ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
11. juuni 2019 (*)(i)
Avalik teenistus – Endised ametnikud – OLAFi juurdlus – Eurostati juhtum – Liikmesriigi õigusasutustele kriminaalmenetluse algatamise aluseks olla võivaid olukordi käsitleva informatsiooni edastamine – Asjaomaste ametnike eelnevalt teavitamata jätmine – Kahju, mis tekkis väidetavalt OLAFi ja komisjoni tegevusest kohtumenetluse käigus – Mittevaraline kahju, tervise kahjustamisest tekkinud kahju ja varaline kahju – Põhjuslik seos
Kohtuasjas T‑138/18,
Fernando De Esteban Alonso, Euroopa Komisjoni endine ametnik, elukoht Saint-Martin-de-Seignanx (Prantsusmaa), esindaja: avocat C. Huglo,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: R. Striani ja J. Baquero Cruz,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue mõista välja hüvitis hagejale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju, tervise kahjustamisest tekkinud kahju ja varalise kahju eest,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud I. Labucka ja I. Ulloa Rubio (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF), mis asutati komisjoni 28. aprilli 1999. aasta otsusega 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom (EÜT 1999 L 136, lk 20; ELT eriväljaanne 01/03, lk 110), vastutab eelkõige sisehaldusjuurdluse korraldamise eest, mille eesmärk on uurida ametikohustuste täitmisega seotud raskeid asjaolusid, mis võivad endast kujutada liidu ametnike ja teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar- ning vajaduse korral kriminaalmenetluse.
2 Inspekteerimisi, kontrolle ja muid toiminguid, mida OLAFi töötajad oma tööülesannete käigus teevad, reguleeris Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT 1999, L 136 lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91). OLAFi juurdlused jagunevad „välisjuurdlusteks“, mis toimuvad väljaspool liidu institutsioone ning „sisejuurdlusteks“, mis toimuvad institutsioonides. See määrus tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb OLAFi juurdlusi (ELT 2013, L 248, lk 1).
3 Määruse nr 1073/1999 põhjenduses 10 oli märgitud:
„kõnealuseid juurdlusi tuleb toimetada kooskõlas asutamislepingu ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga, võttes arvesse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ning ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi […], samuti inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige õigluspõhimõtet, asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta ning põhimõtet, et juurdlustulemused võivad tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele; selleks peavad institutsioonid ja asutused kehtestama sisejuurdluse toimetamise tingimused; seetõttu tuleb muuta personalieeskirju, et sätestada ametnike ja muude teenistujate õigused ning kohustused sisejuurdluse korral“.
4 Määruse nr 1073/1999 põhjenduses 13 oli märgitud:
„vajaduse korral otsustavad pädevad riigiasutused või institutsioonid ja asutused [OLAFi] koostatud aruande põhjal, milliseid meetmeid tuleb võtta pärast lõpetatud juurdlust; sellegipoolest on [OLAFi] direktor kohustatud edastama otse asjaomase liikmesriigi õigusasutustele kriminaalmenetluse algatamise aluseks olla võivaid olukordi käsitleva sisejuurdluse käigus saadud informatsioon“.
5 Määruse nr 1073/1999 põhjenduses 16 oli märgitud:
„ameti töötajate toimetatud juurdluste tulemuste arvessevõtmise ja vajalike järelmeetmete võtmise tagamiseks tuleb haldus- ning kohtumenetluse käigus lubada kasutada tõenditena juurdluse aruandeid; seepärast peaksid need olema koostatud liikmesriikide haldusaruandeid reguleerivate eeskirjade kohaselt“.
6 Määruse nr 1073/1999 artikkel 4 oli sõnastatud järgmiselt:
„Sisejuurdlus
1. Amet teostab artiklis 1 nimetatud valdkondades haldusjuurdlust institutsioonides ja asutustes […].
Kõnealune sisejuurdlus toimub vastavalt asutamislepingute eeskirjadele ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollile ning personalieeskirjadele käesolevas määruses ja kõikide institutsioonide ja asutuste otsustes ettenähtud tingimuste ja korra kohaselt. Institutsioonid konsulteerivad kõnealuste otsustega kehtestatavate eeskirjade üle.
[…]
5. Kui juurdluse käigus selgub, et mõni liige, juht, ametnik või muu teenistuja võib olla isiklikult asjaga seotud, teatatakse sellest institutsioonile või asutusele, kelle teenistuses ta on.
Juhul kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus või on vaja rakendada siseriiklike õigusasutuste pädevusse kuuluvaid juurdlusmeetmeid, võib kõnealuse informatsiooni andmise edasi lükata.
[…]“.
7 Määruse nr 1073/1999 artiklis 9 „Juurdluse aruanne ja juurdlusejärgsed meetmed“ oli sätestatud:
„1. Kui [OLAF] on juurdluse lõpetanud, koostatakse direktori juhtimisel aruanne, milles teatatakse kindlakstehtud asjaolud, võimalik finantskahju ja juurdluse tulemused, kaasa arvatud [OLAFi] direktori soovitused vajalike meetmete kohta.
2. Kõnealuste aruannete koostamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusnorme. Sel viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetutega võrdväärsed.
3. Välisjuurdluse kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid saadetakse kõnealuste liikmesriikide pädevatele asutustele kooskõlas välisjuurdluseeskirjadega.
4. Sisejuurdluse kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid saadetakse asjaomasele institutsioonile või asutusele. Institutsioon või asutus võtab sisejuurdluse tulemustest tingitud meetmed, eelkõige distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed, ning teatab sellest [OLAFi] direktorile tähtaja jooksul, mille direktor on oma aruande resolutsioonis määranud.“
8 Määruse nr 1073/1999 artiklis 10 „[OLAFi] edastatav teave“ oli sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 8, 9 ja 11 ning määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätete kohaldamist, võib amet igal ajal edastada asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele välisjuurdluste käigus saadud informatsiooni.
2. Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 8, 9 ja 11 kohaldamist, edastab [OLAFi] direktor asjaomaste liikmesriikide õigusasutustele ameti sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni kriminaalmenetlust nõuda võivate küsimuste kohta. Samal ajal teavitab ta asjaomast liikmesriiki, kui juurdlusnõuetest ei tulene teisiti.
3. Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 8 ja 9 kohaldamist, võib [OLAF] igal ajal edastada asjaomasele institutsioonile või asutusele sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni.“
9 Komisjoni 2. juuni 1999. aasta otsuse 1999/396/EÜ, ESTÜ, Euratom pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta (EÜT 1999, L 149, lk 57; ELT eriväljaanne 01/03, lk 118) artiklis 4 on huvitatud poolte informeerimise kord sätestatud järgmiselt:
„Kui kahtluse alla satub komisjoni liige, ametnik või teenistuja, teatatakse huvitatud poolele kiiresti, kui see ei kahjusta juurdlust. Mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt komisjoni liikmele, ametnikule või teenistujale osutavat järeldust, ilma et huvitatud poolele oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta.
Juhul kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus ja on vaja kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust, võib komisjoni liikme, ametniku või teenistuja oma seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmist vastavalt komisjoni presidendi või peasekretäri nõusolekul edasi lükata.“
10 Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6, mis käsitleb õigust õiglasele kohtumenetlusele, on sätestatud:
„2. Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.
3. Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused:
a) saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest;
b) saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;
[…]“.
11 Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) on sätestatud:
„Artikkel 41
Õigus heale haldusele
1. Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.
2. See õigus kätkeb:
– igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada;
– igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve;
– asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.
3. Igaühel on õigus saada liikmesriikide õiguse ühiste üldprintsiipide kohaselt liidult hüvitist mis tahes kahju eest, mida selle institutsioonid või teenistujad on oma ülesannete täitmisel tekitanud.
[…]
Artikkel 48
Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus
1. Iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.
2. Iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud.“
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
12 Hageja Fernando De Esteban Alonso on endine Euroopa Komisjoni ametnik, kes töötas Euroopa Statistikaameti (edaspidi „Eurostat“) informaatika, väljaannete ja välissuhete direktoraadi direktorina.
13 Alates 1996. aastast kasutas Eurostat kogutud statistiliste andmete üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Euroopa Liidu Väljaannete Talituse abi: viimasel oli loodud võrgustik müügipunktidest nimetusega datashops (edaspidi „datashop’id“). Eurostati, Euroopa Liidu Väljaannete Talituse ja iga datashop’i vahelisi suhteid reguleerisid kolmepoolsed lepingud. Datashop’id nägid arveldamiseks ette keeruka ringsüsteemi, mis võimaldas Eurostatil nende turule viidud andmete eest saada kuni 55% arvel märgitud hinnast.
14 1999. aasta septembris tuvastas siseaudit, et Eurocosti, Eurogramme’i, Datashopi, Planistati ja CESD Communautaire’iga sõlmitud kolmepoolsete lepingute finantshaldamisel esinesid rikkumised, mis on võimaldanud kanda vahendeid rahastamispaketti, mille suhtes ei kohaldata komisjoni eelarve-eeskirju. Pärast seda aruannet pöördus finantskontrolli peadirektoraat 17. märtsil 2000 OLAFi poole. OLAF algatas mitu juurdlust, mis puudutasid nimelt Eurostati ning äriühingute Eurocost, Eurogramme, Datashop, Planistat ja CESD Communautaire vahel sõlmitud lepinguid ning viimastele antud toetusi. Ühe sellise juurdluse käigus kogus OLAF teavet tõendamaks, et Luxembourgi (Luksemburg), Brüsseli (Belgia) ja Madridi (Hispaania) datashop’idega sõlmitud kolmepoolsete lepingutega loodud finantsmehhanism võimaldas liidu eelarvest mööda juhtida osa „tuludest“, mis seaduslikult oleksid pidanud sinna laekuma.
15 OLAFi peadirektor saatis 19. märtsil 2003 Prantsusmaa õigusasutustele kirja „Informatsiooni edastamine karistusõiguslikku kvalifitseerimist nõuda võivate asjaolude kohta CMS N°IO/2002/0510 – Eurostat/Datashop/Planistat“, millele oli lisatud samal kuupäeval OLAFi peadirektorile kahe OLAFi juurdleja poolt edastatud teatis „Karistusõiguslikku kvalifitseerimist nõuda võivatest asjaoludest teatamine CMS N°IO/2002/0510 – Eurostat/Datashop/Planistat“ (edaspidi „19. märtsi 2003. aasta teatis“). Saanud selle teabe, alustas procureur de la République du tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohtu juures töötav vabariigi prokurör, Prantsusmaa) 4. aprillil 2003 kriminaalmenetlust süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja usalduse kuritarvitamisest osavõtu tunnustel.
16 OLAFi peadirektor esitas 3. aprillil 2003 komisjoni peasekretärile Eurostatiga seotud käimasolevate juurdluste kohta kokkuvõtva teatise.
17 Komisjon esitas 10. juulil 2003 Pariisi esimese astme kohtus töötavale vabariigi prokurörile X-i kohta kuriteoteate. Komisjon esitas ka tsiviilhagi.
18 OLAFi juurdlus „Datashop–Planistat“ lõpetati 25. septembril 2003. Lõpparuanne ja selle lisad esitati Prantsuse õigusasutusele.
19 Prokuratuuri taotlusel võttis komisjon 29. jaanuaril 2004 hagejalt immuniteedi vastavalt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 17 lõikele 2. Seejärel alustas komisjon hageja suhtes distsiplinaarmenetlust (nr 04/001).
20 Õigusabitaotluse nr 2268/03/19 täitmise raames kutsus Prantsuse kriminaalpolitsei Pariisi esimese astme kohtu juures töötava vabariigi prokuröri korraldusel hageja 7. juulil 2008 komisjoniga seotud asjaolude kohta tunnistajana ütlusi andma.
21 Hageja peeti 9. septembril 2008 ütluste andmise ajal kinni ning järgmisel päeval ehk 10. septembril 2008 alustati tema suhtes uurimist usalduse kuritarvitamise tunnustel seoses sellega, et ta „omastas L[uksemburgis], B[elgias] ja H[ispaanias] aastatel 1995–1997 […] osa ühenduse eelarve vahendeid, et moodustada paralleelne kassa seoses L[uksembourgi], B[rüsseli] ja M[adridi] [datashop’idega], andis korraldusi nende vahendite kasutamiseks ning [lasi] äriühingul [C.] esitada statistiliste tööde eest tegelikku maksumust ületavaid arveid“.
22 Pärast uurimise alustamist esitas hageja 15. septembril 2008 komisjonile esimese abitaotluse vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade käesoleva asja suhtes kohaldamisele kuuluva redaktsiooni (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklile 24. See taotlus jäeti komisjoni 17. detsembri 2008. aasta otsusega rahuldamata.
23 Hageja esitas 18. veebruaril 2009 abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2. Abi andmisest keeldumise otsuse peale esitatud kaebus jäeti ametisse nimetava asutuse 1. aprilli 2009. aasta otsusega rahuldamata.
24 Prantsuse prokuratuur esitas 21. jaanuaril 2013 taotluse kõigi uurimise all olevate isikute, sealhulgas hageja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Sellest lähtudes tegi tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) eeluurimiskohtunik 9. septembril 2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (edaspidi „kriminaalmenetluse lõpetamise määrus“).
25 Komisjon tsiviilhagejana esitas 17. septembril 2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale apellatsioonkaebuse.
26 Hageja esitas 12. detsembril 2013 komisjonile personalieeskirjade artikli 24 alusel teise abitaotluse. Komisjoni 6. mai 2014. aasta otsusega jäeti teine abitaotlus rahuldamata.
27 Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) leidis 23. juuni 2014. aasta kohtuotsuses, et komisjoni apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning jättis kriminaalmenetluse lõpetamise määruse muutmata sisuliselt põhjendusega, et „esile toodud asjaoludel [oli] tegu Euroopa eelarve-eeskirjade eiramisega, mis muutus hooletu kontrollimise ning finantskontrolli huvipuuduse tõttu süstemaatiliseks“, et „ainuüksi ühenduse eelarve-eeskirjade ja finantskontrolli sätete täitmata jätmine ei ole piisav selleks, et tegu oleks [ühenduse vahendite omastamisega]“ ning et „kellegi vastu ei olnud piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid usalduse kuritarvitamist [ning] kõnealuseid asjaolusid ei saa kvalifitseerida ka muu süüteona, eelkõige kelmuse või võltsimisena, kuna puuduvad tahtlust kinnitavad tõendid“.
28 Komisjon esitas 27. juunil 2014 kohtuotsuse peale, millega kriminaalmenetluse lõpetamise määrus muutmata jäeti (vt eespool punkt 27), kassatsioonkaebuse.
29 Hageja esitas 28. juulil 2014 kaebuse teise personalieeskirjade artikli 24 alusel abi andmisest keeldumise otsuse peale. Ta täiendas seda kaebust 18. augustil 2014. Ametisse nimetav asutus jättis hageja täiendatud kaebuse 21. novembri 2014. aasta otsusega rahuldamata.
30 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 24. veebruaril 2015 (kohtuasi F‑35/15), paludes tühistada ametisse nimetava asutuse 21. novembri 2014. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema poolt personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlust puudutav kaebus ning mõista komisjonilt tema kasuks välja esialgu 17 242,51 eurot.
31 Avaliku Teenistuse Kohus jättis hagi 15. juuli 2015. aasta kohtumäärusega De Esteban Alonso vs. komisjon (F‑35/15, EU:F:2015:87) rahuldamata. Hageja esitas 16. septembril 2015 selle kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse.
32 Komisjoni juurdluste ja distsiplinaaramet teatas 10. aprilli 2016. aasta kirjas hagejale oma otsusest lõpetada tema suhtes alustatud menetlus.
33 Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) jättis komisjoni kassatsioonkaebuse 15. juuni 2016. aasta kohtuotsusega rahuldamata.
34 Üldkohus jättis 9. septembri 2016. aasta kohtuotsusega De Esteban Alonso vs. komisjon (T‑557/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:456) rahuldamata hageja poolt 15. juuli 2015. aasta kohtumääruse De Esteban Alonso vs. komisjon (F‑35/15, EU:F:2015:87) peale esitatud apellatsioonkaebuse.
35 22. detsembril 2016 esitas hageja personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse komisjoni tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. 3. mai 2017. aasta otsusega jättis ametisse nimetav asutus selle taotluse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
36 Hageja esitas 1. augustil 2017 komisjoni tegevusega talle tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse.
37 Ametisse nimetav asutus jättis 29. novembri 2017. aasta otsusega selle kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
38 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. veebruaril 2018.
39 Üldkohus esitas 18. jaanuaril 2019 Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punktides a ja d ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonile küsimusi ning nõudis asjaga seotud dokumentide esitamist. Viimane täitis selle nõude 6. veebruaril 2019.
40 Kodukorra artikli 106 lõikes 3 on ette nähtud, et kui kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei ole pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, võib Üldkohus lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata. Kuna käesolevas asjas sellist taotlust ei esitatud ja Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.
41 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– nõuda OLAFilt „välja kohtuasjaga Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05 seotud 19. märtsi 2003. aasta teatis mõista komisjonilt hagejale mittevaralise kahju, tervise kahjustamisest tekkinud kahju ja varalise kahju eest välja 1 102 291,68 eurot“;
– mõista komisjonilt välja kohtukulud ning 3000 euro suurune summa kulude eest, mis ei kuulu kohtukulude hulka.
42 Komisjon palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi põhjendamatuks ning jätta see täielikult rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
43 Hageja põhjendab hagi väitega, et OLAF ja komisjon rikkusid hea halduse põhimõtet, hoolitsemiskohustust ning kaitseõigust harta ja määruse nr 1073/1999 sätete tähenduses. Sisuliselt väidab hageja, et OLAFi ja komisjoni rikkumised seisnesid esiteks selles, et hagejat ei kuulatud ära enne teda süüstavaid andmeid sisaldanud dokumentide Prantsuse asutustele edastamist ning teiseks selles, et komisjon jätkas põhjendamatult tema suhtes kriminaalmenetlust. Hageja hinnangul põhjustasid need rikkumised talle suure varalise kahju, mittevaralise kahju ja tervise kahjustamisest tekkinud kahju, mis on otseses põhjuslikus seoses OLAFi ja komisjoni väidetavate rikkumistega.
44 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Sissejuhatavad märkused
45 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ametniku või ajutise teenistuja esitatud kahju hüvitamise nõude raames eeldab liidu vastutus teatud hulga tingimuste täitmist, milleks on institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, tegeliku kahju tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu väidetava käitumise ja väidetavalt tekkinud kahju vahel (vt 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Petrilli, T‑143/09 P, EU:T:2010:531, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Tegemist on kolme kumulatiivse tingimusega, mis tähendab, et liidu vastutust ei teki, kui üks neist ei ole täidetud (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus UP vs. komisjon, T‑706/17, ei avaldata, EU:T:2018:924, punkt 72).
46 Siinkohal tuleb täpsustada, et ELTL artikli 270 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel avaliku teenistuse valdkonnas toimuv kohtuvaidlus, sealhulgas kohtuvaidlus, milles nõutakse ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamist, järgib spetsiifilisi erinorme võrreldes nendega, mis tulenevad liidu lepinguvälist vastutust reguleerivatest üldpõhimõtetest vastavalt ELTL artiklile 268 ja ELTL artikli 340 teisele lõigule. Eelkõige personalieeskirjadest tuleneb, et erinevalt mis tahes muust üksikisikust on liidu ametnik või teenistuja seotud institutsiooni või asutusega, olles viimasest sõltuvuses töösuhte kaudu, mis hõlmab spetsiifilist vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis väljendub institutsiooni kohustuses hoolitseda asjaomase isiku eest. Selle tasakaalu eesmärk on eeskätt kaitsta institutsioonide ja nende teenistujate vahelist usaldussuhet, mis on vajalik selleks, et tagada kodanike jaoks avalikes huvides neile institutsioonidele antud ülesannete nõuetekohane täitmine. Sellest tuleneb, et tegutsedes tööandjana, kannab liit suuremat vastutust, mis väljendub kohustuses hüvitada tööandjana tegutsedes oma töötajale õigusvastase tegevusega tekitatud mis tahes kahju (vt 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Petrilli, T‑143/09 P, EU:T:2010:531, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Käesoleval juhul leiab hageja, et need kolm tingimust, mis on kohtupraktika kohaselt liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks nõutavad, on täidetud. Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb uurida tingimust, mis puudutab OLAFile ja komisjonile ette heidetava tegevuse õigusvastasust, seejärel tingimust, mis puudutab kahju ning viimaks tingimust, mis puudutab põhjuslikku seost kahe eelnimetatu vahel.
OLAFi ja komisjoni tegevuse õigusvastasus
48 Hageja leiab, et vigu tegid nii OLAF kui komisjon. Seejuures väidab ta, et nad eirasid hea halduse põhimõtet, hoolitsemiskohustust ning harta ja otsusega 1999/396 tagatud kaitseõigusi.
49 Esiteks väidab hageja, et OLAF rikkus tema kaitseõigusi ning otsuse 1999/396 artiklit 4. Kõigepealt osutab ta asjaolule, et Üldkohus leidis sama Eurostati juhtumit puudutanud 8. juulil 2008. aasta kohtuotsuses Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 124), et 19. märtsi 2003. aasta teatis, mille OLAF Prantsuse õigusasutustele edastas, puudutas sisejuurdlust. Hageja leiab seejuures, et kuna see teatis puudutas tema suhtes alustatud sisejuurdlust, oleks enne selle edastamist tulnud hagejat teavitada ning ta teda puudutavate faktiliste asjaolude suhtes ära kuulata vastavalt otsuse 1999/396 artiklile 4, nagu on leidnud kohtuotsuses Franchet ja Byk vs. komisjon ka Üldkohus. Ta väidab samuti, et OLAF rikkus piisavalt selgelt OLAFi sisejuurdlusi reguleerivate normide kohaselt isikutele õigusi andvat õigusnormi seeläbi, et ei lükanud komisjoni peasekretäri nõusolekul edasi kohustust kutsuda hageja oma seisukohti esitama, kui see administratsioon leidis, et juurdluse materjale ei saa hagejale edastada.
50 Teiseks leiab hageja, et komisjon on eiranud määrusega nr 1073/1999 kehtestatud distsiplinaarmenetluse norme, osaledes Prantsuse kohtumenetlustes tsiviilhagejana ilma, et OLAFi sisejuurdlus oleks olnud lõppenud.
51 Kolmandaks on hageja seisukohal, et komisjon on rikkunud õigust heale haldusele ning hoolitsemiskohustust, pikendades hageja suhtes käimas olnud kohtumenetlusi kuni Cour de cassationini (Prantsusmaa kassatsioonikohus), esitamata seejuures piisavaid tõendeid.
52 Komisjon leiab, et ta ei ole teinud selliseid vigu, millega kaasneks vastutus, ning palub käesoleva väite tagasi lükata.
OLAFi tegevuse õigusvastasus
53 Hageja leiab, et enne seda, kui OLAF edastas 19. märtsi 2003. aasta teatise Prantsuse õigusasutustele, oleks tulnud hagejat teavitada ning ta teda puudutavate asjaolude suhtes ära kuulata. Seda väites tugineb hageja 8. juuli 2008. aasta kohtuotsusele Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257), kus Üldkohus käsitas seda OLAFi juurdlust sisejuurdlusena ning leidis, et otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu kohaselt rikkus OLAF, jättes täitmata tal lasuva teavitamiskohustuse, piisavalt selgelt isikutele õigusi andvat õigusnormi.
54 Komisjon väidab, et hageja ei olnud kummaski kahest otsuse 1999/396 artiklis 4 nimetatud olukorrast, pidades silmas, et OLAFi poolt Prantsuse õigusasutustele saadetud 19. märtsi 2003. aasta teatises sisalduvas teabes ei seatud kahtluse alla isiklikult kaebajat ega osutatud nimeliselt talle.
55 Kõigepealt olgu märgitud, et otsuse 1999/396 artikli 4 kohaselt on ametnike, keda menetlus puudutab, teavitamine ette nähtud ainult sisejuurdluste raames. Siinkohal tuleb tõdeda, et nagu Üldkohus 8. juulil 2008. aasta kohtuotsuse Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257) punktis 124 leidis, puudutas Prantsuse õigusasutustele Datashopi–Planistati toimiku edastamine 19. märtsil 2003 sisejuurdlust. Seetõttu on see säte kohaldatav ka käesoleval juhul.
56 Otsuse 1999/396 artikli 4 esimesest lõigust tuleneb, et kui see juurdlust ei kahjusta, tuleb huvitatud ametnikule kiiresti teatada võimalusest, et juurdlus teda isiklikult puudutab, ning mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt komisjoni ametnikule osutavat järeldust ilma, et huvitatud poolele oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta.
57 Nende sätete eiramine, millega on määratletud tingimused, mille puhul asjaomase ametniku kaitseõiguste järgimine on ühitatav igale sellist laadi juurdlusele omase konfidentsiaalsusnõudega, kujutab endast olulist menetlusnõuete rikkumist uurimismenetluses (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 129).
58 Otsuse 1999/396 artikkel 4 ei käsitle siiski sõnaselgelt informatsiooni edastamist liikmesriigi õigusasutustele ega näe seega ette kohustust teavitada asjaomast ametnikku enne informatsiooni edastamist. Nimelt võib (välisjuurdluste puhul) või peab (sisejuurdluste puhul) OLAF määruse nr 1073/1999 artikli 10 kohaselt informatsiooni liikmesriigi õigusasutustele edastama. Selline informatsiooni edastamine võib seega eelneda „pärast juurdluse lõppemist [järelduste tegemisele]“, kuna need järeldused sisalduvad tavaliselt juurdluse aruandes (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 130).
59 Tuleb aga tõdeda, et 8. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 132) leidis Üldkohus, et liikmesriigi õigusasutustele informatsiooni edastamise hetkel ei olnud veel koostatud aruannet määruse nr 1073/1999 artikli 9 tähenduses, mille OLAF oleks edastanud komisjonile ning milles selle kohtuasja hagejad oleksid isiklikult kahtluse alla seatud. Üldkohus märkis siiski, et Prantsuse õigusasutustele edastatud 19. märtsi 2003. aasta teatis sisaldas „nimeliselt [Yves Franchet’le ja Daniel Bykile] osutavat järeldust“ ning et enne Datashopi–Planistati toimiku edastamist Prantsuse õigusasutustele oleks tulnud neid otsuse 1999/396 artikli 4 alusel teavitada ning nad ära kuulata kõigi nendega seotud asjaolude suhtes (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 145).
60 Kohtuasjas Franchet ja Byk vs. komisjon leidis Üldkohus, et vaatamata otsuse 1999/396 artiklis 4 sätestatud erandile, mis puudutab juhtumeid, mil juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus ning mille kohaselt võib ametniku oma seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmist komisjoni peasekretäri nõusolekul edasi lükata, ei olnud selle erandi kohaldamise tingimused täidetud ning seetõttu rikkus OLAF, jättes täitmata tal lasuva teavitamiskohustuse, piisavalt selgelt isikutele õigusi andvat õigusnormi.
61 Käesoleval juhul väidab komisjon, et viidatud kohtupraktika ei pruugi hageja suhtes kohalduda, arvestades, et teabes, mis sisaldus 19. märtsi 2003. aasta teatises, mille OLAF liikmesriigi asutustele saatis, ei seatud kahtluse alla isiklikult hagejat ega osutatud talle nimeliselt.
62 Siinkohal olgu märgitud, et otsuse 1999/396 artikli 4 esimeses lõigus on huvitatud isiku teavitamise kord kehtestatud järgmiselt:
„Kui kahtluse alla satub komisjoni liige, ametnik või teenistuja, teatatakse huvitatud poolele kiiresti, kui see ei kahjusta juurdlust. Mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt komisjoni liikmele, ametnikule või teenistujale osutavat järeldust, ilma et huvitatud poolele oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta.“
63 Vastavalt harta artikli 41 lõike 2 punktile a tuleb seda sätet aga tõlgendada nii, et sellega on esiteks kehtestatud üldine kohustus teavitada huvitatud isikut kogu juurdluse kestel, kui ilmneb võimalus, et ta „satub kahtluse alla“, välja arvatud juhul, kui teavitamine kahjustaks juurdlust. Teiseks muutub see teavitamiskohustus veelgi olulisemaks („[igal] juhul“), kui tegemist on „ametnikule […] nimeliselt osutava järeldusega“. Sellisel juhul peab asjaomane isik saama esitada oma seisukoha kõigi temaga seotud asjaolude kohta enne, kui OLAF teeb juurdluse pinnalt nimeliselt talle osutavad järeldused.
64 Seega tuleb uurida, kas Prantsuse õigusasutustele 19. märtsi 2003. aasta teatises edastatud teabest tulenevalt „satub [hageja] kahtluse alla“ või kas seda teavet saab käsitada hagejale „nimeliselt osutava järeldusena“ otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu tähenduses.
65 Esmalt tuleb märkida, et hageja palus Üldkohtul nõuda OLAFilt välja 19. märtsi 2003. aasta teatise „täielik ja terviklik“ versioon, mis esitati toimikusse kohtuasjas Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257. Isegi kui lugeda, et sisuliselt palub hageja selle taotlusega Üldkohtult komisjoni suhtes menetlust korraldava meetme võtmist, siis tuleb tõdeda, et käesolevas kohtuasjas lisas komisjon selle teatise kostja vastusele (lisa B.2) ning Üldkohus küsis menetlust korraldava meetmega selle teatise lisade nimekirja ja kõnealuseid lisasid.
66 Kõigepealt tuleb esile tuua, et 19. märtsi 2003. aasta teatise saatekirjas märgib OLAFi peadirektor, et Prantsuse õigusasutuste hinnangut oodates „näib OLAF olevat avastanud petturlikud toimingud, mis kahjustasid ühenduse eelarvet ning mis võivad nõuda kriminaalmenetlust“, täpsustades, et „juurdluse käigus ilmnes, et nimetatud toiminguid viisid ellu äriühingu Planistat Europe SA, asukoht Pariis, juhid Euroopa ametnike aktiivsel osavõtul“.
67 Lisaks sellele oli nimetatud kirjale lisatud 19. märtsi 2003. aasta teatise „[j]uurdluse esemeks olevate asjaolude kronoloogili[se] käsitlus[e]“ punktis 2.3 „Juurdluse käigus tuvastatud asjaolud“ märgitud, et Eurostati sisejuurdluse 1999. aasta septembri aruanne, mis puudutab Brüsselis, Luxembourgis ja Madridis asuvaid datashop’e ning mille alusel algatati OLAFi juurdlus, „tõi esile mitmed eeskirjade rikkumised nende kolme datashop’i haldamisel aastatel 1996–1999. aasta lõpp“ ning et „selles asjas läks oluline osa nende kolme datashop’i poolt deklareeritud käibest (50–55%) musta kassasse, mille kasutamine oli seatud sõltuvusse [Eurostati] ametniku nõusolekust“.
68 Ka oli seal märgitud, et „musta kassat [oli] samuti kasutat[ud] teatud Eurostati ametnike, sh D. Byki poolt restoranidele, hotellidele ning reisidele […] tehtud kulutuste katmiseks“.
69 Järgnevalt oli asjaomaste süütegude kirjeldamise raames punktis 3.1 „Usalduse kuritarvitamine“ märgitud:
„Teatud ühenduse ametnike poolt sellise ettevõtjate võrgustiku loomine, mille üks eesmärke on varjata komisjoni eest üht osa tulust, mis saadakse ühenduse statistikaalaste teenuste või toodete müügist, võib kujutada endast „rahaliste vahendite, väärtasjade või muu vara enda kasuks pööramist“ [Prantsuse] karistusseadustiku (Code penal) artikli 314 1 tähenduses, milles on määratletud usalduse kuritarvitamise süütegu. Süüteokoosseisule vastavad teod panid koos toime ühenduse ametnikud, Planistati kontserni juhtivliikmed ja asjaomaste datashop’ide juhtivliikmed. Ühenduse ametnikud ei saanud olla mitteteadlikud kehtivatest finantseeskirjadest, mille kohaselt nad pidid koguma kõik tulud.
Lisaks sellele kasutasid need samad ühenduse ametnikud kõnealuseid summasid muul eesmärgil, kui ühenduse huvides, kuivõrd seda raha kasutati ilmselt selliste kulude katmiseks, mis ei olnud ette nähtud äriühingu Planistat Europe SA ja komisjoni vahelises lepingus, või nende ametnike isiklike kulude katmiseks. Pettuse toimepanemise tahe ilmneb sellisest kasutamisest muul eesmärgil, kui ühenduse huvides.“
70 Viimaks oli punktis 3.3. „Kuritegelik ühendus“ märgitud:
„Karistusseadustiku artikli 450 1 kohaselt „[k]ujutab endast kuritegelikku ühendust mis tahes ühendus või kokkulepe, mis on algatatud ühe või mitme raske kuriteo või ühe või mitme vähemalt viieaastase vangistusega karistatava kuriteo ettevalmistamise eesmärgil, mis seisneb ühe või mitme materiaalse toimingu tegemises. […]“
Hiljem tuleb lahendada küsimus sellest, kas selle süüteo koosseis on käesoleva toimikuga seoses täidetud, kuivõrd ühenduse vahendite omastamiseks oli vaja ühendust ametnike, Planistati juhtivliikmete ning datashop’ide juhtivliikmete vahel, kes panid toime usalduse kuritarvitamise.
[…]“.
71 Siinkohal tuleb märkida, et lisaks juba 8. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257) tuvastatud asjaolule, et 19. märtsi 2003. aasta teatis sisaldab Y. Franchet’le ja D. Bykile „nimeliselt osutavaid järeldusi“, tuleneb sellest teatisest selgelt, et ka teised „ühenduse ametnikud“, sealhulgas hageja, satuvad kahtluse alla otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu tähenduses. Tuleb märkida, et pidades silmas selles teatises sisalduvaid väiteid, mis puudutavad „ühenduse ametnikke“, ning võttes arvesse asjaolu, et hageja oli informaatika, väljaannete ja välissuhete direktoraadi direktor ning selles teatises nimeliselt osutatud D. Byki ülemus, oli hageja isiklik kahtluse alla sattumine enam kui tõenäoline, mistõttu oleks OLAF pidanud viimast vähemalt kiiresti teavitama. Seda seisukohta kinnitab asjaolu, et pärast seda, kui OLAFi direktor oli 19. märtsi 2003. aasta teatise Prantsuse õigusasutustele edastanud, alustas Pariisi esimese astme kohtu juures töötav vabariigi prokurör 4. aprillil 2003 hageja ja teiste ametnike suhtes kriminaalmenetlust süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja usalduse kuritarvitamisest osavõtu tunnustel, ning pärast selle teabe edastamist pidasid Prantsuse õigusasutused hageja kinni ja alustasid tema suhtes uurimist ilma, et teda oleks eelnevalt teavitatud või ära kuulatud.
72 Komisjon väidab selle kohta, et nimetades üksnes Eurostatis töötavaid „ühenduse ametnikke“, jäi OLAFi aruanne konkreetselt kahtluse alla sattunud isikute osas väga ebamääraseks ning üht või teist neist ametnikest isiklikult tuvastada ei olnud võimalik. Komisjoni hinnangul jättis OLAF Prantsuse kohtule selle teabe pinnalt astutavate sammude valikul suure kaalutlusõiguse ning seda nii uurimise eseme kui subjektide osas.
73 Tuleb märkida, et vastupidi komisjoni seisukohale oli OLAFi aruanne nii teabe eseme kui uurimise alla sattunud isikute isikusamasuse osas selge ega jätnud Prantsuse kohtule kaebaja puutumuse osas suurt kaalutlusruumi.
74 Mis puudutab teabe eset, siis oli see teave piisavalt üksikasjalik, nagu tuleneb aruande pealkirjast „Kuriteona kvalifitseeruda võivaid tegusid puudutavatest asjaoludest teatamine“ ning aruande punkti 2 „Juurdluse esemeks olevate asjaolude kulg“ sisust.
75 Hageja seotuse osas tuleb esiteks tõdeda, et aruandes on esile toodud, et otseselt olid kahtluse all Eurostati direktor ja hageja ülemus Y. Franchet ning ühe hagejale alluva üksuse juht D. Byk. Kuna hageja paiknes hierarhias Y. Franchet ja D. Byki vahel, siis kuigi teda selles aruandes nimeliselt ei nimetatud, ajendas see igal juhul Prantsuse õiguskaitseasutusi kahtlustama, et hageja on seal kirjeldatud asjaoludega seotud. Seda seisukohta kinnitab ka kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, milles tuuakse esile hageja ja D. Byki vahelist teenistuslikku vahekorda. Nimelt on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitud, et D. Byk „töötas alates 1994. aastast [hageja] alluvuses“ ning et hageja oli „D. Byki otsene ülemus“ (leheküljed 13 ja 21).
76 Teiseks nähtub 19. märtsi 2003. aasta teatises kajastatud süütegudele viitavatest asjaoludest, et hageja oli oma ülesannete ja ametiseisundi tõttu Eurostatis kahtluse all, ning seda toetab kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. 19. märtsi 2003. aasta teatise punkti 2.3 „Juurdluse käigus tuvastatud asjaolud“ lõikes 4 on märgitud, et „selles asjas läks oluline osa nende kolme datashop’i poolt deklareeritud käibest (50–55%) musta kassasse, mille kasutamine oli seatud sõltuvusse [Eurostati] ametniku nõusolekust“. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse leheküljelt 9 nähtub aga, et „MESSAGERIES DU LIVRE kommertsdirektor küsis esitatud arvete välja maksmiseks luba Eurostatilt, keda esindasid hr […] või hr DE ESTEBAN“. Tuleb märkida, et nagu kohtuasja toimikust nähtub, said sellise loa anda ainult viis isikut, kellest ühele on teatises nimeliselt osutatud ja teine on hageja. Lisaks on kriminaalmenetluse lõpetamise määruse leheküljel 15 selgitatud, et „rahareservi vahendite kasutamine toimus kuni 1998. aastani […], D. Byki juhiks olnud [hageja] kontrolli all“. Seetõttu ei saanud OLAFi saadetud teatises kirjeldatud tegudega tõttu kahtluse alla sattunud isikute isikusamasuse osas jääda mingisugust kahtlust. Samale seisukohale tuleb asuda ka väidete osas, mille kohaselt „teatud ühenduse ametnikud lõid sellise ettevõtjate võrgustiku, mille üks eesmärke on varjata komisjoni eest üht osa tulust“ ning „kasutasid need samad ühenduse ametnikud kõnealuseid summasid“ (19. märtsi 2013. aasta teatise lk 7, punkt 3.1. „Usalduse kuritarvitamine“). Oma kohustuste tõttu Eurostatis tegutsesid seal kirjeldatud kahtluse alla sattunud isikud ettevõtjatena, kellel oli samuti nende ülesannetest tulenevalt võimalik kõnealuseid summasid kasutada. Seetõttu tuleneb 19. märtsi 2013. aasta teatises kirjeldatud asjaoludest selgelt, et kahtluse alla oli sattunud hageja, kes oli informaatika, väljaannete ja välissuhete direktoraadi direktor ning D. Byki otsene ülemus.
77 Neil asjaoludel tuleb niisiis märkida, et võttes arvesse ülesandeid, mida hageja asjaolude asetleidmise ajal täitis, oleks teda OLAFi poolt 19. märtsi 2003. aasta teatises Prantsuse õigusasutustele edastatud teabe kohaselt tulnud käsitada isikuna, kellele on OLAFi järeldustes nimeliselt osutatud.
78 Mis puudutab uurimise huvides täieliku salajasuse säilitamisega seotud erandit, mis on sätestatud otsuse 1999/396 artikli 4 teises lõigus, siis 8. juuli 2008. aasta kohtuotsuse Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257) punktides 148 ja 149 on tõdetud, et hoolimata asjaolust, et OLAFi peadirektor oli 3. aprilli 2003. aasta teatises sedastanud, et „Eurostati ja Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talituse ametnikud olid asjaga seotud, et see osa oli edastatud Prantsuse õigusasutustele ning et ametnike teavitamist pidi edasi lükkama vastavalt otsuse 1999/396 artiklile 4, sest juurdluse huvides oli vajalik täielik salajasus“, kinnitas komisjon vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et komisjoni peasekretäril ei avanenud võimalust nõusoleku andmiseks, et lükata edasi kohustuse täitmist, kutsuda Y. Franchet ja D. Byk oma seisukohti esitama.
79 Käesoleval juhul tuleb sedastada, et komisjon on vastuseks menetlust korraldavate meetmete raames esitatud Üldkohtu kirjalikule küsimusele kinnitanud, et komisjoni peasekretär hageja osas ühtki sammu ei astunud, kuna viimasele ei olnud OLAFi järeldustes nimeliselt osutatud ning seetõttu ei kuulunud tema juhtum otsuse 1999/396 artikli 4 kohaldamisalasse. Seega ei olnud OLAFil ei kohustust anda talle võimalus oma seisukohtade esitamiseks ega ka võimalust hageja ära kuulamist edasi lükata. Tuleb märkida, et nagu ka eespool punktist 77 tuleneb, oleks 19. märtsi 2003. aasta teatises sisaldunud ja OLAFi poolt Prantsuse õigusasutustele edastatud teavet silmas pidades tulnud hagejat otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu teise lause tähenduses käsitada isikuna, kellele OLAFi järeldustes nimeliselt osutatakse.
80 Teiseks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kohustus taotleda ning saada komisjoni peasekretäri nõusolek pelgalt formaalne nõue, mille võib vajaduse korral täita ka hiljem. Nimelt kaotaks sellise nõusoleku saamise nõue nii oma sisu, mis seisneb selle tagamises, et järgitakse asjaomaste ametnike kaitseõigusi, et nende teavitamist lükatakse edasi vaid tõepoolest eriliste juhtumite korral ning et juhtumi erilisuse hindamine ei ole üksnes OLAFi pädevuses, vaid seda hindab ka komisjoni peasekretär (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 151).
81 Seetõttu ei olnud kaebaja suhtes, kellele 19. märtsi 2013. aasta teatises kaudselt, ent kahtluseta osutati, otsuse 1999/396 artikli 4 teises lõigus sätestatud kõnealuse ärakuulamise edasilükkamist võimaldava erandi kohaldamise tingimused täidetud.
82 Neil asjaoludel rikkus OLAF Prantsuse õigusasutustele Datashopi–Planistati toimiku edastamisel otsuse 1999/396 artiklit 4 ning hageja kaitseõigusi.
83 Igal juhul, isegi kui asuda seisukohale, et hagejat ei oleks saanud käsitada otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu teise lause tähenduses isikuna, kellele on OLAFi järeldustes nimeliselt osutatud, tuleb asuda seisukohale, et kõigest eeltoodust tulenevalt oleks tulnud hagejat vastavalt nimetatud artikli esimese lõigu esimesele lausele käsitada vähemalt isikuna, kes kõnealuse juhtumi aluseks olevate asjaolude tõttu isiklikult kahtluse alla satub ning sellest tulenevalt teda kiiresti teavitada, kui ei olnud põhjust asuda seisukohale, et see võiks juurdlust kahjustada.
84 Siinkohal tuleb sedastada, et toimikust ei nähtu ühtki põhjust, mis õigustaks seda, miks OLAF jättis hageja teavitamata. Vastupidi, kostja vastusele lisatud 21. mail 2003 toimunud komisjoni 1613. nõupidamise protokolli kohaselt oli komisjon täheldanud, et „OLAF kavatseb oma käimasolevaid menetlusi kiirendada ning eelkõige tagada ärakuulamisõiguse ametnikele, keda peab kahtluse alla sattunuks“. Sellest nähtub, et mingisugust ülekaalukat vajadust kõnealuse juurdluse täieliku salajasuse tagamise järele selles etapis ei olnud ilmnenud. Pealegi ei näi ükski toimikus olev dokument tõendavat, et hageja oleks saanud juurdlust kahjustada, kui teda oleks tema kahtluse alla sattumisest teavitatud.
85 Niisiis tuleb sedastada, et OLAF rikkus hageja teavitamise kohustust, mis tal vastavalt otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu esimesele lausele oli.
86 Küsimust, millises ulatuses sai tuvastatud õigusvastase tegevuse tõttu hagejale kahju tekkida, käsitletakse edaspidi punktides 122 jj.
Komisjoni tegevuse õigusvastasus
87 Hagejal on kaks etteheidet. Esiteks leiab ta, et komisjon rikkus määruse nr 1073/1999 norme, esitades Prantsusmaa kohtutele tsiviilhagi enne OLAFi juurdluse lõppemist.
88 Teiseks väidab hageja, et komisjon rikkus õigust heale haldusele ja hageja suhtes hoolitsemiskohustust, pikendades korduvalt kriminaalmenetlust kuni Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) poole pöördumiseni välja, esitamata hageja kohta piisavalt tõendeid.
– Etteheide, mis puudutab komisjoni poolt määruse nr 1073/1999 normide rikkumist seeläbi, et ta esitas Prantsusmaa kohtutele tsiviilhagi enne OLAFi juurdluse lõpetamist
89 Komisjon leiab, et kõnealune etteheide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna hageja esitas selle esimest korda Üldkohtule esitatud hagiavalduses, olemata seda varem kohtueelses menetluses maininud.
90 Olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab personalieeskirjade artikli 91 lõikes 2 nimetatud kaebuse ja hagi vastavuse põhimõte, et liidu kohtule esitatud väited, mis on otseselt suunatud huve kahjustatud akti vastu, oleksid esitatud juba kohtueelses menetluses – et ametisse nimetav asutus võiks piisavalt täpselt mõista, mida asjaomane isik vaidlustatud otsuses kritiseerib –, vastasel korral on see väide vastuvõetamatu. Seda põhimõtet õigustab kohtueelse menetluse enda eesmärk, milleks on teha võimalikuks ametnike ja administratsiooni vahel tekkinud erimeelsuste lahendamine kompromissiga (vt 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Gyarmathy vs. Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, F‑97/13, EU:F:2015:7, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 Seega võivad ametnike hagides liidu kohtule esitatavad nõuded sisaldada ainult vaidluspunkte, mis tuginevad kaebuses esitatud nõuetega samale alusele, kuigi tuleb täpsustada, et neid vaidluspunkte võib liidu kohtus edasi arendada väidete ja argumentidega, mida tingimata kaebuses ei esitatud, kuid mis on sellega vahetult seotud (vt 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Gyarmathy vs. Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, F‑97/13, EU:F:2015:7, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
92 Viimaks on oluline rõhutada, et kuna kohtueelne menetlus on esiteks mitteametlik ja selle jooksul tegutsevad asjaomased isikud tavaliselt ilma advokaadi abita, siis ei tohi administratsioon tõlgendada kaebusi kitsendavalt, vaid, vastupidi, peab neid analüüsima avatud meelel. Lisaks ei ole personalieeskirjade artikli 91 eesmärk siduda rangelt ja lõplikult võimalikku kohtumenetlust, kui kohtule esitatud hagi ei muuda ei kaebuse alust ega eset. Samavõrd tõsi on ka see, et selleks, et personalieeskirjade artikli 91 lõikes 2 ette nähtud kohtueelne menetlus teeniks oma eesmärki, on vaja, et ametisse nimetaval asutusel oleks võimalus piisavalt täpselt mõista, mida asjaomane isik vaidlustatud otsuses kritiseerib (vt 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus, Gyarmathy vs. Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, F‑97/13, EU:F:2015:7, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Käesoleval juhul tuleb sedastada, et kaebaja väitis nii kahju hüvitamise taotluses kui kaebuses, et OLAFi ja komisjoni õigusvastane tegevus seisnes selles, et hagejat ei kuulatud ära ega teavitatud enne, kui OLAF toimiku Prantsuse õigusasutustele edastas, ning selles, et komisjon nõudis Prantsuse kohtutes ilma uusi tõendeid esitamata hageja suhtes menetluse jätkamist pärast seda, kui kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega oli tuvastatud, et ta ei ole süüdi. Niisiis koondusid hageja õiguslikud argumendid kogu kohtueelse menetluse vältel kahte ossa, ent Üldkohtule esitatud hagis sõnastas ta kolm etteheidet. Tuleb aga märkida, et ametisse nimetavale asutusele 22. detsembril 2016 esitatud kahju hüvitamise taotluse selle etteheite raames, mis puudutas komisjoni õigusvastast tegevust kriminaalmenetluse jätkamisel pärast kaebaja süütuse tuvastamist, vaidlustas hageja ka asjaolu, et „komisjon esitas tsiviilhagi ilma, et tal sellist kohustust olnud oleks“ (hagiavalduse lisa A 11, lk 6, teine lõik, punkt 14). Pealegi kordas hageja ametisse nimetava asutuse tehtud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale 1. augustil 2017 esitatud kaebuses, et „sellest 25. septembril 2003 lõpetatud juurdlusest lähtudes tegi eeluurimiskohtunik […] isikutele, kelle suhtes oli kriminaalmenetlust alustatud, teatavaks selle kohtumääruse (lisa A 13, lk 5)“. Lisaks väidab hageja kaebuses, et „Euroopa Komisjon käitus [tema suhtes] läbiviidavas kriminaalmenetluses lausa kangekaelselt“ (lisa A 13, lk 6).
94 Eeltoodust tuleneb, et kuigi teise etteheite argumente, millega hageja vaidlustab selle, et komisjon esitas Prantsuse kohtule tsiviilhagi enne OLAFi juurdluse lõppemist, ei esitatud kaebuses eraldiseisva etteheitena, on need argumendid ajendatud samadest asjaoludest, millel põhinevad väited on esitatud kaebuses ja mida on esitatud kogu kohtueelse menetluse kestel. Liiati on need argumendid tihedalt seotud etteheitega, mis puudutab komisjoni tegevuse õigusvastasust seoses osalemisega kaebaja suhtes toimunud kohtumenetluses ja mis seisnes esiteks tsiviilhagi esitamises ja teiseks hageja vastu menetluse jätkamises ilma hageja vastu piisavate tõendite olemasoluta. Niisiis tuleb asuda seisukohale, et see etteheide on eespool punktis 91 viidatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetav.
95 Niisiis tuleb hinnata, kas komisjon rikkus määruse nr 1073/1999 norme, kui esitas Prantsuse kohtule tsiviilhagi enne OLAFi juurdluse lõppemist.
96 Komisjon väidab sellega seoses, et ta esitas Prantsuse kohtule kaebuse ja tsiviilhagi pärast seda, kui oli saanud Pariisi prokuratuuri prokurörilt teada, et vastavalt Prantsuse kriminaalmenetluse seadustiku artikli 113-8 sätetele peab komisjon esitama Pariisi prokuratuurile kaebuse selleks, et rahaline nõue ei piirduks süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise nende episoodidega, mis on ainult Prantsusmaal toime pandud, ning et ta saaks nõuda ka kogu Luxembourgis ja Brüsselis talle tekitatud kahju hüvitamist (vt lisa B.11).
97 Määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõikes 4 on sisejuurdluste kohta sätestatud järgmist:
„Sisejuurdluse kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid saadetakse asjaomasele institutsioonile või asutusele. Institutsioon või asutus võtab sisejuurdluse tulemustest tingitud meetmed, eelkõige distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed, ning teatab sellest [OLAFi] direktorile tähtaja jooksul, mille direktor on oma aruande resolutsioonis määranud.“
98 Mis puudutab distsiplinaarmenetlusi, siis leidis Üldkohus kohtuasjas Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 351), et komisjon rikkus distsiplinaarmenetlust reguleerivaid eeskirju, alustades Y. Franchet’ ja D. Byki suhtes distsiplinaarmenetlust enne OLAFi juurdluste lõppemist. Lisaks märkis Üldkohus, et nende eeskirjade eesmärk on eeskätt asjaomase ametniku kaitsmine selle tagamisega, et ametisse nimetava asutuse käsutuses on enne distsiplinaarmenetluse algatamist täpsed ja asjakohased andmed – eeskätt ametniku kaitseks –, mis on tuvastatud ulatuslikke uurimismeetmeid käsutava OLAFi juurdluse raames. Sel põhjusel kujutavad eespool viidatud distsiplinaarmenetlust reguleerivad eeskirjad endast üksikisikutele õigusi andvaid õigusnorme.
99 Lisaks sellele on personalieeskirja distsiplinaarmenetlusi puudutava IX lisa artiklis 25 sätestatud, et „kui ametnikule esitatakse samade tegude eest süüdistus, tehakse lõplik otsus pärast seda, kui asja arutav kohus on teinud oma lõpliku otsuse“.
100 Käesolevas kohtuasjas aga ei vaidlusta hageja mitte seda, et tema suhtes algatati distsiplinaarmenetlus, vaid seda, et komisjon pöördus tema vastu kohtusse enne kui OLAFi juurdlus oli lõppenud. Kuigi on tõsi, et ei ole sõnaselget normi, mis keelaks komisjonil enne OLAFi juurdluse lõpparuande koostamist esitada ametniku suhtes kuriteoteadet või tsiviilhagi, on samavõrd tõsi, et liikmesriikides toimuva süüteomenetluse suhtes võib analoogia alusel kohaldada eespool esitatud põhjendusi seoses distsiplinaarmenetlusega, mis oleks kooskõlas määruse 1073/1999 mõtte ja sõnastusega.
101 Määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõigetes 2 ja 4 on nimelt sätestatud esiteks, et „[…] koostatud aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik“ ning teiseks, et „[i]nstitutsioon või asutus võtab sisejuurdluse tulemustest tingitud meetmed, eelkõige distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed“.
102 Vastavalt neile sätetele peab asjaomane institutsioon, kui OLAF on läbi viinud juurdluse määruse nr 1073/1999 tähenduses, võtma juurdluse aruandes nimetatud õiguskaitsemeetmed, kuivõrd see aruanne on kõnealuses menetluses vajalikuks tõendiks.
103 Lisaks sellele on komisjon oma 21. mai 2003 nõupidamisel (vt 21. mail 2003 toimunud komisjoni 1613. nõupidamise protokoll, lk 16 ja 17) Eurostati juhtumile viidates rõhutanud „vajadust järgida süütuse presumptsiooni“ ja asjaolu, et „tema käsutuses olev teave ei võimalda selles etapis asjaomaste ametnike kohta järeldusi teha“. Sellele vaatamata nähtub samast protokollist, et komisjon otsustas „esitada OLAFi poolt tuvastatu järelmina tsiviilhagi vabariigi prokuröri poolt Pariisi esimese astme kohtus algatatud menetluses“. Selleks „pani ta eelarve peadirektoraadile kohustuse analüüsida Eurostati koostatud auditite põhjal finantseeskirjade järgimisega seoses võetud järelmeetmeid“. Lisaks sellele, nagu eespool punktis 84 märgitud, „täheldas [komisjon], et OLAF kavatseb oma käimasolevaid menetlusi kiirendada ning eelkõige tagada ärakuulamisõiguse ametnikele, keda peab kahtluse alla sattunuks“. Komisjon märgib ka, et OLAFi peadirektor ootab selle töö tulemusi 2003. aasta juuni lõpuks. Viimaks „paneb [komisjon] peasekretärile kohustuse koordineerida selle menetluse eri aspekte ning teha ettepanek vajalike sisemiste meetmete võtmiseks ja menetluste alustamiseks“.
104 Nimetatud protokollist nähtub, et komisjon mõistis sel kuupäeval ehk 21. mail 2003 vajadust tagada kõnealuses asjas süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine, pidades silmas, et tema käsutuses olev teave ei võimaldanud teha järeldusi nimeliselt osutatud ametnike, veel vähem aga kahtluse alla sattunud ametnike, sealhulgas hageja, süü kohta. Lisaks otsustas komisjon esitada tsiviilhagi ning tegi eelarve peadirektoraadile kohustuseks analüüsida Eurostati aruannete järelmeetmeid ning juhtis tähelepanu asjaolule, et OLAFil oli kavatsus oma uurimisi kiirendada ning esitada juurdluste tulemused 2003. aasta juuni lõpuks. Selleks tegi komisjon peasekretärile kohustuseks koordineerida seda teabevahetust ning teha ettepanekud vajalike sisemiste meetmete võtmiseks ja menetluste alustamiseks.
105 Kohtuasja toimikust nähtub aga, et 10. juulil 2003 esitas komisjon X-i suhtes kuriteoteate ja tsiviilhagi ilma, et OLAFi juurdlus oleks lõpule jõudnud ning ilma, et tal oleks olnud muid tõendeid peale nende, mille OLAF oli esitanud 19. märtsil 2003 saadetud aruandes (vt lisa B3, Komisjoni otsus esitada X-i suhtes kuriteoteade, punkt 14).
106 OLAFi juurdlus lõppes 25. septembril 2003 ning seejärel esitati lõpparuanne ja selle lisad Prantsuse õigusasutustele (vt lisa B4, OLAFi lõpparuanne 295/09/2003). Tuleb märkida, et lõpparuandes kinnitas OLAF, et „pärast seda, kui OLAF oli komisjoni õigusteenistusele esitanud 22. aprilli 2003. aasta üksikasjaliku aruande, volitas Euroopa Komisjon õigusteenistust kaebuse esitamiseks seoses tekkinud kahjuga“. Tuleb siiski märkida, et kõnealune 22. aprilli 2003. aasta üksikasjalik aruanne (vt lisa B11, Teatis komisjoni õigusteenistusele) ei sisalda teavet, viiteid või tõendeid süütegudega seotud asjaolude ja kahtluse alla sattunud ametnike kohta. Selles kirjas tuletab OLAFi peadirektor üksnes meelde 19. märtsi 2003. aasta teatise saatmist Prantsuse asutustele ning toob esile, et Prantsuse kohtult on temani jõudnud teave, mille kohaselt peab ta vastavalt Prantsuse kriminaalmenetluse seadustiku artikli 113-8 sätetele vajalikuks, et komisjon esitaks Pariisi prokuratuurile kaebuse, et rahaline nõue ei piirduks süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise nende episoodidega, mis on ainult Prantsusmaal toime pandud, ning et ta saaks nõuda ka kogu Luxembourgis ja Brüsselis talle tekitatud kahju hüvitamist.
107 Lisaks tuleb märkida, et Prantsuse kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 87 on prokuratuuri kriminaalasja kohtueelse uurimise alustamise korral tsiviilhagi esitamise kohta sätestatud, et „tsiviilhagi võib esitada kogu kohtueelse menetluse kestel“. Niisiis oleks komisjon enne tsiviilhagi ja kaebuse esitamist saanud ära oodata OLAFi juurdluse lõppemise. Liiati oli komisjon teadlik, nagu nähtub 21. mai 2003. aasta protokollist, et „OLAF kavatses] oma käimasolevaid menetlusi kiirendada“ ning et „OLAFi peadirektor ootas] selle töö tulemusi 2003. aasta juuni lõpuks“.
108 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et asjasse puutuvate ametnike kaitsmiseks ei oleks komisjon tohtinud enne samu asjaolusid puudutanud OLAFi juurdluse lõppemist Prantsuse kohtule tsiviilhagi ja kuriteoteadet esitada. Nimelt oleks komisjon vaid juhul, kui tal oleksid olnud olemas OLAFi juurdluse järeldused, saanud teha põhjendatud otsuse, võttes arvesse kõiki OLAFi poolt tuvastatud asjaolusid ning võimalik, et ka kõnealuseid ametnikke õigustavaid konkreetseid ja asjasse puutuvaid asjaolusid.
109 Eeltoodud põhjendusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et komisjon rikkus määrust nr 1073/1999 ning konkreetsemalt selle artikli 9 lõiget 4, esitades Prantsuse kohtutele tsiviilhagi ja kuriteoteate enne OLAFi lõpparuande saamist, ilma et tal oleks olnud 19. märtsi 2003. aasta teatise kohaselt kahtluse alla sattunud isikute, sealhulgas hageja vastu piisavaid ja veenvaid õigustavaid tõendeid.
110 Küsimust, millises ulatuses sai selle õigusvastase tegevuse tõttu hagejale kahju tekkida, käsitletakse edaspidi punktides 122 jj.
– Etteheide, mis puudutab hea halduse põhimõtte ja komisjoni hoolitsemiskohustuse rikkumist seoses kohtumenetluste jätkamisega ilma piisavaid tõendeid esitamata
111 Sellega seoses olgu märgitud, et õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning sellega kaasnev kohtulik kontroll on õiguse üldpõhimõtte väljendus, mille aluseks on liikmesriikide ühised põhiseaduslikud tavad ning mis on samuti sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 (15. mai 1986. aasta kohtuotsus Johnston, 222/84, EU:C:1986:206, punktid 17 ja 18, ning 17. juuli 1998. aasta kohtuotsus ITT Promedia vs. komisjon, T‑111/96, EU:T:1998:183, punkt 60) ning harta artiklis 47. Kuna õigus pöörduda kohtusse on põhiõigus ja üldpõhimõte, mis tagab õiguse järgimise, saab asjaolu, et institutsioon esitab kohtule kaebuse, kujutada endast üksnes täiesti erandlike asjaolude korral ametialast eksimust (vt selle kohta 28. septembri 1999. aasta kohtuotsus Frederiksen vs. parlament, T‑48/97, EU:T:1999:175, punkt 97).
112 Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et sõltumata kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) kohtuotsuse põhjendustest ei näi käesoleva asja asjaolud olevat sedavõrd erandlikud, et saaks järeldada, et apellatsioon‑ ja kassatsioonkaebuse esitamise näol oli tegu komisjoni ametialase eksimusega eeltoodud kohtupraktika tähenduses. Liiati tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et komisjon oleks nõnda tegutsedes sellise eksimuse toime pannud.
113 Sellest järeldub, et hagejal ei ole alust nõuda hüvitist varalise kahju, tervise kahjustamisest tekkinud kahju ja mittevaralise kahju eest, mis tekkis sellest, et komisjon vaidlustas aastatel 2013–2016 Prantsuse kriminaalkohtutes kriminaalmenetluse lõpetamise määruse.
114 Mis puudutab hea halduse põhimõtte ja komisjoni hoolitsemiskohustuse rikkumist seoses hageja suhtes toimunud kohtumenetluste pikendamisega, siis tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt väljendab hoolitsemiskohustus personalieeskirjadega kehtestatud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu ametiasutuse ja avalike teenistujate vahel. Eelkõige nõuab see tasakaal seda, et võttes vastu konkreetset ametnikku puudutava otsuse, võtab ametiasutus arvesse kõiki otsust mõjutavaid asjaolusid, arvestades sealjuures nii teenistuse kui ka asjaomase ametniku huvidega. Viimati nimetatud kohustus on administratsioonil ka vastavalt harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõttele (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. Euroopa Investeerimispank, T‑482/16 RENV, EU:T:2017:901, punkt 131 (ei avaldata) ning seal viidatud kohtupraktika).
115 Käesoleval juhul ei pannud komisjon, nagu eespool punktis 112 osutatud, institutsiooni majandushuvide kaitseks Prantsuse kohtutes kuni kassatsioonimenetluseni kriminaalmenetluse lõpetamise määrust vaidlustades toime ametialast eksimust. Samamoodi ei saaks administratsioonil hageja ees lasuv hoolitsemiskohustus panna talle kohustust institutsiooni majandushuve kaitsmata jätta ja seetõttu Prantsuse kohtute otsused vaidlustamata jätta. Seega tuleb see etteheide tagasi lükata.
Väidetava kahju tegelik tekkimine ja põhjusliku seose olemasolu
116 Arvestades käesolevas kohtuasjas esinevat äärmiselt lähedast seost küsimuste vahel, kas hagejale tekitati hüvitatavat kahju ning kas tuvastatud õigusrikkumiste ja väidetava kahju vahel on põhjuslik seos, tuleb neid kahte küsimust uurida koos.
117 Kõigepealt väidab hageja, et talle tekkis tema vastu esitatud rasketest ja põhjendamatutest süüdistustest tingitud maine kahjustamise ja au teotamise tõttu rahaline kahju ning ametiasutuse poolt tema lõputust ja põhjendamatust süüdistamisest tingitud kannatuste tõttu mittevaraline kahju. Hageja hinnangul tekkis see varaline kahju, mittevaraline kahju ja tervise kahjustamisest tekkinud kahju OLAFi läbi viidud juurdlustega seotud normide rikkumisest ning komisjoni põhjendamatust ja ebaproportsionaalsest tegevusest tema suhtes.
118 Varalise kahju osas leiab hageja konkreetsemalt, et komisjoni õigusvastase tegevuse tõttu tekkisid talle suured esindamisega seotud kulud. Seejuures nõuab ta esiteks 39 293,38 eurot Prantsusmaa ja liidu kohtutes kantud advokaadikulude eest ning teiseks 872,74 eurot kohtumenetluste ajal tekkinud sõidukulude eest.
119 Järgnevalt väidab hageja, et tema suhtes uurimise alustamine ning pikalt väldanud kriminaalmenetlus põhjustasid talle mittevaralise kahju. Ta leiab, et tema suhtes kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus OLAFi sisejuurdlus ei olnud lõppenud ning tema süütuse vaidlustamine kuni kassatsioonimenetluseni pärast seda, kui Prantsuse kohus oli leidnud, et ta ei ole süüdi, ning ilma piisavalt täpse ja asjakohase teabeta, kahjustasid tema au ja ametialast mainet. Tema hinnangul võisid tema endised kolleegid ja lähikondsed tema suhtes käimas olnud menetluse tõttu arvata, et ta on seotud finantsskandaaliga. Seetõttu nõuab ta komisjoni õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena 500 000 eurot.
120 Lõpuks väidab hageja, et liidu administratsiooni rasked rikkumised põhjustasid tervisekahju, kuna põhjendamatult ja lõputult tema suhtes toimunud kriminaalmenetlusega kaasnenud ängistuse tõttu tekkis tal raske haigus, mida kinnitab arstitõend. Seetõttu nõuab ta terviseseisundi halvenemise tõttu 500 000 eurot tervise kahjustamisest tekkinud kahju eest ning 2125,56 eurot komisjoni poolt tema suhtes tehtud ebaproportsionaalsete ja põhjendamatute toimingute tõttu tekkinud haigusega kantud meditsiiniliste uuringute kulude eest.
121 Komisjon hageja väidetega ei nõustu.
122 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kahju selleks, et see oleks hüvitatav, tulenema piisavalt otseselt etteheidetavast käitumisest (4. oktoobri 1979. aasta kohtuotsus Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EU:C:1979:223, punkt 21; 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Meyer vs. komisjon, T‑72/99, EU:T:2000:170, punkt 49, ja 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 397). Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et põhjusliku seose olemasolu peab tõendama kahju hüvitamist taotlev isik (vt selle kohta 30. jaanuari 1992. aasta kohtuotsus Finsider jt vs. komisjon, C‑363/88 ja C‑364/88, EU:C:1992:44, punkt 25; 30. septembri 1998. aasta kohtuotsus Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑149/96, EU:T:1998:228, punkt 101, ning 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 397).
123 Siinkohal olgu esiteks märgitud, et liidu vastutust kaasa tuua võivaks OLAFi rikkumiseks oli Prantsuse õigusasutustele teabe edastamine ilma hagejat ära kuulamata või vähemalt teda teavitamata (vt eespool punktid 82 ja 85). Teiseks on liidu vastutust kaasa tuua võivaks komisjoni rikkumiseks hageja vastu tsiviilhagi ja kaebuse esitamine enne OLAFi juurdluse lõppemist (vt eespool punkt 108).
124 Käesoleval juhul nõuab hageja hüvitist kolme eri liiki kahju eest, milleks on varaline kahju, mittevaraline kahju ja tervise kahjustamisest tekkinud kahju. Järgnevalt tuleb iga kahjuliiki uurida eraldi ning hinnata, kuivõrd on tõendatud põhjuslik seos sellise kahju ning OLAFile ning komisjonile etteheidetava tegevuse vahel.
Varaline kahju
125 Hageja väidab, et komisjoni õigusvastase tegevuse tõttu tekkisid tal suured esindamisega seotud kulud. Ta nõuab esiteks 39 293,38 eurot Prantsusmaa ja liidu kohtutes kantud advokaadikulude eest ning teiseks 872,4 eurot kohtumenetluste ajal tekkinud sõidukulude eest.
126 Siinkohal tuleb märkida, et nagu komisjon õigesti leiab, ei ole nende kulude näol, mida hageja kandis end liidu kohtutes kaitstes, tegemist varalise kahju, vaid kohtukuludega. Tuleb nimelt tõdeda, et kohtumenetluses kantud poolte kulusid kui selliseid ei käsitleta menetluskuludest eraldi hüvitatava kahjuna (vt selle kohta 10. juuni 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Montorio, C‑334/97, EU:C:1999:290, punkt 54).
127 Lisaks tuleb liikmesriigi kohtutes toimunud menetlusega seotud võimalike kulude osas asuda seisukohale, et nende hüvitamine ei ole käesolevas kohtuasjas võimalik, kuna väidetava kahju ning OLAFi ja komisjoni rikkumiste vahel puudub põhjuslik seos (vt selle kohta 10. juuni 2004. aasta kohtuotsus François vs. komisjon, T‑307/01, EU:T:2004:180, punkt 109). Igal juhul kuulub riigisisesel tasandil kantud kulude hüvitamise küsimus ainult liikmesriigi kohtu pädevusse, kes peab selle vastavas valdkonnas liidu ühtlustusmeetmete puudumisel lahendama kohaldamisele kuuluvate liikmesriigi õigusnormide alusel (vt selle kohta 18. septembri 1995. aasta kohtuotsus Nölle vs. nõukogu ja komisjon, T‑167/94, EU:T:1995:169, punkt 37).
128 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja taotlus väidetavalt tekkinud varalise kahju hüvitamiseks tuleb rahuldamata jätta.
Mittevaraline kahju
129 Hageja leiab, et tema suhtes kohtumenetluse alustamine olukorras, kus OLAFi sisejuurdlus ei olnud lõppenud ning tema süütuse vaidlustamine kuni kassatsioonimenetluseni pärast seda, kui Prantsuse kohus oli leidnud, et ta ei ole süüdi ning ilma piisavalt täpse ja asjakohase teabeta, kahjustasid tema au ja ametialast mainet. Tema hinnangul võisid tema endised kolleegid ja lähikondsed tema suhtes käimas olnud menetluse tõttu arvata, et ta on seotud finantsskandaaliga. Seetõttu nõuab ta komisjoni õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena 500 000 eurot.
130 Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et asjaolu, et komisjon esitas Prantsuse kohtule tsiviilhagi ja kuriteoteate enne kui OLAFi juurdlus lõppes, kahjustas hageja au ja ametialast mainet. Komisjoni tegevus põhjustas hagejale mittevaralise kahju, kuna seetõttu võis arvata, et ta on oma ametikohustuste täitmisel süüliselt käitunud ning talle eraeluliselt ja ametialaselt lähedased isikud võisid arvata, et ta on seotud kelmusega seotud asjaolude ning finantsskandaaliga. Niisiis tuleb asuda seisukohale, et kõnealune kahju tuleneb vahetult komisjoni tegevusest ning selle tegevuse ja kõnealuse kahju vahel on põhjuslik seos eespool punktis 122 viidatud kohtupraktika tähenduses.
131 Peale selle põhjustas hagejale mittevaralise kahju see, et OLAF edastas hagejat puudutava 19. märtsi 2003. aasta teatise Prantsuse õigusasutustele ilma hagejat ära kuulamata või vähemalt teda teavitamata, kuna ta ei saanud esitada oma seisukohti ega end kaitsta asjaolude pärast, mis ajendasid tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise. Ärakuulamisõiguse tagamata jätmise tõttu tundis hageja end ebaõiglaselt kohelduna, abitu ning frustreerituna. Tuleb asuda seisukohale, et selle kahju põhjustas OLAFi õigusvastane tegevus ning seetõttu on väidetava kahju ja õigusvastase tegevuse vahel põhjuslik seos.
132 Viimaks, mis puudutab mittevaralist kahju, mis tekkis hagejale seoses sellega, et komisjon jätkas kuni kassatsiooniastmeni kriminaalmenetlust pärast seda, kui Prantsuse kohus oli esimeses astmes leidnud, et hageja ei ole süüdi, siis kuigi on tõsi, et selline ebakindel olukord võis kahjustada hageja eraelu selliselt, et see oleks käsitatav mittevaralise kahjuna, ei ole hageja suutnud tõendada, et komisjoni selline tegevus oleks olnud õigusvastane. Seetõttu ei ole üks liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimustest selle väidetava kahju puhul täidetud ning vastavalt eespool punktis 45 viidatud kohtupraktikale tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta ilma, et oleks vaja uurida, kas kaks ülejäänud tingimust on täidetud.
133 Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagejale on tekkinud mittevaraline kahju, mis väljendus ühelt poolt au teotamises ja ametialase maine kahjustamises ning teiselt poolt selles, et hageja tundis end ebaõiglaselt kohelduna, abitu ja frustreerituna. Seetõttu tuleb ex æquo et bono hinnates otsustada, et kohaseks hüvitiseks selle kahju eest on 62 000 eurot.
Tervise kahjustamisest tekkinud kahju
134 Hageja väidab, et liidu asutustele ette heidetavate raskete eksimuste tõttu tekkis tal tervisekahju, kuna tema suhtes kiirustades algatatud ja pikka aega väldanud kriminaalmenetlusega kaasnenud ängistuse tõttu tekkis tal raske haigus, mida kinnitab arstitõend. Neil asjaoludel nõuab ta terviseseisundi halvenemise tõttu 500 000 eurot tervise kahjustamisest tekkinud kahju eest ning 2125,56 eurot kantud meditsiiniliste uuringute kulude eest.
135 Käesoleval juhul tuleb märkida, et hageja terviseseisundi halvenemine toimus, nagu ta ka ise oma kirjalikes avaldustes tunnistab, alles pärast tema suhtes menetluse alustamist 10. septembril 2008 kuni Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) kohtuotsuse tegemiseni 15. juunil 2016. Ent isegi kui eeldada, et hageja esitatud tõendid kinnitavad tema terviseseisundi halvenemist seoses tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetlusega, ei saa see väärata tõsiasja, et hageja ei ole piisavalt tõendanud, et komisjoni tegevus, mis oli suunatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamisele apellatsiooni- ja hiljem kassatsiooniastmes, oleks olnud õigusvastane, nagu ka käesolevast kohtuotsusest nähtub.
136 Järelikult ei ole üks liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise kolmest tingimusest selle väidetava kahju puhul täidetud ning vastavalt eespool punktis 45 viidatud kohtupraktikale tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta ilma, et oleks vaja uurida, kas kaks ülejäänud tingimust on täidetud.
Kohtukulud
Nõue mõista välja „kulud, mis ei kuulu kohtukulude hulka“
137 Hageja palub komisjonilt välja mõista 3000 eurot kulude eest, mis ei kuulu kohtukulude hulka.
138 Komisjon ei ole selles küsimuses oma seisukohta avaldanud.
139 Käesoleval juhul tuleb märkida, et hageja ei ole täpsustanud, millist laadi kulude väljamõistmist ta taotleb, mis ei ole kohtukulud. Kui hageja taotluse eesmärk on tema kantud ja menetluses osalemisega vältimatult seotud kulude hüvitamine, siis olgu märgitud, et kodukorra artikli 140 kohaselt kuuluvad sellised kulud kohtukulude hulka (vt selle kohta 18. novembri 2013. aasta kohtumäärus Trabelsi vs. nõukogu, T‑162/12, ei avaldata, EU:T:2013:619, punktid 32–36).
140 Seetõttu tuleb neid kulusid käsitleda koos komisjonilt kohtukulude väljamõistmise nõudega.
Kohtukulude jaotus
141 Kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.
142 Kuna käesoleval juhul kuulub kahju hüvitamise nõue põhiosas rahuldamisele, tuleb kohtuasja erilist konteksti arvestades õiglaselt hinnates otsustada, et komisjon kannab lisaks enda kohtukuludele kõik hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Mõista Euroopa Komisjonilt Fernando De Esteban Alonso kasuks viimasele tekitatud mittevaralise kahju eest välja hüvitis 62 000 eurot.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja F. De Esteban Alonso kohtukulud.
Gratsias | Labucka | Ulloa Rubio |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juunil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad
i Käesoleva otsuse eestikeelse teksti punkti 24 on pärast selle elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.