EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
14. november 2017(*)
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – Euroopa lennulastiturg – Komisjoni otsus keelatud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse kohta lennulastiteenuste paljude hinnaelementide suhtes – Põhjendamisviga – Euroopa Liidu Kohtu omal algatusel tõstatatud avalikul huvil põhinev väide – Keeld teha otsus ultra petita – Esimeses kohtuastmes esitatud nõue, milles palutakse vaidlusalune otsus tühistada osaliselt – Euroopa Liidu Üldkohtu poolt vaidlusaluse otsuse täieliku tühistamise lubamatus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile
Kohtuasjas C‑122/16 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 26. veebruaril 2016 esitatud apellatsioonkaebus,
British Airways plc, asukoht Harmondsworth (Ühendkuningriik), esindaja: J. Turner, QC, ja barrister R. O’Donoghue, keda volitas solicitor A. Lyle-Smythe,
apellant,
teine menetluse pool:
Euroopa Komisjon, esindajad: N. Khan ja A. Dawes,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident A. Tizzano, kodade presidendid R. Silva de Lapuerta, M. Ilešič, L. Bay Larsen, J. Malenovský ja E. Levits ning kohtunikud E. Juhász, A. Borg Barthet, J.‑C. Bonichot, F. Biltgen, K. Jürimäe, C. Lycourgos, M. Vilaras ja E. Regan (ettekandja),
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: asekohtusekretär M.‑A. Gaudissart,
arvestades kirjalikku menetlust ja 7. veebruari 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 30. mai 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Apellatsioonkaebuses palub British Airways plc tühistada osaliselt Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2015. aasta otsuse British Airways vs. komisjon (T‑48/11, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2015:988), millega see kohus tühistas British Airways’i puudutavas osas osaliselt komisjoni 9. novembri 2010. aasta otsuse K(2010) 7694 (lõplik) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu Kohtu põhikiri
2 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 21 on sõnastatud järgmiselt:
„Asi esitatakse Euroopa Kohtule kohtusekretärile adresseeritud kirjaliku avaldusega. Avalduses sisalduvad avalduse esitaja nimi ja alalise elu- või asukoha aadress ning allakirjutanu amet, poole või poolte nimed, kelle vastu avaldus esitatakse, vaidluse sisu, nõuded ja lühike ülevaade avalduse aluseks olevatest asjaoludest.
Avaldusele lisatakse vajaduse korral meede, mille tühistamist taotletakse, või [ELTL] artiklis 265 osutatud asjaoludel dokumentaalselt tõestatud kuupäev, mil institutsioonilt nõuti toimingu tegemist kooskõlas nimetatud artikliga. Kui dokumente ei esitata koos avaldusega, palub kohtusekretär asjaomasel poolel esitada need mõistliku tähtaja jooksul, kuid sel puhul ei aegu poole õigused isegi juhul, kui sellised dokumendid esitatakse pärast menetluse algatamise tähtaja möödumist.“
3 Selle põhikirja artikli 56 teine lõik näeb ette:
„Otsuse võib [Euroopa Kohtule] edasi kaevata iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud. […]“
Euroopa Kohtu 19. juuni 1991. aasta kodukord
4 Euroopa Kohtu 19. juuni 1991. aasta kodukorra (edaspidi „Euroopa Kohtu 19. juuni 1991. aasta kodukord“) artikli 112 lõige 2 sätestas:
„Apellatsioonkaebusele lisatakse Üldkohtu vaidlustatud otsus. […]“
Euroopa Kohtu 25. septembri 2012. aasta kodukord
5 1. novembril 2012 jõustunud Euroopa Kohtu 25. septembri 2012. aasta kodukorra (edaspidi „Euroopa Kohtu kodukord“) artikkel 120 „Hagiavalduse sisu“ on sõnastatud järgmiselt:
„[Euroopa Liidu Kohtu p]õhikirja artiklis 21 nimetatud hagiavalduses tuleb märkida:
[…]
c) hagi ese, esitatud väited ja argumendid ning lühiülevaade nendest väidetest;
d) hageja nõuded;
[…]“
6 Selle kodukorra artikkel 122 „Hagiavalduse lisad“ sätestab:
„1. Vajaduse korral lisatakse hagiavaldusele põhikirja artikli 21 teises lõigus nimetatud dokumendid.
[…]
3. Kui hagiavaldus ei vasta käesoleva artikli lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele, määrab kohtusekretär hagejale mõistliku tähtaja eespool mainitud dokumentide esitamiseks. Kui neid puudusi ei kõrvaldata, otsustab Euroopa Kohus, olles ettekandja‑kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, kas nende tingimuste täitmata jätmine toob kaasa hagiavalduse tunnistamise vastuvõetamatuks.“
7 Nimetatud kodukorra artikli 127 „Uued väited“ lõige 1 näeb ette:
„Menetluse käigus on uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.“
8 Sama kodukorra artikkel 168 „Apellatsioonkaebuse sisu“ sätestab:
„1. Apellatsioonkaebuses märgitakse:
[…]
b) Üldkohtu vaidlustatud lahend;
[…]
2. Apellatsioonkaebuse suhtes kohaldatakse käesoleva kodukorra artikleid 119 ja 121 ning artikli 122 lõiget 1.
[…]“
9 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 „Apellatsioonkaebuse nõuded, väited ja argumendid“ lõige 1 sätestab:
„Apellatsioonkaebuses võib nõuda Üldkohtu lahendi, nagu see on esitatud selle lahendi resolutsioonis, täielikku või osalist tühistamist.“
10 Selle kodukorra artikli 170 „Nõuded apellatsioonkaebuse põhjendatuks tunnistamise korral“ lõige 1 näeb ette:
„Kui apellatsioonkaebus tunnistatakse põhjendatuks, võib selles nõuda esimeses astmes esitatud, kuid mitte uute nõuete osalist või täielikku rahuldamist. Apellatsioonkaebuses ei või muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset.“
11 Nimetatud kodukorra artikli 190 „Muud apellatsioonimenetlusele kohaldatavad sätted“ lõige 1 sätestab:
„[…] Euroopa Kohtu menetluses olevate Üldkohtu lahendite peale esitatud apellatsioonkaebuste lahendamisel [kohaldatakse] käesoleva kodukorra artikleid 127, […]“
Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukord
12 Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõige 1 sätestas:
„Põhikirja artiklis 21 nimetatud hagiavalduses tuleb märkida:
[…]
c) hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest;
d) hageja nõuded;
[…]“
13 Selle kodukorra artikli 48 lõige 2 oli sõnastatud järgmiselt:
„Menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.
[…]“
Vaidluste taust
14 Apellant British Airways on lennuveoettevõtja, kes tegutseb lennulastiturul.
15 Euroopa Komisjon sai 7. detsembril 2005 oma teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta leebema kohtlemise teatis“), taotluse trahvide eest kaitse saamiseks, mille esitasid Deutsche Lufthansa AG ja tema tütarettevõtjad Lufthansa Cargo AG ja Swiss International Air Lines AG. Taotluse kohaselt toimus paljude lennulastiturul tegutsevate ettevõtjate (edaspidi „vedajad“) vahel konkurentsivastane suhtlemine, mis puudutas sel turul osutatavate teenuste mitut hinnaelementi, nimelt „kütuse“ ja „ohutuse“ lisatasude kehtestamist ja nende vedajate keeldumist lisatasudelt vahendustasu maksta.
16 14. ja 15. veebruaril 2006 viis komisjon läbi etteteatamata kontrolle.
17 Pärast neid kontrolle esitasid paljud vedajad, nende hulgas apellant, 2002. aasta leebema kohtlemise teatise alusel taotluse.
18 19. detsembril 2007 esitas komisjon vastuväiteteatise 27 vedajale, sealhulgas apellandile. Vastuseks teatisele esitasid selle adressaadid oma kirjalikud seisukohad. 30. juunist kuni 4. juulini 2008 toimus ärakuulamine.
19 9. novembril 2010 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mis adresseeriti 21 vedajale (edaspidi „karistatud vedajad“), sealhulgas apellandile.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
20 Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. jaanuaril 2011, esitas apellant hagi, milles ta palus tühistada vaidlusaluse otsuse teatud osad teda puudutavas osas.
21 Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 25, palus apellant Üldkohtul oma hagi nõudes:
– tühistada vaidlusalune otsus osas, milles talle heideti ette osalemist vahendustasude maksmisest keeldumises, osas, milles tuvastati, et tema rikkumine algas 22. jaanuaril 2001, ja osas, milles tuvastati, et Hongkongi, Jaapani, India, Tai, Singapuri, Korea ja Brasiiliaga seotud „asjaolud“ on käsitatavad ELTL artikli 101, 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artikli 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel 21. juunil 1999 Luksemburgis sõlmitud õhutranspordilepingu, mis kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu ja komisjoni otsusega 2002/309/EÜ, Euratom, teadus- ja tehnikakoostöö kokkuleppe suhtes, 4. aprill 2002, Šveitsi Konföderatsiooniga seitsme kokkuleppe sõlmimise kohta (EÜT 2002, L 114, lk 1; ELT eriväljaanne 11/41, lk 89; edaspidi „EÜ‑Šveitsi leping“), artikli 8 rikkumisena;
– tühistada talle vaidlusaluse otsusega määratud trahv või seda oluliselt vähendada, ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
22 Oma hagi põhjenduseks esitas apellant seitse väidet, mis puudutasid esiteks hindamisviga, sest komisjon järeldas, et ta osales vahendustasude maksmisest keeldumises, teiseks rikkumise alguskuupäeva kohta tõendite puudumist, kolmandaks õigusnormi rikkumist ja faktivigu või võimu kuritarvitamist teatud reguleerivate asutuste seotuse uurimisel, neljandaks trahvi alusprotsendi ebaproportsionaalsust ja diskrimineerivat laadi, viiendaks põhjendamiskohustuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, sest komisjon suurendas trahvi selle arvutamisel, kuuendaks 2002. aasta leebema kohtlemise teatise rikkumist, sest apellandi trahvi ei vähendatud suuremal määral, ning seitsmendaks võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, sest komisjon ei vähendanud trahvi kergendavate asjaolude esinemise tõttu.
23 Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 27–29 ja punktist 45 nähtub, et Üldkohus tõstatas omal algatusel avalikul huvil põhineva väite vaidlusaluse otsuse põhjendamisvea kohta. Täpsemalt, nagu nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, esitas Üldkohus oma 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 64 alusel võetud menetlust korraldavate meetmete raames tema lahendatava vaidluse pooltele kirjalikud küsimused, milles ta palus neil muu hulgas esitada oma seisukoht asjaolu suhtes, et vaidlusaluse otsuse põhjendused kirjeldavad üht ja vältavat rikkumist, millest võtsid osa kõik selle otsuse adressaadid, kuid selle otsuse resolutsiooni neljas esimeses artiklis kõiki neid adressaate ei nimetata.
24 Selle kohta märkis apellant Üldkohtu istungil, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes tugines komisjon ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja EÜ‑Šveitsi lepingu artikli 8 üheleainsale vältavale rikkumisele. Samas tuvastati selle otsuse resolutsioonis üks ja vältav rikkumine nendest artiklitest igaühe suhtes eraldi. Apellant väitis, et arvestades ebakõla nimetatud otsuse põhjenduste ja resolutsiooni vahel, on selles tehtud põhjendamisviga, millele Üldkohus võis omal algatusel tähelepanu juhtida.
25 Vaidlustatud kohtuotsuses otsustas Üldkohus, et vaidlusaluses otsuses on vastuolud esiteks põhjenduste ja resolutsiooni vahel ja teiseks põhjenduste endi vahel.
26 Üldkohus leidis sisuliselt, et tal tuleb analüüsida, kas need vastuolud kahjustasid apellandi kaitseõigusi ja takistasid Üldkohtul kontrolli teostada.
27 Selle analüüsi lõpus leidis Üldkohus, et need vastuolud seda tegid, ja tuvastas seetõttu, et vaidlusaluses otsuses oli tehtud põhjendamisviga.
28 Üldkohus otsustas, et selle järelduse alusel ei saa käesolevas asjas vaidlusalust otsust apellanti puudutavas osas siiski täielikult tühistada, sest seda otsust ei saa tühistada ulatuslikumalt kui menetluse algatusdokumendi nõuete ulatus.
29 Nendel kaalutlustel ja analüüsimata hagi põhjenduseks apellandi poolt esitatud väiteid, otsustas Üldkohus põhjendamisvea tõttu, mille ta oli tuvastanud omal algatusel tõstatatud väite analüüsimisel, vaidlusaluse otsuse tühistada osas, milles selles otsuses „asus komisjon kõigepealt seisukohale, et esiteks osales apellant vahendustasude maksmisest keeldumises, teiseks pani ajavahemikul 22. jaanuarist 2001 kuni 1. oktoobrini 2001 toime ELTL artikli 101, [EMP lepingu] artikli 53 ja [EÜ‑Šveitsi lepingu] artikli 8 rikkumise, ning kolmandaks osales viimati nimetatud sätete rikkumises seoses [lennu]lastiteenustega algusega Hongkongist (Hiina), Jaapanist, Indiast, Taist, Singapurist, Koreast ja Brasiiliast, ning seejärel määras talle trahvi“.
30 Samuti lahendas Üldkohus 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsustega Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994), Koninklijke Luchtvaart Maatschappij vs. komisjon (T‑28/11, ei avaldata, EU:T:2015:995), Japan Airlines vs. komisjon (T‑36/11, ei avaldata, EU:T:2015:992), Cathay Pacific Airways vs. komisjon (T‑38/11, ei avaldata, EU:T:2015:985), Cargolux Airlines vs. komisjon (T‑39/11, ei avaldata, EU:T:2015:991), Latam Airlines Group ja Lan Cargo vs. komisjon (T‑40/11, ei avaldata, EU:T:2015:986), Singapore Airlines ja Singapore Airlines Cargo Pte vs. komisjon (T‑43/11, ei avaldata, EU:T:2015:989), Deutsche Lufthansa jt vs. komisjon (T‑46/11, ei avaldata, EU:T:2015:987), SAS Cargo Group jt vs. komisjon (T‑56/11, ei avaldata, EU:T:2015:990), Air France–KLM vs. komisjon (T‑62/11, ei avaldata, EU:T:2015:996), Air France vs. komisjon (T‑63/11, ei avaldata, EU:T:2015:993) ja Martinair Holland vs. komisjon (T‑67/11, EU:T:2015:984) hagid, mille olid esitanud teised karistatud vedajad, kes samuti vaidlusaluse otsuse olid vaidlustanud.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
31 Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles see piirdub vaidlusaluse otsuse tühistamisega esimese astme kohtule esitatud hagi nõuete ulatuses;
– tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1;
– tühistada vaidlusalune otsus tervikuna ja
– mõista komisjonilt välja apellatsioonimenetluse kohtukulud.
32 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebuse analüüs
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
– Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
33 Komisjon väidab, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt vastuvõetamatu kahel põhjusel.
34 Esiteks ei ole apellant täitnud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõikes 2 sätestatud kohustust, sest vaidlustatud kohtuotsust ei ole apellatsioonkaebusele lisatud.
35 Teiseks ei vasta apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 ega Euroopa Kohtu kodukorra artiklite 169 ja 170 nõuetele, mis vastavalt nimetatud põhikirja artiklile 63 rakendavad põhikirja artiklit 56.
36 Mis puudutab Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõiget 1, siis ei nõuta apellatsioonkaebuses mitte vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni tühistamist, vaid pigem selle täiendamist, asendades Üldkohtu osalise tühistamise täieliku tühistamisega. Apellatsioonkaebuses ei ole seega viidatud sätet järgitud.
37 Mis puutub Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõikesse 1, siis on Euroopa Kohus seda normi kitsalt tõlgendanud. Kuna käesolevas asjas on aga apellandi nõue ulatuslikum esimese astme kohtule esitatust, rikub ta seda normi.
38 Apellant esitab ka ringpõhjenduse selles mõttes, et tema arvates peab ta saama esitada Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse põhjusel, et vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas, ei ole see kohus piiratud esimeses astmes hageja esitatud nõuete ulatusega.
39 Liiatigi viitab põhjendus, mille kohaselt tuleneb käesoleva apellatsioonkaebuse vastuvõetavus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte kohaldamisest, jällegi sellele, et Üldkohus ei olnud piiratud esimeses astmes esitatud hagi nõuetega. Argument, et see norm annab vaidluse poolele absoluutse õiguse tugineda mis tahes uuele argumendile või muuta oma nõude alust igas menetluse staadiumis, on ilmselgelt põhjendamatu.
40 Apellant väidab, et tema apellatsioonkaebus on vastuvõetav.
41 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõike 1 osas tuleb selle esimest lauset lugeda koos teisega, mis tähendab, et see on kohaldatav ainult siis, kui apellandi nõuded ei ole täpselt samad, mis esitati esimeses astmes, ja hagi ese on järelikult erinev.
42 Mis puudutab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 56, siis väitis apellant Üldkohtus muu hulgas, et vaidlusalune otsus sisaldab seesmisi vastuolusid ja põhjendamisvigu. Selle tuvastamine oleks pidanud viima tema osas selle otsuse tervikuna tühistamiseni. Seega soovib apellant vaidlustada vaidlustatud kohtuotsuse osa, mis kuulus vaieldamatult Üldkohtu hagi eseme hulka, ning Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 tähenduses jäeti Üldkohtus tema nõue selgelt rahuldamata.
– Repliigi vastuvõetavus
43 Komisjon on esiteks seisukohal, et tulenevalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 127 lõikest 1, mida kohaldatakse apellatsioonimenetlusele nimetatud kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel, on apellandi repliik ilmselgelt vastuvõetamatu, sest see menetlusdokument sisaldab uusi väiteid.
44 Nimelt kinnitab apellant apellatsioonkaebuses, et Üldkohus tegi ultra petita otsuse tegemise keeldu kohaldades vea, mis tähendab, et ta möönab, et meede, mida ta palus võtta, on see, mis on välja toodud tema esimeses astmes esitatud hagi nõuetes. Samas väidab apellant repliigis selle asemel, et vastata komisjoni poolt apellatsioonkaebuse suhtes esitatud vastuvõetamatuse vastuväitele, et Üldkohus tegi vea, sest ei lubanud tal neid nõudeid muuta. Apellant ei selgita ka, mis põhjustel ta esitab selle väite hilinemisega alles repliigis, kuigi argumendid, mis ta selles menetlusdokumendis esitab, ei põhine faktilistel või õiguslikel asjaoludel, mis oleksid ilmnenud kirjaliku menetluse käigus.
45 Apellant vaidleb repliigi vastuvõetavust käsitlevale komisjoni argumentatsioonile vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
46 Mis puudutab apellatsioonkaebuse vastuvõetavust ja esiteks vastuväidet, mille komisjon selle kohta esitab, nimelt et apellant ei ole vaidlustatud kohtuotsust oma apellatsioonkaebusele lisanud, siis olgu meenutatud, et vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 lõikele 1, mida selle kodukorra artikli 168 lõike 2 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, lisatakse vajaduse korral hagiavaldusele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 teises lõigus nimetatud dokumendid ja viimati nimetatud norm näeb ette, et „[a]valdusele lisatakse vajaduse korral meede, mille tühistamist taotletakse […]“.
47 Tõsi, kui hagi esitatakse Euroopa Liidu institutsiooni akti peale, peab see akt olema hagile lisatud. Kuid apellatsioonkaebuse kohta näeb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkt b ette, et selles kaebuses märgitakse Üldkohtu vaidlustatud lahend, ilma et nõutaks selle lahendi lisamist apellatsioonkaebusele.
48 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et alates Euroopa Kohtu kodukorra jõustumisest 1. novembril 2012 ei nõuta apellatsioonkaebuste puhul enam kaebusele vaidlustatud Üldkohtu lahendi lisamist, vaja on ainult see lahend ära märkida.
49 Käesolevas asjas tuleb täheldada, et asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsust ei ole apellatsioonkaebusele lisatud, ei saa kaasa tuua selle kaebuse vastuvõetamatust. Seetõttu tuleb komisjoni sellekohane vastuväide tagasi lükata.
50 Teiseks tuleb meenutada seoses argumendiga, et apellatsioonkaebus ei vasta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikele 1, et see säte näeb ette, et „[a]pellatsioonkaebuses võib nõuda Üldkohtu lahendi, nagu see on esitatud selle lahendi resolutsioonis, täielikku või osalist tühistamist“.
51 Olgu märgitud – nagu teeb ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 –, et see säte puudutab apellatsioonkaebuse valdkonna põhiprintsiipi, mille kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses nõuda Üldkohtu lahendi resolutsiooni tühistamist ja see ei saa piirduda ainult selle lahendi teatud põhjenduste muutmise nõudega (vt selle kohta kohtuotsus, 15.11.2012, Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punktid 43–45).
52 Käesolevas asjas palub apellant Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja täpsemalt selle resolutsiooni punkt 1, sest Üldkohus jättis teda puudutavas osas vaidlusaluse otsuse tervikuna tühistamata. Seega vaidleb apellant vastu Üldkohtu tühistamise ulatusele või teisisõnu õiguslikele järeldustele, mille Üldkohus tegi põhjendamiskohustuse rikkumisest, mille ta tuvastas.
53 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonkaebuses palub apellant tegelikult vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni osalist tühistamist ja et apellatsioonkaebuse nõuded on järelikult Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikega 1 kooskõlas.
54 Kolmandaks, mis puudutab komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, mille kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses järgitud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teist lõiku ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõiget 1, siis tuleb märkida, et selle vastuväite analüüs eeldab Euroopa Kohtu hinnangut sellele, milline on viidatud sätete tähenduses mõistete esimeses astmes esitatud „nõuded“ ja Üldkohtu menetluses olnud „hagi ese“ ulatus.
55 Kuna aga need vastuvõetamatuse vastuväited ja apellandi esitatud sisulised väited on tihedalt seotud, tuleb esiteks analüüsida viimaseid.
56 Neil asjaoludel ja kuna repliigis käsitletakse ainult apellatsioonkaebuse vastuvõetavust, tuleb sisulise analüüsi lõpus vajaduse korral analüüsida ka selle menetlusdokumendi vastuvõetamatust käsitlevat vastuväidet.
Sisulised küsimused
57 Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab apellant kaks väidet õigusnormi rikkumiste kohta, millest esimene puudutab ultra petita otsuse tegemise keelu kohaldamist ja teine harta artiklis 47 ette nähtud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist.
58 Neid kahte väidet tuleb analüüsida koos.
Poolte argumendid
59 Esimeses väites on apellant seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et ta ultra petita otsuse tegemise keelu ettekäändel piiras tühistamise ulatust, kuigi ta tuvastas omal algatusel avalikul huvil põhinevate niisuguste oluliste vigade esinemise, mis laienevad vaidlusalusele otsusele tervikuna.
60 Apellant möönab, et liidu kohus, kellele on tühistamishagi esitatud, ei saa teha otsust ultra petita, mis tähendab, et ta saab otsustada ainult selle üle, mida pooled on temalt täpselt nõudnud.
61 Siiski esineb mitu olukorda, kus liidu kohus võib olla talle EL toimimise lepinguga pandud õiguspärasuse järelevalvaja rolli täitmiseks kohustatud tõstatama omal algatusel õigusväite ja seetõttu otsustama selle üle, mida pooled temalt täpselt nõudnud ei ole. Sellistel juhtudel on viga vaidlustatud aktis piisavalt oluline, et õigustada selle eest karistamist liidu kohtu poolt, isegi kui hageja seda viga esile ei tõstnud.
62 Tühistamishagi menetlevale liidu kohtule ei saa ette heita vaidluse piiridest väljumist, pädevuse ületamist, otsuse tegemist ultra petita või oma kodukorra rikkumist, kui ta tõstatab omal algatusel sellise väite, mis puudutab just selle akti õiguspärasust, mille tühistamist talt palutakse.
63 Avalikul huvil põhineva väite tõstatamisel ei ürita Üldkohus heastada hagiavalduse või poolte argumentatsiooni ebapiisavust, vaid ta tagab niisuguse normi järgimise, mida ei saa selle olulisuse tõttu jätta poolte otsustada.
64 Kui liidu kohus tõstatab omal algatusel avalikul huvil põhineva väite põhjendamisvea tõttu, on tegemist erandiga ultra petita otsuse tegemise keelust. Eelkõige saab selle a contrario tuletada 28. juuni 1972. aasta kohtuotsuse Jamet vs. komisjon (37/71, EU:C:1972:57) punktist 12, milles Euroopa Kohus otsustas, et tühistades täielikult akti, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, teeks ta lahendi ultra petita, kuna selle akti kohta esitatud väide ei puudutanud avalikku huvi.
65 Apellant väidab, et Üldkohus rikkus normi ka seetõttu, et ta ajas segi ultra petita otsuse tegemise keelu eesmärgid ja nende avalikul huvil põhinevate normide ja põhimõtete järgimise, mille alusel ta vaidlusaluse otsuse põhjendamisvea omal algatusel esile tõstis.
66 Võistlevas menetluses on äärmiselt oluline, et hagi esitav pool märgiks ära hagi eseme ja esitaks lühiülevaate oma väidetest ning et see teave oleks esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks ette valmistada oma kaitset ja Euroopa Kohus teostada oma kontrolli. 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (C‑281/11, EU:C:2013:855) punktidest 122 ja 123 nähtub, et nende tingimuste eesmärk on vältida olukorda, kus Euroopa Kohus teeb otsuse ultra petita või jätab teatud argumendi lahendamata või mõnel muul viisil hagiavalduse lahendamata. Samadel põhjustel on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 asunud apellandi hinnangul väärale seisukohale, et Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõige 1 ja artikli 48 lõige 2 seavad talle piirid, kuigi need puudutavad hagejat, mitte Üldkohut ennast.
67 Vastupidi, kui ta tõstatab omal algatusel avalikul huvil põhineva väite, on liidu kohus kohustatud väljuma poolte nõuete toetuseks esitatud väidete raamest ja ta ei ole järelikult enam seotud ultra petita otsuse tegemise keelu järgimisest tulenevate piiridega.
68 Apellant on seisukohal, et on ebaloogiline, et Üldkohus viitas nõuetele, mille apellant esitas esimeses astmes, et põhjendada oma otsust tühistada ultra petita otsuse tegemise keelu järgimisest tulenevalt vaidlusalune otsus ainult osaliselt.
69 Esiteks lahendas Üldkohus hagi ainult avalikul huvil põhineva väite alusel, mille ta tõstatas ise. Apellandi hinnangul on raskesti mõistetav, miks otsustas Üldkohus seejärel vaadelda esimeses astmes esitatud hagiavalduse nõudeid, kuigi ta ei võtnud mingit seisukohta nende nõuete toetuseks esitatud väidete suhtes.
70 Teiseks, Üldkohtu põhjenduskäiku, milles käsitleti vaidlusaluses otsuses tehtud põhjendamisvigu, põhjendas osaliselt vajadus võtta arvesse hilisemaid siseriiklikke kahju hüvitamise menetlusi, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 42 ja 43. Kuid vaidlusaluse otsuse peale apellandi ja teiste karistatud vedajate esitatud tühistamishagide asjades tehtud Üldkohtu otsuste üldine tagajärg oli apellandi – kelle suhtes tühistati vaidlusalune otsus ainult osaliselt – ja nende teiste vedajate – kelle suhtes tühistati see otsus tervikuna – olukorra ebaloogiline eristamine, olenemata sellest, et apellant ja teised vedajad olid Üldkohtu peamise põhjenduskäigu suhtes täpselt samas olukorras. Niisugune eristamine on omavoliline, kuna kõik need teised vedajad ei esitanud vaidlusaluse otsuse peale esitatud tühistamishagides väidet nende põhjendusvigade olemasolu kohta.
71 Apellant lisab, et vaidlusaluses otsuses tehtud põhjendamisviga, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses tuvastas, tekitab suuri probleeme siseriiklikes kahju hüvitamise menetlustes. Nimelt, kuna vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis piirduti vaidlusaluse otsuse tühistamisega ainult osaliselt, eksisteerib see otsus apellandi suhtes osaliselt edasi. Ent selles otsuses tehtud mitme põhjendamisvea tõttu, mis Üldkohtu hinnangul olid piisavalt olulised, et neid käsitada avalikul huvil põhinevate normide või põhimõtete rikkumisena, võib siseriiklikel kohtutel tekkida suuri raskusi, et selgelt eristada apellandi ja teiste isikute vastutust kogu kahju eest, mis nende hinnangul tekitati selles samas otsuses kirjeldatud tegudega. See võib olla kahjulik apellandile ja võimalik et ka teistele isikutele, sealhulgas neile, kes nõuavad kahju hüvitamist.
72 Apellant on ka seisukohal, et Üldkohtu põhjenduskäik tekitab muret õigusmõistmise korralduse, liidu kohtu menetlusökonoomia ja proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast. Selle põhjenduskäigu heakskiitmine viiks selleni, et hagejad esitaksid süstemaatiliselt ja ilma muu põhjenduseta oma nõuded laiaulatuslikult, et neil oleks võimalikult suur šanss saavutada tühistamine võimalikult suures ulatuses juhuks, kui liidu kohus peaks omal algatusel tõstatama avalikul huvil põhineva väite. See nõuaks liidu kohtult, et tema üksi määraks kindlaks tühistamise täpse ulatuse. Tõstatades omal algatusel avalikul huvil põhineva väite, ei analüüsi liidu kohus üldjuhul hageja esitatud väiteid. Seega kui järgida Üldkohtu põhjenduskäiku käesolevas asjas, on täiesti võimalik, et isegi pahatahtlikult esitatud või ilmselt ebaselge hagi alusel võidakse akt täielikult tühistada lihtsalt seetõttu, et hageja seda algul nõudis.
73 Apellant väidab, et kui kohtuasjas, milles käsitletakse avalikul huvil põhinevaid norme või põhimõtteid, on liidu kohtul õigus kõrvale kalduda poolte esitatud väidetest, peab tal lisaks olema õigus sama moodi kõrvale kalduda nende nõuetest. See peab kindlasti olema nii selleks, et tema lahendi resolutsioon parandaks avalikul huvil põhinevate normide või põhimõtete riived. Vastupidine tõlgendus oleks ise avaliku huviga vastuolus.
74 Apellant leiab, et Üldkohus otsustas vääralt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, et pooltel tuleb taotleda nende väidete või nõuete muutmist menetluse käigus, pärast seda, kui Üldkohus on omal algatusel avalikul huvil põhineva väite tõstatanud. See lahendus viiks aga jälle selleni, et avaliku huviga seotud küsimuste lahendamine antaks vaidluse poole kätesse. Ent Üldkohtu omal algatusel tõstatatud avalikul huvil põhinevate väidete järgimine ei saa sõltuda vaidluse poolte isiklikest huvidest. Lisaks märkis Üldkohus selles punktis 90 samuti, et igal juhul ei oleks ta andnud apellandile selliseks muutmiseks õigust, isegi kui ta oleks formaalselt seda taotlenud. Seda arvestades oleks olnud võimatu, et Üldkohtu tõstatatud avalikul huvil põhinevad küsimused oleksid kajastunud vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis otsustatud tühistamise ulatuses.
75 Teises väites leiab apellant, et isegi kui ultra petita otsuse tegemise keeldu tuleb kohaldada, nõuab sellest prioriteetsem harta artiklis 47 ette nähtud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte vaidlusaluse otsuse täielikku tühistamist.
76 Apellant täheldab selle kohta, et Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. septembri 2011. aasta otsuse A. Menarini Diagnostics S.r.l. vs. Itaalia (CE:ECHR:2011:0927JUD004350908) punktis 59 märgitu kohaselt on üks tegur, mis iseloomustab täieliku pädevusega kohtuorganit, see, et tal on pädevus igas fakti- ja õigusküsimuses muuta lahendit, mille on teinud temast madalama astme organ. Muu hulgas peab sel kohtuorganil olema pädevus analüüsida kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis on talle lahendamiseks esitatud vaidluses asjakohased.
77 Lisaks otsustas Euroopa Kohus oma 8. detsembri 2011. aasta otsuse KME Germany jt vs. komisjon (C‑389/10 P, EU:C:2011:816) punktis 136, et harta artikkel 47 nõuab de facto täielikku kontrolli nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist. 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Chalkor vs. komisjon (C‑386/10 P, EU:C:2011:815) punktist 67 nähtub, et selle kontrolliga kaasneb vaidlustatud akti tühistamise pädevus.
78 Apellandi hinnangul on Üldkohtu põhjenduskäik seda üllatavam, et ta ise tuvastas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 79–81 tema kaitseõiguste mitmeid konkreetseid rikkumisi. Vaidlusaluses otsuses sisaldus veel muid tema kaitseõiguste rikkumisi, mida vaidlustatud kohtuotsuses täpselt välja ei toodud.
79 Komisjon väidab, et isegi kui apellatsioonkaebus tunnistatakse vastuvõetavaks, on apellatsioonkaebuse kaks väidet igal juhul põhjendamata.
Euroopa Kohtu hinnang
80 Apellatsioonkaebuse kahes väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette seda, et ta tuvastas, et ultra petita otsuse tegemise keelu tõttu ei saa tema otsustatav tühistamine olla ulatuslikum kui apellandi esitatud menetluse algatusdokumendi nõuetes palutud, isegi kui selline tühistamine on vajalik, et heastada õigusvastasus, mille Üldkohus tuvastas omal algatusel tõstatatud avalikul huvil põhineva väite analüüsimisel.
81 Kõigepealt tuleb meenutada, et nagu Euroopa Kohus on mitmel korral otsustanud, ei saa õiguspärasust kontrolliva kohtu otsustatav tühistamine olla hageja nõude piire ületav, sest tal ei ole lubatud teha lahendit ultra petita (vt kohtuotsused, 19.1.2006, Comunità montana della Valnerina vs. komisjon, C‑240/03 P, EU:C:2006:44, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14.9.1999, komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 52).
82 Lisaks, kuigi seadusjõud, mis on liidu kohtu tühistamisotsusel, laieneb nii selle otsuse resolutsioonile kui ka resolutsiooni toetamiseks vajalikele põhjendustele, ei saa see kaasa tuua niisuguse akti tühistamist, mille tühistamise nõudega liidu kohtu poole ei ole pöördutud, kuigi see akt võib olla ebaseaduslik samal põhjusel (kohtuotsus, 14.9.1999, komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 54).
83 Samuti tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et otsus, mida selle adressaat ei ole vaidlustanud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul, muutub tema suhtes lõplikuks (kohtuotsus, 14.9.1999, komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 See kohtupraktika lähtub eelkõige kaalutlusest, et hagi esitamise tähtaegade eesmärk on tagada õiguskindlus, vältides õiguslikke tagajärgi tekitavate liidu aktide lõputut vaidlustamist, ning korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia nõuetest (kohtuotsus, 14.9.1999, komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 61).
85 Eeltoodust tuleneb – nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 94 ja 97 –, et isikut puudutavat akti või akti osasid, mida ei ole liidu kohtusse edasi kaevatud, ei saa see kohus tühistada ning see muutub või need muutuvad selle isiku suhtes lõplikuks.
86 Samuti tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, Euroopa Kohtu kodukorra artikli 120 punktidele c ja d ning Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktidele c ja d tuleb liidu kohtule hagimenetluses esitatavas hagis märkida muu hulgas hagi ese, ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning hageja nõuded.
87 Sellest tuleneb, nagu toonitas kohtujurist oma ettepaneku punktis 84, et liidu kohtus lahendatavate õiguspärasuse vaidluste süsteemis tuleb menetluse algatamise initsiatiiv pooltelt ja nemad piiritlevad hagi eseme eelkõige sellega, et nad määratlevad oma nõuetes akti või akti osa, mida nad paluvad kohtulikult kontrollida.
88 Tõsi, Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu kohtul avalikul huvil põhinev väide tõstatada omal algatusel (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus, 2.12.2009, komisjon vs. Iirmaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
89 Kuid vastupidi apellandi seisukohale ei anna õiguspärasuse üle otsustava kohtu pädevus tõstatada omal algatusel avalikul huvil põhinev väide talle kindlasti pädevust omal algatusel muuta hageja esitatud nõudeid. Nimelt, nagu tuleneb eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktis 86 viidatud sätetest, kuigi väited on hagiavalduses esitatud nõuete toetuseks vajalikud, erinevad need siiski kindlasti nendest nõuetest, mis määratlevad liidu kohtu lahendatava vaidluse piirid.
90 Järelikult, nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei välju liidu kohus tema lahendatava vaidluse piiridest ega riku mingil viisil hagiavalduses hagi eseme ja väidete esitamist puudutavaid menetlusnorme, kui ta tõstatab omal algatusel avalikul huvil põhineva väite, mida pooled põhimõtteliselt ei ole esitanud (kohtuotsus, 2.12.2009, komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 35), kuid ta rikuks neid norme, kui see kohus tühistaks talle edasi kaevatud akti sisulise analüüsi tulemusel omal algatusel tõstatatud väite alusel akti suuremas ulatuses, kui talle nõuetekohaselt esitatud nõuetes palutud, põhjusel et see tühistamine on vajalik selle analüüsi käigus omal algatusel tuvastatud õigusvastasuse heastamiseks.
91 Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 21, nõudis apellant aga käesolevas asjas Üldkohtule esitatud hagiavalduse nõuetes ainult vaidlusaluse otsuse osalist tühistamist.
92 Neil asjaoludel ja käesoleva kohtuotsuse punktides 81–90 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus otsustas õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92, et ta saab vaidlusaluse otsuse tühistada vaid menetluse algatusdokumendi nõuetes kindlaks määratud ulatuses, ja tühistas õigusnormi rikkumata nimetatud kohtuotsuse punktis 93 järelikult selle otsuse osaliselt, järgides seda ulatust.
93 Seda järeldust ei saa seada kahtluse alla muude argumentidega, mille apellant esitab oma kahe apellatsioonkaebuse väite põhjendamiseks.
94 Täpsemalt, esiteks tuleb tagasi lükata argument, mida sisuliselt meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 66 ja mille kohaselt tugines Üldkohus vääralt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 oma 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõikele 1 ja artikli 48 lõikele 2. Selle kohta piisab, kui märkida, et Üldkohus lähtus nendest sätetest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 91 hinnangu andmisel küsimuses, kas isegi juhul, kui eeldada, et apellant väljendas kaudselt soovi muuta oma esialgselt esitatud nõudeid, oleks see muutmine võimalik. Seega vastupidi apellandi seisukohale ei jätnud Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et need sätted ei reguleeri mitte küsimust, millistel tingimustel võib Üldkohus vajaduse korral omal algatusel väiteid esitada või omal algatusel lausa muuta hagi nõuet, vaid menetlusnõudeid, mida hageja peab talle hagi esitamisel hagiavalduse sisu osas järgima.
95 See argument põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel ja tuleb tagasi lükata.
96 Teiseks tuleb tagasi lükata argument, mida sisuliselt meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 70 ja mille kohaselt eristati Üldkohtu põhjenduskäigu tõttu vaidlustatud kohtuotsuses ebaloogiliselt apellandi olukorda olukorrast, milles olid teised karistatud vedajad, kelle suhtes tühistati vaidlusalune otsus neid puudutavas osas tervikuna, ilma et nad oleksid oma vastavas menetluse algatusdokumendis tuginenud niisugusele põhjendamisviga käsitlevale väitele nagu see, mille Üldkohus omal algatusel tõstatas ja mille alusel ta tühistas vaidlusaluse otsuse selles ulatuses.
97 Nimelt puudub vaidlus selles, et vastupidi nimetatud teistele vedajatele nõudis apellant menetluse algatusdokumendis, et teda puudutavas osas tühistataks vaidlusalune otsus ainult osaliselt.
98 Järelikult ja arvestades, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 85, et isikut puudutava akti osasid, mille peale ei ole liidu kohtusse edasi kaevatud, ei saa see kohus tühistada ja need muutuvad järelikult viidatud isikut puudutavas osas lõplikuks, ei kohelnud Üldkohus õigustatult sama moodi apellanti ja käesoleva kohtuotsuse punktis 30 viidatud hagiavaldused esitanud karistatud vedajaid, sest nende olukord oli nende poolt esimeses astmes esitatud nõuete ulatuse osas erinev.
99 Lisaks, arvestades asjaolu, et apellant sai nii nagu ka teised karistatud vedajad kasu Üldkohtu omal algatusel tõstatatud väitest ulatuses, milles ta oli vaidlusaluse otsuse kontrollimist Üldkohtult palunud, ei saa ta põhjendatult väita, et vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu võetud positsioon jätab kasuliku mõjuta liidu kohtu pädevuse tõstatada avalikul huvil põhinev väide sellistel asjaoludel nagu need, mis esinesid käesolevas asjas. Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktide 27–94 tervikuna lugemisel, et vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu otsustatud tühistamise aluseks oli ainult selle kohtu omal algatusel tõstatatud väite põhjendatus – mida ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames vaidlustatud –, sest apellandi poolt menetluse algatusdokumendis esitatud väiteid Üldkohus üldse ei analüüsinud.
100 Kolmandaks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 72 esitatud argumentatsiooni, mille kohaselt on Üldkohtu põhjenduskäik vastuolus korrakohase õigusemõistmisega, siis piisab, kui märkida, et menetlusökonoomiat puudutavad kaalutlused ei saa mingil juhul põhjendada liidu kohtu poolt ultra petita otsuse tegemise keelu kohaldamata jätmist ainult põhjusel, et tema otsus põhineb väitel, mille ta tõstatas omal algatusel.
101 Neljandaks on edutu argumentatsioon, mida sisuliselt meenutati käesoleva kohtuotsuse punktides 75–78 ja mille kohaselt rikutaks Üldkohtu põhjenduskäiguga nõustumisel harta artiklis 47 sätestatud apellandi õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
102 Tõsi, vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 76–86 tuleneb ning käesolevas apellatsioonkaebuses ei ole vastu vaieldud sellele, et Üldkohtu poolt selles kohtuotsuses tuvastatud põhjendamisviga kahjustas apellandi kaitseõigusi, sest selle vea tõttu ei saanud ta mõista – kuigi ta otsustas vaidlusaluse otsuse peale Üldkohtule hagi esitada – nimetatud otsuses tuvastatud rikkumise või rikkumiste laadi ja ulatust, ja et see viga takistas Üldkohtul seda otsust kontrollida.
103 Kuid nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei riku tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet see, kui omal algatusel läbiviidavat kontrolli ei teostata vaidlustatud otsuse kui terviku suhtes (vt selle kohta kohtuotsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 66).
104 Nii tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ELTL artiklis 263 ette nähtud õiguspärasuse kontroll, mida trahvi summa osas täiendab nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 31 ette nähtud täielik pädevus, tähendab, et liidu kohus teostab kontrolli nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist ning et tal on õigus hinnata tõendeid, vaidlustatud otsus tühistada või muuta ära trahvisumma (vt selle kohta kohtuotsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 67).
105 Sellest tuleneb, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 142, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ei ole vastuolus, kui liidu kohtu teostatav õiguspärasuse kontroll piirdub poolte nõuetega nende menetlusdokumentides sõnastatud kujul, sest see põhimõte ei nõua kindlasti, et nimetatud kohtu kontroll peaks laienema otsuse nendele osadele, mis ei ole talle lahendamiseks esitatud vaidluse ese.
106 Täpsemalt, mis puudutab käesoleva kohtuasja asjaolusid, siis kuigi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud põhjendamisviga takistas apellandil kindlaks teha võimalikke vaidlusaluse otsuse muid vigu, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 102, ei vaielda vastu sellele, et apellant oleks võinud selle põhjendamisvea kindlaks teha ja ta oleks seega võinud sellele tugineda Üldkohtule esitatud hagis, et nõuda selle otsuse teda puudutavas osas tühistamist tervikuna, nagu tegid teatavad karistatud vedajad, näiteks Air Canada kohtuasjas, milles tehti 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Air Canada vs. komisjon (T‑9/11, ei avaldata, EU:T:2015:994).
107 Lõpuks tuleb tagasi lükata ka käesoleva kohtuotsuse punktis 71 ära märgitud argument, mille kohaselt on siseriiklikult esitatud apellandi vastu kahju hüvitamise hagid, mis põhinevad vaidlusalusel otsusel, mis tervikuna vigane olles põhjustab siseriiklikele kohtutele probleeme küsimuses, kuidas jaguneb apellandi ja teiste isikute vastutus kogu kahju eest, mis nende kohtute hinnangul tekitati selles otsuses kirjeldatud tegudega.
108 Selle kohta piisab, kui märkida, et nagu täheldas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 129, ei saa ainuüksi asjaolu, et siseriikliku õiguse alusel võib apellant vastutada konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju eest, tingida ELTL artiklist 263 tuleneva liidu kohtu pädevuse muutmise.
109 Arvestades eeltoodut, on apellatsioonkaebuse kaks väidet põhjendamata ja tuleb seega tagasi lükata.
110 Neil asjaoludel puudub vajadus analüüsida käesoleva kohtuotsuse punktides 37–39 esitatud komisjoni argumente, mis on seotud apellatsioonkaebuse vastuvõetamatusega selle vastuolu tõttu Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 lõikega 1. Sama kehtib vastuväidete suhtes, mis puudutavad repliigi vastuvõetavust.
111 Arvestades eespool toodud kaalutlusi nende kogumis, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
112 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
113 Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja British Airways plc‑lt.
Allkirjad