25 juulil 2014 esitatud hagi – Estonie versus Komisjon

(Kohtuasi T-555/14)

Kohtumenetluse keel: eesti

Pooled

Hageja: Eesti Vabariik (esindaja: N. Grünberg, esindaja)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tunnistada tühiseks Euroopa Komisjoni 14. mail 2014 tehtud otsuse (C(2014)3271 final), mis puudutab programmi 2007–2013 Euroopa Kalandusfondist (EKF) Eestile antava toetuse rakenduskava raames tehtavate vahemaksete peatamist ;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

Esimene väide, et komisjon on valesti kohaldanud määruse nr 1198/2006¹ artikli 25 lõiget 2 ja artiklit 89.

    Hageja väidab, et tõlgendus, mille komisjon artiklile 25 andis, ja mille kohaselt on investeeringute toetamine õigustatud üksnes siis, kui nende abil parandatakse laeva asjakohaseid tehnilisi näitajaid nii, et need paranevad rohkem kui laeva algset seisundit taastades, ei vasta selle artikli sõnastusele, mõttele ega eesmärkidele. Artikli 25 lõike 2 sõnastus jätab suure kaalutlusruumi selleks, milliseid investeeringuid võib EKF raames toetada. Kuna hageja on järginud artikli 25 lõikes 2 sätestatut, siis ei ole asjakohane ka artikli 89 kohaldamine ning rakenduskava 1. prioriteetse suuna toetamiseks tehtavate vahemaksete peatamine.

Teine väide, et komisjon on rikkunud määruse nr 1198/2006 artiklit 88.

    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei teinud otsust maksete peatamise kohta kuue kuu jooksul alates vahemakse edasilükkamise teatest. Hageja väitel rikkus komisjon sellega määruse nr 1198/2006 artiklit 88 ja eiras omaenda juhist, mis käsitleb väljamaksete edasilükkamist, peatamist ja finantskorrektsioone.

Kolmas väide, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet.

    Hageja väidab, et komisjon läks vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel vastuollu hea halduse põhimõttega, kuna ta: 1) ei hinnanud hoolsalt ega võtnud arvesse kõiki hageja esitatud andmeid; 2) ei kontrollinud, kas kõik tema otsuse tegemisel kasutatud eeldused on tõesed; 3) luges kõik investeeringud, mida tehti amortiseerunud laevade paremasse seisundisse viimiseks, automaatselt igapäevasteks hoolduskuludeks ning 4) hindas valesti, et need investeeringud ei ole aidanud kaasa artikli 25 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamisele.

Neljas väide, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet.

    Hageja väidab, et hoolimata komisjoni kirjas selgelt ja täpselt väljendatud ja sellega õiguspärase ootuse tekitanud seisukohast, mille kohaselt mootori renoveerimiseks/remontimiseks mõeldud kulutused võivad kuuluda määruse nr 1198/2006 artikli 25 lõike 2 alla, kui nende abil ei suurendata laeva püügivõimet, otsustas komisjon hiljem, et niisugused kulud ei aita kaasa mitte laeva tehniliste näitajate paranemisele, vaid pigem kalalaevade algse seisundi taastamisele või selle säilitamisele ning on seetõttu abikõlbmatud. Hageja väidab, et ta ei olnud viimatinimetatud lähenemisest teadlik; seda ei saanud tuletada määruse nr 1198/2006 artiklist 25 ega ka komisjoni vastuskirjast hageja esitatud vastavasisulisele küsimusele.

Viies väide, et komisjon rikkus õiguskindluse põhimõtet.

    Hageja leiab, et olukord, kus komisjon teeb lõpliku otsuse vahemakse taotluse peatamise kohta rohkem kui kolme aasta möödudes alates esimese vahemakse taotluse edasilükkamisest, pidamata seega kinni määruse nr 1198/2006 artikli 88 lõikes 1 sätestatud kuuekuulisest tähtajast, on selgelt vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Komisjoni selline käitumine ei saanud kuidagi olla EKF-st toetuste saajatele ettenähtav.

____________

____________

¹ Nõukogu 27. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta (ELT L 223, 15.8.2006, lk 1).