ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
13. september 2010(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – Tööstuslike kilekottide turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise kestus – Trahvid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud – Koostöö haldusmenetluses – Proportsionaalsus – Solidaarvastutus – Õiguskindluse põhimõte
Kohtuasjas T‑40/06,
Trioplast Industrier AB, asukoht Smålandsstenar (Rootsi), esindajad: advokaadid T. Pettersson ja O. Larsson,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, P. Hellström ja V. Bottka, hiljem F. Castillo de la Torre, L. Parpala ja V. Bottka,
kostja,
mille ese on nõue osaliselt tühistada komisjoni 30. novembri 2005. aasta otsus K(2005) 4634 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum COMP/F/38.354 – Tööstuslikud kotid) seoses tööstuslike kilekottide kartellikokkuleppega, ning teise võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvisummat,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees A. W. H. Meij (ettekandja), kohtunikud V. Vadapalas ja L. Truchot,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. juuni 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Trioplast Industrier AB on kontserni Trioplast emaettevõtja. Ta on käesoleva hagi esemeks oleva otsuse adressaadiks kui Trioplast Wittenheim SA – mille asukoht on Wittenheim (Prantsusmaa) ja mis toodab tööstuslikke kotte, kilesid ja ümbriseid – emaettevõtja.
2 Hageja ostis 1999. aastal Trioplast Wittenheimi, mille nimi oli siis Silvallac, oma tütarettevõtja Trioplanex France SA kaudu Nyborg Plast International A/S‑ilt, mis on Taani õiguse alusel asutatud äriühing, mis nimetati hiljem ümber FLS Plast A/S‑iks. See üleandmine toimus 19. jaanuaril 1999, tagasiulatuva jõuga 1. jaanuarist 1999.
3 FLS Plast omandas ise 60% Trioplast Wittenheimi aktsiatest 1990. aasta detsembris äriühingult Cellulose du Pin, mis oli Compagnie de Saint-Gobain SA kontserni liige. Cellulose du Pin loovutas FLS Plastile ülejäänud 40% aktsiatest 1991. aasta detsembris.
Haldusmenetlus
4 Äriühing British Polythene Industries teatas novembris 2001 komisjonile kartellikokkuleppest tööstuslike kilekottide sektoris (edaspidi „kartellikokkulepe”). Ta väljendas oma soovi teha koostööd komisjoni teatise raames, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”).
5 Komisjon viis 26. ja 27. juunil 2002 läbi uurimise kolmeteistkümnes ettevõtjas nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 (esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3)) artikli 14 lõigete 2 ja 3 kohaselt. Nende ettevõtjate hulgas oli ka Trioplast Wittenheim.
6 Komisjon esitas ajavahemikus 14. novembrist 2002 – 21. veebruarini 2003 mitmele ettevõtjale, sh Trioplast Wittenheimile määruse nr 17 artikli 11 alusel informatsiooninõuded.
7 Trioplast Wittenheim avaldas 19. detsembri 2002. aasta kirjaga, mida täiendati 16. jaanuari 2003. aasta kirjaga, soovi teha uurimisel komisjoniga koostööteatise raames koostööd ning esitas kirjalikke selgitusi.
8 Komisjon esitas Trioplast Wittenheimile ja teistele asjaomastele ettevõtjatele 4. augustil 2003 täiendava informatsiooninõude.
9 Komisjon algatas 29. aprillil 2004 haldusmenetluse ning võttis vastu vastuväiteteatise mitme ettevõtja osas, mille hulgas on ka hageja ja Trioplast Wittenheim. Ärakuulamine toimus 26.–28. juulini 2004.
Vaidlustatud otsus
10 Komisjon võttis 30. novembril 2005 nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) alusel vastu otsuse K(2005) 4634 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum COMP/F/38.354 – Tööstuslikud kotid) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas 26. oktoobril 2007 (ELT L 282, lk 41). Vaidlustatud otsuse adressaadid on Trioplast Wittenheim, kelle osalemist rikkumises peab komisjon ilmseks, ning hageja, keda komisjon peab 1999–2002 toiminud rikkumise eest vastutava majandusüksuse osaks. FLS Plast ja FLSmidth & Co. A/S (edaspidi „FLSmidth”), kelle endine nimi on FLS Industries A/S ja kes on FLS kontserni valdusühing, on samuti vaidlustatud otsuse adressaadid. Need äriühingud moodustasid Trioplast Wittenheimiga majandusüksuse aastatel 1990–1999.
11 Vaidlustatud otsuses ja eelkõige selle põhjendustes 417–548 asus komisjon seisukohale, et mitu ettevõtjat on EÜ artiklit 81 rikkudes osalenud Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburgi ja Madalmaade territooriumil konkurentsivastastes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses. Vaidlustatud otsuse põhjenduste 549–576 kohaselt toimus rikkumine jaanuarist 1982 – juunini 2002, kuid selle kestus oli ettevõtjati siiski erinev.
12 Komisjon täpsustas vaidlustatud otsuse põhjendustes 3–14, et vaidlustatud otsuse osas olid asjaomased tooted tööstuslikud kilekotid, mida kasutatakse põhiliste kaupade, üldisemalt toorainete, väetiste, polümeeride, ehitusmaterjalide, põllumajandus- ja aiatoodete ning loomasööda pakendamiseks. Vaidlustatud otsuse kohaselt võib need kotid, mida toodeti samast toorainest ehk polüetüleenist, kuid erineval meetodil, jaotada nelja kategooriasse: avatava suuga kilekotid, klappkotid, VTS (vormi, täida ja sulge; st kuumvormimine, täitmine ja hermeetiline sulgemine) kotid ning pakkekotid. Komisjon jõudis järeldusele, et kuigi nendel kottidel võivad üksteisega võrreldes olla teatud erinevused, moodustavad seda tüüpi kotid suhteliselt ühtse terviku.
13 Vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendustele 165–186 toimis kartellikokkulepe skemaatiliselt kahel tasandil, st:
– ülemaailmne tasand Euroopa kilest klappkottide tootjate ühenduse (edaspidi „Valveplast”) ning selle alla kuuluvate funktsionaalsete alarühmade, sh pakkekottide alarühma raames, ning
– selliste piirkondlike alarühmade tasand, mis on Valveplastiga seotud või mitte, st Beneluxi maade alarühm, Belgia alarühm, Saksamaa alarühm, Prantsusmaa alarühm ja Teppema rühm (avatava suuga kilekottide Madalmaade tootjate asutatud organisatsioon, mis puudutab põhiliselt Madalmaade turgu ning kitsamalt Belgia turgu).
14 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 187–416 nähtub, et konkurentsivastased kokkulepped ja tegevus oli järgmine:
– mehhanism, et vahetada korrapäraselt mitteanonüümset teavet iga rühma ja alarühma sees müügimahtude ning liikmete turuosade kohta;
– üldine süsteem, et teha kindlaks ja kontrollida müügikvoote geograafilise piirkonna kaupa ning igas geograafilises piirkonnas ettevõtja kaupa;
– klientidele ettenähtud müügihindade arvutamise ühised valemid;
– suurklientide koordineerimise süsteemi kehtestamine rühmade ja alarühmade tasemel;
– karistusmehhanism kvootide ületamise või kokkulepitud hindade järgimata jätmise korral;
– hindade ja tarnemahtude kooskõlastamine ja kokkuleppimine üksikklientide osas ja
– hangete jaotamine ning kooskõlastatud pakkumiste esitamine riskide maandamise pakkumistega.
15 Vaidlustatud otsuse põhjenduste 443 ja 459 kohaselt leidis komisjon, et vaidlustatud otsuse adressaatideks olevate kõikide ettevõtjate – kes kõik osalesid erinevas ulatuses Valveplasti või ühe või mitme alarühma koosolekutel – tegevus on vaadeldav ühe ja jätkuva rikkumisena, välja arvatud äriühingu Stempher puhul.
16 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 765 kvalifitseeris komisjon rikkumise väga raskeks ning jõudis järeldusele, et kuigi ei ole võimalik täpselt mõõta kogu asjaomase kooskõlastatud tegevuse mõju, on siiski võimalik kinnitada, et selline tegevus toimus ning seetõttu avaldas see tingimata mõju turule.
17 Seejärel jaotas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 766–777 ettevõtjad kuude kategooriasse vastavalt nende suhtelisele tähtsusele asjaomasel turul, tuginedes nende turuosadele asjaomase toote osas asjakohasel territooriumil aastal 1996. Selle alusel tuvastas komisjon trahvi lähtesummad vahemikus 5,5–35 miljonit eurot. Komisjon määras Trioplast Wittenheimi trahvi lähtesummaks 8,5 miljonit eurot (viies kategooria); tema asjakohane turuosa oli 1996. aastal 2,8%. Kuna hageja ning ka FLS Plast ja FLSmidth osalesid kui Trioplast Wittenheimi emaettevõtjad, siis määrati neile sama lähtesumma.
18 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 779–783 tuleneb, et trahvide lähtesummat suurendati 10% iga rikkumises osalemise aasta kohta ning 5% iga täiendava ajavahemiku kohta, mis on võrdne või suurem kui kuus kuud, kuid väiksem kui üks aasta. Trioplast Wittenheimi trahvi lähtesummat suurendati nii 200%, mis vastab rikkumises osalemisele 20 aasta ja 5 kuu jooksul ning mis teeb trahvi põhisummaks 25,50 miljonit eurot. FLS Plasti (nagu ka FLSmidthi) ning hageja trahvi lähtesummat suurendati vastavalt 80% ja 30%, mis teeb trahvi põhisummaks 15,30 miljonit eurot FLS Plasti ja FLSmidthi puhul ning 11,05 miljonit eurot hageja puhul.
19 Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 802 ja 812–822, ei suurendatud ega vähendatud Trioplast Wittenheimile ja tema emaettevõtjatele määratud trahvi põhisummasid kergendavate või raskendavate asjaolude arvessevõtmise tõttu, samuti ei suurendatud ega vähendatud neid põhisummasid normi tõttu, mis seab trahvisumma ülempiiriks 10% asjaomase ettevõtja eelmise majandusaasta käibest ning mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 (edaspidi „käibest 10% moodustav ülempiir”). Seevastu kohaldas komisjon koostööteatise peatükki D, et võtta arvesse Trioplast Wittenheimi koostööd. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 841 leidis komisjon, et Trioplast Wittenheimi ja hageja puhul on põhjendatud sellise trahvisumma vähendamine 30%, mis neile oleks ilma koostööta määratud. FLS Plasti ja FLSmidthi trahvi põhisummasid sellel alusel aga ei vähendatud.
20 Trioplast Wittenheimile määratud trahvi lõplik summa oli seega 17,85 miljonit eurot. Sellest summast pidid FLSmidth ja FLS Plast solidaarselt vastutama 15,30 miljoni eest. Hageja pidi solidaarselt vastutama 7,73 miljoni euro eest.
21 Vaidlustatud otsuse resolutsioon sisaldab eelkõige järgmisi sätteid:
„Artikkel 1
1. Järgmised ettevõtjad on osutatud ajavahemikel rikkunud EÜ […] artiklit 81, osaledes Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburgi ja Madalmaade territooriumil mitmes tööstuslike kilekottide sektorit käsitlevas kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes hindade kindlaksmääramises ja ühise hindade arvutamise süsteemi kehtestamises, turgude ja müügikvootide jaotamises, klientide, tehingute ja tellimuste määramises, teatavatele pakkumismenetlustele kooskõlastatud pakkumiste esitamises ja individualiseeritud teabe vahetuses:
[…]
g) Trioplast Wittenheim […], 6. jaanuar 1982 – 26. juuni 2002, ja [hageja], 21. jaanuar 1999–26. juuni 2002;
h) FLS Plast […] ja FLSmidth […], 31. detsember 1990 – 19. jaanuar 1999;
[…]
Artikkel 2
Artiklis 1 viidatud rikkumiste eest on määratud järgmised trahvid:
[…]
f) Trioplast Wittenheim […]: 17,85 miljonit eurot. Ettevõtjad FLSmidth […] ja FLS Plast […] vastutavad solidaarselt 15,30 miljoni ja [hageja] solidaarselt 7,73 miljoni euro tasumise eest;
[…]
Artikkel 3
Artiklis 1 loetletud ettevõtjad peavad nimetatud artiklis viidatud rikkumised koheselt lõpetama, kui nad seda veel teinud ei ole.
Nad peavad hoiduma artiklis 1 kirjeldatud tegevuse või käitumise kordamisest ja igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on sama või sarnane eesmärk või mõju.
[…]”
Menetlus ja poolte nõuded
22 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. veebruaril 2006.
23 Hageja palub Üldkohtul:
– osaliselt tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt g osas, milles see käsitleb ajavahemikku, mil teda peetakse rikkumise eest vastutavaks;
– osaliselt tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punkt f osas, milles see käsitleb talle määratud trahvi summat, ning teise võimalusena vähendada selle trahvi summat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
24 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
25 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, määrati ettekandja-kohtunik kuuendasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi lahendamiseks kuuendale kojale.
26 Viienda koja esimehe 15. juuni 2010. aasta määrusega liideti pärast poolte ärakuulamist käesolev kohtuasi kohtuasjaga T‑26/06: Trioplast Wittenheim vs. komisjon suulise menetluse huvides Üldkohtu kodukorra artikli 50 alusel.
27 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 30. juuni 2010. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
28 Oma nõuete põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.
29 Esimene väide puudutab nii vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkti g kui ka komisjoni poolt hagejale trahvisumma määramise õiguspärasust. Selle väite kolmanda osaga vaidlustab hageja nimelt vaidlustatud otsuse õiguspärasuse osas, milles selles tehakse viga tema poolt toime pandud rikkumise kestuse määratlemisel. Sama väite esimene ja teine osa käsitlevad vastavalt esiteks komisjoni poolt kohaldatud trahvi arvutamise meetodi õiguspärasust ning teiseks seda, kuidas komisjon määras kindlaks rikkumise raskuse, eriti võrdlusaasta valiku osas. Seetõttu tuleb kõigepealt analüüsida esimese väite kolmandat osa ja seejärel nimetatud väite esimest ja teist osa.
30 Järgnevad viis väidet käsitlevad vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti f tühistamist osas, milles see puudutab hagejale määratud trahvisummat. Teise väitega vaidlustab hageja selle põhjendatuse, et komisjon keeldus tema puhul kergendavate asjaolude kohaldamisest. Kolmas väide käsitleb käibest 10% moodustava ülempiiri eiramist. Neljanda väitega püütakse näidata, et komisjon hindas valesti hageja koostööd koostööteatise raames. Viienda väite kohaselt rikkus komisjon proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuues väide käsitleb hageja solidaarvastutuse kindlaksmääramise raames hea halduse ning õiguskindluse põhimõtte rikkumist.
31 Kohtuistungil loobus hageja kolmandast väitest. Seetõttu ei ole seda vaja enam uurida.
1. Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõuded
Esimene väide, mis käsitleb vigu rikkumise kestuse ja trahvisumma kindlaksmääramisel
Esimese väite kolmas osa, mis käsitleb rikkumise kestuse kindlaksmääramise õiguspärasust
– Poolte argumendid
32 Hageja vaidlustab komisjoni analüüsi, mille kohaselt Trioplast Wittenheimi poolt toime pandud rikkumine kestis 20 aastat ja 5 kuud, st alates jaanuarist 1982 – juunini 2002. Ta leiab, et tema trahvisummat tuleb vähendada vastavalt nendele oletustele, mis ta esitab Trioplast Wittenheimi poolt rikkumises osalemise kestuse kohta.
33 Hageja väidab kõigepealt, et Trioplast Wittenheimi osalemine konkurentsivastases tegevuses lõppes Valveplasti 23. märtsi 1999. aasta koosolekul. Nii kestis Trioplast Wittenheimi rikkumine 17 aastat ja 2 kuud ning hageja arvates peab ta solidaarselt vastutama ajavahemiku eest 21. jaanuar – 23. märts 1999. Trioplast Wittenheimi mõni nädal hiljem omandanud hageja tähelepanu juhiti asjaomasele konkurentsivastasele tegevusele esimest korda 23. märtsi 1999. aasta koosolekul. Hageja sõnul ei sekkunud B., üks tema juhtivtöötajatest, kes sai Trioplast Wittenheimi juhatuse uueks esimeheks ning kes teda esindas, õigusvastastesse aruteludesse. Seejärel kehtestas hageja sisejuhise, millega nähti ette rikkumise lõpetamine.
34 Kuigi hageja tunnistab, et Trioplast Wittenheim osales 2001. aastal kolmel Valveplasti koosolekul, väidab ta, et nendel koosolekutel toimusid Valveplasti sektori arutelud, mis puudutasid kahte õiguspäraseks peetud projekti, st esiteks VTS kottide hinna arvutamise meetod, et lihtsustada õhematele kiledele üleminekut, ning teiseks parameetrid, mis tuli kindlaks määrata internetioksjonitel müümisele. Kui selgub, et nende arutelude olemus oli konkurentsivastane, siis Trioplast Wittenheim ei omistanud sellele tähtsust. Nii ei olnud Trioplast Wittenheimi eesmärk seega saada kartellikokkuleppest kasu.
35 Juhul kui Üldkohus leiab, et Trioplast Wittenheim osales rikkumises, kui ta osales kolmel 2001. aastal toimunud Valveplasti koosolekul, kinnitab hageja, et Trioplast Wittenheim lahkus kartellikokkuleppest ajavahemikus 23. märts 1999 – 27. märts 2001 ning ta lõpetas lõplikult kartellikokkuleppes osalemise juulis 2001. Sellisel juhul kestis Trioplast Wittenheimi rikkumine maksimaalselt 17 aastat ja 6 kuud.
36 Mis puudutab tema tütarettevõtja mitteosalemist kartellikokkuleppes ajavahemikus 1999–2001, siis toob hageja välja, et vaatluse all oleval ajavahemikul oli Trioplast Wittenheimi eesmärk lõpetada õigusvastane koostöö, mille olid algatanud endised omanikud või eelmine juhatus, tegutseda autonoomselt ning turuga kooskõlas ning seetõttu suurendada oma tegevusmahtu ja oma turuosa, ning jätta oma äritegevuses arvesse võtmata teave, mis ta oli saanud asjaomase konkurentsivastase tegevuse tõttu.
37 Mis puudutab Valveplastist lõplikult lahkumist, siis väidab hageja, et pärast 12. juuli 2001. aasta koosolekut ei osalenud Trioplast Wittenheim teistel koosolekutel. Hageja lisab, et Trioplasti kontsern seadis sisse konkurentsieeskirjadest kinnipidamise programmi novembris 2001, mis näitab, et ta distantseerus igasugusest konkurentsivastasest tegevusest. Hageja lisab, et Trioplast Wittenheim ei osalenud kunagi võimalikus internetioksjonite kooskõlastamises, mis on teema, mida arutati nendel koosolekutel, millest ta osa võttis. Tol ajal osales Trioplast Wittenheim ainult ühel oksjonil, mida ei kooskõlastatud.
38 Komisjon palub esimese väite käesolev osa tagasi lükata.
– Üldkohtu hinnang
39 Kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama mitte ainult rikkumise olemasolu, vaid ka selle kestust. On nõutud, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendavad rikkumise kestust, siis esitab komisjon vähemalt tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et võib mõistlikult tuvastada, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel (Üldkohtu 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 79, ja 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 51). Lisaks tuleb täpsustada, et kui ajavahemik, mis lahutab rikkumise kahte ilmingut, on asjakohane kriteerium, et tuvastada rikkumise vältavus, on samuti tõsi see, et küsimust, kas nimetatud periood on piisavalt pikk, et kujutada endast rikkumise katkemist, ei saa uurida abstraktselt. Vastupidi, seda tuleb hinnata kõnealuse kartellikokkuleppe toimimise kontekstis (Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑18/05: IMI jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 89).
40 Tõendamiskoormise selline jaotumine võib varieeruda määral, mil ühe poole esitatud faktilised asjaolud võivad kohustada teist poolt esitama selgitust või põhjendust, ilma milleta võib järeldada, et tõend on esitatud (eespool punktis 39 viidatud Üldkohtu kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 53; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 79, ning 17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 21).
41 Sellega seoses on asutud seisukohale, et osas, milles osalemine kartellis või osalemise ulatus või veel ka selle kestus on vaidlustatud, piisab ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise piisavaks tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus sõlmiti konkurentsivastaseid kokkuleppeid, olemata sellele selgelt vastu. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel muul eesmärgil kui nemad (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81).
42 Kui ettevõtja osales nimetatud koosolekul ilma avalikult teatamata, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis ta teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 82).
43 Käesoleval juhul on selge, et Trioplast Wittenheim osales kartellikokkuleppes jaanuarist 1982 – 23. märtsini 1999 ning et hageja rikkus EÜ artiklit 81 ajavahemikus 21. jaanuar 1999 – 23. märts 1999, moodustades Trioplast Wittenheimiga sama majandusüksuse. Hageja vaidlustab siiski selle, et Trioplast Wittenheim osales kartellikokkuleppes ajavahemikus 23. märts 1999 – juuni 2002. Teise võimalusena väidab hageja, et Trioplast Wittenheim lahkus kartellikokkuleppest ajavahemikus 23. märts 1999 – 27. märts 2001 ning et ta lõpetas lõplikult Valveplasti koosolekutel osalemise 12. juulil 2001.
44 Esiteks tuleb tõdeda, et hageja möönab, et Trioplast Wittenheim osales 23. märtsil 1999 ning 27. märtsil, 8. juunil ja 12. juulil 2001 toimunud Valveplasti konkurentsivastastel koosolekutel, kus arutati eelkõige VTS kottide hinna arvutamise meetodit ning internetioksjonite kooskõlastamist. Toimikust nähtub, et B., kes oli tol ajal Trioplast kontserni juhtivtöötaja ning Trioplast Wittenheimi juhatuse esimees, esindas nendel koosolekutel viimati nimetatud ettevõtjat, välja arvatud 12. juuli 2001. aasta koosolekul, kus osales W.
45 Seega tuleb asuda seisukohale, et osas, milles on selge, et Trioplast Wittenheim osales nendel koosolekutel, peab hageja esitama tõendid, et Trioplast Wittenheim osales neil koosolekutel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta. Kuigi hageja märgib, et Trioplast Wittenheim ei kavatsenud asjaomastele koosolekutele tulles osaleda õigusvastases kartellikokkuleppes ning ta ei võtnud osa õigusvastastest aruteludest, ei ole ta tõendanud, et Trioplast Wittenheim teatas avalikult, et ta ei loe end koosolekutel arutatuga seotuks. Seega tuleb tagasi lükata hageja kinnitus, et Trioplast Wittenheim lõpetas oma osalemise kartellikokkuleppes 23. märtsil 1999.
46 Teiseks tuleb ajavahemiku 23. märts 1999 – 27. märts 2001 osas tõdeda, et vaidlustatud otsusest ning eelkõige selle I lisast Valveplasti koosolekute üksikasjade kohta nähtub, et komisjonil ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et Trioplast Wittenheim osales Valveplasti koosolekutel, mis toimusid sellel ajavahemikul. Komisjon seda järeldust ei vaidlusta.
47 Seevastu on tuvastatud, et Trioplast Wittenheimi kutsuti nendel koosolekutel osalema ning et ta ei saanud mitmel korral tulla. Esiteks tõi komisjon selle asjaolu üksikasjalikult välja mitte ainult oma menetlusdokumentides, vaid ka kohtuistungil, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud. Teiseks, komisjoni kinnitust toetavad mitmed toimikus sisalduvad dokumendid, mille olemasolu ega sisu hageja ei vaidlusta. Tegemist on eelkõige 27. augusti ja 25. novembri 1999. aasta ning 23. märtsi ja 18. augusti 2000. aasta koosolekute protokollidega, millest nähtub, et Trioplast Wittenheim vabandas oma puudumise eest, ning 5. detsembri 2000. aasta koosoleku protokolliga, mis näitab, et ta sinna vähemalt kutsuti.
48 Neil tingimustel võib komisjoni esitatud asjaolude põhjal tõdeda, et rikkumine kestis katkematult ajavahemikus 23. märts 1999 – 27. märts 2001. Muu hulgas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et Trioplast Wittenheim distantseerus kartellikokkuleppest 23. märtsi 1999. aasta koosolekul või sellele koosolekule järgneval ajavahemikul. Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja väide, et Trioplast Wittenheim tegutses turul autonoomselt, ilma et ta oleks oma äritegevuses võtnud arvesse teavet, mis ta oli enne saanud kartellikokkuleppes osalenud teiste osalejatega suhtlemise kaudu.
49 Kolmandaks, mis puudutab ajavahemikku, mis jäi 12. juuli 2001. aasta koosoleku ja 26. juuni 2002. aasta vahele, siis piisab, kui tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et asjaomase kohtumise või sellele kohtumisele järgneva ajavahemikul jooksul Trioplast Wittenheim otseselt teatas teistele osalejatele, et ta ei loe end 12. juuli 2001. aasta koosolekul arutatuga seotuks. Samuti ei ole tõendatud, et Trioplast Wittenheim distantseerus kohtupraktika tähenduses kartellikokkuleppest ajavahemikus 12. juuli 2001 – 26. juuni 2002.
50 Selles kontekstis tuleb arvesse võtta asjaolu, mis nähtub toimikust, et 10. detsembril 2001 kutsus T. kirjalikult Trioplast Wittenheimi osalema koosolekul, mis pidi järgmisel päeval toimuma Pariisis. Lisaks näitavad sellel koosolekul tehtud märkmed, et teised osalejad ei teadnud, millised olid Trioplast Wittenheimi kavatsused seoses kartellikokkuleppes osalemisega. Nende märkmete sissejuhatus on järgmine: „Osalejad: ainult Fardem, B-K, RKW, Cofira ja meie, BPI enam mitte, ja TRIO [Trioplast] kohta me ei tea.”
51 Seega ei saa nõustuda hageja kinnitusega, et Trioplast Wittenheim lõpetas lõplikult oma osalemise kartellikokkuleppes 12. juulil 2001.
52 Seega väidab hageja valesti, et vaidlustatud otsus rikub õigusnormi osas, mis puudutab tema tütarettevõtja Trioplast Wittenheimi poolt toime pandud rikkumise kestuse kindlaksmääramist ning seetõttu ka tema enda kui emaettevõtja rikkumise kindlaksmääramist.
53 Seetõttu tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata, samamoodi nagu tuleb seepärast tagasi lükata nõue, et osaliselt tühistataks vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt g.
Esimese väite esimene osa, mis käsitleb trahvi arvutamise meetodi õiguspärasust
– Poolte argumendid
54 Hageja väidab, et komisjoni poolt talle määratud trahvi arvutamise meetod tugineb põhimõttelisele veale ning lisaks on see vastuolus kohtupraktikaga. Hageja arvates ei ole seda meetodit kunagi enne kasutatud.
55 Ta meenutab, et tema vastutus ei tekkinud sellest, et ta ise rikkus konkurentsieeskirju. Teda peeti solidaarselt vastutavaks ainult selle tõttu, et Trioplast Wittenheim osales konkurentsivastases tegevuses ajavahemikus, kui ta oli selle äriühingu omanik, st alates 21. jaanuarist 1999 – 26. juunini 2002.
56 Komisjoni tehtud viga seisneb selles, et trahvi arvutamiseks ei võtnud ta arvesse seda, et Trioplast Wittenheimi poolt toime pandud rikkumine hõlmas kolme eraldiseisvast ajavahemikku, st ajavahemikku, mil tema omanik oli Compagnie de Saint-Gobain, ajavahemikku, mil tema omanik oli FLS Plast ja FLSmidth, ning ajavahemikku, mil see kuulus Trioplasti kontserni. FLS Plasti, FLSmidthi ja hageja jaoks on komisjoni arvutusmeetodi tagajärg see, et äriühingute samaaegne solidaarvastutus ületab Trioplast Wittenheimile määratud trahvi kogusumma, mis on absurdne. Nimetatud äriühingutele ei saa määrata solidaarset trahvi ajavahemiku eest, mil ükski nendest ei olnud Trioplast Wittenheimi omanik. See lähenemine on vastuolus kohtupraktikaga ning eelkõige Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsusega kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9693).
57 Hageja märgib esiteks, et solidaarvastutuse aluspõhimõtted tähendavad, et see langeb kokku vastutusega millegi eest, mille suhtes ollakse ühiselt vastutav, ning seda vastutust ei saa eraldi kehtestada. Seetõttu oleks ta pidanud olema koos Trioplast Wittenheimiga solidaarselt vastutav selle trahvi osa eest, mis vastab ajavahemikule, mille jooksul ta oli selle tütarettevõtja omanik, st kolm aastat. Teiseks märgib hageja, et komisjoni kasutatud meetod tähendab, et kolm aastat, mille jooksul hageja oli Trioplast Wittenheimi omanik, lähevad arvesse kaks korda, kuna küsimuse all olevad aastad omistati nii Trioplast Wittenheimile kui ka hagejale endale.
58 Hageja leiab oma kinnituse kohta, et seda arvutusmeetodit ei ole varem kohaldatud, et asjakohane ei ole komisjoni välja toodud asjaolu, mille kohaselt seda meetodit kasutati mitmes otsuses alates juhtumist AstraZeneca (Juhtum COMP/A.37.507/F3 – AstraZeneca, ELT 2006, L 332, lk 24). Vaatluse all olevaid otsuseid ei ole ühenduste kohtud analüüsinud ning need ei ole kujuta endast pidevat väljakujunenud praktikat.
59 Nagu hageja väidab, oleks komisjon pidanud kohaldatud meetodi puudusi arvestades rakendama meetodit, mida ta kasutas teatud varasemates asjades, nagu orgaaniliste peroksiidide asi (Juhtum COMP/E-2/37.857 – Orgaanilised peroksiidid, ELT 2005, L 110, lk 44). Selles asjas, mis käsitles tütarettevõtjat, kes osales asjaomases rikkumises kauem kui tema emaettevõtja, määras komisjon ainult ühe trahvi lähtesumma ning jagas selle kahe järjestikku osaleva majandusüksuse vahel, st tütarettevõtjast moodustatud majandusüksuse ning tütarettevõtjast ja emaettevõtjast moodustatud majandusüksuse vahel, mis on vastupidine sellele, mida ta tegi Trioplast Wittenheimi ja tema emaettevõtjate puhul. Iga selle majandusüksuse osas kohandati trahvi lähtesummat vastavalt osalemise kestusele, raskendavatele ja kergendavatele asjaoludele ning käibest 10% moodustavale ülempiirile. Komisjoni kindlaks määratud parameetreid arvestades oleks hageja puhul selle meetodi tulemuseks, et ta oleks Trioplast Wittenheimiga olnud solidaarselt vastutav 2,58 miljoni euro eest.
60 Teine meetod, mida komisjon oleks võinud hageja arvates rakendada, on see, et jagada ära Trioplast Wittenheimi trahvi kogusumma, st 17,85 miljonit eurot 20 aastaga ehk rikkumise kogukestusega, mis teeb 0,89 miljonit eurot aastas. Selleks et määrata kindlaks summa, mille eest ühelt poolt FLS Plast ja FLSmidth ning teiselt poolt hageja peaksid olema solidaarselt vastutavad, oleks komisjon selle meetodi kohaselt pidanud korrutama aastase summa 0,89 vastavalt 8 aasta ja 3 aastaga. Vastavalt sellele meetodile oleks hageja Trioplast Wittenheimiga olnud solidaarselt vastutav 2,67 miljoni euro eest.
61 Juhul kui Üldkohus nõustub käesoleval juhul kohaldatud trahvide arvutamise meetodiga, siis hageja leiab, et teda diskrimineeritakse võrreldes ettevõtjatega, kellele määrati trahv vastavalt põhimõtetele, mis kehtisid orgaaniliste peroksiidide asjas ning sanitaartehniliste vasktorude asjas (Juhtum C.38.069 – Sanitaartehnilised vasktorud, ELT 2006, L 192, lk 21) tehtud otsustes. Lisaks leiab hageja, et teda diskrimineeritakse võrreldes ettevõtjatega, kellele määrati trahv vastavalt suunistele määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „uued suunised trahvide arvutamise meetodi kohta”), mille kohaldamine oleks viinud talle palju väiksema trahvi määramiseni.
62 Komisjon palub esimese väite käesolev osa tagasi lükata.
– Üldkohtu hinnang
63 Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse artikkel 1 sätestab, et Trioplast Wittenheim, FLS Plast, FLSmidth ja hageja rikkusid EÜ artiklit 81. Seal on täpsustatud, et Trioplast Wittenheimi rikkumine kestis 6. jaanuarist 1982 – 26. juunini 2002, FLS Plasti ja FLSmidthi rikkumine 31. detsembrist 1990 – 19. jaanuarini 1999 ning hageja rikkumine 21. jaanuarist 1999 – 26. juunini 2002. Vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti f kohaselt määrati Trioplast Wittenheimi trahviks 17,85 miljonit eurot ning selle summa osas loeti FLS Plast ja FLSmidth solidaarselt vastutavaks 15,30 miljoni euro eest ning hageja 7,73 miljoni euro eest.
64 Käesoleva väite raames vaidlustab hageja sisuliselt selle, kas on põhjendatud komisjoni arvutusmeetod, mida ta kasutas, et teha kindlaks „trahvide” summa. Sellega seoses märgib Üldkohus sissejuhatuseks, et eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 879 eristab komisjon esiteks teatud adressaatidele määratud trahve ning teiseks summasid, mille eest teised vaidlustatud otsuse adressaadid vastutavad solidaarselt. Sellega seoses on märkimisväärne, et teatud juhtudel omistab komisjon arvutusmeetodit kasutades saadud summad selles vaidlustatud otsuse põhjenduses 879 trahvina tütarettevõtjatele, kes otseselt kartellis osalesid, ning emaettevõtjatele piirmäärana, mille eest nad on solidaarselt vastutavad. Teistel juhtudel seevastu omistatakse need summad emaettevõtjatele trahvina ning kartellis otseselt osalenud tütarettevõtjatele piirmäärana, mille eest nad on trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavad.
65 Pealegi tuleb märkida, et komisjon kasutab mõistet „trahv” nii, et ta ei tee vahet, kas ta viitab trahvile kui sellisele või piirmäärale, mille ulatuses adressaat on trahvi maksmise eest solidaarselt vastutav. Selline mõiste „trahv” vahet tegemata kasutamine nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 784, 841 või ka põhjendusest 867, milles komisjon näeb ette kindlaksmääratud summad nii trahvina kui ka nimetatud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutamiseks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse resolutsioonist.
66 Tuleb tõdeda, et komisjoni kasutatud arvutusmeetod puudutab ainult nende summade kindlaksmääramist, mille peab määrama vaidlustatud otsuse adressaatidele, sõltumata sellest, mille kohta see summa on neile määratud. Seega osas, milles see arvutusmeetod ei määra kindlaks, mille alusel kindlaksmääratud summad vaidlustatud otsuse adressaatidele määratakse, st trahvina või piirmäärana, mille ulatuses äriühing on trahvi maksmise eest solidaarselt vastutav, piirdub Üldkohus selle väite raames selle analüüsimisega, kas komisjoni poolt kasutatud vaidlustatud arvutusmeetod on põhjendatud osas, milles see meetod teeb kindlaks määratud summade kehtestamise.
67 Mis puudutab kõigepealt Trioplast Wittenheimile määratud summat, siis eespool punktides 17–20 on viidatud sellele, et komisjon sai lõppsummaks 17,85 miljonit eurot, klassifitseerides ta erineva kohtlemise raames ning turuosade alusel, mis tal oli asjakohasel territooriumil asjaomase toote osas, viiendasse kategooriasse, ning määras talle lähtesummaks 8,5 miljonit eurot. Seejärel suurendas komisjon 8,5 miljoni euro suurust lähtesummat 200% võrra kartellikokkuleppes osalemise kestuse tõttu, mis oli 20 aastat ja 5 kuud, mis tegi põhisummaks omakorda 25,5 miljonit eurot. Kuna puudusid raskendavad ja kergendavad asjaolud ning kuna käibest 10% moodustava ülempiiri kohaldamine ei olnud asjakohane, vähendas komisjon lähtesummat 30% võrra ainult koostööteatise alusel.
68 Mis puudutab hagejale määratud summa arvutamist, siis komisjon kehtestas sama lähtesumma, mis Trioplast Wittenheimile. Seejärel suurendas komisjon lähtesummat 30% selleks, et see võtaks arvesse hageja osalemise kestust rikkumises, st 3 aastat. Lähtesummat 11,05 miljonit eurot vähendati 30% võrra koostööteatise alusel. Seetõttu oli hagejale määratud summa 7,73 miljonit eurot.
69 Sama meetodit kohaldati Trioplast Wittenheimi endisele emaettevõtjale FLS Plastile ning selle valdusühingule FLSmidth, kellele määrati 15,30 miljoni euro suurune summa. Nende puhul ei suurendatud ega vähendatud summat raskendavate või kergendavate asjaolude alusel, ning erinevalt hagejast ei toimunud vähendamist koostööteatise alusel.
70 Neid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale – eeldusel, et analüüsitakse hageja esitatud teisi väiteid –, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon on Trioplast Wittenheimile ja hagejale määratud summade kindlaksmääramisel rikkunud määrust nr 1/2003 või et ta ei ole järginud suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised trahvide arvutamise meetodi kohta”). Esimese väite käesoleva osa raames ei ole hageja esitanud ühtegi argumenti, mis võimaldaks leida, et arvutusmeetod kui selline tugineb põhimõttelisele veale või on vastuolus kohtupraktikaga.
71 Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et ei saa nõustuda hageja kinnitusega, et ta ei rikkunud ise konkurentsieeskirju. Hagejale, kellele omistati Trioplast Wittenheimi konkurentsivastane tegevus ajavahemikus 21. jaanuari 1999 – 26. juuni 2002, määrati määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel summa selle vastutuse tõttu, mis tal oli rikkumise eest, mida selle omistamise tõttu peetakse tema poolt toime panduks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punkt 28). Selles osas tuleb rõhutada, et Trioplast Wittenheimi tegevuse omistamist hagejale ei ole vaidlustatud.
72 Teiseks tuleb välja tuua, et hageja väidab valesti, et komisjon ei ole võtnud arvesse asjaolu, et rohkem kui 20 aastat kestnud kartellikokkuleppe jooksul kuulus Trioplast Wittenheim järjest kolmele emaettevõtjale. Vaidlustatud otsusest tuleneb, et määrates kindlaks hagejale, FLS Plastile ja FLSmidthile määratavad summad, tuvastas komisjon otsese seose nende summade ning igale Trioplast Wittenheimi emaettevõtjale omistatud kestuse vahel. Nagu toodi välja eespool punktis 68, suurendas komisjon hageja puhul 8,5 miljoni euro suurust summat 30% võrra, st 10% iga aasta eest, mil hageja omas Trioplast Wittenheimi kapitali. Täpselt samasugust lähenemist kasutati FLS Plasti ja FLSmidthi puhul.
73 Seetõttu ei ole põhjendatud hageja kinnitus, et teda peetakse vastutavaks muu rikkumise eest kui see, mille ta toime pani. Sellega seoses ei ole eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, mille toob välja hageja, asjakohane osas, milles see puudutab vastupidi käesolevale asjale emaettevõtja vastutust rikkumise eest, mille tütarettevõtjad on toime pannud enne nende omandamist emaettevõtja poolt.
74 Pealegi osas, milles hageja väidab, et komisjon oleks pidanud lähtesumma jagama kolme ossa enne selle muutmist vastavalt teistele aspektidele, piisab, kui esiteks märkida, et hageja ei ole viidanud ühelegi normile või õiguspõhimõttele, mis paneks komisjonile sellise kohustuse. Teiseks ei ole iseenesest ebasobiv lähenemine, et emaettevõtjale määratakse sama lähtesumma kui tema tütarettevõtjale, kes otseselt kartellikokkuleppes osales, ilma et see lähtesumma oleks jagatud, kui tegemist on mitmete üksteisele järgnevate emaettevõtjatega. Selle arvutusmeetodi kasutamisel on komisjoni eesmärk selle võimaldamine, et emaettevõtjale, keda peetakse rikkumise eest vastutatavaks selle tõttu, et see on talle omistatud, määrataks sama lähtesumma kui see, mis oleks talle määratud juhul, kui ta oleks ise kartellikokkuleppes otseselt osalenud. See on kooskõlas konkurentsipoliitika eesmärgiga ning eelkõige selle poliitika ühe instrumendiga, milleks on trahvid, mille eesmärk on suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjadest kinnipidamisele (vt selle kohta Üldkohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59).
75 Igal juhul ei saa kohustus jagada lähtesumma eespool punktis 74 täpsustatud tingimustel tuleneda ainult sellest, et sellist jagamist kasutati selliste eelnevate juhtumite nagu orgaaniliste peroksiidide asja lahendamisel. Kuna otsustuspraktika summade arvutamise meetodi kohta kehtestas komisjon ajal, mil tehti otsused, millele hageja viitab, siis ei välista miski, et selle praktika võib käesolevas asjas kõrvale jätta või et seda muudetakse. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku, kuna seda määratleb üksnes määrus nr 1/2003 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Bank der österreichischen Sparkassen vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑08681, punkt 233 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka analoogia alusel Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 234).
76 Kolmandaks tuleb eelnevate punktide jätkuks välja tuua, et asjaolu, et ühelt poolt hagejale ja teiselt poolt FLS Plastile ja FLSmidthile määratud summade liitmisel saadakse summa, mis ületab nende tütarettevõtjale Trioplast Wittenheimile määratud summat, ei vii iseenesest järelduseni, et komisjoni kohaldatud arvutusmeetod on ilmselgelt ekslik. Võttes arvesse suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta välja toodud metoodika ning karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte kohaldamist käesoleva juhu asjaoludele, on komisjonil seetõttu, et rikkumises osalenud majandusüksuse olemasolu on tuvastatud, õigus pidada sellesse majandusüksusesse kuuluvat või sellele kuulunud ühte juriidilist isikut – olgu siis tegemist emaettevõtja või tütarettevõtjaga – vastutavaks suurema summa maksmise eest kui summa, mida peab tasuma teine juriidiline isik või teised juriidilised isikud, kes moodustavad või moodustasid nimetatud majandusüksuse. Sellest tuleneb, et rikkumise puhul, mille on toime pannud tütarettevõtja, kelle omanikuks on rikkumise ajal olnud järjestikku mitu majandusüksust, ei peeta a priori ebasobivaks seda, et emaettevõtjale määratud summade liitmisel saadakse suurem summa kui tütarettevõtjale määratud summa või liidetud summad.
77 Neljandaks, mis puudutab hageja väidet, et komisjon rikkus solidaarse vastuse valdkonnas kohaldatavaid aluspõhimõtteid, siis tuleb märkida, et hageja ei täpsusta käesoleva väite raames nende põhimõtete olemust ega sisu. Juhul kui hageja väidab, et eespool punktides 71–76 toodud argumendid kujutavad endast nende põhimõtete rikkumist, siis piisab, kui rõhutada, et need argumendid ei ole põhjendatud, ükskõik milline nende asjaomaste põhimõtete olemus või sisu ka ei oleks. Seega ei saa selle väitega nõustuda.
78 Pealegi piisab osas, milles hageja vaidlustab summa, mille ulatuses ta vastutab solidaarselt Trioplast Wittenheimile määratud trahvi maksmise eest, sel põhjendusel, et liidetud summad, mille osas ühelt poolt tema ning teiselt poolt FLS Plasti ja FLSmidthi solidaarvastutus ületab Trioplast Wittenheimile määratud põhitrahvisumma, selle märkimisest, et see etteheide on kuuenda väite ese. Seega analüüsitakse seda konkreetselt nimetatud väite käsitlemise etapis.
79 Viiendaks, väite suhtes, et kolme aastat, mille jooksul hageja oli Trioplast Wittenheimi omanik, võeti arvutusmeetodi kohaldamisel arvesse kaks korda, tuleb märkida, et miski ei välista, et komisjon arvestab seda kolmeaastast ajavahemikku nii hagejale kui Trioplast Wittenheimile määratud summa kindlaksmääramisel. Solidaarvastutuse puhul ei ole tegemist ühisvastutusega, kuna võlakohustuse täitmine ükskõik kelle poolt tähendab seda, et kohustus on täidetud nii võlgnikuga solidaarselt vastutavate isikute kui ka võlgniku enda suhtes.
80 Lõpuks ei ole faktiliselt põhjendatud hageja väide, et arvutusmeetodit ei ole varem kohaldatud, kuna Üldkohtus toiminud vaidlusest nähtub, et komisjon tegelikult kasutas seda meetodit mitmes vaidlustatud otsuse tegemisele eelnevas otsuses. Seda tõdemust ei sea kahtluse alla pelk asjaolu, et sel ajal liidu kohtud neid otsuseid ei analüüsinud. Muu hulgas ei ole eespool punktis 75 viidatud kohtupraktika osas asjakohane see, et komisjon kohaldas AstraZeneca juhtumile eelnevates asjades teist meetodit.
81 Võttes arvesse esimese väite esimese osa raames hageja esitatud argumente, ei saa lugeda tõendatuks, et komisjonil ei olnud hagejale määratud summa kindlakstegemisel õigust käesolevat arvutusmeetodit kasutada. Samuti tuleb tagasi lükata etteheide, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ja uusi suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta, mis pealegi ei ole käesoleval juhul kohaldatavad. Sellega seoses piisab, kui viidata eespool punktis 75 mainitud kohtupraktikale, mis puudutab komisjoni otsustuspraktikat, ning kohtupraktikale, mille kohaselt selle trahvi ebaproportsionaalsust ei tõenda pelgalt asjaolu, et nendes uutes suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta ette nähtud trahvide arvutamise meetod võib viia vaidlustatud otsusega võrreldes väiksema trahvisumma määramiseni (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑329/01: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3255, punkt 380).
82 Seega tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida hageja välja pakutud arvutusmeetodeid.
Esimese väite teine osa, mis käsitleb trahvi arvutamisel rikkumise raskuse kindlaksmääramise õiguspärasust
– Poolte argumendid
83 Hageja heidab komisjonile ette, et lähtesumma kindlaksmääramiseks tugines ta Trioplast Wittenheimi turuosale aastal 1996, mis oli vaidlustatud otsuse kohaselt viimane rikkumise aasta, mille jooksul kõik vaidlustatud otsuse adressaadid olid tööstuslike kottide turul tegutsevad.
84 Valides erineva kohtlemise raames võrdlusaastaks aasta 1996, rikkus komisjon praktikat, mille ta ise rikkumise raskuse kindlakstegemiseks kehtestas. Selle praktika kohaselt, mida on tunnustanud ühenduste kohtud, peab võrdlusaasta olema rikkumisele lähim aasta, et hinnata paremini iga osalise majanduslikku võimsust. Seetõttu oleks käesolevas asjas pidanud võrdlusaasta olema 2001. aasta.
85 Hageja väidab samuti, et kui on tõsi, et komisjoni meetodi eesmärk oli määrata FLS Plastile ja FLSmidthile ning hagejale nende enda, st Trioplast Wittenheimi lähtesummast eraldiseisev lähtesumma, siis see summa oleks pidanud olema seotud ajavahemikuga, mil emaettevõtjad olid vastavalt Trioplast Wittenheimi omanikud. Talle määratud lähtesumma ei saa tugineda õiguspäraselt Trioplast Wittenheimi turuosale aastal 1996, kuna ta omandas selle ettevõtja alles 1999. aastal.
86 Juhul kui Üldkohus kiidab siiski heaks 1996. aasta võrdlusaastaks valimise, siis väidab hageja, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet. Kui komisjon tegi kindlaks Wittenheimi turuosa aastal 1996, mis oli 2,8%, hõlmas ta avatava suuga kotid ning klappkotid, mida Trioplast Wittenheimi enam 1997. aastast ei tooda. Kui võtta arvesse Trioplast Wittenheimi turuosa aastal 2001, milleks on ligikaudu 0,4%, siis oleks komisjon pidanud Trioplast Wittenheimi lisama ettevõtjate kuuendasse või isegi seitsmendasse kategooriasse, mitte viiendasse kategooriasse.
87 Viidates kaalutlusõigusele, mis tal selles osas on, kinnitab komisjon, et 1996. aasta valimine võrdlusaastaks on õiguspärane osas, milles selle aasta käive võimaldas komisjonil hinnata iga sektori ettevõtja suurust ning majanduslikku võimsust ning nende poolt toime pandud rikkumise ulatust. Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et komisjon lähtub ühest võrdlusaastast, isegi kui asjaomase aasta valimine võrdlusaastaks tähendab tingimata, et teatud ettevõtjate käive on suurem või väiksem võrreldes teiste aastatega.
88 Komisjoni arvates on 1996. aasta võrdlusaastaks valimine õigustatud, isegi kui hageja omandas FLS Plastilt Trioplast Wittenheimi aastal 1999. Trioplast Wittenheim jätkas kartellikokkuleppes osalemist isegi pärast emaettevõtja vahetumist. Komisjon märgib, et võrdlusaastaks võib olla ajavahemik, mis on omistatav kas FLS Plastile või siis hagejale, kuid see ei saa olla mõlemad ajavahemikud korraga.
89 Mis puudutab väidetavat proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, siis komisjon rõhutab, et asjaolu, et Trioplast Wittenheim loobus asjaomasest tootmisest 1997. aastal, toetab pigem seda, et valida võrdlusaastaks 1996, kuna see arvestab paremini Trioplast Wittenheimi seisundit turul võrreldes teiste kartellikokkuleppes osalejatega rikkumise kogukestusest enamiku (ligikaudu kolme neljandiku) ajal.
– Üldkohtu hinnang
90 Kõigepealt tuleb märkida, nagu nähtub eespool punktist 75, et komisjon ei ole oma varasemate otsustega seotud. Seega isegi juhul, kui eeldada, et võrdlusaasta kindlaksmääramisega käesolevas asjas on tegemist väljakujunenud praktika muutmisega, ei mõjuta see asjaolu iseenesest kuidagi vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
91 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab rikkumise raskuse hindamine tuginema tegelikule majanduslikule olukorrale rikkumise toimepanemise ajal; iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise raskusastme hindamiseks asjakohased tegurid on iga ettevõtja suurus ja majanduslik võimsus ning iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise ulatus (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑334/94: Sarrió vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1439, punkt 397 ja seal viidatud kohtupraktika). Nende aspektide hindamiseks peab tingimata viitama vaatluse all oleva ajavahemiku käibele (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).
92 Kui on tõsi, nagu märgib hageja, et asjas, milles tehti eespool punktis 91 viidatud 14. mai 1998. aasta kohtuotsus Sarrió vs. komisjon ning eespool punktis 91 viidatud 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus Sarrió vs. komisjon, tugines arvutusmeetod rikkumise ajavahemiku viimase aasta käibele, siis see asjaolu ei tähenda, et alati peab sellise valiku tegema. Nagu tuleneb samast kohtupraktikast, peab alati valima arvutusmeetodi, mis võimaldab võtta arvesse iga asjaomase ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust ning iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise ulatust vastavalt tegelikule majanduslikule olukorrale rikkumise toimepanemise ajal (eespool punktis 91 viidatud 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus Sarrió vs. komisjon, punkt 88). Lisaks leidis Üldkohus, et arvesse võetav ajavahemik tuleb piiritleda nii, et käibed oleksid nii sarnased kui võimalik (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑319/94: Fiskeby Board vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1331, punkt 42).
93 Sellest tuleneb, et peab tagasi lükkama hageja väite, et võrdlusaasta peab tingimata olema viimane aasta, mis oli rikkumisele lähim.
94 Käesolevas asjas tuleb siiski märkida, et rikkumine kestis rohkem kui 20 aastat ning rikkumises osalenud ettevõtjate arv ning nende vorm – seda enam nende ettevõtjate suurus ja majanduslik võimsus – võib nende 20 aasta jooksul olla muutunud. Sellega seoses tuleb tõdeda, et hageja, kes on selgelt vaidlustatud otsuse adressaatide hulgas, ei kuulu – nagu on ära toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 767 – vaidlustatud otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate hulka, kes võrdlusaastaks valitud 1996. aastal tegutses tööstuslike kottide turul. Lisaks tuleneb toimikust, et majandusüksus, millesse hageja kuulus ajavahemikus 21. jaanuar 1999 – 26. juuni 2002, st rikkumise toimumise aja lõpus, ei tootnud enam tööstuslike kottide sektorisse kuuluvat ja Trioplast Wittenheimi poolt varem toodetud kahte toodet ning tema turuosa samal ajavahemikul oli ligikaudu 0,4–0,5%. Neil tingimustel ei saa väita, et käive ja turuosa, millele komisjon tugineb, st Trioplast Wittenheimi käive ja turuosa 1996. aastal, võivad väljendada sellise ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust, mille osaks hageja oli 1999. aastal.
95 Samamoodi tuleb märkida, et vaidlustatud otsusest nähtub, et trahvide arvutamisel kohaldas komisjon individuaalset lähenemist, mille eesmärk oli kohelda vaidlustatud otsuse adressaate, kes olid vastutavad ainult emaettevõtjatena, kui rikkumises otseselt osalejaid. Osas, milles hageja ja Trioplast Wittenheim moodustavad majandusüksuse, mida ei olnud enne 1999. aastat olemas, ei vasta sellise üksuse puhul 1996. aasta valimine võrdlusaastaks, ilma teisi asjakohaseid tegureid esitamata, tegelikule majanduslikule olukorrale ajal, mil see ettevõtja rikkumises osales. Seetõttu ei näita see võrdlusaasta, milline oli hagejale omistatava rikkumise ulatus.
96 Komisjoni poolt selle kohta esitatud argumendid seda järeldust kahtluse alla ei sea. Selles osas, milles komisjon viitas eelkõige oma vastuses Üldkohtu küsimustele oma kaalutlusõigusele selles vallas, nähtub eespool punktidest 94 ja 95, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta erineva kohtlemise raames lisas hageja tema turuosa põhjal aastal 1996 kategooriasse, milles oli Trioplast Wittenheim. Pealegi juhul, kui olukord on muutunud, nagu käesolevas asjas, toob tuginemine turuosale võrdlusaastal, mida ei saa järgnevate aastatega võrrelda, kaasa diskrimineerimise, kuna ajaliselt erinevaid olukordi koheldakse ühe ja sama võrdluskriteeriumi põhjal.
97 Lisaks argument, et 1996. aasta väljendab – paremini kui seda saaks teha tema olukord pärast tööstuslike kottide sektorisse kuuluvate teatud toodete toomise lõpetamist 1997. aastal – Trioplast Wittenheimi seisundit asjaomasel turul kogu rikkumise vältel, eirab asjaolu, et käesolevas asjas määrati trahvi arvutamisel hagejale eraldiseisev summa sellest, mille komisjon määras ta tütarettevõtjale. Sellega seoses on argument, et Trioplast Wittenheimi turuosa võeti hageja erineva kohtlemise osas arvesse, asjakohatu osas, milles see erinev kohtlemise põhineb käibel, mis ei tulene hagejast. Seetõttu ei vastanud käive tegelikule majanduslikule olukorrale ajal, mil hageja moodustas majandusüksuse Trioplast Wittenheimiga.
98 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et esimese väite teise osaga tuleb nõustuda. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles hagejale määratud lähtesumma tugineb Trioplast Wittenheimi turuosale võrdlusaastal 1996.
Teine väide, mis käsitleb komisjoni poolt kergendavate asjaolude kohaldamisest keeldumise põhjendatust
– Poolte argumendid
99 Hageja leiab, et trahvisumma kindlaksmääramisel oleks komisjon pidanud võtma arvesse kergendavaid asjaolusid, mis iseloomustavad Trioplast Wittenheimi osalemist rikkumises.
100 Esiteks väidab hageja, et Trioplast Wittenheim osales õigusvastastel koosolekutel vaid ebakorrapäraselt. Sellega seoses viitab hageja mitmetele koosolekuprotokollidele, mis tõendavad eelkõige, et Trioplast Wittenheimi osalemine seati teiste ettevõtjate poolt kahtluse alla ning et Trioplast Wittenheim puudus korrapäraselt nendelt koosolekutelt. Samad dokumendid kinnitavad lisaks, et Trioplast Wittenheim oli vähetähtis majandustegevuses osaleja, kellel oli väike turuosa, ning et sellel ettevõtjal ei olnud ennetavat lähenemist küsimuste osas, mida konkurentsivastase tegevuse raames arutati.
101 Teiseks rõhutab hageja, et Trioplast Wittenheim osales kuuest alarühmast kolme töös, st Prantsusmaa, Beneluxi maade ja pakkekottide alarühma töös, ning et Trioplast Wittenheim lahkus alarühmadest kõige hiljem veebruaris 1997. Kui alarühmade töös osalemise puhul on tegemist EÜ artikli 81 rikkumisega, väidab hageja, et sellele Trioplast Wittenheimi rikkumisele kohaldatakse aegumissätteid. Igal juhul on nii Trioplast Wittenheimi osalemine, mis piirdub alarühmade tasemega, ning ka tema suhteliselt varajane lahkumine asjaolud, mida oleks pidanud lugema kergendavateks asjaoludeks.
102 Kolmandaks, juhul kui Üldkohus leiab, et Trioplast Wittenheim osales rikkumises pärast 23. märtsi 1999, väidab hageja, et selle äriühingu erilist rolli Valveplastis ajal, mil see äriühing oli tema tütarettevõtja, oleks pidanud lugema kergendavaks asjaoluks. Hageja rõhutab selles kontekstis, et ta sai Valveplasti konkurentsivastasest tegevusest esimesest korda teada 23. märtsil 1999 toimunud koosolekul. See nähtub FLS Plasti ja Trioplanex France’i vahelisest aktsiate müügilepingust ning vahekohtu otsusest, mis tehti selle lepingu võimalikku rikkumist puudutava menetluse järel. Muu hulgas muutus pärast seda koosolekut Trioplast Wittenheimis suhtumine, kuna tema töötajatel keelati Valveplasti konkurentsivastases tegevuses osaleda, ning Trioplast Wittenheim tuli 2001. aastal toimunud koosolekutele heas usus, lootuses arutada õiguspäraseid küsimusi.
103 Nende argumentide jätkuks rõhutab hageja, et komisjoni esitatud faktid kergendavate asjaolude puudumise kohta, milleks on näiteks alarühmades osalemine, on sellega seoses asjakohatud, kuna need viitavad ajavahemikule, mil ta ei olnud Trioplast Wittenheimi veel omandanud. Juhul kui Üldkohus kiidab heaks, et hagejale arvutati tema enda trahv, siis leiab hageja, et komisjon oleks pidanud võtma arvesse pärast seda omandamist olemasolevaid kergendavaid asjaolusid, ja seda vähemalt vastutust puudutavas osas.
104 Komisjon palub käesolev väide tagasi lükata.
– Üldkohtu hinnang
105 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskusastet (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 623), et kindlaks määrata, kas nende puhul tuleb arvesse võtta kergendavaid või raskendavaid asjaolusid.
106 Suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 3 esimese taande kohaselt on kergendavaks asjaoluks see, kui ettevõtjal on rikkumise toimepanemises „puhtalt passiivne või käsutäitja roll”, juhul kui see on tõendatud. See passiivne roll eeldab, et asjaomane ettevõtja hoidis „madalat profiili”, mida iseloomustab aktiivse osalemise puudumine konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamisel (vt selle kohta Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 167).
107 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib tegurite hulgas, mis tõendavad ettevõtja passiivset rolli kartellis, arvesse võtta eelkõige tema märgatavalt ebakorrapärasemat kohtumistel osalemist, võrreldes kartellikokkuleppe tavaliste pooltega, tema hilisemat sisenemist rikkumise esemeks olevale turule, sõltumata tema osalemise kestusest, või ka rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajate poolt selle kohta tehtud sõnaselgete avalduste olemasolu (eespool punktis 106 viidatud Üldkohtu otsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 168, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 331).
108 Üldkohus on juba täpsustanud, et asjaolu, et ühes ja samas kartellis osalevad ettevõtjad võisid olla aktiivsemad kui konkreetne osaleja, ei tähenda automaatselt, et tal oli puhtalt passiivne või käsutäitja roll. Üksnes tema täielikku passiivsust võiks võtta arvesse ning seda peab tõendama selle väite esitanu (vt selle kohta Üldkohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02, T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 611).
109 Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et ei saa nõustuda ühegi argumendiga, mis puudutab hageja passiivset või käsutäitjat rolli kartellikokkuleppes. Need argumendid on esitatud kolmes rühmas: esimene käsitleb eelkõige Trioplast Wittenheimi puudumist Valveplasti koosolekutelt ning tema turuseisundit, teine puudutab tema osalemiselt alarühmades ning viimane on seotud asjaoludega, mis leidsid aset pärast 1999. aastat.
110 Esiteks tuleneb vaidlustatud otsuse I lisast, mis sisaldab mitmeid üksikasju Valveplasti 1984.–2002. aastani toimunud koosolekute kohta, et välja arvatud pärast 1999. aastat (mida on mainitud eespool punktides 44–50), oli Trioplast Wittenheim Valveplasti koosolekutel korrapäraselt kohal ning et mõnel korral ta vabandas oma puudumise pärast. Neid andmeid ei ole vaidlustatud ning ilma, et selles etapis oleks vaja analüüsida Trioplast Wittenheimi poolt alarühmades osalemise sagedust, ei saa käesolevas asjas komisjonile ette heita seda, et ta ei tunnistanud selle äriühingu passiivset või käsutäitja rolli Valveplasti koosolekutel osalemise piiratuse tõttu.
111 Sellega seoses tuleb täpsustada, et komisjonil ei olnud samuti põhjust eeldada, et teistel ettevõtjatel oli tegelikke kahtlusi Trioplast Wittenheimi osalemise suhtes. Hageja ei ole selles osas esitanud tõendeid, nagu teiste kartellikokkuleppes osalejate avaldused Trioplast Wittenheimil erilise rolli kohta. Hageja kinnitused tuginevad ainult Valveplasti koosolekute protokollide sisule, mis ei õigusta järeldusi, mida ta nendest soovib teha. Märkus, mis sisaldub 2. märtsi 1993. aasta koosoleku protokollis, mis puudutab Trioplast Wittenheimi esindaja G. „passiivse osalemise” muutumist „aktiivseks osalemiseks”, ei ole tingimata viide sellele, et teistel osalejatel oli kahtlusi selle äriühingu osalemises kui sellises, kuna enne 1992. aastat esindasid teda teised isikud. Igal juhul näitab protokoll, et G. tegevus muutus aktiivseks kartellikokkuleppes osalemiseks alates märtsist 1993. Asjaolu, et 2000. aastal tehti ühele Valveplastis osalejale ülesandeks võtta ühendust Trioplast Wittenheim esindajaga, et arutada selle äriühingu esindamist tulevikus, ei õigusta samuti iseenesest tema kartellikokkuleppes osalemise kahtluse alla seadmist.
112 Mis puudutab kinnitust, et Trioplast oli turul vähetähtis ettevõtja, siis tuleb rõhutada, et see ei ole nii ning et Trioplast Wittenheim tegutses nii asjakohasel turul kui ka Valveplastis ja alarühmades. Vaidlustatud otsuse põhjendustest 134, 135 ja 400 nähtub, et Trioplast tootis kõiki nelja toodet, mis on kartellikokkuleppe esemeks, st avatava suuga kilekotid, klappkotid, VTS kotid ning pakkekotid. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 173, 179, 185 ja 205, osales Trioplast Wittenheim sellega seoses mitte ainult Valveplasti tegevuses, vaid pakkekottide, Prantsusmaa ja Beneluxi maade alarühmas.
113 Samuti on alusetu kinnitus, et Trioplast Wittenheimil ei olnud ennetavat lähenemist küsimuste osas, mida konkurentsivastase tegevuse raames arutati. Nagu nähtub vaidlustatud otsusest ja eelkõige selle põhjendusest 802, osales Trioplast Wittenheim, kes on üks kartelli asutajaliige, korduvalt mitmes mainitud kooskõlastatud tegevuses, milleks on eelkõige teabevahetus seoses müügimahtude ja turuosadega ning klientide jaotamine.
114 Teiseks, mis puudutab asjaolu, et Trioplast Wittenheim osales kuuest alarühmast ainult kolmes ning lahkus nendest alarühmadest kõige hiljem 1997. aastal, siis tuleb esiteks märkida, et kolmes alarühmas osalemine ei ole teiste kartellikokkuleppes osalejatega võrreldes eriti harv, millest annab tunnistust sarnane osalemine alarühmade tasemel. Vaidlustatud otsuse põhjendustest 173–185 nähtub, et ainult äriühingud Wavin ja Fardem Packaging osalesid rohkem kui kolme alarühma koosolekutel. Teiseks, võttes arvesse asjaolu, et Trioplast Wittenheim osales tegelikult eespool viidatud kolmes alarühmas ligikaudu kolme neljandiku rikkumise kestuse ajal, siis ei saa teha järeldust, et lahkumine nendest alarühmadest võiks tähendada Trioplast Wittenheimi passiivset rolli.
115 Mis puudutab hageja argumenti, et Trioplast Wittenheimi rikkumine alarühmades osalemise osas oli aegunud, siis piisab, kui märkida, et hageja ei vaidlusta rikkumise kvalifitseerimist ühe ja jätkuva rikkumisena. Arvestades seda, et üks ja jätkuv rikkumine lõppes 26. juunil 2002 ning seda ei saa seega lugeda aegunuks, on Trioplast Wittenheimi osalemise lõppemine alarühmades asjakohatu.
116 Kolmandaks tuleb märkida, et – isegi kui eeldada, et hageja ei olnud üldse teadlik Valveplasti konkurentsivastasest tegevusest, kui ta Trioplast Wittenheimi 1999. aastal omandas – ta ei ole tõendanud, et tema tütarettevõtja oli eespool punktis 108 viidatud kohtupraktika tähenduses täielikult passiivne osalemisel kartellikokkuleppes ajavahemikus jaanuar 1999 – juuni 2002. Nagu nähtub esimese väite kolmanda osa analüüsist ja eelkõige eespool punktidest 44 ja 45, osales Trioplast Wittenheim 2001. aastal kolmel koosolekul, mille jooksul töötati välja kaks kartellikokkuleppe põhielementi, st hindade arvutamise meetod ning internetioksjonite kooskõlastamine.
117 Teine väide tuleb tagasi lükata, kuna hageja ei ole tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta ei vähendanud kergendavate asjaolude alusel summat, mille ulatuses hageja on trahvi tasumise eest solidaarselt vastutav.
Neljas väide, mis käsitleb koostöötaotlust
– Poolte argumendid
118 Hageja leiab, et esialgse trahvisumma vähendamine 30% võrra, mille komisjon määras koostööteatise peatükki D kohaldades, oleks pidanud olema suurem.
119 Hageja märgib kõigepealt, et pärast tema trahvisumma vähendamise taotlust tegid Trioplast Wittenheim ja tema ise komisjoniga tõhusalt koostööd. Ta väidab esiteks, et ta esitas avaldused ja dokumendid, mida komisjon kasutas rikkumise identifitseerimiseks, ning teiseks, et asjaolu, et ta haldusmenetluses vaidlustas vastuväiteteatisest nähtuvaid teatud faktilisi asjaolusid, ei oleks pidanud viima trahvisumma vähendamise piiramiseni. Hageja rõhutas ainult teatud asjaolusid, millest komisjon õigesti aru ei saanud, ilma et ta oleks kunagi konkurentsivastase tegevuse olemasolu vaidlustanud. Seejärel tegi komisjon mitu muudatust faktiliste asjaolude esitamisel. Sellega seoses leiab hageja, et tal peab olema õigus viidata faktiliste asjaolude hinnangule, mis „napilt” erineb komisjoni hinnangust, ilma et teda siiski karistataks tema koostööteatise arvessevõtmise osas.
120 Seejärel märgib hageja, et komisjon kohaldas Bischof+Klein suhtes 25% vähendamist ning et vaidlustatud otsuse kohaselt aitas selle ettevõtja trahvisumma vähendamisele kaasa see, et vastuväiteteatises toodud faktiliste asjaolude sisulist õigsust ei ole vaidlustatud. Kuna ka hageja ei vaidlustanud konkurentsivastase tegevuse olulisust ning kuna ta esitas rohkem tõendeid kui Bischof+Klein, oleks komisjon pidanud tema suhtes kohaldama suuremat vähendamist.
121 Komisjon palub käesolev väide tagasi lükata.
– Üldkohtu hinnang
122 Tuleb meenutada, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi küsimustes ulatuslik kaalutlusõigus ning ta võib sellega seoses võtta arvesse mitut asjaolu, mille hulgas on asjaomaste ettevõtjate koostöö komisjoni talituste poolt läbiviidava uurimise ajal. Selles raamistikus peab komisjon andma keerulisi faktilisi hinnanguid, näiteks iga selle ettevõtja koostöö küsimuses (Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 81).
123 Komisjonil on sellega seoses ulatuslik kaalutlusõigus ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, võrreldes eeskätt teiste ettevõtjate panusega (eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 88). Siiski ei tohi komisjon selle hindamise raames rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet (Üldkohtu 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑452/05: BST vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 142).
124 Koostööteatises täpsustas komisjon, millistel tingimustel võib kartelli suhtes läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid makstava trahvi tasumisest vabastada või selle summat vähendada.
125 Koostööteatise peatükk D näeb ette:
„1. Kui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik peatükkides B ja C nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra.
2. Selline olukord esineb eelkõige, kui:
– ettevõtja esitab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toimunud rikkumise olemasolu kinnitada,
– ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.”
126 Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et komisjon tõdes vaidlustatud otsuses, et hageja üksikasjalikud selgitused kartellikokkuleppe toimimise kohta Valveplastis ja alarühmades, eelkõige Prantsusmaa alarühmas, samuti kvootide, klientide määramise ja turuosade tabeli tähtsuse kohta aitasid kaasa rikkumise olemasolu kinnitamisele. Teiseks võttis komisjon arvesse asjaolu, et hageja vaidlustas vastuväiteteatisest nähtuvad teatud faktilised asjaolud. Nende kaalutluste tõttu vähendas ta hageja trahvisummat 30%.
127 Mis puudutab kõigepealt komisjoni järeldust, et hageja vaidlustas vastuväiteteatisest nähtuvad teatud faktilised asjaolud ning seetõttu vähendati väiksemas ulatuses summat, mille eest hageja on solidaarselt vastutav, siis ei saa asuda seisukohale, et tegemist on ilmse hindamisveaga.
128 Vaidlustatud otsusest nähtub, et hageja vaidlustas teatud vastuväiteteatises esitatud faktilised asjaolud viisil, mis läheb kaugemale puhtast viitest faktilistele andmetele, mida komisjon valesti tõlgendas. Vaidlustatud otsuse põhjenduste 275 ja 276 kohaselt väitis hageja, et Trioplast Wittenheim ei olnud seotud internetioksjonite kooskõlastamise korra kehtestamisega. Siiski on tuvastatud, et Trioplast Wittenheim osales Valveplasti 8. juuni 2001. aasta koosolekul, mille käigus seda küsimust arutati, ning et ta ei ole avalikult teatanud, et ta ei loe end koosolekul arutatuga seotuks. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 301 kohaselt lükkas hageja tagasi Wittenheimi igasuguse osalemise VTS kottide hinna arvutamise meetodi väljatöötamises, samas kui on selge, et viimane osales Valveplasti 15. septembri 2000. aasta koosolekul, kus otsustati selleteemalise töögrupi moodustamine. Trioplast Wittenheim ei ole samuti avalikult teatanud, et ta ei loe end sellel koosolekul arutatuga seotuks.
129 Neid hageja poolt haldusmenetluse ajal esitatud vastuväiteid ei saa pidada faktiliste asjaolude hinnanguks, mis „napilt” erineb komisjoni hinnangust. Need vastuväited käsitlevad kartelli kahte põhielementi, milleks on internetioksjonite kooskõlastamine ning hindade arvutamise meetod. Pealegi ei sea seda hinnangut kahtluse alla asjaolu, et pärast hageja vastust on vaidlustatud otsus faktide esitamise osas mõneti erinev võrreldes vastuväiteteatisega.
130 Mis puutub hageja olukorra võrdlemisse Bischof+Kleini olukorraga, kellele pealegi kohaldati väiksemas ulatuses vähendamist kui hagejale kohaldatud 30%, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 851 nähtub, et Bischof+Klein märkis oma vastuses vastuväiteteatisele, et ta ei vaidlusta faktide sisulist õigsust, nagu need nähtuvad nimetatud teatisest. Seega ta täitis koostööteatise peatüki D lõike 2 teist taanet, erinevalt hagejast, kes – nagu nähtub toimikust – ei ole kunagi sellele sättele otse viidanud.
131 Kuigi on tuvastatud, et hageja vaidlustas teatud faktilised asjaolud haldusmenetluses, ei ole ta esitanud mingeid tõendeid, mis näitaksid, et vaatamata vastuväiteteatise vastuses sisalduvale avaldusele, on Bischof+Klein faktide sisulise õigsuse nimetatud menetluse ajal vaidlustanud. Seega isegi juhul, kui komisjon esiteks vähendas Bischof+Kleinile määratud trahvi summat või vähendas seda rohkem, kui talle oleks muidu määratud, põhjendusel et see ettevõtja ei ole vaidlustanud faktide sisulist õigsust, ning teiseks ei kohaldanud sellist vähendamist hageja suhtes, ei saa tõdeda, et tegemist on ilmse hindamisveaga.
132 Lõpuks tuleb märkida, et hageja ei ole väitnud ega veel vähem tõendanud, et tema poolt komisjonile esitatud tõendid aitasid paremini rikkumise olemasolu kinnitada kui Bischof+Kleini panus. Seega ei saa nõustuda, et siinkohal on tegemist komisjoni veaga.
133 Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.
Viies väide, mis käsitleb proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist
– Poolte argumendid
134 Hageja väidab, et komisjon rikkus proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.
135 Esiteks leiab ta, et on ebaproportsionaalne, et rikkumises osalenud ettevõtjate liidetud trahvid, st 290,71 miljoni euro suurune summa pärast käibest 10% moodustava piirmäära ning koostööteatise kohaldamist (ja enne seda üle 600 miljoni euro suurune summa), ületavad kogu asjakohase turu aastakäibe, mis on ligikaudu 250 miljonit eurot. Hageja heidab komisjonile samuti ette asjaolu, et Trioplast Wittenheimi ja tema trahv, mis määrati solidaarvastutuse raames, on liiga suured võrreldes asjaomase turu käibega. Sellega seoses vaidlustab hageja asjaolu, et Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2597) on käesolevale asjale kohaldatav, kuna erinevalt hagejast oli Archer Daniels Midlandil vaatluse all olevas kartellikokkuleppes juhtroll.
136 Teiseks leiab ta, et komisjon kohtles sarnaseid juhtumeid erinevalt ning ei võtnud arvesse oma praktikat trahvide osas. Esiteks viitab hageja teistele asjadele nagu näiteks metioniini juhtum (Juhtum C.37.519 – Metioniin, ELT 2003, L 255, lk 1), milles määratud trahvide ja asjakohase turu käibe vaheline seos oli mõistlikum. Teiseks väidab hageja, et Trioplast Wittenheimi trahvisumma on käibe suhtes ebaproportsionaalsem kui teistel vaidlustatud otsuse adressaatidel, nagu äriühingud Bischof+Klein, Nordenia International ja Cofira-Sac.
137 Hageja lisab, et esimesse kategooriasse kuuluvatele ettevõtjatele määratud lähtesumma ning neljandasse kategooriasse kuuluvatele ettevõtjatele määratud lähtesumma on ligikaudu neli ühele. Tema arvates oleks Trioplast Wittenheimi lõpliku trahvi summat tulnud vähendada nii, et see oleks võrdne vähemalt (ligikaudu) veerandi esimesse kategooriasse määratud Bischof+Kleini poolt tasumisele kuuluvale trahvi lõppsummaga.
138 Kolmandaks väidab ta, et Trioplast Wittenheim on vähetähtis majandustegevuses osaleja, tal puudub oluline mõju turule ning ta ei saanud oma osalemisest konkurentsivastases tegevuses mingit kasu. Sellega seoses märgib hageja, et 7,3 miljoni euro suurune summa, mille eest ta on solidaarselt vastutav, on 21 korda suurem kui Trioplasti asjaomaste toodete müümise liidetud kasum aastatel 1999, 2000 ja 2001. Lisaks ei võtnud komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse seda, kas Trioplast Wittenheim suudab seda tegelikult tasuda. Hageja leiab, et viimase pankrotti oleks saanud vältida, kui komisjon oleks võtnud arvesse tema ebakindlat olukorda ning kui ta oleks vaidlustatud otsust vastu võttes tuvastanud tema eelneva omaniku ehk FLS Plasti otsese rahalise vastutuse.
139 Neljandaks väidab ta, et käesolevas asjas määratud trahvid oleksid olnud märgatavalt väiksemad, kui oleks kohaldatud uusi suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta.
140 Komisjon palub käesoleva väite tagasi lükata.
– Üldkohtu hinnang
141 Esiteks ja kuna viies väide käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt on komisjonil iga trahvi suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ning ta ei ole selles osas kohustatud kohaldama täpset matemaatilist valemit (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9855, punkt 47, ja Üldkohtu 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑303/02: Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4567, punkt 151). Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohaselt võetakse trahvisumma määramisel arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust. Lisaks tuleneb trahvisumma reast arvulistest hinnangutest, mis komisjon annab kooskõlas suunistega trahvide arvutamise meetodi kohta. Selle summa määramine sõltub eelkõige erinevatest asjaoludest, mis on seotud kõnealuse ettevõtja käitumisega, nagu raskendavate või kergendavate asjaolude olemasolu (vt selle kohta Üldkohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑1887, punktid 82 ja 85).
142 Kõnealusest õiguslikust raamistikust ei saa järeldada, et komisjon peab tagama, et sel viisil välja arvutatud ning kartelliosalistele määratud trahvide kogusumma oleks proportsionaalne asjaomase kauba mahuga turul rikkumise teataval aastal, võttes eriti arvesse seda, et rikkumine kestis rohkem kui 20 aastat ja et trahvi suurus sõltub ka asjaomase ettevõtja individuaalse käitumisega seotud muudest asjaoludest (vt selle kohta Üldkohtu 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 342).
143 Mis puudutab hageja aastakäibe ja talle määratud trahvi seost, siis tuleb esiteks märkida, et hageja poolt toime pandud rikkumise raskuse kindlaksmääramisel tugines komisjon tegelikult 1996. aasta käibele, ning teiseks, et sellest tulenev 8,5 miljoni euro suurune lähtesumma on madalam, kui komisjon oleks suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkti A kolmanda taande alusel võinud määrata, st 20 miljonit eurot (vt selle kohta Üldkohtu 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 180). Seda analüüsi ei mõjuta iseenesest asjaolu, et komisjon oleks pidanud võtma arvesse käivet aastal, mil hageja asjakohasel turul tegutses.
144 Igal juhul on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 eesmärk vältida seda, et trahvid oleksid ebaproportsionaalsed. Kuna käesoleval juhul ei ületa lõplik trahvisumma käibest 10% moodustavat ülempiiri, ei saa seda pidada ebaproportsionaalseks selle tõttu, et trahvide kogusumma ületab asjakohase turu kogukäibe, ega ka selle tõttu, et nii Trioplast Wittenheimi kui ka hageja trahv ületab nende asjaomase toote vastava aastakäibe (vt selle kohta eespool punktis 135 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 200). Vastupidi hageja väidetule kohaldatakse käibest 10% moodustavat ülempiiri ilma, et peaks arvesse võtma kartellikokkuleppes osaleva ettevõtja konkreetset rolli.
145 Teiseks, mis puudutab väidetavat võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis tuleb esiteks tõdeda seoses võrdlusega, mille hageja tegi komisjoni teiste otsustega trahvide valdkonnas, eelkõige seoses trahvide kogusumma ja asjaomase turumahu proportsiooniga, et need otsused on võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise seisukohalt asjakohased vaid juhul, kui on tõendatud, et nende teiste otsustega seonduvate juhtumite asjaolusid puudutavad andmed, nagu asjaomased turud, tooted, riigid, ettevõtjad ning ajavahemikud, on sarnased käesoleva juhtumi vastavate andmetega (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑59/02: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3627, punkt 316).
146 See, et hageja lihtsalt mainib kogutrahve ning asjaomaste turgude käivet vaatlusalustes otsustes, ei ole piisav järelduse tegemiseks, et käesolevas asjas on täidetud samad tingimused. Nii ei ole hageja tõendanud, et asjaomased turud, tooted, riigid, ettevõtjad ning ajavahemikud on sarnased käesoleva juhtumi vastavate andmetega.
147 Teiseks, mis puudutab hageja võrdlust teiste vaidlustatud otsuse adressaatidega, siis tuleb märkida, et käibest 10% moodustavat ülempiiri kohaldatakse käesolevas asjas äriühingute Bischof+Klein, Nordenia International ja Cofira-Sac suhtes. Seda normi ei kasutatud aga sellise summa vähendamiseks, mille eest hageja on solidaarselt vastutav, mis selgitab suuresti seda, mida hageja peab lõppsummade vaheliseks ebaproportsionaalsuseks. Kohtupraktika kohaselt ei peeta seda diskrimineerimiseks. Erinev kohtlemine on otsene tagajärg maksimaalsele piirmäärale, mis on kehtestatud trahvidele määrusega nr 1/2003, mille õiguspärasust ei ole vaidlustatud ning mida ilmselt kohaldatakse ainult juhtudel, kui kavatsetud trahvi summa ületab 10% asjaomase ettevõtja käibest (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881, punkt 185).
148 Kolmandaks tuleb seoses sellega, et hagejal puudub tulu kartellikokkuleppest, rõhutada, et trahvi määramist ei takista see, et ettevõtja ei saanud rikkumisest mingit tulu, sest vastasel juhul kaotaks trahv oma hoiatava mõju. Sellest järeldub, et komisjonil ei ole kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel tõendada, et rikkumine andis puudutatud ettevõtjatele ebaseadusliku eelise, ega vajaduse korral arvestada, et asjaomasest rikkumisest ei tekkinud kasu (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 4881). See argument on seega tulemusetu.
149 Mis puudutab väidet, et ei ole arvestatud Trioplast Wittenheimi halba finantsolukorda haldusmenetluse ajal, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjonil kohustust trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada ettevõtja puudulikku finantsolukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustega halvemini kohanenud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni (Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82‑102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punktid 54 ja 55).
150 Pealegi, ilma et oleks vaja käsitleda komisjoni tehtud, kuid hageja poolt tegemata jäetud viidet suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 5 alapunktile b, mille kohaselt tuleb arvesse võtta ettevõtja tegelikku maksevõimet, tuleb märkida, et seda kohtupraktikat ei sea need suunised kuidagi kahtluse alla. Tõepoolest, see võime omab tähendust üksnes „konkreetses sotsiaalses kontekstis”, mis seisneb trahvi maksmise tagajärgedes eelkõige töötuse suurenemise näol või puudutatud ettevõtjast tootmisahelas ees- või tagapool olevate majandusharude olukorra halvenemises (Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punktid 105 ja 106). Käesolevas asjas ei esitatud haldusmenetluses ühtegi asjaolu, mis võiks põhjendada sellise konteksti olemasolu.
151 Mis puudutab hageja viidet FLS Plasti olukorrale, siis tuleb tõdeda, et hoolimata asjaolust, et Üldkohus palus tal oma seisukohta kohtuistungil täpsustada, ei ole hageja esitanud tõendeid, mis võimaldaksid seose tuvastamist Trioplast Wittenheimi pankrotistumise ja viisi vahel, kuidas komisjon kohtles FLS Plasti.
152 Neljandaks ei pea võrdlema käesolevas asjas määratud trahvisummasid ning hüpoteetilisi trahvisummasid, mida oleks määratud uute suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta sellisel alusel, nagu hageja soovitab. Käesolevas asjas on asjakohaseks õiguslikuks raamistikuks suunised trahvide arvutamise meetodi kohta ning asjaolu, et komisjon avaldas hiljem uued suunised trahvide arutamise meetodi kohta, ei mõjuta kuidagi varasemate suuniste ajalist kohaldamist.
153 Eeltoodust tuleneb, et viies väide tuleb tagasi lükata.
Kuues väide, mis käsitleb hea halduse ja õiguskindluse põhimõtte järgimist
– Poolte argumendid
154 Hageja heidab komisjonile ette, et esiteks rikkus ta määruse nr 1/2003 sätteid ning selle artikli 23 lõike 1 aluseks olnud põhimõtteid ning teiseks hea halduse põhimõtet, nagu see esineb kohtupraktikas ning 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (EÜT C 364, lk 1). Hageja arvates tuleneb nendest põhimõtetest, et kõik institutsioonide aktid, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi, peavad olema selged ja täpsed ning nendest tuleb adressaati teavitada nii, et nad saavad teha kindlaks selle akti mõju ja tagajärjed.
155 Sellega seoses väidab hageja, et vaidlustatud otsus ei määratle selgelt, mis osas teda peetakse Trioplast Wittenheimi rikkumise eest vastutavaks, ning täpset trahvisummat, mille ta peab lõpuks tasuma. Tegelikult ei ole täpsustatud, kuidas Trioplast Wittenheimile määratud 17,85 miljoni euro suurune trahv tuleb jagada ühelt poolt hageja ning teiselt poolt FLS Plasti ja FLSmidthi vahel, kuna kogusummad, mille eest need emaettevõtjad solidaarselt vastutavad, ületavad Trioplast Wittenheimile määratud summa. Vaidlustatud otsus tõi kaasa õiguskindlusetuse, mis võib viia vaidluse tekkimiseni emaettevõtjate vahel liikmesriigi kohtutes või vahekohtus, kuna nad peavad veel kindlaks määrama oma vastastikuste kohustuste jaotamise.
156 Hageja leiab, et arvestades asjaolu, et liites summad, mille eest järjestikused emaettevõtjad peavad solidaarselt vastutama, ületatakse Trioplast Wittenheimile määratud trahv, ei saa komisjon tugineda oma otsustamisõigusele nõuda trahvi tasumist äriühingult, kes tõenäoliselt on võimeline tasuma. Selles kontekstis märgib ta, et iga emaettevõtja vastutab Trioplast Wittenheimiga solidaarselt ainult rikkumise erineva osa eest. Hageja arvates annab solidaarne vastutus komisjonile ainult õiguse nõuda ühte osa trahvist vastavalt ajavahemikule, kas esiteks FLS Plastilt ja FLSmidthilt või siis Trioplast Wittenheimilt, või teiseks kas hagejalt või siis Trioplast Wittenheimilt. Käesoleval juhul mõtles komisjon välja faktilise solidaarvastutuse ühelt poolt FLS Plasti ja FLSmidthi ning teiselt poolt hageja vahel, millel ei ole mingit õiguslikku alust.
157 Teiseks kordab hageja argumente, mis ta esitas esimese väite esimese osa raames ja mis puudutavad selle asjaolu eiramist, et Trioplast Wittenheim kuulus Compagnie de Saint-Gobainile ning et emaettevõtjate samaaegne vastutus ületab Trioplast Wittenheimile määratud trahvi summa. Ta rõhutab, et komisjon oleks pidanud kasutama tema pakutud meetodeid trahvi arvutamiseks.
158 Komisjon meenutab kõigepealt, et vaidlustatud otsusest nähtub, et Trioplast Wittenheim peab tasuma 17,85 miljoni euro suuruse summa. Sellest summast peavad FLS Plast ja FLSmidth nende solidaarvastutuse raames tasuma maksimaalse summa 15,30 miljonit eurot ning hageja maksimaalse summa 7,73 miljonit eurot. Nende nelja äriühingu iga makse tuleb komisjoni arvates arvutada maha 17,85 miljonit euro suurusest kogusummast. Komisjon väidab, et tal on kaalutlusõigus nõuda maksmist ettevõtjalt, kes kõige tõenäolisemalt selle kohustuse täidab. Kui üks või mitu solidaarselt vastutavat ettevõtjat on summa tasunud, peavad nad ise kindlaks määrama, milline osa tasutust jääb saaja kanda ning millise osa tasutust nad peavad üksteisele hüvitama.
159 Komisjon täpsustab, et ta ei väida, et on olemas solidaarvastutus ühelt poolt FLS Plasti ja FLSmidthi ning teiselt poolt hageja vahel. Hageja vastutab Trioplast Wittenheimiga solidaarselt ainult rikkumise kestuse osas, mis teda puudutab. Lisaks leiab komisjon, et ta ei pidanud täpsustama viisi, kuidas oleks pidanud lõplikult olema jaotatud maksmise kohustus ühelt poolt hageja ja Trioplast Wittenheimi vahel või teiselt poolt FLS Plasti ja FLSmidthi ning Trioplast Wittenheimi vahel.
160 Viidates esimese väite esimese osa raames märgitule, lükkab komisjon seejärel tagasi argumendid vastutuse kohta, mis on seotud ajavahemikuga, mil Trioplast Wittenheim kuulus Compagnie de Saint-Gobainile, ning argumendid Trioplast Wittenheimile määratud trahvisumma ületamise kohta.
– Üldkohtu hinnang
161 Tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis nõuab eelkõige, et igasugune ühenduse õigusnorm, eriti kui sellega kehtestatakse või võimaldatakse kehtestada sanktsioone, oleks selge ja täpne, et puudutatud isikud saaksid ühemõtteliselt aru sellest normist tulenevatest õigustest ja kohustustest ja et nad võiksid tegutseda vastavalt olukorrale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑266/06 P: Evonik Degussa vs. komisjon ja nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 43, ja Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punkt 66).
162 Hageja väited käsitlevad põhiliselt seda, et kuna summade liitmisel, mille eest ühelt poolt hageja ja teiselt poolt FLS Plast ja FLSmidth on solidaarselt vastutavad, ületatakse Trioplast Wittenheimile määratud trahvisummat, ei määratle vaidlustatud otsus täpselt summat, mille ta peab lõpuks tasuma, ning et komisjon mõtles välja faktilise solidaarvastutuse esiteks hageja ja teiseks FLS Plasti ja FLSmidthi vahel.
163 Sellega seoses tuleb meenutada, et kui emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad või on endast kujutanud ühte majandusüksust, mis osales kartellikokkuleppes, siis komisjonil on õigus neid panna solidaarselt vastutama konkurentsieeskirjade rikkumise eest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punktid 58 ja 59).
164 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Trioplast Wittenheim moodustas majandusüksuse järjestikku FLS Plasti ja FLSmidthiga ajavahemikul 31. detsember 1990 – 19. jaanuar 1999 ning hagejaga ajavahemikul 21. jaanuar 1999 – 26. juuni 2002. Seega ei välista miski, et komisjon peab solidaarselt vastutavaks nii FLS Plasti ja FLSmidthi kui hagejat nende tütarettevõtjale Trioplast Wittenheimile määratud trahvi eest. Nii määras komisjon Trioplast Wittenheimile trahvi suurusega 17,85 miljonit eurot ning peab selle trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks ühelt poolt FLS Plasti ja FLSmidthi ning teiselt poolt hagejat vastavalt 15,30 miljoni euro ja 7,73 miljoni euro ulatuses.
165 Nagu väidab komisjon, annab vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punkt f komisjonile pealegi täieliku vabaduse, kas nõuda trahv sisse ühelt või teiselt juriidiliselt isikult vastavalt nende maksevõimele. Nii võib komisjon otsustada, et ta nõuab sisse kogu või osa trahvist tütarettevõtjalt või ühelt või mõlemalt emaettevõtjalt, kes järjestikku tütarettevõtjat kontrollisid, kuni trahv on täielikult tasutud. Kui komisjon otsustab kogu trahvi sisse nõuda emaettevõtjatelt, võib komisjon vajaduse korral nõuda hagejalt sisse maksimaalse summa, mille eest ta on solidaarselt vastutav, st 7,73 miljonit eurot, ning nõuda ülejäänud summa sisse FLS Plastilt ja FLSmidthilt, mis peab tingimata olema väiksem kui 15,30 miljonit eurot, mille eest nad on solidaarselt vastutavad. Komisjon võib vastupidi eelistada aga summa sissenõudmist FLS Plastilt ja FLSmidthilt maksimaalse summa ulatuses, mille eest nad on solidaarselt vastutavad. Sellisel juhul saab ta hagejalt sisse nõuda summa, mis on väiksem summast, mille eest ta on solidaarselt vastutav.
166 Seega näib, et ilma, et oleks võimalik välja tuua trahvide hoiatava mõju põhjendust, seab komisjoni valik vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punkt f kohaldamisel hagejatelt tegelikult sissenõutud summa sõltuvusse summast, mis on sisse nõutud FLS Plastilt ja FLSmidthilt ning vastupidi.
167 On tähtis märkida, et ühelt poolt hageja ning teiselt poolt FLS Plast ja FLSmidth ei olnud kunagi ühine majandusüksus. Need emaettevõtjad moodustasid järjestikku Trioplast Wittenheimiga kaks eraldiseisvast majandusüksust, kes olid individuaalselt vastutavad kartellikokkuleppe eest erinevatel ajavahemikel ja tingimustel. Kuna sel põhjusel ei saa solidaarvastutusega omavahel siduda järjestikuseid emaettevõtjaid, ei luba vaidlustatud otsus komisjonil seada sõltuvusse hagejalt tegelikult sisse nõutud summat teistelt emaettevõtjatelt sisse nõutud summadest ja vastupidi.
168 Sellega seoses on tõsi, et vaidlustatud otsus tuvastab iga emaettevõtja isikliku vastutuse viidatud rikkumise toimepanemises, võttes arvesse seda, kui kaua nad Trioplast Wittenheimi kontrollisid, raskendavate või kergendavate asjaolude puudumist ning nende koostööd komisjoniga uurimise jooksul, nagu nähtub põhjendustest 782, 783, 785–812, 836–841 ja 862–865. Siiski on nii kehtestatud summade puhul tegemist maksimaalsete summadega, mille eest järjestikuste emaettevõtjate solidaarvastutus Trioplast Wittenheimiga komisjoni poolt kindlaks määrati.
169 Kuna ühelt poolt hageja ja teiselt poolt FLS Plast ja FLSmidth ei ole kunagi koos moodustanud majandusüksust, nõuab karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte, et hageja tegelikult makstud summa ei ületa tema solidaarse vastutuse määra. Nimetatud määr vastab hagejale määratud summa osale võrreldes kogusummadega, mille ulatuses järjestikuseid emaettevõtjaid peetakse solidaarselt vastutavaks Trioplast Wittenheimile määratud trahvi tasumise eest. Sellega seoses tuleb märkida, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet, mille kohaselt ettevõtjat tohib karistada üksnes asjaolude eest, mida talle individuaalselt ette heidetakse, kohaldatakse kõigis haldusmenetlustes, mis võivad lõppeda ühenduse konkurentsieeskirjade alusel sanktsioonidega (vt selle kohta Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑62/02: Union Pigments vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5057, punkt 119).
170 Osas, milles vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõike punktis f ei täpsustata hagejale kuuluvat määra, andes samal ajal komisjonile täieliku vabaduse järjestikuste emaettevõtjate – kes ei moodustanud kunagi koos majandusüksust –solidaarvastutuse rakendamiseks, on see säte vastuolus komisjoni kohustusega, mis tal õiguskindluse põhimõtte kohaselt on ja mille sisu on anda hagejale võimalus ühemõtteliselt teada trahvi täpne suurus, mida ta peab tasuma seoses ajavahemikuga, mille ulatuses ta on rikkumise eest Trioplast Wittenheimiga solidaarselt vastutav. Nii rikub vaidlustatud otsus nii õiguskindluse kui ka karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet.
171 Eeltoodut arvestades tuleb kuuenda väitega nõustuda. Seetõttu tuleb tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 esimese lõigu punkt f osas, milles see käsitleb hagejat, ilma et käesolevat väidet oleks vaja analüüsida hea halduse põhimõtte kontekstis.
2. Teise võimalusena esitatud nõue trahvisumma vähendamiseks
172 Osas, milles hageja väited on esitatud tema trahvi vähendamise nõude põhjendamiseks, tuleneb eespool punktidest 94–98, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon kinnitas hageja suhtes rikkumise raskuse hindamiseks võrdlusaastaks aasta 1996. Seega peab Üldkohus määruse nr 1/2003 artikli 31 kohase täieliku pädevuse kasutamise raames kindlaks määrama uue lähtesumma sellise summa arvutamiseks, mille ulatuses hageja on solidaarselt vastutav tema tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest. Eeltoodud kaalutlusi arvestades leiab Üldkohus, et käesoleva asja asjaolusid, nagu need tulenevad toimikust, õiglaselt hinnates tuleb hageja lähtesummaks määrata 3 miljonit eurot.
173 Seetõttu ja võttes arvesse esiteks suurendamist vastavalt hageja kartellikokkuleppes osalemise kestusele ning teiseks vähendamist koostööteatise alusel, mida mõlemat tuleb teha, tuleb hagejale määratud summaks kinnitada 2,73 miljonit eurot. Eespool punktis 171 tehtud järeldusest nõustuda kuuenda väitega tuleneb, et see summa on alus, mille põhjal tuleb kindlaks määrata hageja osakaal sellises solidaarvastutuses, mis järjestikustel emaettevõtjatel on Trioplast Wittenheimile määratud trahvi maksmise eest.
174 Kuna hagejale kuuluva määra arvutamiseks kindlasti vajalikud asjaolud, millele on viidatud eespool punktis 169 ja mille hulka kuulub teistele Trioplast Wittenheimi emaettevõtjatele määratud summa, ei ole lõplikud ning neid ei tuvastata käesoleva menetluse raames, peab komisjon oma ELTL artiklist 266 tuleneva kohustuse raames võtta vajalikud meetmed käesoleva kohtuotsuse täitmiseks määrama kindlaks hagejale kuuluva määra selleks kindlasti vajalike asjaolude põhjal.
Kohtukulud
175 Kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Üldkohus määrata kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.
176 Kuna käesolevas asjas rahuldati hageja esitatud hagi osaliselt, siis leiab Üldkohus, et hageja kannab ise pool oma kohtukuludest ning temalt tuleb välja mõista pool komisjoni kohtukuludest, komisjon aga kannab ise pool oma kohtukuludest ning temalt tuleb välja mõista pool hageja kohtukuludest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 30. novembri 2005. aasta otsuse K(2005) 4634 (lõplik), mis käsitleb EÜ artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum COMP/F/38.354 – Tööstuslikud kotid), artikli 2 esimese lõigu punkt f Trioplast Industrier AB‑d puudutavas osas.
2. Kinnitada Trioplast Industrierile määratud summaks 2,73 miljonit eurot, mille põhjal tuleb kindlaks määrata tema osakaal sellises solidaarvastutuses, mis järjestikustel emaettevõtjatel on Trioplast Wittenheim SA‑le määratud trahvi maksmise eest.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Mõista pool komisjoni kohtukuludest välja Trioplast Industrierilt, kes ühtlasi kannab ise poole oma kohtukuludest.
5. Mõista pool Trioplast Industrieri kohtukuludest välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise poole oma kohtukuludest.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. septembril 2010 Luxembourgis.
Sisukord
Vaidluse taust
Haldusmenetlus
Vaidlustatud otsus
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõuded
Esimene väide, mis käsitleb vigu rikkumise kestuse ja trahvisumma kindlaksmääramisel
Esimese väite kolmas osa, mis käsitleb rikkumise kestuse kindlaksmääramise õiguspärasust
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Esimese väite esimene osa, mis käsitleb trahvi arvutamise meetodi õiguspärasust
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Esimese väite teine osa, mis käsitleb trahvi arvutamisel rikkumise raskuse kindlaksmääramise õiguspärasust
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Teine väide, mis käsitleb komisjoni poolt kergendavate asjaolude kohaldamisest keeldumise põhjendatust
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Neljas väide, mis käsitleb koostöötaotlust
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Viies väide, mis käsitleb proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Kuues väide, mis käsitleb hea halduse ja õiguskindluse põhimõtte järgimist
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
2. Teise võimalusena esitatud nõue trahvisumma vähendamiseks
Kohtukulud