edastatud 1 jaanuari 2006. aasta makseselgitus summas 1500 eurot ja 27. detsembri 2006. aasta makseselgitus summas 2000 eurot, milles oli tunnitasuks märgitud 30 eurot. Ausõnalises kinnituses ja makseselgitustel märgitud tunnitasu erinevuse põhjustas ausõnalise kinnituse koostamisel tehtud viga, millele viitas ka hageja vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, ja seega tuleb lähtuda tunnitasust 30 eurot.

139    Käesoleva juhtumi asjaolud erinevad selle kohtuasja asjaoludest, milles Üldkohus tegi 2. oktoobril 2012. aasta otsuse T‑312/10: ELE.SI.A vs. komisjon, (punktid 113 ja 114), millele viidati kohtuistungil. Nimelt, osundatud kohtuasjas ei põhjendanud hageja asjaomaste kulutuste tegelikkusele vastavust ja abikõlblikkust ei kontrollimise ega võistleva menetluse käigus.

140    Sellest nähtub, et L.S. puhul tuleb auditit pidada ebatäpseks, kuivõrd see mainib lepingu puudumist ja käsitab personalikulusid 3500 euro suuruses summas kui kulusid, mis ei ole abikõlblikud.

141    Teiseks, F.M. puhul märgib audit, et kulud, mille hüvitamist nõuti ja mille maksmisest keelduti, on teisel perioodil 6540 eurot (174 töötundi tunnihinnaga 37,59 eurot) ja kolmandal perioodil 1224 eurot (27,2 töötundi tunnihinnaga 50 eurot). Audit toob lisaks lepingu puudumisele välja 6540 euro suuruse summa kandmise raamatupidamisse, tööajatabelite puudumise ja arvetele mittevastavad summad (lõpparuande lk 22).

142    19. augustil 2009 komisjonile saadetud kirjale lisatud dokumentidest nähtub, et F.M. kinnitab oma 14. augusti 2009. aasta ausõnalises kinnituses, et osutas ajavahemikul 1. jaanuarist 2004 kuni „31. juunini 2006” hagejale projekti Cocoon raames immateriaalseid teenuseid, mille eesmärk oli projekti teatavate juriidiliste aspektide järelevalve. Tunnitasu 37,50 eurot oli seal märgitud, samuti nagu asjaolu, et tema teenused olid vabatahtlikud, välja arvatud tegevuse osas, mis ületas viis päeva.

143    Üks töötasu arve kuupäevaga 30. aprill 2006 lisati samuti, milles on projekti Cocoon kohta märgitud summa 4481,28 eurot, mis vastab 119,5 töötunnile tunnitasuga 37,50 eurot ajavahemikul jaanuarist 2004 kuni detsembrini 2005.

144    Mitmest dokumendist nähtub, et raamatupidamises kirjendatud 4481,28 euro suuruse summa kohta oli arve ja see oli teise perioodi eest makstud.

145    Üldkohus sedastab esiteks, et kolmandale perioodile vastavaid kulusid (1224 eurot) ei ole enne auditeerimistõendi tegemist kinnitatud ega raamatupidamises kirjendatud, nagu märgib ka komisjon Üldkohtu kirjalikele küsimusele antud vastuses.

146    Hageja ei ole millegagi tõendanud kolmanda perioodiga seotud kulude tegelikkusele vastamist ega nende raamatupidamises kirjendamist.

147    Seetõttu oli õige neid kulusid mitte käsitada abikõlblikuna.

148    Mis puudutab teisele perioodile vastavaid kulusid, siis tuleb märkida, et summa 4481,28 eurot maksti välja ja kanti raamatupidamisse. Seda kinnitab komisjonile 30. aprillil 2006 saadetud makseselgitus. Lisaks oli komisjon oma 22. oktoobri 2010. aasta kirjas nõus, et summa 4481,28 eurot oli välja makstud ja kirjendatud raamatupidamisdokumentides.

149    Eelnevat arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et hageja on esitanud võistleva menetluse raames enne auditi lõpetamist tõendeid, mis kinnitavad, et F.M. puudutavad personalikulud summas 4481,28 eurot, mis hageja deklareeris, vastasid teisel perioodil projektiga seotud tegelikult osutatud teenustele, mille eest oli makstud ja mis olid raamatupidamises kirjendatud. Niisiis näitas ta projektiga Cocoon seotud tegelike personalikuludena 4481,28 eurot, mida tuleb käsitada abikõlblikuna üldtingimuste punktide II.19 ja II.20 mõttes.

150    Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, mida on meenutatud eelnevalt (punktides 142–144), ei piisa komisjoni argumendist, mis puudutab vastavuse puudumist summade, mille hüvitamist on nõutud, ja arvetel märgitud summade vahel, järeldamaks, et 4481,28 euro suurune summa ei ole abikõlblik. Nagu on selle kohta varem märgitud (punktis 139), erineb arutlusel olev olukord kohtuasjast ELE.SI.A vs. komisjon, millele viidati kohtuistungil, kuna selles kohtuasjas ei suutnud hageja põhjendada kõne all olevate kulude tegelikkusele vastavust ja abikõlblikkust ei kontrollimise ega võistleva menetluse käigus.

151    Sellest nähtub, et F.M. puudutavas osas tuleb auditit pidada ebatäpseks, kuivõrd see toob välja lepingu puudumise ja leiab, et personalikulud summas 4481,28 eurot ei ole abikõlblikud.

–       Personalikulud, mille hüvitamist nõutakse seoses lepinguga Dicoems

152    Hageja saatis 19. augustil 2009 komisjonile lepinguga Dicoems seoses dokumendid üheksa isiku kohta.

153    Esiteks, hageja väidab, et viie isiku (F.G., S.R., F.S., N.A. ja M.R.) puhul on ta esitanud osutatud teenuste kohta koostöölepingud. Ta märgib, et nimetatud personalikulusid käsitleti ebaõigesti kuludena, mis ei ole abikõlblikud põhjusel, et need olid seotud alltöövõtulepingutega, mida komisjon ei olnud eelnevalt heaks kiitnud.

154    On selge, et hageja ja nimetatud konsultantide vahel olid koostöölepingud lepingu Dicoems raames teenuste osutamiseks.

155    Samas tuleb märkida, et nende isikutega seotud kulusid käsitleti auditis kuludena, mis ei ole abikõlblikud, muudel põhjustel kui lepingute puudumine. Nimelt mainib auditi lõpparuanne, et need kulud ei olnud raamatupidamises kirjendatud. Lisaks nähtub auditist, et tingimused, mille põhjal käsitada neid isikuid sisekonsultantidena, ei olnud täidetud, et nendega seotud kulusid oleks tulnud vaadelda kui alltöövõtukulusid ning et selles valdkonnas kehtestatud tingimused olid täitmata.

156    Üldkohus sedastab, et hageja 19. augustil 2009 esitatud dokumentidest nähtub samamoodi, nagu see tuvastati auditi käigus, et need kulud ei olnud raamatupidamises kirjendatud. Tõsi küll, kõnealused summad on märgitud vormi C kui veel maksmata kulud (to be paid).

157    Järelikult, ainuüksi sellest tõdemusest piisab, et pidada õigeks auditi lõpparuande järeldust, mille kohaselt nende isikutega seotud kulud ei olnud abikõlblikud raamatupidamisse kandmata jätmise tõttu.

158    Niisiis tuleb asuda seisukohale, et need kulud ei ole abikõlblikud, ilma et oleks vaja analüüsida hageja argumenti selle kohta, et auditi järeldused alltöövõtu osas olid ebaõiged.

159    Lõpuks, hageja argument, mille kohaselt tõendas kõnealuste summade abikõlblikkust sõltumatu audiitor, ei lükka seda järeldust ümber.

160    Tuleb märkida, et kõnealuste lepingute artikli 8 lõike 2 punkti d alusel käsitatakse lõplikuna iga makset, mis on tehtud selle aruandeperioodi lõpus, millele on lisatud auditeerimistõend, sõltuvalt sellise auditi või kontrolli tulemustest, mida võidakse teostada üldtingimuste punkti II.29 kohaselt. Lisaks on punktis II.26 täpsustatud in fine, et välisaudiitorite poolne tõendamine ei vähenda kuidagi lepingust tulenevat lepinguosaliste vastutust ega üldtingimuste punktiga II.29 Euroopa Liidule antud õigusi. Seega, vastavalt üldtingimuste punkti II.29 lõikele 1 võib komisjon lepingu kestuse ajal igal hetkel ja kuni viis aastat pärast projekti lõppu korraldada auditeid. Sellised auditid võivad puudutada teaduslikke, finantsilisi, tehnilisi või muid aspekte, samuti hõlmates raamatupidamise ja juhtimise põhimõtteid seoses projekti ja lepingu nõuetekohase täitmisega. Sellest tulenevalt ei võta välisaudiitori auditeerimistõendi tegemine, mis tõendab, et kõik hageja deklareeritud lisakulud on abikõlblikud, komisjonilt võimalust näha ette audit, mille tulemusel võib ta vaidlustada hageja deklareeritud kulud (Üldkohtu 17. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑286/10: Fondation IDIAP vs. komisjon, punktid 80–84).

161    Seega, hageja ei ole tõendanud, et tema konsultantidega seotud personalikulusid peeti abikõlbmatuks ekslikult.

162    Teiseks, hageja tegevdirektori (V.C.) osas nähtub auditist, et nõutud kulusid ei peetud abikõlblikuks lepingu puudumise tõttu ja need kulud ei olnud üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunkti d kohaselt hiljemalt auditeerimistõendi tegemise ajaks raamatupidamises kirjendatud.

163    Üldkohtu arvates tuleb kõigepealt tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ei saa tema ja tema tegevdirektori vahel töölepingut nõuda, kuna see tähendaks, et viimane allkirjastaks lepingu iseendaga. Antud juhul piisab tõdemusest, et hageja tegevdirektor tegutses hagejast eraldiseisva õigussubjektina, nagu märkis komisjon ja mida kinnitavad hagejale saadetud makseselgitused.

164    Seejärel märgib Üldkohus, et hageja poolt 19. augustil 2009 komisjonile saadetud dokumentidest nähtub, et kõnealused summad, välja arvatud lepingu Dicoems esimest perioodi puudutav summa 3250 eurot, on kõik vormides C märgitud kui „kuuluvad tasumisele”.

165    Seega käsitati summasid, mis ei olnud hiljemalt auditeerimistõendi koostamise hetkeks raamatupidamises kirjendatud, õigesti kui kulusid, mis ei ole abikõlblikud (eespool punktid 90–104). Dokumendid, mille hageja selles osas esitas, ei näita, et need järeldused oleksid ebaõiged.

166    Seevastu, 3250 euro suuruse summaga seoses tuleb sedastada, et isikuga V.C. seotud kulusid puudutavas dokumendis ja 19. augustil 2009 võistleva menetluse käigus komisjonile saadetud esimest perioodi puudutavas vormis C oli see märgitud makstuks.

167    Lisaks, see summa vastab summale, mis oli märgitud 16. märtsi 2004. aasta makseselgitusele, mainides pealkirjas „Projekti Dicoems konsultatsioon”. See arve täpsustab ka tehtud töötunde (12 tundi jaanuaris 2004, 12 tundi veebruaris 2004 ja 12,1 tundi märtsis 2004) ning tunnitasu (90 eurot).

168    Lisaks, tutvustusest on näha, et V.C. tasud sisaldasid ka koosolekute ettevalmistamisele ja seal osalemisele ning erinevatel konverentsidel projekti esitlemisele kulutatud aega.

169    Lisaks tuleb märkida, et auditi ajal leiti, et see summa on lepingu Dicoems esimese perioodi osas (1. jaanuarist kuni 30. juunini 2004) raamatupidamises kirjendatud ning vastab esitatud arvele (auditi lõpparuande lehekülg 23, tabeli esimene rida). Pealegi tuleb asuda seisukohale, et vastavalt üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunktile d olid need kulud esimest perioodi puudutavas osas raamatupidamises kirjendatud ja seega hiljemalt auditeerimistõendi koostamise kuupäevaks, s.o 2. augustiks 2004 (vt auditi lõpparuande lisa 3, lk 65).

170    Niisiis tuleb asuda seisukohale, et vaatamata kirjaliku lepingu puudumisele kujutavad sellised dokumendid ühiselt võetuna asjaolusid, mis võimaldavad tõendada esiteks lepingulise suhte olemasolu hageja ja tema tegevdirektori vahel ja teiseks, et V.C. osas kaasnenud personalikulud 3250 euro suuruses summas vastasid esimesel perioodil projekti Dicoems huvides osutatud teenustele, need olid makstud ja raamatupidamises kirjendatud. Hageja on seega tõendanud 3250 euro ulatuses projektiga Dicoems seotud tegelikke personalikulusid, mis oleks tulnud lugeda abikõlblikuks üldtingimuste punktide II.19 ja II.20 mõttes.

171    Arvestades antud asja asjaolusid tuleb seega auditit pidada ebaõigeks, kuivõrd see toob välja lepingu puudumise ja leiab, et isikut V.C. puudutavad personalikulud summas 3250 eurot ei ole abikõlblikud.

172    Kolmandaks, auditi lõpparuanne märgib, et isikuga E.C. seotud personalikulud ei ole abikõlblikud. Lisaks üldtingimuste punkti II.20 lõike 2 kohase lepingu puudumisele märgib auditi lõpparuanne ka seda, et sisemise (in‑house) nõustamislepingu raames esitatud tingimused kuuenda raamprogrammi kaudsete meetmetega seotud finantsküsimuste juhendi artikli 6.1.1 mõttes ei ole täidetud. Lisaks märgib audit, et isikut E.C. puudutavaid kulusid oleks pidanud käsitlema kui alltöövõtukulusid, mis ei vasta üldtingimuste punktis II.6 kehtestatud tingimustele.

173    Seega, hageja ei ole tõendanud, et auditi järeldused olid selles osas ebaõiged. Ta ei vaidlusta millegagi seda, et sisemise nõustamislepinguga esitatud tingimused ei olnud täidetud, ega seda, et isikut E.C. puudutavaid kulusid oleks pidanud käsitama kui alltöövõtukulusid, isegi kui üldtingimuste punktis II.6 kehtestatud tingimused olid täitmata.

174    Seetõttu tuleb isikut E.C. puudutav hageja taotlus jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja analüüsida lepingu olemasolu küsimust üldtingimuste punkti II.20.2 mõttes.

175    Neljandaks, isiku J.G. puhul toob audit välja lisaks lepingu puudumisele ka muud abikõlbmatuse alused. Eelkõige toonitab audit võimalike tasutud kulude märkimata jätmist ja viimaste kirjendamata jätmist hageja raamatupidamises enne üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunktis d osutatud auditeerimistõendi tegemist. Muu hulgas toob audit välja projekti Dicoems raames esitatud kulude hüvitamise taotluse ebakõla asjaoluga, et J.G. oli märgitud projekti Cocoon alalise töötajana.

176    Hageja ei ole aga vaidlustanud selles osas auditi järeldusi ega kulude hüvitamise taotluse ebakõla asjaoluga, et J.G. oli märgitud projekti Cocoon alalise töötajana. Hageja ei ole niisiis tõendanud, et auditi järeldused olid ebaõiged.

177    Sellest tuleneb, et tema taotlus, mis puudutab personalikulusid, tuleb jätta rahuldamata sõltumata selles, kas vastav leping oli olemas või mitte.

178    Lõpuks, viiendaks, isiku L.S. puhul märgib audit, et kulud, mille hüvitamist nõuti ja mille maksmisest keelduti, on esimesel perioodil 4000 eurot (127 töötundi tunnihinnaga 31,50 eurot) ja teisel perioodil 3500 eurot (116 töötundi tunnihinnaga 30,17 eurot). Ainus põhjus, miks kulud ei ole abikõlblikud ja millele audit tugineb, on üldtingimuste punkti II.20 lõike 2 kohase lepingu puudumine.

179    Komisjonile 19. augustil 2009 saadetud kirjale lisatud dokumentidest nähtub, et 14. augusti 2009. aasta ausõnalises kinnituses tunnistab L.S., et osutas hagejale projekti Dicoems raames 1. jaanuarist 2004 kuni 30. juunini 2006 immateriaalseid teenuseid, mille eesmärk on haldusjärelevalve ja projektiga seotud erinevate koosolekute korraldamiseks kontaktide hankimine. Tunnihinnaks oli märgitud 50 eurot. Tema kogutasu 7500 euro kohta oli samuti märgitud, et see oli jaotatud vastavalt lisatud makseselgitustele.

180    Hageja esitas ka L.S. makseselgitused kogusummas 7500 eurot, mis kandsid kuupäevi 2. jaanuar 2004 (summas 1500 eurot), 1. märts 2004 (520 eurot), 1. juuni 2004 (2000 eurot) ja 30. juuni 2004 (3480 eurot), milles kõigis oli märgitud tunnitasu 30 eurot.

181    Samuti oli lisatud tööajatabel, millest nähtub tunnitasu 30 eurot, ning dokument, mille kohaselt on arvetel märgitud summad välja makstud. See tabeli kujul esitatud dokument täpsustab, et kolm esimest makseselgitust puudutavad esimest perioodi ning 30. juuni 2004. aasta makseselgitus puudutab teist perioodi, kogusummas 7500 eurot.

182    Lisaks nähtub 19. augustil 2009 esitatud vormidest C, et summad 4000 eurot ja 3500 eurot – vastavalt esimese ja teise perioodi eest – olid välja makstud, mis teeb kokku 7500 eurot ja vastab arvele märgitud kogusummale.

183    Lisaks, projekti teostamist ei ole vaidlustatud.

184    Eelnevat arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et hageja on esitanud võistleva menetluse raames enne auditi lõpetamist tõendeid, mis kinnitavad üldtingimuste punkti II.20 kohase lepingu olemasolu. Asjaolu, et ausõnalises kinnituses oli tunnitasu märgitud 50 eurot, samas kui makseselgitustel oli see 30 eurot, tulenes veast, mida hageja Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastuses ka mainis, ei ole piisav, et seda järeldust ümber lükata.

185    Kõnealuste summade osas tuleb märkida, et kogusumma vastab makseselgitustele ja vormile C ning see oli kantud raamatupidamisse.

186    Samas nähtub hageja esitatud tööajatabelist, et 2. jaanuari 2004. aasta makseselgitus summas 1500 eurot, mis puudutab projekti Dicoems esimest perioodi, vastab detsembris tehtud töötundidele, täpsustamata konkreetset aastat. Siin saab tegemist olla üksnes 2003. aasta detsembriga, kuna projekti Dicoems esimene periood jäi 1. jaanuari ja 30. juuni 2004 vahele. Üldtingimuste punkti II.19 lõike 1 alapunkt c näeb aga ette, et kulud on abikõlblikud, kui need tehti projekti kestuse ajal. Seega, abikõlblik ei ole 1500 euro suurune summa, mis vastab 2003. aasta detsembris – ja seega enne projekti Dicoems algust – tehtud tööle.

187    Sellest tulenevalt on hageja tõendanud, et isikuga L.S. seotud personalikulud vastavad 6000 euro ulatuses projekti huvides tegelikult osutatud teenustele, need on välja makstud ja raamatupidamises nõuetekohaselt kirjendatud ning kujutavad endast seega tegelikke personalikulusid, mida tuleb lugeda abikõlblikuks üldtingimuste punktide II.19 ja II.20 mõttes.

188    Arvestades antud asja asjaolusid, tuleb auditit niisiis pidada ebatäpseks selles osas, milles see tõi välja lepingu puudumise ja leidis, et isikuga L.S. seotud personalikulud summas 6000 eurot ei ole abikõlblikud.

189    Kõigest eelnevast tuleneb, et hageja argumentidega selle kohta, et personalikulusid oleks pidanud käsitlema abikõlblikuna, tuleb nõustuda osas, mis puudutab lepingu Cocoon raames summasid 3500 eurot isiku L.S. puhul ja 4481,28 eurot isiku F.M. puhul, ning lepingu Dicoems raames summasid 3250 eurot isiku V.C. puhul ja 6000 eurot isiku L.S. puhul.

190    Järelikult tuleb tema taotlus, mis puudutab lepinguga Cocoon seotud otseseid personalikulusid summas 7981,28 eurot ja lepinguga Dicoems seotud otseseid personalikulusid summas 9250 eurot, s.o kokku 17 231,28 eurot, rahuldada. Ülejäänud osas tuleb taotlus jätta rahuldamata.

 Etteheide, mis puudutab kaudseid kulusid

191    Hageja väitel tõi asjaolu, et suurimat osa otsestest kuludest käsitleti kui kulusid, mis ei ole abikõlblikud, alusetult kaasa abikõlblike kaudsete kulude proportsionaalse vähendamise.

192    Selle kohta tuleb meenutada, et üldtingimuste punkti II.22 lõike 1 kolmas taane näeb ette, et lisakulude meetodi raames hinnatakse kaudsed kulud 20%‑le otsestest lisakuludest, millest arvatakse maha alltöövõtukulud.

193    Seega, nagu eelnevalt (eespool punktides 189 ja 190) sedastatud, peab auditi lõpparuannet lugema ebatäpseks osas, mis puudutab lepinguga Cocoon seotud otseste personalikulude arvutamist summas 7981,28 eurot ja lepinguga Dicoems seotud otseste personalikulude arvutamist summas 9250 eurot.

194    Sellest tuleneb, et kaudsete kulude arvutamine tuleb ümber hinnata nii, et arvesse on võetud vastavas proportsioonis abikõlblike otseste kulude suurenemist, jättes välja alltöövõtukulud.

 Etteheide, mis puudutab auditi lõpparuande vastuolulisust

195    Hageja väidab, et auditi lõpparuanne on vastuoluline ega too selgelt välja, mille põhjal asuti seisukohale, et teatavad summad ei ole abikõlblikud. Tema sõnul loeti teatavad personalikulud abikõlblikuks, olgugi et mõningaid töölepinguid peeti kehtetuks või puuduolevaks.

196    Üldkohus märgib, et auditi lõpparuandest tulenevalt tunnistati teatavad kulud abikõlblikuks, kuna need olid raamatupidamisdokumentides kirjendatud ja piisavalt põhjendatud. Näiteks auditi lõpparuande punkt 5.3.3 (aruande lk 28) märgib, et summa 250 eurot, mille hüvitamist lepingu Cocoon teise perioodi eest nõuti, vastab esimest perioodi puudutava auditeerimistõendiga kaasnenud kuludele, et see summa tasuti ja kanti raamatupidamisse. Järelikult on see abikõlblik erinevalt teist perioodi puudutava auditeerimistõendiga kaasnenud kuludest, mida ei ole raamatupidamises kirjendatud. Sama põhjendus kehtib lepingu Dicoems puhul.

197    Samamoodi on auditi lõpparuande punktis 5.4.3 (aruande lk 31) selgitatud, miks teatavad projektiga otseselt seotud kulud, mis on nõuetekohaselt põhjendatud ja hageja raamatupidamisse kantud, tunnistati projekti Cocoon raames abikõlblikuks, kuigi nende hüvitamist ei ole nõutud.

198    Tuleb sedastada, et audit toob välja põhjused, miks teatavaid kulusid käsitati abikõlblikuna. Hageja ei tõenda piisavalt veenvalt, millises osas on see järeldus vastuolus asjaoluga, et muid kulusid ei liigitatud abikõlblikuks. Hageja suulised seisukohad ei lükka antud järeldust selles osas ümber.

199    Sellest tuleneb, et etteheide, mis puudutab auditi lõpparuande vastuolulisust, tuleb tagasi lükata.

 Esimese väite kohta tehtav järeldus

200    Eelneva põhjal tuleb esimese väitega nõustuda osas, mille kohaselt tuleb otsesed personalikulud summas 17 231,28 eurot lugeda abikõlblikuks ja milles see puudutab selle summaga seotud kaudseid kulusid, mis tekivad lepingute kohaldamisest. Ülejäänud osas tuleb see tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on komisjon lepingute täitmisel rikkunud järelevalvekohustusi, hea usu põhimõtet ning lojaalse koostöö kohustust

201    Hageja sõnul on komisjon rikkunud hoolsuskohustust ja ta viitab selles osas teatavatele lepingusätetele. Ta leiab, et lepingu viivitamatu lõpetamise tingimused ei olnud täidetud. Lisaks on tema väitel rikutud Belgia tsiviilõiguses järgitavaid hea usu ja lojaalse koostöö põhimõtteid. Lisaks nõuab ta komisjoni poolse kontrolli puudumise tõttu talle tekitatud kahju hüvitamist.

202    Esiteks viitab ta mitmele üldtingimuste sättele ja väidab, et komisjon on projektide Cocoon ja Dicoems teostamise etapis rikkunud hoolsuskohustust.

203    Tuleb märkida, et üldtingimuste punkti II.3 lõike 4 alapunkt a näeb ette, et komisjon teostab järelevalvet projekti teaduslike, tehnoloogiliste ja finantsiliste aspektide üle.

204    Sellegipoolest ei tõenda ükski hageja esitatud argument, et komisjon on antud juhul jätnud täitmata mõne lepingust tuleneva järelevalvekohustuse.

205    Nimelt, üldtingimuste punkt II.8 sätestab, et komisjon peab hindama talle esitatud aruandeid 45 päeva jooksul alates nende kättesaamisest. Mis aga puudutab juhtimisaruandeid, eriti punkti II.7 lõike 2 alapunktis b ette nähtud finantsdokumente, siis näeb punkti II.8 lõige 3 ette, et kui komisjon jätab selle tähtaja jooksul vastamata, ei tähenda see, et ta kiidab need dokumendid heaks ja see ei takista komisjonil neid pärast maksetähtaega ka tagasi lükkamast. Käesoleval juhul ei ole järelikult nimetatud lepingusättega vastuolus see, kui komisjon projektide teostamise etapis ei sekku.

206    Samamoodi nähtub üldtingimuste punkti II.28 lõikest 8, et komisjon võib peatada maksed, kui finantsdeklaratsioonid ei ole vastuvõetavad või kui neis ilmneb puudusi, kuid ei näe komisjonile ette kohustust seda teha.

207    Seega, hageja väide, mille kohaselt oleks komisjon võinud sekkuda tunduvalt kiiremini ja nõuda temalt raamatupidamises esinevate puuduste kõrvaldamist enne projektide lõpetamist ja auditi läbiviimist, ei põhine ühelgi antud asjas kohaldataval lepingutingimusel.

208    Lisaks, nagu komisjon on märkinud, tõendab asjaolu, et ta viis läbi raamatupidamis- ja finantsauditi, mis võimaldas tuvastada antud asjas kõnesolevad puudused, seda, et ta täitis oma järelevalvekohustust, kohaldades üldtingimuste punkti II.29, mis näeb ette, et tal on õigus audit korraldada igal ajal ja kuni viis aastat pärast projekti lõpetamist.

209    Lõpuks, seda järeldust ei muuda ka väide, mille kohaselt oleks komisjon pidanud üles näitama veel suuremat hoolsust, kuna ta oli teadlik projekti Dicoems koordinaatori pankrotist ja pettuste esinemisest, mistõttu tuleb antud väide jätta arvestamata põhjusel, et see ei ole hageja rikkumistega seotud.

210    Järelikult tuleb etteheide, mis puudutab lepingusätete rikkumist hoolsuskohustuse täitmata jätmise tõttu, tagasi lükata.

211    Teiseks, hageja väidab, et üldtingimuste punkti II.16 lõikes 2 ette nähtud lepingu viivitamatu lõpetamise tingimused ei ole antud asjas täidetud. Tema sõnul oleks komisjon pidanud algatama üldtingimuste punkti II.16 lõikes 1 ette nähtud võistleva menetluse enne lepingu lõpetamist. Seega on ta rikkunud lepingusätteid ning lepingu heas usus sõlmimise põhimõtet ja lojaalse koostöö põhimõtet.

212    Tuleb meenutada, et üldtingimuste punkti II.16 lõige 2 näeb ette, et komisjon võib lepinguosalise osalemise viivitamatult lõpetada, kui lepinguosaline on teadlikult või hooletusest pannud lepingu täitmisel toime rikkumise (punkti II.16 lõike 2 alapunkt a) või rikkunud osalemisreeglites ette nähtud peamisi tegutsemisjuhiseid (punkti II.16 lõike 2 alapunkt b).

213    Mõiste „rikkumine” on määratletud üldtingimuste punkti II.1 lõikes 11 kui ühenduse õiguse sätte rikkumine või ettevõtja tegevusest või tegevusetusest põhjustatud lepingulise kohustuse rikkumine, mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa ühenduste üldeelarvet või viimaste juhitavaid eelarveid põhjendamatu kuluartikli tõttu.

214    Nagu eelnevalt esimese väite raames sedastatud, on hageja antud juhul pannud toime rikkumised, millele juhtis tähelepanu ka auditi lõpparuanne, ning on tuvastatud, et need rikkumised vastavad üldtingimuste punkti II.1 lõikes 11 antud määratlusele.

215    Auditis toodi eelkõige välja, et hageja raamatupidamises ei kajastatud neid kulusid, mille hüvitamist nõuti, puudusid lepingu täitmisega seotud originaaldokumendid (või kui need on lubatud, siis vastavad tõestatud koopiad), asjaolu, et teatavad kulud, mille hüvitamist hageja taotles, ei olnud tegelikud ega vastanud projektidega seotud alusdokumentidele, asjaolu, et komisjonile saadetud finantsdokumente allkirjastades kinnitas hageja asjaolusid, mis ei vasta tasutud kulude ja viimastega seotud dokumentaalsete tõendite osas tegelikkusele, ning asjaolu, et alltöövõtulepingud sõlmiti lepingusätteid rikkudes (auditi lõpparuande punkt 1.4, lk 10 ja 11).

216    Lisaks mõjutab hageja poolt tema lepinguliste kohustuste, eelkõige üldtingimuste punkti II.19 jj rikkumine, liidu eelarvet, kuna Euroopa toetus projektide Cocoon ja Dicoems eelarves põhineb lepinguosalise (antud juhul hageja) poolt deklareeritud kulude abikõlblikkusel ja viimase lepinguliste kohustuste täitmisel.

217    Lisaks, nagu komisjon märgib, ei eelda üldtingimuste punkti II.16 lõige 2 tingimata seda, et lepingu viivitamatuks lõpetamiseks peab hagejal olema kavatsus pettus toime panna.

218    Lisaks, erinevalt hageja repliigis toodud väitest, ei tähenda see, kui asuda seisukohale, et kõnealused rikkumised olid tuvastatavad alles auditi lõppemisel, et need rikkumised olid vähetähtsad. Igal juhul ei ole rikkumiste määratluses, nagu see on toodud üldtingimuste punkti II.1 lõikes 11, kirjeldatud nende tõsidust (eespool punktis 139 viidatud kohtuotsus ELE.SI.A vs. komisjon, punkt 107). Seega ei teki vastuolu, kui asuda seisukohale, et antud juhul toime pandud rikkumised õigustasid hagejaga sõlmitud lepingu viivitamatut lõpetamist vastavalt üldtingimuste punkti II.16 lõikele 2.

219    Seega üldtingimuste punkti II.16 lõike 2 tingimused olid antud asjas täidetud. Asjaolu, et teatavaid summasid, mida auditis ei arvestatud, tuleb käsitada abikõlblikuna (eespool punkt 200), ei lükka seda järeldust ümber.

220    Järelikult, komisjon ei ole rikkunud kohaldatavaid lepingusätteid, kui lõpetas hageja osalemise üldtingimuste punkti II.16 lõikes 1 sätestatud võistlevat menetlust alustamata.

221    Kolmandaks, hageja väidab, et rikutud on hea usu ja lojaalse koostöö põhimõtteid.

222    Tuleb meenutada, et Belgia tsiviilseadustiku artikli 1134 kolmas lõik näeb ette, et lepingut tuleb täita heas usus ning sama seadustiku artikkel 1135 sätestab, et „lisaks lepingus kokkulepitud tingimustele tuleb täita ka kõiki lepingu olemusega seotud kohustusi, mis tulenevad õiglusest, tavast või seadusest”.

223    Samas, ühest küljest asjaolu, et komisjon ei ole hageja finantsdokumente kommenteerinud ega arvustanud, ei mõjuta viimase lepingust tulenevaid kohustusi (vt selle kohta Üldkohtu 16. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑68/99: Toditec vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1443, punkt 98).

224    Teisest küljest, kuigi komisjon, nagu ta ise märgib, ei algatanud hagejaga dialoogi finants- ja raamatupidamisalaste puuduste kõrvaldamiseks ega juhtinud sellele enne auditit kummagi projekti koordinaatori ega hageja tähelepanu, põhjendab seda asjaolu, et finants- ja raamatupidamisaudit oli vajalik kõnealuste rikkumiste avastamiseks.

225    Selle kohta nähtub auditi lõpparuandest ja eelkõige välja toodud raamatupidamisalastest rikkumistest (nende kulude jälgitavuse puudumine, mille hüvitamist hageja taotles, ebakõla taotletud kulude ja esitatud dokumentide vahel, ning selliste kulude abikõlbmatus, mis ekslikult tunnistati abikõlblikuks), et ühest ainsast tähelepanelikust finants- ja raamatupidamisauditist oleks piisanud kõnealuste rikkumiste tuvastamiseks.

226    Hageja repliigi korras esitatud argumendid, mille kohaselt oli komisjon teadlik projekti Dicoems uurimise all olnud koordinaatori pankrotist ning pettuste olemasolust, mistõttu oleks ta pidanud esitama tõendeid hoolsamalt, ei lükka seda järeldust ümber, seda enam, et – nagu meenutatud eespool punktis 209 – neil asjaoludel ei olnud mingit seost antud asjas hageja toime pandud rikkumistega. Samamoodi, erinevalt hageja väidetust, ei muutu komisjoni hoolsuskohustus kasutuks, isegi kui kontrollid toimuvad programmi lõpus, kuna sellised kontrollid võimaldavad just komisjonil kontrollida, kas lepinguosalised on oma lepingulisi kohustusi täitnud.

227    Järelikult tuleb tagasi lükata ka argument, et rikutud on hea usu ja lojaalse koostöö põhimõtet.

228    Neljandaks, hageja väidab, et komisjoni kontrolli puudumine tekitas talle kahju, kuna summasid ei peetud abikõlblikuks, samas kui ta oleks võinud puudused kõrvaldada enne auditi lõppemist, kui need oleks õigeaegselt vaidlustatud. Ta nõuab kuuenda raamprogrammi raames osutatud teenuste eest kahju õiglast hüvitamist. Peamiselt tugineb ta alusetule rikastumisele.

229    Hageja märkis kohtuistungil küsitluse käigus, et tema taotlus oli mõeldud lepingulises kontekstis ning et alusetut rikastumist puudutav argument oli seotud viienda väitega (edaspidi punktid 281–290), mis oli kantud ka kohtuistungi protokolli.

230    Tuleb meenutada, et lepingulise vastutuse valdkonnas sätestab Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1142, mis kuulub III raamatu III peatükki „Lepingud ja lepinguvälised kohustused üldiselt”, et „[i]ga kohustus midagi teha või tegemata jätta, mida võlgnik ei ole täitnud, toob kaasa kahjuhüvitise”.

231    Lisaks näeb Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1147 ette, et „[v]õlgnikult mõistetakse välja, kui selleks on alust, kahjuhüvitise maksmine, kui põhjuseks on kohustuse täitmata jätmine, täitmisega hilinemine, kõikidel juhtudel, mil ta ei suuda põhjendada, et täitmata jätmise on põhjustanud välised tegurid, mida ei saa temale süüks panna, või et ta tegutses heauskselt”.

232    Sellest nähtub, et lepingust tuleneva kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud kolm tingimust, nimelt lepingu täitmata jätmine, kahju olemasolu ja täitmata jätmise ning kahju vaheline põhjuslik seos.

233    Nagu eelnevalt on sedastatud, piisab käesolevas asjas, kui märkida, et komisjon ei ole jätnud täitmata oma hoolsuskohustust, nagu see on ette nähtud kõnealuste lepingute sätetega, lepingu heas usus täitmise põhimõtet või lojaalse koostöö põhimõtet, nagu sellele on viidanud hageja (eespool punktid 201–227).

234    Seega ei ole esimene neist tingimustest täidetud.

235    Lisaks, hageja väidab, et ta viis projektid ellu ja osutas teenuseid, millega kaasnesid kulud. See argument tuleb siiski tagasi lükata.

236    Nimelt, kuivõrd hageja tugineb lepingulisele vastutusele, tuleb meenutada, et konkreetse abi saamise põhjendamiseks ei piisa sellest, et tõendatakse projekti täideviimine. Abi saaja on kohustatud ka tõendama, et ta kandis kulud, mis ta vastavalt abi andmise tingimustele deklareeris; hüvitatavaks saab pidada ainult nõuetekohaselt tõendatud kulusid. Kohustus järgida kindlaksmääratud rahastamise tingimusi on abi saaja üks peamisi kohustusi ning seetõttu määravaks asjaoluks liidu finantsabi andmisel (Üldkohtu 22. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑500/04: komisjon vs. IIC, EKL 2007, lk II‑1443, punkt 94, ja 17. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑220/10: komisjon vs. EU Research Projects, punkt 29).

237    Seega, nagu eelnevalt sedastatud, ei täitnud hageja käesolevas asjas kõiki oma finants- ja raamatupidamisalaseid kohustusi (eespool punkt 200).

238    Neil asjaoludel tuleb lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

239    Kuna hageja tugineb alusetule rikastumisele, tuleks jõuda tagasi viienda väite esimese osa raames antud põhjenduse juurde (edaspidi punktid 281–290).

240    Lõpuks, mis puudutab argumente, millega nõutakse võlateate tühistamist, tuleb need lükata tagasi põhjusel, et need on esitatud vastuvõetamatu nõude põhjendamiseks (eespool punkt 75).

241    Kõigele eelnevale tuginedes tuleb teine väide täies ulatuses jätta rahuldamata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on komisjon rikkunud hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid

242    Hageja esitab oma väite põhjendamiseks kaks etteheidet, millest üks puudutab hea halduse põhimõtte rikkumist ja teine proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

243    Ta täpsustas, et see väide toetab kolmandat ja neljandat nõuet. Osas, milles see väide puudutab võlateate tühistamist, tuleb see tagasi lükata põhjusel, et see on esitatud vastuvõetamatu nõude põhjendamiseks (eespool punkt 75). Seda analüüsitakse niisiis edaspidi sellisena, et see on esitatud kolmanda nõude põhjendamiseks, millega vaidlustada kõnealune lepingute lõpetamise otsus ja neljanda nõude põhjendamiseks, millega vaidlustatakse komisjoni tagasimaksmise taotlus.

–       Etteheide, mis puudutab hea halduse põhimõtte rikkumist

244    Hageja viitab komisjoni kohustusele analüüsida hoolikalt ja erapooletult kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Esiteks, tema etteheite kohaselt puudus komisjoni kontroll lepingute täitmise etapis. Ta viitab sealjuures komisjoni vaikimisi nõustumisele lepingute täitmise etapiga vaatamata sellele, et ta palus komisjoni töötajatel sekkuda, reageerimaks teatavatele rikkumistele, mille pani toime kahest vaidlusalusest projektist ühe koordinaator ja vaatamata tema komisjonile saadetud kirjadele. Samuti väidab ta, et pärast projekti Dicoems koordinaatori pankrotti jätkati seda projekti 18 kuud ilma koordinaatorita. Teiseks, tema etteheide puudutab seda, et enne auditi lõpparuannet ei toimunud koosolekuid. Kolmandaks, tema sõnul ei ole arvesse võetud 19. augustil 2009 esitatud dokumente.

245    Tuleb meenutada, et liidu institutsioonide suhtes kehtivad kohustused, mis tulenevad üldisest hea halduse põhimõttest õigussubjektide suhtes üksnes seoses nende haldusülesannete täitmisega. Seevastu, kui komisjoni ja hageja vaheline suhe on selgelt lepingulise olemusega, saab viimati nimetatu heita komisjonile ette ainult lepingutingimuste või lepingule kohaldatava õiguse rikkumist (Üldkohtu 3. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑179/06: komisjon vs. Burie Onderzoek en advies, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 118, ja Üldkohtu 8. veebruari 2010. aasta määrus kohtuasjas T‑481/08: Alisei vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑117, punktid 95 ja 96).

246    Antud asjas ei ole kahtlust selles, et käesolev vaidlus põhineb lepingu tõlgendamisel ning seda möönab ka hageja ise.

247    Tema argumendid, mille kohaselt on komisjonil kõnealuste lepingute täitmisel eriülesanded ja ‑õigused, tuleb tagasi lükata.

248    Sellega seoses viitab hageja otsusele nr 1513/2002. Nimetatud otsuse artikli 6 lõige 1 näeb ette, et „[k]omisjon jälgib sõltumatute pädevate ekspertide abiga pidevalt ja süstemaatiliselt kuuenda raamprogrammi ja selle eriprogrammide elluviimist”. III lisa punkt 2 aga sätestab, et „[k]omisjon tagab teadusuuringute tegemisel ühenduse finantshuvide kaitse tõhusa kontrolli abil ning rakendab hoiatavaid ja proportsionaalseid karistusi, kui on avastatud rikkumisi”.

249    Samuti viitab hageja oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele komisjoni pädevusele korraldada auditeid, lõpetada ühepoolselt lepinguid ning nõuda tagasi võlateatega vaidlustatud summad. Ta viitab seega komisjoni halduspädevusega seotud eesõiguste olemasolule.

250    Sellegipoolest ei muuda tõendid, millele hageja tugineb, asjaolu, et käesoleva vaidluse ese puudutab lepingut, ega asjaolu, et antud juhul tegutses komisjon kõnealuste lepingute alusel ega teostanud avaliku võimu ülesandeid, mis talle on omistatud tegutsemisel haldusasutusena (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 31. märtsi 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑433/10 P: Mauerhofer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 83, ja Üldkohtu 10. aprilli 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑97/07: Imelios vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 28).

251    Seega saab hageja komisjonile ette heita vaid lepingusätete või lepingule kohaldatava õiguse rikkumist.

252    Antud juhul esitab hageja hea halduse põhimõtte rikkumist puudutava etteheite põhjendamiseks asjaolu, et lepingute täitmise etapis puudus kontroll ning et enne auditi lõpparuannet ei toimunud koosolekuid. Samas kui eeldada, et need asjaolud osutuvad tõendatuks, ei mõjuta sellised rikkumised hagejale lepingust tulenevaid kohustusi ja nende lepingute lõpetamist (vt selle kohta ja analoogia alusel Üldkohtu 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑246/09: Insula vs. komisjon, punkt 274).

253    Seega tuleb need argumendid antud kontekstis lugeda asjassepuutumatuks.

254    Pealegi, kuivõrd hageja tugineb hea halduse põhimõtte rikkumisele, selleks et kõnealuste lepingute lõpetamine tunnistataks õigusvastaseks (kolmas nõue), tuleb igal juhul meenutada – nagu eelnevalt sedastatud –, et selline lõpetamine oli kooskõlas kohaldatavate lepingusätetega ning hea halduse ja lojaalse koostöö põhimõtetega (eespool punktid 211–227). Selle etteheite põhjendamiseks esitatud hageja väidetega ei saa neid järeldusi kummutada.

255    Lisaks, väide, mis põhineb asjaolul, et 19. augustil 2009 esitatud dokumente ei ole arvesse võetud, tuleb samuti tagasi lükata. Esiteks, komisjon on neid dokumente arvesse võtnud (eespool punkt 110). Teiseks, hageja ei ole tõendanud, kuidas komisjoni väidetav rikkumine tõi kaasa teistsuguseid tagajärgi kui need, mis on juba tuvastatud esimese väite raames (eespool punkt 200).

256    Lõpuks, kuivõrd hageja tugineb hea halduse põhimõtte rikkumisele, selleks et komisjoni tagasimaksmise taotlus tunnistataks põhjendamatuks (neljas nõue), siis tuleb märkida, et hageja ei ole selgitanud, milles seisnesid komisjoni väidetava rikkumisega kaasnenud teistsugused tagajärjed võrreldes nendega, mis on juba tuvastatud esimese väite raames (eespool punkt 200).

257    Eeltoodust tuleneb, et etteheide, mis puudutab hea halduse põhimõtte rikkumist, tuleb tagasi lükata.

–       Etteheide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

258    Hageja väidab, et komisjoni võetud meetmed ja eriti otsus lõpetada leping viivitamatult rikub proportsionaalsuse põhimõtet, võttes arvesse, et etteheidetavad rikkumised on puhtalt raamatupidamislikud.

259    Tuleb meenutada, et proportsionaalsuse põhimõte, mis on ette nähtud EL lepingu artiklis 5, võib tõepoolest laieneda liidu kõigile tegevusviisidele, olgu need siis lepingulised või mitte (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 25. mai 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑154/01: Distilleria Palma vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1493, punkt 44). See põhimõte nõuab, et institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 17. mai 1984. aasta otsus kohtuasjas 15/83: Denkavit Nederland, EKL 1984, lk 2171, punkt 25, ja Üldkohtu 12. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑216/96: Conserve Italia vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑3139, punkt 101).

260    Käesolevas asjas nähtub auditi lõpparuandest, et hagejale süüks pandud rikkumised olid arvukad ja erisugused. Eelkõige tõi auditi lõpparuanne välja, et hageja raamatupidamises ei kajastatud neid kulusid, mille hüvitamist nõuti, puudusid lepingu täitmisega seotud originaaldokumendid (või kui need on lubatud, siis vastavad tõestatud koopiad). Nimetatud aruanne tõi veel välja, et teatavad kulud, mille hüvitamist hageja taotles, ei olnud tegelikud ja ei vastanud projektidega seotud alusdokumentidele. Veel märkis audit ära asjaolu, et komisjonile saadetud finantsdokumente allkirjastades kinnitas hageja asjaolusid, mis ei vasta tasutud kulude ja viimastega seotud dokumentaalsete tõendite osas tegelikkusele. Lisaks tuvastati, et alltöövõtulepingud sõlmiti lepingusätteid rikkudes.

261    Neid auditi lõpparuandes tuvastatud asjaolusid peeti esimese väite raames ebaõigeks selles osas, mis puudutab ühte osa otsestest personalikuludest, mida tuli 17 231,28 euro suuruses summas käsitada abikõlblikuna ja mis puudutab viimati nimetatud summaga seotud kaudseid kulusid, mis tulenevad lepingute kohaldamisest (eespool punkt 200).

262    Samas jäävad auditi lõpparuandes tuvastatud asjaolud ülejäänud osas põhjendatuks.

263    Seega tuleb meenutada, et komisjoni kohustus järgida vastavalt ELTL artiklile 317 liidu vahendite usaldusväärset finantsjuhtimist ning vajadus võidelda liidu rahastamist puudutava pettusega annavad finantstingimusi puudutavatele kohustustele keskse tähtsuse (vt analoogia alusel Üldkohtu 17. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑428/07 ja T‑455/07: CEVA vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑2431, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas on hageja kohustus täita oma kohustusi – eelkõige kulude jälgitavuse ja tehtud kulusid tõendavate dokumentide osas – üks tema peamistest kohustustest, mille eesmärk on anda komisjonile vajalikud andmed kontrollimaks, kas kõnealuseid toetusi kasutati kooskõlas lepingu sätetega.

264    Sellest tulenevalt leidis komisjon õigesti, et hageja on lepingute Dicoems ja Cocoon täitmisel toime pannud tõsiseid rikkumisi, mis võivad kahjustada liidu finantshuve üldtingimuste punkti II.1 lõikes 11 mõttes.

265    Järelikult ei riku proportsionaalsuse põhimõtet komisjoni võetud meetmed ja eriti otsus lõpetada vastavalt üldtingimuste punkti II.16 lõikele 2 leping viivitamatult, mis pealegi kujutab endast, nagu eelnevalt sedastatud (punktid 211–220), asjaomaste lepingusätete kohaldamist.

266    Seega tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

267    Järelikult tuleb kolmas väide täielikult tagasi lükata.

 Neljas väide, mis puudutab kaitseõiguste rikkumist ja põhjendatuse puudumist

268    Hageja väidab, et rikutud on kaitseõigusi, ja toob repliigis välja põhjendatuse puudumise. Ta märgib oma vastuses kirjalikule küsimusele, et see väide toetab kolmandat ja neljandat nõuet. Kuna antud väide puudutab võlateate tühistamist, tuleb see tagasi lükata põhjusel, et see on esitatud vastuvõetamatu nõude põhjendamiseks (eespool punkt 75).

–       Etteheide, mis puudutab kaitseõiguste rikkumist

269    Hageja väidab esmalt, et tal ei olnud võimalik oma seisukohta auditi ajal või auditiaruande kavandi järel tõhusalt avaldada ning teiseks, et 3. detsembri 2009. aasta ja 1. juuli 2010. aasta koosolekutel, kus käsitleti auditi lõpparuannet, ei olnud kohal auditi läbi viinud ametnikke.

270    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei viita kõnealuste lepingute ühegi konkreetse sätte rikkumisele ega ühelegi neile lepingutele kohaldatava õigusnormi rikkumisele.

271    Seejärel, isegi kui võiks eeldada, et lepingule kohaldatav õigus toob selles osas kaasa komisjoni lepingulise kohustuse olemasolu, ei ole hageja tõendanud, kuidas erinevad selle tagajärjed nendest, mis on juba eelnevalt tuvastatud (eespool punkt 200).

272    Lõpuks, käesoleva juhtumi asjaoludest tuleneb, et see etteheide on igal juhul alusetu. Nimelt, eelnevalt (eespool punktid 38–46) meenutatud toimiku asjaolude põhjal on selge, et hagejal oli võimalus tõhusalt oma seisukohta avaldada pärast auditi lõpparuande kavandi valmimist ja eelkõige 19. augusti 2009. aasta kirjas, mida komisjon erinevalt hageja väidetest võttis auditi lõpparuandega seoses arvesse (eespool punkt 110). Pelgalt asjaolu, et kõiki tema taotlusi ei rahuldatud, ei tähenda, et komisjon poleks neid analüüsinud. Lisaks, pärast auditi lõpparuannet olid komisjon ja hageja omavahel kirja teel ühenduses (eespool punktid 48–59).

273    Seega tuleb see argument tagasi lükata.

–       Etteheide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

274    Hageja väidab repliigis, et komisjon ei ole põhjendanud, miks ta ei võtnud arvesse täiendavaid dokumente ega selgitanud, miks komisjoni arvestatud summad erinesid nendest, mis olid märgitud tema raamatupidamises.

275    Ilma et oleks vaja repliigis esitatud etteheite vastuvõetavuse üle otsustada, piisab, kui märkida, et see kohustus tuleneb komisjonile ELTL artiklist 296. See hõlmab sellegipoolest vaid selle institutsiooni ühepoolset tegevust. Järelikult puudub komisjonil selline kohustus teda hagejaga siduva lepingu alusel. Seetõttu saab see kohustus teatud juhtudel kaasa tuua vaid ühenduse lepinguvälise vastutuse (vt selle kohta eespool punktis 259 viidatud kohtuotsus Distilleria Palma vs. komisjon, punkt 46). Pealegi ei tulene hagiavaldusest ega Üldkohtu kirjalikele küsimustele hageja antud vastustest, et viimase eesmärk oli seada kahtluse alla liidu lepinguväline vastutus.

276    Igal juhul ei ole hageja tõendanud, kuidas erinevad sellise rikkumise tagajärjed nendest, mis on juba tuvastatud esimese väite raames (eespool punkt 200).

277    Järelikult tuleb see etteheide ja käesolev väide tervikuna tagasi lükata.

 Põhinõude kohta tehtav järeldus

278    Eelnevat arvesse võttes tuleb põhinõue osaliselt rahuldada. Tuleb tõdeda, et vaidlusaluste lepingute kohaste abikõlblike kulude hulka, mida komisjonil tuleb arvesse võtta, kuuluvad lisaks otsesed personalikulud summas 17 231,28 eurot ning sellega seotud kaudsed kulud, mis tulenevad nende lepingute kohaldamisest.

279    Ülejäänud osas tuleb põhinõue jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja määrata täiendav ekspertiis, mille hageja pakkus välja kohtuistungil.

3.     Täiendav nõue, mis põhineb viiendal väitel

280    Hageja esitab täiendava nõude põhjendamiseks viienda väite, milles nõuab komisjonilt talle väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Selle väite kohaselt tuleb tuvastada komisjoni vastutus esiteks alusetu rikastumise eest ja teiseks süülise teo eest.

 Väite esimene osa, mis põhineb alusetul rikastumisel

281    Käesoleva väite esimeses osas väidab hageja, et komisjon sai kõnealuste projektide teaduslikest tulemustest kasu, ja lähtudes lepingute lõpetamisest, heidab ta komisjonile ette alusetut rikastumist.

282    Tuleb meenutada, et enamikus siseriiklikes õigussüsteemides sätestatu kohaselt ei ole alusetul rikastumisel põhineva nõude eelduseks kostja käitumise õigusvastasus või süülisus. Kuid sellise nõude rahuldamiseks on tingimata vaja, et rikastumisel puuduks kehtiv õiguslik alus. See tingimus ei ole täidetud eelkõige juhul, kui rikastumine tuleneb lepingulistest kohustustest (Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑47/07 P: Masdar (UK) vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑9761, punktid 45 ja 46).

283    Seega, nagu komisjon märgib, põhineb antud juhul saadud väidetav eelis pooltevahelistel lepingulistel suhetel.

284    Sellest tulenevalt ei saa komisjoni võimalikku rikastumist või hageja vaesumist pidada alusetuks, kuna need põhinevad lepingulisel raamistikul.

285    Pealegi asjaolu, et komisjon lõpetas kõnealused lepingud oma 5. novembri 2010. aasta kirjas, mida märgib ka hageja, ei muuda seda järeldust.

286    Käesoleva etteheite ese sisaldab tegelikult lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõuet, lepingu lõpetamisest hoolimata. Lisaks, kõnealustest lepingutest nähtub, et teatavaid lepingusätteid kohaldatakse osalise suhtes ka pärast lepingute lõpetamist, eriti punkte II.29, II.30 ja II.31, mis puudutavad auditit, kahjuhüvitist ja alusetult makstud summade tagasinõudmist.

287    Lõpuks, igal juhul ei ole hagejal alust väita, et komisjon on nende lepingute tõttu rikastunud.

288    Nimelt, tulenevalt üldtingimuste punktist II.27 jäävad konsortsiumi nimel koordinaatorile määratud ettemaksud finantsmääruse kohaselt liidu omandusse.

289    Lisaks tuleneb üldtingimuste punktist II.32 koostoimes nende tingimuste punkti II.1 lõikega 14, et kõnealuse projekti tulemused ning nendega seotud õigused on üksnes komisjoni selle lepingupartneri omand, kes on kaasa aidanud nende saamisele (vt selle kohta eespool punktis 252 viidatud kohtuotsus Insula vs. komisjon, punkt 264).

290    Viienda väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.

 Teine osa, mis põhineb komisjoni süülisel vastutusel

291    Hageja väidab, et ühe teise liidu rahastatava projekti (Pasodoble) raames saatis komisjon Teadusuuringute Rakendusameti (REA) osakonnajuhataja kaudu 16. aprillil 2010, s.o. kohe pärast auditit, nimetatud projekti koordinaatorile kirja, milles hoiatas viimast hageja tegutsemisvõimekuse osas ja soovitas mitte välja maksta rohkem kui ühe osa eelmaksest. Hageja väitel kujutab see kiri endast komisjoni, kelle alluvuses REA tegutseb, süülist tegu, mis tõi kaasa majanduslikku ja mittevaralist kahju.

292    Tuleb meenutada, et nõukogu 19. detsembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 58/2003, millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded (EÜT 2003, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 235), annab komisjonile pädevuse usaldada täitevasutusele igasuguseid ülesandeid, mis on vajalikud ühenduse programmi juhtimiseks. Kui komisjon jätkab selliste ülesannete täitmist, mis hõlmavad diskretsiooni seoses poliitiliste otsuste täideviimisega, võib täitevasutusele usaldada projekti etappide juhtimise, eelarve täitmisega seotud dokumentide vastuvõtmise ning komisjoni volitusel kõikide toimingute teostamise, mis on vajalikud ühenduse programmi rakendamiseks, eelkõige lepingute sõlmimise ja toetuste andmisega seotud tegevus (määruse nr 58/2003, artikli 6 lõiked 1 ja 2).

293    Lisaks näeb määruse nr 58/2003 artikli 4 lõige 2 ette, et täitevasutus on juriidiline isik. Selle määruse artiklist 21 nähtub, et täitevasutuse lepingulist vastutust reguleerib asjaomase lepingu suhtes kohaldatav õigus ning et lepinguvälise vastutuse korral hüvitab täitevasutus vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele põhimõtetele kõik kahjud, mida asutus või selle teenistujad oma kohustuste täitmisel on tekitanud. Euroopa Kohtul on pädevus kõikides sellist kahju käsitlevates vaidlustes. Lisaks, vastavalt selle määruse artiklile 22 võib kõik täitevasutuse toimingud, millega kahjustatakse kolmanda isiku õigusi, iga otseselt või isiklikult riivatud isik või liikmesriik esitada komisjonile nende õiguspärasuse kontrollimiseks. Komisjoni poolt halduskaebuse tagasilükkamise tühistamiseks võib esitada hagi Euroopa Kohtule.

294    Määruse nr 58/2003 kohaselt asutas komisjon REA 14. detsembri 2007. aasta otsusega 2008/46/EÜ, millega luuakse teadusuuringute rakendusamet, et juhtida ühenduse eriprogrammide „Inimesed”, „Võimekus” ja „Koostöö” teatavaid osasid teadusuuringute valdkonnas vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 58/2003 (ELT 2008, L 11, lk 9).

295    Otsuse 2008/46 artikkel 1 näeb ette, et REA põhikirja reguleeritakse nõukogu määrusega nr 58/2003.

296    Sellest tuleneb, et REA on juriidiline isik. Samuti tuleneb otsuse 2008/46 ja määruse nr 58/2003 artikli 21 koostoimest, et lepinguvälise vastutuse valdkonnas peab REA hüvitama kahju, mille tema ise või tema töötajad on tekitanud oma ülesannete täitmisel.

297    Lisaks tuleneb otsusest 2008/46, et REA ülesanneteks on muu hulgas juhtida eriprogrammi „Inimesed”, „Võimekus” ja „Koostöö” teatavate valdkondade rakendamise raames eriprojektide etappe komisjoni vastuvõetud tööplaani kohaselt, samuti viia läbi selleks vajalikud kontrollid. Tema ülesandeks on ka tulusid ja kulusid puudutavate eelarvedokumentide vastuvõtmine ja kõnealuste programmide juhtimiseks vajalike tehingute tegemine, eriti nende, mis on seotud toetuste määramise ja lepingute sõlmimisega (otsuse 2008/46 artikli 4 lõige 1).

298    Antud asjas väidab hageja, et REA osakonnajuhataja kiri ühe teise projekti koordinaatorile toob kaasa komisjoni lepinguvälise vastutuse.

299    Samas tuleb märkida, et 16. aprilli 2010. aasta kirja päises on märge „REA” ja selle on allkirjastatud juriidilise isiku REA osakonnajuhataja. Samuti ei ole vaidlustatud seda, et see kiri jääb REA pädevuse raamesse, kes täidab juhtimisega ja eelarvega seotud ülesandeid, eriti neid, mis on seotud toetuste määramise ja lepingute sõlmimisega. Lõpuks, lepinguvälise vastutuse valdkonnas peab REA hüvitama kahju, mille tema ise või tema töötajad on tekitanud oma ülesannete täitmisel (eespool punkt 296).

300    Eelneva põhjal tuleb asuda seisukohale, et seda kirja ei saa – erinevalt hageja väidetust – käsitada nii, et selle on saatnud komisjon või et viimane on selle eest vastutav (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 10. novembri 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑626/10 P: Agapiou Joséphidès vs. komisjon ja EACEA, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 27–30 ja 52–55, ning Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑411/06: Sogelma vs. AER, EKL 2008, lk II‑2771, punktid 50–57).

301    Seda järeldust ei lükka ümber hageja väide, mis on pealegi põhjendamatu ja mille kohaselt olid selles kirjas viidatud asjaolud „tõendatud”, nagu andsid mõista komisjoni ametnikud. Ehkki komisjon teavitas REA‑d auditi tulemustest, on 16. aprilli 2010. aasta kirja eest vastutav üksnes REA.

302    Seega kõnealune kiri, mille eest vastutab REA, ei saa kaasa tuua komisjoni lepinguvälist vastutust, mistõttu käesoleva väite teine osa, mis on suunatud komisjoni vastu, on vastuvõetamatu.

303    Kuigi komisjoni võiks pidada nimetatud kirja eest vastutavaks, tuleb meenutada, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise ja kantud kahju hüvitamise õiguse kasutamise eelduseks ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses on see, et samaaegselt on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt analoogia alusel eelkõige 29. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 26/81: Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL 1982, lk 3057, punkt 16, ja 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6513, punkt 106). Kuna need kolm vastutuse tekkimise tingimust peavad olema täidetud kumulatiivselt, piisab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks neist tingimustest on täitmata (vt Euroopa Kohtu 18. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑419/08 P: Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2010, lk I‑2259, punkt 41).

304    Antud asjas piisab, kui märkida, et hageja ei ole tõendanud, et 16. aprilli 2010. aasta kirja puhul oli tegemist süülise õigusvastase teoga. Nimetatud kirja koostaja märgib, et tema kahtlused seoses hageja tegutsemisvõimekusega täita talle projektiga kaasnevaid ülesandeid, said hiljuti kinnitust komisjoni läbiviidud auditi tulemusel. Sellega seoses soovitab ta koordinaatoril määrata hagejale vaid üks osa eelmaksest ning ülejäänud osa maksta välja alles pärast seda, kui hageja on alustanud oma tegevust rahuldaval viisil, nagu on ette nähtud ülesannete kirjelduses. Lisaks, kirja koostaja jätab endale õiguse igal ajal teostada hageja juures kohapealset kontrolli, et tagada, et viimasele tekkinud kulud on tegelikult identifitseeritavad ja abikõlblikud.

305    Sellega jääb kirja koostaja oma eelarve juhtimisega seotud ülesannete raamesse ja hageja ei tõenda, et ta oleks rikkunud mõnda õigusnormi või pannud toime mis tahes muu rikkumise. Lisaks, erinevalt hageja väidetust ei paista kirja sisu olevat laimav, kuna vaatamata asjaolule, et üht osa personalikuludest ei peetud ebaõigesti abikõlblikuks, tuvastab auditi lõpparuanne nõuetekohaselt rikkumiste olemasolu, mis on lepingute Cocoon ja Dicoems lõpetamise aluseks.

306    Sellest tulenevalt on käesoleva väite teine osa igal juhul põhjendamatu.

307    Viies väide tuleb seega tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsus hageja taotluse üle, milles viimane nõuab, et komisjon esitaks dokumente, mis võimaldavad hinnata kahju, mis hagejale väidetavalt selle kirja saatmisega tekitati.

 Täiendava nõude kohta tehtav järeldus

308    Eelnevat arvesse võttes tuleb täiendav nõue jätta rahuldamata.

4.     Komisjoni vastuhagi

309    Komisjon väidab, et lepingute Dicoems ja Cocoon lõpetamine ja võlateate väljastamine toimus täielikus kooskõlas lepingutele kohaldatavate sätetega. Ta esitab vasturepliigis esmalt vastuhagi, milles nõuab hagejalt vastavalt üldtingimuste punkti II.31 lõikele 2 võlateates märgitud summa 164 080,03 euro tagasimaksmist koos intressidega. Teiseks, ta palub, et kohus kinnitaks hageja osalemise lõppemise projektides Dicoems ja Cocoon, mis on märgitud 5. novembri 2010. aasta kirjas.

310    Tuleb meenutada, et vahekohtuklausli raames tuleb Üldkohtul lahendada vaidlus lepingutele kohaldatava siseriikliku materiaalõiguse alusel (Euroopa Kohtu 18. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 426/85: komisjon vs. Zoubek, EKL 1986, lk 4057, punkt 4), milleks on antud juhul Belgia õigus, mis vastavalt mõlema lepingu artiklile 12 reguleerib kõnealuseid lepinguid.

311    Seevastu üldtunnustatud õiguspõhimõtte kohaselt, et iga kohus kohaldab omaenda menetluseeskirju, hinnatakse kohtu pädevust ja nõuete vastuvõetavust üksnes liidu õiguse alusel (vt selle kohta eespool punktis 310 viidatud Euroopa Kohtu otsus komisjon vs. Zoubek, punkt 10, ja Üldkohtu 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑110/10: Insula vs. komisjon, punktid 29 ja 30).

312    Antud juhul on komisjoni vastuhagi esitatud vasturepliigi raames.

313    Tuleb meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikkel 48 keelab menetluse käigus esitada uusi väiteid.

314    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kuigi kodukorra artikli 48 lõige 2 lubab teatud asjaoludel menetluse käigus uusi väiteid esitada, ei või seda sätet ühelgi juhul tõlgendada nii, et see lubab ühel poolel muuta menetluse käigus sama vaidluse eset (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 278/85: komisjon vs. Taani, EKL 1987, lk 4069, punktid 37 ja 38, ning Üldkohtu 18. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑28/90: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1992 lk II‑2285, punkt 43).

315    Kodukorra artikkel 48 ei tee menetlusosalistel vahet selle põhjal, kumb on hageja ja kumb kostja.

316    Lisaks, Euroopa Kohtul on varem oma kodukorra sätte alusel, mis keelab uute väidete esitamise menetluse ajal, tulnud käsitleda vastuvõetamatuna õigusvastasuse vastuväidet või esmakordselt vasturepliigis välja toodud väidet, mis ei tugine kohtumenetluse käigus ilmnenud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele (Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑471/98: komisjon vs. Belgia, EKL 2002, lk I‑9681, punktid 42 ja 43, ning 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑519/03: komisjon vs. Luxembourg, EKL 2005, lk I‑3067, punktid 22 ja 23).

317    Käesolevas asjas oli vasturepliigis esitatud vastuhagi uus, võrreldes komisjoni kostja vastusega. See taotlus puudutab esiteks hageja poolt komisjonile 164 080,03 euro suuruse summa tagasimaksmist, mis oli märgitud võlateates ja millele lisandub viivitusintress, ja teiseks kinnitust selle kohta, et hageja osalemine projektides Dicoems ja Cocoon on lõppenud.

318    Kuigi hageja osalemise lõppemist lepingutes kinnitab ipso facto käesoleva hagi tulemus, kujutab tagasimaksmise taotlus, millele lisandub viivitusintress, vasturepliigi staadiumis täiendavat nõuet võrreldes kostja vastuses esitatud nõuetega. Lisaks, nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, lisab vastuhagi taotlus kostja vastusele taotluse pöörata otsus täitmisele.

319    Seega, kuivõrd vastuhagi sisaldab tagasimaksmise taotlust koos viivitusintressiga, võib seda käsitada kui uut nõuet, mis muudab kostja vastust selle eseme laiendamise läbi.

320    Üldkohtu küsimustele antud vastustes märkis komisjon, et liidu õiguskaitsevahendite süsteemis nõuab põhikohtuasja üle otsustamise pädevus ka pädevust lahendada kõik sama menetluse käigus esitatavad vastuhagid, mis tulenevad samast aktist või samast hagi aluseks olevast asjaolust (Euroopa Kohtu 27. mai 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑517/03: komisjon vs. IAMA Consulting, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 17). Samas, Üldkohtu pädevus lahendada komisjoni vastuhagina esitatud taotlus ei ole käesolevas asjas arutusel. See argument ei lükka ümber järeldust, mille kohaselt vastuhagi on antud asjas uus nõue, mis laiendab kostja vastuse eset.

321    Lisaks, erinevalt sellest, mida väidab komisjon, tähendab kaitseõiguste ja menetluse võistlevuse järgimise põhimõte seda, et selline taotlus tuleb esitada alates kostja vastuse esitamisest isegi siis, kui vastuhagi uuendab – nagu antud juhul – võlateates sisalduvat tagasimaksmise taotlust.

322    Sellist taotlust tuleb seega käsitada nii, et see esitati hilinenult, mistõttu on see kodukorra artikli 48 mõttes vastuvõetamatu.

323    Lõpuks tuleb lisada, et hilinenud esitamine ei takista komisjonil nõuda sisse kõnealused summad vastavalt ELTL artiklile 299, mille kohaselt õigusaktid, mis panevad rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide, saab pöörata täitmisele. Nagu on muu hulgas ette nähtud ka üldtingimuste punkti II.31 lõikes 5, võib komisjon alati võtta vastu täitmisele pööramise otsuse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT L 298, lk 1) artikli 79 lõike 2 esimese lõigu alusel (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 252 viidatud 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑246/09: Insula vs. komisjon, punktid 95–99), millele seejärel lisab korralduse otsuse täitmise tagamise kohta pädev siseriiklik asutus.

324    Seetõttu on komisjoni esitatud vastuhagi vastuvõetamatu.

 Kohtukulud

325    Kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks nagu käesolevas asjas.

326    Käesolevas asjas tuleb kohtukulud, sealhulgas kohtuasjas T‑116/11 R ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, jätta kummagi poole enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Rahuldada Association médicale européenneʼi (EMA) hagi osas, milles see puudutab lepingutega Cocoon ja Dicoems seotud otseste personalikulude hüvitamist summas 17 231,28 eurot, samuti personalikuludega seotud kaudsete kulude hüvitamist, mis kaasnevad nimetatud lepingute kohaldamisega.

2.      Jätta EMA hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Lükata Euroopa Komisjoni vastuhagi tagasi.

4.      Jätta kummagi poole kohtukulud, sealhulgas kohtuasjas T‑116/11 R ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, nende endi kanda.

Forwood Dehousse Schwarcz

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. detsembril 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

1.  Lepinguline raamistik

2.  Belgia õigus

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Sissejuhatavad märkused

2.  Peamine nõue, mis põhineb neljal esimesel väitel

Esimene väide, mis puudutab üldtingimuste punktide II.19, II.20, II.21 ja II.25 rikkumist.

Neljandat perioodi puudutav hüvitamise taotlus

Etteheide, mis puudutab kulumeetodi valiku puudumist

Etteheide, mis puudutab asjaolu, et arvel märgitud veel tasumata kulud ei ole abikõlblikud

Etteheide, mis puudutab otseseid personalikulusid

–  Personalikulud, mille hüvitamist nõutakse seoses lepinguga Cocoon

–  Personalikulud, mille hüvitamist nõutakse seoses lepinguga Dicoems

Etteheide, mis puudutab kaudseid kulusid

Etteheide, mis puudutab auditi lõpparuande vastuolulisust

Esimese väite kohta tehtav järeldus

Teine väide, mille kohaselt on komisjon lepingute täitmisel rikkunud järelevalvekohustusi, hea usu põhimõtet ning lojaalse koostöö kohustust

Kolmas väide, mille kohaselt on komisjon rikkunud hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid

–  Etteheide, mis puudutab hea halduse põhimõtte rikkumist

–  Etteheide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

Neljas väide, mis puudutab kaitseõiguste rikkumist ja põhjendatuse puudumist

–  Etteheide, mis puudutab kaitseõiguste rikkumist

–  Etteheide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

Põhinõude kohta tehtav järeldus

3.  Täiendav nõue, mis põhineb viiendal väitel

Väite esimene osa, mis põhineb alusetul rikastumisel

Teine osa, mis põhineb komisjoni süülisel vastutusel

Täiendava nõude kohta tehtav järeldus

4.  Komisjoni vastuhagi

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: itaalia.