Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
10. aprill 2024(*)
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõige 2 – Õigusnormi rikkumine – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
Kohtuasjas T‑411/22,
Dexia, endine Dexia Crédit Local, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: avocats H. Gilliams ja J.-M. Gollier,
hageja,
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: K.‑P. Wojcik, J. Kerlin ja C. De Falco, keda abistasid avocats H.‑G. Kamann, F. Louis ja P. Gey,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Parlament, esindajad: J. Etienne, M. Menegatti ja G. Bartram,
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. d’Ursel, J. Haunold ja A. Westerhof Löfflerová,
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,
kohtusekretär: ametnik S. Jund,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 8. veebruari 2024. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Dexia, endine Dexia Crédit Local, palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et teda puudutavas osas tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 11. aprilli 2022. aasta otsus SRB/ES/2022/18 ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) tehtavate 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja oli Prantsuse krediidiasutus.
3 Vaidlustatud otsusega kehtestas kriisilahendusnõukogu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1; parandus ELT 2021, L 178, lk 12), artikli 70 lõike 2 alusel kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed (edaspidi „ex ante osamaksed“) 2022. aastaks (edaspidi „2022. aasta osamakseperiood“) nendele finantsinstitutsioonidele, kelle suhtes kohaldatakse selle määruse artiklit 2 koostoimes artikli 67 lõikega 4 (edaspidi „finantsinstitutsioonid“) ja kelle hulka kuulub ka hageja.
4 Autorité de contrôle prudentiel et de résolution (usaldatavusnõuete järelevalve ja kriisilahenduse amet, Prantsusmaa; edaspidi „ACPR“), kes on liikmesriigi kriisilahendusasutus määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses, kohustas 25. aprilli 2022. aasta maksuteatega hagejat tasuma tema 2022. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse, mille kriisilahendusnõukogu oli kindlaks määranud.
Vaidlustatud otsus
5 Vaidlustatud otsus koosneb põhiosast ja kolmest lisast.
6 Vaidlustatud otsuse põhiosas kirjeldatakse 2022. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete kindlaksmääramise protsessi, mida kohaldatakse kõigi finantsinstitutsioonide suhtes.
7 Selleks tuletas kriisilahendusnõukogu kõigepealt vaidlustatud otsuse 5. jaos meelde, et 1. jaanuaril 2016 alanud kaheksa-aastase esialgse perioodi (edaspidi „esialgne periood“) lõpuks peavad kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama sihttaseme (edaspidi „lõplik sihttase“), mis on vähemalt 1% krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtses kriisilahenduskorras (edaspidi „kriisilahenduskord“) osalevates kõigis liikmesriikides (edaspidi „osalevad liikmesriigid“) tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast (edaspidi „tagatud hoiused“).
8 Seejärel määras kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse 5. jaos 2022. aasta osamakseperioodi jaoks kindlaks aasta sihttaseme, mis nähakse ette nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/81, millega määratakse määruse nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1), artiklis 4 (edaspidi „aasta sihttase“). Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu, et ta võttis arvesse asjaolusid, mis on ette nähtud komisjoni 17. detsembri 2015. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/747, millega täiendatakse määrust nr 806/2014 seoses ex ante- osamaksete arvutamise kriteeriumidega ning asjaolude ja tingimustega, mille kohaselt saab erakorraliste ex post-osamaksete tasumist osaliselt või täielikult edasi lükata (ELT 2017, L 113, lk 2), artiklis 3.
9 Lisaks selgitas kriisilahendusnõukogu, et ta kehtestas aasta sihttasemeks ühe kaheksandiku 1,6 protsendist kõigi finantsinstitutsioonide 2021. aasta tagatud hoiuste summast, mis määrati kindlaks hoiuste tagamise skeemide esitatud andmete alusel vastavalt komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), artiklile 16.
10 Vaidlustatud otsuse 6. jaos kirjeldas kriisilahendusnõukogu 2022. aasta osamakseperioodi jaoks ex ante osamaksete arvutamise meetodit.
11 Vaidlustatud otsuse 6. jaos selgitas kriisilahendusnõukogu samuti, et finantsinstitutsioonid – välja arvatud need, kes peavad nende eripärasid arvestades tegema kindlasummalise osamakse – peavad tasuma nende riskiprofiiliga korrigeeritud osamakset, mille kriisilahendusnõukogu on määranud kindlaks järgmisi põhietappe järgides.
12 Esimeses etapis arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktile a välja iga finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab finantsinstitutsiooni kohustuste summa, välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused (edaspidi „netokohustused“), kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste summast kokku. Vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikele 1 arvas kriisilahendusnõukogu osamakse kindlaksmääramisel aluseks võetavatest finantsinstitutsiooni netokohustustest maha teatavat liiki kohustused.
13 Ex ante osamakse arvutamise teises etapis korrigeeris kriisilahendusnõukogu aasta baasosamakset vastavalt finantsinstitutsiooni riskiprofiilile määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkti b kohaselt.
14 Kriisilahendusnõukogu arvutas iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse, jagades aasta sihttaseme kõigi finantsinstitutsioonide vahel riskiga korrigeeritud aasta baasosamakse suhte alusel.
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.
16 Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– teise võimalusena jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral selle otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
17 Euroopa Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata osas, milles see tugineb määruse nr 806/2014 õigusvastasuse vastuväitele, mis on esitatud neljandas ja viiendas väites;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
18 Euroopa Liidu Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
19 Hageja põhjendab oma hagi viie väitega:
– esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 2 ja artikli 70 lõiget 2;
– teise väite kohaselt on delegeeritud määrusega 2015/63 rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid;
– kolmanda väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on vaidlustatud otsusega rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid;
– neljanda väite kohaselt on määruse nr 806/2014 artiklid 5, 69 ja 70 õigusvastased, sest ELTL artikkel 114 on nende sätete jaoks ebasobiv õiguslik alus;
– viienda väite kohaselt on määruse nr 806/2014 artiklid 69 ja 70 õigusvastased seetõttu, et ex ante osamaksed on väidetavalt oma olemuselt maksud, mis seab kahtluse alla ELTL artikli 114 nende sätete õigusliku alusena.
Esimene väide, et rikutud on määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 2 ja artikli 70 lõiget 2
20 Esimene väide koosneb sisuliselt kahest etteheitest, millest esimene puudutab määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 rikkumist ja teine selle määruse artikli 70 lõike 2 rikkumist.
21 Esmalt tuleb analüüsida teist väidet.
22 Sellega väidab hageja, et määrates aasta sihttasemeks 14 253 573 821,46 eurot, mis vastab ühele kaheksandikule 1,6 protsendist tagatud hoiustest 2021. aastal, eiras kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 2 ja seega rikkus seda sätet, mis kohustab teda arvutama individuaalseid ex ante osamakseid nii, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvad ex ante osamaksed ei ületaks 12,5% lõplikust sihttasemest (edaspidi „12,5% ülempiir“).
23 Kriisilahendusnõukogu väidab esimese võimalusena, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud reegel, mille kohaselt 12,5% ülempiiri ei ületata, ei ole esialgsel perioodil kohaldatav. Tema sõnul on selle määruse artikli 69 lõikes 2 ette nähtud reegel, mille kohaselt tuleb ex ante osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt kuni sihttaseme saavutamiseni, prioriteetne selle määruse artikli 70 lõikest 2 tuleneva nõude suhtes, kuna esimene reegel on lex specialis ratione temporis võrreldes teise nõudega, mis on seevastu vaid lex generalis.
24 Teise võimalusena väidab kriisilahendusnõukogu, nagu ta nimelt kohtuistungil täpsustas, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud reegel, mille kohaselt 12,5% ülempiiri ei ületata, ei ole absoluutne. Tema arvates on seda reeglit võimatu samal ajal kohaldada määruse artikli 69 lõikest 1 tuleneva nõudega, mis kohustab teda tagama, et kriisilahendusfond saavutaks esialgse perioodi lõpuks oma lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% tagatud hoiustest. See võimatus on peamiselt tingitud lõpliku sihttaseme dünaamilisusest selles mõttes, et see võib esialgsel perioodil suureneda. Seega juhul, kui tagatud hoiused suurenevad, mis tähendab lõpliku sihttaseme suurenemist, ja kui kriisilahendusnõukogu hindab selle sihttaseme summa esialgse perioodi alguses tegelikust väiksemaks, takistaks määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 sõnasõnaline kohaldamine kriisilahendusnõukogul teha kriisilahendusfondi kogutavate rahaliste vahendite mis tahes hilisemat kohandamist, et seda alahindamist leevendada. Kriisilahendusnõukogul oleks aga keeruline või isegi võimatu täpselt ette aimata, milline on lõplik sihttase, kuna esialgsel perioodil võivad tekkida riskid, mis mõjutavad muutusi tagatud hoiuste summas. Neid asjaolusid arvestades ja võttes arvesse kriisilahendusfondi üldise huvi eesmärki – milleks on aidata kaasa Euroopa Liidu finantsstabiilsusele – pidi kriisilahendusnõukogu eelistama eesmärki saavutada lõplik sihttase esialgse perioodi lõpuks, mistõttu tuleks määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud nõue kõrvale jätta või tõlgendada seda paindlikult.
25 Sellega seoses väidab kriisilahendusnõukogu lisaks, et kui määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud 12,5% ülempiiri ületamata jätmise reegel oleks kohaldatav esialgsel perioodil ja kui seda tuleks rangelt kohaldada, oleks tal võimatu järgida selle määruse artikli 69 lõiget 2, mis nõuab esiteks, et ex ante osamaksed jaotataks ajaliselt võimalikult ühtlaselt, ja teiseks, et ta võtaks arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Kahe asjaomase sätte vahelise vastuolu lahendamiseks tuleb eelkõige tõlgendada 12,5% ülempiiri nii, et selle eesmärk on üksnes mittesiduvalt täpsustada nõuet, et ex ante osamaksed tuleb jaotada ajaliselt nii ühtlaselt kui võimalik.
26 Parlament ja nõukogu leiavad, et vastupidi sellele, mida kriisilahendusnõukogu esimese võimalusena väidab, on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 2 tulenev nõue, et 12,5% ülempiiri ei ületata, esialgsel perioodil kohaldatav. Nad nõustuvad siiski kriisilahendusnõukogu teise võimalusena võetud seisukohaga, et see nõue ei ole absoluutne ning seda tuleb tõlgendada ja kohaldada paindlikult, arvestades peamist eesmärki, et kriisilahendusfond peab saavutama lõpliku sihttaseme esialgse perioodi lõpuks.
27 Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad esialgse perioodi lõpus kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast.
28 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed esialgsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 27 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.
29 Seejärel on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud, et „[i]gal aastal arvutab kriisilahendusnõukogu […] individuaalsed osamaksed tagamaks, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% sihttasemest“. Selle määruse artikli 70 lõike 2 neljandas lõigus on lisatud, et „[…] kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste tasutavate individuaalsete osamaksete aastane summa ei ületa ühelgi juhul 12,5% sihttasemest“.
30 Esimesena, mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud 12,5% ülempiiri nõude ajalist kohaldamist, siis tuleb meenutada, et Üldkohus on juba otsustanud, et see on esialgsel perioodil kohaldatav (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punktid 68, 69 ja 100).
31 See tuleneb kõigepealt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 selgest sõnastusest, mis näeb ette, et „algse perioodi jooksul“ arvutatakse ex ante osamaksed selle määruse „artikli 70 kohaselt“, kusjuures selline viide näitab ühemõtteliselt, et kõik viimati nimetatud sättes ette nähtud nõuded, sealhulgas lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus sätestatud nõue, on esialgsel perioodil kohaldatavad.
32 Edasi on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses lõigus täpsustatud, et kriisilahendusnõukogu peab „[i]gal aastal“ järgima 12,5% ülempiiri nõuet, piiramata selle ajalist kohaldamist ajavahemikuga, mis järgneb esialgsele perioodile.
33 Samuti ei ole üheski muus määruse nr 806/2014 sättes märgitud, et 12,5% ülempiiri nõue ei ole esialgsel perioodil kohaldatav või et kriisilahendusnõukogu võib sellest sellel ajavahemikul kõrvale kalduda.
34 Lõpuks kinnitab tõlgendust, et see nõue on esialgsel perioodil kohaldatav, määruse nr 806/2014 tekkelugu.
35 Nimelt nähtub Euroopa Komisjoni 10. juuli 2013. aasta ettepaneku COM(2013) 520 (final), mille tulemusel võeti vastu määrus nr 806/2014, seletuskirja punktist 4.3.2 ja artikli 65 lõikest 1, et komisjon pani oma seadusandlikus ettepanekus ette, et kriisilahendusfondi moodustamise esialgne periood oleks kümme aastat.
36 Seadusandliku menetluse järgmistes etappides tegi nõukogu ettepaneku, nagu nähtub 27. märtsi 2014. aasta institutsioonidevahelisest dokumendist (8078/1/14 REV 1), mida arutati kohtuistungil, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete ülempiir võiks olla igal aastal 10% lõplikust sihttasemest. Kui aga parlament ja nõukogu leppisid seadusandliku menetluse käigus kokku esialgse perioodi lühendamises kaheksale aastale, otsustasid nad samal ajal suurendada määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud ülempiiri 12,5%-ni.
37 Sellest järeldub, nagu kinnitas ka nõukogu käesolevas menetluses, et liidu seadusandja on loonud seose esialgse perioodi aastate arvu ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus sätestatud ülempiiri protsendimäära vahel.
38 Kõigest eeltoodust tuleneb, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud 12,5% ülempiir on esialgsel perioodil kohaldatav.
39 Seda tunnistas ka kriisilahendusnõukogu ise vaidlustatud otsuse III lisa punktis 106, mis sisaldab tema hinnangut nende finantsinstitutsioonide märkustele, kes osalesid kriisilahendusfondi tehtavaid 2022. aasta ex ante osamakseid käsitleval konsulteerimisel, täpsustades, et „kohaldades koefitsienti [üks kaheksandikku] kõnealuste hoiuste kogusummast, [järgis ta] 12,5% ülempiiri“.
40 Teisena, mis puudutab 12,5% ülempiiri nõude sisu, siis tuleb meenutada, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu kohaselt peab kriisilahendusnõukogu tagama, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 ette nähtud lõplikust sihttasemest.
41 Sellega seoses tuleb märkida, nagu kinnitavad ka määruse nr 806/2014 ettevalmistavad materjalid, et selle määruse artikli 69 lõige 1 põhineb dünaamilisel lähenemisel lõplikule sihttasemele selles mõttes, et viimane tuleb kindlaks määrata esialgse perioodi lõpus tagatud hoiuste summa alusel. Nimelt selgitas komisjon oma 10. juuli 2013. aasta ettepaneku COM(2013) 520 (final) – mille tulemusel võeti vastu nimetatud määrus – seletuskirja punktis 4.3.2, et lõplik sihttase jääb dünaamiliseks ja see suureneb pangandussektori kasvu korral.
42 Vajadus võtta arvesse muutusi tagatud hoiuste summas on selgitatav ka ex ante osamaksete kogumise eesmärgiga, milleks on kindlustusloogikast lähtudes eelkõige tagada, et finantssektor annaks kriisilahenduskorrale piisavaid rahalisi vahendeid, et viimane saaks täita oma ülesandeid, nagu nähtub määruse nr 806/2014 põhjendusest 41 (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113). Kriisilahenduskorra eesmärk on vastavalt selle määruse põhjendusele 12 muu hulgas suurendada osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide stabiilsust ja vältida võimalike kriiside levikut mitteosalevatesse liikmesriikidesse.
43 Sellega seoses nähtub ettepaneku COM(2013) 520 (final) seletuskirja punktist 4.3.2, et mida rohkem pangandussektor aja jooksul kasvab, seda rohkem peaksid kriisilahendusfondile eraldatavad rahalised vahendid suurenema. Pangandussektori suuruse hindamine võimaldab seega ette näha nende rahaliste vahendite suuruse, mis tuleks kriisilahendusfondile anda, et seda saaks pangandussektorit mõjutava kriisi korral kasutada kriisilahenduse vahendite rahastamiseks ja seega nende tõhusa kohaldamise tagamiseks vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 76 lõikele 1, arvestades sama määruse põhjendust 101.
44 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 raames valis liidu seadusandja lähenemisviisi, mille kohaselt on tagatud hoiuste summa mõeldud selleks, et hinnata pangandussektori suurust ja seega arvutada need rahalised vahendid, mis tuleb anda kriisilahendusfondi käsutusse. Seda silmas pidades kajastab tagatud hoiuste summa võimalik suurenemine esialgse perioodi alguse ja lõpu vahel pangandussektori kasvu, mis tähendab, et kriisilahendusfondi nõutavad rahalised vahendid suurenevad selle ajavahemiku lõpus.
45 Eeltoodust tuleneb, et lõpliku sihttaseme summa, mille suhtes kohaldatakse 12,5% ülempiiri, tuleb kindlaks määrata tagatud hoiuste summa alusel esialgse perioodi lõpus, kusjuures selle summa saab kindlalt teada alles selle perioodi lõpus.
46 Samas, kuna määruse nr 806/2014 artiklite 69 ja 70 kohaselt on ex ante osamaksete arvutamine iga-aastane tegevus, mis põhineb esialgse perioodi lõpus saavutatava lõpliku sihttaseme ja seejärel finantsinstitutsioonide vahel jaotatava aasta sihttaseme kindlaksmääramisel (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113), peab kriisilahendusnõukogu andma iga osamakseperioodi kohta lõpliku sihttaseme võimalikult täpse hinnangu, võttes arvesse selle hinnangu andmise ajal kättesaadavaid andmeid (edaspidi „prognoositud lõplik sihttase“).
47 Sellest tuleneb, et 12,5% ülempiiri kohaldamisel on määrava tähtsusega prognoositud lõplik sihttase.
48 Seega, kui kriisilahendusnõukogu arvutab konkreetsel osamakseperioodil ex ante osamaksed, peab ta vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimesele ja neljandale lõigule kindlaks tegema, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavate ex ante osamaksete summa ei ületa 12,5% prognoositud lõplikust sihttasemest.
49 Seda järeldust ei sea kahtluse alla kriisilahendusnõukogu, parlamendi ja nõukogu argumendid, et 12,5% ülempiiri nõue tuleb kas kõrvale jätta või tõlgendada seda „paindlikult“. Sellega seoses väitis kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et tal on võimatu järgida nii seda ülempiiri kui ka määruse nr 806/2014 artikli 69 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid nõudeid, mille kohaselt peab ta esiteks tagama, et kriisilahendusfond saavutab esialgse perioodi lõpuks oma lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% tagatud hoiustest, ja teiseks tuleb ex ante osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Kriisilahendusnõukogu, keda toetavad parlament ja nõukogu, järeldas sellest, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku tuleb tõlgendada selle määruse artikli 69 lõiget 2 arvestades, mille kohaselt tuleb ex ante osamaksed jaotada „ajaliselt võimalikult ühtlaselt“, mis nende arvates võimaldab 12,5% ülempiiri nõude paindlikku tõlgendamist.
50 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu mõte ilmneb üheselt selle sätte sõnastusest endast.
51 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu õiguse sätte tõlgendamine sätte konteksti ja eesmärki arvestades ei või võtta kõnealuse sätte selgelt ja täpselt sõnastuselt kogu selle soovitavat toimet, sest vastasel juhul on sätte tõlgendus contra legem ja seetõttu vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Seega ei saa Euroopa kohtunik juhul, kui liidu õigusnormi tähendus on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, sellest tõlgendusest kõrvale kalduda (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Mensing, C‑180/22, EU:C:2023:565, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, T‑316/19, EU:T:2021:367, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 See kehtib veelgi enam määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu kohta, sest see säte on sõnastatud imperatiivselt, nagu näitab sõnastuste „ei ületa 12,5% sihttasemest“ (esimene lõik) ja „osamaksete aastane summa ei ületa ühelgi juhul 12,5% sihttasemest“ (neljas lõik) kasutamine. Lisaks kehtestab see säte ülempiiriks täpselt 12,5%, korrates seda kahel korral ja ilma igasuguste eranditeta, mistõttu ex ante osamaksete arvutamise eest vastutav asutus ei saa seda ülempiiri muuta ega kohandada.
53 Neil asjaoludel ei saa väita, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku võib selle määruse artikli 69 lõikes 1 sätestatud nõuet arvestades tõlgendada nii, et 12,5% ülempiiri võis kõrvale jätta või see oli üksnes soovituslik, mistõttu kriisilahendusnõukogu võis sellest lõpliku sihttaseme saavutamise eesmärgil kõrvale kalduda.
54 Samuti ei võimalda määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 2, mis näeb muu hulgas ette, et ex ante osamaksed tuleb jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse lõplik sihttase, tõlgendada selle määruse artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud 12,5% ülempiiri nii, et see ei ole siduv või on puhtalt soovituslik. Nimelt, lisaks asjaolule, et selline tõlgendus oleks vastuolus nimetatud määruse artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõigu selge ja täpse sõnastusega, tuleb esiteks rõhutada, et nähes sama määruse artikli 69 lõikes 2 sõnaselgelt ette, et ex ante osamaksed tuleb arvutada „ artikli 70 kohaselt“, nägi liidu seadusandja ise ette, et korraga kohaldatakse nii 12,5% ülempiiri kui ka nõuet jaotada need ex ante osamaksed ajaliselt võimalikult ühtlaselt. Teiseks soovitakse määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikega 2 jaotada finantsinstitutsioonidel lasuv finantskoormus ajaliselt võimalikult ühtlaselt, et vältida finantskoormuses aastate lõikes märkimisväärseid erinevusi ning võtta seega arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada nende finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Seevastu on selle määruse artikli 70 lõike 2 esimese ja neljanda lõiguga soovitud kehtestada iga aasta kohta eraldi kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusluba omavate finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate osamaksete summa ülempiir. Sellest järeldub, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikel 2 ning artikli 70 lõike 2 esimesel ja neljandal lõigul on erinevad, ent üksteist täiendavad eesmärgid. Järelikult tuleb tagasi lükata argument, et selle määruse artikli 69 lõige 2 nõuab määruse artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus ette nähtud 12,5% ülempiiri nõude „paindlikku“ tõlgendamist.
55 See järeldus tuleb teha seda enam, et vastupidi kriisilahendusnõukogu väidetele ei ole eespool punktis 49 meenutatud nõuete ühitamine võimatu.
56 On tõsi, et esialgse perioodi kestuse ja selle jooksul ettenägematute sündmuste toimumise ohu tõttu põhineb lõpliku sihttaseme hinnang tagatud hoiuste summa arengu prognoosival analüüsil, mida iseloomustab selle hinnangu ebakindlus.
57 Sellise ebakindluse arvesse võtmine on aga kriisilahendusnõukogule usaldatud ülesannete lahutamatu osa. Sellega seoses on oluline meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 7 lõikele 1 vastutab kriisilahendusnõukogu kriisilahenduskorra tulemusliku ja järjepideva toimimise eest. Selleks peab kriisilahendusnõukogu tagama, et lõplik sihttase saavutatakse esialgse perioodi lõpus, järgides samal ajal 12,5% ülempiiri. See, et tema hinnang lõpliku sihttaseme kohta on tulevikku suunatud, tähendab, et ta peab piisavalt konservatiivselt hindama tagatud hoiuste summa muutumist kogu esialgse perioodi jooksul, saamaks piisavalt vahendeid, et ühitada 12,5% ülempiiri järgimine eespool punktis 49 meenutatud nõuetega.
58 See on nii seda enam, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 kohaselt peab esialgse perioodi lõpuks lõplik sihttase olema „vähemalt“ 1% tagatud hoiustest. See säte ei kohusta seega kriisilahendusnõukogu tagama, et sihttase vastaks täpselt 1%-le tagatud hoiuste summast, vaid võimaldab tal konservatiivsete prognooside alusel hinnata tagatud hoiuste summa muutumist nii, et kõnealune sihttase saavutatakse ühtlasi 12,5% ülempiiri järgides.
59 Lisaks tuleb märkida, et delegeeritud määruse 2017/747 väljatöötamisel kaalus komisjon ka 12,5% ülempiiri ning määruse nr 806/2014 artikli 69 lõigetest 1 ja 2 tulenevate nõuete, mida on meenutatud eespool punktis 49, samaaegset kohaldamist. Nimelt on delegeeritud määruse 2017/747 – mille eesmärk on selle artikli 1 punkti 1 kohaselt kehtestada kriteeriumid kriisilahendusfondi tehtavate osamaksete ajaliseks jaotamiseks vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 2 – artikli 3 lõikes 4 sätestatud, et iga-aastaste osamaksete tase võib mis tahes vaadeldaval osamaksete perioodil olla suhteliselt madalam kui „määruse […] nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 ja artikli 70 lõike 2 kohaselt arvutatud“ iga-aastaste osamaksete keskmine üksnes juhul, kui kriisilahendusnõukogu teeb kindlaks, et konservatiivsete prognooside kohaselt on võimalik saavutada sihttase algse perioodi lõpuks.
60 Kolmandana tuleb seega analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu järgis vaidlustatud otsuses 12,5% ülempiiri nõuet, mis on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimeses ja neljandas lõigus.
61 Sellega seoses ilmneb kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjendustest 45 ja 60, et kriisilahendusnõukogu hindas prognoositud lõplikuks sihttasemeks 79 987 450 580 eurot.
62 Seega, kui kriisilahendusnõukogu arvutas 2022. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksed, oli ta vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimesele ja neljandale lõigule ning oma lõplikku sihttaset puudutava hinnangu alusel kohustatud kindlaks tegema, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete summa ei ületa 9 998 431 322,50 eurot.
63 Ent nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 62 koostoimes selle otsuse III lisa punktiga 124 ja selle otsuse II lisa esimesel leheküljel oleva tabeli veeruga „Teatatud 2022. aasta lõplik summa (iii)“, määras kriisilahendusnõukogu 2022. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 14 253 573 821,46 eurot, mida vähendati 13 675 366 302,18 eurole pärast eelkõige rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõike 2 alusel tehtud mahaarvamisi.
64 Järelikult tuleb tõdeda, nagu ka kriisilahendusnõukogu kohtuistungil möönis, et vaidlustatud otsusega määrati kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete summa kindlaks suuruses, mis ületas 12,5% ülempiiri prognoositud lõplikust sihttasemest.
65 Sellest järeldub, et kriisilahendusnõukogu on rikkunud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku ning seega tuleb esimese väite teise etteheitega nõustuda.
66 Ainuüksi selle õigusnormi rikkumise tõttu on vaidlustatud otsuse tühistamine hagejat puudutavas osas põhjendatud.
67 Seega tuleb vaidlustatud otsus hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida esimese väite põhjendamiseks esitatud esimest etteheidet ega teisi väiteid.
Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
68 Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral vaidlustatud otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast, kuna sellisel tühistamisel oleksid tõsised tagajärjed finantsstabiilsusele pangandusliidus.
69 Apellant väitis, et ta jätab tühistamise tagajärgede võimaliku ajalise kohandamise küsimuse Üldkohtu otsustada.
70 ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib liidu kohus juhul, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks. Selle artikliga antud pädevuse teostamisel võtab liidu kohus arvesse õiguskindluse põhimõtte ja muude avalike või erahuvide järgimist (vt 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑389/19 P, EU:C:2021:131, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 122).
71 ELTL artikli 264 teist lõiku on eelkõige tõlgendatud nii, et see lubab õiguskindluse kaalutlustel, aga ka põhjustel, mis teenivad liidu või tema poolt toetatava poliitika katkestamise või tagasipööramise vältimise eesmärki, jätta tühistatud õigusakti tagajärjed mõistlikuks ajavahemikuks kehtima (vt 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑699/17, EU:T:2021:44, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Kuigi käesolevas asjas võeti vaidlustatud otsus vastu määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimest ja neljandat lõiku rikkudes, mistõttu oli võimalik määrata hageja ex ante osamakse liiga suureks, ei ole Üldkohus käesolevas menetluses seevastu tuvastanud viga, mis mõjutaks hageja kohustust – tasuda ex ante osamakse 2022. aasta osamakseperioodi eest – ennast.
73 Neil asjaoludel ja sarnaselt sellega, mida Euroopa Kohus otsustas 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB (C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 177), kahjustaks vaidlustatud otsuse tühistamine, nägemata ette selle tagajärgede kehtima jätmist, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (EL 2014, L 173, lk 190), määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2015/63 rakendamist, kuid need õigusaktid moodustavad olulise osa pangandusliidust, mis aitab kaasa euroala stabiilsusele ja kogu liidu finantsstabiilsusele. Nimelt, kui kriisilahendusnõukogu oleks kohustatud viivitamata tagasi maksma hageja ex ante osamakse ja ka teiste finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed, nagu need finantsinstitutsioonid, kes esitasid sarnase hagi, esitades sama väite, millega käesolevas hagis nõustuti, samas kui nendel finantsinstitutsioonidel jääb põhimõtteliselt veel kehtima kohustus tasuda ex ante osamakseid, siis võiks selline tagasimaksmine jätta kriisilahendusfondi ilma rahalistest vahenditest, mis võivad osutuda vajalikuks, et tagada euroala stabiilsus ja liidu finantsstabiilsus.
74 Järelikult võib vaidlustatud otsuse tagajärgede kehtima jätmise taotluse rahuldamata jätmine kahjustada finantsstabiilsuse eesmärki ja ELL artikli 3 lõikes 4 ette nähtud eesmärki luua majandus- ja rahaliit, mille rahaühik on euro.
75 Neil asjaoludel tuleb jätta vaidlustatud otsuse tagajärjed hagejat puudutavas osas kehtima seni, kuni kriisilahendusnõukogu on võtnud käesoleva kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse jõustumise päevast.
Kohtukulud
76 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kriisilahendusnõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja kriisilahendusnõukogult.
77 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad parlament ja nõukogu ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
otsustab:
1. Tühistada Dexiat puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 11. aprilli 2022. aasta otsus SRB/ES/2022/18 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2022. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta.
2. Jätta otsuse SRB/ES/2022/18 tagajärjed Dexiat puudutavas osas kehtima seni, kuni kriisilahendusnõukogu on võtnud käesoleva kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse jõustumise päevast.
3. Jätta Ühtse Kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Dexia kohtukulud.
4. Jätta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. aprillil 2024 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Vaidlustatud otsus
Poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene väide, et rikutud on määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 2 ja artikli 70 lõiget 2
Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
Kohtukulud