Kohtuasi C-228/06

Mehmet Soysal

ja

Ibrahim Savatli

versus

Bundesrepublik Deutschland

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberverwaltungsgericht Berlin-Brandenburg)

EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping – Teenuste osutamise vabadus – Kohustus omada liikmesriigi territooriumile lubamiseks viisat

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Rahvusvahelised lepingud – EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping – Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1 tulenev standstill-tingimus

(EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokoll, artikli 41 lõige 1)

2.        Rahvusvahelised lepingud – EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping – Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1 tulenev standstill-tingimus

(EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping; EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokoll, artikli 41 lõige 1)

1.        EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 41 lõikel 1, mille kohaselt hoiduvad lepinguosalised omavahel kehtestamast mis tahes uusi asutamisõiguse ning teenuste osutamise vabaduse piiranguid, on vahetu õigusmõju. Nimetatud sättes on sõnastatud selgelt, täpselt ja tingimusteta ühemõtteline „standstill” klausel, mis sisaldab lepinguosaliste võetud kohustust, mis kujutab endast juriidiliselt lihtsalt tegevusest hoidumist. Seetõttu saavad need Türgi kodanikud, kelle suhtes see on kohaldatav, asjaomasest sättest tulenevatele õigustele tugineda liikmesriigi kohtus.

Lisaks saavad lisaprotokolli artikli 41 lõikele 1 kehtivalt tugineda sellised Türgi autojuhid, kes töötavad Türgis asutatud ja liikmesriigis õiguspäraselt teenuseid osutava ettevõtte juures; seda seetõttu, et teenuse osutaja töötajad on vältimatult vajalikud selleks, et viimane saaks oma teenuseid osutada.

(vt punktid 45 ja 46)

2.        EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 41 lõiget 1, mille kohaselt hoiduvad lepinguosalised omavahel kehtestamast mis tahes uusi asutamisõiguse ning teenuste osutamise vabaduse piiranguid, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui pärast nimetatud protokolli jõustumist kehtestatakse viisa omamise nõue selleks, et Türgi kodanikud saaksid siseneda liikmesriigi territooriumile, et osutada seal Türgis asutatud ettevõtte nimel teenuseid, kui protokolli jõustumise kuupäeval selleks viisat ei nõutud.

Selline säte keelab tegelikult üldiselt selliste uute meetmete kehtestamise, mille eesmärk või tagajärg on allutada Türgi kodanik ühe liikmesriigi territooriumil asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust enam piiravatele tingimustele kui need, mis olid kohaldatavad lisaprotokolli jõustumisel, s.o 1. jaanuaril 1973, asjaomase liikmesriigi suhtes.

Selliste Türgi kodanike puhul, kes soovivad teostada liikmesriigi territooriumil assotsiatsioonilepingu alusel teenuste osutamise vabadust, häirivad niisugused õigusnormid, mis seavad sellise tegevuse sõltuvusse viisa väljastamisest – mida muuseas ei ole võimalik nõuda ühenduse kodanikelt –, nimetatud vabaduse tõhusat teostamist ning seda eeskätt täiendava ja korduva haldus- ning finantskoorma tõttu, mida tingib sellise ajaliselt piiratud kehtivusega loa saamine. Lisaks sellele takistavad sellised õigusnormid nimetatud vabaduse teostamist juhul, kui viisataotlust ei rahuldata.

Sellest tuleneb, et viidatud õigusnormide, mida ei olnud olemas 1. jaanuaril 1973, tagajärg on vähemalt see, et Türgi kodanike assotsiatsioonilepingus tagatud majanduslike vabaduste teostamine on seatud sõltuvusse piiravamatest tingimustest kui need, mis olid asjaomases liikmesriigis kohaldatavad lisaprotokolli jõustumisel. Neil asjaoludel kujutavad sellised õigusnormid endast Türgis elavate Türgi kodanike õiguse osutada asjaomases liikmesriigis vabalt teenuseid „uut piirangut” lisaprotokolli artikli 41 lõike 1 tähenduses.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et hetkel kehtivad siseriiklikud õigusnormid kujutavad endast üksnes ühenduse teisese õiguse sätte rakendamist. Selles osas nõuab ühenduse sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkus ühenduse teisese õiguse aktide suhtes seda, et viimaseid tõlgendataks võimaluste piires kooskõlaliselt nimetatud lepingutega.

Seevastu ei ole EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artikli 41 lõikest 1 tuleneva „standstill” klausliga vastuolus selliste eeskirjade vastuvõtmine, mida kohaldatakse samal moel nii Türgi kui ka ühenduse kodanike suhtes.

(vt punktid 47, 55–59, 61 ja 62 ning resolutsioon)