ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)
3. oktoober 2012(*)
Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Taotlus tutvuda teatud dokumentidega, mida vahetati menetluse kestel endise Jugoslaavia rahvusvahelise kriminaalkohtuga – Juurdepääsu keelamine – Oht kahjustada rahvusvahelisi suhteid – Oht kahjustada kohtumenetlust ja õigusnõustamist
Kohtuasjas T‑63/10,
Ivan Jurašinović, elukoht Angers (Prantsusmaa), esindaja: advokaat N. Amara‑Lebret,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad C. Fekete ja K. Zieleśkiewicz, hiljem C. Fekete ja J. Herrmann,
kostja,
mille ese on peamiselt nõue tühistada nõukogu 7. detsembri 2009. aasta otsus, millega keelduti võimaldamast hagejal tutvuda otsustega, mis käsitlesid endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule dokumentide esitamist, mida see kohus Ante Gotovina kohtuasja raames palus, ning kogu kirjavahetusega, mida Euroopa Liidu institutsioonid ja see kohus kõnealuse kohtumenetluse raames pidasid, sealhulgas võimalikud lisad, eelkõige selle kohtu ja A. Gotovina advokaatide esitatud esialgsed taotlused,
ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse, M. Prek, J. Schwarcz (ettekandja) ja A. Popescu,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. aprilli 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Ivan Jurašinović palus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel 4. mai 2009. aasta kirjaga Euroopa Liidu Nõukogu peasekretärilt võimalust tutvuda liidu vaatlejate aruannetega, kes olid Horvaatia Knini piirkonnas 1.–31. augustini 1995 (edaspidi „1995. aasta augusti aruanded”), ning dokumentidega, mis kannavad viidet „ECMM RC Knin Log reports”.
2 Nõukogu vastas hageja 27. juuni 2009. aasta kordustaotlusele 21. septembri 2009. aasta otsusega ja võimaldas tutvuda osaliselt nendest 1995. aasta augusti aruannetest kaheksaga. Selles otsuses märkis nõukogu eelkõige, et ta võimaldas endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (edaspidi „EJRK”) menetluses oleva A. Gotovina kohtuasja pooltel tutvuda 1995. aasta augusti aruannetega, lähtudes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Julgeolekunõukogu kehtestatud põhimõttest rahvusvahelise koostöö kohta rahvusvahelise kohtuga.
3 Hageja palus 19. novembril 2009 esitatud hagiga, mis kandis kohtuasja numbrit T‑465/09, Üldkohtul eelkõige tühistada nõukogu 21. septembri 2009. aasta otsus.
4 1. oktoobri 2009. aasta kirjaga palus hageja nõukogu peasekretärilt võimalust tutvuda otsustega, mis käsitlesid EJRK‑le dokumentide esitamist, mida see kohus A. Gotovina kohtuasja raames palus, ning kogu kirjavahetusega, mida liidu institutsioonid ja EJRK kõnealuse kohtumenetluse raames pidasid, sealhulgas võimalikud lisad, eelkõige selle kohtu ja kaitseadvokaatide esitatud esialgsed taotlused.
5 Nõukogu peasekretär jättis 1. oktoobri 2009. aasta dokumentidega tutvumise taotluse 23. oktoobri 2009. aasta otsusega rahuldamata. Peasekretär märkis, et ta ei ole kohtumenetluse tõendite hulgas tuvastanud ühtegi otsustele vastavat dokumenti, mis käsitleb dokumentide esitamist EJRK‑le, ega kirjavahetust tema ja EJRK prokuröri büroo vahel, mis puudutaks võimalust tutvuda juurdluse huvides A. Gotovina kohtuprotsessi ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks Euroopa Ühenduse järelevalvemissiooni (edaspidi „ECMM”) arhiivimaterjalidega, ning mida ei võiks vastavalt EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artiklile 70 B avalikustada. Lõpetuseks järeldas ta, et sellele kohtule esitatud dokumentide avalikustamise üle on pädev otsustama EJRK ja mitte nõukogu.
6 Hageja esitas 3. novembril 2009 dokumentidega tutvumise kordustaotluse (edaspidi „kordustaotlus”).
7 Nõukogu jättis kordustaotluse 7. detsembri 2009. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
8 Vaidlustatud otsuses meenutas nõukogu esmalt, et dokumendid, mis kuuluvad ECMM arhiivimaterjalide hulka, tehti EJRK prokurörile kättesaadavaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu poolt kehtestatud lojaalse koostöö alusel rahvusvahelise kohtuga ning need saadeti EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artikli 70 B alusel konfidentsiaalselt EJRK prokuröri büroole. Seejärel teavitas nõukogu hagejat, et ta andis loa saata nende arhiivimaterjalide hulka kuuluva mitme dokumendi osalised tekstid A. Gotovina kaitsjale. Seoses hageja poolt taotletud dokumentidega kinnitas nõukogu esiteks, et sellist otsust, mis käsitleks A. Gotovinat puudutava menetluse raames dokumentide esitamist EJRK‑le, ei ole olemas. Teiseks osutas nõukogu, et ta loendas kokku 40 dokumenti, mis sisaldavad peasekretäri, ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (edaspidi „PSKE”), EJRK prokuröri ja kohtukoja kirju ning A. Gotovina kaitsja ja PSKE vahelist kirjavahetust.
9 Kordustaotluse rahuldamata jätmiseks esitas nõukogu hagejale vastuväitena erandid, mis tuginevad rahvusvaheliste suhete ja kohtumenetluste kaitsele ning on sätestatud vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes ja artikli 4 lõike 2 teises taandes. Tema sõnul sisaldavad taotletud dokumendid A. Gotovinat puudutava menetluse korraldamisega seotud konfidentsiaalset teavet, mille eest on vastutav EJRK, kes saab ainsana kaaluda kaasatud poolte huve ning määrata kindlaks, kas nende dokumentide avalikustamine võib ühte menetluspooltest ja õiglast menetlust kahjustada. EJRK on leidnud, et need dokumendid ei ole mõeldud üldsusele kättesaadavana. Nõukogu oli seisukohal, et dokumentide avalikustamine ohustaks käimasoleva kohtumenetluse tõrgeteta toimimist ning lojaalset koostööd rahvusvahelise kohtuga. Lisaks seaks ECMM‑i tegutsemise ajal koostatud aruannete (edaspidi „aruanded”) avalikustamine ohtu liidu ja liikmesriikide rahvusvahelised suhted asjaomaste Lääne‑Balkani riikidega, kuna aruannetes sisalduv teave on jätkuvalt tundliku sisuga ning nende aruannete konfidentsiaalsus on oluline tegur usalduse tugevdamisel liidu dialoogi ja koostöö puhul selle Euroopa piirkonna riikidega.
10 Vaidlustatud otsuse lisas esitas nõukogu loetelu 40 dokumendist, millega tutvumist taotluses paluti, koos viitega, kas need on EJRK koduleheküljel kohtuandmebaasist kättesaadavad või mitte.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hageja esitas käesoleva kohtuasja algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. veebruaril 2010.
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista nõukogult hageja kasuks välja menetluskulud summas 2000 eurot ilma maksudeta ehk 2392 eurot koos maksudega, millele lisandub hagiavalduse registreerimise kuupäevast alates Euroopa Keskpanga intressimääraga intress.
13 Nõukogu palub Üldkohtul:
– otsustada, et puudub vajadus otsuse tegemiseks vaidlustatud otsuse tühistamisnõuete osas, mis puudutavad nimetatud otsuse lisas olevas loetelus esitatud dokumente nr 13, 14, 16, 18, 24, 27, 30 ja 31;
– jätta hagi ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
14 Hageja palus 6. septembril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud taotlusega Üldkohtul teha menetlust korraldava meetme raames korraldus esitada dokument, milles nõukogu konsulteeris EJRK‑ga võimaluse üle hagejale aruanded esitada, ning EJRK sellekohane vastus nõukogule.
15 Üldkohus palus 23. septembri 2011. aasta määrusega nõukogul esitada Üldkohtule kõik dokumendid, millega hagejale keelduti vaidlustatud otsuse alusel tutvumise võimaldamisest. Nende dokumentide esitamise tähtaega, mis algselt oli 13. oktoober 2011, lükati nõukogu palvel kolmel korral edasi kuni 16. veebruarini 2012, mil need dokumendid Üldkohtule esitati.
16 Kuigi kohtuistung määrati 16. novembrile 2011, lükati kolmel korral selle toimumist nõukogu palvel edasi, vastavalt 18. detsembrile 2011, 18. jaanuarile ning seejärel 21. märtsile 2012, ning ühel korral hageja palvel 25. aprillile 2012.
17 Hageja esitas 25. oktoobri 2011. aasta kirjaga oma märkused taotletud dokumentide esitamise tähtaja esimese pikendamise kohta ning kohtuistungi toimumise kuupäeva edasilükkamise kohta. See kiri lisati toimikusse.
18 Hageja esitas 7. detsembri 2011. aasta kirjaga Üldkohtule EJRK esimese kohtukoja 14. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas prokurör vs. Ante Gotovina, Ivan Čermak ja Mladen Markač ning palus Üldkohtul teha otsus nõukogu esindajate menetlusest kõrvaldamise kohta vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 41 lõike 1 teisele lõigule. Kuna kiri ja EJRK otsus lisati toimikusse, siis esitas nõukogu 13. jaanuaril 2012 oma märkused.
19 Hageja esitas 31. jaanuari 2012. aasta kirjaga Üldkohtule kokku viis dokumenti, mille ta sai EJRK kantseleilt. Kuna see kiri ja need dokumendid lisati toimikusse, siis esitas nõukogu 27. veebruaril 2012 oma märkused.
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ese
20 Hageja väidab hagiavalduses, et arvestades taotletud dokumentide laadi, milleks on nõukogu otsused, mis käsitlesid EJRK‑le dokumentide esitamist, mida see kohus A. Gotovina kohtuasja raames palus, ning kogu liidu institutsioonide ja EJRK vaheline kirjavahetus, sealhulgas lisad, ei saa vastuväitena tema dokumentidega tutvumise taotlusele tugineda erandile, mis põhineb avaliku huvi kaitsel seoses rahvusvaheliste suhetega. Ta jõudis järeldusele, et aruannete esitamine on hagi ese kohtuasjas T‑465/09: Jurašinović vs. nõukogu.
21 Kohtuistungil küsiti hagejalt, kas tuleb mõista, et ta soovib vaidlustatud otsuse tühistamist üksnes osas, milles nõukogu keeldus võimaldamast tutvumist kõigi muude dokumentidega peale aruannete. Hageja vastas, et ta soovis kõigi dokumentide esitamist, millega tal ei võimaldatud tutvuda, ning ta ei arva tühistamisnõuete hulgast välja keeldumist esitada talle aruanded, mis sisalduvad nõukogu ja EJRK vahelise kirjavahetuse lisades.
Tühistamisnõuete vastuvõetavus
22 Nõukogu väitis kostja vastuses, et vaidlustatud otsuse tühistamise nõuded on põhjendatud huvi puudumise tõttu osaliselt vastuvõetamatud, kuna hagi esitamise kuupäeval oli kaheksa dokumenti nendest, millega tutvumise võimaldamist hageja taotles, EJRK poolt avalikustatud. Nõukogu meenutas, et vaidlustatud otsuse lisaks olevas taotletud dokumentide loetelus mainis ta, et need kaheksa dokumenti on interneti kaudu EJRK kohtuandmebaasist kättesaadavad.
23 Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse lisaks olev loetelu sisaldab märget, et dokumendid nr 13, 14, 16, 18, 24, 27, 30 ja 31 on saadaval ning joonealune märkus viitab, et EJRK on need oma kohtuandmebaasi ja EJRK kodulehekülje aadressi kaudu üldsusele kättesaadavaks teinud.
24 Järgnevalt, kuna hageja väidab repliigis, et teatud dokumentide, millega ta soovib tutvuda, levitamine mõne teise üksuse poolt ei puuduta liitu ning et nõukogu soovib oma väitega kinnitada teesi, mille kohaselt on üksnes EJRK‑l õigus avalikustamise üle otsustada, siis tuleb meenutada, et Üldkohus on juba otsustanud, et tühistamishagi otsuse suhtes, millega keeldutakse dokumentidega tutvumise võimaldamisest, on sisutu, kui kolmas isik on kõnealused dokumendid juba kättesaadavaks teinud, taotlejal on võimalus nende dokumentidega tutvuda ning kasutada neid sama õiguspärasel alusel kui siis, kui need oleks talle esitatud määruse nr 1049/2001 kohaselt esitatud taotluse alusel (vt selle kohta Üldkohtu 11. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑290/05: Weber vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41).
25 Hoolimata vaidlustatud otsuses esinevatest viidetest (vt eespool punkt 23) ei nähtu siiski toimikust, et dokumendid nr 13, 14, 16, 18, 24, 27, 30 ja 31 oleks hagi esitamise kuupäeval üldsusele kättesaadavad olnud. Tuleb nentida, et ükski pool ei esitanud ühtegi koopiat nendest dokumentidest ja seoses nende asumisega EJRK koduleheküljel ei esitatud ühtegi täpsustavat viidet. Lisaks märkis nõukogu kohtuistungil, et on võimalik, et need dokumendid, mis olid vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval EJRK läbipaistvuseeskirjade alusel avalikud, liigitati viimase poolt uuesti, mis muutis need konfidentsiaalseks. Muu hulgas toimus see nii tõendite osas, millele on viidatud otsuses prokurör vs. Ante Gotovina, Ivan Čermak ja Mladen Markač (eespool punkt 18), milles EJRK kohtukoda tegi kantseleile korralduse liigitada uuesti 92 kuriteoga seotud tõendit, muutes need konfidentsiaalseks.
26 Sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas tuleb seega nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata, kuna toimikust ei nähtu, et dokumendid nr 13, 14, 16, 18, 24, 27, 30 ja 31 olid hagi esitamise kuupäeval üldsusele kättesaadavad.
Tühistamisnõuete põhjendatus
27 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet, mis tuginevad vastavalt õigusnormi rikkumisele, mis seisneb EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artikli 70 B kohaldamises taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel, ohu puudumisele kahjustada kohtumenetlust ja õigusnõustamist, ohu puudumisele kahjustada avalikku huvi seoses rahvusvaheliste suhetega ning ülekaaluka üldise huvi puudumisele.
Sissejuhatavad märkused
28 Esmalt olgu meenutatud, et määruse nr 1049/2001 eesmärk, nagu nähtub määruse põhjendusest 4 ja artiklist 1, on anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele (Euroopa Kohtu 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑39/05 P ja C‑52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EKL 2008, lk I‑4723, punkt 33).
29 Sellegipoolest võib seda õigust teatud avalikest või erahuvidest lähtudes piirata (Euroopa Kohtu 1. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑266/05 P: Sison vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑1233, punkt 62).
30 Määruse nr 1049/2001 artiklis 4 on kooskõlas põhjendusega 11 täpsustatud, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks mõnd selle artikliga kaitstud huvi (Euroopa Kohtu 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8533, punkt 71).
31 Kui komisjonil palutakse dokument avalikustada, on ta kohustatud igal üksikjuhtumil hindama, kas dokument on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artiklis 4 loetletud eranditega, mis puudutavad üldsuse õigust tutvuda institutsioonide dokumentidega (vt selle kohta eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 35). Võttes arvesse selle määrusega taotletavaid eesmärke, tuleb neid erandeid tõlgendada ja kohaldada täht-tähelt (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 36).
32 Siiski on Euroopa Kohus möönnud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstavate huvide eriti tundlik ja oluline laad ning asjaolu, et institutsioon on kohustatud nimetatud sätte alusel keelduma dokumentidega tutvumise võimaldamisest, kui dokumendi üldsusele avaldamine neid huvisid kahjustaks, teevad institutsioonil sellise otsuse vastuvõtmise keeruliseks ja delikaatseks, eeldades erilist ettevaatlikkust. Seega on niisuguse otsuse puhul vaja kaalutlusruumi (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 35).
33 Lõpuks tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a nimetatud kriteeriumid on väga üldised; nagu sättest selgub, tuleb dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduda siis, kui kõnealuse dokumendi avalikustamine „kahjustaks avalikke huve” seoses eelkõige „rahvusvaheliste suhtega” (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 36).
34 Järelikult peab Üldkohtu kontroll institutsioonide otsuste õiguspärasuse üle, millega keeldutakse dokumentidega tutvumise võimaldamisest määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud erandite alusel, piirduma menetlusnormide järgimise ja põhjenduste esitamise, asjaolude käsitlemise täpsuse ning samuti asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise kontrollimisega (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Sison vs. nõukogu, punkt 34).
35 Seega leidis Euroopa Kohus, et määruse nr 1049/2001 ülesehitusest ja liidu selle valdkonna õigusaktide eesmärkidest nähtub, et õigusemõistmine kui selline on nende õigusaktidega kehtestatud dokumentidega tutvumise õiguse kohaldamisalast välja jäetud (eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 79).
36 Lisaks tuleneb määrusest nr 1049/2001, et õigusemõistmise suhtes läbipaistvuse põhimõtte kohaldamise piirid teenivad eesmärki, et õigust tutvuda institutsioonide dokumentidega teostataks kohtumenetluse kaitset kahjustamata (eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 84).
37 Õigusemõistmise väljajätmine dokumentidega tutvumise õiguse kohaldamisalast, tegemata vahet menetluse erinevate staadiumide vahel, on põhjendatud vajadusega tagada kogu kohtumenetluse vältel poolte vaidluste ja kohtuasja menetleva kohtu otsuse kujunemise segamatu kulgemine (eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 92).
38 Kui nõukogu leiab, et dokumendi avalikustamine kahjustaks kohtumenetlust, nagu on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes, siis peab ta kontrollima, kas ei esine ülekaalukat üldist huvi, mis õigustaks avalikustamist vaatamata sellele, et see kahjustab kohtumenetluse vältel poolte vaidluste ja kohtuasja menetleva kohtu otsuse kujunemise segamatut kulgemist (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 44).
39 Selles kontekstis peab nõukogu kaaluma ühelt poolt konkreetset huvi, mida dokumendi avalikustamata jätmisega tuleb kaitsta, ning teiselt poolt eeskätt üldist huvi dokumendi kättesaadavaks tegemise vastu, pidades silmas eeliseid, mis tulenevad, nagu on märgitud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 2, suuremast läbipaistvusest, nimelt kodanike suuremast osalemisest otsustamisprotsessis ja haldusasutuste suuremast legitiimsusest, tulemuslikkusest ja vastutusest kodanike ees demokraatlikus süsteemis (vt selle kohta eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 45).
40 Hagiavalduses sisalduvaid erinevaid väiteid tuleb analüüsida eespool nimetatud seisukohti silmas pidades.
Esimene väide, mis tugineb õigusnormi rikkumisele, mis seisneb EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artikli 70 B kohaldamises taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel
41 Hageja väidab, et dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise puhul võib tugineda üksnes määruse nr 1049/2001 sätetele ning EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artikkel 70 B ei ole asjakohane õiguslik alus. Sellel korral, mis ei puuduta nõukogu ega hagejat, puudub liidu õiguses õiguslik jõud. Lisaks ei keela dokumentide EJRK‑le esitamine nõukogul neid määruse nr 1049/2001 alusel liidu kodanikule edastada, välja arvatud siis, kui need dokumendid on liigitatud tundliku sisuga dokumentideks.
42 Nõukogu vaidleb hageja argumentatsioonile vastu.
43 Hageja tugineb oma esimeses väites vaidlustatud otsuse osale, milles nõukogu kajastas oma suhteid EJRK‑ga ja märkis, et ta edastas viimasele ECMM arhiivimaterjalide hulka kuuluvad dokumendid. Nõukogu täpsustab vaidlustatud otsuse punktis 5, et sellised dokumendid tehti EJRK prokurörile kättesaadavaks „Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu kehtestatud põhimõtte alusel lojaalse koostöö kohta rahvusvahelise kohtuga toimikute läbivaatamiseks, mis puudutasid endise Jugoslaavia territooriumil toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse raskete rikkumiste eest vastutavate isikute kohtu alla andmist”. Nõukogu märgib samuti, et need dokumendid „saadeti EJRK prokuröri büroole konfidentsiaalselt EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artikli 70 B kohaselt” ning osutab selle artikli esimese lõigu sisule.
44 Eespool punktides 28–31 osundatud kohtupraktikast nähtub, et kui institutsioon, kes on saanud määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotluse, kavatseb piirata dokumentidega tutvumise võimaldamist või sellest keelduda, siis peab ta eranditult tuginema ühele või mitmele nimetatud määruse artiklis 4 ammendavalt loetletud erandile dokumentidega tutvumise võimaldamise kohta.
45 Vaidlustatud otsuse punktide 8–17 sõnastusest nähtub, et kõigi taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumiseks tugineb nõukogu eranditele, mis põhinevad vastavalt ohul kahjustada avaliku huvi kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes, ning ohul kahjustada kohtumenetlust ja õigusnõustamist, mis on sätestatud sama määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes.
46 Viite eesmärk, mille nõukogu vaidlustatud otsuse punktis 5 EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artiklile 70 B tegi, on üksnes selgitada konteksti, milles ECMM arhiivimaterjalide hulka kuuluvad dokumendid EJRK organitele esitati, ning rõhutada nende konfidentsiaalsust selle kohtumenetluse kestel. Lisaks tuleb täpsustada, et dokumendid, millele see viide on tehtud, ei ole samad dokumendid, mida hageja taotles. Mis puudutab ECMM arhiivimaterjalide hulka kuuluvaid dokumente, siis võivad need tõepoolest hõlmata aruandeid, kuid mitte liidu institutsioonide ja EJRK vahelist kirjavahetust, sealhulgas nii EJRK kui ka A. Gotovina advokaatide poolt esitatud esialgseid taotlusi.
47 Seega ei kujuta EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artikkel 70 B endast mingil viisil õiguslikku alust, mida nõukogu kasutas dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumiseks.
48 Mis puudutab hageja väidet, et nõukogul on võimatu dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduda põhjendusel, et need edastati EJRK‑le konfidentsiaalselt, välja arvatud juhul, kui need on liigitatud tundliku sisuga dokumentideks määruse nr 1049/2001 artikli 9 tähenduses, siis põhineb see samuti eeldusel, et dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduti EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artikli 70 B alusel. Kuid nagu öeldud, ei ole see nii, kuna nõukogu ei põhjendanud oma otsust dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta mingil viisil asjaoluga, et dokumendid, millega hageja soovis tutvuda, esitati EJRK‑le konfidentsiaalsena.
49 Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis tugineb ohu puudumisele kahjustada kohtumenetlust ja õigusnõustamist, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes
50 Teises väites esitab hageja argumentatsiooni, mis jaguneb kolmeks osaks. Esimeses osas väidab ta, et erand, mis põhineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud kohtumenetluse kaitsel, puudutab üksnes menetlusi liidu või selle liikmesriikide kohtutes ning mitte menetlusi, mis toimuvad rahvusvahelistes kohtutes. Teises osas on hageja arvamusel, et nõukogul ei olnud taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel õigust hinnata EJRK‑s toimunud kohtumenetluse õiglast iseloomu põhjendusel, et ta esitas viimasele nimetatud dokumendid konfidentsiaalsena. Viimasena väidab hageja kolmandas osas, et vaidlustatud otsus toob kaasa edasikaebamise õiguse kaotamise, kuna taotletud dokumentide esitamine sõltub EJRK kohtuotsusest.
51 Esimesele väitele vastamiseks peab Üldkohus määrama kindlaks esiteks, kas erandit, mis tugineb kohtumenetluse kaitsele, võis EJRK kohtumenetluse suhtes kohaldada, teiseks, milliseid dokumente võib käesoleval juhul nimetatud erandi alusel kaitsta, kolmandaks, kas nõukogul oli õigus hinnata EJRK kohtumenetluse õiglast iseloomu, ning neljandaks, kas hageja on kaotanud igasuguse kaebeõiguse seoses taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisega.
– Kohtumenetluse kaitsel põhineva erandi kohaldamine EJRK kohtumenetluse suhtes
52 Hageja sõnul puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erand üksnes liidu ja selle liikmesriikide kohtutes toimuvaid kohtumenetlusi ning mitte menetlusi, mis toimuvad rahvusvahelistes kohtutes, kuna selles määruses ei ole seda ette nähtud. EJRK kohtumenetlust ei ole võimalik sel alusel kaitsta, kuna Euroopa Liit ei ole ÜRO liige ega kuulu seega selle kohtu jurisdiktsiooni alla.
53 Hageja esitatud argumendi kohaselt saab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teise taande sätetes ette nähtud erandiga kaitsta üksnes kohtumenetlusi, mis toimuvad liidu kohtus, st Euroopa Kohtus, Üldkohtus ja Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtus, või mõnes liikmesriigi kohtus.
54 Nõukogu vaidleb hageja argumendile vastu.
55 Olgu meenutatud, et arvestades määrusega nr 1049/2001 taotletavaid eesmärke, tuleb seal sätestatud erandeid tõlgendada ja kohaldada täht-tähelt (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 36). Määruses nr 1049/2001 ei ole siiski seoses artikli 4 lõike 2 teise taande kohaldamisalaga täpsustatud, millised on need kohtud, kelle menetlust võib kaitsta ohu eest, mida kujutab tema menetlusele ühe või mitme dokumendi avalikustamine.
56 Lisaks tuleb nentida, et üldjuhul ei näe määruse nr 1049/2001 artikli 4 sätted, mis näevad ette erandid, mille alusel võib tema valduses olevate dokumentidega tutvumise taotluse saanud institutsioon keelduda nende avalikustamisest, ette ühtegi seost huvide, mida tuleb nende kahjustamise ohu korral kaitsta, ning liidu või selle liikmesriikide vahel. Üksnes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a neljandas taandes on sõnaselgelt ette nähtud, et keelduda võib juhul, kui avalikustamine võib kahjustada avalikke huve, mis on seotud ühenduse või liikmesriigi finants‑, raha‑ või majanduspoliitikaga. Mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3, siis peab ka see silmas liitu, kuna selle eesmärk on kaitsta institutsiooni otsustamisprotsessi.
57 Kui hageja poolt välja pakutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teise taande tõlgendusega nõustuda, siis on see ülekantav ükskõik millisele artiklis 4 sätestatud erandile. Näiteks, kui tuginetakse avaliku huvi kaitsele seoses avaliku julgeolekuga, siis puudutaks see üksnes avalikku julgeolekut liidus või ühes või mitmes liikmesriigis. Sama kehtib ka siis, kui küsimuse all on füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitse, mis ei saaks sellest põhjendusest lähtudes hõlmata füüsiliste ja juriidiliste isikute huve, kes elavad või on asutatud väljaspool liitu.
58 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 sellise süstemaatilise tõlgendusega ei saa nõustuda. Ühegi selle artikli tekstil põhineva argumendi kohaselt ei saa järeldada, et kohtumenetlused, mida on käsitletud selle artikli lõike 2 teises taandes, hõlmaksid üksnes kohtumenetlusi, mis toimuvad liidu või selle liikmesriikide kohtutes.
59 Sellist järeldust toetab määruse nr 1049/2001 tervikliku sõnastuse lugemine, mis näeb seose liidu ja selle liikmesriikidega ette üksnes teatud aspektide osas, mida see määrus reguleerib. Selle artikli 1 punktis a on sätestatud, et liidu institutsioonidel on kohustus võimaldada oma dokumentidega tutvumist. Määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud, et õigus dokumentidega tutvuda on liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, ning artikli 2 lõike 2 alusel võivad institutsioonid võimaldada dokumentidega tutvuda ka teistel isikutel. Dokumendid, mille suhtes määrust nr 1049/2001 kohaldatakse, on artikli 2 lõike 3 kohaselt kõik institutsiooni koostatud ja talle saadetud dokumendid kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades, sealhulgas vastavalt määruse põhjendusele 7 ka dokumendid, mis käsitlevad ühist välis‑ ja julgeolekupoliitikat ning politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades.
60 Lisaks ei sisaldu määruses nr 1049/2001 seoses kohtumenetlusega, mille kaitse artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erand ette näeb, midagi, mille põhjal saaks järeldada, et kohtumenetlus ei võiks toimuda kohtus, mis ei kuulu liidu või mõne tema liikmesriigi õiguskorda.
61 Ükski hageja esitatud argumentidest ei võimalda seda järeldust ümber lükata.
62 Esiteks asjaolud, et liit ei ole ÜRO liige ega kuulu EJRK jurisdiktsiooni alla, ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna erandi kohaldamine, mille eesmärk on kaitsta kohtumenetlusi, ei sõltu mingil viisil seosest, mis on määruse nr 1049/2001 alusel dokumentidega tutvumise taotluse saanud institutsiooni ning kohtu vahel, kus nimetatud menetlus toimub, eelkõige ei sõltu see seosest, mis tuleneb asjaolust, kas liidu institutsioon saab või ei saa selles kohtus toimuvas menetluses pooleks olla. Tuleb meenutada, et õigust tutvuda institutsioonide dokumentidega tuleb teostada kohtumenetluse kaitset kahjustamata (eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 84), ilma et selle suhtes esitataks ühtegi muud tingimust. Igal juhul on see samamoodi ka argumendi puhul, mille kohaselt eksisteerib EJRK nõukogu jaoks üksnes faktiliselt ja mitte õiguslikult, ning argumendi puhul, mille kohaselt ei ole nõukogu tõendanud, et temale kaasneks vähimgi EJRK‑poolne karistus, kui ta taotletud dokumendid hagejale esitaks. Ükski neist argumentidest ei sea kahtluse alla võimalust rakendada erandit, mille eesmärk on kaitsta EJRK‑s toimuvat kohtumenetlust.
63 Teiseks tuleb tunnistada tulemusetuks argumendid, mille kohaselt kajastab esiteks vaidlustatud otsus nõukogu soovi kuuluda EJRK kohtualluvusse, mida ei ole ette nähtud üheski aluslepingus, ning mille kohaselt teiseks ei ole võimalik eelistada mittesiduvaid rahvusvahelisi suhteid õigustele, mille esmane õigus annab liidu kodanikele. Sellega seoses tuleb meenutada, et nõukogu kohaldas vaidlustatud otsuse võtmisel üksnes määrust nr 1049/2001 ning eelkõige sellega ette nähtud erandite süsteemi (vt eespool punkt 45). Seega ei võimalda miski väita, et seda tehes allutas nõukogu ennast ja oma aktid EJRK jurisdiktsioonile või eelistas väidetavalt mittesiduvaid rahvusvahelisi suhteid õigustele, mis tulenevad esmasest õigusest. Eeldades, et selle väitega leiab hageja, et nõukogu poolt dokumentide esitamine EJRK‑le ei ole esmase õigusega vastavuses, tuleb meenutada, et käesolev vaidlus ei käsitle nende aktide seaduslikkust, millega nõukogu teabe EJRK‑le või A. Gotovina advokaatidele esitas või nendega seda vahetas.
64 Kolmandaks ei mõjuta ka lähtuvalt sellest, mida on märgitud eespool punktides 60–63, repliigis esitatud argumendid kuidagi vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Kuna määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandile võib tugineda ka siis, kui kohtumenetlus toimub EJRK‑s, siis ei ole vaidlustatud otsusele mingit mõju argumentidel, mille kohaselt ei ole võimalik ÜRO eeskirjade kohaldamisest liikmesriikide suhtes järeldada, et samu eeskirju kohaldatakse ka liidu suhtes, ning mille kohaselt ei ole kandidaatriigil liiduga ühinemise korral lasuv kohustus teha EJRK‑ga koostööd õigusnorm, mida saaks hageja vastu kasutada.
65 Kõigest eelnevast tuleneb, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erand on kohaldatav kohtumenetluse kaitseks, mis leiab aset EJRK‑s, ning seetõttu tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.
– Dokumendid, mida võib kaitsta erandiga, mis tugineb kohtumenetluse kaitsele
66 Esiteks tuleb meenutada, et Üldkohus on juba leidnud, et mõistet „kohtumenetlused” tuleb tõlgendada nii, et üldise huvi kaitse takistab ainuüksi teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil koostatud dokumentide sisu avalikustamist (vt Üldkohtu 6. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑391/03 ja T‑70/04: Franchet ja Byk vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2023, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 78).
67 Samuti on Üldkohus juba ühes komisjoni puudutavas kohtuasjas leidnud, et mõistest „ainuüksi teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil koostatud dokumendid” tuleb aru saada nii, et sellega peetakse silmas kostja vastust ja muid esitatud dokumente, käimasoleva kohtuasja menetlemisega seotud sisedokumente ja kohtuasja käsitlevat kirjavahetust asjaomase peadirektoraadi ja õigustalituse või advokaadibüroo vahel ning erandi kohaldamisala sellise piiramise eesmärk on ühelt poolt komisjonisisese töö kaitse ja teiselt poolt konfidentsiaalsuse ja advokaatide ametisaladuse põhimõtte kaitse tagamine (eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 90).
68 Teiseks nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 10–12, et nõukogu keeldus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandi alusel tutvumise võimaldamisest kirjavahetusega, mis toimus ühelt poolt EJRK prokuröri või EJRK kohtukoja ja teiselt poolt PSKE vahel, ning selle lisaks olevate dokumentidega, sealhulgas aruannetega. Niisiis kohaldati erandit, mis tugineb kohtumenetluse kaitsele, kõigi taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumiseks.
69 Kolmandaks tuleb märkida, et Üldkohus võttis menetlustoimingute raames teadmiseks kõik dokumendid, millega tutvumise võimaldamisest keelduti.
70 Üldkohtule esitatud dokumendid hõlmasid 40 kirja, sealhulgas 19 kirja, mille saatis PSKE, 15 EJRK prokuröri kirja ja 6 kirja kohtukojalt. 37 vahetatud kirjale on lisatud dokumendid, millest 10 juhul on tegemist nende dokumentide loeteluga, mida ei ole lisatud, ning ülejäänud 27 juhul koosnevad dokumendid suuremas osas aruannetest, kuid ka A. Gotovina kaitsja poolt esitatud avaldustest ja arvamustest ning EJRK otsustest ja määrustest.
71 Selles etapis tuleb nentida, et nii vaidlustatud otsuses, täpsemalt selle punktis 12, kui ka kostja vastuses tegi nõukogu kaks viga. Ta kinnitas esiteks, et EJRK prokuröriga või EJRK kohtukojaga vahetatud kirjade lisaks olid ainult aruanded ning teiseks, et neid aruandeid olid lisatud PSKE saadetud kirjadele. Nõukogu esitatud tõendite kontrollimisel nähtub, et aruanded on lisatud ka seitsmele kirjale, mille saatis EJRK prokurör (vaidlustatud otsuse lisas dokumendid nr 1, 2, 8, 15, 17, 22 ja 23) ning kahele kirjale, mille saatis kohtukoda (vaidlustatud otsuse lisas dokumendid nr 4 ja 16).
72 Mis puudutab muid kirjadele lisatud dokumente peale aruannete, siis need on lisatud viiele EJRK saadetud kirjale (vaidlustatud otsuse lisas dokumendid nr 4, 13, 16, 24 ja 27). Nagu eespool punktis 70 juba mainitud, on need EJRK kohtukoja otsused ja määrused. Need hõlmavad esiteks korraldust PSKE‑le esitada dokumente või teavet koos A. Gotovina kaitsja samasisuliste taotlustega, teiseks PSKE‑le suunatud teatist kostja nõude kohta, milles palutakse esitada aruanded ja nende lisad, ning palvet sellele vastamiseks, kolmandaks PSKE‑le suunatud teatist kostja repliigi kohta ning palvet esitada vasturepliik, mis puudutas jätkuvalt aruannete esitamist, neljandaks teatist PSKE‑le selle sama repliigi kohta ning palvet esitada vasturepliik, mis oleks tõlgitud prantsuse keelde, ning viiendaks palvet PSKE‑le otsida üles teatud aruanded, mille puhul teatud kaudsete tõendite alusel eeldatakse, et need on olemas, ning vajaduse korral esitada põhjused, miks neid ECMM arhiivimaterjalide hulgas ei ole.
73 Mis puudutab EJRK prokuröri ja PSKE vahelisi kirju, siis tuleb nentida, et need käsitlevad kõik aruannete kasutamise võimalust selles kohtus läbiviidava menetluse raames, eelkõige A. Gotovina suhtes toimuva menetluse raames. Nende erinevate kirjade läbivaatamise tulemusena sedastab Üldkohus, et EJRK prokurör palus mitmel korral PSKE‑lt luba aruanded A. Gotovina kaitsjale ja kahe teise süüdistatava kaitsjatele avalikustada, et kasutada teavet, mis neis võib sisalduda, asitõendina või vastupidi süüd leevendavate asjaoludena. Oma kirjades palus EJRK prokurör PSKE‑lt ka esitada aruanded, mille suhtes kohaldati nende esitamisel sellele kohtule EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artiklis 70 B sätestatud konfidentsiaalsuse eeskirja. PSKE saadetud kirjad sisaldasid vastuseid prokuröri taotlustele, millega PSKE lubas aruanded EJRK‑s toimuva kohtumenetluse käigus avalikustada tingimusel, et EJRK prokurör esitab A. Gotovina ja kahe teise süüdistatava esindajatele aruannete osalised tekstid. Mitu vahetatud kirja käsitlevad EJRK prokuröri poolt PSKE‑lt taotletud võimalust lubada EJRK kohtumenetluse raames avalikustada aruannete uued versioonid, mis sisaldavad vähem kustutatud lõike.
74 Eespool punktidest 70–73 nähtub, et dokumendid, millega tutvumise võimaldamisest keelduti, on dokumendid, mis koostati üksnes kohtumenetluse tarbeks, välja arvatud aruanded. Kõik need dokumendid käsitlevad nii süüstavate kui õigustavate tõendite esitamist, mis on EJRK prokurörile või EJRK kohtukojale vajalikud kriminaalmenetluse läbiviimiseks A. Gotovina, I. Čermaki ja M. Markači suhtes. Sellised dokumendid keskenduvad seega kriminaalmenetluse korraldamise aspektile ning annavad teavet viisi kohta, kuidas on EJRK kohtuorganid otsustanud menetluse läbi viia, ning kaitse ja kolmanda isiku vastutoimingute kohta, kusjuures sellelt kolmandalt isikult pärinevad taotletud tõendid, mille suhtes on nimetatud organid võtnud meetmed menetluse tõrgeteta kulgemiseks vajalike tõendite saamiseks.
75 Järelikult võib dokumente, mis on koostatud üksnes ühe konkreetse kohtumenetluse tarbeks, põhimõtteliselt kaitsta igasuguse avalikustamise eest määruse nr 1049/2001 alusel, kohaldades nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandit, mis tugineb kohtumenetluse kaitsele.
76 Seoses aruannetega on selge, et need on koostatud aastatel 1991‑1995, mis on enam kui 10 aastat enne menetluse alustamist A. Gotovina, I. Čermaki ja M. Markači suhtes, ning ainuüksi sellest tõsiasjast lähtudes ei saa väita, et need on koostatud üksnes konkreetse kohtumenetluse tarvis (vt eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika). Tõepoolest väitis nõukogu kohtuistungil, et aruanded kuuluvad kohtumenetlust kaitsva erandi alla, kuna kirjavahetus, mis toimus ühelt poolt EJRK prokuröri või EJRK kohtukoja ja teiselt poolt PSKE vahel moodustab osa sellise menetluse raames koostatud dokumentidest ning aruandeid tuleb käsitleda samal viisil kui nimetatud kirju. Selline hinnang ei võimalda siiski määrata kindlaks, millistest kriteeriumidest või tingimustest lähtuvalt võib dokumente, mis nende koostamise kuupäeval ei olnud mõeldud üksnes konkreetse kohtumenetluse otstarbeks, siiski määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandi alusel kaitsta.
77 Seega tuleb seoses teise väite teise ja kolmanda osaga analüüsida, kas muid dokumente kui aruandeid, millega tutvumise võimaldamisest vaidlustatud otsusega keelduti, võib käesoleval juhul kaitsta igasuguse avalikustamise eest põhjendustel, mille esitas nõukogu.
– Nõukogu õiguse hinnata EJRK kohtumenetluse õiglast iseloomu puudumine
78 Teise väite selles osas esitab hageja mitu üksteisega tihedalt seotud etteheidet.
79 Esiteks kordab hageja esimese väite raames esitatud argumenti, mille kohaselt leidis nõukogu alusetult, et taotletud dokumendid olid konfidentsiaalsed, ilma et neid oleks vastavalt määruse nr 1049/2001 artiklile 9 liigitatud. Teiseks hindas nõukogu EJRK‑s toimuva menetluse õiglast iseloomu, samas kui viimasel on iseseisva kohtuorganina õigus kaitsta oma teavet ja dokumente, nagu on ette nähtud EJRK menetluskorra ja tõendite esitamise korra artiklis 53, kuid ta ei teinud seda. Kolmandaks märgib hageja, et vaidlustatud otsuses näib nõukogu seadvat võimaluse taotletud dokumendid edastada sõltuvusse üksnes EJRK otsusest, mis toob kaasa institutsiooni loobumise kolmandast isikust üksuse kasuks temale esmasest õigusest tulenevast ühest õigusest. Kuigi see etteheide on tehtud teise väite kolmandas osas, siis nähtub repliigist, et hageja on soovinud sellele anda ulatuse, mis ületaks nimetatud kolmanda osa piirid. Neljandaks on hageja seisukohal, et nõukogu kasutas EJRK eeskirju määruse nr 1049/2001 kohaldamise vältimiseks.
80 Seega tuleb analüüsida kolmandat etteheidet, mis tugineb tõsiasjale, et vaidlustatud otsuse kohaselt sõltub võimalus muude dokumentidega kui aruanded (vt eespool punkt 79) tutvuda üksnes EJRK suvast.
81 Pärast seda, kui nõukogu oli vaidlustatud otsuse punktis 10 meenutanud menetlust, mille kestel kirjavahetus PSKE ja EJRK prokuröri või EJRK kohtukoja vahel toimus, analüüsis ta, kas taotletud dokumentide avalikustamine võib kujutada ohtu kahjustada kohtumenetlust. Vaidlustatud otsuse punktis 11 märkis ta, et „asjaomased dokumendid sisaldavad konfidentsiaalset teavet menetluse korraldamise kohta kohtuasjas Gotovina”, mille puhul on vastutavaks EJRK. Nõukogu jätkas kinnitades, et sellise menetluse raames on üksnes EJRK „pädev kaaluma mängus olevaid huve ning määrama kindlaks, kas dokumentide avalikustamine võib kaasa tuua korvamatu kahju ühele või teisele pooltest või kahjustada kohtumenetluse õiglast iseloomu”. Nõukogu sõnul nähtub „EJRK‑ga peetud konsultatsioonidest […], et [PSKE] teabevahetused EJRK prokuröriga ei [olnud] EJRK tegevuse läbipaistvuseeskirjade kohaselt üldsusele kättesaadavad” ning mis puudutab EJRK kohtukoja ja PSKE vahelist kirjavahetust ning A. Gotovina kaitsja ja PSKE vahel A. Gotovinat puudutava menetluse raames toimunud kirjavahetust, siis tegi „EJRK […] tema tegevuse läbipaistvust käsitlevate asjakohaste eeskirjade kohaldamise kaudu üldsusele oma kohtuandmebaasis kättesaadavaks need osad sellest kirjavahetusest, mis ei olnud konfidentsiaalsed”, kuid „ülejäänud osa sellest kirjavahetusest jäi avalikustamise eest kaitstuks”.
82 Seega järeldas nõukogu vaidlustatud otsuse punktis 12, et „dokumendid, mida ei ole EJRK kohtumenetluse käigus kättesaadavaks tehtud, sisaldavad konfidentsiaalset teavet menetluse korraldamise kohta A. Gotovina kohtuasjas ning võivad kahjustada EJRK‑s toimuvat kohtumenetlust ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu poolt kehtestatud lojaalset koostööd rahvusvahelise kohtuga”.
83 Esiteks tuleb meenutada, et kolmandatelt isikutelt pärinevate dokumentide puhul kohustab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 4 institutsioone konsulteerima asjaomase kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada sama määruse artikli 4 lõigete 1 ja 2 erandeid, kui ei ole veel ilmne, et dokument tuleb avalikustada või et seda ei tohi avalikustada. Sellest järeldub, et institutsioonid ei pea kolmandate isikutega konsulteerima, kui on ilmne, et dokument tuleb avalikustada või et seda ei tohi avalikustada. Kõikidel teistel juhtudel peavad institutsioonid konsulteerima asjaomase kolmanda isikuga. Järelikult on asjaomase kolmanda isikuga konsulteerimine üldjuhul eeltingimus selleks, et hinnata, kas kohaldada kolmandatelt isikutelt pärinevate dokumentide suhtes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeis 1 ja 2 nendega tutvumise kohta sätestatud erandeid (Üldkohtu 30. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑380/04: Terezakis vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 54).
84 Kuigi nõukogu ei maininud ei vaidlustatud otsuses ega kohtule esitatud dokumentides, et ta kohaldas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud menetlust, konsulteerides EJRK‑ga enne otsuse tegemist, kas võimaldada taotletud dokumentidega tutvumist, tuleb siiski nentida, et see on nii ja see nähtub kaudselt vaidlustatud otsuse punktidest 11 ja 12, isegi kui teatud dokumendid nende hulgas ei olnud EJRK poolt saadetud.
85 Teiseks tuleneb vaidlustatud otsuse punktides 11 ja 12 esitatud põhjustest (vt eespool punkt 81), et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud oht kahjustada kohtumenetlust tuleneb käesoleval juhul üksnes asjaolust, et taotletud dokumente ei tehtud EJRK eeskirjade kohaselt kättesaadavaks. Nõukogu poolt EJRK‑ga peetud konsultatsioonidest nähtub, et PSKE ja EJRK prokuröri vaheline kirjavahetus „ei ole üldsusele kättesaadav EJRK tegevuse läbipaistvust käsitlevate eeskirjade alusel” ning ühte osa kogu PSKE ja EJRK kohtukoja vahelisest kirjavahetusest tuleb samade eeskirjade kohaselt kaitsta igasuguse avalikustamise eest. Tulenevalt sellest, et need dokumendid ei ole EJRK kohtumenetluse raames kolmandatele isikutele kättesaadavaks tehtud, tähendab vaidlustatud otsuse kohaselt nende dokumentide avalikustamine teabe paljastamist, mis võib kujutada endast ohtu kahjustada käimasoleva kohtumenetluse läbiviimist.
86 Lisaks on oluline märkida, et nõukogu rõhus nii kohtule esitatud dokumentides kui ka kohtuistungil asjaolule, et ta konsulteeris EJRK‑ga selleks, et saada teada, milline oli taotletud dokumentide staatus selles kohtus kohaldatavate läbipaistvuseeskirjade kohaselt. Nõukogu tõstis repliigis esile asjaolu, et 32 dokumenti taotletud 40‑st ei olnud EJRK läbipaistvuseeskirjade kohaselt kättesaadavad, ning leidis, et vaidlustatud otsus peab nimetatud eeskirju täies ulatuses austama.
87 Kolmandaks tuleb ka meelde tuletada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud konsulteerimiskohustus muu kolmanda isikuga kui liikmesriik ei ole institutsiooni jaoks siduv, kuid peab võimaldama tal hinnata, kas mõni selle artikli lõigetes 1 või 2 sätestatud erand on kohaldatav (eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Terezakis vs. komisjon, punkt 60).
88 Seda, et nõukogu tugines kohtumenetluse kahjustamise ohu olemasolu tuvastamisel üksnes asjaolule, et taotletud dokumente ei tehtud EJRK läbipaistvuseeskirjade alusel kättesaadavaks, mis pealegi ei kajastu selgelt vaidlustatud otsuses, tuleb käesoleval juhul mõista nii, et nõukogu leidis, et EJRK poolt esitatud üksainus selgitus on tema suhtes siduv. Seega loobus nõukogu kaalutlusõigusest, mis talle määruses nr 1049/2001, täpsemalt artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud dokumentidega tutvumise võimaldamise suhtes kehtivate erandite kohaldatavuse osas kuulub (eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Terezakis vs. komisjon, punkt 64).
89 Kõnealune järeldus on seda põhjendatum, et PSKE ja EJRK prokuröri või EJRK kohtukoja vaheliste kirjade (vt eespool punktid 72 ja 73) analüüsimisest nähtub, et kuigi need käsitlevad kõik A. Gotovinat, I. Čermaki ja M. Markači puudutava kohtumenetluse korraldamise aspekte, ei kajasta need iseenesest muud teavet, kui tõendite tuvastamine, mida saab süüstavate või õigustavate tõenditena EJRK prokurör kasutada ning mis on edastatud A. Gotovina kaitsjale, ilma et nende tõendite sisu oleks avalikustatud. Nimetatud tõendid sisalduvad aruannetes, mis ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandiga hõlmatud (vt eespool punkt 76).
90 Järelikult, ja ilma et oleks vaja otsustada teise väite teise osa muude etteheidete üle ning sama väite kolmanda osa üle, tuleb otsustada, et nõukogu rikkus õigusnormi, kui ta loobus kaalutlusõigusest, mis tal on otsustamisel, kas teiste dokumentidega kui aruannetega tutvumise võimaldamisest oleks võinud keelduda põhjendusel, et esineb oht kahjustada kohtumenetlust.
Kolmas väide, mis tugineb ohu puudumisele kahjustada avaliku huvi kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes
91 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse põhjendus, mis käsitleb ohtu kahjustada avalikku huvi seoses rahvusvaheliste suhetega, on ekslik tulenevalt dokumentide laadist ja sisust, mille esitamist ta taotles.
92 Sisuliselt heidab hageja nõukogule ette, et ta kohaldas rahvusvaheliste suhete kaitset puudutavat erandit, kuigi dokumendid, millega tutvumise võimaldamist taotleti, ei kuulu selle erandi alla, kuna taotlus käsitles nõukogu otsuseid, mis puudutavad A. Gotovinat käsitleva menetluse raames dokumentide saatmist EJRK‑le ning kogu kirjavahetust, mida liidu institutsioonid ja EJRK selle raames pidasid.
93 Pärast analüüsimist, kas taotletud dokumentide avalikustamine ohustaks kahjustada kohtumenetluse ja õigusnõustamise kaitset, kontrollis nõukogu vaidlustatud otsuses, kas esineb oht kahjustada avaliku huvi kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega, mis on kaitstud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmanda taande sätetega. Seega leidis nõukogu vaidlustatud otsuse punktis 13, et „aruannete avaldamine […], mis on lisatud [PSKE] poolt EJRK prokurörile saadetud kirjadele, seab ohtu [Euroopa Liidu] ja selle liikmesriikide rahvusvahelised suhted asjaomaste Lääne‑Balkani riikidega, kuna sellega paljastataks üksikasjalikult märkused, hinnangud ja analüüsid, mida [ECMM‑i] erinevad sidusrühmad konfidentsiaalselt omavahel seoses poliitilise, sõjalise ja julgeoleku olukorraga selles piirkonnas vahetasid”. Nõukogu jätkas märkides, et „[s]ee teave jääb alati tundliku sisuga teabeks, nagu seda [tõendas] EJRK kohtumenetluse käigus ülesnäidatud huvi”, ning et „kõnealuste dokumentide avalikustamine looks pretsedendi, mis läheks vastuollu eesmärgiga, mis näeb ette liidu poliitika edasiarendamist Lääne‑Balkani suunal”. Vaidlustatud otsuse punktis 13 jõuab ta järeldusele, et „aruannete konfidentsiaalsus on oluline tegur usalduse tugevdamisel Euroopa Liidu dialoogi ja koostöö puhul selle piirkonna riikidega”.
94 Tuleb nentida, et vastupidi sellele, mida väidab nõukogu repliigis ja kohtuistungil, on erandit, mis tugineb avaliku huvi kaitsele seoses rahvusvaheliste suhetega, mainitud üksnes vaidlustatud otsuse punktis 13 ning see puudutab üksnes aruandeid, mis on lisatud PSKE ja EJRK prokuröri või EJRK kohtukoja vahelisele kirjavahetusele.
95 Mis puudutab ohtu kahjustada rahvusvahelisi suhteid põhjusel, et muude dokumentide kui aruannete avaldamine võib kahjustada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu kehtestatud liidu lojaalset koostööd EJRK‑ga, siis on kahtlemata õige, et lojaalse koostöö mõistet on vaidlustatud otsuse punktides 12 ja 14 mainitud. Siiski ei tulene nimetatud otsuse ülesehitusest, et see mõiste toetaks rahvusvaheliste suhete kaitset käsitleva erandi rakendamist. Nimelt on lojaalset koostööd mainitud vaidlustatud otsuse punktis 12 seoses ohuga kahjustada EJRK‑s toimuva kohtumenetluse tõrgeteta kulgemist. Vaidlustatud otsuse punktis 14 väidab nõukogu, et koostöö kohustus EJRK‑ga sellisena, nagu see on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu poolt sätestatud, on kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks siduv ning rahvusvaheline koostöö on hõlmatud EL lepingu artikli 11 lõikes 1 sätestatud ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika eesmärkidega. Nende kaalutlustega vastas nõukogu hageja kordustaotlusele, mis vaidlustas sisuliselt samasuguste argumentidega, kui on eespool punktis 50 esitatud, nõukogu võimaluse tugineda kohtumenetluse kaitset käsitlevale erandile juhul, kui menetlus toimub EJRK‑s. Lisaks tuleb märkida, et nõukogu osutas ohule kahjustada avaliku huvi kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega esimest korda alles vaidlustatud otsuse tegemise staadiumis.
96 Neil tingimustel tuleb nentida, nagu seda väitis hageja, et vaidlustatud otsuses on üksnes aruanded kaitstud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes sätestatud erandiga. Selline järeldus ei mõjuta siiski mingil viisil nimetatud otsuse põhjendatust, isegi kui nõukogu keeldus selles aruannetega tutvumise võimaldamisest. Hageja ei ole nimelt oma hagiavalduses esitanud ühtegi väidet ega argumenti, milles ta tugineks sellele, et nõukogu ei ole tõendanud, et aruannete avalikustamine ohustab kahjustada erandit seoses rahvusvaheliste suhetega või et nõukogu on jätnud aruanded konkreetselt ja individuaalselt hindamata.
97 Seetõttu tuleb igal juhul kolmas väide tagasi lükata.
98 Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles keeldutakse muude dokumentidega kui aruannetega tutvumise võimaldamisest. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja otsustada neljanda väite üle või võtta hageja poolt 6. detsembri 2010. aasta kirjas taotletud menetlust korraldavat meedet.
99 Mis puudutab taotlust kõrvaldada nõukogu esindajad menetlusest vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 41 lõike 1 teisele lõigule, siis tuleb märkida, et nimetatud esindajatele etteheidetavat käitumist, st tõsiasja, et nad ei teavitanud Üldkohut kohtuotsusest prokurör vs. Ante Gotovina, Ivan Čermak ja Mladen Markač (eespool punkt 18), ei saa käesoleval juhul pidada põhjuseks, mille alusel nad menetlusest kõrvaldada.
Kohtukulud
100 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 3 alusel võib Üldkohus aga määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.
101 Kuna nii hageja kui ka nõukogu osa nõudeid on jäetud rahuldamata, siis tuleb jätta nende kohtukulud nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Nõukogu 7. detsembri 2009. aasta otsus, millega keelduti andmast Ivan Jurašinovićile võimalust tutvuda otsustega, mis käsitlesid endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule dokumentide esitamist, mida see kohus Ante Gotovina kohtuasja raames palus, ning kogu kirjavahetusega, mida Euroopa Liidu institutsioonid ja see kohus kõnealuse kohtumenetluse raames pidasid, sealhulgas võimalikud lisad, eelkõige selle kohtu ja A. Gotovina advokaatide esitatud esialgsed taotlused osas, millega keelduti võimaldamast tutvuda kirjavahetusega nõukogu ja nimetatud kohtu vahel ning muude dokumentidega kui Euroopa Ühenduse järelevalvemissiooni aruanded, mis on sellele kirjavahetusele lisatud.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta kummagi poole kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. oktoobril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad