2. oktoobril 2013 esitatud hagi – Inclusion Alliance for Europe versus komisjon

(kohtuasi T-539/13)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Inclusion Alliance for Europe GEIE (Bukarest, Rumeenia) (esindaja: advokaat S. Famiani)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada Euroopa Komisjoni 17. juuli 2013. aasta otsus, millega ta nõudis kokku 212 411,89 euro suuruse summa tasumist: projekti nr 224482 eest nimetusega MARE (80 352,07 eurot), projekti nr 216820 eest nimetusega SENIOR (53 138,40 eurot) ja projekti nr 225010 eest nimetusega ECRN (78 231,42 eurot); ja

mõista Euroopa komisjonilt välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest summas 3 000 000 eurot või muu summa, mille suurus määratakse kohtumenetluse käigus, ühtlasi mõista temalt välja kohtukulud koos intressiga, arvestades inflatsiooniga väljamõistetud summalt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas asjas hagi esitanud äriühing, kes osales kolmes projektis, mis on heaks kiidetud Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) alusel, vaidlustab komisjoni otsuse nõuda antud abi osaliselt tagasi.

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaheksa väidet.

Esimene väide, et 2010. aasta finantsjuhend ei ole projektidele MARE ja SENIOR kohaldatav ega tekita nende suhtes tagajärgi.

Selles osas tugineb hageja 2010. aasta finantsjuhendi tagasiulatuva jõu puudumisele, nii et oleks tulnud kohaldada 2007. aasta juhendeid, mis kehtisid lepingute allakirjutamise ajal.

Teine väide, et Euroopa Komisjon ja auditi eest vastutav äriühing keeldusid arvestamast hageja õigust olla ära kuulatud.

Selles osas väidab hageja, et Euroopa Komisjon eiras lepingu II lisa nõudeid nii selles osas, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, kui ka selles, mis puudutab aruannete esitamise tähtaegadest kinnipidamist.

Kolmas väide, et komisjon on suhetes hagejaga rikkunud koostöö ja vastastikuse usalduse põhimõtet, eeskätt on tegemist väärhalduse ja kahtlustava hoiakuga, mis on kahjustav.

Neljas väide, et nõuded, mida väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes projekti kulude tunnustamisel kohaldatakse, on ebakindlad.

Selles osas väidab hageja, et Euroopa Komisjon ei toonita ohtu, mis seondub raamatupidamissüsteemi veamehhanismidega, mis võivad viia projekti kõigi kulude tunnustamisest keeldumiseni.

Viies väide, et ei ole kohaldatud Rahvusvahelise Arvestusekspertide Föderatsiooni standardeid ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate auditeerimise valdkonnas kehtivaid Euroopa õigusakte.

Kuues väide, et projekti kulud on abikõlblikud ja auditi hinnangud puuduvad.

Seitsmes väide, et auditi eest vastutav äriühing rajas kulude tunnustamisest keeldumist puudutavad järeldused peamiselt asjaolule, et kasutati eranditult vaid tööajatabeleid.

Selles osas väidab hageja, et audiitorid keeldusid tunnustamast teatud reisikulusid, kuna need ei sisaldunud esialgses planeerimisdokumendis (Dow), samas kui on tavapärane, et projektide töökavasid aasta-aastalt täpsustatakse.

Kaheksas väide, et hagejal on seaduslik õigus saada tasu korrektselt ellu viidud tegevuse eest ja et Euroopa Komisjon on alusetult rikastunud.

Selles osas väidab hageja, et projektide MARE, SENIOR ja ECNR töötulemused on Euroopa Komisjonile ettenähtud tähtaegade jooksul üle antud, komisjon võttis saavutatud suurepärased töötulemused täieliku heakskiiduga vastu ning Euroopa Komisjoni vastava valdkonna volinik kiitis need heaks ja andis oma allkirja, samuti pikendati ECNR projekti veel kuueks kuuks, kuna tehtud töö oli seda väärt. Projektide kõigi kulude tunnustamisest keeldumine läheb seega vastuollu seadusliku õigusega saada tehtud töö eest tasu ja toob kaasa Euroopa Komisjoni alusetu rikastumise.