KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 9. märtsil 2023(1)
Kohtuasi C‑142/22
OE
versus
The Minister for Justice and Equality
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikkel 27 – Erikohustuse reegel – Vastutusele võtmine süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses üleandmine toimus – Vahistamismäärust täitva õigusasutuse nõusolek – Kehtetu Euroopa vahistamismäärus – Mõju nõusolekutaotlusele – Üleandmise otsuses lõplikult lahendatud küsimus
I. Sissejuhatus
1. Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta,(2) mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK,(3) artikli 27 lõige 2 sätestab erikohustuse reegli, mille kohaselt ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadus süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses üle anti.
2. Sellega seoses ilmneb raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punktist g, et selle artikli lõikes 2 ette nähtud erikohustuse reeglit ei kohaldata, kui isiku üle andnud vahistamismäärust täitev õigusasutus annab kõnealuse artikli lõike 4 alusel nõusoleku isiku vastutusele võtmiseks, talle karistuse määramiseks või vahistamiseks süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti.
3. Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse Euroopa Kohtul sisuliselt otsustada, kas järeldus, et Euroopa vahistamismääruse, mille alusel isik üle anti, tegi asutus, kes ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses, ja selle oleks seetõttu pidanud sel põhjusel kehtetuks tunnistama, takistab vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kui talle esitatakse nõusolekutaotlus lubada vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel võtta kõnealune isik vastutusele või ta süüdi mõista süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti, anda selline nõusolek.
4. Käesolevas ettepanekus teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et selline Euroopa vahistamismääruse kehtetuse alus ei takista vahistamismäärust täitval õigusasutusel anda taotletud nõusolekut.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5. Käesoleva juhtumi puhul on asjakohased raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 1, artikli 6 lõiked 1 ja 2, artikli 8 lõige 1 ja artikkel 27.
B. Iiri õigus
6. Raamotsus 2002/584 võeti Iiri õigussüsteemi üle 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seadusega (European Arrest Warrant Act 2003) (muudetud redaktsioonis).
7. Kõnealuse seaduse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud järgmised määratlused:
– „õigusasutus“ on „kohtunik, rahukohtunik või muu isik, kes on asjaomase liikmesriigi õiguse alusel volitatud täitma samu või sarnaseid ülesandeid kui need, mida täidab artikli 33 alusel riigi kohus“. Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) täpsustab, et tema ülesanne on teha Euroopa vahistamismäärusi;
– „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ tähendab „vahistamismääruse teinud riigi õigusasutust, kes tegi asjaomase vahistamismääruse“, ja
– „vahistamismääruse teinud liikmesriik“ tähendab „liikmesriiki […], kelle õigusasutus on teinud selle Euroopa vahistamismääruse“.
8. 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse artikli 22, mis on asendatud 2005. aasta kriminaalõiguse (terroriaktid) seaduse (Criminal Justice (Terrorist Offences) Act 2005) artikliga 80, lõikes 7 on sätestatud:
„High Court (kõrge kohus, Iirimaa) võib anda käesoleva seaduse alusel vahistamismääruse teinud riigile üle antud isiku suhtes nõusoleku:
a) vahistamismääruse teinud liikmesriigis isiku suhtes menetluse alustamiseks seoses süüteoga,
b) vahistamismääruse teinud liikmesriigis süüteo eest karistuse, sealhulgas isiku vabaduse piiramises seisneva karistuse määramiseks, või
c) menetluse alustamiseks selle isiku suhtes või tema kinnipidamiseks vahistamismääruse teinud liikmesriigis süüteo eest määratud karistuse või vahistamiskorralduse täitmiseks,
kui ta on saanud sellekohase kirjaliku taotluse vahistamismääruse teinud liikmesriigilt.“
9. 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse artikli 22 lõikes 8, mis on asendatud 2012. aasta seaduse Euroopa vahistamismääruse (muudatus seoses kolmandate riikide suhtes kohaldamisega) ja väljaandmise (muudatus) kohta (European Arrest Warrant (Application to Third Countries and Amendment) and Extradition (Amendment) Act 2012) artikliga 15, on sätestatud, et nõusolekust 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse artikli 22 lõike 7 alusel keeldutakse, kui tegemist on süüteoga, millega seoses ei võinud isikut kõnealuse seaduse 3. osa alusel üle anda. Kõnealune 3. osa sisaldab sätteid, mis käsitlevad põhiõigusi, kirjavahetuse vabadust, topeltkaristamise keeldu, riigis tagaotsitavale isikule samade väidetavate tegude alusel süüdistuse esitamist, karistusõigusliku vastutuse iga, eksterritoriaalsust ja tagaselja kohtumõistmist.
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
10. 2016. aasta jooksul tehti OE kohta kolm Euroopa vahistamismäärust, millest kaks tegi Amsterdami prokuratuur (Madalmaad) ja kolmanda Madalmaade riigiprokuratuuri üks osakond. Nende vahistamismäärustega taotleti OE üleandmist kohtu alla andmiseks eelkõige rahapesu, vägivallateo ja mõrvakatsega seotud süüdistuste alusel.
11. Kuna High Court (kõrge kohus) lükkas OE esitatud vastuväited tagasi ja ta ei esitanud selle kohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, anti ta 2017. aastal üle Madalmaade ametiasutustele. On selge, et ei esitatud ühtegi vastuväidet seoses asjaoluga, et need Euroopa vahistamismäärused olid teinud prokurörid. Seejärel mõisteti OE-le 18aastane vangistus, mida ta praegu Madalmaades kannab.
12. Madalmaade riigiprokurör saatis 1. mail 2019 High Courtile (kõrge kohus) kui vahistamismäärust täitvale õigusasutusele raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohase nõusolekutaotluse, et OE vastu saaks esitada süüdistuse enne tema üleandmist toime pandud muudes kui nendes kuritegudes, mis olid üleandmise põhjuseks. Nõusolekutaotlus saabus High Courti (kõrge kohus) 23. juulil 2019. OE oli uute süüdistuse alusel juba kohtu alla antud, süüdi mõistetud ja talle oli mõistetud eluaegne vabadusekaotus, kuid selle täiendava vabaduskaotusliku karistuse täitmiseks on vaja vahistamismäärust täitva õigusasutuse nõusolekut.
13. See nõusolekutaotlus võeti siiski tagasi pärast 27. mai 2019. aasta kohtuotsust OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur),(4) millest tuleneb, et liikmesriigi prokuratuurid, kelle puhul esineb oht, et nad saavad Euroopa vahistamismääruse tegemist puudutava otsuse raames otseselt või kaudselt individuaalseid korraldusi või juhiseid täitevvõimult, ei saa kuuluda raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ mõiste alla.
14. Seejärel esitati High Courtile (kõrge kohus) veel üks nõusolekutaotlus, kuid seekord tegi seda Amsterdami eeluurimiskohtunik.
15. OE vaidlustas selle nõusolekutaotluse High Courtis (kõrge kohus), väites, et Euroopa vahistamismäärusi teinud ametiasutused ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutused“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Sellega seoses tuleb märkida, et OE ei vaidlusta tema üleandmist Madalmaade ametiasutustele kõnealuste Euroopa vahistamismääruste alusel, vaid on seisukohal, et nõusolekut muude kui tema üleandmise aluseks olevate süütegude eest vastutusele võtmiseks ei saa anda, kui esialgsed Euroopa vahistamismäärused ei olnud õiguspäraselt teinud vahistamismääruse teinud õigusasutus.
16. High Court (kõrge kohus) jättis OE apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et otsusel üleandmise kohta on res judicata jõud. OE kaebas selle otsuse edasi Court of Appealile (apellatsioonikohus, Iirimaa).
17. Vahepeal, 24. novembril 2020, tegi Euroopa Kohus kohtuotsuse Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine),(5) mille kohaselt tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõiget 2, artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4 tõlgendada nii, et liikmesriigi prokurör, kes küll osaleb õigusemõistmises, kuid kes võib oma otsustuspädevuse teostamisel saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid, ei ole nende sätete tähenduses „vahistamismäärust täitev õigusasutus“(6).
18. Apellatsioonikohus jättis OE apellatsioonkaebuse rahuldamata põhjendusega, et vastavalt justiits- ja võrdõiguslikkuse ministri (Minister for Justice and Equality, Iirimaa; edaspidi „minister“) argumentidele tuleks kohaldada riigisisest menetlusnormi estoppeli põhimõtte kohta, mis välistab nii High Courti (kõrge kohus) tehtud üleandmisotsuse otsese vaidlustamise kui ka selle otsuse täiendava vaidlustamise(7). Selles osas tugines Court of Appeal (apellatsioonikohus) Euroopa Kohtu praktikale, milles on rõhutatud, kui oluline on põhimõte, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei ole enam võimalik vaidlustada, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet, mida põhikohtuasjas väidetavalt ei ole rikutud(8).
19. 22. septembril 2021 andis Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) loa edasikaebuse esitamiseks.
20. Selle kohtu hinnangul nõustub OE sellega, et 2017. aasta otsus anda korraldus tema üleandmiseks on Iiri õiguse kohaselt omandanud seadusjõu ja et liidu õigus ei nõua selle asja uuesti avamist. Tema peamine vastuväide nõusoleku andmisele põhineb nõusolekumenetlust reguleerivatel õigusaktide normidel. Nimelt peab 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse artikli 22 lõike 7 kohaselt nõusolekutaotluse esitama „vahistamismääruse teinud riik“ ning see on määratletud kui riik, mille „õigusasutus“ tegi algse Euroopa vahistamismääruse. OE väidab aga, et kuna Euroopa vahistamismääruse teinud prokurörid ei olnud liidu õiguse kohaselt „õigusasutused“, järeldub sellest, et Madalmaade Kuningriiki ei saa pidada „vahistamismääruse teinud riigiks“.
21. Teisalt väidab minister eelotsusetaotluse esitanud kohtus jätkuvalt, et mis tahes küsimus, mis võib olla seotud Madalmaade prokuröride pädevusega tegutseda „vahistamismääruse teinud õigusasutusena“, tuleb lugeda High Courti (kõrge kohus, Iirimaa) 2017. aastal tehtud üleandmiskorraldusega lõplikult lahendatuks ning et selle lõpliku kohtuotsuse suhtes on kohaldatav estoppeli põhimõte, mistõttu nende prokuröride pädevuse küsimust ei saa nüüd uuesti avada.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates sõltub vastus küsimusele, kas OE-l peaks olema lubatud raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohase nõusoleku taotluse raames esitada argument, mis põhineb asjaolul, et esialgset Euroopa vahistamismäärust ei ole teinud „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ nimetatud raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, üleandmismenetluse ja nõusolekumenetluse vahelise suhte õigest õiguslikust kvalifitseerimisest.
23. Nimelt on see kohus seisukohal, et kui neid menetlusi tuleb käsitleda omaette eraldiseisvate menetlustena, mille puhul isik võib üleandmismenetluses oma kõigi vastuväidete toetuseks kasutatud argumente uuesti esitada ja täiendada nõusolekumenetluses, siis ei ole estoppeli põhimõte kohaldatav.
24. Kui aga neid menetlusi tuleb käsitleda nii tihedalt seotutena, et üksikküsimus, mis on üleandmisotsuses lahendatud, tuleb lugeda lahendatuks ka nõusoleku andmise otsuse tegemisel, siis ei ole OE-l selles etapis lubatud tugineda argumendile „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ staatuse kohta.
25. Neil asjaoludel otsustas Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas raamotsuse [2002/584] artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et isiku üleandmise otsus loob tema, vahistamismäärust täitva riigi ja taotluse esitanud riigi vahel õigussuhte, nii et kõik küsimused, mis loetakse selles otsuses lõplikult lahendatuks, tuleb samuti lugeda lahendatuks menetluses, mille eesmärk on saada nõusolek täiendavaks kohtu alla andmiseks või karistamiseks muude süütegude eest?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on, et artiklit 27 ei pea selliselt tõlgendama, siis kas riigisisene menetlusnorm rikub tõhususe põhimõtet, kui see toimib nii, et asjaomane isik ei saa seoses nõusolekutaotlusega tugineda [Euroopa Kohtu] asjakohasele otsusele, mis on tehtud üleandmismääruse tegemisele järgnenud ajavahemikul?“
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev kohtuasi Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud eelotsuse kiirendatud menetluses või selle kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetluses.
27. 15. märtsi 2022. aasta otsusega otsustas teine koda mitte nõustuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusega lahendada kohtuasi eelotsuse kiirmenetluses. Euroopa Kohtu president jättis 23. märtsi 2022. aasta otsusega rahuldamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada nimetatud kohtuasi kiirendatud menetluses.
28. Kirjalikud seisukohad esitasid OE, minister, Iirimaa valitsus, Ungari valitsus, Madalmaade valitsus ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon.
29. 14. detsembril 2022 toimunud kohtuistungil esitasid OE, minister, Iirimaa valitsus, Madalmaade valitsus ja komisjon oma suulised seisukohad ning vastasid Euroopa Kohtu poolt neile suuliseks vastamiseks esitatud küsimustele.
IV. Analüüs
30. Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, puudutab eelotsuse küsimuste aluseks olev küsimus suhet üleandmismenetluse ja raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohase hilisema taotluse vahel, millega taotletakse vahistamismäärust täitva õigusasutuse nõusolekut juba üleantud isiku vastutusele võtmiseks, karistamiseks või vahistamiseks süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti.
31. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Euroopa vahistamismääruse kehtetus põhjusel, et seda ei ole teinud „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ nimetatud raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, võib takistada vahistamismäärust täitvat õigusasutust andmast temalt taotletavat nõusolekut.
32. Selle sisulise küsimuse uurimine nõusolekutaotluse tulemust puudutava vaidluse raames näib siiski olevat käesolevas asjas seotud riigisisese menetlusõiguse küsimusega, mis seisneb selles, kas põhikohtuasjas on kohaldatav estoppeli põhimõte.
33. Minu arvates ei nõua põhikohtuasja vaidluse lahendamine Euroopa Kohtult otsust selle liikmesriigi menetlusnormi kohaldamise vastavuse kohta liidu õigusele eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaoludel. See küsimus muutub ebaoluliseks, kui on kindlaks tehtud, et olenemata sellest, kas asjaomane isik võib nõusoleku taotlemisel tugineda Euroopa vahistamismääruse kehtetusele, mille kohta on tehtud jõustunud kohtuotsus selle täitmiseks, ei saa selline alus mingil juhul põhjendada seda, et täitev õigusasutus keeldub sellise nõusoleku andmisest.
34. Samuti leian, et Euroopa vahistamismääruse kehtetuse võimalike tagajärgede sisulist küsimust hilisema nõusolekutaotluse läbivaatamisel raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 alusel tuleb käsitleda sellisena, ilma et oleks vaja vastupidi komisjoni väitele teha otsus OE väite kohta, et puudub „vahistamismääruse teinud riik“ 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse artikli 22 lõike 7 tähenduses. Lisaks sellele, et see väide keskendub liikmesriigi õiguse normi tõlgendamisele, leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu põhiküsimus puudutab tõepoolest liidu õiguse alusel eksisteerivat seost esialgse üleandmise ja nõusolekutaotluse vahel. See seos on aluseks ka OE väitele põhikohtuasjas.
35. Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et OE vaidlustab taotletud nõusoleku andmise põhjusel, et Madalmaade ametiasutused, kes tegid esialgsed Euroopa vahistamismäärused, ei kvalifitseerunud „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Seadmata kahtluse alla üleandmisotsust ja nõusolekutaotluse esitanud õigusasutuse staatust, väidab OE siiski, et raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 alusel taotletud nõusolekut ei saa anda, kui tema üleandmise aluseks olnud Euroopa vahistamismäärus ei olnud tehtud õiguspäraselt. OE tugineb seega esialgse Euroopa vahistamismääruse kehtetusele, et mitte nõustuda sellega, et täitev õigusasutus annab taotletud nõusoleku.
36. Selline argument on minu arvates vale.
37. Nimelt, kuigi nõusolekutaotlus on tingimata seotud konkreetse, eelnevalt täidetud Euroopa vahistamismäärusega, leian, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab seda taotlust eraldi ja sõltumatult ning lähtuvalt selle asjaoludest uurima. Seega ei saa puudus, mis mõjutab täidetud Euroopa vahistamismäärust, olla põhjuseks taotletud nõusoleku andmisest keeldumiseks.
38. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kui tagaotsitav on vahistatud ja seejärel vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle antud, on Euroopa vahistamismääruse õigusmõju põhimõtteliselt ammendunud, välja arvatud raamotsuse 2002/584 3. peatükis sõnaselgelt sätestatud üleandmise tagajärgede osas(9).
39. Selles peatükis sätestatud üleandmise mõju hulka kuuluvad kohtu alla andmise võimalused muude süütegude eest, millega seotud tingimused on sätestatud selle raamotsuse artiklis 27.
40. Kõnealuse raamotsuse artikli 27 lõikes 2 sätestatud erisuse reegli alusel, mis on seotud vahistamismäärust täitva liikmesriigi iseseisvusega, on tagaotsitaval isikul õigus sellele, et teda ei anta kohtu alla, talle ei mõisteta karistust ega võeta muul viisil vabadust muu süüteo eest kui see, millega seoses ta üle anti(10).
41. Euroopa Kohtu väitel nõuab see reegel nimelt, et vahistamismääruse teinud liikmesriik, kes soovib isiku vastutusele võtta või süüdi mõista süüteo eest, mis on toime pandud enne Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti, peab saama vahistamismäärust täitva liikmesriigi nõusoleku, et vältida seda, et esimene liikmesriik sekkuks vahistamismäärust täitva riigi pädevusse või ületaks oma eelisõigusi süüdistatava suhtes(11).
42. Ainult raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 3 ette nähtud juhtudel, eelkõige juhul, kui nõusolek on antud vastavalt selle lõike punktile g ja lõikele 4, on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel lubatud kõnealust isikut kohtu alla anda või süüdi mõista muu süüteo eest kui see, millega seoses ta üle anti(12).
43. Euroopa Kohus rõhutas, et erikohustuse reegel on tihedalt seotud üleandmisega, mis tuleneb konkreetse Euroopa vahistamismääruse täitmisest(13). See tähendab, et selle reegli järgimist saab hinnata ainult seoses üleandmisega konkreetse Euroopa vahistamismääruse alusel(14).
44. Vaatamata seosele raamotsuse 2002/584 artikli 27 rakendamise ja eelnevalt täidetud Euroopa vahistamismääruse olemasolu vahel, on siiski oluline rõhutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kõnealuse raamotsuse artikli 27 lõikes 4 ette nähtud nõusoleku andmise otsus erineb Euroopa vahistamismääruse täitmist käsitlevast otsusest ja see tekitab puudutatud isikule viimati nimetatud otsusest erinevaid tagajärgi(15).
45. Seega on isiku üleandmine Euroopa vahistamismääruse alusel ja nõusoleku taotlemine, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutused saaksid kõnealust isikut vastutusele võtta või karistada süüteo eest, mis on toime pandud enne tema üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti, kaks eraldi etappi protsessis, mille eesmärk on tagada, et süüteo toimepanemine ei jääks liidus karistamata.
46. Kuigi sarnaselt Euroopa vahistamismääruse täitmist käsitleva otsusega võib nõusoleku andmise otsus kahjustada asjaomase isiku õigust vabadusele,(16) on sellel otsusel oma eesmärk ja seetõttu peab vahistamismäärust täitev õigusasutus tegema selle pärast uurimist, mis toimub eraldi ja sõltumatult uurimisest, mis toimus seoses Euroopa vahistamismääruse tegemisega.
47. Kõnealune uurimine tehakse vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikele 4, et hinnata nõusolekutaotlust eraldi.
48. Seega peab vahistamismäärust täitev õigusasutus kontrollima, kas talle esitatud nõusolekutaotlusele on lisatud kõnealuse raamotsuse artikli 8 lõikes 1 nimetatud teave ja tõlge, nagu on osutatud kõnealuse raamotsuse artikli 8 lõikes 2. Kõnealune asutus peab samuti kontrollima, kas nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo suhtes on kohaldatav üleandmise kohustus vastavalt nimetatud raamotsuse sätetele.
49. Vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikele 4 peab vahistamismäärust täitev õigusasutus kõnealuse raamotsuse artiklites 3 ja 4 nimetatud kohustusliku või vabatahtliku täitmata jätmise aluste põhjal hindama ka seda, kas süüdistuse esitamist võib lubada laiendada muudele süütegudele kui need, millega seoses asjaomane isik üle anti.
50. Siiski tuleb märkida, et ükski neist sätetest ei näe ette, et algse Euroopa vahistamismääruse puudus võimaldaks vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda taotletud nõusoleku andmisest.
51. Vastupidine otsus kahjustaks minu arvates raamotsuse 2002/584 eesmärke.
52. Seoses sellega tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb seoses raamotsuse 2002/584 artikliga 27, et kuna selle sättega kehtestatakse erandid kõnealuse raamotsuse artikli 1 lõikes 2 sätestatud vastastikuse tunnustamise põhimõttest, ei saa seda tõlgendada viisil, mis nõrgendaks raamotsuse eesmärki, mis seisneb liikmesriikide õigusasutuste vahelise üleandmise hõlbustamises ja kiirendamises, nende vahel valitsevat vastastikust usaldust silmas pidades(17).
53. Raamotsuse 2002/584 aluseks olev kiire menetlemise nõue kajastub kõnealuse raamotsuse artikli 27 lõikes 4, milles sätestatakse, et otsus menetluse laiendamise nõusoleku andmise kohta tuleb teha hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist.
54. Kui nõustuda sellega, et algse Euroopa vahistamismääruse puudus võib takistada vahistamismäärust täitvat õigusasutust andmast taotletavat nõusolekut, siis tuleks nõustuda sellega, et üleandmise tingimusi tuleks uuesti kontrollida raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohase nõusoleku taotlemise raames. Selline uus kontrollimine tooks kaasa nõusoleku andmise otsuse edasilükkamise, mis oleks vastuolus käesoleva raamotsuse aluseks oleva kiire menetlemise nõudega. Selline läbivaatamine näib mulle samuti olevat vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna see võib seada kahtluse alla Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud kohtuotsuse lõplikkuse.
55. Lisaks tuleb anda tõlgendus, mis aitab kaasa raamotsuse 2002/584 teisele eesmärgile, nimelt võitlusele karistamatuse vastu(18). Kui lubada vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda kõnealuse raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 alusel nõutud nõusoleku andmisest, kahjustaks see seda eesmärki, kuna see takistaks vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel üleantud isikut vastutusele võtta, süüdi mõista või vahistada süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti.
56. Kõigil neil põhjustel leian, et raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et järeldus, et Euroopa vahistamismääruse, mille alusel isik üle anti, tegi asutus, kes ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ kõnealuse raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, ja selle oleks seetõttu pidanud sel põhjusel kehtetuks tunnistama, ei takista täitval õigusasutusel, kui talle esitatakse nõusolekutaotlus lubada vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel võtta kõnealune isik vastutusele või ta süüdi mõista süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti, anda selline nõusolek.
V. Ettepanek
57. Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades teen ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt.
Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4
tuleb tõlgendada nii, et
järeldus, et Euroopa vahistamismääruse, mille alusel isik üle anti, tegi asutus, kes ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 6 lõike 1 tähenduses, ja selle oleks seetõttu pidanud sel põhjusel kehtetuks tunnistama, ei takista täitval õigusasutusel, kui talle esitatakse nõusolekutaotlus lubada vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel võtta kõnealune isik vastutusele või ta süüdi mõista süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses ta üle anti, anda selline nõusolek.