ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
5. juuli 2023(*)
Dumping – Venemaalt pärit ammooniumnitraadi import – Lõplikud dumpinguvastased tollimaksud – Meetmete aegumise läbivaatamise taotlus – Määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõige 2 – Määruse 2016/1036 artikli 5 lõiked 3 ja 9 – Õigusaktides ettenähtud tähtaeg – Tõendite piisavus – Puuduste menetlus – Väljaspool õigusaktides ettenähtud tähtaega esitatud teave
Kohtuasjas T‑126/21,
AO Nevinnomysskiy Azot, asukoht Nevinnomõssk (Venemaa),
AO Novomoskovskaya Aktsionernaya Kompania NAK „Azot“, asukoht Novomoskovsk (Venemaa),
esindajad: advokaadid P. Vander Schueren ja T. Martin‑Brieu,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: G. Luengo ja P. Němečková,
kostja,
keda toetab
Fertilizers Europe, esindajad: advokaadid B. O’Connor ja M. Hommé,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president D. Spielmann, kohtunikud U. Öberg (ettekandja), R. Mastroianni, M. Brkan ja I. Gâlea,
kohtusekretär: ametnik I. Kurme,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 30. novembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hagejad AO Nevinnomysskiy Azot ja AO Novomoskovskaya Aktsionernaya Kompania NAK „Azot“ paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagiavalduses tühistada komisjoni 15. detsembri 2020. aasta rakendusmääruse (EL) 2020/2100, millega kehtestatakse pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes (ELT 2020, L 425, lk 21; edaspidi „vaidlustatud määrus“).
Vaidluse taust
2 Hagejad on Venemaal asuvad ammooniumnitraadi tootjad ja eksportijad.
3 Nõukogu 16. augusti 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2022/95, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes (EÜT 1995, L 198, lk 1), kehtestas Euroopa Liidu Nõukogu lõpliku dumpinguvastase tollimaksu Venemaalt pärit, CN‑koodide 3102 30 90 ja 3102 40 90 alla kuuluva ammooniumnitraadi impordi suhtes.
4 Pärast esimest aegumise läbivaatamist, mis oli ette nähtud nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1), artikli 11 lõikes 2, ja esimest vahepealset läbivaatamist vastavalt sama määruse artikli 11 lõikele 3 kehtestas nõukogu 15. aprilli 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 658/2002, millega Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks (EÜT 2002, L 102, lk 1), lõpliku dumpinguvastase tollimaksu Venemaalt pärit impordi suhtes.
5 Pärast teist aegumise läbivaatamist ja teist vahepealset läbivaatamist vastavalt määruse nr 384/96 artikli 11 lõigetele 2 ja 3 jättis nõukogu 8. juuli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 661/2008, millega kehtestatakse pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist ja artikli 11 lõike 3 kohast osalist vahepealset läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes (ELT 2008, L 185, lk 1), meetmed jõusse.
6 Pärast kolmandat aegumise läbivaatamist jättis Euroopa Komisjon meetmed jõusse 23. septembri 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 999/2014, millega kehtestatakse pärast nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2014, L 280, lk 19).
7 Pärast vahepealset läbivaatamist ja vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“), artikli 11 lõikele 3 võttis komisjon vastu 14. novembri 2018. aasta rakendusmääruse (EL) 2018/1722, millega muudetakse määruse 2016/1036 artikli 11 lõike 3 kohase vahepealse läbivaatamise alusel rakendusmäärust nr 999/2014, millega kehtestatakse Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2018, L 287, lk 3).
8 Hagejate suhtes jäi seega kehtima dumpinguvastane tollimaks vastavalt tooteliigile vahemikus 28,78–32,71 eurot tonni kohta ja seda kohaldati kogu Venemaa territooriumil.
9 Menetlusse astuja Fertilizers Europe, kes on Euroopa väetisetootjate liit, esitas 21. juunil 2019 komisjonile nende tollimaksude aegumise läbivaatamise taotluse alusmääruse artikli 11 lõike 2 alusel (edaspidi „esialgne taotlus“). Pärast taotlust avaldati Euroopa Liidu Teatajas teade teatavate dumpinguvastaste meetmete eelseisva aegumise kohta (ELT 2019, C 53, lk 3), mille hulka kuulus eespool punktis 8 mainitud tollimaks.
10 Esialgne taotlus põhines väitel, et meetmete aegumise korral on tõendeid dumpingu jätkumise kohta, tuginedes ekspordihinna ja arvestusliku normaalväärtuse võrdlusele. Menetlusse astuja tugines selles suhtes erilisele turuolukorrale Venemaa turul tulenevalt kooskõlastatud hinnapiirangu kokkuleppest ja Venemaa valitsuse strateegiast kehtestada kunstlikult madalad hinnad maagaasile, mis on ammooniumnitraadi peamine sisend.
11 Komisjoni taotlusel esitas menetlusse astuja 20. augustil 2019 lisateabe (edaspidi „lisateave“), mis lisati aegumise läbivaatamise taotluse uude versiooni (edaspidi „konsolideeritud taotlus“). Konsolideeritud taotlust sel viisil täiendav lisateave tugines normaalväärtusele, mis põhines tegelikel hindadel Venemaa siseturul.
12 Komisjon avaldas 23. septembril 2019 Euroopa Liidu Teatajas teate Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise algatamise kohta (ELT 2019, C 318, lk 6; edaspidi „algatamisteade“), leides, et aegumise läbivaatamise algatamiseks on piisavalt tõendeid, ja alustas uurimist.
13 Uurimise tulemusel jõudis komisjon järeldusele, et Venemaalt pärit ammooniumnitraadi suhtes kehtivate dumpinguvastaste meetmete aegumise korral on dumpingu ja kahju kordumise tõenäoline. Ta otsustas seega vaidlustatud määruse vastuvõtmisega pikendada neid meetmeid viieks aastaks.
Poolte nõuded
14 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
15 Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Täiendava tõendi vastuvõetavus
16 Menetluse kirjaliku osa lõpetamise järel esitasid hagejad 30. novembri 2022. aasta kohtuistungil täiendava tõendi, mis seisnes teabe- ja analüüsiagentuuri Chem-courieri esitatud tabelis, milles oli välja toodud Acron Novgorodi tehase igakuised keskmised hinnad 2018. aastal (edaspidi „lisa G.1“).
17 Komisjon ja menetlusse astuja väitsid kohtuistungil, et see tõend tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata. Nad väitsid, et see on esitatud hilinenult Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 tähenduses ning hagejad ei ole põhjendanud uue tõendi hilinenud esitamist.
18 Üldkohus tuletab meelde, et kodukorra artikli 85 lõikes 3 sätestatud õigust lõpetav norm ei käi vastutõendi esitamise või varem esitatud tõendi täiendamise kohta pärast seda, kui teine pool on esitanud vastutõendi. See säte käsitleb nimelt uute tõendite esitamist ja seda tuleb tõlgendada koosmõjus kodukorra artikli 92 lõikega 7, milles on sõnaselgelt sätestatud, et vastutõendi esitamine ja varem esitatud tõendite täiendamine on lubatud (vt selle kohta 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punktid 71 ja 72).
19 Käesoleval juhul ei saa Acron Novgorodi tehase ammooniumnitraadi igakuiste keskmiste hindade tabelit 2018. aasta kohta, mis on esitatud lisas G.1, tunnistada vastuvõetamatuks põhjusel, et see esitati kohtuistungil kodukorra artikli 85 lõiget 3 rikkudes.
20 Taolise tõendi eesmärk on vastata komisjoni argumentidele, mis sisalduvad Üldkohtu poolt 25. juulil 2022 menetlust korraldavate meetmete raames esitatud kirjalikele küsimustele antud vastuste punktides 30 ja 32.
21 Nende 25. juulil 2022 menetlust korraldavate meetmetega palus Üldkohus komisjonil esitada põhjused, miks konsolideeritud taotluses sisalduva dumpingumarginaali arvutamise raames oli põhjendatud, et menetlusse astuja võtab arvesse erinevaid lähte- ja sihtkohti ning seega transpordikulude erinevaid kohandusi, see tähendab Novomoskovsk Eurochemi tehast, et võrrelda Venemaa siseturul tegelikult kohaldatavaid hindu Eestisse, ülejäänud Euroopa Liitu ja Brasiiliasse suunatud ekspordi hindadega, ning Acron Novgorodi tehast, et võrrelda arvestuslikku normaalväärtust Eestisse, ülejäänud Euroopa Liitu ja Brasiiliasse suunatud ekspordi hindadega.
22 Üldkohtu viiendale kirjalikule küsimusele vastates märkis komisjon, et ei saa mõistlikult eeldada, et menetlusse astuja saab andmeid nii sama tehase kulude kui ka hindade kohta Venemaal, misjuhul oleks saanud mõlema meetodi puhul kasutada sama lähtepunkti. Komisjon tõi alustuseks esile, et Acron Novgorodi tehas on Eesti piirile lähemal kui Novomoskovsk Eurochemi tehas, mistõttu on transpordikulud madalamad, ja lisas seejärel eelkõige, et kohandused tehti tõendite alusel, mis olid menetlusse astujale mõistlikult kättesaadavad.
23 Komisjoni selline seisukoht ei tulene algatamisteatest, vaidlustatud määrusest, kostja vastusest ega vasturepliigist, mistõttu said hagejad sellest teada alles siis, kui komisjon vastas menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu esitatud kirjalikele küsimustele.
24 Lisa G.1 esitamisega püüavad hagejad aga komisjonile vastu vaielda ja tõendada, et ekslik on väita, et menetlusse astujal ei olnud võimalik saada andmeid sama tehase kulude ja hindade kohta Venemaal, sealhulgas Acron Novgorodi puhul. Nad väidavad, et Chem-courier, keda komisjon ja menetlusse astuja peavad sõltumatuks ekspertallikaks, koostab selliseid hinnanimekirju iga ammooniumnitraadi tehase kohta ja nende põhjal pannakse kokku Acron Novgorodi tehase ammooniumnitraadi igakuiste keskmiste hindade tabel 2018. aasta kohta.
25 Järelikult tuleb kohtuistungil hageja esitatud lisa G.1 pidada vastutõendiks ning kodukorra artikli 85 lõikes 3 sätestatud õigust lõpetavat normi ei kohaldata, mistõttu on see vastuvõetav.
Sisulised küsimused
26 Hagejad põhjendavad hagi üheainsa väitega, mille kohaselt on sisuliselt rikutud alusmääruse artikli 11 lõikeid 2 ja 5 ning sama määruse artikli 5 lõiget 3, kuna komisjon algatas ekslikult aegumise läbivaatamise menetluse, kuigi selleks ei olnud piisavaid tõendeid.
27 Hagejad leiavad esimesena, et komisjon oleks pidanud arvestama üksnes esialgset taotlust, et põhjendada oma hinnangut nende tõendite piisavuse kohta, mis esitati aegumise läbivaatamise algatamiseks, mitte lisateavet, mis muutis selle taotluse sisu. Ta oleks samuti pidanud uurima, kas esialgses taotluses menetlusse astuja esitatud tõendid on täpsed ja adekvaatsed. Nad väidavad teisena, et esialgne taotlus ei sisaldanud piisavaid tõendeid tõenäosuse kohta, et meetmete aegumise korral dumping jätkub. Kolmandana esitavad nad seisukoha, et komisjon leidis igal juhul ekslikult, et konsolideeritud taotlus sisaldas piisavaid tõendeid sellise tõenäosuse kohta.
28 Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt hageja argumente, mis puudutavad esialgses taotluses sisalduvate tõendite piisavust, arvestades õiguslikke kriteeriume, mida kohaldatakse aegumise läbivaatamise taotlustele, mis on esitatud liidu tootjate poolt või nende nimel alusmääruse artikli 11 lõike 2 alusel.
Sissejuhatavad märkused Üldkohtu kontrolli ja alusmääruse tõlgendamist reguleerivate põhimõtete kohta
29 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike ja poliitiliste olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad analüüsima, mistõttu selle ulatusliku kaalutlusõiguse kohtulik kontroll peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, aluseks olevate asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).
30 Selles kontekstis ei kujuta Üldkohtu kontroll nende tõendite üle, millele liidu institutsioonid on oma järelduste tegemisel tuginenud, endast faktiliste asjaolude uut hindamist, mis asendaks nende institutsioonide hinnangu. See kontroll ei piira institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, vaid toob üksnes ilmsiks selle, kas need tõendid võivad toetada nende tehtud järeldusi. Seega peab Üldkohus kontrollima nii esitatud tõendite sisulist paikapidavust, usaldusväärsust ja sidusust kui ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende alusel on tehtud (vt 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (China), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Õigusküsimuses peab liidu kohus seevastu teostama täielikku kontrolli, mis seisneb selles, kuidas tõlgendada õigusnorme objektiivsete tegurite põhjal, ja selle kindlakstegemises, kas nimetatud sätte kohaldamise tingimused on täidetud või mitte (vt selle kohta 11. juuli 1985. aasta kohtuotsus Remia jt vs. komisjon, 42/84, EU:C:1985:327, punkt 34, ja 9. novembri 2022. aasta kohtuotsus Kambodža ja CRF vs. komisjon, T‑246/19, EU:T:2022:694, punkt 45).
32 Liidu sõlmitud rahvusvaheliste lepingute esimuslikkus liidu teisese õiguse aktide suhtes nõuab, et viimaseid tõlgendataks võimaluste piires kooskõlas nende lepingutega (vt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab liidu kohus juhul, kui liit on soovinud täita Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames võetud kohustust, või olukorras, kus liidu õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele, kontrollima kõnealuse liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel (23. novembri 1999. aasta kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EU:C:1999:574, punkt 49; 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EU:C:2003:4, punkt 54, ja 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punkt 30), mis tähendab, et arvesse tuleb võtta tõlgendusi, mille on selle lepingu sätetele andnud WTO vaekogu (vt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punktid 32 ja 33 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Yieh United Steel vs. komisjon, C‑79/20 P, EU:C:2022:305, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Alusmääruse põhjendusest 2 ja 3 nähtub niisiis, et selle määruse eesmärk on võtta liidu õigusaktidesse nii palju kui võimalik üle 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103; edaspidi „dumpinguvastane leping“) reeglid, mille hulka kuuluvad täpsemalt need, mis on seotud dumpinguvastaste meetmete kestuse ja nende läbivaatamisega, tagamaks, et neid reegleid kohaldatakse nõuetekohaselt ja läbipaistvalt. Alusmääruse põhjenduses 4 on lisatud, et säilitamaks õiguste ja kohustuste tasakaalu, mida 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppega (GATT) on saavutatud, on oluline, et liit võtaks arvesse nende reeglite tõlgendamist liidu tähtsamate kaubanduspartnerite poolt.
35 Täpsemalt soovis liit alusmääruse artikli 11 lõikega 2 rakendada erikohustusi, mida sisaldab dumpinguvastase lepingu artikkel 11.3 (vt 24. septembri 2008. aasta kohtuotsus Reliance Industries vs. nõukogu ja komisjon, T‑45/06, EU:T:2008:398, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Alusmääruse artikli 5 puhul on sisuliselt tegemist liidu õigusesse dumpinguvastase lepingu artiklite 5.1–5.9 ja artikli 6.1.3 ülevõtmisega, mida tuleb nii palju kui võimalik tõlgendada, arvestades neid artikleid ja tõlgendusi, mis on neile andnud WTO vaekogu (vt selle kohta 11. juuli 2017. aasta kohtuotsus Viraj Profiles vs. nõukogu, T‑67/14, ei avaldata, EU:T:2017:481, punkt 90, ja 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu, T‑199/04 RENV, ei avaldata, EU:T:2016:740, punkt 90).
37 Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas komisjon algatas läbivaatamise kooskõlas õiguslike kriteeriumidega, mida kohaldatakse aegumise läbivaatamise taotlustele, mis on esitatud liidu tootjate poolt või nende nimel alusmääruse artikli 11 lõike 2 alusel.
Esialgses taotluses sisalduvate tõendite piisavus, arvestades õiguslikke kriteeriume, mida kohaldatakse aegumise läbivaatamise taotlustele
38 Hagejad on arvamusel, et alusmääruse artikli 11 lõike 2 neljanda lõigu kohaselt koostoimes sama artikli teise lõiguga tuleb nende tõendite piisavust, mis võimaldavad tõendada, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine, hinnata nende tõendite suhtes, mis sisalduvad läbivaatamise taotluses, mis on esitatud „hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist“, mille lõppedes dumpinguvastased meetmed lõppevad (edaspidi „õigusaktides ettenähtud tähtaeg“).
39 Aegumise läbivaatamise taotlusel konsolideeritud versioonis, mis esitati pärast õigusaktides ettenähtud tähtaega ning viieaastase tähtaja möödumisele eelneva kolme kuu jooksul, ei ole kehtivat alust, kuna alusmääruse ühegi sättega ei ole lubatud esitada uusi tõendeid pärast õigusaktides ettenähtud tähtaega selleks, et korvata või korrigeerida piisavate tõendite puudumist nimetatud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotluse esitamise hetkel.
40 Aegumise läbivaatamise algatamise otsust ei saa seega põhjendada uute argumentidega või tõenditega, mida ei olnud olemas õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotluse esitamise hetkel. Viieaastase tähtaja möödumisele eelneva kolme kuu jooksul võib taotleda või esitada ainult selgitusi ja täpsustusi, mis võimaldavad mõista või parandada kõnealuse tähtaja jooksul juba esitatud tõendeid või kinnitada nende piisavust.
41 Hagejate sõnul tuleb selles suhtes eristada esialgse uurimise algatamist, mida reguleerib eelkõige alusmääruse artikli 5 lõige 9, mis ei sõltu ühestki tähtajast, mille jooksul tuleb esitada piisavaid tõendeid sisaldav kaebus, ja selle määruse artikli 11 lõike 2 alusel aegumise läbivaatamise algatamist, mille puhul on vaja esitada piisavaid tõendeid sisaldav läbivaatamise taotlus õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul. Määruse artikli 5 lõike 9 kohaldamine aegumise läbivaatamise menetlustele on pealegi määruse artikli 11 lõikega 5 välistatud.
42 Hagejad lisavad, et alusmääruse artikli 11 lõike 5 alusel kohaldatakse määruse artikli 5 lõiget 3 aegumise läbivaatamisele, mistõttu komisjonil on kohustus uurida, kas esialgses taotluses sisalduvad tõendid on täpsed ja adekvaatsed.
43 Hagejad väidavad samuti, et WTO kohtupraktikast nähtub, et komisjon ei saa tugineda dumpinguvastase lepingu artiklis 5.3 sätestatud esialgse uurimise algatamise kriteeriumile, et võtta arvesse väljaspool õigusaktides ettenähtud tähtaega esitatud lisateavet, kuna see ei ole kohaldatav aegumise läbivaatamisele.
44 Alusmääruse artikli 11 lõike 2 sellist tõlgendust kinnitas Euroopa Ombudsmani 17. märtsi 2016. aasta otsus, millega lõpetati uurimine kaebuse 577/2014/MDC kohta, mis puudutas komisjoni keeldumist võimaldada määruse nr 1225/2009 kohaselt tutvuda Venemaalt pärit ammooniuminitraadi impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise taotlusega (edaspidi „ombudsmani otsus kaebuse 577/2014/MDC kohta“).
45 Käesolevas asjas esitati õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul aga üksnes esialgne taotlus ning ainult selles taotluses esitatud tõendid, mis puudutavad tõenäosust, et meetmete aegumise korral dumping jätkub, olid seotud dumpingumarginaali arvutamisega, mis põhines arvestuslikul normaalväärtusel.
46 Seevastu lisateave, mis esitati 20. augustil 2019 ehk peaaegu kaks kuud pärast õigusaktides ettenähtud tähtaja möödumist ning mis sisaldus konsolideeritud taotluses, kehtestas dumpingumarginaali, mis põhines tegelikel omamaistel hindadel Venemaal. Seega on tegemist uute tõenditega, mida reguleerivad eraldiseisvad õigussätted ja mis põhinevad erineval arvutusmeetodil, mis muutis esialgses taotluses sisalduvate tõendite sisu, mistõttu komisjon ei tohi neid arvesse võtta.
47 Pealegi nähtub esialgses taotluses sisalduvate piisavate tõendite puudumine vaidlustatud määruse põhjendusest 23, milles on sisuliselt märgitud, et ilma selgitusteta, mille menetlusse astuja esitas väljaspool õigusaktides ettenähtud tähtaega, ei oleks olnud piisavaid tõendeid, mis oleksid võimaldanud põhjendada aegumise läbivaatamise algatamist.
48 Komisjon rikkus seega õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta märkis – nagu nähtub eelkõige vaidlustatud määruse põhjendusest 20 –, et on ebaoluline, et esialgsele taotlusele lisati hinnangulised normaalväärtused, mis põhinevad Venemaal tegelike omamaiste hindade kohta kättesaadaval teabel, ning kui ta otsustas algatada aegumise läbivaatamise „konsolideeritud läbivaatamistaotluse alusel“, mis sisaldas uusi tõendeid, mis esitati väljaspool õigusaktides ettenähtud tähtaega. Ta rikkus niisiis alusmääruse artikli 11 lõiget 2, otsustades algatada läbivaatamise menetluse vaatamata sellele, et puudusid piisavad tõendid dumpingu jätkumise tõenäosuse kohta.
49 Komisjon väidab, et ükski alusmääruse säte ei piira tema analüüsi teabega, mis sisaldub sellises läbivaatamise taotluses, mis on esitatud õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul. Tõendite piisavuse tingimus peab olema täidetud üksnes siis, kui otsustatakse algatada aegumise läbivaatamine. Peale selle ei ole nõutud, et dumpingu jätkumine oleks juba tõendatud.
50 Alusmääruse artikli 11 lõikega 2 kehtestatud protsess on dünaamiline. Olenevalt olukorrast saab aegumise läbivaatamise taotluse konsolideeritud versiooniga, mis on esitatud kolme kuu jooksul, mis eelnevad viieaastase tähtaja möödumisele, mille lõppedes dumpinguvastased meetmed lõppevad, täiendada või selgitada õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotlust täiendava teabe või täiendustega, mille on esitanud liidu tootjad enda algatusel või komisjoniga suhtlemise tulemusel. Taoline konsolideeritud versioon ei saa asendada õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotlust ega muuta selle sisu ning selle puhul ei saa olla tegemist uue esitamisega.
51 Alusmääruse artikli 5 lõiked 3 ja 9, mis reguleerivad esialgse dumpinguvastase uurimise algatamist, on määruse artikli 11 lõike 5 alusel kohaldatavad aegumise läbivaatamise algatamisele ning need kinnitavad tõlgendust, et komisjon peab siis, kui ta otsustab algatada läbivaatamise, põhjendama, et on olemas piisavad tõendid selle kohta, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda kahjustava dumpingu jätkumine või kordumine, ning ta võib koguda sellekohast täiendavat teavet.
52 Kui läbivaatamise taotluses sisalduvate tõendite täpsuse ja adekvaatsuse kontrollimine alusmääruse artikli 5 lõike 3 tähenduses on vahend nende piisavuse kindlakstegemiseks, siis kohaldatav õiguslik kriteerium juhul, kui tegemist on läbivaatamise uurimise algatamisega, käsitleb seevastu üksnes tõendite „piisavust“ selle läbivaatamise algatamise hetkel, mitte nende tõendite täpsust ja adekvaatsust.
53 Komisjon on seisukohal, et iga muu tõlgendus piiraks tema võimalust uurida tõendite piisavust, mida kinnitab ombudsmani otsus kaebuse 577/2014/MDC kohta, millele on viidanud hagejad.
54 Komisjon lisab oma kirjalikes seisukohtades, et erinevus esialgsete uurimisele ja aegumise läbivaatamisele kohaldatavate sätete vahel, sealhulgas tähtajad, ei tähenda, et läbivaatamiste raames ei saa piisavate tõendite puudumist kõrvaldada taotlusega, mida komisjon hiljem esitab.
55 Antud asjas ei analüüsitud esialgset taotlust eraldi, vaid koostoimes lisateabega, mis esitati viieaastase tähtaja möödumisele eelneva kolme kuu jooksul ning mis sisaldus konsolideeritud taotluses.
56 Dumpingumarginaali arvutused, mis on tehtud Venemaa siseturu tegelike hindade põhjal ja mis sisalduvad konsolideeritud taotluses, kinnitasid ja täiendasid olulisi tõendeid, mis puuduvad arvestusliku normaalväärtuse ja esialgses taotluses sisalduvate ekspordihindade võrdlust, ilma et oleks muudetud esialgses taotluses sisalduvate väidete sisu.
57 Hagejad on samuti ekslikult tõlgendanud vaidlustatud määruse põhjendust 23, milles on selgelt sätestatud, et läbivaatamine algatati nii esialgse taotluse kui ka lisateabe põhjal, ning selles ei puudutata küsimust, kas esialgses taotluses esitatud teave oli piisav aegumise läbivaatamise algatamiseks.
58 Seega ei teinud komisjon viga, kui ta aegumise läbivaatamise algatamise otsuse tegemise hetkel tugines konsolideeritud taotlusele, asumaks seisukohale, et tal on selle kohta piisavalt tõendeid.
59 Menetlusse astuja viitab sisuliselt komisjoni argumentidele.
60 Käesoleva kohtuasja huvides analüüsib Üldkohus hagejate etteheiteid, mis puudutavad esiteks nende õiguslike kriteeriumide rikkumist, mida kohaldatakse õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud aegumise läbivaatamise taotluse sisule, ning teiseks tõendite piisavust esialgses taotluses ja lisateabe olemust.
– Õiguslikud kriteeriumid, mida kohaldatakse aegumise läbivaatamise taotluse sisule
61 Alusmääruse artikli 11 lõike 1 kohaselt peab dumpinguvastane tollimaks jääma jõusse üksnes nii kaua ja üksnes selles ulatuses, mis on vajalik, et avaldada vastutoimet kahju tekitavale dumpingule.
62 Alusmääruse artikli 11 lõike 2 esimese lõigu kohaselt aegub dumpinguvastane meede viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse komisjoni või liidu tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse nimetatud läbivaatamise tulemuste selgumiseni.
63 Alusmääruse artikli 11 lõike 2 teises lõigus on täpsustatud muu hulgas, et aegumise läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Artikli neljanda lõigu kohaselt on liidu tootjatel hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist õigus esitada taotlus meetmete läbivaatamiseks vastavalt teisele lõigule.
64 Nagu nähtub eespool punktis 31 viidatud kohtupraktikast, teostab Üldkohus täielikku kontrolli selle üle, kuidas tõlgendada alusmääruse artikli 11 lõike 2 teises ja neljandas lõigus sisalduvaid sätteid, ja selle kindlakstegemise üle, et nende kohaldamistingimused on täidetud.
65 Alusmääruse artikli 11 lõike 2 grammatilisest tõlgendamisest tuleneb esimesena, et läbivaatamise taotlus, mis tuleb esitada liidu tootjate poolt või nende nimel hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist, mille lõppedes dumpinguvastased meetmed lõppevad, peab sisaldama piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine.
66 Nimelt on alusmääruse artikli 11 lõike 2 neljandas lõigus, milles on kehtestatud õigusaktides ettenähtud tähtaeg, mille jooksul tuleb esitada läbivaatamise taotlus liidu tootjate poolt või nende nimel, sõnaselgelt viidatud teisele lõigule, milles on täpsustatud tingimused, mis puudutavad seda läbivaatamist võimaldava taotluse sisu.
67 Kuna alusmääruse artikli 11 lõike 2 neljandast lõigust nähtub, et läbivaatamise taotlus, mis on esitatud liidu tootjate poolt või nende nimel hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist, peab olema kooskõlas teise lõiguga, peab selleks, et läbivaatamise algatamine oleks põhjendatud, see taotlus sisaldama seega hiljemalt nimetatud kuupäevaks piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine.
68 Alusmääruse artikli 11 lõike 2 teist ja neljandat lõiku tõlgendas nii ka ombudsman oma otsuses kaebuse 577/2014/MDC kohta, millele hagejad õigesti viitasid ja mis puudutas huvitatud isiku õigust tutvuda õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotluse esialgse versiooniga. Ombudsman märkis selles otsuses õigesti, et õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul taotluse esitamine, mis sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine, on kaks kumulatiivset tingimust, mis võimaldavad algatada aegumise läbivaatamise. Õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotluse versiooniga tutvuda võimaldamine annab huvitatud isikutele seega võimaluse kontrollida, kas selles menetlusetapis on nimetatud artiklis ettenähtud tingimused täidetud.
69 Alusmääruse artikli 11 lõike 2 teise ja neljanda lõigu eesmärki, milleks on selle kindlaks tegemine, et õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul komisjonile edastatud tõendid on piisavad tõendamaks, et meetmete aegumise korral on dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine tõenäoline, ei ole võimalik saavutada, kui neid sätteid tõlgendatakse nii, et liidu tootjatel on selle tingimuse täitmiseks täiendavad kolm kuud, mis järgnevad õigusaktides ettenähtud tähtajale.
70 Kehtestades kolmekuulise tähtaja, mis eelneb viieaastase tähtaja möödumisele, mille lõppedes dumpinguvastased meetmed lõppevad, aitab seega kaasa õiguslike olukordade kindluse tagamisele, võimaldades turul tegutsevatel ettevõtjatel õigeaegselt teada, kas dumpinguvastased meetmed jäävad kehtima, mida komisjon kohtuistungil kinnitas, ning saada komisjonil tarviliku tähtaja selleks, et hinnata tõendeid, mis sisalduvad esitatud läbivaatamise taotluses, mis on õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud liidu tootjate poolt või nende nimel ja veenduda nende piisavuses ja asjakohasuses, et vältida dumpinguvastase meetme põhjendamatut kehtima jäämist pärast määratud aja möödumist.
71 Nagu pooled nõustuvad, on teisena liidu tootjatel võimalus esitada pärast õigusaktides ettenähtud tähtaega ja viieaastase tähtaja möödumisele eelneva kolme kuu jooksul täiendavat teavet alusmääruse artikli 11 lõike 2 alusel. Tuleb samuti märkida, nagu pooled möönavad, et sellised tõendid ei tohi sisaldada uusi argumente ega asendada õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotlust või korvata seal sisalduvate tõendite ebapiisavust. Nimelt väitis komisjon vasturepliigis, et erinevus esialgsete uurimistele ja aegumise läbivaatamisele kohaldatavate sätete vahel ei tähenda, et läbivaatamiste kontekstis ei saa piisavate tõendite puudumist kõrvaldada komisjoni hilisemate taotlustega, kuigi kohtuistungil võttis ta selle väite siiski tagasi.
72 Nagu nähtub eespool punktist 70, võimaldab dumpinguvastaste meetmete aegumisele eelnev kolmekuuline tähtaeg komisjonil hinnata tõendeid nii, nagu need on õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotluses, ning kontrollida nende piisavust ja asjakohasust enne selle otsustamist, kas läbivaatamine tuleb algatada või mitte. Selleks on tal lubatud saada või taotleda lisatäpsustusi viieaastase tähtaja möödumisele eelneva kolme kuu jooksul, mille lõpptulemuseks on taotluse konsolideeritud versioon.
73 Kuigi komisjon võib võtta arvesse nii liidu tootja poolt esitatud lisateavet selleks, et põhjendada läbivaatamise algatamist pärast seda, kui liidu tootjate poolt või nende nimel on esitatud läbivaatamise taotlus, saavad tootjad üksnes täiendada või kinnitada õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud piisavaid tõendeid. Seevastu ei saa nad esitada uusi argumente või tõendeid ega korvata seal sisalduvate tõendite ebapiisavust, mida tuleb hinnata õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud tõenditest lähtuvalt.
74 Nagu komisjon kohtuistungil möönis, ei saa seega juhul, kui liidu tootjad ei ole õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitanud piisavaid tõendeid, komisjon seda omal algatusel kõrvaldada puuduste menetluses, kaasates tootjad viieaastase tähtaja möödumisele eelneva kolme kuu jooksul.
75 Seega otsustav ei ole mitte üksnes teave, mida komisjon kasutas sellise läbivaatamise uurimise algatamisel, mis põhines liidu tootjate poolt või nende nimel esitatud taotlusel, vaid ka hetk, millal komisjon selle teabe sai ja millises ulatuses kujutab õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul saadud teave piisavaid tõendeid selle kohta, et aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine.
76 Järelikult leidis komisjon ekslikult, et viieaastase tähtaja möödumisele vahetult eelnevad kolm kuud sisaldusid tähtajas, mille jooksul võis esitada piisavaid tõendeid sisaldava läbivaatamise taotluse, ning et tõendite piisavuse tingimus pidi olema täidetud üksnes siis, kui võeti otsus aegumise läbivaatamise algatamiseks.
77 Selline vastupidine tõlgendus muudaks alusmääruse artikli 11 lõike 2 sisutühjaks, muutes selles ette nähtud õigusliku kohustuse esemetuks, ja oleks vastuolus läbivaatamise menetluse eesmärgiga, milleks on nõue, et liidu tootjate poolt või nende nimel hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist esitatud taotlus vastaks selle sätte teises lõigus ette nähtud tõendamise nõudele, mille kohaselt peab taotlus sisaldama piisavaid tõendeid selle kohta, et aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine.
78 Komisjoni viide alusmääruse artikli 11 lõikele 5 seda järeldust kahtluse alla ei sea.
79 Nimelt on alusmääruse artikli 11 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud, et määruse asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad uurimismenetlusi ja uurimiste läbiviimist, v.a tähtaegadega seotud sätted, kohaldatakse kõigi, muu hulgas sama määruse lõike 2 kohaste läbivaatamiste suhtes.
80 Kuigi selles artiklis ei ole sõnaselgelt viidatud asjakohastele sätetele, millele käesolevas asjas osutatakse, on juba otsustatud, et alusmääruse artikli 11 lõikega 5 ei laiendata läbivaatamise menetlustele kõiki sätteid, mis puudutavad uurimismenetlust ja uurimise läbiviimist ning mida kohaldatakse esialgse uurimise käigus. Alusmääruse artikli 11 lõige 5 seab nende sätete kohaldamise sõltuvusse läbivaatamise menetlustest, lähtudes nende asjakohasest laadist (11. septembri 2018. aasta kohtuotsus Foshan Lihua Ceramic vs. komisjon, T‑654/16, EU:T:2018:525, punkt 37).
81 Seega erineb läbivaatamise menetlus esialgsest uurimismenetlusest, mida reguleerivad muud alusmääruse sätted. Seetõttu on Euroopa Kohus juba tõdenud, et alusmääruse üldist ülesehitust ja alusmäärusega loodud süsteemi eesmärke arvestades ei ole mõni neist esialgset uurimist reguleerivatest sätetest läbivaatamise menetluse suhtes kohaldatav (vt selle kohta 11. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Hoesch Metals and Alloys, C‑373/08, EU:C:2010:68, punkt 77).
82 Esiteks tuletab Üldkohus meelde, et alusmääruse artikli 5 lõikes 9 on ette nähtud, et kui ilmneb, et menetluse algatamiseks on piisav hulk tõendusmaterjali, teeb komisjon seda 45 päeva jooksul pärast kaebuse esitamise kuupäeva ning avaldab teate Euroopa Liidu Teatajas. Kui tõendeid ei ole piisavalt, teatatakse sellest kaebuse esitajale 45 päeva jooksul alates kuupäevast, kui kaebus komisjonile esitati. Komisjon annab liikmesriikidele teavet kaebuse analüüsi kohta tavaliselt 21 päeva jooksul kaebuse esitamisest komisjonile.
83 Väljendit „[k]ui ilmneb, et menetluse algatamiseks on piisav hulk tõendusmaterjali“, millega algab alusmääruse artikli 5 lõige 9, ei saa tõlgendada eraldi ülejäänud sättest, mille sõnastusest nähtub selgelt, et selle eesmärk on täpsustada alates kaebuse esitamise kuupäevast kulgema hakkavaid tähtaegu, mille jooksul peab komisjon algatama esialgse uurimismenetluse, teatama kaebajale uurimise algatama jätmisest või esitama liikmesriikidele kaebuse analüüsi puudutava teabe.
84 Alusmääruse artikli 11 lõike 5 esimesest lõigust nähtub sõnaselgelt, et nimetatud määruse tähtaegadega seotud sätteid ei kohaldata aegumise läbivaatamiste suhtes.
85 Kuna alusmääruse artikli 5 lõige 9 on säte, mis on seotud esialgseid dumpinguvastaseid uurimisi puudutavate tähtaegadega, ei saa seda vastavalt alusmääruse artikli 11 lõikele 5 kohaldada aegumise läbivaatamise menetlustele, nagu hagejad õigesti väidavad.
86 Teiseks on alusmääruse artikli 5 lõikes 3 sätestatud, et „[k]omisjon uurib võimalikult põhjalikult kaebuses esitatud tõendite täpsust ja adekvaatsust, et kindlaks määrata, kas uurimise algatamiseks on piisavalt tõendeid“.
87 Üldkohus märgib selles küsimuses, et alusmääruse artikli 5 lõikega 3 on üksnes viidatud kaebuses esitatud tõendite täpsuse ja adekvaatsuse uurimisele komisjoni poolt selleks, et teha kindlaks, kas on olemas piisavad tõendid, et põhjendada esialgse uurimise algatamist, ning sellega ei saa põhjendada puuduste menetluse omal algatusel algatamist, kui tõendid – mis on esitatud tähtaja jooksul, mis on õigusaktides ette nähtud aegumise läbivaatamise taotlustele, mis on esitatud liidu tootjate poolt või nende nimel – ei ole piisavad tõendamaks, et aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine.
88 Nagu komisjon õigesti märgib, on Euroopa Kohtul tõesti olnud võimalus märkida, et uurimise algatamine kas dumpinguvastase menetluse algatamisel või dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse läbivaatamise raames sõltub alati sellest, kas on piisavaid tõendeid dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (7. detsembri 1993. aasta kohtuotsus Rima Eletrometalurgia vs. nõukogu, C‑216/91, EU:C:1993:912, punkt 16).
89 See kohtupraktika kujundati siiski välja nõukogu 11. juuli 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2423/88 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1988, L 209, lk 1) põhjal, mille artiklis läbivaatamise algatamise kohta on sõnaselgelt viidatud artiklile esialgse uurimise algatamise kohta.
90 Nimelt oli määruse nr 2423/88 artikli 14, mis tervikuna käsitles läbivaatamist, lõikes 2 viidatud uurimist reguleerivate normide puhul määruse artiklile 7, mida kohaldatakse esialgse menetluse raames. Nende sõnaselgete viidetega tegi ühenduse seadusandja selgeks, et „esialgse“ ja „läbivaatamise“ uurimise puhul tuleb kohaldada samu norme (kohtujurist Léger’ ettepanek kohtuasjas komisjon vs. NTN ja Koyo Seiko, C‑245/95 P, EU:C:1997:400, punkt 81).
91 Määrus nr 2423/88 asendati nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 3283/94 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1994, L 349, lk 1), milles asjaomaste sätete sõnastust muudeti ning mis jäi seejärel sellisena kehtima kuni alusmääruse artiklite 5 ja 11 praeguse redaktsioonini, mis enam sellist sõnaselget viidet ei sisalda.
92 Miski alusmääruse artikli 5 lõikes 3 ei viita sellele, et selles sätestatud tõendamiskriteeriume kohaldatakse muude menetluste kui esialgsete dumpinguvastaste uurimiste algatamise suhtes, ega ka sellele, et selles sätestatud kriteeriumid võivad olla kohaldatavad ka aegumise läbivaatamise uurimiste suhtes, mis algatatakse pärast liidu tootjate poolt või nende nimel esitatud läbivaatamise taotlust.
93 Komisjon tõlgendab samuti vääralt WTO organite ettekandeid, milles on tõlgendatud dumpinguvastase lepingu artiklit 5.3, mille sõnastus langeb kokku alusmääruse artikli 5 lõike 3 sõnastusega, kui ta väidab, et sellest tuleneb, et tõendite piisavust tuleb hinnata hetkel, mil ta otsustab, kas algatada aegumise läbivaatamise uurimine, ning et ta võib selleks võtta arvesse lisateavet, mis on esitatud väljaspool õigusaktides ettenähtud tähtaega.
94 Vaekogu ettekanne „Pakistan – Araabia Ühendemiraatidest pärit kahesuunalise orientatsiooniga polüpropüleenkile suhtes kohaldatavad dumpinguvastased meetmed, mis võeti vastu 18. jaanuaril 2021 (WT/DS 538/R, punkt 7.30), puudutas seda, kuidas tõlgendada dumpinguvastase lepingu artiklit 5.3, mis käsitleb kaebuse alusel esialgse dumpinguvastase uurimise algatamist. Analüüs vaekogu ettekandes „Ühendriigid – korrosioonikindlat terast puudutava aegumise läbivaatamine“, mis võeti vastu 14. augustil 2003 (WT/DS 244/R, punktid 7.27–7.39 ja 7.45), käsitles aga tõendamiskriteeriume, mis on sätestatud dumpinguvastase lepingu artiklites 5.6 ja 11.2, mis on vastavalt seotud esialgse dumpinguvastase uurimise algatamisega võimuorganite algatusel, ilma et nad oleksid saanud omamaiselt tootmisharult või selle nimel kirjaliku taotluse, ja dumpinguvastaste meetmete läbivaatamisega võimuorganite algatusel või mis tahes huvitatud poole taotlusel. Kuna need küsimused ei ole aga käesoleva vaidluse ese, siis komisjoni ja menetlusse astuja sellekohased argumendid on edutud.
95 Lisaks on vaekogu ettekandes „Euroopa Liit – kulude kohandamise metoodikad II (Venemaa)“, mis võeti vastu 24. juulil 2020 (WT/DS 494/R, punktid 7.332 ja 7.333), sõnaselgelt märgitud, et kuna dumpinguvastase lepingu artiklis 11.3 ei viidata selle lepingu artiklile 5.3, siis tuleb sellest aru saada nii, et aegumise läbivaatamise algatamise kriteerium on erinev esialgse uurimise algatamiseks nõutud kriteeriumist, ning lepingu artiklis 5.3 sätestatud kriteeriumi ei kohaldata aegumise läbivaatamisele.
96 On tõsi, et komisjon andis teada, et ta esitas vaekogu ettekande WT/DS 494/R peale 28. augustil 2020 apellatsiooni, millele järgnes Venemaa Föderatsiooni 2. septembri 2020. aasta apellatsioon. Kuna hetkel ei saa apellatsioonikogu neid apellatsioone arutada, sest selles on endiselt täitmata kohti, väitis komisjon kohtuistungil, et seda ettekannet ei saa pidada pretsedendiks ning seda vaidlust ei saa lähitulevikus õiguslikult lahendada.
97 Selle kohta väitis menetlusse astuja kohtuistungil, et liidu kohtul ei ole soovitav võtta sellisel kujul üle WTO organi otsuse ühte osa ja kehtestada seda kui liidu õiguse tõlgendust, eriti kui sätetel on erinev sõnastus ja eesmärk.
98 Kui apellatsioonikogu ei ole dumpinguvastase lepingu sättele andnud tõlgendust, millest liidu kohus võiks vajaduse korral juhinduda siis, kui ta tõlgendab sätteid, mille sõnastus langeb kokku liidu õiguse sõnastusega, saab vaekogu sellise otsuse mõju, mille peale on apellatsioonikogule „vaakumisse“ apellatsioon esitatud, igal juhul tugineda üksnes nende põhjenduste tõendusjõule, mis on aluseks sellele, kuidas WTO vaidluste lahendamise organid neid sätteid tõlgendavad.
99 Vastupidi komisjoni väidetele aga ei ole võimalik viia läbi dünaamilist protsessi, mis seisneks selles, et liidu tootjatelt küsitakse uusi selgitusi, et aegumise läbivaatamise algatamise hetkel oleks täidetud tingimus tõendite „piisavuse“ nõude kohta.
100 Nimelt ei ole dumpinguvastase lepingu asjakohastele sätetele vastavad liidu õiguse sätted, milleks on alusmääruse artikli 5 lõiked 3 ja 9, kohaldatavad aegumise läbivaatamistele selle taotluse tulemusel, mis on esitatud liidu tootjate poolt või nende nimel alusmääruse artikli 11 lõike 2 alusel. Nimetatud määruse üldise ülesehituse ja sellega kehtestatud süsteemiga on vastuolus see, kui komisjon tugineb alusmääruse artikli 11 lõikele 5 selleks, et vältida kohustust kontrollida, et õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud läbivaatamise taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine.
101 Üldkohus tõdeb, et läbivaatamise menetluse ja esialgse uurimismenetluse objektiivne erinevus seisneb selles, et impordile, mille suhtes on algatatud läbivaatamise menetlus, on juba varem kehtestatud lõplikud dumpinguvastased meetmed ning selle kohta on juba üldjuhul kogutud piisavaid tõendeid, et teha kindlaks, kas nende meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Seevastu juhul, kui impordi suhtes on algatatud esialgne uurimine, on selle eesmärk just nimelt mis tahes väidetava dumpingu olemasolu, määra ja mõju tuvastamine (27. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Europe Chemi-Con (Deutschland) vs. nõukogu, C‑422/02 P, EU:C:2005:56, punkt 50, ning 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, T‑169/12, EU:T:2015:231, punkt 60).
102 Seega, aegumise läbivaatamise uurimise puhul, mis algatatakse pärast liidu tootjate poolt või nende nimel esitatud läbivaatamise taotlust, aegub olemasolev dumpinguvastane meede automaatselt, kui õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud tõendid on ebapiisavad tõendamaks, et meetmete aegumise korral on dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine tõenäoline. Seevastu juhul, kui tõendid on piisavad ja komisjon sellise läbivaatamise algatab, jäävad dumpinguvastased meetmed uurimisperioodiks kehtima.
103 Eeltoodust tuleneb, et liidu tootjate poolt või nende nimel esitatud läbivaatamise taotluses sisalduvate tõendite piisavuse tingimus alusmääruse artikli 11 lõike 2 teise lõigu tähenduses on täidetud, kui sellised tõendid on vastavalt selle sätte neljandale lõigule esitatud hiljemalt kolm kuud enne viieaastase tähtaja möödumist.
104 Järelikult rikkus komisjon õigusnormi, kui ta kinnitas vaidlustatud määruse põhjenduses 20, et on ebaoluline, et esialgset taotlust täiendati lisateabega ning et konsolideeritud taotluse alusel sai läbivaatamise algatamist põhjendada.
– Tõendite piisavus esialgses taotluses ja lisateabe olemus
105 Eespool toodud analüüsist nähtub, et käesolevas asjas pidi komisjon tegema kindlaks 21. juunil 2019 esitatud esialgses taotluses sisalduvate tõendite piisavuse. Tal oli selleks aega kolm kuud, see tähendab kuni 25. septembrini 2019, kui dumpinguvastased meetmed oleksid pidanud aeguma. Täiendavaid andmeid, mille menetlusse astuja esitas 20. augustil 2019 väljaspool õigusaktides ettenähtud tähtaega, sai arvesse võtta üksnes osas, milles need täiendasid või toetasid piisavaid tõendeid, mis sisaldusid esialgses taotluses, ega kujutanud endast uusi tõendeid või uusi argumente.
106 Sellega seoses ei ole vaidlust, et esialgses taotluses esitatud tõendid, mille alusel väideti, et meetmete aegumisel dumping jätkub, tuginesid arvestuslikule normaalväärtusele, kuna menetlusse astuja tugines erilisele turuolukorrale Venemaa turul tulenevalt kooskõlastatud hinnapiirangu kokkuleppest ja Venemaa valitsuse strateegiast kehtestada kunstlikult madalad hinnad maagaasile, mis on ammooniumnitraadi peamine sisend.
107 Samuti ei ole vastu vaieldud sellele, et tõendid, mis on esitatud konsolideeritud taotluses sisalduvas lisateabes, puudutasid normaalväärtust, mis on kindlaks tehtud tegelike omamaiste hindade alusel Venemaa turul.
108 Üldkohus aga märgib, et esialgses taotluses dumpingumarginaalide arvutamiseks esitatud tõendid ja lisateabes esitatud tõendid erinesid oluliselt.
109 Nimelt kasutas menetlusse astuja esialgse taotluse puhul arvestuslikku normaalväärtust. Ta väitis, et Venemaa turul oli eriline olukord seetõttu, et Venemaa siseturul olid hinnad reguleeritud, mistõttu ei ole usaldusväärseid andmeid Venemaa omamaiste hindade kohta tavapärase kaubandustegevuse käigus. Selle väite põhjendamiseks esitas ta nimekirja deklareeritud maksimumhindadest mineraalväetiste jaoks, mis on põllumajandustootjatele kasutamiseks, kusjuures see loetelu avaldati 18. aprillil 2017 ning see kajastas nelja kuu pikkust ajavahemikku 2017. aastal.
110 Menetlusse astuja arvutas normaalväärtuse seega Venemaal ammooniumnitraadi toomise kulude põhjal ning hindas tegelikuks kuluks enne gaasihinna kohandamist 104,88 USA dollarit tonni kohta või 6387,19 Vene rubla tonni kohta. Kuna Venemaal olid kunstlikult madalad gaasihinnad, võttis ta arvesse Saksamaale Waidhausi tarnitud gaasi hinda. Neid kulusid kohandati veel selleks, et võtta arvesse transpordikulu 6 eurot tonni kohta, müügikulusid, halduskulusid ja muid üldkulusid ning keskmist kasumarginaali 8% ja Ameerika kasumimarginaali 29%. Pärast gaasikulude, müügikulude, halduskulude ja muude üldkulude ning kasumimarginaali kohandamist oli arvestuslik normaalväärtus, mida ta arvesse võttis, Eesti ja ülejäänud Euroopa Liidu puhul 191 eurot tonni kohta, kohaldades kasumimarginaali 8%, ja 247 eurot tonni kohta, kohaldades kasumimarginaali 29%.
111 Dumpingumarginaalide arvutamiseks võrreldi arvestuslikke normaalväärtusi Eestisse, ülejäänud liitu ja Brasiiliasse suunatud ekspordi hindadega, võttes Eesti puhul arvesse keskmist ekspordihinda 139 eurot tonni kohta, ülejäänud liidu puhul 152 eurot tonni kohta ja Brasiilia puhul 142 või 143 eurot tonni kohta. Liidu puhul, välja arvatud Eesti, sai menetlusse astuja dumpingumarginaaliks 39 eurot tonni kohta, kohaldades kasumimarginaali 8%, ja 95 eurot tonni kohta, kohaldades kasumimarginaali 29%. Eesti puhul oli tulemus vastavalt 52 eurot tonni kohta ja 108 eurot tonni kohta.
112 Lisateabes tugines menetlusse astuja seevastu normaalväärtusele, mis põhines tegelikel hindadel Venemaa siseturul. Ta võttis arvesse 2018. kalendriaasta nimekirja müügihindade kohta ja müügihindade aasta keskmist, mis olid pärit sõltumatult eksperdilt Chem-courierilt. Ta kasutas Venemaa ammooniumnitraadi omamaist hinda 142 eurot tonni kohta või 10 501 rubla tonni kohta, mida kohandati selleks, et võtta arvesse transpordikulu 25 eurot tonni kohta.
113 Seega arvutati dumpingumarginaal Venemaa siseturul tegelikult kohaldatavaid hindu liitu suunatud ekspordi hindadega võrreldes, võttes arvesse keskmist ekspordihinda 133 eurot tonni kohta. Menetlusse astuja sai dumpingumarginaaliks 9 eurot tonni kohta.
114 Lisateabes sisalduvad tõendid tuginevad seega erinevale dumpingumarginaali kindlakstegemise arvutusmeetodile ja esialgses taotluses sisalduvatest andmetest erinevatele andmetele.
115 Lisaks on nendel tõenditel erinev õiguslik alus ja need puudutavad erinevaid asjaolusid.
116 Sellekohasest väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et toote normaalväärtuse kindlaksmääramine on üks peamisi etappe, mis peab võimaldama tuvastada võimaliku dumpingu olemasolu (1. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Alumina, C‑393/13 P, EU:C:2014:2245, punkt 20; vt selle kohta ka 12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).
117 Normaalväärtuse kindlaksmääramiseks on alusmääruse artikli 2 lõike 1 esimese lõigus sätestatud peamine meetod ning selles on ette nähtud, et tavaliselt võetakse aluseks ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad. Sätte teises lõigus on täpsustatud, et kui ekspordiriigi eksportija ei tooda ega müü vaatlusalust toodet, võib normaalväärtuse kehtestada teiste müüjate või tootjate hindade alusel (12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punkt 77; vt ka 14. juuli 2021. aasta kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe Nizhnedneprovsky Tube Rolling Plant vs. komisjon, T‑716/19, EU:T:2021:457, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
118 Seda üldpõhimõtet kohaldatakse normaalväärtuse kindlaksmääramisel esmajärjekorras. Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, tuleneb nii alusmääruse artikli 2 lõike 1 esimese lõigu sõnastusest kui ka ülesehitusest, et normaalväärtuse kindlaksmääramisel tuleb üldjuhul esmajärjekorras arvesse võtta tavapärase kaubandustegevuse käigus tegelikult makstud või makstavat hinda (vt 12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
119 Alusmääruse artikli 2 lõike 3 esimese lõigu kohaselt on määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaldamisest võimalik kõrvale kalduda vaid juhul, kui samasuguse toote müüki tavapärase kaubandustegevuse käigus ei toimu, kui selline müük on ebapiisav või kui siseturul valitseva eriolukorra tõttu ei võimalda selline müük korrektset võrdlust, arvutades normaalväärtuse tootmiskulude alusel päritoluriigis, millele lisandub kulude ning kasumi põhjendatud summa, milleks on nimelt arvestuslik normaalväärtus, või tüüpiliste ekspordihindade alusel. Need kõrvalekaldumised normaalväärtuse tegeliku hinna alusel kindlaksmääramise meetodist on ammendavat laadi (vt 1. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Alumina, C‑393/13 P, EU:C:2014:2245, punktid 20 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
120 Alusmääruse artikli 2 lõike 1 esimene ja teine lõik ning artikli 2 lõike 3 esimene lõik kehtestavad seega nendes sätetes ette nähtud normaalväärtuse kindlaksmääramise meetodite hierarhia. Sellest järeldub, et vastupidi komisjoni väidetule ei kattu meetodites käsitletud olukorrad (12. mai 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansol Paper, C‑260/20 P, EU:C:2022:370, punkt 81).
121 Käesolevas asjas tuginevad aga tõendid, mis sisalduvad esialgses taotluses ja mis käivad arvestusliku normaalväärtuse kohta, alusmääruse artikli 2 lõikel 3, milles on täpsustatud kriteeriumid normaalväärtuse kindlaksmääramise meetodist kõrvalekaldumiseks ja täiendavad meetodid selle väärtuse arvutamiseks. Need kõrvalekaldumised normaalväärtuse tegeliku hinna alusel kindlaksmääramise meetodist on ammendavat laadi. Need erandid viitavad samuti erilisele olukorrale, mille puhul menetlusse astuja leidis, et dumpingumarginaali arvutamine ei saa põhineda Venemaal tegelikult kohaldatavatel müügihindadel.
122 Seevastu lisateabes sisalduvad tõendid tuginevad normaalväärtusele, mis vastab alusmääruse artikli 2 lõikes 1 kehtestatud põhimõttele.
123 Kuna mõisteid „normaalväärtus“ ja „arvestuslik normaalväärtus“ reguleerivad eri õigussätted ja need põhinevad erineval ärimetoodikal, siis ei saa väita, et lisateabes normaalväärtuse arvutamise muu meetodi kasutamine, mis on oluliselt erinev sellest, mis on esitatud esialgses taotluses ning mis põhineb eri õigussätetel ja erinevatel põhimõtetel, võib määratleda kui teabe, mille eesmärk on täiendada või kinnitada esialgses taotluses sisalduvaid tõendeid.
124 Pealegi ei saa vastupidi sellele, mida komisjon kohtuistungil väitis, lisateabes esitatud nimekirja Venemaa siseturul tegelike hindade kohta pidada selliseks, millega täiendatakse esialgses taotluses mainitud hindu. Esialgses taotluses nimelt ei sisaldunud Venemaa siseturul tegelikult kohaldatavate hindade nimekirja 2017. aasta nelja esimese kuu kohta, vaid nimekiri deklareeritud maksimumhindadest mineraalväetiste jaoks, mis on põllumajandustootjatele kasutamiseks, nagu see avaldati 18. aprillil 2017. Maksimumhindade nimekirja eesmärk ei olnud samuti normaalväärtuse kindlaksmääramine tegelikult kohaldatavatele hindadele tuginedes, vaid selle põhjal väitis menetlusse astuja, et turul valitseb eriline olukord seetõttu, et Venemaa valitsusel on strateegia kehtestada kunstlikult madalad hinnad.
125 Järelikult ei ole konsolideeritud taotluses nende dumpingumarginaali arvutuste lisamise puhul, mis põhinesid väidetavatel Venemaa omamaistel hindadel, tegemist nende tõendite pelga selgitamisega, mis sisalduvad esialgses taotluses, mis tugineb arvestuslikule normaalväärtusele. Tegemist on uute tõenditega, mis oluliselt muutsid dumpingumarginaalide kindlakstegemist, nagu need marginaalid olid esialgses taotluses kindlaks määratud, ja muutsid esialgse taotluse põhisisu. Kuna need olid esitatud pärast õigusaktides ettenähtud tähtaja möödumist, ei saanud komisjon nendele tugineda selleks, et otsustada pärast menetlusse astuja esitatud läbivaatamise taotlust algatada aegumise läbivaatamine.
126 Komisjon rikkus seega õigusnormi ja tegi faktiliste asjaolude hindamisel ilmse vea, kui ta asus seisukohale, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 20, 23, 25, 26 ja 29, et ta võis tugineda konsolideeritud taotlusele, mis sisaldas lisateabes esitatud tõendeid, tegemaks kindlaks tõendite piisavuse eesmärgiga põhjendada aegumise läbivaatamise algatamist.
127 Kohtuistungil väitis komisjon esimest korda, et algatamisteate punktidest 1 ja 4.1 ning vaidlustatud määruse põhjendusest 23 nähtub, et esialgne taotlus ise sisaldas piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu jätkumine. Ta lisas, et ta oleks võinud aegumise läbivaatamise algatada üksnes esialgse taotluse põhjal.
128 Algatamisteatest ega vaidlustatud määrusest ei nähtu siiski kuidagi, et ta oleks olnud seisukohal, et esialgne taotlus sisaldas piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu jätkumine.
129 Nimelt on vaidlustatud määruse põhjenduses 23 sõnaselgelt märgitud, et aegumise läbivaatamine algatati konsolideeritud taotluse alusel, ja täpsustatud, et komisjon leiab, et esialgne taotlus „sisaldas piisavalt tõendeid, […] võttes arvesse selgitusi, mida [menetlusse astuja] esitas[…] puuduste menetlust järgides“, mis õigustasid aegumise läbivaatamise algatamist.
130 Vaidlustatud määruse põhjenduse 23 sõnastus teistes keeleversioonides peale prantsuse keele – näiteks ingliskeelne versioon, milles on kasutatud väljendit „subject to the clarifications provided by the applicants following the deficiency process to supplement its initial request“, või saksakeelne versioon, milles on märgitud „nach Anforderung noch fehlender Informationen“ – kinnitab, et komisjon küsis lisateavet selleks, et korrigeerida esialgse taotluse puuduvat või puudulikku teavet.
131 Lisaks on vaidlustatud määruse põhjenduses 25 täpsustatud, et „[s]ee, et aegumise läbivaatamine algatati [konsolideeritud] taotluse alusel, on üheselt mõistetav“ ning et „[s]eda võib kinnitada algatamisteate punkt 4.1, milles viidati selgelt konsolideeritud läbivaatamistaotlusest tulenevatele tõenditele“. Samamoodi on vaidlustatud määruse põhjenduses 29 kinnitatud, et „käesoleva aegumise läbivaatamise algatamine [ei põhine] üksnes 21. juuni 2019. aasta esialgsest läbivaatamistaotlusest saadud teabel, vaid ka täiendavatel tõenditel, mille [menetlusse astuja] lisas enne menetluse algatamist ja mis on esitatud konsolideeritud läbivaatamistaotluses“.
132 Kostja vastuses ja vasturepliigis väitis komisjon pealegi jätkuvalt, et ta järeldas, et konsolideeritud taotluse alusel on piisavaid tõendeid dumpingu ja kahju tõenäosuse kohta ning esialgset taotlust kui sellist eraldi ei analüüsitud, vaid seda tehti koostoimes võimalike teiste komisjoni käsutuses olevate tõenditega, sealhulgas menetlusse astuja esitatud täiendavad selgitused, mistõttu „vaidlustatud määruses ei ole käsitletud küsimust, kas esialgses taotluses esitatud teave oli piisav, et algatada aegumise läbivaatamine“.
133 Kohtuistungil kinnitas komisjon, et ta algatas läbivaatamise tõepoolest konsolideeritud taotluse alusel. Ta lisas, et teistes uurimistes algatati läbivaatamine õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud taotluse ja arvestusliku normaalväärtuse põhjal.
134 Algatamisteate punktis 1 on samuti mainitud nii esialgset taotlust kui ka konsolideeritud taotlust, kuna komisjon täpsustas, et see viimane on „taotluse avalik versioon“. Algatamisteate punktis 4.1 on mainitud, et menetlusse astuja esitas „piisavalt tõendeid selle kohta, et puuduvad usaldusväärsed andmed Venemaal […] tavapärase kaubandustegevuse käigus kehtivate omamaiste hindade kohta“, mistõttu menetlusse astuja esitas arvestusliku normaalväärtuse. Tõendite piisavus, millele viidatakse, puudutab seega põhjendust esialgses taotluses arvestusliku normaalväärtuse kasutamiseks, kuid see tähenda kuidagi, et nimetatud taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu jätkumine alusmääruse artikli 11 lõike 2 tähenduses.
135 Nendest kaalutlustest tuleneb seega sõnaselgelt, et vaidlustatud määrust ei saa tõlgendada nii, et esialgne taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete aegumisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu jätkumine. Vaidlustatud määrusest tuleneb seevastu, et ilma lisateabes sisalduvate täpsustusteta, mille menetlusse astuja esitas 20. augustil 2019, ei oleks komisjon tingimata algatanud aegumise läbivaatamist.
136 Üldkohus leiab seega, et komisjoni esitatud taotlust menetlusse astujale selleks, et saada Venemaa siseturul tegelikke hindu kogu 2018. aasta kohta, ei saa mõista nii, et selle eesmärk oli täiendada esialgses taotluses sisalduvaid tõendeid, kuna need põhinesid üksnes dumpingumarginaali arvutusel arvestusliku normaalväärtuse põhjal, vaid nii, et selle eesmärk oli korvata teabe puudumist.
137 Nagu eespool esitatud analüüsist nähtub, ei ole komisjoni ülesanne paluda liidu tootjatel, kes on esitanud aegumise läbivaatamise taotluse õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul, korvata seal sisalduvate tõendite võimalikku ebapiisavust.
138 Nimelt on komisjonil dumpinguvastaste meetmete aegumisele eelnev kolmekuuline tähtaeg, et veenduda nende tõendite piisavuses, ja saada selle kohta täiendavat teavet, ilma et oleks siiski võimalik korvata või korrigeerida piisavate tõendite puudumist õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul esitatud taotluse esitamise hetkel, ega asendada selle taotluse puuduvaid või muudmoodi vigaseid tõendeid uue teabega.
139 Igal juhul ei saa Üldkohus asendada enda hinnanguga esialgses taotluses sisalduvate tõendite piisavusele seda hinnangut, mille komisjon andis ning mis nähtub algatamisteatest ja vaidlustatud määrusest.
140 Kohtupraktikast tuleneb nimelt, et Üldkohus ei saa uurimismenetluses ja vaidlustatud määruses esitatud põhjendusi asendada esimest korda Üldkohtus esitatud teiste põhjendustega (vt selle kohta 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon, C‑398/13 P, EU:C:2015:535, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 153 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellisteks põhjendusteks, mis esitati esimest korda Üldkohtus, on komisjoni hinnang, et esialgne taotlus sisaldas piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete aegumise korral võib tõenäoliselt dumping jätkuda, mistõttu ta oleks võinud otsustada aegumise läbivaatamise algatamise üksnes sellel alusel.
141 Seega tuleb hagejate etteheidetega alusmääruse artikli 11 lõike 2 rikkumise kohta nõustuda.
142 Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hagejate esitatud teisi etteheiteid.
Kohtukulud
143 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt hagejate nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
144 Kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel kannab menetlusse astuja ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 15. detsembri 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/2100, millega kehtestatakse pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi impordi suhtes.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja AO Nevinnomysskiy Azoti ja AO Novomoskovskaya Aktsionernaya Kompania NAK „Azot“ kohtukulud.
3. Jätta Fertilizers Europe’i kohtukulud tema enda kanda.
Spielmann | Öberg | Mastroianni |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. juulil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad