18. veebruaril 2014 esitatud hagi – PT Ciliandra Perkasa versus nõukogu
(kohtuasi T-120/14)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: PT Ciliandra Perkasa (West Jakarta, Indoneesia) (esindajad: advokaadid F. Graafsma and J. Cornelis)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
tühistada nõukogu 19. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 315, lk 2), osas, milles sellega kehtestatakse hageja suhtes dumpinguvastane tollimaks; ja
mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.
Esimene väide, et nõukogu ja komisjon (edaspidi „institutsioonid”) tegid ilmse hindamisvea, kui leidsid, et hageja toorpalmiõli („CPO”) ostuhinnad on moonutatud. Täpsemalt jätsid institutsioonid tähelepanuta selle, et hageja on täielikult vertikaalselt integreeritud biodiisli tootja ja et seega diferentseeritud ekspordimaksu süsteemi mis tahes väidetav mõju tema suhtes ei toimi. Lisaks tegid institutsioonid ilmse hindamisvea, kui (1) leidsid, et hageja ja temaga seotud CPO tootjad ei ole praktiliste ja ka juriidiliste küsimuste seisukohast üks juriidiline isik, ja (2) leides, et ostuhind, mille hageja tasus seotud ettevõtjatele, ei olnud tavapärase kaubandustegevuse tingimustele vastav.
Teine väide, et WTO dumpinguvastane leping ei luba kulusid kohandada juhul, kui need on väiksemad kui muudel turgudel või need on riigi sekkumise tõttu „moonutatud”. Nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51, edaspidi „baasmäärus”) artikli 2 lõige 5 tuleb seega tunnistada kohaldamisele mittekuuluvaks, kuna see võimaldab kulusid kohandada.
Kolmas väide, et käesolevas asjas arutusel oleva CPO seotud kulude kohandamine kujutab endast baasmääruse artikli 2 lõike 5 rikkumist. Täpsemalt esitab hageja järgmised väited:
puuduvad vajalikud tõendid, mille alusel tuvastati see, et CPO hinnad Indoneesia turul on moonutatud ning institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kui leidsid, et CPO hinnad Indoneesia turul on moonutatud;
ekspordi võrdlushinna alusel kulusid kohandades ei kohandanud institutsioonid neid „mõistlikult”, nagu seda nõuab baasmääruse artikli 2 lõige 5, ega lähtudes „allikatest, mida kõnealused moonutused ei mõjuta”; ja
baasmääruse artikli 2 lõige 5 ei luba kulusid kohandada olukorras, kus hinnad on väidetavalt „madalad”.
Neljas väide, et mõistliku kasumimäära arvutamisel ei järginud nõukogu baasmääruse artikli 2 lõike 6 punktis c sätestatud kohustust. See artikkel nõuab, et mõistliku kasumi summa ei ületa kasumit, mida teised eksportijad või tootjad saavad tavaliselt sama üldkategooria toodete müümisel päritoluriigi siseturul.
Viies väide, et institutsioonid on jätnud tähelepanuta teabe ja argumendid, mille hageja uurimise käigus esitas. Seda tehes nad mitte üksnes ei rikkunud oma hoolsuskohustust ja hea halduse põhimõtet, jättes hoolikalt ja sõltumatult analüüsimata kõiki neile esitatud asjassepuutuvaid tõendeid, vaid rikkusid ka baasmääruse artikli 20 lõikes 5 sätestatud kohustust ning asutamislepingu artiklis 253 (ELTL artikkel 296) ette nähtud põhjendamiskohustust.