ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)
16. jaanuar 2007(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Kujutismärgi CALVO taotlus – Varasem ühenduse sõnamärk CALAVO – Vastulause vastuvõetavus – Vastulause põhjendamine keeles, mis ei ole menetluskeel – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 74 lõige 1 – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 20 lõige 3
Kohtuasjas T‑53/05,
Calavo Growers, Inc., asukoht Santa Ana (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokaadid E. Armijo Chávarri ja A. Castán Pérez‑Gómez,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: J. García Murillo,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Esimese Astme Kohtus
Luis Calvo Sanz, SA, asukoht Carballo (Hispaania), esindajad: advokaadid J. Rivas Zurdo ja E. López Leiva,
mille esemeks on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 8. novembri 2004. aasta otsuse (asi R 159/2004‑1) peale, mis on tehtud vastulausemenetluses Calavo Growers, Inc. ja Luis Calvo Sanz, SA vahel,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. Pirrung, kohtunikud A. W. H. Meij ja I. Pelikánová,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Luis Calvo Sanz SA esitas 8. märtsil 2001 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) taotluse registreerida ühenduse kaubamärgina alljärgnev kujutismärk:
2 Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29, 30 ja 31 ning vastavad igas klassis alljärgnevatele kirjeldustele:
– klass 29: „liha, kala, linnuliha ja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud ja keedetud puu- ja köögivili; tarretised, keedised ja kompotid; munad, piim ja piimatooted; toiduõlid ja toidurasvad”;
– klass 30: „kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohvi aseained; jahu ja muud teraviljasaadused; leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, jäätis; mesi, siirup; pärm, küpsetuspulbrid; sool, sinep; äädikas, vürtsikastmed; vürtsid; jää”;
– klass 31: „põllumajandus-, aia- ja metsasaadused ning teraviljad, mis ei kuulu teistesse klassidesse; elusloomad; värske puu- ja köögivili; seemned, looduslikud taimed ja lilled; loomasööt, linnased”.
3 Registreerimistaotlus avaldati 24. septembri 2001. aasta Ühenduse Kaubamärgibülletäänis nr 84/2001.
4 Calavo Growers Inc. esitas 21. detsembril 2001 kaubamärgi registreerimise taotluse peale vastulause. Vastulause koosnes kahest osast. Esimene osa oli koostatud hispaania keeles nimetusega „Escrito de Oposición” (edaspidi „vastulause plank”) ning oli esitatud vormikohasel kujul ühtlustamisameti ametliku plangi kohase numeratsiooni ja lahtrite nimetustega ning sisaldas lahtris „vastulause keel” märget „ES” ja lahtris „vastulause põhjendused” märget „94 vastulause tugineb varasemale kaubamärgile ja segiajamise tõenäosusele”. Teine osa oli koostatud inglise keeles nimetusega „Teade vastulause kohta” (edaspidi „põhjendused”) ning koosnes kolmest leheküljest tekstist, milles eelneva märke „99 Explanations of grounds” all selgitati vastulause põhjendusi.
5 Vastulause tugines sõnamärgi nr 102 822 CALAVO registreerimisele, mida oli taotletud 1. aprillil 1996 ja mis oli registreeritud 26. augustil 1998 kaupadele, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 29 ja 31 ning vastavad igas klassis alljärgnevatele kirjeldustele:
– klass 29: „liha, kala, linnuliha ja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud ja keedetud puu- ja köögivili; tarretised, keedised ja kompotid; munad, piim ja piimatooted; toiduõlid ja toidurasvad; valmistatud ja külmutatud avokaadod ja guacamole; kuivatatud papaiad ja mangod”;
– klass 31: „põllumajandus-, aia- ja metsasaadused ning teraviljad, mis ei kuulu teistesse klassidesse; elusloomad; värske puu- ja köögivili; seemned, looduslikud taimed ja lilled; loomasööt, linnased; värsked avokaadod, papaiad ja mangod”.
6 Vastulause tugines kõigile varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadele ja oli suunatud kõigi kaubamärgi registreerimise taotluses märgitud kaupade vastu.
7 Ühtlustamisameti vastulausete osakond tegi 18. detsembril 2003 otsuse, millega rahuldas osaliselt hageja esitatud vastulause, kuna teatud kaupade osas esineb vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosus. Otsuses märgiti, et selle tegemisel ei võetud arvesse vastulause esitaja (hageja Esimese Astme Kohtus) koos vastulause plangiga esitatud põhjendusi, kuna dokument ei olnud esitatud menetluskeeles ja selle tõlget menetluskeelde ei esitatud ühtlustamisameti määratud tähtaja jooksul.
8 Menetlusse astuja esitas selle otsuse peale 18. veebruaril 2004 kaebuse. Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda tegi 8. novembril 2004 otsuse, millega kaebus rahuldati ja vastulausete osakonna otsus tühistati. Oma otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mis tehti kaebuse esitajale teatavaks 12. novembril 2004, lükkas apellatsioonikoda vastulause tagasi ja mõistis vastulause esitajalt välja kulud, mis taotleja (menetlusse astuja Esimese Astme Kohtus) kandis vastulausemenetluses ja apellatsioonikojas toimunud menetluses.
9 Vaidlustatud otsuses leidis apellatsioonikoda, et vastulausete osakonnal ei olnud pädevust vastulauset omal algatusel kontrollida ja et seega ei oleks ta tohtinud seda osaliselt rahuldada. Vastulause ei olnud nõuetekohane, kuna selles viidati vastulause põhjendusena ainult „segiajamise tõenäosusele”, esitamata menetluskeeles mingeid täiendavaid argumente.
10 Apellatsioonikoda leidis, et vastulausete osakond rikkus „dispositiivsuse põhimõtet” – põhimõtet, mille kohaselt pooled määravad vaidluse eseme, ning samuti protsessuaalse võrdsuse põhimõtet, mis kehtivad vastulausemenetluses tulenevalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994 L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/1, lk 146) artikli 74 lõikest 1, mille alusel ühtlustamisamet kontrollib fakte omal algatusel, piirdudes siiski kontrollimisel ainult osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning nõuetega.
11 Apellatsioonikoda leidis, et vastulause esitaja kohustus on esitada ja tõendada põhjendused, millele vastulause tugineb ja et abstraktne „segiajamise tõenäosuse” mainimine ei ole piisav. Apellatsioonikoja arvates tuleb esile tuua ja tõendada käesoleval juhul segiajamise tõenäosust puudutavad otsustavad tegurid. Kui vastulause esitaja seda nõuet ei täida, ei saa ühtlustamisamet mitte mingil juhul sellist menetluslikku tegevusetust ise korvata, kuna tal ei ole õigust kontrollimist omal algatusel läbi viia, ta peab olema erapooletu ega saa samaaegselt tegutseda kohtuniku ja menetlusosalisena. Vaidlustatud otsuses tõdeti, et selle suhtes, kes ei austa menetluslikke nõudeid, tuleb kohaldada sanktsiooni, st lükata vastulause põhjendamatuse tõttu tagasi.
Menetlus Esimese Astme Kohtus ja poolte nõuded
12 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 24. jaanuaril 2005 saabunud avaldusega esitas hageja käesoleva hagi.
13 Menetlusse astuja ja ühtlustamisamet esitasid oma vastused vastavalt 20. juunil ja 25. juulil 2005.
14 Esimese Astme Kohtu kantseleisse vastavalt 4. ja 5. augustil 2005 saabunud kirjades taotlesid hageja ja menetlusse astuja luba repliigi esitamiseks. Teise koja esimees otsustas 17. augustil 2005 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 135 lõike 2 alusel, et teistkordne täielike arvamuste esitamine ei ole vajalik. Siiski lubas ta menetlusse astujal esitada arvamuse, milles ta sai esitada oma seisukoha ühtlustamisameti vastuse kohta, milles too oli liitunud hageja esitatud argumentidega. Menetlusse astuja täiendav arvamus saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 10. oktoobril 2005.
15 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. oktoobril 2005 saabunud kirjas kordas hageja oma 4. augustil 2005 esitatud taotlust ja täpsustas, et ta soovib samuti vastata menetlusse astuja väidetele, mida tollel oli lubatud esitada tema täiendavas arvamuses. Teise koja esimees jättis selle taotluse 22. novembri 2005. aasta otsusega rahuldamata.
16 Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (teine koda) alustada suulist menetlust ilma esialgsete menetlustoiminguteta.
17 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 11. juuli 2006. aasta kohtuistungil. Võrreldes kirjaliku menetlusega lisas ühtlustamisamet seisukoha kohtukulude jagamise kohta.
18 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
19 Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus,
– saata asi apellatsioonikojale tagasi selleks, et ta saaks langetada otsuse vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse esinemise kohta;
– jätta kohtukulud poolte endi kanda.
20 Menetlusse astuja palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi täielikult rahuldamata ja jätta vaidlustatud otsus jõusse;
– mõista menetlusse astuja kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
21 Hageja viitab oma nõuete toetuseks ainult väitele, et rikutud on määruse nr 40/94 artikli 42 lõiget 3 ja artikli 74 lõiget 1 koostoimes komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/1, lk 189), eeskirja 20 lõikega 3.
Ühtlustamisameti nõuete vastuvõetavus
Poolte argumendid
22 Ühtlustamisamet leiab, et hageja nõuded on põhjendatud, kuna vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas selle asutuse praktikaga vastulausete vastuvõetavuse ja põhjendatuse osas.
23 Menetlusse astuja vaidlustab ühtlustamisameti võimaluse ühineda hagejaga esitatud hagiga. Tema arvates oleks see vastuolus ja kokkusobimatu õiguste kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega. Ühtlustamisamet taotleb tegelikult ühe enda vastu võetud otsuse tühistamist. Ühtlustamisameti seisukoha selliseks muutmiseks on vajalik ära kuulata apellatsioonikoja arvamus, vähemalt juhul, kui ei ole tegemist õigusliku muudatusega või ei ole esile kerkinud uusi andmeid, mis sellist radikaalset muutust õigustaksid. Käesoleval juhul siiski sellised asjaolud puuduvad.
24 Menetlusse astuja arvates ei käsitleta Esimese Astme Kohtu praktikas, millele ühtlustamisamet viitab oma teguviisi õigustamiseks, selliseid juhtumeid nagu käesolev.
25 Lisaks väidab menetlusse astuja, et tal peaks olema võimalus tugineda kodukorra artikli 130 lõikele 1 ja artikli 133 lõikele 2, mille kohaselt selliste hagide puhul, mis on suunatud ühtlustamisameti kui kostja vastu, võivad kodukorra artikli 134 lõike 2 kohaselt ainult menetlusse astujad poole nõudeid toetada või nõuete toetuseks menetlusse astuda. Niisiis kaitseb ta käesoleval juhul ainsana vaidlustatud otsust ja ühtlustamisamet on seega kahjustanud tema menetluslikku seisundit.
Esimese Astme Kohtu hinnang
26 Esimese Astme Kohus on apellatsioonikoja poolt vastulausemenetluse kohta tehtud otsust käsitledes leidnud, et kuigi ühtlustamisametil ei ole apellatsioonikoja otsuse peale hagi esitamiseks vajalikku pädevust, ei saa samas temalt ka nõuda, et ta kaitseks põhimõtteliselt kõiki apellatsioonikodade vaidlustatud otsuseid või taotleks alati nende otsuste vastu suunatud taotluste rahuldamata jätmist (Esimese Astme Kohtu 30. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑107/02: GE Betz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Atofina Chemicals (BIOMATE), EKL 2004, lk II‑1845, punkt 34, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑379/03: Peek & Cloppenburg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Cloppenburg), EKL 2005, lk II‑4633, punkt 22).
27 Ühtlustamisametil ei ole takistusi hageja nõuetega ühinemiseks ega selleks, et jätta asi otsustada Esimese Astme Kohtu äranägemisel, kui ta esitab kõik asjakohased argumendid, et anda Esimese Astme Kohtule vajalikku teavet (eespool viidatud kohtuotsus BIOMATE, punkt 36, ja eespool viidatud kohtuotsus Cloppenburg, punkt 22). Teisest küljest ei saa ühtlustamisamet esitada apellatsioonikoja otsuse tühistamise või muutmise nõuet punktides, mida hagiavalduses ei ole välja toodud, või esitada väiteid, mida hagiavalduses ei ole välja toodud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. oktoobri 2004. aasta otsus C‑106/03 P: Vedial vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑9573, punkt 34, ja eespool viidatud kohtuotsus Cloppenburg, punkt 22).
28 Lisaks sellele on Esimese Astme Kohus otsustanud, et seda kohtupraktikat kohaldatakse nii inter partes menetluste kui ka ex parte menetluste suhtes (eespool viidatud kohtuotsus Cloppenburg, punkt 24).
29 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et nõuded, mille kaudu ühtlustamisamet ühines hageja tühistamisnõudega, tuleb lugeda vastuvõetavaks osas, milles need ja ka nende toetuseks esitatud argumendid ei välju hageja poolt esitatud nõuete ja väidete raamidest. Käesoleval juhul on ühtlustamisamet püsinud neis raamides, kuna ta on vaidlustatud otsuse tühistamise nõuete toetuseks esitanud samad väited nagu hageja.
30 Seega võib ühtlustamisamet käesoleval juhul vaidluse tingimusi muutmata nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist. Järelikult tuleb ühtlustamisameti nõuded lugeda vastuvõetavateks.
Vaidluse eseme ulatus
Poolte argumendid
31 Menetlusse astuja arvates ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks hageja poolt ühtlustamisametile esitatud vastulause vastuvõetavust vaja hinnata. Tema arvates ei lükatud vaidlustatud otsusega vastulauset tagasi mitte vastuvõetamatuse tõttu, vaid hoopis sisulistel põhjustel, st põhjendamatuse tõttu. Seega ei ole käesoleva kohtuvaidluse raames mitte vaja uurida sätteid, mis reguleerivad vastulause sisu, vaid pigem määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 1, kuna vaidlus on tõusetunud vastulause toetuseks esitatavate tõendite ja seisukohtade puudumise tõttu.
32 Hageja ja ühtlustamisamet vaidlustavad menetlusse astuja väited.
Esimese Astme Kohtu hinnang
33 Vaidlustatud otsuse põhjenduste hindamise tulemusena saab järeldada, hoolimata teatud segadusest terminoloogia osas, et apellatsioonikoda lükkas vastulause tagasi vastuvõetavust puudutavate kaalutluste tõttu.
34 Vastulause vastuvõetavust, kuigi seda mõistet ei ole kasutatud, käsitlevad eelkõige nimetatud otsuse punktis 16 toodud kaalutlused. Tegelikult on apellatsioonikoda, leides, et küsimus, kas vastulausete osakonnal on pädevus vastulauset sisuliselt analüüsida, tuleb lahendada enne asja sisulist läbivaatamist, mõista andnud, et see küsimus ei puuduta põhiküsimust. Edasi kontrollis apellatsioonikoda sama otsuse punktis 17 vastulause vastuvõetavust, kuna ta leidis olulise puuduse hageja esitatud vastulause plangil.
35 Tõsi on, et ta siiski ei teinud selles suhtes järeldust, millega vastulause sõnaselgelt vastuvõetamatuks tunnistatakse. Vastupidi, punkti 19 lõpus ning ka punktis 21, kus esitatakse lõppjäreldus vaidlustatud otsuse menetluskeele kohta, nimetab apellatsioonikoda kaks korda vastulause tagasilükkamise põhjusena „põhjendamatust”. Niisiis apellatsioonikoja otsuse sisu ja selle põhjenduses kasutatud mõistete lahknevuse korral tuleb Esimese Astme Kohtul seda otsust tõlgendada, et välja selgitada selle tegelik sisu.
36 Selles osas tuleb sedastada, et apellatsioonikoda ei maininud mitte üheski kohas vastulause põhiküsimust – st küsimust, kas käesoleval juhul esineb vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosus. Seega tuleb tõdeda, et kuigi vastulause tagasilükkamist puudutav sõnastus asjaomase otsuse põhjenduses tundub näitavat vastupidist, ei lükatud hageja vastulauset tagasi mitte põhjendamatuse, vaid vastuvõetamatuse tõttu.
37 Seega ei ole põhjust menetlusse astuja vastuväidet arvestada.
Vastulause vastuvõetavus
Poolte argumendid
38 Hageja kinnitab, et tema esitatud vastulause plangil oli otsesõnu märgitud, et vastulause tugineb varasemale kaubamärgile ja segiajamise tõenäosusele. See märkus rahuldab põhjendusele määruse nr 40/94 artikli 42 lõikes 3 ja määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirjaga 18 esitatud miinimumnõuded, kuna ühelt poolt on vastulause põhjendus võimalik välja selgitada vastulauses sisalduvast teabest ja teiselt poolt võimaldab see teave nii taotlejal kui ka ühtlustamisametil mõista neid vastulause põhjendusi.
39 Määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõikega 3 nähakse lisaks selgelt ette, et üksikasjaliku teabe puudumisest vastulause põhjendatust kinnitavate faktide ja tõendite kohta ei tulene vastulause vastuvõetamatuse põhjust.
40 Ühtlustamisamet väidab, et hageja esitatud vastulause plangil oli menetluskeeles, st hispaania keeles, selgelt ja üheselt mõistetavalt märgitud, et vastulause tugineb varasemale kaubamärgile – käesoleval juhul selgelt täpsustatud registreeritud ühenduse kaubamärgile – ja segiajamise tõenäosusele.
41 Määruse nr 40/94 artikli 42 lõige 3 sätestab, et vastulause tuleb esitada kirjalikult ja see peab olema põhjendatud, kuid sellest sättest tulenevalt ei ole vastuvõetavuse seisukohast oluline, et vastulause sisaldaks üksikasjalikku põhjenduste kirjeldust, mille alusel vastulause esitaja leiab, et põhjendus või põhjendused, millele ta oma vastulause rajab, on õiged. Selles osas on artikli 42 lõike 3 viimase lause kohaselt vastulause toetuseks faktide, tõendite ja seisukohtade esitamine vastulause esitaja poolt lihtsalt võimalus, mida kinnitavad ka teised määruse nr 40/94 keeleversioonid.
42 Ühtlustamisamet rõhutab, et sellist seisukohta kinnitab ka tema praktika vastulausete vastuvõetavuse nende küsimuste osas, mis on sätestatud vastulausemenetlust reguleerivates suunistes.
43 Menetlusse astuja toob esile, et kuigi ta on kogu aeg vaielnud vastulausele vastu ainult selle põhiküsimuse osas, ei saa sellest tuletada tema nõusolekut sellise vastulause vastuvõetavuse suhtes, mis on koostatud nii ebatäielikul viisil.
44 Lisaks ei ole menetlusse astuja arvates hageja oma hagis vaidlustanud seda, et apellatsioonikoda kohaldas määrust nr 40/94 õigesti. Hageja ei ole järginud oma kohustust esitada tõendeid ja seisukohti vastulause põhjendamiseks ning väidetavad tõendid ja andmed, mis on vastulausete osakonnale esitatud, ei sisaldanud muud, kui vastulause esitaja poolt vastulause plangil esitatud lühidat ja abstraktset märget „segiajamise tõenäosus”.
Esimese Astme Kohtu hinnang
45 Määruse nr 2868/95 eeskiri 18 asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis kehtestab tingimused, mille puhul ühtlustamisamet võib vastulause vastuvõetamatuna tagasi lükata. Need tingimused on järgmised: vastulause ei vasta määruse nr 40/94 artiklile 42 või teistele selle määruse või määruse nr 2868/95 sätetele, samuti kui vastulauses ei ole selgelt märgitud, millise kaubamärgitaotluse vastu see on esitatud või millise varasema kaubamärgi alusel see on esitatud.
46 Käesoleva juhul on selge, et hageja esitatud vastulause plank sisaldab selget täpsustust vaidlustatud kaubamärgitaotluse kohta ning selle varasema kaubamärgi kohta, millele tuginetakse. Seega tuleb veel hinnata vastulause kooskõla määruse nr 40/94 artikliga 42 ja määruse nr 2868/95 eeskirjaga 15.
47 Mis puudutab määruse nr 2868/95 eeskirja 15 asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis, mis loetleb need elemendid, mida vastulause peab sisaldama, siis need on jagatud nelja rühma, mis vastavalt puudutavad kaubamärgitaotlust, mille vastu vastulause esitatakse, varasemat kaubamärki või varasemat õigust, mis on vastulause aluseks, vastulause esitajat ja aluseid, millele vastulause tugineb. Mis puudutab viimast punkti, mida käesolevas asjas käsitletakse, siis selle puhul nõutakse lihtsalt „selgitust” aluste kohta.
48 Määruse nr 40/94 artikli 42 lõige 3 näeb ette, et vastulause tuleb esitada kirjalikult ja see peab olema põhjendatud. Sama lõike viimase lause kohaselt võib ühtlustamisameti määratud aja jooksul vastulause esitaja esitada oma vastulause toetuseks fakte, tõendeid ja seisukohti.
49 Sellest tuleneb vastulause vastuvõetavuse osas esmalt, et vastulause põhjendused peavad olema kirjeldatud täpselt, ja teiseks, et tuleb eristada ühelt poolt mõistet „põhjendus” ja teiselt poolt mõistet „faktid, tõendid ja seisukohad”. Tegelikult on vastulause põhjendused vastuvõetavuse oluline tingimus, samas kui faktide, tõendite ja seisukohtade esitamine on sellisel juhul ainult võimalus, nagu selgub sõna „võib” kasutamisest (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. juuni 2002. aasta otsus T‑232/00: Chef Revival USA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Massagué Marín (Chef), EKL 2002, lk II‑2749, punkt 31).
50 Niisiis tuleb sedastada, et hageja poolt vastulause plangi lahtris „vastulause põhjendused” kasutatud märge „vastulause tugineb segiajamise tõenäosusele” oli täiesti selge ja täpne määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud suhtelise keeldumispõhjuse kirjeldus. See märge võimaldas nimelt nii ühtlustamisametil kui ka kaubamärgi taotlejal mõista seda, missugusele põhjendusele vastulause tugineb, ja vastavalt korraldada asja läbivaatamine ja oma kaitse.
51 Ühtlustamisameti ametliku plangi uurimine, kuigi iseenesest ei pea Esimese Astme Kohus selle dokumendi sisust lähtuma, ainult kinnitab seda tõdemust. Nimelt sisaldab see dokument lahtris „vastulause põhjendused” märgistatavat kastikest numbriga 94, millele järgneb märge „segiajamise tõenäosus”. Seega piisab ametlikku planki täites selle kastikese märgistamisest, et ära näidata vastulause põhjendus. Seejuures tuleb rõhutada, et ametliku plangi kasutamine ei ole mitte mingil juhul kohustuslik. See selgub määruse nr 2868/95 eeskirja 83 lõikest 6, mille kohaselt on lubatud kasutada ühtlustamisameti väljaantud plankidega sama sisu ja formaadiga planke, näiteks elektroonilise andmetöötluse teel koostatud planke. Seega ei saa esitada muude plankide sisule rangemaid nõudeid kui need, mis esitatakse ametlike plankide omale. Niisiis on hageja tehtud sõnaselge märge vastulause plangil sama täpne kui vastava kastikese märgistamine ametlikul plangil.
52 Järelikult on hageja vastulause plangil esitatud vastulause vastuvõetav.
Küsimus, kas vastulausete osakond ületas oma kaalutlusõiguse piire, kui ta ei lükanud vastulauset tagasi põhjendamatuse tõttu, kuna puudus põhjenduste tõlge
Poolte argumendid
53 Hageja väidab, et vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõikele 3 oli vastulausete osakonnal õigus teha vastulause kohta otsus talle esitatud tõendite põhjal. Selles osas märgib hageja, et kuigi vastulausete osakond ei võtnud arvesse vastulause põhjendustes sisalduvaid seisukohti, võeti siiski arvesse tema hilisemaid, 20. detsembril 2002 esitatud seisukohti, mis ta esitas vastuseks menetlusse astuja poolt 21. oktoobril 2002 esitatud seisukohtadele, ja need olid lisatud toimikule ajaks, mil vastulausete osakond langetas oma otsuse. Hageja rõhutab, et viimatinimetatud dokument koos vastulause plangiga võimaldab täpsustada ja selgelt määratleda vaidluse eseme ja poolte kaitstavad seisukohad.
54 Ühtlustamisameti arvates oli vastulausete osakonnal võimalus langetada otsus vastulause kohta, kuna talle olid teada kõik selleks vajalikud andmed, st andmed ühenduse kaubamärgi taotluse ja kaupade kohta, mille vastu vastulause oli suunatud, varasema õiguse kohta, millele vastulause tugines (arvestades, et tegemist on ühenduse kaubamärgiga), kaupade kohta, mida vastulause käsitleb, ja põhjenduse kohta, millele viidati ja milleks oli segiajamise tõenäosus.
55 Menetlusse astuja toob esile, et esimese apellatsioonikoja argumendid on laitmatud ja kooskõlas määruse nr 40/94 artikli 74 lõikega 1 ning Esimese Astme Kohtu praktikaga.
56 Menetlusse astuja arvates sisaldas hageja vastulause plank olulist viga, kuna see viitas vastulause põhjendusena ainult „segiajamise tõenäosusele”, ilma mingi muu täiendava põhjenduseta. Hoolimata sellest vaatas vastulausete osakond vastulause läbi ja rahuldas selle osaliselt. Sel moel rikkus ta „dispositiivsuse põhimõtet” ning poolte tõendite esitamise ja protsessuaalse võrdsuse põhimõtteid, mis kehtivad vastulausemenetluses ja mis tulenevad määruse nr 40/94 artikli 74 lõikest 1. Selle sätte kohaselt ei või registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes ühtlustamisamet kontrollida fakte omal algatusel, vaid vastupidi, piirdub kontrollimisel ainult nende väidete ja nõuetega, mis pooled on esitanud, mis on menetlusreegli iudex judicare debet secundum allegata et probata partibus (kohtunik otsustagu ainult poolte esitatu ja tõendatu alusel) väljendus.
57 Menetlusse astuja märgib, et lihtsalt abstraktsest „segiajamise tõenäosuse” nimetamisest ei piisa määruse nr 40/94 artikli 74 lõikes 1 sätestatud selle kohustuse järgimiseks, mis paneb vastulause esitajale kohustuse esitada väited ja tõendid selle kohta, et vastulause põhjendus, millele ta tugineb, on tegelikult olemas. Ta peab väitma ja tõendama seda, et käesoleval juhul esinevad segiajamise tõenäosust puudutavad otsustavad tegurid. Kui vastulause esitaja ei täida seda kohustust, ei saa ühtlustamisamet seda puudust korvata, kuna tal ei ole õigust omal algatusel kontrollimist läbi viia, ta peab olema erapooletu ega saa samal ajal tegutseda kohtuniku ja menetlusosalisena. Seetõttu peab ta menetlusse astuja arvates kohaldama asjaomase menetluskohustuse täitmata jätmise puhuks ette nähtud sanktsiooni, st lükkama vastulause põhjendamatuse tõttu tagasi (Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑311/01: Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Trucco (Starix), EKL 2003, lk II‑4625, punkt 69, ja 22. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑66/03: „Drie Mollen sinds 1818” vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Nabeiro Silveria (Galáxia), EKL 2004, lk II‑1765, punkt 43). Kuigi hageja on hagiavalduse punktis 51 väitnud, et seda kohtupraktikat ei saa laiendada vastulausemenetlusele, on Esimese Astme Kohus siiski otsustanud kohtuotsuse Galáxia punktides 43 ja 44 vastupidi.
Esimese Astme Kohtu hinnang
58 Käesoleval juhul on selge, et hageja poolt ühtlustamisametile esitatud vastulause plangil on lahtris „vastulause põhjendused” lihtsalt märge „segiajamise tõenäosus” ja vastulausete osakond ei saa arvesse võtta inglise keeles koostatud põhjendusi. Küsimust, kas vastulausete osakonnal on sellistel asjaoludel õigus kontrollida vastulause sisu, tuleb hinnata määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 1 alusel, mis sätestab, et registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub ühtlustamisamet kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning nõuetega ja määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõige 3 asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis täpsustab, et kui taotleja oma seisukohta ei esita, võib ühtlustamisamet teha vastulause kohta otsuse talle esitatud tõendite põhjal.
59 Esimese Astme Kohus on juba tuvastanud, et registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub ühtlustamisamet määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 1 viimase osa alusel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõuetega. Niisiis võib apellatsioonikoda lahendades kaebust, mis on esitatud otsuse peale, millega lõpetati vastulausemenetlus, tugineda otsuse tegemisel ainult asjaomase poole viidatud registreerimisest keeldumise suhtelistele põhjustele ning poolte esitatud nendega seonduvatele asjaoludele ja tõenditele. Registreerimisest keeldumise suhteliste põhjuste või mistahes muu sätte, millele pooled oma nõuetes tuginevad, kohaldamise tingimused kuuluvad loomulikult nende õiguslike asjaolude hulka, mida ühtlustamisamet kaalub (vt Esimese Astme Kohtu 1. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑57/03: SPAG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dann ja Backer (HOOLIGAN), EKL 2005, lk II‑287, punkt 21 ja viidatud kohtupraktika).
60 Seega tuleb esiteks kontrollida, kas vastulausete osakond on piirdunud poolte esitatud väidete ja nõuete kaalumisega, ja teiseks, kas selle kaalumise ajal tema käsutuses olnud tõenditest piisab, et põhjendada vastulause osaliselt rahuldamise otsust.
61 Esiteks, mis puudutab esitatud väiteid ja nõudeid, siis on juba tõdetud (vt eespool punktid 46 ja 50), et hageja poolt ühtlustamisametile esitatud vastulause plangist ilmneb selgelt, et ta kavatses esitada asjaomase ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse vastu vastulause ja et ta selleks viitas segiajamise tõenäosusele. Vastulausete osakond ei ületanud ei hageja esitatud nõude ega väidete ulatust ning seega arvestas ta hageja määratud vaidluse piire.
62 Teiseks, küsimuse osas, kas tõendid olid piisavad, leiab Esimese Astme Kohus, et vastulausete osakonna otsus oli selle vastuvõtmise hetkel tema käsutuses olevate tõendite alusel õiguspärane. Tegelikult selgub selle otsuse hindamisel, et kõik faktilised andmed, millele vastulausete osakond tugines, olid tema käsutuses ning ei olnud vaja abiks võtta põhjendusi, mis olid koostatud inglise keeles ja mille kohta asjaomases otsuses oli sõnaselgelt öeldud, et neid ei saa arvestada. Vastulause põhjendatuse hinnang tuleneb taotletava ja varasema kaubamärgi segiajamise tõenäosuse hindamisest, mis on esitatud otsuse lehekülgedel 5–8.
63 Esmalt tõdeb vastulausete osakond seoses asjaomaste kaupade võrdlusega, et ka ühenduse kaubamärgitaotluse kohaselt klassidesse 29 ja 31 kuuluvad kaubad on hõlmatud varasema kaubamärgiga, v.a üks erand, mis siiski puudutab ühte varasema kaubamärgiga hõlmatud väga sarnast kaupa. Samuti leiab vastulausete osakond kaubamärgitaotluses kirjeldatud klassi 30 kuuluvate teatud kaupade osas, et need on teatud määral sarnased varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadega, st nad moodustavad kaupade grupi, kuhu kuuluvad sellised kaubad, või on peaaegu identsed. Teiste klassi 30 kuuluvate kaupade osas otsustas vastulausete osakond, et need erinevad varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadest.
64 Lisaks viis vastulausete osakond läbi vaidlusaluste kaubamärkide võrdluse, viidates Euroopa Kohtu asjaomasele praktikale (vt 11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑251/95: SABEL, EKL 1997, lk I‑1691, punkt 23), hinnates nende kahe kaubamärgi kõlalist, visuaalset ja kontseptuaalset sarnasust. Vastulausete osakond tuvastas nimelt kahe kaubamärgi teatava foneetilise ja visuaalse sarnasuse astme, leides siiski, et kaubamärkide kontseptuaalne võrdlus ei ole võimalik, kuna sõnal calvo on tähendus ainult hispaania keeles (paljaspäine), samas kui sõna calavo tajutakse kõigis ühenduse keeltes fantaasiamärgina.
65 Vastulausete osakond järeldab kokkuvõtlikult, et igakülgse hindamise raames on vaidlusalused kaubamärgid visuaalselt sarnased, teatud kõlalise sarnasusega, samas kui ainult hispaania tarbijatel on võimalik neid eristada kontseptuaalsel tasemel, ning et teatud kaubad, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, ja kaubad, mida on kirjeldatud ühenduse kaubamärgitaotluses ja mis kuuluvad klassidesse 29, 30 ja 31, on sarnased või identsed. Pealegi on vastulausete osakond sedastanud, et kuna asjaomased kaubad on tarbekaubad, siis ostab keskmine tarbija neid ilma erilise tähelepanelikkuseta. Nende järelduste pinnalt leidis vastulausete osakond, et on olemas vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosus, mis hõlmab tõenäosust, et kaubamärki seostatakse ka identsete või sarnaste kaubamärkidega.
66 Seega tuleb sedastada, et see hindamine, mille põhjendatust pealegi menetlusse astuja ei ole vaidlustanud, jääb täpselt nendesse raamidesse, mida vastulausete osakond pidi arvestama, kontrollides hageja nõuet, st segiajamise tõenäosust. See hindamine sai toimuda ainult vaidlusaluste tähiste ja asjaomaste kaupade võrdlemise alusel. Kogu nende kahe kriteeriumiga seotud teave sisaldus kaubamärgitaotluses, varasema kaubamärgi registreeringus ja vastulause plangil; hageja esitatud põhjendustele ega teistele teabeallikatele ei olnud vaja otsustamisel tugineda.
67 Seetõttu tuleb eristada käesolevat juhtumit nendest kohtuasjadest, milles tehti eespool viidatud otsused Starix ja Galáxia, millele apellatsioonikoda viitas vaidlustatud otsuses ja menetlusse astuja oma vasturepliigis. Nagu tuleneb kohtuotsuse Starix punktist 64 ning kohtuotsuse Galáxia punktist 38, viitasid nende kahe kohtuasja hagejad Esimese Astme Kohtus varasema kaubamärgi mainele (määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5). Niisiis, kui hagejad nendes kahes kohtuasjas viitasid ühtlustamisameti menetluses nende kaubamärkide mainele, siis see viide oli tehtud sõltumata määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktile b keskendunud argumentidest, mille eesmärk on kinnitada, et segiajamise tõenäosus on olemas, viitamata nimetatud määruse artikli 8 lõikele 5 (kohtuotsuse Starix punkt 68 ja kohtuotsuse Galáxia punkt 41), ja kohtuasjast, milles tehti kohtuotsus Starix ilma, et oleks esitatud ühtegi tõendit maine kohta (kohtuotsuse Starix punkt 12). Sellistel asjaoludel jättis Esimese Astme Kohus arvesse võtmata neis kahes kohtuasjas hagejate esitatud väited, mille kohaselt apellatsioonikoda oleks pidanud läbi viima hindamise määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 alusel, millele nad ei olnud viidanud. Seevastu, nagu eespool juba tõdetud, ei olnud hageja ühtlustamisametis käesolevas asjas toimunud menetluses mitte ainult ilmselgelt viidanud määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b olevale põhjusele, vaid ka esitanud kõik faktilised andmed selleks, et saaks hinnata selle väite põhjendatust.
68 Eespool toodust tuleneb, et vastulausete osakond ei ole ületanud oma kaalutlusõiguse piire, jättes hageja vastulause tagasi lükkamata põhjendamatuse tõttu, kuna puudus põhjenduste tõlge. Seega on apellatsioonikoda rikkunud õigusnormi, tühistades vastulausete osakonna otsuse ja lükates vastulause põhjendamatuse tõttu tagasi.
69 Sellest tuleneb, et hageja väitega tuleb nõustuda ja sedastada, et vaidlustatud otsus rikub määruse nr 40/94 artikli 42 lõiget 3 ja artikli 74 lõiget 1 koostoimes määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõikega 3.
Kohtukulud
70 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet on vaidluse kaotanud, sest vaidlustatud otsus tühistati, jäetakse kohtukulud vastavalt hageja nõudele ühtlustamisameti kanda. Kuna menetlusse astuja on vaidluse kaotanud, jäetakse tema kulud tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 8. novembri 2004. aasta otsus (asi R 159/2004‑1).
2. Jätta ühtlustamisameti kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.
3. Jätta menetlusse astuja kulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. jaanuaril 2007 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |