KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NICHOLAS EMILIOU
esitatud 10. märtsil 2022(1)
Kohtuasi C‑13/21
Pricoforest SRL
versus
Inspectoratul de Stat pentru Controlul în Transportul Rutier (ISCTR)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Judecătoria Miercurea Ciuc (Miercurea Ciuci esimese astme kohus, Rumeenia))
Eelotsusetaotlus – Autovedu – Määrus (EÜ) nr 561/2006 – Artikli 13 lõike 1 punkt b – Erand sõidukitele, mida metsandusettevõtjad kasutavad kaupade veoks oma äritegevuse raames oma asukohast kuni 100 km raadiuses – Mõiste „kuni 100 km raadiuses“ – Selle erandi kohaldamine segakasutusega sõidukite suhtes
I. Sissejuhatus
1. Judecătoria Miercurea Ciuc (Miercurea-Ciuci esimese astme kohus, Rumeenia) on esitanud Euroopa Kohtule kaks küsimust määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist, tõlgendamise kohta.(2)
2. Need küsimused on esitatud metsandusettevõtja Pricoforest SRLi ja Inspectoratul de Stat pentru Controlul în Transportul Rutieri (maanteetranspordi kontrolli inspektsioon, Rumeenia; edaspidi „ISCTR“) vahelises vaidluses seoses trahviga, mille viimane määras esimesena mainitule selle eest, et too oli väidetavalt rikkunud mitme autoveo käigus määruses nr 561/2006 sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevaid eeskirju.
3. Põhikohtuasjas vaieldakse selle üle, kas need veod olid vastavalt nimetatud määruse artikli 13 lõike 1 punktile b tegelikult kõnealuste eeskirjade kohaldamisalast välja jäetud, nagu väidab Pricoforest. Selle sätte kohaselt võivad liikmesriigid teha oma territooriumil erandi sõidukitele, mida muu hulgas metsandusettevõtjad kasutavad oma äritegevuse raames kaupade veoks oma asukohast kuni 100 km raadiuses. Kuna Rumeenia on seda võimalust kasutanud, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, millise tähenduse ja ulatusega on see erand, mida Euroopa Kohus ei ole veel tõlgendanud.
4. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese küsimusega teada, kas määruse artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud tingimust, mille kohaselt peab kaubavedu toimuma „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“, tuleb mõista nii, et kasutatav sõiduk peab jääma kaardile tõmmatud sellise mõttelise raadiusega ringjoone sisse, või siis ei tohi sõidukiga maanteel tegelikult läbitud vahemaa olla suurem kui 100 km. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas, ja kui jah, siis millises ulatuses on see erand kohaldatav segakasutusega sõidukite suhtes, st sõidukite suhtes, mida regulaarselt kasutatakse nii artikli 13 lõike 1 punkti b kohaldamisalasse kuuluvateks vedudeks kui ka muudeks vedudeks.
5. Käesolevas ettepanekus selgitan esiteks, miks mõiste „raadius“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses viitab geograafilisele alale, mis on piiritletud mõttelise ringiga, mille raadius on 100 km ettevõtja asukohast, mitte sõidukiga teel tegelikult läbitud vahemaale. Teiseks selgitan, miks segakasutuses sõidukite suhtes kohaldatakse selles sättes ette nähtud erandit siis, kui neid kasutatakse vedudeks, mis vastavad selles sättes ette nähtud tingimustele, kuid mitte siis, kui neid kasutatakse muud liiki vedudeks.
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu õigus
6. Määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b on sätestatud:
„Tingimusel et artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamist ei seata ohtu, võib iga liikmesriik lubada erandeid artiklite 5–9 osas, sätestades oma territooriumil või kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega mõne teise liikmesriigi territooriumil eranditele individuaalsed tingimused, mida kohaldatakse vedudele ühte või mitmesse järgmisesse kategooriasse kuuluvate sõidukitega:
[…]
b) sõidukid, mida põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kasutavad või võtavad ilma juhita rendile kaubaveoks oma äritegevuse raames ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“.
7. Määruse (EL) nr 165/2014 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta(3) artikli 3 „Reguleerimisala“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Sõidumeerikud paigaldatakse liikmesriigis registreeritud sõidukitesse, mida kasutatakse reisijate või kauba veoks maanteedel ja millele kohaldatakse [määrust nr 561/2006], ning neid kasutatakse nimetatud sõidukites.
2. Liikmesriigid võivad kehtestada käesoleva määruse kohaldamisel erandi [määruse nr 561/2006] artikli 13 lõigetes 1 ja 3 osutatud sõidukitele.“
B. Rumeenia õigus
8. Valitsuse dekreedi nr 37/2007, millega määratletakse sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide pikkuse ja nende tegevuse salvestamise seadmete kasutamise eeskirjade kohaldamise raamistik (Ordonanța Guvernului nr. 37/2007 privind stabilirea cadrului de aplicare a regulilor privind perioadele de conducere, pauzele și perioadele de odihnă ale conducătorilor auto și utilizarea aparatelor de înregistrare a activității acestora; edaspidi „valitsuse dekreet nr 37/2007“), artiklis 2 on sätestatud, et „autovedude suhtes, mida on peetud silmas [määruse nr 561/2006] artikli 13 lõike 1 punktides a–d, f–h ja j–p, ei kohaldata Rumeenia territooriumil erandina selle määruse sätteid“.
III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused
9. ISCTRi kontrolliüksus peatas 2. septembril 2020 Harghita maakonnas Bălani linnas (Rumeenia) poolhaagisega mootorsõiduki, mida Pricoforest kasutas puidu veoks. Nimetatud linn paikneb 130 km kaugusel Pricoforesti tegevuskohast Pipirigi omavalitsusüksuses Neamți maakonnas (Rumeenia).
10. Kontrolliüksuse läbi viidud kontrolli ja juhi sõidumeerikukaardilt allalaaditud andmete analüüsi tulemusel tuvastati, et ajavahemikul kella 5.15‑st 17. augustil 2020 kuni kella 19.23‑ni 18. augustil 2020 oli see juht sõitnud 15 tundi ja 56 minutit, ületades sellega peaaegu 6 tunni võrra määruse nr 561/2006 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud maksimaalset ööpäevast 10-tunnist sõiduaega. Selle tõttu määrati Pricoforestile 9000 Rumeenia leu suurune trahv. Lisaks oli sõidukijuht 25. augustil 2020 ajavahemikus 00.54–4.24 kasutanud vaid 3 tunni ja 30 minuti pikkust ööpäevast puhkeperioodi, mitte aga määruse artikli 8 lõikes 2 nõutud minimaalset 9 tunni pikkust puhkeperioodi. Selle teise süüteo eest määrati Pricoforestile trahv 4000 Rumeenia leud.
11. Pricoforest esitas 25. septembril 2020 Judecătoria Miercurea Ciucile (Miercurea-Ciuci esimese astme kohus, Rumeenia) ISCTRi vastu kaebuse, milles palus tühistada rikkumisprotokolli või teise võimalusena asendada määratud trahvid hoiatusega. Kuigi Pricoforest ei vaidlustanud sõidumeeriku näite, väitis ta, et need näidud puudutavad vedusid, mille suhtes ei kohaldata määruses nr 561/2006 sätestatud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevaid eeskirju vastavalt selle määruse artikli 13 lõike 1 punktis b ette nähtud erandile, mis on kohaldatav Rumeenias valitsuse määruse nr 37/2007 artikli 2 alusel. Tegemist oli kaubavedudega, mida metsandusettevõtja teostas oma äritegevuse raames 100 km raadiuses oma asukohast, nagu nähtub mitmest puiduveo saatelehest, mille kaebaja on esitanud.(4)
12. ISCTR palus oma vastuses jätta kaebus rahuldamata, väites, et rikkumisprotokoll on õiguspärane ja põhjendatud. Ta väitis, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erand puudutab vedusid, mis toimuvad metsandusettevõtja asukohast rangelt kuni 100 km raadiuses. Käesoleval juhul peatas kontrolliüksus vaidlusaluse sõiduki Bălanis, mis asub ligikaudu 130 km kaugusel Pricoforesti tegevuskohast Pipirigis.
13. Pricoforest vastas repliigis omakorda, et ISCTR on vääralt võrdsustanud mõiste „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ selle määruse artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses kahe kõnealuse linna vahelise vahemaaga maanteed mööda.
14. Neil asjaoludel otsustas Judecătoria Miercurea Ciuc (Miercurea-Ciuci esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b kasutatud mõistet „100 km raadiuses“ tuleb tõlgendada nii, et kaardil ettevõtja asukoha ja sihtkoha vahele tõmmatud sirge joon peab olema alla 100 km, või nii, et vahemaa, mille sõiduk tegelikult läbis, peab olema alla 100 km?
2. Kas määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes silmas peetud niisuguste vedude tegemine kuu aja jooksul – millest mõni tehakse 100 km raadiuses ettevõtja asukohast ja mõni väljub sellest raadiusest, kontekstis, kus määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b nimetatud olukorra suhtes riigisiseses õigusnormis kehtestatud erandi alusel seda määrust ei kohaldata – toob kaasa selle, et erandina ei kohaldata seda määrust kõikide asjaomaste vedude suhtes või ainult nende suhtes, mis [ei välju] 100 km raadiusest, või siis kummagi suhtes nendest?“
15. 10. novembri 2020. aasta eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 4. jaanuaril 2021. Poola valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. Käesolevas asjas kohtuistungit ei peetud.
IV. Analüüs
16. Määruses nr 561/2006(5) on sätestatud kaupade ja reisijate autoveoga tegelevate sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide ühised eeskirjad. Reeglina ei tohi sõiduaeg ületada 10 tundi päevas (artikli 6 lõige 1) ja 56 tundi nädalas (artikli 6 lõige 2); juhid peavad tegema vähemalt 45minutilise katkematu vaheaja pärast 4½tunnist sõiduperioodi (artikkel 7) ning neil peab olema ööpäevane ja iganädalane puhkeperiood (artikkel 8). Lisaks peavad maanteeveosõidukid nende eeskirjade täitmise kontrollimiseks olema määruse nr 165/2014 kohaselt varustatud sõidumeerikuga, mis salvestab mitmesuguseid andmeid, nagu sõiduki läbitud vahemaa, selle asukoht teatud ajahetkedel, sõidu kestus, juhi tegevus jne.(6) Kõnealustel ühistel eeskirjadel ja nende jõustamismeetmetel on peamiselt kolm eesmärki: 1) sisetranspordi liikide vaheliste konkurentsitingimuste ühtlustamine, eriti autoveosektori osas; 2) selliste sõidukite juhtide ja meeskondade töötingimuste parandamine ning 3) liiklusohutuse parandamine.(7)
17. Määruse nr 561/2006 kohaldamisala on üsna lai. Asjaomase artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse seda eelkõige „autoveo korral […] kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni“. Vaidlust ei ole selles, et taolised puiduveod, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kuuluvad sellesse kategooriasse.(8) Järelikult tuli kõnealuse tegevuse ajal määruses ette nähtud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevaid eeskirju põhimõtteliselt järgida ning asjaomastesse sõidukitesse tuli paigaldada sõidumeerik ja see kasutusele võtta. Kuigi selgub, et selline sõidumeerik oli tõepoolest paigaldatud ja seda kasutati, ei ole siiski vähemalt osa neist eeskirjadest järgitud.(9)
18. Määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid aga teha oma territooriumil erandeid selle määruse üldeeskirjadest, mida kohaldatakse teatavate sõidukitega toimuva veo suhtes. Asjaomased sõidukid võib vabastada ka sõidumeerikuga varustamise kohustusest.(10)
19. Määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt võib sellise erandiga hõlmata „sõidukid, mida põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kasutavad või võtavad ilma juhita rendile kaubaveoks oma äritegevuse raames ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“. Eelotsusetaotlusest nähtub, et Rumeenia kasutas seda võimalust.(11) Pricoforest tugineb nüüd sellele erandile kui kaitseväitele põhikohtuasjas.
20. Selle sätte kohaselt peavad erandi tegemiseks olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust: 1) kaubavedu peab toimuma maanteel põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtja kasutatava sõidukiga; 2) tema „oma äritegevuse raames“ ja 3) tema „asukohast kuni 100 km raadiuses“.
21. Põhikohtuasja poolte vahel puudub vaidlus selles, et käesoleval juhul vedas „metsandusettevõtja“ (Pricoforest) „sõidukitega“ „kaupu“ (puit) „oma äritegevuse raames“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei näi selles kahtlevat.(12) Seevastu on pooled eriarvamusel kolmanda tingimuse osas, mis puudutab „raadiust“, mille piires vedu peab toimuma, ja seetõttu käsitlevad kaks esitatud eelotsuse küsimust just seda teemat. Käsitlen neid järgemööda järgmistes jaotistes.
A. Mõiste „kuni 100 km raadiuses“ artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses (esimene küsimus)
22. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on Pricoforesti esitatud andmete ja tõendite põhjal võimalik, et kõnealuste vedude ajal oli sõidukitega pärast ettevõtja asukohast(13) lahkumist maanteedel tegelikult läbitud vahemaa suurem kui 100 km, ehkki sõidukid jäid geograafilisse piirkonda, mis on piiritletud (mõttelise) ringiga, mille raadius on 100 km sellest asukohast.
23. Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese küsimusega teada, kas mõistet „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja asukoha ja sõiduki sihtkoha vahele tõmmatud sirgjoon peab olema lühem kui 100 km, või nii, et vahemaa, mille sõiduk tegelikult läbis, peab olema alla 100 km.
24. Koos Poola valitsuse ja komisjoniga ei ole mul kahtlust, et õige on esimene vastus.
25. Määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkt b ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele selle tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks. Seega tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat kohaldades tõlgendada selles sättes kasutatud mõistet „raadius“ kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Selle kohtupraktika kohaselt tuleb teiseses õigusaktis kasutatud mõistel, mida selles ei ole määratletud, olev tähendus ja ulatus kindlaks määrata vastavalt selle tavatähendusele tavakeeles. Vajaduse korral(14) tuleb arvesse võtta nii mõiste kasutamise konteksti kui ka selle õigusakti eesmärke, milles seda kasutatakse, ja ka akti kujunemislugu.(15)
26. Mõiste „raadius“ tavapärane tähendus tavakeeles tähistab ringi keskpunkti ringjoone mis tahes punktiga ühendavat sirglõiku.
27. Seetõttu saab mõiste „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses viidata mitte sõiduki poolt maanteel läbitud vahemaale, vaid 100 km pikkusele sirglõigule, mis on kaardil märgitud ettevõtte asukohast kuni seda ümbritseva mõttelise ringjoone mis tahes punktini. Teisisõnu viitab see taolise ringjoonega ümbritsetud geograafilisele piirkonnale,(16) millega kaubavedu peab piirnema.
28. Kui peaks olema vaja veelgi kinnitada mõiste „raadius“ selget tähendust, siis märgiksin, et määrus nr 561/2006 sisaldab erinevaid mõisteid seoses vahemaaga – seda tõsiasja märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus ka ise. Täpsemalt, kuigi mõistet „raadius“ kasutatakse selle määruse mitmes sättes,(17) viidatakse teistes sätetes seevastu sõidukiga teatud veo ajal läbitud „liini pikkusele“.(18) See viimane mõiste viitab tavapärases tähenduses tavakeeles teel läbitud või läbitavale vahemaale.
29. Järelikult, kui liidu seadusandja soovis viidata teepikkusele, täpsustas ta seda ka kõnealuse sätte sõnastuses. Kasutades teistes sätetes, nagu artikli 13 lõike 1 punktis b, mõistet „raadius“, oli tema tahe ilmselgelt viidata millelegi muule, nimelt – nagu ma eespool märkisin – geograafilisele piirkonnale, mis on piiritletud teatavat punkti ümbritseva mõttelise ringjoonega.
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab siiski mitu argumenti, et toetada seisukohta, et mõistet „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses tuleb, arvestades selle määruse eesmärke, milleks on töötingimuste ja liiklusohutuse parandamine, mõista vaatamata selle tavapärasele tähendusele nii, et see viitab sõidukiga maanteel tegelikult läbitud teepikkusele. Tema arvates tähendaks see, kui seda mõistet tõlgendataks sõna-sõnalt nii, et see viitab ettevõtja asukohta ümbritsevale geograafilisele alale, et määruses ette nähtud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevaid eeskirju võiks mitte järgida vedude puhul, mis jäävad küll selle ringjoone sisse, kuid hõlmavad pikki teekondi, tublisti üle 100 km, ja kestavad kaua. Sellised veod võivad ohustada asjaomaste juhtide tervist ja liiklusohutust.
31. Sellega seoses pean esitama kaks märkust.
32. Esiteks vastab tõele, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 25, et üldiselt on teisese õiguse aktis sisalduvate mõistete tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel asjakohased selle aktiga taotletavad eesmärgid. Seetõttu on Euroopa Kohus otsustanud, et selliste määruses nr 561/2006 ette nähtud erandite ulatus, nagu on sätestatud artikli 13 lõike 1 punktis b, tuleb üldjuhul kindlaks määrata, võttes arvesse kõnealuse õigusakti eesmärke.(19)
33. Siiski olen koos Poola valitsuse ja komisjoniga seisukohal, et artikli 13 lõike 1 punktis b kasutatud mõiste „raadius“ tähenduse puhul on teleoloogiline tõlgendus välistatud.
34. Tõsi, teleoloogilist tõlgendust saab kasutada siis, kui sätte sõnastus ei ole piisavalt selge ja täpne, olles avatud rohkem kui ühele tõlgendusele, mis toob kaasa mõningase mitmetähenduslikkuse ja ebamäärasuse. Samuti võib ka asjaomase õigusakti eri keeleversioonides esineda erinevusi.(20) Sellistel juhtudel täiendab grammatilist tõlgendust teleoloogiline tõlgendus, mis on vajalik sõnastuse ebaselguse lahendamiseks.(21)
35. Käesoleval juhul on aga määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkt b eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastamiseks selge ja täpne. Selles sättes kasutatud mõiste „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ ei ole mitmeti mõistetav ega ebamäärane. See ei ole avatud rohkem kui ühele tõlgendusele. Lisaks kasutatakse seda määruse teistes keeleversioonides ühetaoliselt.(22)
36. Sellises kontekstis Euroopa Kohus lihtsalt ei saa tõlgendada mõistet „raadius“ eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud viisil. Isegi kui eeldada, et see oleks paremini kooskõlas määruse nr 561/2006 eesmärkidega, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et „Euroopa Kohus ei saa vaatamata liidu selgele ja ühemõttelisele sõnastusele nimetatud sätet tõlgendada eesmärgiga seda parandada“.(23) See tähendaks tõlgendamist contra legem, mis on igasuguse tõlgendamise äärmine piir.(24)
37. Sellega seoses tekib oluline võimude lahususe (või liidu kontekstis pigem institutsioonilise tasakaalu) küsimus. Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktides 28 ja 29, otsustas liidu seadusandja kehtestada määruses nr 561/2006 ette nähtud mitme erandi tingimuseks erisugused kriteeriumid: osadel juhtudel viitas ta „raadiusele“, osadel „liini pikkusele“. Neist ühe asendamine teisega tähendaks seega seadusandja poolt õigusnormi tekstis tehtud valiku muutmist kohtu tõlgenduse teel.(25)
38. Teiseks ja igal juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud põhjendatud muresid töötingimuste ja liiklusohutuse pärast minu arvates käsitletud artikli 13 lõike 1 punkti b teises osas. Tuletan meelde, et selle sätte kohaselt peab vastava erandi alla kuulumiseks vedu toimuma mitte ainult „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“, vaid see peab toimuma ka „äritegevuse raames“. Käesoleval juhul on vaja teleoloogilist tõlgendust, kuna selle viimati nimetatud tingimuse tähendus ei tulene otseselt kõnealuse sätte sõnastusest.
39. Üldiselt piirduvad määruse nr 561/2006 artikli 13 lõikes 1 ette nähtud erandid „teatud eritunnustega siseriiklike vedudega“, mida liidu seadusandja pidas „soovitatavaks“(26) vabastada iga liikmesriigi äranägemisel selles määruses ette nähtud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevatest eeskirjadest. Ühelt poolt on igal erandil konkreetne eesmärk (või teisisõnu tagab see teatavaid huve), mis seadusandja arvates põhjendab selle kehtestamist. Teiselt poolt ei ole neil vedudel seadusandja arvates määrusega taotletavatele eesmärkidele mingit mõju või siis on see mõju piiratud – üldiselt ei ole need „konkurentsisurve all“(27) ega tekita olulist muret seoses asjaomaste juhtide ja meeskondade töötingimuste või liiklusohutusega.
40. Mis puudutab täpsemalt artikli 13 lõike 1 punkti b, siis tuleneb tingimusest, et kaubavedu peab toimuma põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtja „oma äritegevuse raames“, tõlgendatuna eespool esitatud selgitusi arvestades, et ühelt poolt on selle erandi konkreetne eesmärk soodustada nimetatud tegevust, mis on tähtsam kui vedu ise.(28) Nagu Poola valitsus märgib, võimaldab see asjaomastel ettevõtjatel tegutseda neile vajaliku paindlikkusega, mida määruse nr 561/2006 ranged nõuded neil muidu ei võimalda.(29)
41. Teiselt poolt tagab seadusandja arvates selliste vedude olemus kõrvaltegevusena, et nende vabastamine määruses nr 561/2006 sätestatud eeskirjadest ei sea põhimõtteliselt(30) ohtu määrusega taotletavate eesmärkide saavutamist. Esiteks, kuna need veod kujutavad endast kõrvaltegevust ja on seega konkreetsest äritegevusest lahutamatud, ei avalda nad „iseenesest konkurentsisurvet“ (st tavaliselt ei ole nende näol tegemist teenusega, mida veoettevõtjad pakuvad tasu eest). Teiseks ei tekita need üldjuhul olulist muret töötingimuste ega liiklusohutuse pärast. Need veod on seotud põllumajandus-, metsandus- (ja samalaadsete) ettevõtjate tavapäraste vajadustega. Need ettevõtjad ei asu üldiselt mitte peamiste maanteede ääres, vaid pigem maal ja mitte kaugel oma kõlvikutest. Kõnealused veod toimuvad seega tavaliselt kohalikel teedel, piiratud vahemaal ja lühikest aega.(31) Sellega seoses tagab tingimus „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“, et kõnealust erandit kohaldatakse üksnes juhul, kui asjaomased tegevused (ja nende kõrvaltegevuseks olevad veod) leiavad aset piiratud geograafilises piirkonnas.(32)
42. Sellest tuleneb minu silmis, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b ette nähtud erandit saab kohaldada üksnes sellisele veole kui kõrvaltegevusele.(33) Nimelt, erandina selles määruses sätestatud üldreeglitest ei või seda sätet „tõlgendada nii, et selle mõju ulatub kaugemale sellest, mis on vajalik nende huvide kaitseks, mida sellega soovitakse tagada“.(34)
43. Selles osas olen koos komisjoniga seisukohal, et taolisi vedusid, nagu on kõne all põhikohtuasjas (mille puhul näib olevat tegemist – kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei tuvasta teisiti – puidu maanteeveoga tasu eest selle tootnud ettevõtja asukohast või metsakõlvikult, kus see toodeti, selle ostnud klientidele,(35) mis näib nimetatud kohtule peamiselt muret valmistavat), ei saa tegelikult pidada metsamajanduse kõrvaltegevuseks.
44. Metsamajandus kui „äritegevus“ hõlmab kahtlemata metsamaade ärilist kasutamist. See tegevus hõlmab muu hulgas puidu (mida kasutatakse seejärel küttepuiduna või töödeldakse tööstuslikult saeveskites, puidutehastes, paberivabrikutes jne ning muudetakse mitmesugusteks puidupõhisteks toodeteks) ülestöötamist ja müüki.(36) Minu arusaamise kohaselt tehakse seda „metsavarumise“ teel, mille puhul on tegemist protsessiga, mille käigus toodetakse ümarpuitu müügiks. See hõlmab puude raiet (või „langetamist“), kohapealset töötlemist ja väljavedu, sageli metsaveotraktorite (või lohistite) abil raielangilt tee ääres asuvasse kogumiskohta (või vähemalt metsas asuvasse vähem kõrvalisse kohta), kus need laaditakse metsaveoautodele. Seejärel veetakse puit maanteed mööda metsast töötlemiskohta (näiteks saeveskisse või paberivabrikusse) või ekspordisadamasse jne.
45. Selles kontekstis on minu arvates selge, et ühest küljest kasutatakse sõidukeid selleks, et vedada taoliste tööde jaoks kasutatavad tööriistad, seadmed jne ettevõtja asukohast metsakõlvikule ja seejärel tagasi asukohta metsamajandustegevuse „raames“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses. Sellised sõidud on metsamajandustegevuse suhtes kõrvalise tähtsusega, eriti ajaliselt: need toimuvad tõenäoliselt üks kord päeva alguses ja üks kord päeva lõpus või paar korda päevas. Suurem osa ajast on pühendatud metsatöödele kui sellistele. Samamoodi kuulub palkide vedu metsa sees kindlasti selles sättes ette nähtud erandi alla, kuna asjaomaseid sõidukeid kasutatakse otseselt nende tööde jaoks.(37)
46. Teisest küljest on minu arvates sama selge, et müügile järgnevat puidu maanteevedu või „palkide väljavedu“ tootmiskohast metsas (või tootja asukohast) töötlemiskohta või ekspordisadamasse (ja nii edasi) ei saa pidada toimuvaks metsamajandustegevuse „raames“. Tegemist on eraldiseisva tegevusega.(38) Sellel on puidu tarneahelas erinev funktsioon kui tootmisel.
47. Kiire internetiotsing võimaldab igaühel mõista, et metsamaterjali maanteevedu on vaid teatav autoveo liik, kujutades endast vedajate poolt tasu eest osutatavat teenust (mõni vedaja ongi spetsialiseerunud seda liiki vedudele, teised osutavad seda teenust oma üldise veondustegevuse raames). Seega kujutab see omaette äritegevust, mis on „konkurentsisurve all“.
48. On tõsi, et üks ettevõtja (näib, et ka Pricoforest) võib tegeleda kahe tegevusega. Ta võib tegeleda nii metsamajandustegevusega, mille raames toodetakse ümarpuitu vajaliku tööjõu, töövahendite ja seadmetega, kui ka metsamaterjali maanteeveoga, kasutades selleks omaenda autoparki ja autojuhte, et vedada ise oma klientidele enda toodetavaid palke.
49. Samas aga ei või määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b ette nähtud erandit siiski kohaldada viimati nimetatud tegevuse suhtes pelgalt seetõttu, et metsandusettevõtja otsustab tegeleda selle tegevusega ise, selle asemel et tellida see vedajalt alltöövõtu korras. Tuletan meelde, et kõnealune erand sõltub selle tegevuse laadist, millest vedu moodustab ühe osa, mitte üksnes asjaomase ettevõtja isikust. Vastasel juhul kohaldataks ühe ja sama metsamaterjali maanteeveo suhtes määruse üldeeskirju, kui sellega tegelevad teised vedajad, kuid mitte siis, kui sellega tegelevad metsandusettevõtjad.
50. Määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erandi vastupidine tõlgendamine ohustaks ka selle määrusega taotletavaid eesmärke.
51. Esiteks, nagu märgib komisjon, võib see kahjustada eesmärki kõrvaldada erinevused, mis võivad moonutada konkurentsi autoveosektoris. Kui metsandusettevõtjad oleksid vabastatud määruses nr 561/2006 sätestatud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevatest eeskirjadest (ja määruses nr 165/2014 sätestatud vastavast kohustusest paigaldada sellisteks vedudeks kasutatavatesse sõidukitesse sõidumeerik ja seda kasutada), kui nad veavad ise oma klientidele toodetud puitu, annaks see neile ettevõtjatele konkurentsieelise muude metsamaterjali maanteeveo teenuseid osutavate ettevõtjate ees. Ilma nende eeskirjade piiranguteta saaksid metsandusettevõtjad kasutada veoautosid ja nende juhte palju rohkem, kui teistel vedajatel on seaduslikult lubatud. Samuti hoiaksid nad kokku oma sõidukitesse sõidumeerikute paigaldamise ja hooldamise kulud, mida vedajad peavad kandma.(39)
52. Teiseks, kui tõlgendada määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erandit nii, et selle kohaselt on metsandusettevõtjate teostatavad metsaveod vabastatud selles määruses ette nähtud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevatest õigusnormidest, võib see ajendada neid ettevõtjaid seda tegevust ise alustama ja seejärel sõidukeid üle kasutama, et vedada oma klientidele puitu iga päev katkestusteta palju tunde. Selline tõlgendus võib tõsiselt mõjutada autojuhi töötingimusi ja seada ohtu liiklusohutuse.(40) Samuti tuleks meeles pidada, et metsa maanteeveod toimuvad tavaliselt suure võimsusega ja (väga) raskete veokitega, millele võib laadida mitu tonni puitu. Ei ole keeruline ette kujutada, milliseid katastroofilisi tagajärgi võivad kaasa tuua selliste sõidukitega juhtuvad õnnetused.
53. Selliste metsamaterjali maanteevedude puhul ei piisa eespool nimetatud tagajärgede leevendamiseks artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud raadiuse tingimusest. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, saab veoautosid kasutada toodetud puidu tarnimiseks selles raadiuses asuvatele klientidele päev läbi.
54. Seetõttu olen seisukohal, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erandit ei saa kohaldada metsamaterjali maanteevedudele, kuna sellist vedu ei saa pidada toimuvaks metsandusettevõtjate „äritegevuse raames“ selle sätte tähenduses.
55. Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele minu arvates vastata, et mõiste „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses viitab geograafilisele piirkonnale, mida piirab nimetatud asukohta ümbritsev 100 km raadiusega mõtteline ring.
B. Artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erandi kohaldamine „segakasutusega sõidukitele“ (teine küsimus)
56. Põhikohtuasjas on võimalik, et Pricoforest teostas samade sõidukitega vedusid nii oma asukohast 100 km raadiuses kui ka sellest kaugemal.(41)
57. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kui metsandusettevõtja teostab samu sõidukeid kasutades rutiinselt vedusid oma asukohast 100 km raadiuses ja vedusid, mis ulatuvad sellest raadiusest väljapoole, siis on nimetatud sätte alusel määruse üldnormide kohaldamisest vabastatud a) kõik need veod või b) ainult need, mis ei ületa seda raadiust, või c) mitte ükski neist.
58. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vastus sellele küsimusele on vajalik, et otsustada Pricoforesti vastutuse üle. Kui kõik selle ettevõtja poolt kõnealuste sõidukitega teostatavad veod oleksid määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b alusel vabastatud selles määruses ette nähtud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevatest eeskirjadest, siis ei saa ta olla vastutav nende eeskirjade rikkumise eest kahe vaidlusaluse veo käigus, olenemata sellest, kas need toimusid 100 km raadiuses tema asukohast või mitte. Seevastu, kui kõnealune erand ei oleks kohaldatav ühelegi Pricoforesti poolt sama sõidukiga teostatud vedudest, siis oleks ta igal juhul vastutav.
59. Selgitasin esimese küsimuse analüüsis, miks ma ei arva – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisiti –, et sellised veod, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuuluvad määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erandi kohaldamisalasse, kuna need ei toimu metsandusettevõtja „oma äritegevuse raames“. Seda arvestades ei ole ma kindel, et vastus teisele küsimusele on endiselt vajalik. Analüüsin seda siiski teise võimalusena.
60. Teise küsimuse aluseks on eeldus, et tegemist on nn „segakasutusega sõidukiga“. Määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b kontekstis viitab see mõiste sõidukile, mida metsandusettevõtja kasutab tavaliselt näiteks nii kaubaveoks „oma äritegevuse raames [oma] asukohast kuni 100 km raadiuses“ kui ka selliseks kaubaveoks, mis ei vasta nendele tingimustele. Näiteks võib metsandusettevõtja kasutada sama sõidukit metsandusseadmete transportimiseks oma tegevuse kõrvaltegevusena nimetatud raadiuses asuvatele metsakõlvikutele ja ka sellest kaugemal asuvatesse metsadesse. Samuti võib ta mõnikord kasutada sama sõidukit selleks, et teha taolisi vedusid kõrvaltegevusena, ja mõnikord selleks, et vedada ümarpuitu oma klientidele (eraldiseisva) metsamaterjali maanteeveo raames.
61. Teine küsimus puudutab seega seda, kas ja millises ulatuses on määruse artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erand selliste „segakasutuses sõidukite“ suhtes kohaldatav. Minu arvates on tegemist eri valdkondi puudutava küsimusega. Nimelt võiks küsida sama kõigi selles määruses ette nähtud erandite kohta. Käesolevas asjas keskendun ma üksnes nimetatud sättele, kuigi minu arutluskäiku võib suures osas kohaldada ka teistele eranditele.
62. Selles osas on minu arvates selge, nagu ka komisjon väidab, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b ei saa tõlgendada nii, et kui sõidukit kasutatakse nii selles sätestatud tingimustele vastavateks vedudeks kui ka taolisteks vedudeks, mis seda ei ole, võivad kõik need veod olla vabastatud määruses sätestatud üldeeskirjadest (vt eelnimetatud võimalus a).
63. Tuletan meelde, et erandina nendest normidest ei või artikli 13 lõike 1 punkti b „tõlgendada nii, et selle mõju ulatub kaugemale sellest, mis on vajalik nende huvide kaitseks, mida sellega soovitakse tagada“.(42) Eelmises punktis kirjeldatud tõlgendusel oleks just see tagajärg. See tähendaks, et metsandusettevõtjad võiksid lihtsalt samu sõidukeid kasutades saada kõnealustest eeskirjadest kõikide vedude jaoks üldise vabastuse. See läheks kaugemale liidu seadusandja tahtest soodustada just nimelt metsamajandust.(43) Samuti seaks see käesoleva ettepaneku punktides 51 ja 52 selgitatud põhjustel ohtu ka määrusega nr 561/2006 taotletavate eesmärkide saavutamise.
64. Erinevalt Poola valitsuse(44) ja ka ISCTRi seisukohast(45) ei arva ma, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt ei saa ühegi veo suhtes, mis on tehtud „segakasutusega sõidukitega“, kohaldada selle määruse sätteid (vt eeltoodud võimalus c).
65. Minu arvates oleks selline tõlgendus liiga formalistlik, läheks liiga kaugele ja oleks asjaomastele ettevõtjatele potentsiaalselt koormav. Selleks et nende ettevõtjate suhtes saaks kohaldada artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erandit, oleks neil praktikas vaja kahte erinevat sõidukiparki, millest üks on mõeldud selles sättes ette nähtud tingimustele vastavateks vedudeks ja teine muudeks vedudeks.
66. Tegelikult leian koos komisjoniga, et õige tõlgendus vastab eeltoodud võimalusele b. Segakasutusega sõidukitele võib teha määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b alusel erandi määruses nr 561/2006 sätestatud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevatest üldeeskirjadest, kui neid kasutatakse määruse tingimustele vastavaks veoks. Seevastu juhul, kui neid kasutatakse teist liiki veoks, ei saa seda erandit kohaldada.
67. Praktikas tähendab see, et sõidukijuht ei pea järgima sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevaid eeskirju, kui ta veab kaupu asjaomase metsandusettevõtja äritegevuse raames kuni 100 km raadiuses selle ettevõtja asukohast. Teisest küljest peab ta neid eeskirju järgima kaupade veol sellest raadiusest väljaspool või juhul, kui vedu ei ole metsamajandustegevuse kõrvaltegevus.
68. Seda tõlgendust toetavad minu arvates määruse nr 561/2006 sõnastus, üldine loogika ja eesmärgid, kui lugeda seda Euroopa Kohtu praktika kontekstis.
69. Esiteks on määruse nr 561/2006 artikli 13 lõikes 1 loetletud võimalikud erandid, mida „kohaldatakse“ vedudele teatavate sõidukitega. Sellisena annab see säte liikmesriikidele võimaluse jätta selle määruse sätetest välja teatavad veod, kuid mitte sõidukid kui sellised. Nagu märkisin eespool punktis 39, puudutab see säte „teatud eritunnustega siseriiklikke vedusid“.(46)
70. Seega on selle artikli 13 lõikes 1 ette nähtud konkreetse erandi kohaldamiseks oluline, kas sõidukit kasutatakse kõnealuses sättes nimetatud eesmärkidel teataval ajahetkel, mitte aga see, kuidas kasutatakse sõidukit ülejäänud ajal. See näib olevat kooskõlas Euroopa Kohtu enda arusaamaga sellest artiklist. Eelkõige otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Deutsche Post jt,(47) et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis d ette nähtud erand seoses sõidukitega, mida kasutatakse „postisaadetiste kohaletoimetamiseks universaalse postiteenuse raames“, hõlmab vaid „sõidukeid […], mida kasutatakse eranditult konkreetse veo ajal saadetiste kohaletoimetamiseks universaalse postiteenuse raames“.(48) Sellest arutluskäigust võib järeldada, et Euroopa Kohtu hinnangul võis sama sõiduk teataval ajal kuuluda selle erandi kohaldamisalasse ja muul ajal sellest välja jääda, sõltuvalt sellest, millist liiki postisaadetist transporditakse.(49)
71. Lisaks, mis puudutab täpsemalt artikli 13 lõike 1 punkti c sõnastust, siis ei viita miski sellele, et konkreetset sõidukit tuleks kasutada üksnes selles sättes ette nähtud veoliikide puhul, või vastasel juhul ei saaks seda erandit kohaldada.(50)
72. Teiseks kinnitab seda grammatilist tõlgendust minu arvates määruse nr 561/2006 aluseks olev loogika. Selle määrusega kehtestatakse sisuliselt piirangud teatud autovedudele, kuid mitte teistele, sõltuvalt nende objektiivsetest tunnustest. Need tunnused on sageli seotud sõiduki endaga, aga ka selle konkreetse kasutusviisiga, näiteks veetavate inimeste/kaupade liigi/kogusega. Loogiliselt võib ühte sõidukit kasutada eri viisidel, millest mõned on reguleeritud veod ja mõned mitte. Nagu märgib komisjon, kehtestati selle määruse säte, nimelt artikli 6 lõige 5, mille juurde ma peagi tagasi pöördun, just nimelt selleks, et „[käsitleda] raskusi, mis on seotud juhtidega, kes töötavad nii määruse kohaldamisalas kui ka väljaspool seda“.(51)
73. Kolmandaks on see tõlgendus kooskõlas määruse nr 561/2006 eesmärkidega. Tuletan meelde, et liidu seadusandja pidas „soovitavaks“ anda liikmesriikidele võimalus välistada teatavad veod, mida teostavad muu hulgas metsandusettevõtjad, kuna need veod ei tekita muret konkurentsi moonutamise, asjaomaste töötajate sotsiaalsete tingimuste ega liiklusohutuse pärast. Asjaolu, et kõnealusteks vedudeks kasutatavat sõidukit kasutatakse ühtlasi ka muud liiki vedudeks, ei oma minu arvates selles suhtes tähtsust.
74. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab siiski mõningaid kahtlusi. Kui määruse nr 561/2006 sätteid kohaldataks ainult konkreetse sõidukiga tehtavate osade vedude suhtes, samas kui teised veod jääksid artikli 13 lõike 1 punktis b sätestatud erandi alla, siis kuidas on võimalik tagada asjaomase juhi töötingimusi ja liiklusohutust?(52)
75. Need mured on kahtlemata õigustatud. Sõiduki juhtimine väsitab inimest olenemata sellest, kas vastav autovedu kuulub määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse või mitte. Kui sama juht teeb sama sõidukiga sama päeva või nädala jooksul määrusega hõlmatud vedusid ja sellest vabastatud vedusid, võib ta hüpoteetiliselt juhtida sõidukit väga palju rohkem kui selles määruses ette nähtud maksimaalselt 9 tundi päevas või 56 tundi nädalas, ohustades seejuures nii ennast kui ka teisi.
76. Minu arvates sisaldab liidu õigus aga asjakohaseid kaitsemeetmeid, et tagada taolise stsenaariumi vältimine ning töötingimuste ja liiklusohutuse säilimine.
77. Ühest küljest ei piira autovedudeks kasutatavate sõidukite juhtide tööaega üksnes määruses nr 561/2006 sätestatud eeskirjad. Tegelikult täiendavad neid direktiivis 2002/15/EÜ autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta(53) sätestatud eeskirjad. Seda direktiivi kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate teenistuses olevate ringi liikuvate töötajate suhtes, kes osalevad nimetatud määrusega hõlmatud autovedudes.(54) Eelkõige kehtestatakse sellega piirangud nende isikute keskmisele iganädalasele tööajale. Nimetatud direktiivi artikli 4 punkti a kohaselt ei tohi keskmine iganädalane tööaeg ületada 48 tundi. Maksimaalset iganädalast tööaega võib pikendada 60 tunnini ainult juhul, kui nelja kuu jooksul arvestatud keskmine tööaeg ei ületa 48 tundi nädala kohta.(55) Samuti kohustab selle direktiivi artikkel 5 liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et need isikud ei tööta mingil juhul ilma vaheajata kauem kui kuus järjestikust tundi.
78. Sellega seoses märgin, et direktiivi 2002/15 artikli 3 punktis a on mõiste „tööaeg“ määratletud kui „kogu autoveoga seotud tegevusele kulutatav aeg“, eelkõige „sõidukijuhtimine“, olenemata sellest, kas konkreetne vedu kuulub määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse või on sellest välja jäetud. Seega, kui üks juht teostab sama sõidukit kasutades oma töö käigus sellega hõlmatud vedusid ja sellest vabastatud vedusid, siis tuleb minu arvates nimetatud direktiivis ette nähtud piirangute ja kohustuslike vaheaegade kohaldamisel tema „tööajana“ arvesse võtta ka aega, mis tal kulub erandiga hõlmatud vedude tegemiseks.
79. Teisest küljest on liidu õigusega ette nähtud vahendid, mille abil ametiasutused saavad praktikas jälgida töötingimuste ja liiklusohutuse järgimist. Esiteks, kui sõiduk ei ole kasutusel üksnes määruse nr 561/2006 kohaldamisalast välja jäävateks vedudeks,(56) vaid seda kasutatakse „segakasutusega sõidukina“, mil see on teatud aegadel vabastatud määruses ette nähtud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevatest eeskirjadest, peab ta minu seisukoha põhjal olema vastavalt määruse nr 165/2014 artikli 3 lõikele 1 varustatud sõidumeerikuga ja seda kogu aeg kasutama.(57)
80. Teiseks, nagu märgib komisjon, peab juht vastavalt määruse nr 561/2006 artikli 6 lõikele 5, mida ma eespool lühidalt mainisin, registreerima kogu sõiduaja, mil ta teeb „segakasutuses sõidukiga“ nimetatud määrusega mittehõlmatud vedusid, eraldi sõidumeeriku kirjena („teised tööd“).(58) See kirje koos muude sõidumeeriku salvestatud andmetega ja asjaomase ettevõtja esitatud tõenditega võimaldab ametiasutustel kontrollida,(59) kas sõiduperioodid, mille jooksul ei ole järgitud määruses nr 561/2006 sätestatud eeskirju, vastavad tegelikult vedudele, mis on nende eeskirjade kohaldamisest vabastatud vastavalt näiteks määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktile b.(60) Samuti võimaldab see neil kontrollida, kas direktiivi 2002/15 eeskirju on järgitud.
81. Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele minu arvates vastata, et kui metsandusettevõtja kasutab sõidukit regulaarselt nii kauba vedamiseks „oma äritegevuse raames [oma] asukohast kuni 100 km raadiuses“, nagu on ette nähtud selles sättes, kui ka vedudeks, mis ei vasta nendele tingimustele, siis võib määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt ainult esimest liiki veod vabastada selles määruses ette nähtud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevatest eeskirjadest. Määruse nr 165/2014 artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb taolisesse sõidukisse paigaldada sõidumeerik ja seda kogu aeg kasutada ning selle sõiduki juht peab määruse nr 561/2006 artikli 6 lõike 5 kohaselt registreerima erandiga hõlmatud vedudele kulutatud aja „teiste töödena“.
V. Ettepanek
82. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Judecătoria Miercurea Ciuci (Miercurea-Ciuci esimese astme kohus, Rumeenia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Mõiste „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85, artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses viitab geograafilisele piirkonnale, mida piirab nimetatud asukohta ümbritsev 100 km raadiusega mõtteline ring.
2. Kui metsandusettevõtja kasutab sõidukit regulaarselt nii kauba vedamiseks „oma äritegevuse raames [oma] asukohast kuni 100 km raadiuses “, nagu on ette nähtud selles sättes, kui ka vedudeks, mis ei vasta nendele tingimustele, siis võib määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt ainult esimest liiki veod vabastada selles määruses ette nähtud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevatest eeskirjadest. Peale selle tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määruse (EL) nr 165/2014 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust nr 561/2006, artikli 3 lõike 1 kohaselt taolisesse sõidukisse paigaldada sõidumeerik ja seda kogu aeg kasutada ning selle sõiduki juht peab määruse nr 561/2006 artikli 6 lõike 5 kohaselt registreerima erandiga hõlmatud vedudele kulutatud aja „teiste töödena“.