Liidetud kohtuasjad T‑346/11 ja T‑347/11
Bruno Gollnisch
versus
Euroopa Parlament
Privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liige – Puutumatuse äravõtmise otsus – Parlamendiliikme ülesannetega mitteseotud tegevus – Puutumatuse äravõtmise menetlus – Otsus mitte kaitsta privileege ja immuniteete – Põhjendatud huvi kadumine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (esimene koda), 17. jaanuar 2013
1. Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liikmed – Immuniteet seoses oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega – Mõiste „oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamused” – Otsese ja ilmselge seose vajalikkus avaldatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel – Riigi poliitikuna avaldatud arvamused – Seose puudumine – Immuniteedi kohaldamatus
(Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll, artiklid 8 ja 9)
2. Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liikmed – Immuniteet seoses oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega – Ulatus – Sellise puutumatuse äravõtmise võimatus – Puutumatuse tunnustamise tingimuste esinemise kontrollimine parlamendi poolt
(Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll, artiklid 8 ja 9)
3. Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liikmed – Immuniteet – Puutumatuse kaitsmise taotlus – Parlamendi otsuse ulatus – Taotlus, mis on esitatud samaaegselt puutumatuse äravõtmise taotlusega
(Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll, artiklid 8 ja 9)
4. Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liikmed – Immuniteet – Puutumatuse äravõtmise taotlus – Parlamendi hindamispädevuss – Kohtulik kontroll – Ulatus
(Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll, artikkel 9)
5. Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liikmed – Immuniteet – Puutumatuse äravõtmise taotlus – Tegu, mille parlamendiliige pani toime riigi territooriumil – Puutumatuse tunnustamine liikmesriigi õigusnormide alusel
(Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll, artiklid 8 ja 9)
6. Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Euroopa Parlamendi ühe komisjoni teatis parlamendiliikmete privileegide ja immuniteetide valdkonna otsustuspraktika kohta – Teatis, mis ei ole parlamendi õigusakt – Akt, mis ei sisalda täpseid, tingimusteta ja üksteist toetavaid andmeid, mis võiksid endast kujutada täpseid kinnitusi, mille alusel võiks tekkida põhjendatud ootus – Otsus, millega kaldutakse sellest teatisest kõrvale – Õiguskindluse põhimõtte rikkumine – Puudumine
7. Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liikmed – Immuniteet seoses oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega – Rassivihale õhutavad arvamused – Parlamendi otsus võtta ära puutumatus – Põhjendamiskohustus –Võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtete järgimine
(ELTL artikkel 296; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 11; Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll, artikli 9 kolmas lõik)
8. Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liikmed – Liikmemandaadi kaotamine – Siseriiklik kohtumenetlus, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine – Liikmesriikide kohustus teavitada Euroopa Parlamenti – Puudumine
(Euroopa Parlamendi kodukord, artikli 3 lõige 6)
9. Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid – Euroopa Parlamendi liikmed – Immuniteet – Puutumatuse äravõtmise otsus – Otsus, mis on vastu võetud aruteluta täiskogu istungil – Parlamendi komisjonile selgituste esitamine asjaomase parlamendiliikme poolt – Õiguse olla ära kuulatud rikkumine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a; Euroopa Parlamendi kodukord, artikli 7 lõige 3 ja artikli 138 lõige 2)
10. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Kumulatiivne iseloom – Õigusvastasus – Puudumine – Põhjuslik seos – Puudumine – Hagi rahuldamata jätmine
(ELTL artikli 340 teine lõik)
1. Protokolli Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artikli 8 sõnastusest tuleneb, et hõlmamaks arvamust puutumatusega, peab parlamendiliige olema seda väljendanud „oma kohustuste täitmisel”, mistõttu väljendatud arvamuse ja parlamendiliikme kohustuste vahel peab olema seos. Nii see ei ole arvamuste puhul, mida Euroopa Parlamendi liige väljendab väljaspool parlamenti ülesannete raames, mida ta täidab ühe liikmesriigi kohaliku omavalitsuse organi liikmena ja selle sama organi raames fraktsiooni esimehena.
(vt punktid 40, 77 ja 78)
2. Protokolli Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artiklis 9 ette nähtud parlamendiliikmete immuniteedi võib Euroopa Parlament nimetatud artikli 9 kolmanda lõigu kohaselt ära võtta, samas kui protokolli artiklis 8 ette nähtud puutumatuse puhul parlamendil sellist õigust ei ole. Kui siseriiklik asutus esitab parlamendile puutumatuse äravõtmise taotluse, peab viimane seega kõigepealt kontrollima, kas puutumatuse äravõtmise taotluse aluseks olevad asjaolud võivad kuuluda protokolli artikli 8 kohaldamisalasse, millisel juhul on puutumatuse äravõtmine võimatu. Kui parlament jõuab järeldusele, et protokolli see säte ei kuulu kohaldamisele, peab ta veel kontrollima, kas asjaomasel parlamendiliikmel on protokolli artiklis 9 ette nähtud puutumatus talle ette heidetavate asjaolude osas, ning kui see on nii, siis otsustama, kas see puutumatus tuleb ära võtta või mitte.
(vt punktid 45–47)
3. Kui protokolli Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artiklis 9 ette nähtud Euroopa Parlamendi liikmete puutumatusele on õigus ning parlamendiliige võib sellest ilma jääda vaid juhul, kui Euroopa Parlament selle ära võtab, on puutumatuse kaitsmine võimalik vaid juhul, kui pädeva siseriikliku asutuse poolt parlamendile esitatud parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise taotluse puudumise korral on puutumatus, nagu see tuleneb parlamendiliikme päritoluliikmesriigi õigusest, ohus eelkõige selle parlamendiliikme päritoluliikmesriigi politsei- või õiguskaitseasutuste tegevuse tõttu. Neil asjaoludel võib parlamendiliige paluda parlamendil kaitsta oma puutumatust, nagu on ette nähtud parlamendi kodukorra artikli 6 lõikes 3. Puutumatuse kaitsmine kujutab seega endast parlamendi võimalust parlamendiliikme taotlusel sekkuda, kui siseriiklikud ametivõimud rikuvad või valmistuvad rikkuma parlamendi mõne liikme puutumatust.
Seevastu kui siseriiklikud ametiasutused on esitanud puutumatuse äravõtmise taotluse, peab parlament tegema otsuse puutumatuse äravõtmise või ära võtmata jätmise kohta. Niisugusel juhul ei ole puutumatuse kaitsmisel enam mõtet, kuna parlament kas võtab puutumatuse ära ja selle kaitsmine ei ole enam mõeldav või keeldub puutumatuse äravõtmisest ja selle kaitsmine on tarbetu, kuna siseriiklikke ametivõime on teavitatud sellest, et parlament jättis nende esitatud puutumatuse äravõtmise taotluse rahuldamata ning puutumatus on seega takistuseks meetmetele, mida need võimud võiksid või tahaksid võtta.
(vt punktid 52–56)
4. Kuigi liidule protokolliga Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta antud privileegid ja immuniteedid on funktsionaalset laadi, kuivõrd nende eesmärk on vältida liidu toimimise ja sõltumatuse kahjustamist, on need sellegipoolest sõnaselgelt antud Euroopa Parlamendi liikmetele ja liidu institutsioonide ametnikele ning muudele teenistujatele. Asjaoluga, et liidule antud privileegid ja immuniteedid on ette nähtud liidu avalikes huvides, on põhjendatud institutsioonidele antud pädevus vajaduse korral immuniteet ära võtta, kuid see ei tähenda, et need privileegid ja immuniteedid on antud ainuüksi liidule, mitte aga ka selle ametnikele, muudele teenistujatele ja parlamendiliikmetele. Protokolliga on seega asjassepuutuvatele isikutele antud subjektiivne õigus, mille järgimine on tagatud aluslepingus ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemiga.
Valiku osas, mille parlament kavatseb teha puutumatuse äravõtmise või puutumatuse kaitsmise taotluse kohta tehtavas otsuses, on parlamendil küll väga lai hindamispädevus sellise otsuse poliitilise laadi tõttu. Sellise pädevuse teostamine ei ole siiski väljaspool kohtulikku kontrolli, mille raames peab liidu kohus kontrollima menetlusnormide järgimist, institutsiooni poolt aluseks võetud faktiliste asjaolude sisulist täpsust, nende asjaolude hindamisel ilmse hindamisvea puudumist või võimu kuritarvitamise puudumist.
(vt punktid 58–60)
5. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 82–90)
6. Teatis, mille on koostanud üksnes parlamendi peasekretariaat õigusasjade- ja siseturukomisjoni sellise dokumendi alusel, mis käsitleb parlamendiliikme puutumatuse äravõtmist käsitlevat otsustuspraktikat ja mille eesmärk on suurendada parlamendiliikmete teadlikkust sellest otsustuspraktikast, ei ole parlamendi õigusakt ega saa järelikult olla parlamendile siduv. Sellest tuleneb, et see dokument ei saa sisaldada täpseid, tingimusteta ja üksteist toetavaid andmeid, mis pärinevad parlamendilt ning mis võiksid endast kujutada parlamendipoolseid täpseid kinnitusi, mille alusel võiks Euroopa Parlamendi liikmetel tekkida põhjendatud ootus.
Lisaks sellele ei saa parlament sellest teatisest kõrvale kaldudes rikkuda õiguskindluse põhimõtet, sest nimetatud akti näol ei ole tegemist selle institutsiooni õigusaktiga ja seda ei saa seega pidada selgeks ja täpseks õiguslikuks regulatsiooniks, mis võimaldab õigussubjektidel üheselt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt.
(vt punktid 107, 115 ja 124)
7. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 109–114)
8. Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõige 6 ei näe liikmesriikidele ette mingisugust kohustust teavitada teda sellise menetluse olemasolust, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine. See säte näeb üksnes ette, et kui liikmesriigi pädevad ametiasutused algatavad mingi menetluse, mille tagajärg võib olla liikmemandaadi kaotamine, palub parlamendi president hoida end kursis menetluse käiguga ja edastab küsimuse volituste kontrollimise eest vastutavale komisjonile, kelle ettepaneku alusel võib parlament võtta küsimuses seisukoha. Selle artikli sätetes on seega ette nähtud menetlus, mida peab järgima parlamendi president, mitte liikmesriigid. Peale selle on parlamendi kodukorra alusel liikmesriikidele mis tahes kohustuste kehtestamine igal juhul välistatud.
Pealegi on kodukorra nimetatud artikli eesmärk tagada parlamendi sisekorralduse toimimine ning see ei ole seega parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise menetluse oluline vorminõue, mille rikkumine võib kaasa tuua parlamendi otsuse tühistamise.
(vt punktid 132–137 ja 141)
9. Kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtte kohaselt, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a, peab huvitatud isikul olema olnud võimalus enne teda puudutava otsuse vastuvõtmist tõhusalt väljendada oma seisukohta nende faktide ja asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse suhtes, mille alusel see otsus tehti. Vastavalt sellele põhimõttele ei saa seega otsust teha faktide ja asjaolude alusel, mille suhtes ei olnud huvitatud isikul enne otsuse tegemist võimalik tõhusalt oma seisukohta väljendada.
Õigus olla ära kuulatud ei tähenda siiski tingimata avalikku arutelu kõigis menetlustes, mis on algatatud isiku suhtes ning mis võivad päädida viimase huve kahjustava akti tegemisega. Kaitseõiguste ja võistlevuse tagamine ei tähenda järelikult, et parlamendi poolt parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmist käsitleva otsuse tegemisele peaks tingimata eelnema arutelu täiskogu istungil, vaid sellise otsuse võib vastu võtta ilma aruteluta ja muudatusettepanekuteta menetluse kohaselt parlamendi kodukorra artikli 138 lõike 2 alusel. Pealegi tuleb parlamendi kodukorra artikli 7 lõike 3 kohaselt anda parlamendiliikmele, kelle puutumatuse äravõtmiseks on esitatud taotlus, võimalus anda selgitusi pädeva parlamendi komisjoni ees ning ta võib esitada dokumente ja muid kirjalikke tõendeid, mida ta peab asjakohaseks.
(vt punktid 167 ja 175–179)
10. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 210–212 ja 222)