16. aprillil 2013 esitatud hagi – Ferracci versus komisjon
(Kohtuasi T-219/13)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Pietro Ferracci (San Cesareo, Itaalia) (esindajad: advokaadid: A. Nucara ja E. Gambaro)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
tühistada ELTL artiklile 263 tuginedes komisjoni 19. detsembri 2012. aasta otsus;
mõista käesoleva kohtuastme kulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Käesolev hagi esitati komisjoni 19. detsembri otsuse K (2012) 9461 lõplik peale, millega esiteks tunnistati siseturuga kokkusobimatuks (ent ei nõutud tagasi) abi, mis anti, vabastades mitteäriliste üksuste poolt eriotstarbel kasutatava kinnisvara munitsipaalsest kinnisvaramaksust (tassa comunale sugli immobili – ICI), ning milles tõdeti teiseks, et kirikule ja teatavaile spordiorganisatsioonidele ühtse tulumaksuseaduse (Testo unico delle imposte sui redditi – TUIR) artikli 149 alusel tagatud sooduskohtlemine ega ka teatavate spetsiifiliste tegevustega tegelevatele üksustele tagatud vabastus munitsipaalsest omandimaksust (imposta municipale propria – IMU) ei kujuta endast riigiabi.
Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.
Esimene väide, et määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklit 14 rikuti ning kohaldati ja tõlgendati vääralt.
Sellega seoses väidetakse, et ehkki kostja oli tuvastanud ELTL artiklite 107 ja 108 rikkumise, ei määranud ta kõnesoleva riigiabi tagasinõudmist. Hageja on selles osas seisukohal, et ei eksisteeri ühtki erakorralist asjaolu, mis võiks muuta tagasinõudmise absoluutselt võimatuks ja igal juhul ei ole niisugune absoluutne võimatus tõendatud.
Teine väide, et ELTL artikli 107 esimest lõiget rikuti ja kohaldati vääralt.
Selles osas väidetakse, et kostja leidis vaidlustatud otsuses, et abimeede, mida Itaalia Vabariik rakendas ühtse tulumaksuseaduse artikli 149 neljanda lõike alusel, ei vasta riigiabiks kvalifitseerimise tingimustele ELTL mõttes. Konkreetselt leidis kostja, et ei eksisteeri mingit valikulist eelist; hageja on aga seisukohal, et kõnealune norm annab valikulise eelise tsiviilõigusliku staatusega vaimulikele institutsioonidele ja amatöörspordiklubidele ning täidab ka muidu kõik muud riigiabi olemasolu tingimused ELTL artikli 107 lõike 1 mõttes.
Kolmas väide, et ELTL artikli 107 esimest lõiget rikuti ja kohaldati vääralt.
Selles osas väidetakse, et vaidlustatud otsuses leidis kostja, et abimeede, mida Itaalia Vabariik rakendas nn munitsipaalse omandimaksu vabastuse läbi, ei vasta riigiabiks kvalifitseerimise tingimustele ELTL mõttes. Konkreetsemalt leidis kostja, et munitsipaalse omandimaksu vabastuse subjektid ei ole „ettevõtjad”. Hageja on aga seisukohal, et maksuvabastuse subjektid on ühenduse õiguse mõttes ettevõtjad ning et on täidetud kõik riigiabi olemasolu tingimused ELTL artikli 107 lõike 1 mõttes.
Neljas väide, et rikuti ELTL artiklit 296.
Selles kohta väidetakse, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, arvestades et otsuses puudub põhjendus kõigi eespool nimetatud väidete osas, mis on vastuolus ELTL artikliga 296.