Kohtuasi T‑769/16
Maxime Picard
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (esimene koda laiendatud koosseisus) 24. märtsi 2021. aasta otsus
Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Personalieeskirjade 2014. aasta reform – Teatavaid pensioniõiguste arvutamise meetodeid käsitlevad üleminekumeetmed – Korra muutus pärast lepingulise töötaja uue lepingu allkirjastamist – Mõiste „teenistuses olema“
Ametnikud – Pensionid – Pensioniõiguste arvutamise meetodid – Määruse nr 1023/2013 üleminekusätted – Kohaldamine 31. detsembril 2013 teenistuses olevate teenistujate suhtes analoogia alusel – Mõiste „teenistuses olema“ – Lepingulise töötaja poolt pärast seda kuupäeva uue lepingu allkirjastamine, mis toob kaasa sisulise muutuse tema tööülesannetes – Välistamine
(Personalieeskirjad, XIII lisa artiklid 21 ja 22, muudetud määrusega nr 1023/2013; muude teenistujate teenistustingimused, lisa artikli 1 lõige 1 ja artikkel 3a; nõukogu määrus nr 723/2004, põhjendus 36)
(vt punktid 65–83, 90 ja 93)
Kokkuvõte
Hageja Maxime Picard oli Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti lepinguline töötaja alates 2008. aastast. Ta võeti alguses I tegevusüksuse lepingulise töötajana tööle 2008. aastal alla kirjutatud lepingu alusel (edaspidi „2008. aasta leping“), mida pikendati tähtajalise lepinguna kolmel korral enne, kui 2011. aastal muudeti see tähtajatuks.
Hageja kirjutas 16. mail 2014 alla uuele, lepingulise töötaja tähtajatule lepingule, millega ta määrati II tegevusüksusse pärast seda, kui ta oli tõendanud, et ta oli täitnud selle tegevusüksuse alla kuuluvaid ülesandeid. Leping hakkas kehtima 1. juunil 2014 (edaspidi „2014. aasta leping“).
Vahepeal, 2014. aastal oli toimunud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste reform(1), millega esiteks kehtestati uus pensioniõiguste omandamise aastakoefitsient 1,8%, mis on ebasoodsam kui varasem 1,9protsendiline koefitsient, ning teiseks määrati pensionieaks 66 aastat, mis varem oli 63 aastat.(2) Kõnealustes aktides ette nähtud üleminekukorra alusel jätkas „[p]erioodil alates 1. maist 2004 kuni 31. detsembrini 2013 teenistusse asunud“ ametnik pensioniõiguste omandamist 1,9protsendilise aastakoefitsiendiga.(3) Peale selle oli „ametnikel, kes on 1. mail 2014 […] 35‑aastased […] ja kes asusid teenistusse enne 1. jaanuari 2014, […] õigus jääda vanaduspensionile […] vanuses […] 64 aastat ja 8 kuud“.(4) Neid üleminekusätteid kohaldatakse 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes analoogia alusel.(5)
Pärast seda, kui hageja oli pärast personalieeskirjade reformi jõustumist kirjutanud alla oma uuele lepingule, palus ta individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti pensionide osakonna ametnikult selgitusi, kuidas reform mõjutab tema olukorda. Vastuses kinnitas see ametnik, et lepingu muutmise tõttu ei kuulu alates 1. juunist 2014 hageja suhtes kohaldamisele üleminekusätted pensioniõiguste omandamise aastakoefitsiendi ja pensionile jäämise vanuse kohta.
Kuna selle vastuse peale hageja esitatud kaebus jäeti rahuldamata, esitas hageja Üldkohtule hagi nii ametniku vastuse kui ka tema kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamiseks. Hagi põhjendamiseks väitis hageja, et üleminekusätete kohaldamiseks oleks administratsioon pidanud teenistusse asumise kuupäevana arvestama 1. juulit 2008, mil ta võeti teenistusse esialgu I tegevusüksuse lepingulise töötajana, mitte uue lepingu alguskuupäeva 2014. aastal.
Üldkohtu esimene koda laiendatud koosseisus jättis siiski selle hagi rahuldamata. Oma otsuses käsitles Üldkohus nende pensioniõiguste omandamise aastakoefitsienti ja pensionile jäämise vanust puudutavate üleminekusätete kohaldamist, mis kehtestati personalieeskirjade reformiga, selliste lepinguliste töötajate suhtes, kes kirjutasid alla uuele lepingule pärast reformi jõustumist.(6)
Üldkohtu hinnang
Esiteks tõlgendas Üldkohus muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõiget 1, mille järgi kohaldatakse pensioniõiguste omandamise aastakoefitsienti ja pensionile jäämise vanust käsitlevaid üleminekusätteid, mis kehtestati ametnike kasuks personalieeskirjade reformiga, „31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes analoogia alusel“.(7) Üldkohus osutas sellele, et üleminekusätteid tuleb tõlgendada kitsalt ning et nende analoogia alusel muudele teenistujatele kohaldamise eelduseks on, et võetakse arvesse ametnikele ja teenistujatele omaseid tunnuseid. Erinevus nende kahe personalikategooria vahel seisneb eeskätt nende täidetavate ülesannete laadis ja õiguslikus suhtes ametniku või teenistuja ning liidu administratsiooni vahel. Täpsemalt asub ja jääb ametnik liidu administratsiooni teenistusse personalieeskirjadest tuleneva seotuse alusel, samas kui lepinguline töötaja asub tööle lepingu alusel ja jääb tööle lepingu kehtivuse ajaks.(8) Seega peavad muud teenistujad, selleks et nende suhtes saaks kohaldada üleminekusätteid, „olema teenistuses 31. detsembril 2013“, st neil peab sel kuupäeval olema leping liidu administratsiooniga.
Teiseks täpsustas Üldkohus mõistet „olema teenistuses 31. detsembril 2013“. Üldkohus märkis, et niisuguse olukorra olemasolu saab kindlaks teha üksnes juhul, kui teenistuja ei ole kirjutanud alla uuele lepingule – mis viitab sellele, et liidu administratsiooniga on alanud uus töösuhe –, s.t juhul, kui uus leping ei sisalda sellist sisulist muudatust teenistuja tööülesannetes, millega seataks kahtluse alla teenistuja ja liidu administratsiooni vahelise töösuhte funktsionaalne järjepidevus. Seega kuuluvad üleminekusätted analoogia alusel kohaldamisele 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes, kes jäävad teenistusse pärast seda kuupäeva lepingu alusel, mis ei too kaasa katkestust töösuhtes. See tõlgendus võtab arvesse uue lepingu allkirjastamise õiguslikku tähendust, säilitades töötajate omandatud õigused ja õiguspärased ootused.
Selles kohtuasjas asus Üldkohus seisukohale, et hageja allkirjastatud uus leping lubas tal asuda teenistusse kõrgemas tegevusüksuses, mis seadis kahtluse alla 2008. aasta lepingu alusel tekkinud hageja ja liidu administratsiooni vahelise töösuhte funktsionaalse järjepidevuse. Ehkki hageja oli 31. detsembril 2013 teenistuses esialgse, 2008. aasta lepingu alusel, tõi uus, 2014. aasta leping järelikult kaasa selle töösuhte katkemise ja uue töösuhte algamise, mistõttu ei saa hageja suhtes kohaldada pensioniõiguste omandamise aastakoefitsienti ja pensionile jäämise vanust käsitlevaid üleminekusätteid.