EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)
7. juuli 2022(*)
Eelotsusetaotlus – Maanteetransport – Sotsiaalõigusnormid – Määrus (EÜ) nr 561/2006 – Erandid – Artikli 13 lõike 1 punkt b – Väljend „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ – Selles raadiuses, aga ka sellest väljaspool vedusid teostavad sõidukid
Kohtuasjas C‑13/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Judecătoria Miercurea Ciuci (Miercurea Ciuci esimese astme kohus, Rumeenia) 10. novembri 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. jaanuaril 2021, menetluses
Pricoforest SRL
versus
Inspectoratul de Stat pentru Controlul în Transportul Rutier (ISCTR),
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president N. Jääskinen, kohtunikud N. Piçarra (ettekandja) ja M. Gavalec,
kohtujurist: N. Emiliou,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Nicolae ja C. Vrignon,
olles 10. märtsi 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrusega (EL) 2020/1054 (ELT 2020, L 249, lk 1), (edaspidi „määrus nr 561/2006“) artikli 13 lõike 1 punkti b.
2 Taotlus on esitatud metsandussektoris tegutseva ettevõtja Pricoforest SRL, kelle asukoht on Rumeenias, ja Inspectoratul de Stat pentru Controlul în Transportul Rutieri (ISCTR) (riiklik maanteetranspordi kontrolli inspektsioon (ISCTR), Rumeenia) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab sellele ettevõtjale veokijuhi igapäevase sõiduaja ja puhkeperioodi pikkust käsitlevate õigusnormide rikkumise eest määratud rahatrahvi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse nr 561/2006 põhjenduses 17 on märgitud:
„Käesoleva määruse eesmärgiks on parandada määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi ning üldist liiklusohutust. Seda eesmärki teenivad esmajoones sätted maksimaalse ööpäevase, nädalase ja kahenädalase sõiduaja kehtestamise kohta, säte, mis kohustab sõidukijuhte kasutama regulaarset iganädalast puhkeperioodi vähemalt korra kahe järjestikuse nädala jooksul, ning sätted, mille kohaselt ööpäevane puhkeperiood ei tohi mingil juhul olla lühem üheksatunnisest katkematust puhkeperioodist. […]“.
4 Määruse artiklis 1 on sätestatud:
„Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Lisaks sellele on käesoleva määruse eesmärgiks aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris.“
5 Määruse artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse seda eelkõige „autoveo korral […] kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni“.
6 Sama määruse artikli 4 punktides e ja g on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
e) teised tööd – kõik [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/15/EÜ autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta (EÜT 2002, L 80, lk 35; ELT eriväljaanne 05/04, lk 224)] artikli 3 punktis a tööajana määratletud tegevused, välja arvatud sõiduki juhtimine, samuti mis tahes töö sama või mõne teise tööandja jaoks transpordisektoris või väljaspool seda;
[…]
g) ööpäevane puhkeperiood – ööpäevane ajavahemik, mida juht võib vabalt kasutada ja mis hõlmab „regulaarset ööpäevast puhkeperioodi“ ja „lühendatud ööpäevast puhkeperioodi“:
– regulaarne ööpäevane puhkeperiood: vähemalt 11tunnine puhkeperiood. Seda regulaarset ööpäevast puhkeperioodi võib aga jaotada ka kahte ossa, kusjuures esimene osa peab hõlmama vähemalt kolmetunnist katkematut ajavahemikku ja teine osa vähemalt üheksatunnist katkematut ajavahemikku,
– lühendatud ööpäevane puhkeperiood: vähemalt 9tunnine, kuid lühem kui 11tunnine puhkeperiood“.
7 Määruse nr 561/2006 artikli 6, millega määratakse kindlaks ööpäevase, iganädalase ja kahenädalase sõiduaja ülemmäär, lõikes 5 on täpsustatud:
„Juht peab artikli 4 lõikes e nimetatud ajad, samuti kõik sõiduajad sõidukis, mida kasutatakse ärilistel eesmärkidel väljaspool käesoleva määruse reguleerimisala, registreerima teiste töödena […]. Need ajad tuleb kanda käsitsi salvestuslehele või väljatrükile või sisestada manuaalselt sõidumeerikusse.“
8 Määruse artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:
„Tingimusel et artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamist ei seata ohtu, võib iga liikmesriik lubada erandeid artiklite 5–9[, milles sätestatakse sõiduki meeskonda, sõiduaega, vaheaega ja puhkeperioode käsitlevad eeskirjad,] osas, sätestades oma territooriumil või kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega mõne teise liikmesriigi territooriumil eranditele individuaalsed tingimused, mida kohaldatakse vedudele ühte või mitmesse järgmisesse kategooriasse kuuluvate sõidukitega:
[…]
b) sõidukid, mida põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kasutavad või võtavad ilma juhita rendile kaubaveoks oma äritegevuse raames ettevõtte asukohast kuni 100 [kilomeetri (km)] raadiuses;
[…]“.
Rumeenia õigus
9 Valitsuse 7. augusti 2007. aasta dekreedi nr 37, millega määratletakse sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide pikkuse ja nende tegevuse salvestamise seadmete kasutamise eeskirjade kohaldamise raamistik (Ordonanța Guvernului nr. 37 privind stabilirea cadrului de aplicare a regulilor privind perioadele de conducere, pauzele și perioadele de odihnă ale conducătorilor auto și utilizarea aparatelor de înregistrare a activității acestora; Monitorul Oficial al României, nr 565, 16.8.2007), artiklis 2 on sätestatud:
„Vedude suhtes, mida on käsitletud määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktides a–d, f–h ja j–p, ei kohaldata Rumeenia territooriumil selle määruse sätteid.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
10 ISCTRi töötajad kontrollisid 2. septembril 2020 poolhaagist vedavat mootorsõidukit, mida Pricoforest kasutab puidu vedamiseks, teatavas Rumeenia territooriumil paiknevas asulas maanteed mööda ligikaudu 130 km kaugusel selle ettevõtja asukohast.
11 Pärast kontrolli ja sellesse sõidukisse paigaldatud sõidumeerikult alla laaditud andmete analüüsimist tuvastati esiteks, et ajavahemikul kella 5.15-st 17. augustil 2020 kuni kella 19.23-ni 18. augustil 2020 oli juht sõitnud 15 tundi ja 56 minutit, ületades sellega 5 tunni ja 56 minuti võrra määruse nr 561/2006 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud maksimaalset ööpäevast 10tunnist sõiduaega. Selle ajavahemiku jooksul oli juht kasutanud 6 tundi ja 48 minutit väldanud puhkeperioodi, samas kui määruse artikli 4 punkti g kohaselt oleks ta pidanud kasutama vähemalt 9tunnist ööpäevast puhkeperioodi. Selle rikkumise eest määrati Pricoforestile trahv summas 9000 Rumeenia leud (RON) (ligikaudu 1800 eurot) või 4500 leud (ligikaudu 900 eurot) trahvi tasumise korral 15 päeva jooksul.
12 Teiseks tuvastasid ISCTRi töötajad, et sõiduki juht oli 25. augustil 2020 ajavahemikus 00.54–4.24 kasutanud vaid 3 tunni ja 30 minuti pikkust ööpäevast puhkeperioodi, samas kui nimetatud määruse artikli 8 lõike 2 kohaselt oleks see puhkeperiood pidanud olema vähemalt 9 tundi. Selle rikkumise eest määrati Pricoforestile ka trahv summas 4000 leud (ligikaudu 800 eurot) või 2000 leud (ligikaudu 400 eurot) trahvi tasumise korral 15 päeva jooksul.
13 Asjaomane ettevõtja esitas 25. septembril 2020 eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, milles palus tühistada väärteoprotokolli või teise võimalusena asendada määratud trahvid hoiatusega. Pricoforest väitis, vaidlustamata seejuures kontrollitava sõiduki sõidumeerikust alla laaditud andmeid, et salvestatud aeg puudutab määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b nimetatud sõidukiga toimunud kaubavedu ning et valitsuse 7. augusti 2007. aasta määruse nr 37 kohaselt ei kohaldata nende vedude suhtes asjaomases määruses sätestatud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode reguleerivaid eeskirju. Lisaks leidis Pricoforest, et väärteoprotokolli koostanud töötaja on ekslikult samastanud selles sättes kasutatud mõiste „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadius“ tema asukoha ja läbiviidud kontrolli koha vahel maanteel läbitava vahemaaga.
14 ISCTR väidab omalt poolt, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b ette nähtud erand puudutab üksnes kaubavedu kuni 100 km raadiuses asjaomase ettevõtja asukohast. Kuna põhikohtuasjas kõne all olev kontroll viidi aga läbi ligikaudu 130 km kaugusel Pricoforesti asukohast, ei kuulu kontrollitud sõiduk enam vastava erandi alla ning seega on asjaomase määrusega kehtestatud sõiduaja, vaheaja ja puhkeperioodide pikkust käsitlevad eeskirjad selle suhtes kohaldatavad.
15 Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud esiteks küsimus, kuidas tõlgendada mõistet „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses. Mööndes, et sõna „raadius“ vastab sirgele joonele, mis on kaardil tõmmatud alates ringi keskelt, mille alas teatav tegevus toimub, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, et selle määrusega taotletavaid eesmärke, milleks on parandada nii selle määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi kui ka liiklusohutust, ei saavutataks, kui sellises ringis toimuvatele pikematele vedudele ei kohaldataks selles määruses sõiduaja, vaheaja ja puhkeperioodide pikkuse suhtes kehtestatud eeskirju.
16 Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas juhul, kui määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b nimetatud sõiduk teostab tavaliselt kaubavedu mitte üksnes kuni 100 km raadiuses asjaomase ettevõtja asukohast, vaid ka väljaspool seda raadiust, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et eelmises punktis nimetatud eeskirjade kohaldamisalast jäävad välja kõik veod või vähemalt veod, mis ei ületa 100 km raadiust, või ei jää ükski vedu nende eeskirjade kohaldamisalast välja.
17 Sellega seoses lisab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealuste eeskirjade kohaldamine üksnes sellistele kaubavedudele, mis toimuvad ettevõtja asukohast 100 km raadiuses, muudaks selles määruses ette nähtud iganädalaste puhkeperioodide kontrollimise võimatuks. Samuti märgib ta, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tõlgendamine nii, et kõik kontrollitud sõidukiga tehtavad veod, sealhulgas 100 km raadiust ületavad veod, ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse, tähendab, et põhikohtuasjas ei ole Pricoforest talle ette heidetavaid rikkumisi toime pannud.
18 Neil asjaoludel otsustas Judecătoria Miercurea Ciuc (Miercurea Ciuci esimese astme kohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b kasutatud mõistet „100 km raadiuses“ tuleb tõlgendada nii, et kaardil ettevõtja asukoha ja sihtkoha vahele tõmmatud sirge joon peab olema alla 100 km, või nii, et vahemaa, mille sõiduk on tegelikult läbinud, peab olema alla 100 km?
2. Kas määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes silmas peetud niisuguste vedude tegemine kuu aja jooksul – millest mõni tehakse 100 km raadiuses ettevõtja asukohast ja mõni väljub sellest raadiusest, kontekstis, kus määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b nimetatud olukorra suhtes riigisiseses õigusnormis kehtestatud erandi alusel seda määrust ei kohaldata – toob kaasa selle, et erandina ei kohaldata seda määrust kõikide asjaomaste vedude suhtes või ainult nende suhtes, mis [ei välju] 100 km raadiusest, või siis kummagi suhtes nendest?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
19 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas väljendit „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses tuleb mõista nii, et sellega peetakse silmas sirget joont asjaomase ettevõtja asukoha ja sihtkoha vahel, kuhu jõudmise otstarbel kasutatakse selle ettevõtja sõidukit kaubaveoks oma äritegevuse raames, või nii, et see puudutab vastava sõidukiga tegelikult läbitud vahemaad.
20 Määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktist b nähtub, et iga liikmesriik võib lubada erandeid määruse nr 561/2006 artiklitest 5–9, sätestades oma territooriumil nende erandite individuaalsed tingimused, tingimusel et sellised erandid ei ohusta oluliselt määruse artiklis 1 sätestatud eesmärke. Neid erandeid ja tingimusi kohaldatakse selliste sõidukite teostatavale kaubaveole, mida põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kasutavad või võtavad ilma juhita rendile kaubaveoks oma äritegevuse raames ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses.
21 Mõistet „raadius“ ei ole määruses nr 561/2006 määratletud ning määruse artikli 13 lõike 1 punktis b ei ole selle mõiste tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks otsest viidet liikmesriikide õigusele.
22 Nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest aga tuleneb, et sellist sätet tuleb tavapäraselt kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb lähtuda mitte üksnes selle harjumuspärasest tähendusest tavakeeles, vaid ka mõiste kasutamise kontekstist ja asjaomaste õigusnormidega taotletavast eesmärgist (vt selle kohta 16. septembri 2021. aasta kohtuotsus The Software Incubator, C‑410/19, EU:C:2021:742, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Tavakeeles tähistab mõiste „raadius“ sirget lõiku, mis vastab poolele ringjoone läbimõõdust ja mis ühendab ringjoone keskpunkti selle ringjoone mis tahes punktiga.
24 Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 28 ja 29 märkis, on siis, kui liidu seadusandja on määruse nr 561/2006 mõnes muus sättes kui artikli 13 lõike 1 punkt b soovinud viidata konkreetsele maanteel läbitud või läbitavale vahemaale, ta seda vastava sätte sõnastuses täpselt märkinud. Nii on see muu hulgas määruse artikli 3 punkti a ja artikli 16 lõike 1 punkti b lõpuosa puhul.
25 Sellest järeldub, et mõistet „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses tuleb mõista nii, et sellega peetakse silmas sirget joont, mis ei ületa 100 km ja mis on võimalik kaardile tõmmata, et ühendada vastavat asukohta selle koha ümber olevat maa-ala tähistava ringjoone iga punktiga. Osutatud mõiste ei hõlma seega vahemaad maanteed mööda, mida asjaomane sõiduk on tegelikult läbinud.
26 Arvestades, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b selline tõlgendus tuleneb selgesti vastava sätte sõnastusest ja määruse ülesehitusest, siis ei sea seda tõlgendust kahtluse alla vastava määruse eesmärk, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb ja milleks on parandada nii kõnealuse määrusega hõlmatavate töötajate sotsiaalseid tingimusi kui ka liiklusohutust.
27 Sellest järeldub, et väljendit „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses tuleb mõista nii, et sellega peetakse silmas sirget joont, mis ei ületa 100 km ja mis on võimalik kaardile tõmmata, et ühendada vastavat asukohta selle koha ümber olevat maa-ala tähistava ringjoone iga punktiga.
Teine küsimus
28 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on selle sätte alusel lubanud teha asjaomase määruse artiklitest 5–9 erandi, mida kohaldatakse selles sättes nimetatud sõidukitega toimuvatele kaubavedudele, kui need sõidukid teostavad vedusid mitte üksnes kuni 100 km raadiuses asjaomase ettevõtja asukohast, vaid ka väljaspool seda raadiust, siis on need erandid kohaldatavad kaubaveole vastavate sõidukite poolt, olgu tegemist selle raadiuse sees või sellest väljaspool toimuvate vedudega, või on vastupidi nende erandite kohaldamine välistatud kõigi selliste vedude suhtes.
29 Määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktist b tuleneb, et erandid selle määruse artiklitest 5–9, milles sätestatakse eeskirjad, mida kohaldatakse eelkõige juhi sõiduaja, vaheaja ja puhkeperioodide suhtes, mida liikmesriigid võivad selle sätte alusel lubada, on kohaldatavad selles sättes nimetatud sõidukitega teostatava kaubaveo suhtes, kui selles sättes ette nähtud tingimused, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, on täidetud.
30 Neid erandeid tuleb tõlgendada kitsalt ning nende ulatus tuleb kindlaks määrata eelkõige määruse nr 561/2006 eesmärke silmas pidades (vt analoogia alusel 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK, C‑231/18, EU:C:2019:103, punkt 21, ning 21. novembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Post jt, C‑203/18 ja C‑374/18, EU:C:2019:999, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii ei saa asjaomase määruse artikli 13 lõike 1 punkti b tõlgendada nii, et selle mõju ulatuks kaugemale, kui on tingimata vaja erandiga tagatavate huvide kaitse kindlustamiseks (vt analoogia alusel 13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus A. Karuse, C‑222/12, EU:C:2014:142, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Sellest järeldub, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 62 ja 63 märkis, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b ei saa tõlgendada nii, et kui sellega hõlmatavate sõidukitega teostatakse kaubavedu nii asjaomase ettevõtja asukohast kuni 100 km raadiuses kui ka väljaspool seda raadiust, siis on see säte kohaldatav kõikidele, kaasa arvatud sellest raadiusest väljapoole jäävatele, kaubavedudele. Viimati nimetatud vedudele ei saa seega teha määruse nr 561/2006 artiklitest 5–9 erandeid.
32 Seevastu määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b selline tõlgendus, et kui selles sättes nimetatud sõidukitega teostatakse kaubavedu nii asjaomase ettevõtja asukohast kuni 100 km raadiuses kui ka väljaspool seda raadiust, siis ei saa asjaomasele veole üheski osas määruse artiklitest 5–9 erandit kohaldada, võtaks asjaomaselt sättelt selle soovitava toime.
33 Sellega seoses olgu märgitud, et määruse nr 561/2006 artikli 6 lõige 5 kohustab iga juhti salvestama „teiste töödena“ „kõik sõiduajad sõidukis, mida kasutatakse ärilistel eesmärkidel väljaspool käesoleva määruse reguleerimisala“. Nimelt on selle sätte kohaselt „teiste töödena“ salvestatud sõiduperioodid juhi tegelikud tööperioodid, mille jooksul ta ei saa oma aega vabalt kasutada ja mis võivad mõjutada sõiduki juhtimist, kuna need mõjutavad juhi väsimust (vt analoogia alusel 18. jaanuari 2001. aasta kohtuotsus Skills Motor Coaches jt, C‑297/99, EU:C:2001:37, punktid 36–39).
34 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 märkis, kui sõidukit kasutatakse määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punktis b nimetatud juhtudel mitte ainult kuni 100 km raadiuses asjaomase ettevõtja asukohast, vaid ka sellest raadiusest väljaspool, võimaldab see andmete salvestamise kohustus liikmesriigi pädevatel ametiasutustel kontrollida, kas nimetatud määruse artikli 6 lõike 5 kohaselt „teiste töödena“ salvestatud sõiduaeg vastab maanteevedude eranditele, mida on selle määruse artiklitest 5–9 määruse artikli 13 lõike 1 punkti b alusel lubatud teha. Järelikult on liikmesriigi ametiasutustel võimalik kontrollida, kas kontrolli esemeks oleva sõiduki teostatava veo puhul, mis ei ole selle erandiga hõlmatud, on järgitud nimetatud artiklitest 5–9 tulenevaid sõiduaega, vaheaega ja puhkeperioode käsitlevaid eeskirju.
35 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on selle sätte alusel lubanud teha asjaomase määruse artiklitest 5–9 erandi, mida kohaldatakse selles sättes nimetatud sõidukitega toimuvatele kaubavedudele, kui need sõidukid teostavad vedusid mitte üksnes kuni 100 km raadiuses asjaomase ettevõtja asukohast, vaid ka väljaspool seda raadiust, siis on need erandid kohaldatavad kaubaveole vastavate sõidukite poolt üksnes selle raadiuse sees.
Kohtukulud
36 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:
1. Väljendit „ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrusega (EL) 2020/1054, artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses tuleb mõista nii, et sellega peetakse silmas sirget joont, mis ei ületa 100 km ja mis on võimalik kaardile tõmmata, et ühendada vastavat asukohta selle koha ümber olevat maa-ala tähistava ringjoone iga punktiga.
2. Määruse nr 561/2006, muudetud määrusega 2020/1054, artikli 13 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on selle sätte alusel lubanud teha asjaomase määruse artiklitest 5–9 erandi, mida kohaldatakse selles sättes nimetatud sõidukitega toimuvatele kaubavedudele, kui need sõidukid teostavad vedusid mitte üksnes kuni 100 km raadiuses asjaomase ettevõtja asukohast, vaid ka väljaspool seda raadiust, siis on need erandid kohaldatavad kaubaveole vastavate sõidukite poolt üksnes selle raadiuse sees.
Allkirjad