Kohtuasi T‑768/16
BNP Paribas
versus
Euroopa Keskpank
Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkt d ja lõige 3 – Finantsvõimenduse määra arvutamine – EKP keeldumine hagejale loa andmisest teatud tingimustele vastavate riskipositsioonide väljajätmiseks finantsvõimenduse määra arvestusest – Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 429 lõige 14 – EKP kaalutlusõigus – Õigusnormide rikkumine – Ilmne hindamisviga
Kokkuvõte – Üldkohtu (esimene koda laiendatud koosseisus) 13. juuli 2018. aasta otsus
1. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve –Ühtne järelevalvemehhanism – Euroopa Keskpanga pädevus – Detsentraliseeritud teostamine riiklike asutuste poolt – Üksuse olulisuse hindamine – Euroopa Keskpanga ainupädevus
(nõukogu määrus nr 1024/2013, artikli 4 lõike 1 punkt d ja artikli 6 lõige 4)
2. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuded – Likviidsusnõuded – Finantsvõimenduse määr – Väljaarvutamine – Võimalus jätta välja teatavad nõuded avaliku sektori asutuste vastu – Euroopa Keskpanga otsus keelduda erandi tegemisest – Kohtulik kontroll – Piirid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, muudetud määrusega 2015/62, artikli 429 lõige 14)
3. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuded – Likviidsusnõuded – Finantsvõimenduse määr – Väljaarvutamine –Võimalus jätta välja teatavad nõuded avaliku sektori asutuste vastu – Euroopa Keskpanga otsus keelduda erandi tegemisest – Keeldumine, mille aluseks on kaalutlused, mis on seotud erandiga hõlmatud riskipositsioonidele eriomaste tunnustega, ning võimalus, et asjaomane riik jätab oma maksekohustused täitmata, ilma sellise riski tekkimise tõenäosust hindamata – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, muudetud määrusega 2015/62, artikli 429 lõige 14)
4. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuded – Likviidsusnõuded – Finantsvõimenduse määr – Väljaarvutamine – Võimalus jätta välja teatavad nõuded avaliku sektori asutuste vastu – Pädevate asutuste kaalutlusõigus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, muudetud määrusega 2015/62, artikli 429 lõige 14)
5. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuded – Likviidsusnõuded – Finantsvõimenduse määr – Krediidiasutuse ja avaliku finantseerimisasutuse positsioonide korrigeerimise vahel oleva ajavahe asjakohasus – Piirid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, muudetud määrusega 2015/62, põhjendus 90 ja artikli 4 lõike 1 punkt 94 ning artikli 412 lõige 1; nõukogu määrus nr 1024/2013, artikli 4 lõike 1 punkt d; komisjoni määrus 2015/61, artikkel 26)
6. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Liidu finantssektori järelevalve – Krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuded – Likviidsusnõuded – Finantsvõimenduse määr – Väljaarvutamine – Võimalus jätta välja teatavad nõuded avaliku sektori asutuste vastu – Euroopa Keskpanga otsus keelduda erandi tegemisest – Keeldumine, mille aluseks on krediidiasutuse ja avaliku finantseerimisasutuse positsioonide korrigeerimise vahel oleva ajavahega kaasnev risk – Reguleeritud hoiuste iseloomulike tunnuste analüüsimata jätmine – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 575/2013, muudetud määrusega 2015/62, artikli 4 lõike 1 punkt 94, artikli 412 lõige 1 ja artikli 429 lõige 14)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 19)
2. Kuna Euroopa Keskpangal on kaalutlusõigus ja sellest tulenevalt avar hindamisruum otsustamaks, kas määruse nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta, muudetud määrusega 2015/62, artikli 429 lõikes 14 sätestatut kohaldada või mitte, ei tohi vaidlustatud otsuse põhjendatuse üle teostatav Üldkohtu kontroll viia Euroopa Keskpanga hinnangu asendamiseni kohtu hinnanguga, vaid selle eesmärk on kontrollida, ega vaidlustatud otsus ei põhine sisuliselt ebatäpsetel asjaoludel ning ega selle tegemisel ei ole rikutud õigusnorme või tehtud ilmset hindamisviga või võimu kuritarvitatud.
(vt punkt 30)
3. Kuigi Euroopa Keskpangal on määruse nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta, muudetud määrusega 2015/62, artikli 429 lõikest 14 tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel vabadus otsustada, kas selles sättes ette nähtud erandit teha või mitte, ei tohi selle vabaduse teostamine minna vastuollu kõnealuse erandiga taotletavate eesmärkidega ega võtta sellelt soovitavat toimet. Sellest tuleneb igal juhul, et Euroopa Keskpank ei saa tugineda sellistele põhjendustele, mis praktikas määruse nr 575/2013 artikli 429 lõikes 14 sätestatud võimaluse rakendamise peaaegu välistavad, võtmata sellelt sättelt soovitavat toimet ja minemata vastuollu selle sätte kehtestamise ajendiks olnud eesmärkidega.
Järelikult ei saa Euroopa Keskpank välistada määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 kohaldamist avaliku finantseerimisasutuse vastu olevate krediidiasutuse nõuete suhtes põhjendustel, mis on seotud nimetatud sättes käsitletud riskipositsioonidele eriomaste tunnustega. See on nõnda põhjenduse puhul, mis puudutab seda, et krediidiasutuse nõudeid finantseerimisasutuse vastu kajastatakse tema bilansi aktivas. Nimelt, kuna riskipositsioonid, mille puhul on selles sättes ette nähtud võimalus, et neid krediidiasutuse finantsvõimenduse määra arvutamisel arvesse ei võeta, on olemuselt sellised, et neid kajastatakse selle krediidiasutuse bilansi aktivas, ei saa kaalutlusega, et avaliku finantseerimisasutuse suhtes võetud riskipositsioonid kajastuvad krediidiasutuse bilansi aktivas, tulemuslikult põhjendada taotletud erandi tegemisest keeldumist. See kehtib sarnastel põhjustel ka kaalutluse puhul, mis puudutab seda, et need riskipositsioonid on tekkinud osaliselt krediidiasutuse juures reguleeritud hoiuste raames hoiustatud summade arvelt, mis kajastub tema bilansi passivas.
Kuivõrd määruse nr 575/2013 artikli 429 lõige 14 puudutab üksnes riigi garantiid omavate avaliku sektori asutustega seotud riskipositsioone, siis keeldumine, mida põhjendatakse põhimõtteliselt sellega, et riik võib sattuda olukorda, kus ta oma maksekohustusi ei täida, ilma konkreetse riigi puhul sellise võimaluse tekkimise tõenäosust hindamata, muudaks praktikas selles sättes ette nähtud võimaluse kohaldamise peaaegu võimatuks. Kuivõrd Euroopa Keskpank maksekohustuste täitmata jätmise tõenäosust ei hinda, ei saa järelikult otsuses, millega keeldutakse kohaldamast määruse nr 575/2013 artikli 429 lõiget 14, välja toodud avaliku finantseerimisasutuse vastu olevate krediidiasutuse nõuete maht õigustada nende riskipositsioonide arvessevõtmist finantsvõimenduse määra arvutamisel. Kõnealune maht võiks nimelt asjasse puutuv olla üksnes juhul, kui krediidiasutusel ei oleks asjaomase riigi poolt maksekohustuste täitmata jätmise korral võimalik reguleeritud hoiustega seoses ülekantud summasid finantseerimisasutuselt saada ning ta peaks asuma erakorraliselt oma varasid müüma.
(vt punktid 39, 52–54, 56, 57, 61 ja 63)
4. Määruse nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta, muudetud määrusega 2015/62, artikli 429 lõikes 14 ette nähtud erandiga nägi komisjon seadusandja heakskiidul nimelt ette võimaluse, et krediidiasutuse nõuded avaliku sektori asutuste vastu, mis tulenevalt riigi garantiist on samasuguse väikese riskitasemega nagu nõuded selle riigi suhtes ning mis ei lähtu krediidiasutuse investeerimisvabadusest – kuivõrd krediidiasutusel on kohustus asjaomased summad üle kanda – ei ole finantsvõimenduse määra arvutamisel asjakohased ning võivad seetõttu sealt välja jääda. Määruse nr 575/2013 artikli 429 lõige 14 puudutab ainult selliseid riskipositsioone, mille riskikaaluks omavahendite minimaalnõude arvutamise standardmeetodi kohaselt oleks 0%.
Seetõttu tuleb määruse artikli 429 lõike 14 rakendamisel leida tasakaal kahe eesmärgi vahel: esiteks järgida finantsvõimenduse määra loogikat, mis nõuab, et finantsvõimenduse määra arvutamine hõlmaks krediidasutuse kogu riskipositsiooni ilma riskikaalusid arvestamata, ning teiseks arvestada komisjoni poolt seadusandja heakskiidul seatud eesmärki, et teatud riskipositsioonid, millel on eriti väike riskiprofiil ja mida krediidiasutus ei ole võtnud oma investeerimisvabadust teostades, ei ole teatud juhtudel finantsvõimenduse määra arvutamisel asjakohased ning võivad sellest välja jääda. See, kui tunnustada pädevate asutuste kaalutlusõigust määruse nr 575/2013 artikli 429 lõike 14 rakendamisel, annab neile võimaluse leida tasakaal nende kahe eesmärgi vahel iga konkreetse juhtumi eripärasid silmas pidades.
(vt punktid 48–51)
5. Määruse nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta, muudetud määrusega 2015/62, artikli 4 lõike 1 punktis 94 sisalduvast ülemäärase finantsvõimenduse riski määratlusest järeldub, et ülemäärase finantsvõimendusega seostatavad riskid realiseeruvad ebapiisava likviidsuse korral. Just likviidsete vahendite hankimiseks võib krediidiasutusel tekkida vajadus ettekavatsematult korrigeerida äriplaani, sealhulgas müüa erakorraliselt varasid, millel on selles sättes välja toodud tagajärjed, nagu on ära märgitud ka määruse nr 575/2013 põhjenduses 90.
Kuna ülemäärase finantsvõimenduse negatiivsed tagajärjed avalduvad ebapiisava likviidsuse korral, ei muuda asjaolu, et ajalise vahe olemasolu krediidiasutuse ja avaliku finantseerimisasutuse positsioonide korrigeerimise vahel puudutab likviidsusriski, seda ajalist vahet asjassepuutumatuks tema finantsvõimenduse määraga seonduva riski seisukohast. Määruse nr 575/2013 artiklis 412 ning määruses 2015/61, millega täiendatakse määrust nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega, sätestatud kohase likviidsuskatte nõude hindamise seisukohast ei ole siiski see ajavahemik likviidsusriski allikaks. Nimelt tähendab see, kui Euroopa Keskpank kohaldab määruse 2015/61 artiklit 26 – mis võimaldab pädevatel asutustel ja sellest tulenevalt ka Euroopa Keskpangal vastastikuses sõltuvuses olevad vahendite väljavoolud ja sissevoolud omavahel tasaarvestada, kui ta likmesriigriigi keskvalitsuse garantiist ning välja- ja sissevoolu vahelise ajavahemiku lühidusest tulenevalt leiab, et see ajavahe likviidsusriski ei tekita – finantseerimisasutuse vastu olevate nõuetega seonduvate vahendite väljavoolude ja sissevoolude suhtes, et Euroopa Keskpank tunnistab, et nende vahele jääda võiv ajavahemik likviidsusriski ei tekita.
(vt punktid 70–73, 76 ja 77)
6. Kui krediidiasutuse ja avaliku finantseerimisasutuse positsioonide korrigeerimise ajavahe likviidsusriski seisukohast asjasse puutuv ei ole, saaks ta seda määruse 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta, muudetud määrusega 2015/62, artikli 4 lõike 1 punkti 94 tähenduses finantsvõimenduse riski seisukohast olla üksnes juhul, kui reguleeritud hoiustega seotud hoiuste väljamaksete maht oleks nii suur, et olukord on raskem kui määruse nr 575/2013 artikli 412 lõike 1 alusel toimuva likviidsusmäära arvutamisel silmas peetud „pingeline stressiolukord“.
Krediidiasutuse määruse artikli 429 lõike 14 kohaldamise taotluse rahuldamata jätmisel ei saa selle võimalusega arvestada ilma, et Euroopa Keskpank analüüsiks põhjalikult reguleeritud hoiuseid iseloomustavaid tunnuseid. Euroopa Keskpank peab selle analüüsi raames iseäranis uurima, kas neid tunnuseid – ja eriti reguleeritud hoiustega seotud riigi garantiid – silmas pidades on tõenäoline reguleeritud hoiuste väljamaksete tegemine sellises mahus ja sedavõrd äkki, et krediidiasutus ei saaks oodata positsioonide korrigeerimise järel avaliku finantseerimisasutuse poolt vahendite üle kandmist ning tal tekiks vajadus võtta määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 94 sätestatud meetmeid. Nimelt peab Euroopa Keskpank määruse artikli 429 lõike 14 rakendamisel iga konkreetse juhtumi eripärasid arvestades leidma tasakaalu finantsvõimenduse määra eesmärkide ning võimaluse vahel, et mõned selles sättes sisalduvatele tingimustele vastavad riskipositsioonid võib finantsvõimenduse määra arvutamisel arvesse võtmata jätta.
Kui Euroopa Keskpank ei analüüsi üksikasjalikult reguleeritud hoiuseid iseloomustavaid tunnuseid, piirdudes vaid abstraktselt krediidiasutuse ja avaliku finantseerimisasutuse positsioonide korrigeerimise vahel oleva ajavahega seotud riskide esile toomisega, rikub ta kohustust analüüsida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetsel juhul asjasse puutuvaid asjaolusid.
(vt punktid 80–84)