20. jaanuaril 2012 esitatud hagi - PT Musim Mas versus nõukogu
(Kohtuasi T-26/12)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: PT Perindustrian dan Pedragangan Musim Semi Mas (PT Musim Mas) (Medan, Indoneesia) (esindaja: D. Luff)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
tühistada nõukogu 8. novembri 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1138/2011, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärinevate rasvalkoholide ja nende segude impordi suhtes ning nõutakse lõplikult sisse sellise impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 293, lk 1) (edaspidi "vaidlustatud määrus") artiklid 1 ja 2 hagejat puudutavas osas,
mõista kohtukulud välja nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.
Esimene väide, et
Üldkohus on pädev hindama vaidlustatud määruse artikleid 1 ja 2 ning nende kokkusobivust nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (edaspidi "algmäärus") ja Euroopa õiguse üldpõhimõtetega.
Teine väide, et
nõukogu on rikkunud algmääruse artikli 2 lõike 10 punkt i, kuna ta:
(a) tegi ilmse vea faktide hindamisel ja kuritarvitas võimu, eitades et hageja on koos oma Singapuris asuva ning müügiga tegeleva tütarettevõtjaga "üks majandusüksus". Uurimise vältel eiras komisjon tahtlikult hageja poolt esile toodud faktilisi asjaolusid seotud ettevõtjate kohta;
(b) nõukogu ei esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i tingimused on täidetud. Samuti kuritarvitas ta võimu ja tegi ilmse hindamisvea algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaldamisel, tuginedes ebaõigetele või vääralt tõlgendatud asjaoludele, selleks et tõendada, et algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i tingimused on täidetud. Nõukogu eiras asjaolusid, mis hageja oli komisjonile esitanud ja mida komisjon oli kontrollinud ning ei olnud kogu uurimisperioodi vältel ümber lükanud.
Kolmas väide, et
nõukogu rikkus algmääruse artikli 2 lõike 10 esimest lõiku, kuna:
(a) ta ei viinud läbi ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglast võrdlust. Ta ei toonud piisavalt esile erinevusi tegurites, mis mõjutavad hindu ja hindade võrreldavust. Erinevalt kehtivas kohtupraktikas väljatöötatud nõuetest ei tuvastanud ta asümmeetriat normaalhinna ja ekspordihinna vahel juhul, kui makstud komisjonitasud jäetaks kohandamata. Nõukogu eiras teavet ja tõendeid, mis hageja esitas küsimustikule vastates ning kontrollvisiitide käigus ning millest ilmneb, et ICOF S tegeleb ka kodumaise müügiga. Nõukogu ei esitanud piisavalt põhjuseid, miks ta seda teavet ja neid tõendeid ei arvestanud. Nii toimides tegi komisjon ilmse vea faktide hindamisel ja kuritarvitas võimu. Ta ei põhjendanud kohandamise vajadust piisavalt ning kohandamine on hageja suhtes diskrimineeriv;
(b) nõukogu ei vältinud dubleerimist kasumi mahaarvamisel ekspordihinnast. Kõigepealt arvas nõukogu algmääruse artikli 2 lõike alusel ICOF E kasumist maha 5% suuruse hüpoteetilise kasumimarginaali, ning seejärel arvas ta 5% suuruse hüpoteetilise kasumimarginaali maha ICOF S kasumist, arvates kontsernisisestelt müügitehingutelt kokku maha ebamõistliku 10% suuruse hüpoteetilise kasumimarginaali. See on ilmselgelt vastuolus faktiliste asjaoludega ja seda liigi kaubandustehingute puhul levinud praktikaga. Komisjon kui uurimisasutus oleks pidanud seda teadma. Seetõttu tegi nõukogu ilmse vea kontsernisisest kasumit puudutavate faktide hindamisel ning kohaldas algmääruse artikli 2 lõiget 10 vääralt, diskrimineerivalt ja ebamõistlikult.
Neljas väide, et
nõukogu rikkus hageja olukorra hindamisel hea halduse põhimõtet. Ta eiras komisjonile uurimise vältel esitatud teavet, tõendeid ja argumente. Selle asemel tugines nõukogu formaalsetele arvetele, makstud komisjonitasudele ja kontekstist välja võetud lepingutele, et hageja dumpingumarginaali kunstlikult paisutada. Komisjon ja nõukogu oleksid oma järeldustele jõudmisel pidanud ilmutama suuremat hoolsust ja teostama põhjalikuma analüüsi.
Viies väide, et
vaidlustatud määrus võeti vastu võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid eirates. Hageja ekspordi hinda kohandades tekitas nõukogu asümmeetria normaalhinna ja ekspordihinna vahele üksnes hageja kontserni struktuuri ja maksustruktuuri tõttu. Veelgi enam, selle struktuuri pärast arvati hageja kasumist kaks korda maha hüpoteetiline kasumimarginaal. Mõlemad olukorrad diskrimineerivad hagejat võrreldes teiste uuritud ettevõtjatega, kes kannavad samasuguseid kulusid, mille suhtes pole mahaarvamisi tehtud.
____________1 - ELT L 343, lk 51.