18. septembril 2023. aastal esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Eesti Vabariik
(Kohtuasi C-577/23)
Kohtumenetluse keel: eesti
Pooled
Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Keidel ja K. Toomus)
Kostja: Eesti Vabariik
Hageja nõuded
Euroopa Komisjon palub Euroopa Kohtul:
tuvastada, et kuna Eesti Vabariik ei ole vastu võtnud õigus- ja haldusnorme, mis on vajalikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2019/11 järgimiseks või igal juhul ei ole neist komisjonile teatanud, ei ole Eesti Vabariik täitnud kõnealuse direktiivi artiklist 34 tulenevaid kohustusi;
mõista Eesti Vabariigilt komisjoni kasuks välja põhisumma 600 eurot päevas alates 5. veebruarist 2021 kuni liikmesriigi kohustuste rikkumise lõpetamise kuupäevani või, kui rikkumine jätkub, käesolevas asjas kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani, kuid igal juhul vähemalt 168 000 eurot;
kui punktis a tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumine on kestnud kuni käesolevas menetluses kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani, mõista Eesti Vabariigilt komisjonile välja karistusmakse 5 220 eurot päevas alates käesolevas menetluses tehtud kohtuotsuse kuupäevast kuni direktiivist (EL) 2019/1 tulenevate kohustuste täitmise kuupäevani; ja
mõista kohtukulud välja Eesti Vabariigilt.
Väited ja peamised argumendid
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivis (EL) 2019/1 on sätestatud miinimumeeskirjad, mille kohaselt peavad liikmesriikide konkurentsiasutustel olema vajalikud sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused, mis on suures osas võrreldavad komisjoni volitustega määruse (EÜ) nr 1/20031 alusel ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks, nii et konkurents siseturul ei oleks moonutatud ning et tarbijaid ja ettevõtjaid ei pandaks ebasoodsasse olukorda selliste liikmesriigi õigusaktide ja meetmete tõttu, mis takistavad liikmesriikide konkurentsiasutustel tulemuslikult konkurentsinormide täitmist tagada. Direktiivi (EL) 2019/1 artikli 34 lõikes 1 on sätestatud, et direktiiv tuli siseriiklikku õigusesse üle võtta hiljemalt 4. veebruariks 2021 ning et liikmesriigid pidid sellest viivitamata komisjoni teavitama.
Eesti Vabariik ei ole seda kohustust täitnud. 18. märtsil 2021 saatis komisjon seega Eesti Vabariigile ametliku kirja. Eesti Vabariik vastas ametlikule kirjale 15. juuni 2021. aasta ja 12. detsembri 2021. aasta kirjaga, märkides, et viivitus direktiivi (EL) 2019/1 ülevõtmisel oli tingitud asjaolust, et ülevõtmine nõuab Eesti kehtivas menetlusõiguses suuremahulist reformi ja ettevõtjatevaheliste koostöökeeldude de-kriminaliseerimist. Komisjon saatis 29. septembril 2022 Eesti Vabariigile põhjendatud arvamuse, millele Eesti Vabariik vastas 29. novembri 2022. aasta kirjaga, kus ta nõustus, et ei ole direktiivi (EL) 2019/1 õigeaegselt üle võtnud, ning kordas varem esitatud põhjuseid, miks direktiivi ülevõtmine hilines, viidates vajadusele Eesti menetlusõigust põhjalikult reformida.
Direktiiv (EL) 2019/1 võeti vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt ja seega kuulub kohtuasi ELi toimimise lepingu artikli 260 lõike 3 kohaldamisalasse. Eesti Vabariik ei ole täitnud direktiivi (EL) 2019/1 artiklis 34 sätestatud kohustust võtta 4. veebruariks 2021 vastu direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid ning teavitada sellest viivitamata komisjoni. Seega on ELi toimimise lepingu artikli 260 lõike 3 kohaldamise tingimused täidetud.
Seda arvesse võttes palub komisjon Euroopa Kohtul mõista Eesti Vabariigilt välja põhisumma ja karistusmaksed vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 260 lõikele 3 ning määrata need karistused kindlaks kooskõlas komisjoni teatisega rahaliste karistuste kohta rikkumismenetluses.1
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2019/1 mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine (ELT 2019, L 11, lk 3).
1 ELT 2003, L 1, lk 1
1 ELT 2023, C 2, lk 1