AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS (esimene koda)

13. juuli 2010

Kohtuasi F‑103/09

John Allen jt

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – JET‑projekti raames tööle võetud töötajad – Kahju hüvitamise nõue – Mõistlik aeg – Hilinemine

Ese:      Hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida Euratomi lepingu artikli 106a alusel kohaldatakse Euratomi lepingule, ja millega J. Allen ja 113 ülejäänud hagejat nõuavad põhiliselt seda, et hüvitataks kahju, mida komisjon tekitas hagejatele sellega, et neid ei võetud tööle ajutise teenistujana ühisettevõttesse Joint European Torus (JET).

Otsus: Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Mõista kohtukulud välja hagejalt ja ülejäänud 110 hagejalt, kelle nimed on ära toodud hagejate nimekirjas.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Nõue tühistada kohtueelse menetluse otsus, millega jäeti kahju hüvitamise nõue rahuldamata – Nõue ei ole kahju hüvitamise taotluste suhtes eraldiseisev

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud kahju hüvitamise nõue – Mõistliku tähtaja järgimine – Hindamiskriteeriumid

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; personalieeskirjad, artikkel 90)

1.      Institutsiooni otsus, millega jäeti kahju hüvitamise nõue rahuldamata ning otsus, millega jäeti rahuldamata kaebus kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise otsuse peale, on lahutamatult seotud haldusmenetlusega, mis eelneb Avaliku Teenistuse Kohtule kahju hüvitamise hagi esitamisele, ning järelikult ei saa nende otsuste tühistamise nõuet käsitleda eraldi kahju hüvitamise nõudest. Tegelikult aitavad institutsiooni poolt kohtueelses etapis väljendatud seisukohta sisaldavad aktid kaasa vaid kahju kannatanud poole kahju hüvitamise nõude esitamisele liidu kohtus.

(vt punkt 22)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 14. oktoober 2004, kohtuasi T‑389/02: Sandini vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2004, lk I‑A‑295 ja II‑1339, punkt 56).

2.      Ametnikel või teenistujatel tuleb esitada institutsioonile nõue ühendusele omistatava kahju hüvitamiseks mõistliku tähtaja jooksul alates sellest hetkest, kui nad saavad teada olukorrast, mille kohta kaebus esitatakse.

Mõistliku tähtaja järgimist nõutakse kõigil õigusaktides otseselt sätestamata juhtudel, kui õiguskindluse põhimõtte või õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega ei sobi kokku see, kui olemasolevate õigussuhete stabiilsust ohustades ei ole liidu institutsioonide ning füüsiliste ja juriidiliste isikute toimingutele seatud mingeid ajalisi piiranguid.

Kuigi kahju hüvitamise nõudele süülise tegevuse puhul, millel ei ole otsuse tunnuseid, ei kehti õigusaktidest tulenevat tähtaega, on selge, et õigusaktides igasuguse viite puudumisel hagi esitamise tähtaegade kohta teatud kohtuvaidluste kategoorias peab selle lünga õiguskaitsevahendite korras täitma liidu kohus. Selleks peab kohus kaaluma esiteks hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis kuulub liidu üldpõhimõtete hulka ning mis eeldab, et õigussubjektil oleks piisav aeg teda kahjustava meetme või kaevatava asjaolu õiguspärasuse hindamiseks ning vajaduse korral hagi ettevalmistamiseks, ning teiseks õiguskindluse nõuet, mis eeldab, et teatud aja möödudes muutuvad liidu organite võetud aktid lõplikeks.

Nende erinevate huvide ühendamine eeldab, et õigusaktides sätestamata juhtudel toimuks vaidlus kohtus mõistliku aja jooksul. Tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude alusel ning eelkõige lähtuvalt vaidluse olulisusest asjaomase isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ning poolte käitumisest. Sellega seoses tuleb samuti arvestada võrdlust Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastase aegumistähtajaga lepinguvälise vastutuse hagide vallas, kuigi seda tähtaega ei kohaldata liidu ja tema teenistujate vahelistes kohtuvaidlustes.

Mõistliku tähtaja nõude järgimine ning Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastase aegumistähtaja kohaldamine analoogia alusel täidavad just seda õiguslikku lünka ning aitavad vältida seda, et kahju hüvitamise hagi saaks esitada lõpmatuseni, mis omakorda kahjustaks olemasolevate õigussuhete stabiilsust. Sellise tähtaja pikkus tagab õiglase tasakaalu õiguskindluse nõude ning hagejate õiguse vahel tõhusale kohtulikule kaitsele sarnastel tingimustel, mida kohaldatakse kõigi liidu suhtes nõudmisi esitanud poolte suhtes. Lisaks võimaldab see tähtaeg avaliku teenistuse valdkonnas lepinguvälise vastutuse kohtuvaidlusi, mis puuduvad tegevust, millel ei ole otsuse tunnuseid, ühtlustada lepinguvälise vastutuse üldiste kohtuvaidlustega, millele kehtib Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg.

(vt punktid 33–38, 42 ja 48)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 25. märts 1998, kohtuasi T‑202/97: Koopman vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑163 ja II‑511, punktid 24 ja 25); 6. märts 2001, kohtuasi T‑192/99: Dunnett jt vs. EIP (EKL 2001, lk II‑813, punktid 51–53); 6. juuli 2004, kohtuasi T‑281/01: Huygens vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903, punktid 46 ja 47); 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3381, punktid 57, 60, 65, 66 ja 71); 26. juuni 2009, kohtuasi T‑114/08 P: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑53 ja II‑B‑1‑313, punkt 25).

Euroopa Liidu Üldkohus: 23. märts 2010, kohtuasi T‑16/09 P: Marcuccio vs. komisjon (punktid 33 ja 34).

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. veebruar 2007, kohtuasi F‑125/05: Tsarnavas vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑43 ja II‑A‑1‑231, punkt 71).