ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)
14. märts 2007(*)
Tühistamishagi – Dumping – Venemaalt pärit räni import – Kahju – Põhjuslik seos
Kohtuasjas T‑107/04,
Aluminium Silicon Mill Products GmbH, asukoht Zug (Šveits), esindajad: advokaadid A. Willems ja L. Ruessmann,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: M. Bishop, keda abistas advokaat G. Berrisch,
kostja,
keda toetab
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: T. Scharf ja K. Talabér Ricz,
menetlusse astuja,
mille esemeks on nõue tühistada nõukogu 22. detsembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2229/2003, millega kehtestatakse Venemaalt pärit räni impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 339, lk 311; ELT eriväljaanne 11/48, lk 173),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud V. Tiili ja O. Czúcz,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. novembri 2005. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja on Šveitsi õiguse alusel asutatud äriühing, kes muuhulgas tegeleb ränist valmistatud pooltoodete müügi ja turustamisega ühenduse turul. Ta hangib räni kahelt tootjalt: SUAL Kremny-Ural LLC (SKU) ja JSC ZAO Kremny (ZAO). Mõlemad äriühingud kuuluvad OAO SUALile (SUAL). Kuna teda ja hagejat kontrollib lõppastmes sama aktsionär SUAL International Ltd, siis on SKU ja ZAO hagejaga seotud tootjad.
2 Räni on toode, mida turustatakse tükkidena, teradena, graanulitena või pulbrina ja mida valmistatakse erineva kvaliteediga, mida eristatakse eelkõige tema raua ja kaltsiumi ning teiste lisandelementide sisalduse järgi. Mis puudutab käesolevas asjas kõne all olevat räni, mille ränisisaldus on 95–99,99%, siis võib ühenduse turul identifitseerida kahte kategooriat kasutajaid: keemiatööstuse kasutajad, kellest enamus on silikoonitootjad, ja metallurgiatööstuse kasutajad, kes toodavad alumiiniumi.
3 Pärast seda, kui EuroAlliages (Liaison Committee of the Ferro-Alloy Industry) oli esitanud kaebuse, algatas komisjon nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), viimati muudetud nõukogu 5. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1972/2002 (EÜT L 305, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 132; edaspidi „algmäärus”), alusel dumpinguvastase menetluse, mis puudutas Venemaalt pärit räni importi. Menetluse algatamise teade avaldati 12. oktoobril 2002 (EÜT C 246, lk 12).
4 10. juulil 2003 andis nõukogu määruse (EÜ) nr 1235/2003, millega kehtestatakse Venemaalt pärit räni impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (ELT L 173, lk 14; edaspidi „ajutine määrus”). Ajavahemikku 1. oktoobrist 2001 kuni 30. septembrini 2002 hõlmava dumpingut ja kahju käsitleva uurimise (edaspidi „uurimisperiood” või „UP”) põhjal ja olles uurinud kahjuga seonduvaid tendentse ajavahemikul 1. jaanuarist 1998 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood”), määras nõukogu CN-koodi 2804 69 00 alla kuuluva Venemaalt, SKUlt ja ZAO-lt, pärit 99,99% ränisisaldusega räni impordi suhtes kohaldatavaks ajutiseks dumpinguvastaseks tollimaksuks 25,2%.
5 Ajutises määruses on antud hinnang mitmete majanduslike näitajate kohta, mis puudutavad Euroopa ränituru olukorda ning Vene tootjate-eksportijate ja ühenduse tööstuse olukorda; mõned andmed nendest on siinkohal taasesitatud:
Tabel nr 1
Ühenduse tarbimine (müügimahtude põhjal)
| | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | UP |
Tonnid | 290 684 | 325 234 | 388 938 | 373 950 | 371 540 |
Näitaja Areng | 100 | 112 +12% | 134 +20% | 129 ‑4% | 128 ‑1% |
Tabel nr 3
Venemaalt pärit impordi turuosa (müügimahtude põhjal)
| | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | UP |
Osakaal EL turust (protsentides) | 3,7 | 1,9 | 3,6 | 4,5 | 4,8 |
Areng (protsendipunktides) | | ‑1,8% | +1,7% | +0,9% | +0,3% |
Tabel nr 4
Dumpinguhinnaga impordi keskmine hind
| | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | UP |
Eurodes | 1048 | 963 | 1131 | 999 | 929 |
Näitaja Areng | 100 | 92 ‑8% | 108 +17% | 95 ‑12% | 89 ‑7% |
Tabel nr 8
(Ühenduse tööstuse) müügimaht
| | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | UP |
Tonnid | 86 718 | 114 587 | 133 568 | 128 219 | 136 421 |
Näitaja Areng | 100 | 132 +32% | 154 + 7% | 148 ‑7% [‑4% vt allpool punkt 87] | 157 +6% |
Tabel nr 9
Ühenduse ränitööstuse räni müügihind
| | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | UP |
Eurodes tonni kohta | 1 415 | 1 184 | 1 231 | 1 271 | 1 185 |
Näitaja Areng | 100 | 84 ‑16% | 87 +4% | 90 +3% | 84 ‑7% |
Tabel nr 10
(Ühenduse tööstuse) turuosa
| | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | UP |
Osakaal turust (protsentides) | 29,8 | 35,2 | 34,3 | 34,3 | 36,7 |
Näitaja | 100 | 118 | 115 | 115 | 123 |
Tabel nr 12
(Ühenduse tööstuse) tasuvus
| | 1998 | 1999 | 2000 | 2001 | UP |
Tasuvus (protsentides) | 12,6 | 1,8 | 5,0 | 1,7 | ‑2,1 |
Areng | | ‑10,8% | +3,2% | ‑3,3% | ‑3,8% |
6 Nõukogu andis 22. detsembril 2003 määruse (EÜ) nr 2229/2003, millega kehtestatakse Venemaalt pärit räni impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 339, lk 3; ELT eriväljaanne 11/48, lk 173; edaspidi „vaidlustatud määrus”). Vaidlustatud määrusega kehtestati SKUlt ja ZAOlt pärineva imporditava räni suhtes dumpinguvastane tollimaks 22,7%.
Menetlus ja poolte nõuded
7 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 16. märtsil 2004.
8 Kolmanda koja esimees andis 26. jaanuari 2005. aasta määrusega komisjonile loa menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Komisjon loobus siiski kirjalike märkuste esitamisest.
9 Pärast ettekandja-kohtuniku ärakuulamist otsustas Esimese Astme Kohus avada suulise menetluse ning esitas menetlust korraldavate meetmete raames pooltele teatud kirjalikud küsimused. Pooled vastasid küsimustele neile antud tähtaja jooksul.
10 Esimese Astme Kohus kuulas poolte kohtukõned ja nende vastused kohtu esitatud küsimustele ära 9. novembril 2005 toimunud kohtuistungil.
11 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– tühistada vaidlustatud määrus osas, millega kehtestatakse maks SKU ja ZAO ekspordi suhtes.
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
12 Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Tühistamisnõue
13 Hageja esitab oma tühistamisnõude toetuseks viis väidet. Esimene, mis puudutab „samasuguse toote” väidetavalt vale definitsiooni, põhineb ilmsel hindamisveal ning algmääruse artikli 1 lõike 4 ja artikli 6 lõike 7 rikkumisel. Teine väide, mis puudutab ekspordihinna kindlaksmääramist, põhineb algmääruse artikli 2 lõike 9 ja EÜ artikli 253 rikkumisel. Kolmas väide, mis puudutab olulise kahju olemasolu kindlaksmääramist, põhineb algmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 5, 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (EÜT 1994, L 336, lk 103) VI artikli rakendamist käsitleva lepingu, mis asub Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1A, artiklite 3.1 ja 3.4, ning EÜ artikli 253 rikkumisel. Neljas väide, mis puudutab põhjusliku seose tõendamist väidetava dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel, põhineb algmääruse artikli 3 lõigete 2, 6 ja 7, 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamist käsitleva lepingu artiklite 3.1 ja 3.5 rikkumisel, ilmsel hindamisveal ning EÜ artikli 253 rikkumisel. Viies väide, mis puudutab meetodit kahju kõrvaldamist võimaldava taseme kindlaksmääramiseks, põhineb algmääruse artikli 3 lõike 3 ja EÜ artikli 253 rikkumisel.
14 Esimese Astme Kohus leiab, et kõigepealt tuleb analüüsida kolmanda väite esimest osa, mis põhineb algmääruse rikkumisel olulise kahju tõendamisel nimetatud määruse artikli 3 tähenduses, ja neljanda väite esimest osa, mis põhineb algmääruse rikkumisel sellega, et põhjuslik seos vaidlustatud määruses sätestatud kahju ja dumpinguhinnaga impordi vahel on väidetavalt tuvastatud valesti.
Poolte argumendid
15 Hageja tuletab meelde, et aastatel 1998–2000 arenesid ühenduse tööstuse kahjunäitajad positiivses suunas ning alanesid seejärel 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel eelkõige hindade osas. Hageja kinnitab, et ühenduse institutsioonid jätsid märkimata, et ühenduse tööstuse peamised hinnalangused toimusid samuti aastatel 1998–1999.
16 Seejärel märgib hageja vaidlustatud määruse põhjenduses 44 sisalduva kinnituse kohta, mille kohaselt „2000. aasta ja uurimisperioodi vahel tõusid kõik [ühenduse tööstuse olukorra] näitajad kas ainult pisut, püsisid muutumatuna või […] alanesid”, et negatiivne areng toimus hindade, kasumlikkuse ja rahakäibe osas, samas kui teised näitajad arenesid positiivses suunas. Ta meenutab sellega seoses eelkõige ühenduse tootmise ja tootmisvõimsuse tõusu. Peale selle rõhutab ta, et hindade langus langeb kokku ühenduse ettevõtjate tootmise, tootmisvõimsuse, müügimahtude ja turuosade olulise suurenemisega. Näiteks 1999. aastal ja uurimisperioodil suurenesid ühenduse tootjate müügimahud vastavalt 32% ja 6%.
17 Mis puudutab nõukogu argumenti, mille kohaselt peale kolme ülalnimetatud näitaja langes ka investeeringutasuvus, siis leiab hageja, et see oli loogiline tulemus, mis järgnes aastatel 1998–2000 ühenduse tööstuses tehtud suurtele investeeringutele tootmise tõstmiseks, et rahuldada nõudluse kasvu, ja et sellist investeeringute taset ei saanud säilitada järgnevatel aastatel, mil toimus nõudluse langus.
18 Hageja leiab, et ülalnimetatud väited näitavad, et nõukogu ei võtnud arvesse teatud loetletud asjaolusid ega hinnanud õigesti neid, mida ta arvesse võttis, mis kujutab endast algmääruse artikli 3 lõike 5 rikkumist.
19 Kohtuistungil ütles hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 tehtud järeldus, mille kohaselt 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel ühenduse turuosa vähenes, on vale, kuna vaidlustatud määruses kasutatud andmed on vastuolulised.
20 Mis puudutab põhjusliku seose väidetavalt vale hindamist, siis hageja leiab, et ühenduse tööstuse kasumlikkuse arengusuuna puhul oli määravaks asjaoluks nõudluse arengusuund räni järele. Aastatel 1998–2000 toimunud positiivne areng, eriti tootmise ja müügi oluline tõus, on peamiselt tingitud nõudluse 32% kasvust räni järele, mitte aga ühenduse tööstuses tehtud otsustest investeerida uutesse tootmisseadmetesse.
21 Ka ühenduse tööstuse hindade (ja kasumlikkuse) langus 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel väljendas peamiselt vastuolu nõudluse räni järele ja selle vahel, et ühenduse tööstus oli tõstnud oma turuosa langeval turul, järgides agressiivset hinnapoliitikat. Hageja lisab, et soov metallurgiatööstuse kasutajatele müüdavaid mahte nii kiiresti tõsta (ainus väljapääs Venemaalt pärit räni impordile, edaspidi „Vene import”) nõudis loomulikult müügihinna olulist langetamist ja tõi kaasa hindade languse (19%), mis on tunduvalt suurem kui Vene impordihindade langus (11%). Niisiis ei mõjutanud Vene import ühenduse tööstuse müüki ega hindu.
22 Peale selle väidab hageja, et Vene tootjate-eksportijate turuosa kasv 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel moodustas vaid poole ühenduse tootjate-eksportijate turuosa kasvust. Igal juhul on ebatõenäoline, et Vene tootjad-eksportijad oleksid alla 5% turuosaga saanud määrata kindlaks hindu Euroopa turul.
23 Hageja kinnitab, et kostja vastuses nõukogu ei vaidlusta ega analüüsi määravaid asjaolusid. Need asjaolud on järgmised: esiteks, keemiatööstuse nõudluse kasv peatus 2001. aastal ja ühenduse tootjate müük keemiatööstuse kasutajatele vähenes uurimisperioodil tegelikult oluliselt. Teiseks tõusid uurimisperioodil märgatavalt ühenduse tootjate poolt metallurgiatööstuse kasutajatele müüdud mahud. See on ühenduse tööstuse keskmise hinna languse üks peamisi põhjuseid. Kolmandaks, paralleelselt toimus ühenduse tootjate poolt metallurgiatööstuse kasutajate puhul kasutatavate hindade umbes 10% langus. Neljandaks oli hindade langus märgatavalt suurem kui Vene impordihindade langus samal perioodil.
24 Mis puudutab vahet Vene tootjate-eksportijate ja ühenduse tootjate kasutatud hindade vahel, siis leiab hageja, et seda erinevust selgitavad mitmed asjaolud nagu näiteks toodete segu erinevus või kohalike toodete hindade erinevus.
25 Mis puudutab nõukogu argumenti, mis põhineb väidetava Vene tootjate-eksportijate poolt 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel kasutatud hindade languse kumulatiivsel mõjul, siis märgib hageja, et Vene hindade tase oligi juba märkimisväärselt madalam ühenduse tööstuse keskmisest hinnast 2000. aastal ja Vene import moodustas umbes ühe kümnendiku ühenduse tööstuse turuosast, mis näitab, et Vene impordihinnad ei kujutanud endast ühenduse tööstuse hindade jaoks olulist konkurentsifaktorit.
26 Lõpuks väidab hageja, et kuna ühenduse institutsioonid ei esitanud asjaolusid tervikuna ja ei võtnud peale dumpinguhinnaga impordi arvesse kõiki teadaolevaid ühenduse tööstust kahjustavaid asjaolusid, siis rikkusid nad algmääruse artikli 3 lõikeid 2, 6 ja 7.
27 Seoses olulise kahju tõendamisega rõhutab nõukogu, et kuigi on tõsi, et ajavahemikul 1998–1999 toimus oluline impordihindade langus, tõusid hinnad seejärel ja langesid uuesti märgatavalt 2001. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni. See teine hindade langus toimus paralleelselt Vene impordi kasvuga. Nõukogu märgib ka, et 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel oli hindade, kasumlikkuse ja rahakäibe areng negatiivne. Peale selle langesid investeeringud 26%, investeeringutasuvus vähenes 26,1% ja keskmise palga tõus oli inflatsioonitasemest (alla 1%) madalam. Samasugune olukord oli kogu uurimisperioodi jooksul.
28 Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt investeeringute taseme ja investeeringutasuvuse negatiivne areng on tingitud suurtest investeeringutest tootmisvõimsusse (eespool punkt 17), siis nõukogu vastab, et see on õigustamatu ja vale, kuna ühenduse tööstuse tootmisvõimsus tõusis pidevalt kuni 2001. aastani.
29 Nõukogu märgib veel, et vastupidiselt hageja väitele ei ole 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel toimunud müügimahtude suurt tõusu ega turuosa märgatavat kasvu. Selle perioodi jooksul tõusid ühenduse tööstuse müügimahud 2% ja tema turuosa suurenes 2,4 protsendipunkti. Sellega seoses möönis nõukogu kohtuistungil sõnaselgelt, et vaidlustatud määruses on viga põhjenduses 46, milles on kinnitatud, et ühenduse tööstuse turuosa vähenes tunduvalt, samas väitis nõukogu, et hageja oli selle asjaolu esimest korda esile toonud alles kohtuistungil, mistõttu argument on hilinenud ja seega Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklite 44 ja 46 tähenduses vastuvõetamatu.
30 Üldiselt leiab nõukogu, et hageja väited algmääruse rikkumise kohta on põhjendamatud ning et ajutise määruse põhjendustes 33–73 ja vaidlustatud määruse põhjendustes 37–48 uuris ta kõiki kahjuga seonduvaid tegureid õigesti.
31 Peale selle märgib ta, et hageja ei täpsusta neid tegureid, mis ta olevat uurimata jätnud, ega ka seda, milles hindamise ebapiisavus seisneb. Sellega seoses viitab ta Euroopa Kohtu 1. veebruari 1993. aasta määrusele kohtuasjas C‑318/92: Moat vs. komisjon (EKL 1993, lk I481) ja Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsusele kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon (EKL 1995, lk II17), mille kohaselt peavad väited hagiavalduses olema sõnastatud täpselt.
32 Mis puudutab põhjuslikku seost kahju ja dumpinguhinnaga impordi vahel, siis kinnitab nõukogu, et olemasolevad andmed on vastuolus väitega, mille kohaselt ühenduse tööstusel on ülekaalukas roll metallurgiatööstuse kasutajatele müügi hindade kindlaksmääramisel. Ta tuletab meelde, et 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel jäid Vene keskmised hinnad pidevalt allapoole ühenduse tööstuse keskmisi hindu ja olukord oleks sama isegi siis, kui võtta arvesse ainult metallurgiatööstusele müük.
33 Seejärel vaidlustab ta hageja argumendi, mille kohaselt Vene hinnad ei olevat saanud tingida ühenduse tööstuse hindade langust, kuna viimased olevat langenud rohkem kui Vene hinnad. Ta märgib sellega seoses, et Vene hinnad langesid kogu uurimisperioodi jooksul 11%. Veel kinnitab ta, et põhjusliku seose uurimisel ei oma tähtsust hindade languse määr dumpinguhinnaga impordil ega ühenduse tööstuse hinnad. Kuna Vene hindade langus oli ühenduse hindade langusest alates 2000. aastast märgatavalt väiksem ja vähenes seejärel veelgi, siis on mõistlik mõelda, et Vene impordihind tuleneb ühenduse hindade langusest.
34 Nõukogu leiab, et hageja argument, mille kohaselt hindade langus ja ühenduse tööstuse tasuvus 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel väljendab turu langust, on põhjendamatu. Ta märgib, et ühenduse tööstuse müügimahud tõusid 2000. aasta ja uurisperioodi vahel teatud määral. Sellest järeldab ta, et nõudluse langus ei mõjutanud ühenduse tööstuse müüki. Pealegi olevat ühenduse tööstuse turuosa mõningane tõus ülamainitud perioodil müügimahu stabiilsuse loogiline tulemus langeval turul. Ta tuletab veel meelde, et ka hageja turuosa suures samal perioodil.
35 Nõukogu eitab ka ühenduse tööstuse turuosa kasvu mõju tema hindadele. Ta kinnitab, et ajutise määruse põhjenduses 52 analüüsis komisjon seda küsimust ja leidis, et 2001. aastal kahanes ühenduse tööstuse müügimaht, kui ta püüdis hindu säilitada, ja kasvas uurimisperioodil madalamate hindadega müües taas endisele tasemele. Sellest eeldusest lähtudes järeldab nõukogu, et ühenduse tööstus oli raskustes Vene konkurentsi suhtes, mida iseloomustas hindade märkimisväärne allalöömine ja metallurgiatööstusele müügi mahtude oluline tõstmine. Kokkuvõtteks kujutavad ühenduse tööstuse müügimahtude tõstmine ja hindade langetamine uurimisperioodi ajal endast kaitsemeetmeid, mis on võetud 2001. aastal täheldatud mahtude languse ja Vene hindade uue languse vastu.
36 Nõukogu leiab, et olemasolevad andmed kinnitavad tema järeldust. Tema arvates ei vaidlusta hageja seda, et Vene hinnad on alati olnud ühenduse hindadest madalamad, isegi kui võtta arvesse ainult ühenduse tööstuse müük metallurgiatööstuse kasutajatele.
37 Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt Vene import ei saanud tema väikse turuosa tõttu avaldada ühenduse tööstusele tegelikku survet, siis nõukogu leiab, et sellel pole alust, kuna Vene import on 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel alati olnud suurem kui de minimis.
38 Hageja põhjenduse kohta seoses keemiatööstusele suunatud nõudluse langusega räni järele kinnitab nõukogu, et ka see ei ole õige. Ta märgib, et nagu vaidlustatud määruse põhjenduses 63 on selgitatud, vähenes ühenduse tööstuse müük keemiatööstuse kasutajatele 4 783 tonni võrra uurimisperioodi jooksul. See kogus moodustas vaid 1,3% kogutarbimisest ühenduses. Sama perioodi jooksul kasvas import Venemaalt siiski 18 000 tonni võrra, mis moodustab 4,8% kogutarbimisest ühenduses. Nõukogu kinnitab, et see müük ja selle tulemusel ka keemiatööstusele suunatud räni järele nõudluse langus ei saanud seada kahtluse alla põhjuslikku seost dumpinguhinnaga impordi ja ühenduse tööstusele tekitatud kahju vahel.
39 Mis puudutab algmääruse rikkumist üldiselt, siis nõukogu väidab, et hageja on seda dokumenti valesti tõlgendanud. Tema arvates ei kohusta algmääruse artikli 3 lõige 2 institutsioone asjaolusid täies mahus esitama. Need normid kohustavad institutsioone asjaolusid objektiivselt uurima, mida institutsioonid nii vaidlustatud määruses kui ajutises määruses tegid. Ta leiab veel, et hageja ei täpsusta piisavalt, millised asjaolud institutsioonid esitamata jätsid.
40 Komisjon toetab nõukogu argumentatsiooni.
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kolmanda väite esimene osa, mis põhineb algmääruse rikkumisel sellega, et vaidlustatud määruses on kahjunäitajaid valesti hinnatud
41 Algmääruse artikli 3 lõige 2 sätestab:
„Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt nii a) dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele ühenduse turul kui ka b) kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule”.
42 Seoses dumpinguhinnaga impordi mõju uurimisega asjaomasele ühenduse tööstusele sätestab algmääruse artikli 3 lõige 5 järgmist:
„[Seda uurides] hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid, […] tegeliku dumpingumarginaali suurusjärku, müügi, kasumi, toodangu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme tegelikku ja võimalikku vähenemist, ühenduse hindu mõjutavaid tegureid ning tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahakäibele, laovarudele, tööhõivele, töötasudele, kasvule, kapitali kaasamise võimele ja investeeringutele. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.”
43 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab kahju kindlaksmääramine keerukate majandusküsimuste hindamist. Selle ülesande täitmisel on ühenduse institutsioonidel avatud kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C69/89: Nakajima vs. nõukogu, EKL 1991, lk I2069, punkt 86, ja Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T164/94: Ferchimex vs. nõukogu, EKL 1994, lk II2681, punkt 131). Ühenduse kohtu kontroll peab seega piirduma menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Ferchimex vs. nõukogu, punkt 67, ja Esimese Astme Kohtu 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑210/95: EFMA vs. nõukogu, EKL 1999, lk II3191, punkt 57).
44 Seega tuleb antud juhul uurida, kas nõukogu ületas vaidlustatud määruses ühenduse tööstusele tekkinud olulise kahju tuvastamisel oma avatud kaalutlusõiguse piire.
45 Ajutise määruse põhjendust 71 kordav vaidlustatud määruse põhjendus 44 sätestab:
„Ent kahjunäitajate osas, […] peamised positiivsed arengud leidsid ühenduse tööstuse jaoks aset aastatel 1998–2000. 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel tõusid kõik näitajad kas ainult pisut, püsisid muutumatuna või tõepoolest alanesid. Just selle perioodi jooksul on ühenduse tööstusele osaks saanud oluline kahju kõige ilmsem.”
46 Vaidlustatud määruse põhjendus 45 sätestab:
„[…] võis ühenduse tööstuse suhteliselt häid tulemusi kuni 2000. aastani omistada otseselt ühenduse tööstuse nende otsuste arvele, millega otsustati investeerida uutesse ühenduse tootmisobjektidesse. Kõnealuse perioodi jooksul suurenesid tõesti ühenduse tööstuse toodang, tootmisvõimsus, müügimaht, turuosa, tööhõive ja tootlikkus.”
47 Järgneva perioodi kohta, mis jääb 2000. aasta ja uurimisperioodi vahele, täpsustab nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 46:
„[…] Venemaalt pärit odava dumpinguhinnaga impordi suurenenud esindatuse tõttu ühenduse tööstuse olukord halvenes. Turuosa, rahakäive, investeeringud ja investeeringutasuvus vähenesid tunduvalt.”
48 Veel märgib nõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 47: „[p]ealegi viis muude kahjunäitajate arengusuundumus, eelkõige vaatlusaluse perioodi jooksul ühenduse tööstuse kulutasuvuse ja müügihindade langus järeldusele, et ühenduse tööstus kandis olulist kahju.”
49 Sellest lähtudes jõuab ta vaidlustatud määruse põhjenduses 48 järeldusele, et „ühenduse tööstus [kannatas] uurimisperioodil olulist kahju, eelkõige hindade ja kulutasuvuse osas”, ja et „[a]jutise määruse põhjendustes 71–73 esitatud järeldused kinnitatakse”.
50 Hageja heidab nõukogule ette kõigepealt seda, et ta ei toonud esile, et ühenduse tööstuse hindade langus ei toimunud mitte ainult 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel vaid ka aastatel 1998–1999.
51 Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt ajutises määruses esitatud andmetele langes ühenduse tööstuses kohaldatud hind algul 1999. aastal 16% ja tõusis seejärel 2000. aastal 4% ja 2001. aastal 3% ning pärast seda langes uurimisperioodi jooksul 7%. Seega uurimisperioodi jooksul müügihind lihtsalt langes 1999. aasta tasemele (vt eespool punktis 5 toodud tabel 9).
52 Need arvud näitavad, et peamine ühenduse tööstuse hindade langus leidis aset 1999. aastal ja mitte 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel. Nõukogu aga leidis vaidlustatud määruse põhjenduses 44, et ühenduse tööstuse positiivne areng toimus peamiselt aastatel 1998–2000. See tõdemus selgitab asjaolu, et ühenduse tööstuse hinnad on vaid üks nendest teguritest, mis tuleb kahju hindamisel arvesse võtta, ja et see ei ole selles osas ainsana määrav, kuna teised tegurid võivad halvenenud olukorda mitte ainult kompenseerida vaid ka võimaldada nõukogul jõuda järeldusele, et ühenduse tööstuse olukord oli paranenud. Seega ei oleks vaidlustatud määruses näitaja puudumisest selle kohta, et peamine ühenduse tööstuse hinnalangus toimus 1999. aastal, saanud järeldada seda, et nimetatud määrus on ebaseaduslik, võttes arvesse ka asjaolu, et ajutisest määrusest tuleneb, et 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel see hind samuti langes.
53 Samas, kuna nõukogu jõudis järeldusele, et ühenduse tööstus kannatas uurimisperioodi jooksul eelkõige hindade ja tasuvuse osas olulist kahju, siis järeldas ta paratamatult ka seda, et vastupidiselt ajavahemikule 1998–2000 ei saanud teised kahjunäitajad uurimisperioodi jooksul täheldatud hindade ja tasuvuse langust kompenseerida. Seega peab Esimese Astme Kohus kontrollima, kas nõukogu ei teinud niimoodi toimides ilmset hindamisviga, nagu hageja väidab.
54 Mis puudutab 2000. aasta ja uurimisperioodi vahelist ajavahemikku, mis on vaatlusaluse perioodi teine pool, siis märgib nõukogu, et „kõik näitajad [tõusid] kas ainult pisut, püsisid muutumatuna või […] alanesid” ja „[j]ust selle perioodi jooksul on ühenduse tööstusele osaks saanud oluline kahju kõige ilmsem”. Tuleb tõdeda, et seda kinnitades ei kaalu nõukogu üldse erinevaid kahjunäitajaid, millest mõned tunnistab ta siiski positiivseteks, mistõttu ei tõenda nimetatud kinnitus vähimalgi määral ühenduse tööstuse poolt 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel kannatatud kahju olemasolu.
55 Peale selle on tõsi, et nõukogu leidis vaidlustatud määruse põhjenduses 46, et 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel ühenduse tööstuse olukord halvenes, märkides et „[t]uruosa, rahakäive, investeeringud ja investeeringutasuvus vähenesid tunduvalt”. Rõhutades põhjenduses 47 ka teiste kahjunäitajate puhul täheldatud tendentsi ja eriti ühenduse tööstuse tasuvuse ja müügihindade langust vaatlusalusel perioodil, jõudis nõukogu järeldusele, et ühenduse tööstus oli kannatanud olulist kahju.
56 Siiski tuleb tõdeda, nagu hagejagi märgib, esiteks, et niimoodi arutledes jättis nõukogu viitamata asjaolule, et kogu vaatlusaluse perioodi jooksul täheldati mitut kohati olulist edasiminekut tootmismahtudes (+34%), tootmisvõimsuses (+30%), tootmisvõimsuse rakendusastmes (3 protsendipunkti võrra), ühenduse müügimahtudes (+57%), turuosa puhul (+23 või 6,9 protsendipunkti võrra), laovarudes (-29%), tööhõives (+16%) ja tootlikkuses (+15%), ning teiseks, et isegi 2000. aasta ja uurimisperioodi vahelise ajavahemiku puhul ei näidanud nõukogu ära seda, et olulised tegurid näitasid positiivset arengut. Seega tuleb peale tööhõive ja töötasude vähese tõusu rõhutada eriti seda, et ühenduse tööstuse müügimaht kasvas uurimisperioodi jooksul 2%, ulatudes rekordilise 136 421 tonnini, ja tootmisvõimsus kasvas 2,5%.
57 Seejärel tuleb meelde tuletada, et nõukogu kinnitab vaidlustatud määruse põhjenduses 46, et 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel „[t]uruosa, rahakäive, investeeringud ja investeeringutasuvus vähenesid tunduvalt”.
58 Siiski märkis hageja kohtuistungil, et vaidlustatud määruse põhjenduses 46 on vääralt tõdetud, et ühenduse turuosa vähenes tunduvalt.
59 Nõukogu möönis, et tegemist on veaga, kuid ta leiab, et see argument on esitatud hilinemisega ja seega ei või Esimese Astme Kohus seda arvesse võtta.
60 Tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koosmõjus artikli 48 lõikega 2 tuleneb, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, välja arvatud juhul, kui need ei tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide või ka argument, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem samas astmes esitatud hagiavalduse väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 108/81: Amylum vs. nõukogu, EKL 1982, lk 3107, punkt 25; Esimese Astme Kohtu 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑37/89: Hanning vs. parlament, EKL 1990, lk II463, punkt 38, ja Esimese Astme Kohtu 17. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑118/96: Thai Bicycle vs. nõukogu, EKL 1998, lk II2991, punkt 142 ja viidatud kohtupraktika).
61 Antud juhul tuleb märkida, et hageja viitas juba hagiavalduses sellele, et vaidlustatud määrusega on rikutud algmäärust eelkõige seetõttu, et kahju kindlaksmääramisel on majandusnäitajaid valesti hinnatud (kolmanda väite esimene osa). Täpsemalt väidab hageja oma hagiavalduses, et „vaidlustatud määruses pole välja toodud seda, et hindade langus langes kokku ühenduse ettevõtjate turuosade olulise kasvuga”. Järelikult seondub kõnealune hageja märkus tema hagiavalduses esitatud kolmanda väitega ja on seega nimetatud väites toodud argumentatsiooniga otseselt seotud täpsustus.
62 Järelikult on see argument vastuvõetav.
63 Nagu nõukogu möönab, on vaidlustatud määruses toodud kinnitus, mille kohaselt „[ühenduse tööstuse] turuosa vähenes[…] tunduvalt”, ilmselt väär ja vastuolus ajutises määruses esitatud andmetega, mille täpsuse osas on pooled ühel nõul. Ajutisest määrusest selgub, et turuosa ei ole vähenenud ja hoopiski mitte tunduvalt, vaid on vastupidi märkimisväärselt tõusnud, kasvades 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel 34,3%lt 36,7%ni ehk 2,4 protsendipunkti võrra (vt eespool punktis 5 toodud tabel nr 10).
64 Seega tuleb kindlaks teha, kas see viga võib viia vaidlustatud määruse tühistamiseni.
65 Vaidlustatud ei ole seda, et ühenduse tööstuse turuosa areng on märkimisväärse tähtsusega tegur nimetatud tööstusele põhjustatud olulise kahju olemasolu hindamisel. Tuleb tõdeda, et kirjeldades seda tegurit „tunduvalt vähenenuna”, andis nõukogu mitte ainult tegelikkusega vastuolus oleva pildi selle teguri arengusuunast, vaid paratamatult tähtsustas seda tegurit oluliselt oma järelduses ühenduse tööstuse poolt kannatatud kahju olemasolu kohta.
66 Nendel tingimustel – ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas ainuüksi eespool punktides 54–56 kirjeldatud asjaolud on piisavad võimaldamaks järeldada, et nõukogu tegi nimetatud olulise kahju olemasolu tõendamisel ilmse hindamisvea – sedastab Esimese Astme Kohus, et nõukogu tegi faktivea seoses ühenduse tööstuse turuosa arenguga 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel, mille jooksul leiab ta kahju olevat kõige ilmsema, tuginedes nimetatud kahju olemasolu – mis pidi tulenema tema poolt asjakohaseks peetud tegurite kaalumisest nii positiivses kui ka negatiivses tähenduses – tuvastamisel ilmselt väärale eeldusele. Võttes arvesse, et esiteks ei saa Esimese Astme Kohus asendada nõukogu hinnangut selles küsimuses enda omaga ja teiseks, et ei saa välistada, et ilma selle veata ei oleks nõukogu olulise kahju olemasolu järeldanud, tuleb vaidlustatud määrus tühistada juba ainult sel põhjusel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 2. mai 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑163/94 ja T‑165/94: NTN Corporation ja Koyo Seiko vs. nõukogu, EKL 1995, lk II1381, punkt 115).
67 Esimese Astme Kohus leiab siiski, et tuleb analüüsida ka neljanda väite esimest osa, mis puudutab põhjuslikku seost ühenduse tööstuse müügihinna languse ja Vene impordi vahel.
Neljanda väite esimene osa, mis põhineb algmääruse rikkumisel seetõttu, et põhjuslik seos ühenduse tööstuse poolt väidetavalt kannatatud olulise kahju ja dumpinguhinnaga impordi vahel on tuvastatud vääralt
68 Algmääruse artikli 3 lõige 3 sätestab: „[d]umpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes ühenduse tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid”.
69 Artikli 3 lõige 6 sätestab:
„Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud ühenduse tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.”
70 Artikli 3 lõige 7 näeb ette:
„Lisaks dumpinguhinnaga impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 6 alusel omistada dumpinguhinnaga impordile. Tegurid, mida võib selles suhtes arvesse võtta, hõlmavad […] nõudluse vähenemist või tarbimisharjumuste muutusi […].”
71 Eespool punktis 43 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse tööstuse poolt kannatatud kahju ja dumpinguhinnaga impordi vahelise põhjusliku seoses tuvastamine eeldab keerukate majandusküsimuste hindamist. Selle ülesande täitmisel on ühenduse institutsioonidel avatud kaalutlusõigus ja seega peab ühenduse kohus kontrollides piirduma menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kindlakstegemisega.
72 Siiski on nõukogul ja komisjonil kahju kindlaksmääramisel kohustus uurida, kas kahju, mida käsitletakse, tuleneb tegelikult dumpinguhinnaga impordist, ja välistada kogu teistest teguritest põhjustatud kahju, eelkõige see, mille põhjus on seotud ühenduse tootjate käitumisega (Euroopa Kohtu 11. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑358/89: Extramet Industrie vs. nõukogu, EKL 1992, lk I3813, punkt 16).
73 Antud juhul täpsustab nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 46 seoses 2000. aasta ja uurimisperioodi vahelise ajavahemikuga järgmist:
„[…] Venemaalt pärit odava dumpinguhinnaga impordi suurenenud esindatuse tõttu ühenduse tööstuse olukord halvenes. Turuosa, rahakäive, investeeringud ja investeeringutasuvus vähenesid tunduvalt.”
74 Vaidlustatud määruse põhjenduses 66 kinnitab nõukogu:
„Hinnaerinevus[…] ühenduses toodetud räni ja Venemaalt imporditud räni vahel [oli] keskmiselt 11% uurimisperioodi jooksul, […] vaatamata ühenduse tööstuse hinnalangusele 7% võrra 2001. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal. See on selge viide mõjule, mida Vene hinnad avaldavad ühenduse tööstuse hindadele.”
75 Tuleb märkida, et ajutises määruses esitatud andemete kohaselt (vt eespool punktis 5 toodud tabelid nr 4 ja 9) oli vahe Vene hindade ja ühenduse hindade vahel aastatel 1998–2000 ja 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel samasugune.
76 Samas ei väida nõukogu ega komisjon ei vaidlustatud määruses ega ka menetlusdokumentides sõnaselgelt seda, et ühenduse tööstuse 1999. aasta hinnalangus (ainus langus ajavahemikul 1998–2000) oli Vene hindade allalöömise tagajärg. Vaidlustatud määruses kirjeldab nõukogu ajavahemikku 1998–2000 isegi kui perioodi, mille jooksul ühenduse tööstuse tulemused olid pigem rahuldavad. Samuti tuleb märkida, et vahe oluline kasv Vene importijate keskmise hinna ja ühenduse tööstuse hinna vahel aastatel 2000–2001 ei takistanud ühenduse tööstusel tõsta oma keskmist hinda aastatel 2000–2001 (vt eespool punktis 5 toodud tabelid nr 4 ja 9).
77 Seega näitavad vaidlustatud määruses toodud arutlus ja ajutises määruses esitatud andmed, et vahe hindade vahel on vaid üks nendest teguritest, mida tuleb Vene impordi ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose uurimisel arvesse võtta, ja selle olemasolu iseenesest ei saa mingil juhul võimaldada järeldada, et ühenduse tööstuse hinnalangus uurimisperioodi jooksul oli tingitud ainuüksi või peamiselt Vene impordist.
78 Nõukogu ja komisjon kinnitavad, et kahju tuleneb dumpinguhinnaga impordist järgmisel moel: 2001. aastal vähenesid ühenduse tööstuse müügimahud, kui ta proovis säilitada oma hindu, mis konkureerisid Venemaalt pärit räni langevate hindadega. Uurimisperioodi jooksul oli ühenduse tööstus lõpuks sunnitud oma müügikoguste säilitamiseks hinnasurvele reageerima ja langetas oluliselt oma hindu, mis tõi kaasa tasuvuse languse (ajutise määruse põhjendus 52).
79 Hageja leiab, et ühenduse institutsioonid tegid vea, kui nad süüdistasid ühenduse tööstuse müügimahtude langemises 2001. aastal ja hindade languses uurimisperioodil Vene importi. Nad jätsid tähelepanuta mõjud, mida avaldasid esiteks nõudluse langus räniturul, teiseks ühenduse tööstuse turuosa suurenemine, ja kolmandaks asjaolu, et suur osa ühenduse tööstuse poolt keemiatööstuse kasutajatele müüdavast mahust suunati uurimisperioodi jooksul ümber metallurgiatööstuse kasutajatele.
80 Seega tuleb uurida hageja argumentide põhjendatust ja seda, kas need kinnitavad, et nõukogu ületas avatud kaalutlusõiguse piire, mida ta eespool punktis 43 viidatud kohtupraktika kohaselt omab.
– Kõigi kasutajate nõudluse langus
81 Nõukogu väitis kohtuistungil, et hageja ei käsitlenud oma kirjalikes märkustes argumenti nõudluse languse kohta üldiselt, vaid ainult keemiatööstuse kasutajate nõudluse kohta. Seega on sellele asjaolule viitamine hageja poolt hilinenud ja järelikult vastuvõetamatu.
82 Tuleb märkida, et hagiavalduse punktis 44 märkis hageja, et „ühenduse tööstuse hindade (ja tasuvuse) langus 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel väljendab peamiselt nõudluse langust räni järele”.
83 Sellest järeldub, et nõukogu märkus seoses nende argumentide vastuvõetavusega, mis põhinevad nõudluse langusel, on täiesti põhjendamatu.
84 Põhiküsimusega seoses tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud määruses ei ole mingit nõudluse arengu analüüsi, nõukogu piirdub määruse põhjenduses 48 vaid sellega, et kinnitab ajutise määruse järeldusi kahjuga seoses.
85 Ajutisest määrusest tuleneb (vt eespool punktis 5 toodud tabel nr 1), et räni tarbimine Euroopa Liidus vähenes 2001. aastal 4% ja seejärel uurimisperioodi jooksul 1%.
86 Tuleb veelkord märkida, et nõukogu tegi järelduse, et Vene import oli 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel kahju tekitanud, selle alusel, et 2001. aastal vähenesid ühenduse tööstuse müügimahud, kui ta proovis säilitada oma hindu, mis konkureerisid Vene tootjateimportijate langevate hindadega, mis sundis ühenduse tööstust hiljem uurimisperioodi ajal hindu langetama, et oma müügimahtu säilitada või taastada. Seega tuleb uurida, kas nõukogu võis ilmset hindamisviga tegemata tunnistada ühenduse tööstuse müügimahu languse põhjuseks 2001. aastal üksnes Vene impordi, vaatamata asjaolule, et ühenduse tarbimine oli 2001. aastal languse faasis.
87 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et ajutise määruse tabelis nr 8 (vt eespool punkt 5) on üks arvutusviga, mida nõukogu Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele vastates möönis, ja et pärast parandust tuleneb sellest tabelist, et 2001. aastal langes ühenduse tööstuse müügimaht vaid 4%, mitte 7%, nagu oli tabelis esialgu kirjas.
88 See parandus näitab, et ühenduse tööstuse müügimahu langus 2001. aastal (-4%) väljendab täpselt nõudluse langust (-4%) ja seega selgub, et ühenduse tööstuse müügimaht järgis vaid täpselt ühenduse tarbimise üldist arengut. See asjaolu seab kahtluse alla nõukogu kinnituse, mille kohaselt ühenduse tööstuse müügimahu langus 2001. aastal on tingitud Vene tootjate-eksportijate hindade allalöömisest, kuna sellele langusele on ühenduse nõudluse languse näol mõistlik seletus. Seega tuleb tõdeda, et nõukogu ei võtnud seda otsustavat asjaolu arvesse.
89 Veel tuleb rõhutada, et 2001. aastal säilitas ühenduse tööstus vaatamata tema hindade 3% tõusule oma turuosa, samas kui Vene impordi keskmine hind langes 12%, mistõttu on selge, et Vene impordi hinnatasemel ei olnud ühenduse tööstuse olukorrale suurt mõju.
90 Sellest järeldub, et kõnealuste näitajate areng ei kinnita nõukogu väidet, mille kohaselt ühenduse tööstuse 2001. aasta müügimahu langus oli tingitud ainuüksi Vene impordist, kuid kinnitab hageja oma, mille kohaselt nimetatud langus oli peamiselt tingitud nõudluse langusest 2001. aastal.
91 Uurimisperioodiga seoses tuleb meelde tuletada, et siis langes nõudlus räni järele veel 1% võrra. Ühenduse tööstuse müügimaht tõusis siiski vastavalt 6% ja 2,4 protsendipunkti, saavutades rekordilise taseme.
92 Samas leiab nõukogu, et nõudluse langus ühenduse müüki ei mõjutanud, kuna see tõusis, ja et ühenduse tööstuse turuosa kasv 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel oli müügimahu stabiilsuse loogiline tulemus langeval turul.
93 See nõukogu väide tuleb tagasi lükata. Niisugusel läbipaistval ja konkurentsile rajatud turul nagu räni turg vaidlustatud määruse kohaselt on, avaldab nõudluse langus hindadele survet. Ettevõtjal on nõudluse languse korral võimalus valida, kas vähendada oma müügimahtu või alandada hindu.
94 Lisaks sellele tuleb märkida, et nõukogu ei esita ühtegi argumenti seoses eriliste asjaoludega, mis võimaldasid ühenduse tööstusel oma müügimahtu säilitada või isegi suurendada, säilitades vaatamata uurimisperioodi jooksul toimunud nõudluse langusele oma hinnataseme.
95 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud määruses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna nõukogu jättis tähelepanuta nõudluse languse mõju ühenduse tööstuse olukorrale.
– Ühenduse tööstuse turuosa ja müügimahu suurenemine
96 Hageja leiab, et institutsioonid tegid hindamisvea ka siis, kui nad jätsid tähelepanuta loogilise seose, mis oli uurimisperioodi jooksul ühenduse tööstuse hindade languse ning tema müügimahu ja turuosa kasvu vahel.
97 Tuleb meelde tuletada, et ühenduse tööstuse turuosa kasvas vaatlusalusel perioodil 29,8%lt 36,7%ni ehk 6,9 protsendipunkti võrra. 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel, mil nõukogu sõnul oli kahju kõige ilmsem, tõstis ühenduse tööstus langeval turul oma müügimahtu 2% ja oma turuosa 2,4 protsendipunkti võrra (vt eespool punktis 5 toodud tabel nr 10).
98 Nõukogu sõnul oli müügimahu suurenemine uurimisperioodil väike ja kujutas endast kaitsemeedet, millega ühenduse tööstus taastas oma müügimahu, mille ta kaotas 2001. aastal, kui ta püüdis säilitada oma hindu Vene impordi hindadele (4%) vaatamata. Müügimahu ja turuosa suurendamiseks uurimisperioodi jooksul ei olnud hindade langust vaja, kuna see oli ainuüksi Vene hindade allalöömise tagajärg.
99 Ajutise määruse tabeli nr 8 parandatud andemetest (vt eespool punkt 87) tuleneb, et uurimisperioodi jooksul ühenduse tööstus mitte ainult ei taastanud oma 2001. aastal kaotatud müügimahtu (4%), vaid võitis juurde 6% mahtu, saavutades kogu vaadeldava perioodi rekordi.
100 Mis puudutab ühenduse tööstuse turuosa, mis jäi 2001. aastal muutumatuks, siis ka see suurenes uurimisperioodi jooksul 2,4 protsendipunkti võrra (34,3%lt 36,7%ni) ning saavutas samuti rekordilise taseme.
101 Seega antud juhul suurendas ühenduse tööstus 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel oma müüki langeval turul ja suurendas oma turuosa määral, mis võrdub poolega Vene tootjateimportijate koguturuosast.
102 Nõukogu eitab seda, et ühenduse tööstuse hinnalangus oli konkurentsieelis, mis võimaldas tal seda tulemust saavutada. Nõukogu sõnul oli hinnalangus vaid kaitsemeede Vene hindade allalöömise vastu, vältimaks müügimahu vähenemist. Samas ei esita nõukogu ega komisjon ühtegi argumenti, et selgitada, kuidas ühenduse tööstus sai 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel oma turuosa langeval turul ilma hindu langetamata 2,4 protsendipunkti võrra suurendada.
103 Tuleb meelde tuletada, et nõukogu põhjendab oma argumentatsiooni väitega, mille kohaselt, esiteks, ühenduse tööstus kaotas 2001. aastal Vene hindade allalöömise tõttu osa oma müügimahust, ja teiseks oli ta uurimisperioodi jooksul sunnitud oma hindu oluliselt alandama, et vältida edasist müügimahu langemist või taastada 2001. aastal kaotatud müügimaht.
104 Nagu punktis 88 kirjeldatud, on selle väite lähtepunkt vale, kuna nõukogu ei võtnud arvesse usaldusväärset selgitust, mille kohaselt oli müügimahu vähenemine 2001. aastal (4%) tingitud ainuüksi või peamiselt nõudluse langusest (4%), ning samuti ei esitanud ta selle selgituse ümberlükkamiseks kaalukaid argumente.
105 Pealegi, arvestades, et nõukogu arutlus põhineb eeldusel, mille kohaselt ühenduse tööstus võttis kaitsepositsiooni oma müügimahu säilitamiseks, siis see on kehtetu, võttes arvesse 6% kasvu uurimisperioodi jooksul, mida ei saa käsitleda vaid müügimahu säilitamisena. See tõus ületas 2001. aastal kaotatud 4% nii, et 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel kasvas ühenduse tööstuse müügimaht 2%.
106 Seega tuleb tõdeda, et nõukogu ja komisjon ei esita ühtegi kaalukat argumenti, mis võimaldaks tõendada, et ühenduse tööstuse turuosa märkimisväärne suurenemine langeval turul uurimisperioodi jooksul oleks olnud võimalik ilma hinna langetamisest tingitud konkurentsieeliseta.
107 Mis puudutab analüüsi 2000. aasta ja uurisperioodi vahel müügimahu ja turuosa suurendamise mõjust ühenduse tööstusele, siis nõukogu piirdub vaidlustatud määruse põhjenduses 46 järgmise kinnitusega:
„[…] Venemaalt pärit odava dumpinguhinnaga impordi suurenenud esindatuse tõttu ühenduse tööstuse olukord halvenes. [Tema t]uruosa, vähenes[…] tunduvalt.”
108 Võttes arvesse asjaolu, et 2000. aasta ja uurimiseperioodi vahel ühenduse tööstuse turuosa suurenes märkimisväärselt ja ei „vähenenud tunduvalt”, tuleb sedastada, et vaidlustatud määruses nõukogu mitte ainult ei jätnud käsitlemata küsimust sellest, kas hinnalangus oli müügimahu ja turuosa suurenemise vältimatu tingimus, ja hinnalangusega seoses, kas oli tegemist kahjuga, mis tulenes ühenduse tööstuse enese käitumisest eespool punktis 72 viidatud kohtuotsuse Extramet Industrie vs. nõukogu tähenduses, vaid süüdistas selles olukorras olematu kahjunäitaja eest Vene importi.
109 Seega tuleb järeldada, et nõukogu tegi vaidlustatud määruses ilmse hindamisvea, kui ta uuris ühenduse tööstuse turuosa ja müügimahu kasvu ning tema hinna vahel olevat seost.
– Ühenduse tööstuse müügi suunamine keemiatööstuse kasutajatelt metallurgiatööstus kasutajatele
110 Hageja väidab, et nõukogu leidis vaidlustatud määruses vääralt, et keemiatööstuse poolse räni ostmise langus ei olnud kaasa aidanud ühenduse tööstuse kahju tekkimisele ja et seega süüdistati nimetatud määruses selles languses alusetult Vene importi.
111 Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud määruse põhjendused 63 ja 64 sätestavad:
„2000. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal, kui kahju arengusuundumus näitas hindade ja tasuvuse erilist langust, vähenes müük keemiatööstuse kasutajatele ligikaudu viie tuhande tonni võrra (7,0%), ent keskmised hinnad tõusid 14 euro võrra tonni kohta (+1,1%). Kogu käibe vastavad arvud tähendavad ligikaudu kolme tuhande tonni suurust kasvu (+2,1%) ja keskmiste hindade langemist 46 euro võrra tonni kohta (3,7%).
Seepärast ei ole põhjust uskuda, et ühenduse tööstust tabanud kahju põhjustas keemiatööstusele toimunud müügi vähenemine. Tegelikult on kahju olemust arvestades tõsi just vastupidine olukord.”
112 Vaidlustatud määruse põhjenduses 61 esitatud andmetest ja ajutises määruses toodud tabelist nr 8 (vt eespool punkt 5) tuleneb, et ühenduse tööstuse müük keemiatööstuse kasutajatele, kes kasutavad enamasti kõrgekvaliteedilist räni, vähenes 2001. aastal veidi (0,6% ehk 445 tonni) ja uurimisperioodi jooksul märgatavalt (6,4% ehk 4 783 tonni). Seevastu müük metallurgiatööstuse kasutajatele, kes kasutavad peamiselt madalastandardilise kvaliteediga räni, langes kõigepealt 2001. aastal (8,4% ehk 4 904 tonni) ja tõusis seejärel uurimisperioodi jooksul eriti oluliselt (+24,1% ehk +12 985 tonni). Järelikult ühenduse tööstuse poolt keemiatööstuse kasutajatele müügi maht võrreldes ühenduse ränimüügi kogumahuga langes 2001. aasta 58%lt uurimisperioodi jooksul 51%le ning metallurgiatööstuse kasutajatele müügi puhul toimus sama suurusjärguline muutus 42%lt 49%le.
113 Samas on selge, nagu tuleneb eespool punktis 112 nimetatud allikatest, et ühenduse tööstuse poolt tema kahte tüüpi kasutajatele müüdud räni keskmine hind on erinev ja tõusis uurimisperioodi jooksul keemiatööstuse kasutajatele müüdud räni puhul 1 301 eurot tonni kohta ja metallurgiatööstuse kasutajatele müüdud räni puhul 1 063 eurot tonni kohta. Sellest järeldub, et ühenduse tööstuse poolt nii keemiatööstuse kasutajatele kui metallurgiatööstuse kasutajatele müüdud räni mahu sisuline arengusuund võrreldes räni müügi kogumahuga, nagu kirjeldati punktis 112, mõjutas uurimisperioodi ajal paratamatult kogu ühenduse tööstuse räni müügi keskmise hinna arvutustulemust negatiivses suunas.
114 Hageja poolt haldusmenetluses esitatud kinnituste kohaselt, mida nõukogu ei ole vaidlustanud, oli see müügi suunamine Vene impordist täiesti sõltumatu. Peale selle selgus Esimese Astme Kohtu menetluses, et ainus näide, mis Vene müügi kohta institutsioonidele esitati, oli näide 200 tonni müügist, mis on ühenduse tööstuse poolt sellele kasutajate grupile müüdud mahtudega (69 652 tonni uurimisperioodi jooksul) võrreldes praktiliselt olematu. Pealegi ei ole nõukogu vaidlustanud muud kui ainult selle, et keemiatööstuse kasutajatele müüdavate koguste langemise põhjuseks oli nõudluse langus.
115 Sellest järeldub, et nõukogu tegi vaidlustatud määruses ilmse hindamisvea, kui ta uuris, millist mõju avaldas ühenduse tööstuse keskmistele hindadele keemiatööstuse kasutajate nõudluse vähenemine, sellega kaasnenud nendele kasutajatele müügi vähenemine ja samaaegselt toimunud müügi suurenemine metallurgiatööstuse kasutajatele.
116 Kõigest eeltoodust tuleneb, et nõukogu tegi oma analüüsis, mille põhjal ta järeldas, et Vene impordi ja ühenduse tööstuse poolt väidetavalt kannatatud kahju vahel on põhjuslik seos, ilmseid hindamisvigu, jättes arvesse võtmata paratamatu mõju, mida avaldasid: esiteks, nõudluse langemine ühenduse tööstuse müügimahule 2000. aasta ja uurimisperioodi vahel; teiseks, tema turuosa ja müügimahu suurenemine 2001. aasta ja uurimisperioodi vahel tema hinnatasemele, ja kolmandaks, tema müügistruktuuri muutmine 2001. aasta ja uurimisperioodi vahel tema keskmise müügihinna languse ulatusele. Nii toimides süüdistas ta paratamatult Vene importi ühenduse tööstusele avaldunud kahjulikes mõjudes, mille põhjus nimetatud impordist ei sõltunud.
117 Lisaks tuleb ühelt poolt märkida, et ülalmainitud vead lükkavad ümber institutsioonide peamise väite, millel põhineb põhjusliku seose tõendamine, ja teiselt poolt, et algmääruses nimetatakse sõnaselgelt nõudluse vähenemist ja tarbimisharjumuste muutusi kui tegureid, mille mõju kahju tekkimisel tuleb uurida, et seda mitte dumpinguhinnaga impordile omistada.
118 Isegi kui oletada, et ühenduse tööstus kannatas nõukogu viidatud olulist kahju, tuleb eeltoodut arvestades sedastada, et nõukogu poolt vaidlustatud määruses põhjusliku seose uurimisel tehtud ilmsed hindamisvead kujutavad endast algmääruse rikkumist.
119 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kolmanda ja neljanda väitega tuleb nõustuda. Seega tuleb vaidlustatud määrus hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et tema teisi väiteid ja argumente oleks vaja uurida.
Kohtukulud
120 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Kuna kohtuotsus on tehtud nõukogu kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Komisjon kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 22. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2229/2003, millega kehtestatakse Venemaalt pärit räni impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, artikkel 1 osas, millega kehtestatakse hagejale dumpinguvastane tollimaks.
2. Jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud välja nõukogult.
3. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luksemburgis 14. märtsil 2007.
kohtusekretär | | koja esimees |