KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 22. aprillil 2021(1)
Kohtuasi C‑30/20
RH
versus
AB Volvo,
Volvo Group Trucks Central Europe GmbH,
Volvo Lastvagnar AB,
Volvo Group España SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil no 2 de Madrid (Madridi kaubanduskohus nr 2, Hispaania))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Valikuline kohtualluvus – Artikli 7 punkt 2 – Kohtualluvus lepinguvälise kahju korral – Paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud – Kahju tekkimise paik – Nõue hüvitada kahju, mille põhjustas keelatud kokkulepe, mis tunnistati ELTL artikliga 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikliga 53 vastuolus olevaks – Pädeva kohtu kindlaksmääramine otse – Kauba ostmise koht – Asukoha paik – Liikmesriikide võimalus näha ette kohtualluvuse koondumine
I. Sissejuhatus
1. Juzgado de lo Mercantil no 2 de Madridi (Madridi kaubanduskohus nr 2, Hispaania) eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2) artikli 7 punkti 2.
2. Eelotsusetaotlus on esitatud hagi raames, milles RH, asukoht Cordoba (Hispaania), palub hüvitada kahju, mis põhjustati talle väidetavalt ELTL artikli 101 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu(3) artikli 53 rikkumisega, ning mille ta esitas Volvo kontserni kuuluva nelja äriühingu vastu, kellest kolme asukoht on muudes liikmesriikides kui Hispaania Kuningriik.
3. Euroopa Kohtu poole on pöördutud selleks, et ta täpsustaks, kas määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 2 on otse kindlaks määratud pädev kohus, viitamata liikmesriikide riigisisestele õigusnormidele.
4. Kuigi tundub, et vastuse sellele küsimusele saab tuletada mõnest Euroopa Kohtu otsusest ja konkreetsemalt kõige hiljutisematest otsustest lepinguvälise kahju valdkonnas, näib – eelkõige arvestades kahtlusi, mida on avaldanud eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et seda vastust tuleks täiendada veel kolmes tihedalt seotud küsimuses.
5. Õiguskindluse eesmärk ja eesmärk tagada konkurentsivastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamise keeruka kohtuvaidluse tõhusus õigustavad seda, et tehakse täpsustusi, millest liikmesriikide kohtutel on kasu territoriaalselt pädeva kohtu kindlakstegemisel, kui esineb korraga mitu Euroopa Kohtu otsustes kindlaks määratud seost. Seejuures tuleb analüüsida ka küsimust, kas liikmesriigid võivad vabalt koondada niisuguse kohtuvaidluse menetlemise erikohtutesse – küsimus, mille mõned liikmesriigid on oma kirjalikes seisukohtades tõstatanud.
6. Ma esitan seega põhjused, mille tõttu leian peamiselt, et:
– määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 2 on määratud kindlaks nii selle kohtu rahvusvaheline kui ka riigisisene kohtualluvus, kelle poole on pöördutud;
– põhikohtuasja asjaoludel on territoriaalse kohtualluvuse alusel pädev kohus see kohus, kelle tööpiirkonnas asub asjaomase kauba omandamise koht, ning
– liikmesriikidel on oma kohtukorralduse raames võimalus koondada konkurentsivastast tegevust käsitlevate vaidluste menetlemine teatavatesse erikohtutesse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.
II. Määrus nr 1215/2012
7. Määruse nr 1215/2012 põhjendused 15, 16 ja 34 on sõnastatud järgmiselt:
„(15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida vastuolulist kohtualluvust, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt kindlaks määratud.
(16) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele. Tihe seos peaks tagama õiguskindluse ja hoidma ära võimaluse, et kostja vastu esitatakse hagi liikmesriigi kohtusse, mida ta ei saanud mõistlikult ette näha. See on oluline eelkõige lepinguväliste võlasuhete puhul, mis tulenevad eraelu puutumatuse ja isikuõiguste rikkumisest, sealhulgas laimust.
[…]
(34) Tuleks tagada [27. septembri] 1968. aasta Brüsseli konventsiooni [kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(4) (muudetud üksteisele järgnevate konventsioonidega, mis käsitlevad uute liikmesriikide ühinemist selle konventsiooniga)(5), nõukogu 22. detsembri 2000. aasta] määruse (EÜ) nr 44/2001 [kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(6)] ja käesoleva määruse vaheline järjepidevus ning selleks tuleks ette näha üleminekusätted. Järjepidevust on vaja ka Euroopa Liidu Kohtu tõlgendustes [selle] konventsiooni ja seda asendavate määruste kohta.“
8. Määruse nr 1215/2012 I peatüki „Reguleerimisala ja mõisted“ artikli 1 lõikes 1 on nähtud ette:
„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes […].“
9. Selle määruse II peatüki „Kohtualluvus“ 1. jagu „Üldsätted“ sisaldab artikleid 4–6.
10. Selle määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“
11. Määruse nr 1215/2012 artikli 5 lõikes 1 on nähtud ette:
„Isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.“
12. Selle peatüki 2. jagu „Valikuline kohtualluvus“ sisaldab artikleid 7–9.
13. Määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkt 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:
[…]
2) lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda.“
14. Selle määruse artiklis 26, mis paikneb selle II peatüki 7. jaos „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“, on lõikes 1 ette nähtud:
„Lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 24 kohaselt allub asi erandlikult teisele kohtule.“
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
15. Nagu ilmneb Euroopa Kohtu käsutuses olevatest kohtuasja materjalidest, ostis RH, kelle asukoht on Cordobas, aastatel 2004–2009 oma maanteeveotegevuseks viis veokit Volvo Group España, SA edasimüüjalt. Ühe veoki omand läks RH‑le üle 2008. aastal pärast seda, kui see oli olnud liisingulepingu ese.
16. Euroopa Komisjon tegi 19. juulil 2016 otsuse, milles käsitletakse [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid) (C(2016) 4673 final), mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas 6. aprillil 2017(7).
17. Selle otsusega tuvastas komisjon keelatud kokkuleppe olemasolu 15 veokitootja, sh AB Volvo, Volvo Lastvagnar AB ja Volvo Group Trucks Central Europe GmbH vahel ajavahemikul 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011 ning seda kahe tootekategooria osas, milleks on veokid registrimassiga 6–16 tonni (keskmise suurusega veokid) ja veokid registrimassiga üle 16 tonni (raskeveokid) nii furgoon- kui ka sadulveokitena.
18. Selle otsuse kohaselt(8) „[hõlmas rikkumine] EMPs veokite hinnastamise ja brutohinna tõstmise salajasi kokkuleppeid, samuti EURO 3–6 normidega nõutud keskmise suurusega ja raskeveokite heitekontrolli tehnoloogiate juurutamise kulu ajastamist ja ülekandmist. Adressaatide peakontorid osalesid otseselt hinnakõnelustes, hindade tõstmises ja uute heitenormide kehtestamises 2004. aastani. Vähemalt alates 2002. aasta augustist toimusid läbirääkimised Saksamaa tütarettevõtjate kaudu, kes andsid erineval määral aru oma peakontoritele. Suhtlus toimus nii mitme- kui ka kahepoolselt. Salajased kokkulepped hõlmasid kokkuleppeid ja/või kooskõlastatud tegevust hinnastamise ja brutohinna tõstmise vallas, et kooskõlastada EMPs brutohindu ning ajastada ja üle kanda EURO 3–6 normidega nõutud heitekontrolli tehnoloogiate juurutamise kulu. Rikkumine hõlmas kogu EMPd ja kestis 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011“.
19. Komisjon määras seega trahvid kõikidele rikkumises osalenud üksustele, sh Volvole, Volvo Lastvagnarile ja Volvo Group Trucks Central Europe’ile, v.a ühele üksusele, kes vabastati trahvist.(9)
20. RH esitas hagi Volvo, Volvo Lastvagnar ja Volvo Group Trucks Central Europe’i ning nende emaettevõtjate Hispaania tütarettevõtja Volvo Group España (edaspidi „äriühingud Volvo“) vastu.
21. Viimased vaidlesid vastu ainult sellele, et asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse alusel eelotsusetaotluse esitanud kohtule.(10) Nad tuginesid määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktile 2 ja Euroopa Kohtu praktikale, millest tuleneb, et selles sätestatud kohtualluvuse kriteerium, st „paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda“, on liidu õiguse mõiste ning et tegemist on kahju tekitanud sündmuse paigaga, st käsitletaval juhul paigaga, kus veokikartell sõlmiti. Seda ei saa samastada hageja asukohaga ning see asub väljaspool Hispaaniat, teistes liikmesriikides.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib seda, et asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse alusel Hispaania kohtule, põhjendada kahju tekkimise paik. Ta meenutab, et selleks paigaks oleks vastavalt 21. mai 2015. aasta kohtuotsusele CDC Hydrogen Peroxide(11)kahjustatud isiku asukoht. Ta lisab, et 29. juuli 2019. aasta kohtuotsuses Tibor-Trans(12), mis puudutas hagi, mis oli Ungaris esitatud sama keelatud kokkuleppe ühe teise liikme vastu ja mille ese oli sama nagu RH hagil, otsustas Euroopa Kohus, et „[k]ui […] turg, mida konkurentsivastane tegevus kahjustab, asub liikmesriigis, mille territooriumil kahju väidetavalt tekkis, tuleb järeldada, et kahju tekkimise paik määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 kohaldamise seisukohast asub selles liikmesriigis“.(13)
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas see kohtupraktika puudutab selle liikmesriigi kohtute pädevust rahvusvahelise kohtualluvuse alusel, kus kahju tekkis, või määratakse lisaks otseselt kindlaks ka selle liikmesriigi sisemine territoriaalne kohtualluvus.
24. Ta täpsustab, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) väljakujunenud kohtupraktika(14) kohaselt ei reguleeri määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 2 sätestatud eeskiri riigisisest territoriaalset kohtualluvust. Seega kui puudub konkreetne riigisisene eeskiri, mis võimaldaks teha kindlaks kohtu territoriaalse alluvuse konkurentsiõiguse valdkonnas esitatud hagide puhul, on sobivateks kohtualluvuseeskirjadeks tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 artikli 52 lõike 1 punktis 12 sätestatud eeskirjad, mida kohaldatakse ebaausa konkurentsi valdkonnas. Järelikult on pädevaks kohtuks selle paiga kohus, kus kahju tekkis, st sõiduki ostmise või liisingulepingu sõlmimise paiga kohus.
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada samamoodi, nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus oma kohtupraktikas, mis käsitleb kohtualluvust lepingutega seotud asjades. 3. mai 2007. aasta kohtuotsuses Color Drack(15) ja 9. juuli 2009. aasta kohtuotsuses Rehder(16) otsustas Euroopa Kohus tema sõnul, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 1 alapunktis b on otseselt kindlaks määratud pädev kohus, viitamata liikmesriikide riigisisestele eeskirjadele. Kui see on nii, on pädevaks kohtuks keelatud kokkuleppe tõttu kahju kannatanu asukoha kohus.
26. Selles olukorras otsustas Juzgado de lo Mercantil no 2 de Madrid (Madridi kaubanduskohus nr 2) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määruse nr 1215/2012] artikli 7 lõiget 2, milles on sätestatud, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis („lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda“), tuleb tõlgendada nii, et selles on nähtud ette üksnes selle liikmesriigi kohtute rahvusvaheline kohtualluvus, kus see koht asub, mistõttu selles liikmesriigis territoriaalselt pädeva kohtu konkreetselt kindlaks määramiseks lähtutakse riigisisestest menetlusnormidest, või tuleb seda tõlgendada segatüüpi normina, mis määrab seega otseselt kindlaks nii rahvusvahelise kohtualluvuse kui ka riigisisese territoriaalse kohtualluvuse, ilma et oleks vaja lähtuda riigisisestest õigusnormidest?“
27. Kirjalikke seisukohti esitasid Euroopa Kohtule äriühingud Volvo, Hispaania, Prantsusmaa ja Madalmaade valitsus ning komisjon.
28. Kohtuistung, mis määrati esialgu 17. detsembrile 2020, tühistati tervishoiukriisi tõttu ning küsimus, mis oli esitatud suuliseks vastamiseks, muudeti küsimuseks, millele tuli vastata kirjalikult, ja seda täiendati teiste küsimustega. Äriühingud Volvo ning Hispaania valitsus ja komisjon vastasid nendele küsimustele määratud tähtaegade jooksul.
IV. Õiguslik analüüs
A. Vastuvõetavus
29. Äriühingud Volvo palusid tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks sel põhjusel, et vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele on selge.
30. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on esiteks ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöö raames ainult liikmesriigi kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes peab asjas otsuse tegema, pädevus kohtuasja erisusi arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema. Teiseks kehtib eeldus, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille õigsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased, v.a juhul, kui neil ei ole põhikohtuasjaga seost.(17)
31. Käsitletaval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus just esitanud põhjused, miks ta kahtleb, kas asi allub territoriaalse kohtualluvuse alusel talle, ja mis õigustavad tema eelotsusetaotluse esitamist. Nendeks põhjusteks on asjaolu, et puudub Euroopa Kohtu sõnaselge otsus lepinguvälise kahju valdkonnas, mis puudutaks määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 ulatust, ning Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) väljakujunenud praktika, mille kohaselt ei välista see säte riigisiseste kohtualluvuseeskirjade kohaldamist.
32. Eelnevat arvestades on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus minu arvates vastuvõetav.
B. Sisulised küsimused
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole määratud lepinguvälise kahju valdkonnas kindlaks mitte üksnes selle liikmesriigi kohtute rahvusvaheline kohtualluvus, kus selles sättes ette nähtud seose kriteerium paikneb, vaid ka selle riigi kohtute territoriaalne kohtualluvus.
1. Sissejuhatavad märkused
34. Eelotsusetaotluse esitanud kohus meenutas oma eelotsusetaotluse põhjenduseks õigesti, et samasuguses faktilises raamistikus nagu põhikohtuasjas, st veokikartelli kontekstis võttis Euroopa Kohus kohtuotsuses Tibor-Trans seisukoha küsimuses, kas asi allub kohtule, kellele oli esitatud hagi nõudega hüvitada kahju, mis põhjustati konkurentsiõiguse rikkumisega. Ta märkis ka, et – erinevalt otsustest, mis on tehtud lepingutega seotud asjades, st 3. mai 2007. aasta otsusest Color Drack(18) ja 9. juuli 2009. aasta otsusest Rehder(19) –Euroopa Kohtu vastus selles kohtuasjas ei puuduta sõnaselgelt küsimust, kas määruse nr 1215/2012 artikli 7 lõike 2 näol on tegemist „segatüüpi“ normiga.
35. Esiteks märgin, et see ei ole ainus kord, kui niisugune varem esitamata küsimus esitatakse.(20) Näib seega, et liikmesriikide kohtud ootavad määruse nr 1215/2012 sätete täpsemat tõlgendust. Teiseks tuleb minu arvates arvestada võimalusega vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtule, lähtudes kohtuotsustest Verein für Konsumenteninformation ja 24. novembri 2020. aasta kohtuotsusest Wikingerhof(21), mis tehti pärast Euroopa Kohtu poole pöördumist.
36. Seepärast on minu analüüs kõigepealt pühendatud esitatud küsimusele, missugune on määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 2 sätestatud kohtualluvuseeskirja ulatus. Seejärel esitan kaalutlused, mille eesmärk on täpsustada territoriaalselt pädeva kohtu kindlakstegemise kriteeriumeid. Lõpuks analüüsin Prantsuse valitsuse ja komisjoni ettepanekut, mis puudutab liikmesriikide võimalust valida kohtukorraldus, mille puhul on teatavate kohtuvaidluste menetlemine koondatud erikohtutesse.
37. Seoses kõikide nende küsimuste analüüsimisega meenutan, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on nii, et kuna määrusega nr 1215/2012 on tunnistatud kehtetuks ja asendatud määrus nr 44/2001, millega asendati Brüsseli konventsioon, kehtib see, kuidas Euroopa Kohus on tõlgendanud neid kahte viimast õigusakti, ka määruse nr 1215/2012 suhtes, kui need sätted võib kvalifitseerida „võrdväärseks“.(22) Nii on see ühelt poolt selle konventsiooni ja määruse nr 44/2001 artikli 5 punktiga 3 ja teiselt poolt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktiga 2.(23)
2. Nii rahvusvahelise kui ka riigisisese kohtualluvuse kindlaksmääramine
38. Olen arvamusel, et kahtluse, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus avaldab määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 eseme suhtes, saab kergesti hajutada alates kohtuotsuse Wikingerhof langetamisest. Euroopa Kohus leidis, et „[k]ohus, kes on [selle] määruse […] artikli 7 punkti 2 kohaselt pädev, teisisõnu […] pädev turu osas, mida on väidetava konkurentsivastase tegevusega kahjustatud, on kõige sobivam tegema otsust“.(24)
39. Leian seega nagu ka kõik pooled ja asjast huvitatud isikud, kes esitasid Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti, ja kohtujuristid, kes on varasemates kohtuasjades selles küsimuses möödaminnes arvamust avaldanud,(25) et võib sõnaselgelt täpsustada, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkt 2 ei reguleeri mitte üksnes liikmesriikidevahelist kohtualluvust, vaid kohtualluvust ka riigisisesel tasandil, kusjuures muid menetluslikke küsimusi reguleerib ikka selle liikmesriigi õigus, kus asub kohus, kelle poole on pöördutud.(26)
40. Seega piisab, kui märkida esiteks nagu 9. juuli 2009. aasta kohtuotsuses Rehder(27), mis tehti lepingutega seotud asjades määruse nr 44/2001 sätete kohta, et samasugused kaalutlused nagu need, millele Euroopa Kohus tugines, kui valis 3. mai 2007. aasta kohtuotsuses Color Drack(28) esitatud tõlgenduse, on õiged ka määruses nr 1215/2012 sätestatud samaväärsete valikulise kohtualluvuse eeskirjade puhul nende tekkeloo, nende eesmärgi ja koha tõttu selle määrusega loodud süsteemis. Teiseks tõlgendas Euroopa Kohus nende põhjuste tõttu kohtualluvuseeskirju ülalpidamiskohustuste alal samamoodi.
41. Et määruse nr 1215/2012 sätete omavahelisi suhteid tervikuna oleks lihtsam mõista, tundub mulle siiski vajalik käsitleda üksikasjalikult asjaolusid, mis aitavad selle määruse artikli 7 punkti 2 tõlgendada, võttes lisaks selle sõnastusele arvesse ka sellega loodud süsteemi ja selle eesmärke.(29)
42. Mis puudutab esiteks määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 sõnastust, siis juhiseid tuleb otsida nii, et seda võrreldakse selle määruse artikli 4 lõike 1 sõnastusega. Selles artiklis on nimetatud selle liikmesriigi „kohtuid“, kus on kostjate alaline elukoht. See üldine väljend määrab ära, et asi allub üleüldiselt teatava liikmesriigi kohtutele.(30) Kohtu, kellele asi allub territoriaalse kohtualluvuse alusel, määravad seega ära riigisisesed eeskirjad.
43. Seevastu määruse nr 1215/2012 artiklis 7 – v.a punktis 6 – on liidu seadusandja valinud väljendi „selle paiga kohtusse“(31) või „kohtusse“, sest tegemist on valikuvõimalusega, mis on hagejal erandina üldisest kohtualluvuseeskirjast konkreetset paika arvestades olenevalt hagi esemest.(32) Nii on lepinguvälise kahju puhul selle määruse artikli 7 punktis 2 sätestatud kriteeriumiks „paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda“. Ka selle määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti a järgi võib isiku vastu hagi esitada „selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus“.
44. Teiseks tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et määrusega nr 1215/2012 loodud süsteem on erandlik ja võimaldab hagejal tugineda ühele selles määruses sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirjale,(33) sest see süsteem valitseb teatavates valdkondades või on kehtestatud nõrgema poole kaitsmiseks.
45. Kolmandaks tuleb rõhutada, et nende valikulise kohtualluvuse eeskirjade kehtestamist õigustab – nagu on täpsustatud määruse nr 1215/2012 põhjenduses 16 – seadusandja eesmärk lubada valida liikmesriigi kohus selle paiga põhjal, millega vaidlus on eriti tihedalt seotud, ja aidata kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.(34) Nendest põhimõtetest on Euroopa Kohus valikulise kohtualluvuse eeskirjade tõlgendamisel pidevalt juhindunud, et tunnustada sobivaid seoseid eesmärgiga ühtlustada kohtualluvuskonflikte käsitlevad õigusnormid(35) ning määrata kindlaks kohus, kes on kõige sobivam otsust tegema.
46. Seda analüüsi kinnitab P. Jenardi ettekanne Brüsseli konventsiooni kohta(36), kusjuures tema analüüs leiab kinnitust P. Schlosseri ettekandes, mis käsitleb konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta Brüsseli konventsiooniga, ning protokollis, mis käsitleb selle tõlgendamist Euroopa Kohtu poolt(37).
47. Seda arvestades ja nagu võis juba järeldada põhjendustest Euroopa Kohtu eelmistes otsustes nii lepingutega seotud asjades(38) kui ka ülalpidamiskohustuste alal(39), ei ole kahtlust, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 2 on otseselt kindlaks määratud pädev kohus,(40) lähtudes selle määruse eesmärkidest.
48. Niisugust vastust tuleb seetõttu, et see kohustab liikmesriigi kohut, kelle poole on määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 alusel pöördutud, mitte kohaldama riigisiseseid territoriaalse kohtualluvuse eeskirju, minu arvates – eriti sellepärast, et Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb kohtualluvust konkurentsiõiguse rikkumise korral, on edasi arenenud – täiendada täpsustustega väidetava kahju tekkimise paiga(41) ning valikulise kohtualluvuse alusel pädeva kohtu konkreetse kindlaksmääramise kohta.
3. Väidetava kahju tekkimise paiga kindlakstegemine ja pädeva kohtu kindlaksmääramine
49. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsusetaotluse põhistuses viidanud kohtuotsustele CDC Hydrogen Peroxide(42) ja Tibor-Trans, mis käsitlevad selle kohtu kindlakstegemist, kes on pädev tegema otsust hagide kohta, milles palutakse hüvitada kahju, mille põhjustasid komisjoni poolt õigusvastaseks tunnistatud keelatud kokkulepped,(43) tegemata nende vahel vahet, samas kui Euroopa Kohus lähtus kahest erinevast kahju tekkimise paigast ning põhikohtuasja faktiliste asjaolude tõttu oli vaja tõmmata paralleele teise kohtuotsusega.
50. Järelikult on Euroopa Kohtul minu arvates seega võimalus esitada kõik liikmesriikide kohtutele vajalikud täpsustused kohtuotsuse Tibor-Trans ulatuse kohta, lähtudes kohtuotsustest Verein für Konsumenteninformation ja Wikingerhof, mille Euroopa Kohus on langetanud pärast eelotsusetaotluse esitamist. Euroopa Kohus peaks ka täpsustama, kas kasutada võib mitut kohtualluvuse kriteeriumi, et saavutada eesmärk, mis nende olemasolu õigustab, st eelistada seost, milleks on lähedus vaidlusega.
a) Kohtuotsus Tibor-Trans
51. Kuigi kohtuotsus Tibor-Trans tehti peaaegu samasuguses kontekstis nagu põhikohtuasi, on selle analüüsi vaja mitmes aspektis üksikasjalikult kommenteerida.
52. Esiteks, nagu põhikohtuasjas, nii oli ka kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Tibor-Trans, eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagi, millega paluti hüvitada kahju, mis seisnes kõrgemas hinnas, mida tuli maksta veokite puhul kasutatavate kunstlikult tõstetud hindade tõttu ja mida põhjustas sama konkurentsivastane tegevus.
53. Kui kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Tibor-Trans, oli hagejast äriühing otsustanud esitada oma hagi ainult ühe kõnesolevas keelatud kokkuleppes osaleja vastu, kellelt ta ei olnud kaupa ostnud,(44) siis RH esitas käsitletaval juhul oma hagi kõnesolevas keelatud kokkuleppes osalenud teiste äriühingute hulgast mitme vastu, kelle asukoht oli väljaspool Hispaaniat ning kellelt ei ostetud nende valmistatud veokeid otse. Lisaks esitas RH hagi nende äriühingute Hispaania tütarettevõtja vastu,(45) kellele allub Hispaania sõidukite edasimüüja, kellelt RH kaupa ostis, nagu võib järeldada kohtuasja materjalide põhjal.(46)
54. Teiseks kahtles eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Tibor-Trans, kas analoogia alusel saab kohaldada kohtuotsust CDC Hydrogen Peroxide, milles Euroopa Kohus oli leidnud, et pädev kohus on hagejast äriühingu asukoha kohus ja seda seetõttu, et poolte vahel puudus otsene lepinguline seos ning oli kohustus jätta järgimata kohtualluvuseeskiri, mille kohaselt eelistatakse forum actoris’t.(47)
55. Euroopa Kohus otsustas, et „määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et eelkõige veokite hinnastamise ja brutohinna tõstmise salajastes kokkulepetes seisnevast ELTL artikli 101 rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise hagi puhul on põhikohtuasja asjaoludel „paigaks, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud“, paik, kus asub turg, mida see rikkumine kahjustas, ehk paik, kus hindu turul moonutati ja kus kannatanu väitel talle kahju tekkis, isegi kui hagi on esitatud kartellis osalenud niisuguse isiku vastu, kellega kannatanul lepinguline suhe puudus“.(48)
56. Kahju kindlaksmääramise kohta märkis Euroopa Kohus, et „[p]õhikohtuasjas tulenes väidetav kahju seevastu peamiselt kunstlikult kõrgendatud hindade tõttu makstud kõrgemast hinnast, olles seetõttu ELTL artikli 101 rikkumise otsene tagajärg ja käsitatav otsese kahjuna, mis võimaldab põhimõtteliselt selle liikmesriigi kohtu pädevuse tekkimise, mille territooriumil kahju tekkis“.(49)
57. Otseselt kantud kahju tekkimise koha kohta otsustas Euroopa Kohus, et „[k]ui […] turg, mida konkurentsivastane tegevus kahjustab, asub liikmesriigis, mille territooriumil kahju väidetavalt tekkis, tuleb järeldada, et kahju tekkimise paik määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 kohaldamise seisukohast asub selles liikmesriigis“.(50)
58. Euroopa Kohus viitas selle otsuse põhjendamiseks kohtuotsuse flyLAL-Lithuanian Airlines punktile 40. Märgin seega esiteks, et sama laadi hinnakokkulepet käsitlevas asjas, milles olid määratud trahvid samadel tingimustel nagu see, mille tõttu esitati kahju hüvitamise hagi kohtuasjas CDC Hydrogen Peroxide(51), laiendas Euroopa Kohus lahendust, mille ta oli valinud kohtuasjas, milles riigisisene konkurentsinõukogu oli tuvastanud turgu valitseva seisundi ja väideti, et tegemist on konkurentsivastase kokkuleppega.(52) Teiseks põhineb see lahendus kahe asjaolu kokkulangemisel, need asjaolud on kahjustatud turu paik ja paik, kus väidetav kahju tekkis.(53)
59. Üldisemalt annavad paljud teisedki viited kohtuotsusele flyLAL-Lithuanian Airlines kohtuotsuses Tibor-Trans tunnistust Euroopa Kohtu praktika arengust, mille eesmärk on ühtlustada asjaolud, mis loovad seose otseselt kantud kahju paigaga, olgu siis tegemist ostmisel tasutud kõrgema hinna(54) või müügimahu vähenemisega,(55) ning tegemata vahet selle põhjal, kas konkurentsivastane käitumine on ametiasutuse eelneva otsusega tuvastatud või mitte.(56)
60. Seda kohtupraktika suunda, mille puhul võetakse arvesse turgu, mida kahjustas konkurentsivastane tegevus, mille hüvitamist kohtus nõutakse, kinnitati väga hiljuti kohtuotsuses Wikingerhof, milles Euroopa Kohus otsustas, et lepinguvälise kahju hulka määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tähenduses kuulub hagi, millega soovitakse lõpetada teatav tegevus, mis toimub hagejat kostjaga siduva lepingulise suhte raames ja mis põhineb kostja turgu valitseva seisundi väidetaval kuritarvitamisel, millega ta rikub konkurentsiõigust.(57)
61. Euroopa Kohus leidis, et põhikohtuasja asjaoludel „[on k]ohus, kes on määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 kohaselt pädev[…], teisisõnu […] pädev turu osas, mida on väidetava konkurentsivastase tegevusega kahjustatud, kõige sobivam tegema otsust põhiküsimuse kohta, st selle väite põhjendatuse kohta ja seda eriti sel puhul asjasse puutuvate tõendite kogumise ja hindamise seisukohast“.(58)
62. Esiteks märgin, et kohtuotsuses Wikingerhof pööras Euroopa Kohus erilist rõhku sellele täpsustusele paiga kohta, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda, sest temalt küsiti, kas määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkt 2 on kohaldatav olenevalt hageja nõuete kvalifikatsioonist,(59) mitte olenevalt ühe sellest artiklist tuleneva kohtualluvuse kriteeriumi kindlakstegemisest.(60)
63. Teiseks tuleb minu arvates juhiseid tuletada viidetest kohtuotsuse Wikingerhof punktis 37 kohtuotsustele Tibor-Trans ja Verein für Konsumenteninformation, et põhjendada analoogia alusel Euroopa Kohtu otsust kohtualluvuse küsimuses.
b) Kahjustatud turu paiga kahju tekkimise paigaks valimise põhjendatus
64. Kohtuotsuse Tibor-Trans punktis 34, millele on viidatud kohtuotsuses Wikingerhof(61) ning mida tuleb tõlgendada koostoimes selle esimese kohtuotsuse punktidega 33 ja 35, leidis Euroopa Kohus, et paik, kus asub kahjustatud turg, millel kannatanu väidab end olevat kahju kandnud, valitakse vajadusest leida kohus, kellel on kõige lihtsam arutada kahju hüvitamise hagisid, mis on esitatud seoses konkurentsi kahjustava teoga, tagada niisuguse eeskirja etteaimatavus asjaomasele ettevõtjale ning täita nõuded, mille kohaselt peavad niisugused kahju hüvitamise hagid vastama kohaldatavale õigusele.(62)
65. Kohtuotsuse Verein für Konsumenteninformation punktis 38, millele on samuti viidatud kohtuotsuses Wikingerhof(63), põhjendas Euroopa Kohus tõlgendust, mille tõttu ta leidis, et kahju tekkimise paik on paik, kus asjaomane sõiduk osteti(64), nii, et see on „kooskõlas ka määruse nr 1215/2012 põhjenduses 16 silmas peetud läheduse ja nõuetekohase õigusemõistmise eesmärkidega, kuna tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel võib liikmesriigi kohtul tekkida vajadus hinnata selle liikmesriigi turutingimusi, mille territooriumil nimetatud sõiduk osteti. Just viimati nimetatud liikmesriigi kohtutel on lihtsam koguda nende hinnangute andmiseks vajalikke tõendeid“(65).
66. Nendes kolmes kohtuotsuses näitab see, kuidas Euroopa Kohtu valitud seose põhjendus areneb, minu arvates, et arvesse võetakse konkreetselt konkurentsialase kohtuvaidluse erilist mõõdet. Õigusvastase käitumise korral, mis kahjustab majanduslikku turgu, aitab kergem juurdepääs tõenditele, mis on selle turu tingimuste ja niisuguse käitumise tagajärgede hindamiseks vajalikud, kaasa menetluse otstarbekale korraldusele.(66) Tegemist on seega määrava tähtsusega asjaoluga selle kohtu valimisel, kes on kõige sobivam normaalse konkurentsi eeskirjade järgimist tagama nii, et karistatakse selle konkurentsi iga rikkumise eest ning tagatakse tõhusalt kannatanu õigus kaitsele.
67. Seega tuleb Euroopa Kohtu praktika, mida on korratud niisugustest pragmaatilistest õigustavatest kaalutlustest lähtudes, asetada konteksti, mille tähtsust rõhutati alles üsna hiljuti.(67) Euroopa Kohtu praktika aitab jätkuvalt kohaldada konkurentsiõigust ja eriti ELTL artikli 101 kohaldamise eraõiguslikku etappi,(68) sest see soodustab liikmesriikide kohtutele esitatavate kahju hüvitamise hagide arengut ja tugevdamist.(69) On vaja rõhutada, et Euroopa Kohus on pannud neile kohtutele selle õiguse kaitsmise ülesande, tänu millele toimivad liidu konkurentsieeskirjad paremini.(70) Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et liikmesriikide kohtutele esitatavad liidu konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagid moodustavad seega lahutamatu osa nende eeskirjade jõustamise süsteemist, mille eesmärk on hoida ära ettevõtjate konkurentsivastane tegevus ja pärssida nende tahet niisuguse tegevusega tegeleda.(71)
68. Lõpuks tuleb märkida, et liikmesriikide konkurentsiasutuste ja kohtute üksteise tegevust täiendavat tegevust on reguleeritud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta(72). Pealegi kehtestati direktiiviga 2014/104 selleks, et reguleerida riigisiseses õiguses hagisid, millega palutakse hüvitada liikmesriikide ja liidu konkurentsieeskirjade rikkumisega põhjustatud kahju, uued menetlus‑ ja materiaalõigusnormid, mis tuli kõikides liikmesriikides üle võtta hiljemalt 27. detsembriks 2016.(73)
69. Tuleb siiski märkida, et kuigi nende õigusnormide eesmärk on võimaldada kahjustatud ettevõtjatel saada täielikku hüvitist ning selleks on nähtud ette eelkõige tõendamist käsitlevad sätted nende märkimisväärsete takistuste ületamiseks, milleks on vastutuse kohaldamise tingimused konkurentsiõigust puudutavates kahju hüvitamise kohtuvaidluses, ei ole nendega ikkagi kehtestatud kohtualluvuse erisätteid.
70. Järelikult, kui põhimõtteliselt kohandatakse seda, et kohtuotsuses Tibor-Trans määras Euroopa Kohus kahju tekkimise paiga kindlaks nii, et see on selle turu paik, mida rikkumine kahjustas, st paik, kus turuhindu moonutati ja kus kannatanu väidab end olevat kahju kandnud,(74) äsja meenutatud kontekstile, et teha kindlaks kohus, kellele asi rahvusvahelise kohtualluvuse alusel allub,(75) näib mulle, et see paik ei ole piisavalt täpne selleks, et tähistada kohut, kellele asi allub asjaomase liikmesriigi piires territoriaalse kohtualluvuse alusel.(76) Minu arvates kujutab see Euroopa Kohtu teisi otsuseid arvesse võttes õiguskindlusetuse allikat selle määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 2 ette nähtud kohtualluvuse võimaluse kasutamisel, mis on hageja käsutuses.(77)
71. Mulle näib seega vajalik, et Euroopa Kohtu vastust eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimustele, mis peaks põhikohtuasja asjaolusid arvestades olema otseseks jätkuks kohtuotsusele Tibor-Trans, täiendatakse selles punktis, et liikmesriikide kohtute käsutuses oleks vastus, mis väljub selle juhtumi kitsast raamistikust, mis eelotsusetaotluse esitamist õigustas. Arvesse tuleb võtta ka seda, kui palju menetlusi võidakse algatada kõnesoleva keelatud kokkuleppe ulatuse tõttu.
c) Väidetava kahju tekkimise täpse paiga kindlakstegemine kahjustatud turul, et teha kindlaks pädev kohus
72. Kohtuotsuses flyLAL-Lithuanian Airlines, mis moodustab kohtuotsuse Tibor-Trans aluse, otsustas Euroopa Kohus, et „konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise hagi korral on niisuguses olukorras nagu see, mis esineb põhikohtuasjas, „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“, eelkõige paik, kus tekkis müügimahu vähenemises seisnev saamata jäänud tulu, see tähendab paik, kus asub turg, mida see konkurentsivastane tegevus kahjustab ja millel teatud isikule tema väitel kahju tekitati“.(78)
73. Sellest tõlgendusest võib kergesti tuletada väidetava kahju tekkimise täpse paiga. Vaidluseni viis ühe ettevõtja konkurentsivastane käitumine turul, kus selle käitumise läbi kahju kannatanu, nimelt lennuettevõtja, peamiselt tegeles oma tegevusega, milleks olid tšarterlennud väljumisega Vilniusest (Leedu) ja saabumiskohaga Vilniuses, mis on selle liikmesriigi pealinn, kus oli selle lennuettevõtja asukoht. Euroopa Kohus tuvastas, et tegemist on „peamiselt kahjustatud turuga“.(79)
74. Lisaks märkis Euroopa Kohus kohtuotsuse flyLAL-Lithuanian Airlines punktis 40, et see lahendus põhineb kahe asjaolu kokkulangemisel, need asjaolud on paik, kus asub turg, mida see konkurentsivastane tegevus kahjustab, ja paik, kus tekib väidetav kahju, mida see tegevus põhjustas. Nii on tagatud kohtualluvuse piiramine kahjuga, mida kanti ainult ühe liikmesriigi territooriumil, ning seose olemasolu üldise huvi ja ettevõtja huvide või üldisemalt erahuvide kahjustamise vahel.
75. Et kahjustatud turg oli turg, kus kannatanu oma lennureiside müügi tegevusega peamiselt tegeles, ja et talle sai osaks saamata jäänud tulu,(80) oli see kokkulangevuse tingimus tingimata täidetud.(81) Seepärast tuli kohtuks, kellele asi allub territoriaalse kohtualluvuse alusel, määrata selle paiga kohus, kus oli konkurentsivastase tegevuse läbi kahju kandnud ettevõtja asukoht,(82) ja seda väidetava kahju laadi tõttu.
76. Kohtuotsuses Tibor-Trans lähtuti samasugusest arutluskäigust nagu kohtuotsuses flyLAL-Lithuanian Airlines. Euroopa Kohus sai seose rikkumisega kahjustatud turu ja selle turu vahel, kus kannatanu väitis end olevat tasunud liiga kõrget hinda, tuvastada asjaolu põhjal, et nagu põhikohtuasjaski on turuks, mida veokite hinna keelatud kokkulepe kahjustas, selle liikmesriigi turg, kus ettevõtja, kes selle kokkuleppe läbi kahju kandis, ostis sõidukeid edasimüüja vahendusel, kelle asukoht oli samas liikmesriigis, mis on ka liikmesriik, kus ta oma veotegevusega tegeleb.(83)
77. Nii leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Tibor-Trans, et kahju tekkimise paik on „paik, kus hindu turul moonutati ja kus kannatanu väitel talle kahju tekkis“,(84) mitte liiga kõrge hinna tasumise paik,(85) mille oleks võinud tuletada kohtuotsuse flyLAL-Lithuanian Airlinest punkti 43 otsesest kohandusest,(86) täpsustamata siiski, et tegemist on kahju tekkimise paigaga.(87)
78. Esiteks on vaja märkida, et nii kindlaks määratav kohus, kellele asi liikmesriigis allub territoriaalse kohtualluvuse alusel, ei ole selgelt kindlaks tehtav – erinevalt sellest, mida Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses CDC Hydrogen Peroxide samasuguse rikkumise puhul, mille eest komisjon karistused määras, st et seoseks tuleb pidada paika, kus asub kahjustatud isiku asukoht.
79. Teiseks tuleb selleks, et väljuda faktilisest raamistikust, milles Euroopa Kohtule küsimused esitati, arvesse võtta nende asjaolude mitmekesisust, milles kahju võidakse kanda hinnakokkuleppe korral, ja mis kujutab endast olulist erinevust võrreldes juhtudega, mil kahjustatakse majandustegevuse arengut. Konkreetselt sõidukite müügi ja veosektoris ei lange erinevalt otsese ostja olukorrast selle turu paik, mida konkurentsivastane tegevus kahjustas, tuues kaasa kõrgema hinna, tingimata kokku paigaga, kus kõnesolevad kaubad osteti, või paigaga, kus lõppostja tegevusega tegeles.
80. Nendel põhjustel ja võttes arvesse põhimõtet, et mõistet „paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud“, tuleb tõlgendada kitsalt,(88) tuleks selgitada välja selle kohtu kindlakstegemise kriteeriumid, mille poole hageja võib pöörduda.
81. Selleks kutsun Euroopa Kohut üles nii nagu äriühingud Volvo, Hispaania valitsus ja komisjon tõmbama paralleele kohtuotsusega Verein für Konsumenteninformation põhjendusel, et see kohtuotsus tehti kohtuasjas, millel on mitu ühist aspekti põhikohtuasjaga, nagu ka kohtuasjal, milles tehti kohtuotsus Tibor-Trans, ning et see on viimase jätk.(89) Vastava hagi ese oli selle kahju hüvitamine, mis põhjustati sõidukite ostmisega kolmandalt isikult hinnaga, mis oli nende tegelikust väärtusest kõrgem,(90) ja seda nende sõidukite tootjate ebaseadusliku käitumise tõttu(91).
82. Euroopa Kohus otsustas, et lõppostja kahju, mis ei ole ei kaudne ega puhtalt varaline, tekib asjaomase sõiduki ostmisel kolmandalt isikult.(92) See kriteerium kujutab endast ainsat asjakohast seost seetõttu, et esineb seos ainelise varaga, mis õigustab seda, et ei püüta leida muid eriasjaolusid nagu kohtuasjades, milles finantsinvesteeringud tõid kaasa asjaomaste isikute finantsvara vähenemise.(93)
83. Seega esiteks näib nüüd selgelt, et varalise kahju korral, mis tuleneb vara väärtuse kaotusest,(94) mis ei ole seega puhtalt varaline kahju, on kahju tekkimise paigaks selle vara ostmise paik.(95)
84. Lisaks tuleneb varaline kahju asjaolust, et asjaomase vara omandamiseks tehtud makse eest saadakse – kui ilmneb selle valmistaja õigusvastane käitumine – vara, mille väärtus on seetõttu väiksem.(96)
85. Teiseks tekib põhikohtuasja asjaoludel õigustatult küsimus, mida tähendab termin „omandamine“, sest RH oli sõlminud liisingulepingud, mille raames sai ta veokite omanikuks.
86. Asjaolu, et kahju hüvitamise nõue põhineb konkurentsiõigusel, põhjendab minu arvates majanduslikku lähenemist(97) mõistele „omandamine“, sest see avaldub selles, et vara, mis on liisingulepingu esemeks, kirjendatakse bilansi aktivas.
87. Selles mõttes nõustun arvamusega, mida avaldas kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ning mille kohaselt „[on õ]ige lähtepunkt […] toiming, mille alusel läks kaup asjaomase isiku vara hulka ja põhjustas kahju. Kahju tekkimise koht on see, kus see tehing sõlmiti“.(98)
88. Tehingu paika võib seega mõista laialt nii, et see on paik, kus kokkulepe vara või hinna kohta sõlmiti,(99) mitte hinna tasumise paik(100) või vara üleandmise paik, sest need toimingud võivad toimuda teistes paikades kokkuleppele järgnevas etapis.(101)
89. Nõuet, et kohtualluvus peab olema etteaimatav(102) kostjale, näib minu arvates olevat järgitud, sest tema seisukohast valitakse kauba turustamise paik ja käsitletaval juhul paik, kus sõidukite edasimüüja või ükskõik missugune muu vahendaja, keda neid on müüma volitatud, seda turustab, olenemata omandi mis tahes üleminekust õiguslikus tähenduses.
90. Ka hea õigusemõistmise nõuet on järgitud nii ülekaaluka huvi tõttu, milleks võib olla asjaolu, et kohus on pädev analüüsima ka võimalikke tehingu teinud vahendaja nõudeid samal alusel või küsimust, kas viimane saab kanda ülekulud üle järgnevale ostjale, mis kujutab endast korduvat kaitsevahendit.(103)
91. Määruse nr 1215/2012 eesmärgid, mida Euroopa Kohus on täpsustanud kõige hiljutisemates kohtuotsustes osas, mis puudutab tõendamisnõudeid asjaomastes vaidlustes, mis tuleb täita parimal võimalikul viisil,(104) tunduvad mulle samuti olevat saavutatud, kui kahju tekkimise paigaks loetakse tehingu paika ilma muude eriasjaoludeta juhul, kui omand üle ei lähe.
92. Erinevalt vaidlustest, milles puhtalt väidetav varaline kahju õigustab seda, et mitu konkreetset asjaolu korvavad selle, et puudub seos ainelise varaga, piisab põhimõtteliselt seosest tehingu paigaga, et määrata kohus, kellel on objektiivselt kõige lihtsam analüüsida asjaolusid, mis moodustavad kostja vastutuse.(105)
93. Järelikult vastab see, kui pädevaks kohtuks peetakse kunstlikult tõstetud hinnaga veokite ostmise paiga kohut, tõendamise vajadustele vaidluses, kui kannatanu väidab end olevat kandnud kahju seoses sõidukite kõrgemate hindadega teatavas paigas kahjustatud turul, millel ta tegutseb, ja seda samadel põhjustel, millest lähtuti kohtuotsuses Verein für Konsumenteninformation(106). Käsitletaval juhul on see RH‑ga nii.
94. Seega teen oma analüüsi esimese osa tulemusena, mis käsitleb pädeva kohtu kindlakstegemist turul, mida konkurentsivastane tegevus on kahjustanud, Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et kohus, kes on pädev tegema otsust hagi kohta, milles palutakse hüvitada kahju, mida põhjustati kõrgemate hindadega, mida pidi tasuma isik, keda hinnakokkulepe kahjustas, on põhimõtteliselt asjaomaste kaupade ostmise paiga kohus.
95. Sellegipoolest nagu ma juba möödaminnes mainisin,(107) tuleb minu arvates välja arvata olukord, kus väidetava kahju tekkimise paik ei lange kokku hindu moonutanud tegevuse läbi kahju kannatanu tegevuskohaga,(108) näiteks sõidukite ostmise korral mitmest liikmesriigist või mitmest müügikohast samas liikmesriigis või ka ostmise korral müüjalt, kelle asukoht on väljaspool kahjustatud turgu(109).
96. Kui iga tehingu paigas, mis kahjustatud turul/turgudel tehakse, on selle/nende analüüsimise tingimused samasugused, siis hageja kui kahju otsese kandja kantud kahju hindamisega on teisiti.(110) Eeldatavasti võib analüüsimine olla raskem, kui pädev kohus ei ole kohus, kelle tööpiirkonnas kahjustatud isik majandustegevusega tegeleb. Nagu Euroopa Kohus on juba rõhutanud, kujutab see hindamine siduvalt tuvastatud õigusvastase kokkuleppe korral endast selle kohtu põhiülesannet, kellele on esitatud hagi, milles palutakse hüvitada sellest tulenev kahju.(111)
97. Eelnevat arvestades olen arvamusel, et küsimus, kas asjakohane võib veel olla kasutada seost kahjustatud ettevõtja asukoha paigaga, mille Euroopa Kohus on teatatavatel eriasjaoludel kriteeriumiks valinud,(112) väärib põhjalikumat käsitlemist.
d) Kahju tekkimise paik kahjustatud isiku asukoha asemel
98. Mõned asjaolud õigustavad minu arvates – lähtudes määrusega nr 1215/2012 püstitatud läheduse eesmärgist(113) –, et seos konkurentsivastase tegevuse läbi kannatanu asukohaga võiks ka olla asjakohane, tagamaks, et neid kahju hüvitamise hagisid, mis on geograafiliselt väga hajutatud rikkumiste korral keerukad nii olemuselt(114) kui ka oma eseme poolest, menetletaks tõhusalt.(115)
99. Praktikas ei mõista ma, kuidas võiks läheduse eesmärgiga, mis tuleb nüüd Euroopa Kohtu praktikas väga selgelt esile,(116) kooskõlas olla see, kui valitakse seos, mis sunniks ettevõtjat, kes ostis mitu veokit erinevatest liikmesriikidest, pöörduma kohtusse, mille tööpiirkonnas iga ostmiskoht asub, ning kui kahjustatud ettevõtja ei tegele seal pealegi mingi tegevusega.(117) Lisaks ei paku määruse nr 1215/2012 artiklis 30 sätestatud seose-eeskirjad rahuldavaid lahendusi lõikega 2 kehtestatud tingimuse tõttu, sest selle kohaselt võib kohus teha otsuse ainult kahju kohta, mis tekkis tema tööpiirkonnas.(118)
100. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas CDC Hydrogen Peroxide uuesti tähelepanu alla võtta. Kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, arutati nõudeid hüvitada kogu kahju, mida põhjustas mitmes liikmesriigis erinevatel kuupäevadel ja erinevates kohtades(119) vesinikperoksiidi hinda puudutav keelatud kokkulepe, mille komisjon oli tuvastanud,(120) ettevõtjatele, kes tegutsesid tselluloosi ja paberi töötlemise sektoris ning olid ostnud aastatel 1994–2006 suuri vesinikperoksiidi koguseid liidu erinevates liikmesriikides või EMP‑s. Lisaks oli mõne puhul neist vesinikperoksiid tarnitud tehastesse, mis paiknesid mitmes liikmesriigis.(121)
101. Nendel asjaoludel, mida iseloomustavad mitu ostmiskohta mitmel turul, mida asjaomane keelatud kokkulepe kahjustas, otsustas Euroopa Kohus, et hagi menetlemine, mis on esitatud ühe või mitme asjaomases kartellikokkuleppes osaleja suhtes kogu sellise kahju hüvitamiseks, mis on eespool nimetatud ettevõtjal tekkinud seoses lisakuludega selle kartellikokkuleppe esemeks olevate kaupade ostmisel, kuulub hagejast ettevõtja asukoha kohtu alluvusse.(122) Selle kohtuotsuse punktis 52 leidis Euroopa Kohus, et paik, kus kahju konkreetselt ilmneb, mis puudutab nendest lisakuludest põhjustatud kahju, on „põhimõtteliselt“ tema asukoht.
102. Mulle näib seega esiteks, et tõlgenduse, mis valiti kohtuotsuses CDC Hydrogen Peroxide, saab sobitada kokku tõlgendusega, mis valiti hiljem tehtud kohtuotsustes juhul, kui konkurentsimoonutusest kahjustatud turu paik langes kokku lisakuludest või müügimahu vähenemisest tekkinud kahju paigaga, st nii kohtuotsuses flyLAL-Lithuanian Airlines kui ka kohtuotsuses Tibor-Trans, sest kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, olid sõidukid ostetud ühestainsast liikmesriigist – sellest, mille territooriumil kannatanu oma tegevusega tegeles.(123) Teiste sõnadega võib öelda, et kui läheduse nõue õigustab seda, et eelistatakse forum actoris’t, ei mõista ma, mis raskus siin tekib.(124)
103. Mis puudutab teiseks asukoha või peamise äritegevuse koha paika niisugusena, nagu see on määratletud määruse nr 1215/2012 artikli 63 lõikes 1, siis sellel paigal peab olema tihe seos kahju tekkimise paigaga.(125) Täpsemalt peaks tegevus, millega selles kohas tegeldakse, viima tehinguni, millel kahju hüvitamise nõue põhineb. Olen ka arvamusel, et määrava tähtsusega on paik, kus ettevõtja tegevus peaks toimuma, või paik, kust seda korraldatakse.
104. Kolmandaks kõnelevad kahju tekkimise paikade ulatus, mis on iseloomulik konkurentsivastasele tegevusele siseturul,(126) ja interneti teel tehtud tehingute areng(127) selle kasuks, et kahju tekkimise paigaks tuleb pidada registrijärgset asukohta. Selles küsimuses tundub mulle mõeldav püüelda teatava ühtluse poole Euroopa Kohtu praktikaga, milles on võetud arvesse interneti kontekstis tagatud õiguste rikkumise ulatust.(128) Euroopa Kohus on täpsustanud, et end kahjustatuks pidava isiku võimalus pöörduda kogu temale väidetavalt tekitatud kahju osas hagiga selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema huvide kese, on põhjendatud tõrgeteta õigusemõistmise huviga, mitte vajadusega kaitsta just hagejat.(129)
105. Neljandaks näib mulle, et konkurentsivastase tegevuse valdkonnas ei ole oht, et leiab aset palju kuritarvituslikke menetlusi – mille puhul eeldatakse, et neid on kergem algatada kahjustatud isiku asukoha (või elukoha) paigas, mis õigustab osaliselt otsust eelistada kostja elukoha paika(130) –, ületamatu. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et enamikul juhtudel rajaneb kahju hüvitamise hagi konkurentsiõiguse rikkumise eelneval tuvastamisel.(131)
106. Lisaks tundub mulle, et vihjeid õigusteoorias võimalusele pöörduda hageja asukoha kohtu poole tuleb arvesse võtta, sest need põhinevad asjaolul, et on tuvastatud mitu kahjustatud turgu,(132) või ohul, et pöördutakse niisuguse liikmesriigi kohtusse, mida rahvusvaheline kartell kahjustas, aga kus ei ole ühegi vaidlusosalise asukoht,(133) või ka selle eesmärgi konteksti asetamisel, milleks on leida samasugune seosekriteerium, st kahjustatud turu kriteerium, kollisiooninormide ja kohtualluvuskonfliktide korral.(134)
107. Üldisemalt leian ka, et väga huvitav on ettepanek võtta kohtualluvuse kindlakstegemisel orientiiriks õigusvastaste tegude või aluspõhimõtete rikkumiste .rahuldava hüvitamise hõlbustamine.(135) See väljendab ideed, et õiguste tegeliku kasutamise tugevdamine nendes valdkondades aitab kaasa üldise ennetamispoliitika elluviimisele.
108. Kõikidest nendest kaalutlustest tuleneb, et kaks kohtualluvuse kindlakstegemiseks kasutatavat kahju paiga kindlaksmääramise kriteeriumi peavad saama eksisteerida koos, mis puudutab hagisid, milles palutakse hüvitada konkurentsivastase tegevuse tõttu tekkinud kahju, ning seda läheduse eesmärgi tõttu, mis peab olema täidetud, ja täpsemalt eesmärgi tõttu hõlbustada ligipääsu tõendamisvahenditele. Niisugune lahendus võimaldab tagada ühtluse direktiivi 2014/104 eesmärkidega, sest raskuste tõttu koguda raamatupidamis‑ ja finantsandmeid ettevõtjate ja asjaomase turu kohta sisaldab see direktiiv palju tõendamist käsitlevaid sätteid (136), ning aidata tõhusamalt lahendada vaidlusi, mille keerukus ilmneb komisjoni koostatud dokumentidest, mis on mõeldud liikmesriikide kohtutele praktilisteks abivahenditeks.(137)
109. Eelnevat arvestades näib mulle, et konkurentsieeskirjade niisugune tõlgendus aitab tagada liidu konkurentsiõiguse tõhusat kohtulikku kaitset.(138)
110. Pärast oma kõikehõlmavat analüüsi, mis käsitleb väidetava kahju tekkimise paiga kindlaksmääramist ja pädeva kohtu kindlakstegemist selle liikmesriigi territooriumil, kus see paik asub, teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et hagi raames, milles palutakse hüvitada kahju, mille põhjustas ELTL artikli 101 rikkumine, mis seisnes eelkõige kaupade hinnastamise ja hinna tõstmise salajastes kokkulepetes, asub kahju tekkimise paik liikmesriigis, kus paikneb turg, mida see rikkumine kahjustas ja kus tasuti kõrgemat hinda. Kohus, kellele asi allub territoriaalse kohtualluvuse alusel, on põhimõtteliselt kohus, kelle tööpiirkonnas asub paik, kus ettevõtja, kes tegutseb samas liikmesriigis, need kaubad ostis, kusjuures see tuleb kindlaks määrata majanduslike kriteeriumide põhjal. Kui kahju tekkimise paik ja kahjustatud isiku tegevuspaik ei lange kokku, võib hagi esitada kohtule, kelle tööpiirkonnas on kahjustatud isiku asukoht.
111. Nüüd selgitan põhjuseid, miks teen Euroopa Kohtule ettepaneku täpsustada, et kohtu konkreetset kindlakstegemist määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 alusel reguleerivad riigisisesed kohtukorraldust käsitlevad õigusnormid, mille liikmesriigid võivad kohtute võimalikuks spetsialiseerimiseks kehtestada.
4. Kohtualluvuse koondumine
112. Prantsusmaa valitsus ja komisjon rõhutavad oma Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades sisuliselt, et kuigi määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 2 on määratud kindlaks, missugused kohtud on rahvusvahelise ja territoriaalse kohtualluvuse alusel pädevad tegema otsust piiriülestes vaidlustes lepinguvälise kahju valdkonnas, on pädevate kohtute ja eelkõige konkurentsiõiguse rikkumiste puhul esitatavate kahju hüvitamise hagidele spetsialiseerunud kohtute alluvuse kindlaksmääramine siiski ainult liikmesriikide ülesanne nende kohtukorralduse kindlaksmääramise raames. Hispaania valitsus nõustub oma vastuses Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele selles küsimuses niisuguse analüüsiga.
113. Mina arvan samuti nii määrusega nr 1215/2012 kehtestatud süsteemi ja konkurentsivastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamise hagide eripära tõttu.(139)
a) Süsteemi arvestav analüüs
114. Mulle tundub, et mõnes aspektis on võimalik lähtuda samalaadsest arutluskäigust, nagu Euroopa Kohus valis kohtuotsuses Sanders ja Huber(140) ning vähemal määral 9. jaanuari 2015. aasta kohtuotsuses RG(141).
115. Kohtuotsuses Sanders ja Huber olid Euroopa Kohtule esitatud küsimused, mis puudutasid kohtualluvuse koondumist piiriüleste ülalpidamiskohustuste alal nii, et asi allus esimese astme kohtule apellatsioonikohtu asukohas.(142)
116. Euroopa Kohus tõlgendas seega nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes(143) artikli 3 punkti b, mille järgi on piiriülestes ülalpidamiskohustusi puudutavates vaidlustes pädevad selle riigi kohtud, „kus on õigustatud isiku alaline elukoht“.
117. Tegemist on ühe sättega, mis käsitleb kohtualluvuseeskirju, millega asendati kohtualluvuseeskirjad, mis on sätestatud määruses nr 44/2001, mis on jätkuks Brüsseli konventsioonile.(144) Euroopa Kohus otsustas, et „[s]elle sätte, mis määrab kindlaks nii rahvusvahelise kui ka territoriaalse pädevuse, eesmärk on ühtlustada normid kohtualluvuse konflikti kohta (vt selle kohta kohtuotsus Color Drack, C‑386/05, EU:C:2007:262, punkt 30)“.(145)
118. Kohtuotsuses Sanders ja Huber tuvastas Euroopa Kohus, et ehkki kohtualluvuse konflikti puudutavad normid on ühtlustatud seosele ühtsete kriteeriumide kehtestamisega, on pädeva kohtu konkreetne kindlaksmääramine endiselt liikmesriikide pädevuses, seejuures ei tohi riigisisesed õigusaktid nurjata määruse nr 4/2009 eesmärkide saavutamist ega võtta sellelt soovitavat toimet.(146)
119. Euroopa Kohus täpsustas, et läheduse ja hea õigusemõistmise eesmärkide elluviimiseks ei pea liikmesriigid asutama pädevat kohut igas piirkonnas(147) ning et on oluline, et pädevus kuuluks sellele kohtule, mis tagab eriti tiheda seose selle paigaga, kus on ülalpidamist saama õigustatud isiku alaline elukoht, mida on nimetatud määruse nr 4/2009 artikli 3 punktis b.(148)
120. Euroopa Kohus käsitas kohtualluvuse koondumist positiivsena, sest selline kohtukorraldus aitab ülalpidamiskohustusi puudutavates asjades panna aluse ekspertteadmistele, mis vastab ühele osale määruse nr 4/2009 eesmärkidest, tagades seejuures nii tõrgeteta õigusemõistmise.(149)
121. Samadel põhjustel piisab seoses määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktiga 2 minu arvates seega sellest, kui asuda seisukohale, et kohus, kelle poole on pöördutud, tunnistab ennast sellel alusel pädevaks asjakohase seose tõttu tema tööpiirkonnas,(150) st riigi territooriumi osas, mille ulatuses tema oma volitusi kasutab.(151) Vaja on ka mitte teha geograafilisest kriteeriumist seost kitsas tähenduses, mille puhul eelistatakse lähedust heale õigusemõistmisele.(152)
122. Kohtuotsuses Sanders ja Huber leidis Euroopa Kohus siiski, et kohtualluvuse koondumise korral on vaja konkreetselt analüüsida olukorda asjaomases liikmesriigis, veendumaks, et riigisisesed õigusaktid ei võta vaidluse suhtes kohaldatavalt määruselt selle soovitavat toimet.(153)
123. Seda tingimust väljendati taas 9. jaanuari 2015. aasta kohtuotsuses RG(154), mis käsitleb lapse tagasitoomise ja isikuhooldusõiguse küsimuste analüüsimise pädevuse andmist erikohtule, samas kui kõrgema või esimese astme kohtus oli juba algatatud sisuline menetlus, mis puudutas vanemlikku vastutust selle lapse suhtes,(155) analüüsides sätteid, mis käsitlesid pädeva liikmesriigi kohtu kindlakstegemist, mis sõltub liikmesriikide valikust. Huvitav on märkida, et sel juhul lähtus Euroopa Kohus menetluse kiiruse eesmärgist, mis tuleneb määrusest nr 2201/2003.(156)
124. Konkurentsiõiguse rikkumise alal on aga õiguslik raamistik, milles on liikmesriigis kehtestatud kohtualluvuse koondumine,(157) väga erinev. Minu meelest tuleb juhtida tähelepanu lepinguvälise kahju valdkonnas niisuguste piiride puudumisele, nagu tulenevad eelkõige määruse nr 4/2009 konkreetsest eesmärgist,(158) ning – mis puudutab kohtuasja, milles tehti kohtuotsus Sanders ja Huber – asjasse puutuvate riigisiseste õigusaktide eripärale selle määruse eesmärkidest lähtudes.(159)
125. Selles mõttes nõustun arvamustega, mida on varem avaldanud teised kohtujuristid liikmesriikide sõltumatuse kohta territoriaalse kohtualluvuse koondumise alal, mis tuleneb või mitte esemelise kohtualluvuse jaotumisest ja mida piiravad määruse nr 1215/2012 soovitava toime kahjustamise puudumine ja tõhususe põhimõte.(160)
126. Lisaks tuleb märkida, et kuna asjaomaste hagide ese hõivab suure osa Euroopa Kohtu analüüsist,(161) on vaja rõhutada asjaolusid, mis konkurentsivastase tegevuse tõttu tekkinud kahju hüvitamist käsitlevat kohtuvaidlust konkreetsemalt iseloomustavad.
b) Konkurentsivastase tegevuse tõttu tekkinud kahju hüvitamist käsitlevate hagide eripära
127. Esiteks tuleb meenutada, et konkurentsiõiguse alal hagide esitamise menetluslikke tingimusi ei ole reguleeritud, mis õigustab seisukohta, et liikmesriigid määravad oma kohtukorralduse raames kindlaks, missugune kohus on pädev ratione materiae ja missugune on tema tööpiirkonna ulatus, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse(162) ja tõhususe põhimõtteid(163).
128. Teiseks arvan nagu ka komisjon, et arvesse tuleb võtta direktiivi 2014/104 jõustumist ja ülevõtmist(164) ning nende eeskirjade tehnilist keerukust, mida kohaldatakse konkurentsiõiguse rikkumise korral esitatavate kahju hüvitamise hagide suhtes(165).
129. Nendel põhjustel näib mulle hädavajalik, et Euroopa Kohus lähtuks eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamisel 16. mai 2013. aasta kohtuotsustest Melzer(166) või CDC Hydrogen Peroxide, mis käsitlevad kohtualluvust lepinguvälise kahju puhul ning milles on kasutatud väljendit „selle paiga kohus, mille tööpiirkonnas“.
130. Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal, mis käsitlevad kohtualluvuse koondumist, teen Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 nii, et kuigi selles on määratud kindlaks pädevate kohtute territoriaalne kohtualluvus nii rahvusvahelises kui ka riigisiseses plaanis, mis puudutab pädevust teha otsus piiriülestes vaidlustes lepinguvälise kahju puhul, on liikmesriikidel võimalus koondada nende vaidluste menetlemine oma kohtukorralduses teatavatesse kohtutesse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Konkreetselt konkurentsiõiguse valdkonnas peavad liikmesriigid tagama, et nende kehtestatud või kohaldatavad õigusnormid ei kahjusta ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusat kohaldamist.
V. Ettepanek
131. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de lo Mercantil no 2 de Madridi (Madridi kaubanduskohus nr 2, Hispaania) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii:
– et sellega on määratud ära liikmesriigi pädev kohus, kelle tööpiirkonnas muu hulgas otsene kahju tekkis;
– et hagi raames, milles palutakse hüvitada kahju, mille põhjustas ELTL artikli 101 rikkumine, mis seisnes eelkõige kaupade hinnastamise ja hinna tõstmise salajastes kokkulepetes, asub kahju tekkimise paik liikmesriigis, kus paikneb turg, mida see rikkumine kahjustas ja kus tasuti kõrgemat hinda. Kohus, kellele asi allub territoriaalse kohtualluvuse alusel, on põhimõtteliselt kohus, kelle tööpiirkonnas asub paik, kus ettevõtja, kes tegutseb samas liikmesriigis, need kaubad ostis, kusjuures see tuleb kindlaks määrata majanduslike kriteeriumide põhjal. Kui kahju tekkimise paik ja kahjustatud isiku tegevuspaik ei lange kokku, võib hagi esitada kohtule, kelle tööpiirkonnas on kahjustatud isiku asukoht, ning
– et liikmesriikidel on võimalus koondada nende vaidluste menetlemine oma kohtukorralduses teatavatesse kohtutesse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Konkreetselt konkurentsiõiguse valdkonnas peavad liikmesriigid tagama, et nende kehtestatud või kohaldatavad õigusnormid ei kahjusta ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusat kohaldamist.