ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kolmas koda)
8. september 2015(*)
Kalandus – Investeeringud, mille Eesti tegi kalalaevadesse – Otsus peatada vahemaksed – Otsuse kehtetuks tunnistamine – Kohtulahendi tegemise vajaduse äralangemine
Kohtuasjas T‑555/14,
Eesti Vabariik, esindajad: N. Grünberg ja K. Kraavi-Käerdi,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Randvere ja K. Walkerová,
kostja,
mille ese on nõue tunnistada tühiseks komisjoni 14. mai 2014. aasta otsus C (2014) 3271 final, mis puudutab programmi 2007–2013 Euroopa Kalandusfondist Eestile antava toetuse rakenduskava raames tehtavate vahemaksete peatamist,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president S. Papasavvas, kohtunikud N. J. Forwood ja E. Bieliūnas (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Asjaolud, menetlus ja poolte nõuded
1 Euroopa Komisjon tegi 14. mail 2014 otsuse C (2014) 3271 final, mis puudutab programmi 2007–2013 Euroopa Kalandusfondist Eestile antava toetuse rakenduskava raames tehtavate vahemaksete peatamist (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
2 Eesti Vabariik esitas 25. juulil 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldusega käesoleva hagi, milles palus Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
3 Kostja vastuses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. oktoobril 2014, palub komisjon Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Eesti Vabariigilt.
4 Üldkohtu kantseleisse 27. aprillil 2015 saabunud kirjaga komisjon esiteks teatas Üldkohtule, et oma 24. aprilli 2015. aasta otsusega C (2015) 2833 final, millega tunnistatakse kehtetuks otsus C (2014) 3271 final, oli ta tunnistanud vaidlustatud otsuse kehtetuks ja asendanud, ning teiseks palus Üldkohtul tuvastada, et käesoleva kohtuasja ese on ära langenud.
5 Otsuses C (2015) 2833 final märkis komisjon, et kõik Eesti Vabariigi deklareeritud kulud on nõukogu 27. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta (ELT L 223, lk 1) kohaselt käsitatavad rahastamiskõlblikena.
6 Üldkohtu kantseleisse 9. juunil 2015 saabunud kirjaga teatas Eesti Vabariik, et nõustub taotlusega tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine, ning palus, et kohtukulud mõistetaks välja komisjonilt.
Õiguslik käsitlus
7 Vastavalt oma kodukorra artikli 130 lõikele 2 võib Üldkohus poole taotlusel tuvastada, et hagi ese on ära langenud ning puudub vajadus asjas otsus teha. Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõikest 6 selgub veel, et Üldkohus võib avada menetluse suulise osa.
8 Käesoleva kohtuasja puhul leiab Üldkohus, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, et lahendada kohtuasi menetluse suulist osa avamata.
9 Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamise tõttu kohtumenetluse ajal kaotab selle otsuse peale esitaud tühistamishagi – kui erakorralised asjaolud välja arvata – oma eseme (vt kohtumäärus, 2.4.2014, Interbev vs. komisjon, T‑18/12, EU:T:2014:211, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
10 Käesolevas asjas on komisjon tunnistanud vaidlustatud otsuse kehtetuks otsusega C (2015) 2833 final. Lisaks on Eesti Vabariik nõustunud taotlusega, et Üldkohus tuvastaks hagi eseme äralangemise.
11 Neil asjaoludel on käesoleva hagi ese ära langenud. Seetõttu pole enam vaja hagi lahendada.
Kohtukulud
12 Vastavalt kodukorra artiklile 137 jaotab Üldkohus juhul, kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, kohtukulud omal äranägemisel.
13 Käesolevas asjas tuleb märkida, et hagi ese on ära langenud selle tagajärjel, et komisjon tunnistas vaidlustatud otsuse kehtetuks.
14 Neil asjaoludel tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
määrab:
1. Käesoleva hagi lahendamise vajadus on ära langenud.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Luxembourg, 8. september 2015.