ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
10. aprill 2024(*)
Riigiabi – Heitveetasude kord – Konkurendi kaebus – Otsus, millega esialgse uurimise tulemusel tuvastatakse riigiabi puudumine – Erapooletuse nõue – Objektiivne erapooletus – Mõiste „eelis“ – Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõte – Lisanduva kasumlikkuse eelanalüüs – Komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta
Kohtuasjas T‑486/18 RENV,
Danske Slagtermestre, asukoht Odense (Taani), esindaja: advokaat H. Sønderby Christensen,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: I. Barcew, C. Vang ja P. Němečková,
kostja,
keda toetab
Taani Kuningriik, esindajad: M. Søndahl Wolff, C. Maertens, J. Kronborg ja M. Jespersen,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: president D. Spielmann, kohtunikud I. Gâlea (ettekandja) ja T. Tóth,
kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 30. juuni 2022. aasta kohtuotsust Danske Slagtermestre vs. komisjon (C‑99/21 P, EU:C:2022:510),
arvestades 26. septembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 19. aprilli 2018. aasta otsuse C(2018) 2259 (final), mis puudutab riigiabi SA.37433 (2017/FC) – Taani (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja on kutseühing, kes enda sõnul esindab Taani väikeseid lihapoode, tapamaju, hulgimüüjaid ja töötlemisettevõtjaid.
3 Ta esitas 26. septembril 2013 Euroopa Komisjonile kaebuse, kuna tema sõnul oli Taani Kuningriik seaduse nr 902/2013, millega muudetakse seadust, mis näeb ette eeskirjad tasude kohta, mida tuleb maksta heitvee puhastamisega tegelevatel ettevõtjatel (heitvee äravoolu tasude struktuur, mis annab loa kehtestada eriti saastunud heitvee jms puhastamiseks eritasud) (lov nr. 902/2013 om ændring af lov om betalingsregler for spildevandsforsyningsselskaber m.v. (Betalingsstruktur for vandafledningsbidrag, bemyndigelse til opgørelse af særbidrag for behandling af særlig forurenet spildevand m.v.)), kehtestamisega andnud riigiabi suurtele tapamajadele heitveetasude vähendamise vormis.
4 Enne selle seaduse jõustumist oli seaduses nr 633/2010, millega kehtestatakse eeskirjad tasude kohta, mis tuleb maksta heitvee kogumise ja puhastamisega tegelevatel ettevõtjatel (lov nr. 633/2010 om betalingsregler for spildevandsforsyningsselskaber m.v.), sätestatud ühikupõhine tasu ühe kuupmeetri vee kohta kõigile sama veepuhastiga ühendatud veetarbijatele, olenemata nende tegevusalast ja tarbimisest. Seadusega nr 902/2013 kehtestati aga astmeliselt vähenev mudel, mis näeb ette, et heitvee kuupmeetri tariif sõltub kanalisatsiooni lastud heitvee kogusest (edaspidi „astmeline mudel“).
5 Astmeline mudel on üles ehitatud järgmiselt:
– esimene tasand vastab aastasele veetarbimisele kuni 500 m³ kinnisasja kohta;
– teine tasand vastab sellele osale aastasest veetarbimisest, mis jääb vahemikku 500 m³ kuni 20 000 m³ kinnisasja kohta, ja
– kolmas tasand vastab sellele osale aastasest veetarbimisest, mis ületab aastas 20 000 m³ kinnisasja kohta.
6 Kuupmeetri tariif on iga tasandi kohta kehtestatud järgmiselt:
– teise tasandi tariif kuupmeetri kohta on 20% madalam kui esimese tasandi oma ja
– kolmanda tasandi tariif kuupmeetri kohta on 60% madalam kui esimese tasandi oma.
7 Astmelise mudeli puhul tasuvad kolmanda tasandi tarbijad kõigepealt esimesele tasandile ette nähtud tariifi, kuni nende tarbimine ületab 500 m3. Seejärel tasuvad nad teisele tasandile ette nähtud tariifi, kuni nende tarbimine ületab 20 000 m3, ning lõpuks maksavad nad heitveetasu kolmandale tasandile ette nähtud tariifi alusel.
8 Ajavahemikus 10. oktoobrist 2013 kuni 12. septembrini 2017 kogus ja vahetas komisjon teavet kaebuse kohta hageja ja Taani Kuningriigiga. Komisjon saatis 23. juulil 2014 ja 25. veebruaril 2016 hagejale esialgset hinnangut sisaldavad kirjad, milles ta leidis, et kõnealune meede ei kujuta endast riigiabi.
9 Komisjon võttis 19. aprillil 2018 vastu vaidlustatud otsuse, milles ta leidis, et seadusega nr 902/2013 kehtestatud maks (edaspidi „heitveetasu“) ei anna konkreetsetele ettevõtjatele mingit erilist eelist ega kujuta endast seega riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
10 Selle järelduse põhjendamiseks leidis komisjon, et turumajanduse tingimustes tegutsev eraettevõtja oleks rakendanud astmelist mudelit. Sellega seoses tuvastas ta vaidlustatud otsuse punktis 36 kõigepealt, et kuna astmeline mudel puudutab selliste avatud taristute tasumäärasid, mis ei ole reserveeritud ühelegi konkreetsele lõppkasutajale, kontrollib ta vastavalt oma teatise riigiabi mõiste kohta [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses (ELT 2016, C 262, lk 1; edaspidi „2016. aasta teatis“) punktile 228, kas Taani reoveepuhastite kasutajad aitavad heitveetasu kaudu olemuslikult kaasa nende rajatiste kasumlikkusele. Samuti märkis ta sama otsuse punktides 37 ja 38, et nii oleks see juhul, kui see tasu võimaldaks katta keskpikas perspektiivis nende rajatiste lisakulud.
11 Seejärel pidas komisjon vaidlustatud otsuse punktides 39 ja 40 „mõistlikuks“ Taani ametiasutuste lähenemisviisi, mille kohaselt reoveepuhastite kulud koosnevad 80% osas püsikuludest ja 20% osas muutuvkuludest, millest esimesed tuleb jaotada võrdselt kõigi kasutajate vahel, samas kui teised kulud võib nõuda sisse asjaomaselt kasutajalt. Otsuse punktis 41 järeldas komisjon, et teisele ja kolmandale tasandile vastavad tariifid olid kõrgemad kui nende rajatiste kogukulud ja et need püsiksid kõrgemad isegi siis, kui püsikulude ja muutuvkulude vaheline suhe ei oleks 80/20, vaid näiteks 70/30. Komisjon järeldas sama otsuse punktis 42, et reoveepuhastite kasutajad Taanis aitasid kaasa nende rajatiste kasumlikkusele 2016. aasta teatise punkti 228 tähenduses, makstes heitveetasu, mis määrati kindlaks astmelise mudeli põhjal.
12 Lõpuks märkis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 43–45, et kui heitveetasu suurendatakse, võivad suurettevõtjad olemasolevast reoveepuhastite võrgust lahkuda, et rajada oma puhastid, ning sel juhul ei ole need suured ettevõtjad enam kohustatud seda tasu maksma.
13 Üldkohus jättis 1. detsembri 2020. aasta kohtumäärusega Danske Slagtermestre vs. komisjon (T‑486/18, ei avaldata, edaspidi „esialgne kohtumäärus“, EU:T:2020:576) hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et hagejal puudub õigus esitada hagi.
14 Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu otsuse 30. juuni 2022. aasta otsusega kohtuasjas Danske Slagtermestre vs. komisjon (C‑99/21 P, edaspidi „apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus“, EU:C:2022:510).
15 Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule leidis Euroopa Kohus, et tal on olemas vajalik teave hagi vastuvõetavuse kohta lõpliku otsuse tegemiseks. Ta leidis sellega seoses, et vaidlustatud otsus on halduse üldakt, mis ei vaja rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Seejärel leidis ta, et kuna vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt, on tal õigus selle peale hagi esitada ning et käesolev Üldkohtule esitatud hagi selle otsuse tühistamiseks on vastuvõetav.
16 Euroopa Kohus, kes jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks, saatis kohtuasja tagasi Üldkohtule sisulise otsuse tegemiseks.
Poolte nõuded
17 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Taani Kuningriik, kes astus menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
20 Kõigepealt tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus lõplikult, et hageja esitatud hagi oli vastuvõetav (vt eespool punkt 15).
21 Seega ei ole enam vaja teha otsust poolte argumentide kohta, mis puudutavad hagi vastuvõetavust, ning analüüsida tuleb väiteid, millega hageja vaidlustab vaidlustatud otsuse põhjendatuse.
22 Sellega seoses esitab hageja oma hagi põhjendamiseks seitse väidet, mis puudutavad sisuliselt esiteks seda, et on rikutud võistlevuse põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punktis a; teiseks seda, et on rikutud igaühe õigust sellele, et Euroopa Liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, mis on ette nähtud harta artikli 41 lõikes 1; kolmandaks seda, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon leidis, et heitveetasu ei anna mingit eelist; neljandaks seda, et see eelis on valikuline; viiendaks seda, et astmeline mudel on Taani riigile omistatav ja see on antud riigi ressurssidest; kuuendaks seda, et konkurentsi on takistatud, ja seitsmendaks seda, et liikmesriikidevahelist kaubandust on mõjutatud.
23 Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt teist väidet, mis puudutab sisuliselt erapooletuse nõude rikkumist.
Teine väide, et rikutud on erapooletuse nõuet
24 Teises väites leiab hageja, et komisjon rikkus harta artikli 41 lõikes 1 ette nähtud erapooletuse nõuet, kuna konkurentsi eest vastutaval komisjoni liikmel, kes vaidlustatud otsuse allkirjastas (edaspidi „asjaomane komisjoni liige“), oli huvide konflikt. Ta väidab sellega seoses, et nimetatud komisjoni liige osales Taani valitsuses seaduse nr 902/2013 väljatöötamisel majandus- ja siseministrina, asepeaministrina ja selle valitsuse koordineerimiskomitee liikmena. Hageja sõnul rikkus komisjon oma töökorra (EÜT 2000, L 308, lk 26; ELT eriväljaanne 01/03, lk 213) ja 31. jaanuari 2018. aasta otsuse Euroopa Komisjoni liikmete käitumisjuhendi kohta (ELT 2018, C 65, lk 7) teatavaid sätteid.
25 Komisjon palub teise väite tagasi lükata. Ta leiab esiteks, et seaduse nr 902/2013 väljatöötamise eest lasub vastutus keskkonnaministril, mitte aga asjaomasel komisjoni liikmel. Teiseks ei ole asjakohane see, et ta oli valitsuse koordineerimiskomitee liige, kuna seaduseelnõu heakskiitmine selle komitee poolt tähendab lihtsalt seda, et valitsus esitab eelnõu Taani parlamendile. Kolmandaks, kuna puudub asjaomase komisjoni liikme isiklik huvi, mis võiks mõjutada tema ülesannete sõltumatut täitmist, eelkõige võimalik kasu või eelis temale, tema abikaasale või tema otsestele pereliikmetele, ei ole tegemist huvide konfliktiga käitumisjuhendi artikli 2 lõike 6 tähenduses. Neljandaks rõhutab komisjon, et ELTL artikli 250 ja käitumisjuhendi artikli 2 lõike 4 kohaselt võtab komisjoni otsused vastu volinike kolleegium häälteenamusega, mistõttu ühel liikmel ei saa olla otsuse vastuvõtmisele otsustavat mõju.
26 Harta artikli 41 lõige 1 näeb muu hulgas ette, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult.
27 Siinkohal olgu märgitud, et erapooletuse nõue, mis kehtib institutsioonidele, organitele ja asutustele nende ülesannete täitmisel, on mõeldud liidu aluseks oleva võrdse kohtlemise tagamiseks. Võttes arvesse, kui oluline on sõltumatuse ja terviklikkuse tagatis nii institutsioonide, organite ja asutuste sisemiseks toimimiseks kui ka väliseks kuvandiks, hõlmab erapooletuse nõue kõiki asjaolusid, mille puhul asjas otsust tegema palutud ametnik või teenistuja peab mõistlikult aru saama, et kolmandatele isikutele võivad need näida mõjutavat tema sõltumatust selles valdkonnas (vt selle kohta 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Samuti tuleb nendel institutsioonidel, organitel ja asutustel täita erapooletuse nõuet, eelkõige selle objektiivset erapooletust puudutavas osas, mis tähendab, et asjaomane institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes põhjendatud kahtlused võimaliku eelarvamuse suhtes (vt selle kohta 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika), kuna ka näivusel võib olla tähtsus (vt selle kohta ja analoogia alusel 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 128 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Sellega seoses nähtub kohtupraktikast, et tõendamaks, et haldusmenetluse korraldus ei paku piisavaid tagatisi, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused võimalike eelarvamuste suhtes, ei ole vaja tõendada erapooletuse puudumist, vaid piisab, kui selle kohta on olemas põhjendatud kahtlus ja seda ei saa kõrvaldada (21. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus parlament vs. UZ, C‑894/19 P, EU:C:2021:863, punkt 54; vt selle kohta ka 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 37).
30 Euroopa Kohus on juba otsustanud, et komitee objektiivset erapooletust võib kahjustada see, kui mõne tema liikme huvide konflikt võib olla tingitud ülesannete kattuvusest, ja seda olenemata nimetatud liikme isiklikust käitumisest (vt selle kohta 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 30).
31 Käesolevas asjas vaidleb hageja sisuliselt vastu asjaomase komisjoni liikme objektiivsele erapooletusele, rõhutades, et esiteks osales see liige seaduse nr 902/2013 vastuvõtmisel oma ametiülesannete tõttu Taani valitsuses ning teiseks võttis endale „kõrgeima haldusliku vastutuse“ tema kaebuse menetlemise ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise eest.
32 Esimesena, nagu rõhutab komisjon, vastab tõele, et ühest küljest esitas seaduse nr 902/2013 vastuvõtmise aluseks olnud eelnõu Taani keskkonnaminister, mitte aga asjaomane komisjoni liige, ning teisest küljest võeti see seadus vastu Taani parlamendi liikmete häälteenamusega.
33 Siiski ei ole esiteks vaidlust selles, et asjaomane komisjoni liige oli enne selle ametikoha täitmist seaduse nr 902/2013 eelnõu esitamise ja selle vastuvõtmise ajal majandus- ja siseminister, seega Taani valitsuses juhtival ametikohal. Lisaks ei ole vaidlustatud ka seda, et samal ajal oli see komisjoni liige ka Taani Kuningriigi asepeaminister ja valitsuse koordineerimiskomitee liige. Seega oli tal enne seda, kui ta oli komisjoni liige, Taani valitsuses eriti oluline positsioon.
34 Teiseks tuleb märkida, et seaduse nr 902/2013 eesmärk oli muuta olemasolevaid õigusnorme vee tariifide kohta ja seetõttu sisaldas see meetmeid, mis pidid mõjutama üksikisikute ja ettevõtjate kulusid, näiteks heitveetasu. On aga mõistlik asuda seisukohale, et selliseid meetmeid võidi välja pakkuda kokkuleppel majandusministriga, st asjaomase komisjoni liikmega. Lisaks oli nimetatud seadus osa Taani valitsuse toonasest tegevuskavast „Taani kasvukava“.
35 Kolmandaks nähtub hageja esitatud ajakirjandusartiklist, et 26. veebruaril 2013 osales asjaomane komisjoni liige Taani valitsuse nimel koos peaministri, rahandusministri ja maksundusministriga pressikonverentsil, kus esitleti seda tegevuskava, mis hõlmas seaduse nr 902/2013 aluseks olevat eelnõu. Täpsemalt, esiteks teatas asjaomane komisjoni liige sellel pressikonverentsil, et „valitsus edastab ettevõtjatele väga selge signaali“ ja et ta „ei kehtesta uusi üldisi maksude ja tollimaksude tõuse ettevõtjatele“. Teiseks selgitas asjaomane komisjoni liige samal pressikonverentsil ka seda, et „lisaks ettevõtte tulumaksu vähendamisele […] on tulemas teatud hulk maksusoodustusi, sealhulgas […] heitveetasu vähendamine“.
36 Nii oli kõnealune komisjoni liige riigi tasandil avalikult ja sõnaselgelt võtnud seisukoha heitveetasu vähendamise poolt.
37 Neid asjaolusid arvestades võib õiguspäraselt asuda seisukohale, et asjaomane komisjoni liige oli huvitatud sellest, et seaduses nr 902/2013 ette nähtud heitveetasu, mis on kõige olulisematele tarbijatele suunatud heitveetasu vähendamise meede, ei seataks kahtluse alla põhjusel, et see võib olla riigiabi käsitlevate liidu õigusnormide seisukohast õigusvastane.
38 Teisena tuleb seega analüüsida, kas vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud komisjoni haldusmenetluse korraldus andis piisavaid tagatisi, et välistada, et selline huvi varjutab seda menetlust erapooletuse nõude rikkumisega.
39 Sellega seoses on tõsi, nagu väidab komisjon, et ELTL artikkel 250 näeb ette, et tema otsused võetakse vastu komisjoni liikmete häälteenamusega, mistõttu asjaomasel komisjoni liikmel ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel mingit otsustavat häält.
40 Siiski, ELTL artikli 248 kohaselt „struktureerib ning jagab komisjoni ülesanded komisjoni liikmete vahel komisjoni president“, kes võib „ametiaja jooksul need ülesanded ümber jaotada“. Täpsemalt on komisjoni kodukorra, mida on muudetud komisjoni 24. veebruari 2010. aasta otsusega 2010/138/EL, Euratom (ELT 2010, L 55, lk 60), artikli 3 lõike 2 teises lõigus sätestatud, et „[p]resident määrab komisjoni liikmetele konkreetsed tegevusvaldkonnad, milles nad töö ettevalmistamise ning komisjoni otsuste elluviimise eest vastutavad“.
41 Seega, vaatamata sellele, et otsuste vastuvõtmise viis komisjonis oli kollegiaalne, vastutas asjaomane komisjoni liige konkurentsivolinikuna konkreetselt vaidlustatud otsuse ettevalmistamise eest, mida komisjon pealegi kohtuistungil kinnitas, märkides, et tal on „kõige suurem vastutus selle otsuse ettepaneku ettevalmistamise eest“. Sellega seoses on ettevalmistusroll komisjoni poolt lõpuks vastu võetud otsuse tegemisel oluline (vt selle kohta ja analoogia alusel 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 33).
42 Sellist hinnangut kinnitab eelkõige kolmandate isikute tajus asjaolu, mida hageja sisuliselt rõhutas, et asjaomane komisjoni liige on ainus vaidlustatud otsuse allkirjastanud isik.
43 Eeltoodust tuleneb, et vaatamata tema huvile seaduse nr 902/2013 suhtes (vt eespool punkt 37) oli asjaomasel komisjoni liikmel eriline vastutus haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, mis puudutas nimetatud seaduses ette nähtud meetme uurimist riigiabi eeskirjade seisukohast.
44 Mis puudutab aga näivust, siis selline olukord võib kolmandatel isikutel tekitada põhjendatud kahtlusi kõnealuse komisjoni liikme võimaliku eelarvamuse suhtes ja seda sõltumata tema isiklikust käitumisest. Lisaks ei ole komisjon esitanud ühtegi tõendit, mis seaks kahtluse alla hageja väited, et hajutada sel viisil tekkinud kahtlusi. Järelikult tuleb vastavalt eespool punktides 28–30 meenutatud kohtupraktikale järeldada, et menetlus, mille tulemusel vaidlustatud otsus vastu võeti, ei andnud piisavalt objektiivse erapooletuse tagatisi.
45 Arvestades eeltoodut, tuleb teise väitega tervikuna nõustuda. Seega ei ole vaja analüüsida ühest küljest muid argumente, mida hageja selle väite raames esitas, ega teisest küljest komisjoni argumente, mis puudutavad kõnealuse komisjoni liikme isikliku või perekondliku huvi puudumist, kuna need puudutavad subjektiivset erapooletust.
46 Üldkohus leiab, et ammendavuse huvides tuleb analüüsida kolmandat väidet, mille kohaselt rikkus komisjon ELTL artikli 107 lõiget 1, kui ta järeldas vaidlustatud otsuses, et heitveetasu ei too kaasa eelise olemasolu.
Kolmas väide, et seoses eelise olemasolu tingimusega on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1
47 Kolmandas väites leiab hageja, et komisjon eksis, kui ta leidis, et heitveetasu ei andnud konkreetsetele ettevõtjatele mingit eelist ega kujutanud endast seega riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
48 Kolmas väide on sisuliselt jagatud kaheks osaks. Esimeses osas väidab hageja, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõte (edaspidi „eraettevõtja põhimõte“) ei olnud kohaldatav. Teises osas väidab ta, et isegi kui eeldada, et see on kohaldatav, ei ole see täidetud.
Kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt eraettevõtja põhimõte ei ole kohaldatav
49 Hageja väidab, et eraettevõtja põhimõte ei olnud kohaldatav, kuna esiteks puudus Taanis tegelik reovee kogumise turg, teiseks ei ole seda põhimõtet kunagi kohaldatud üldkohaldatava meetme või kulude vähendamise või nendest vabastamise meetme suhtes ning kolmandaks ei ole komisjon analüüsinud astmelise mudeli mõju tapamajade klientidele ja tarnijatele.
50 Komisjon, keda toetab Taani Kuningriik, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
51 Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 107 lõikes 1 on sätestatud mitu kumulatiivset tingimust, mis peavad olema täidetud, et riikliku meetme saaks kvalifitseerida riigiabiks, sealhulgas tingimus, mille kohaselt peab asjaomane riiklik meede konkreetsel juhtumil andma soodustatud ettevõtjale või ettevõtjatele valikulise eelise (vt 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Volotea ja easyJet vs. komisjon, C‑331/20 P ja C‑343/20 P, EU:C:2022:886, punktid 102 ja 103 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses annab ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „eelise“ iga riiklik meede, mis olenemata meetme vormist ja eesmärkidest võib otseselt või kaudselt soodustada ühte või mitut ettevõtjat või mis annab neile eelise, mida nad tavapärastel turutingimustel ei oleks saanud (vt 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Volotea ja easyJet vs. komisjon, C‑331/20 P ja C‑343/20 P, EU:C:2022:886, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Sellise eelise tuvastamine toimub põhimõtteliselt eraettevõtja põhimõtte kohaldamise teel, välja arvatud juhul, kui puudub igasugune võimalus võrrelda konkreetsel juhul asjasse puutuvat riigi tegevust eraettevõtja omaga, kuna see tegevus on lahutamatult seotud sellise taristu olemasoluga, mida ükski eraettevõtja ei oleks kunagi saanud luua, või kui riik tegutses avaliku võimu kandjana, samas kui ainuüksi see, et teostatakse avalikku võimu, kasutades näiteks seadusandlikke või maksualaseid vahendeid, ei too iseenesest kaasa selle põhimõtte kohaldamatust, nagu ka avaliku poliitika eesmärkide taotlemine (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Volotea ja easyJet vs. komisjon, C‑331/20 P ja C‑343/20 P, EU:C:2022:886, punktid 108 ja 120 ning seal viidatud kohtupraktika). Nimelt muudab selle põhimõtte kohaldatavaks asjaomase riikliku sekkumise majanduslik laad, mitte selleks rakendatud vahendid (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 27).
53 Käesoleval juhul puudutab kõnealune meede heitveetasusid. Sellega seoses osutavad taristu käitajad reovee puhastamise teenust tasu eest, mis tuleneb eelkõige käesolevas kohtuasjas kõne all olevast heitveetasust. Täpsemalt on selle meetme eesmärk ja tagajärg vähendada kõige suuremate veetarbijate suhtes kohaldatavaid tasusid. See on seega samastatav koguselise allahindlusega, mida taristu käitaja teeb teatud klientidele, nii et kõnealust riigi tegevust võib võrrelda eraettevõtja omaga.
54 Seega, sõltumata sellest, et heitveetasu on üldist laadi, on Taani ametiasutuste sekkumine selle meetme võtmisel majanduslikku laadi, mistõttu tuleb iga sellest tulenevat eelist hinnata eraettevõtja põhimõtte alusel vastavalt eespool punktis 52 viidatud kohtupraktikale.
55 Ühest küljest ei sea seda järeldust kahtluse alla hageja argument reovee puhastamise turu puudumise kohta. Isegi kui eeldada, et see asjaolu on tõendatud, ei muuda see iseenesest eraettevõtja põhimõtet kohaldamatuks, kuna juhul, kui puudub igasugune võimalus võrrelda riigi osalusega ettevõtja olukorda eraettevõtja olukorraga, tuleb tavapäraseid turutingimusi, mis on tingimata hüpoteetilised, hinnata kättesaadavate objektiivsete ja kontrollitavate asjaolude alusel (vt selle kohta 3. juuli 2003. aasta kohtuotsus Chronopost jt vs. Ufex jt, C‑83/01 P, C‑93/01 P ja C‑94/01 P, EU:C:2003:388, punkt 38).
56 Teisest küljest, mis puudutab hageja argumenti, et komisjon ei uurinud astmelise mudeli mõju tapamajade klientidele ja tarnijatele, siis tuleb tõdeda, et selle argumendiga ei väida hageja tegelikult, et eraettevõtja põhimõte ei olnud kohaldatav, vaid vaidleb vastu sellele, kuidas komisjon seda põhimõtet kohaldas. Seega ei ole see argument käesoleva väiteosa raames asjakohane.
57 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et eraettevõtja põhimõte oli käesolevas asjas kohaldatav, ja seega tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.
Kolmanda väite teine osa, et eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel on tehtud viga
58 Kolmanda väite teises osas väidab hageja, et komisjon kohaldas eraettevõtja põhimõtet vääralt.
59 Sellega seoses heidab hageja komisjonile eelkõige ette, et viimane võttis eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel arvesse keskmisi väärtusi, analüüsimata iga kasutaja kulusid, nagu on nõutud 2016. aasta teatise punktis 228. Komisjon rääkis selles osas endale vastu, kui ta kinnitas vaidlustatud otsuses, et nimetatud punkt 228 oli kohaldatav, ning tugines seejärel oma analüüsis keskmistele väärtustele, mis vastavad piiratud arvule puhastusseadmetele. Lisaks heidab hageja komisjonile ette, et viimane pidas torustike paigaldamisega seotud kulusid püsikuludeks, mis kantakse edasi võrdselt kõigi erinevate kasutajate vahel, isegi kui selliseid torustikke kasutavad üksnes teatud kindlad ettevõtjad, kes asuvad reoveepuhastist kaugel. Lõpuks väidab ta, et vastupidi sellele, mida märkis komisjon vaidlustatud otsuses, on ettevõtjatel tegelikkuses äärmiselt raske olemasolevast puhastite võrgust lahkuda.
60 Komisjon, keda toetab Taani Kuningriik, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
61 Esiteks rõhutab komisjon, et taristu lõppkasutajatele antud eelise olemasolu kohta otsuse tegemiseks peab ta end panema selle taristu käitaja rolli. Ta leiab seega, et ta pidi käesolevas asjas kindlaks tegema, kas eraettevõtja, kes on samas olukorras kui reoveepuhasti käitaja, oleks võtnud vastu astmelise mudeli, mistõttu hageja argument, mis võrdles tapamajade tasusid, ei ole asjasse puutuv.
62 Teiseks vaidleb komisjon vastu sellele, et ta kohaldas vaidlustatud otsuses 2016. aasta teatise punkti 228 vääralt. Sellega seoses väidab ta kõigepealt, et kuna astmeline mudel on üldiselt kohaldatav kõigile Taani territooriumil asuvate reoveepuhastite kasutajatele, ei olnud ta kohustatud analüüsima iga üksiku kasutaja poolt makstud heitveetasu suurust. Seejärel rõhutab ta, et astmeline mudel põhineb valemil, mis võimaldab teha arvutuse iga kasutaja kohta Taani territooriumil, jagades püsikulud kõikide kasutajate vahel võrdselt ja omistades muutuvkulud igale kasutajale. Lõpuks väidab komisjon, et ta kontrollis, kas selle valemi alusel arvutatud vähendatud tasud katsid reoveepuhastite käitajate kulusid, mis on piisav asjaolu, et asuda seisukohale, et eraettevõtja põhimõte on täidetud.
63 Kolmandaks vaidleb komisjon vastu hageja argumendile torustikega seotud kulude arvesse võtmata jätmise kohta, rõhutades, et torustiku paigaldamisest, hooldamisest ja haldamisest saavad kasu kõik kasutajad samadel tingimustel, mistõttu neid kulusid tuleb pidada püsikuludeks – ja need tuleb jagada kõigi kasutajate vahel –, mitte aga konkreetse kasutaja olemasoluga seotud lisakuludeks.
64 Neljandaks väidab komisjon ühelt poolt, et hageja argument, et suured tapamajad ei saa otsustada end olemasolevast reoveepuhastist lahti ühendada, on tulemusetu, kuna see ei ole määrava tähtsusega järelduseks, et heitveetasu ei too kaasa eelise olemasolu. Teiselt poolt ei ole see argument põhjendatud, kuna nimetatud ettevõtjatel on tegelik võimalus selline lahtiühendamine läbi viia Taani õigusnormides ette nähtud ja vaidlustatud otsuses välja toodud tingimustel.
65 Taani Kuningriik väidab omalt poolt, et astmeline mudel ei anna kindlatele ettevõtjatele eelist. Ta rõhutab sellega seoses, et erinevad tariifid, mis on arvutatud selle mudeli alusel, kajastavad üksnes reoveepuhastite käitajate tegelikke kulusid, ja see kajastab tegelikkust usaldusväärsemalt kui seaduses nr 633/2010 ette nähtud ühikupõhine tasu kuupmeetri vee kohta. Taani Kuningriigi sõnul oleks eraettevõtja kehtestanud sellise hinnastruktuuri, kuna ta püüab ennekõike katta oma kulusid ja hoida kõige olulisemaid kliente. Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, et astmeline mudel ei võta arvesse teatud kasutajate torustikega seotud kulusid, siis rõhutab Taani Kuningriik, et käesolevas kohtuasjas kõne all olev heitveetasu ei ole ainus puhastite käitajatele makstav tasu ja et seaduses nr 902/2013 on ette nähtud ka nn liitumistasu, mis on ühetaolise ja kindla suurusega, mida makstakse maatüki liitumisel taristuga ja mis põhineb geograafilise solidaarsuse põhimõttel, mille kohaselt liitumise hind on sama, olenemata vahemaast kõnealuse maatüki ja asjaomase reoveepuhasti vahel.
66 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et eraettevõtja põhimõtte kohaldamine eeldab, et komisjon tõendab pärast igakülgset hindamist, milles võetakse arvesse kõiki juhtumi olulisi asjaolusid, et kõnealusest riiklikust meetmest kasu saanud ettevõtja või ettevõtjad ei oleks ilmselgelt saanud võrreldavat eelist tavapäraselt ettevaatlikult ja hoolsalt eraettevõtjalt, kes tegutseb võimalikult sarnases olukorras ja tavapärastel turutingimustel. Komisjon peab selle igakülgse hindamise käigus võtma arvesse kõiki võimalusi, mida selline ettevõtja võib mõistlikult kaaluda, kogu kättesaadavat teavet, mis võib märkimisväärselt mõjutada tema otsust, ja prognoositavaid arenguid eelise andmise otsuse tegemise kuupäeval (vt 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Volotea ja easyJet vs. komisjon, C‑331/20 P ja C‑343/20 P, EU:C:2022:886, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Eelkõige peab komisjon hindama, kas sel kuupäeval võidi tehingut, mille kaudu eelis anti, pidada majandusliku, ärilise ja rahalise ratsionaalsusega tehinguks, arvestades selle lühi- või pikaajalise kasumlikkuse perspektiive ning tehingu muid ärilisi või majanduslikke huve (vt 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Volotea ja easyJet vs. komisjon, C‑331/20 P ja C‑343/20 P, EU:C:2022:886, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Lisaks tuleb meenutada, et analüüs, mille komisjon peab eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel läbi viima, nõuab keerulise majandusliku hinnangu andmist, mille raames on sellel institutsioonil ulatuslik kaalutlusruum (vt 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Valencia Club de Fútbol, C‑211/20 P, EU:C:2022:862, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika), ning et liidu kohus ei saa riigiabi valdkonnas komisjoni antud keeruliste majanduslike hinnangute kontrollimisel asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga. Liidu kohus peab kindlaks tegema, kas esitatud tõendid on sisuliselt õiged, usaldusväärsed ja sidusad, ja kontrollima seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende põhjal on tehtud (vt muu hulgas 11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Autostrada Wielkopolska vs. komisjon ja Poola, C‑933/19 P, EU:C:2021:905, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).
69 Sellega seoses peab komisjon tõendama, kas eraettevõtja kriteeriumi kohaldamise tingimused on täidetud (vt 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika), kuna sellist tõendamiskoormist ei saa täita pelgalt oletuste esitamisega, mis ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud (vt selle kohta 16. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, T‑103/14, EU:T:2016:152, punkt 205).
70 Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida hageja argumente, millega ta soovib kahtluse alla seada viisi, kuidas komisjon kohaldas vaidlustatud otsuses eraettevõtja põhimõtet.
71 Esimesena tuleb tõdeda, et jõudmaks järeldusele, et heitveetasu ei toonud kaasa eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna see oli kooskõlas eraettevõtja põhimõttega, tugines komisjon kasumlikkuse eelanalüüsi meetodile, mis on ette nähtud 2016. aasta teatise punkti 228 teises kuni neljandas lauses. Ühest küljest kordas ta neid lauseid vaidlustatud otsuse punktis 36. Teisest küljest järeldas ta sama otsuse punktis 42, et „vastavalt [2016. aasta teatise] punktile 228 aitavad iga reoveepuhasti kasutajad [heitveetasuga] kaasa selle puhasti kasumlikkusele“.
72 Sellega seoses peab komisjon eespool punktis 68 meenutatud ulatusliku kaalutlusõiguse raames valima sobiva meetodi seoses oma kohustusega tervikuna analüüsida vaidlusaluse tehingu kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid ja selle konteksti, sh abisaajast ettevõtja ja asjaomase turu olukorda, et teha kindlaks, kas abisaajast ettevõtja sai majandusliku eelise, mida ta tavalistes turutingimustes ei oleks saanud (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon, T‑165/15, EU:T:2018:953, punkt 142, ja 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus TUIfly vs. komisjon, T‑447/18, ei avaldata, EU:T:2021:625, punkt 80).
73 Kui komisjon võtab vastu suunised või teatise, mille eesmärk on täpsustada kriteeriumid, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõigust teostades kasutada, tuleneb sellest tema võimu piiramine seeläbi, et komisjon on kohustatud järgima neid suunavaid norme, mille ta on ise endale kehtestanud, tingimusel, et need normid ei kaldu kõrvale aluslepingu sätetest. Liidu kohus peab selles kontekstis kontrollima, kas komisjon on järginud tema enda poolt vastu võetud eeskirju (vt selle kohta 1. detsembri 2004. aasta kohtuotsus Kronofrance vs. komisjon, T‑27/02, EU:T:2004:348, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Seega, kui komisjon otsustas kohaldada kasumlikkuse eelanalüüsi meetodit, nagu see on määratletud 2016. aasta teatise punkti 228 teises kuni neljandas lauses, oli ta põhimõtteliselt kohustatud järgima seal kehtestatud tingimusi. 2016. aasta teatise punkti 228 teises kuni neljandas lauses piiritles komisjon oma kaalutlusõigust järgmiselt:
„Komisjon on seisukohal, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet saaks järgida sellise avatud taristu riikliku rahastamise puhul, mis ei ole reserveeritud ühelegi konkreetsele kasutajale, kui kasutajad aitavad eelneva analüüsi põhjal olemuslikult kaasa projekti/käitaja kasumlikkusele. See on nii juhul, kui taristu käitaja sõlmib üksikkasutajatega lepingud, mis võimaldavad katta kõik sellisest korrast tulenevad kulud, sealhulgas mõistlik kasumimarginaal keskpikas perspektiivis. Lisaks tuleks kõnealuses analüüsis arvesse võtta kõiki täiendavaid tulusid ja kõiki oodatavaid lisakulusid, mis tekivad käitajal seoses asjaomase kasutaja tegevusega.“
75 Sellest tuleneb, et vastavalt 2016. aasta teatise punkti 228 teisele lausele tuleb selleks, et teha kindlaks, kas avatud avaliku taristu käitaja teeb selle ettevõtjatele turutingimustel kättesaadavaks, kontrollida, kas selle taristu „kasutajad“ aitavad kaasa selle kasumlikkusele „progressiivselt“, vastavalt sama teatise teatavatele keeleversioonidele (vt selle kohta prantsus- või taanikeelne versioon), või teiste keeleversioonide kohaselt „järk-järgult“ (vt selle kohta inglis-, saksa-, hispaania- või rumeeniakeelne versioon). Seega tuleb asuda seisukohale, et kasumlikkuse eelanalüüsi meetod nõuab, et määrataks kindlaks järkjärgulised kulud (või lisakulud) ja tulud (või lisatulud), see tähendab kulud ja tulud, mis tekivad otseselt taristu kasutamisel ühe täiendava kasutaja poolt, et hinnata, kas tema kohalolek taristus aitab kaasa kasumlikkusele. Seega, hoolimata mõiste „kasutajad“ kasutamisest mitmuses, eeldab see meetod põhimõtteliselt seda, et on võimalik kindlaks määrata taristu iga üksiku kasutaja olemasolust tulenevad kulud ja tulud.
76 Sellist tõlgendust kinnitab esiteks 2016. aasta teatise punkti 228 kolmas lause, millest nähtub, et kasutajad aitavad progressiivselt kaasa taristu kasumlikkusele, kui selle käitaja sõlmib „üksikkasutajatega“ lepingud, mis võimaldavad katta kõik sellisest korrast tulenevad kulud ja jätta endale mõistlik kasumimarginaal keskpikas perspektiivis.
77 Teiseks tuleb 2016. aasta teatise punkti 228 neljanda lause kohaselt kasumlikkuse eelanalüüsi meetodi puhul arvesse võtta kõiki täiendavaid tulusid ja kõiki oodatavaid lisakulusid, mis taristu käitajal tekivad seoses „kasutaja“ tegevusega, kusjuures kasutajat nimetatakse ainsuses ning 2016. aasta teatise teatud keeleversioonid viitavad lisaks mõistele „kindel kasutaja“ (vt selle kohta inglis-, itaalia-, hispaania- või rumeeniakeelne versioon) või „asjaomane kasutaja“ (vt selle kohta saksakeelne versioon).
78 Kolmandaks viitab komisjon 2016. aasta teatise punkti 228 lõpus asuvas 330. joonealuses märkuses ühelt poolt oma 1. oktoobri 2014. aasta otsusele (EL) 2015/508 juhtumi SA.36147 kohta – väidetav taristuabi Propapierile (C 30/10) (ex NN 45/10; ex CP 327/08) (ELT 2015, L 89, lk 72), mis puudutas vähendatud tasumäärade hindamist, millega seoses oli väidetud, et see annab eelise taristu kindlale kasutajale, ja milles ta kohaldas kasumlikkuse eelanalüüsi meetodit. Teiselt poolt viitas komisjon samas joonealuses märkuses oma suuniste lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta (ELT 2014, C 99, lk 3; edaspidi „2014. aasta suunised“) punktidele 61–64, mis käsitlevad lennujaamade poolt konkreetsete lennuettevõtjatega sõlmitud kokkulepete hindamist (vt 2014. aasta suuniste punkt 61), mille puhul on kehtestatud eelnev kasumlikkuse analüüsi meetod 2016. aasta teatise punktiga 228 sarnases sõnastuses.
79 Neil asjaoludel, nagu hageja õigesti rõhutab, pidi komisjon selleks, et kohaldada astmelisele mudelile kasumlikkuse eelanalüüsi meetodit, nagu on ette nähtud 2016. aasta teatise punktis 228, analüüsima iga reoveepuhastiga ühendatud ettevõtja puhul, kas astmelise mudeli alusel makstav heitveetasu võis katta kulud, mis tulenevad sellest, et nimetatud ettevõtja kasutab seda taristut.
80 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et komisjonil ei olnud võimalik uurida iga Taanis reoveepuhasteid kasutava ettevõtjaga seotud kulusid ja tulusid, kuna ta tugines üksnes keskmistele andmetele kuue omavalitsusüksuse (selle riigi 98 omavalitsusüksusest) kogukulude ja kogutulude kohta.
81 Järelikult väidab hageja õigesti, et tuginedes üksnes sellistele andmetele, eiras komisjon piire, mille ta ise kehtestas oma kaalutlusõigusele 2016. aasta teatise punktis 228.
82 Igal juhul, isegi kui asuda seisukohale, et komisjon võis kohaldada kasumlikkuse eelanalüüsi meetodit ilma iga kasutajat analüüsimata, tähendas selline meetod vähemalt seda, et ta on võimeline kontrollima, et astmeline mudel põhineb lähenemisel, mis võimaldab piisavalt tõenäolisel viisil kasutajatele omistada lisakulusid, st kulusid, mis on otseselt tingitud sellest, et nad kasutavad reoveepuhastit.
83 Sellega seoses tuvastas komisjon kõigepealt vaidlustatud otsuse punktis 39, et astmeline mudel põhineb reoveepuhastite käitajate kogukulude jaotamisel ühelt poolt püsikulude, mis on võrdselt jagatud kõikide kasutajate vahel, ja teiselt poolt muutuvkulude vahel, mis omistatakse kasutajatele vastavalt nende tarbimisele. Seejärel leidis komisjon sama otsuse punktides 40 ja 41, et teise ja kolmanda tasandi tariifide kohaldamise järel heitveetasust saadav tulu võimaldas katta kõik reoveepuhastite käitajatel tekkinud kulud, tuginedes Taani ametiasutuste hinnangule, mille kohaselt need kulud olid 20% või koguni 30% osas muutuvkulud ja 70% või 80% osas püsikulud (vt eespool punkt 11).
84 Nendest kaalutlustest nähtub tõepoolest, et Taani ametiasutused kasutasid lähenemist, mis seab heitveetasu muutuva osa sõltuvusse reoveepuhasti käitaja muutuvkuludest sõltuvalt igast kasutajast.
85 Oma 18. mai 2017. aasta vastuses komisjoni teabenõudele selgitasid Taani ametiasutused siiski, et astmelise mudeli väljatöötamise aluseks olnud lähenemisviisi kohaselt hõlmavad muutuvkulud üksnes tegevuskulusid (OPEX), mis on seotud kasutaja tarbitud vee kogusega.
86 Sellest järeldub, nagu hageja sisuliselt väidab, et kõiki kulusid, mis ei olnud seotud tarbitud vee kogusega, peeti püsikuludeks ja seega jaotati need kõigi erinevate kasutajate vahel, isegi kui sellised kulud tekkisid ainuüksi seetõttu, et konkreetne kasutaja asus võrgus. Nii on see eelkõige investeerimiskuludega (CAPEX), nagu torustiku loomise ja laiendamisega seotud kulud, mida kõiki peeti püsikuludeks, sealhulgas juhul, kui nende kulude ainus eesmärk oli ühe konkreetse kasutaja võrku ühendamine. Sellega seoses märkis Taani Kuningriik vastuseks Üldkohtu küsimusele, et ehkki sellised kulud varieeruvad sõltuvalt puhasti ja kasutaja vahelisest vahemaast, on need geograafilise solidaarsuse põhimõtte alusel jaotatud võrdselt kõigi kasutajate vahel.
87 Seega kinnitas komisjon vaidlustatud otsuse punktis 38 ekslikult, et ta oli kontrollinud, kas heitveetasu, mis määrati kindlaks astmelise mudeli alusel, võimaldas katta keskpikas perspektiivis järkjärgulised kulud, mis tema sõnul hõlmas „kõiki kulu- või investeerimiskategooriaid, nagu tööjõu-, sisseseade- ja investeerimiskulud, mis tulenevad kasutaja kohalolekust“.
88 Järelikult on ilmne, et lähenemisviis, millel põhineb astmeline mudel, ei võimalda piisavalt määratleda lisakulusid, mis tekivad reoveepuhastite käitajatel.
89 Lisaks ei saa arvesse võtta Taani Kuningriigi argumenti, et esineb eraldi tasu, et ühendada kasutajaid kanalisatsioonivõrguga (vt eespool punkt 65), kuna komisjon ei võtnud sellist tasu arvesse vaidlustatud otsuses esitatud hinnangus, mille tulemusel ta järeldas, et heitveetasu, mis määrati kindlaks astmelise mudeli alusel, ei too kaasa eelise olemasolu. Sellest järeldub, et sellise argumendiga nõustumine viiks selleni, et Üldkohus muudab vaidlustatud otsuse põhjendusi, rikkudes väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt liidu kohus ei saa tühistamishagi raames asendada vaidlustatud akti autori põhjendusi omaenda põhjendustega (vt 5. mai 2021. aasta kohtuotsus ITD ja Danske Fragtmænd vs. komisjon, T‑561/18, EU:T:2021:240, punkt 249 ja seal viidatud kohtupraktika).
90 Igal juhul, kuna selline eraldiseisev tasu on geograafilise solidaarsuse põhimõtte alusel kõigi kasutajate jaoks sama, olenemata nende kaugusest reoveepuhastist, ei võimalda see samuti omistada konkreetsele kasutajale kulusid, mis tekivad konkreetselt tema võrku ühendamisel.
91 Eeltoodust tuleneb, et komisjon rikkus kaalutlusõiguse piire, mille ta ise endale 2016. aasta teatise punktis 228 seadis, järeldades kasumlikkuse eelanalüüsi meetodi alusel, et heitveetasu oli kooskõlas eraettevõtja põhimõttega.
92 Teisena, nagu on meenutatud eespool punktis 67, juhindub eraettevõtja oma tegevuses põhimõtteliselt kasumlikkuse perspektiivist. Seega, kui avalik-õigusliku ettevõtja sekkumine mõne ettevõtja toetuseks jätab tähelepanuta mis tahes kasumlikkuse perspektiivi, olgu see kas või pikaajaline perspektiiv, ei saa seda pidada eraettevõtja põhimõttega kooskõlas olevaks (vt selle kohta 10. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Comune di Milano vs. komisjon, C‑160/19 P, EU:C:2020:1012, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Lisaks on komisjon nii 2016. aasta teatise punktis 228 kui ka 2014. aasta suuniste punktis 63 sõnaselgelt seadnud eraettevõtja põhimõtte järgimise sõltuvusse nõudest, et taristu käitajal tekib „mõistlik kasumimarginaal“, kui selline käitaja annab taristu kasutajatele eelise.
94 Ent käesolevas asjas, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse punktidest 37 ja 38 ning nagu komisjon märkis menetlust korraldava meetme raames ühele Üldkohtu küsimusele vastates, leidis see institutsioon, et uue astmelise mudeliga kehtestatud hinnaalandused võivad vastata eraettevõtja põhimõttele üksnes tingimusel, et heitveetasu katab reoveepuhastite käitajate kulud.
95 Sellise hinnanguga, mis jätab tähelepanuta mis tahes kasumlikkuse perspektiivi – isegi pikas perspektiivis –, ei suutnud komisjon, kellel lasub kohustus tõendada, et eraettevõtja põhimõtte kohaldamise tingimused on täidetud (vt eespool punkt 69), tõendada, et kõnealune tasu vastas sellele põhimõttele, nagu hageja sisuliselt väidab.
96 Lisaks märkis Taani Kuningriik vastuseks ühele Üldkohtu küsimusele, et heitveetasu kindlaksmääramist käsitlevaid eeskirju reguleerib „isefinantseerimise“ põhimõte, mis nõuab esiteks, et see tasu oleks piisav, et katta reoveepuhasti käitaja kulud, ja välistab teiseks sellise käitaja võimaluse jätta endale kasumimarginaal, kuna kuludest üle jääv summa tuleb uuesti investeerida ning aktsionäridele ei või mingeid dividende välja maksta.
97 Lisaks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et astmelise mudeli kohaldamine toob tervikuna kaasa heitveetasu summa vähenemise, võrreldes sellele eelnenud ühikupõhise tasu süsteemiga. Sellega seoses, nagu komisjon kohtuistungil möönis, hindas see institutsioon astmelise mudeli vastavust eraettevõtja põhimõttele, analüüsimata siiski küsimust, kas niisugune ettevõtja oleks ühikupõhise tasu süsteemist loobunud astmelise mudeli kasuks, kuigi see viimane tundus vähem kasumlik. Kuid kasumlikkuse eelanalüüs, mis on määratletud 2016. aasta teatise punktis 228, mille sõnastus on ära toodud eespool punktis 74, tähendab, et komisjoni uuritud riigisisene meede aitab „olemuslikult“ kaasa taristuettevõtja kasumlikkusele, mistõttu selleks, et meede oleks kooskõlas eraettevõtja põhimõttega, peab see kas või pikas perspektiivis sellist kasumlikkust suurendama, mitte seda vähendama.
98 Seega tuleb järeldada, et kuna komisjon ei analüüsinud, kas heitveetasu võimaldas reoveepuhastite käitajatel jätta endale kasumimarginaali, siis rikkus ta eraettevõtja põhimõtet ja seega ELTL artikli 107 lõiget 1.
99 Kolmandaks vaidleb hageja vastu komisjoni hinnangule, mis on esitatud vaidlustatud otsuse punktides 43–45 ja mille kohaselt sisuliselt toob veepuhastustasude kõrgel tasemel hoidmine kaasa ohu, et kolmandale tasandile kuuluvad suurettevõtjad otsustavad lahkuda reoveepuhastamise tsentraliseeritud võrgust, luues oma rajatise, ning seega ei pea nad enam heitveetasu maksma.
100 Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole selline argument tulemusetu. Nimelt vaidleb hageja selle argumendiga vastu asjaolule, mida komisjon võttis vaidlustatud otsuses arvesse, põhjendamaks oma järeldust, et heitveetasu oli kooskõlas eraettevõtja põhimõttega ja ei sisaldanud seega eelist ega kujutanud endast riigiabi (vt eespool punkt 12).
101 Mis puudutab seda, kas komisjoni hinnang võimalusele lahkuda reovee puhastamise tsentraliseeritud võrgust on sisuliselt põhjendatud, siis tuleb esiteks märkida, et selline võimalus sõltub mitmest kumulatiivsest sisulisest tingimusest, mis on sätestatud 12. detsembri 2017. aasta määruse nr 1469, mis käsitleb keskkonnakaitseseaduse 3. ja 4. peatüki alusel antud reoveepuhastamise lubasid (bekendtgørelse nr. 1469 om spildevandstilladelser m.v. efter miljøbeskyttelseslovens Kapitel 3 og 4), artikli 16 lõigetes 1 ja 2. Täpsemalt on nendes sätetes ette nähtud, et sellist võrgust lahkumist võib lubada üksnes juhul, kui ühelt poolt ei vähendata oluliselt reoveepuhasti käitaja üldist rahastamist ja teiselt poolt võib nimetatud puhasti tehnilises plaanis nõuetekohast toimimist jätkata. Seega, nagu hageja õigesti väidab, ei saa kolmanda tasandi kasutajad, kes on kõige suuremad ja kelle võrgust lahkumine võib seega kõige rohkem mõjutada reoveepuhasti nõuetekohast toimimist nii tehnilises kui ka rahalises plaanis, tõenäoliselt neid tingimusi täita.
102 Teiseks, isegi kui eelmises punktis nimetatud tingimused on täidetud, ei kujuta reovee puhastamise tsentraliseeritud võrgust lahkumise võimalus endast omandatud õigust, vaid selle jaoks on vaja kohalike omavalitsusüksuste luba, kellel on selles osas ulatuslik kaalutlusruum, nagu Taani Kuningriik kohtuistungil täpsustas.
103 Kolmandaks, vastuseks menetlust korraldava meetme raames Üldkohtu esitatud küsimusele teatasid komisjon ja Taani Kuningriik, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud nad teadlikud konkreetsetest ettevõtjatest, kes olid täielikult lahkunud reovee puhastamise tsentraliseeritud võrgust, millega nad olid enne ühendatud olnud, et rajada oma puhasti.
104 Sellest tuleneb, et risk, et kolmanda tasandi kasutajad lahkuvad reovee puhastamise tsentraliseeritud võrgust, mida komisjon vaidlustatud otsuse punktides 43–45 arvesse võttis, oli hüpoteetiline ja piisavalt põhjendamata. Seega, kui komisjon leidis, et eraettevõtja oleks heitveetasu suuruse kindlaksmääramisel sellist riski arvesse võtnud, ei täitnud see institutsioon eespool punktis 69 viidatud kohtupraktikast tulenevat tõendamiskoormist.
105 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et komisjon rikkus ELTL artikli 107 lõiget 1 ja 2016. aasta teatise punkti 228, kui ta leidis, et heitveetasu ei too kaasa eelist, kuna ka eraettevõtja oleks selle kasuks otsustanud. Seega tuleb kolmanda väitega nõustuda.
106 Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb nõustuda teise väitega ja ammendavuse huvides kolmanda väitega ning seega tühistada vaidlustatud otsus, ilma et oleks vaja analüüsida hageja esitatud teisi väiteid.
Kohtukulud
107 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.
108 Apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses tühistas Euroopa Kohus esialgse kohtumääruse ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks. Seega peab Üldkohus käesolevas kohtuotsuses otsustama kohtukulude üle, mis on esiteks seotud kõigi tema menetlustega, see tähendab menetlustega kohtuasjades T‑486/18 ja T‑486/18 RENV, ning teiseks apellatsioonimenetlusega, see tähendab menetlusega kohtuasjas C‑99/21 P.
109 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
110 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud nii apellatsioonimenetluses kui ka käesolevas kohtuasja tagasisaatmise menetluses, tuleb käesoleva kohtuasja ning kohtuasjade T‑486/18 ja C‑99/21 P kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt.
111 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannab Taani Kuningriik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 19. aprilli 2018. aasta otsus C(2018) 2259 (final) riigiabi SA.37433 (2017/FC) kohta – Taani.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kanda tema enda kohtukulud ja mõista temalt välja Danske Slagtermestre kohtukulud Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlustes.
3. Jätta Taani Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. aprillil 2024 Luxembourgis.
Allkirjad