ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)
3. juuli 2014(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Hindamisviga – Tühistamise mõju ajaline piiramine
Kohtuasjas T‑565/12,
National Iranian Tanker Company, asukohaga Teheran (Iraan), esindajad: R. Chandrasekera, solicitor S. Ashley, solicitor C. Murphy, barrister M. Lester ja D. Wyatt, QC,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Boelaert ja M. Bishop,
kostja,
mille ese on nõue tühistada esiteks nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsus 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 58), selles osas, milles hageja nimi on kantud nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisas olevasse loetellu, ning teiseks nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 16), hagejat puudutavas osas.
ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president M. van der Woude (ettekandja), kohtunikud I. Wiszniewska‑Białecka, M. Kancheva, C. Wetter ja I. Ulloa Rubio,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 31. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, National Iranian Tanker Company, on toornafta ja maagaasi saadetiste transpordile spetsialiseerunud Iraani äriühing. Tal on maailma üks suurimaid topeltpõhja ja -parrastega naftatankerite laevastikke.
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast ohtliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise.
3 ÜRO Julgeolekunõukogu (edaspidi „Julgeolekunõukogu”) võttis 9. juunil 2010 vastu resolutsiooni 1929 (2010) (edaspidi „resolutsioon 1929”), millega laiendatakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1737 (2006), 1747 (2007) ja 1803 (2008) kehtestatud piiravate meetmete kohaldamisala ning kehtestatakse Iraani vastu suunatud täiendavad piiravad meetmed.
4 Euroopa Ülemkogu rõhutas 17. juunil 2010 oma süvenevat muret seoses Iraani tuumaprogrammiga ja tervitas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1929 (2010) vastuvõtmist. Euroopa Ülemkogu tuletas meelde oma 11. detsembri 2009. aasta deklaratsiooni ja kutsus nõukogu võtma meetmeid resolutsioonis 1929 ette nähtud meetmete rakendamiseks ning samuti kaasnevaid meetmeid, et toetada läbirääkimiste teel lahenduse leidmist kõikidele muredele, mis seonduvad Iraani Islamivabariigi tuuma- ja raketiprogramme toetavate tundlike tehnoloogiate väljatöötamisega. Need meetmed peaksid keskenduma kaubandusele, finantssektorile, Iraani transpordisektorile, nafta- ja gaasitööstuse võtmesektoritele ning täiendavalt ka Iraani revolutsioonilisele kaardiväekorpusele.
5 Nõukogu võttis 26. juulil 2010 vastu otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), mille II lisas on loetletud isikud ja üksused – lisaks I lisas loetletud isikutele ja üksustele, kelle on kindlaks teinud Julgeolekunõukogu või resolutsiooni 1737 (2006) alusel moodustatud sanktsioonide komitee –, kelle rahalised vahendid külmutatakse. Selle põhjendus 22 viitab resolutsioonile 1929 ja mainib, et nimetatud resolutsiooni kohaselt on Iraani energiasektorist saadud tulude ja Iraanis tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevuste rahastamise vahel olemas potentsiaalne seos.
6 Nõukogu võttis 23. jaanuaril 2012 vastu otsuse 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 19, lk 22). Selle põhjendus 8 tuletab meelde, et Iraani energiasektorist saadud tulude ja Iraanis tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevuste rahastamise vahel on olemas potentsiaalne seos ning et keemiliste protsesside vahenditel ja naftakeemiatööstuse materjalidel on palju ühist vahendite ja materjalidega, mis on vajalikud tuumakütuse tsükli teatud tundlike tegevuste läbiviimiseks, nagu on rõhutatud resolutsioonis 1929.
7 Otsuse 2012/35 artikli 1 lõike 7 punkti a alapunktiga ii lisati otsuse 2010/413 artikli 20 lõikele 1 järgmine punkt, milles on ette nähtud, et külmutatakse järgmistele isikutele ja üksustele kuuluvad rahalised vahendid:
„c) I lisas nimetamata muud isikud ja üksused, kes toetavad Iraani valitsust, ning nendega seotud isikud ja üksused, kes on loetletud II lisas.”
8 Sellest tulenevalt võttis nõukogu 23. märtsil 2012 Euroopa Liidu toimimise lepingu raames vastu määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 961/2010 (ELT L L 88, lk 1). Otsuse 2012/35 artikli 1 lõike 7 punkti a alapunkti ii rakendamiseks on selle määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud, et külmutatakse rahalised vahendid, mis kuuluvad IX lisasse kantud isikutele, üksustele ja asutustele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad:
„d) on muud isikud, üksused või asutused, kes toetavad Iraani valitsust rahaliselt, logistiliselt või materiaalselt, või on nendega seotud isikud või üksused.”
9 Hageja väljendas oma 10. augusti, 14. septembri ja 10. oktoobri 2010. aasta kirjades Euroopa Liidu kõrgele esindajale välis- ja julgeolekuküsimustes oma muret seoses negatiivse mõjuga, mida otsuse 2010/413 artiklis 12 ette nähtud keeld osutada Iraani valitsusele kindlustus- või edasikindlustusteenust tema laevastikule avaldab. Oma 10. augusti 2010. aasta kirjas täpsustas ta, et ta on erastatud 2000. aastal.
10 Lisaks vaidlustas hageja ühes 19. jaanuaril 2012 Euroopa Liidu kõrgele esindajale välis- ja julgeolekuküsimustes saadetud kirjas väited, mis esitati meretööstuse erialaväljaande, päevalehe Lloyd’s List artiklis, mis avaldati veebis eelneval päeval pealkirjaga „NITC to be targeted by sanctions” (National Iranian Tanker Companyʼle hakatakse kohaldama sanktsioone). Seoses sellega eitas hageja igasugust seotust Iraani tuumaprogrammiga. Ta väitis, et tema tankereid ei kasutata selle programmiga seoses keelatud materjali transpordiks. Lisaks ei olevat ei hageja, tema juhatuse esimees ega aktsionärid seotud revolutsioonilise kaardiväekorpusega.
11 Nõukogu võttis 15. oktoobril 2012 vastu otsuse 2012/860/ÜVJP, millega muudeti otsust 2010/413 (ELT L 282, lk 58; edaspidi: „vaidlustatud otsus”). Selle otsuse põhjenduse 16 kohaselt tuleks lisada uute isikute ja üksuste nimed otsuse 2010/413 II lisas esitatud loendisse isikutest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, eeskätt Iraani riigi omandis olevad nafta- ja gaasisektoris tegutsevad üksused, kuna nad on Iraani valitsusele oluliseks tuluallikaks.
12 Otsuse 2012/635 artikli 1 lõike 8 punkt a muutis otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, milles on ette nähtud seega, et piiravate meetmete subjektid on:
„c) I lisas nimetamata muud isikud ja üksused, kes toetavad Iraani valitsust ning nende omanduses või kontrolli all olevad üksused või nendega seotud isikud ja üksused, kes on loetletud II lisas.”
13 Otsuse 2012/635 artikliga 2 kanti hageja nimi otsuse 2010/413 II lisa tabelisse, mis sisaldab loetelu „Tuuma- või ballistiliste rakettide alastes programmides osalevad isikud ja üksused ning Iraani valitsust toetavad isikud ja üksused”.
14 Sellest tulenevalt võttis nõukogu samal päeval vastu rakendusmääruse (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 282, lk 16; edaspidi „muudetud määrus”). Selle määruse artikliga 1 kanti hageja nimi IX lisa tabelisse, mis sisaldab nimede loetelu „Tuuma- või ballistiliste rakettide alastes programmides osalevad isikud ja üksused ning Iraani valitsust toetavad isikud ja üksused”.
15 Hageja nimi kanti loeteludesse järgmise põhjendusega „Tegelikult Iraani valitsuse kontrolli all. Toetab Iraani valitsust rahaliselt, kasutades selleks aktsionäre, kellel on sidemed valitsusega.”
16 Vaidlustatud otsus ja määrus edastati hagejale 16. oktoobri 2012. aasta kirjaga, milles nõukogu juhtis tema tähelepanu võimalusele esitada märkusi ja paluda nõukogul oma seisukoht üle vaadata.
17 Hageja vaidlustas 13. detsembri 2012. aasta kirjas oma nime kandmise vaidlustatud otsuse ja määrusega loeteludesse ning palus nõukogul talle edastada täpsemad andmed selle loetellu kandmise põhjenduste kohta ja tõendid, millel see põhines.
18 Nõukogu vastas 12. märtsi 2013. aasta kirjaga, millele olid lisatud koopiad hageja toimiku materjalidest. Nõukogu täpsustas selles kirjas, et tal ei ole hageja kohta rohkem dokumente või andmeid.
Menetlus ja poolte nõuded
19 Hageja esitas 27. detsembril 2012 Üldkohtu kantseleisse hagi käesoleva asja algatamiseks.
20 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale. Seitsmenda koja ettepanekul otsustas Üldkohus määrata asi laiendatud koosseisule.
21 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada viivitamata vaidlustatud otsus ja määrus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
22 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
23 Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. juulil 2013, esitas hageja menetlust korraldavate meetmete või uurimismeetmete taotluse. Üldkohtu kantseleisse 19. septembril 2013 saabunud kirjalikus avalduses esitas nõukogu selle taotluse kohta oma seisukohad.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
24 Nõukogu väidab ilma vormikohast vastuvõetamatuse väidet esitamata, et käesolev hagi ei ole vastuvõetav. Ta väidab, et hagejat tuleb selles osas, milles ta on täielikult Iraani riigi kontrolli all, lugeda avalik-õiguslikuks üksuseks. Iraani riigi struktuuri osana ei saa hageja seega väita, et on rikutud omandiõigust ja teisi põhiõigusi. Nõukogu teeb seoses sellega vahet ühelt poolt riikidele ette nähtud teatavate menetluslike õiguste ja teiselt poolt põhiõiguste vahel, millele riigid ei saa tugineda.
25 See vastuvõetamatuse väide puudutab kõiki esitatud väiteid, kuna käesoleva hagi eesmärk on tegelikult saavutada, et tühistataks rahaliste vahendite külmutamine, mis kujutab endast omandiõiguse – põhjendatud – riivet. Seega ei oma tähendust, et kõik väited ei puuduta konkreetselt seda õigust.
26 Nõukogu viitab selle vastuvõetamatuse väite toetuseks eelkõige Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni (edaspidi „inimõiguste konventsioon”) artiklile 34, mis määrab kindlaks isikute ringi, kellel on õigus esitada hagi Euroopa inimõiguste kohtule ja mis välistab valitsusorganisatsioonide õiguse sellesse kohtusse pöörduda. Nõukogu arvamusel põhineb inimõiguste konventsiooni artikli 34 ratio legis põhiõiguste olemusel, mille kaitse riik peab tagama kõikide füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kellele tema jurisdiktsioon inimõiguste konventsiooni tähenduses laieneb. Riigile või riigi struktuuri osale ei laiene seega põhiõiguste kaitse, kuna suveräänne riik ei kuulu teise riigi jurisdiktsiooni alla.
27 Hageja on seisukohal, et tema hagi ja kõik tema esitatud väited on vastuvõetavad.
28 Seoses sellega piisab, kui märkida, et nõukogu argument, mille kohaselt hageja kui Iraani riigi struktuuri osa ei saa tugineda omandiõigusele, kuulub eelkõige omandiõiguse rikkumist puudutava neljanda väite põhjendatuse kontrollimise, mitte käesoleva hagi vastuvõetavuse või nimetatud väite vastuvõetavuse analüüsi valdkonda (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 28. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑348/12 P: nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, punkt 51).
29 Seetõttu tuleb käesolev hagi tunnistada vastuvõetavaks.
Põhiküsimus
30 Hageja esitab hagi põhjenduseks neli väidet. Ta väidab esiteks, et on tehtud ilmne hindamisviga. Teine väide puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on rikutud hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Neljas väide on, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja hageja põhiõigusi, eelkõige tema õigust omandi, äritegevuse ja maine kaitsele.
31 Üldkohus peab vajalikuks analüüsida kõigepealt teist väidet.
Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
32 Hageja väidab, et tema loetellu kandmine ei ole piisavalt põhjendatud. Ta väidab, et vaidlustatud otsuses ja määruses esitatud põhjendused on ebamäärased ega vasta nõudele, et põhjendused peavad olema spetsiifilised ja konkreetsed. Hageja heidab lisaks nõukogule ette, et ta esitas kostja vastuses uued põhjused tema loetellu kandmiseks, mis ei ole seotud rahalise toetuse andmisega seotud õigusliku kriteeriumiga.
33 Nõukogu väidab omalt poolt, et üldises kontekstis, mis on hagejale hästi teada, võimaldasid vaidlustatud otsuses ja määruses väljendatud põhjendused tal aru saada tema nime loetellu kandmise spetsiifilistest ja konkreetsetest põhjustest ja vastasid seega põhjendamisekohustuse nõuetele. Alates 1. juulist 2012 on üldteada, et Euroopa Liidu ametiasutused jälgisid hageja tegevust, pärast keeldu importida liidu liikmesriikidesse Iraani naftat ja osutada mere kindlustusteenuseid, eelkõige seoses Iraani toornafta transpordiga, mis kehtestati otsuses 2012/35. Hageja loetellu kandmisele eelnenud kuudel juhiti mitmes ajakirjandusartiklis tähelepanu hageja ja Iraani valitsuse vahelistele sidemetele ning hageja tegevusele eesmärgiga piiravatest meetmetest mööda minna, kasutades eelkõige kolmandate riikide äriühingute pakutavat kindlustusteenuseid, tänu oma tankerite registreerimisele kolmandate riikide lipu all.
34 Hageja kirjad, mille ta saatis enne oma nime loetellu kandmist liidu kõrgele esindajale välis- ja julgeolekuküsimustes, eelkõige 19. jaanuari 2012. aasta kiri (vaata eespool punkt 10), kinnitavad, et puudutatud isikule oli see üldine kontekst teada.
35 Esmalt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis kujutab endast kaitseõiguste tagamise põhimõtte osa – eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas otsus on piisavalt põhjendatud või on selle puhul tehtud viga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vaata Euroopa Kohtu 15. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑417/11 P: nõukogu vs. Bamba, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 ELTL artiklis 296 nõutud põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtuasutusel järelevalvet teostada (eespool viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 50).
37 Järgmisena tuleb välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas vastu võetud piiravate meetmete osas rõhutada, et kui asjassepuutuval isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne esialgse loetellu kandmise otsuse tegemist, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem, sest see on ainus tagatis, mis võimaldab asjassepuutuval isikul – vähemalt pärast selle otsuse tegemist – kasutada tõhusalt tema käsutuses olevat kaebeõigust nimetatud otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks (eespool viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 51, ja Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, nn kohtuotsus „OMPI I”, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 140).
38 Seetõttu peab piiravaid meetmeid kehtestava nõukogu õigusakti põhjendusest selguma mitte ainult selle meetme õiguslik alus, vaid tuleb määratleda spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb selliseid meetmeid kohaldada (vaata selle kohta eespool viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 52; eespool viidatud kohtuotsus OMPI I, punkt 146, ja Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 83).
39 Põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Eeskätt on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (eespool viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punktid 53 ja 54; eespool viidatud kohtuotsus OMPI I, punkt 141, ja eespool viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82).
40 Käesolevas asjas on hageja nime loeteludesse kandmisel kaks järgmist põhjendust. Hageja olevat „tegelikult Iraani valitsuse kontrolli all”. Ta „toetab Iraani valitsust rahaliselt, kasutades selleks aktsionäre, kellel on sidemed valitsusega”.
41 Küsimuse osas, kas sellest põhjendusest selgub vastavalt eespool punktis 38 viidatud kohtupraktikale nõukogu poolt hageja vastu võetud piirava meetme õiguslik alus, nähtub nõukogu esitatud teisest põhjendusest, et ta tugines õiguslikule kriteeriumile, mis on seotud Iraani valitsusele rahalise toetuse andmisega ning määratletud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja täpsustatud määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d (vaata eespool punktid 7 ja 8). See kriteerium viitab lisaks nõukogu arvates selgelt sellele, et taoline rahalise toetuse andmine tuleneb hageja aktsionäride sidemetest Iraani valitsusega.
42 Esimene põhjendus, mille kohaselt hageja olevat tegelikult Iraani valitsuse kontrolli all, ei võimalda seevastu – nagu hageja märgib – üksi kindlaks teha, millisele õiguslikule kriteeriumile see tugineb. Seda põhjendust tuleb seega kontrollida koos teise põhjendusega.
43 Küsimuse kohta, kas mõlema põhjenduse koos kontrollimine selgitab õiguslikult piisavalt nõukogu arutluskäiku, tuleb esiteks märkida, et neid põhjendusi tuleb hinnata nõukogu poolt Iraani Islamivabariigi vastu võetud meetmete üldises kontekstis (vaata eespool punkt 39). Seoses sellega selgub nii otsuse 2010/413 põhjendusest 22 (eespool punkt 5) kui ka otsuse 2012/635 põhjendusest 16 (eespool punkt 11), et nõukogu on kindlaks teinud, et on olemas seos ühelt poolt Iraani energiasektorist saadud tulude ja teiselt poolt tuumaenergiaalase tegevuse rahastamise vahel. Kuna hageja tegutseb selles sektoris nafta ja gaasi transportijana, võis ta aru saada, et vaidlustatud otsuse ja määruse põhjendustes silmas peetud rahalise toetuse andmine puudutab seda konkreetset seost.
44 Nagu nõukogu põhjendatult väidab, oli hageja täielikult teadlik nõukogu kavatsusest kanda tema nimi nende isikute ja üksuste loetellu, kellele kohaldatakse sanktsioone. Nimelt pöördus hageja juba enne vaidlustatud otsuse ja määruse vastuvõtmist nõukogu poole, et teha talle teatavaks oma mure seoses negatiivse mõjuga, mida võimalik loetellu kandmine temale avaldab (vaata eespool punktid 9 ja 10). Sellest tuleneb, et hageja jälgis pingsalt nõukogu poolt Iraani Islamivabariigi vastu elluviidavat poliitikat ja ta pidi seega olema teadlik seosest, mille nõukogu tegi kindlaks ühelt poolt Iraani energiasektorist saadud tulude ja teiselt poolt tuumaenergiaalase tegevuse rahastamise vahel.
45 Teiseks, kuigi nõukogu poolt hageja nime loetellu kandmise põhjendamiseks esitatud spetsiifilised põhjused on tõepoolest lühisõnalised, kuna nad ei täpsusta ei seda, mis liiki rahalist toetust hageja Iraani valitsusele väidetavalt andis, ega seda, mis tüüpi sidemed Iraani valitsuse ja tema aktsionäride vahel olid, võimaldasid need selgitused hagejal sellegipoolest aru saada, et tegemist on toetusega, mida anti tema aktsionäride kaudu.
46 Hageja väidab, et tema erastamise tõttu 2000. aastal ei olnud tema aktsionäridel enam sidemeid Iraani valitsusega. See argument puudutab aga selle hindamist, kas nõukogu esitatud põhjused on põhjendatud, mitte aga seda, kas need vastavad ELTL artikli 296 nõuetele. Põhjendamise küsimus, mis on vorminõue, on nimelt siiski eraldiseisev etteheidetava tegevuse tõendamise küsimusest, mis on kõnealuse akti sisulise õiguspärasuse küsimus ning mille puhul tuleb kontrollida, kas selles aktis mainitud asjaolud vastavad tõele ja kas neid asjaolusid võib kvalifitseerida selliseks, mis õigustavad asjaomase isiku suhtes piiravate meetmete kohaldamist (eespool viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 60).
47 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse ja määruse vastuvõtmise üldist konteksti arvesse võttes vastavad põhjendused, mida nõukogu esitas selleks, et põhjendada hageja nime kandmist nende isikute ja üksuste loeteludesse, kellele kohaldatakse sanktsioone, ELTL artikli 296 nõuetele, ning seega tuleb teine väide tagasi lükata.
Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
48 Hageja väidab, et ta ei ole Iraani valitsuse kontrolli all ja et ta ei toeta seda rahaliselt. Ta väidab, et tema aktsionäridel ja kogumispensionifondidel, kelle nime ei kantud loeteludesse siis, kui ta ise neisse kanti, ei ole tema teada mingit seost Iraani valitsusega. Hageja erastati väidetavalt 2000. aastal ja tema tulusaavad omanikud (beneficial owners) on viis miljonit Iraani pensionäri. Igal juhul kannab ta väidetavalt kahjumit ja ei ole alates 2010. aastast oma aktsionäridele dividende maksnud.
49 Mis puutub ajakirjandusartiklitesse, millele nõukogu tugineb kui „avalikest allikatest pärit teabele”, siis Üldkohus ei saa neid arvesse võtta, kuna hageja arvates tuleneb nõukogu 12. märtsi 2013. aasta kirjast, et nõukogu ei ole neid tema nime loeteludesse kandmisel arvesse võtnud.
50 Nõukogu leiab omalt poolt, et hageja vastab kriteeriumile, mis puudutab Iraani valitsusele rahalise toetuse andmist. Ta tuletab esiteks meelde, et liidu otsus keelata Iraani nafta import on suunatud sellele, et jätta Iraani Islamivabariik ilma naftatulust, mis moodustab 70% selle riigi tuludest, selleks et avaldada talle survet, et ta peataks oma tuumaprogrammi. Hageja transportis väidetavalt ligi pool Iraanis 2011. aastal toodetud toornaftast, nagu on väidetud eelkõige Institute for the Study of Warʼi (sõjauuringute instituut) 16. aprilli 2012. aasta artiklis ja Ameerika Ühendriikide Kongressi koostatud 10. jaanuari 2013. aasta raportis.
51 Mis puutub teiseks hageja kapitali struktuuri, siis selgitas nõukogu, et ta tugines liikmesriikide esitatud teabele, mida kinnitasid avalikest allikatest pärit andmed, mille kohaselt 33% sellest kapitalist kuulub State Pension Fundʼile, 33% Social Security Retirement Fundʼile ja 33% NIOC Pension and Savings Fundʼile. Hageja selgituste, eelkõige hagiavaldusele lisatud (lisa 3) eksperdi arvamuse põhjal ei ole võimalik ümber lükata, et hageja on tegelikult Iraani riigi kontrolli all. Sellest arvamusest selgub nimelt ainult, et 66% hageja kapitalist anti 2000. aastal üle eraõiguslikele üksustele ja et hageja on alates sellest ajast tervikuna erastatud, ilma et oleks mainitud erastajate nimesid. Hageja varade tegelik struktuur on seega tahtlikult ebamäärane. Igal juhul on hageja aktsionärid pensionifondid, mis on riigi omad, kes kontrollib seega hagejat ja saab sellest äriühingust tema aktsionäride kaudu tulu.
52 Lisaks asendati hageja juhatuse esimees jaanuaris 2012 ootamatult B‑ga, kes on endine Iraani teede ja transpordi minister, kellel on väidetavalt tihedad sidemed Iraani presidendiga. Peale selle olevat hageja püüdnud varjata oma laevastikku kuuluvate laevade omanikku, muutes nende nime ja lipuriiki.
53 Tõendimaterjali kohta rõhutas nõukogu, et tema väited on õiguslikult piisavalt põhjendatud hageja toimiku dokumentidega, mis tehti talle tema taotlusel teatavaks, ja hagejale teadaolevate andmetega, mis on pärit avalikest allikatest, mille moodustavad kostja vastusele lisatud raportid ja ajakirjandusartiklid.
54 Seoses sellega tuleb esiteks meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on nõukogul teatav kaalutlusõigus igal üksikjuhtumil selle kindlakstegemiseks, kas on täidetud õiguslikud tingimused, millel asjaomased piiravad meetmed põhinevad (vaata selle kohta Euroopa Kohtu 13. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑380/09 P: Melli Bank vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41, ning Üldkohtu 6. septembri 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑42/12 ja T‑181/12: Bateni vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 45).
55 Liidu kohtud peavad siiski vastavalt neile aluslepinguga antud pädevustele tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa, sealhulgas selliste liidu õigusaktide üle, millega rakendatakse Julgeolekunõukogu poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioone (Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P: komisjon vs. Kadi, nn kohtuotsus „Kadi II”, punkt 97).
56 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab eelkõige, et nende põhjenduste seaduslikkuse kontrollimise raames, millel otsus kanda konkreetse isiku nimi loeteludesse rajaneb, tagab liidu kohus, et see otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See hõlmab selle otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (eespool viidatud kohtuotsus Kadi II, punkt 119).
57 Nimelt peab puudutatud isiku vastu kasutatud põhjuste põhjendatust vaidlustamise korral tõendama liidu pädev asutus, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjuste alusetust. Tähtis on aga see, et esitatud teave või tõendid toetavad puudutatud isiku vastu kasutatud põhjendusi (vaata kohtuotsus Kadi II, punktid 121 ja 122).
58 Teiseks, mis puutub nõukogu kohtuistungil esitatud argumenti, et hageja tegutsemine Iraani nafta- ja gaasisektoris Iraanis toodetud toornafta ja maagaasi transpordi tegevuse kaudu võimaldab iseenesest tõendada, et hageja toetab Iraani valitsust rahaliselt, piisab, kui meelde tuletada, et hageja nime loeteludesse kandmine põhineb Iraani valitsusele rahalise toetuse andmisel tänu hageja aktsionäride sidemetele Iraani valitsusega. Naftatranspordil ei ole seega mingit seost väidetavate sidemetega hageja aktsionäride ja valitsuse vahel. Kohtupraktika kohaselt saab vaidlustatud otsuste õiguspärasust hinnata ainult nende faktiliste ja õiguslike asjaoludele põhjal, mille alusel need vastu on võetud. Üldkohus ei saa nimelt nõustuda nõukogu ettepanekuga asendada lõplikult otsuse aluseks olevad põhjendused (vaata Üldkohtu 12. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑552/12: North Drilling vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Samamoodi tuleb tagasi lükata nõukogu kohtuistungil esitatud selgitused, mille kohaselt hageja, kes on National Iranian Oil Company (edaspidi „NIOC”) endine tütarettevõtja, on pärast erastamist selle riigile kuuluva äriühingu kontrolli all, mille 100% omanik on Iraani riik ja mis on kantud nende üksuste nimede loetelusse, kellele kohaldatakse Iraani valitsusele rahalise toetuse andmise tõttu sanktsioone. Nimelt ei saa nõustuda selle arutluskäiguga, mis koosneb väidetest, et hageja annab Iraani valitsusele rahalist toetust ühe kolmanda äriühingu, NIOC kaudu. Hageja nime loetellu kandmise põhjendused ei viita rahalise toetuse andmisele kaudselt, tulenevalt hageja ja NIOC seotusest, vaid Iraani valitsusele rahalise toetuse andmisele hageja poolt, sidemete kaudu tema aktsionäride ja Iraani valitsuse vahel.
60 Lisaks ja igal juhul tuleb selles osas, milles eespool mainitud nõukogu argumentide eesmärk on tõendada, et hageja toetab Iraani valitsust rahaliselt, tänu oma tegevusele, mis on seotud gaasi ja nafta transpordi merel, tuleb asuda seisukohale, et kohaldatavad õigusnormid näevad ette tingimuse, mis on seotud Iraani valitsusele rahalise toetuse andmisega, mitte kaudselt rahalise toetuse andmisega. Vastupidi nõukogu väidetele ei saa seega ainuüksi seda asjaolu, et hageja on oma transporditegevuse kaudu tegev Iraani nafta- ja gaasisektoris, mis on Iraani valitsuse üks peamine tuluallikas, lugeda selle õigusliku tingimuse alla kuuluvaks, mis on seotud sellele valitsusele rahalise toetuse andmisega.
61 Kolmandaks, seoses oma kapitali struktuuriga väidab hageja põhjendatult, et nõukogu toimikus ei ole ühtegi tõendit. Täpsemalt ei ole ei kolme liikmesriigi ettepanekutes kuupäevadega 19., 24. ja 28. september 2012 hageja nime loetelusse kandmiseks ega muudes selle toimiku dokumentides kindlaks tehtud hageja aktsionäre ega kinnitatud ühtegi viidet selle kohta, mis võiks põhistada väiteid, et hageja on Iraani valitsuse kontrolli all või annab viimasele rahalist toetust oma aktsionäride kaudu, kellel on valitsusega sidemeid. Hagejat puudutav toimik koosneb ainult väidetest, mis on sisuliselt üle võetud vaidlustatud otsuses ja määruses.
62 Järelikult ei saa nõukogu oma nende väidete põhistuseks, mis on esitatud hageja nime loetellu kandmise põhjendustes, Üldkohtus tulemuslikult tugineda eespool punktides 51 ja 52 kokku võetud faktilistele argumentidele, kuna neid argumente ei olnud hageja toimuks ja kuna seega ei saanud neid ka hagejale tema taotlusel teatavaks teha nõukogu 12. märtsi 2013. aasta vastuses. Selliste argumentide arvessevõtmine kahjustaks nimelt esiteks põhimõtet, mille kohaselt vaidlustatud akti õiguspärasust saab hinnata ainult neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvesse võttes, mille alusel need vastu on võetud, ja teiseks hageja kaitseõigusi (eespool viidatud kohtuotsus Bateni vs. nõukogu, punkt 57). Kuna hagejale ei tehtud nimelt õigel ajal teatavaks uusi põhjuseid, on ta esiteks jäetud ilma võimalusest esitada nende kohta oma seisukoht haldusemenetluses. Teiseks ei ole hagejal võimalik hinnata tema nime loetellu kandmise põhjendatust ja võimalust esitada hagi. Seega on kahjustatud liidu kohtus poolte võrdsuse põhimõtet (vaata eespool viidatud kohtuotsus North Drilling vs. nõukogu, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Nõukogu argumendid, mille kohaselt hageja juhatuse esimehe asendamine kinnitab tihedaid sidemeid tema aktsionäride ja Iraani valitsuse vahel, ei ole samuti asjakohased, kuna need põhinevad vaidlustatud otsusest ja määrusest hilisematel asjaoludel.
64 Järelikult ei ole Üldkohtu poolt võimalikult arvesse võetavate asjaolude hulgas ühtegi sellist, mis võimaldaks kinnitada nõukogu väiteid, et hageja on Iraani valitsuse kontrolli all ja toetab Iraani valitsust rahaliselt.
65 Sellest tuleneb, et hageja nime loeteludesse kandmine ei ole põhjendatud.
66 Seega tuleb esimese väitega nõustuda.
67 Eespool esitatud kaalutlustel, ilma et oleks vaja analüüsida kolmandat ja neljandat väidet, tuleb vaidlustatud otsus ja määrus hagejat puudutavas osas tühistada.
Vaidlustatud otsuse ja määruse tühistamise ajaline mõju
68 Hageja nõuab, et vaidlustatud otsus ja määrus tühistataks kohese mõjuga. Ta väidab, et nõukogu otsusel kanda tema nimi loeteludesse on üksikotsuse, mitte määruse tunnused, nagu näitab nõukogu kohustus teha piiravad meetmed puudutatud isikutele ja üksustele individuaalselt teatavaks. Hageja tugineb eespool viidatud kohtuotsusele Bank Melli Iran vs. nõukogu (punktid 86 ja 87), milles Üldkohus märkis, et otsus, millega rakendatakse nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), artiklit 7, ei ole ainult üldakt, vaid sellel on ka neid isikuid ja üksusi käsitleva üksikakti tunnused, kelle nimi on selle otsusega kantud nimetatud määruse V lisasse.
69 Hageja väitel näeb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teine lõik Üldkohtu poolt tühistamise korral ette ainult määruse, mitte otsuse jõussejätmist kuni selle kohtuotsuse edasikaebamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis Euroopa Kohtu poolt selle kaebuse läbivaatamata jätmise kuupäevani, selleks et piirata seda segavat mõju, mida liidus tervikuna kohaldatavate üldnormide tühistamine Üldkohtu poolt võib avaldada, kui need normid võidakse lõpuks apellatsioonimenetluses kehtivaks tunnistada.
70 Nõukogu väidab, et vaidlustatu määruse kohese mõjuga tühistamine on vastuolus Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 60. Ta on seega seisukohal, et Üldkohus peaks samuti määrama, et vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamise mõju peatataks sama tähtaja ulatuses.
71 Nõukogu tugineb väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teine lõik on kohaldatav, mis puudutab Üldkohtu poolt sellise määruse nagu määruse nr 267/2012 tühistamise ajalist mõju, millega kehtestatakse piiravad meetmed. Liidu kohus on nimelt seni leidnud, et määrus nr 267/2012, sealhulgas selle IX lisa, on määrus, kuna selle artikli 51 teises lõigus on ette nähtud, et see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides, ning see vastab määruse toimele, mis on ette nähtud ELTL artiklis 288 (Üldkohtu eespool viidatud otsused kohtuasjas Bateni vs. nõukogu, punkt 83, ja kohtuasjas T‑110/12: Iranian Offshore Engineering & Constructions vs. nõukogu, punkt 74; vaata ka analoogia alusel Euroopa Kohtu 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑548/09 P: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2011, lk I‑11381, punkt 45).
72 Hageja argumentidega ei saa seega nõustuda.
73 Nimelt, ilma et oleks vaja analüüsida, kas otsus kanda hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse, vastab määrusele põhikirja artikli 60 teise lõigu tähenduses, piisab kui märkida, et ELTL artikli 264 teise lõigu alusel võib liidu kohus igal juhul, kui ta peab seda vajalikuks, märkida, milliseid tühistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks. Seoses sellega tuleneb kohtupraktikast, et Üldkohus võib selle sätte alusel otsustada, mis kuupäevast tema tühistamisotsused jõustuvad (vaata selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑58/12: Nabipour jt vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 250 ja 251).
74 Käesoleva juhtumi asjaoludel leiab Üldkohus allpool märgitud põhjendustel, et käesoleva kohtuotsuse jõustumine tuleb peatada kuni Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 esimeses lõigus ette nähtud vaidlustamise tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmiseni.
75 Iraani Islamivabariigi elluviidav tuumaprogramm on jätkuva mure allikas nii rahvusvahelisel kui ka Euroopa tasandil. Selles kontekstis laiendas nõukogu järk‑järgult selle riigi vastu võetud piiravate meetmete ringi eesmärgiga takistada julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamise raames sellist tegevust, mis ohustab rahvusvahelist rahu ja julgeolekut.
76 Seega tuleb leida tasakaal käesoleva tühistava kohtuotsuse kohest jõustumist puutuva hageja huvi ja üldisest huvist tuleneva eesmärgi vahel, mida edendatakse Iraani Islamivabariigi vastu võetavaid piiravaid meetmeid puudutava liidu poliitika raames. Piirava meetme tühistamise mõju ajalist piiramist võib seega õigustada vajadus tagada külmutamise meetmete tõhusus ja kindlasti ülekaalukad kaalutlused, mis puudutavad liidu ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste suhete kindlust või toimimist (vaata analoogia alusel kohustuse puudumisega teatada puudutatud isikule enne tema esialgset loeteludesse kandmist selle põhjused Euroopa Kohtu 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑27/09 P: Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, EKL 2011, lk I‑13427, punkt 67).
77 Nimelt võimaldab vaidlustatud aktide kohese mõjuga tühistamine hagejat puudutavas osas viimasel viia kõik või osa oma varast liidust välja, ilma et nõukogu saaks vajadusel kohaldada õigel ajal ELTL artiklit 266, et parandada käesolevas kohtuotsuses välja toodud vead, nii et on oht, et võidakse tõsiselt ja pöördumatult kahjustada nende rahaliste vahendite külmutamise meetmete tõhusust, mida nõukogu tulevikus hageja vastu võib otsustada. ELTL artikli 266 kohaldamise kohta käesolevas asjas tuleb märkida, et hageja nime loeteludesse kandmise tühistamine käesoleva kohtuotsusega tuleneb asjaolust, et selle loeteludesse kandmise põhjused ei ole piisavalt põhjendatud (vaata eespool punkt 65). Kuigi selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed otsustab nõukogu, ei saa kohe välistada, et hageja nimi kantakse uuesti loeteludesse. Nõukogul on nimelt selle uuesti läbivaatamise käigus võimalus õiguslikult piisavalt põhjendatud põhjustel hageja nimi uuesti loeteludesse kanda.
78 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsusest ja määrusest tulenevad tagajärjed peavad jääma hageja suhtes kehtima kuni apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmiseni.
Kohtukulud
79 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, mõistetakse käesoleva astme menetluse kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja nõukogult.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsus 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, selles osas, milles National Iranian Tanker Company nimi on kantud nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP, II lisasse.
2. Tühistada nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, selles osas, milles National Iranian Tanker Company nimi on kantud nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010, IX lisasse.
3. Jätta otsusest 2012/635 ja rakendusmäärusest nr 945/2012 tulenevad tagajärjed National Iranian Tanker Company suhtes kehtima kuni Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 esimese lõigu kohaselt apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumiseni või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmiseni.
4. Jätta Euroopa liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja National Iranian Tanker Company kohtukulud.
van der Woude | Wiszniewska-Białecka | Kancheva |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. juulil 2014 Luxembourgis.
Allkirjad