JPMorgan Chase & Co. ja JPMorgan Chase Bank, National Associationi 29. veebruaril 2024 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes koda laiendatud koosseisus) 20. detsembri 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-106/17: JPMorgan Chase jt versus komisjon
(kohtuasi C-160/24 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellandid: JPMorgan Chase & Co., JPMorgan Chase Bank, National Association (esindajad: M. Lester KC, D. Piccinin KC, barrister D. Heaton, P. Luckhurst, BL, ning solicitors B. Tormey, N. Frey, D. Das, A. Holroyd, D. Hunt, N. English ja L. Ream)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 3–5;
tühistada otsuse1 artikli 1 punkt c, ja
mõista komisjonilt välja apellantide kohtukulud, sealhulgas apellantide kohtukulud Üldkohtus ja Euroopa Kohtus.
Väited ja peamised argumendid
Apellandid esitavad apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet.
Esimene väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et JPMorgan Chase & Co. ja JPMorgan Chase Bank, National Associationi (edaspidi koos „JPMC“) kauplejad 27., 28. ja 29. septembri 2006. aasta, 2., 25. ja 26. oktoobri 2006. aasta, 2., 25. ja 26. oktoobri 2006. aasta, 8. novembri 2006. aasta, 18. detsembri 2006. aasta, 4. ja 8. jaanuari 2007. aasta, 6. veebruari 2007. aasta ning 16. ja 19. märtsi 2007. aasta teabevahetamisega „osalesid tegevuses, mille eesmärk oli Euribori määradega manipuleerimine“. Esimene väiteosa: Üldkohus tuvastas faktilised asjaolud, mis lähevad kaugemale otsuses tuvastatust, ning ületas tühistamishagi raames seega oma pädevust, asendades vaidlustatud akti andja põhjendused enda omadega. Teine väiteosa: Üldkohus ei kohaldanud õigesti tõendamiskoormist ja –standardit. Kolmas väiteosa: Üldkohus moonutas tõendeid. Neljas väiteosa: Üldkohus ei analüüsinud JPMC esitatud argumente ja tõendeid ning rikkus seega põhjendamiskohustust. Viies väiteosa: Üldkohus järeldas ekslikult, et JPMC-l oli kohustus avalikult teatada, et ta ei loe end teatud teiste ettevõtjate tegevusega seotuks, ning kohaldas seega valesti kohtupraktikat, mis käsitleb avalikult teatamist, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks.
Teine väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et 13. novembri 2006. aasta ja 14. märtsi 2007. aasta teabevahetamine kujutab endast rikkumist. Kummagi teabevahetamisega ei taotletud eesmärki, mille komisjon tuvastas, kui ta tegi kindlaks eesmärgil põhineva konkurentsi piirava ühe ja vältava rikkumise.
Kolmas väide: Üldkohus rikkus karistuse määramisel õigusnormi. Esimene väiteosa: kasutades trahvi arvutamisel komisjoni vähendustegurit, ei esitanud Üldkohus i) piisavaid põhjendusi, ii) ei vastanud JPMC argumentidele vähendusteguri kohta, iii) rikkus põhiõiguste harta artiklit 47 ja iv) määras ilmselgelt ebaproportsionaalse trahvi. Teine väiteosa: Üldkohus ei analüüsinud JPMC keskset seisukohta ega peaaegu ühtegi tema argumenti küsimuses, kas müügiväärtuse hindamisel tuleb kasutada eraldatud rahalaekumisi või diskonteeritud rahalaekumisi, ning rikkus seega põhjendamiskohustust, kohustust analüüsida JPMC argumente, harta artiklit 47 ning igal juhul määras ilmselgelt ebaproportsionaalse trahvi. Kolmas väiteosa: mis puudutab kõigi lepinguga seotud maksete tasaarvestamist, mida kasutas teine ettevõtja, kellele samas asjas määrati rahatrahv, siis moonutas Üldkohus tõendeid ja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet. Neljas ja viies väiteosa: mis puudutab „hübriidsete“ ja „eksootiliste“ toodete väljajätmist nende teiste ettevõtjate müügiväärtusest, kellele on samas asjas rahatrahv määratud, siis moonutas Üldkohus tõendeid ja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet.
____________
1 Komisjoni 7. detsembri 2016. aasta otsus C(2016) 8530 final, milles käsitletakse ELi toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39914 – euro intressimäära tuletisinstrumendid).