Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Ustavno sodišče Republike Slovenije (Sloveenia) 28. jaanuaril 2021 – Banka Slovenije versus Državni zbor Republike Slovenije
(kohtuasi C-45/21)
Kohtumenetluse keel: sloveeni
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Ustavno sodišče Republike Slovenije
Põhikohtuasja pooled
Taotluse esitaja: Banka Slovenije
Teine menetlusosaline: Državni zbor Republike Slovenije
Eelotsuse küsimused
a) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 123 ja protokolli nr 4 artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et need keelavad Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeks oleva keskpanga kohustuse hüvitada oma vahenditest kahju kehtetuks muudetud finantsinstrumentide endistele omanikele, kui keskpank on otsustanud need kehtetuks muuta, teostades talle seadusega antud pädevust võtta avalikust huvist lähtudes vastu erakorralisi meetmeid, et ennetada ohtu finantssüsteemi stabiilsusele, juhul kui edasiste kohtumenetluste raames selgub, et finantsinstrumentide kehtetuks muutmise puhul ei järgitud põhimõtet, mille kohaselt ühtki finantsinstrumentide omanikku ei tohi erakorralise meetme tõttu asetada ebasoodsamasse olukorda, kui see, milles ta oleks olnud siis, kui meedet ei oleks võetud, ning kas sellises olukorras vastutab riigi keskpank: 1) kahju eest, mida oli võimalik ette näha asjaolude põhjal, mis olid olemas keskpanga otsuse tegemise ajal ja millest viimane teadis või oleks pidanud teadlik olema, ja 2) kahju eest, mis tekkis inimeste käitumise tõttu, kes rakendasid keskpanga selliseid pädevusi viimase korraldusel, ent kes, arvestades asjaolusid, millest nad vastavalt neile antud volitustele olid teadlikud või pidid teadlikud olema, ei tegutsenud pädeva ja mõistliku isiku hoolsusega?
b) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 123 ja protokolli nr 4 artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus, kui Euroopa Keskpankade Süsteemi liikmeks olev riigi keskpank maksab osadele kehtetuks muudetud finantsinstrumentide endistele omanikele oma vahenditest (vastavalt finantsseisundi kriteeriumile) rahalist erihüvitist, kuna nende instrumentide kehtetuks muutmise otsustas see pank, teostades talle seadusega antud pädevust võtta avalikust huvist lähtudes vastu erakorralisi meetmeid, et ennetada ohtu finantssüsteemi stabiilsusele, ning kas selles olukorras piisab hüvitise õiguse saamiseks sellest, et finantsinstrument muudeti kehtetuks, ilma et seda mõjutaks küsimus, kas rikuti põhimõtet, mille kohaselt ühtki finantsinstrumendi omanikku ei tohi erakorralise meetme tõttu asetada ebasoodsamasse olukorda kui see, milles ta oleks olnud siis, kui seda meedet ei oleks võetud?
c) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 130 ja protokolli nr 4 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigi keskpanga kohustus hüvitada tema seadusega sätestatud pädevuste teostamise tagajärjel tekkinud kahju summas, mis võib kahjustada kõnealuse panga võimet täita tõhusalt oma ülesandeid? Kas selles osas on järelduse tegemisel, et riigi keskpanga finantssõltumatuse põhimõtet on rikutud, olulised seadusest tulenevad tingimused, mille alusel kõnealune vastutus kindlaks tehakse?
d) Kas direktiivi 2013/36/EL1 artikleid 53–62 või direktiivi 2006/48/EÜ2 artikleid 44–52, mis kaitsevad pankade usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ajal saadud või loodud konfidentsiaalse teabe konfidentsiaalsust, tuleb tõlgendada nii, et need kaks direktiivi kaitsevad ka sellise teabe konfidentsiaalsust, mis saadi või tekkis ajal, mil pankade päästmiseks rakendati meetmeid, mis võeti finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks olukorras, kus ohtu pankade maksevõimele ja likviidsusele ei saa kõrvaldada usaldatavusnormide täitmise järelevalve tavapäraste meetmetega ning kus neid meetmeid peetakse siiski saneerimismeetmeteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiivi 2001/24/EÜ tähenduses krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta3 (EÜT L 125, 05.05.2001)?
e) Kui punktis d esitatud küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/36/EL artikleid 53–62 või direktiivi 2006/48/EÜ artikleid 44–52 pankade usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ajal saadud või tekkinud konfidentsiaalse teabe kaitse kohta tuleb tõlgendada nii, et nende pakutud kaitse eesmärgil kohaldatakse ajaliselt hilisemat direktiivi 2013/36/EL ka siis, kui tegemist on direktiivi 2006/48/EÜ kohaldamise ajavahemikul saadud või tekkinud konfidentsiaalse teabega, juhul kui see teave avalikustati direktiivi 2013/36/EL kehtivusajal?
f) Kui punktis d esitatud küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/36/EL artikli 53 lõike 1 esimest taanet (ja direktiivi 2006/48/EÜ artikli 44 lõike 1 esimest taanet, olenevalt vastusest eelmisele küsimusele) tuleb tõlgendada nii, et teave, mida riigi keskpank järelevalveorganina omab, ei ole enam konfidentsiaalne teave, mille suhtes kehtib ametialase saladuse hoidmise kohustus, kui see on muutunud pärast selle teabe tekkimist avalikuks, või kui tegemist on teabega, mis võib olla ametisaladus, kuid mis on vanem kui viis või rohkem aastat ning mida peetakse aja möödumise tõttu üldjuhul ajalooliseks teabeks ja mis on seetõttu kaotanud oma konfidentsiaalse laadi? Kas viieaastase või vanema ajaloolise teabe puhul sõltub selle konfidentsiaalse staatuse säilitamine küsimusest, kas konfidentsiaalsus võib olla põhjendatud muudel alustel kui järelevalve alla kuuluvate pankade või teiste ettevõtjate majanduslik olukord?
g) Kui punktis d esitatud küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/36/EL artikli 53 lõike 1 kolmandat taanet (ja direktiivi 2006/48/EÜ artikli 44 lõike 1 kolmandat taanet, olenevalt vastusest viiendale küsimusele) tuleb tõlgendada nii, et see lubab, et konfidentsiaalsed dokumendid – mis ei puuduta kolmandaid isikuid, kes osalesid krediidiasutuse päästmise katsetes, kuid mis on õiguslikult asjassepuutuvad kohtuotsuse jaoks tsiviilkohtuasjas, mille esemeks on kahjunõue, mis esitati usaldatavusnormide täitmise järelevalvet läbiviiva pädeva asutuse vastu – avalikustatakse veel enne kohtumenetluse algust automaatselt kõigile potentsiaalsetele hagejatele ja nende esindajatele, ilma et algatataks konkreetset kohtumenetlust, et otsustataks iga eraldi dokumendi igale õigustatud üksikisikule avalikustamise õiguspärasuse üle, ja ilma et iga üksikjuhtumi puhul kaalutaks asjaomaseid huvisid, ning seda isegi juhul, kui tegemist on teabega, mis puudutab krediidiasutusi, mille suhtes ei ole algatatud pankrotimenetlust või sundlõpetamist, vaid kes said hoopis riigiabi menetluses, mille raames muudeti kehtetuks krediidiasutuste aktsionäride ja allutatud nõuetega võlausaldajate finantsinstrumendid?
h) Kui punktis d esitatud küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 2013/36/EL artikli 53 lõike 1 teist taanet (ja direktiivi 2006/48/EÜ artikli 44 lõike 1 teist taanet, olenevalt vastusest viiendale küsimusele) tuleb tõlgendada nii, et see lubab avaldada internetis kõikidele kättesaadaval viisil selliseid konfidentsiaalseid dokumente või nende dokumentide kokkuvõtteid, mis ei puuduta kolmandaid isikuid, kes osalesid krediidiasutuse päästmise katsetes, kuid mis on õiguslikult asjassepuutuvad kohtuotsuse jaoks tsiviilkohtuasjas, mille esemeks on kahjunõue, mis esitati usaldatavusnormide täitmise järelevalvet läbiviiva pädeva asutuse vastu, juhul kui tegemist on teabega, mis puudutab krediidiasutusi, mille suhtes ei ole algatatud pankrotimenetlust või sundlõpetamist, vaid kes said hoopis riigiabi menetluses, mille raames muudeti kehtetuks krediidiasutuste aktsionäride ja allutatud nõuetega võlausaldajate finantsinstrumendid, tingimusel, et kõnealusele internetis avaldamisele eelnevalt muudetakse kogu konfidentsiaalset teavet?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338).
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiiv 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (uuestisõnastamine) (ELT 2006, L 177, lk 1).
3 EÜT 2001, L 125, lk 15; ELT eriväljaanne 06/04, lk 15.