ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

19. juuni 2019(*)(i)

Riigiabi – Individuaalne abi Nürburgringi kompleksile vabaajapargi, hotellide ja restoranide ehitamiseks ning autode võidusõitude korraldamiseks – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks – Otsus, mille kohaselt kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasimaksmise kohustus ei kehti Nürburgringi kompleksi uuele omanikule – Tühistamishagi – Konkurentsiseisundi olulise mõjutamise puudumine – Ühendus – Läbirääkija seisund – Vastuvõetamatus – Otsus, millega esialgse uurimise tulemusel tuvastatakse riigiabi puudumine – Tühistamishagi – Huvitatud pool – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – Huvitatud poolte menetlusõiguste rikkumine – Selliste raskuste puudumine, mis nõuavad ametliku uurimismenetluse algatamist – Kaebus – Kokkusobimatuks tunnistatud riigiabi saajate vara müük – Avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta pakkumismenetlus – Põhjendamiskohustus – Hea halduse põhimõte

Kohtuasjas T‑373/15,

Ja zum Nürburgring eV, asukoht Nürburg (Saksamaa), esindajad: advokaadid D. Frey, M. Rudolph ja S. Eggerath, hiljem advokaadid D. Frey ja M. Rudolph,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, T. Maxian Rusche ja B. Stromsky,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada osaliselt komisjoni 1. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2016/151 riigiabi SA.31550 (2012/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa andis Nürburgringile (ELT 2016, L 34, lk 1),

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius, P. Nihoul, J. Svenningsen ja U. Öberg (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik K. Guzdek,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 25. aprilli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Saksamaa Rheinland-Pfalzi liidumaal asuvasse Nürburgringi kompleksi (edaspidi „Nürburgring“) kuuluvad autode võidusõidu ringrada (edaspidi „Nürburgringi ringrada“), vabaajapark, hotellid ja restoranid.

2        Aastatel 2002‑2012 võttis peamiselt Rheinland-Pfalzi liidumaa meetmeid Nürburgringi omanike (edaspidi „müüjad“), see tähendab riigi või kohaliku omavalitsuse ettevõtjate Nürburgring GmbH, Motorsport Resort Nürburgring GmbH ja Congress- und Motorsport Hotel Nürburgring GmbH toetuseks vabaajapargi, hotellide ja restoranide ehitamiseks ja vormel 1 võidusõitude korraldamiseks.

A.      Haldusmenetlus ja Nürburgringi vara müük

3        Hageja Ja zum Nürburgring eV, mis on Saksa autospordiühing, mille eesmärk on Nürburgringis autode võidusõidu ringraja uuesti kasutuselevõtt ja edendamine, esitas 5. aprillil 2011 Euroopa Komisjonile esimese kaebuse abi kohta, mida Saksamaa Liitvabariik oli andnud Nürburgringi ringrajale.

4        Euroopa Komisjon teavitas 21. märtsi 2012. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariiki oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametlik uurimismenetlus eri meetmete suhtes, mis võeti Nürburgringi toetuseks aastatel 2002‑2012. Selles otsuses, mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2012, C 216, lk 14), kutsus komisjon huvitatud isikuid üles esitama oma märkusi asjaomaste meetmete kohta.

5        Saksamaa Liitvabariik teatas komisjonile täiendavate toetusmeetmete võtmisest ning komisjon laiendada ametlikku uurimismenetlust nende suhtes. Saksamaa Liitvabariiki teavitati sellest otsusest 7. augusti 2012. aasta kirjaga. Selles otsuses, mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2012, C 333, lk 1), kutsus komisjon huvitatud isikuid üles esitama oma märkusi täiendavate meetmete kohta.

6        Amtsgericht Bad Neuenahr-Ahrweiler (Bad Neuenahr-Ahrweileri esimese astme kohus, Saksamaa) kuulutas 24. juulil 2012 välja müüjate maksejõuetuse. See kohus algatas 1. novembril 2012 maksejõuetusmenetluse põhikapitali vähendamata. Müüjate vara otsustati müüa (edaspidi „Nürburgringi vara müük“). Müüjad nimetasid õigus- ja finantsnõustajaks audiitorfirma KPMG AG.

7        1. novembril 2012 usaldati Nürburgringi haldamine äriühingule Nürburgring Betriebsgesellschaft mbH, mis on ühe müüja, see tähendab Nürburgring GmbH ainuomandis olev tütarettevõtja ja kuhu kuuluvad Amtsgericht Bad Neuenahr-Ahrweileri (Bad Neuenahr-Ahrweileri esimese astme kohus) määratud haldurid.

8        15. mail 2013 algatati pakkumismenetlus Nürburgringi vara müümiseks (edaspidi „pakkumismenetlus“).

9        Komisjon edastas 23. mail 2013 Saksamaa Liitvabariigile ja halduritele kriteeriumid, millele pakkumismenetlus peab vastama selleks, et riigiabi andmine oleks välistatud, ning teavitas neid, et ostja on kohustatud tagastama abi, kui ta seda saab. Sellega seoses olid komisjon, Saksamaa Liitvabariik ja haldurid pidanud läbirääkimisi alates 2012. aasta oktoobrist.

10      Pakkumismenetlus toimus järgmiselt:

–        14. mail 2013 teavitati ühe halduri pressiteatega pakkumismenetluse algatamisest;

–        15. mail 2013 avaldas KPMG ajalehtedes Financial Times ja Handelsblatt ning Nürburgringi veebilehel osalemiskutse;

–        70 potentsiaalset ostjat, sealhulgas hageja ja Saksa autoklubi ADAC eV olid osalemisest huvitatud;

–        huvitatud investorid said 19. juuli 2013. aasta kirjaga Nürburgringi puudutavad dokumendid ja neil paluti esitada ligikaudne pakkumus kogu vara, konkreetsete asjade kogumite ja üksikute asjade kohta;

–        ligikaudse pakkumuse esitamise tähtpäevaks määrati 19. juuli 2013. aasta kirjaga alguses 12. september 2013 ja seejärel 12. septembri 2013. aasta kirjaga 26. september 2013; mõlemas kirjas oli täpsustatud, et arvesse võetakse ka pärast tähtpäeva möödumist esitatud pakkumusi;

–        2014. aasta veebruari alguses olid 24 potentsiaalset ostjat, sealhulgas ADAC esitanud ligikaudsed pakkumused; ADAC pakkumus oli esitatud üksnes Nürburgringi ringraja kohta; neist ostjatest 18 puhul – kelle hulgas ADACd ei olnud – viidi läbi due diligence’i analüüs;

–        nende potentsiaalsete ostjate jaoks, kes kutsuti osalema pakkumismenetluse järgmises etapis, määrati seejärel kinnitavate pakkumuste (mis pidid olema täies ulatuses rahastatud ning hõlmama eelnevalt läbiräägitud vara ostu kokkulepet) esitamise tähtpäevaks alguses 17. oktoobri 2013. aasta kirjaga 11. detsember 2013 ja seejärel 17. detsembri 2013. aasta kirjaga 17. veebruar 2014; viimati nimetatud kirjas oli märgitud, et arvesse võetakse ka pärast tähtpäeva möödumist esitatud pakkumusi, kuid täpsustati siiski, et müüjad võivad natuke aega pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva otsustada, kelle pakkumus tunnistatakse edukaks;

–        13 potentsiaalset ostjat esitasid kinnitava pakkumuse; neist neli, see tähendab Capricorn Nürburgring Besitzgesellschaft GmbH (edaspidi „Capricorn“ või „ostja“), teine pakkuja (edaspidi „pakkuja nr 2“), kolmas pakkuja (edaspidi „pakkuja nr 3“) ja neljas potentsiaalne ostja esitasid pakkumuse kogu vara kohta;

–        huvitatud investoritele 19. juulil ja 17. oktoobril 2013 saadetud kirja kohaselt tuli nende hulgast valik teha esiteks kogu vara eest maksimaalse hinna saamise ja teiseks tehingu tagatuse nõude alusel; nende kriteeriumide alusel võeti pakkumismenetluse viimases etapis arvesse pakkuja nr 2 ja Capricorni pakkumusi, kes soovisid esiteks üle võtta kogu Nürburgringi vara ja olid teiseks esitanud tõendid oma vastavalt 7. ja 11. märtsil 2014 esitatud pakkumuse rahandusliku usaldusväärsuse kohta. Ostu-müügilepingu eelnõude osas peeti paralleelselt läbirääkimisi nende kahe pakkujaga;

–        11. märtsil 2014 kiitis müüjate võlausaldajate üldkoosolek müüjate maksejõuetusmenetluse raames heaks Nürburgringi vara müümise Capricornile, kes oli esitanud 77 miljoni euro suuruse pakkumuse, samas kui pakkuja nr 2 pakkumus jäi 47‑52 miljoni euro vahele.

11      Hageja esitas 23. detsembril 2013 komisjonile teise kaebuse põhjendusel, et pakkumismenetlus ei olnud läbipaistev ega mittediskrimineeriv. Hageja on seisukohal, et selliselt valitud ostja saab niimoodi uut abi ja tagab müüjate majandustegevuse jätkumise, mistõttu müüjate saadud abi tagasimaksmise nõue peaks kehtima ka temale.

B.      Vaidlustatud otsused

12      Komisjon tegi 1. oktoobril 2014 otsuse (EL) 2016/151 riigiabi SA.31550 (2012/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa andis Nürburgringile (ELT 2016, L 34, lk 1; edaspidi „lõplik otsus“).

13      Komisjon tuvastas lõpliku otsuse artiklis 2, et müüjate toetuseks võetud teatavad meetmed (edaspidi „müüjate saadud abi“) on ebaseaduslikud ja siseturuga kokkusobimatud.

14      Komisjon otsustas lõpliku otsuse artikli 3 lõikes 2, et müüjate saadud abi võimalik tagasimaksmise kohustus ei kehti Capricornile ja selle tütarettevõtjatele (edaspidi „esimene vaidlustatud otsus“).

15      Komisjon tuvastas lõpliku otsuse artikli 1 viimases taandes, et Nürburgringi vara müük Capricornile ei ole riigiabi (edaspidi „teine vaidlustatud otsus“).

16      Komisjon oli nimelt seisukohal, et pakkumismenetlus viidi läbi avatult, läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt, et see menetlus päädis turuhinnaga müümisega ning et müüjate ja ostja vahel puudus majanduslik järjepidevus.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

17      Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 10. juulil 2015 hagiavalduse, mille alusel algatati käesolev menetlus.

18      Komisjon esitas 27. oktoobril 2015 hagiavalduse ühe lisa menetluskeelde tõlkimise taotluse.

19      Müüjad esitasid Üldkohtu kantseleisse 3. novembril 2015 avalduse käesolevasse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Menetlusse astumiseks anti luba Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 18. aprilli 2016. aasta määrusega.

20      Üldkohtu kantseleisse 3. mail 2016 saabunud kirjas teavitasid müüjad Üldkohut, et nad loobuvad menetlusse astumast.

21      Üldkohtu kaheksanda koja presidendi 27. juuni 2016. aasta määrusega kustutati müüjad menetlusse astujatena Üldkohtu registrist, jättes nende kulud nende endi kanda ja mõistes neilt välja hageja poolt seoses nende menetlusse astumisega kantud kulud.

22      Komisjon palus 17. juunil 2016 Üldkohtu kantseleisse esitatud eraldi dokumendiga Üldkohtul tuvastada, et käesoleva hagi ese on ära langenud ja puudub vajadus asjas otsus teha. Hageja esitas 22. augustil 2016 oma seisukoha seoses selle taotlusega tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

23      Üldkohtu presidendi 11. oktoobri 2016. aasta otsusega määrati uus ettekandja-kohtunik ja kohtuasi määrati Üldkohtu esimesele kojale.

24      Üldkohus palus 26. juulil 2017 Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatavad dokumendid ja esitas neile kirjalikud küsimused, millele palus vastata kirjalikult. Pooled esitasid oma vastused 8. septembril 2017.

25      Üldkohtu esimese koja 6. septembri 2017. aasta määrusega liideti taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, kohtuasja sisulise läbivaatamisega.

26      Esimese koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

27      Hageja taotles 16. oktoobril 2017 Üldkohtu kantseleisse esitatud dokumendiga kohtuistungi korraldamist. Komisjon ei esitanud ette nähtud tähtaja jooksul kohtuistungi korraldamise kohta oma seisukohta.

28      Komisjon nõudis 23. novembril 2017 Üldkohtu kantseleisse esitatud dokumendis, et hageja võtaks tagasi dokumendid, mille ta esitas oma kohtuistungi korraldamise taotluse lisana. Hageja esitas 13. detsembril 2017 oma seisukoha seoses dokumentide tagasivõtmise nõudega.

29      Üldkohus (esimene koda) otsustas 23. jaanuaril 2018 avada menetluse suulise osa. Üldkohus palus 23. veebruaril 2018 kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatavad dokumendid ja esitas neile kirjalikud küsimused, millele palus vastata kirjalikult. Üldkohus kutsus lisaks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 alusel Saksamaa Liitvabariiki üles esitama teatavad dokumendid ja esitas talle kirjalikud küsimused, millele palus vastata kirjalikult. Pooled ja Saksamaa Liitvabariik esitasid oma vastused 12., 14., ja 19. märtsil 2018.

30      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 25. aprilli 2018. aasta kohtuistungil, mille järel menetluse suuline osa lõpetati.

31      Hageja esitas 18. mail 2018 menetluse suulise osa uuendamise taotluse. Üldkohtu esimese koja laiendatud koosseisus presidendi 11. aprilli 2019. aasta otsusega jäeti see taotlus rahuldamata.

32      Ka komisjon esitas 20. juulil 2018 menetluse suulise osa uuendamise taotluse. Üldkohtu esimese koja laiendatud koosseisus presidendi 30. juuli 2018. aasta otsusega jäeti see taotlus rahuldamata.

33      Hageja palub Üldkohtul:

–        lükata tagasi komisjoni esitatud väited asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta;

–        jätta rahuldamata komisjoni taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud;

–        tühistada esimene ja teine vaidlustatud otsus, ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34      Komisjon palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena tuvastada, et asjas otsuse tegemise vajadus on ära langenud, sest hageja on kaotanud põhjendatud huvi;

–        kolmanda võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ja

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Esimese vaidlustatud otsuse tühistamise nõude vastuvõetavus

35      Hageja palub esiteks tühistada esimese vaidlustatud otsuse, millega komisjon otsustas pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et müüjate ja ostja vahel ei esine majanduslikku järjepidevust, et müüjate saadud abi võimalik tagasimaksmise kohustus ostjale ei kehti.

36      Hageja heidab nimelt esimese väite neljanda osaga, mille kohaselt Capricorn ei võtnud kasutusele uut ärimudelit, ja kolmanda väite kahe esimese osaga, mille kohaselt tehti hindamisvead seoses müüjate ja Capricorni vahelise majandusliku järjepidevuse esinemisega, komisjonile ette, et ta ei tuvastanud esimeses vaidlustatud otsuses sellise majandusliku järjepidevuse esinemist. Lisaks väidab hageja oma seitsmenda väitega, et komisjon jättis esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel analüüsimata hageja märkused.

37      Komisjon väidab kostja vastuses, et hagi on vastuvõetamatu eeskätt osas, milles sellega vaidlustatakse esimene vaidlustatud otsus. Tema sõnul ei ole hageja tõendanud oma põhjendatud huvi ega hagi esitamise õigust.

38      Hiljem leidis komisjon, et hagi ja sealhulgas esimese vaidlustatud otsuse tühistamise nõude kohta on Üldkohtu otsuse tegemise vajadus igal juhul ära langenud, sest hageja on täielikult kaotanud põhjendatud huvi, mis tal varem võis olla.

39      Pooled on üksmeelel, et esimene vaidlustatud otsus võeti vastu ametliku uurimismenetluse lõpus.

40      Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Kohus asus 17. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 104) seisukohale, et majanduslikku järjepidevust käsitlevat otsust tuleb pidada eelnevalt asjaomase abi kohta tehtud lõpliku otsusega „seotu[ks] ja seda täiendava[ks]“, kuna selles täpsustatakse lõpliku otsuse ulatus seoses isikutega, keda saab – arvestades pärast lõpliku otsuse vastuvõtmist aset leidnud sellist sündmust nagu asjaomase abi algse saaja vara omandamine kolmanda isiku poolt – pidada antud abi saajateks, ning järelikult isikutega, kes on kohustatud selle tagasi maksma.

41      Käesolevas asjas otsustas komisjon esimeses vaidlustatud otsuses pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et müüjate ja ostja vahel ei esine majanduslikku järjepidevust, et müüjate saadud abi võimalik tagasimaksmise kohustus ostjale ei kehti.

42      Seega tuleb järeldada, et esimene vaidlustatud otsus on müüjate saadud abi käsitleva ametliku uurimismenetluse tulemusel võetud otsusega „seotud ja seda täiendav“ otsus.

43      Järgmiseks tuleb märkida, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib „[i]ga füüsiline või juriidiline isik […] esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid“.

44      Kuivõrd esimene vaidlustatud otsus käsitleb müüjate saadud abi, mis anti individuaalse abina, mitte abikava alusel, siis ei saa seda samastada üldkohaldatava aktiga ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

45      Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et muud isikud peale otsuse adressaatide saavad väita, et otsus puudutab neid isiklikult, ainult juhul, kui otsus mõjutab neid mingite neile ainuomaste tunnuste või sellise faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib nad analoogsel moel sellise otsuse adressaadiga (vt 15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223, ja 19. mai 1993. aasta kohtuotsus Cook vs. komisjon, C‑198/91, EU:C:1993:197, punkt 20).

1.      Hageja kui konkurendi mõjutamine

46      Hageja väidab, et tema turuseisundit mõjutati oluliselt esiteks seetõttu, et ta soovis osta Nürburgringi ringrada, ja teiseks investeeringute tõttu, mis ta oli varem teinud Nürburgringi ringrajasse ja mille esimene vaidlustatud otsus muutis tema sõnul mõttetuks.

47      Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

48      Riigiabi valdkonnas on sellisest komisjoni otsusest, millega lõpetatakse ametlik uurimismenetlus, isiklikult puudutatuks loetud lisaks abisaajast ettevõtjale eeskätt viimasega konkureerivaid ettevõtjaid, kes on asjaomases menetluses aktiivselt osalenud, kui asjaomane abimeede on nende turuseisundit oluliselt mõjutanud (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Vtesse Networks vs. komisjon, T‑362/10, EU:T:2014:928, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Olulise mõjutamise kriteerium võimaldab välja selgitada konkurendid, keda abi individualiseerib selliselt, et nende puhul on täidetud 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) kehtestatud vastuvõetavuse tingimused. Riigiabi eristab seega hagi esitamise õigusega konkurente kõigist teistest isikutest ja individualiseerib nad analoogsel moel vaidlustatud otsuse adressaadiga. Nii ei sõltu hageja turuseisundi oluline mõjutamine otseselt mitte kõnealuse abi summast, vaid sellest, kui olulist mõju võib see abi turuseisundile avaldada. See mõju võib olla sarnases summas abi puhul erinev sõltuvalt sellistest kriteeriumidest nagu asjaomase turu suurus; abi konkreetne laad; see, kui pikaks ajavahemikuks abi antakse; see, kas mõjutatud tegevus on hageja jaoks põhi- või kõrvaltegevus, ning see, kas hagejal on võimalik abi negatiivseid tagajärgi vältida (vt 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Vtesse Networks vs. komisjon, T‑362/10, EU:T:2014:928, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      Lihtsalt sellest, et tegemist on potentsiaalse konkurendiga, ei piisa seega õigussubjektile Euroopa Liidu Kohtule hagi esitamise õiguse andmiseks selleks, et vaidlustada komisjoni poolt ametliku uurimismenetluse tulemusel tehtud otsus.

51      Käesolevas kohtuasjas tuleb esiteks märkida, et asjaolu, et hageja näol on tegemist ühinguga, mille eesmärk on Nürburgringis autospordi uuesti elluäratamise moraalne ja materiaalne toetamine, ei välista tingimata tema kvalifitseerimist „ettevõtjana“ ega ka tema teatava tegevuse kvalifitseerimist „majandustegevusena“ (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 27 ja 28). Teiseks osales hageja esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses aktiivselt, kuivõrd ta esitas 23. detsembril 2013 kaebuse, mille kohaselt müüjate ja ostja vahel esines majanduslik järjepidevus, mistõttu müüjate saadud abi tagasimaksmise korraldus pidanuks kehtima ka ostjale.

52      Eespool punktis 48 viidatud kohtupraktikast aga tuleneb, et pelgalt tõigast, et hageja osales haldusmenetluses, ei saa järeldada, et tal on õigus esitada hagi. Hageja peab igal juhul tõendama, et müüjate saadud abi võis mõjutada oluliselt tema turuseisundit.

53      Komisjon märkis lõpliku otsuse põhjenduses 20, et müüjate toetuseks võetud meetmed seondusid Nürburgringi rajatiste ehitamise ja käitamise rahastamisega. Lisaks täheldas ta sellesama otsuse punktides 173, 176 ja 178, et turud, kus nende meetmetega võidi konkurentsi moonutada, olid autosõidu ringradade ja maastikusõiduparkide, vabaajaparkide, majutus- ja toitlustusasutuste, sõiduohutuskeskuste, sõidukoolide, mitmeotstarbelistele ruumide ja sularahata maksesüsteemide käitamise ning turismi edendamise, projektide arendamise, kinnisvara ehitamise, ärijuhtimise ning autode ja mootorratastega kauplemise turud (edaspidi „asjaomased turud“). Lõpetuseks täpsustas komisjon selle otsuse põhjenduses 180, et asjaomaseid turge võib pidada Euroopa turgudeks.

54      Hageja ei ole käesoleva kohtuasja raames kunagi väitnud ja veelgi vähem tõendanud, et ta oli asjaomastel turgudel hagiavalduse esitamise hetkel ja enne seda kuupäeva. Järelikult ei olnud tal mingit seisundit neil turgudel, mida müüjate saadud abi oleks saanud mõjutada ja eeskätt oluliselt mõjutada. Hageja väidab siiski sisuliselt, et tema kui Capricorni potentsiaalse konkurendi staatus tuleneb asjaolust, et ta osales Nürburgringi vara omandamiseks menetluses.

55      Igal juhul ei olnud hageja osalemine pakkumismenetluses käesoleva kohtuasja asjaoludel piisav tõendamaks tema tõsist tahet siseneda asjaomastele turgudele. Ehkki ta osales pakkumismenetluse kõige esimeses etapis, näidates üles huvi Nürburgringi vara omandamise vastu – see võimaldas tal tutvuda kõigi selle varaga seonduvate dokumentidega –, on ta nimelt ise tunnistanud, et tal ei olnud võimalik esitada selle menetluse hilisemates etappides ligikaudset pakkumust. Lisaks sellele ja ehkki hageja märgib, et ta ühines ADAC poolt üksnes Nürburgringi ringraja kohta esitatud pakkumusega, sest neil oli ühine arusaam selle ringraja alleshoidmisest ja käitamisest, ei ole ta väitnud ega veelgi vähem tõendanud, et see ühinemine oli selline, et kui ADAC pakkumus oleks tunnistatud edukaks, oleks ta selle tagajärjel sisenenud ettevõtjana asjaomastele turgudele.

56      Niivõrd, kuivõrd hageja väidab, et tema turuseisundit mõjutati oluliselt investeeringute tõttu, mis ta oli varem teinud Nürburgringi ringrajasse, tuleb pealegi täheldada, et ainuüksi tõik, et ta mingil põhjusel investeeris Nürburgringi, ei ole piisav tuvastamaks, et ta oli ettevõtjana asjaomastel turgudel – seda ta lisaks ei väidagi – ega, et tema kui ettevõtja seisundit neil turgudel mõjutas oluliselt müüjate saadud abi, mis tema väitel muutis kõnealused investeeringud mõttetuks. Igal juhul ei selgita hageja, kuidas mõjutas esimene vaidlustatud otsus, mille kohaselt Nürburgringi vara ostja ei ole kohustatud tagasi maksma müüjate saadud abi, nende investeeringute mõttekust, mis ta tegi Nürburgringi.

57      Sellest tuleneb, et ükski hageja esitatud argumentidest ei tõenda õiguslikult piisavalt, et esimene vaidlustatud otsus mõjutas oluliselt hageja konkurentsiseisundit asjaomastel turgudel, mida mõjutab kõnealuses otsuses käsitletav müüjate saadud abi.

2.      Hageja kui kutseühingu mõjutamine

58      Hageja väidab, et mõjutati teda kui kutseühingut, sest esiteks mõjutati oluliselt ühe tema liikme, see tähendab Nürburgringi vara osta soovinud ADAC turuseisundit, ning teiseks pidas ta Saksa autospordi huvide kaitseks läbirääkimisi eeskätt Nürburgringi autosõidu ringraja uuesti kasutuselevõtu ja edendamise küsimuses ning osales haldusmenetluses, esitades kaebuse ja edastades oma kirjalikud märkused ja tõendid.

59      Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

60      Selle kohta tuleb märkida, et oma liikmete kollektiivseid huve kaitsval kutseühendusel on põhimõtteliselt komisjoni lõpliku otsuse peale riigiabi valdkonnas tühistamishagi esitamise õigus üksnes kahel juhul ehk esiteks siis, kui tema esindatavatel ettevõtjatel või osadel neist on endil hagi esitamise õigus ning teiseks siis, kui ühendus võib tugineda omaenda huvile, eeskätt seetõttu, et akt, mille tühistamist taotletakse, mõjutas tema kui läbirääkija seisundit (vt 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Aiscat vs. komisjon, T‑182/10, EU:T:2013:9, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Seoses küsimusega, kas hageja saab tugineda ühe oma liikme enda hagi esitamise õigusele, tuleneb hageja seisukohtadest, mille ta esitas 8. septembril 2017 vastusena Üldkohtu küsimustele, et ADAC ise tema liikmete hulka ei kuulu ning et üksnes ADAC liikmed, see tähendab kohaliku tasandi klubid, eeskätt ADAC Mittelrhein eV ja ADAC Nordrhein eV korraldavad Nürburgringis spordiüritusi. Viimati nimetatud klubid on hageja sõnul ühtlasi ka tema liikmed.

62      Eespool punktis 61 esitatud teabest nähtub, et hageja kui ühendus ei saa tugineda ADAC enda võimalikule hagi esitamise õigusele; ADAC ei ole tema liige ning hageja ei saa seega väita, et ta on tema esindaja käesoleva hagi raames.

63      Eeldusel, et hageja soovis sisuliselt tugineda selliste teatavate ADAC liikmetest kohaliku tasandi klubide endi hagi esitamise õigusele, kes on väidetavalt ühtlasi ka tema liikmed, tuleb märkida, et ta ei ole õiguslikult tõendanud, et esimene vaidlustatud otsus mõjutas oluliselt nende klubide konkurentsiseisundit asjaomastel turgudel, mida mõjutas selles otsuses käsitletav müüjate saadud abi, nagu on nõutud eespool punktis 48 nimetatud kohtupraktikas.

64      Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja kui kutseühendus ei saa tugineda ADAC enda hagi esitamise õigusele ega ka viimase liikmetest kohaliku tasandi klubide endi hagi esitamise õigusele.

65      Seoses küsimusega, kas hageja võib tugineda enda kui läbirääkija hagi esitamise õigusele, tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, milles viidatakse eeskätt 2. veebruari 1988. aasta kohtuotsusele Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38, punktid 21 ja 22) ning 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsusele CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 29 ja 30), eeldab hagejast ühingu isikliku puutumuse tunnustamine, et ta on erilises olukorras, kus tal on selgelt piiritletud läbirääkija seisund, mis on väga tihedalt seotud vaidlustatud otsuse eseme endaga, kusjuures see olukord eristab teda kõigist teistest isikutest (vt selle kohta 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. märtsi 2012. aasta kohtumäärus Asociación Española de Banca vs. komisjon, T‑236/10, EU:T:2012:176, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Euroopa Kohus tunnustas 2. veebruari 1988. aasta kohtuotsuses Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38, punktid 20‑24) sellise kutseorgani hagi esitamise õigust, kes ei olnud mitte ainult aktiivselt menetluses osalenud, eeskätt esitades komisjonile kirjalikke märkusi, vaid oli asjaomaste kutseala esindajate huvides pidanud ka läbirääkimisi gaasi hindade üle, mille komisjon luges hiljem siseturuga kokkusobimatuks riigiabiks, ning kes oli läbirääkijana üks komisjoni vaidlustatud hindade kehtestamise kokkuleppe allkirjastajatest.

67      Samuti tunnustas Euroopa Kohus 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsuses CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 29 ja 30) sellise kutseühingu hagi esitamise õigust, kes ei olnud mitte ainult aktiivselt menetluses osalenud, vaid oli olnud ka läbirääkija selles kohtuasjas kõne all oleva abi asjaomasele tööstusele andmist reguleeriva „korra“ kehtestamisel.

68      Hagejast kutseühingu erilise läbirääkija seisundi tunnustamiseks ei piisa liidu kohtu seisukohast sellest, et hagejast kutseühing on esitanud ametliku uurimismenetluse raames märkusi (29. märtsi 2012. aasta kohtumäärus Asociación Española de Banca vs. komisjon, T‑236/10, EU:T:2012:176, punkt 46), ega sellest, et just tema oli esitanud selle menetluse algatamise aluseks olnud kaebuse (9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punktid 94 ja 95).

69      Võttes arvesse 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum (C‑78/03 P, EU:C:2005:761, punktid 53‑59) kehtestatud rangeid tingimusi tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli esimese vaidlustatud otsuse tegemisele eelneva ametliku uurimismenetluse raames selgelt piiritletud läbirääkija seisund, mis on väga tihedalt seotud selle otsuse eseme endaga ning mis võib tingida tema enda mõjutamise.

70      Kõigist eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et hageja ei ole tõendanud, et ta ise või mõni tema liikmetest oleks esimesest vaidlustatud otsusest isiklikult puudutatud.

71      Tuleb aga märkida, et hagi vastuvõetavuse tingimused on kumulatiivsed (28. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑123/09, EU:T:2012:164, punkt 199). Seega tuleb hagi tunnistada osas, milles sellega palutakse tühistada esimene vaidlustatud otsus, isikliku puutumuse puudumise tõttu vastuvõetamatuks, ilma et oleks vaja analüüsida, kas hagejal on põhjendatud huvi esimese vaidlustatud otsuse tühistamise vastu, ja vähem komisjoni taotlust tuvastada, kas otsuse tegemise vajadus on ära langenud, mis tugineb väitele, et hageja kaotas põhjendatud huvi selle sama otsuse tühistamise vastu.

B.      Teise vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

72      Hageja palub tühistada ka teise vaidlustatud otsuse, millega komisjon tuvastas, et Nürburgringi vara müük Capricornile ei kujuta endast riigiabi.

1.      Vastuvõetavus ja taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud

73      Komisjon väidab kostja vastuses, et hagi on vastuvõetamatu osas, milles sellega vaidlustatakse teine vaidlustatud otsus. Tema sõnul ei ole hageja tõendanud selle otsusega seoses oma põhjendatud huvi ega hagi esitamise õigust. Lisaks sellele ei olevat kõnealuse otsuse puhul tegemist vaidlustatava aktiga ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

74      Komisjon esitas teise võimalusena hiljem taotluse tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, põhjendusel, et hageja oli igal juhul kaotanud kogu põhjendatud huvi, mis tal võis varem olla teise vaidlustatud otsuse tühistamise vastu.

75      Käesolevas kohtuasjas tuleb alustada selle analüüsimisest, kas hagejal on teise vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi esitamise õigus, jätkates seejärel kõigepealt selle väljaselgitamisega, millises ulatuses on tal huvi selle otsuse tühistamise vastu ja millises ulatuses see on säilinud, ning seejärel selle kindlaks tegemisega, kas teine vaidlustatud otsus on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses või mitte.

76      Hageja väidab seoses oma hagi esitamise õigusega, et teine vaidlustatud otsus puudutab teda otse ja isiklikult. Ta väidab sellega seoses, et tema hagi konkreetse esemega seonduv ja eriline „huvitatud poole“ staatus nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti h tähenduses on piisav tema individualiseerimiseks ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

77      Ta väidab lisaks, et tema enda ning ühe tema liikme, see tähendab ADAC turuseisundit mõjutati oluliselt, kuivõrd tegemist on isikutega, kes soovisid osta Nürburgringi vara.

78      Lõpetuseks väidab hageja, et otsus puudutab isiklikult teda kui Saksa autospordi huve kaitsvat kutseühingut.

79      Komisjon ei nõustu nende argumentidega. Ta väidab eeskätt, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et tema või ADAC konkureerisid Capricorniga, siis ei saa hagejat käsitada „asjassepuuduva isikuna“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses.

80      Riigiabi järelevalve menetluse raames tuleb vahet teha esiteks ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud riigiabi esialgse uurimise etapil, mille ainus eesmärk on võimaldada komisjonil kujundada esimene seisukoht asjaomase abi osalise või täieliku kokkusobivuse osas, ja teiseks ELTL artikli 108 lõike 2 kohasel uurimisetapil, mille eesmärk on võimaldada komisjonil saada täielik ülevaade kõigist juhtumi asjaoludest. Vaid viimati nimetatud sättes ette nähtud menetluse raames näeb EL toimimise leping ette menetlustagatise, milleks on komisjoni kohustus anda huvitatud isikutele võimalus esitada oma märkused (19. mai 1993. aasta kohtuotsus Cook vs. komisjon, C‑198/91, EU:C:1993:197, punkt 22; 15. juuni 1993. aasta kohtuotsus Matra vs. komisjon, C‑225/91, EU:C:1993:239, punkt 16, ja 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 35).

81      Kui komisjon tuvastab ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust algatamata sama artikli lõike 3 alusel tehtud otsuses, et riiklik meede ei kujuta endast siseturuga kokkusobimatut abi, siis saavad isikud, kelle jaoks see menetlustagatis on ette nähtud, tagada sellest kinnipidamise vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada asjaomane otsus liidu kohtus. Neil põhjustel tunnistab liidu kohus vastuvõetavaks tühistamishagi, mille ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses asjassepuutuv isik on sellise otsuse peale esitanud, kui hagi esitaja taotleb sellega oma viimati nimetatud sättest tulenevate menetlusõiguste kaitset (17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 36).

82      Seega on alust asuda seisukohale, et mis tahes huvitatud poolt tuleb käsitada otseselt ja isiklikult puudutatuna otsusest, millega esialgse uurimise etapi lõpus tuvastatakse, et tegemist ei ole riigiabiga (28. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑123/09, EU:T:2012:164, punkt 68), kusjuures juhul, kui selline pool on esitanud kaebuse, tuleb komisjoni otsust jätta see kaebus rahuldamata käsitada igal juhul ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamisest keeldumisena (18. novembri 2010. aasta kohtuotsus NDSHT vs. komisjon, C‑322/09 P, EU:C:2010:701, punktid 51‑54).

83      Käesolevas kohtuasjas on pooled üksmeelel, et teine vaidlustatud otsus võeti vastu ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud riigiabi esialgse uurimise etapi, mitte ametliku uurimismenetluse lõpus. Kuivõrd eespool punktides 54‑57, 61‑64, 69 ja 70 juba nimetatud põhjustel, mis kehtivad ka teise vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi puhul, ei saa asuda seisukohale, et hageja puhul on täidetud 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) sätestatud vastuvõetavuse tingimused, tuleb selleks, et välja selgitada, kas tal on õigus esitada teise vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi, kontrollida, kas ta on õiguslikult piisavalt tõendanud, et ta on huvitatud pool.

84      Määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h kohaselt on „huvitatud pool“ mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada. Teisisõnu on tegemist määratlemata hulga adressaatidega. See säte ei välista siiski võimalust, et ettevõtja, kes ei ole abisaaja otsene konkurent, võib määratleda „huvitatud poolena“, kui ta väidab, et abi andmine võib tema huve mõjutada. Piisab, kui see ettevõtja tõendab õiguslikult piisavalt, et abil võib olla konkreetne mõju tema seisundile (vt 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 63‑65 ja seal viidatud kohtupraktika).

85      Lisaks sellele on Euroopa Kohtul olnud võimalus täpsustada, et ei ole välistatud, et töötajaid esindav organ, mis on asutatud selle liikmete kollektiivsete huvide edendamiseks, on „asjassepuutuv“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, kui ta tõendab, et abi andmine võib mõjutada tema enda või tema liikmete huve. Ent see organ peab õiguslikult piisavalt tõendama, et abil võib olla tema või tema esindatavate olukorrale konkreetne mõju (9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 33).

86      Sellega seoses tuleb tuvastada, et huve, mis on hagejal endal kui ühingul, mille mittetulunduslik eesmärk on Nürburgringis autode võidusõidu ringraja uuesti kasutuselevõtt ja edendamine ning oma liikmete – kellest osa korraldab sellel ringrajal spordiüritusi – kollektiivsete huvide edendamine, võis konkreetselt mõjutada abi, mille andmise oleks hageja arvates pidanud tuvastama teises vaidlustatud otsuses, sest pakkumismenetlus ei olnud avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta ega päädinud Nürburgringi vara turuhinnaga Capricornile müümisega.

87      Kuivõrd komisjon võtab riigiabi kokkusobivuse hindamisel arvesse suurt hulka eri laadi kaalutlusi, ei saa nimelt välistada, et nende kaalutlustega seonduvaid kollektiivseid huve esindav organ võib esitada komisjonile märkusi, mida viimane võib arvesse võtta ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse raames (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtumäärus Comité d’entreprise SNCM vs. komisjon, C‑410/15 P(I), EU:C:2015:669, punkt 12).

88      Käesolevas kohtuasjas ei saa välistada, et võttes arvesse hageja eesmärki, milleks on just nimelt Nürburgringi autode võidusõidu ringraja uuesti kasutuselevõtt ja edendamine, ning asjaolu, et ta osales pakkumismenetluse esimeses etapis ja sai selle raames ulatuslikku teavet Nürburgringi vara kohta, on ta võimeline esitama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse raames komisjonile märkusi, mida viimane võib arvesse võtta, kui ta hindab, kas pakkumismenetlus oli avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta ning kas Nürburgringi vara müüdi selles raamistikus turuhinnaga.

89      Seega tuleb eespool punktides 84 ja 85 esitatud kaalutlusi ning eelnevaid hinnanguid arvestades tunnistada, et hageja puhul on teist vaidlustatud otsust puudutavas osas tegemist huvitatud poolega.

90      Hageja põhjendatud huvi kohta väidab komisjon oma taotluses tuvastada, kas otsuse tegemise vajadus on ära langenud, et hageja on selle huvi kaotanud eeskätt seetõttu, et Capricorn on väidetavalt täielikult tasunud Nürburgringi vara ostuhinna ning loobunud oma õigusest müügileping üles öelda, kui komisjon peaks tegema otsuse nõuda müüjate saadud abi temalt tagasi.

91      Tuleb siiski märkida, et „asjassepuutuvatel isikutel“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses on huvi esialgse uurimise etapi lõpus tehtud otsuse tühistamise vastu siis, kui selline tühistamine kohustaks komisjoni ELTL artikli 108 sätete alusel algatama ametliku uurimismenetluse ja võimaldaks neil esitada oma märkused ja mõjutada seeläbi komisjoni uut otsust (10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, T‑388/03, EU:T:2009:30, punktid 62 ja 64). Käesolevas kohtuasjas on hagejal huvi teise vaidlustatud otsuse tühistamise vastu, kuivõrd ta väidab viiendas ja kaheksandas väites, et see otsus, millega tuvastatakse, et Capricornile ei antud pakkumismenetluse raames abi, võeti vastu, ilma et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, misläbi rikuti tema kui huvitatud poole menetlusõigusi.

92      Kui Üldkohus otsustab tühistada teise vaidlustatud otsuse hageja menetlusõiguste rikkumise tõttu, peaks komisjon põhimõtteliselt algatama Nürburgringi vara müügi kohta ametliku uurimismenetluse ja paluma hagejal kui huvitatud poolel esitada oma märkused. Seetõttu võib teise vaidlustatud otsuse tühistamisel juba iseenesest olla hagejale kui huvitatud poolele õiguslikud tagajärjed.

93      Seega tuleb teha järeldus, et hagejal on teist vaidlustatud otsust puudutavas osas huvitatud poolena hagi esitamise õigus ning tal säilib põhjendatud huvi seoses menetlusõiguste kaitsega, mis tal on huvitatud poolena ELTL artikli 108 lõike 2 alusel.

94      Sellest tuleneb, et komisjoni väide asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta tuleb tagasi lükata, jättes täiendavalt rahuldamata taotluse tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ning et käesolev hagi on vastuvõetav osas, milles see käsitleb teist vaidlustatud otsust ja on suunatud nende menetlusõiguste kaitsele, mis hagejal on ELTL artikli 108 lõike 2 alusel. Osas, milles hageja tühistamisnõue läheb sellest eesmärgist kaugemale, tuleb see jätta vastuvõetamatuna läbi vaatamata, ilma et Üldkohus peaks tegema otsust seoses komisjoni esitatud muude väidetega asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta.

2.      Lisade vastuvõetavus

a)      Lisade C. 1 ja C. 6‑C. 9 vastuvõetavus

95      Komisjon vaidlustab vasturepliigis ametlikult nendest tõenditest nelja vastuvõetavuse, mille hageja esitas repliigi lisas, see tähendab lisa C. 1 ja lisad C. 6‑C. 8. Ta väidab sellega seoses, et kuivõrd hageja ei ole põhjendanud, miks ta esitas need tõendid hilinenult, tuleb need tunnistada vastuvõetamatuks. Hageja väidab, et nende lisade eesmärk on vaidlustada väited, mille komisjon esitas kostja vastuses.

96      Komisjon vaidlustab lisaks õiguskirjanduse väljavõtte vastuvõetavuse, mille hageja esitas repliigi lisana, see tähendab lisa C. 9. Hageja tuletab sellega seoses meelde, et ta esitas täieliku viite sellele juba hagiavalduses.

97      Kodukorra artikli 85 lõikes 2 on täpsustatud, et pooled võivad repliigis ja vasturepliigis veel esitada oma argumentide toetamiseks täiendavaid tõendeid või taotluse nende kogumiseks, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud.

98      Kohtupraktikast tuleneb siiski, et kodukorra artikli 85 lõigetes 1 ja 2 sätestatud aegumiseeskiri ei hõlma vastutõendi esitamist ega varem esitatud tõendite täiendamist pärast seda, kui vastaspool on kostja vastuses esitanud vastutõendi. See säte käsitleb nimelt uute tõendite esitamist ja seda tuleb lugeda koosmõjus kodukorra artikli 92 lõikega 7, mis sätestab sõnaselgelt, et vastutõendi esitamine ja varem esitatud tõendite täiendamine on lubatud (12. septembri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Trends jt, T‑448/04, ei avaldata, EU:T:2007:265, punkt 52).

99      Käesolevas kohtuasjas tuleb täheldada, et lisad C. 1 ja C. 6‑C. 8 kujutavad endast vastutõendeid ning nende eesmärk on vaidlustada väited, mille komisjon esitas kostja vastuses. Võistlevuse põhimõtte järgimiseks on seega vaja lugeda need lisad vastuvõetavaks.

100    Seoses lisaga C. 9 tuleb märkida, et tegemist on hageja poolt oma argumendi põhistamiseks kasutatud üldsusele kättesaadava dokumendiga, mille tõendusjõu komisjon sellele vaatamata vaidlustas. Sel põhjusel tuleb ka see lisa lugeda vastuvõetavaks.

b)      Komisjoni poolt Üldkohtu küsimustele vastamiseks 8. septembril 2017 esitatud seisukohtade lisade 7 ja 8 vastuvõetavus

101    Hageja vaidlustas kohtuistungi korraldamise taotluses ametlikult kahe tõendi vastuvõetavuse, mille komisjon esitas Üldkohtu küsimustele vastamiseks 8. septembril 2017 esitatud seisukohtade lisadena, see tähendab lisad 7 ja 8. Ta väidab, et need esitati hilinenult.

102    Komisjon väidab, et kõnealused tõendid on Deutsche Bank AG 17. ja 25. veebruari 2014. aasta kaks kirja, mis rõhutavad tema väitel Deutsche Banki ühe 10. märtsi 2014. aasta kirja, mille kohaselt see pank toetab Capricorni pakkumust (edaspidi „Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kiri“), siduvust. Sellega seoses tuleb täheldada, et selle kirja siduvus oli Üldkohtu 26. juuli 2017. aasta menetlust korraldava meetme raames komisjonile esitatud ühe küsimuse ese.

103    Kodukorra artikli 89 alusel, mis lubab Üldkohtul esitada pooltele küsimusi ja küsida neilt dokumente, et selgitada vaidluse mõnda aspekti, tuleb need lisad lugeda seega vastuvõetavaks.

c)      Lisa G.13 vastuvõetavus

104    Komisjon vaidlustas kohtuistungil ametlikult nendest tõenditest, mille hageja esitas 8. septembril 2017 Üldkohtu küsimusele vastates esitatud seisukohtade lisadena, ühe – see tähendab lisa G.13 – vastuvõetavuse ja nõudis selle tagasivõtmist.

105    Hageja väidab, et selle tõendi eesmärk on kinnitada tema ühinemist ADAC poolt üksnes Nürburgringi ringraja kohta esitatud pakkumusega, millest oli juttu hagiavalduses. Sellega seoses tuleb täheldada, et selle ühinemise ulatus oli Üldkohtu poolt 26. juuli 2017. aasta menetlust korraldava meetme raames hagejale esitatud ühe küsimuse ese.

106    Kodukorra artikli 89 alusel, mis lubab Üldkohtul esitada pooltele küsimusi ja küsida neilt dokumente, et selgitada vaidluse mõnda aspekti, tuleb see lisa lugeda seega vastuvõetavaks ja jätta rahuldamata tagasivõtmise nõue, mille komisjon selle lisa kohta esitas.

d)      Lisade H.1 ja H.2 vastuvõetavus

107    Komisjon vaidlustas Üldkohtu kantseleisse 23. novembril 2017 esitatud dokumendiga (vt eespool punkt 28) ametlikult neist dokumentidest, mille hageja esitas 16. oktoobril 2017 kohtuistungi korraldamise taotluse lisana, kahe – see tähendab lisade H.1 ja H.2 – vastuvõetavuse ning nõudis nende tagasivõtmist.

108    Tuleb märkida, et nagu väitis hageja, on lisade H.1 ja H.2 eesmärk vaielda vastu seisukohtadele, mille komisjon esitas 8. septembril 2017 vastamaks Üldkohtu poolt komisjonile 26. juulil 2017 esitatud küsimustele.

109    Neil tingimustel tuleb lugeda lisad H.1 ja H.2 vastuvõetavaks ning jätta rahuldamata tagasivõtmise nõuded, mille komisjon nende lisade kohta esitas.

3.      Sisulised küsimused

a)      Sissejuhatavad kaalutlused sellise otsuse kohtuliku kontrolli ulatuse kohta, milles tuvastatakse esialgse uurimise etapi lõpus abi puudumine

110    Kohe alustuseks tuleb märkida, et ELTL artikli 108 lõige 3 ja määruse nr 659/1999 artikkel 4 näevad ette teatatud abimeetmete esialgse uurimise etapi, mille eesmärk on võimaldada komisjonil kujundada esimene seisukoht asjaomase abi kokkusobivuse osas siseturuga. Selle etapi lõpus tuvastab komisjon, et see meede kas ei ole abi või siis kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse. Viimasel juhul võib meetme siseturuga kokkusobivuse osas kas mitte esineda kahtlusi või vastupidi neid esineda (24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 43).

111    Kui komisjon teeb esialgse uurimise etapi lõpus otsuse, milles ta tuvastab, et riiklik meede ei kujuta endast siseturuga kokkusobimatut abi, keeldub ta ühtlasi vaikimisi algatamast ametlikku uurimismenetlust. See põhimõte kohaldub samamoodi nii juhul, kui otsus tehakse seetõttu, et komisjon leiab määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 3 alusel, et abi on siseturuga kokkusobiv – sellisel juhul on tegemist nn otsusega jätta vastuväited esitamata –, kui ka siis, kui ta leiab, et meede ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse ega kujuta endast seega määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 2 alusel abi (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 52, ja 28. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑123/09, EU:T:2012:164, punkt 68).

112    Kohtupraktikast nähtub, et kui hageja palub tühistada otsuse, millega tuvastatakse, et asjaomane meede ei ole riigiabi, või otsuse jätta vastuväited esitamata, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjon tegi asjaomase abi kohta otsuse, ilma et ta oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega hageja menetlusõigusi. Selleks, et rahuldataks tema tühistamisnõue, võib hageja tugineda oma nende menetlusõiguste kaitseks, mis tal on ametliku uurimismenetluse raames, mis tahes väitele, mis tõendab, et asjaomase meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud või olla võinud teabe ja tõendite hindamisel oleksid pidanud tekkima kahtlused seoses sellega, kas tegemist on riigiabiga või kas see on kooskõlas siseturuga (13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑287/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:395, punkt 60, ja 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑512/11, ei avaldata, EU:T:2014:989, punkt 31); sellega seoses tuleb märkida, et teave, mis „võis olla [komisjoni] käsutuses“, on see teave, mis on teostatava analüüsi seisukohast asjakohane ja mille komisjon oleks võinud vastava nõude esitamise teel saada esialgse uurimise käigus (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 71).

113    Kahtluste olemasolu saab tõendada eeskätt kokkulangevate kaudsete tõendite kogumi abil, kusjuures kahtluste esinemist tuleb sellise otsuse puhul, millega tuvastatakse, et asjaomane meede ei kujuta endast riigiabi, otsida nii asjaomases asjas otsuse tegemise asjaolusid (eeskätt esialgse uurimise kestust) kui ka otsuse sisu arvestades, kõrvutades hinnanguid, millele komisjon asjaomases otsuses tugines, tõenditega, mis olid või võisid olla tema käsutuses siis, kui ta tegi otsuse asjaomase meetme riigiabina kvalifitseerimise kohta (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑646/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:36, punkt 31).

114    Nii on komisjon kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse, kui esialgse uurimise etapis saadud andmeid või sel ajal tema käsutuses olla võivaid andmeid arvesse võttes on tal jätkuvalt tõsiseid raskusi kõnealuse meetme hindamisel. See kohustus tuleneb otse ELTL artikli 108 lõikest 3 – nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas – ja seda kinnitab määruse nr 659/1999 artikkel 4 olukorras, kus komisjon tuvastab esialgse uurimise tulemusel, et on kahtlusi, kas asjaomane meede tuleb kvalifitseerida riigiabina või mitte ning kas see on siseturuga kooskõlas (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon, C‑131/15 P, EU:C:2016:989, punktid 30–33, ja 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punkt 328). Sellisel juhul ei saa komisjon keelduda ametlikku uurimismenetlust algatamast, tuginedes muudele asjaoludele nagu kolmandate isikute huvi, menetlusökonoomia kaalutlused ja kõik muud põhjused, mis on seotud selle sobivusega halduse või poliitika seisukohast (10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, T‑388/03, EU:T:2009:30, punkt 90).

115    Kohtuvaidluse staadiumis peab liidu kohtu kontroll keskenduma küsimusele, kas konkreetses asjas hageja esitatud argumente ja tõendeid arvesse võttes esines nende hinnangute andmisel, millele tugineb komisjoni tehtud riigiabi puudumise otsus, raskusi, mis tekitasid kahtlusi ja põhjendasid seega ametliku uurimismenetluse algatamist (vt selle kohta 19. mai 1993. aasta kohtuotsus Cook vs. komisjon, C‑198/91, EU:C:1993:197, punkt 31, ja 15. juuni 1993. aasta kohtuotsus Matra vs. komisjon, C‑225/91, EU:C:1993:239, punkt 34).

b)      Sissejuhatavad märkused seoses hagi esemega

116    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Üldkohtu pädevuses tõlgendada hageja hagi, milles vaidlustatakse üksnes abi hindamise otsuse kui sellise põhjendatus, hagina, millega tegelikult soovitakse kaitsta ELTL artikli 108 lõikest 2 hagejale tulenevaid menetlusõigusi, kui hageja ei ole sõnaselgelt esitanud sellist eesmärki taotlevat väidet. Sellisel juhul tingiks väite tõlgendamine tegelikult hagi eseme ümberkvalifitseerimise (vt 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Hagi väidete tõlgendamise pädevuse niisugune piirang ei tähenda sellegipoolest seda, et Üldkohtul on keelatud analüüsida hageja esitatud sisulisi argumente, et selgitada välja, kas nendes on ka teavet ühe väite põhistamiseks, mille hageja on samuti esitanud ja millega väidetakse sõnaselgelt, et esinesid tõsised raskused, mis oleksid õigustanud ELTL artikli 108 lõikes 2 nimetatud menetluse algatamist (24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 56‑58).

118    Käesolevas kohtuasjas esitab hageja üheksa väidet, millest kaheksa on esitatud põhistamaks tema hagi osas, milles sellega taotletakse teise vaidlustatud otsuse tühistamist. Tuleb juhtida tähelepanu sellele, et hagi seitsmes väide, mille kohaselt komisjon jättis esimest vaidlustatud otsust tehes hindamata tema esitatud märkused, oli esitatud vaid esimese vaidlustatud otsuse kohta, mille puhul otsustati, et hagejal puudub hagi esitamise õigus.

119    Viies ja kaheksas väide tuginevad sõnaselgelt hageja menetlusõiguste rikkumisele seeläbi, et komisjon jättis algatamata ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse vaatamata sellele, et Nürburgringi vara müümine turuhinnast madalama hinnaga oleks pidanud viima ta järeldusele, et ostjale anti abi.

120    Pealegi on komisjon esimese väite kohaselt teinud vigu asjakohaste faktiliste asjaolude tuvastamisel seoses peamiselt pakkumismenetlusega. Teise väite kohaselt tegi komisjon hindamisvigu ostja pakkumuse rahastatuse tagatuse hindamisel. Kolmanda väite kohasel tegi komisjon vigu eeskätt siis, kui ta hindas, kas Nürburgringi vara müük on uue riigiabi andmine Capricornile. Hageja märgib selle väite raames sõnaselgelt, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Lisaks sellele viitab hageja viiendas ja kaheksandas väites, mille kohaselt on rikutud tema menetlusõigusi, sõnaselgelt kolmanda väite kolmandale osale, mis võimaldab tema väitel tõendada, et esialgse uurimise lõpus oleks komisjonil pidanud olema kahtlusi ostja poolt tasutud ostuhinna kooskõlas siseturuga. Lõpetuseks tugineb neljas väide komisjoni vigadele pakkumismenetluse läbipaistvuse ja mittediskrimineerivuse hindamisel.

121    Viienda ja kaheksanda väite üle otsustamiseks tuleb seega vastavalt eespool punktis 117 viidatud kohtupraktikale analüüsida kõiki teisi hageja poolt teise vaidlustatud otsuse tühistamise eesmärgil esitatud väiteid, mida saab käsitada seda tõendavatena, et esinesid raskused, mille tõttu komisjon oli kohustatud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse.

122    Sellega seoses tuleb esiteks analüüsida argumente, mis käsitlevad pakkumismenetluse läbipaistvust ja mittediskrimineerivust, see tähendab esimese väite teist osa ja neljandat väidet, ning Capricorni pakkumuse rahastamist käsitlevaid väiteid, see tähendab esimese väite esimest ja kolmandat osa ning teist väidet.

123    Järgmiseks tuleb analüüsida esimese väite viiendat osa, mille kohaselt müügiprotsess jätkus pärast Nürburgringi vara müümist 11. märtsil 2014 Capricornile, ja kolmanda väite kolmandat osa, mille kohaselt Nürburgringi vara müük kujutab endast uut abi Capricornile.

124    Viimaks tuleb analüüsida kuuendat ja üheksandat väidet, mille kohaselt on hageja menetlusõigusi rikutud muul moel, kusjuures ka need rikkumised võivad olla mõjutanud komisjoni teises vaidlustatud otsuses võetud seisukohta, et puudusid sellised tõsised raskused asjaomase meetme hindamisel, mis õigustaksid ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamist. Kuues väide käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist. Üheksas ja viimane väide käsitleb õiguse heale haldusele rikkumist.

c)      Viienda ja kaheksanda väite, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 2, määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiget 4 ja hageja menetlusõigusi, tõlgendamine koosmõjus esimese, teise, kolmanda ja neljanda väitega

125    Hageja viienda väite kohaselt rikkus komisjon ELTL artikli 108 lõiget 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiget 4, sest ta tuvastas, et pakkumismenetlus ei päädinud uue riigiabi andmisega ostjale, ning keeldus seeläbi vaikimisi algatamast ametlikku uurimismenetlust.

126    Hageja kaheksanda väite kohaselt rikkus komisjon tema õigust esitada märkused, mis on ette nähtud määruse nr 659/1999 artikli 20 lõikes 1, ja olulisi menetlusnorme, sest ta keeldus teise vaidlustatud otsusega vaikimisi algatamast ametlikku uurimismenetlust.

127    Hageja sõnul oleks komisjonil pidanud olema kahtlusi ostja poolt tasutud ostuhinna kokkusobivuses siseturuga.

128    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

129    Nagu sai märgitud eespool punktides 121‑123, tuleb selleks, et saaks teha otsuse viienda ja kaheksanda väite kohta, analüüsida, kas esimene, teine, kolmas ja neljas väide võimaldavad tuvastada, et komisjonil olid esialgse uurimise etapi lõpus kahtlused, mis nõudsid ametliku uurimismenetluse algatamist.

1)      Esimese väite kolm esimest osa ning teine ja neljas väide, mille kohaselt Capricornile anti Nürburgringi müügi raames abi

130    Esimese väite kolme esimese osa ning teise ja neljanda väite kohaselt rikkus komisjon sisuliselt õigusnorme, sest ta tuvastas, et pakkumismenetlus oli avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta.

131    Lisaks sellele väidab hageja, et tehingu tagatuse nõuet ei kohaldatud, sest Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kiri ei kujuta endast Capricorni pakkumuse rahastuse tagatist.

132    Nende kahe põhiväitega seoses tuleb välja selgitada, kas komisjoni tehtud pakkumismenetluse nõuetekohasuse analüüs oli selline, et on võimalik välistada asjaomase meetme hindamisel selliste tõsiste raskuste esinemine, mis õigustavad ametliku uurimismenetluse algatamist.

133    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui siseturuga kokkusobimatut abi saanud äriühing ostetakse turuhinnaga, see tähendab kõige kõrgema hinnaga, mis tavalistes konkurentsitingimustes tegutsev erainvestor on valmis maksma selle äriühingu eest olukorras, milles see on, eelkõige pärast riigiabi saamist, siis on abi hinnatud turuhinnast lähtuvalt ja see kuulub ostuhinna sisse. Sellistel tingimustel ei saa ostjat pidada teiste turul tegutsevate ettevõtjatega võrreldes eelise saajaks (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

134    Kui riigiabi saaja vara müüakse turuhinnast madalama hinnaga, siis võib alusetu eelis seevastu ostjale üle minna (vt selle kohta 28. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑123/09, EU:T:2012:164, punkt 161).

135    Turuhinna kindlakstegemiseks võib arvesse võtta eeskätt seda, kuidas äriühing müüdi – näiteks, kas see toimus avaliku pakkumismenetluse raames, mis teoreetiliselt tagab müügi turutingimustel. Sellest tuleneb, et kui äriühingu müük toimub avatud, läbipaistva ja tingimusteta pakkumismenetluse kaudu, võib eeldada, et turuhind vastab kõige kõrgemale pakkumusele, ent esiteks tuleb kindlaks teha, kas see pakkumus on siduv ja usutav, ning teiseks, et peale hinna ei ole muude majanduslike teguritega arvestamine põhjendatud (vt selle kohta 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punktid 93 ja 94, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus, BVVG, C‑39/14, EU:C:2015:470, punkt 32).

136    Kohtupraktika kohaselt hinnatakse pakkumismenetluse avatust ja läbipaistvust kaudsete tõendite kogumi alusel, mis on igale juhtumile ainuomane (vt 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus SNCF Mobilités vs. komisjon, C‑127/16 P, EU:C:2018:165, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

137    Eespool punktides 133‑136 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb käesolevas asjas analüüsida, kas hageja kaks etteheidet on põhjendatud, võttes seejuures arvesse asjaolu, et seda tehes ei saa Üldkohus vahetult otsustada pakkumismenetluse õiguspärasuse enda üle.

i)      Etteheide, mille kohaselt pakkumismenetlus ei olnud läbipaistev ega mittediskrimineeriv

138    Hageja heidab neljanda väitega ette seda, et komisjon rikkus õigusnorme, sest ta tuvastas, et pakkumismenetlus oli avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta, tuues seejuures aluseks finantsandmete läbipaistmatuse, hindamiskriteeriumide ja nende kohaldamise läbipaistmatuse ja diskrimineerivuse ning müügiprotsessi jätkumise pärast Nürburgringi vara müümist ostjale.

139    Ta väidab eeskätt, et pakkumismenetluse raames ei olnud ette nähtud konkreetseid hindamiskriteeriume, mida kohaldatakse pakkumuste võrdlemisel, eeskätt kogu vara kohta esitatud pakkumuste ning üksikute asjade või asjade kogumite kohta esitatud pakkumuste võrdlemisel.

140    Esimese väite teise osaga heidab hageja ette seda, et huvitatud investoreid ei teavitatud enne pakkumuse esitamist sellest, et nende pakkumus peab vastama vähemalt 25% kõige kõrgemast kogu vara kohta esitatud pakkumusest, selleks et seda võetaks menetluse järgmistes etappides arvesse.

141    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

142    Tuleb märkida, et KMPG 19. juuli 2013. aasta kirjas huvitatud investoritele paluti neil esitada ligikaudne pakkumus kogu vara, konkreetsete asjade kogumite ja üksikute asjade kohta (vt eespool punkt 10, neljas taane). Sellesama kirja kohaselt hinnati pakkumusi eeskätt vara eest pakutava hinna alusel, vastavalt pakkumuse ulatusele.

143    KMPG poolt huvitatud investoritele 19. juulil ja 17. oktoobril 2013 saadetud kirja kohaselt tuli nende hulgast valik teha kogu vara eest maksimaalse hinna saamise nõude alusel (vt eespool punkti 10, üheksas taane). Selle nõude kohaldamine tingis tegelikult selle, et müüjad võtsid pakkumismenetluse viimases etapis arvesse vaid kogu vara kohta esitatud pakkumusi, nagu nähtub lõpliku otsuse põhjendusest 50. Komisjoni sõnul johtus see sellest, et esitatud pakkumustega arvestades võimaldas Nürburgringi müümine tervikuna saada kõrgema müügihinna kui iga varasse kuuluva asja eraldi müümine.

144    Lõpliku otsuse põhjenduse 50 kohta käivas 65. joonealuses märkuses on öeldud, et kogu vara kohta esitati kuus pakkumust, mille hind oli suurem kui 25% kõige parema pakkumuse hinnast; et kogu vara kohta esitatud pakkumused, mille hind ei ulatunud 25%ni kõige parema pakkumuse hinnast, jäeti kohe pakutud ostuhinna tõttu kõrvale ning et mingit täiendavat tähelepanu ei pööratud Nürburgringi ringraja kohta esitatud pakkumustele, mis koostoimes muude asjade kogumite või üksikute asjade kohta esitatud pakkumustega ei ulatunud kokku piirmäärani 25% kõige parema pakkumuse hinnast.

145    Sellest nähtub, et huvitatud investorid olid vabad määratlema oma ostupakkumuse eseme teabe alusel, mis oli neile antud kogu vara eest maksimaalse hinna saamise nõude kohta. Nagu märkis komisjon, oli 25% kriteeriumi eesmärk anda kogu vara eest maksimaalse hinna saamise nõudele konkreetne sisu ja kuivõrd see määratleti tegelikult esitatud pakkumuste hinna alusel, sai selle määratleda ainult tagantjärele.

146    Argumendid, mis hageja esitas eespool nimetatud etteheite põhistamiseks, ei võimalda seega tuvastada, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlused seoses pakkumismenetluse läbipaistvuse ja mittediskrimineerivusega.

ii)    Etteheide Capricorni pakkumuse rahastamise kohta

147    Hageja osundab esimese väite esimeses osas ja teises väites, et vastupidi sellele, mis on märgitud lõplikus otsuses, ei kujutanud Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kiri, mille kohaselt see pank toetab Capricorni pakkumust, mis tunnistati edukaks 11. märtsil 2014, endast siduvat rahastuse tagatist.

148    Lisaks sellele olevat komisjoni hinnang selles osas vastuolus lõpliku otsuse põhjenduses 272 esitatud järeldusega, mille kohaselt pakkuja nr 3 pakkumus ei sisaldanud vajalikku tõendit rahastamise kohta.

149    Hageja vaidlustab esimese väite kolmanda osaga üldisemalt komisjoni järelduse lõplikus otsuses, et Capricorni pakkumus oli „tagatud rahaliste vahenditega“.

150    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

151    Sellega seoses tuleb märkida, et KMPG 17. oktoobri 2013. aasta kirjas huvitatud investoritele oli täpsustatud, et valik tehakse eeskätt tehingu sõlmimise tõenäolisusest lähtuvalt, kusjuures seda tõenäolisust analüüsitakse muu hulgas pakkumuse rahastuse tagatuse alusel, mida peab tõendama finantspartnerite väljastatud rahastamislubadus (vt eespool punkt 10, üheksas taane). Seega tuleb kontrollida, kas komisjoni analüüs, mille tulemused langevad ühte Saksamaa ametiasutuste analüüsi tulemustega, välistas kahtlused seoses Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja siduvusega.

152    Esiteks on Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirjas märgitud, et see pank on nõus andma ostjale laenu 45 miljoni euro ulatuses. Selle rahastamise tingimusi on üksikasjalikult kirjeldatud, mis, nagu väidab õigesti komisjon, näib viitavat sellele, et Deutsche Bank viis läbi põhjaliku analüüsi ning et panga ja ostja vahel toimus teabevahetus.

153    Järgmiseks on Deutsche Banki kirjas viidatud korduvalt kohustusele, mille Deutsche Bank võtab selle kirja alusel Capricorni ees. Deutsche Bank oli seega seisukohal, et see kiri on talle siduv.

154    Nagu märkis õigesti komisjon, kinnitab selles osas Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja võrdlemine Deutsche Banki 17. ja 25. veebruari 2014. aasta kahe ettevalmistava kirjaga, mis ei ole siduvad, et Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kiri on siduv. Nii on 17. veebruari 2014. aasta kirjas märgitud, et Deutsche Bank ei võta sellega mingeid kohustusi; täpselt vastupidi on asi Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja puhul, kus viidatakse kohustusele, mille Deutsche Bank võtab sellesama kirja alusel Capricorni ees.

155    Lõpetuseks on Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirjas täpsustatud, et viimase võetud kohustusele seatakse kolm tingimust. Ent need tingimused (tehingu sõlmimine, olulise muutuse puudumine seoses omandatava varaga ning õiguspärasus) võimaldavad Deutsche Bankil oma kohustusest taganeda vaid siis, kui ostmine ei toimu plaanitud tingimustel.

156    Eelnevate kaalutlustega arvestades ei oleks pidanud komisjonil olema kahtlusi seoses Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja siduvusega.

157    Vastupidi, ja nagu tuvastas komisjon lõpliku otsuse põhjenduses 272, ei sisaldanud pakkuja nr 3 ligikaudne pakkumus ega lõplik pakkumus tõendit rahastamise kohta. Komisjon tuvastas samas põhjenduses, et müüjad olid juhtinud sellele pakkuja nr 3 tähelepanu KMPG 17. oktoobri ja 11., 17. ja 18. detsembri 2013. aasta kirjas ning samuti e-kirjades, mille KMPG saatis 18. veebruaril ja 9. aprillil 2014, kuid pakkuja nr 3 ei olnud esitanud ei enne Nürburgringi vara müümist Capricornile võlausaldajate nõukogu poolt 11. märtsil 2014 ega pärast seda ühtegi tõendit oma pakkumuse rahastamise kohta. Hageja ei ole aga esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et need tuvastused on ekslikud.

158    Eelnevast tuleneb, et ostja, kelle pakkumus tunnistati edukaks, tugines esiteks Deutsche Banki kahele 17. ja 25. veebruari 2014. aasta ettevalmistavale kirjale ning seejärel Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirjale, mille siduvuse osas ei pidanud komisjonil olema kahtlusi, samas kui pakkuja nr 3, kelle pakkumust ei tunnistatud edukaks, ei olnud kunagi esitanud mis tahes tõendit rahastamise kohta. Argumendid, mis hageja esitas eespool nimetatud etteheite põhistamiseks, ei võimalda seega samuti tuvastada, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlused seoses pakkumismenetluse mittediskrimineerivusega, eeskätt siduva rahastuse tagatise nõuet puudutavas osas.

159    Eelnevate kaalutlustega arvestades ei ole alust asuda seisukohale, et komisjonil oleks hageja esitatud faktiliste ja õiguslike asjaoludega arvestades pidanud olema kahtlused ostjale pakkumismenetluse raames antud eelise olemasolus, kuivõrd pakkumismenetlus oli läbipaistmatu ja diskrimineeriv.

160    Eespool punktides 133‑136 viidatud kohtupraktika alusel oli komisjoni analüüs seega selline, et välistas kahtluse alusetu eelise andmises ostjale ja seega riigiabi olemasolus. Seega ei ole alust arvata, et argumendid, mis esitati esimese väite kolme esimese osa ning teise ja neljanda väite põhistamiseks, toovad esile tõsised kahtlused asjaomase meetme hindamisel, millest tulenevalt oli komisjon kohustatud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse.

161    Sellest tuleneb, et esimese väite kolm esimest osa ning teine ja neljas väide koostoimes viienda ja kaheksanda väitega, tuleb tagasi lükata.

2)      Esimese väite viies osa, mille kohaselt müügiprotsess jätkus pärast Nürburgringi vara müümist Capricornile 11. märtsil 2014

162    Hageja väidab, et komisjon oleks pidanud tuvastama, et müügiprotsess jätkus pärast Nürburgringi vara müümist Capricornile 11. märtsil 2014.

163    Hageja sõnul asendas Capricorni Nürburgringi vara edasimüügi läbipaistmatu menetluse raames allomandaja. Tema väitel sõlmisid müüjad ja vara haldaja nimelt Capricorniga 13. augustil 2014 kokkuleppe tagatiste kohta, mille kohaselt Capricorn pidi andma üle kõik oma õigused ja nõuded, mis tulenevad Nürburgringi vara müügist 11. märtsil 2014. Sellest tulenevalt ei olnud pakkumismenetlus avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ega tingimusteta.

164    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

165    Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktides 133‑136 viidatud kohtupraktika kohaselt ning nagu väitis komisjon, oli tema analüüsi eesmärk uurida selle kontrollimiseks, kas Nürburgringi vara oli müüdud turuhinnaga, kas pakkumismenetlus oli avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta. Kui see nii ei oleks olnud, oleks müük võinud toimuda turuhinnast madalama hinnaga ning ostjale oleks võinud üle minna alusetu eelis.

166    Järelikult tuleb asuda seisukohale, et abi, mille olemasolu komisjon oleks hageja väitel (vt eespool punkt 11) pidanud teises vaidlustatud otsuses tuvastama ja mis vastas tema sõnul Capricorni poolt Nürburgringi vara ostmiseks makstud hinna ja sellesama vara turuhinna vahele, oleks antud Capricornile 11. märtsil 2014, mil tema pakkumus tunnistati Nürburgringi vara osas edukaks ning sõlmiti ostu-müügileping, milles määrati kindlaks ostuhind, mille Capricorn pidi Nürburgringi vara eest tasuma. Sellest tuleneb, et nimetatud kuupäevast hilisemad asjaolud, nagu see, et Capricorn andis oma osaluse spetsiaalselt Nürburgringi vara ostuks moodustatud üksuses üle allomandajale, ei olnud asjakohased selle analüüsimisel, kas Capricornile võis olla antud abi pakkumismenetluse raames.

167    Lõpetuseks tuleb märkida, et nagu väidab õigesti komisjon oma 12. märtsi 2018. aasta vastuses Üldkohtu küsimustele, oleks hageja pidanud juhul, kui ta soovis, et komisjon analüüsiks lisaks pärast teise vaidlustatud otsuse tegemist müügiprotsessi väidetavast jätkumisest tuleneva uue abi olemasolu küsimust, esitama selle kohta uue kaebuse.

168    Sellest tuleneb, et esimese väite viienda osa põhistamiseks esitatud argumendid ei võimalda tuvastada, et komisjon seisis esialgse uurimise etapi lõpus Nürburgringi vara müügi hindamisel silmitsi raskustega, mis nõudsid ametliku uurimismenetluse algatamist.

169    Esimese väite viies osa koostoimes viienda ja kaheksanda väitega tuleb seega tagasi lükata.

3)      Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt Nürburgringi vara müümine Capricornile kujutas endast uut riigiabi

170    Hageja väidab, et nii kokkulepitud hind kui ka makseviis sisaldasid riigiabi elemente, sest esiteks arvati müügihinnast maha 6 miljonit eurot, mis tulenesid Nürburgringi haldaja (vt eespool punkt 7) käitamise brutokasumist, samas kui see haldaja oli 2013. aastal öelnud, et tema kasumilootused Nürburgringi varalt olid olematud; teiseks lükati ostuhinna teise osamakse tegemist edasi; kolmandaks ei nõutud sisse ostu-müügilepingus tasumata jätmise korral ette nähtud 25 miljoni euro suurust karistusmakset, ning neljandaks anti Nürburgringi varad läbipaistmatu menetluse raames üle allomandajale.

171    Lisaks sellele ei olevat Nürburgringi vara rendilepingu osas läbi viidud avatud, läbipaistvat, mittediskrimineerivat ja tingimusteta pakkumismenetlust, nii et selle lepingu kohane rent ei vasta turuhinnale ning sisaldab uusi abielemente. Lõpliku otsuse põhjendusest 56 nähtub, et see rendileping sõlmiti ühe müüjatest sõltumatu äriühingu, kes tegutseb konkreetselt asjaomase vara hoidjana, ja Capricorni asutatud käitamisettevõtte vahel 1. jaanuarile 2015 järgnevaks ajaks, et luua üleminekuolukord selle tingimuse võimalikku täitumist oodates, millest oli seatud sõltuvusse Nürburgringi vara Capricornile müümine ja milleks oli komisjoni poolt sellise otsuse tegemine, mis välistab täielikult ohu, et selle vara ostja on kohustatud tagastama müüjate saadud abi. Nürburgringi vara müügihinda olevat sellega seoses vähendatud selle lepingu alusel makstava rendi võrra, mis kuulus sellest hinnast mahaarvamisele päevani, mil müük teoks saab.

172    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, väites eeskätt, et Nürburgringi vara rendilepingu alusel makstud rendisummad kujutasid endast ettemakseid, mille võrra vähenes selle vara eest veel tasumata müügihind ja seega ostja maksejõuetuse oht. Lisaks sellele ei olevat Nürburgringi vara müügihinna makseviis mõjutanud vara väärtust, mis vastab lepingus ette nähtud hinnale.

173    Eespool punktides 138‑158 toodud põhjustel ei ole alust arvata, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlused seoses pakkumismenetluse läbipaistvuse ja mittediskrimineerivusega.

174    Neil samadel põhjustel välistas ka komisjoni analüüs, mille tulemusel tehti teine vaidlustatud otsus, kahtlused Nürburgringi vara kohta sõlmitud rendilepingu raames või muudel selle vara müügihinna makseviisiga seonduvatel põhjustel ostjale antud eelise olemasolus.

175    Seega tuleb tagasi lükata kolmanda väite kolmas osa koostoimes viienda ja kaheksanda väitega.

176    Eelnevast tulenevalt ei võimalda viies ja kaheksas väide koostoimes argumentidega, mille hageja esitas esimese, teise, kolmanda ja neljanda väite raames, tuvastada, et komisjon seisis esialgse uurimise etapi lõpus silmitsi raskustega, mis nõudsid ametliku uurimismenetluse algatamist. Järelikult tuleb viies ja kaheksas väide tagasi lükata.

d)      Kuues väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

177    Hageja on seisukohal, et komisjon rikkus temal ELTL artikli 296 teise lõigu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punkti c alusel lasuvat põhjendamiskohustust, sest ta ei põhistanud piisavalt neid olulisi põhjendusi, mis on teise vaidlustatud otsuse aluseks.

178    Hagejal on eeskätt kahtlusi seoses sellega, mille alusel tuvastas komisjon lõpliku otsuse põhjenduses 240, et Saksamaa Liitvabariik oli müünud Nürbugringi vara „avaliku, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja tingimusteta pakkumismenetluse abil pakkujale, kes esitas tagatud rahaliste vahenditega kõrgeima hinnaga pakkumuse“.

179    Lisaks on hagejal kahtlusi ka selles, mille alusel otsustati, et Nürburgringi vara müük Capricornile ei kujuta endast riigiabi, ning samuti, mis põhjusel on see otsus kirjas lõpliku otsuse põhjenduses 285, ent seda ei ole korratud otsuse resolutsioonis.

180    Lõpetuseks väidab hageja, et komisjon on teinud suurema osa oma tuvastustest müüjate vara haldaja ja käitaja poolt esitatud teabe alusel, mille edastas talle Saksamaa Liitvabariik.

181    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

182    Kohtupraktika kohaselt peavad akti põhjendused olema piisavad, et võimaldada huvitatud isikutel teada võetud meetme põhjendusi ning liidu kohtul teostada kontrolli (vt riigiabi puudutav 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punktid 88 ja 89; 22. aprilli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Salzgitter, C‑408/04 P, EU:C:2008:236, punkt 56, ning 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja Wam, C‑494/06 P, EU:C:2009:272, punktid 48 ja 49). Riigiabi valdkonnas esitatud kaebuse rahuldamata jätmisega seoses on eeskätt täpsustatud, et põhjendustes tuleb selgitada kaebuse esitajale põhjusi, miks kaebuses esitatud faktilised ja õiguslikud asjaolud ei olnud piisavad tõendamaks riigiabi olemasolu (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 64, ning 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 89).

183    Käesolevas kohtuasjas on lõpliku otsuse põhjendustes 266‑281 pealkirja „Kaebused [Nürburgringi] varade võõrandamise kohta“ all esitatud üksikasjalik ülevaade põhjustest, miks komisjon otsustas, et Nürburgringi vara müüdi avaliku, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja tingimusteta pakkumismenetluse abil pakkujale, kes esitas tagatud rahaliste vahenditega kõrgeima hinnaga pakkumuse, ja et Nürburgringi vara ei müüdud seega Capricornile turuhinnast madalama hinnaga, mistõttu ei olnud tegemist riigiabiga.

184    See ülevaade on piisav, et täita eespool punktis 182 viidatud kohtupraktika nõuded.

185    Pealegi ei sisaldu teine vaidlustatud otsus, mille kohaselt Nürburgringi vara müümine ei kujuta endast riigiabi, ainuüksi lõpliku otsuse põhjenduse 285 esimeses taandes, vaid seda on korratud ka lõpliku otsuse artikli 1 viimases taandes. Hageja sellekohane etteheide ei pea seega faktiliselt paika.

186    Lõpetuseks tuleb märkida, et komisjonil on riigiabi järelevalve raames hoolsa ja erapooletu uurimise kohustus, mis kohustab teda eeskätt analüüsima hoolsalt talle liikmesriigi poolt saadetud teavet, mis võimaldab tal teha otsuse, kas kõnealuse meetme näol on tegemist riigiabiga või mitte (vt 22. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus TV2/Danmark jt vs. komisjon, T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04, EU:T:2008:457, punkt 183 ja seal viidatud kohtupraktika).

187    Komisjon peab ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimise raames kujundama oma hinnangu nii asjaomase liikmesriigi kui ka võimalike kaebuse esitajate esitatud teavet arvestades (3. mai 2001. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑204/97, EU:C:2001:233, punkt 35).

188    Komisjon analüüsis lõpliku otsuse põhjendustes 266‑271 selle otsuse põhjendustes 97‑101 kirjeldatud hageja märkusi ja sama otsuse põhjendustes 102‑110 kirjeldatud Saksamaa ametiasutuste edastatud haldurite märkusi ning kõrvutas neid üksteisega. Komisjon esitas seal ka omaenda tuvastused ja märkused seoses asjakohase teabe ja eeskätt pakkumismenetluse läbipaistvuse ja mittediskrimineerivusega.

189    Komisjon analüüsis seega käesolevas asjas tõepoolest talle nii hageja kui ka Saksamaa ametiasutuste esitatud teavet ja hindas seda.

190    Seetõttu tuleb tagasi lükata etteheide, mille hageja selles osas esitas, ja seega kuues väide tervikuna.

e)      Üheksas väide, mille kohaselt on rikutud õigust heale haldusele

191    Hageja heidab üheksanda väitega ette seda, et komisjon rikkus talle põhiõiguste harta artiklist 41 tulenevat õigust heale haldusele. Nimelt ei võtnud komisjon tema sõnul sobivalt arvesse kõiki hageja esitatud asjakohaseid tõendeid ja argumente ega kontrollinud müüjate vara haldaja ja käitaja selgitusi. Hageja on seisukohal, et hea halduse põhimõte väljendab tema õigust esitada oma märkused ja õigust sellele, et neid märkusi analüüsitakse; ta tugineb lisaks nende õiguste rikkumisele seitsmenda ja kaheksanda väite raames.

192    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

193    Etteheide, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet, sest ei analüüsitud hageja märkusi, langeb kokku seitsmenda väitega, millega hageja heidab ette seda, et komisjon ei analüüsinud esimese vaidlustatud otsuse tegemisel tema märkusi. Kuivõrd hagi tunnistati vastuvõetamatuks osas, milles sellega taotletakse esimese vaidlustatud otsuse tühistamist, siis on nii seitsmes väide kui ka käesolev etteheide vastuvõetamatud.

194    Etteheide, mis käsitleb hea halduse põhimõtte rikkumist seeläbi, et rikuti hageja õigust esitada märkusi, langeb kokku kaheksanda väitega, mille kohaselt hageja menetlusõigusi on rikutud seeläbi, et jäeti algatamata ametlik uurimismenetlus, ja mida analüüsiti ja mis lükati tagasi eespool punktis 176.

195    Sellest tuleneb, et üheksas väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuna ja ülejäänud osas põhjendamatuna tagasi lükata.

196    Kuivõrd tagasi lükati kõik teise vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud väited ja etteheited, mis põhinevad vahetult hageja menetlusõiguste rikkumisel, ja kõik teise vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud väited ja etteheided, mis sisaldavad argumente, mis võivad olla seotud kõnealuste tagasilükatud väidete ja etteheidetega, siis tuleb jätta rahuldamata selle otsuse tühistamise nõue.

197    Hageja on esitanud mitu taotlust koguda tõenditena tunnistajate ütlusi, ent tuleb tuvastada, et need ei ole vältimatult vajalikud kohtuvaidluse lahendamiseks ja eeskätt selleks, et kontrollida, kas faktilised asjaolud ja kaudsed tõendid, millele hageja tugines, oleksid pidanud tekitama komisjonis kahtlusi. Seetõttu tuleb need tõendite kogumise taotlused jätta rahuldamata.

198    Kõigi esitatud kaalutlustega arvestades tuleb teha järeldus, et hagi tuleb jätta osaliselt vastuvõetamatuna läbi vaatamata ja ülejäänud osas põhjendamatuna rahuldamata.

IV.    Kohtukulud

199    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

otsustab:

1.      Jätta rahuldamata taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.      Jätta hagi rahuldamata.

3.      Jätta Ja zum Nürburgring eV kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Pelikánová Valančius Nihoul

Svenningsen       Öberg

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. juunil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

I. Vaidluse taust

A. Haldusmenetlus ja Nürburgringi vara müük

B. Vaidlustatud otsused

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Esimese vaidlustatud otsuse tühistamise nõude vastuvõetavus

1. Hageja kui konkurendi mõjutamine

2. Hageja kui kutseühingu mõjutamine

B. Teise vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

1. Vastuvõetavus ja taotlus tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud

2. Lisade vastuvõetavus

a) Lisade C. 1 ja C. 6C. 9 vastuvõetavus

b) Komisjoni poolt Üldkohtu küsimustele vastamiseks 8. septembril 2017 esitatud seisukohtade lisade 7 ja 8 vastuvõetavus

c) Lisa G.13 vastuvõetavus

d) Lisade H.1 ja H.2 vastuvõetavus

3. Sisulised küsimused

a) Sissejuhatavad kaalutlused sellise otsuse kohtuliku kontrolli ulatuse kohta, milles tuvastatakse esialgse uurimise etapi lõpus abi puudumine

b) Sissejuhatavad märkused seoses hagi esemega

c) Viienda ja kaheksanda väite, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 2, määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiget 4 ja hageja menetlusõigusi, tõlgendamine koosmõjus esimese, teise, kolmanda ja neljanda väitega

1) Esimese väite kolm esimest osa ning teine ja neljas väide, mille kohaselt Capricornile anti Nürburgringi müügi raames abi

i) Etteheide, mille kohaselt pakkumismenetlus ei olnud läbipaistev ega mittediskrimineeriv

ii) Etteheide Capricorni pakkumuse rahastamise kohta

2) Esimese väite viies osa, mille kohaselt müügiprotsess jätkus pärast Nürburgringi vara müümist Capricornile 11. märtsil 2014

3) Kolmanda väite kolmas osa, mille kohaselt Nürburgringi vara müümine Capricornile kujutas endast uut riigiabi

d) Kuues väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust

e) Üheksas väide, mille kohaselt on rikutud õigust heale haldusele

IV. Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: saksa.

i      Käesoleva otsuse eestikeelse teksti punkte 1, 2 ja 174 on pärast selle elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.