ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)
17. jaanuar 2007(*)
Tühistamishagi – Ühine diplomaatiline esindus Abujas (Nigeeria) – Võla sissenõudmine tasaarvestuse teel – Määrused (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 ja nr 2342/2002 – Hea usu põhimõte rahvusvahelises avalikus õiguses
Kohtuasjas T231/04,
Kreeka Vabariik, esindajad: P. Mylonopoulos ja V. Kyriazopoulos,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja F. Dintilhac,
kostja,
mille esemeks on nõue tühistada 10. märtsi 2004. aasta toiming, millega komisjon nõudis tasaarvestuse teel sisse summa, mille Kreeka Vabariik oli kohustatud tasuma seoses osalemisega kinnisvaraprojektides, mis puudutavad komisjoni ja Euroopa Liidu teatud liikmesriikide diplomaatilist esindust Abujas (Nigeeria),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees R. García-Valdecasas, kohtunikud J. D. Cooke ja I. Labucka,
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. mai 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04 lk 74; edaspidi „finantsmäärus”), artikli 71 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Saadaoleva summa kindlaksmääramine on toiming, millega volitatud või edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja:
a) kontrollib võla olemasolu;
b) määrab kindlaks võla olemasolu ja suuruse või kontrollib seda;
c) kontrollib võla maksmisele kuulumise tingimusi.
2. Komisjonile kättesaadavaks tehtud omavahendid ja kõik saadaolevad summad, mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele, tuleb kindlaks määrata peaarvepidajale antavas sissenõudekorralduses, millele järgneb võlgnikule saadetav võlateade; mõlemad koostab vastutav eelarvevahendite käsutaja.”
2 Finantsmääruse artikli 72 lõike 1 kohaselt:
„Sissenõudmise kinnitamine on toiming, millega vastutav volitatud või edasivolitatud eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale sissenõudekorralduse väljastamise teel käsu nõuda sisse saadaolev summa, mille esimesena nimetatu on kindlaks määranud.”
3 Finantsmääruse artikli 73 lõike 1 alusel:
„Peaarvepidaja täidab sissenõudekorraldusi, mis käsitlevad vastutava eelarvevahendite käsutaja nõuetekohaselt kindlaksmääratud saadaolevaid summasid. Ta hoolitseb selle eest, et ühendused saavad oma tulu ja et nende õigusi kaitstakse.
Summade sissenõudmisel tasaarvestab peaarvepidaja ühenduste nõuded võlgnikele samaväärsete nõuetega, mis viimastel on ühenduste suhtes ja mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele.”
4 Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse finantsmäärust käsitleva määruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04; lk 145) artikli 78 kohaselt:
„1. Saadaoleva summa kindlaksmääramine on toiming, millega eelarvevahendite käsutaja tunnustab, et ühendustel on õigus saada summa võlgnikult, ja määrab kindlaks nõudeõiguse, millega võlgnikult nõutakse võla maksmist.
2. Sissenõudekorraldus on toiming, millega vastutav eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale käsu eelarvestatud summa sissenõudmiseks.
[…]”
5 Määruse nr 2342/2002 artikkel 79 sätestab:
„Saadaoleva summa kindlaksmääramiseks tagab vastutav eelarvevahendite käsutaja, et:
a) saadaolev summa on kindel ja selle suhtes ei kohaldata mingeid tingimusi;
b) saadaolev summa on kindlasummaline ja väljendatud täpselt sularahas;
c) saadaolev summa on võlgu ja selle suhtes ei kohaldata maksetähtaega;
d) võlgniku andmed on õiged;
e) sissenõutav summa on kirjendatud õigesse eelarvepunkti;
f) tõendavad dokumendid on nõuetekohased ning
g) on järgitud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet […]”.
6 Määruse nr 2342/2002 artikli 83 kohaselt:
„Pärast vastutava eelarvevahendite käsutaja ja võlgniku teavitamist nõuab peaarvepidaja menetluse igas etapis kindlaksmääratud saadaolevad summad sisse tasaarvestuse teel, kui võlgnikul on ühenduste vastu kindel, kindlasummaline ja maksmisele kuuluv nõue ning see on maksekorraldusega kindlaksmääratud summa.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
7 Pärast Nigeeria pealinna üleviimist Lagosest Abujasse üüris komisjon alates 1993. aastast Abujas hoonet oma delegatsiooni ja ajutiselt ka Euroopa Liidu teatud liikmesriikide, nende hulgas ka Kreeka Vabariigi esinduste tarbeks. Kokkuleppel nende liikmesriikidega (edaspidi „Abuja I projekt”) andis komisjon asjaomastele esindustele teatud kontoriruumid allüürile ja osutas neile teatud teenuseid. Liikmesriigid leppisid kokku oma esindustega seotud kulude jaotuse. Kreeka Vabariigi osa moodustas 5,5% kogukulust. Leides, et Kreeka Vabariik ei ole sellest tulenevat võlga tasunud, nõudis komisjon vastava summa tasaarvestuse teel sisse (vt allpool punkt 44).
8 Belgia Kuningriik, Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Iirimaa, Itaalia Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Portugali Vabariik ja komisjon (edaspidi „osapooled”) koostasid 18. aprillil 1994 Euroopa Liidu lepingu artikli J.6 alusel vastastikuse mõistmise memorandumi (edaspidi „esialgne memorandum”), mis käsitles nende diplomaatiliste esinduste tarbeks ühise infrastruktuuriga ühise suursaatkonnakompleksi ehitust (edaspidi „Abuja II projekt”). Esialgset memorandumi täiendati ühinemisprotokolliga pärast Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemist.
9 Esialgse memorandumi artikkel 1 nägi ette, et liikmesriikide suursaatkonnad ja komisjoni delegatsioon on eraldiseisvad diplomaatilised esindused, kellele laieneb 18. aprilli 1961. aasta diplomaatiliste suhete Viini konventsioon ja liikmesriikide osas veel ka 24. aprilli 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsioon.
10 Esialgse memorandumi artiklis 10 oli märgitud, et Abuja II projekti koordinaatorina tegutseb komisjon teiste osapoolte „nimel”.
11 Esialgse memorandumi artikli 11 kohaselt vastutab komisjon Abuja II projekti arhitektuurse teostatavusuuringu ja esialgse tasuvusuuringu ning projekteerimise korraldamise eest. See artikkel näeb ühtlasi ette täiendava vastastikuse mõistmise memorandumi koostamise „üksikasjaliku ehitusprojekti, kulude jaotuse ja ruumide jaotuse kohta kõigi osapoolte vahel pärast [Abuja II] projekti lõpuleviimist” (edaspidi „täiendav memorandum”). Lõpuks näeb artikkel 11 ette alalise korralduskomitee moodustamise, mis koosneb kõigi osapoolte esindajatest ja mille eesistuja on komisjonist, et Abuja II projekti koordineerida ja teostada selle üle järelevalvet. Alaline korralduskomitee esitab korralisi aruandeid nõukogu juures ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames (ÜVJP) moodustatud haldusasjade töörühmale (edaspidi „ÜVJP haldusasjade töörühm”).
12 Esialgse memorandumi artikkel 12 on järgmine:
„[Abuja II] projekti rahastatakse pärast artiklis 11 nimetatud [täiendava memorandumi] heakskiitmist osapoolte otseste maksetega, mis vastavad igale osapoolele määratud osalusega projektis. Komisjoni osalus kajastatakse vastaval eelarvereal.
Eeltööde kulud (I etapp) kaetakse komisjoni eelarve halduskuludest. Nende suurus on hinnanguliselt 140 000 eküüd. Kui [Abuja II] projekt on ellu viidud, maksavad kõik osapooled need kulud tagasi summas, mis vastab igaühe osalusele projektis.”
13 Esialgse memorandumi artikkel 13 sätestab:
„Kõik osapooled tagavad pärast [täiendava memorandumi] heakskiitmist nende vastutusel olevate kulude täieliku tasumise. Iga osapoole tasumisele kuuluv kogusumma sisaldab:
a) talle määratud ruumide pinna kõiki kulusid ja
b) tema osa ühiste ja avalike ruumide kuludest, mis on arvutatud proportsionaalselt talle määratud ruumide pinna osakaalule ruumides, mis ei ole ühised.”
14 Esialgse memorandumi artikkel 14 näeb ette, et komisjon tasub kõigi osalevate riikide nõusolekul ja osavõtul kõik kolmandatele isikutele (lepingupooltele) tasumisele kuuluvad summad.
15 Esialgse memorandumi artikli 15 lõige 1 sätestab:
„Kui mõni osapool otsustab [Abuja II] projektist taganeda kirjutamata alla artiklis 11 nimetatud [täiendavale memorandumile], kaotavad käesoleva vastastikuse mõistmise memorandumi sätted, sealhulgas artiklites 12 ja 13 sätestatud rahalised kohustused, taganeva osapoole suhtes kehtivuse.”
16 Ühendus, keda esindas komisjon, sõlmis 29. märtsil 1995 esimese lepingu ühisettevõtjaga, mille moodustasid komisjoni korraldatud Abuja II projekti arhitektuurikonkursi võitja Dissing & Weitling arkitektfirma A/S ühelt poolt ja COWIconsult Consulting Engineers and Planners A/S teiselt poolt (edaspidi „konsultandid”). Selle lepingu artikliga 1 kinnitas komisjon osapoolte tahet sõlmida konsultantidega „lõplik leping”. Artikli 2 kohaselt valmistavad konsultandid ette sellekohase projekti. Nende ettevalmistuste kulud ulatusid 212 547,59 euroni.
17 Asjaomaste liikmesriikide välisministeeriumide pädevate talituste esindajate ja Dissing & Weitling arkitektfirma arhitektide nõupidamistel määrati kindlaks iga liikmesriigi esinduse tegelikud vajadused ja igaühe osa kulude katmisel.
18 ÜVJP raames moodustatud kinnisasjade alltöörühm kogunes 26. oktoobril 1995. Koosoleku protokollist nähtub, et alltöörühm teeb komisjonile ettepaneku:
„[…]
– lõpetada [projektülesande] etapp;
– teha koos arhitektibürooga [eelprojekti etapi plaanide] koostamiseks vajalikud toimingud [alalise korralduskomitee] poolt ette nähtud tähtaegadeks;
– sõlmida [pinnase ja asukohauuringu] lepingud, kuna viimati nimetatud [leping] on täiendava memorandumi sõnastamiseks tingimata vajalik;
– katta nimetatud etappidega seotud kulud.”
19 Alltöörühm kinnitas, et „komisjoni poolt ülekantud summasid käsitletakse temapoolse avansina iseseisvasse ad hoc fondi, mis varasema kokkuleppe kohaselt on [Abuja II] projekti sobiv rahastamisviis” ja et „kui projekt jääb ellu viimata, maksavad teised osapooled komisjonile need summad tagasi varasemate etappide suhtes kokkulepitud korras”.
20 Alaline korralduskomitee (vt eespool punkt 11) kogunes 24. novembril 1995. Koosoleku protokollis on märgitud, et konsultantidega sõlmitav „tehnilise abi” leping summas 2 676 369 eurot (edaspidi „põhileping”) on esitatud komisjoni hangete ja lepingute nõuandekomiteele (CCAM) heakskiitmiseks. Samas on ka märgitud, et „kui projekt jääb ellu viimata, maksavad teised osapooled komisjonile need summad tagasi”.
21 Komisjon sõlmis põhilepingu 27. detsembril 1995. See käsitles Abuja II projektülesannet ja eelprojekti etappi (artiklid 4.4 ja 4.5), samuti võimalikke detailprojekte (artikkel 4.6).
22 ÜVJP haldusasjade töörühm kiitis eelprojekti heaks 19. septembril 1996.
23 ÜVJP haldusasjade töörühm tegi 21. novembril 1996 komisjonile ettepaneku rakendada ad hoc meetmeid, et arhitektid alustaksid detailprojektide väljatöötamist. Töörühm märkis, et selle etapi ametlik leping sõlmitakse pärast täiendava memorandumi lõplikku vormistamist. Sellel koosolekul tegi komisjon ülalmainitud töörühmale teatavaks kulude summa, mis ta oli kuni 15. novembrini 1996 Abuja II projekti ettevalmistamiseks avansina kandnud, see summa oli ligikaudu 2,8 miljonit eurot.
24 Sama töörühm kogunes 24. veebruaril 1997 ja otsustas täiendava memorandumi lõplikku vormistamist ära ootamata töötada välja detailprojektid ja lepingudokumendid. Selle koosoleku protokoll sisaldab järgmisi otsuseid:
„Teha komisjonile ettepanek teha koos arhitektidega dokumentide väljatöötamiseks vajalikud toimingud ja tasuda nendeks töödeks vajalikud summad projekti jaoks kokkulepitud korras. Nagu varasematel juhtudel maksavad teised osapooled selliselt makstud avansi komisjonile hiljem tagasi [esialgses memorandumis] selleks ettenähtud korras.”
25 Järgnenud kuudel taganes mitu liikmesriiki Abuja II projektist. ÜVJP haldusasjade töörühm kohustas 28. aprillil 1997 komisjoni tegema „Taani Kuningriigiga kahepoolseid toiminguid, et maksta komisjonile tagasi tema osa nendest projektiga seotud kuludest, mis komisjon on kandnud osapoolte arvel”. Samasugune otsus tehti pärast Iirimaa taganemist 1997. aasta septembris, samuti pärast Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi taganemist.
26 Komisjon sõlmis arhitektidega 12. novembril 1997 põhilepingu juurde lisalepingu, mille esemeks on detailprojektide koostamine ja sõidukulude hüvitamine summas 1 895 696 eurot.
27 ÜVJP haldusasjade töörühm märkis 18. juunil 1998, et Belgia Kuningriik võib Abuja II projektist taganeda. Selle koosoleku protokollist nähtub, et alaline korralduskomitee juhtis tähelepanu, et Belgia Kuningriik maksaks ära oma osa kuludest, nagu need on pärast eelprojekti heakskiitmist kindlaks määratud.
28 Komisjon saatis Kreeka Vabariigile 10. juunil 1998 maksekorralduse summas 153 367,70 eurot, mis vastab Kreeka Vabariigi osale ehk 5,06%le kogukuludest projekti esialgses etapis. Maksetähtajaks määrati 31. detsember 1998.
29 Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Prantsuse Vabariik, Itaalia Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik ja komisjon kirjutasid täiendavale memorandumile alla 9. detsembril 1998. Täiendava memorandumi artikkel 11 näeb ette projekti rahastamise fondi loomise.
30 Vastavalt täiendava memorandumi artiklile 14 kohaldatakse memorandumi ajutiselt allakirjutamisele järgneva teise kuu esimesest päevast alates ja see jõustub teise kuu esimesel päeval arvates päevast, mil liikmesriigid ja komisjon teatavad selle ratifitseerimisest.
31 Komisjon kuulutas 28. aprillil 1999 välja hanke asjaomaste liikmesriikide saatkondade ja ühenduse delegatsiooni hoonete ehitamiseks (EÜT 1999, S 82). Selles oli märgitud, et Kreeka saatkonna ruumide pindala on 677 m2.
32 Komisjon „kordas” 3. septembril 1999 ÜVJP haldusasjade töörühmale oma 1998. aasta taotlust, et liikmesriigid maksaksid talle tagasi summad, mis ta on eelprojekti etapi eest konsultantidele maksnud. Ta osutas, et teatud liikmesriigid on tasumisele kuuluvad summad juba ära maksnud, kuid mõned, nende hulgas ka Kreeka Vabariik, ei ole neid enne 31. detsembri 1998. aasta tähtaja möödumist tagasi maksnud. Komisjon lisas, et osapooltele saadetakse uus maksekorraldus, mis puudutab esiteks detailprojektide kulusid ja teiseks Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi taganemisest tulenevatest ümberkorraldustest tingitud kulusid.
33 Alaline korralduskomitee kogunes 20. septembril 1999 ehitusfirmade eelvaliku tegemiseks. Kreeka Vabariigi esindaja kirjutas koosoleku protokollile alla. Pakkumiskutse edasisteks ehitustöödeks avaldati 17. märtsi 2000. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas S 54.
34 Komisjon nõudis 17. veebruari 2000. aasta maksekorraldusega Kreeka Vabariigilt 168 716,94 euro tasumist detailprojekte puudutava hankemenetluse toimiku koostamise eest.
35 Alaline korralduskomitee otsustas 22. juunil 2000 valida projektile uue lähenemisnurga (edaspidi „Abuja II vähendatud projekt”), mis osutus vajalikuks Prantsuse Vabariigi taganemise tõttu. Abuja II vähendatud projekt nägi eelkõige ette ühiste hoonete ja infrastruktuuri väljajätmise ning ruumide pinna vähendamise. Kreeka Vabariigi esindaja märkis sellel koosolekul, et ta on projektiga nõus eeldusel, et tema juhtkond selle heaks kiidab. Komisjon saatis 29. juunil Kreeka Vabariigile 22. juuni 2000. aasta koosoleku protokolli ja palus temalt ametlikku seisukohta Abuja II vähendatud projekti kohta.
36 Komisjon kordas oma taotlust Kreeka Vabariigi esindajatele 5. septembril 2000. Pärast uut, 14. septembri 2000. aasta kuupäevaga meeldetuletust saatis komisjon 25. septembril 2000 Kreeka Vabariigile faksi teel kirja, millele vastamise tähtajaks oli määratud 30. september 2000, märkides, et vaikimist tõlgendatakse projektist taganemisena. Kreeka ametiasutused teatasid 2. oktoobril 2000 komisjonile, et neil ei ole võimalik Abuja II vähendatud projekti puudutavat vastust anda. Seepeale vastas komisjon samal kuupäeval, et ta tegi arhitektidele ülesandeks Abuja II vähendatud projekti ümbertegemise, jättes välja Kreeka Vabariigi.
37 Komisjon saatis 28. jaanuari 2002. aasta kirjaga Kreeka Vabariigile võlateate 1 276 484,50 euro kohta Abuja II projekti ehitustööde kulude katteks. Seejärel tühistas komisjon nimetatud võlateate.
38 Pärast oma saatkonna avamist Abujas vabastas Kreeka Vabariik 13. juulil 2002 ajutised ruumid, mida ta kasutas Abuja I projekti raames.
39 Komisjon edastas 11. oktoobri 2002. aasta kirjaga Kreeka Vabariigile ametlikult võlateated Abuja I ja Abuja II projektide eest tasumata summade kohta ning nõudis temalt kogusummas 861 813,87 euro ja 11 000 USA dollari (USD) tasumist.
40 Pärast poolte vahel peetud läbirääkimisi tuletas komisjon 31. jaanuari 2003. aasta kirjaga Kreeka Vabariigile meelde, et viimane ei ole tasunud oma võlga Abuja I ja Abuja II projektide eest ning nõudis temalt kogusummas 516 374,96 euro ja 12 684,89 USA dollari tasumist enne 2003. aasta veebruari lõppu. Komisjon lisas, et kui tähtaja möödumisel ei ole makset tehtud, nõuab ta asjaomased summad sisse kõiki selleks ette nähtud õiguslikke vahendeid kasutades.
41 Järgnevate kuude kestel vaidlesid Kreeka Vabariik ja komisjon tasumisele kuuluva summa suuruse üle.
42 Kreeka Vabariik saatis 29. detsembril 2003 oma alalisele esindajale Euroopa Liidu juures järgmise kirja:
„Kuna komisjon jääb oma seisukoha juurde, mis puudutab meie riigi võlga Abuja II projekti eest, ja kohaldab tasaarvestuse korda, palume teil menetlust jälgida ja meile teatada, kas ja millises osas seda on rakendatud, et Kreeka Vabariik saaks välja selgitada, millises ulatuses ta Euroopa Komisjoni vastu hagi esitab.
Tuletame meelde, et Abuja I projekti osas oleme tunnistanud oma võlga kuni 2002. aasta maini, kuid komisjoni nõutav summa katab ajavahemikku 2002. aasta juulini ja pärast seda. Kuna kavatseme oma eespool nimetatud võla tasuda, palume teil võtta ühendust komisjoni pädevate finantstalitustega, et kontrollida asjaolusid, millest moodustub meie võla täpne kogusumma eurodes kuni 2002. aasta maini.”
43 Komisjon saatis 16. veebruaril 2004 Kreeka Vabariigile kirja, milles määratles viimase poolt veel tasumata võla Abuja I ja Abuja II projektide eest. Kirjale lisatud tabelist, milles on loetletud üksteist võlateadet Abuja I ja Abuja II projektide eest tasumata summade kohta, nähtub, et komisjon nõudis Kreeka Vabariigilt 565 656,80 euro tasumist. Selles kirjas täpsustas komisjon, et:
„[Kreeka Vabariik] edastas komisjonile järgmise nõude: […]
2000GR161PO005OBJ 1 MANDRI-KREEKA – Interim payement – 4 774 562,67 eurot.
Tuginedes [finantsmääruse artikli 73 lõike 1 teises lõigus] sätestatud maksetingimustele, teeb komisjon võlgade ja nõuete tasaarvestuse, võttes ühtlasi vajalikel juhtudel arvesse ka viivise.
Juhul kui teie poolt teatavaks tehtud nõuded ületavad tasaarvestuse summa, kantakse teile võimalikult kiiresti üle netosumma, millele teil on õigus. […]”
44 Komisjon kandis 10. märtsil 2004 Kreeka Vabariigile üle rahalised vahendid MandriKreeka piirkondliku rakenduskava raames. Selle asemel, et maksta 4 774 562,67 eurot (vt eespool punkt 43), kandis komisjon üle ainult 3 121 243,03 eurot. Nii nõudis ta tasaarvestuse teel sisse summa, mida Kreeka Vabariik ei olnud veel tasunud ja millest 565 656,80 eurot olid seotud Abuja I ja Abuja II projektidega (edaspidi „vaidlustatud toiming”).
Menetlus ja poolte nõuded
45 Kreeka Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 22. aprillil 2004. Kohtuasi registreeriti numbriga C189/04.
46 Nõukogu 26. aprilli 2004. aasta otsuse 2004/407/EÜ, Euratom, millega muudetakse Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli artikleid 51 ja 54 (ELT L 132, lk 5; ELT eriväljaanne 01/05, lk 85), artiklile 2 tuginedes suunas Euroopa Kohus 8. juuni 2004. aasta määrusega kohtuasja edasi Esimese Astme Kohtule.
47 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus alustada suulist menetlust ja palus menetlust korraldavate meetmete raames pooltel kirjalikult vastata reale küsimustele. See palve täideti.
48 Komisjon toonitas oma vastustes Esimese Astme Kohtu küsimustele, et kohtutoimikust tuleb eemaldada nõukogu õigustalituse 26. juuni 1998. aasta arvamus, mille Kreeka Vabariik esitas oma hagiavalduse 12. lisas.
49 Poolte kirjalikud avaldused ja nende vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 10. mai 2006. aasta kohtuistungil.
50 Kreeka Vabariik palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada toiming, millega komisjon tegi tasaarvestuse 565 656,80 euro suuruses summas;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
51 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Põhiküsimus
52 Kreeka Vabariik tugineb ainsale väitele, mis tuleneb esialgse ja täiendava memorandumi, finantsmääruse ja määruse nr 2342/2002 rikkumisest.
53 See väide jaguneb kaheks osaks. Esmalt väidab Kreeka Vabariik, et komisjon rikkus oma Abuja I ja Abuja II projektidega seotud rahalisi kohustusi ja eriti, et tal ei ole mingeid rahalisi kohustusi seoses Abuja II projektiga. Teiseks ja igal juhul väidab ta, et komisjonil puudus õigus kõnealuseid summasid tasaarvestuse teel sisse nõuda põhjusel, et nõuded ei olnud kindlad ega kindlasummalised finantsmääruse ja määruse nr 2342/2002 tähenduses.
Väite esimene osa, mis tuleneb esialgse ja täiendava memorandumi rikkumisest
Poolte argumendid
54 Kreeka Vabariik möönab Abuja I projekti suhtes kõigepealt, et ta on kohustatud tasuma summad üüri ja halduskulude katteks ehk kokku (ilma intressideta) 50 312,67 eurot ja 11 000 USA dollarit. Neid summasid ei ole viivitamatult tasutud seetõttu, et esiteks ei olnud mõnes võlateates täpselt näidatud, millist ajavahemikku see puudutab. Selles osas osutab Kreeka Vabariik 9. märtsi 2000. aasta võlateadet ja viitab oma 29. detsembri 2003. aasta kirjale, milles ta palus võlateateid täpsustada. Teiseks esines erimeelsusi kuupäeva osas, millal asjaomane üür kuulus tasumisele. Viimaks, kolmandaks otsustas komisjon vaidlustatud tasaarvestuse tegemise ühepoolselt.
55 Seejärel toonitab Kreeka Vabariik, et seoses Abuja II projektiga ei ole tal mingeid rahalisi kohustusi. Selles küsimuses on otsustav tähtsus asjaolul, et ta ei ole ratifitseerinud täiendavat memorandumit.
56 Esialgsest memorandumist nähtub tõesti, et osapool võib projektist taganeda kas kirjutamata alla täiendavale memorandumile (artikli 15 lõige 1) või siis pärast täiendava memorandumi jõustumist (artikli 15 lõige 2). Kreeka Vabariik toonitab, et ta taganes Abuja II projektist esimest võimalust aluseks võttes. Täiendavale memorandumile kirjutas ta küll alla, kuid ei ole seda kunagi ratifitseerinud. Ratifitseerimata jätmine on samaväärne Abuja II projektist taganemisega.
57 Täiendava memorandumi artikli 14 kohaselt (vt eespool punkt 30) on ratifitseerimine nimetatud memorandumi jõustumiseks vajalik eeltingimus ja see jõustus alles pärast Kreeka Vabariigi taganemist.
58 Esialgse memorandumi artikli 15 lõike 1 kohaselt on taganemise tagajärjeks see, et Kreeka Vabariigile ei jäänud ühtki rahalist kohustust.
59 Kreeka Vabariik rõhutab, et esialgse memorandumi artiklist 12 ja eriti selle teisest lõigust tuleneb, et Abuja II projekti eeltööde kulud katab komisjon. Ta lisab, et kui projekt oleks ellu viidud, oleks need kulud tulnud tagasi maksta kõigi osapoolte osamaksetena vastavalt igaühe osalusele projektis (vt eespool punkt 12). Neid kulusid ei pea võtma enda kanda need, kes täiendavat memorandumit ratifitseerimata või vähemalt enne selle jõustumist projektist taganesid.
60 Kreeka Vabariigi arvates kinnitab nõukogu õigustalituse 26. juuni 1998. aasta arvamus selles osas tema tõlgendust.
61 Iga teistsugune järeldus moonutab „projekti mõtet”. Kuigi liikmesriigid on Abuja II projekti raames andnud komisjonile teatud volitused, on neile jäänud teatav autonoomia, nii et nende tegevus ei ole „täpsete, kategooriliste ja jäikade eeskirjadega takistatud ega piiratud”. Nii võib liikmesriik projektist taganeda, kui ta leiab, et see on rahaliselt ebasoodus, või muul õiguspärasel põhjusel.
62 Kreeka Vabariigi hinnangul tuleneb eelnevast, et komisjon on rikkunud esialgset memorandumit, eriti selle artiklit 15, samuti täiendavat memorandumit.
63 Kreeka Vabariik juhtis oma repliigiga tähelepanu, et paljud liikmesriigid on Abuja II projektist taganenud, kuna projekti maksumus kasvas märkimisväärselt võrreldes esialgse eelarvega.
64 Ta toonitas ühtlasi, et komisjoni õiguslik argument käesolevas asjas on üllatav. Ühest küljest möönab komisjon, et täiendav memorandum ei ole kohaldatav ja tugineb seega Kreeka Vabariigi väidetavale lepingueelsele vastutusele. Teisest küljest leiab komisjon teise võimalusena, et täiendav memorandum on tervikuna juriidiliselt siduv. Kreeka Vabariigi arvates on rahvusvaheline leping kas tervikuna kehtiv või siis ei ole kehtiv, kuna seda ei ole ratifitseeritud. Järelikult ei saa selle sätteid põhinõude osas lugeda kohaldamatuteks ja kohaldada neid teise võimalusena. Selles osas on olemusliku ja otsustava tähtsusega küsimus, kas täiendav memorandum on või ei ole kehtiv.
65 Komisjoni argumendi kohta, mille kohaselt kannab Kreeka Vabariik lepingueelset vastutust selle eest, et ta tekitas teistel osapooltel ootuse, et ta võtab enda kanda lõplikke lepingulisi kohustusi, väidab viimane, et sel ootusel võiks olla alust, kui asjaolud ei oleks põhjalikult muutunud. Kuna paljud riigid projektist taganesid, kasvas selle maksumus arvestatavalt. See raske koormus, mis lisandub Abuja II projekti tingimuste radikaalsele muutumisele, on tema lõpliku ja õigustatud taganemise põhjenduseks.
66 Kreeka Vabariigi hinnangul reguleerivad osapoolte õigusi ja kohustusi, sealhulgas nende rahalisi kohustusi, ainult esialgne ja täiendav memorandum. Kui eeldada, et tööde tegemise ajal ajutise korralduskomitee poolt vastu võetud võimalikud otsused on eespool viidatud õiguslikus raamistikus siduvad, ei saa need mingil juhul olla selle suhtes ülimuslikud.
67 Lõpuks, Kreeka Vabariik ei asu seisukohal, et komisjon peab Abuja II projektiga seotud kulud enda kanda võtma. Esialgse memorandumi (artiklid 12 ja 13) ning täiendava memorandumi (artikkel 14) õige tõlgendus näitab, et see koormus jääb ainult lõplike osapoolte kanda, kellele eranditult kuuluvad kinnistukompleksi omandi- ja kasutusõigused. Komisjon, olles projekti kui terviku koordinaator, võib lõplikelt osapooltelt nõuda kõnealuste kulude enda kanda võtmist.
68 Komisjon vaidlustab Kreeka Vabariigi argumendid, mis puudutavad Abuja I projekti. Ta selgitab, et viimase kanda jäävad tasud on arvutatud kuni 13. juulini 2002, st kuupäevani, mil ta vabastas ajutised ruumid.
69 Abuja II projekti osas esitab komisjon Kreeka Vabariigi vastutuse tõendamiseks kolm argumenti.
70 Esiteks on Kreeka Vabariigil lepinguline vastutus, lähtudes tema osaluse protsendist, projektile eelneva etapi kulude eest, mida käsitleb esimene memorandum (vt esialgse memorandumi artikli 12 teine lõik), kuna ta on nimetatud memorandumile alla kirjutanud ja selle ratifitseerinud.
71 Teiseks toonitab komisjon, et Kreeka Vabariigil lasub täiendavast memorandumist tulenev lepingueelne vastutus järgmiste etappide kulude eest, mis moodustavad valdava osa vaidlusalusest summast. Ta osutab eelkõige Kreeka Vabariigi käitumisele ja hea usu põhimõttele rahvusvahelises õiguses.
72 Kolmandaks ja teise võimalusena toonitab komisjon Kreeka Vabariigi lepingulist vastutust, mis tuleneb täiendava memorandumi ajutisest kohaldamisest volituse alusel. Selles osas väidab komisjon esmalt, et täiendava memorandumi artikkel 14 nägi ette selle ajutist kohaldamist, mis aga ratifitseerimise korral on lepinguliste kohustuste tekkimise aluseks. Kreeka Vabariik osales seega de facto ilmselgelt selles ajutises kohaldamises. Teiseks rõhutab komisjon eriti seda, et osalevate riikide ja tema kui projekti koordinaatori suhteid võib kvalifitseerida volitajate ja esindaja vahelisteks suheteks. Volitajatena on liikmesriigid kohustatud talle tagasi maksma kulud, mida ta on esindajana kandnud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
73 Kõigepealt tuleb meenutada, et EL lepingu raames – Amsterdami lepingust tulenevas sõnastuses – on Euroopa Kohtu volitused ammendavalt loetletud EL artiklis 46. See ei näe ette Euroopa Kohtu pädevust EL lepingu V jaotise sätete osas (Esimese Astme Kohtu 18. novembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T299/04, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 54 ja 55).
74 Käesoleva kohtuasja toimikust nähtub, et komisjoni ja liikmesriikide vahelised suhted, millel põhineb nende koostöö Abuja I ja Abuja II projektide lähteülesande koostamisel, projekteerimisel ja elluviimisel, kuuluvad EL lepingu V jaotise kohaldamisalasse (vt eelkõige eespool punkt 8). Ühtlasi on selge, et komisjon nõudis vaidlusalused summad sisse toiminguga, mis põhineb finantsmäärusel ja määrusel nr 2342/2002, seega kuulub tasaarvestuse toiming ühenduse õiguse valdkonda. Sellise toimingu peale saab esitada tühistamishagi EÜ artikli 230 alusel ja Esimese Astme Kohus on pädev käesolevat hagi lahendama.
75 Järgmisena tuleb uurida Kreeka Vabariigi varalist vastutust Abuja I ja Abuja II projektide eest.
76 Esiteks on Kreeka Vabariik põhimõtteliselt tunnistanud oma vastutust Abuja I projekti kulude eest ja täpsemalt, tunnistanud võlga 50 312,67 euro ja 11 000 USA dollari suuruses summas ilma intressideta. Ta vaidlustab aga oma vastutuse 72 714,47 euro suuruses kogusummas, mida komisjon on temalt nõudnud Abuja I projekti eest.
77 Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu kohaselt, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse menetlusele Esimese Astme Kohtus, ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt peab Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 nimetatud hagiavaldus sisaldama hagi eset ning ülevaadet fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad need andmed olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks vajadusel ilma muu teabe abita ette valmistada oma kaitse ja Esimese Astme Kohus saaks hagi lahendada. Selleks, et tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine, peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast (Esimese Astme Kohtu 28. aprilli 1993. aasta määrus kohtuasjas T85/92: De Hoe v. komisjon, EKL 1993, lk II523, punkt 20, ja Esimese Astme Kohtu 3. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T19/01: Chiquita Brands jt v. komisjon, EKL 2005, lk II‑315, punkt 64).
78 Kuigi Kreeka Vabariik põhimõtteliselt tunnistab oma vastutust Abuja II projekti eest, väidab ta, et tal ei ole tekkinud asjaomast võlga seetõttu, et esines erimeelsusi kuupäeva osas, millal asjaomane üür kuulus tasumisele (vt eespool punkt 54). Kreeka Vabariik ei ole siiski seda argumenti üldse esitanud oma hagiavalduses eespool punktis 77 osundatud kohtupraktika tähenduses.
79 Tuleb märkida, et komisjon nõudis Kreeka Vabariigilt Abuja I projekti eest 72 714,47 eurot, mis vastab tema ajutises kasutuses olnud ruumide üürile kuni 13. juulini 2002. Komisjon selgitas need tasud välja üksikasjalikus dokumentatsiooni alusel ja määras oma nõude kindlaks võlateadetega. Sellest tulenevalt lasub tõendamiskoormis kõnealuse summa alusetuse või ebaõige arvutamise küsimuses Kreeka Vabariigil. Viimane ei ole aga selgitanud oma seisukohta ei asjaomaste üüritasude sissenõutavaks muutumise kuupäeva ega tema ja komisjoni erinevate seisukohtade osas. Samuti ei ole Kreeka Vabariik täpsustanud, millest koosneb tema arvutatud summa 50 312,67 eurot ja 11 000 USA dollarit, ega põhjendanud, miks ta keeldub tunnistamast oma vastutust kogusummas 72 714,47 eurot, mida komisjon temalt Abuja I projekti eest nõuab.
80 Kreeka Vabariik ei ole tõendanud, et komisjon on tasumisele kuuluva summa suuruses eksinud. Nii ei ole Esimese Astme Kohtul võimalik hinnata, kas komisjon tasumisele kuuluva summa arvestamisel eksis, ega määrata komisjoni sissenõutud summa asemele summat, millega Kreeka Vabariik on nõustunud.
81 Kreeka Vabariik toonitab ühtlasi, et võlateated ei näita täpset ajavahemikku, mida need puudutavad (vt eespool punkt 54). Selles osas tuleb rõhutada, et Kreeka Vabariik ühelt poolt tunnistas oma vastutust asjaomase võla eest ja teiselt poolt ei ole ta esitanud vastuväiteid, kui ta sai mitu võlateadet ajavahemikul 30. novembrist 1997 kuni 31. jaanuarini 2001. Sellest tulenevalt on Kreeka Vabariigi hooleks esitada tõendid, et ta ei vastuta asjaomase võla eest. Seda ta ei ole ilmselgelt suutnud teha. Veel enam, nagu on märgitud eespool punktis 79, ei ole Kreeka Vabariik selgitanud, miks ta leidis, et ta ei ole vastutav summa eest, mille võrra summa, mida ta tunnistab, erineb komisjoni poolt nõutud summast. Ta ei ole ka täpsustanud, milles väidetav ebatäpsus võlateadetes selles osas seisneb.
82 Siit tulenevalt ei saa nõustuda Kreeka Vabariigi argumendiga, mis puudutab tema vastutust Abuja I projektiga seotud võlgade eest.
83 Teisena tuleb uurida Kreeka Vabariigi argumenti, mille kohaselt ei kanna ta Abuja II projekti eest mingit varalist vastutust. Rõhutades, et osapoolte õigused ja kohustused on kindlaks määratud üksnes esialgses ja täiendavas memorandumis, väidab Kreeka Vabariik, et ta on projektist taganenud, sest ta ei ole täiendavat memorandumit kunagi ratifitseerinud. Seega järeldub esialgse memorandumi artikli 15 lõikest 1, et tal ei ole Abuja II projekti osas mingeid rahalisi kohustusi (vt eespool punktid 55 ja 62).
84 Esimese Astme Kohus märgib selles osas eelkõige, et Kreeka Vabariik ei vaidlusta, et ta tegutses Abuja II projekti täieõigusliku osapoolena kuue aasta jooksul, nimelt 18. aprillist 1994 kuni 30. septembrini 2000. Kreeka Vabariik, kes käesolevas asjas väidab, et ta on Abuja II projektist taganenud, sest ta ei ole täiendavat memorandumit kunagi ratifitseerinud, osales kõnealuses projektis ligikaudu kahe aasta jooksul pärast nimetatud memorandumile allakirjutamist 1998. aasta detsembris (vt eespool punkt 29). Isegi pärast seda kui Kreeka Vabariik sai komisjonilt kirjad Abuja II vähendatud projekti kohta (vt eespool punktid 35 ja 36), ei taganenud ta ametlikult projektist, vaid piirdus oma 2. oktoobri 2000. aasta kirjas osutamisega, et tal ei ole võimalik Abuja II projektis osalemise kohta lõplikku vastust anda (vt eespool punkt 36). Kreeka Vabariik laskis oma käitumisega 1994. aasta aprillist kuni 2000. aasta septembrini teistel osapooltel püsivalt arvata, et ta säilitab oma osaluse Abuja II projektis. Nii laskis ta teistel osapooltel tekkida ootuse, et ta jätkab oma rahaliste kohustuste täitmist seoses Abuja II projektiga. Seega ei saa Kreeka Vabariigi kohustusi hinnata piiratult vaid esialgsest ja täiendavast memorandumist lähtudes, vaid tuleb arvestada ka ootusi, mida nimetatud liikmesriik oma käitumisega teistel osapooltel tekitas.
85 Esimese Astme Kohus meenutab selles osas, et hea usu põhimõte on rahvusvahelise tavaõiguse nõue, mida on tunnustanud Rahvaste Liidu juures tegutsenud Alaline Rahvusvaheline Kohus (vt 25. mai 1926. aasta kohtuotsus Saksamaa huvidest Poola Ülem-Sileesias, CPJI, Aseeria, nr 7, lk 30 ja 39) ja seejärel Rahvusvaheline Kohus, ning selle tagajärjel on see põhimõte käesolevas asjas siduv nii ühendusele kui ka teistele osapooltele.
86 See põhimõte on kodifitseeritud 23. mail 1969 sõlmitud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 18, mis näeb ette:
„Riik on kohustatud hoiduma toimingutest, mis võivad kaostada lepingu objekti ja eesmärgi, kui:
a) riik on lepingule alla kirjutanud või vahetanud lepingut moodustavad dokumendid ratifitseerimise, vastuvõtmise või kinnitamise tingimusel – selle ajani, mil ta väljendab selgelt oma kavatsust saada selle lepingu osaliseks; või
b) ta on väljendanud nõusolekut temale lepingu kohustuslikkuse kohta – kuni lepingu jõustumiseni ja seejuures tingimusel, et selline jõustumine ei veni ülemäära pikale.”
87 Ühtlasi tuleb märkida, et hea usu põhimõte tuleneb rahvusvahelises avalikus õiguses õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest, mis kohtupraktika kohaselt on ühenduse õiguskorra osa (Esimese Astme Kohtu 22. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas T115/94: Opel Austria v. nõukogu, EKL 1997, lk II‑39, punkt 93).
88 Fakt on see, et Kreeka Vabariik kirjutas 18. aprillil 1994 alla esialgsele memorandumile ja on selle ka ratifitseerinud. Seega on ta nimetatud memorandumi preambuli kohaselt üks Abuja II projekti osapooltest, kes otsustasid ehitada ühise saatkonnakompleksi „ühiste huvide vaimus”. Osapoole seisund toob kaasa teatud kohustusi, mis tekivad osapoolte koostööst ja solidaarsusest.
89 Esialgne memorandum puudutab Abuja II projekti eeletappe. Kuigi seda memorandumit, eriti selle artikleid 11–15 võib taunida nende ebaselguse pärast, tuleneb sellest vaieldamatult, et komisjon kohustus katma eeltööde kulud 140 000 eurot ja kõik osapooled pidid need kulud projekti elluviimise korral tagasi maksma vastavalt igaühe osalusele selles (vt eelkõige esialgse memorandumi artikkel 12, osundatud eespool punktis 12). Pooled kinnitasid kohtuistungil ühtlasi, et esialgse memorandumi artiklitest 11–15 tuleneb, et pärast esimest etappi, mis hõlmab projekti esialgset lähteülesannet, pidid projekti jätkamisest huvitatud osapooled kirjutama alla täiendavale memorandumile, mis puudutab hoone detailprojekti ja projekti rahastamise üksikasju.
90 Pärast esialgsele memorandumile allakirjutamist kirjutas komisjon osapoolte heakskiidul alla lepingud konsultantidega (vt eespool punkt 16). Kuigi kohtutoimikust nähtub, et kulud kasvasid võrreldes esialgsete arvestustega, ei tõstatanud osapooled, teiste hulgas ka Kreeka Vabariik, lisandunud kulude küsimust projekti eest vastutavate komiteede koosolekutel (vt eespool punktid 18–23).
91 Tuleb märkida, et esialgsest memorandumist, millele Kreeka Vabariik on alla kirjutanud ja mille ta on ratifitseerinud, nähtub, et liikmesriikide osalus projektis oli määratud lähtudes igaühe delegatsiooni jaoks soovitud ruumide pinna suurusest ja hõlmas ka osa ühiste ja avalike ruumide kuludest (vt eespool punkt 13). Kreeka Vabariik ei vaidlusta, et ta taotles oma saatkonna jaoks 591 m2 suurust pinda, nii et tema osaluseks projektis määrati neljateistkümne osapoolega arvestades esialgu 5,06%.
92 Pärast projekti lähteülesande etappi otsustasid osapooled vastupidiselt esialgses memorandumis sätestatule (vt eespool punkt 11) jätkata projekti elluviimist ja kanda hoone detailprojektiga seotud kulud enne täiendava memorandumi koostamist. ÜVJP haldusasjade töörühm andis oma 24. veebruari 1997. aasta koosolekul, millel osalesid kaks Kreeka Vabariigi esindajat, komisjonile loa teha koos arhitektidega detailprojektide väljatöötamiseks vajalikud toimingud täiendavat memorandumit ära ootamata (vt eespool punkt 24). Nähti ette, et „nagu varasematel juhtudel maksavad teised osapooled selliselt makstud avansi komisjonile hiljem tagasi esialgses memorandumis selleks ette nähtud korras”.
93 Tegemist on olulise asjaoluga. Otsustades detailprojektid välja töötada täiendava memorandumi koostamist ära ootamata, läksid osapooled eeletappidest kaugemale ja sõlmisid seega vaikimisi kokkuleppe viia projekt ellu. Sellest otsusest tingitud kulude osas ei saanud osapooled mõistagi tugineda täiendavas memorandumis ette nähtud korrale, mis ei olnud veel heaks kiidetud (vt eespool punkt 13). Seega, viidates esialgses memorandumis ette nähtud avansi hilisemale tagasimaksmisele, viitasid osapooled tegelikult selle artiklile 12, mille kohaselt maksavad osapooled komisjoni poolt avansina kaetud kulude summa tagasi, kui projekt on ellu viidud (vt eespool punkt 12). Seega, kui osapooled 24. veebruari 1997. aasta koosolekul otsustasid projekti ellu viia, ei saanud nad enam vabalt projektist taganeda, maksmata tagasi oma osa esialgsetest ja hilisematest kuludest.
94 Kuigi teatud liikmesriigid projektist seejärel taganesid (vt eespool punktid 25 ja 27), ei andnud Kreeka Vabariigi käitumine mingit alust tema osaluses kahtluse tekkimisele. Veel enam, ta ei esitanud vastuväiteid konsultantidega 12. novembril 1997 sõlmitud põhilepingust tulenevatele kuludele 1 895 696 euro suuruses summas (vt eespool punkt 26).
95 Kreeka Vabariik ja teised osapooled, kes ei olnud projektist taganenud, kirjutasid 9. detsembril 1998 alla täiendavale memorandumile (vt eespool punkt 29). Lisaks käitus Kreeka Vabariik järgnevatel kuudel nagu projekti täieõiguslik osapool. Alles 2000. aasta suvel teatas ta esimest korda oma kõhklustest osaluse jätkamise suhtes, mis viis komisjoni järeldusele, et ta on projektist taganenud (vt eespool punkt 36).
96 Kindel on see, et Kreeka Vabariigil oli õigus projektist taganeda. Siiski, pidades silmas kohustuste väljakujunemist pärast esialgset etappi ja täiendava memorandumi ratifitseerimata jätmisest hoolimata, leiab Esimese Astme Kohus, et ta ei saanud projektist taganeda, kandmata vastutust kulude eest, mis on seotud tema osalemisega Abuja II projektis.
97 Kreeka Vabariik, kes kirjutas täiendavale memorandumile alla, oli kohustatud teiste osapoolte suhtes tegutsema heas usus. Seda kohustust suurendab asjaolu, et Kreeka Vabariik kirjutas alla esialgsele memorandumile ja ratifitseeris selle ning oli 18. aprillist 1994 kuni 30. septembrini 2000 projektis „osalev osapool”. Selles osas tuleb esiteks rõhutada, et Kreeka Vabariik võttis osa projekti eest vastutavate komiteede koosolekutest ja kiitis komisjoni kulud heaks. Teiseks taotles Kreeka Vabariik hoonekompleksis oma saatkonna jaoks 591 m2 pinda ja pärast teatud liikmesriikide projektist taganemist nõustus suurendama seda numbrit 677 m2le (vt 28. aprilli 1999. aasta pakkumiskutse). Ta oli täielikult kaasatud projektiga seotud 1999. ja 2000. aasta hankemenetlustesse ning tema esindaja võttis osa ehitusfirmade hindamisest (vt eespool punktid 31 ja 33).
98 Lisaks ei avaldanud Kreeka Vabariik 18. aprillist 1994 kuni 30. septembrini 2000 kõhklusi projektis osalemise suhtes. Kui ta leidis, et tal ei ole mingeid rahalisi kohustusi enne täiendava memorandumi ratifitseerimist, oleks ta pidanud Abuja II projekti osas esitama vastuväited 10. juuni 1998. aasta ja 17. veebruari 2000. aasta maksekorraldustele, mis komisjon talle saatis (vt eespool punktid 28, 32 ja 34). Pealegi ei ole ta kunagi teatanud oma kavatsusest taganeda või mitte ratifitseerida täiendavat memorandumit, vaatamata paljude liikmesriikide taganemisele ja selle tagajärjel tema enda osaluse muutmisele projektis. Selle kohta tuleb märkida, et rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni kohaselt (vt eespool punkt 86) peab osaline, kes soovib rahvusvahelisest lepingust väljuda, teatama sellest teistele osalistele (artiklid 65 ja 67).
99 Esimese Astme Kohus leiab, et eelnevast nähtub, et Kreeka Vabariik on käitunud nagu projekti täieõiguslik osaline. Oma käitumisega lubas ta teistel osalejatel arvata, et ta nõustus toimingutega, mis komisjon osapoolte nimel tegi, ja kiitis need heaks. Nii tekitas ta teistel osapooltel usalduse selle vastu, et ta võtab enda kanda projektiga seotud rahalised kohustused. Ühtlasi tuleb sedastada, et tema osalus projektis, nimelt tema saatkonna ruumide pind 677 m2, mõjutas otseselt projekti kogumaksumust. Seega ei saanud Kreeka Vabariik hea usu põhimõttest tulenevalt vabaneda oma rahalistest kohustustest, tuginedes asjaolule, et ta ei ole täiendavat memorandumit ratifitseerinud.
100 Kreeka Vabariigi kohustused tulenevad veel ka esialgse memorandumi sõnastusest. Nagu Kreeka Vabariik märkis (vt eespool punkt 56), tuleneb esialgse memorandumi artikli 15 lõikest 1 sõnaselgelt, et osapool, kes täiendavale memorandumile alla ei kirjuta, võib projektiga seotud rahalistest kohustustest vabaneda (vt eespool punkt 15). Fakt on see, et Kreeka Vabariik kirjutas täiendavale memorandumile alla. Neil asjaoludel tuleb antud juhul esialgse memorandumi artikli 15 lõiget 1 mõista risti vastupidiselt Kreeka Vabariigi tõlgendusele.
101 Kreeka Vabariik väidab, et täiendava memorandumi ratifitseerimine on selle jõustumiseks vajalik eeltingimus (vt eespool punkt 57). Esimese Astme Kohus märgib selle kohta, et täiendava memorandumi artikli 14 kohaselt kohaldatakse seda ajutiselt allakirjutamisele järgneva teise kuu esimesest päevast alates. Kuna osapooled kirjutasid nimetatud memorandumile alla 9. detsembril 1998, kohaldati seda ajutiselt alates 1. veebruarist 1999. Seega oli ajutine memorandum Kreeka Vabariigi suhtes ajutiselt kohaldatav kuni 2000. aasta oktoobrini. Ta ei saa seda ajutist kohaldatavust eirata, tuginedes asjaolule, et ta ei ole memorandumit ratifitseerinud.
102 Lisaks tuleb sedastada, et teised kaheksa liikmesriiki, kes projektist taganesid, maksid kinni oma osa kuludest, kuigi nad kõik ei olnud täiendavat memorandumit ratifitseerinud.
103 Eelnevast järeldub, et Kreeka Vabariiki tuleb pidada vastutavaks kõikide kulude eest, mis on seotud tema osalemisega Abuja II projektis.
104 Kreeka Vabariik leiab, et ainult siis, kui asjaolud „ei oleks põhjalikult muutunud”, oli teistel osapooltel alust oodata, et ta võtab enda kanda lõplikud lepingulised kohustused (vt eespool punkt 65). Kuid hoone ehitamise projekti puhul, vastupidiselt Kreeka Vabariigi väidetule, ei saa projekti maksumuse suurenemist pidada „asjaolude põhjalikuks muutumiseks”. Pealegi nõustus Kreeka Vabariik projekti maksumuse suurenemisega, mis oli teada juba Abuja II projekti alustamisel (vt eespool punkt 90), ega esitanud ühtki vastuväidet, kui tema osalus projektis suurenes pärast mitme liikmesriigi taganemist aastatel 1997–1999.
105 Kõigest eelnevast järeldub, et ainsa väite esimene osa tuleb tagasi lükata.
Väite teine osa, mis tuleneb finantsmääruse ja määruse nr 2342/2002 rikkumisest
Poolte argumendid
106 Kreeka Vabariik toonitab, et kõnealuste summade tasaarvestuse teel sissenõudmisega rikkus komisjon finantsmäärust ja määrust nr 2342/2002.
107 Kreeka Vabariik väidab, et vastupidiselt sellele, mida osutab komisjon, valitseb ilmne ebaselgus nii Abuja I kui ka Abuja II projekti eest nõutavate summade suuruse ja nende põhjendatuse küsimustes. Kolme järjestikku 29. mail ja 11. oktoobril 2002 ning 31. jaanuaril 2003 saadetud kirjaga palus komisjon tal asjaomaste projektide eest üle kanda kolm täiesti erinevat summat (vastavalt 1 276 484,50 eurot, 861 813,87 eurot ja 516 374,96 eurot). Viivitus tasumisele kuuluva summa ülekandmisel on seega seletatav selguse puudumisega võlateadetes sisaldunud teatud andmete osas, samuti vastavate summade suurtest erinevustest (vt eespool punkt 54). Selles osas meenutab Kreeka Vabariik, et võlgnevus 1 276 484,50 eurot on tühistatud kui alusetu.
108 Kreeka Vabariik lisab, et komisjon rikkus põhimõtteid, mis reguleerivad määruse nr 2342/2002 artiklites 77–89 sätestatud tasaarvestuse teel sissenõudmise toiminguid. Eelkõige ei ole täidetud määruse nr 2342/2002 artikli 83 kohaldamise tingimused, mille kohaselt peab nõue olema kindel ja kindlasummaline, et tasaarvestus oleks kehtiv.
109 Pealegi sisaldavad finantsmäärus ja määrus nr 2342/2002 sätteid, mille eesmärk on kaitsta ühenduste rahalisi huve (määruse nr 2342/2002 artikli 78 lõige 1 ja artikli 80 lõige 1). Kuid antud juhul ei puuduta tasaarvestuse summa eriti just Abuja II projekti osas ühenduse nõudeid Kreeka Vabariigi vastu, vaid Abuja II projekti osapoolte võimalikke nõudeid ainuüksi esialgse memorandumi sätete alusel. Kreeka Vabariik järeldab sellest, et komisjon ei saa õiguspäraselt tugineda finantsmäärusega ette nähtud korrale.
110 Komisjon leiab, et hageja on ekslikult vaidlustanud kõnealused nõuded, mis on kindlad, kontrollitud ja kuuluvad maksmisele.
Esimese Astme Kohtu hinnang
111 Alustuseks tuleb toonitada, et finantsmääruse kohaldamisalast ja eriti määruse artiklist 1 nähtub, et selle artikli 73 lõikes 1 sätestatud tasaarvestuse teel sissenõudmise kord (vt eespool punkt 3) on kohaldatav vaid ühenduse eelarve summade suhtes. Vaidlust ei ole selles, et EÜ artikli 268 alusel, mis näeb ette, et eelarves näidatakse ära nii ühenduse kuluartiklid kui ka Euroopa Liidu lepingu ühise välis- ja julgeolekupoliitika sätetest tingitud institutsioonide kulud, oli komisjonil õigus arvata ühenduse eelarvesse Abuja I ja Abuja II projektidele tehtud kulud.
112 Kreeka Vabariigi hinnangul rikkus komisjon finantsmäärust ja määrust nr 2342/2002 seeläbi, et asjaomased nõuded ei olnud nimetatud määruste tähenduses „kindlad ja kindlasummalised”. Kreeka Vabariik juhib eelkõige tähelepanu sellele, et nõutavate summade suuruse ja nende põhjendatuse küsimustes valitses ebaselgus (vt eespool punktid 106–108).
113 Selles osas tuleb märkida, et komisjoni õigus tasaarvestuse teel sissenõude tegemiseks on finantsmääruse ja määrusega nr 2342/2002 üksikasjalikult reguleeritud.
114 Finantsmääruse artikli 73 lõige 1 näeb ette, et summade sissenõudmisel tasaarvestab peaarvepidaja ühenduste nõuded, mis on vastutava eelarvevahendite käsutaja poolt nõuetekohaselt kindlaks määratud, võlgnike samaväärsete nõuetega, mis viimastel on ühenduste suhtes ja mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele (vt eespool punkt 3).
115 Finantsmääruse artikkel 71 näeb kohaldamisele kuuluva korra osas ette, et vastutav eelarvevahendite käsutaja kõigepealt tuvastab nõude, nimelt kontrollib võla olemasolu, määrab kindlaks võla olemasolu ja suuruse või kontrollib seda ning kontrollib võla maksmisele kuulumise tingimusi (vt eespool punkt 1). Määruse nr 2342/2002 artikkel 79 nõuab eelarvevahendite käsutajalt selle tagamist, et saadaolev summa on „kindel” ja selle suhtes ei kohaldata mingeid tingimusi. Ühtlasi peab ta tagama, et saadaolev summa on „kindlasummaline” ja väljendatud täpselt sularahas ning et see on „võlgu”, st selle suhtes ei kohaldata maksetähtaega (vt eespool punkt 5). Lisaks sätestab määruse nr 2342/2002 artikkel 80, et saadaoleva summa kindlaksmääramine põhineb tõendavatel dokumentidel, mis kinnitavad ühenduste õigust saadaolevale summale.
116 Iga nõue, mis on „kindel, kindlasummaline ja kuulub maksmisele”, peab olema kindlaks määratud peaarvepidajale antavas sissenõudekorralduses, mille koostab vastutav eelarvevahendite käsutaja (finantsmääruse artikli 71 lõige 2). Sissenõudekorraldus on toiming, millega eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale käsu eelarvestatud summa sissenõudmiseks (määruse nr 2342/2002 artikli 78 lõige 2).
117 Kreeka Vabariik ei ole käesolevas asjas tõendanud, et eelarvevahendite käsutaja tegi vea, järeldades, et asjaomane nõue on „kindel, kindlasummaline ja kuulub maksmisele”.
118 Selles osas tuleb rõhutada, et tasaarvestus finantsmääruse artikli 73 lõike 1 alusel ei ole välistatud, kui üks võlgadest on vaidlustatud või kui komisjoni ja võlgniku vahel on nende võlgade üle peetud läbirääkimisi. Vastasel korral saaks võlgnik võla sissenõudmist lõpmatuseni edasi lükata.
119 Tegelikult palus Kreeka Vabariik 29. detsembri 2003. aasta kirjas oma alalisel esindajal Euroopa Liidu juures teha kindlaks, kuidas komisjon teeb tasaarvestuse, seda vähemalt Abuja II projekti osas (vt eespool punkt 42).
120 Vaatamata oma 29. detsembri 2003. aasta kirjale, väidab Kreeka Vabariik käesolevas asjas, et nõuded ei olnud kindlad ja kindlasummalised seetõttu, et komisjon palus Kreeka Vabariigil asjaomaste projektide eest üle kanda kolm täiesti erinevat summat (vt eespool punkt 107). Kuigi 2002. aastal võis nõuete osas puududa selgus, leiab Esimese Astme Kohus, et pärast poolte kirjavahetust ja toimiku uut läbivaatamist jõudis komisjon tasumisele kuuluvate summade osas kindlale järeldusele aastal 2004, kui ta tegi sissenõude.
121 Tuleb täpsustada, et Kreeka Vabariik möönab, et komisjon tühistas võlateate 1 276 484,50 euro nõudes rohkem kui aasta enne tasaarvestuse teel sissenõude tegemist märtsis 2004 (vt eespool punkt 107). See võlateade puudutas Abuja II projektiga seotud ehituskulusid ja käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et neid summasid komisjon vaidlustatud toiminguga sisse nõuda ei püüdnud. Siit tulenevalt ei ole käsitletav võlateade antud juhul asjassepuutuv.
122 Komisjoni 11. oktoobri 2002. aasta kirjas Abuja I ja Abuja II projektide eest nõutud summat 861 813,87 eurot ja 11 000 USA dollarit vähendas komisjon juba enne sissenõudmise otsust. Oma 31. jaanuari 2003. aasta kirjas nõudis komisjon 516 374,96 euro ja 12 684,89 USA dollari tasumist.
123 Pärast viimase maksuteate saatmist 28. märtsil 2003 ja makse tegemata jätmise eest viivise arvestamist määras komisjon oma 16. veebruari 2004. aasta kirjas tasumisele kuuluva summa suuruseks 565 656,80 eurot (vt eespool punkt 43). Kirja lisadena edastas ta 11 võlateadet, mis hõlmasid ajavahemikku 20. augustist 1997 kuni 28. märtsini 2003, ja märkis, et kavatseb teha sissenõude tasaarvestuse teel.
124 Lisaks nähtub kohtutoimikust, et vaidlustatud toimingut sooritades tugines komisjon tõendavatele dokumentidele, mis kinnitavad ühenduste õigusi kooskõlas finantsmääruse artikliga 71 ja määruse nr 2342/2002 artikliga 80. Nende tõendavate dokumentide hulgas on esialgne memorandum, millele Kreeka Vabariik on alla kirjutanud ja mille ta on ratifitseerinud, täiendav memorandum, millele Kreeka Vabariik on alla kirjutanud, nende koosolekute protokollid, mille käigus osapooled, nende hulgas Kreeka Vabariik, andsid komisjonile loa jätkata Abuja II projekti, ootamata ära täiendava memorandumi lõplikku valmimist, dokumendid Kreeka Vabariigi kaasamise kohta projektiga seotud hankemenetlusse aastatel 1999 ja 2000, samuti rida dokumente Abuja I projektiga seotud kulude kohta, mis on Kreeka Vabariigi kanda kuni 13. juulini 2002.
125 Lisaks on 11 võlateatest, mille komisjon 16. veebruari 2004. aasta kirja lisadena Kreeka Vabariigile saatis, igaühes määratud maksetähtpäev, nagu määruse nr 2342/2002 artikkel 78 ette näeb, ja vaidlust ei ole selles, et Kreeka Vabariik ei ole määratud tähtaja jooksul oma võlgu ära maksnud.
126 Kreeka Vabariik ei ole esitanud ainsatki dokumenti tõendamaks, et komisjon ei ole järginud asjassepuutuvate määrustega kehtestatud korda ja et tal ei olnud õigust järeldada, et nõue oli „kindel, kindlasummaline ja kuulus maksmisele”. Eelkõige ei ole Kreeka Vabariik tõendanud, et võlad olid seotud tingimustega ja et tasumisele kuuluv summa ei olnud täpselt kindlaks määratud (vt eespool punkt 115).
127 Kreeka Vabariik ei ole Abuja II projekti osas tegelikult väitnud, et nõue ei olnud kindel ja kindlasummaline. Ta piirdus osutamisega, et tal ei olnud selle projekti osas mingeid rahalisi kohustusi, ja tema ainsa väite esimest osa käsitledes Esimese Astme Kohus selle argumendiga ei nõustunud.
128 Abuja I projekti osas leiab Kreeka Vabariik, et komisjon ei oleks käimasolevate läbirääkimiste ajal pidanud sissenõuet tegema. Kuid nagu märkis Esimese Astme Kohus eespool punktis 118, ei saa läbirääkimiste pidamine komisjoni takistada sissenõuet tegemast. Komisjoni 12. juuni 2003. aasta kirjast nähtub, et ta oli kursis Kreeka Vabariigi vastuväitega Abuja I projekti osas alates sellest kuupäevast. Esimese Astme Kohus leiab, et komisjonil oli õigus kõnealune vastuväide tagasi lükata ning finantsmääruse ja määrusega nr 2342/2002 sätestatud korda järgides teha 2004. aasta märtsis sissenõue tasaarvestuse teel.
129 Kreeka Vabariigi arvates ei olnud komisjonil õigust tasaarvestuse teel sissenõuet teha, kuna ülalmainitud määruste eesmärk on kaitsta ühenduste rahalisi huve. Asjaomased nõuded kuulusid väidetavalt osapooltele ja mitte ühendusele (vt eespool punkt 109).
130 Esimese Astme Kohus leiab, et asjaomased nõuded kuuluvad ühendusele. Seoses Abuja I projektiga ei ole vaidlust selles, et liikmesriikide nõusolekul üüris komisjon kõnealuse hoone ja andis kontoriruumid neile allüürile. Samuti osutas komisjon liikmesriikidele teatavaid teenuseid. Liikmesriigid, nende hulgas Kreeka Vabariik, kasutasid ruume, olles täiesti teadlikud asjaolust, et komisjon sõlmis hoone omanikuga lepingu kõigi kasutajate nimel. Komisjon oli selles mõttes nende esindaja.
131 Komisjon oli osapoolte esindaja ka seoses Abuja II projektiga (vt näiteks esialgse memorandumi artiklid 11 ja 12, eespool punktid 11 ja 12). Kohtutoimikust nähtub, et komisjon tasus vaidlustatud summad liikmesriikide arvel ja avansina oma koguosalusest projektis. Seega kuulusid kõnealused summad tasumisele just komisjonile ja mitte osapooltele.
132 Sellest järeldub, et vastupidiselt Kreeka Vabariigi väidetule olid tasaarvestuse teel sissenõude tegemise tingimused vaidlustatud toimingu sooritamise ajal täidetud.
133 Seega tuleb ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Komisjoni taotlus eemaldada kohtutoimikust nõukogu õigustalituse 26. juuni 1998. aasta arvamus
134 Seoses komisjoni vastuväitega nõukogu õigustalituse 26. juuni 1998. aasta arvamuse suhtes (vt eespool punkt 48) tuleb meenutada, et avaliku huviga, mille kohaselt institutsioonid peavad saama enda huvides kasutada oma õigustalituste täiesti sõltumatult antud arvamusi, läheks vastuollu seisukoht, et selliseid sisedokumente saavad Esimese Astme Kohtu menetluses olevas kohtuvaidluses esitada teised isikud kui talitused, kelle taotlusel need on koostatud, kui nende esitamiseks puudub asjassepuutuva institutsiooni luba või kohtu korraldus (Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2002. aasta määrus kohtuasjas C445/00: Austria v. nõukogu, EKL 2002, lk I9151, punkt 12, ja Esimese Astme Kohtu 10. jaanuari 2005. aasta määrus kohtuasjas T357/03: Gollnisch jt v. parlament, EKL 2005, lk II1, punkt 34).
135 Kreeka Vabariik ei ole käesolevas kohtuasjas näidanud, et nõukogu on kõnealuse arvamuse esitamiseks loa andnud. Neil asjaoludel tuleb komisjoni taotlus rahuldada ja nimetatud arvamus kohtutoimikust eemaldada.
136 Kõigest eelnevast järeldub, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
137 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Kreeka Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Eemaldada kohtutoimikust nõukogu õigustalituse 26. juuni 1998. aasta arvamus, mille Kreeka Vabariik esitas hagiavalduse 12. lisas.
2. Jätta hagi rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
García-Valdecasas | Cooke | Labucka |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. jaanuaril 2007 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |